Ajad muutuvad – see on fakt. Kuid kas muutume meie koos nendega? Kaldun arvama, et mitte. Vähemasti omal nahal tunnen selles osas teatud raskusi.
Kui minu nooruspõlves oli revolutsioon permanentne ja klassivõitlus üha teravnes, ei tulnud kõne allagi, et rahvavaenlaste vastu oleks tuntud mingit halastust. Kussa sellega, igasugune sallivusilming nende kahjurite vastu oleks kaasa toonud sattumise nende kilda, kes on läinud kuulsusrikka Nõukogude Liidu ajalukku kui kahekeelsed degenereerunud mõrtsukad ja valgekaartlikud bandiidid, purukslöödud klasside sabarakud ja buhhaarinlaste viletsad jäänused, keda ei päästnud rahva viha eest ka mitte läila enesepiitsutus ega partei maguslääge kiitmine.
Tänu kompetentsetele organitele tuli avalikuks nende inimeste kõige jõledam moraalne ja poliitiline langemine, kõige närusem alatus ja äraandmine, mida nad varjasid kahekeelsete avaldustega oma truuduse üle parteile. Kogu selle mõrtsukate ja salakuulajate bande peajuhatajaks ja organisaatoriks oli juudas Trotski. Trotskistlikud sabarakud valmistasid ette Nõukogude Liidu lüüasaamist sel juhtumil, kui imperialistid ta kallale tungivad, seepärast muutusid nad saksa ja jaapani põlatud fašistide teenriteks ning agentideks. Vähe sellest, kui seltsimehed Molotov ja Ribbentrop sõlmisid Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel tihedad sõprussuhted, asusid need kahjurid sama suure innuga spioneerima Inglismaa ja Prantsusmaa kasuks.
Partei ees seisis ülesanne puhastada ja kindlustada oma ridu, hävitada partei vaenlasi ja halastamatult võidelda partei liini moonutajate vastu. Mis sallivusest sa siin räägid, eksole? Vanale koerale uusi trikke ei õpeta.
Ometi tunnen ma praeguste sallivusedendajatega mingit erilist sidet. Tunnen nende hinges sama revolutsioonilist tulukest leegitsemas, näen nende silmades soovi halastamatult võidelda sallivuse liini moonutajate vastu.
Kaua mõtlesin, millest küll selline paradoks tulla võib. Jõudsin järeldusele, et avatusfundamentalistid võitlevad oma ürituse eest, sallivus ühes ja süüdimatus teises käes. Kummalisel kombel teeb see aga sama välja kui võidelda kahjurite vastu halastamatult ja täie vastutustundega. Just süüdimatus tagab samasuguse tulemuse, isegi kui see saavutatakse sallivuse ja avatuse kaudu. Vaadake süüdimatut Rootsi pagulaspoliitikat ning selle tagajärjel puhkenud kaost – ja te mõistate, millest ma räägin.
Kui vanasti anti noortele mitšuurinlastele kätte peenrajupike, nii et igaüks vastutas oma lapikesel saavutatud tulemuste eest, siis tänapäeva noortele vasakintellektuaalidele on kätte antud kogu rahva mõistus ja hing, kus nad täiesti süüdimatult võivad tegutseda, ilma et keegi neid vastutust nõuaks või aru päriks, kuhu nende lennukad ideed ja mesimagusad sõnad lõpuks välja viivad. Süüdimatult võivad nad ajada kärbseid lihtsate inimeste pähe, vajadusel aga hinge sülitada. Oma üllaste eesmärkide saavutamiseks pole ükski vahend kurjast.
Möödas on need ajad, mil kehtis ütlus: julged olla vabariigi kodanik, julge ka vastutada! Nüüd pole tähtis, mis riigi kodanik sa oled, võid vabalt jääda ka mittekodanikuks, kõige tähtsam on olla inimene. Aga telesaatest Vabariigi kodanikud on saanud foorum, kus ka vastutustundetud inimesed täie süüdimatusega võivad sõna võtta. Paremat pinnast pagulaste vastuvõtuks ei oskaks ette kujutadagi.
