kolmapäev, 31. juuli 2013
Spordiõnnetus Kaperas
Vastseliina lähedal Kapera külas asuval kinnisel krossirajal juhtus pühapäeval raske õnnetus. Tsikliga oli kukkunud 1973. aastal sündinud Janek Maltseviga. Mees sai kukkumise tagajärjel raskeid kehavigastusi ning ta suri kiirabiautos. Maltsev osales võistlusel MX C klassis.
Järjekord
Kui midagi on võimalik odavamalt saada siis tekib tavaliselt ka järjekord. Soomes Lahti linnas laskis J.Kärkkäinen OY supermarket bensiini hinna 1€ peale (1/3 võrral alla) ja nautis järjekorda http://www.liveleak.com/view?i=9c1_1375115442
Koguduse koor
Koguduse koor alustas aprillis taas tegutsemist. Ara on päris kenasti neid juhendanud ja nüüd on nad mõnel jumalaorjusel ka üles astunud. Hõbeleeri ajal laulsid nad ka, kuna kaks koori liiget olid leeris.
Teine lugu on miskipärast lõpupoole katkenud, ei tea miks.
Teine lugu on miskipärast lõpupoole katkenud, ei tea miks.
teisipäev, 30. juuli 2013
Hadrosaurus
Paleontoloogid leidsid Mehhiko põhjaosa kõrbest 72 miljoni aasta vanuse dinosauruse saba fossiili.
Coahuila osariigist leitud viiemeetrine saba on erakordselt hästi säilinud ning Mehhiko Riikliku Antropoloogia ja Ajaloo instituudi direktori Francisco Aguilari sõnul on tegu üldse esimese taolise leiuga Mehhikos.
Saba leidnud uurimisrühma sõnul on tegu hadrosaurusega, kes oli kahel jalal kõndiv taimetoitlane.
Saba moodustas tõenäoliselt poole sauruse kogupikkusest.
Coahuila osariigist leitud viiemeetrine saba on erakordselt hästi säilinud ning Mehhiko Riikliku Antropoloogia ja Ajaloo instituudi direktori Francisco Aguilari sõnul on tegu üldse esimese taolise leiuga Mehhikos.
Saba leidnud uurimisrühma sõnul on tegu hadrosaurusega, kes oli kahel jalal kõndiv taimetoitlane.
Saba moodustas tõenäoliselt poole sauruse kogupikkusest.
esmaspäev, 29. juuli 2013
Maailma parim
Jimi Hendrixit- *27. november 1942 Seattle, USA – + 18. september 1970 London, on loetud maailma parimaks kitarristiks. Võimalik, et nii see ongi. Jimi Hendrix viis kontrollitud tagasiside-tehnikad, wah-wah ja phaser-efekti ning kangi kasutamise kitarrimängus uuele tasemele.
pühapäev, 28. juuli 2013
John Weldon Cale
Pühtitsa
 | |||
| Varvara haud |
laupäev, 27. juuli 2013
Laul
Laul pühale imearstile Panteleimonile. Eriti kui keegi haige on http://www.byzmusic.gr/iouliou/27_iouliou/
Thomas-Andreas Põder: Märksõna „armastus“ – entsüklopeediline lühiselgitus teoloogilisest perspektiivist
Armastus on kristliku tegelikkusemõistmise ning individuaalse ja sotsiaalse tegelikkusekujundamise keskne ja ühendav termin. Esimene on teadupärast dogmaatika, teine eetika aineseks. Näiteks nimeka Tartu usuteadlase Ernst Sartoriuse (1757–1859) suur kristluse tervikkäsitlus kannab seetõttu pealkirja „Õpetus pühast armastusest“.
Armastus on tähtsaim kokkuvõttev mõiste kristlikul usul rajaneva elustiili kohta. Armastust nimetatakse Uues Testamendis „täiuslikuks sidemeks“ (Kl 3:14). Armastus on kristlastele suunatud kõlbelise juhendamise keskseks teemaks. Nõnda väljendab armastus seda, millele kristlik elu on suunatud ja mis hõlmab kõiki suhteid. Kristlik elu on mõistetud ebapiisavalt, kui seda kirjeldatakse lihtsalt kuulekusena välisele autoriteedile: Jumala tahte või käskude järgimisena. Kristlik elu ei ole viis, kuidas teenida ära Jumala armastust, vaid on vastus Jumala armastusele.
Inimene kogeb oma elu alati suunatuna sellele, mis teeb tema olukorra täiuslikumaks – lühidalt: heale. Sellest lähtuvalt eelistatakse ja teostatakse erinevaid toimimisvõimalusi. Erinevate ihaldatavate väärtuste paljususes on inimene seejuures alati juba suunatud mingile ülimale heale (Platon, Kant).
Kujunev kristlik mõtlemine mõistab ülimat head Jumalana, oleva loova alusena (Augustinus), ning jõuab, suhestudes Vana Testamendi (k.a apokrüüfse) tarkuskirjanduse ja stoitsistlike motiividega, normatiivse mõisteni inimese elu suunatusest. Ta on määratud leidma oma elu täiuslikkust armastuses Jumala ja ligimese vastu (Thomas, Luther).
See armastus ei ole aga inimese enda kõlbelise väe või aristotelliku vooruse tulemus. Ta ei ole ise oma õnne sepp. Inimene on pimestatud, kuna ei suuda austada Loojat kui ülimat head ja püüab leida elu täiuslikkust mujalt. Taoline olukord saab kogetavaks ka armastuse äraspidistes vormides (pahed, haiglane enesearmastus, sotsiaalne ja ökoloogiline hoolimatus jne).
Seetõttu sõltub armastus päästesündmusest, milles Jumal ületab inimese äraspidise armastuse ja teeb ta armastusvõimeliseks. Käsu kaudu (kümme käsku, armastuse kaksikkäsk) meenutab Jumal inimesele armastust kui tema elu eesmärki ja laseb tal avastada mässituse äraspidise armastuse seostesse. Evangeeliumi kaudu saab inimene usukogemuse osaliseks. Selle sisuks on Looja eneseilmutus Jeesuses Kristuses Püha Vaimu kaudu, mille keskmes on Kristuse ristisurm ja ülestõusmine ja milles saab avalikuks Jumala universaalne päästetahe. Nii kogetakse usus armastavat Jumalat, kes ei ole lakanud armastamast teda mitte-armastavat inimest. Selle armastuse väe kogemine tõmbab inimest enda poole ja annab tema püüdlustele õige suuna. See arusaam leidis jõulise väljenduse 16. sajandi usupuhastuses, mis rõhutas inimese armastuse rajanemist usul. Klassikaliseks metafooriks on kõnelemine puust ja tema viljadest. Nõnda on usk „tegus ja toimekas asi“ (Luther).
Mis tähenduses Jumala armastuse kogemine õigustab Jumala enda mõistmist armastusena, leiab käsitlemist kolmainuõpetuses.
Kristlik elu kui vastus Jumala armastusele on võtnud ajaloos väga erinevaid – ja ka vastandlikke – vorme. Erinevalt on mõistetud seda, milline on armastav suhe mitte-kristlasega, teisiti-uskujaga, uskmatuga; ka seda, kuidas suhtuda poliitilisse võimu, majandusse, meelelahutusse, seksuaalsusse, sporti jne. Konfliktiolukorrad on ajendanud eetilist arutelu ja viinud teoloogilise eetika kui teadusliku distsipliini kujunemisele, mis reflekteerib ja konkretiseerib armastust kõigis kristliku elu suhte- ja toimimisväljades. Asjaolu, et kristlik elu nii isiklikul kui ühiskondlikul tasandil võib olla armastusele ebatruu ja seda valesti mõista, reflekteerib lisaks eetikale ka patuõpetus.
