laupäev, 31. august 2013

Mittepühad pühakud

Külastab Boriss Jeltsin Petseri kloostrit ja viiakse vaatama liivakoobastesse maetud kõdunematuid surnuid, keda on seal üle 14 000. President küsib teda saatnud mungalt:
"Isake, avaldage saladus - millega te neid määrite?"
"Boriss Nikolajevitš," vastab isa arhimandriit, "kas teie kaaskonnas on kedagi, kes lõhnab halvasti?"
"Muidugi mitte!"
"Aga kas te tõesti arvate, et keegi julgeb halvasti lõhnata taevase Valitseja läheduses?"

***

Noored munkpreestrid läksid koobastesse uudistama ning sisenesid labürindi sellesse ossa, kuhu polnud kedagi maetud 1700. aastast alates. Uudishimust aetuna kangutasid nad lahti ühe kirstu:

"Nende ees lebas iguumen. Tema keha oli säilinud täiesti tervena, vahakollased sõrmed surusid rinnal suurt nikerdatud risti. [...] Näis, et veel hetk ja ta avab silmad ning vaatab karmilt nende uudishimulike munkade peale, kes olid julgenud tema püha rahu rikkuda. Munkpreestrid, saades aru, et nende ees puhkab kõdunemata säilmetes tundmatu pühak, kohkusid oma jultumuse üle sedavõrd, et sulgesid kiiruga kirstu kaane ja pistsid plehku oma kahekümnendasse sajandisse."
 

Abide With Me

Imeilus!

Eluasemelaen

Klient valmistub pangas eluasemelaenu lepingule alla kirjutama. Pangatöötaja ulatab talle pastapliiatsi ja küsib:
 „Kas te saate ikka aru, et sõlmite lepingu 35 aasta peale?“
 „Jah-jah, saan aru,“ vastab klient ja tõmbab lepingu enda ette.
 „Aga kas teile on selge, et kuumakse tuleb praeguse Euribori juures 150 eurot?“
 „Jah-jah, selge,“ kordab klient ja võtab pastaka.
 Sel hetkel tormab panka maskis röövel ja hüüab automaadiga vehkides:
 „See on röövimine!“
 Pead lepingu kohalt tõstmata ütleb klient:
 „Jah-jah… Ma saan aru, et see on röövimine, aga korterit on lihtsalt hädasti vaja…“

Uus kasukas

Kokteilipeol näitab naine külalistele oma uut naaritsakasukat.
 “Sinu mehest oli väga kena sulle uus kasukas kinkida,” märgib üks sõbranna kadedalt.
 “Tal polnud valikut,” vastab naine, “ma tabasin ta hetkel, kui ta meie toatüdrukut suudles.”
 “Appi kui õudne! Ma loodan, et sa lasid toatüdruku kohe lahti?” küsib sõbranna.
 “Ei,” naeratab naine kavalalt, “mul on uue kasuka juurde vaja veel uut kleiti, kingi ja käekotti…”

Üliõpilane ja eksam

IT Kolledži juhtkonna sõnul ei leidnud kinnitust tudengite süüdistused, nagu oleks Peeter Lorents 135 tudengi läbikukutamisel käitunud ebaprofessionaalselt ja vastutustundetult, küll aga lubab kool tudengitele tasuta korduseksamit.
Kolledž teatas, et hindab Lorentsi aines kasutatavaid õpetamis- ja hindamismeetodeid asjakohasteks ning aines sätestatud tingimused olidki sellised, et lävendikriteeriumist madalam tulemus soorituseks ei kvalifitseeru.
Kooli hinnangul ei ole põhjendatud tudengite väide, nagu poleks aines piisavalt õppematerjali, samuti pole alust kaotada ega ümber vaadata õppeaine eksami ja kontrolltööde lävendit.

Õiglaselt lahendatud olukord. Nüüd on õpilastel võimalus oma reaalseid võimeid ka näidata, mitte loota päheõpitud testitulemustele. Eks iga õppejõud ise teab oma taktikaid, testis küsimused ära vahetada, näitab küll kiuslikkust, aga lõpp-kokkuvõttes on rumalad siiski meie tudengid, kes elus kergelt läbi üritavad saada. Väga õiglane on uus test teha, siis tuleb vähemalt õige teadmiste voor. Kas nad tõesti lootsid, et õppejõud lahti lastakse ja nad kõik testi sooritatuks saavad? Kelle mark see lõppude lõpuks oli? Ikka tudengi, kes isegi küsimust läbi ei loe!
Aeg kulgeb, üliõpilased ei muutu. Kes meist ei oleks eksamil spikerdanud? Tõenäoliselt nii mõnigi on seda teinud. aga kas varem on omast rumalusest valesti spikerdamise pärast õppejõudu süüdistatud?



Silvi Vrait - Selliseks ma jäin

http://www.youtube.com/watch?v=9_584deATvo

Johann-Christian Põder: Kierkegaardi armastus

Homo amans – armastav inimene

Järgnevas tahaksin puudutada kahte küsimust või aspekti – esiti tutvustada armastuse mõistet Kierkegaardi mõtlemises, lõpetuseks osutada aga lühidalt küsimusele, miks peaksime – kui üldse peaksime – armastama Kierkegaardi? Armastus on teema, millele erinevad mõtlejad on pühendanud erineval määral tähelepanu. Mõne puhul tuleb viiteid ja arutlusi armastuse kohta otsida justkui tikutulega, mõne mõtleja juures omab armastus aga silmapaistvat ja keskset kohta – mõelgem siin kasvõi 20. sajandi suurele, Husserli fenomenoloogiast mõjutatud väärtuseetikule Max Schelerile. Nii nagu Goethe asetas välise looduse ekspansiivse, newtonliku formaliseerimise vastu oma värviõpetuse, rõhus Scheler formaliseeritud, eriti kantiliku mõistuse-eetika kriitikuna sisuliselt ehk siis oma sisemises loogikas – või Wittgensteiniga kõneldes „grammatikas“ – avatud tundeõpetuse vajalikkust. Seejuures on Scheleri jaoks armastus nii eetiliselt kui ontoloogiliselt keskse tähendusega. See moodustab persooni kui dünaamilise enesest-üle-ja-väljas-olemise – tema transtsendentsi – tõelise tuuma. Eetika kese on seetõttu „südame loogika“, armastus ei ole miskit irratsionaalset, vaid sellel on oma spetsiifiline loogika ehk ratsionaalsus (meenutagem siinkohal Väikeses Printsis leiduva rebase tähelepanekut, et vaid südamega võib näha hästi ja tõeliselt). Nõnda võib Scheler ütelda: „Inimene on, enne kui ta on ens cogitans või ens volens, ens amans“, armastav olend. Ka Kierkegaardi juures leiame me inimeksistentsi keset puudutava armastuse grammatika, aga sellest veidi hiljem.

Negatiivsuse mõtleja?

Kui mõtleme Kierkegaardile, tuleb meie silme ette esiti ehk mitte armastus, vaid negatiivsed fenomenid ja struktuurid. Negatiivse rolli on hinnatud tema juures isegi ülitugevaks. Knud E. Løgstrup, 20. sajandi mõjukaimaid taani teolooge ja filosoofe, heitis Kierkegaardile ette, et too olevat liialt ühekülgselt „negatiivsuse mõtleja“. „Negatiivse“ funktsioon olevat tagada nii seda, et igavik saaks olla ajas, kui ka seda, et subjekt kui igavese ja ajalise süntees võiks üldse ehituda, olemas olla. Negatiivsus on Løgstrupi hinnangul Kierkegaardi mõtlemise kõike määrav ja kvalifitseeriv totaalkategooria. Nõnda välistavat suhe igavikuga maailmasuhte, asetades subjekti askeetlikule maailmast irdumise, lõputu resignatsiooni, teele. See tähendab muidugi ka eraldatust kaasinimesest – nii piirduvat näiteks ligimesearmastus Kierkegaardi juures sellega, et peame ka kaasinimest aitama maailmasuhet välistavale, vaid negatiivselt kvalifitseeritud suhtele igavikuga. Taoline maisest heaolust ja õnnest möödavaatav, akosmiline ligimesearmastus tähendab armastaja jaoks üksnes konflikti ja vääritimõistmist, olles nõnda aga tema enesesalgamisele ja igavikusuhtele vaid toeks. Løgstrup võib seetõttu öelda: „’Armastuse teod’ on geniaalselt väljamõeldud kaitsesüsteem selle vastu, et üks inimene teisele liiga lähedale tuleb“ (Løgstrup 1956:260). Kuigi taoline tõlgendus on väga küsitav ja tänapäevases Kierkegaardi-uurimises seda põhimõtteliselt korrigeeritakse (vt Ferreira 2001), osutab see õigustatult negatiivse prominentsele rollile Kierkegaardi mõtlemises.

Negatiivsus ja positiivsus

Kierkegaardi aastat tähistatakse erilise tähelepanuga muidugi suure mõtleja kodumaal, Taanis. Kui vaadata juubeliürituste kava, torkab ka siin silma negatiivsuse mõiste ja tähendus. Augusti lõpul Aarhusi ülikoolis toimuv juubelikonverents keskendub Kierkegaardile kui negatiivsuse mõtlejale. Silme ees on seejuures nii Kierkegaardi literaarse pärandi negatiivne retoorilis-pragmaatiline karakter (pseudonüümide maskimäng, kaudse teada-andmise meetod, huumori, iroonia ja paradoksivormide kasutamine jmt), aga ka Kierkegaardi arusaam inimese elust, eksistentsist ja religioonist, mis tema tundliku pilgu jaoks on eri tasandeil läbi põimunud negatiivsete fenomenide ja figuuridega. Siiski – küsitakse ka selle järele, millised elu positiivsed fenomenid on negatiivsuses peidus? Kui püüame sellele vastata, peame mõtlema kindlasti vabaduse, usu ja lootuse mõistetele, aga kahtlemata ka ligimesearmastusele. Samas ei tohi muidugi unustada, et positiivsus on Kierkegaardi jaoks peidus ka sellistes tema loomingu jaoks kesksetes, esiti vaid negatiivsetena paistvates fenomenides nagu äng ja meeleheide, samuti aga tõsiasja, et ka nimetatud positiivsed fenomenid sisaldavad eksistentsi tervikdünaamika raames dialektilisi, negatiivsetest figuuridest palistatud tasandeid.