Kui Lauri Vahtre ütles, et getostumise põhjuseks on kultuuride erinevus, sest inimesed tahavad elada neile tuttavas keskkonnas, vastas Maarja Merivoog-Parro sellele minu meelest märkimisväärse süüdimatusega:
„Väga õige, minu meelest samuti inimesed on erinevad kultuuriti, aga mida me peamegi mõistma, on et, et need inimesed, kes meile siia hakkavad tulema järgnevate aastate jooksul, need on ka erinevad, sellepärast et me räägime kogu aeg moslemitest ja islamiusust, aga on ikka väga suur vahe, kas see, kellest me konkreetselt räägime, on Iraagist või… või äkki ta on tadžikk või ta on Indoneesiast, need on kõik erinevad kultuurid.“
Seega pole üldse oluline, et tulijad on pärit teisest kultuuriruumist kui meie. Sel pole mingit tähtsust, kuna ka tulijad ise on kultuuriti erinevad. Selles üleüldises erinevuste ja vastuolude pudrukatlas pole oluline, kas on tegemist põhirahva ja tulijate või võõraste endi vahelise konfliktiga. Keegi ei saa enam kellestki aru, igaüks käib igaühele närvidele. Ühesõnaga – elada hakkab lõbusam, elada hakkab huvitavam.
Samas tuleb imetleda Maarja Merivoog-Parro mõtte haaret. Ta ei piirdu sugugi vaid Süüria sõja eest põgenevate eritrealastega, kes meile selle kuu lõpus peaksid saabuma. Lisaks neile näeb noor vapper naine meie tänavail liikumas inimesi Iraagist, Tadžikistanist ning koguni Indoneesiast! Kuidas nad küll siia saabuvad, jumal seda teab, aga kuni neid siin veel ei ole, võime olla rõõmsad, et asi polegi veel kõige hullem.
Aga miks peaksimegi indoneesia moslemitele ust näitama, kui nad on otsustanud oma elu just meie väikesel maal jätkata? On ju nemadki inimesed, kellele tuleb tänaval lahkesti naeratada. Muid probleeme peale eestlaste kinnise loomuse ju integratsiooniprotsessis esineda ei tohiks.
Aga kui oled kord juba tiivad välja sirutanud, kannavad need sind üha uutesse kõrgustesse. Kuigi Eesti on ääremaastunud riik, ei tähenda see veel, et tema parimad pojad ja eriti tütred ei võiks mõelda globaalselt. Maarja Merivoog-Parro näitas kõigile televaatajatele, et temas on ka rahvusvahelist haaret:
„Ma tegelikult tahaksin korraks jõuda vene teema juurde tagasi kui tohib. Nimelt… me oleme natuke nagu suluseisu sattunud praegu sellega seoses, et Euroopa nagu justkui laguneb praegu blokkideks ja-ja meie oleme väga USA-meelsed, kogu Ida-Euroopa on nõus tegema koostööd, Lääne-Euroopa seevastu vaatab ka Süüria kriisi lahendamise puhul just Putini poole.“
Vaat kui tubli inimene, ei unustanud sm Putinit hea sõnaga meenutamast! Ja miks ta ei oleks pidanud seda tegema, kui kogu tsiviliseeritud Euroopa on pööranud oma pilgud lootusrikkalt just Vladimir Vladimirovitši poole? Järjekordne tõestus sellest, et sm Lobjakasel oli tuhat korda õigus, kui ta kinnitas, et Eesti ei kuulu Euroopasse. Ei saa me loota Putini peale, oleme selleks liiga USA-meelsed, aga see just ongi peamine põhjus, mis pole meil võimaldanud saada Euraasia Liidu liikmeks. Aga kes tahakski sinna sellist, kes peab sõprust jänkidega – et susi nende silgukarpi situks!
Kuid ilma sm Putinita oleme me suluseisus, nagu Maarja Merivoog-Parro väga tabavalt ütles. Kollast kaarti küll ei näidata, aga väravat lüüa ka ei lasta.
