26.11.1939 kõlasid kurikuulsad suurtükilasud Mainilas. Nõukogude Liit sai põhjuse süüdistada Soomet provokatiivses käitumises. 28. novembril 1939 esitati Soome suursaadikule Moskvas Aarno-Yrjö Koskinenile järjekordne diplomaatiline noot, milles nõuti Soome piiride nihutamist läände, Viipuri linna loovutamist ja naabri omariikluse suhtes väga alandavaid tingimusi. Vastu pakuti ebavõrdset osa Nõukogude Liidu territooriumist. Soome lükkas „lahke pakkumise“ tagasi.
Välisminister Vjatšeslav Molotov teatas selle peale diplomaatiliste sidemete katkestamisest Soomega ja mittekallaletungi pakti tühistamisest. Leningradi sõjaväeringkonna vägedele anti käsk liikuda Soome piirile ja purustada Soome väed. 30. novembril kell 8.00 asus Punaarmee pealetungile Soome lahest kuni Arktikani.
See ettevõtmine ei kujunenud Kremlile „pisikeseks võidukaks sõjakäiguks“, nagu me teame. Punaarmee kaotas Talvesõjaks nimetatud konfliktis 126 875 inimest langenuina või teadmata kadunutena, 188 671 haavatutena ja umbes 5000 vangilangenutena. Soome 25 904 hukkunutena, 43 557 haavatutena, umbes 1000 vangilangenutena ja 957 tsiviilisikut surmasaanutena.
Sõjas on teabel sageli otsustav roll ja huvitavat informatsiooni oli soomlastel võimalus saada vangilangenud punaarmeelasi üle kuulates. Ilmselt Jätkusõja käigus vangi langenud sõjavang number 8239 andis olulisi tunnistusi Mainila laskudest. Ta rääkis isiklikust kogemusest, mis ta sai teenides 1939. a. sügisel piiril 68. laskurpolgu ridades. Hea lugeja saab heita pilgu Mainilas toimunule kohalviibinu silmade läbi. Ei maksa unustada, et tekst on kirja pandud ülekuulamistingimustes. Seepärast ärme anna hinnangut ka ülekuulatava arvamusele Nõukogude liidu välis- ja julgeolekupoliitika osas ja süvenegem ühe poliitilise provokatsiooni „anatoomiasse.“
Polk paiknes toona piirist kahe kilomeetri kaugusel Novõi-Alakulis (Uusi-Alakylä). Polk oli selleks ajaks juba täielikult reservväelastega komplekteeritud, aga 13.–14. septembril saabusid ka mingil põhjusel hilinenud ajateenijad ja hoburakendid. Elasime telkides noore metsa salus. Algas igapäevaste tegemiste juurest ära rebitud inimeste jaoks monotoonne väliteenistus. Lugesime kannatamatult lubatud kuuajalise erakorralise kordusõppuse lõpuni olevaid päevi, ent meie ootustele ei olnud ettenähtud täituda.
17. septembril anti lahinguhäire ja kolme tunni pärast asus polk rännakmarsile, seal hulgas ka minu patarei. Mainila külla saabudes võtsime sisse lahingpositsioonid. Suurtükid olid suunatud Soome poolel asuvate külade peale. Meile, suurtükiväe luurajatele, anti ülesanne jälgida tegevust külades ööpäevaringselt.
Nendeks piiriäärseteks küladeks olid Karvala, Haapala, Jäppilä, Tammiselkä ja Mustapohja. Paljud meie seast mõtlesid, mis võis olla sellise pöördelise sündmuste käigu põhjuseks ja alles järgmisel päeval saime teada, et Punaarmee sisenes Poola territooriumile ja kõrgem juhtkond kartis Soome-poolseid ekstsesse. Seepärast koondati väed piiri äärde. Võimalike Soome vägede vaenulike aktsioonide puhuks anti käsk ületada piir (Sestra jõgi, Siestarjoki) ja hõivata piiriäärsed alad.
Loosung „Võõrast maad me ei taha“ näis juba vananenuna ja Stalinil tekkis soov laiendada maa territooriumi väikeste, rahulike Balti riikide arvelt. See oli täiesti ohutu ja ei pidanud kartma karistust. Selle järel võis asuda suurema riigi vastu suunatud tegudele. Nii planeeris Stalin ja asus ellu viima ideed Kolmandast Internatsionaalist ehk Maailmarevolutsioonist – „Kõigi maade proletaarlased, ühinege“ Stalini valitsussaua alla.
Soome rahvas ei soovinud sõda, ega uskunud, et võimas naaber, 50 korda suurema elanikkonnaga riik talle kallale tungib. Meie, luurajad, kes päeval ja öösel jälgisime soomlaste piiriäärseid külasid, ei võinud oma igapäevastes raportites teatada midagi muud peale selle, et nende elanikud elavad rahulikku, vaikset ja õnneliku elu.
Poola riigi ühe osa liitmine Nõukogude Liiduga kasvatas kommunistide isu. Punaarmee tähistas „hiilgavat võitu,“ mis sai talle osaks tänu poolakate purustamisele sakslaste poolt. Rauda oli vaja taguda kuni see oli kuum ja alustada viivitamata sõda Soome vastu.