Äng ja vabadus

Järgnevas ei taha ma avada inimelu positiivset külge ängi ja meeleheite positiivse funktsiooni kaudu, vaid keskenduda sellele, mis normatiivses mõttes näib ühemõtteliselt positiivne – armastusele. Siiski olgu öeldud eelmärkuse ja horisondina paar sõna justnimelt ängi kohta. Vigilius Haufniensise, Kopenhaageni Valvuri raamat („Ängi mõiste“, 1844) ei kõnele ju meile vaid ängist endast, vaid sellest, mida äng meile ja meie kohta avab. Ängi poolt avatud sõnum on peajoontes, et olemine iseendana ei ole lihtsal ja otsesel moel antud ja valmis, vaid et me peame „ise´ks“, iseendaks saama. Äng individueerib. Ängis avaneb meile vabaduse võimalus kui igaühe isiklik, iseolemise võimalus (samas on inimene ängis aga ka vabadusetu). See vabadus ei puuduta inimest siiski mitte kui isoleeritud üksikut („üksiku“ kategooria ei ole eremiidi või eraku kategooria), vaid kui üksikut, kes on ühtlasi osaline üldinimlikus ja realiseerib oma vabadust tõelisel moel vaid armastuses. Ängis võib inimene deemonlikult sulguda, võib aga märgata ennast ka kui kaasinimese kõrval seisvat ligimest. – Enne pilguheitu ligimesearmastusele soovin peatuda aga esteetilisel armastusel ning armastusel, mis realiseerub abielus.

Esteetiline armastus ja abieluline armastus

Ängis avanev vabaduse võimalus tähendab võimalust ja vabadust valida iseennast. Esteetiline elu kaotab aga ennast vahetus silmapilgus, seosetus ja killustavas meele-lahutuses. Eetilises valikus teostuv meele-parandus tähendab seevastu kildude kogumist taas üheks seoseks ja tervikuks. Taoline valiku mõiste ümber kristalliseeruv vaatepunkt karakteriseerib raamatut „Emba-kumba“ (1843), mis on omistatud Victor Eremitale kui raamatus sisalduvate paberite väljaandjale. Eetilises valikus valib inimene iseennast, valides eetilise valiku, see tähendab hea ja kurja vahel valimise valiku läbi kvalifitseeritud elu. Seetõttu heidab eetik ehk kohtunõunik Wilhelm raamatu esimese osa esteetikule ette indiferentsust ja tühja, hedonistlikku ja sidumatut elu (vrd siinjuures Wilhelmi romantismikriitika ja tänase postmodernismi-kriitika sarnasust). Esteetiku armastusemõiste suhtes tähendab see tühisusele ja esteetilisele meeleheitele osutavat hinnangut. Esteetiku jaoks on aga armastuse paradigmaks tunnetest kantud esimene armastus. Tunnete kadudes võib suhte autentsusele truu olla vaid seda lõpetades ja end uuele suhtele avades. Kõik see peaks paigutuma meenutuse ja unustuse peenesse kunsti, mis hoiab meid takerdumast mingisse konkreetsesse suhtesse. Abielu näib selles valguses vabaduse kaotuse ja täielise tuhmumisena: „Juba sõprus on ohtlik, abielu on seda aga veelgi enam, sest naine on ja saab olema mehe hukk, niipea kui temaga sõlmitakse kestev suhe. Võta üks noor inimene, tuline kui araabia hobune, ja lase tal abielluda – ta on kadunud. Kõigepealt on naine uhke, siis on ta nõrk, siis tabab teda jõuetus, siis tabab jõuetus tema meest, siis on terve pere jõuetu“ (Kierkegaard II 1994:274). – Wilhelmi jaoks on seevastu just abieluline, institutsionaalsuse ja ajalise kontinuiteedi läbi märgistatud armastus vabaduse realiseerumine. Truuduslik seotus ja – erinevatest raskustest proovitud – ajaline kasvamine ei pruugi teha armastuse tundelist autentsust võimatuks, vaid võib muuta selle isegi intensiivsemaks. Valmisolek ja valik olla partnerile truu ka siis, kui armastus näib olevat kadunud, võib viia uuel tasandil veelgi intensiivsemale armastusele ja tundeelule. Esteedi vaid ekstaatilist hetke hindav mängulisus degradeerub seevastu esteetiliseks meeleheiteks, igavuseks ja tühjuseks.

Ligimesearmastus

„Emba-kumba“ abieluline armastus ei ole siiski kõrgeim viis, kuidas armastusest mõelda. Sellele viitab ka teos ise, osutades raamatu lõpus leitavas fiktiivses jutluses isetule armastusele, mis on vaba igasugusest enesearmastusest ja -ihast. Selle läbinisti isetu armastuse – ligimesearmastuse – „grammatika“ leiame me Kierkegaardi „Armastuse tegudes“ (1847). Üleüldse leiab Kierkegaardi arusaama kohta armastusest enim tema nn ülesehitavatest kõnedest (Opbyggelige taler), mille hulka kuuluvad ka „Armastuse teod“. Just siin on esitatud – mitmete Kierkegaardi uurijate arvates – nn teine eetika, millele viitab inimese patususe ja iseendaks saamise ülesande konflikti silmas pidades „Ängi mõiste“. Milline on iseolemise tõeline karakter „Armastuse tegude“ järgi? Ka siin on juttu üldinimlikust eetilisest ülesandest, iseeneseks saamisest kui tegusast enesemääramisest. Fookus asetseb aga otseselt ligimesearmastuse nõudel, suhtel kaasinimesega. Siiski – enesesuhe ja suhe teisega on Kierkegaardi analüüsides intiimselt ja tähendusrikkalt põimunud. Nii tähendab ligimese armastamine ühtlasi iseenese armastamist, ja vastupidi: iseenese armastamine tähendab ligimese armastamist (vrd piibellikku käsku: armasta oma ligimest nagu iseennast!). Aga tähelepanu! Iseennast tuleb armastada „õigel viisil“, see tähendab: ennast tuleb hoida – hoida armastuses! Seda saab teha aga vaid siis, kui armastame teist! Selline on armastuse grammatika! Veel kuulub armastuse grammatika juurde, et armastuse läbi kvalifitseeritud vahekord on asümmeetriline, armastus ei nõua ega oota tasu, ei ole arvestav. Armastus kehtib igaühele, sõltumata sellest, kas ta meile meeldib või mitte. See on võimalik, kuna armastuse grammatika juurde kuulub Kierkegaardi järgi fundamentaalse elemendina ka asümmeetriat põhjustav jumalasuhe. Armastus ei oota tasu, kuna on Jumala kingitus. Armastus on üldinimlik fenomen, kehtib igaühele, kuna kõik on Jumala loodud ja tema poolt armastatud. Ühes oma ülesehitavas kõnes (1851) ütleb Kierkegaard tagasivaates: „Pöördunud nõnda [altari poole, J.C.P.], ei ole mul enam midagi rohkemat lisada. Siiski laske mul veel vaid öelda seda, mis teatud kombel on minu elu, minu elu sisu, selle täius, selle õnn, selle rahu ja rahuldus – too maailmavaade, mis on inimlikkuse ja inimvõrdsuse mõte: kristlikust vaatepunktist on iga inimene (üksik), tingimata iga inimene, veelkord, tingimata iga inimene Jumalale sama lähedal; ja kuidas lähedal ja sama lähedal? Armastatud tema poolt“ (Kierkegaard XVII 1994:27).

Miks armastada Kierkegaardi?

Lõpetuseks tahaksin perspektiivi ümber pöörata, ja küsida – nii mõtisklusena Kierkegaardi aastasse kui (lugemis-)ärgitusena tulevikuks – miks armastada Kierkegaardi? Miks peaksime – kui üldse peaksime – ise, üksi, aga ka ühiselt, tänapäevase mõttearenduse kontekstis – Kierkegaardi armastama? „Armastuse teod“ räägivad surnu meenutamisest kui isetu, igasuguse vastuteene võimaluse välistava armastuse silmapaistvast näitest. Nõnda võib üks põhjus olla juba nimetatud. Samas peab kriitiliselt küsima, kas suurte ja mõjukate mõtlejate puhul ei ole asi siinkohal keerulisem, kas siiski ka siin ei luura enesearmastus – põhjuseid oskate küllap aimata. Järgnevalt nimetan avatud nimekirja vormis mõned punktid, mis vähem põhimõtteliselt osutavad Kierkegaardi armastuse võimalikele põhjustele.
Kierkegaardi puhul on tegemist autoriga, kes omistab sisu ja pragmaatilise teada-andmise vahekorrale, autori ja lugeja pragmaatilisele suhtele suurt tähelepanu (vt nt loenguvisandeid „Eetilise ja eetilis-religioosse teada-andmise dialektika“ kohta, 1847). See muudab tema pärandi keele- ja kommunikatsioonifilosoofiliselt tundlikuks ja põnevaks, samas aga ka keeruliselt käsitletavaks. Ei tundu ju Kierkegaard vahel ilmaasjata justkui Catch-Me-If-You-Can-autor, kelle positsiooni tuleb läbi pseudonüümide ja autorluse maskimängu rekonstrueerida.
Kierkegaardi rõhuasetus eksistentsi redutseerumatule, kordumatule reaalsusele ja selle rollile tõetunnetuse referentspunktina omab tähendust ka tänapäevase filosoofia naturaliseerivate ja objektiveerivate käsitluste suhtes. Eksistentsi-unustus on ajastuülene probleem, seetõttu ei ole ka eksistentsifilosoofia motiivid vaid mööduv moevool. Tema eksistentsianalüütiline pilk on seejuures võrratult tundlik negatiivsete ja dialektiliste figuuride suhtes.
Nõnda on Kierkegaard ka teravapilguline ajastudiagnostik ja -kriitik. Ta osutab tendentsidele, millel on inimeksistentsi suhtes nivelleeriv mõju, olgu selleks siis massi- ja meediaühiskonna raskused või objektiveerivate teadmis- ja mõttevormide ekspansiivne kompetentsitaotlus.
Kierkegaard on provotseeriv, rahutust tekitav mõtleja, kelle mahuka ja ainulaadse pärandi erinevad tahud liidavad ühiseks kõneluseks ja aruteluks kokku nii teolooge, filosoofe, kirjandusteoreetikuid, psühholooge kui paljusid teisi. Kes armastab distsipliinidevahelist arutelu, lihtsalt peab armastama ka Kierkegaardi.
Ja viimaks – on öeldud, et Schleiermacheriga jõudis teoloogia uusaega kohale. Sama kehtib ka Kierkegaardi kohta. Siin leiame teoloogilise reflektsiooni, mis arutleb, väitleb ja näeb mõttevaeva uusaeglikku teadmist ja tõeteadvust kriitiliselt ja konstruktiivselt arvestades. Olla kristlane tähendab ülesannet ja vastutust igas ajas ikka ja uuesti mõelda läbi kristlikku usku ja rõõmusõnumit, kristlikku elu ja toimimist. Nagu eksistents, on ka kristlaseks-olemine saamises. See tähendab eksistentsi- ja ideoloogiakriitika jätkuvat ülesannet, vajadusel aga ka ausat ja otsustavat kriitikat nii teoloogia kui kiriku suhtes.