Kui külma sõja ajal jagunes maailm kaheks vaenulikuks blokiks – Varssavi pakti maadeks ja NATOks, siis nüüd on Euroopa lagunemas uuteks blokkideks: Putini-sõbralikuks Lääne-Euroopaks ja russofoobseks Ida-Euroopaks. Uued rajajooned, uued pingekolded, uued vastasseisud. Aga kes viitsib pisutki mõelda, näeb kohe ära, et meie jääme otse pihtide vahele: ühelt poolt Putini-meelne Lääne-Euroopa, teiselt poolt aga päris Putin ise oma mõõtmatu Venemaaga. Kui ikka ühel päeval hakatakse meist USA-meelsust välja rookima, küll siis on ikka ulgumist ja hammaste kiristamist – seda ma teile garanteerin, seltsimehed!
Aga nagu selgus, ei ajanud Maarja Merivoog-Parro niisama mullikesi, tal on asjaga ka oma isiklik mõõde olemas. Uhkusega hääles teatas ta:
„Selles mõttes on väga ohtlik ja ma… ja tõesti, hiljuti ma olin Moskvas, suhtlesin Teaduste Akadeemia kolleegidega, Vene parlamendiliikmetega ja sealt tuli väga otsene sõnum, et kõik meie sallimatuse ilmingud, kõik meie vihakõne ilmingud, kõik on väga terava luubi all ja lähevad kohe nende propagandatööstuses käiku ja-ja see on nüüd see olukord, kuhu me ei taha sattuda. Me peaks olema rõõmsad, et meie oleme pagulaste vastuvõtjamaa, me ei taha uuesti sattuda sinna olukorda, kus me hakkame ise põgenema.“
Ja kuhu meil põgeneda olekski? Euroopa on juba pagulasi tihkelt täis, kes sinna ikka valgeihulisi tegelasi tahab? Näe, isegi Ukraina sõjapõgenikke ei võetud Saksamaal vastu, hoiti kohta teisest rassist inimestele. Kuluski hädasti ära, vaata et tuleb veel puudugi.
Kuigi Eesti on väga USA-meelne, armastavad Vene Riigiduuma liikmed meie maad siiski nii üliväga, et hoiatavad meid Putini propagandatööstuse salasepitsuste eest. Seda vaatamata üleüldisele Putini vaimustusele duumas, mis lausa lennult kinnitab kõik seaduseelnõud, mis president vaid neile läkitab. Kolmest isikust, kes neis asjus erimeelsust näidanud, on üks duumast välja visatud, teine tagaotsitavaks kuulutatud, kolmas aga ripub juuksekarva otsas.
Kuid vaatamata kõigele sellele valutavad duumasaadikud ikkagi südant Eesti pärast ja hoiatavad meid Putini eest. See on nii ilus, et kui see poleks tõsi, tuleks ta välja mõelda.
Jah sõbrakesed, eks me pea kõik oma mõistust pingutama ja fantaasial lennata laskma, et sallivuse tuuled meie väikesel ja paljukannatanud kodumaal lõpuks võimutsema pääseksid ja igal hea tahtega inimesel lokid lehvima paneks.
Olen nüüd 17 korral järjest (kes otsib siit paralleeli 17 kevadise hetkega, see ei eksi karvavõrdki!) otsinud sm Lobjakasele sobivaid sõpru, kes tema pööraseid ideid ja printsipiaalseid seisukohti toetaksid ning edasi arendaksid. Kui neile 17-le korrale tagasi vaadata, siis tuleb tunnistada, et olukord pole üldsegi hull. Sm Lobjakase sõbraotsingud kulgesid edukamalt kui siili naiseotsingud:
Siil mitu aastat otsis naist
küll metsa alt ja aasalt,
ei leidnud küllalt ebamaist
ja erandlikku kaasat!
Kui siil pidi lõpuks leppima vagura riideharjaga, siis sm Lobjakase sõbrad on lihast ja luust inimesed, pealegi veel aktiivse eluhoiaku ja lobeda suuvärgiga. Sellistega ehitab Eestile uue tuleviku küll.
Käised üles ja pasaraan põue, seltsimehed, Eestimaa on teie kätes!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar