teisipäev, 31. detsember 2013

Eric Valli

Eric Valli on fotograaf, kes tavapäraselt töötab kaubamärkidele nagu Hermes, Vuitton, National Geographic ning mitmete dokumentaalfilmide režissöör. See töö on viinud teda maailma eraldatumatesse paikadesse, andes talle võimaluse jäädvustada erinevaid kogukondi näiteks Tais, Tiibetis, Nepalis ja ka USA-s. Valli huviks on dokumenteerida end süsteemist eraldanud inimeste eluviise – elu ilma tehnoloogia, moe, supermarketite või Facebookita.

















Luuletus FBs

FBs täna üks kena luuletys:
Zatshem mnje vash
Vladimir Lenin?

Kogda ja sam
Sergei Jessenin!

Aeg kaob

Aeg kaob aastad pikad
Nii ruttu mööduvad
Ja ühes vaesed, rikkad
Kõik hauda läevad.
Ei suuda peatada
Siin ajalendu sa,
Ei suuda takistada
Sa surma lõikust ka.

On jälle kadund aasta,
Käes viimne tund on pea.
Kas oskad jutustada,
mis andis sulle ta?
Kas õnne, päiksepaistet
Ta jagas sinule?
Või peitis võitlus, muret
Ja ööd su hingesse?

Elviira Varik

Elviira Variku improvisatsioon jõuluõhtu jumalateenistuse järel:

esmaspäev, 30. detsember 2013

Kui palju me kasutame Linuxit?

Meist paljud kasutavad Linuxit iga päev ilma, et nad ise seda teaks. Google, Twitter, Facebook, Amason jne. Kõik töötavad Linuxil. Statistika ütleb, bloggi külastatakse kõige enam Windowsi op. süsteemiga, järgmine on Linux, siis Mac OS, Android, teised Unixid jne :

Terroriaktid

Kolm terroriakti Staligradis-Volgogradis ja üks neist Tšersinski linnaosas  on nagu noa virutamine kopsu. Kui plahvatus oleks Moskvas toimunud, siis oleks ta kui noa virutamine otse südamesse. Stalini pärand ja suured lahingud on teinud selle linna nö. eriliseks linnaks. Selle linna suhtes ei ole impeeriumimeeldsed ükskõiksed.
Kui Putin Hodorkovskile lahkelt naeratades armu andis ja Pussy Rioti tüdrukud vabaks laskis ning isegi "tere, tere, vana kere" ütles tsaar isiklikult...siis oli ette teada, et kas valmistutakse mingiks suuremaks sigaduseks või püütakse enne olümpiamänge luua positiivne foon. Võimalik, et mõlemad korraga. Venemaal ei juhtu niisama midagi, vaatamata sellest kuidas asju avalikkusele serveeritakse.
Täna on vene kanalid edasi andnud, et just nüüd- täna on mitmes Kaukaasia linnas hävitatud ekstremistide gruppe. Need noored inimesed, kes sellisesse olukorda on sattunud on suure tõenäosusega Tšetseenia sõja lapsed. Tsetseenid, afgaanid pole midagi unustanud seoses nüüdseks juba eluaegseks imperaatori ilmumisega, kes põeb lisak kääbusekompleksile veel ka eriti suure vea; NLiidu lagunemise kompleksi. Tänased terroristid on tegelikult nurka aetud inimesed, kelle lähim tulevik on vangla või surm.  Neil puudub tulevik. Selliste inimeste mõjutamine on kerge. Vägivald sünnitab vägivalda. Vene tsaar on saanud selle millega ise alustas. Kuidas nüüd rahu taastada- on väga raske küsimus. Vägivallaga vaevalt, et õnnestub.
Elu kaukaaslase välimusega inimesel läheb Moskvas ja mujal Venemaal varsti pea sama raskeks kui omal ajal juudil Saksamaal.

neljapäev, 26. detsember 2013

Kirikuõpetaja Mare Palgi: rõõm ja rahu on parimad jõulukingid

Kose ja Tuhala koguduse õpetaja Mare Palgi sõnul on rõõm ja rahu parimad jõulukingid, millesse me pisut saame panustada kõik, aga mis siiski on meile antud taevalikud kingitused.
"Meid võivad rõõmustada materiaalsed asjad, ka toredad jõulukingid või jõulupeod, erinevad sündmused, kohtumised, kasvõi ilus ilm," loetles Palgi inimesi rõõmustavaid asju.

Ilm ehk ongi tema sõnul parim näide sellise rõõmu püsimatusest, sest kõigest materiaalsest sõltuv rõõm ei jää paraku püsima, vaid kaob koos asjade uudsusega, koos olude muutumisega.

See ei tähenda tema sõnul, et nende üle ei võiks rõõmu tunda, ikka võib, ent seda teadmisega, et püsivat õnne nad meile ei paku. "Rõõm, mida mina soovin, on sõltumatu selle maailma oludest. Mis iganes olukord sinul hetkel on, võid sa selle rõõmu leida," rääkis koguduse õpetaja.

Taevalik rõõm

"See taevalik rõõm oleks otsekui asetatud suurel vaagnal linna avalikule keskväljakule ja igaüks võib sealt ammutada, ainult, et paraku reeglina inimesed ei taipa seda teha," rääkis Palgi. "Materiaalne maailm pakub nii palju, liiga palju. Kõike ei jõua vastu võtta."

Koguduse õpetaja sõnul on advendiaeg elutempo lausa pööraselt kiireks muutnud, ja inimesed jõuavad vaevu kõige selle jõuludega kaaseva saginaga kaasa tormata.

