laupäev, 30. jaanuar 2016

Luuletus Vene-Türgi sõjast

Vatsat let lusilsja mina,
olin soldat rädavoi,
lasksin püssist välja tina
türgi silmi, oi, oi, oi!

Teesjat türki maha lõin,
nastupleeni madinas,
tagda sam ja pihta sain
Plevna pitva kärinas.

Mind säält raanadega leiti,
gospidaalis arstiti.
Potom peela pilet anti,
domoi ära saadeti.

Sain siis salataja raha
rinda ühes ristiga.
Eta orosso, ne paha,
tõi mul sisse kopika.

reede, 29. jaanuar 2016

Peapiiskop kooseluseadusest

Kooseluseadusega toimuv on olnud algusest peale üks pikk häbilugu. Selle seadusega ja nüüd ka rakendussätetega ühele poole saamiseks on lõputult vigurdatud ja trikitatud. Kogu tegevus seaduse vastuvõtmisel, jõustamisel ja rakendamisel on toimunud piiride kompimise teel, kusjuures üha enam toimub varasemelt mahamärgitud piiride (sh lubadused, põhimõtted, aated, väärtused jne) ületamisi. Nagu naaberriigi lennuki “eksimine” meie õhuruumi! Tundub, et esmalt justkui suurtele inimrühmadele mõeldud seadusest (arvukad eri- ja samasoolised paarid, nagu seda varem esitleti) on lõpuks saanud poliitilise erakondliku võimujagamise instrument. Kooseluseadus, mille vastuvõtmise hinnaks on juba olnud abielu tähenduse hägustamine, terve ühiskonna lõhestamine ja inimeste üksteisele vastandamine, on tegelikult muutunud rakendussätete jõustamise käigus kõigest valuutaks, millega ostetakse ja müüakse erakondade juhtide vahel tagatubades kokku lepitud “kaupa”. Mistahes seadus, mis on muutunud kitsaste poliitiliste huvide realiseerimise vahendiks, tuleks tunnistada kehtetuks. See tähendaks tagasi jõudmist punkti, kust alustati. Vahel on sohu uppumise vältimiseks ainus väljapääs tuldud teed tagasi minna. Ma imestan, et kõik need (nii eri- kui samasoolised paarid), kelle huve kooseluseadus esindab, sellise ebaeetilise kauplemisega nõustuvad ja seepärast vaikivad. Ma ei taha uskuda, et nad oleksid nõus oma huvide nimel leppima enese jaoks positiivse tulemusega ükskõik millise hinnaga või ükskõik kui piiripealse või rohmaka mänguga. Riigikogu valimiste eel peetud Iseseisvuspäeva jutluses ütlesin: “Kas pole märkimisväärne, et ladinakeelne sõna “minister” tähendab meiekeeli “teenija, sulane”? Eks selles võtmes mõeldes võime ka riigikogu valimiste kandidaatide nimekirju vaadata kui oma isanda teenistusse ihkavate sulaste järjekorda. Isandaks on rahvas ja Toompea on viinamägi, kus ootab tööpõld.” Mulle tundub, et sulased on viinamäele jõudes unustanud oma isanda, kes neid on palganud ja asunud ise isandana viinamäge valitsema ja saagi jagamise üle kauplema. Andku Jumal mulle andeks minu valjud sõnad, kui eksin!

IN MEMORIAM ÕP URMAS PETTI

Õpetaja dr Urmas Petti
12.09.1965-27.01.2016

Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks, ning need me olemegi!
(1Jh 3:1)

27. jaanuaril viis raske haigus meie hulgast Tartu Ülikooli usuteaduskonna kirikuloo dotsendi ja Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja Urmas Petti.
Urmas Petti kuulus taasiseseisvunud Eesti usuteadlaste esimesse põlvkonda, kes alustasid oma teoloogiaõpinguid 1991. aastal taasavatud Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Enne usuteaduskonda oli ta jõudnud õppida Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis. Nooruspõlvest pärit muusikaarmastust kandis ta endas ka kogu ülejäänud elu.

1995. aastal lõpetas ta usuteaduskonna esimese lennu. Juba üliõpilaspõlvest alates köitis teda uurimisteemana luterliku reformatsiooni ajalugu ja luterlik teoloogia. Sel teemal kaitses ta usuteaduskonnas 1997. aastal teadusmagistritöö ja asus seejärel õppima doktorantuuri Baseli ülikooli Šveitsis, mille lõpetas doctor theologiae kraadiga 1999. aastal.

Naasnud 1999. aastal Eestisse, otsustas ta end siduda teaduskonnaga, kus oli õppinud. Esialgu töötas ta usuteaduskonnas ajaloolise usuteaduse (kirikuloo) lektorina ja alates 2001. aastast kirikuloo dotsendina. See ei jäänud aga tema ainsaks ametiks. Järgides vana traditsiooni, mille kohaselt täitis ülikooli koguduse vaimulikuametit mõni usuteaduskonna õppejõududest, asus ta alguses jutlustaja, seejärel diakoni ja alates 2001. aastast õpetajana tööle Tartu Ülikooli-Jaani koguduses. Need kaks ametit suutis ta ühendada nii, et ühte ilma teiseta tema puhul hästi ette ei kujutanudki.

Usuteaduskonna kiriku ja teoloogia ajaloo õppejõuna lisandus tema uurimisteemade hulka ka teaduskonna enda mineviku, eriti kuulsa 19. sajandi uurimine, mil Euroopa luterliku teoloogia üks keskusi asus just Tartus. Lisaks arvukatele teadustöödele jääb monumentaalsena ajalukku tema koostatud ja toimetatud Lutheri kirjutiste kogutud väljaanne, mis on esimene eesti keeles ilmunud Lutheri teoste tõlge (Martin Luther. Valitud tööd, 2012).

Urmas Petti oli kõrgelt hinnatud ning erakordselt nauditava esinemisoskusega õppejõud ja vaimulik. Usuteaduskonna raudvarana õpetas ta reformatsiooniaja kirikulugu, dogmadelugu ja sümboolikat (kristlike usutunnistuste ajalugu), ehk teisisõnu aineid, mis moodustavad kristliku õpetuse ja enesemõistmise tuuma. Et tuumani jõuda, seda natukenegi taibata, ja seda omakorda teistele veenvalt edasi anda, on vaja aega, rahulikku meelt ja oskust säilitada kaine meel. Just sisemine rahu ja mõtteselgus teda iseloomustasidki ning see tegi temast meistri, keda üliõpilased austasid.

Tema mõtlemises ja mõtete edasiandmises avaldus imekspandav oskus eri aegadel välja öeldud ja kirja pandud mõtteid seostada ning eri tasandite vahel nii liikuda, et ka kõige raskemana tunduv küsimus muutus kuulajatele mõistetavaks. Nauding, mida tema loengutes kogeti, on kirjeldamatu ja kordumatu. Ja kõik see oli esitatud peensusteni lihvitud stiilis, ilusas eesti keeles ja asetatud täpsesse vormi.

Seesama kordumatus, stiilipuhtus, aga ka inimlikkus iseloomustas Urmas Pettit ka vaimulikuna. Oli neid, kes tulid kirikusse kuulama tema läbimõeldud ja kõnekaid jutlusi, läbisid leerikursuse ja otsustasidki kiriku juurde jääda. Tema kogudus kasvas järjekindlalt. Paljud nautisid tema kolumne ajalehes Eesti Kirik. Neis võttis ta sõna nii meie ühiskonna kui ka luteri kiriku päevakajalistel teemadel, seda alati talle omasel rahulikul ja humoorikal moel. Sellisena jääb ta ka kolleegide, üliõpilaste ja kõigi nende mällu, kellel oli õnn temaga mõtteid vahetada, teda kantslist ja auditooriumis kõnelemas kuulda või tema kirjutisi lugeda.

Puhka rahus, hea kolleeg, õpetaja ja sõber.

Tartu Ülikooli Usuteaduskond
Tartu Ülikooli-Jaani kogudus
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tartu praostkond
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistoorium
Tartu linn

neljapäev, 28. jaanuar 2016

Urmas Pettist

Urmas kõnelemas Tartu Jaani kiriku taaspühitsemise 10. aastapäeval. “Kuidas seletada ära kogu pühakiri, seistes ühel jalal? See on väga lihtne: Tee ligimesele seda, mida sa tahad, et sinule tehakse! Kõik ülejäänu on lihtsalt kommentaarid.”.

Urmas Petti - In Memoriam


URMAS PETTI (19. IX 1965 - 27. I 2016) - In Memoriam
Mõne kuu eest kirjutasin heale ametivennale Urmasele tema 50. sünnipäevaks sügavalt südamest tulevad sõnad, mida täna jagan kõigiga omamoodi järelhüüdena.
"Hea nimekaimust ametivend Urmas! Oled olnud ustavalt tööl Issanda viinamäel ja meie armsas luteri kirikus juba pikki aastaid ning kandnud erineva kaaluga vastutust kogudusetöös ning üldkiriklikes ülesannetes. Silmapaistev on olnud Sinu akadeemiline kutsumus teoloogina Tartu Ülikoolis. Kõigist saavutustest tähtsam on olnud siiski see, kuidas oled kristliku venna ja ligimesena toetanud inimesi enda ümber või kaitsnud teisitimõtlejaid erapooletult arvamust avaldades oma seisukohavõttudes ja artiklites. Sul on vahe mõistus ja tasakaalus sõnakasutus, mida kasutad argumenteerimisel ja oma põhjendatud ning läbimõeldud ja -palvetatud seisukohtade avaldamisel. Oled olnud teoloogina julge ja avatud ning koguduse vaimulikuna otsijale teednäitav ja inimest julgustav-kinnitav. Oled püüdnud ise mõista ja teistelegi tutvustada usuisa Martin Lutheri isikut ja tema rikkalikku kirjavara. Tänan Jumalat, kes on Sind oma riigi tööle kutsunud ning kõike seda, mida teed, rohkesti õnnistanud. Sinu sünnipäeva juhtmõtteks kirikukalendris on apostel Pauluse julgustav-kinnitav üleskutse Tessaloonika kogudusele “Katsuge läbi kõik, pidage kinni heast, hoiduge igasuguse kurja eest!” (1Ts 5:21-22) Küllap võid oma senisele teele tagasi vaadata rahuliku südame ja tänuga, sest oled just Pauluse üleskutse kohaselt elanud ja toiminud."
Täna avaldan südamest Urmase perele ja lähedastele kastunnet ning soovin ka kõigile tema arvukatele sõpradele, õpilastele, kaastöölistele ja koguduse liikmetele rohket Jumal õnnistust!
Requiem aeternam, dona eis Domine, et lux perpetua luceat eis.
Hingaku kallis vend Urmas Issanda armu all Tema rahus ja valguses!
Urmas Viilmaa

teisipäev, 26. jaanuar 2016

Rudolf Rimmel 
VIIMNE KUJUND


Kasutan õigust viimasele sõnale ja soovile. Minu viimane sõna on "Viimne kujund" ja viimane soov, et lisaks päevalehtedele avaldaksid selle koos värssidega maakonnalehed. Miski ei ole kirjutatud honorari saamiseks. See on hüvastijätt oma rahvaga ja kõigil on õigus öeldut soovi korral kasutada. Olen avalikkust vältinud üle kuue aasta, sageli olen "avalikkuses" toimuva pärast tundnud häbi. Nüüd soovin ja vajan inimeste kaasamõtlemist. 

Peale ühe ja ainsa ei ole euroliiduga kaasnevatel hädadel minu silmis tähtsust. Seetõttu räägingi ühest ja ainsast, mille tekitab iseseisvuse "osaline delegeerimine". 

Jüripäeval 1991 kirjutasin luuletuse "Iseseisvumine", mis ilmus Rahva Hääles 14. augustil, seega kuus päeva enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist. Tõe huvides palun luuletus avaldada ka nüüd koos nopetega hilisaastate lühivärsistustest. Autorina on kõhe, kuidas "Iseseisvumises öeldu on täide läinud. Täitumata on lõpu veeuputuse kujund, kuid läheb täide seegi, kui hääletame pimesi Euroopa Liitu astumise poolt. Noa laeva ei maksa oodata. 

Mis võib Eestis toimuda pärast taasiseseisvumist, oli aimatav juba aastail 1990. Samuti on aimatav, mis juhtub, kui ühineme euroliiduga. Umbes inimpõlve pärast on meid 900 000 asemel 700 000 ja Igavikku läinud kahesaja tuhande eestlase koha on hõivanud sisserändajad. Ainuüksi Eesti kliima ja seni suhteliselt lagastamata loodus muutuvad järjest ligitõmbavamaks. Kas tahame või ei, seguneme tulnukatega ja kahe kuni nelja inimpõlve möödudes on eesti keel kui kultuurkeel muutunud tähtsusetuks. Või olematuks. Ilusast emakeelest on saanud köögi-, kodu- ja klubikeel. Veel paar inimpõlve ja eesti keel jääb vaid kandjatele ning ajalukku. Pole keelt - pole rahvast. Enne kokkusulamist nn. vabalt liikuva tööjõu, pagulaste, juhuseotsijate, mujalt tulnud kurjategijate, terroristide ja kõigi teiste seaduslikult või salaja tulnutega tabavad meid rahvus- ja usukokkupõrked. Esimene moðee kerkib pärast moslemite eelsalga saabumist. 

Meie inimmass on nii väike, et ei suudaks sisserändajate lainele vastu seista juba nüüd. Põlvkonna või kahe pärast oleks see täiesti välistatud. Meie ettevõtlikumad noored koliksid mujale ja sünnitaksid lapsed seal. Need ei oleks enam eestlased. Noored ja elujõulised muulased - kõigi etnilist päritolu on võimatu ennustada - sünnitaksid oma lapsed siin ja neist ei saaks eestlasi. Tulnukate esimese surve all hakkaksid ägama koolid ja seejärel hakkaks koos seadustega rebenema põlisrahvas. Paarkümmend aastat tagasi kirjutasin kaksikvärsi Rahvas, mõtle halvale sagedamini kui heale. / Juurteta mets tungib juurtega metsale peale. Euroopa Liiduga ühinemisel kasvaks juurteta inimmetsa pealetung pidurdamatult. Ja nimelt seda kuskil soovitaksegi, muidu ei oleks välja mõeldud tööjõu ja kapitali vaba liikumist. Väikeste rahvaste ja keelte näiline kaitse on pinnavirvendus ja miljonite kodumaa hüljanud inimeste ränne on põhjahoovus. 