Kirjandus

Knud E. Løgstrup, Den etiske fordring, Kopenhaagen 1956

M. Jamie Ferreira, Love’s Grateful Striving: A Commentary on Kierkegaard’s ’Works of Love’, New York 2001

Søren Kierkegaard, Enten-Eller, Samlede Værker, kd II & III, A.B. Drachmann, J.L. Heiberg, H.O. Lange, Kopenhaagen 1994

Søren Kierkegaard, Kjerlighedens Gjerninger, Samlede Værker, kd XI & XII, A.B. Drachmann, J.L. Heiberg, H.O. Lange, Kopenhaagen 1994

Søren Kierkegaard, To Taler ved Altergangen om Fredagen, Samlede Værker, kd XVII, A.B. Drachmann, J.L. Heiberg, H.O. Lange, Kopenhaagen 1994

Søren Kierkegaard, Ängi mõiste, tõlk. Jaan Pärnamäe, Tartu 2008

Paul Müller, Søren Kierkegaards kommunikationsteori: en studie. Med forelæsningsudkastene til “Den ethiske og den ethisk-religieuse Meddelelses Dialektik” (1847) særskilt udgivet som dokumentation, Kopenhaagen 1984.

reede, 30. august 2013

Pudelimäng


Prohvet Jesaja ennustus

מַשָּׂא דַּמָּשֶׂק הִנֵּה דַמֶּשֶׂק מוּסָר מֵעִיר וְהָיְתָה מְעִי מַפָּלָה
Ennustus Damaskuse kohta: Vaata, Damaskus lakkab olemast linn ja muutub varemeks. Js 17,1
Ja üks pilt praegusest Damaskusest:

Uus lapsehoidja

Perekonda võetakse uus lapsehoidja.
 Perenaine, kes valmistub õhtul teatrisse minema, jagab talle viimaseid nõuandeid:
 “Kui koer oma sööginõu tühjaks sööb, siis andke talle pärast seda vett juua.
 Kui ta peaks hakkama puhvetit kraapima, siis andke talle kuivikut.
 Kui ta peaks ennast aga külmiku kõrvale siruli viskama, siis tähendab see, et ta tahab külma piima.
 Kui ta aga oma vaiba peale magama läheb, siis katke ta ettevaatlikult selle vana kasukaga kinni.”
 “Aga mis ma lastega ette pean võtma?” küsib lapsehoidja. “Mis ajal nemad magama tuleb panna?”
 “Ah, lastega pole teil mingit muret! Nemad vajuvad ise magama, kui on mõned tunnid teleri ees istunud…”

Koolikiusamine Rootsis

Rootsi ühes mainekas eliitkoolis Lundsbergi internaatkoolis (Lundsbergs skola) paljastus julm koolikiusamisjuhtum. Möödunud nädalalõpul sattus vägivalla ohvriks selle kooli uus õpilane, keda ründasid üheksa ta kaasõpilast.

 Politsei ja Rootsi koolide inspektsiooni sõnul kasutati õpilase piinamiseks kuuma triikrauda.  Kannatada saanut on alates möödunud laupäevast ravitud kolmes haiglas. Samas ei peeta ta vigastusi eluohtlikeks. Lisaks ohvrile sai vigastada ka üks ründajatest.

 Möödunud aasta oktoobris ähvardas Rootsi koolide inspektsioon seda õppeasutust 500 000 Rootsi krooni suuruse trahviga, kui seal ei lõppe pidevalt aset leidev koolikiusamine. Selles koolis õppis kunagi ka Rootsi prints Carl Philip. Lundsbergi kool annab küll hea hariduse, kuid samas on sellel kiusamisjuhtumite tõttu halb maine.

 Möödunud aasta mais paljastasid kaks selle kooli õpilast, kuidas neid sunniti suuseksile ja väljaheidet sööma. 2011. aastal aga põletati ühe õpilase keha elektrilise majapidamisriistaga. See kool rajati 1896. aastal Suurbritannia internaatkoolide eeskujul. Seal õpib praegu 200 poissi ja tüdrukut, kellest enamik on Rootsi ühiskonna koorekihi perekondadest.

 Kool asub Värmlandi maakonnas Kristinehamnis.

Rootsi inimõiguseksperdi Owe Bringi sõnul olid eliit-internaatkoolis Lundsbergs skola aset leidnud julmad kiusamised vastuolus rahvusvaheliste piinamist keelavate seadustega ning samas inimõiguste rikkumine.

 Rootsi koolide inspektsioon langetas sel nädalal otsuse see kool sulgeda pärast viimase julma intsidendi päevavalgele tulekut.
 Politsei ja inspektsiooni kinnitusel piinati kahte õpilast kuuma triikrauaga. Nad vajasid haiglaravi. Lisaks oli varem selles koolis kasutatud ka võtteid, mis sarnanesid Kuubal asuva USA  Guantanamo vangilaagri veepiinamisega. «Õpilane oli pandud põrandale selili ja talle pandi suhu toru, mille kaudu talle vett suhu kallati. Samas suleti kõik peas olevad avaused,» selgitas ekspert.
Ta lisas, et see kiusamismeetod kandis nime Allveelaev ning oli sarnane Guantanamo veepiinamisega.
«Veepiinamise puhul kallatakse väga suures koguses vett organismi. Ohver võib selle tagajärjel tunda uppumistunnet. Lundsbergsi kooli saab selles võrrelda Guantanamo vangilaagriga. ÜRO 1984. aasta piinamist keelava seaduse kohaselt on selle kasutamine kuritegu,» selgitas Bring.
 Lundsbergsi intrenaatkooli juhtum käivitas Rootsis üleriigilise debati koolikiusamisest.
 Rootsi inimõigusspetsialistide arvates soositakse sellistes kinnistes eliitõppeasutustes varjatud vägivalda ning erinevatesse sotsiaalsetesse klassidesse kuuluvate inimeste vahelist vihkamist.

 «Tegemist on otsese julmusega. Teismelised peaks aru saama, mida üks või teine piinamisviis kaasa tuua võib. Eriti veel siis, kui tegemist on vee kallamisega kellegi organismi või kuuma triikrauaga piinamises,» lausus inimõigusorganisatsiooni Amnesty International Rootsi esindaja Inger Sjöberg.
 Lundsbergsi kooli juht Staffan Hörnberg vallandati. Mehe sõnul ei olnud tal aimugi, et õpilased tegelesid kaaslaste julma veepiinamisega.
-----------------
Heaoluühiskonna eliitkoolil "eliitnaljad"? "Hea kasvatuse" saanud rikkurite võsukesed, kes otsivad eneseteostust?

neljapäev, 29. august 2013

Kunnas: Süüriaga sõdimine poleks lihtne

Süüria õhutõrjel on võrdlemisi moodsad kesk- ja kaugmaaraketid, mille nad on Venemaalt hankinud ning liitlasjõudude rünnaku korral üritab Süüria vastase vägesid võimalikult palju kahjustada ja ilmselt aktiveerub ka Iraan.
Kui liitlased Süüriat ründavad, vastab too miinimumjuhul oma liitlase Hezbollah’ üles ässitamisega, maksimum, mis võib juhtuda, on aga see, et Iraan alustab raketirünnakuid Iisraeli vastu.
«Olukorra muudab komplitseeritumaks ka see, et Venemaal on Süürias oma sõjaväebaas.»
Keemiarelva kasutamise eest karistamine ei ole Kunnase arvates sõjalise kampaania eesmärgina piisav ja tekitab küsimuse, kes mässuliste toetamise korral võimule tuleks, kuna mässulised pole ühtsed.
---------------
Eriteenistuste töökohustuste hulka kuuluvad üldjuhul ka elanike desinformeerimine, santaaž, provokatsioonid, opositsiooni jälitamine ja nende liidrite mõrvamine, terrorismi vastu võitlemine ja terroriaktide läbiviimine jne.
Näiteks võib tuua CIA desinformatsiooni Iraagi kohta, mis tõi kaasa sõjategevuse, milles osales ka Eesti.
Nüüd nõuab tollane riigisekretär Colin Powell CIA-lt aru, kuidas tema lauale sattusid sõda õhutavad valed, ekslikud luureandmed, mida ta ÜRO–s esinedes esitas.

Naine kardab vargaid

“Minu naine kardab kohutavalt vargaid,” räägib Toomas sõpradele. “Varem äratas ta mind tihti keset ööd, kui kas või kõige õrnematki krabinat kuulis! See kestis niikaua, kuni ma talle seletasin, et professionaalsed vargad tegutsevad hiirvaikselt ja ettevaatlikult.”

 “Tähendab, nüüd saad sa rahulikult magada?” küsivad sõbrad.
 “Tühjagi! Nüüd äratab see lollpea mind üles iga kord, kui korteris on täielik vaikus!”

Taliban korraldas Afganistanis rünnaku poolakate baasile

Üks USA sõdur sai surma ja kümme Poola sõdurit sai vigastada eile, kui mässulised ründasid poolakate baasi Ida-Afganistanis Ghaznis. Lisaks kaotas seal elu ka neli Afganistani politseinikku ja kolm juhuslikult tule ette jäänud tsiviilisikut, kelle seas oli naisi ja lapsi.
«Mässuliste grupp üritas tungida baasi, kuid nende rünnak löödi tagasi,» kirjeldas Poola kaitseväe pressiesindaja Merek Pietrzak.