"Rõõmu allikas, see pilgeni täis vaagen, aga seisab linna keskväljakul ja vaatab, kuidas inimesed tormavad temast mööda, ometi igatsedes kasvõi oma sisimas seda, mis on temas," kõneles Palgi. "Aga neil pole peatumisseks aega, pole aega mõelda, neil on kiire, neil on muid mõtteid pead täis."
Ja ometi on Palgi sõnul taevaliku rõõmu allikas siin samas. Jõuluõhtul, aga ka muul ajal, kirikus, seal, kus kaks või kolm Tema nimel koos on.
Rahu on rõõmu kaaslane
Teiseks on Palgi sõnul rahu, Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine ja mis sobib hästi rõõmu kaaslaseks, sest nad moodustavad kauni paari.
Palgi sõnul on selles maailmas väga palju rahutust, rahulolematust ja kõike seda, mis röövib inimeselt rahu.
Ahelreaktsioonina liigub halb edasi, mis tegelikult tühjast alguse sai ja mis ei ole seda väärt, et meie rahu röövida, meeleheidet või tuska põhjustada.
"Vahel võivad üsna tühised asjad meid endast välja viia. Keegi ütleb midagi mõtlematut ja meie solvume, võtame liialt südamesse või ärritume," kirjeldas kirikuõpetaja igapäevaseid hetki inimeste elus. "Alles tagantjärgi saame aru, et asi ei olnud seda väärt, et ma seesmiselt ärritusin või mis veel hullem, selle ärrituse mingil viisil endast välja purskasin ja võib-olla kellelegi järgmisele nõnda ärritajaks sain, kellegi kolmanda osapoole rahu röövisin."
Mure on rahuröövel
"Kui säärastel juhtudel on rahutuse põhjus tühine, siis teinekord on see lausa olematu. Mure on suurepärane rahuröövel," kõneles Palgi ja loetles, et mure võib olla homse pärast, mure teiste pärast, mure enda pärast, mure tervise pärast, mure majandusliku olukorra pärast.
"Ja mis sellisest muretsemisest kasu on?" küsis ta. "Mure on südame koormamine veel sündimata raskustega, mis ei pruugi kunagi tõeliseks saada. Mure katab kinni kogu olemasoleva hetke ilu ja võlu."
Palgi meenutas, et kui Kristus suri, jättis ta omamoodi testamendi, millega andis oma vaimu isa kätte, keha matmiseks Arimaatia Joosepile, riided sõduritele ja ema jünger Johannese hoolde.
"Aga kõigile oma jüngritele ühiselt, neile, kes olid jätnud kõik ja talle järgnenud jättis ta ... oma rahu!" lisas Palgi. "See rahu laotub üle kõigi murede, ärrituste ja vaevade. Jumala rahu on sõltumatu nagu Jumal ise."
Palgi sõnul on surelikul ja nii omaenda elu kui kogu maailma käekäigust sõltuval inimesel võimalik sellest otsatust rahust osa saada. "Me pole ehk nii täiuslikud, et seda rahu pidevalt eneses hoida, kuid pelk teadmine millegi sedavõrd võimsa lähedalolust loob turvatunde, laseb Jumala rahul valguda siia rahutussse maailma, meie muredesse, kõigesse kaduvasse, mis meid ümbritseb," rääkis ta.
"Rahu, mille Jumal meile Kristuses on andnud, põimub ümber elu olukordade," selgitas kirikuõpetaja. "See rahu on rajatud kindlale alusele. Sellist rahu ei saa maailm kogu oma täiuses ei anda ega mõista."
Haigused, mured ja kurbus võivad tema sõnul olla vahel nagu paks udu, mis rullub üle meie ja midagi muud enam ei näe. "Me vajume justkui üha sügavamale ja põhja pole näha. Midagi pole näha," kirjeldas ta. "Ent meile jääb teadmine, et ka kõige tihedama udulaama all on meid ootamas ja meie kohal on kõrgumas Jumala käed, Tema arm. Me oleme Tema peopesas. Ühel hetkel udu hajub. Ent Jumala halastus jääb."
"Rõõmu ja rahu!" soovis kirikuõpetaja.

