Tiiu Hermat pühadest

Minu endist kursusekaaslast Tiiu Hermatit küsitleti enne pühasid:

Mida me peaksime teadma ülestõusmispühadest?

Tegelikult on ülestõusmispüha kõige suurem kristlik püha. Kuigi rahvas tähistab võib-olla kõige rohkem jõule, ei omaks kogu jõulusündmus mitte mingisugust mõtet, kui ei oleks ülestõusmispühasid. Sellel põhineb kristlik usk. Kristlik usk on ülestõusmisusk. Ilma selle sündmuseta oleks kõik eelnev olnud mõttetu. Oli üks mees Jeesus, kes mässas Rooma riigi vanade traditsioonide vastu, tuli ja kuulutas inimestele Jumala päästetööd. Aga kui see kõik oleks lõppenud Suure Reedega, kui Kristus risti löödi, siis oleks võinud kõik vanaviisi jätkuda. Selliseid mässajaid on ajaloos küllalt olnud, iseasi, kui palju me nendest mäletame.
Aga see sündmus, mida on võib-olla väga raske uskuda ja mis on täiesti usuküsimus, sest seda ei ole võimalik seletada, muutis tegelikult maailma ja inimese mõtlemist.

Surm ei ole kõige lõpp. Kristlik usk ei näe, et inimene sünnib uuesti siia Maa peale, aga see on minek teise olemisse, kuskile mujale, nimetatagu seda taevaks, Jumala kuningriigiks või kuidas tahes - kuidas keegi seda endale tõlgendab. Aga see on koht, kus enam ei ole haigusi, muret, surmahirmu, kus inimene on see, kes ta algselt peakski olema.

Sealt tuleb ka ülestõusmispühade sümbol muna?

Selle kohta on olemas kena rahvajutt, miks mune värvitakse. Rahvajutt, mida räägiti lastele, pärineb vanast-vanast ajast.
Kui mindi kuulutama, et Jeesus on üles tõusnud, tuli naine munakorviga ja ütles, et ei, mina ei usu seda juttu ning kui see on tõsi, siis mingu need munad mu korvis punaseks. Ja kui ta korvi vaatas, olidki munad punaseks värvunud. See on üks selline seletus.

Aga iseenesest on muna elu sümbol. Muna on kõige suurem rakk ja sellest algab igasugune elu.

Aga jänesed?

Esimene teade lihavõttejänese toodud munadest pärineb aastast 1572 Saksamaalt. Eks see jänes on kuidagi paganlikust kombestikust üle kandunud. Seletusi on mitmeid, üks näiteks seostab jänest elu ja viljakusega - on ju jänesepoegi pesakonnas ikka palju ja pesakondi aasta jooksul ka mitu. Aga teine, mis ka päris laialt on levinud - jänesepabulad on kah munakujulised.

Kas ka meil sarnaselt paljudele teistele Euroopa riikidele võiks olla ülestõusmispühade teine püha vaba?

Eesti on vist üldse Euroopa riikidest selline maa, kus on kõige vähem riiklikke pühi üldse. Kui kalendrisse vaadata, siis suurem osa riiklikest pühadest on kirikupühadega seotud. On ka neid, kes ütlevad, et milleks meile üldse kirikupühi vaja? Aga need pühad on komplekt ja need võiksid kõik olla. Näiteks raha ju nende pühade ajal ei liigu - rahvusvahelised pangatehingud seisavad kuni teisipäevani. Mida me sellega võidame?

Miks valisite vaimulikutee?

Valik tuleb alati sisemisest vajadusest. Õpetamise osa tuleb hiljem juurde. Seda, kuidas sa sinna jõuad, ei ole tegelikult võimalik seletada. See tavaliselt ei käi nii, et ühel ilusal päeval mõtled, et nüüd hakkan usklikuks, nüüd hakkan vaimulikuks - see ei ole võimalik. See on järjepidev väikeste muutuste protsess. Ilmselt on ta olnud juba lapsepõlvest saati sees...
Aga kui nii võtta, siis kogu see meie põlvkond, meie vanemad ja vanavanemad, olid ju tegelikult üsna kristliku taustaga. Minul oli olemas ka vanavanaema ning vanavanaisa oli Nõmme kiriku vöörmünder. Vanavanaema, kui ma väike laps olin, võttis mind vahel hoida - siis ta oli juba voodihaige - ja laulis mulle. Ja hiljem, kui teda ammu enam ei olnud, olid need laulud tuttavad. Ja laulis ta põhiliselt kirikulaule.

Kümme käsku kajastusid ka koduses kasvatuses?

Tegelikult käis kasvatus sellesama kümne käsu taustal algusest saadik. Ikka öeldi: kes valetab, see varastab; ära tee teistele seda, mida sa endale ei soovi. Selle oleme me saanud juba lapsepõlvest kaasa, see on olemas.

Kuidas teile praegused noored tunduvad?

Väga erinevad on. Kirikutes käib päris palju noori. Öeldakse, et see on vanainimeste koht, aga ei ole! Kui on noortepärast tegevust ja noortel on midagi huvitavat, siis nad tulevad heameelega. Ja see on seltskond, kelle jaoks on see kõik loomulik.

Aga vahepeal, pärast teist maailmasõda, on kasvanud mitu põlvkonda, kelle jaoks kogu see kristlik kasvatus oli mõttetu jama, ja siis on nende lapsed saanud kaasa sellise õpetuse, et see on muinasjutt, millel ei ole mingit mõtet.

On tekkinud näiteks kõva protest, miks üldse viiakse lapsi jõulude ajal kirikusse. Rootsis keelati ju ära - kirikusse minna tohib, aga jumalast rääkida ei tohi.

Selgitage lähemalt!

See oli Rootsi valitsuse otsus, mis viimaste jõulude ajal tuli. Kuna nende ühiskond on juba niivõrd multikultuurne ja kõik ei ole kristlased, siis ei sobi kõikidele kristlusest rääkida.
Ameerikas ka ei peeta enam viisakaks soovida „Merry Christmas!", vaid soovitakse „Merry Hollidays!", sest sealgi on ühiskond niivõrd multikultuurne.

Kuhu sellised arengud võivad viia?

Hästi kummaline on see, et selline asi tekitab hoopis rohkem huvi ja uudishimu. Tullakse küsima: aga mis see siis ikkagi on, mida ei tohi? Ja noored, kes alles otsivad maailmas oma teed ja kohta, nemad tulevadki ja tunnevad huvi, ning nad on väga avatud. Ja kes siis jääb ja kes ei jää...

Kas eestlane on usuleige, nagu räägitakse?

Eesti Luteri Kirikusse kuulub ligikaudu 160 000 hinge, so. 12,2 protsenti Eesti rahvastikust. Teisest küljest on eestlane tegelikult väga religioosne. Aga mida ta usub, see on juba täiesti erinev asi. Lisaks Jumalale usutakse kõrgemat olendit, kõrgemat vaimu, nõidu, ennustajaid, ekstrasensse, ravitsejaid, tonte ja musta kassi kaasa arvatud. Midagi usuvad kõik.

Inimene on oma olemuselt üldse religioosne, aga milles see väljendub, on omaette asi.

Millest tuleneb siis nn usuleigus kristluse suhtes? On see seoses muistse vabadusvõitlusega?

Kui vaadata viimast ajalootõlgendust, siis seda nn muistset vabadusvõitlust ei olnudki. Tegelikult, kui see ristiusk siia tuli, siis ta tõmbas endasse ka väga palju eestlaste paganlikust usundist. Tegelikult ei teagi, mida eestlased tollal uskusid ja millised jumalad neil olid. Muistse maa- või taevausuna välja toodud usund oli esimese Eesti Vabariigi ajal loodud kunstlik moodustis. Võeti kuskilt oletus, et nii võis olla.