 Ühe pealtnägija jutu järgi nähti umbes kella 16 paiku, kui poolakad mässulistega võitlesid, kohaliku aja järgi baasi kohal tihedat musta suitsu ja NATO koptereid.

 AFP kohaselt õhkisid mässulised baasi värava juures autopommi. Seejärel üritas 8-10 relvastatud meest kahelt suunalt baasi tungida. Võitlus kestis umbes tunni, vähemalt üks mässuline lasti maha siis, kui tal oli juba õnnestunud baasi tungida.

 Kaitseminister Tomasz Siemioniak andis teada, et üks poolakaist sai rünnakus tõsiselt viga, kuid tema seisund on stabiilne.
 Välisminister Radoslaw Sikorski õnnitles oma sõdureid rünnaku tagasilöömise puhul ja soovida vigastatutele kiiret paranemist.

 Vastutuse rünnaku eest võttis Taliban.

 Ghazni on Poola kontingendi põhibaas Afganistanis. Praeguse seisuga teenib Afganistanis umbes 1800 poolakat. Oma väed plaanib see riik koju tuua aastal 2014. Langenud on selles sõjas 42 poola sõdurit.

Kass ja kojamees


Suurele autole

pole mõtet ette keerata...

Täbar olukord

Tahaks juua, aga ei saa vee pudelit lahti...

Tähtis nina

Läks mingi tähtis nina hullumaja inspekteerima.
Sai vaevalt fuajeesse astuda kui mootoripõrinat imiteerides jooksis mingi tüüp kõrvale ja teatas:
“Takso! Minuga saab teisele korrusele.”
Mees ei julgenud vastu ka hakata – hullud võivad vahel agresiivsed ja tugevad olla – jooksis tema kõrval teisele korrusele, tüüp puristas muudkui “Prrrrrr” ja kohale jõudes küsis viieka.
Sai mees sellist lahti, vudis teine kohale.
Sama jutt, et takso ja temaga saab kolmandale korrusele.
Pärast küsis jälle viieka…
Kui mees lõpuks direktorikabinetti jõudis, kurtis ta, et kas sellised agressiivsemad hullud mitte palatis kinni ei peaks olema, nöörivad siin külastajaid…
Direktor imestunult: “Mis agressiivsed hullud? Aa, taksojuhte mõtled? Ei need on meil ülikoolist praktikandid – teenivad stipile lisa…”

kolmapäev, 28. august 2013

Süüria ja Baltikum

Mõtte Balti riigid okupeerida käis eile välja Moskva Instituudi Balti sektsiooni juht Mihhail Aleksandrov, kelle meelest võiks seda rakendada vastulöögina juhul, kui USA peaks otsustama Süüria ründamise vastu Venemaa tahtmist.

 «See on sulaselge provokatsioon,» ütles Mihkelson. «Tegu ei ole üldse mitte süütu avaldusega, vaid väga jõhkra provokatiivse sõnavõtuga inimese poolt, kes siiski on Vene riigi toetatava instituudi juhtivteadur ja kes väga hästi teab, mida sellised sõnavõtud võivad endaga kaasa tuua.»

Aleksandrov on endine Venemaa diplomaat ja praegu instituudi Pribaltika osakonna juht. Muu hulgas on tema töö sisuks anda Venemaa välispoliitilisele eliidile suuniseid otsuste langetamiseks.
----------------------
Süürias on avastatud suured nafta ja gaasi varud ning seepärast käib ka kogu see madin. Mis edasi saab, näeb hiljem.


IndyCar boksipeatuses

juhtus pealtnäha karm õnnetus. Õnneks siiski midagi hullu ei juhtunud.

Herilastest ja vapsikutest

Õunad ja pirnid hakkavad valmima, aga sel aastal ei näe eriti herilasi. Mäletan, et kevadel oma talu juures nägin ühte herilast. Vapsikuid ei ole enam paar aastat minu talus olnud. Mesilased küll on ukse kohal. Ukse avas, mis on kinni pandud laudade ja täidisega.
Augustis, kui vapsikute pered hakkavad lagunema, oli tavaliselt õhtul tuld süüdates kohe mõni vapsik üleval. Sel ja möödunud aastal ei tulnud mitte ühtegi.
 

On vägagi tõenäoline, et herilaste vähesuse taga on sarnane põhjus mis mesilaste mass-suremise taga: üliohtlikud põllumajanduskemikaalid, mida tööstuspõllumajandus soosib.

Rundale loss

Leedu piiri lähedal on igati uhke loss, mida tasub külastada.

Äädikakärbeste püüdmine

Artikkel Maalehes "Anna teada, milline on parim viis äädikakärbeste püüdmiseks". Vastus kommentaarides:
 Lasen köögi gaasi täis ja väljudes tõmban tikku...ja uks ruttu kinni. (aken peab lahti olema).
 Vastus sellele:
 mul gaasiga ei töötanud
 Ilmselt doseerisin palju gaasi ja sisuliselt tuli uus köök ehitada ja uued uksed- aknad tellida. Kõrvades vilistab veel siiani! Järgmine kord räägi, palju gaasi tuleb lasta, et üleliia ei satuks.

Sõidad jalgrattaga

ja siis hakkad saama...http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=cqvhh14PnPo

Velvetiga kaetud Ferrari

Kes terve mõistusega inimene katab oma auto velvetiga ja jätab siis selle vihma kätte seisma. Siis sõidab samas mööda roosa Rolls-Royce.
Maailm on nagu ta on.

Õnnelik õnnetus

http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=9aTxZOs9NC4

teisipäev, 27. august 2013

Politsei tegutseb


Raudtee ületamine

Pole enne sellist raudtee ülesõidukohta näinud, aga jõmm, kes ette trügis sai oma karistuse kätte.

Lasteaiast kopajuhiks

Ei tea, kas isa magab põõsas peatäit välja?

Miks peab oma elu

nii keeruliseks tegema?

Tsikliga järve

Võrumaa Teataja kirjutab: 26. augusti õhtul kogunes Tamula järve kaldale seltskond, kes võttis eesmärgiks tsikliga järvele sõitma minna. Suurel kiirusel mööda Tartu tänavat alla ja otse järve. Vee peal püsiti sadakond meetrit ja seejäärel vajus sõiduriist vette. Kõigele oli mõeldud ja näha oli, et ka ohutusele oli suurt rõhku pandud. Pärast vempu koristasid asjaosalised enda järel kõik ilusti ära ja läksid laiali.
No comments.



esmaspäev, 26. august 2013

Mobiiliga rääkimine

tagajärg ja kohapealne lahendus

Kass põhjustas avarii



 Täna hommikul kell 9.35 juhtus avarii Tallinn - Tartu maanteel Ussisoo kandis, kus kokku põrkasid kaks sõiduautot. Üks autos olnud reisija sai vigastada, liiklus oli sündmuspaigal tugevalt häiritud. Praeguseks on liiklus taastunud.

 Esialgsetel andmetel põhjustas avarii vastassuunavööndisse kaldunud Toyota Auris, mida juhtis naine. Nimelt oli tal autos kass, kes olid pandud puuri. Mingil põhjusel hakkas loom kräunuma. Naine hakkas vaatama, miks loom on häiritud ja auto kaldus seejärel vastassuunavööndisse ja põrkas kokku sõiduautoga Mitsubishi. Autod jäid teele seisma ja liiklus seiskus.
----------------------------------------

Loomast hoolimine on loomulikult tore, aga tema olukorda ei peaks jälgima autoroolist, vaid tuleks auto kinni pidada ja siis vaatata. Nagunii on tavaline, et kassid autosõidu ajal kräunuvad, kuna see tavaliselt ei meeldi neile.

Kassil on nüüd üheksa elu asemel kaheksa alles.

Osho: Naine ja mees

Et tõeline naine olla, peab olema aina naiselikum, jõudma õrnuse ja haavatavuse tippu. Ning tõeline mees peab jõudma mehelikkuse sügavaimate võimalike soppideni. Kui tõeline mees saab kokku tõelise naisega, siis on nad vastandpoolused, äärmused. Kuid ainult äärmused saavad armuda ja ainult äärmused saavad intiimsust nautida. Ainult vastandid kütkestavad teineteist.
Praegu toimub sugude ühtlustumine, mehed muutuvad aina naiselikumaks, naised mehelikumaks. Varem või hiljem kaovad kõik erinevused. Sellest saab kahvatu, igav ühiskond.
Naine peaks minu arust muutuma võimalikult naiselikuks, ainult siis saab ta õilmitseda. Ja mees peab olema võimalikult mehelik, ainult siis saab ta õilmitseda. Kui nad on vastandpoolused, siis tekib nende vahel külgetõmme, magnetism. Kui nad kokku saavad ja intiimsust jagavad, siis toovad nad kokku kaks eri maailma, kaks eri dimensiooni, kaks eri külluslikkust ning nende kokkusaamine on tohutu õnnistus.

laupäev, 24. august 2013

Politsei

http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=xO9doWbcF2g

Laev sõidab

supelranda

Vee võtmine

Portugalis tule kustutamiseks

Kadri Lääs: Häda liikmete pärast

Kirikuliikmeks saame ristimise läbi ja sellest vaatenurgast loe, kuidas tahad, aga kirikuliikmete hulk Eestimaal kahaneb. Osalt on see tingitud demograafilistest muutustest – eestimaalaste hulk väheneb pidevalt, eriti teravalt on sellest puudutatud tõmbekeskustest kõrvalejäävad maapiirkonnad. Ja nii on loogiline, et see ei jäta mõjutamata ka meie kogu Eestimaad katvat koguduste võrgustikku, mis seisab kohati silmitsi väga süngete tulevikuväljavaadetega. Üldteada on asjaolu, et märkimisväärne hulk meie koguduste liikmetest, ei ela enam koguduse territooriumil ning ei osale juba seetõttu eriti aktiivselt koguduse tegevuses. Kus need kirikuliikmed on? Kas nad osalevad teiste koguduste tegevuses või on nad meie jaoks n-ö kadunud hinged?

Muutunud on ju ka ühiskond, milles elame; organisatsioonid ja võrgustikud, mille läbi sotsiaalset kapitali loome. USA ühiskonnateadlane Robert D. Putnam on oma 2000. a ilmunud uurimuses „Üksi keeglisaalis. Ameerika kogukonnaelu kokkuvarisemine ja taassünd“ (eesti keeles ilmunud 2008) analüüsinud Ameerika sotsiaalse kapitali muutumist ajas ja kasutanud selle iseloomustamiseks väga huvitavat võrdlust keeglimängu ehk bowlinguga. Ta nendib, et traditsioonilised bowlinguklubid, mis olid varem ameeriklaste seas nii populaarsed, sattusid 1980.–90. aastatel sügavasse kriisi. Klubiliikmete arv vähenes suhteliselt lühikese aja jooksul 40%. Selle põhjuseks võiks ju pidada bowlinguharrastuse populaarsuse vähenemist tänapäeva ameeriklaste hulgas, kuid tegelikkus on hoopis vastupidine! Veel kunagi varem Ameerika ajaloos pole bowlingumäng olnud nii populaarne kui praegu – 80 miljonit ameeriklast käivad vähemalt korra aastas keeglisaalis. Mis on aga muutunud, on nende soov kuuluda klubisse. Saalipidajad said aga varem suure osa oma sissetulekust just klubiliikmetelt. Üksikmängijad tarbivad õlut ja pizzat kolm korda vähem kui klubiliikmed ning põhitulu tuleb siiski söökide-jookide müügist. Kõik organisatsioonid, kes eeldavad liikmete kasvu, on hoopis liikmeid kaotanud. See on sama suundumus, mida religioonisotsioloogid nimetavad „uskumiseks ilma kuulumiseta“, kus kiriku kui traditsioonilise institutsiooni liikmeks olemine tundub kas liiga impersonaalne või liigselt siduv.

„Ristimisest ma saan aru, aga milleks on vaja koguduse liikmeks saamisel veel leerikooli või – hoia selle eest – teadmiste kontrolli leerikooli lõpus,“ küsivad nii mõnedki. Või „milleks üldse ristimine, kui ma tahaksin lihtsalt koguduse liige olla ja kirikus käia“. Selliseid mõtteavaldusi võib kuulda päris sageli. Spirituaalsus, religioossus, isegi kirikus käimine – jah. Aga liikmeks olemine koos kõigi sellega kaasnevate kohustuste ja õigustega – ei, aitäh! Nagu tahaks kuuluda, aga mitte päris. Kirikuliikmete statistika jaoks on need inimesed kadunud.

Kõik see võib meid muserdada ja vanu häid aegu tagasi igatsema panna, kuid miks me ei võiks oma kirikuksolemist ka veidi laiemalt määratleda kui need kvantitatiivsed näitajad, mille abil kiriku kui organisatsiooni „edukust“ hindame. Ma ei mõtle siin sisu (mis on alati tähtsam kui vorm), vaid ikka vormi. Kuidas olla kogudus hõreda asustusega piirkondades, uutes asumites, eeslinnades; kuidas olla kogudus noortele, lastega peredele, üksinda elavatele, tööotsijatele jne? Kuidas olla kogudus inimestele, kelle kuulumisvajadus sotsiaalsetesse võrgustikesse ei mahu traditsioonilise raamidesse? Kes ei mahu raamidesse, jääb lihtsalt pildilt välja? Küsimus on just „kuidas“, sest me võime teha küll „õiget“ asja, aga kas ka „õigesti“.

Kirik ei ole oma sügavamas olemuses kunagi kinnine aedik, mille sees on kutsutud ja valitud, ning väljaspool kõrvalejäetud, vaid ta on tõmbekeskus, küünal vaka peal, mis kutsub ja koondab enda keskpunkti, Jeesuse ümber. Nii me ei saa rahulduda või oma „edukust“ hinnata liikmete kui lambukeste ülelugemisega aedikus, vaid oluline on see, kui inimeste elud saavad meie kaasabil ja meie kaudu puudutatud, muudetud, mõtte ja eesmärgiga täidetud; et küünal saaks vaka peale tõstetud ja hoitud. Nende näitajate järgi on juba praegu kirikuga seotud või kiriku ja tema liikmete tegevusest mõjutatud inimeste hulk ühiskonnas palju suurem, kui mistahes liikmete kartoteegid näitavad. Ja see on ka põhiline, mis meid peaks kirikuna tegevusele motiveerima – olla Jumala armastuse valguse kandjad oma kogukonnas. Nad on ka „meie inimesed“! Viimselt on inimese ja Jumala vaheline suhe nende kahe vaheline asi. See asub väljaspool meie kontrolli ja meil ei ole vaja Jumala tegevuse või tegevusetuse pärast muretseda – küll Ta teeb kõik omal ajal.

Samas mõistan, et organisatsiooni loogika seisukohalt ja selleks, et hoida alal teatavaid struktuure kirikuorganisatsioonis, on ka liikmete arvu pärast muretsemine oluline, sest nagu bowlinguklubide puhulgi on just liikmed need, kes võtavad põhivastutuse ressursside olemasolu eest. Aga ärme ehitame müüre, vaid avame uksi, kus sisse julgeksid astuda ka need, kes esialgu tahaksid seda kõike n-ö kiriku eeskojast vaadata.

Ja me ei pea muretsema, et inimesed ei tahaks üheskoos ja kirikuna oma teed Jumalaga kõndida. See ei pruugi alati kokku langeda meie ettekujutusega, kuid inimene on sotsiaalne olend ja selles ei ole midagi muutunud. R. Putnamil on meile ka hea sõnum. On teatud tüüpi organisatsioonid, mis ka muutunud ühiskondlikes oludes jõudsalt kasvavad. Need on suured ja vähesidusad organisatsioonid, mille liikmed jagavad näiteks ühiseid poliitilisi või ühiskondlikke huvisid, kuid mis ei eelda oma liikmetelt väga aktiivset osalemist organisatsiooni tegevuses ja kus nende panus võib piirduda ainult iga-aastase liikmemaksu tasumisega. Teine rühm organisatsioone, mille populaarsus kasvab, on erinevad väikerühmad ja tugigrupid, mis koondavad enda ümber sarnaste huvide või probleemidega inimesi, kes ühistegevuse läbi saavad üksteiselt tuge ja innustust. Esimene mudel neist ei kõla kiriku jaoks kuigi ahvatlevalt, sest vastab juba praegugi mitmes mõttes meie tegelikkusele, kui liikmete arvu kasv välja arvata. Kuid teine on pakkunud ja pakub kindlasti ka tulevikus arvukalt võimalusi, kuidas olla kogudus, mis on tõeline vaimulik kodu otsijale hingele.

neljapäev, 22. august 2013

Narva kadunud kirikud

 
EstlanderOne·
49 videot
 
Telli


148
 219 vaatamist
 4      0

   Meeldib
  
 Teave 
 Jaga 
 Lisa ... 
  
  


Avaldatud: 18.01.2013

Selles pildisarjas näeme unustatud kirikuid mis Narva siluetile omased kunagi olnud. Linnakirik, Toomkirik ja Peetri kirik. Nüüd peaks olema selge mis kirik on mis ja kuhu nad kadusid. Mõne neist võiks viisakuse ja lugupidamise pärast üles upitada. Kogu asi olla tahtmises.

Kui pühakoda maha lõhutakse, mida sa teed? Eesti Evangeelne Luterlik Kirik hädaldab, et rahvas ei usu kedagi ega midagi. Õigeusu kirikuid kerkib meil Eurooopa Liiidu viljastavais tingimustes nagu tsaariajal - nagu seeni pärast vihma. Viimase rahvaloenduse andmeil (esimest korda viimase vist 900 aasta jooksul) olla Eesti lausa õigeusklik riik. Mida arvata? Kellelgi töö on tegemata. Jumala abiga ning tänapäevase ehituskunsti ja tehnikaga ei tohiks olla väga suur probleem ühe või paari ajaloolise Narva kiriku taastamine omal ajaloolisel asukohal. See on hea algus. Siin on võimalus end tõestada, siin on väljakutse. Omal ajal mindi aafrikasse ja aasiasse usku levitama. Mitu preestrit pisteti nahka ja küpsetati tulel kuid see ei olnud takistuseks. Nüüd siis ei saa. Narvas pole inimsööjaid. Küsimus ei ole ju ka rahas. Küsimus on kas olete olemas või olete põranda all ja nutate kadunud hingede pärast. Ebaõiglus möödub kui sa oma pühakoja taastad. Tallinnasse Mustamäele kiriku ehitamine ei lähe arvesse, see on vägikaikavedu Lasnamäega või valimispropaganda. Asjal peab olema sügavam mõte. Keegi ei tule kirikule lapsehoidjat mängima a la olge musid, palun tehke ära. Teie olete need kes teevad ja näitavad teed. Initsiatiiv, mitte kolhoos. Eks ole.

kolmapäev, 21. august 2013

Rock Hotel - Äratundmisrõõm

Üks kena laul http://www.youtube.com/watch?v=Pus576k88Oo

Indrek Hirv: sinimustvalge needus

Mul on mälusopis üks ülearune lugu. See ei ole ju õieti päris minu enda lugu, aga selle rääkija on ammu surnud ning ka teised, kes seda ehk veel mäletaksid, kas surnud või väga vanad või muuga nii hõivatud, et neist selle jutustajat ei oleks. Aga hakkan nüüd algusest pihta, siis saab asjaga edasi.

See pidi olema rohkem kui kahekümne aasta eest, kui kord koos Ringo Ringveega Kilingi-Nõmmele Elmar Salumaale külla sõitsime. Oli pime ja paksu lumega talv, jõudsime laupäeva õhtul, kuulasime professori loengut Paul Tillichist – Ringo oli usuteaduse üliõpilane ja oli selleks tulnudki – ning keerasime tudengite jaoks valmis pandud asemetele magama. Järgmisel päeval, pühapäeval, kõndisime hommikuhämaruses kiriku poole: kõige ees Salumaa, siis organist ja seejärel meie, Ringo ja mina. Salumaa, väike, kõhn ja küürus rauk mustas mantlis, astus peenikeste jalgadega esimesi jälgi paksu lumme, keeras kiriku ukse suure võtmega lahti ja astus ees sisse. Kirikus oli hingeaur näha, aknad jäälilledes. Süütasime küünlad, istusime, hoidsime jalgu külmast põrandast kõrgemal – kui parajasti püsti seisma ei pidanud – ning kuulasime jutlust. Häälest ära orel kriiksus, oigas ja mürises. Jutlust ma muidugi ei mäleta, eks see oli õhtuse loengu jätk, muid kuulajaid ju ei olnud, aga külma, mõistuse peale hakkavat külma mäletan küll – ja sellest tulenenud väikest kiuslikkuse tunnet pastori, kiriku ja Jumala vastu.