Hardo Aasmäe: poliitiliselt on meil kurvad jõulud


Poliitiliselt on meil kurvad jõulud. Üha ilmsemaks saab tõsiasi, et Eesti valitsevad ringkonnad on kaotanud pea. Siht on kadunud. Pole selgust, kuhu ühiskonda tüürida, leiab Hardo Aasmäe
President jääb Lüllemäe koolilaste otsekohestele ja lihtsatele küsimustele vastamisega ilmselgelt hätta. Teisalt pole riik tema arvates loll, vaid uskumatult hea!?
Peaminister esineb jõuetult. Meie eurovolinikul pole midagi mõistlikku avalikkusele öelda. Seda kõike olukorras, kus Eestis on kümmekond eluvaldkonda täiesti iganenud ja vajab põhjalikke uuendusi. Alates rahandusest ja pangandusest ning lõpetades usueluga.
Ligi oma "tuntud headuses"
Jürgen Ligi läks rahahädas väike- ja keskmise ettevõtluse kallale, alustades sõjakäiku autode käibemaksu küsimuses. Olukorras, kus riik on juhitud kroonilisse rahapuudusesse, oleks juba ammu aeg hoopis pankadelt ettevõtte tulumaks riigikassasse kanda.
Pangad on tänaseks muutunud üsna loiuks keskmise ja väikeettevõtluse krediteerimisel ning viivad raha riigist välja. Raha saadakse meie klientidelt kergesti kätte interneti ülekandetasudega. Rootsis ei julge pangad seda teha. Seepärast oleks pankade tegelik maksustamine mõistlik. Paraku pole Ligil selleks julgust. Ta lootis, et väike- ja keskmisest ettevõtlusest käib lihtsalt jõud üle. Selle kõigega esineb Ligi oma "tuntud headuses".
Baltisaksa mõisaproua arutlused
Paraku on ka uusi tulijaid, Kaja Kallas ja Rait Maruste. Nende aastalõpu esinemised ilmestavad poliitilist peataolekut ja vaimset piiratust.
Kaja Kallas jutustab, et Reformierakond peab muutma oma suhtlemist rahvaga lugupidavamaks. Vastutasuks nõuab ta rahva suuremat lugupidamist Reformierakonna vastu. Kui see mõte arusaadavasse maakeelde ümber panna, pean tunnistama, et nii tagurlikku arusaama (demokraatlikust) ühiskonnast ei ole ma kaua aega kuulnud.
Niimoodi võis arutleda sada aastat tagasi eesrindlik baltisaksa mõisaproua, kui aadlimehed parajasti arutasid, kas anda seisusliku ülemkihi kõrvalt pooled kohad Eestimaa Maapäevas maarahva esindajatele või mitte.
Sada aastat tagasi käisid selle juurde eluvõõrad arutlused baltisaksa rüütelkonna erilisest missioonist ja vastutusest ühiskonna, sh eesti rahva ees. Aadelkond lubas toona armulikult olla lugupidavam maarahva suhtes ning lootis vastu saada maamatside tänulikkuse.
Juba siis ei taibanud baltisaksa rüütelkond oma vaimses mahajäämuses, et ühiskond ei vaja enam nende teeneid. Kui rüütelkond läks Vabadussõjas veel Eesti iseseisvuse vastu, võeti neilt ka mõisad ära. Võitu väljavalitute üle tähistame nüüd 23. juunil kui võidupüha!
Reformierakonnas elab edasi feodaalne arusaam, et ühiskond peab teenima isehakanud poliitilist eliiti. Tegelikult peavad erakonnad teenima ühiskonda. Aeg oleks sellest aru saada. Eriti piinlik oli kuulda Kaja Kallase vastust saatejuhi küsimusele, miks „Pealtnägija“ aastalõpu intervjuu võetakse juba kolmandat aastat järjest reformierakondlaselt.
Kui Kaja Kallase vastus jällegi arusaadavasse keelde panna, siis Reformierakond koosnebki põhiliselt ainult „tublidest ja toredatest inimestest, kellest tasub rääkida“. Midagi pole öelda, Reformierakond on nagu N. Liidu kompartei, mis oli „ühiskonna au, mõistus ja südametunnistus“ ning sinna enam keegi kõrvale ei mahtunud.
Alasti tõde on kahjuks aga see, et tõenäoliselt ei olnud Reformierakonnal 2013. aasta tulemuste põhjal Kaja Kallase asemel kedagi muud sünnis televisiooni saata. Kuid tõepoolest, miks valiti taas just reformierakondlane?
Rahvusringhäälingu juhatuse esimees on Reformierakonna sõdur ja raskel hetkel tuleb erakonnale appi. Seda oli näha hiljutistel kohalikel valimistel, kuidas ETV Reformierakonda poputas. Kas me peame seda taluma ka lähenevatel europarlamendi ja riigikogu valimistel? Vast lahendaks selguse mõttes eelnevalt ka selle küsimuse?
Nimetu annetaja on suur oht demokraatiale
Rait Maruste tegeleb poliitilise reformiga ja kurdab, et riigikogu ei taha olla rahvakogu täitevorgan. Ta ei puuduta üldse probleemi tuuma, pakkudes pisut riiklikku lisaraha parlamendivälistele erakondadele, vähendades erakonna registreerimiseks vajalikku liikmete arvu 500-le ja nurudes ettevõtetelt erakondadele lisaraha.
Praeguses ühiskondlikus õhustikus on ükskõik, kas uue erakonna loomiseks on vaja 500 või 1000 liiget. 1000 liikme nõue võtab lihtsalt mõned päevad rohkem aega. Rait Maruste ei tegele asjaga sisuliselt, vaid viljeleb valdavalt asendustegevust.
Meie erakondliku süsteemi peamine probleem on nelja riigipartei parasiitlik olemus. Nad on elujõuetud isegi võrreldes keskmise külaseltsiga. Selle aasta juuli, augusti ja septembri kuu jooksul kogus Reformierakond liikmemakse igalt oma liikmetelt keskmiselt 5 eurosenti kuus, IRL 10.7 eurosenti, Keskerakond 33,7 eurosenti ja sotsiaaldemokraadid 39 eurosenti.
Liikmemaksud on peaaegu olematu tuluallikas riigierakondade kassas. Neid peab ülal riik ehk maksumaksja ja anonüümsed annetused. Praegu tahavad riigiparteid jätta anonüümsete annetuste mittekriminaalseks ülempiiriks 40 000 eurot. See on näiteks 1000 korda(!) suurem lubatud määr, kui USA föderaalvalimistel. Seepärast saavad hämarad huvigrupid karistamatult erakondlikku poliitikat tellida. Nimetu annetaja on suur oht demokraatiale, sest me ei tea, kellest erakonnad sõltuvad.
Samas nõrgeneb sõltuvus valijast. Paratamatult seonduvad sellega teeseldud tehingud, rahapesu jm kuritegelikud ettevõtmised. Lahtistest nimekirjadest riigikogu valimistel ei taha riigiparteid samuti midagi kuulda. Lahtised nimekirjad õõnestaks erakondade tagatubade võimu ja elavdaks erakondade sisedemokraatiat. Paratamatult tuleb meil ühel päeval riigierakonnad ikkagi laiali saata/ümber registreerida ning alustada erakondlikku tegevust uute reeglite järgi.

Koguduse koor jõululaupäeval


Misso kooli jõululaud

Panen paar pilti Misso kooli ja lasteaia jõululauast


Marika

Jõululaupäeval oli Luule haige. Ta oli juba pühapäeval päris nähtavalt haige. Ara kutsus solistiks Marika

kolmapäev, 25. detsember 2013

Toomas Paul: Milleks meile pühad?


