teisipäev, 30. juuni 2020
esmaspäev, 29. juuni 2020
Lätis avati KGB arhiiv
20. detsembril avati Lätis nõukogudeaegse KGB arhiiv. Kardoteegis on üle 10 tuhande nime ja perekonnanime. Enamik neist inimestest värvati turvateenistuste poolt 1980ndate lõpus ja paljud neist tegutsevad praegu poliitikas, peavad ettevõtteid või tegelevad avalikes teenistustes. Nende seas oli ka Lavali pankur ja jalgpalliklubi Blackpool omanik Valeri Belokonia. Varjunime "Miyachikov" all töötas ta Nõukogude Noorte ajalehe korrespondendina. Tal on pank, meediaorganisatsioonid ja ta on seotud avalike suhetega, sealhulgas Trumpi perekonna võõrustamisega.
Kaardil on ka õigeusu kiriku preester ning nüüdne Riia ja Läti metropoliit Aleksander Kudrjashov.
Avatud arhiiv sisaldab paljude Läti poliitikute nimesid ja perekonnanimesid, kes on olnud poliitikas alates 1990. aastatest. Üks neist on Ivar Godmanis, kes oli riigi Ülemnõukogu liige ja Läti iseseisvusdeklaratsiooni looja. Ta on saanud Kolme Tähe ordeni - Läti kõrgeima riikliku autasu - vahendab BBC.
Rahvusarhiiv jätkab materjalide avaldamist.
Kaardil on ka õigeusu kiriku preester ning nüüdne Riia ja Läti metropoliit Aleksander Kudrjashov.
Avatud arhiiv sisaldab paljude Läti poliitikute nimesid ja perekonnanimesid, kes on olnud poliitikas alates 1990. aastatest. Üks neist on Ivar Godmanis, kes oli riigi Ülemnõukogu liige ja Läti iseseisvusdeklaratsiooni looja. Ta on saanud Kolme Tähe ordeni - Läti kõrgeima riikliku autasu - vahendab BBC.
Rahvusarhiiv jätkab materjalide avaldamist.
Kolm asja
Tüükaaslasõ arotiva ilma asju.
Üts ütel, et timä ei salli kolmõ asja:
sulanu võidu,
lämmit viina ja
higitsit naisi.
Tõne vastas, et olõ-õi hullu, timä lätt esi suvõl puhkusele.
Üts ütel, et timä ei salli kolmõ asja:
sulanu võidu,
lämmit viina ja
higitsit naisi.
Tõne vastas, et olõ-õi hullu, timä lätt esi suvõl puhkusele.
Ülikond
Mägede poeg on kaupluses:
“Palun mulle kaks ülikonda!”
“Papi, milleks sulle kaks? Oled juba üle 80, ühest aitab elu lõpuni!”
“Ühe ostan endale, teise isale.”
“Vauuuu, kui sina oled 80, siis isa peaks olema vähemalt 100-105?!”
“Nii ongi ja me läheme vanaisa pulma! Tahame soliidsed välja näha.”
“No mida värki?! Vanaisa vanem kui 130 ja tahab veel abielluda???”
“Tema ei taha, aga vanemad sunnivad…”
“Palun mulle kaks ülikonda!”
“Papi, milleks sulle kaks? Oled juba üle 80, ühest aitab elu lõpuni!”
“Ühe ostan endale, teise isale.”
“Vauuuu, kui sina oled 80, siis isa peaks olema vähemalt 100-105?!”
“Nii ongi ja me läheme vanaisa pulma! Tahame soliidsed välja näha.”
“No mida värki?! Vanaisa vanem kui 130 ja tahab veel abielluda???”
“Tema ei taha, aga vanemad sunnivad…”
laupäev, 27. juuni 2020
Kuidas minust sai rahvavaenlane
Triin Teramäe:https://ekspress.delfi.ee/arvamus/kuidas-minust-sai-rahvavaenlane?id=90289365&fbclid=IwAR3jrW5BaIZ1tDJdJt737W6kAdPulRCx2XYhGH5qtnymH5lECqHYpvbHkE0
Meie enda kultuuriline eneseteadvus justkui ei vajakski selle kultuuri ainsas kodus kaitset, kirjutab ettevõtja Triin Teramäe vastukajana Siim Nestori arvamusartiklile “Tundub, et rassism on võitnud”.
Stalini järgi olid rahvavaenlased need, kes julgesid kahelda kommunistliku partei ideoloogias. Eesti NSV-s kutsuti selliseid inimesi ka kodanlikeks natsionalistideks või nõukogudevastaseks elemendiks. Need inimesed julgesid avalikult kahelda kommunistlikus ideoloogias ja seda kritiseerida.
Ühel integratsioonikonverentsil esitasin küsimuse, kas kuskil maailmas on edukat näidet selle kohta, et mõne väikerahva sisse on integreeritud nende rahvaarvust lausa üks kolmandik mõne suurrahva liikmeid? Kas selline hulk võõrast kultuuri ei muuda liialt ka Euroopa üht väiksemat, Eesti põliskultuuri? Kui lisada piimaklaasile kolmandik vett, siis ei ole see enam piim, vaid lurr. Lühidalt – ma julgesin kahelda integratsioonis. Vähe puudus, et mind oleks saalist välja visatud. Üritasin konverentsil veel korduvalt küsida, kas eestlased üldse tahavad endi hulka üht neid varem okupeerinud suurrahvust lõimida… Aga mulle sai õige pea selgeks, et integratsioon on ideoloogia, milles Eestis ükski endast lugupidav inimene ei kahtle ja küsimusi ei esita.
Mõni aeg tagasi juhtusin ühes Tallinna piirkonna elanike eestikeelses sotsiaalmeedia grupis lugema, et kümned Eesti elanikud peavad iseenesest mõistetavaks postitada ja debateerida Nõukogude okupatsiooni aegses riigikeeles. Juhtisin sellele tähelepanu, meenutades, et okupatsioon on möödas, Eesti Vabariik ei ole mitte SRÜ, vaid Euroopa Liidu liige ja milleks siis kasutada okupatsiooniaegset riigikeelt? Sain isiklike solvangute osaliseks, et olen harimatu jne. Veel enam - kuna julgesin eesti keele kasutamise eest seismisele kindlaks jääda, nimetati mind lõpuks vihakõnelejaks, kes alavääristab teisi keeli. Grupi moderaatorit ei huvitanud minu ründamine ja ebaõiglaselt vihakõnelejaks sildistamine vähimalgi määral. Kui seisad eesti keele eest, siis oled “vihakõneleja”. See meenutab neid aegu, mil Eestis valitses “NSV Liidu rahvaste vennalik sõprus” ja kõik keeled olid “võrdsed”.
Meie enda kultuuriline eneseteadvus justkui ei vajakski selle kultuuri ainsas kodus kaitset.
Hiljuti avaldasin ühe arvamusartikli eesti kooli teemal, kus tundsin muret eesti identiteedi säilimise pärast ja Eesti kuvandi pärast Euroopas ajal, kui eestlaste rahvaarv kahaneb ja meie kultuur saab liialt mõjutusi mõnelt teiselt suurrahvuselt. Minu artikli eesmärk oli seista eesti kooli säilimise eest ja tuua välja meie pisikese soome-ugri keele ja kultuuriidentiteedi unikaalsust ja rikkust globaalselt, et me seda rohkem väärtustaksime ja hoiaksime liialt teiste kultuuridega segunemise eest. Veel enam siis nende riikidega, mille kuvand Euroopas pole just kiita. See on perspektiiv, mille olen saanud pikalt Eestist eemal elades. Kahtlemata erineb see oluliselt seestpoolt paistvast vaatest Eestis. Toetuse kõrval said hoo sisse minu kui vihakõneleja vastu suunatud kampaaniad sotsiaalmeedias ja ajakirjanduses. Minu vastu viha õhutamise sõnum oli, et antud teemal teise perspektiivi sisse toomine ei ole lubatud, sest see on juba vihakõne.
On mõistetav, et mõnele võis tunduda solvav, et võib-olla me ei peakski segunema ühe teise suurrahvusega ja säilitama hoopis oma erilise identiteedi. Aga olin siiski arvanud, et üks suurrahvus on ometi suure südamega ja omab empaatiat väikerahvuste kurva saatuse osas, kellega valitud kodumaad jagada. Eriti arvestades, kui trööstitult on läinud mitmete meie sugulasrahvaste saatused sellesama suurrahvusega segunedes meist idas. Öeldakse, et huntidele pole mõtet humanismi jutlustada. Samuti arvasin, et eestlaste orjamentaliteet ja viiskümmend aastat nõukogude ajupesu ning vaimupimedust on minevik ja et täna on tegemist kultuurrahvaga, kes teiste Euroopa kultuurrahvaste eeskujul omab kultuurilist eneseteadvust ja elutervet uhkust oma kultuuri ja rahvuse üle, mitte ei tegele teiste rahvaste ees lömitamisega.
Henrik Ibseni näidendis “Rahvavaenlane” (hetkel ka Eesti Draamateatri mängukavas), saab nimitegelasest rahvavaenlane seetõttu, et ta on olnud kõrge moraaliga ja järginud oma südametunnistust selleks, et hoiatada inimesi ja ühiskonda asjadest, millest teised ei julgenud rääkida ja on pidanud paremaks vaikida.
Demokraatliku ühiskonna alustala on arvamuste paljusus. Muidugi ei tohi õhutada rahvastevahelist vaenu, aga ometi ilmub Eesti meedias artikleid, mis meie oma, soome-ugri väikekultuuri väärtustavatele inimestele väga haiget teevad. Paljud eestlased tunnevad end omaenese põlisel kodumaal diskrimineeritutena just seetõttu, et nad on eestlased. Võrukesi, setusid, mulke ja teisi eesti hääbuvaid põliskultuure isegi mainimata. Aga Eestis on millegipärast tavaks saanud, et muretsema peame vaid sellepärast, et mõni teine meie maal elav suurrahvus ei solvuks. Meie enda kultuuriline eneseteadvus justkui ei vajakski selle kultuuri ainsas kodus kaitset. Tekib küsimus, kuidas ometi nii kaua vabadust taga igatsenud demokraatlikust vabariigist on saanud jälle ühe ideoloogia ühiskond.
Meie enda kultuuriline eneseteadvus justkui ei vajakski selle kultuuri ainsas kodus kaitset, kirjutab ettevõtja Triin Teramäe vastukajana Siim Nestori arvamusartiklile “Tundub, et rassism on võitnud”.
Stalini järgi olid rahvavaenlased need, kes julgesid kahelda kommunistliku partei ideoloogias. Eesti NSV-s kutsuti selliseid inimesi ka kodanlikeks natsionalistideks või nõukogudevastaseks elemendiks. Need inimesed julgesid avalikult kahelda kommunistlikus ideoloogias ja seda kritiseerida.
Ühel integratsioonikonverentsil esitasin küsimuse, kas kuskil maailmas on edukat näidet selle kohta, et mõne väikerahva sisse on integreeritud nende rahvaarvust lausa üks kolmandik mõne suurrahva liikmeid? Kas selline hulk võõrast kultuuri ei muuda liialt ka Euroopa üht väiksemat, Eesti põliskultuuri? Kui lisada piimaklaasile kolmandik vett, siis ei ole see enam piim, vaid lurr. Lühidalt – ma julgesin kahelda integratsioonis. Vähe puudus, et mind oleks saalist välja visatud. Üritasin konverentsil veel korduvalt küsida, kas eestlased üldse tahavad endi hulka üht neid varem okupeerinud suurrahvust lõimida… Aga mulle sai õige pea selgeks, et integratsioon on ideoloogia, milles Eestis ükski endast lugupidav inimene ei kahtle ja küsimusi ei esita.
Mõni aeg tagasi juhtusin ühes Tallinna piirkonna elanike eestikeelses sotsiaalmeedia grupis lugema, et kümned Eesti elanikud peavad iseenesest mõistetavaks postitada ja debateerida Nõukogude okupatsiooni aegses riigikeeles. Juhtisin sellele tähelepanu, meenutades, et okupatsioon on möödas, Eesti Vabariik ei ole mitte SRÜ, vaid Euroopa Liidu liige ja milleks siis kasutada okupatsiooniaegset riigikeelt? Sain isiklike solvangute osaliseks, et olen harimatu jne. Veel enam - kuna julgesin eesti keele kasutamise eest seismisele kindlaks jääda, nimetati mind lõpuks vihakõnelejaks, kes alavääristab teisi keeli. Grupi moderaatorit ei huvitanud minu ründamine ja ebaõiglaselt vihakõnelejaks sildistamine vähimalgi määral. Kui seisad eesti keele eest, siis oled “vihakõneleja”. See meenutab neid aegu, mil Eestis valitses “NSV Liidu rahvaste vennalik sõprus” ja kõik keeled olid “võrdsed”.
Meie enda kultuuriline eneseteadvus justkui ei vajakski selle kultuuri ainsas kodus kaitset.
Hiljuti avaldasin ühe arvamusartikli eesti kooli teemal, kus tundsin muret eesti identiteedi säilimise pärast ja Eesti kuvandi pärast Euroopas ajal, kui eestlaste rahvaarv kahaneb ja meie kultuur saab liialt mõjutusi mõnelt teiselt suurrahvuselt. Minu artikli eesmärk oli seista eesti kooli säilimise eest ja tuua välja meie pisikese soome-ugri keele ja kultuuriidentiteedi unikaalsust ja rikkust globaalselt, et me seda rohkem väärtustaksime ja hoiaksime liialt teiste kultuuridega segunemise eest. Veel enam siis nende riikidega, mille kuvand Euroopas pole just kiita. See on perspektiiv, mille olen saanud pikalt Eestist eemal elades. Kahtlemata erineb see oluliselt seestpoolt paistvast vaatest Eestis. Toetuse kõrval said hoo sisse minu kui vihakõneleja vastu suunatud kampaaniad sotsiaalmeedias ja ajakirjanduses. Minu vastu viha õhutamise sõnum oli, et antud teemal teise perspektiivi sisse toomine ei ole lubatud, sest see on juba vihakõne.
On mõistetav, et mõnele võis tunduda solvav, et võib-olla me ei peakski segunema ühe teise suurrahvusega ja säilitama hoopis oma erilise identiteedi. Aga olin siiski arvanud, et üks suurrahvus on ometi suure südamega ja omab empaatiat väikerahvuste kurva saatuse osas, kellega valitud kodumaad jagada. Eriti arvestades, kui trööstitult on läinud mitmete meie sugulasrahvaste saatused sellesama suurrahvusega segunedes meist idas. Öeldakse, et huntidele pole mõtet humanismi jutlustada. Samuti arvasin, et eestlaste orjamentaliteet ja viiskümmend aastat nõukogude ajupesu ning vaimupimedust on minevik ja et täna on tegemist kultuurrahvaga, kes teiste Euroopa kultuurrahvaste eeskujul omab kultuurilist eneseteadvust ja elutervet uhkust oma kultuuri ja rahvuse üle, mitte ei tegele teiste rahvaste ees lömitamisega.
Henrik Ibseni näidendis “Rahvavaenlane” (hetkel ka Eesti Draamateatri mängukavas), saab nimitegelasest rahvavaenlane seetõttu, et ta on olnud kõrge moraaliga ja järginud oma südametunnistust selleks, et hoiatada inimesi ja ühiskonda asjadest, millest teised ei julgenud rääkida ja on pidanud paremaks vaikida.