Ise seda algatada oli aga ebamugav. Oli vaja välja mõelda mingisugune fantastiline konflikt või provokatsioon piiril, et võtta endalt vastutus oma rahva ja naaberriigi „klassivendade“ silmis. Mõeldi välja loosung „revolutsiooni hälli“ Leningradi ohutusest, mis saavutatavat piiri nihutamisega 50–60 kilomeetrit Soome territooriumi sisse.
Samaaegselt, kuni käisid diplomaatilised läbirääkimised, koondati piiri äärde vägesid, ehitati uusi kindlustusi otse soomlaste ninade ees, seati üles soomlaste küladele sihtivad suurtükid.
Ilusate päikeseliste ilmadega lendasid piiri kohal kümned meie lennukid, mis rikkusid õhupiiri Kroonlinna lähistel. Arvasime, et soomlased avavad nende pihta tule ja lasevad neist kas või ühe alla, et saada kaalukas põhjus sõjategevuse alustamiseks. Soomlased vastasid nendele aktsioonidele vaikusega, evakueerides vaid oma külainimesed ja kariloomad piiridest kaugemale. 10. oktoobril ei tõusnud korstnatest suitsu, ei olnud näha väljas koduloomi. Ainuüksi Karvala külast viidi minema üle 100 pea lüpsikarja.
Hoolimata kõigist pingutustest ei õnnestunud meie sõjalisel juhtkonnal avastada midagi mainimisväärset, kuigi vaatlejatele oli antud ülesanne olla äärmiselt tähelepanelik soomlaste tegevuse suhtes. Pidime üles tähendama iga vähemagi liikumise päeval ja heli öösel. Iga vaatlejate vahetus märkis päevast päeva vaatluspäevikusse üles ühtesid ja samu asju: peksavad otra, kuivatavad heina. Öösiti aga panid kirja kukkede kiremisi – kohti ja kellaaegu.
Meie vaatluspunkt Mainilas toodi maanteele päris piiri äärde. Kõigest 200 meetrit eraldasid meid traattõketest piiril ja 500 meetrit Soome piirivalvepostidest. Kui naasime väsinuina kasarmusse, andsime vaatluspäeviku luureosakonna ülemale, kes tegi sellest koopia ja saatis edasi polgu staapi. Temalt saime ka ülesanded järgmiseks päevaks ja karmi käsu olla äärmiselt tähelepanelikud. Politrukid pidasid meile loenguid Soome relvajõududest ja rääkisid arvestusest, et Soome vallutamiseks piisab Punaarmeel 10–15 päevast.
Niisiis saabus maailmamastaapse kuriteo päev – häbiväärne provokatsioon Mainilas 26. novembril 1939. Sellel päeval me, nagu tavaliselt, olime lahingülesandel oma positsioonidel. Oli udune sügispäev. Jälgisime hoolikalt lähiümbrust ja mis asus meist kaugemal teiselpool piiri. Mis seal näha oli? Mis rikkus seda vaikust? Hämmastusega kuulsime meid vaatama tulnud luureosakonna ülemalt, et koos grupi armeetopograafidega kandis ta kaardile „vaenlaste“ sihtpunkte. Vastavalt tema andmetele oli Tammiselkä külas asuv kool võimas raudbetoonist dott (ДОТ – долговременная оборонительная точка ehk pikemaajaliseks vastupanuks mõeldud punker, blindaaž), mis pidi hävitatama esmajärjekorras. Veel kolmes hoones majutuvat tõukekelkudega varustatud pataljon. Veel palju muid „saladusi“ avaldas meile jutukas komandör.
Vaatluspäevikusse kirjutasime sel päeval tavalise informatsiooni: „Piirivalveputka juurest sõitis Jäppilä küla suunas jalgrattal üks sõdur,“ „Haapala külast sõitis Tammiselkä külla heinavanker, ees tume hobune,“ ja muud sarnast.
Saabus lõunaaeg. Jooksin lähedalasuvasse kuulipildujapunkrisse, kus sõin ja puhkasin. Kell 15.00 helises telefon. Kõigil lagedal asuvatel vaatluspostidel kästi minna blindaažidesse ja püsida seal kuni uute korraldusteni. Vahtkonna ülem läks teavitama sellest oma alluvaid. Mina kiirustasin oma vaatluspunkti juurde, kuna me ei asunud lagedal, vaid kaitstud vaatluspunktis. Kõik oli rahulik.
Ootamatult kuuldusid tagalast, Mainila küla suunast, kus asus minu polk, kõmavat heli ja veidi hiljem samast suunast plahvatused. Vaatasin kella, see näitas 16.00. Kokku loendasin umbes kaksteist plahvatust. Vaatasin tagasi, suunda kus kohast need plahvatused kostusid, ent ei märganud ei tuld, ega suitsu. Viisin pilgu Soome poolele, kus männi all istus nende vaatleja ja kirjutas midagi märkmikku. Hakkas hämarduma. Ma ei näinud oma vaatlusseadmes enam midagi, seepärast võtsin selle kaasa ja kiirustasin kasarmusse. Siin astus ligi luurerühma ülem seltsimees Bliznetsov, kes küsis: „Mida te nägite ja kuulsite?“ Näitasime talle vaatluspäevikut. „Kuidas nii? Lasud tagalast? Tulistati Soome poolelt, plahvatused toimusid meie poolel.“ Vahetasime paarimehega pilke.
„Lubage ette kanda, seltsimees rühmaülem, et lasud toimusud just nimelt kell 16.00. Selleks ajaks olid kõik välivaatluspostid vastavalt telefoni teel antud käsule maha võetud. Soome poolelt ei täheldatud mitte mingisugust tulistamist. Lasud ja plahvatused kostsid Mainilas asuva kasarmu suunal, kusjuures plahvatused kostsid päris piiri lähedalt.“
„Jah, tõepoolest, me katsetasime seal uut miinipilduja mudelit. Nendele katsetustele saabus Leningradist NKVD ülem seltsimees Goglidze ise koos saatkonnaga. Nende katsetuste pärast andsime korralduse ajutiselt välivaatluspostid ära koristada ja sulgeda liiklus Mainilasse viivatel teedel. Ent praktiliselt samal ajal tulistasid soomlased suurtükist meie territooriumi. Üks tabamus oli pataljoni blindaaži, kus üks seersant sai surma ja kolm-neli punaarmeelast said haavata. Te oleksite pidanud kuulama palju tähelepanelikumalt.“ Me jäime enda juurde kindlaks.
„Kas ei ole juba selge? Te eksisite laskude suuna määramisega. Need sooritati mitte meie, vaid Soome poolelt. Kuulete?“
„Saime aru, seltsimees rühmaülem.“
„Võite nüüd puhkama minna, aga ärge unustage, et kõik see mida te kuulsite ja nägite, on sõjasaladus. Kas teate, kuidas karistatakse sõjasaladuse avalikuks tegemist?“
„Teame, seltsimees rühmaülem. Kõrgeima karistusmääraga.“
„Võite minna, aga ärge seda unustage.“
„Just nii, seltsimees rühmaülem.“
Kasarmus piirasid meid sisse kaaslased ja hakkasid pärima: „Mida te nägite?“
„Midagi me ei näinud, kuulsime ainult. Aga mis on juhtunud?“
„Räägitakse, et meie polgu ühes pataljonis on saanud surma ja haavata mõned punaarmeelased ja seersant. Tulistati teiselt poolt.“
„Aga kuidas miinipildujaga? Kõik läks normaalselt?“ küsisime meie omakorda.
„Jah, kõik on normaalne. Räägitakse, et seda tuli vaatama koguni Gogidze. Ja kohe pärast seda meid tulistatigi.“
„Aga kus on surnud ja haavatud?“
„Keegi meist ei ole neid näinud.“ Siis tuli kasarmusse politruk. Me võtsime sel ajal juba riidest lahti, et magama minna.
Järgmisel hommikul koguti kogu patarei miitingule, millel meile teatati, et meie pisike Mainila küla on saanud üle maailma kuulsaks. Sellest teavitas Molotov, öeldes, et eilse päeva eest maksavad soomlased kallist hinda. Peab olema valmis kõigeks.
Polgus ja patareis algas kohutav sebimine valmistumaks lahingukäsu tulekuks. Meie läksime, nagu tavaliselt, valveteenistusse. Suunasime oma binoklid vastassuunale – seal oli kõik rahulik. Äkitselt ilmusid Jäppilä suunalt kolm sõiduautot. Nad peatusid piirivalveputka kõrval ja neist väljusid mõned sõjaväelased ja tsiviilisikud. Vestelnud põgusalt piirivalvurite ülemaga, suundusid nad jala silla poole. Jõudnud selle juurde, seisid nad veidi seal, vaatasid meie suunas ja pöördusid tagasi. Peagi sõitsid autod teise piirivalveposti juurde. Seal viibiti mõnda aega ja sõitsid tuldud teed tagasi. Mitte midagi erilist ei juhtunud ei sellel päeva, ei 28. ega 29. kuupäevadel.
Seevastu meie juures valitses hirmus korraldamine: sõduritele anti välja talvevarustuse komplektid, käsigranaadid, lõhkepaketid ja uued gaasimaskid. 29. novembri õhtul kästi meil koguneda kasarmus, kuhu saabus diviisi komissar. See, mida mäletan tema kõnest, võib kokku võtta mõne sõnaga: soomlased lükkasid meie valitsuse ettepaneku tagasi. Homme hommikul, 30. novembril kell 8.00 hommikul algab sõda. Marsiks peab olema valmis alates kella 4.00 hommikul. Läksime laiali, et veel kord üle kontrollida oma varustus ja magada paar tundi. Homme algab sõda – häbiväärse Mainila provokatsiooni lõpuvaatus. Stalin ja kommunistid alustasid sõda loosungiga „Revolutsioon on teel.“
Soome keelde tõlkis leitnant Y. Harjulehto. Peastaabi poolt Välisministeeriumisse saadetud 4. juulil 1942.