Kultuuriloolise tõlgendamise raskused tulenevad tõigast, et kõikvõimalikud tegurid toimivad vastastikuses läbipõimituses, kuid meie suudame neist teadvustada vaid kõige silmahakkavamaid.
See, kuidas eestlane, ka kõige vaesem, elab praeguses heaoluühiskonnas, erineb tunduvalt oludest sada aastat tagasi, 1913, mida nõukogude ajal kasutati majandusnäitajate jaoks nullmeridiaanina. Aga milline oli sunnismaise pärisorja olme suitsutares aastal 1813? Seda armetust on parem mitte kujutleda.
Ent kindel on see, et kõigil aegadel on helgeimad hetked olnud peod ja pühad. Lõbu oli laialt ka siis, kui polnud telerit ja Twitterit ning isegi elektrivalgust ei tuntud. Toona toodi kohevad jõuluõled rehetoa muldpõrandale ja mürati seal. Ja see ei ole jälle meil võimalik, linnakorterist ma ei räägigi – kokkupressitud õlepall on nagu keedetud muna, omletti sellest ei tee.
Multifunktsionaalsed
Kõik on kõigega seotud, ja pühad on osa kultuurist. Meie peost suhu elavad esivanemad unistasid jõuludest, et “siis saab oma käega ossi võtta”. Ja õhkasid: mis tsaaril viga, sööb iga päev seapekki ning rüüpab sularasva peale. Kus on ikka elu! Praegu paneb peekon puristama ja pead pöörama. Vuih!
Traditsioonilist rahvakalendrit iseloomustab tihe seos maarahva materiaalse kultuuri ja elatusaladega. Talvise pööripäeva paiku oli päevavalgust väga vähe. Jõuluaeg algas toomapäevaga, tahmatoomapäevaga, mil viimasedki ettevalmistused pühadeks pidid olema tehtud. Pühad lõppesid kahe nädala pärast, kolmekuningapäeval. Kalendritsüklina kestis jõuluaeg küünlapäevani (2. II), mis võistles tõnisepäevaga (17. I) taliharjapäeva tiitli pärast.
Majanduskalendri talvepoolitajana kehtis küünlapäeva kohta reegel: alles peab olema üks osa loomatoitu ja kaks osa inimese toiduvarudest. Sest – kari saab kevadel välistoidule, inimestel tuleb uudseviljani vastu pidada.
Ka kirikukalendris lõpetas küünlapäev jõuluaja. Läänesaartel, Lääne- ja Põhja-Eestis on küünlapäeva nimetatud viimaseks jõulupühaks. Küünlamaarjapäev tähistab Jeesuslapse 40 päeva pärast sündimist templisse toomist, nagu Moosese seadus nõudis: “Iga poeglast, kes on avanud lapsekoja, hüütagu Issandale pühaks” (Lk 2:22j).
Nurganaisele tähendas see voli minna taas pühakotta, vabanemist ohtlikust, halbadele jõududele vastuvõtlikust seisundist. Küünlapäevaks nimetamise taga on legend, et kui Maarja lapsega templisse astus, süttisid seal küünlad iseenesest põlema. Siit küünalde pühitsemine, missa candelabrium katoliku kirikus. Valguse sümboolika.
Rahvakalendrisse on Neitsi Maarja elu arvukatest tähtpäevadest püsivama jälje jätnud viis: küünlapäev, paastumaarjapäev (25. III), heinamaarjapäev (2. VII), rukkimaarjapäev (15. VIII) ja ussimaarjapäev (8. IX). Maarja kultuse hiilgeaeg Maarjamaal jääb XV–XVI sajandisse.
Ent ka pärast reformatsiooni jäid maarjapäevad külanaistele pidupäevadeks, mil kodused käsitööd tuli kõrvale heita ja pääseti teistesse peredesse külla, laadale, kõrtsi mokalaata pidama ja puna jooma.
Need sajandeid kalendris püsinud aasta liigendajad, sealhulgas ürgkalendri juurtega küünlapäev, kaotasid oma sotsiaalmajandusliku tähtsuse XIX sajandil. Peastpeetavatel lugunädalatel polnud trükikalendrite ajastul praktilist otstarvet. Ja 1918. aasta kalendrireform – 1. veebruari asemel saabus kohe 14. veebruar – hägustas tähtpäevade kui fenoloogilise orientiiri kasutust ilmaennetes ja töögraafikus.
Kirikukalendris on jaanipäev Ristija Johannese sünnipäev. Aasta algas 25. märtsil ehk paastumaarjapäeval. Üheksa kuu pärast, 25. detsembril sündis Jee-sus. Teevalmistaja oli pool aastat vanem, tema sünnipäev on 24. juunil. “Tema peab kasvama, mina pean kahanema” (Jh 3:30). Ka siin on valguse sümboolika.
Kui esimese Eesti Vabariigi ajal vajati võidupüha, seati tingimuseks, et see olgu suvel. Näis, et sobib Võnnu lahing. Vabadussõja võitmise seisukohalt kõrvaline, aga sümbolina vägev – revanš parunitele. Kuigi Landeswehr oli olnud liitlane bolševike vastu sõdimas, kattes lõunarinnet.
Ja nii ta läks – rahvas pidas edasi jaanilaupäeva, tegi lõket ning käis sõnajalaõit otsimas, ja võiks öelda, pigem neelas sõjaväeparaadi alla. Lisandus vaid veel üks kiht suvise pööripäeva pidustustesse.
Äri religiooni küljes
Ellu jäävad multifunktsionaalsed pühad. Sõjajärgsetel aastatel oli jõulude tähistamine passiivse vastupanu osutamise märgiks. Näiteks – kuuseküünlaid tuli varuda aasta varem, sest kaubandusvõrku tohtis neid “paisata” alles 28. detsembril.
Välise kombestiku võtsid näärid edukalt üle. Nagu üks lorisalm nentis: “Näärivana, punanina, kus sa panid jõuluvana? Siberisse saatsid vist, sest ta polnud kommunist.”
 Jõulukirikut ei olnud võimalik paraku millegagi asendada, ja nii andis just jõulukirikusse mineku üle valvamine vastalisuse võlu. Vargsi peetavatele jõuludele sugenes uus funktsioon – see püha sai tähtsaks meelsuse markerina.
Ent muutuste harjal 1988. aastal kandis ETV üle jõulujumalateenistuse. Kirjutasin järgmise aasta ajalehe Edasi rubriigis “Lugejaga vestleb” arutluse “Jõulud ja näärid”, kus tegin naiivse ettepaneku jätta pühade tööjaotus paigale. Kiusatus on iseennast tsiteerida: “Kui ühiskond on tõeliselt pluralistlik, siis ei ole võimalik, et kõik hakkaksid komando peale uskuma jõuluevangeeliumi ja rõõmustama Lunastaja sünnist. Igale peaks olema oma, ka neile, kes tahavad nääriööl harduses valada tina või käia rakette ja püsse paugutamas (muide, see Gruusiast pärit komme oli algselt kurjade vaimude peletamiseks). Miks peab tingel-tangel nüüdsest peale kandma jõulude nime?” (22.12.1989).
Eks ta oli lapselik lootus. Harras soov, et midagi jääks “pühaks”, Jumalale eraldatuks. Tuleb tunnistada, et sõja järel konserveeriti Ida-Euroopas religioon mingis mõttes, loomulikult seda selliseks kavandamata. Kui taunitavaid “usulisi vajadusi” tohtis “rahuldada” vaid kultushoones, siis oli see paik eriline. Sakraalne. Vaid valitutele.
Mul on kõrvus Usuasjade Nõukogu viimase voliniku Rein Ristlaane prohvetlikud sõnad, kui ta tuli ühele kontserdile Jaani kirikusse, mis oli muidugi rahvast pilgeni täis. Ta ütles mulle, et teil, kirikumeestel, ei maksa loota, et need, kes nüüd esimest korda üle kirikuukse julgevad astuda, järgmistel kordadel sama hingevärinat tundma jääksid.
Nii see on. Taasiseseisvumisajal oli küllalt neid, kes hoiatasid, et ei maksa edukalt toimivaid ühismajandeid lammutada kümnete tuhandete popsitalude õigusjärgsete pärijate järglastele tagastamiseks. Ei tule kõne alla, ülekohus tuleb heastada!
Nüüd see on siis heastatud. Lisaks mõisate varemetele ehivad maa-asulaid veneaegsed tondilossid. Ei tulnud pagulased mere tagant koju, küll aga pääseb noorrahvas siit marjamaadele.
Et ühiskonnas toimuvate protsesside mehhanismide paratamatust paremini mõista, heitkem veel kord pilk minevikku.
Äri on kogu aeg liibunud religiooni külge. Jeesus ajas rahavahetajad templi eesõuelt välja, aga ega nad kaugele ei läinud. Ka Eestis kaasnes XIII–XVI sajandi katoliku kiriku pühakute mälestuspäevade pühitsemisega aastalaat ehk kirmas või kirmes (sks Kirchmeß). Vaimulik ja majanduselu käsikäes. Kuid Rootsi aja luterluse meelest olid laadad labased ja taunimisväärsed. Väga värvikalt kirjeldab ja kirub neid vaga Balthasar Russow oma kroonikas.
Küsimus jääb ikkagi üles
Ja tulemus? Kui sümbioos usule ei kõlba, kolib kauplemine kiriku kõrvalt kaugemale, võttes kaasa nime “mess” (sks Messe, ld missa) – suur näituslaat.
Folklorist Mall Hiiemäe on tänavuse aasta detsembri Akadeemias üllitanud ülevaateartikli “Milleks meile küünlamaarjapäev?”. Ta jõuab järelduseni: oma suunitluselt rohkem elatusaladega seotud tähtpäevade hulka kuuluv küünlapäev ei leidnud kohta meelelahutuslikus seltsitegevuses ja ta elujõud sai otsa XX sajandil.
Tarbimisühiskonnas poodlemise kõrgajaks kujundatud jõulude jõulisusel on oma hind. Otseses ja kaudses mõttes. Inglise keeles toimuv areng on iseloomulik: senise Christmas (Christes masse) on asendanud Xmas – ja seda juba enne SMS-lühendite ajastut. Neutraalne X ei häiri uskmatut ega moslemit.
Just selle metamorfoosi tõttu ei ole jõuludel väljasuremist karta. Vastupidi – meedias vaetakse, kas jõulunädala võiks riigipühaks kuulutada (LP 14.12.). Korralikust töötegemisest ei saa aasta lõpul nagunii asja. Lastaks vähemalt kurnavast kingiotsimismaratoni stressist välja puhata!
Nii et küsimus jääb: milleks meile pühad?

teisipäev, 24. detsember 2013

Vastutuse võtmine


Anne Valge


22. detsembril 2013 suri pärast rasket haigust Ugala staažikas näitleja Anne Valge. Anne Valge sündis 22. veebruaril 1954. aastal. 1980. aastal lõpetas ta Vanemuise õppestuudio ja asus tööle Ugala teatris.

esmaspäev, 23. detsember 2013

:D


Tekst


Kollektiivi jõulupidu

Toimub töökollektiivi jõulupidu. Kutsutud on ka abikaasad-elukaaslased. Peainseneri naine on esimest korda mehe töökaaslaste seltskonnas ning muudkui pärib mehe käest, kes see on ja kes too on. Küsib jälle:
“Kes see prillidega mees laua otsas on?”
“Meie peadirektor.”
“Aga naine temast vasakul?”
“Tema abikaasa.

“Kuid see punapea?”
“See on direktori armuke.”
Naine jääb hetkeks mõttesse ja vadistab siis edasi:
“Kes see kiilas peaga mees on?”
“Finantsdirektor.”
“Aga too lillelise kleidiga naine?”
“Tema naine.”
“Aga minikleidiga neiu?”
“Finantsdirektori armuke.”
“Hmm… Aga kes see ilus blondiin meie vastas on?”
Mees vastab rahulikult:
“See on minu armuke.”
Naine jääb korraks vait ja pahvatab siis:
“Aga eks ole, meie oma on ju kõige ilusam!”

Pohmelli ravimine


Quo vadis

http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1709203&lang

Jõuluöö

Oo, sügavat rõõmu, mis täidab, 
mu südame jõuluööl. 
See on, nagu keegi läidaks 
helkja tähe mu tormisel teel 
(Ilme Jäätma)

laupäev, 21. detsember 2013

ÕL küsimustele vastavad Jaan Einasto ja Toomas Paul


Nende küsimuste üle arutasid astrofüüsik ja akadeemik Jaan Einasto ning teoloog ja vaimulik Toomas Paul.
Toomas Paul, kus asub põrgu ja mis seal toimub?
Paul: Soovitan võtta raamaturiiulist välja Dante "Põrgu" – seal on kõik kirjas, ka tee põrgusse. Asi ei ole ju lõpuks selles, kus põrgu asub, vaid kuidas leida tee, et tingimata sinna jõuda. Kõigi asjade puhul siin elus on oluline tee, mida mööda käia – et see ikka sinna viiks, kuhu sa jõuda tahad.
Vist eelmine paavst tunnistas, et paradiis on pigem teatav vaimne seisund. Kas ka põrgu on teatud laadi teadmise või mõistmise tase?
Paul: Läbi aegade on kujutletud, et põrgu ja taevas on inimese hingeseisundid.
Praegu valitseb teoreetilist füüsikat mudelipõhine realism – ühtegi asja ei ole olemas! Kes on näinud Higgsi bosonit? Mitte keegi! Aga füüsikud usuvad sellesse, sest mingisugusel pildil on miljardite kriipsukeste seast leitud veel ühed kriipsukesed.
Aga põrgu olemasolus saab kahelda vaid väga noor ja väga õnnelik inimene. Põrgu eelmaitset on ikka ju vahel tunda olnud – olgu siis füüsiliselt, või siis, kui pruut su maha jätab.
Kas teie, Jaan Einasto, olete sellega nõus, et ala, mille kohta füüsikud ütlevad, et nad arvavad, mis seal toimub, ja teoloogid ütlevad, et nad usuvad, mis seal toimub, suures osas kattub?
Einasto: Kõik teadmised tulevad välja katsete ja siis nende tulemuste interpreteerimise kaudu. Maailmaruumiga on sama lugu: ega me ju ise seal väga kaugel käinud ole, kogu info tuleb vaatlustest, ja meie ülesanne on vaatlustulemusi tõlgendada, neist aru saada ja luua sedasi terviklik maailmapilt.
Kõige huvitavam on see, et pilt, mille me saame mikromaailmast – aatomite siseehitusest ja veel sügavamalt –, läheb kokku või on seotud suure pildiga, maailma mõistmise seisukohalt need pildid täiendavad üksteist.
Mida väiksem ja energiarikkam mikromaailma osake, seda suuremaid protsesse universumis ta määrab. See tuleb sellest, et kui maailm kunagi tekkis, määrasid alguses kõige väiksema osa omadused ära kõige suurema, kõige varem tekkinud struktuuri ehituse.
Näiteks aatomituumades toimuvad protsessid on määranud ära tähtede ehituse ja energiaallikad.
Millele me praegu kindlat vastata ei saa, on küsimus: mis oli enne Suurt Pauku, enne meie maailma tekkimist? Selge on see, et enne meie maailma pidi olema olemas nii-öelda ürguniversum, aga sellest pole meil mingit otsest infot.
Praegune seisukoht on selline, et mingite protsesside tagajärjel tekkis ürguniversumist multiversum – suur hulk universumeid –, kus igal universumil võivad olla erinevad omadused. Kaduvväike osa neist omal ajal tekkinud universumitest on sellised, kus on võimalik elu ja koos eluga mõistus. Igal juhul on vaimne külg üks universumi osa, ja isegi võib-olla väga oluline osa.
Pilt on muutunud praegu väga huvitavaks ja siin on teoloogid ja teadlased andnud teineteisele käe. Mingis mõttes on siin mõlemalt poolt tõepoolest tegemist usuga, sest ega teadlased ka tea, kuidas universumi loomine ja mõtleva elu tekkimine päris täpselt käis. Maailmapilt täieneb ja avardub kogu aeg, ei saa kunagi öelda, et meil on lõplik tõde käes.
Ka Vatikani observatoorium tegeleb väga tõsiselt teaduslike uurimistega ja seal korraldatakse konverentse just kõige uuemate ja üldisemat huvi pakkuvate küsimuste arutamiseks. Nii teadlased kui ka teoloogid püüavad maailmast aru saada, mõlemad mõistavad, et praegune maailmapilt ei ole täielik, on vaja edasi minna.
Jaan Einasto, teie olete kogenud midagi, mida kogevad maailmas väga vähesed inimesed. Te olete vaadanud taevasse ja näinud seal korda, mida keegi enne teid polnud märganud: universumil on kärjetaoline struktuur. Mis tunne on teada, et te olete praegu ainus inimene maailmas, kes on avastanud uue, senist maailmapilti avardava tõe?
Einasto: Selle asja jälile saime ühiselt kogu meeskonnaga, aga see tunne on ikka võimas küll! Muidugi, ega see kaua püsi, sest ega teised ka lollid ole!
Selliseid hetki on ajaloos ikka olnud. Kas või Kopernikul, kui ta sai aru, et planeetide liikumist on hoopis lihtsam seletada, kui panna Maa asemel keskpunktiks Päike. Tema teooria ei olnud veel füüsikaline, aga see oli esimene samm kaasaegse maailmapildi tekkimisele. Pärastpoole oli juba lihtsam.
Järgmise sammu astus Galilei, kes tegi juba täpsemaid vaatlusi, ja esimese suure teadusrevolutsiooni tipuks oli Newton, kes leidis astronoomiliste vaatluste põhjal gravitatsiooniseaduse.
Edasi arenes teadus juba nii kiiresti, et ahhaa!-momente tuli järjest.
Toomas Paul, mis tunne see oli, kui te mitte enam ei uskunud, vaid taipasite, et te teate: jumal on olemas!
Paul: Samamoodi võiksite teie küsida enda käest: millal te hakkasite tundma, et te olete olemas?
Seda hetke on võimalik kirjeldada inimestel, kes on elanud patuelu, juhtunud siis äratuskoosolekule ja käinud seal eestpalvel; ärganud vabakoguduses, sündinud uuesti ja saanud jumalalapseks.
Mina kuulun nende hulka, kelle jaoks on Jumal sama endastmõistetav kui see, et päike hommikul tõuseb.
Kui mõelda siin aga akadeemik Einasto avastusetunnetele, siis… tema on kogenud seda isiklikult, aga mina võin sporti vaadates vaid imetleda: mõtle, nad hüppavad praegu kõrgushüpet kaks ja pool meetrit!
Mis aga puudutab teaduse ja teoloogia sidemeid, siis keskajal nimetati filosoofiat kammerneitsiks – ancilla theologiae, ja seda ei öeldud alanduseks, vaid vastupidi – see on ülenduseks: filosoofia pääseb kõige lähemaleb jumalikele asjadele ja tohib seal tolmu pühkida.
Kui nüüd mõelda sellele, et jumal on surnud – seda on igaüks kuulnud, juba Nietzsche kuulutas nii, siis… mul oli rõõm lugeda Hawkingit: ega surmad jäta asju pooleli, plats tuleb ikka puhtaks lüüa. (Paul võtab laua alt Stephen Hawkingi teose ja osutab markeeritud kohale – R. K.) Lugege siit ette!
"Traditsiooniliselt kuuluvad need küsimused filosoofia valdkonda, kuid filosoofia on surnud."
Paul: Aitab!
Tähendab: surnud! Teate, kui vahva: kogu teoloogia ajaloo jooksul on olnud loodusfilosoofia teoloogia baasiks. Aga nüüd muutuvad teadus ja loodusfilosoofia nii pöörase kiirusega. Kujutage ette: braanide kokkupõrge tekitas Suure Paugu, ja meie elame musta augu hologrammis! No see on jube vahva! Kõik varasemad teooriad jäävad selle varju, mida me praegu uurida saame. Ma arvan, et selle kõigega tegeldakse ka Vatikanis.
Mõelge, mitu universumit on: 10 astmes 500! Nii palju on neid olemas! Meie universumist on meil informatsiooni vaid nelja protsendikoha jagu. Härra Einasto on tegelnud ju ka tumeainega, ja selle juurde tuli veel tumeenergia ja… Teate, minusugusele teadusesõbrale ei ole paremat elamise aega kui praegu!
Vello Salo on öelnud: hea teaduse ja hea religiooni vahel ei saa olla vastuolu, sest kui mingi asi on teaduslikult tõestatud, on ta olemas ja järelikult jumalast. Teie mõlema jutt näitab, et maailm, kus me elame, on palju sügavam ja värvilisem, kui seda veel sada aastat tagasi julgeti arvata.
Paul: Mis sada aastat! Kui mina koolis käisin, siis räägiti: mateeria on igavene, tal ei ole algust ega lõppu! Aga mis mateeriast järele jäi? Tuli välja, et isegi planetaarne süsteem on puhas abstraktsioon, tegelikult on aatom puhas vaakum, ja elektronid ning positronid tekivad vaid vaatluse käigus.
Me oleme 96 protsendi ulatuses tumeaines ja tumeenergias – ei tunne seda, aga ilma selleta meid ei oleks olemas.
Einasto: Selge see, et kui jumalat võtta looduse osana, on ta üks ja ainuke. Erinevad rahvad ja religioonid on teda lihtsalt erinevalt interpreteerinud. Tegelikult on see, mis seal taga on, ikkagi üks, tuleb lihtsalt vastastikku austada teise suhtumist jumalasse, sest sisuliselt need suhtumised ju täiendavad üksteist.
Minul on olnud võimalus kohtuda tema pühaduse dalai-laamaga, kelle seisukoht on avaram kui kristlikul religioonil, aga ta ei eita kristlust. Tema seisukoht on, et inimkonna ühiseks eesmärgiks on loodusest ja inimesest ja inimese vaimust aina rohkem ja rohkem teada saada! Ning need teadmised ei vastandu üksteisele, vaid täiendavad üksteist.
Minu arvates on selline natuke üldisem vaatekoht, mis ühendab erinevaid religioone, üsnagi mõistlik.
Mis Toomas selle asja kohta arvab?
Paul: Küllap ma olen suuresti nõus, et igal rahval ja inimesel on oma arusaam jumalast. Aga ükskõik, kes seda küsib, on lõplik küsimus: kas mõtlemine on meie füsioloogiast tingitud harrastus või on mõtlemine võimalus pääseda välja maailmast, kus kõik paistab olevat juhuslik.
Einasto: Kõik elusolendid vahetavad informatsiooni, õpivad, ja teavad tänu sellele, kuidas toimida. Ka kõige lihtsamal mikroorganismil on informatsiooni vahetamine ja õppimine hädavajalik.
Paul: Milleks üldse on vaja elu? Kas elu on paratamatu nähtus, mis ilmneb teatud tingimustes – nii nagu gaasiline või tahke aine muutub teatud tingimustes plasmaks? Mis häda pärast inimesed ja elajad ja mikroobid tahavad elada, paljuneda; tahavad teada, tahavad targemaks saada? Darwin selle ei vasta. Sellele vastab Schopenhauer: "Die Welt als Wille und Vorstellung" (Maailm kui tahe ja kujutlus.) Schopenhauerist kaugemale ei ole Darwin jõudnud – kuigi ta maha salgab, et ta selle mõtte Schopenhauerilt võttis.
Mind huvitab: miks peab üldse tahtma elus olla – kas see on aine omadus? Ma teie käest huvi pärast küsin.
Einasto: Üks võimalus on defineerida loodust nii: loodus on kõik, mis on olemas. Ja kui ses looduses on ka mingi vaimne aspekt, siis järelikult see on üks looduse osa.
Miks see vaimne aspekt teatud tingimustes tekib, teatud tingimustes mitte – ka see on üks looduse üldisi omadusi. Kas aga vaimsel aspektil on mingi eesmärk või mitte, seda ma ei julge öelda.
Elu peab kogu aeg olema oma ümbrusega teatud suhtes, ja meie mõtlemine ja endale maailmapildi loomine on üks elu omadus.
Muidugi on see mõnes mõttes ka muna ja kana probleem: kas on olemas midagi, mis on loodusest väljaspool – seda võib siis ka jumalaks nimetada –, või on see kah üks looduse omadus, et on olemas midagi üldisemat, midagi vaimset, mille üle võib küll diskuteerida, aga mida vaevalt saab tõestada.
Selle uurimine, kuidas mõistuslik elu funktsioneerib, on meil alles ees. Kuidas elu jõudis selleni, et me saame teha seda, mida me praegu teeme: arutleda elu üle. Kas mõistus on midagi sellist, mis on seletatav ainult teatud molekulide ja füüsika seadustega, või on seal midagi rohkemat. Me ei tea seda!
Härra Paul, kas teie oskate pakkuda, millest see tuleb, et meil on ajus hunnik rakke, mis suhtlevad omavahel kas siis mingite elektriimpulsside või keemiliste signaalide abil, ja selle suhtlemise pealt tekib järsku abstraktne mõte? See, mida teie praegu akadeemik Einastoga vahetate?
Paul: Ma ei ole isegi üritanud sellele vastata, niisugused tehnilised asjad tuleb teistel ära lahendada. Mina olen lõpptarbija: ma võin vaadata, millise laptopi ma endale valin, aga mis seal sees on – seda, ma loodan, teavad IT-poisid.
Mina mõtlen, et äkki on inimene loodud selleks, et leida mõte sellele, misjaoks on meil vaja seda informatsiooni, mida me kogu aeg kogume. Loomulikult on vaja saada informatsiooni näiteks selle kohta, kuidas kasvatada geenmuudetud toite. Aga universumi kärgstruktuuri üle mõtlemine ei ole enam eluks vajalik!
Mudelipõhine realism väidab, et lõppude lõpuks on see, mida me maailmast teame, vaid neuronite ühendused. Aju töötleb kogu aeg infot, aga me ei pääse küsimusest: mis häda pärast ta seda töötlema peab, ja miks ta peab raiskama oma jõudu niisuguste lollakate küsimuste lahendamiseks, mida nimetatakse metafüüsikaks.
Kas ma sain teie jutust õigesti aru, et see, et inimene suudab abstraktselt mõelda, vihjab inimkonna teelolemisele mingi vaimse sihtkoha poole?
Paul: See oleks üks võimalik seletus. (Einastole) Ma olen täiesti nõus teiega, et eesmärki ei tarvitse olla – aga ikkagi: ka konkreetselt meie jutul on eesmärk – me tahame täita Õhtulehes kaks lehekülge.
Mina arvan, et eesmärgita elusolendit pole olemas. Küsimus on, milleks on eesmärgid vajalikud – kas neil on mingi mõte ka väljapoole? See ei pea olema nõnda, et jumal lõi maailma – võib-olla meie loome jumala ja maailma.
Me oleme praegu selle vestlusega loonud jupikese jumalat või väikese jumala?
Paul: Sellega ma olen täitsa päri!
Mida teie arvate, härra Einasto?
Einasto: Ma arvan et see, millega me praegu tegeleme – arutleme looduse üle –, on ka ikkagi üks looduse omadus. Kas seda nüüd nimetada sihiks, või on see juhus, seda ma ei oska öelda, küllap siin on nii ühte kui teist.