Aga ilmselt loodusrahvastel üldse olidki sarnased jooned - usk hingedesse, puudesse, kividesse. Ohvrikivid ja hiied on meil ju olemas. Animistlik maailmapilt võis täiesti olemas olla, aga selle kohta ei ole meil täpseid teateid. Muistsetest eestlastest ju kirjalikke muistiseid pole säilinud, mida ajaloolased saaksid uurida. Esimesed kirjalikud mälestusmärgid eestlastest kui sellistest on Läti Hendriku kroonikast - aga kelle seisukohalt see kirjutatud on?!

Või on usuleigust kinnistanud rahvusromantiline tagasivaade?

See võib nii olla. Aga teine võimalik variant on, et vahepeale on jäänud päris pikk ateistliku kasvatuse periood. Seda sai ju uksest ja aknast, kui päris aus olla.

Seoses sellesama ateismiga: kui ma käisin tipis (Tallinna Polütehniline Instituut, praegune Tallinna Tehnikaülikool - toim), pidas ateismiloenguid nüüd juba meie hulgast lahkunud professor Kuulo Vimmsaare, kes tegi oma üliõpilastele kirikuskäimise kohustuslikuks. Ja ta „serveeris" seda niimoodi, et „oma vaenlast tuleb tunda". Ta ütles, et kuidas te saate ateismist rääkida, kui te ei tea, mis kirikus toimub.

Teine oli ateismiklubi Atheos, kuhu Vimmsaare kutsus esinema oma ala asjatundjaid, kes rääkisid väga huvitavalt väga paljudest religiooniilmingutest - näiteks islamist, ebausust, kristluse ajaloost, Piiblist, budismist, erinevate usundite tekkimisest. Need olid üldharivad loengud.

Kas koolides peaks olema usuõpetus?

Kas just usuõpetuse nime all, aga religiooniõpetus oleks lihtsalt hädavajalik, et anda noortele üldisi teadmisi kogu usumaailmast. Eriti kui vaadata viimasele skandaalile, mis juhtus Bali saarel, siis eestlaste religioosne harimatus on väga kurb. Selliseid intsidente ei tohiks juhtuda. Meie rahvas liigub nii palju juba maailmas ringi ja kui ei tehta endale selgeks kohalikku religioosset ja kultuuritausta, siis võib sattuda ju väga suurtesse pahandustesse. On juhtunudki selliseid asju. See jätab meie riigist ja rahvast halva mulje ja ega see nendele inimestele endile ka väga hästi ei lõpe.

Teiseks oleks religiooniõpetus selles mõttes hea õppeaine, et õpetada mõistmist, et maailmas ei ole kõik nii ühene, ja sallivust teistsuguste suhtes.

Kui oleks religioonist rohkem üldisi teadmisi, siis oleks võib-olla ka meedia kommentaariumides sõbralikum õhkkond. Näiteks Delfi kommentaariumis on selliseid tegelasi, kes on võtnud religiooni materdamise nii-öelda oma missiooniks.

Ka rassilise sallimatuse vastu oleks religiooniõpetus hea. Kuigi praegu ei ole veel meil immigrante, tulevad näiteks välisüliõpilased, kes on teistsuguse kultuurilise ja usulise taustaga, ning siis oleks hea, kui me seda teaksime. Väga paljud konfliktid jääksid olemata.

Põhiteadmised peaksid religioonidest olema ka sellepärast, et väga palju Euroopa alade kunsti ja kirjandust on saanud inspiratsiooni Piiblist. Näiteks, kui lähed Rooma Sixtuse kabelisse lihtsalt turistina, siis on hea teada Michelangelo „Pieta" või Sixtuse kabeli tausta. Ja kui lähed kusagile kirikusse või templisse, siis on hea teada, kuidas seal käituda või olla. Ja miks ta niisugune on.

Mille poolest on erinevad usundid omavahel sarnased, mis neid ühendab?

Enamuse usundite põhituum - toome selle välja eetilise poolena - on loomulikult sarnane, sest inimese olemus on sarnane. Inimese põhivajadus on olla armastatud, hoitud ja tunnustatud. Ja see on asi, mida inimene ootab ka oma religioonilt.

Kindlasti teeb religioon inimese ka psühholoogiliselt palju tugevamaks. Religioosne inimene on psühholoogiliselt võib-olla palju stabiilsem, sest tal on mingi toetuspunkt. Ta teab, et ei pea lootma ainult iseendale ja ümbritsevatele, vaid on olemas veel mingisugune pidepunkt.

Aga vastutustunne? Kas ei ole oht, et jäädakse kõrgema jõu peale lootma?

Kui Piiblit lugeda, siis ei ole seal keegi inimeselt vastutust ära võtnud. Inimesele vastupidi just on antud võime vastutada oma tegude eest. Kui räägitakse viimsest kohtupäevast, siis viimane, mis sealt välja tuleb, ütleb, et inimesed jagatakse oma tegude järgi. Kes on teinud halba, selle koht ei ole mitte Issanda paremal käel.

Ka usklikuna pead olema täiskasvanu?

Selles mõttes täiskasvanu, et sulle on antud valikuvabadus ja oma valikute eest sa siiski vastutad. Sa ei oota ja ei usu, et ükskõik, mis sa ka teed, küll kõik antakse sulle andeks. Täiskasvanud inimese tunnus on ju see, et ta vastutab oma tegude eest igas mõttes.

Ja sellele, kes on nõrgem, pead sa suutma olla toeks, mitte nõrgemat omakorda alla suruma. Inimesed peaksid endale aru andma, mida nende teod ja sõnad võivad teistele tekitada.

Paljud välismaale rännanud eestlased on öelnud, et Eestis kohtab palju ebasõbralikke inimesi. On see ka teile silma hakanud?

Ma arvan, et see sõltub siiski inimestest. Kui me turistina välismaal käime, siis puutume kokku peamiselt teenindajatega. Turismikeskuses on orienteeritud siiski kõik sellele, et meie raha võimalikult rohkem meie käest kätte saada. Loomulikult tuleb meie vastu siis väga tähelepanelik ja viisakas olla!

Aga üldiselt on eestlased rohkem Põhjamaa rahvas, kes näitab oma emotsioone vähem välja. Ja kui teed oma tööd ainult selleks, et muidu sul pole millegi eest elada, siis sa teedki seda niisama tuimalt ja ükskõikselt.

Olen ka Eestis pidanud väga paljude ametnikega suhtlema ja ma ei ütleks sugugi, et nad oleksid ebasõbralikud. Kas mul on siis vedanud või? Võib-olla sõltub see kõik eelhäälestusest. Kui sa lähed ikka ise sõbralikult ja viisakalt küsima, mida sul vaja on, siis vastatakse samuti. Aga kui sa lähed eelhäälestusega, et niikuinii ma siit midagi targemaks ei saa ja kindlasti olen ma ainult nendele tüliks, siis saan ma seda, mida otsin.

Sõbralikkus algab kindlasti iseendast.

Nagu uskki?

No usku ei saa endale sisendada, see tuleb, see on sulle antud ja nagu öeldakse, see ei ole inimese enda töö. Usk on see, mida sa ei saa tõestada, silmaga näha. See on sisemine veendumus, et see asi on nii.

Tiiu Hermat on sündinud 1956. aastal Tallinnas. 1979. aastal lõpetas ta Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonna masinaehituse ökonoomika erialal. Ordineeriti 31. märtsil 1996 diakoniks ja 9. septembril 1997 õpetajaks. On Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja ning Eesti Evangeelse Luteri Kiriku ainus kurtide pastor.