Praegu Euroopa Liidu nime kandev ühendus ei ole algusest peale olnud miski muu kui suurettevõtete/kartellide huve teeniv äriprojekt, mille vormistasid poliitiliselt ja õiguslikult riiklikud institutsioonid. Tänaseks on ühendusest saanud äriimpeerium, millel on demokraatlik esikülg ja hämar kulissidetagune, kuhu "vabalt liikuva tööjõu" silmad ei ulatu vaatama. Sinna ei ulatu vaatama ka n.-ö. kohalike poliitikute silmad. Jutt suurte ja väikeste liikmete võrdsusest ja võrdõiguslikkusest peab paika sama palju kui jutt eesti keele võrdväärsest staatusest. Nn. ametlike keelte rohkus on pelk demokraatiamäng. Ainsad võrdsed ja "kõige võrdsemad" on ühenduse töökeeled ja nende hulka koos teiste tähtsusetute "ametlikega" ei tõuse eesti keel iial. Varem või hiljem tehakse ülikulukale, kohmakale ja totrale keelte ilutulestikukule lõpp ning jääb kaks kuni neli töökeelt. Öeldakse, et rahal ei ole rahvust. Õigem ja täpsem oleks öelda teisiti: raha ei salli rahvust. 

Massipsühhoosi teke on sageli sama märkamatu kui aeglane. Ent mida suuremad hulgad saavad haaratud, seda kiiremini hakkab nakkus levima. Euroliiduga ühinemise ümber toimuv oli/on massipsühhoosi eri liik nii meil kui ka mujal. Seni on äriimpeeriumi laiendamine kulgenud suhteliselt hõlpsasti ja Balkani riikide püünisesse meelitamine läheb veel libedamalt. Mida aeg edasi, seda vähem osatakse ütelda, kus Euroopa Liit algab, ja kus lõpeb. Võibolla tosina aasta pärast on liidu idapiiri tähtsaim kants Vladivastok. (Viisavabadus Venemaaga tähendaks sedasama.) Ja kui liiduga on ühinenud Türgi, võib mõni eriti suure kaliibriga "transkontinentaalne strateeg" sõbralikult soovitada võtta liitu ka Türgi naabermaad Süüria, Iraan, Iraak ja teised. Etniliselt ongi euroliit ammuilma Euroopa, Aafrika, Aasia, Ladina-Ameerika, araabiamaade ja kokkuvõttes kogu maailma liit. Kes ta siis on, see müstiline eurooplane, kelleks kutsutakse saama eestlasi? Ja kes oleme meie, kas asiaadid? Ja millised on need euroopalikud väärtused, kui liidu kavandatavas põhiseaduses ei taheta isegi vihjata Euroopa kristlikele traditsioonidele? 

Endiste koloniaalimpeeriumide emamaad oigavad kunagiste asumaade põliselanike sissetungist ja on eluliselt huvitatud nn. pagulaste hajutamisest teistesse riikidesse. Kui suured "kvoodid" on siin määratud Eesti kanda, ei teata Toompeal ega Kadriorus. See-eest on teada, et peame olema valmis tulnukate vastuvõtuks. Olemegi "valmis": meilt on rahvus juba võetud, nagu on kombeks "unistuste Euroopas". Kes ei usu, võib avada oma sinise passi. Ühe impeeriumi etnilise segipaiskamise suutsime üle elada ning jääda rahvaks. Nüüd peame "vabatahtlikult" valmis olema veel mitme endise koloniaalimpeeriumi etnilise paabeli üleelamiseks. Me ei elaks seda üle, meid on liiga vähe. 

Väited eesti kaitsetusest, majanduskrahhist, Venemaa ahelatesse sattumisest, isoleeritusest jms. väljaspool euroliitu on nii jaburad, et neist ei tasu rääkidagi. Väitjad loodavad rahva rumalusele, paremal juhul kergeusklikkusele. Ise osavalt manipuleeritud, on nad ka osa rahvast suutnud pöörata paradiisi tõotavasse eurousku. Ja ega siin ole õigust kellelegi midagi ette heita. Kes tahab olla manipuleeritav, see olgu; kes tahab olla ostetav, see olgu; kes tahab olla müüdav, see olgu. Vabal maal võib kõike vabalt müüa ning osta. Üks jaole pääsenud vennaskond müüs maha rahva kätega ehitatud vara, nüüd on tegutsemas teised. Et vara on valdavalt müüdud, on jäänud viia Euroopa turule eesti rahvas. Seda üritataksegi 14. septembril. Kui müük õnnestub, siis "rahva enda tahtel". Nagu Euroopa Liit on algusest peale monopolistlik äriprojekt, nii on ka sellega ühinemine kohalike persoonide äriprojekt, kellele poliitiline ja kellele majanduslik. Massipsühhoosist haaratud jooksevad kaasa. (Palun andestage pisut jõhkralt kõlav otsekohesus.) 

Eesti riik ei ole veel välja kujunenud, iseseisvusaastail on seda pigem lõhutud kui ehitatud. Meie nn. poliitikute jõud on kulunud enamasti võimuvõitlusele, kaklemisele, vaenu õhutamisele, ahnitsemisele jne. On neid, kellele ühinemine euroliiduga on põgenemine vastutuse eest tegemata jäänu pärast, ja on neid, kes tahavad põgeneda vastutuse eest praegu ja tulevikus. Kui ühineme, saab kõik hädad veeretada Brüsseli kaela. Aga palju on neidki, kes julgeksid võtta vastutuse enda kanda, et muuta Eesti tugevaks rahvusriigiks väljaspool (juba juhitamatut ja liitriigiks pürgivat) euroliitu. Usun, sest tean, et iseseisev Eesti tuleb toime sama edukalt kui Ðveits, Norra, Island ja kõik teised, kes on europüünisest väljas. 

Inimeste lõputa peibutamine Euroopa Liidu nänniga on häbiväärne, alandav, eksitav ja lõpuks alatu. (Nännil on vähemalt neli tähendust.) Kõik tuleb kord kuhjaga kinni maksta, ja rängim tagasimakse on eesti rahvas. 

Rahva enesesäilitamisvaist suikus pärast 20. augustit 1991. Kiiresti ununes ka kogemus, mida tähendab olla eestlane. Noortel seda kogemust õieti polegi. Kui Eesti ühineb ELiga, kogetakse eestlaseks olemist uuesti. Kuid siis pole valusa kogemusega enam midagi peale hakata. 

Kui peab valima poliitika ja rahva vahel, tuleb valida rahvas; kui peab valima enda ja rahva vahel, tuleb valida rahvas; kui peab valima mitme rahva vahel, tuleb valida oma rahvas. Sügavaim ja ilusaim tõde, mille sain kasuemalt, kõlab lühidalt nii: inimene peab elama ja surema oma rahva keskel. Minu vabatahtlik lahkumine ei ole vabatahtlik, selleks sunnib hirm oma rahva pärast. Ärge võtke minu otsust ja tegu kui vabasurma, vaid kui viimset kujundit. Kui astume Euroopa Liitu, kustub eesti rahvas ajaloo seisukohalt sama kiiresti nagu mina hetkeajas. Kujund tuli esimest korda pähe 25. juunil, kui selgus, et rahva ajude pesemine ja loputamine ning europrügiga täitmine on viidud kõrgeimale tasemele. Püüdsin kujundist vabaneda, kuid mööda Eestit rändnäitlejatena ringi sõitvate euroagitaatorite järjest tihenevad etendused ei lasknud. Palun andestust kõigilt, kelle vastu olen ehk olnud tahtmatult ülekohtune. 

14. septembril selgub, kas uus veeuputus jõuab Eestisse või ei. Ja võib-olla on nii, et eestlased suudavad hääbumisest päästa ka läti keele ja rahva... Hääletama peavad minema kõik, kellele on tähtis oma maa saatus. Palun, et keegi, kes on seni kõhelnud või tahtnud jääda pealtvaatajaks, siiski läheks ja ütleks EI minu asemel. Kõik impeeriumid on inimvaenulikud ja lagunevad varem või hiljem. Laguneb ka äriimpeerium nimega Euroopa Liit. Pole tähtis, kas see toimub vereliselt või veretult, paljud rahvad on selleks ajaks olematud. 

Kui suurem osa hääletajatest ütleb ühinemisele jah, olen käitunud nagu oma rahva vaenlane ja kõigil on õigus tulla ja loopida mälestus minust kividega surnuks. 

Palju kuid on peas keerelnud kaks värsirida ja ei tea, kas need peaksid olema neliku algus- või lõpuread. Ehk õnnestub kellelgi leidlikumal nelikvärss lõpuni kirjutada. Read on sellised: 

me sõdime võõras sõjas
seal valame oma verd

RUDOLF RIMMEL
august-september 2003

Rudolf Rimmel 
ISESEISVUMINE



müü maha mets ja meri ja kallas liivane

su lahjenenud veri siin pole viimane



müü maha au ja häbi ja veri vesine

nii tunned pole läbi sul ninaesine



müü maha õhk ja vesi müü hingest isamaa

ja hakka kambakesi siis rõõmust kisama



müü maha laps ja naine see mitte viimane

kui kauge aseaine näib küllalt kiimane



müü maha hing ja ihu mis soe ja süldine

ja tõesta müümiskihu on ilmas üldine



kui maa on müüdud haljaks ta hakkab klantsima

siis kisu ennast paljaks ja kuku tantsima



sa tantsi paesel kaldal mis jääst on tuline

ja karju ülalt alla hei nii me tulime



müü maha kaldatuled müü kogu kupatus

siin sinu järel tuleb uus suur veeuputus


23. aprill 1991

RUDOLF RIMMELI LÜHIVÄRSISTUSED

ähkiv valitsus lükkas rahvast ja maad
keegi lõugas no kuhu nii jõuad
keegi vastas ära lõuga vastu lõugu saad
Euroopa Liit ajas pärani lõuad
+++
viib Euroopasse koolirada
valitsus läbi teeb õppe
kuidas eestlased nakatada
viiruslikku eurotõppe
+++
aus eesti mees käis endisajal Moskvas
seal Moskva härralt sai ta sugeda
nüüd eesti härra Brüsselis käib kostmas
tal Brüsselis on meeldiv pugeda
+++
isamaalased üksi ja grupiti
müüvad Eestimaad hulgi ja jupiti
müügi vhel nad rõõmuga kisavad
armas eestlane armasta isamaad
+++
poliitikas ei ole Eestis diletante
on ühes tõllas vaenutsevad leerid
Euroopa Liidust tuleb konservante
ja saabki eesti rahvas palsameerit
+++
Austriale löödi trahvilöögid
ülal Toompeal jätkus eurovirkus
eesti rahvas aga välja öögib
Brüsseli eurootikute tsirkust
+++
sündmused ja asjaolud hargnevad
Brüsselist ja Brüsselisse niidid
tõmbamisel niidi otsas karglevad
Toompeal nood päriseuropiidid
+++
jahiturism on euroturism
euroturism on noobel turism
noobel turism on jahiturism
jahiturism on tapmisturism
+++
meie jalge alt müüakse maad
müüakse Eestit me isamaad
tunne on nii nagu laguneks jää
seisame järvel ja tuge ei jää
+++
omariiklust vaikselt antakse käest
riigikujud mõtlevad kõigest väest
kui omariiklus ei taha lakata
mis siis sellega peale hakata
+++
Napoleon ja Hitler pole olnud liidus
kuid eri ajal vendadena käitunud
ja homme ainsa pauguta Euroopa Liidus
on nende usk ja unistused täitunud
+++
maha tantsime kaerajaani
head sotsialistlikud noodid
Moskva dikteeris plaani
Brüssel dikteerib kvoodid
+++
kui vanake nõdraks muutus kiidust
ta hakkas eurounelmates vestma
et eesti rahvaski Euroopa Liidus
jääb tema seltsis igavesti kestma
+++
aus inimene otsib tarka poolt
kui totrus vahib kahest kaarest vastu
kes hääletab Euroopa Liidu poolt
see annab hääle eesti rahva vastu
+++
Euroopa Liit on rahvaste kalmistu.
Valmistu, eesti rahvas, valmistu!
+++
Kui elab see rahvas ja elab keel,
siis sinagi kestad veel ja veel.

esmaspäev, 25. jaanuar 2016

KES TAHAB OLLA LOBJAKASE SÕBER? 15. OSA
Eks me kõik ole pärit lapsepõlvest – kust siis veel? Ja just sealt saame kaasa pagasi oma eluteele, nii nagu sauna minnes võtame kaasa seebi ja matšalka. Kellel aga head suhted Lätiga, see läheb sinna lausa käterätiga.
Eks ole minulgi noorusajast kaasa võtta üht-teist kasulikku. Nii paljukest kui ma oma koolipõlve mäletan, õpetas köstrihärra ikka, et iga asi seisab paigal või tuiab niisama mõttetult ringi, kuni talle mõjub liikumapanev jõud. Loomulikult pidas ta silmas meid, oma õpilasi, aga liikumapanevaks jõuks, millega ta oma neetud kirstunaelu ja igavesi voostreid takka utsitas, oli vitsakimp.
Mõne helgema pea puhul, ja nende sekka kuulusin ka mina, asendas vitsakimpu katekismuseraamat. Vähemasti minul küll pani see peas mõtted liikuma. Köstrihärra oli vana kooli mees ja nägi selle kohe ära, kuigi teistele võis tunduda, et ma jõllitan niisama aknast välja või jälgin aknaklaasil sumisevate kärbeste salapärast elu.
Aga seda ma teile ütlen, et ilma liikumapaneva jõuta ei tule meil ka migrantidelaine edukast vastuvõtmisest midagi välja. Erinevalt Euroopast meil seda jõudu napib. Olgem ausad – nende kõrval oleme ju lausa väetikesed.
Mis on see jõud, mis sunnib eurooplasi nii arutult migrante vastu võtma, vaatamata sellele, et see nali läheb rahaliselt ikka väga kalliks maksma, ühiskond kaotab lausa ennaktempos turvalisust, elanikkonna seas aga levib hirm ja rahulolematus?
Vastus on lihtne – see on süütunne. Kõik endised koloniaalriigid tunnevad süüd oma kunagiste tegude pärast ja on otsustanud end selle eest karmilt karistada lasta. Praeguseid meeleolusid Euroopas võib vabalt võrrelda enesepiitsutaja ekstaasiga.
Aga kus on meie süü? Kus on meie endised koloniaalvaldused, kus on need inimesed, kelle esivanemaid me armutult rõhusime ja rikkused, mida röövisime? Mh-ah?
Mida pole, seda pole! Tähendab – ei ole ka liikumapanevat jõudu. Seepärast ongi meie pagulaspoliitika nagu pootsmani suvivili – ei idane ega mädane.
Tänapäeva muutuvas maailmas ei saa selline ebanormaalne olukord muidugi kaua kesta. Kui liikumapanevat jõudu ei ole, siis tuleb ta tekitada, kui süüd pole, tuleb see välja mõtelda. Kui oled ise hooletu olnud, tuleb kooliraha maksta.
Ütles ju Maarja Merivoog-Parro „Vabariigi kodanike“ saates selle kohta sõnasõnalt nõnda:
„Siin ongi näha meie tegemata töö, et me oleme viimase 20 aasta jooksul vastu võtnud vähem kui 200 inimest. See on meie maksmata kooliraha. Meil ei ole seda kogukonda, meil ei ole millelegi toetuda.“
Saatejuhil ei jäänud muud üle kui tõdeda:
„Kui meil ei ole pagulasi, kas see tähendab, et töö on tegemata?“
Kuigi tegemist oli ilmselt retoorilise küsimusega, otsustas Maarja Merivoog-Parro siiski vastata. Et hiljem poleks kellelgi kobisemist:
„Selles mõttes tegemata, et meil on keeruline olukord, me nagu hüppame praegu pea ees vette.“
Keeruline või mitte keeruline, aga kus on lahendus? Kus on siis meie süü, nii et võiksime endidki moslemiseltsimeeste ees süüdi tunda ja oma patu lunastuseks kõik oma parimad palad nende ette laiali laotada?
Aga nagu see alati on olnud, et tasunud ka seekord meeste käest vastust oodata. Ikka on kaitsetu naisterahvas see, kelle habrastel õlgadel kantakse põletavate probleemide raskust. Kuna peale Maarja Merivoog-Parro stuudios teisi naisi polnud, pöördusid kõigi ootusärevuses pilgud just tema poole. Kes siis veel peaks teadma vastuseid, eksole?
Ja probleem leidiski lahenduse, eestlased said oma süü! Nõnda kõneles Maarja Merivoog-Parro:
„Kaldun arvama, et pagulastel on Eestis üpriski raske otsast alata, sest Eesti inimesed on võrdlemisi kinnise loomusega. Meie individualistlik elutunnetus ei soodusta võõramaalasega soojade ja avameelsete argisuhete loomist. Just lihtsast igapäevasest inimeseks olemise tundest jääbki paljudel siia asunutel vajaka.“
Nonäednüüd, veel üks põhjus juures, mille pärast häbeneda eestlaseks olemist! Varsti koguneb neid vaata et rohkemgi kui mõnel perverdil halli varjundeid. Tulevad siia moslemiseltsimehed, suurte lootuste ja avali südamega, aga kohapeal selgub, et inimeseks olemise tundest jääb sellel Allahist hüljatud maal kõvasti vajaka. Polegi nagu teist üldse. Kogu territoorium on täidetud kinnise loomusega elanikkonnaga!
Raske, oi kui raske on alustada selle maa põhjalikku ümberkorraldamist! Kohaliku elanikkonna poolt ei mingit initsiatiivi ega kaasalöömist väärusu väljajuurimisel, ei mingit soojust võõramaalaste vastu, ei mingeid avameelseid argisuhteid!
Kui see pole eestlaste süü tulijate ees, mis see siis on? Kui järele mõelda, siis on see tegelikult suuremgi kui tsiviliseeritud riikidel, sest nende koloniaalminevik on ikkagi eilne päev, aga eestlaste kõlbmatu iseloom laiutab meie aladel just nüüd ja praegu!
Maladets, Maarja, päästsid olukorra, asetasid meidki kultuurriikide sekka. Nüüd pole muud kui asuda hoogsalt põgenikke vastu võtma, takistusi selleks enam pole!
Aga et eestlased vabatahtlikult oma loomust muutma hakkaksid ja nende süü sellega otsa saaks, seda küll karta ei ole. Kinnine loomus pole ju mingi kõhukinnisus, et võtad aga lahtistit ja probleem ongi saanud elegantse lahenduse.
Jonnaka ja kangekaelse rahva puhul ei aita muud kui šariaadiseadus, mis, kui väliste märkide põhjal otsustada, pole enam sugugi mägede taga. Sitast iseloomust saab lahti ainult koos selle iseloomu kandjaga, nagu ehk teate, siin läheb tõepoolest vaja radikaalsemaid vahendeid.
Kuigi probleemi lahendus ning eestlaste süü olid ilmselged ja vastu vaielda polnud enam mingit mõtet, ei suutnud saatejuht Aarne Rannamäe jätta täpsustamata:
„Ma saan aru, et peamine probleem on eestlaste kinnisus? Et see on võõras ja võõrapärane, see saab olema tulevikus peamine probleem?“
Oh neid pika taibuga mehi küll! Neile tee või puust ette ja värvi veel punaseks kah, aga nemad jõllitavad ikka mõistmatult nagu vasikad uut laudaväravat. Kuid selle asemel, et taolise juhmakuse peale pahandada, lisas Maarja Merivoog-Parro malbelt, otsekui seletaks lapsele:
„Ma hetkel näen, et see juba ongi peamine probleem.“
Aga Uskmatu-Aarne on nii pikkade juhtmetega, et pidi veel korra üle küsima:
„Mitte see, et nemad tulevad oma ja teistsuguse kultuuriga siia?“
Kuid Maarja Merivoog-Parro ei lasknud end teise kõhklustest heidutada. Kindlal häälel vastas ta:
„Ei, mitte see!“
Nüüd peaks küll igaüks mõistma, et probleem pole üldse teistsugustes kultuurides, mis meile uksest ja aknast ähvardavad sisse tungida. Kogu süü lasub ikkagi eestlastel ja nende kinnisel iseloomul. Aga mis siin ikka imestada, kogu maailm teab, kui vaenulikud võivad olla meie inimesed juba kooliajast peale. Häbiväärne ütlus: „Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema!“ on juba aastasadu, põlvest põlve kõlanud just eestlaste, mitte ühegi teise rahva suust. Suuremat tõendust sallimatuse ja vihakõne kohta pole olemaski!
Nii tulebki kibedat tõde tunnistada, et oleme arengupuudega – me lihtsalt ei suuda saada lihtsateks igapäevasteks inimesteks. Mis muud kui häbene seda ise ja innusta ka oma sõpru häbi tundma! Sallimatusel ja kinnisel loomusel pole postmodernses maailmas kohta, see peaks siililegi selge olema.
Kõik, mida eestlased praegu vajavad, on üks hea keretäis paradigma muutust. Narratiiviga narritamisest siin enam ei aita. Kes aga ajastu väljakutsetega enam hakkama ei saa, tuleb saata täiendusdiskursustele. Nii nagu vanasti sõjavägi, teeb tänapäeval elukestev õpe mehest mehe! Naistel läheb küll selleks vaja kirurgilist sekkumist, sest teeb ju soovahetusoperatsioon naisest mehe, aga kui taevas meie juhtide pähe piisavalt meeltesegadust annab, saab ka see asi haigekassa poolt kenasti kinni makstud.
Nii et kolm õde ei õhka enam: „Moskvasse! Moskvasse! Moskvasse!“, vaid kilkavad: „Diskursustele! Diskursustele! Diskursustele!“ Või hoopis: „Meheks! Meheks! Meheks!“? Ega mina ka neid tänapäeva asju nii täpselt ei tea. Igatahes igaühele seitsmest vennast soovitaksin ma küll omalt poolt Jaak Johansoni sõnadega: „Ole meheks, hakka emaks!“
Eks ta ole – igal majakal oma tuli, igal ajastul omad väljakutsed. Vihkamise tee on kitsas, sallivuse vanker lai – see oli mees, kes peale sai!
Kui tänapäeval on igast kultuursest tüübist saanud multikultuurne tegelane, siis pole enam kaugel aeg, mil igast natsionalistist saab internatsionalist.
Edasi, Kentuki poisid! Me veel näitame, kuidas peerud kahest otsast lõkendama löövad!

KES TAHAB OLLA LOBJAKASE SÕBER? 17. OSA

Ajad muutuvad – see on fakt. Kuid kas muutume meie koos nendega? Kaldun arvama, et mitte. Vähemasti omal nahal tunnen selles osas teatud raskusi.
Kui minu nooruspõlves oli revolutsioon permanentne ja klassivõitlus üha teravnes, ei tulnud kõne allagi, et rahvavaenlaste vastu oleks tuntud mingit halastust. Kussa sellega, igasugune sallivusilming nende kahjurite vastu oleks kaasa toonud sattumise nende kilda, kes on läinud kuulsusrikka Nõukogude Liidu ajalukku kui kahekeelsed degenereerunud mõrtsukad ja valgekaartlikud bandiidid, purukslöödud klasside sabarakud ja buhhaarinlaste viletsad jäänused, keda ei päästnud rahva viha eest ka mitte läila enesepiitsutus ega partei maguslääge kiitmine.
Tänu kompetentsetele organitele tuli avalikuks nende inimeste kõige jõledam moraalne ja poliitiline langemine, kõige närusem alatus ja äraandmine, mida nad varjasid kahekeelsete avaldustega oma truuduse üle parteile. Kogu selle mõrtsukate ja salakuulajate bande peajuhatajaks ja organisaatoriks oli juudas Trotski. Trotskistlikud sabarakud valmistasid ette Nõukogude Liidu lüüasaamist sel juhtumil, kui imperialistid ta kallale tungivad, seepärast muutusid nad saksa ja jaapani põlatud fašistide teenriteks ning agentideks. Vähe sellest, kui seltsimehed Molotov ja Ribbentrop sõlmisid Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel tihedad sõprussuhted, asusid need kahjurid sama suure innuga spioneerima Inglismaa ja Prantsusmaa kasuks.
Partei ees seisis ülesanne puhastada ja kindlustada oma ridu, hävitada partei vaenlasi ja halastamatult võidelda partei liini moonutajate vastu. Mis sallivusest sa siin räägid, eksole? Vanale koerale uusi trikke ei õpeta.
Ometi tunnen ma praeguste sallivusedendajatega mingit erilist sidet. Tunnen nende hinges sama revolutsioonilist tulukest leegitsemas, näen nende silmades soovi halastamatult võidelda sallivuse liini moonutajate vastu.
Kaua mõtlesin, millest küll selline paradoks tulla võib. Jõudsin järeldusele, et avatusfundamentalistid võitlevad oma ürituse eest, sallivus ühes ja süüdimatus teises käes. Kummalisel kombel teeb see aga sama välja kui võidelda kahjurite vastu halastamatult ja täie vastutustundega. Just süüdimatus tagab samasuguse tulemuse, isegi kui see saavutatakse sallivuse ja avatuse kaudu. Vaadake süüdimatut Rootsi pagulaspoliitikat ning selle tagajärjel puhkenud kaost – ja te mõistate, millest ma räägin.
Kui vanasti anti noortele mitšuurinlastele kätte peenrajupike, nii et igaüks vastutas oma lapikesel saavutatud tulemuste eest, siis tänapäeva noortele vasakintellektuaalidele on kätte antud kogu rahva mõistus ja hing, kus nad täiesti süüdimatult võivad tegutseda, ilma et keegi neid vastutust nõuaks või aru päriks, kuhu nende lennukad ideed ja mesimagusad sõnad lõpuks välja viivad. Süüdimatult võivad nad ajada kärbseid lihtsate inimeste pähe, vajadusel aga hinge sülitada. Oma üllaste eesmärkide saavutamiseks pole ükski vahend kurjast.
Möödas on need ajad, mil kehtis ütlus: julged olla vabariigi kodanik, julge ka vastutada! Nüüd pole tähtis, mis riigi kodanik sa oled, võid vabalt jääda ka mittekodanikuks, kõige tähtsam on olla inimene. Aga telesaatest Vabariigi kodanikud on saanud foorum, kus ka vastutustundetud inimesed täie süüdimatusega võivad sõna võtta. Paremat pinnast pagulaste vastuvõtuks ei oskaks ette kujutadagi.
Kui Lauri Vahtre ütles, et getostumise põhjuseks on kultuuride erinevus, sest inimesed tahavad elada neile tuttavas keskkonnas, vastas Maarja Merivoog-Parro sellele minu meelest märkimisväärse süüdimatusega:
„Väga õige, minu meelest samuti inimesed on erinevad kultuuriti, aga mida me peamegi mõistma, on et, et need inimesed, kes meile siia hakkavad tulema järgnevate aastate jooksul, need on ka erinevad, sellepärast et me räägime kogu aeg moslemitest ja islamiusust, aga on ikka väga suur vahe, kas see, kellest me konkreetselt räägime, on Iraagist või… või äkki ta on tadžikk või ta on Indoneesiast, need on kõik erinevad kultuurid.“
Seega pole üldse oluline, et tulijad on pärit teisest kultuuriruumist kui meie. Sel pole mingit tähtsust, kuna ka tulijad ise on kultuuriti erinevad. Selles üleüldises erinevuste ja vastuolude pudrukatlas pole oluline, kas on tegemist põhirahva ja tulijate või võõraste endi vahelise konfliktiga. Keegi ei saa enam kellestki aru, igaüks käib igaühele närvidele. Ühesõnaga – elada hakkab lõbusam, elada hakkab huvitavam.
Samas tuleb imetleda Maarja Merivoog-Parro mõtte haaret. Ta ei piirdu sugugi vaid Süüria sõja eest põgenevate eritrealastega, kes meile selle kuu lõpus peaksid saabuma. Lisaks neile näeb noor vapper naine meie tänavail liikumas inimesi Iraagist, Tadžikistanist ning koguni Indoneesiast! Kuidas nad küll siia saabuvad, jumal seda teab, aga kuni neid siin veel ei ole, võime olla rõõmsad, et asi polegi veel kõige hullem.
Aga miks peaksimegi indoneesia moslemitele ust näitama, kui nad on otsustanud oma elu just meie väikesel maal jätkata? On ju nemadki inimesed, kellele tuleb tänaval lahkesti naeratada. Muid probleeme peale eestlaste kinnise loomuse ju integratsiooniprotsessis esineda ei tohiks.
Aga kui oled kord juba tiivad välja sirutanud, kannavad need sind üha uutesse kõrgustesse. Kuigi Eesti on ääremaastunud riik, ei tähenda see veel, et tema parimad pojad ja eriti tütred ei võiks mõelda globaalselt. Maarja Merivoog-Parro näitas kõigile televaatajatele, et temas on ka rahvusvahelist haaret:
„Ma tegelikult tahaksin korraks jõuda vene teema juurde tagasi kui tohib. Nimelt… me oleme natuke nagu suluseisu sattunud praegu sellega seoses, et Euroopa nagu justkui laguneb praegu blokkideks ja-ja meie oleme väga USA-meelsed, kogu Ida-Euroopa on nõus tegema koostööd, Lääne-Euroopa seevastu vaatab ka Süüria kriisi lahendamise puhul just Putini poole.“
Vaat kui tubli inimene, ei unustanud sm Putinit hea sõnaga meenutamast! Ja miks ta ei oleks pidanud seda tegema, kui kogu tsiviliseeritud Euroopa on pööranud oma pilgud lootusrikkalt just Vladimir Vladimirovitši poole? Järjekordne tõestus sellest, et sm Lobjakasel oli tuhat korda õigus, kui ta kinnitas, et Eesti ei kuulu Euroopasse. Ei saa me loota Putini peale, oleme selleks liiga USA-meelsed, aga see just ongi peamine põhjus, mis pole meil võimaldanud saada Euraasia Liidu liikmeks. Aga kes tahakski sinna sellist, kes peab sõprust jänkidega – et susi nende silgukarpi situks!
Kuid ilma sm Putinita oleme me suluseisus, nagu Maarja Merivoog-Parro väga tabavalt ütles. Kollast kaarti küll ei näidata, aga väravat lüüa ka ei lasta.
Kui külma sõja ajal jagunes maailm kaheks vaenulikuks blokiks – Varssavi pakti maadeks ja NATOks, siis nüüd on Euroopa lagunemas uuteks blokkideks: Putini-sõbralikuks Lääne-Euroopaks ja russofoobseks Ida-Euroopaks. Uued rajajooned, uued pingekolded, uued vastasseisud. Aga kes viitsib pisutki mõelda, näeb kohe ära, et meie jääme otse pihtide vahele: ühelt poolt Putini-meelne Lääne-Euroopa, teiselt poolt aga päris Putin ise oma mõõtmatu Venemaaga. Kui ikka ühel päeval hakatakse meist USA-meelsust välja rookima, küll siis on ikka ulgumist ja hammaste kiristamist – seda ma teile garanteerin, seltsimehed!
Aga nagu selgus, ei ajanud Maarja Merivoog-Parro niisama mullikesi, tal on asjaga ka oma isiklik mõõde olemas. Uhkusega hääles teatas ta:
„Selles mõttes on väga ohtlik ja ma… ja tõesti, hiljuti ma olin Moskvas, suhtlesin Teaduste Akadeemia kolleegidega, Vene parlamendiliikmetega ja sealt tuli väga otsene sõnum, et kõik meie sallimatuse ilmingud, kõik meie vihakõne ilmingud, kõik on väga terava luubi all ja lähevad kohe nende propagandatööstuses käiku ja-ja see on nüüd see olukord, kuhu me ei taha sattuda. Me peaks olema rõõmsad, et meie oleme pagulaste vastuvõtjamaa, me ei taha uuesti sattuda sinna olukorda, kus me hakkame ise põgenema.“
Ja kuhu meil põgeneda olekski? Euroopa on juba pagulasi tihkelt täis, kes sinna ikka valgeihulisi tegelasi tahab? Näe, isegi Ukraina sõjapõgenikke ei võetud Saksamaal vastu, hoiti kohta teisest rassist inimestele. Kuluski hädasti ära, vaata et tuleb veel puudugi.
Kuigi Eesti on väga USA-meelne, armastavad Vene Riigiduuma liikmed meie maad siiski nii üliväga, et hoiatavad meid Putini propagandatööstuse salasepitsuste eest. Seda vaatamata üleüldisele Putini vaimustusele duumas, mis lausa lennult kinnitab kõik seaduseelnõud, mis president vaid neile läkitab. Kolmest isikust, kes neis asjus erimeelsust näidanud, on üks duumast välja visatud, teine tagaotsitavaks kuulutatud, kolmas aga ripub juuksekarva otsas.
Kuid vaatamata kõigele sellele valutavad duumasaadikud ikkagi südant Eesti pärast ja hoiatavad meid Putini eest. See on nii ilus, et kui see poleks tõsi, tuleks ta välja mõelda.
Jah sõbrakesed, eks me pea kõik oma mõistust pingutama ja fantaasial lennata laskma, et sallivuse tuuled meie väikesel ja paljukannatanud kodumaal lõpuks võimutsema pääseksid ja igal hea tahtega inimesel lokid lehvima paneks.
Olen nüüd 17 korral järjest (kes otsib siit paralleeli 17 kevadise hetkega, see ei eksi karvavõrdki!) otsinud sm Lobjakasele sobivaid sõpru, kes tema pööraseid ideid ja printsipiaalseid seisukohti toetaksid ning edasi arendaksid. Kui neile 17-le korrale tagasi vaadata, siis tuleb tunnistada, et olukord pole üldsegi hull. Sm Lobjakase sõbraotsingud kulgesid edukamalt kui siili naiseotsingud:
Siil mitu aastat otsis naist 