Demokraatliku ühiskonna alustala on arvamuste paljusus. Muidugi ei tohi õhutada rahvastevahelist vaenu, aga ometi ilmub Eesti meedias artikleid, mis meie oma, soome-ugri väikekultuuri väärtustavatele inimestele väga haiget teevad. Paljud eestlased tunnevad end omaenese põlisel kodumaal diskrimineeritutena just seetõttu, et nad on eestlased. Võrukesi, setusid, mulke ja teisi eesti hääbuvaid põliskultuure isegi mainimata. Aga Eestis on millegipärast tavaks saanud, et muretsema peame vaid sellepärast, et mõni teine meie maal elav suurrahvus ei solvuks. Meie enda kultuuriline eneseteadvus justkui ei vajakski selle kultuuri ainsas kodus kaitset. Tekib küsimus, kuidas ometi nii kaua vabadust taga igatsenud demokraatlikust vabariigist on saanud jälle ühe ideoloogia ühiskond.
neljapäev, 25. juuni 2020
Jaanipäeval
Jaanipäeval sai külastatud Jaani. Temal on mitu aastat olnud Jaanipäeva peatoiduks surströmming värske kartuliga. Kes teab, see teab mis asi see surströmming on. Minul oli teine kord seda maitsta ja peab ütlema, et täitsa hea oli seekordne surströmming. Pärast sai ka kooli aeda vaadatud.
pühapäev, 21. juuni 2020
Raamat UK-st
Tellisin märtsi lõpus Suurbritannia Amazonist raamatu Untamed. Kirjas oli, et saan kätte 4.aprillil. Mõtlesin, et hea inglise keelt õppida suure taudi ajal. Mõni aeg hiljem sain kirja, et seoses covid-19-ga saabub raamat 25. aprillil. Hea seegi. Lõpuks sain pakiteate 16.juunil ja raamatu kätte 17.juunil. Pakk oli kõvasti kannatada saanud, kõik paki nurgad olid rebenenud, teibiga paigatud ja loomulikult ka raamatu nurgad said kannatada. Pakk oli mingi aeg jõudnud Hollandisse ja saatja aadress üle kleebitud. Õnneks on raamatu sisu terve ja hea lugeda.
reede, 19. juuni 2020
VÄLIPREESTRINA VIRU RINDEL
1998.a. potsatas Viru ÜJP ajateenija kaebus Tallinnas, Narva maanteel asuva, vägede peastaabi peainspektor major Einar Laigna tammepuust kirjutuslauale . Kirjas kaebas sõdur, et temale anti teenistuse esimesel päeval kasutatud Soome sõjaväe saapad. Need lagunesid täielikult juba pärast kahe kuu kandmist. Sõdur päris aru, et kas EV on nii vaene, et ei jõua normaalseid saapaid oma riigi kaitsjaile anda?
Sellepeale ilmus peainspektori tumeroheline „Chevy“ pataljoni pääslasse. Väga mehise olekuga vanemohvitser jättis oma nahksed kindad auto kindalaekasse ja täitis korrektselt kõik vajalikud nõuded, et pääseda inspekteeritavale territooriumile. Väeosa ylem võttis kõrge kylalise vastu juba teiselpool pääslat ja juhatas majori, nõuka-aegse ehitus-pati, kolmekordse kasarmu suurde õppeklassi. Nii algas kompaniide kaupa, inspektori tund. Vana kõnemehena oli major harjunud klassikalise rooma retoorikavõtetega – kõigepealt haarata auditoorium pihku mõne iseäraliku näite või mõtteteraga, seejärel kiita kuulajaid ja pärast seda asuda teemal, n.ö. sarvist kinni. Lõpetuseks teha vajalikud järelmid, kordamised ja kokkuvõtteks lahendused. Loengut alustaski isa Einar ekskursiga antiikse Sparta sõjameeste varustusest- ja hooldusest. Muuhulgas pööras lektor erilist tähelepanu saabaste korralikule määrimisele ja käitlemisele. Kaitseväes tuleb ära unustada individualism – siin on kõik kollektiivne, isegi saapad! Kiitis siis tublisid ajateenijaid, kes vastuvaidlematult teavad, mis on ryhma „sisemine side“ – kokkuhoidmine, koostöö omavahel- ja juhtkonnaga. Pea-inspektor ei unustanud esitamast yht tema lihtsat, ent kandvat kysimust – kes on mees?
Et ta ei näinud sõdurite „kätemerd“, siis pidi ise vastama oma kysimusele. „Mees on see, kes oskab käsitseda oma relva! Vajadusel on ka saabas relv, kui on tegemist käsitsivõitlusega vms. Mees hoolitseb oma relva eest ja austab seda, nii nagu ta austab oma isamaad ja Jumalat! Jumal on aga KORRA Jumal. Tema kord on selgelt manifesteerunud dekaloogis, ehk 10. käsus ja Jeesuse õpetuses. Relvaks võivad osutuda ka inimesed – näiteks kaplan, arst, jurist või jaoylem. Osakem kasutada kõiki võimalusi, mida EKV pakub oma riigi relvastet kodanikele.“
Märkamatult tiksus tunnike täis ja isa Einari kysimuse pääle, et kas on veel täpsustavaid kysimusi, vaikis tänulik auditoorium. Nad olid näinud ja kuulnud meest, kes teadis mida ta räägib, päris põhjani välja. Seejärel otsustas inspektor koos kaplaniga kylastada väliõppust kusagil Sirgalas. Teepeal näitas härra major yles hääd tuju, sest ilm oli ilus, sõdurid tublid ja vene kokkade toit väeosa sööklas fortissimo. Ootamatult kõlaski auto kabiinis itaaliakeelne tenori, hertsogi-aaria - G.Verdi ooperist „Rigoletto“ - „La donna è mobile”, algusest lõpuni. Kaplan sai osa kummalisest kultuurielamusest yritades majorile aarialaulmises sekundeerida.
Peagi jõudsime Sirgala karjääri, kus koguti vabad võitlejad kokku ja mehist juttu jagus neilegi. Keegi ei kurtnud, et oleks vaja paremaid saapaid või paremat riiki.
Välipreester Peeter Parts
Sellepeale ilmus peainspektori tumeroheline „Chevy“ pataljoni pääslasse. Väga mehise olekuga vanemohvitser jättis oma nahksed kindad auto kindalaekasse ja täitis korrektselt kõik vajalikud nõuded, et pääseda inspekteeritavale territooriumile. Väeosa ylem võttis kõrge kylalise vastu juba teiselpool pääslat ja juhatas majori, nõuka-aegse ehitus-pati, kolmekordse kasarmu suurde õppeklassi. Nii algas kompaniide kaupa, inspektori tund. Vana kõnemehena oli major harjunud klassikalise rooma retoorikavõtetega – kõigepealt haarata auditoorium pihku mõne iseäraliku näite või mõtteteraga, seejärel kiita kuulajaid ja pärast seda asuda teemal, n.ö. sarvist kinni. Lõpetuseks teha vajalikud järelmid, kordamised ja kokkuvõtteks lahendused. Loengut alustaski isa Einar ekskursiga antiikse Sparta sõjameeste varustusest- ja hooldusest. Muuhulgas pööras lektor erilist tähelepanu saabaste korralikule määrimisele ja käitlemisele. Kaitseväes tuleb ära unustada individualism – siin on kõik kollektiivne, isegi saapad! Kiitis siis tublisid ajateenijaid, kes vastuvaidlematult teavad, mis on ryhma „sisemine side“ – kokkuhoidmine, koostöö omavahel- ja juhtkonnaga. Pea-inspektor ei unustanud esitamast yht tema lihtsat, ent kandvat kysimust – kes on mees?