Ka juhuslikel protsessidel on alati tulemused, ja see praegune maailmasüsteem on teatud mõttes ikkagi juhuslike protsesside tulemus – alates mikromaailmast kuni suure maailmani välja; meie oleme seal kuskil keskel.
Näiteks kas me teadvustame endale, mis üldse tegi võimalikuks imetajate tormilise arengu Maal? See oli täiesti juhuslik sündmus: üks väga suur meteoor langes praeguse Mehhiko kohale ja tekitas piltlikult öeldes kohaliku jääaja. Selle tagajärjel – küll mitte paugupealt, aga geoloogilises mõttes lühikese ajaga – surid välja dinosaurused ja üks ökoloogiline nišš jäi vabaks. Imetajad, kes olid varem alla surutud, said hakata kiiresti arenema, ja kujunes ka välja võimalus inimese tekkeks, mis on looduse seisukohalt üks samm edasi.
Kui see meteoriit ei oleks Maale kukkunud, oleks areng läinud kuidagi teisiti. Võib-olla on kuskil mõned teised planeedid, kus on ka elu, aga hoopis teistsugune. Me ei tea seda ja ei saa kunagi teada, sest nii detailset infot nii kaugele edasi kanda ei ole võimalik. Aga nii või teisti – kui elu kord juba tekkis, on tal need omadused, mida me praegu tasapisi tundma õpime. On see juhus või eesmärk – ma ei tea seda!
Paul: Peab olema skaala. Akadeemik ütles, et inimese mõtlemisvõime on kõrgem. Tal on skaala, kus on alamad loomad ja kõrgemad loomad. Kui võtta looduse seisukohast – et me kõik oleme üks loodus –, siis ei ole eluta loodus alam ja elus loodus ülem. Ka mõistus ei ole ülem. Jah, inimkond on olnud edukas, inimesi on juba üle 7 miljardi. Natukese aja pärast on inimesi 17 miljardit, aga pole teada, kas siis on enam linnukesi ja krokodille, sest me oleme nad kõik ära söönud. Küsimus on, kas elu annab siis võimaluse järgmisele rühmale?
Aga juba see mõiste, et miski on kõrgem ja areneb edasi, eeldab, et me oletame: kuhugi saab areneda; et areng ei ole lihtsalt paratamatute võimaluste lahtirullumine.
Ühesõnaga: me vist ei pääse sellest metafüüsika taagast, religioossetest terminitest ja – veel hullem – religioossest kujutlusest, et mõistus on midagi väärt. Miks ta peaks midagi väärt olema?
Üks võimalus on siis, et mitte midagi ei ole olemas: elektroni ei ole olemas – vähemalt mitte sinise pallikesena, millel on miinusmärk peal…
Einasto:... ta on olemas natuke teises mõttes.
Samamoodi ei ole olemas…
Paul: …jumalat!
…ärme jumalani veel jõuame! Aga samamoodi ei ole olemas looduses taime- või loomaliike. Looduses ei ole olemas arukaske ja sookaske. Looduses on lihtsalt taimed, kes katsuvad võimalikult hästi hakkama saada. Selleks, et looduses kuidagigi orienteeruda, on inimene end ümbritsevat maailma lahterdanud ja leppinud kokku, et teatud moodi välja nägevat ja toimivat organismi nimetame arukaseks. Mul on teile lihtne küsimus, mis asi üldse on olemas?
Einasto: Ma juhiks tähelepanu ühele teisele aspektile, mis meie vestluses natuke varem üles kerkis. Õigemini ma ise tõstsin selle üles: et kas inimese võime abstraktselt mõelda on looduse mingi uus omadus, mida varem ei olnud. Nüüd ma tahaksin teha selle juurde reservatsiooni.
Vaalade ja delfiinide aju on oluliselt suurem kui inimese oma ja nende puhul on kindlalt teada, et nad oskavad omavahel informatsiooni vahetada – rohkem kui teised liigid. Ei ole üldse välistatud, et neil on oma kõrgem vaimne maailm nagu meilgi, ainult et meie omast väga erinev.
Inimene koos oma mõistusega ei tarvitse olla looduse kroon; mõtlemisvõimelisi olendeid võib olla teisigi, me ei ole need kõige tähtsamad.
(Paul aplodeerib.)
On täiesti võimalik, et inimene on Maal oleva elu arengu seisukohalt ummiktee. Mida see tähendab, et alles sada aastat tagasi oli meid kaks miljardit, nüüd on seitse? Me oleme planeedil Maa ju mingis mõttes nagi üksikul saarel. Maakera on kinnine süsteem, me saame küll Päikeselt energiat, aga kõik muu on meil see, mis siin on.
Seda on väiksemates inimkogukondades korduvalt juhtunud, et süüakse reservid ära ja kogukond lihtsalt hukkub. Kui me kasutame Maal ressursid ära, hukkume samamoodi, aga see ei ole veel maailma lõpp. Teised kogukonnad või teised liigid arenevad edasi. Elu ei jää veel sellepärast seisma. Tõsi, umbes nelja miljardi aasta pärast ta Maal lõpeb, sest Päikesest saab punane hiid ja kõik, mis Maal on, sulab ära.
Mis ei tähenda, et ta elu ei võiks mõnel teisel planeedil jätkuda. Elu üks omadusi ongi sünd ja surm.
Seda, mida te praegu kirjeldasite, näeme kogu aeg veinivaadis. Seal sööb pärm ära oma toiduvarud ja sureb lõpuks iseenda toodetud alkoholi mürgitusse.
Einasto: Mis ei tähenda, et mõnes teises vaadis ei võiks uuesti veini käima panna!
Paul: Ma olen absoluutselt selle kõigega, mis te räägite, nõus! Ainus täiendus: veinivaati läheb vaja, kui ta on paraja hulga aastaid seisnud ja vein on vana ja hea! Siis tehakse vaati auk, lastakse vein välja ja ta teeb kellelgi meele rõõmsaks.
Küsimus ongi selles, kas inimkond oma informatsiooniga, mida ta kogub ja kogub ja kogub, on ainult… iseenesega tegelev süsteem, või on sellel kogumisel ka kiir väljapoole.
Kas sel, mida me nimetame infoks, on väljaspool inimest, väljaspool meie veinivaati – see on väga ilus võrdlus – kah mingi tähendus? Kas keegi puurib meie veinivaati augu ja laseb paar kannukest täis?
Hilary Putnam ju kasutab mõistet "aju purgis", mis tähendab, et kogu informatsioon on meil siin (Toomas Paul osutab oma pea peale – R. K.).
Einasto: Seda aega ei tule kunagi, kus me võime öelda, et kõik probleemid on lahendatud. Senine kogemus näitab, et kui sa avastad midagi uut, selgub, et see, mis varem teada oli, on vaid pisike osake sellest teadmisest, mis nüüd juurde tuli. Kui me istuksime 100 aasta pärast samasuguses mõnusas vestlusringis, tuleks välja, et meie teadmiste vahe 100 aasta taguse ajaga on ikka väga suur.
Meie teadmised nii maailmast kui ka elust ja vaimsusest arenevad ja kuhu need välja jõuavad, on meil väga raske ennustada.
Aga mis meil teeb elu rõõmsaks, on see, et me oleme praegu olemas ja meil on võimalik nende asjade üle arutleda.
Paul: Minul kui teoloogil on tuline heameel, et ma kogu aeg kuulen uutest avastustest ja pean oma isiklikus kapslis nihutama vanad asjad vastavalt uutele teadmistele ümber. Ja ei mingit vastuolu, suure rõõmuga võtan uut infot vastu.