küll metsa alt ja aasalt,

ei leidnud küllalt ebamaist
 
ja erandlikku kaasat!
Kui siil pidi lõpuks leppima vagura riideharjaga, siis sm Lobjakase sõbrad on lihast ja luust inimesed, pealegi veel aktiivse eluhoiaku ja lobeda suuvärgiga. Sellistega ehitab Eestile uue tuleviku küll.
Käised üles ja pasaraan põue, seltsimehed, Eestimaa on teie kätes!

KES TAHAB OLLA LOBJAKASE SÕBER? 16. OSA

Tere taas, minu veetlevad seltsimehed! Küllap nõustute sellega, kui ütlen, et elame suurte muutuste ajastul. Piisab vaid, kui pöörata pilk Euroopale, kus rändekriis kogub üha uusi tuure. Nii mõnigi riik on järsult muutnud oma seniseid põhimõtteid ja karmistanud pagulaspoliitikat, aga traataiatootjatele on kätte jõudnud magusad päevad – kõik läheb müügiks, mis vaid torust tuleb!
Paraku on meil Euroopaga vähe pistmist, nagu Ahto Lobjakas seda järjekindlalt kinnitab: kord ütleb, et me pole iial Euroopas olnudki, siis aga, et oleme Euroopast välja langemas või et Euroopa viskab meid ise oma ridadest välja. Ühesõnaga – oleme üks valgustusest ilmajäetud metslaste häbiväärne maa. Meil pole isegi õiget enesehäbenemisvõimet, mis siin veel euroopalikest väärtustest rääkida!
Ometi ei saa meiegi jääda kõrvaltvaatajaiks, kui Euroopa vaagub pagulaskriisi käes. Tahaks ka tükikest sellest suurest muutusest endale, olla samuti sündmuste keskel, nii et lokid muudatuste tuules lehviksid. Võtta vastu väljakutse, haarata probleemil sarvedest. Kas siis eesti mehe jõud muutuste tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida? Või nagu poeet on selle kohta öelnud:
„Nõnda, inimeste vaim,

oled sa udus ujumas,

kui su mõte on otsimas

Jumalat tähtede alta!“
Olgu selle „Udus ujumisega“ lood nagu nad on, aga üks on selge – praegune kriisiolukord vajab lihtsaid lahendusi! Talupojamõistusega pole siin midagi peale hakata, sest see kipub astuma ratsionaalsuse radadel, aga ratsionaalsus võib osutuda päris keerukaks ja viia meid lihtsast lahendusest päris kaugele. Ei-ei, lihtne lahendus ja terve talupojamõistus lihtsalt ei sobi omavahel kokku!
Lihtne lahendus on see, kui lastakse asjadel kulgeda omasoodu, endale võetakse aga mingi kergesti täidetav ülesanne. Mingi asendustegevus, mis protsesse praktiliselt ei mõjuta. Küll jääb aga lihtsale inimesele sellest mulje, et temagi on siin asjaosaline ning andnud omalt poolt kõik, mida temalt parasjagu nõutakse.
Mida lapsikum see lihtne lahendus on, seda enam elab ka prosta rahvas oma rolli sisse, käitudes sõnakuuleliku lapsena, kelle asi on teha vaid seda, mis talle öeldakse ja mitte ise mõtelda. Ühesõnaga – mugav ja ohutu. Elagu lihtsad lahendused!
Aga teisest küljest – kust neid lahendusi võtta? Kui asi prosta rahva hoolde usaldada, lõppeks asi, nagu ikka, kas joomingu või lööminguga. Selline kummaline fenomen ehk seaduspärasus – tuleb tunnistada. Pealegi tekitaks lahenduste otsimine lihtsate inimeste seas segadusi, nemad on harjunud neid kusagilt kõrgemalt juba valmiskujul saama.
Õnneks on meil lihtsate lahenduse leidmise kontingent täitsa olemas. Esiteks muidugi naisterahvad, teiseks noored, kolmandaks – välismaa ülikoolide vasakliberaalsete õppjõudude tarkusest läbi imbunud uus põlvkond, kes midagi pole kuulnud ei heast, ei kurjast, ega viitsi mõeldagi endisest ajast, mil võitluses sündis taas Eesti riik.
Kui oled ikka lasknud endale pähe istutada mõtte, et rahvusriikide aeg on otsas, sest ta on otsas, ja eestlaseks olemisest palju tähtsam on olla inimene (tähendagu siin inimeseksolemine mida tahes) – siis annab see sulle õiguse hakata jagama lihtsaid lahendusi.
Kuidas see käib, seda nägime viimases Vabariigi kodanike saates. Sel ajal kui skeptiliselt häälestatud mehed valutasid südant Euroopa võimaliku kollapsi pärast ja ennustasid selle tõttu häda ja viletsust ka meie maale, polnud nad samas suutelised ühtegi lahendust välja pakkuma. Ärme tegutseme ülepeakaela, kaalugem veel kõik oma võimalused järele – need pole ju lahendused! Sellise alalhoidliku manitsemise taha juba laiu masse ei koonda.
Õnneks oli saatejuhil jätkunud oidu kutsuda saatesse naiskülaline, kes oli endaga kaasa võtnud vähemasti ühe lihtsa lahenduse, aga sedagi oskas ta serveerida mitmel erineval moel. Muidugi räägin ma Maarja Merivoog-Parrost, kes kohe saate alguses andis kohalolijatele kätte võtme, kuidas tuleks kogu probleemile läheneda:
„Praegu on kõige olulisem tunnistada seda, et sõltumata sellest, mis saab Süüriast, vaatamata sellele, mida ütleb EL ja mida teeb meie valitsus, tegelikult igaüks meist saab lõpuni vastutada ainult iseenda eest ja täpselt sama kehtib ka pagulaste kohta. Igaüks neist on eraldi isiksus ja-ja me lihtsalt, me peame, me peame neid kohtlema hästi sellepärast, et… mitte sellepärast, et me oleks… peame olema tolerantsed või… või et me oleme naiivsed või… või et… et me oleme üllad – Jumal hoidku selle eest! Me peame neid kohtlema inimlikult selle pärast, et meie oleme inimesed ja nemad on täpselt samamoodi inimesed. Ja mulle tundub, et praegu kõik ei anna veel päris täpselt endale aru, et nii see on.“
Viimast lauset öeldes heitis ta nii etteheitva pilgu stuudios istuvatele migratsiooniskeptikutele, et ka pime televaataja oleks pidanud aru saama, milliste fruktidega siin tegelikult tegemist on. Isegi saatejuht tõmbus näost roosakaks, sest see kivike lendas ühtlasi ka tema kapsaaeda – miks küll pidi ta kutsuma oma saatesse selliseid inimesi, kes ei anna endale aru, et nemad pole mitte ainsad inimesed maamuna peal. Täpselt samamoodi inimesi leidub ju mõnel pool mujalgi.
Meie oleme inimesed ja nemad on täpselt samamoodi inimesed – selles peitubki lahenduse võti. Ei maksa kokku hoida jõudu ja energiat, et see asi endale selgeks teha, siis on ka kõik rändekriisiga seotud mured murtud.
No mis viga sedasi saadet teha ja julgelt tulevikku vaadata, kui ühelt poolt antakse kätte käsk kohelda migrante hästi, aga juurde antakse ka põhjendus, miks see nõnda peab olema. Vähe sellest, tuuakse esile seegi, millised ligimesearmastuse motiivid oleksid väärad. Pagulasi ei pea kohtlema hästi mitte selle pärast, et me oleks tolerantsed, pagulasi ei pea kohtlema hästi mitte selle pärast, et me oleks naiivsed, pagulasi ei pea kohtlema hästi mitte selle pärast, et me oleks üllad – hoidku suur Jumal meid ülluse eest!
„Me peame neid kohtlema inimlikult selle pärast, et meie oleme inimesed ja nemad on täpselt samamoodi inimesed!“
Need sõnad polnud mõeldud ainult stuudiokülalistele, need olid määratud kõigile televiisori ette kogunenud eestlastele: heitke kõrvale oma tolerantsus ja naiivsus ja õilsus ning hakake ometi inimesteks! Ja nähke ka oma ligimeses inimest! Just selles meeleparanduses peitubki kogu probleemi elegantne lahendus.
Tore on töötada lihtsate inimestega, ma pean silmas televaatajaid. Nemad võtavad tänumeeli vastu kõik õpetussõnad, mis neile pakutakse. Ainus oht on, et kui õpetusi saab liiga palju, siis ei oska nad kõike olulist haarata. Seepärast on alati kindlam minna kindla peale, sestap rääkis Maarja Merivoog-Parro oma jutu veel teist korda üle:
„Ma lõpetaksin sellega, millega alustasin: et sõltumata sellest mida teeb valitsus, mida teeb EL, mis toimub Süürias, teie inimestena, kui teile tuleb vastu tänaval teine inimene, kohelge teda inimesena, see on nagu võtmesõna!“
Isegi minul, tuleb tunnistada, jäi üks oluline asi esimesel kuulamisel märkamata, ometi ei saa keegi väita, et ma oleksin mõni prosta inimene. Seepärast oligi äärmiselt oluline üle korrata: ärge pange tähele, mida teeb valitsus, ärge pange tähele, mida teeb Euroopa Liit, ärge pange tähele, mis toimub Süürias – see kõik pole üldse oluline! Tähtis on kohelda teist inimest inimesena.
Ja kui kogu see rändekriis peaks lõppema halvasti, pole selles süüdi ei valitsus, ei Euroopa Liit ega Süüria sõda. Süüdi on inimene, kes ei osanud vastutulijat kohelda inimesena, süüdi on eestlase kinnine loomus. Hea, et need asjad nüüd ometi selgeks said räägitud.
Kui endisaegadel otsustas kõik töö kaadritega, siis nüüd on selle töö raskuspunkt kaldunud hoopis vastutulijatele. Vastutulijad otsustavad kõik! Eesti tulevik on meie endi kätes, sõbralikus silmavaates ja naeratavas suus. Pagulaskriis, kus on sinu astel? Mh-ah?
Vaadates stuudios viibivaid mehi võis arvata, et need kaunid sõnad ja lihtsad lahendused olid neile vaid kärbse sumin kõrvus ja vesi hane seljas. Aga võta näpust – headus lööb pragusid ka kõige kõvematesse peadesse, et sinna siis oma pesakene punuda. Saatejuht Aarne Rannamäe, kes avas suu, et rääkida oma tavapärast juttu, avastas poole lause pealt, et tema prioriteedid on vahepeal muutunud ning et inimeseks olemise tähtsusest pole lihtsalt võimalik vaikides või muud rääkides mööda minna. See oli tema murdumise hetk:
„Sul on väga võimsad kujundid. Aga parem- ja vasakpoolne liiklus ja erinevate kultuuride… ja lõppude lõpuks me oleme kõik inimesed, eksole… eee… kellel on käed, jalad ja nina!“
Kuid nüüd, hea lugeja, on käes aeg, et ka sina murduksid. Püüa oma südames jõuda äratundmiseni, et lõppude lõpuks me oleme kõik inimesed. Aga kui sul jääb hingesoppi pisimaidki kahtlusi selles osas, siis ära piirdu ainult käte, jalgade ja ninaga! Vaata hoolega järele, sul on veel palju toredaid kehaosasid, ja igaüks neist karjub sulle otse näkku: sa oled inimene!
Ärge kartke endale seda tõde tunnistada. Uskuge mind, inimene olla on palju lihtsam kui mitteinimene. Seda enam, et siiani pole kellegi õnnestunud evolutsiooniratast tagasi pöörata. Nii et mingil määral on küll tegemist sissemurdmisega lahtisest uksest, aga ka seda võib teha meeli ülendavalt.
Nii et lepime siis kokku, minu tuvikesed: homsest alates pole minu lugejate seas enam ühtegi mitteinimest, eksole? Rändekriisi lahendus on meie endi kätes – no pasaraan!