Et ta ei näinud sõdurite „kätemerd“, siis pidi ise vastama oma kysimusele. „Mees on see, kes oskab käsitseda oma relva! Vajadusel on ka saabas relv, kui on tegemist käsitsivõitlusega vms. Mees hoolitseb oma relva eest ja austab seda, nii nagu ta austab oma isamaad ja Jumalat! Jumal on aga KORRA Jumal. Tema kord on selgelt manifesteerunud dekaloogis, ehk 10. käsus ja Jeesuse õpetuses. Relvaks võivad osutuda ka inimesed – näiteks kaplan, arst, jurist või jaoylem. Osakem kasutada kõiki võimalusi, mida EKV pakub oma riigi relvastet kodanikele.“
Märkamatult tiksus tunnike täis ja isa Einari kysimuse pääle, et kas on veel täpsustavaid kysimusi, vaikis tänulik auditoorium. Nad olid näinud ja kuulnud meest, kes teadis mida ta räägib, päris põhjani välja. Seejärel otsustas inspektor koos kaplaniga kylastada väliõppust kusagil Sirgalas. Teepeal näitas härra major yles hääd tuju, sest ilm oli ilus, sõdurid tublid ja vene kokkade toit väeosa sööklas fortissimo. Ootamatult kõlaski auto kabiinis itaaliakeelne tenori, hertsogi-aaria - G.Verdi ooperist „Rigoletto“ - „La donna è mobile”, algusest lõpuni. Kaplan sai osa kummalisest kultuurielamusest yritades majorile aarialaulmises sekundeerida.
Peagi jõudsime Sirgala karjääri, kus koguti vabad võitlejad kokku ja mehist juttu jagus neilegi. Keegi ei kurtnud, et oleks vaja paremaid saapaid või paremat riiki.
Välipreester Peeter Parts
neljapäev, 18. juuni 2020
21.06.1940
Pühapäeval 21.juunil möödub 80 aastat kommunistide võimuhaaramisest Eestis. Toona Riikliku Propaganda Talituse abijuhatajana töötanud jurist Kaul Kadak sai ametist lahti, kuid erinevalt teistest eestiaegsetest riigiametnikest maksti talle selle eest ka seaduses ettenähtud tasu. Kuidas see juhtus ja milline oli 21. juuni 1940 Toompeal, sellest kirjutab Kaul Kadak nõnda:
***
Nõndanimetatud juunipöörde hommik oli kaunis nagu Tallinna suviharjaline hommik harilikult on. Talituse üldala ruumid asusid Riigikogu hoones ja seal oli vaikne. Siis helises laual telefon ja traadi teises otsas oli keegi, kes ennast ei esitlenud. Kõneleja hääl oli kare ja toon toores. Segasest jutust sain niipalju aru, et kogenematu telefoni tarvitaja käsutab Talituse valjuhääldaja sisseseade Vabadusväljakule. Vastasin samas toonis ja silumata sõnadega, et tundmatud isikud pole mulle mingiks korralduse tegijaks ja sõitku põrgusse. Informeerisin ministrit vahejuhtumuist ja kui siis varsti oli samas asjas helistatud H. Oidermaale, oli ta andnud oma nõusoleku ning meie autojuht sõitis oma kaadervärgiga alla Vabadusväljakule nn. riigipöördele andma tehnilist abi. Kas Talituse sisseseadet kasutati või oli seal käigus juba mingi venelaste värk, on jäänud mulle teadmatuks.
Jätsin tekkinud olukorras jooksva töö jalamaid sinna paika ning ruttasin alla Vabadusväljakule vaatama, mis lahti. Kohtasin seal oma bridžimängukaaslast advokaat A. Terrast ja koos jälgisime väljakul toimuva käiku. Vene tanke seisis Vabadusväljaku veerel ning väljaku Jaani kiriku poolsel äärel oli üks suur vene veoauto, mille platvormilt kostis vaheldumisi vene- ja eestikeelset kisa, mille sisust ei saanud suuremat selgust. Kuulajaid võis uudishimuliku tänavapublikuga kokku olla auto ümber ehk paarisaja ümber. Veoauto ümber sekeldajate näod ja välimus olid Tallinna tänavapildis võõrailmelised ning meenutasid oma riietuse ja käitumise poolest pigemini venemoelisi petserlasi või narvakaid. Sedamööda, kuidas jõuti Tallinna tehastest ähvarduse ja pettusega välja kihutada töölisi, kasvas väljakul rahva arv ning seks ajaks, kui asuti kokkuaetuid korraldama rongkäiku, võis kohal olla juba ehk paarituhande inimese ümber, kelledest tegelased teadsid, mis tuli teha, suuremal osal aga puudus üldse informatsioon, milleks oli Vabadusväljakule tuldud. Kommunistliku eliidi eestlasist nägupidi tuntud päristippe väljakul näha ei olnud, sekeldajaiks olid tundmatud teisejärgu suurused. Rongkäigu liikuma hakates ruttasin lühimat teed Toompeale, sest sinna läks mööda Kaarli puiesteed ka rongkäik. Toompea lossi sissekäigu väravad olid suletud ning läksin lossi vastas oleva vene kiriku trepile, kust avanes hea ülevaade kogu lossiesisele. Peagi saabus ka rongkäik. See oli väljavenitatult hõre ning sellest osavõtjad, vaatamata paremale või vasakule, kiirustasid kõndida nagu tükitööd.
Valge saali eelsele rõdule ilmus Peaminister J. Uluotsa üksik kuju. Miks üksi, ma ei tea; vähemalt adjutant pidanuks olema kaasas. Rongkäigu pea kõndis lossi eest läbi ja keeras siis alla Pikkjalale. Mindi vaikselt kui matuselised. Äkki aga hakkas kostma hääli ja elagu-hüüdeid. Rongkäigu rahvas asus lehvitama käsi ning tervitasid Peaministrit elava innukusega. Samas meeleolu levis mööda rongkäiku kui kulutuli. Korraga aga oli keegi kisakõri keset lossiväljakut ja asus röökima, kuidas häält ulatas: „Maha ja maha!“ Keegi kirikutrepil teadis nimegi. Olla Paul Keerdo. Peaministrile määratud tervitamine vaibus. Siis ilmus rongkäigu kõrvale üksainus vastudemonstrant, kes asus üksi võitlusse kogu rongkäiguga. Seisis möödakontajate kõrval ja sõrmed suus vilistas, et käis läbi luust ja lihast. Tundsin vilistajat. Oli minu kunagine õpilane Uniküla koolimajast Valgamaal ja nüüd noor jurist. Tema vilistas ega kartnud elus kuraditki. Siis alustas keegi kiriku trepikojas hümni ja hümni helide saatel lohises läbi rongkäigu lõpuosa.
Kiriku taga seisid Tallinna tuletõrje pritsid, millised oli igaks juhtumiks kohale korraldanud Siseminister A. Jürima. Rongkäiku saatsid vene tankid. Kolonel Kanepil aga olid suletud lossiväravate taha üles seadtud paar kuulipildujat ja neil oli tõsisem ilme kui veepritsidel.
Talituses lõpetasime asjaajamise lahtised otsad ning järgmisel päeval pidasime minister Hans Oidermaa lahkumise koosviibimise hotell Bristoli kehva laua ääres. Kutseliste kõnepidajate ordu ei pidanud ühtki kõnet. Nii oligi sobiv ja õige. Ometi olnuks tahtmine H. Oidermaale öelda, kui kõvasti meie kõik olime ta kätkenud oma südameisse.
Järgmisel päeval viibis Oidermaa Talituse ruumides lühikest aega. Avaldasin talle rahulolematust, et valitsus polnud rongkäiku ajanud laiali. Vaatamata vene tankidele.
„Liig suured jõud on mängus, meie jõud on väike – – –„
Nii ta ütles ja nii see paraku oli. Sõjaväge meil peeti, mehi õpetati, paraadipäeva kõnedes isegi kuraasitati, aga ajakohast relvastust polnud. Paljakäsi ei saanud hakata vastu.
Talituse ametkonda ei vallandatud kohe, küll aga saabus uusi ülemusi. Varese valitsuse Peaministri abist Hans Kruusist sai esimene uuekorraaegne ülemus. Kogus meie ametkonna kokku ning üritas kõnelda rahustavaid sõnu. Professor H. Kruus tuli Tartu akadeemilisest õhkkonnast ning teda oli senini tuntud omamoodi rahvusliku meelsusega mehena.
Parajal hetkel nelja silma all olles küsisin, kas Varese valitsusel on uues olukorras ka midagi öelda, või tulevad kõik käsud ja korraldused venelastelt ja partei potentaatidelt. Mõnegi nähtuse ütlesin osutavalt olukorrale, kus ka eestlasest kommunistil pole omal maal enam palju öelda.
„Te räägite asjust, milledest Te midagi ei tea. Kas teate, kui palju vaeva see meile maksis, enne kui saime eesti lipu Pika Hermanni torni,“ ütles.
„Teie ütlesite meile. Keda nende meie all tuleks mõelda?“
„Noh, mina ja Vares ja Unt ja – – –„
Paar päeva lehvis sini-must- valge tõepoolest Pika Hermanni tornis, siis kadus ja kustus lõplikult. „Röövleid omavahel (RO)“ ja muid kõndis lossi õuel. Eesti sõjaväe vahtkonda enam ei tulnud. Tornis tolknes uuesti sirbi ja vasaraga punane lipp.
Ühel hommikul tuli lossiõuel vastu Maks Unt, värske Siseminister.
Endise kibestunud M. Undi asemel säras loteriipileti võitnu naerunägu.
„Kuidas läheb?“küsisin.
„Hästi!“
Olid alles võimu manu pääsnute mesinädalad ega polnud kellelegi veel olnud aega asuda uurima, kas Maks Unt oli olnud Denikini armees allohvitseriks või mitte. Mõni soveti lakeidest rehkendas enda isegi eesti rahva saatuse seadjaks.
Neeme Ruus, endine Eesti Haridusliidu instruktor, kellega oli olnud vabaharidustöö-alaseid kokkupuuteid, tuli lossiesisel tühjal väljakul vastu. Ei näinud ega teretanud. Uus olukord oli keeranud nii mõnegi mehe senise voodripoole välja ja sealt paistis igasugust.
Meil oli Siseministeeriumi juhtivate ametnikega väike supiklubi, kust keskpäeval sai mõnusat kehakinnitust. Ühel päeval tekkis minu lõunalaua kaaslaseks venelane. Võis olla Siseministeeriumi politsei organid ülevõtnud NKVD mees. Kuldhambaid oli tõmmus näos ning üritas algatada kõnelust. Nõukogude Liidul olevat juba kuusteistkümmend vabariiki, teadis mulle teatavaks teha maailmatu uudise. Tegin oma vene keele oskuse nigelaks. Küsisin, kas govorite germanskit või anglistikit või frantsuskit. Ei mingisugust. Märja supikulbi asetas pärast tarvitamist puhtale valgele laudlinale ja praele lõi kahvli keskele ning vinnanud selle õhku, asus närima äärest. Teise silmaga põrnitses mind.
Ühel päeval olime Hans Kruusiga omaette ja esitasin talle järgmise küsimuse:
„Teie olete ajaloo professor ja minust märksa targem mees, aga minule on jäänud õpitud ja loetud ajaloo põhjal mulje, et vaatamata sellele, milline sotsiaalne kord ühel või teisel ajaloo perioodil kuskil maal on valitsenud, rahvustunnet ja rahvuslikku huvi ei ole ükski ühiskondlik kord suutnud hävitada. Kas Teie arvates Eesti liitmine Venemaa külge ei tähenda eesti rahvale kaotust?“
Kruus jäi vait ja pikka aega ei vastanud. Kaunis pikka aega. Kas tundsime me üksteist otsekohesemaks jutuks liiga pealiskaudselt ning seetõttu lihtsalt ettevaatusest, jäi ta mulle siira vastuse võlgu.
„Aga see tähendab ka suurt võitu,“ sõnas ta viimaks.
Lauses oli minu väite osaline omaksvõtt.
„Kuidas?“ küsisin.
„Kas Teie olete lugenud Stalini konstitutsiooni, kus rahvusküsimus on lahendatud geniaalse lihtsusega? Vormilt rahvuslik ja sisult sotsialistlik. Mõtelge ikka kui geniaalselt.“
Selle verbositeeti kalduva seletuse peale ei olnud mõtet enam jätkata. Tõusin ja tulin ära.
Inimkonna areng ja ajalugu on kulgenud pikkade tiivalöökidega. Pikas aegade vahetuses on mõnikord oluline kahanenud väheoluliseks ja vastupidi. Aga nii kaua kui inimesed on kõnelenud eri keeli ning elanud oma maal, mida hellusega kutsutakse oma kodumaaks, on rahvusele põhjenev erinemine ja eraldumine olnud maailma rahvaste elu põhiliseks aluseks. Tänaseni pole rahvuslik tunne ja rahvuslikud erihuvid veel kuski kustunud. Ka mitte kommunistliku korra all olevais maades. Seepärast jääb Eesti Kommunistliku partei hoiak ja tegevus ühenduses Eesti Vabariigi liitmisega Venemaa külge eesti rahva ajaloos küll kõige häbiväärsemaks peatükiks. Isegi balti parunite poolt meie maa kulul tehtud äraandmiste ajaloos ei leidu samaväärset eesti rahva huvide hülgamist. Hiljem on eesti kommunistid hakanud nägema oma rahva hauakaevaja osa õiges valguses, aga paraku hilja.
Kaua Hans Kruus Talituses ei püsinud. Asemele tuli Johannes Lauristin. Koolinoorsooliikumise päevilt tuntud nägu Õhtukeskkoolist. Samast ajast mäletasin ka ta pikki aastaid vanglas viibinud abikaasat Olgat, sündinud Künnapuud.
J. Lauristin oli veidi tahumatu, aga resoluutse käitumisega õigeusklik kommunist. Varsti pärast Talitusse tulekut kutsus mu oma juurde ja teatas, et mul tuleb nüüd hakata minema. Vastasin, et leian lahkumise olevat loomuliku, aga sel puhul tuleb mulle maksta kolme kuu palk.
„On Teil aga mõtlemine. Tööd ei tee, aga raha tahate saada.“
„Käesoleval korral on minu isiklikul huvil vähe tähtsust. Kolme kuu palga näeb ette seadus.“
„Teie kuupalga juures tuleb seda siis üle tuhande krooni.“
„Tuleb küll.“
„Ei, seda ei saa. Ühe kuu palgast on küllalt.“
„Asi ei anna vaielda või kaubelda. Seaduse eeskirju meie muuta ei saa. Mul töötatöölisena raha vaja, millest elada või teate Teie mulle juhatada mingit tööd?“
„Võite ju hakata advokaadiks.“
„Kardan, et advokaadil nüüd palju tööd ja tuli ei saa olla. Tsiviilasju ei ole ja varastada pole uues olukorras ka enam mõtet.“
„Noh, siis tuleb Teil kannatada.“
„Mikspärast?“
„Seepärast, et meie oleme kannatanud.“
„See on loomulik, et Teie olete kannatanud. Teie olete poliitikamees, mina olen vaid riigiametnik. Miks peaksin mina kannatama?“
„Mis on Teie sotsiaalsed vaated?“, esitas ootamatu küsimuse.
„Kommunist ma ei ole ja kommunisti minust kunagi ei saa.“
„Siis ei poolda Teie Venemaaga ühinemist ka mitte?“
See tuli mulle põrutava uudisena ning kiiresti tuli vastus:
„Ma ei ole sellisest kavatsusest kuulnud ja kui seesugust asja kavatsetakse, siis olen kindlasti sellise väljavaate vastu.“
Lauristini kulm tõmbus kortsu ning juba kartsin, et võtab telefonitoru ja laseb mu ära koristada, aga seda siiski ei juhtunud. Selle asemel jätkas mürgises toonis:
„Teie võitlesite meie vastu juba koolipoisina.“
„Teie näite mäletama noori aegu paremini kui mina. Mina olen oma koolipõlve ammu unustanud. Kuidas jääb kolme kuu palgaga?“
Kolme kuu palga ümber kõnelesime edasi ja tagasi ning leppisime viigiga: pidin saama kahe kuu palga. Pool muna on parem kui tühi koor, mõtlesin oma vanaema elutarkust. Ma ei ole kuulnud, et kellelegi teisele aetist vabastatud ametnikul oleks makstud sellist seaduses ettenähtud tasu.
***
Nõndanimetatud juunipöörde hommik oli kaunis nagu Tallinna suviharjaline hommik harilikult on. Talituse üldala ruumid asusid Riigikogu hoones ja seal oli vaikne. Siis helises laual telefon ja traadi teises otsas oli keegi, kes ennast ei esitlenud. Kõneleja hääl oli kare ja toon toores. Segasest jutust sain niipalju aru, et kogenematu telefoni tarvitaja käsutab Talituse valjuhääldaja sisseseade Vabadusväljakule. Vastasin samas toonis ja silumata sõnadega, et tundmatud isikud pole mulle mingiks korralduse tegijaks ja sõitku põrgusse. Informeerisin ministrit vahejuhtumuist ja kui siis varsti oli samas asjas helistatud H. Oidermaale, oli ta andnud oma nõusoleku ning meie autojuht sõitis oma kaadervärgiga alla Vabadusväljakule nn. riigipöördele andma tehnilist abi. Kas Talituse sisseseadet kasutati või oli seal käigus juba mingi venelaste värk, on jäänud mulle teadmatuks.
Jätsin tekkinud olukorras jooksva töö jalamaid sinna paika ning ruttasin alla Vabadusväljakule vaatama, mis lahti. Kohtasin seal oma bridžimängukaaslast advokaat A. Terrast ja koos jälgisime väljakul toimuva käiku. Vene tanke seisis Vabadusväljaku veerel ning väljaku Jaani kiriku poolsel äärel oli üks suur vene veoauto, mille platvormilt kostis vaheldumisi vene- ja eestikeelset kisa, mille sisust ei saanud suuremat selgust. Kuulajaid võis uudishimuliku tänavapublikuga kokku olla auto ümber ehk paarisaja ümber. Veoauto ümber sekeldajate näod ja välimus olid Tallinna tänavapildis võõrailmelised ning meenutasid oma riietuse ja käitumise poolest pigemini venemoelisi petserlasi või narvakaid. Sedamööda, kuidas jõuti Tallinna tehastest ähvarduse ja pettusega välja kihutada töölisi, kasvas väljakul rahva arv ning seks ajaks, kui asuti kokkuaetuid korraldama rongkäiku, võis kohal olla juba ehk paarituhande inimese ümber, kelledest tegelased teadsid, mis tuli teha, suuremal osal aga puudus üldse informatsioon, milleks oli Vabadusväljakule tuldud. Kommunistliku eliidi eestlasist nägupidi tuntud päristippe väljakul näha ei olnud, sekeldajaiks olid tundmatud teisejärgu suurused. Rongkäigu liikuma hakates ruttasin lühimat teed Toompeale, sest sinna läks mööda Kaarli puiesteed ka rongkäik. Toompea lossi sissekäigu väravad olid suletud ning läksin lossi vastas oleva vene kiriku trepile, kust avanes hea ülevaade kogu lossiesisele. Peagi saabus ka rongkäik. See oli väljavenitatult hõre ning sellest osavõtjad, vaatamata paremale või vasakule, kiirustasid kõndida nagu tükitööd.
Valge saali eelsele rõdule ilmus Peaminister J. Uluotsa üksik kuju. Miks üksi, ma ei tea; vähemalt adjutant pidanuks olema kaasas. Rongkäigu pea kõndis lossi eest läbi ja keeras siis alla Pikkjalale. Mindi vaikselt kui matuselised. Äkki aga hakkas kostma hääli ja elagu-hüüdeid. Rongkäigu rahvas asus lehvitama käsi ning tervitasid Peaministrit elava innukusega. Samas meeleolu levis mööda rongkäiku kui kulutuli. Korraga aga oli keegi kisakõri keset lossiväljakut ja asus röökima, kuidas häält ulatas: „Maha ja maha!“ Keegi kirikutrepil teadis nimegi. Olla Paul Keerdo. Peaministrile määratud tervitamine vaibus. Siis ilmus rongkäigu kõrvale üksainus vastudemonstrant, kes asus üksi võitlusse kogu rongkäiguga. Seisis möödakontajate kõrval ja sõrmed suus vilistas, et käis läbi luust ja lihast. Tundsin vilistajat. Oli minu kunagine õpilane Uniküla koolimajast Valgamaal ja nüüd noor jurist. Tema vilistas ega kartnud elus kuraditki. Siis alustas keegi kiriku trepikojas hümni ja hümni helide saatel lohises läbi rongkäigu lõpuosa.
Kiriku taga seisid Tallinna tuletõrje pritsid, millised oli igaks juhtumiks kohale korraldanud Siseminister A. Jürima. Rongkäiku saatsid vene tankid. Kolonel Kanepil aga olid suletud lossiväravate taha üles seadtud paar kuulipildujat ja neil oli tõsisem ilme kui veepritsidel.
Talituses lõpetasime asjaajamise lahtised otsad ning järgmisel päeval pidasime minister Hans Oidermaa lahkumise koosviibimise hotell Bristoli kehva laua ääres. Kutseliste kõnepidajate ordu ei pidanud ühtki kõnet. Nii oligi sobiv ja õige. Ometi olnuks tahtmine H. Oidermaale öelda, kui kõvasti meie kõik olime ta kätkenud oma südameisse.
Järgmisel päeval viibis Oidermaa Talituse ruumides lühikest aega. Avaldasin talle rahulolematust, et valitsus polnud rongkäiku ajanud laiali. Vaatamata vene tankidele.
„Liig suured jõud on mängus, meie jõud on väike – – –„
Nii ta ütles ja nii see paraku oli. Sõjaväge meil peeti, mehi õpetati, paraadipäeva kõnedes isegi kuraasitati, aga ajakohast relvastust polnud. Paljakäsi ei saanud hakata vastu.
Talituse ametkonda ei vallandatud kohe, küll aga saabus uusi ülemusi. Varese valitsuse Peaministri abist Hans Kruusist sai esimene uuekorraaegne ülemus. Kogus meie ametkonna kokku ning üritas kõnelda rahustavaid sõnu. Professor H. Kruus tuli Tartu akadeemilisest õhkkonnast ning teda oli senini tuntud omamoodi rahvusliku meelsusega mehena.
Parajal hetkel nelja silma all olles küsisin, kas Varese valitsusel on uues olukorras ka midagi öelda, või tulevad kõik käsud ja korraldused venelastelt ja partei potentaatidelt. Mõnegi nähtuse ütlesin osutavalt olukorrale, kus ka eestlasest kommunistil pole omal maal enam palju öelda.
„Te räägite asjust, milledest Te midagi ei tea. Kas teate, kui palju vaeva see meile maksis, enne kui saime eesti lipu Pika Hermanni torni,“ ütles.
„Teie ütlesite meile. Keda nende meie all tuleks mõelda?“
„Noh, mina ja Vares ja Unt ja – – –„
Paar päeva lehvis sini-must- valge tõepoolest Pika Hermanni tornis, siis kadus ja kustus lõplikult. „Röövleid omavahel (RO)“ ja muid kõndis lossi õuel. Eesti sõjaväe vahtkonda enam ei tulnud. Tornis tolknes uuesti sirbi ja vasaraga punane lipp.
Ühel hommikul tuli lossiõuel vastu Maks Unt, värske Siseminister.
Endise kibestunud M. Undi asemel säras loteriipileti võitnu naerunägu.
„Kuidas läheb?“küsisin.
„Hästi!“
Olid alles võimu manu pääsnute mesinädalad ega polnud kellelegi veel olnud aega asuda uurima, kas Maks Unt oli olnud Denikini armees allohvitseriks või mitte. Mõni soveti lakeidest rehkendas enda isegi eesti rahva saatuse seadjaks.
Neeme Ruus, endine Eesti Haridusliidu instruktor, kellega oli olnud vabaharidustöö-alaseid kokkupuuteid, tuli lossiesisel tühjal väljakul vastu. Ei näinud ega teretanud. Uus olukord oli keeranud nii mõnegi mehe senise voodripoole välja ja sealt paistis igasugust.
Meil oli Siseministeeriumi juhtivate ametnikega väike supiklubi, kust keskpäeval sai mõnusat kehakinnitust. Ühel päeval tekkis minu lõunalaua kaaslaseks venelane. Võis olla Siseministeeriumi politsei organid ülevõtnud NKVD mees. Kuldhambaid oli tõmmus näos ning üritas algatada kõnelust. Nõukogude Liidul olevat juba kuusteistkümmend vabariiki, teadis mulle teatavaks teha maailmatu uudise. Tegin oma vene keele oskuse nigelaks. Küsisin, kas govorite germanskit või anglistikit või frantsuskit. Ei mingisugust. Märja supikulbi asetas pärast tarvitamist puhtale valgele laudlinale ja praele lõi kahvli keskele ning vinnanud selle õhku, asus närima äärest. Teise silmaga põrnitses mind.
Ühel päeval olime Hans Kruusiga omaette ja esitasin talle järgmise küsimuse:
„Teie olete ajaloo professor ja minust märksa targem mees, aga minule on jäänud õpitud ja loetud ajaloo põhjal mulje, et vaatamata sellele, milline sotsiaalne kord ühel või teisel ajaloo perioodil kuskil maal on valitsenud, rahvustunnet ja rahvuslikku huvi ei ole ükski ühiskondlik kord suutnud hävitada. Kas Teie arvates Eesti liitmine Venemaa külge ei tähenda eesti rahvale kaotust?“
Kruus jäi vait ja pikka aega ei vastanud. Kaunis pikka aega. Kas tundsime me üksteist otsekohesemaks jutuks liiga pealiskaudselt ning seetõttu lihtsalt ettevaatusest, jäi ta mulle siira vastuse võlgu.
„Aga see tähendab ka suurt võitu,“ sõnas ta viimaks.
Lauses oli minu väite osaline omaksvõtt.
„Kuidas?“ küsisin.
„Kas Teie olete lugenud Stalini konstitutsiooni, kus rahvusküsimus on lahendatud geniaalse lihtsusega? Vormilt rahvuslik ja sisult sotsialistlik. Mõtelge ikka kui geniaalselt.“
Selle verbositeeti kalduva seletuse peale ei olnud mõtet enam jätkata. Tõusin ja tulin ära.
Inimkonna areng ja ajalugu on kulgenud pikkade tiivalöökidega. Pikas aegade vahetuses on mõnikord oluline kahanenud väheoluliseks ja vastupidi. Aga nii kaua kui inimesed on kõnelenud eri keeli ning elanud oma maal, mida hellusega kutsutakse oma kodumaaks, on rahvusele põhjenev erinemine ja eraldumine olnud maailma rahvaste elu põhiliseks aluseks. Tänaseni pole rahvuslik tunne ja rahvuslikud erihuvid veel kuski kustunud. Ka mitte kommunistliku korra all olevais maades. Seepärast jääb Eesti Kommunistliku partei hoiak ja tegevus ühenduses Eesti Vabariigi liitmisega Venemaa külge eesti rahva ajaloos küll kõige häbiväärsemaks peatükiks. Isegi balti parunite poolt meie maa kulul tehtud äraandmiste ajaloos ei leidu samaväärset eesti rahva huvide hülgamist. Hiljem on eesti kommunistid hakanud nägema oma rahva hauakaevaja osa õiges valguses, aga paraku hilja.
Kaua Hans Kruus Talituses ei püsinud. Asemele tuli Johannes Lauristin. Koolinoorsooliikumise päevilt tuntud nägu Õhtukeskkoolist. Samast ajast mäletasin ka ta pikki aastaid vanglas viibinud abikaasat Olgat, sündinud Künnapuud.
J. Lauristin oli veidi tahumatu, aga resoluutse käitumisega õigeusklik kommunist. Varsti pärast Talitusse tulekut kutsus mu oma juurde ja teatas, et mul tuleb nüüd hakata minema. Vastasin, et leian lahkumise olevat loomuliku, aga sel puhul tuleb mulle maksta kolme kuu palk.
„On Teil aga mõtlemine. Tööd ei tee, aga raha tahate saada.“
„Käesoleval korral on minu isiklikul huvil vähe tähtsust. Kolme kuu palga näeb ette seadus.“
„Teie kuupalga juures tuleb seda siis üle tuhande krooni.“
„Tuleb küll.“
„Ei, seda ei saa. Ühe kuu palgast on küllalt.“
„Asi ei anna vaielda või kaubelda. Seaduse eeskirju meie muuta ei saa. Mul töötatöölisena raha vaja, millest elada või teate Teie mulle juhatada mingit tööd?“
„Võite ju hakata advokaadiks.“
„Kardan, et advokaadil nüüd palju tööd ja tuli ei saa olla. Tsiviilasju ei ole ja varastada pole uues olukorras ka enam mõtet.“
„Noh, siis tuleb Teil kannatada.“
„Mikspärast?“
„Seepärast, et meie oleme kannatanud.“
„See on loomulik, et Teie olete kannatanud. Teie olete poliitikamees, mina olen vaid riigiametnik. Miks peaksin mina kannatama?“
„Mis on Teie sotsiaalsed vaated?“, esitas ootamatu küsimuse.
„Kommunist ma ei ole ja kommunisti minust kunagi ei saa.“
„Siis ei poolda Teie Venemaaga ühinemist ka mitte?“
See tuli mulle põrutava uudisena ning kiiresti tuli vastus:
„Ma ei ole sellisest kavatsusest kuulnud ja kui seesugust asja kavatsetakse, siis olen kindlasti sellise väljavaate vastu.“
Lauristini kulm tõmbus kortsu ning juba kartsin, et võtab telefonitoru ja laseb mu ära koristada, aga seda siiski ei juhtunud. Selle asemel jätkas mürgises toonis:
„Teie võitlesite meie vastu juba koolipoisina.“
„Teie näite mäletama noori aegu paremini kui mina. Mina olen oma koolipõlve ammu unustanud. Kuidas jääb kolme kuu palgaga?“
Kolme kuu palga ümber kõnelesime edasi ja tagasi ning leppisime viigiga: pidin saama kahe kuu palga. Pool muna on parem kui tühi koor, mõtlesin oma vanaema elutarkust. Ma ei ole kuulnud, et kellelegi teisele aetist vabastatud ametnikul oleks makstud sellist seaduses ettenähtud tasu.
teisipäev, 16. juuni 2020
Murmanski raudteesild kukkus kokku
Murmanskis kukkus 1.juunil kokku raudteesild. Tõsiselt on häiritud logistiline ahelik sadamaga. Ehitatakse sadamasse kiirkorra uut raudteed kõrvalteid mööda. Uus sild ei saa enne sügist valmis.
esmaspäev, 15. juuni 2020
kolmapäev, 10. juuni 2020
Tiigi ääres
Laulu autor Hermann Julius Schmalz sündis 1870 Räpina kihelkonna Kõnnu küla Maltsa talus.
Aastal 1901 avaldas ta „Nalja lauliku“, milles on tema loodud lauluke „Tiigi ääres“:
Sauna taga tiigi ääres
mängib Miku Manniga
Püiavad sääl konnapoegi
ühe poti tükiga.
Miku ütleb: «Kuule Manni,
Näe sääl ujub üks suur konn!
See vist selle veikse konna
Mõni sugulane on?»
Manni aga targal näol
Lausub vastu Mikule
«Ei ta ole sugulane,
Võimalik ei ole see!»
Miku ütleb: »Aga Manni,
kust sa seda teada võid?
Ega sina ju ei ole
Mitte mõni tark või nõid.»
«Olgu pääle,» kostab Manni,
«Siiski aga tean ma!»
«Kust sa tead,» küsib Miku.
«Manni, ütle mulle ka!»
«Näe nüid sellel suurel konnal,
on sääl neli jalga all.
Aga vaata, sellel veiksel
Ainult saba taga tal.»
«Oi sa oled rumal Manni,
Sellest küll ei tunne sa!
Kui see see suur konn oli veike,
oli ka ilm jaluta.»
«Ja tal oli saba taga,
Nagu nüüd sel veikesel.
Kuid see kaob viimaks ära,
Kõigil suurtel konnadel.»
«Aga kuidas see siis nõnda?
Ma ju olen veike ka.
Siiski käed ja jalad minul,
Aga olen sabata.»
«Veike, ütled sina, Manni,
Mõtle aga ometi
Sada korda sellest suurest
Konnast suurem oledki.»
«Aga mõtle seda, kui veel
Alles tiigis olid sa -
Oli sul ka saba taga
Ja ei olnud jalgu ka.»
Aastal 1901 avaldas ta „Nalja lauliku“, milles on tema loodud lauluke „Tiigi ääres“:
Sauna taga tiigi ääres
mängib Miku Manniga
Püiavad sääl konnapoegi
ühe poti tükiga.
Miku ütleb: «Kuule Manni,
Näe sääl ujub üks suur konn!
See vist selle veikse konna
Mõni sugulane on?»
Manni aga targal näol
Lausub vastu Mikule
«Ei ta ole sugulane,
Võimalik ei ole see!»
Miku ütleb: »Aga Manni,
kust sa seda teada võid?
Ega sina ju ei ole
Mitte mõni tark või nõid.»
«Olgu pääle,» kostab Manni,
«Siiski aga tean ma!»
«Kust sa tead,» küsib Miku.
«Manni, ütle mulle ka!»
«Näe nüid sellel suurel konnal,
on sääl neli jalga all.
Aga vaata, sellel veiksel
Ainult saba taga tal.»
«Oi sa oled rumal Manni,
Sellest küll ei tunne sa!
Kui see see suur konn oli veike,
oli ka ilm jaluta.»
«Ja tal oli saba taga,
Nagu nüüd sel veikesel.
Kuid see kaob viimaks ära,
Kõigil suurtel konnadel.»
«Aga kuidas see siis nõnda?
Ma ju olen veike ka.
Siiski käed ja jalad minul,
Aga olen sabata.»
«Veike, ütled sina, Manni,
Mõtle aga ometi
Sada korda sellest suurest
Konnast suurem oledki.»
«Aga mõtle seda, kui veel
Alles tiigis olid sa -
Oli sul ka saba taga
Ja ei olnud jalgu ka.»
esmaspäev, 8. juuni 2020
Neosama` püksi` ja neosama` nöpsi`
Külätütrik läts kohtohe - üts tsura oll tälle latsõ tennü.
Mis nimi?
Es kohma küsüdä.
Aeti sõss mehepoja` kokko ja panti rivvi.
No kiä oll?
Tütrik kai kõik perrä ja näütäs sis üte pääle`- Kae noh, neosama` püksi` ja neosama` nöpsi`.
Mis nimi?
Es kohma küsüdä.
Aeti sõss mehepoja` kokko ja panti rivvi.
No kiä oll?
Tütrik kai kõik perrä ja näütäs sis üte pääle`- Kae noh, neosama` püksi` ja neosama` nöpsi`.
Oinas
Miis sõit külävahe tii pääl ja näkk üte maja man pallo inemisi.
Pidi sis kinni ja küsse, mis tan juhtunu om.
"Jussi oinas pusksõ timä ämmä ja ämm kuuli är."
Ku kõiki naid inemisi kaet, sis arvada oll ämmäl pallo sõpru, arvas miis.
"Olõ õs, ütel külämiis, mii kõik tahassi taad oinast är osta.
Pidi sis kinni ja küsse, mis tan juhtunu om.
"Jussi oinas pusksõ timä ämmä ja ämm kuuli är."
Ku kõiki naid inemisi kaet, sis arvada oll ämmäl pallo sõpru, arvas miis.
"Olõ õs, ütel külämiis, mii kõik tahassi taad oinast är osta.
Laulatus
Eile oli rõõmus sündmus. Üks abielupaar, kellel eile täitus 40. aastat abielust otsustas seda tähistada kirikliku laulatusega. Kohal olid lapsed peredega.
pühapäev, 7. juuni 2020
Puhkus
Ülemus esitab meestest koosnevale kollektiivile küsimuse -
Kellele meeldivad higised naised ja soe õlu?
Mitte keegi ei vasta jaatavalt.
Selge - puhkate talvel!
Kellele meeldivad higised naised ja soe õlu?
Mitte keegi ei vasta jaatavalt.
Selge - puhkate talvel!
reede, 5. juuni 2020
3.juuni maalihe Norras
3.06.2020 viis maalihe Pöhja- Norras merre kaheksa maja. Enamus neist olid suvilad.
neljapäev, 4. juuni 2020
Opetaja emeritus Raino Kubjas
Ajast igavikku kutsuti Raino Kubjas 18.06.1946- 27.05.2020. Matusetalitus algas Saaremaalt, Kuressaarest ärasaatmisega ja Kambja kirikust oma lähedaste kalmule Kambja surnuaial. Raino oli Kuperjanovi pataljoni orkestriülem. Õppis EELK Usuteaduse Instituudis ja Metodisti Kiriku Teoloogilises Seminaris. 1996. aastal lõpetas kaplanite esimese orientatsioonikursuse KOK- 1. Oli seejärel kaplaniks Kuperjanovi pataljonis 1996- 1999. Ordineeriti diakoniks 30.12.1997. Teenis Ruusmäe kirikus diakonina. Tartu üksik päästekomandos kaplan 1999- 2002. 2002-2005 Tori ja Sindi kogudustes diakon. 2006- 2012 Laiuse koguduse opetaja.
Nelja tüüpi liiklejad
1. Korrektsed, piinliku täpsusega 90, 70, 50 jne. liikluses tavaliselt isehakanud "liikluspolitseinikud"
2. Pohhuistid, keda peatab ainult kuul või siil.
3. Arglikud ja kahtlevad- kõige ohtlikumad, kuna ei tea mis ta järgmisena teeb. Mingil momendil tekib neil ka kogemus aga mingi situatsioonini, kus nad tunnevad, et juhtimine pole neile.
4. Palju kogenud ja oma autot hästi tundvad, sõidavad kiiremini lubatust, arvestavad olukordadega ja oskavad neid ette näha, samas võivad nad linnas, eriti koolide ja lasteaedade juures venida- aga see tuleb kogemusest (võib juhtuda).
2. Pohhuistid, keda peatab ainult kuul või siil.
3. Arglikud ja kahtlevad- kõige ohtlikumad, kuna ei tea mis ta järgmisena teeb. Mingil momendil tekib neil ka kogemus aga mingi situatsioonini, kus nad tunnevad, et juhtimine pole neile.
4. Palju kogenud ja oma autot hästi tundvad, sõidavad kiiremini lubatust, arvestavad olukordadega ja oskavad neid ette näha, samas võivad nad linnas, eriti koolide ja lasteaedade juures venida- aga see tuleb kogemusest (võib juhtuda).
teisipäev, 2. juuni 2020
Tellimine:
Postitused (Atom)