Hiljem kütsime pastoraadi soojaks, panime jalad vastu ahju ja olime üsna lõbusad. Ja lugu – see saigi siis räägitud ja kuulatud, täpsustatud, korratud, üle küsitud ja hoolega meelde vajutatud.

See on Eesti lipu lugu, väga sobilik filmistsenaariumiks, ka näitemänguks või romaani alussõrestikuks. Algab 4. juuni varahommikuga aastal 1884, väljasõiduga Tartust. Üliõpilased, eesti keelt rääkivad haritud poisid, istuvad plaanvankril, sinimustvalge lehvib peade kohal, «Kui Kungla rahvas kuldsel a’al» kajab munakividelt ja Riia mäe majaseintelt vastu… raudrehvide kolin, lehvitavad eesti näitsikud jne.

Järgmine pilt: pastor räägib Otepää kiriku kantslist, see on Rudolf Gottfried Kallas, tookord 32-aastane eestluse kujundaja. Jutluse aluseks on Moosese teine raamat – Mooses ja tema sau, ent väga ilmselt on jutlus suunatud just EÜSi lipu õnnistamist sisse juhatama. Selle, tähendab kogu jutluse võib leida 1894. aastal Peterburis trükitud EÜSi albumist, küllap ka mõnest hilisemast. Meid huvitavad read kõlavad umbes nii: «Ja kui siis mees selle lipu maha peaks viskama, muutugu lipp madu-ussiks tema jalgade ees – ning surgu see mees selle ussi salvamise kätte, surgu kihvtituse surma!» Poisid kuulavad, ärevil, elevil, silmad lipul altari ees, peas vasardamas lipuvande esimesed sõnad…

Nii, nüüd laseme tublisti aega mööda minna, tuleme ka tagasi Elmar Salumaa juurde, et jalad korraks järgmisse sajandisse maha toetada ning eelmise pildi ilus muinasjutulisus eelmisse sajandisse maha jätta.

Salumaa oli 1930ndate keskel Treffneri gümnaasiumi usuõpetajaks valitud. Ta oli üsna noor, vaevalt vanem kui vanemad õpilased, ometi anti talle ka kohe üks klass juhatada. Õpilased selles olid aastakäigust, mida hiljem sõda kõige armutumalt rappis, sünniaastatega 1921–1922. Noor õpetaja võttis oma tööd südamega, hiljem on mõnigi tema õpilastest – Ain Kaalep näiteks – meenutanud Salumaa pühendatust moodsale pedagoogikale ning noortele vaimudele, keda selle abil kujundada.

Üks poistest, Gottfried Kallas, oli teistest ilmselt andekam. Usuõpetaja lemmik ta just ei olnud, tema andekus avaldus pigem reaal- kui humanitaaraladel, ent respekti äratas ta kindlasti, eriti siis, kui ootamatult üks tema hooldajatest kooli külastama saabus. Vaevalt oli keegi varem seda seost taibanud, see selgus äkitselt ühel pärastlõunal õpetajate toas, ühel pool lauda istumas kallis kübaras ja täies suurilmadaami hiilguses Aino Kallas, teisel pool õpetaja Salumaa. Seos ise oli järgmine. Rudolf Gottfried Kaldal, tollel EÜSi lipu õnnistajal, oli poeg Axel, ka see kuulus eeldatavasti EÜSi, oli andekas noor teoloog, ent suri noore mehena tiisikusse. Temast jäi omakorda poeg järele – Gottfried Hinno Kallas – ning see anti nüüd (kuna poisi ema oli sünnitusel surnud) vanaonu Oskari kasvatada. Oskar Kallas, Eesti saadik Londonis, sattus Tartusse harva, pigem sattus siia – Tuglase kutsel – Aino, et oma Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastusel ilmuvate kogutud teoste iluköites eksemplare signeerida või muidu kirjarahvaga kohtuda (Betti Alver on mulle jutustanud ühest sellisest kohtumisest Ko-Ko-Ko’s). Tema vaataski siis ka poisi üle, andis hooldajatele edasi Oskar Kalda korraldused ja rahatšekid – ning lahkus taas Londoni suunal.

Muidugi tuli nüüd klassis jutuks ka noore Gottfriedi vaimne pärilussuhe oma vanaisaga – trikoloori esimese õnnistajaga. Lipu sissetoomine pühade ajal sai nüüdsest iseenesestmõistetavalt noore Kalda ülesandeks… ja tema autoriteet tõusis ja kinnistus.

Järgmine pilt, kevad aastal 1941. Venelaste võim on juba mõned head kuud kestnud, surutisest hoolimata käib Treffneri gümnaasiumis õppetöö edasi, Salumaa on küll õpetaja ametist kõrvaldatud, ent viibib siiski Tartus ja saab «oma poistega» vahel kokku. Poisid hakkavad kooli lõpetama, õhus on oht sattuda Punaarmee mobilisatsiooni alla. Gottfried on kadunud.

Äkki – nagu välk selgest taevast – on Gottfried platsis. Ja järgmisel kummastaval moel. Kooli ette on sõitnud punaste lippudega propagandaauto. Politruk astub täägimeeste kaitse all trepist üles, õpilased ja õpetajad käsutatakse aulasse ning algab miiting Punaarmeesse vabatahtlike värbamiseks. Pärast kange keelega politrukki võtab sõna Gottfried, ülistab Nõukogude võimu, kutsub üles Punaarmeesse astuma. Poisid kiristavad hambaid.

Järgmine pilt, südasuvi 1941. Poisid on – in corpore – venelaste mobilisatsiooni eest metsa läinud, Saksa väed tulevad Riia poolt, venelased on Kivisilla õhku lasknud ning redutavad mõne suurtüki ja raskekuulipildujaga veel Maarja surnuaias ning Puiestee tänava aedades. Aeg-ajalt mürtsub suurtükk või täriseb kuuliprits, aeg-ajalt süttib linnas veel mõni maja või saab keegi juhusliku kuuli külge. Salumaa on Treffneri gümnaasiumi õpetajate toa aknal, teeb suitsu ja viipab kooli juurde uudistama tulnud õpilastele. Vahel sõidab mootorrattal Rüütli või Jaani tänavat mööda sakslaste sõjaväepatrull, ülikooli peahoone ukse kohale kinnitatakse kiri Feldkommandantur.

Siis tulevad «Salumaa poisid», major Vase poolt metsast koju lubatud, sinimustvalged lindid varrukatel, püssid seljas, juuksed ja veel hõredad habemed täiesti ebaõpilaslikult käest ära lastud, viipavad, hüüavad üles aknasse: Gottfriedi saime kätte, andsime sakslastele üle…

Nüüd oleks ju lugu just kui lõppenud… sakslased jätsid venelaste hävituspataljonide liikmeid vaevalt mitmeks päevaks ellu, lipureetur oleks oma palga saanud – ja kõik. Aga saatus tegi siin veel ühe uskumatu käänaku, veelgi täpsemalt haakuva kunagise sajatusega Otepää kirikus.

1942. aasta sügisel on Elmar Salumaa Tartu Ülikooli vastuvõtukomisjonis, tõstab paberitelt pilgu, laua ees seisab ülikorralikus mundris noor Unterscharführer: «Heil Hitler!» See on Gottfried, ta on tulnud vaatama, kas oleks võimalik ennast ülikooli immatrikuleerida – sõja ajal tehti igasuguseid erandeid ning selliste soovitustega nagu on Gottfriedil ei olnud mingi mure ka mitte päris täieliku lõputunnistusega ülikooli saada. Samas selgub siis ka muidugi, et Gottfried juba abituuriumi ajal – tähendab, oma osavalt mängitud kommunistliku karjääri ajal – sakslaste luurega koostööd tegi. Ülikooli Gottfried kummatigi ei tule, ta kaob veel kord endise õpetaja ja klassivendade silmapiirilt.

Järgmine, viimane vaatus viib meid järgmisse aastasse. SD ülema Eestis SS-Obersturmbannführer Martin Sandbergeri tõlk ja lähim abiline, Geheimnisträger Gottfried Kallas leitakse oma ametikorterist surnuna, ta on hammustanud SD-univormi lõkmenurka peidetud tsüankaaliumiampulli.

Muidugi, stsenaariumi kirjutamiseks on lähteandmeid vähevõitu, inimesi, kes Gottfried Hinno Kallast tundnud oleks, ei pruugi enam leida, selle aastakäigu Treffneri poistest jäi suurem osa sõtta ning neist vähestest, kes ellu jäidki, ei pruugi nüüdseks ju enam ükski elus olla. Küsisin üheksakümnendate algul Gottfriedi nooremalt koolivennalt Ain Kaalepilt, kas ta midagi teab. Lugu teadis ta hästi, aga Gottfriedi ei mäletanud, vanemad klassid olid teises koolimaja tiivas olnud.

Mõtleme siis veel selle oma võimaliku stsenaariumi peale… Peategelase karakter – kui Gottfriedist peategelane teha – peaks selgelt välja joonistuma. Mis mees ta oli? Kas ta ajas oma arust osavalt Eesti asja ning sattus ummikusse, kui ta «leivaisa» Sandberger 1943. aasta septembris Veronasse Põhja-Itaalia SD süsteemi üles ehitama saadeti, kaotas tasakaalu ja ei näinud muud väljapääsu kui enesetapp? Või oli see enesetapp kellegi poolt peale sunnitud? Tuli ehk midagi päevavalgele? Oli ta vanaonu eeskujul rahvusvahelist tegevust ihaldav aatemees, kes juba koolipoisina lootusetu valearvestuse tegi, või puuduliku kasvatuse tõttu hoopis selgrootu ja heitlik seikleja… heitus ta sakslaste sõjaõnne üldisest pöördumisest pärast Stalingradi või äkki hoopis kokkupuutest SD juhitud juudimõrvadega… Me ei saa seda tõenäoliselt enam mitte kunagi teada, parem oleks, kui me Gottfriedi nimest üldse loobuksime, see annaks meile fabuleerimiseks vabamad käed. Kus sakslased ta värbasid? Mõnes sõjaeelse Londoni pargis või kohvikus? – sellest saaks küll ilusa filmistseeni!

Nii või teisiti, film peab lõppema sellega, millega algas, pastori sõnadega Otepää kirikus: «Siis surgu see mees, kes oma lipu maha on visanud, madu-ussi salvamisest – kihvtituse surma!»

Trikitamine


Noored

ja vihased mehed...

Monumendi transportimine


Vaid hetke kestab...


Türgi peaminister

Türgi peaminister Recep Tayyip Erdogan on oma avaldusega endast välja viinud nii Egiptuse, Ameerika Ühendriigid, Iisraeli kui ka Euroopa Liidu, kui ütles teisipäeval, et presidendi Mohamed Morsi kukutamise taga oli juudiriigi vandenõu.

"Meil on olemas tõendid," väitis peaminister riikliku telekanali TRT vahendusel ja lisas: "Mida nad Egiptuses praegu ütlevad? Demokraatia ei ole valimiskast. Kes on selle taga? Iisrael!"
___________________
Morsi valimine võis ju enamvähem demokraatlik olla kuid tema edasine käitumine presidendina küll enam demokraatlik ei olnud. Kasvõi iseenda eluaegseks presidendiks kinnitamine ja kopti kristlaste tagakiusamise mahitamine!
 Sõjavägi on egiptuses keskmisest haritum ja sõjaväge on raske töötu lumpeni poolele märatsema meelitada.

teisipäev, 20. august 2013

Itaalia



 Itaalia rannikule jõudis esmaspäeval ja ööl vastu teisipäeva üle 600 paadipõgeniku Eritreast, Pakistanist, Süüriast ja teistest riikidest, teatas rannavalve.

 Üks laev 336 inimesega päästeti Sitsiilias Porto Empedocle lähistel. Immigrandid toimetati kaldale, kus enamik neist politsei eest põgenes.

 Teine paat 233 inimesega toimetati Lampedusa saarele, mis on Liibüast ja Tuneesiast saabuvate põgenike peamine sihtkoht. Kolmas paat Pakistanist ja Süüriast pärit 67 põgenikuga randus Sitsiilia kaguosas Siracusa lähistel väikesadamas.

 Esmaspäeval saabus nelja paadiga Sitsiiliasse umbes 350 peamiselt Egiptuse ja Süüria põgenikku.
----------------------------
 Pilti vaadates ja tekstist arve lugedes jooksevad hirmujudinad üle selja. Eesti hetkeolukord paistab antud loo valguses lausa suurepärane.

Nagu ikka

Kohapeal Tartus ja Eestimaa kodudes ülevaid tundeid tekitanud Öölaulupidu ei toonud rõõmu kaugeltki kõigile huvilistele - kohalolijate hinnangul pidid vähemalt paar tuhat inimest, neist paljud kaugemalt kohale sõitnud, pettunult lauluväljaku väravate taha jääma.

"Kõik kiidavad laulupidu. Teleris ja lava ees on kindlasti vahva. Aga meie seisime kahe neljaastasega tunni väravas ja ei saanud sisse. Mitte niiväga rahvarohkuse vaid rohkem korraldajate suutmatuse pärast inimeste liikumist korraldada. Ja katsu sa siis kahele nelja-aastasele, kes on seks puhuks rahvuslipud saanud, seletada, miks onu neid sisse ei lase. Tekib kurbus ja nukrus, tekib tunne, et sind ei taheta. Nagu mitmed ütlesid, et "me oleme eestlased, tuleme kaugelt kohale ja meid ei lasta sisse". Ja sellised oli seal väravate taga tuhandeid," kirjeldas Tallinnast lastega kontserdile sõitnud Kuku raadio peatoimetaja Hindrek Riikoja.

Kuigi värava tagant oli lauluväljakul märgata veel alasid, kus vaba ruumi, ei olnud turvamehel voli külastajaid kõikidest väravatest sisse lubada. Riikoja sõnul oli juba kontserdile siirdudes näha pettunult vastutulevaid inimesi. Maaülikooli juures asuv parkla, mis kontserdi algul täis, oli tund hiljem lahkujate tõtte juba pooltühi.

"Väga vahva üritus, aga korraldajad olid midagi valesti arvestanud. Tulnuks reageerida operatiivsemalt!" leidis ta.

Uus spordiala


Water Park atraktsioon

Ikka leitakse kuidas eriliselt inimlast lõbustada, peamine, et ta ei nutaks.

Hauakivi

Midagi sellist ei ole varem näinud. Venemaa jääb ikka müstiliseks mu jaoks.

Veel kirikukontserdist

Mõned lood veel:

esmaspäev, 19. august 2013

Katkend Aftonbladeti artiklist

Rootsis olevat rünnatud mosleminaist ja temalt moslemirätti peast kistud:
"Farstas rünnatud naine ei ole ainus, keda niimoodi on rünnatud. Ta on üks mitmest moslemi naisest kes on viimasel aastal sattunud sarnasesse olukorda. Väga tihti on ründajaiks valged, rootsi mehed. Sarnased intisidemdid leiavad aset bussides, poodides ja restoranides."

Ja siin siis hiljutine lugu Rootsi Demokraatide partei liikme Christer Wikströmiga, keda süüdistati selles et ta olevat mosleminaist poes rünnanud. Siin on mosleminaise versioon:
"Ma küsisin, milleks ta mulle nii ütles. Järsku hakkas ta mind näkku peksma ja burkast kiskuma. Ma kukkusin ja hakkasin appi hüüdma. Aga keegi ei julgenud sekkuda. Nad ainult vaatasid. Keegi ei tulnud mulle appi."

Õnnetu "ohver" selgitas et vahepeal läks Christer kuhugi ja mingil hetkel tuli tagasi sündmuskohale:
"Ta kiskus puruks oma särgi, tuli tagasi ja väitis et mina olen seda teinud. Kas te usute et väike naisterahvas on võimeline särgi puruks rebima ja teda lööma? Ma suutsin vaid ennast kaitsta. Ma võtsin vaid ühe šokolaadi ja viskasin teda sellega."

Kogu õudne juhtum puudutas seda moslemit nii sügavalt et:
"Ma ei ole suutnud minna kooli. Ma tunnen ennast väga halvasti, olen kurb ja nutan. Üks sõber on hoolitsenud mu laste eest..."

Tõesti kohutav lugu...ainult et poes on turvakaamerad, mis kogu intsidendi jäädvustasid. Nimelt ründas see "pisike ja kaitsetu" moslem Christerit, muuseas ka ostukorviga, rebis lõhki ta särgi ja siis...viskus poe põrandale, kus hakkas vähkrema ja appi karjuma.
Christer tõmbus tagasi et kohapeal politsei saabumist oodata.

Nii palju siis nendest kohutavatest rootsi meestest, kes mosleminaisi poodides, restoranides ja tont seda teab kus veel, ründavad.
Kas panite tähele et "ründajate" rassi ( valge) ja rahvuse esiletoomine Aftonbladeti artiklis tuli kuidagi väga loomulikult? Loomulikult on kõikide teiste rasside esiletoomine mõne kuriteo puhul rassism, kohutav ebaõiglus, üldistamine ja natsism, mis lõpeb...

Egiptuses

Egiptuses hukkus põgenemiskatsel vähemalt 36 Moslemi Vennaskonna vangistatud liiget, keda veeti vanglasse väljaspool Kairot, mehed hukkusid pisargaasi sissehingamise tõttu, mida valvurid olid kasutanud pärast ühe sõjaväelase pantvangi võtmist vangide poolt.

Siinai poolsaarel tapsid relvastatud isikud vähemalt 24 politseinikku, rünnates nende kaht bussi.

Uskumatuna näiv õnn

Kel määratud on elada, see elab http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=n6ZqX7-nBLs

Mida teha pealetükkiva muusikaga?

Mees laseb terve varahommiku autost muusikat. See võib lõpuks tigedaks küll ajada.


ja sellele järgneb karistus, mida mees ei oleks vist oodanud

pühapäev, 18. august 2013

Kirikukontsert

Laupäeval oli kena kontsert Lande Lampe-Kits (flööt), Külli Kudu (akordion), Elke Unt (orel). Mõni lugu ka.

laupäev, 17. august 2013

Sündmused Egiptuses

Egiptuse politsei vahistas eile 1004 islamisti pärast kogu päeva kestnud vägivallakeerist, mis nõudis vähemalt 82 inimese elu, teatab sealne siseministeerium.
 Egiptuse valitsus teatas, et seisab silmitsi Moslemivennaskonna "õela vandenõuga".

Neljapäeval jooksid kukutatud presidendi Mohamed Mursi poolehoidjad Kairos tormi valitsuskompleksile, siseministeerium on andnud politseile käsu kasutada valitsushoonete kaitsel laskemoona.

Morsi kukutati 3. juulil sõjaväelise riigipöördega, sestsaadik on tema poolehoidjad nõudnud tänavail riigipea ametisse ennistamist. Morsi kukutamises olulist rolli mänginud Tamarodi liikumine kutsus neljapäeval moodustama riigi- ja eravara kaitseks kodanikekomiteesid.

Urmas Nõmmik: Mida küll väidab Piibli esimene loomislugu?

Piibli loomislood on võrreldes teiste tekstidega Vanas Testamendis, ka Piiblis üldse, populaarne lugemisvara. Tänu oma asukohale kohe Piibli alguses, jäävad nad vähemalt Piibli esmakordsetele lugejatele esimesena ette, aga ka muidu tundub, et avalikkuses viidatakse neile tihedamini kui mõnele teisele Vana Testamendi tekstile. Minu meelest tähtsustatakse Piibli esimest loomislugu sealjuures üle, esmalt selle tõttu, et selles kirjeldatakse maailma ja kõige elusa loomist tänapäeva koolitatud meelelaadile ebaharilikul viisil: Jumal loob maailma kuue päeva jooksul, see ei teki ise, suurt pauku ei toimu, taevakehad luuakse alles pärast valguse, taeva, maa ja mere loomist, ka elusolendid luuakse, mitte nad ei arene pika aja jooksul. Teiseks aga kohtab viimastel aastatel tihti argumenti, et esimese loomislooga seadis Jumal mehe ja naise vahelise abielu institutsiooni. Allpool üritan esimesest loomislugu lugeda vaid tekstist endast tulenevatest rõhuasetustest lähtuvalt. See ei toimu akadeemilise eksegeesi vormis ja esindab vaid minu tagasihoidlikku arusaama.

Piibli esimese loomisloo all peetakse silmas nn Preestriraamatu loomislugu Genesise ehk 1. Moosese raamatu salmides 1:1–2:4a. Sellele järgneb alates 4. salmi teisest poolest teine, nn jahvistlik loomislugu, ning kogu Vana Testamendi ulatuses järgneb neid lugusid veel ja veel. Ilmekamad neist esinevad näiteks Psalmis 104 või Iiobi raamatu mitmes lõigus. Seega on esimene loomislugu üks mitmest alternatiivist ja sellest on Vana Testamendi tekstide kirjutajad ja raamatute koostajad olnud ka kindlasti teadlikud.

Piibli lugemisel on oluline olla esmalt teadlik just sellest, et ühe nähtuse kohta on reeglina midagi öeldud mitmes kirjakohas. Teiseks on Piibli ütlused tihti omavahelises keerulises seoses, milles orienteerumiseks on vaja Piiblit lugeda palju, lisaks ka hulka kommenteerivat kirjandust ning otsida võimalusi teistega piiblilugudest rääkimiseks. Sest kaks pead on ikka kaks pead. Kindlasti tuleb mõelda ka sellele, mis on Piiblis tähtsam, mis vähem tähtsam; mis on oluline iga inimese jaoks siin maailmas, mis oluline ainult kindlas kontekstis, näiteks kahe tuhande aasta taguse Iisraeli rahva hulgas. Muidugi ei pääse ka mõtlemisest sellele, mida ütleb üks või teine kirjakoht kristlasele, mida juudile, mida agnostikule. Ja nõnda edasi. Sellest võib tuletada Piibli ütluste omamoodi tähtsuse järjekorra, millele ka tänapäeval üksikinimese või ühiskonna rõõmudest ja muredest rääkimisel toetuda. Alustada tuleb aga alati teksti osade suhtest üksteisesse ühe kindla perikoobi sees.

Ilmselt enamikule lugejatele üllatusena on esimeses loomisloos teksti enda seisukohast kõige tähtsam mitte maailma loomine, vaid sabati ehk hingamispäeva (heebrea keelest otse tõlkides küll „puhkepäeva“) põhjendamine. Jumal puhkas loomisest seitsmendal päeval ning seepärast on loomispäevi kuus. Kuus päeva ei tulene millestki muust. Sellega võiksid arvestada kõik, kes heidavad loomislugudele ette vanade aegade naiivsete inimeste luulusid. Seitsmes päev on oluline päev ja seda peab kunagiste autorite meelest pidama kogu loodu, meenutamaks ja pühitsemaks seda, et Jumal on maailma loonud. Loomisteksti esmane eesmärk on niisiis põhjendada sabatipäeva. Vahemärkusena olgu nimetatud, et muuseas ei põhjenda loomislugu totaalse puhkamise ehk igasuguse tööta olemise nõuet reedesest päikseloojangust laupäevase päikseloojanguni, vaid sabati ajal tööst vabaks võtmist loomise ja Jumala peale mõtlemiseks ja pühitsemiseks.

Nüüd jõuame loomise enda juurde. Kahtlemata on järgmine oluline seisukoht, mida loomislugu esindab, see, et Jumal on maailma loonud. Ent seda ütleb Piibel mujalgi, nagu juba eespool nimetatud. Lisaks on ikka ja jälle esile toodud seda, et Piibli loomislood mitte ei väida, et Jumal on maailma loonud, vaid eeldavad seda. Kaks või kolm tuhat aastat tagasi puudus alternatiiv sellele arusaamale. Oli vaid üks võimalus hulga variatsioonidega: Jumal või jumalad lõid ja tegid maailma ja inimese. Seega ka meie loomislugu tegelikult ei väida, vaid iseenesestmõistetavana eeldab maailma loomist. Sellest tulenevalt võiks nimetada esimest loomislugu üleüldse sabatilooks.

Vahepalaks lisan siia juurde, et kui kuus päeva on sabatiloos vajalikud selleks, et põhjendada seitsmendat päeva, siis peaks iga lugeja juba aru saama, et rõhk ei ole loomistegude jagunemisel kuuele päevale. Kuus päeva on vaid figuur, ainult kindla eesmärgiga suubuda seitsmendasse. Kui lisada siia juurde teisigi, meile kui tänapäevastele lugejatele mõnikord arusaamatuks jäävaid aspekte, siis selgub, et tihti on rõhuasetused kultuslikud. Üheks selliseks asjaoluks on päikese ja kuu loomine alles neljandal päeval, ammu pärast esimese päeva valguse loomist. Taustaks on siin terav poleemika päikese- ja kuujumala kummardamise vastu – arvestades päikese ja kuu asukohta taimeriigi ja loomariigi loomise vahel, on nad justkui veel elusolendid, aga samas pole nad enam jumalad, nagu Vanas Lähis-Idas muidu Sumerist alates ikka arvati. Ja sellest omakorda järeldub, et loomisloos tegeletaksegi esmajoones kultusega, mis ongi Preestriraamatu autorile kohane.

Sabati pidamise kohustuse ja muude kultuslike tõsiasjade järel saame nüüd vaadelda, kus on Preestriraamatu loomis- ehk sabatiloo rõhuasetus 1. peatüki salmides 26–30, kus räägitakse inimese loomisest. Inimene on kahtlemata looduse kroon, sest tema loomine eristub selgelt muust loomisest. Esimesel kohal seisab tekstis see, et inimene on loodud Jumala näo järgi ja tema sarnaseks (salmi 26 algus). Aspekti, milles Jumal ja inimene sarnanevad, selgitatakse kohe, samas salmis: inimese roll on kogu maa peal liikuvat loodut valitseda. Nii nagu Jumal valitseb kogu loodud universumit, nii valitseb inimene elusloodust maa peal. Inimene on omamoodi Jumala laps, nii nagu Vanas Lähis-Idas olid kuningad Jumala pojad. Preestriraamatu revolutsioonilisus seisneb selles, et siin on muidu nii tavaline kuninga jumalanäolisus kantud üle igale inimesele: iga inimene on Jumala laps ja maailma valitseja. Usun, et iga lugeja oskab siit ise edasi mõelda ja järeldada, et valitsemisega kaasneb ka vastutus. Maailm ei ole halastamatuks rüüstamiseks (sest siis pöördub maailm ise või Jumal inimese vastu), vaid vastutustundlikuks haldamiseks. Kas Jumal peaks välja nägema nagu inimene, pole siin tekstis tähtis; rõhutatakse vaid valitsemise aspekti sarnasust.

Salmis 27 öeldakse järgmisena, et Jumal lõi inimese meheks ja naiseks. Rahvapiiblitõlked ei vaevu tavaliselt selgitama, et „mehe“ ja „naise“ puhul kasutatakse tavapärasest erinevaid heebrea sõnu – rõhk on siin soolisel aspektil. Sisuliselt võiks neid sõnu tõlkida ka – ehkki see ei kõlaks eesti keeles kuigi ilusasti – „isaseks“ ja „emaseks“. Järgmises, 28. salmis, rõhutataksegi viljakuse ja soo jätkamise aspekti: Jumal õnnistab inimest, et see oleks viljakas ja paljuneks. Inimese loomise puhul on seega rõhk viljakusel ja eluslooduse üle valitsemisel. Nii nagu Jumal on maailma loomisega kindlustanud selle püsimajäämise („kõik on hea,“ tõdeb ju Jumal korduvalt), kindlustab Jumal ka inimsoo jätkumise, seeläbi, et kindlustab tema viljakuse ja valitsuse.

Võtan kokku: Piibli esimene loomislugu ehk sabatilugu põhjendab kõigepealt sabati pidamise vajadust, teiseks maailma orienteerumist ühele ja ainsale Jumalale (eriti kultuslikus mõttes), kolmandaks inimese viljakust ja iseseisvat soo jätkamise võimet ning erilist positsiooni loodu seas – valitseja positsiooni. Sabati- ja loomislugu ei tegele küsimusega, kas Jumal lõi maailma, vaid ainult kirjeldab tõsiasja, mis omal ajal oli kõigile teada. Piibli algustekst ei sunni inimest kuidagi türannina käituma, vaid kutsub Jumala ja inimese võrdlemise kaudu mõistma, et maailma valitsemisega kaasneb vastutus. Ja lõpuks ei põhjenda meie tekst mehest ja naisest koosnevat perekonda, sest rõhuasetus on hoopis viljakusel ja soo jätkamisel. Millises vormis see toimub, pole antud tekstis oluline.

Kuidas on hilisem traditsioon, nii judaismis kui kristluses, sabati- ja loomislooga ümber käinud, on juba iseküsimus ja hoopis ühe teise käsitluse teema.

reede, 16. august 2013

Mustanahaline muusik läks Kadriorus kallale rahulikult tänaval kõndinud mehele

Paar päeva tagasi juhtus Tallinnas Kadriorus kurioosne lugu, kui Köleri tänaval kõndinud mustnahaline mees läks ilma näiva põhjuseta kätega kallale tuntud ajaloolasele ja ettevõtjale Anti Poolametsale ning süüdistas teda rassismis.

Poolametsa sõnul on paik, kus intsident juhtus, vähese liiklusega, mistõttu astus mees kõnniteelt kõrvale.

Samal tänaval kõndinud mees muutnud äkki samuti trajektoori ning asunud tema ette jõudes vihmavarjuga vehkides täiest kõrist inglise keeles karjuma "neetud rassist!". Ründaja väitnud, et Poolametsal ei kõlbavat musta mehega ühel pool tänavat kõndida.

"Mina kõnnin kus mina tahan tänaval, mine eest ära," vastanud ettevõtja, mispeale üritas võõras Poolametsa vihmavarjuga täiest jõust näkku lüüa. Et viimane käe ette sai, ei juhtunud õnneks hullemat. "Obadus oli ikka päris kõva, niiet vihmavari läks tükkideks," kirjeldas kannatanu läbielatut.

Antil õnnestus helistada politseisse, kuid ründaja põgenes. Hiljem tabati ta siiski Kadrioru Luigetiigi lähedalt.

Uurimine veel käib, kuid on teada, et ründaja puhul on tegemist 43aastase Eestis elava muusikuga, kes on abielus eestlannaga.