Metsavendade matus Vastseliinas 1.11.2015

Viimaks said ülesse pandud ka Andrese tehtud pildid http://www.snap.ee/user/htoivo/album/metsavendade_matus_vastseliinas_01_11_2015

laupäev, 23. jaanuar 2016

Tänak-Mölder üle katuse Monte Carlos


Vanad pildid Palestiinast

https://palestineisraelconflict.wordpress.com/2013/02/13/9000-photographs-and-israel-from-1800s-with-no-trace-of-displaced-palestinians/
https://palestineisraelconflict.wordpress.com/2014/11/10/jerusalem-photographs-1862-no-mosques-no-palestinians-only-ghost-towns-of-massacred-christian-areas/

Jeruusalemm


Nutumüür


Üks vaatenurk, miks Aafrika elu ei edene

http://magneettimedia.com/miksi-afrikka-ei-menesty/

Jaan Poska

24. jaanuaril, möödub Eesti riigimehe Jaan Poska sünnist 150 aastat.
Tema elutööks sai rahuläbirääkimiste pidamine Venemaaga ja Tartu rahulepingu allakirjutamine 2. veebruaril 1920.
Kümme korda noorem Vikipeedia kirjutab temast:
24. veebruaril 1918 määras Eesti Maanõukogu poolt moodustatud Eesti Päästekomitee Poska Eesti välisministriks. Hiljem kuulus ta Eesti Ajutisse Valitsusse peaministri asetäitja ja kohtuministrina.
1918–1919 hankis Poska Eesti välissaatkonna juhina Lääne-Euroopas Eestile diplomaatilist tunnustust ja osales Pariisi rahukonverentsil.
1919. aastal naasis Poska kodumaale, olles Eesti Asutava Kogu liige ja välisminister. Ta nimetati Nõukogude Venemaaga peetavate rahuläbirääkimiste Eesti delegatsiooni juhiks.
15. detsembril 1919 avas ta Tartu rahulepingu läbirääkimiste esimese istungi eestikeelse kõnega. Läbirääkimised olid keerulised, sest Venemaa nõudmised olid alguses vastuvõetamatud, eriti riigipiiride suhtes. Pärast pikki arutelusid hakkasid venelased vähehaaval järele andma. Viimaks tehti 31. detsembril vaherahu, kui oli kokku lepitud tagatistes ja piiriküsimustes. Pärisrahu saavutamiseni kestsid läbirääkimised veel kuu aega, ametlikult vormistati Tartu rahu 2. veebruaril 1920 rahulepingu allakirjutamisega.
Pärast rahulepingule allakirjutamist ütles Jaan Poska Eesti delegatsiooni liikmetele: "Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema 700-aastases ajaloos: täna esimest korda Eesti määrab ise oma tuleviku saatust."
Pärast rahulepingule allakirjutamist jätkas Poska tööd advokaadina ja tegeles põhiseaduse valmistamisega. 4. märtsil 1920 juhatas ta viimast korda põhiseaduskomisjoni koosolekut.
7. märtsil 1920 Jaan Poska suri. Ta on maetud Siselinna kalmistule Tallinnas.

reede, 22. jaanuar 2016

Ivan Julm

Täna 458 aastat tagasi, 22. jaanuaril 1558, algas Vene-Liivimaa sõda, kui Ivan Julma väed ületasid Vana-Liivimaa piiri. Ajendiks väide, nagu oleks Tartu jätnud neile maksmata mitmesaja aasta maksud, tegelik põhjus aga saada kätte siinsed Läänemere äärsed alad. Nii aga ei läinud - Ivan Julm sai suure osa siinseid alasid teatud ajaks küll enda valdusse, kuid sõja lõpptulemusena läks 1580. aastatel Põhja-Eesti hoopiski Rootsile, Lõuna-Eesti aga Poolale. Ning Ivan Julm kaotas 1573. aastal Paide piiramise käigus oma kõige lähedasema nõuandja ja kaasvõitleja Maljuta Skuratovi.
Eesti jaoks algas 458 aastat tagasi aga tõenäoliselt ajaloo rängim periood, sest enam kui 60 aasta pikkuse sõja (ka 1600.-20. aastatel toimunud Rootsi-Poola sõda oli ju selle sisuliseks jätkuks) elas hinnanguliselt üle vaid 10-25% elanikkonnast - enamik kirikuid, mõisaid, linnu ja muid ehitisi-asulaid põletati maha. Täpsed andmed kahjuks puuduvad, sest täpsete rahvaloenduste andmeid pole kahjuks meieni säilinud (kas neid oligi). Ja tänu sellele ülipikale ja ülirängale sõjale on üleüldse siinse keskaja kohta kirjalikke andmeid säilinud ülivähe, erandiks ehk vast vaid Tallinna Linnaarhiiv (Ivan Tallinna vallutada ei suutnud, hoolimata kahest tõsisest piiramisest), millele lisandub paar väikest eraarhiivi. Nii et see sõda kaotas suure osa ka meie varasemast kirjalikust ajaloost, millest jäid alles vaid väikesed killukesed.

Bruchsali juhtum

Pooltuhat saksamaa venelast (või vene sakslast, kuidas võtta) andsid Bruchsal`is migrantidele kolakat
Politsei andmetel tuli pagulaskeskusesse (artiklis on ühiselamu) kohale 120 masinat, igasühes 3-4 meest.
Araablased ja marokolased proovisid vastu hakata ja isegi tulistada, aga neist käidi kurikate ja kohapealt leitud taburettidega üle.
Rusak`id (Русаки) nagu ennast saksa venelased nimetavad, käisid kõik korrused korralikult läbi.

Pogrommi põhjustas 13 aastase koolist koju teel olnud venesaksa tüdruku Liza vägistamine 11 jaanuaril raudteejaama lähedal.

Juhtum pidada olla esmalaadne selline ja mainitakse veel, et kui hollandi mehed käivad miniseelikutes protestimas, siis venelased kaitsevad oma lähikondseid vot niimoodi http://uposter.ru/blog/sozial/6266.html  http://www.presseportal.de/blaulicht/nr/110972

KES TAHAB OLLA LOBJAKASE SÕBER? 14. OSA

Usalda, aga kontrolli! Nii õpetas suur Lenin. Aga mina, antagu mulle mu häbematus andeks, julgesin kunagi nooruspõlves seda geniaalset mõtet omalt poolt täiendada: „Isegi kui umbusaldad, kontrolli sellegipoolest!“
Ütlen otse välja, et saade Vabariigi kodanikud on minus äratanud suurt umbusku juba pikka aega, seda ainuüksi oma nime pärast, Kõik selles nimes esinevad komponendid on vähemasti minu jaoks äärmiselt kahtlased.
No kasvõi see ’vaba’. Uskuge mind, mu tuvikesed, see pole niisama sõnakõlks, mida võid vabalt söögi alla ja söögi peale pruukida, sellel on ikka oma sügavam tagamõte kusagil peidus. Minusuguse elukogenud inimese huultele kerkib sedamaid küsimus: vaba küll, aga – kellest? Kuidas peaksid asjale vaatama need seltsimehed, kelle alt me vabaks saime? On ju ütlematagi selge, et meie vabadus neid ei rõõmusta.
Ikka ja jälle tuletatakse ju meile meelde, kui hea oli meil üheskoos elada vennasrahvaste peres ega jõuta ära imestada, mis kärbes meid küll hammustama pidi, et me selle õnneliku elu vahetasime vabaduse virvatulede ja iseseisvuse ikke vastu.
Teine komponent sellest pealkirjast on ’riik’. Seda kuuldes meenuvad mulle sedamaid laulva revolutsiooni leegitsevad aastad, mil sm Savisaar käis ringi mööda Eest NSVd ja kuulutas kõikjal suveräänsuse viitkümmet varjundit. Prosta-rahvale oli selline jutt muidugi meeltmööda, sest tõi ju iga uus asi vaheldust nende halli argipäeva, aga tänu sm Savisaarele omandas ka see hall üpris meeliköitvad varjundeid.
Aga nagu igas karjas kipub olema oma must lammas ja linnuparves valge vares, nii ei koosnenud ka Eesti NSV ühiskond ainult prosta-rahvast. Ikka eksib sekka mõni mõtte- või ninatark, kes tõekuulutaja kauni idee ära solgib.
Nii nagu kägu muneb oma mune võõrasse pessa, nõnda hakkasid ka nemad sm Savisaare pesakeses omavolitsema, munedes sinna provokatsioonilise mõtte riiklikust iseseisvusest. No ütle nüüd! Niigi pidi Rahvarinde juht otsekui munade peal käima, et ta mõne vale sammuga Perestroikale saba peale ei astuks, aga nüüd siis veel see provokatsiooniline katse ajaloo ratast tagasi pöörata!
Loomulikult märkas sm Savisaare hästikoolitatud silm sedamaid, et „äärmuslastele ongi iseloomulik see, et nad ei näe vormi taga sisu. Nende nostalgia püüab ajalugu tagasi pöörata 1939-ndasse, veel parem 1938. aastasse.“
Sellistele ei aita muud kui anda vääriline vastulöök, ja seda ka sm Savisaar tegi, kui ta inimesi manitses:
„Soovitakse igal juhul taastada riiklik iseseisvus, mõistmata, et rahvaste enesemääramisel on väga erinevaid vorme.“
Tänu tema otsustavale sekkumisele õnnestus riiklikku iseseisvumist edasi lükata pea kolme aasta võrra. Mõelda vaid, kolm aastat hingetõmbeaega, tervelt aasta rohkem kui sm Stalinil õnnestus saada MRP-ga!
Nüüd siis veel kolmas komponent eelmainitud telesaate nimest: kodanikud.
No mis sa kostad või kos sa pistad! Rääkigu eestlane integreerumisest nii palju mesimagusaid sõnu kui tahes, nende tagant paistab ikkagi välja tema diskrimineeriv natsionalistilõust. Kui oma kodanikele tuuakse isegi telesaated kandikul kätte, siis mittekodanikkudele jäävad vaid tühjad pihud. Parandage mind, kui ma eksin, aga minu andmetel pole ETVs mitte kordagi, isegi Võidupühal mitte, eetrisse lastud saadet Vabariigi mittekodanikud. Sama lootusetu oleks rääkida föderatsioonikodanikele suunatud saatest, selles osa töötab segregatsioonipoliitika ilmeksimatult.
Nii et ainuüksi nime pärast oli mul ohtrasti põhjuseid Vabariigi kodanikke umbusaldada. Aga kui ma hiljuti sahtleid koristasin, sattusin peale oma kunagisele julgustükile edasi arendada sm Lenini mõtet. Endalegi ootamatult hoidsin käes paberilehte, millele aastate eest olin hoogsalt sirgeldanud: „Isegi kui umbusaldad, kontrolli sellegipoolest!“
Ausalt öeldes tundsin pisut häbi selle pärast, et mu sõnad ja teod aja jooksul sedasi teineteisest lahku olid kasvanud ja otsustasin sealsamas oma viga parandada. Ja just nii sattusingi ma saatele Vabariigi kodanikud.
Esimene pilk ekraanile ainult süvendas minu umbusku. Kohale oli kutsutud Lauri Vahtre, loomulikult koos oma talupojamõistusega. Aga just nende kahe vastu peab Andrjuuša Hvostov permanentset kaevikusõda, nagu te kindlasti teate.
Ja siis oli seal ka veel Martti Kalda, seesama hirmus inimene, kes kuulutas, et põgenike vastuvõtmine polegi nii lihtne nagu see soovmõtlemises välja paistab: kingid tulijale naeratuse koos kaisukaruga ja sellega on kõik mured murtud. Martti läks oma hirmutamisega koguni nõnda kaugele, et nimetas moslemiseltsimeeste meie ühiskonda integreerimist lausa võimatuks ülesandeks.
Tahtsin juba oma televiisori kinni keerata ja telekavasse teha märkuse: „Kontrollitud ja ebausaldusväärseks tunnistatud“, kui korraga märkasin tunneli lõpus valgusekiirt. Nagu varakevadine liblikas oleks üle ekraani lennelnud, nagu esimene kirsiõieke olnuks puuoksal õõtsumas, nagu lauluallikas külmas põhjatuules, mis kui tasane ojake, oma ilu tundmata, heinamaa läbi, sinise taeva kullases tules rahuga on jookslemas, nõnda vaatas mulle vastu ühe noore naisinimese nägu, kes oma suust nii kauneid sõnu siristas, et ma temas sedamaid Lobjakase sõbra ära tundsin.
Loomulikult kaasnes mul selle avastusega märgatav meeleolu tõus, nii et ma oma südames lausa hõiskasin:
„Ei ole üksi ükski maa, ei jää ka üksi Lobjakaas!“
Nagu selgus, oli mu päikesekiireke Tallinna Linnaülikooli õppejõud Maarja Merivoog-Parro, kellest ma rääkisin teile juba eile, aga ei saa olla temast rääkimata ei täna ega hommegi. Heast kraamist ei saa kunagi küllalt!
Aga sünge näoga õnnetusekuulutajad andsid samal ajal omalt poolt kõik, et vaatajate seas paanikat tekitada ning avatuse ja sallivuse rahva soovmõtetele kaikaid kodaraisse loopida.
Martti Kalda pidas millegipärast vajalikuks rääkida ühest teaduslikus uuringust, mille põhjal selgus, et tervelt 74% Lähis-Idast pärit Euroopas elavatest moslemitest kinnitab , et šariaat on ainus õige riigikord. See aga, nagu te ehk teate, aga kui ei tea, siis oleks viimane aeg teada võtta, tähendab näiteks käe amputeerimist varguse eest, kividega surnuks loopimist abieluväliste seksuaalsuhete eest, 80 piitsahoopi ükskõik millise joovastava joogi tarbimise eest. Meestele annaks see aga õiguse abielluda kuni nelja naisega.
Aga mis ma siin ikka pikalt seletan. Küllap nägite üleeile õhtul Rootsi dokumentaalfilmi „Ilma burkata trellide taga“, kus räägiti sellest, kuidas pealesunnitud abielu eest põgenevad mosleminaised peavad karistuseks aastakümneid vanglas istuma. Kui neid pärast vabanemist ei võta naiseks ükski uus mees, siis käsib iidne traditsioon hüljatu surmata. Nii et küllap olete šariaadiseaduste ABC-ga tuttavad, aga euroopalik avatus sunnib teid igati austama teisest kultuuriruumist tulnud inimeste kombeid.
Sama uurimus sedastas, et lisaks sellele tervelt 68% samast kooslusest arvab, et naise orjastamine, peksmine ja talt raha ära võtmine on täiesti õigustatud tegevus.
Loomulikult kerkis kohe üles küsimus, kas siin ei peitu tõsine vastuolu euroopalike vabaduste, mille meie naised samm-sammult kätte võitnud, ja moslemimaailma arusaamade vahel. Aga enne kui hädaldajad jõudsid välja tuua, milliseid ohte meie ühiskonnale taoline põhimõtteline vastuolu endas kätkeb, lõikas Maarja Merivoog-Parro nagu noaga nende pahatahtlikelt kavatsustelt jalad alt:
„See on väga oluline probleem, et kui me tahame, et pagulased mõistaksid, et meil on siin tolerantne riik ja meil on sood võrdsed, siis me peaksime väga reljeefselt oma ühiskonnas selle saavutama, aga hetkel meil on sellised probleemid nagu palgalõhe väga teravalt ja-ja…“
Ja polnudki enam midagi vastu kobiseda! Palgalõhe on? On! Sellisel juhul – kus on sugude võrdsuse reljeefsus? Pole! Aga kui reljeefsust neetu, siis ega pagulased meie vabadusi ei mõista! Nad ei peagi seda tegema. Aga süüdi jääme selles väga olulises probleemis ikkagi meie – kes siis veel?
Nähes hetkelist segadust vaenlaste ridades, tegi Maarja Merivoog-Parro samamoodi nagu Juhan Vana-Naljahammas – andis paugu karja sekka, ümberringi kõik jäi vakka:
„Minu mure on see, et see väga atraktiivne ja kahtlemata oluline teema varjutab meie sisepoliitilised valupunktid ja see on väga mugav paljude meie poliitikute jaoks, aga seda ei ilmselgelt tohiks teha… need teemad on nii otseselt seotud…“
Mismoodi erinev arusaam sugude võrdsusest võiks varjutada meie sisepoliitilisi valupunkte ja milliste poliitikute jaoks see mugav on ja kas nüüd peaks rändekriisi teema nurka heitma ja hoopis koduseid valupunkte lahkama hakkama – liiga palju probleeme ühekorraga, et neile käigu pealt vastust leida. Sestap otsustas saatejuht aja maha võtta ja sõna anda stuudiosse helistanud televaatajale, et segadusse aetud oponendid end koguda võiksid.
Küllap vajate teiegi, mu armsad lugejad, pisut hingetõmmet, et nende probleemide rägastikus selgust saada. Aga pole hullu, homme räägime sealt edasi, kuhu jutt täna pooleli jäi.
See jalg astub ikka õigel teel, mille samme juhib fundamentaalne sallivus!

neljapäev, 21. jaanuar 2016

KES TAHAB OLLA LOBJAKASE SÕBER? 13. OSA

Igal majakal oma tuli, 
igal sadamal tuli ees.
Igaühel meist oma tuli, 
oma tuli rinna sees…
Jah, minu kullakesed, ilma majaka ja kompassita võib jutuvestja omadega päris rappa minna. Alustab küll siit, nagu kord ja kohus, aga lõpetab mitte seal, nagu ette nähtud, vaid kurat teab kus. Ajaloolise materialismi praktika on ikka ja jälle näidanud, ei majakatule silmist kaotanud laevukesed jõuavad kõik varem või hiljem oportunismi sohu. Ilma majaka ja kompassita on minusugusel tegelasel targem suud üldse mitte lahti teha, niikuinii sünnib sellest ainult suurt jama.
Jutuvestja kompassiks on muidugi õige ideoloogia, aga majakaks loo pealkiri, mis aitab tal ikka õigel kursil jätkata. Minu selle loo pealkiri on aga mõnedes lugejates väikest segadust tekitanud ja pannud mu kursihoidmisvõimes kahtlema. Peaksin nagu rääkima Ahto Lobjakasest ja tema arvukatest sõpradest, aga praeguseks olen välja jõudnud mingite kahtlasevõitu manipuleerimiste juurde.
Kriitika on küll õige, aga siiski pisut enneaegne. Andke aega atra seada, küll näete, et need kaks asja polegi teineteisest nii kaugel. Vastupidi – manipuleerimisoskus ongi see, mis kõiki Lobjakase sõpru ühendab. Ega siis asjata öelda: „Märkasid manipuleerimist? Cherchez va Lobjakast!“
Nii see tõesti on – nagu La Lobjakas ees, nõnda ka tema sõbrakesed riburada järgi, manipuleerivad lausa ennaktempos. Just selle näitaja põhjal olen ma juba jõudnud välja sõelusin Lobjakase sõbrad Evelyn Sepa, Krister Parise ja Raimo Poomi. Kuid nagu hoiatatakse teleshopi reklaamis – see pole veel kõik! Pruugib vaid raadio või televiisor lahti keerata, kui mõni uus sõber sealt sedamaid välja potsatab.
Kui Lobjakas twitteris säutsus: “sorry, aga Kölni uudiste tampimine ilma adekvaatse konteksti & analyysita on kui kutse lintshimisele,” siis tõttasid kõik sõbrakandidaadid ummisjalu toda kadumaläinud adekvaatsust taga ajama. Kõige ette jõudis siin Raimo Poom, kes leidis, Kölnis ei juhtunud midagi erilist, kõik sõltub ainult kontekstist. Ja Evelyn Sepp näitas oma analüüsis, et kui aastavahetusel terves Eesti toimunud kahtekümmet koduvägivalla juhtumit võrdsustada vägistamisega, siis terve mõistusega inimene enam moslemite massiahistamisest enam juttu ei tee – pole, millest rääkida.
Teisipäevasest Vabariigi kodanike saatest potsatas välja veel üks Lobjakase sõber, kes samuti jõudumööda olukorda analüüsida võttis. Ajaloolane ja Eesti diasporaa juhatuse liige Maarja Merivoog-Parro ei pidanud paljuks televaatajajaile oma manipuleerimisoskust demonstreerida, õilsal eesmärgil Kölni sündmustelt valgusvihku kõrvale juhtida:
„Aga ikkagi ma tahaks öelda, et see, need probleemid, mis on ilmnenud, kaasa arvatud see Kölni juhtum, millest oli praegu juttu hiljuti, need tegelikult need ei ole, need ei ole pagulusepõhised probleemid.“
No näete siis, vale puud haukusite, lintšijad! Pagulastel pole massikabistamise ja röövimistega midagi pistmist. Probleem pole üldse pagulusepõhine! See juhtum, või lihtsalt vahejuhtum kusagil Kölnis ei peaks meie rahvast ju üldse puudutama. Välja arvatud neid, kes vihakõnet harrastavad, sest nemad said sellega küll rasvase kondi hambusse, mis tuleb nüüd sallivusaktivistidel sealt kasvõi jõuga ära kiskuda.
„See lihtsalt näitab valgust probleemidele, millega oleks pidanud juba ammu tegelema. Selle asja valgusel on tulnud välja, et tegelikult Oktoberfestil Münchenis, naised on juba aastaid pidanud taluma sarnast käitumist, ja mitte moslemite poolt.“
See häbiväärne asjaolu tuli välja küll ühe radikaalse feministilehe veergudel, aga kesse siis kingitud hobuse suhu vaatab või ideoloogilisi hiiri püüdva kassi karvakatte värvuse üle debateerib,. Säherdune ülimalt õigeaegne kingitus, isegi kui tal tõepõhja all ei ole, kulub praegusel keerulisel Kölni-järgsel ajal hädasti ära. Kuidagi lohutav on mõelda, et teised ka, teised ka! Euroopalikuks peetud sakslaste taoline metslase moodi käitumine on lihtsameelse kuulaja jaoks nii suur šokk, et vaesed moslemid ununevad sedamaid.
Sellest võib veel kuidagi aru saada, et sakslased ennevanasti tule ja mõõgaga meie maale tungisid, sest kes ei tahaks oma valdusi laiendada, aga et nüüd ka veel oma rahva tütreid kambakesi rünnatakse, et neid kabistada-vägistada ja lõpuks ka veel mobiiltelefon ning raha ära röövida, seda asja ei oleks julgenud neist kohe lootagi. Vaat kus masuurikad!
Seda fakti kuuldes tõmbuvad käed tahtmatult rusikasse ja tekib vastupandamatu tahtmine need kabajantsikud ära lintšida. Ilma mingi adekvaatse konteksti & analyysita. Nii võimas on õige manipulatsioon õiges kohas.
Kui mõni lihtsameelne peaks aga küsima, et miks nendest aastaid kestnud õudustest varemalt midagi kuulda pole olnud ega ükski ajaleht Oktoberfesti korralagedustest sõnagi iitsatanud, siis sellele on igal vandenõuteoreetikul vastus varnast võtta: aga nemad olid ju valge rassi esindajad! Aga pagulaste vastu ei tunta ju mingit halastust, neile annab ajakirjandus täie rauaga.
Ütles ju Raimo Poom sellesama mõtte avalikult ja häbenemata välja Vikerraadios:
„Seda, et mida seal peetakse mingisuguseks ahistamiseks või mis iganes, suurendab kindlasti see, et seal oli palju siis neid võõramaaalasi, noh!“
Ja kui Kölni politsei hoidis juba sõjavintsutustest räsitud pagulastest targu eemale, mida siis veel rääkida tursketest germaani sellidest Münchenis! Need näitavad politseinikele keskmist sõrme või lausa ründavad neid, tõmbavad isikutunnistuse puruks, kui nende nime teada tahetakse, ise aga irvitavad seadusesilmale näkku: homme võtan endale uued paberid! Ja kui asi liiga tuliseks läheb, siis hüüavad: häbi teil olgu, Merkel ise kutsus meid siia! Ei jää nad pagulastele alla mitte üks gramm, vaata et trumpavad veel ülegi.
Maarja ise pole Oktoberfestil käinud ega neid õudusi oma silmaga näinud. Aga mingid isiklikud kogemused on temalgi:
„Ja ma tean omast kogemusest, et USAs on noorte tütarlaste algatus, et kontsertidel lõppeks selline asi ära. Ja jällegi see ei ole seotud pagulastega.“
No näete, mida valjemalt kõlab „teised-ka, teised-ka!“, seda mahedamaks ja süütumaks muutub kuulaja kõrvadele Kölni vahejuhtum. Kui juba ameeriklased võivad endale sellist asja lubada, mis õigusega keelatakse väikest meelelahutust vaestele pagulastele? Seda enam, et Kölni vahejuhtum, nagu öeldud, polnudki üldse pagulasepõhine. Kabistamised-vägistamised on hoopis USA- ja Oktoberfestipõhised!
Aga need apoliitilised seltsimehed, kes käega löövad ja arvavad, et sakste puude- ja maadejagamine kuidagi neisse ei puutu, ärgu liiga vara rõõmustagu. Leidub paras pipratera ka meie roosamannalise elu sisse:
„Ja praegu Eestis terve Tallinn on täis plakateid „EI tähendab EI!““
Ja ongi kääga! Ega siis sihukesi plakateid niisama nalja pärast üles ei panda, nad teenivad ikka mingit kindlat üritust. Miks ainult suured peavad võllas rippuma, olgu ikka väikesed ka! USA kontserdikäperdajate ja Saksamaa õllekabistajate kõrval tuleb naelutada häbiposti ka need tublid eestimaalased, kes teavad väga hästi, mida tähendab HET!, aga jäävad sulle lolli näoga otsa vaatama, kui kuulevad sõna EI!
Võtke siis teatavaks, et EI tähendab EI, see aga on seesama mis HET! Selle väikese nüansi võiks ikka meelde jätta.
Nii et asjad edenevad lobedalt – Lobjakas leidis endale uue sõbra, kes pole sugugi suu peale kukkunud ja valdab nii manipuleerimise kui ka relativeerimise kunsti. Neist asjadest võiksime rääkida veel hommegi, sest juttu jätkub kauemaks.
Aga teie, minu tuvikesed, harjutage vahepeal manipuleerimist. Proovige seda alguses mõne süüta lapsukese või muidu vaimust vaese tegelase peal – nemad on kõige kergeusklikumad ja lihtsamini mõjutatavad. Niimoodi, samm-sammult edasi kõrguste poole rühkides võite edaspidi veel suuri asju korda saata.
Per aspera ad astra! No pasaraan!

kolmapäev, 20. jaanuar 2016

KES TAHAB OLLA LOBJAKASE SÕBER? 12. OSA

Eile rääkisin ma „sallivuse salli“ kudujatest, nende tegevuse motiividest ja võimalikest tagajärgedest.
Hoidku taevas selle eest, et ma niisama heast peast hakkaksin sallivust kui sellist maha tegema ja hoopis sallimatust ülistama. Aga kõik oleneb siiski kontekstist. Iga asi on õige (või vale) omas kohas. Vägivalla sallimine on näiteks lihtsalt argpükslikkus. Kui võimud kardavad omaenda rahvast, asuvad nad vägivalda varjama ja niiviisi seda kaudselt õigustama. Näiteid leiab mujaltki kui vaid Saksamaalt või Rootsist.
Naljatamisi võiksin parafraseerida: „Üks tont käib mööda Eestit, ideoloogiliselt modereeritud sallivuse tont.“
Inimene, kes on oma loomult hea, võib mingil hetkel olla üsna ebameeldivalt üllatunud, et tema tunnetega manipuleeritakse, kasutades neid ära mingi kahtlase väärtusega agenda edendamiseks. Häda sellele, kes manipuleerija mesimagusat „oi kui head, oi kui sallivad me oleme!“ uskuma jääb. Silmade avanemise hetk võib päris karmiks osutuda.
Viimasel ajal on televiisoris taas näidatud läbi Euroopa liikuvat põgenikevoogu, vastu ootusi-lootusi pole see vahepeal peatunud. Ilmaolud on karmiks muutunud, inimesed sumpavad lumes, nende riietus ei vasta talvetingimustele. Ja muidugi otsib kaamera selle massi seast välja kõige nõrgemad – lapsed ja naised. Loomulikult haarab sind seda pilti nähes kaastunne, loomulikult tahaksid neid kuidagi aidata, pakkuda termosetäie kuuma jooki, mässida kaela ümber sooja salli. Inimesed on ju hädas.
Aga üht ei maksaks meil küll teha – tunda endal nähtu pärast mingit süüd. Meie, eestlased, ei ole siin milleski süüdi. Ja kui Euroopa vaevleb mingite oma süükomplekside kammitsais, siis olgu see nende endi probleem. Pealegi pole kuigi moraalne tunda inimestele kaasa süütundest Aitamine mingite vanade võlgade kompenseerimiseks pole päris siiras, see on rohkem nagu mingi tehing „sulle-mulle“. Abi peab tulema kristlikust ligimesearmastusest, mitte aga patutundest.
Meie pole süüdi, et isad-emad seavad ohtu oma lapsed, tirides nad kaasa nii ohtlikule ja kurnavale reisile. Eelkõige vastutavad ju nemad, see on olnud nende valik, Euroopa inimesed peavad tegelema tagajärgedega – kui nad on juba kord siin, tuleb nende eest hoolitseda. Tulijad seavad nad fakti ette: siin me oleme, näljased ja peavarjuta, toitke meid, katke meid. Ja head inimesed püüavad – kuni nõrkemiseni.
Aga inimvool ei katke, neid tuleb aina juurde – tuhandeid päevas. Ega siis inimkaubitsejad saa oma tulusat äri seisma jätta. Nende töö on ju lihtne: paned inimesed paati ja lükkad kaldast eemale. Edasise eest peavad hoolt kandma teised, kusagil kaugel. Ühed pistavad selle pealt raha tasku, teised aga otsivad viimases hädas vahendeid, kuidas tagajärgedega tegelda.
Aga kõige selle taga on veel manipuleerijad, kes suunavad inimeste tundeid neile vajalikus suunas. Kui sügisel uppus kolmeaastane Aylan Kurdi ja fotod tema surnukehast ilmusid kõigis ajalehtedes, tunnistasid mitmed riigijuhid, et sellest sai nende jaoks pöördepunkt. Nad tundsid, et on süüdi poisikese surmas ja peavad seepärast pagulasi aitama.
Üksikjuhtumi varjus langetati emotsionaalseid otsuseid, mis hõlmasid tohutuid masse, sadu tuhandeid, kellel polnud toimunud tragöödiaga vähimatki pistmist ja kelle tegelikust taustast pole meil tänaseni aimu.
Jätame kõrvale selle, et süü Aylani surmas lasub eelkõige inimkaubitsejatel ning et oma vastutus on ka poisi vanematel, kes tagajärgedele mõtlemata nii ohtlikule reisile läksid. Mina tahan rääkida millestki veel vastikumast – manipuleerijatest. Nendest, kes mängivad hea tahtega inimeste tunnetel, näidates ise selle juures sellist küünilisust, et süda läheb pahaks.
Nagu fotolt näha, tiirles tol hommikul surnukeha ümber mitu fotograafi – otsekui kohalelennanud raisakotkad. Siin oli nende suur võimalus – teha pilt, mis müüb, mis toob kuulsust ja au, mille abil saab mõjutada suurt poliitikat.
Kujutagem hetkeks ette kogu seda olukorda. Väheusutav, et uppunud poisi leidjaks olid fotograafid, nemad lendasid kohale alles teate peale, et rannas ootab neid sobiv saak.
Kas tõesti arvab keegi, et leidja, kes ta ka ei olnud, jätnuks keha merre hulpima, tõmbamata teda kuivale? Kasvõi selleks, et veenduda, kas väetikesel on veel eluvaim sees ja lootuses teda elustada.
Fotograafide saabumisel otsustati objekt (just selleks muutus poisikese surnukeha nende käes) vette tagasi panna ja talle võimalikult kunstipärane poos anda. Nende küünikute kätes muutus ta installatsiooniks. Võib arvata, et katsetati mitmeid poose ja valiti välja kõige mõjusam.
Näoli vees lebava surnukeha ümber sebimine jätab mulje laibarüvetusest. Kasvõi austusest inimelu vastu, austusest lahkunu väärikuse vastu oleks iga inimese esmane kohus see veest välja tõmmata (ja teda enam mitte sinna tagasi panna).
Muidugi võivad küünikud vastu väita, et vahet pole, poiss oli niikuinii surnud. Küllap jätaksid sellise mentaliteedi kandjad ka liiklusõnnetuse ohvri autoteele lebama: kui tast veel kord üle sõidetakse, ega see teda rohkem surnumaks tee kui ta juba on.
Millegipärast pole rannas näha ei meedikuid ega politseinikke, kes asja kontrolli all peaksid hoidma. Ühed tunnistavad inimese surnuks, teised fikseerivad asja juurde kuuluva tõendusmaterjali. Kas pole ametivõimud veel kohale jõudnud või on nad häbelikult kõrvale tõmbunud, kuni „neljanda võimu“ esindajad olukorrast viimast välja pressivad?
Tegelikkuses asetleidnud draama jõudis meieni manipulatsiooni tulemusena, mida omakorda kasutatakse laiade masside mõjutamiseks. Vähe sellest, isegi ühiskonna lõhestamiseks, inimeste jagamiseks õigeteks ja valedeks: meie tunneme kaasa ja oleme head inimesed, aga teie, kes te sõdite pagulaste sissetungi vastu, olete südametud, sest isegi süüta lapsukese surm ei pane teid pooldama Euroopa solidaarsust üldse ja multikulti ideed iseäranis.
Ometi pole asjad nii lihtsad nagu meile näidatakse. Kerjusele paari mündi andmisega võidakse lunastada (petlik) tunne endast kui heategijast, aga kõigi linna vaeste aitamiseks ei jätku lihtsalt raha.
Küllap on sama ka kaastundega. Hukkunud poisikesel oli ka viieaastane vend, kes samuti uppus. Millegipärast ei räägi temast ega valuta ta pärast südant mitte keegi. Kas seepärast, et teda ei asetatud kunstipäraselt vette ega söödetud rahvusvahelisse meediasse? Või aimasid manipuleerijad ette, et ühest uppunud lapse abil annab rohkem kaastunnet välja pressida kui et neid oleks mitu?
Kas nii manipuleeritavad me olemegi? Meid pannakse leinama ühtainust last, kuigi samal ajal hukkub neid palju rohkem. Ja meid tahetakse panna armastama inimesi, keda me veel näinudki ei ole, ainuüksi selle pärast, et nad on pagulased, Armastus vajab objekti, mitte statistikat. Armastada kedagi avansi korras, ilma et teaks, kes ta tegelikult on, pole võimalik. Vahest ainult silmakirjateenrile.
Lasku arvamusliidrid inimestel oma mõistuse ja oma südamehääle põhjal ise otsustada, mis on õige ja hea, selle asemel et lasta manipuleerijate trampida nende tunnetel, saavutamaks oma varjatud eesmärke.
Täitku tunded moraalse kompassi osa, aga kriisiolukorras otsigem lahendusi ikkagi konstruktiivse mõttetöö abil.
Kuid ega manipuleerijatel sõit selle taha seisma jää. Peale tunnete oskavad nad suurepäraselt manipuleerida ka inimeste mõttemaailmaga – aga sellest juba järgmisel korral.

teisipäev, 19. jaanuar 2016

Venemaa sõjad


Introduktsiooni pildid

http://www.snap.ee/user/htoivo/album/introduktsioon_tapa

KES TAHAB OLLA LOBJAKASE SÕBER? 11. OSA

Tänase päeva märksõnaks on saanud sallivus, millele vastandatakse vihkamist ja rassismi. Kõik on ilusti jaotatud mustaks ja valgeks – nagu polekski kummagi poole taga lihast ja luust inimesi.
Kes siis on need „sallivuse salli“ kudujad? Seda nii sõna otseses kui ka ülekantud tähenduses.
Ega siin vist ühest vastust anda saagi. Küllap on nende seas igasuguseid, nagu elus ikka. Mõni inimene on kohe loomult hea ega oskagi teistmoodi olla, isegi siis mitte, kui tema headust kurjasti ära kasutatakse.
Mõelgem, millise innuga pioneerid kirikuaknaid puruks loopisid või oma vanemate peale salakaebusi kirjutasid – siiras veendumuses, et nad teevad midagi head ja kasulikku. Ja ega nendegi laste siiras kodumaa-armastuses midagi halba olnud, kes sama innukalt „Heil Hitler!“ hüüdsid. Halvad olid hoopis need jõud, kes nendes peituva headuse oma kasuks tegutsema panid. Polnud ju lastel veel seda elutarkust, mis aidanuks aimata oma tegude tegelikke tagajärgi.
Hea, aga kergeusklik inimene võib oma headusega palju halba teha. Aga kui oled kord juba oma sõrme kurjale andnud, on seda raske tagasi saada. Mingil hetkel avastad, et oled jõudnud juba nii palju halba teha, et tagasiteed headuse juurde enam polegi. Tuleb hakata kurja tegema täie teadmisega. Ajalugu pakub selle kohta näiteid küllaga.
Kuid „sallikudujate“ seas on ka teistsuguseid inimesi. Selliseid, kes näevad hukatuslikke tagajärgi päris selgesti, kuid ei hooli. Vastupidi – just seda nad tahavadki. Aga et neid pikema jututa Sirtsu sohu ei saadetaks, kulub ära headuse, sallivuse, avatuse ja muu ninnunännunduse lambanahk hädasti ära. Nende tegemisi juhib idee, mille hüvanguks võib nii hämada, valetada kui ka petta.
Jah, nad on piisavalt targad, et näha tagajärgi. Ühe ainsa erandiga – nad ei oska aimatagi, milline saab olema nende endi roll muutunud oludes. Mida teeb revolutsioon oma lastega? Revolutsionäärid keelduvad sellele mõtlemast.
Ausus ja sõprus on mõisted, mida tuleb kõrgelt hinnata. Aga need inimesed, kes nõudsid baaside lepingu eel ja ajal Nõukogude Liiduga sõlmitud lepingute ausat täitmist ning kuulutasid suurt sõprust nõukogude rahvaga, teenisid pimesi või teadlikult üritust, mis viis tohutute inimkaotusteni meie rahva seas. Vähe sellest, ega nad ise polnud sugugi kaitstud hammasrataste vahele sattumise eest.
Küllap on sallivuskuulutajate seas ka maniakaalseid eneseimetlejaid. Selliseid, kes küll sügaval sisimas oma närusust tunnistavad, aga ometi tahaksid välja paista paremad. Mis veel olulisem – teisi endast halvemana näha.
Selleks ei ole vajagi palju teha ega enda muutmisega vaeva näha, tuleb vaid valida „õige“ ideoloogia ning asi ongi lahendatud: kõik avatuse pooldajad kvalifitseeruvad ju headeks sallijateks, ülejäänud on aga rassistlikud vihakõnelejad, kellele võib ülalt alla vaadetes suure kaarega hinge sülitada.
Nagu Tujurikkuja lõpulaulu esitajad: vaadake meid, kui head ja kui suuremeelsed me oleme! Ja vaadake neid – kui madalad ja alatud on nemad! Teeme neile üheskoos häbi! Ja iga häbistamisega muutume me ise üha puhtamaks ja õilsamaks …
Kuid kas on keegi neist avatuse pooldajaist küsinud: mis on minu sallivuse hind? Millist hinda olen valmis selle eest maksma, millest võiksin selle nimel loobuda? (Tegelikult maksab küll seda hinda terve ühiskond, mitte ainult sallivusaktivistid üksi, nii et suurel määral tegutsevad nad hoopis teiste arvel.)
Me teame, mis on ökoloogiline jalajälg. See aitab meil paremini mõista oma tegude tagajärgi, nende mõju elavale loodusele. Avatuse puhul oleks mõttekas rääkida demograafilisest/kultuurilisest jäljest. Meie kahele lapsele võib moslemipaar vastu seada kaheksa. Mida selline asi pikemas perspektiivis tähendab, pole raske ette kujutada. Kui sellele lisada moslemite suutmatus/tahtmatus euroopalikku kultuuriruumi integreeruda, vaid seda oma näo järgi muutma hakata, saab üha selgemaks, et meid õhutatakse hääletule alistumisele.
Mis on hääletu alistumise hind, see püsib veel selgesti rahva mälus. Võimetuna end kaitsema või otsuseid tegema, tuleb leppida kogu kaelalangenud õudusega ja lihtsalt loota, et kõige valusamad hoobid tabaksid kedagi teist. Erinevus on vaid selles, et nüüdne alistumine on pöördumatu. Kui eelmise korra järel andis ajalugu meile veel võimaluse uuesti alustada, siis nüüd enam selliseid lootusi hellitada ei tasu.
Ma ei tea, vahest ongi juba hilja, vaikne alistumine märkamatult teoks saanud. Kuigi rahvasteränne veel meieni pole jõudnud, ei maksa end petta: kui ülejäänud Euroopa või suurem osa sellest langeb üldisest eurooplusest välja, siis lakkame ka meie olemast Euroopa, sest seda ju endisel kujul enam pole.
Alistumise märgid on õhus. Näiteks ütles Viini politseiülem Gerhard Pursti pärast Salzburgis toimunud kabistamisööd:
„Naised ei peaks õhtuti üksinda tänaval liikuma, nad peaksid vältima kahtlasi piirkondi.“
Niiviisi, sammhaaval, laseme oma maal (räägin Euroopast üldse, aga ka Eestist) muutuda „kahtlaseks piirkonnaks“, kuhu meil endil enam asja ei ole. Kuid selle asemel, et tõmmata päitsed pähe võõrastele vägivallatsejatele, manitsetakse oma inimesi olema allaheitlikud. Üks väike(?) samm paljude samasuguste seas, ikka ühes suunas – et muuta tasakaalu migrantide kasuks ja oma rahva kahjuks. Millal läheb järeleandmine üle alistumiseks? Või on see juba juhtunud?
Kuidas hinnata seda infosulgu, milles inimesi juba pikka aega hoitud on? Kas see on passiivne või aktiivne tegevus? Lihtsalt asjadest rääkimata jätmine või aktiivne tegevus informatsiooni mahavaikimiseks?
Kölni sündmuste järel on nii Saksamaal kui mujalgi avalikuks tulnud informatsiooni varjamist ja moonutamist. Sõnavabadusse uskuvas ühiskonnas lehkab sellise mädapaise lõhkemine eriti vängelt. Kuidas on see võimalik? Kes on selle taga? Kuhu taheti inimesi sellise pettusega meelitada?
Kas tõesti on kõige taga vaid hirm – et tõde teades süttib inimestes meelepaha kurjategijate vastu? Ja selle vältimiseks asuvad korrakaitsjad vägivallatsejate poolele, kaitstes nende tagalat?
Aga nii tuleb välja, et kardetakse omaenda rahvast, seepärast püütakse teda ohjata valedega ning manipuleerimistega. Eriti vastik on, et selle juures tuuakse ohvriks kõige nõrgemad – naised, tihti veel lapseohtu tüdrukud. Vägistamiste puhul peaks ühiskonnas valitsema nulltolerants, aga praegu püütakse inimeste õigustatud meelepaha uinutada juttudega islamimaailma traditsioonidest, et neis seksimängudes pole midagi uut, et me pole selle nähtusega lihtsalt varem kokku puutunud. Kõik oleneb kontekstist, nagu ütles Raimo Poom.
Kas „sallivuse salli“ kudujatel on tõesti nii raske näha taolise suhtumise võimalikke tagajärgi? Neid ei ole vaja isegi mitte ette kujutada, need juba toimuvad. Õnneks veel mitte meie kodus, aga kui naabermaja on juba leekides, tasuks kustutusvahendid valmis seada ja tuletikud laste käeulatusest kaugemale panna. Räägime oma avatusest siis, kui Euroopa on suutnud oma kahjutule kontrolli alla saada. On ju Prantsusmaa president korduvalt öelnud, et tema riik on sõjas. Sõjas islamiterrorismiga.
„Sallikudujad“ võiksid ausalt vastata, kas nad tahaksid ka Tallinnasse sama tänavapilti nagu see on Pariisis või paljudes teistes Euroopa linnades. Panen teile vaatamiseks ühe video ja püüdke endale ette kujutada, mida tunneksite, kui midagi taolist toimuks rahulikus Kalamajas? Või Balti jaamas? Või mõnes Eesti väikelinnas?Või kui migrantide mass tormaks läbi Järvamaa viljaväljade, tiirutaks Võrumaa kuplite vahel? Neid jätkuks kõikjale, nii et Tujurikkujast tuule tiibadesse saanud kooslus võiks rahulolevalt laulda: „Ei ole ilma ükski maakond!“ Seda nad ju tahtsidki?
Kas Eesti elu läheks sellest suurest muutusest tõesti paremaks? Kas agressiivse eelhäälestusega võõraste tulek muudaks meie inimesi sallivamaks, lahkemaks, õnnelikumaks? Või petate end pead liiva alla peites: Eestis ei saa ju sama juhtuda mis Euroopas!
Kas oskate ette kujutada elanikkonna reaktsiooni, kui Kölni kabistamisöö oleks toimunud hoopis Tallinnas Vabaduse platsil? Või kui selguks, et politsei on maha vaikinud isegi alaealiste tütarlaste vägistamisjuhtumeid? Ausalt, mina ei tahaks sellele mõelda. Paraku mõtete tõrjumisest ei piisa, tuleb teha kõik, et sellist asja tegelikkuses ei saaks juhtuda.
Islam on võitlev religioon. Meid kui väärusulisi tahetakse alistada nii vägivallaga kui lämmatada massiga. „Sinu lastest saavad moslemid!“ ähvardavad nad. „Me abiellume teie tütardega. Me sigitame nendega lapsi! Ja teie tütred kannavad moslemi naise peakatet! Me abiellume nelja naisega ja saame igaühega 7-8 last! Aidaku kõigeväeline Allah meil teid alistada! Aja jooksul saab Euroopast islamiriik mis tunnistab vaid Allahit ja Muhamedi! Me ei karda teid. Sest meid on rohkem ja me oleme tugevamad kui eile! Ja me alistame teid!“
Need on vaid mõned väljaütlemised videoklipilt, mille teile vaatamiseks ja järelmõtlemiseks välja panen. Tegelikult pole siin ju midagi uut, mida me juba ei teaks. Küll aga tasuks nähtut siduda oma hoiakute ja tegemistega, teha endale selgeks oma sallivuse hind ja selle piirid.
Kui mõni peab 19-minutilist videoklippi liiga pikaks või seal avanevat pilti liiga ebameeldivaks, võib ta muidugi vaatamise poole pealt katki jätta. Aga olgu siiski hoiatuseks öeldud, et kui kõik see jõuab kord ka meie maale, peate seda vaatama kuni oma elu lõpuni. Siis ei ole enam nuppu, millega ebameeldivat reaalsust välja lülitada.

esmaspäev, 18. jaanuar 2016

KES TAHAB OLLA LOBJAKASE SÕBER? 10. OSA

Kui tahate, uskuge, kui ei taha, ärge uskuge, aga mina olen enamasti ka mehi inimesteks pidanud. Või vähemalt inimesetaolisteks olenditeks, kellel kah hingekene sees, mille sees isegi tunded mäslemas. Lõplikult veendusin selles, kui Georg Ots ise seda oma laulu läbi tunnistas: „Tihti peidab hall sõdurisinel endas tundeid, mis…“
Aga kuidas sõnad edasi läksid – löö või maha, mitte ei mäleta. Aga midagi pidi seal olema, mingi loetelu tunnetest, mida võib meestele inkrimineerida. Ja kuidas ma oleksin võinudki kahelda, kui seda kinnitas suisa Georg Ots, seesama tegelane, kes Koordi rahvale valguse tõi.
Kui detailidesse laskuda, siis eks olnud temagi mees – aga missugune! Ütles – saagu valgus! Ja valgus sai. Ütles – saagu Leberecht Stalini preemia! Ja Leberecht sai. Vot selline sõnakas mees oli. Pole siis ime, et Koordi naised, nagu filmisõbrad ehk mäletavad, oma uue purskkaevu ümber tantsu vihtudes ringi kalpsasid ja selle juurde kõõrutasid: „Au kolhoosikorrale, Ots tuli meite õuele, kinni temast hoiame!“
Nii et meestes igatahes midagi on. Muidugi mitte igaühes – see olekski liiga ilus, et olla tõsi.
Ma olen neid mehi näinud küll. Kui polkovnik Udu oma sõpradega õngevetelt tuli, oli mul laud alati kaetud, kui aga kõik selle ümber istet võtsid, tõin ka suure viinapudeli välja. Oh seda tunnete tulva, mis nüüd külalistest välja purtsahtas! Kippusid kätt suudlema ja nii mõnigi oleks ehk mind suurest rõõmust tagumikulegi patsutanud, kui poleks kartnud polkovniku käest pasunasse saada. Mõnel olid lausa pisarad silmas, kui kurtis oma rasket elu, sest tema naine enne sureb kui pudeli lauale paneb. Ütle veel, et neil pole tundeid! Igaühel hingekene sees, nagu juba eespool mainitud sai.
Meestega on alati see häda, et alatasa tuiavad nad sul jalus või istuvad kaela peal, aga kui neid vaja on, siis pole neid kusagil. Küsi mõnelt noorelt emalt, kus siis lapse isa on – neiukene lööb silmad maha ja selgitab häbelikult: „Isa on metsas, saba selgas!“ No ütle nüüd! Sellepärast ma võtangi metsa seenele minnes alati paraja udjaka kaasa, et kui mõni sihuke rongaisa peaks ette juhtuma, siis kütan tal selja kuumaks. Selline tahab veel inimene olla, võeh!
Mingi imeline kadumistrikk toimus vana-aasta õhtul Köni katedraali esisel platsil. Olid aafriklased ja araablased, olid ka kabistatavad naised, aga kas keegi kuulis midagi räägitavat saksa meestest? Neid poleks nagu olemas olnudki, otsekui oleksid evolutsiooni käigus sugupuuta välja surnud või kükitaksid kusagil karulaanes, saba seljas. Saada või Heli Lääts neid taga nõudma:
Kuhu küll kõik mehed jäid, 
mis on nendest saanud? 
Mil ükskord mõistad sa, 
mil ükskord mõistad sa?
Kui moslemi seltsimehed, vastavalt oma esiisade traditsioonidele, naisi krabama hakkasid, olid saksa mehed korraga madalamad kui muru. Nii madalad, et neid polnud nähagi. Ometi võis nii mõnigi neist saada hingelise trauma, eriti just need, kellel hing olemas.
Kui palju lihtsam oli kõik poliitkorrektsuse-eelsel ajal! Kui ikka mõni võõra küla poiss julges kohalikku neiukest tantsule viia, võis kindel olla, et omakülapoisid talle selle eest kitli peale annavad. Ära trügi sinna, kus pole sinu koht!
Aga tänasel päeval, kui frau Merkel kõiki karvaseid ja sulelisi Saksamaale on kutsunud, jääb neil tegelastel õigust ülegi, nii et nende õige koht paistab olevat saksa naiste seeliku all, kus nad talitavad sellise enesestmõistetavusega, nagu omas kodus.
Miks siis saksa mehed sellist asja ilma vahelesegamata pealt vaatasid?
Arvata on, et siin mängisid oma osa euroopalikud väärtused. Mäletate, mida ütlesid noored prantsuse mehed pärast Pariisi veresauna? – Me ei lase terroristidel end hirmutada, me elame nende kiuste edasi just nii nagu ennegi, hoiame kinni oma väärtustest!
Sõnad olid muidugi ilusad ja pateetilised. Kas tõesti, kriisihetkel, teadvustatakse endale, mis on tõeline väärtus ja ollakse valmis selle eest kui mitte surema, siis vähemasti võitlema?
Aga pateetika tagant koorus välja midagi muud. Väärtusi, nagu selgus, õigupoolest polnudki:
„Me joome šampust edasi, nagu midagi poleks olnudki, kepime ja kimume kanepit! Terroristide kiuste. Vive la France!“
Tõepoolest – pathetic!
Oli ju Ahto Lobjakaski šokeeritud sellest, mismoodi eestlased nendel traagilistel päevadel prantslastele kaasa elasid.
„Nii ei austata ei prantslaslust ega pariislust!“ hüüatas ta nördinult ning edastas eurooplaste soovi: «Ärge palvetage meie eest, meil on usust kõrini! Mõelge Pariisist, laulge Pariisist, kirjutage Pariisist, magage üksteisega Pariisi nimel!»
Tõepoolest, äkki kabistati-vägistati Kölnis saksa naisi niisamuti Pariisi nimel, nende märtrite nimel, kes sõjas väärusuliste vastu oma elu ohverdasid?
Vahest nõudsid euroopalikud väärtused ka saksa meestelt näo tegemist, et midagi pole juhtunud? Tuleb lihtsalt edasi elada vanaviisi, näidates sellega oma õilsate väärtuste üleolekut igasugusest vägivallast.
Pealegi – kuidas küll põgenikele-varjupaigataotlejatele vastu hakata? Ega ometi neile rusikaga näkku lüüa? Selle eest võib ju nuga saada! Mis veel hullem – eluks ajaks võib sulle külge jääda rassisti silt. See teeks aga elule veel täielikuma lõpu kui mõni noahoop, millest võib hea õnne korral ka eluga välja tulla.
Kui robootika esimene reegel sätestab, et robot ei tohi kunagi teha viga inimesele või oma tegevusetusega lubada, et viga saab inimene, siis multikulti peamine seadus seab samasuguse tõkendi valgele inimesel, kui tegemist on teisest rassist isikuga.
Seda nüüd ka päris öelda ei saa, et keegi poleks saksa neidude kaitseks välja astunud. Näiteks 44-aastane horvaat Ivan Jurkevič, kes uusaastaööl peatus lähedalasuvas hotellis, peitis oma tuppa mitu ahistajate eest pagenud naist, kes osutusid pangatöötajateks – igati korralikud inimesed. Vähe sellest, ta keeldus neid välja andmast araabia välimusega bandele, kes kuulutasid: „Need naised on meie omad!“
Jurkevič ei teinud aga nende nõudmistest väljagi ning käskis meestel uttu tõmmata. Loomulikult lubasid araablased tagasi tulla ja häbematu horvaadi ära tappa.
Paraku pole moslemi seltsimeestel õnnestunud oma ähvardust ellu viia, sest Jurkevič on praegu arreteeritud. Terav kirves leidis kivi!
Nimelt ühines ta kodanikualgatusega: luua tänavapatrullid, mis tagaksid korda ka siis, kui politsei on otsustanud mitte sekkuda. Pärast kabistamisööd hakkasidki Kölni tänavatel liikuma vabatahtlike patrullid, mõnel neist tekkisid kokkupõrked pagulastega, kes ei taibanud hoiduda neist käesirutuse kaugusele, nagu Kölni linnapea oli kõigile soovitanud.
Pole teada, kas see patrullirühm, kus viibis ka Jurkevič, kedagi peksis või kas oli ta ise neis lööminguis üldse osaline, sest saksa politsei arreteeris valimatult kõik patrullis osalenud isikud. Ega siis valgele inimesele kehti samad seadused mis mustadele.
Kui valge inimese arreteerimiseks piisas sellest, et ta lihtsalt osales patrullis, siis kabistamisaktsioonist osa võtnute puhul polnud võimalik midagi ette võtta, kuna tagantjärgi oli tülikas kindlaks teha, kelle käsi millise seeliku alla torgatud oli. Pole tõendeid, pole ka kohtuasja. Elu läheb edasi.
Aga kodanikualgatuse inimesed saavad selle eest täie rauaga. On ju nende aktsioon sisuliselt usaldamatuseavaldus politsei vastu, aga politseinikud on niigi suures stressis. Pole nad ju harjunud, et korrarikkujad lihtsalt ei kuuletu neile, irvitavad näkku või, mis veel hullem, ründavad politseinikke. Kellegi peal tuleb ju see alandus välja elada, aga selleks kõlbavad vaid need, kelle tümitamist ei anna tõlgendada rassismina.
Ja üldse – kui palju võib politsei tööd dubleerida, kui palju patrulle tänavaile saata? Möödunud aastal hakkasid näiteks tegutsema šariaadipatrullid, kes kontrollivad linnatänavaid ja toitlustuskohti, ega seal ei sööda sealiha, jooda alkoholi või usuta Jeesusesse Kristusesse.
Detsembrikuus lükkas Saksa kohus tagasi kaebuse, kus nõuti šariaadipolitsei patrullide tegevuse kuulutamist ebaseaduslikuks. Moslemi seltsimeeste ahistamine ei läinud läbi, Allahu akbar!
Selle loo lõpetuseks soovitan teil aga mõelda kollektiivse vastutuse peale. Kumb oleks õigem, kas see, et paari tuhande kabistaja pärast peaksid kannatama kõik varjupaigataotlejad, või see, et oma ebakompetentsete juhtide tegemiste ja tegematajätmiste pärast kannataks kogu saksa rahvas?
Tõelisel antirassistil on vastus muidugi varnast võtta, aga normaalsele inimesele peaks siin mõtlemisainet jätkuma pikemaks ajaks.
Ootame, mida toob homne päev!