Kristlik jumalateenistus (kitsamas liturgilises tähenduses), nagu ka palve, on Jumala-armastuse keskne väljendus. Nii nagu armastus kaasinimese ja iseenda vastu ei ole väline kohus, vaid Jumala armastusest kütkestatud-olemise väljendus, nii ka jumalateenistus. See on esmajoones sündmus, milles Jumal ja inimesed kohtuvad ja rõõmustavad üksteise üle, milles seetõttu julgetakse väljendada ka muret ja leina, isegi kahtlust ja mõistmatust. Jumalateenistusel saab kogetavaks, mis on täiuslik elu – armastus-osadus Jumala ja üksteisega – ning leiab kinnitust lootus selle igavikulisele kujule. Nii mõistab kristlik usk oma elustiili tervikuna iseenda, kiriku ja ühiskonna armastava kujundamisena kolmainu Jumala kirgliku armastuse väes.
Armastus on tähtsaim kokkuvõttev mõiste kristlikul usul rajaneva elustiili kohta. Armastust nimetatakse Uues Testamendis „täiuslikuks sidemeks“ (Kl 3:14). Armastus on kristlastele suunatud kõlbelise juhendamise keskseks teemaks. Nõnda väljendab armastus seda, millele kristlik elu on suunatud ja mis hõlmab kõiki suhteid. Kristlik elu on mõistetud ebapiisavalt, kui seda kirjeldatakse lihtsalt kuulekusena välisele autoriteedile: Jumala tahte või käskude järgimisena. Kristlik elu ei ole viis, kuidas teenida ära Jumala armastust, vaid on vastus Jumala armastusele.
Inimene kogeb oma elu alati suunatuna sellele, mis teeb tema olukorra täiuslikumaks – lühidalt: heale. Sellest lähtuvalt eelistatakse ja teostatakse erinevaid toimimisvõimalusi. Erinevate ihaldatavate väärtuste paljususes on inimene seejuures alati juba suunatud mingile ülimale heale (Platon, Kant).
Kujunev kristlik mõtlemine mõistab ülimat head Jumalana, oleva loova alusena (Augustinus), ning jõuab, suhestudes Vana Testamendi (k.a apokrüüfse) tarkuskirjanduse ja stoitsistlike motiividega, normatiivse mõisteni inimese elu suunatusest. Ta on määratud leidma oma elu täiuslikkust armastuses Jumala ja ligimese vastu (Thomas, Luther).
See armastus ei ole aga inimese enda kõlbelise väe või aristotelliku vooruse tulemus. Ta ei ole ise oma õnne sepp. Inimene on pimestatud, kuna ei suuda austada Loojat kui ülimat head ja püüab leida elu täiuslikkust mujalt. Taoline olukord saab kogetavaks ka armastuse äraspidistes vormides (pahed, haiglane enesearmastus, sotsiaalne ja ökoloogiline hoolimatus jne).
Seetõttu sõltub armastus päästesündmusest, milles Jumal ületab inimese äraspidise armastuse ja teeb ta armastusvõimeliseks. Käsu kaudu (kümme käsku, armastuse kaksikkäsk) meenutab Jumal inimesele armastust kui tema elu eesmärki ja laseb tal avastada mässituse äraspidise armastuse seostesse. Evangeeliumi kaudu saab inimene usukogemuse osaliseks. Selle sisuks on Looja eneseilmutus Jeesuses Kristuses Püha Vaimu kaudu, mille keskmes on Kristuse ristisurm ja ülestõusmine ja milles saab avalikuks Jumala universaalne päästetahe. Nii kogetakse usus armastavat Jumalat, kes ei ole lakanud armastamast teda mitte-armastavat inimest. Selle armastuse väe kogemine tõmbab inimest enda poole ja annab tema püüdlustele õige suuna. See arusaam leidis jõulise väljenduse 16. sajandi usupuhastuses, mis rõhutas inimese armastuse rajanemist usul. Klassikaliseks metafooriks on kõnelemine puust ja tema viljadest. Nõnda on usk „tegus ja toimekas asi“ (Luther).
Mis tähenduses Jumala armastuse kogemine õigustab Jumala enda mõistmist armastusena, leiab käsitlemist kolmainuõpetuses.
Kristlik elu kui vastus Jumala armastusele on võtnud ajaloos väga erinevaid – ja ka vastandlikke – vorme. Erinevalt on mõistetud seda, milline on armastav suhe mitte-kristlasega, teisiti-uskujaga, uskmatuga; ka seda, kuidas suhtuda poliitilisse võimu, majandusse, meelelahutusse, seksuaalsusse, sporti jne. Konfliktiolukorrad on ajendanud eetilist arutelu ja viinud teoloogilise eetika kui teadusliku distsipliini kujunemisele, mis reflekteerib ja konkretiseerib armastust kõigis kristliku elu suhte- ja toimimisväljades. Asjaolu, et kristlik elu nii isiklikul kui ühiskondlikul tasandil võib olla armastusele ebatruu ja seda valesti mõista, reflekteerib lisaks eetikale ka patuõpetus.
Kristlik jumalateenistus (kitsamas liturgilises tähenduses), nagu ka palve, on Jumala-armastuse keskne väljendus. Nii nagu armastus kaasinimese ja iseenda vastu ei ole väline kohus, vaid Jumala armastusest kütkestatud-olemise väljendus, nii ka jumalateenistus. See on esmajoones sündmus, milles Jumal ja inimesed kohtuvad ja rõõmustavad üksteise üle, milles seetõttu julgetakse väljendada ka muret ja leina, isegi kahtlust ja mõistmatust. Jumalateenistusel saab kogetavaks, mis on täiuslik elu – armastus-osadus Jumala ja üksteisega – ning leiab kinnitust lootus selle igavikulisele kujule. Nii mõistab kristlik usk oma elustiili tervikuna iseenda, kiriku ja ühiskonna armastava kujundamisena kolmainu Jumala kirgliku armastuse väes.
Ei me ette tea
mis elu meil tuua võib, kuid see mis peab tuleb kindlalt kõik http://www.liveleak.com/view?i=48a_1374794382
reede, 26. juuli 2013
Kuldleer
Pühapäeval oli kuldleer. Kohal oli 4 koguduseliiget, kellel möödus 50 aastat leeriõnnistamisest ja üks kellel möödus 55 aastat leeriõnnistamisest. Koguduse koor laulis ka.
Magistrid
Paljud tänavu Tallinna ülikooli sisse astuda soovinud magistritest jätsid oma silmaringi ja eluhoiaku tõttu sedavõrd nigela mulje, et nad tuleks saata tagasi põhikooli, leiab reklaami ja imagoloogia eriala õppejõud Linnar Priimägi.
"Väga palju oli võimetuid ja mis mind kõige rohkem hämmastab (me võtsime ka magistreid vastu) - mõned magistrid tulid niisuguse tasemega vestlusele, et mina ei oleks neid balaureussegi võtnud. Ma oleksin nad uuesti saatnud tagasi üheksandasse klassi selle mõistuse taseme ja eluhoiaku pärast, mis neil oli," rääkis ta.
"Väga palju oli võimetuid ja mis mind kõige rohkem hämmastab (me võtsime ka magistreid vastu) - mõned magistrid tulid niisuguse tasemega vestlusele, et mina ei oleks neid balaureussegi võtnud. Ma oleksin nad uuesti saatnud tagasi üheksandasse klassi selle mõistuse taseme ja eluhoiaku pärast, mis neil oli," rääkis ta.
Suur purjelaev läks põhja
Hispaania rongiõnnetus
Hispaania loodeosas Galicias Santiago de Compostela linna lähistel sai kolmapäeva õhtul kell 20:42 kohaliku aja järgi rongiõnnetuses surma vähemalt 80 inimest ning üle 160 sai vigastada. Rongijuht sõitis 190 kilomeetrit tunnis Santiago de Compostela linna lähedal, kus kiirusepiirang on 80.
Keegi tundmatu sai selle videole.
Keegi tundmatu sai selle videole.
neljapäev, 25. juuli 2013
Orelikontsert
Laupäeval oli väga heal tasemel orelikontsert Vastseliina kirikus. Hardo Kriisa käis mõni nädal tagasi orelit häälestamas ka. Pärast autorallit oli see kontsert nagu i-le punkt. Mängisid Denis Kasparovitsh Tallinnast
Denis Makhanov Nõvalinnast
ja Dina Ilkhina Nõvalinnast
Denis Makhanov Nõvalinnast
ja Dina Ilkhina Nõvalinnast
kolmapäev, 24. juuli 2013
Inglite laul Athose kloostris
Video alguses räägitakse, et üks noormees oli Athose kloostri võõrastemajas ööd ja kuulis öösel laulu. Ta mõtles, et öine jumalateenistus on alanud ja läks selle kiriku ukse taha kust kuulis laulu. Uks oli aga lukus ja ta nägi läbi akna ingleid laulmas Kõigeväelisele. Noormees jooksis oma tuppa, tõi magnetofoni ja lindistas seda laulu. Video teises osas vastab üks vaimulik ajakirjaniku küsimustele, kas selline inglite laul on üldse võimalik.
Anna andeks, kallis.
Vene huumor. Lühidalt: Mees kurdab, et üritas seda takistada ja et auto on osa perekonnast ja vabandab ta ees. Mees kes majast välja tuleb küsib "Kas sa paned auto müüki?" mees vastab "Ei, naine sai load"
teisipäev, 23. juuli 2013
Marte Deborah Dalelv
24-aastane norralanna Marte Deborah Dalelv pandi Dubais abieluvälise seksi eest vangi vahetult pärast seda kui ta teatas enda vägistamisest politseile. Marte avalikustas enda juhtumi lootes, et tõmbab sellega tähelepanu Dubai õigussüsteemile, mida islamiusk nii kaalukalt mõjutab.
Norralanna süüdimõistmine kolmapäeval kutsus esile paljude lääne inimõiguslaste organisatsioonide pahameele. Juhtum toob esile tihti esinevaid pingeid Araabia Ühendemiraatide rahvusvahelise õhkkonna ja õigussüsteemi vahel, mis juhindub paljus islamist.
Naine ütles, et põgenes hotelli fuajeesse ja palus kutsuda politsei. Hotelli personal küsis Dalelvilt, kas ta on ikka kindel, et tahab asjasse segada politsei. "Muidugi tahan ma helistada politseisse, see on minu kodumaal normaalne reaktsioon," ütles ta.
Marte Deborah Dalelv töötas alates 2011. aastast sisekujundajana Kataris. Tema jutu järgi vägistas teda märtsis kolleeg, kui Marte Deborah Dalelv oli ärikohtumisel Dubais.
Norralanna ütles, et talle tehti arstlik läbivaatus, et vägistamist tõestada. Samuti pidi naine andma vereproovi alkoholijoobe kontrolliks. Selliseid alkoholiteste tehakse väidetavate ründamiste ja teiste juhtumiste puhul Araabia Ühendemiraatides sageli. Alkoholi müüakse laialdaselt üle kogu Dubai, kuid avalikult joobes olemine võib kaasa tuua trahvid.
Dalelv peeti kinni neli päeva pärast vägistamist süüdistatuna abieluvälises seksis, mis on Araabia Ühendemiraatides seadusevastane. Väidetavale vägistajale määrati 13 kuu pikkune vangistus abieluvälise vahekorra ja alkoholi tarbimise eest. Norra diplomaatide abiga vabastati naine pärast nelja arestimajas veedetud päeva ning hetkel viibib ta Dubais Norra meremeeste keskuses.
Valge mitteusklik naine on araabia mõistes vääritu olend. Kui näiteks Norras vägistatakse moslemist naine, siis lihtsalt selle omakesed tapaksid selle mehe ja ka vägistatud naise ära. Araabiamaades on nii et kui eurooplanna käib riides nii, nagu keskmine eurooplanna ikka suvel käib, siis araabia meeste jaoks on ta kergete elukommetega ja teda võib vabalt jõuga võtta.
Rootsis seda uudist ei olevat avaldatud. Rootsis ei ole poliit-korrektne kirjutada halbu uudiseid moslemitest. Moslemid suruvad Rootsis peale oma kombeid ka rootslastele, näiteks on keelanud ka rootslastel süüa teatud toite koolisööklas, hooldekodudes jne.
Täna teatati, et Dubai valitseja šeik Mohammed bin Rashid al-Maktoum andis armu 24-aastasele norralannale Marte Deborah Dalelvile. Armu saab anda vaid süüdlasele.
Norralanna süüdimõistmine kolmapäeval kutsus esile paljude lääne inimõiguslaste organisatsioonide pahameele. Juhtum toob esile tihti esinevaid pingeid Araabia Ühendemiraatide rahvusvahelise õhkkonna ja õigussüsteemi vahel, mis juhindub paljus islamist.
Naine ütles, et põgenes hotelli fuajeesse ja palus kutsuda politsei. Hotelli personal küsis Dalelvilt, kas ta on ikka kindel, et tahab asjasse segada politsei. "Muidugi tahan ma helistada politseisse, see on minu kodumaal normaalne reaktsioon," ütles ta.
Marte Deborah Dalelv töötas alates 2011. aastast sisekujundajana Kataris. Tema jutu järgi vägistas teda märtsis kolleeg, kui Marte Deborah Dalelv oli ärikohtumisel Dubais.
Norralanna ütles, et talle tehti arstlik läbivaatus, et vägistamist tõestada. Samuti pidi naine andma vereproovi alkoholijoobe kontrolliks. Selliseid alkoholiteste tehakse väidetavate ründamiste ja teiste juhtumiste puhul Araabia Ühendemiraatides sageli. Alkoholi müüakse laialdaselt üle kogu Dubai, kuid avalikult joobes olemine võib kaasa tuua trahvid.
Dalelv peeti kinni neli päeva pärast vägistamist süüdistatuna abieluvälises seksis, mis on Araabia Ühendemiraatides seadusevastane. Väidetavale vägistajale määrati 13 kuu pikkune vangistus abieluvälise vahekorra ja alkoholi tarbimise eest. Norra diplomaatide abiga vabastati naine pärast nelja arestimajas veedetud päeva ning hetkel viibib ta Dubais Norra meremeeste keskuses.
Valge mitteusklik naine on araabia mõistes vääritu olend. Kui näiteks Norras vägistatakse moslemist naine, siis lihtsalt selle omakesed tapaksid selle mehe ja ka vägistatud naise ära. Araabiamaades on nii et kui eurooplanna käib riides nii, nagu keskmine eurooplanna ikka suvel käib, siis araabia meeste jaoks on ta kergete elukommetega ja teda võib vabalt jõuga võtta.
Rootsis seda uudist ei olevat avaldatud. Rootsis ei ole poliit-korrektne kirjutada halbu uudiseid moslemitest. Moslemid suruvad Rootsis peale oma kombeid ka rootslastele, näiteks on keelanud ka rootslastel süüa teatud toite koolisööklas, hooldekodudes jne.
Täna teatati, et Dubai valitseja šeik Mohammed bin Rashid al-Maktoum andis armu 24-aastasele norralannale Marte Deborah Dalelvile. Armu saab anda vaid süüdlasele.
Toomas Paul: Tasakaal – see on elu alus
"Negatiivne" võib mõnes kontekstis olla positiivsest etem - kui öeldakse, et su HIV-test oli positiivne, ei maksa rõõmustada. Samamoodi on ka vähkkasvaja progresseerumise ja regressiooniga.
Tagasiside on süsteemi väljundi toime tema sisendile. Negatiivse tagasiside puhul mõjub väljundi suurenemine sisendit vähendavalt. See võimaldab süsteemil tasakaalustuda.
Negatiivne tagasiside on homöostaasi aluseks - töötab efektile vastu ja stabiliseerib süsteemi. Näitlikustamiseks sobib küttekeha termostaat: niipea kui temperatuur tuntavalt tõuseb, lülitatakse küte välja, ning võetakse uuesti kasutusele alles siis, kui temperatuur langeb allapoole teatud taset.
Positiivne tagasiside
Positiivse tagasiside korral mõjub väljundi suurenemine sisendit suurendavalt. See destabiliseerib süsteemi, viies ta autokatalüütilisele kasvule. Börsimulli puhul investorid ostavad aktsiaid, sest ka teised ostavad, ja hind kerkib lakke. Kuni mull lõhkeb. Positiivne tagasiside on nagu lõhkuma läinud hobune.
Börsil mängivad meist vähesed, aga elektrit kasutavad paljud. Kogu tänavuse aasta on inimeste meeled ja meedia tegelnud parima elektripaketi valimisega. Paraku - tarbijate võimalus valida pesupesemiseks, elektriauto aku laadimiseks jne võimalikult soodsa elektritariifiga aeg tähendab tegelikkuses, et kasutajad suudavad tekitada tippkoormusi kiiremini, kui elektrijaamad generaatorite käivitamisega reageerida jõuavad.
Positiivne tagasiside toimib ka meditsiinis - raviks rakendatavad meetmed annavad suurepäraseid tulemusi ja hoog aina kasvab. Mida rikkam riik, seda võimatum on pidada piiri.
2004. aastal kulutati USAs ravile 12-14% sisemajanduse kogutoodangust. Soomes oli see näitaja 7-8%, Eestis eri andmetel 5,6 -6,2% SKTst. Riikide võimalused on erinevad - tervishoiukulud moodustasid Rootsis inimese kohta u 2000 €, Hispaanias 1200 €, ent Eestis vaid 300 € aastas.
Teadlased on vankumatult optimistlikud - küll kõigile (veel) esinevatele tõbedele leitakse rohi. Kehvad geenid vahetatakse välja. Jne. Ees terendab personaalne meditsiin.
Praegu pidurdavad progressi vaid juriidilised probleemid, mis tulevad mütoloogilisest moraalist.
Meie kehas pesitsevad mikroorganismid elavad vastastikust kasu saades, sümbioosis peremeesorganismiga. Aga on ka immigrante. Pärast pahade pisikute avastamist kuulutas hügieen batsillidele, nagu neid nimetati, totaalse sõja, mis on olnud edukas - tänu paremale hügieenile ning antibiootikumide ja vaktsiinide leiutamisele on inimeste keskmine eluiga viimase saja aasta jooksul pikenenud 27 aasta võrra.
See on alles algus
Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudi ning Tallinna Ülikooli vaimse tervise professor Airi Värnik kinnitab: "Lähen isegi nii kaugele, et väidan: paljud muutused meie kehas toimuvad sellepärast, et vananemine on kombeks. Meie rakud kuulavad meie mõtteid kogu aeg pealt, mis omakorda muudavad meie rakke. Kui usume sisendusi, et (eel)pensionieast alates on vaja kõiges tagasi tõmbuda, saavadki võitu lootusetus, haigused ja hääbumine... Laheda krambivaba meele ja tervislike eluviisidega on võimalik vananemist kümneid aastaid edasi lükata. Algmaterjali heaperemehelikult kasutades võiks inimene elada keskmiselt 130aastaseks" (ML, 27.11. 2012, "Vananemise tarkus"). Super!
Võit looduslike vaenlaste üle ei tähenda ainult indiviidide eluea pikenemist, vaid ka inimindiviidide absoluutarvu kasvu. Kümme tuhat aastat tagasi elas planeedil Maa viis miljonit inimest, 1805. a üks miljard. ÜRO andmetel jõudis elanike arv 7 miljardini 2011. a oktoobris. Vastavalt kõige uuemale statistilisele analüüsile võib see arv jõuda aastaks 2100 kuni 11 miljardini. See tähendab 800 miljonit inimest enam kui 2011. a prognoositud. Aafrika elanike arv on praegu 1,1 miljardit, aastaks 2100 hinnatakse see neljakordseks ehk 4,2 miljardit.
Egiptuse, Liibüa, Maroko ja Tuneesia eeslinnad on viimase 20 aastaga paisunud kaks korda suuremaks. 2050. a elab Aafrika linnades kolm korda rohkem inimesi ehk 60% kontinendi asukatest. "Inimesed otsivad paremat tulevikku ning nende arvates pakuvad seda linnad," selgitas ÜRO esindaja Joan Clos.
Kes tohib neile keelata soovi kultuursel kombel elada? Parim on see, mis toob võimalikult palju kasu võimalikult paljudele inimestele, kusjuures see kasu ehk õnn peab olema jaotatud võimalikult võrdselt.
Kui rebane kulutaks saagi püüdmisele pikema aja jooksul rohkem energiat, kui ta püütud saagi seedimisest saab, siis teda kauaks ei oleks. Rooma impeeriumiga ning maiade ja inkade tsivilisatsiooniga läkski nõnda.
Uusajal olukord muutus, sest inimkond võttis "looduselt armuande ootamata" kasutusele fossiilkütused. Sai võimalikuks üks moraali triumfe - loobumine orjapidamisest, mis oli sinnamaani olnud majanduse olulisim energiasisend. Majandusteadlane Kaupo Vipp on välja arvutanud, et praegu tarbib keskmine kodanik arenenud riikides energiat kogustes, mis võrdub 147 inimese füüsilise tööga. Orjandusliku ajastu mõistes töötab meist igaühe heaks ööpäev läbi ligi sada viiskümmend orja.
GULAGi laagrid ei kadunud võimu leebemaks muutumise tõttu, vaid olematu kasuteguri pärast. Sunnitööliste kätte ei saanud usaldada kirkast keerukamaid masinaid. Vangide ülalpidamine läks kole kalliks.
Meie kasutatavast energiast moodustavad taastumatud fossiilkütused ligi 90%. Supleme naftas, tarbides 12 miljardit liitrit päevas. Nafta abil suutsime end tõsta väljapoole loodusseaduste haardeulatust. Erinevalt kõigist teistest elusolendeist kulutame oma toidu hankimiseks nüüd sadu kordi rohkem energiat, kui hangitud toidust lõpuks saame.
Arenenud riikides kulub ühe kalori toiduenergia kasvatamiseks teravilja puhul kaheksa kalorit fossiilkütuste energiat, sealiha puhul koguni 400 kalorit. Ent näljasurma asemel võitlevad paljud hoopis kasvava kehakaaluga.
Üleminek kolmeväljasüsteemis maaharimiselt põllumajanduslikule suurtootmisele sai võimalikuks tänu naftale. Härja asendas traktor, sõnniku kunstväetis jms. Üks energiamahukaim, 98% ulatuses naftale toetuv ilming on nüüdisajal toidu, toorme, kaupade ja inimeste massiline transport üle kogu planeedi. Kontsentreerumine, mis algas tööstusmaade linnastumisega, jätkub globaalses ulatuses.
Sügavad muutused
2030. aastaks kasvab linnastunud regioonide pindala vähemalt 1,2 miljoni ruutkilomeetri võrra, kahekordistudes XXI sajandi algusega võrreldes. Urbaniseerunud piirkondades hakkab elama viis miljardit inimest. Protsess peegeldab sügavamaid muutusi - linnade pindala kasvab ligi kaks korda kiiremini kui inimkonna populatsioon.
Kui värskele leivatainale või viinamarjamahlale lisada pärmseeni, hakkavad nad kiirelt vohama. Taignas resp. mahlas sisalduvate toitainete ohjeldamatule õgimisele järgneb populatsiooni plahvatuslik kasv, mis õige pea, taina puhul mõne tunni ja mahla puhul paari nädala järel, maltuslikku kriitilisse punkti jõuab, omaenda ainevahetusjääkide - süsihappegaasi (mis tekitabki need mullikesed, mis tainast kergitavad ja šampanjale vurtsu annavad) ja alkoholi - kätte surres.
Pärmseened annavad inimestele maitsva leiva ja veini. Kuid inimkond ise?
Inimene võib uskuda, et tema kohta ei kehti termodünaamika seadused. Ja nii see ongi. Seniks kuniks.
Tagasiside on süsteemi väljundi toime tema sisendile. Negatiivse tagasiside puhul mõjub väljundi suurenemine sisendit vähendavalt. See võimaldab süsteemil tasakaalustuda.
Negatiivne tagasiside on homöostaasi aluseks - töötab efektile vastu ja stabiliseerib süsteemi. Näitlikustamiseks sobib küttekeha termostaat: niipea kui temperatuur tuntavalt tõuseb, lülitatakse küte välja, ning võetakse uuesti kasutusele alles siis, kui temperatuur langeb allapoole teatud taset.
Positiivne tagasiside
Positiivse tagasiside korral mõjub väljundi suurenemine sisendit suurendavalt. See destabiliseerib süsteemi, viies ta autokatalüütilisele kasvule. Börsimulli puhul investorid ostavad aktsiaid, sest ka teised ostavad, ja hind kerkib lakke. Kuni mull lõhkeb. Positiivne tagasiside on nagu lõhkuma läinud hobune.
Börsil mängivad meist vähesed, aga elektrit kasutavad paljud. Kogu tänavuse aasta on inimeste meeled ja meedia tegelnud parima elektripaketi valimisega. Paraku - tarbijate võimalus valida pesupesemiseks, elektriauto aku laadimiseks jne võimalikult soodsa elektritariifiga aeg tähendab tegelikkuses, et kasutajad suudavad tekitada tippkoormusi kiiremini, kui elektrijaamad generaatorite käivitamisega reageerida jõuavad.
Positiivne tagasiside toimib ka meditsiinis - raviks rakendatavad meetmed annavad suurepäraseid tulemusi ja hoog aina kasvab. Mida rikkam riik, seda võimatum on pidada piiri.
2004. aastal kulutati USAs ravile 12-14% sisemajanduse kogutoodangust. Soomes oli see näitaja 7-8%, Eestis eri andmetel 5,6 -6,2% SKTst. Riikide võimalused on erinevad - tervishoiukulud moodustasid Rootsis inimese kohta u 2000 €, Hispaanias 1200 €, ent Eestis vaid 300 € aastas.
Teadlased on vankumatult optimistlikud - küll kõigile (veel) esinevatele tõbedele leitakse rohi. Kehvad geenid vahetatakse välja. Jne. Ees terendab personaalne meditsiin.
Praegu pidurdavad progressi vaid juriidilised probleemid, mis tulevad mütoloogilisest moraalist.
Meie kehas pesitsevad mikroorganismid elavad vastastikust kasu saades, sümbioosis peremeesorganismiga. Aga on ka immigrante. Pärast pahade pisikute avastamist kuulutas hügieen batsillidele, nagu neid nimetati, totaalse sõja, mis on olnud edukas - tänu paremale hügieenile ning antibiootikumide ja vaktsiinide leiutamisele on inimeste keskmine eluiga viimase saja aasta jooksul pikenenud 27 aasta võrra.
See on alles algus
Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudi ning Tallinna Ülikooli vaimse tervise professor Airi Värnik kinnitab: "Lähen isegi nii kaugele, et väidan: paljud muutused meie kehas toimuvad sellepärast, et vananemine on kombeks. Meie rakud kuulavad meie mõtteid kogu aeg pealt, mis omakorda muudavad meie rakke. Kui usume sisendusi, et (eel)pensionieast alates on vaja kõiges tagasi tõmbuda, saavadki võitu lootusetus, haigused ja hääbumine... Laheda krambivaba meele ja tervislike eluviisidega on võimalik vananemist kümneid aastaid edasi lükata. Algmaterjali heaperemehelikult kasutades võiks inimene elada keskmiselt 130aastaseks" (ML, 27.11. 2012, "Vananemise tarkus"). Super!
Võit looduslike vaenlaste üle ei tähenda ainult indiviidide eluea pikenemist, vaid ka inimindiviidide absoluutarvu kasvu. Kümme tuhat aastat tagasi elas planeedil Maa viis miljonit inimest, 1805. a üks miljard. ÜRO andmetel jõudis elanike arv 7 miljardini 2011. a oktoobris. Vastavalt kõige uuemale statistilisele analüüsile võib see arv jõuda aastaks 2100 kuni 11 miljardini. See tähendab 800 miljonit inimest enam kui 2011. a prognoositud. Aafrika elanike arv on praegu 1,1 miljardit, aastaks 2100 hinnatakse see neljakordseks ehk 4,2 miljardit.
Egiptuse, Liibüa, Maroko ja Tuneesia eeslinnad on viimase 20 aastaga paisunud kaks korda suuremaks. 2050. a elab Aafrika linnades kolm korda rohkem inimesi ehk 60% kontinendi asukatest. "Inimesed otsivad paremat tulevikku ning nende arvates pakuvad seda linnad," selgitas ÜRO esindaja Joan Clos.
Kes tohib neile keelata soovi kultuursel kombel elada? Parim on see, mis toob võimalikult palju kasu võimalikult paljudele inimestele, kusjuures see kasu ehk õnn peab olema jaotatud võimalikult võrdselt.
Kui rebane kulutaks saagi püüdmisele pikema aja jooksul rohkem energiat, kui ta püütud saagi seedimisest saab, siis teda kauaks ei oleks. Rooma impeeriumiga ning maiade ja inkade tsivilisatsiooniga läkski nõnda.
Uusajal olukord muutus, sest inimkond võttis "looduselt armuande ootamata" kasutusele fossiilkütused. Sai võimalikuks üks moraali triumfe - loobumine orjapidamisest, mis oli sinnamaani olnud majanduse olulisim energiasisend. Majandusteadlane Kaupo Vipp on välja arvutanud, et praegu tarbib keskmine kodanik arenenud riikides energiat kogustes, mis võrdub 147 inimese füüsilise tööga. Orjandusliku ajastu mõistes töötab meist igaühe heaks ööpäev läbi ligi sada viiskümmend orja.
GULAGi laagrid ei kadunud võimu leebemaks muutumise tõttu, vaid olematu kasuteguri pärast. Sunnitööliste kätte ei saanud usaldada kirkast keerukamaid masinaid. Vangide ülalpidamine läks kole kalliks.
Meie kasutatavast energiast moodustavad taastumatud fossiilkütused ligi 90%. Supleme naftas, tarbides 12 miljardit liitrit päevas. Nafta abil suutsime end tõsta väljapoole loodusseaduste haardeulatust. Erinevalt kõigist teistest elusolendeist kulutame oma toidu hankimiseks nüüd sadu kordi rohkem energiat, kui hangitud toidust lõpuks saame.
Arenenud riikides kulub ühe kalori toiduenergia kasvatamiseks teravilja puhul kaheksa kalorit fossiilkütuste energiat, sealiha puhul koguni 400 kalorit. Ent näljasurma asemel võitlevad paljud hoopis kasvava kehakaaluga.
Üleminek kolmeväljasüsteemis maaharimiselt põllumajanduslikule suurtootmisele sai võimalikuks tänu naftale. Härja asendas traktor, sõnniku kunstväetis jms. Üks energiamahukaim, 98% ulatuses naftale toetuv ilming on nüüdisajal toidu, toorme, kaupade ja inimeste massiline transport üle kogu planeedi. Kontsentreerumine, mis algas tööstusmaade linnastumisega, jätkub globaalses ulatuses.
Sügavad muutused
2030. aastaks kasvab linnastunud regioonide pindala vähemalt 1,2 miljoni ruutkilomeetri võrra, kahekordistudes XXI sajandi algusega võrreldes. Urbaniseerunud piirkondades hakkab elama viis miljardit inimest. Protsess peegeldab sügavamaid muutusi - linnade pindala kasvab ligi kaks korda kiiremini kui inimkonna populatsioon.
Kui värskele leivatainale või viinamarjamahlale lisada pärmseeni, hakkavad nad kiirelt vohama. Taignas resp. mahlas sisalduvate toitainete ohjeldamatule õgimisele järgneb populatsiooni plahvatuslik kasv, mis õige pea, taina puhul mõne tunni ja mahla puhul paari nädala järel, maltuslikku kriitilisse punkti jõuab, omaenda ainevahetusjääkide - süsihappegaasi (mis tekitabki need mullikesed, mis tainast kergitavad ja šampanjale vurtsu annavad) ja alkoholi - kätte surres.
Pärmseened annavad inimestele maitsva leiva ja veini. Kuid inimkond ise?
Inimene võib uskuda, et tema kohta ei kehti termodünaamika seadused. Ja nii see ongi. Seniks kuniks.
Roland Karo: Jumalast ja … romantikast
Sissejuhatuseks
Käesoleva, mõni aeg tagasi Roomas peetud loengule toetuva artikli ajendiks on küsimus, mille on konkreetsena püstitanud Tom Oord. Oma raamatu Science of Love (2004) esimeses peatükis uurib ta erinevates religioossetes traditsioonides kasutatavaid keelelisi mustreid ning osutab armastusele viitavate väljenduste silmapaistvalt sagedasele esinemisele neis. Ta märgib: „Uudishimulikus inimeses peaks see tõik küsimusi tekitama. Miks ikkagi?“ (Oord 2004, 10) Tõepoolest, miks? Kristluse puhul, milles defineerime Jumalat 1Jh 4:8 jälgedes armastuse kaudu, pole see ehk üllatav. Kuid kuidas jääb teiste religioonidega? Liiatigi – ka kristluse puhul pole siiski päris selge, millest Jumala seostamine just nimelt armastusega.
Vastuses neile küsimustele läheb Oord traditsioonilist rada, defineerides religioossetes kontekstides kohatava armastuse nii, et vähimgi viide romantilisele või kirglikule kiindumusele on juba eos välistatud. Taustaks on siin tõsiasi, et Uue Testamendi kasutatavad sõnad armastuse märkimiseks – agape ja philia – ei haara (tingimata) armastuse eros-komponenti. Siiski, olles oma uurimistöö raames pikemalt tegelnud neuropsühholoogiliste seoste kaardistamisega ekstaatilis-religioossete seisundite ja inimliku seksuaalsuse vahel, arvan, et adekvaatne vastus Oordi küsimusele on üksiti nii keerukam kui ka intrigeerivam.
Näiteks võime küsida: kui armastuse-kõne on religioonides sedavõrd kandev, nagu Oord osutab, ning kui kogu see armastuse-kõne on mitte-erootilist laadi, siis miks on religioossed traditsioonid sedavõrd altid seksuaalsust reglementeerima? Millest näiteks neitsilikkuse-ülistus (ja sellega kaasnevad lihasuretus- jms praktikad) kristluses? Otse öeldes: miks peaks kirikule sedavõrd korda minema, kes, kellega ja kus ühte heidab? Nendele küsimustele vastamisel on kasu armastuse evolutsioonilise tausta tundmisest.
Ema-lapse side, romantiline armastus ja spirituaalsus
Ehkki mõiste „religioon“ täpne algupära on tänase päevani mõnevõrra ebaselge, on siiski üsna kindel, et see viitab kokku või ühte sidumisele (ld religare – „kinni siduma“, s.o religioon kui side inimeste ja Jumala vahel). See side võib võtta küllaltki erinevaid, eraldi pikemat analüüsi väärivaid vorme. Olgu siinkohal üksnes märgitud, et see võib olla väga personaalne nagu näiteks vanema-lapse analoogias (Jumal kui meie taevane isa või ema), kuid ka sügavalt abstraktne (Jumal kui universumit ühendav, ühte siduv printsiip). Praegu aga vaadelgem, kuidas niisuguse sideme aluseks olev afektiivne kiindumus evolutsiooniliselt esile kerkis.
Üldiselt valitseb teemaga kursis olevate teadlaste vahel üksmeel, et kõik need afektiivse kiindumuse vormid, mida on tavaks tähistada mõistega „armastus“, on evolutsioonilises mõttes saadud ema-lapse sidemest. Näiteks Lisa Diamond käsitleb täiskasvanute vahelist paarisidet eksaptatsioonina – mingi teise (antud juhul ema-lapse sidet vahendava) funktsiooni kontekstis esile kerkinud bioloogilise „aparaadi“ n-ö uuskasutusena (Diamond 2004, 117). Dario Maestripieri sõnadega: uued asjad ei teki loodusliku valiku käigus „nullist“. Pigem kujutavad need enesest „tuunitud“ variante juba olemasolevast. Nii oli meie primaatidest eelkäijail juba olemas hästi toimiv ema-lapse afektiivne side. Seejärel „tuunis“ looduslik valik seda nii, et see võimaldas siduda omavahel kokku ka täiskasvanuid. Nii pole ime, et paljud neuraalsed võrgustikud ja neurokemikaalid, mille osalust on täheldatud ema ja lapse vahelise kiindumuse juures (nt oksütotsiin, endogeensed opioidid), on aktiivsed ka täiskasvanute vahelise romantilise armastuse puhul (Maestripieri 2012).
Kui küsida, kuidas täpsemalt Maestripieri poolt mainitud „tuunimine“ toimuda võis, siis on paslik meenutada kolmeosalist mudelit, mille 2006. aastal pakkusid välja Helen Fisher, Arthur Aron ja Lucy Brown. Nad väidavad, et see õnnestav ja eufooriline „miski“, mida me inimestena tunneme romantilise armastuse nimetuse all, on evolutsioonilises mõttes süntees kolmest omavahel seotud, kuid siiski erinevast süsteemist. Need on – asja tuuma edasi anda püüdvas tõlkes –: (a) sugutung (ingl sex drive), (b) lummus (ingl courtship attraction) ja (c) kiindumus (ingl partner attachment). Need kolm süsteemi toetuvad erinevatele neuraalsetele võrgustikele ja keemilistele alustele. Nii sõltub näiteks sugutung eelkõige testosterooni ja östrogeenide omavahelisest suhtest organismis, samas kui lummus, mida tuntakse romantilise partneri läheduses, toetub paljuski dopamiinile. Sügav kiindumus, mis paari ühte seob, korreleerub aga hoopis oksütotsiini mõjuga (Fisher, Aron ja Brown 2006).
Näib niisiis, et see, mida me inimestena tunneme romantilise armastusena, kujutab enesest omapärast „kokteili“, mis sulandab kokku evolutsiooniliselt igivana sugutungi, vähemalt kahepaikseteni tagasi mineva lummuse-fenomeni (selle tunnusteks on [k.a inimese puhul] ülienergilisus, pidev, peaaegu kompulsiivne tähelepanu ihaldatud partneri suhtes, kiindumust väljendavad žestid, partneri „valvamine“ teiste potentsiaalsete romantiliste kandidaatide suhtes jne – täpsemalt vt Fisher, Aron ja Brown 2006) ja algselt ema-lapse suhte kontekstis välja arenenud afektiivse kiindumuse. Viimase tunnusteks romantilise suhte puhul on teinekord eneseohverduseni minev empaatia, kusjuures tunnuslik on, et vajadus emotsionaalse läheduse järele on tugevam kui sugutung (Fisher, Aron ja Brown 2006, 2173). Võib seega öelda, et seosed romantilise armastuse ja seksuaalsuse vahel on märksa keerukamad ja nüansseeritumad kui enamasti arvatakse. Näiteks on juba mainitud Lisa Diamond käsitlenud juhtumeid, kus heteroseksuaalse orientatsiooniga isikud on armunud (romantilises mõttes) endaga samasoolistesse inimestesse (Diamond 2004, 117–118). Vähem dramaatiliselt: romantilise armastuse seos ema-lapse kiindumusega väljendub ka viisis, kuidas armastajad teineteist „nunnutavad“.
Liikugem siit nüüd religioossetes kontekstides täheldatavate armastuse väljendusvormide juurde. Sedavõrd, kuivõrd religioonide tuumaks on ühte sidumine (ingl bonding, vrd ld religare), ja niivõrd, kuivõrd kõik inimlikud afektiivse kiindumuse vormid on alguse saanud ema-lapse sidemest, ei peaks olema eriline üllatus, et näiteks kristlased on läbi sajandite kasutanud Jumalaga suhestumiseks vanema-lapse metafoore. Teisiti öeldes on spirituaalne side Jumalaga evolutsioonilises mõttes käsitletav eksaptatsioonina samas tähenduses nagu romantiline armastus. Tegelikult valitseb asjatundjate hulgas märgatav üksmeel ses osas, et spirituaalseis kontekstides ja religioosses elus avalduvad armastuse vormid kujutavad endast „tuunitud“ variante isikutevahelise kiindumuse väljendustest (nt Beauregard ja Paquette 2006). Nii osutavad Jeff Saver ja John Rabin oma kuulsas limbilise markeri teoorias asjaolule, et armastust, mida inimene tunneb Jumala vastu, vahendavad neuroloogilisel tasandil laias laastus needsamad närvivõrgustikud, mis on aktiivsed ka näiteks uhke papa armastuse puhul oma esimesed sammud teinud võsukese vastu. Tõsi, armastuse objekt on väga erinev ja detailides erineb kindlasti ka asjaga seotud neuraalne aparaat. Kuid üldine ajutalitluse „muster“ on laias laastus seesama (Saver ja Rabin 1997).
Evolutsioonilise „näitelava“ seisukohalt võiks eelkõneldu valgel kujutleda niisiis umbes järgmist stsenaariumi. Esmalt astub „lavale“ ema-lapse side. Teises etapis „tuunib“ looduslik valik seda kohastumust nii, et tulemuseks on täiskasvanute-vaheline afektiivne side ja kiindumus. Kolmandas etapis „tuunitakse“ saadud interpersonaalse kiindumuse vorme veelkord. Selle tulemuseks on inimlik võime kiinduda abstraktsetesse ideedesse ja ideaalolendeisse. Selle üle, kas viimatinimetatud arenguid saab pidada kohastumuseks, käib vaidlus, oluline on lihtsalt märgata, et nii romantiline kui ka spirituaalne kiindumus lähtuvad evolutsiooniliselt ühistest „juurtest“. Huvitavam ja ka omajagu intrigeeriv küsimus on seejuures, kuidas nood kaks omavahel seostuvad. Sellest nüüd juttu teemegi.
Romantikast jumalikustamiseni
Nagu öeldud, on spetsialistid üldiselt konsensusel ses osas, et kõik afektiivse kiindumuse vormid on saadud ema-lapse sidemest. Sellega konsensus aga ka lõpeb. Kohe, kui jutt läheb konkreetsemaks, satume vastakuti mitmesuguste kurioosumitega. Üheks neist on romantilise armastuse teatav kummastav, kuid seejuures väga tüüpiline ja universaalne joon – romantilise partneri idealiseerimine. Armunud tajuvad oma armastatut unikaalse ja numinoossena. Fisheri ja ta kolleegide sõnu kasutades – armastatu häid külgi suurendatakse kosmiliste mõõtmeteni, tema puudusi ei märgata. Armastatu lähedus muudab armunu ülienergiliseks, peaaegu ekstaatiliseks; tuntakse sügavat empaatiat (Fisher, Aron ja Brown 2006, 2175). Kõik need reaktsioonid oleksid evolutsioonilises plaanis arusaadavad, kui need jääksid pikemalt kestma. Aga ei jää. Sõltuvalt sellest, milliseid tunnuseid täpsemalt uuritakse, kestab romantilise armastuse „kuum faas“ kuni kolm aastat, tavapärane on aga 6–18 kuud. Sellele perioodile järgneb illusioonide purunemine, mõistetakse, et tegelikult ei ole armastatu sugugi selline, nagu algses tundelõõmas tajuti. Kui selle, tugevasti dopamiini mõjule toetuva eufoorilise faasi lõppemise ajaks pole paar leidnud oma suhtele „maisemat“ ja stabiilsemat alust, siis jookseb see enamasti karile.
Viimane tõsiasi on mitmeti huvipakkuv. Esmalt, puhtevolutsioonilisest vaatekohast ei näi kalduvusel partnerit idealiseerida ja jumalikustada olevat mingit tõsiseltvõetavat põhjendust. Kui romantiline kiindumus on adaptiivne – nagu näib argimõistuslikult asjakohane eeldada –, siis peaks see aitama partneritel luua püsiva ja teineteise tegelikele väärtustele tugineva püsiva liidu. Näiteks ema-lapse armastuse puhul armastab ema oma beebit just sellisena, nagu ta on, mitte mingit müütilist ideaali (tõsi, ka emad idealiseerivad oma lapsi, aga see ei takista neil – erinevalt romantilises armastuses toimuvast – lapse tegelike vajaduste mõistmist ega vastavat, adekvaatset tegutsemist). Ent romantilises armastuses pole realistlikel ootustel ja ratsionaalsusel kohta. Pigem sarnaneb see narkouimaga. Armutakse ülepeakaela teise isiku idealiseeritud, dopamiini ja endogeensete opioidide najal „üles köetud“ poolingellikku versiooni.
Veelkord rõhutades, seesugune idealiseerimine ja jumalikustamine oleks evolutsiooniliselt igati ootuspärane, kui see jääks püsima. Fisher ja kolleegid osutavad täiesti asjakohaselt, et sugutung kujutab enesest motivatsioonisüsteemi, mis tõukab indiviidi otsima seksuaalseid kontakte. Armastuse teine peakomponent – lummus – aitab keskendada selle tungi ühele konkreetsele partnerile. Selles skeemis oleks partneri idealiseerimine vägagi kohastumuslik. Aga taas: see selgitus toimiks ainult juhul, kui läbi romantilise armastuse tekkinud suhe jääks kestma piisavalt kauaks, et kasvatada järeltulijad ka siis, kui nad elus juba ise hakkama saavad. Ja nii see inimeste puhul (erinevalt mitmetest teistest liikidest, kelle puhul siinses tekstis lummuseks nimetatud fenomen ilmneb) ilmselgelt pole. Tegelikkuses on romantilistel paaridel tihti väga suuri raskusi esialgsete „armuleekide“ jahtumisega kohanemisel. Seda näitab ka abielude statistika – väga suur hulk neist lahutatakse esimese kolme aasta jooksul. See, nagu öeldud, on ühtlasi ka romantilise armastuse keskmine best before.
Niisiis, kuidas peaksime eelkõneldut mõistma? Mis evolutsiooniline taust võiks olla kalduvusel romantilist partnerit jumalikustada? Miks peaks evolutsioon tolereerima kalduvust, mis jääb kahe isiku vahelise, tegelikele (vs idealiseeritud) omadustele toetuva kiindumuse teele ette? Üks võimalikke vastuseid on, et seesugune idealiseerimine ja jumalikustamine osutab kahe erineva kiindumusviisi – romantilise ja spirituaalse – psühhobioloogilisele segunemisele. Teisiti öeldes, midagi loomuldasa spirituaalset n-ö investeeritakse (Jumala asemel) teise inimesse. Kui nii, siis võib romantilist armastust sõna otseses mõttes näha üleminekuseisundina tavaliste ja teisenenud teadvusseisundite vahel – nagu on pakkunud ka Ameerika radioloog ja spirituaalsuse-teoreetik Andrew Newberg kolleegidega (d’Aquili ja Newberg 2000). Sest romantiline kiindumus hõlmab numinoosse Teise jumalikustamist. Enam või vähem sõna-sõnalises tähenduses kaasneb romantilise armastusega millegi tõepoolest jumaliku kogemine inimliku Teise kaudu.
Romantiline armastus ja religioosne kogemus
Selgitamaks, mida ma eelöelduga mõtlen, tuleb alustada veidi kaugemalt – sõna „romantika“ etümoloogiast. Väga lühidalt öeldes tähendab see sõna „lugu“. Etymonline.com märgib, et algselt viitab „romantika“ dramaatilistele, sageli värsivormis lugudele kangelaste ning rüütlite seiklustest. Konkreetsemalt armastusega seostus see mõiste alles 17. sajandi paiku ja tõenäoliselt seetõttu, et rüütlilood keskendusid tihti kuramaaži ümber. Niisiis tähendab „romantiline“ kirjandusliku (armu-) loo laadis.
Tõik, et õhtumaine armastuse-ideaal toetub rüütlilugudele, on romantilise ja spirituaalse kiindumuse seoste mõistmisel küllaltki oluline. Järele mõeldes saab enamik meist aru, et meie kultuuris vaikimisi eeldatav „õige“ romantilise armastuse „stsenaarium“ sarnaneb enam muinasjuttudele kui tegelikule elule. Ent kuivõrd see on kultuuris vaikimisi antud – läbi lõputute telesarjade, filmide ja raamatute –, siis niipea, kui me ise armume, hakkame tahtmatult seda ideaali ellu rakendama. Tavaliselt armetute tulemustega, sest tegelikult me ju pole eeterlikud haldjad ja rüütlid valgel hobusel.
Huvitaval kombel peegelduvad romantilisele armastusele tüüpilise partneri jumalikustamise ja idealiseerimise õnnetud tagajärjed ka nendessamades muinasjuttudes, mille kaudu meid, õhtumaalasi, romantilise armastuse ideaali on sisse sotsialiseeritud. Nimelt on Marcia Liebermann osutanud, et muinasjuttudes, mis lõpevad fraasiga „ja kui nad veel surnud pole, siis elavad nad tänini õnnelikult“, pärineb kangelanna tavaliselt purunenud perekonnast (vanemad surnud, kadunud vms). Kummalisel moel – ühest küljest tahavad muinasjutud öelda, et õnneliku abielu võti on romantilises armastuses. Ent samas õnnelikku abielu, mis oletatavasti – „kui kangelased veel surnud pole“ – kestab tänini, ei kirjeldata kusagil. Ning need abielud, mida kirjeldatakse, on kas purunenud või õnnetud (vt nt Tuhkatriinu) (Lieberman 1986, 185–200).
Seesugused kurioosumid on tähelepanuväärsed, pidades silmas vägagi baasilist rolli, mida armastus inimkonna kestmises mängib. Fundamentaalsed tungid, mis moodustavad romantilise armastuse aluse, on sügavalt bioloogilised. Seetõttu ei saa partneri idealiseerimise ja jumalikustamise probleemi lahendada selle tituleerimise kaudu üksnes kultuuriliseks dispositsiooniks. Tarvis on tõsisemat selgitust. Üheks võimaluseks on siin lähtuda Bob Johnsoni mõnekümne aasta tagusest, kuid ikka veel värskest vaatest (vt Johnson 1983). Võtmeks selle mõistmise juurde on teha vahet armastuse orgaanilise ja paljuski arhetüüpse kogemuse ja meie kultuuriliselt kujundatud ootuste vahel selle suhtes. Johnsoni arusaamise järgi on armastuse tuumaks enese taas tervikuna tundmine – inimene tunneb, nagu oleks talle tagasi antud kõige olulisem, kuid kaua kadunud olnud osa temast. See tekitab rõõmsa elevuse ja liigutuse, ekstaatilise tavamaailmast kõrgemal oleku ja transtsendentsitunde (Johnson 1983, 52). Jungiaanlikus skeemis, millest Johnson lähtub, sõltub psühholoogiline areng ja tervis paljuski nartsissistlikust ja egotsentrilisest mina-st välja kasvamisest – oma kõrgema seesmise keskme ehk Ise suunas. Seejuures on oluline roll numinoossel, veetleval vastassoost Teisel, keda Jung nimetab Anima/Animus. Romantilise armumise tuumaks oleva taasleitud terviklikkuse tunde annab selle vaate kohaselt see, et inimene „leiab“ omaenese psüühe vastassoost osa „taas“ nii, et projitseerib selle teisele isikule, kes nood pikalt „uinunud“ vastassoolised omadused inimeses kaasa helisema paneb ja neid peegeldada suudab.
Siinse diskussiooni seisukohalt on Johnsoni teooria keskseks mõtteks arusaam, et romantilist armastust tuleks näha loomuldasa religioosse kogemusena. Just seetõttu, et see kätkeb eneses vahetuid kohtumisi transtsendentsete, ideaalsete olenditega (keda antud juhul esindavad tegelikud, sügavalt külgetõmbavad inimesed). Sel on kõik olulised asjassepuutuvad omadused, k.a numinoossus, ekstaatilisus ja transformeeriv, ilmutuslik vägi (Johnson 1983, 61). Seejuures lähtuvad ülalmainitud kurioosumid, mida Nick Yee on nimetanud ka romantilise armastuse traagikaks, asjaolust, et armastuse algset, sõnade-eelset ekstaatilist kogemust lahti mõtestades takerdume me projektsiooni (Yee 2013).
Johnsoni mõtteist lähtudes võiks väita, et põhjus, miks me kaldume romantilistes suhetes partneri suhtes ebarealistlikke ootusi vormima, johtub just ülalmainitud, armumisega (ja seega ka oma psüühe pikalt „uinunud“ omaduste taasleidmisega) seotud intensiivsest ning ekstaatilisest tähenduslikkuse- ning terviklikkuse-tundest. Tajumus, et maailm ja me ise selles ei ole üksnes juhuslikud „plätserdused kosmilisel lõuendil“, on aga läbi ajaloo olnud seotud religiooni, jumalate ja Jumalaga. Armununa „investeerime“ me maailma tähenduslikkuse armastuse objektile. Muidugi ei suuda too eriline Teine siis pikas perspektiivis meie ootustele vastata! On selge, et vaadata lõputult unistava näoga armastatule otsa ootuses, et too teeb meie jaoks maailma mõttekaks ja sisukaks, viib varem või hiljem lootuste purunemisele. Universumi mõtet tuleb viimselt siiski otsida Jumalast (või, kui austatud lugeja veendumused on teistsugused, siis sügavalt iseenesest – ehkki Carl Gustav Jungi järgi teeb see päeva lõpuks sama välja). Johnson on sellest tuleneva sõnastanud löövalt: „Romantiline armastus ei vii kunagi küpsete inimsuheteni – vähemalt seni, kuni see püsib romantilisena“ (Johnson 1983, 51–61, 133).
Üldjoontes olen ma Johnsoni arutlusega päri. Siiski ei saa nõustuda tema väitega, et partneri romantiline idealiseerimine ja jumalikustamine on üksnes kultuurilise (nt muinasjuttudest lähtuva) dispositsiooni tulemus. Mitte et ma tahaksin kultuuri mõju pisendada või eitada. Küll aga olen veendunud, et romantiliste tunnetega kaasnev ekstaatiline, eufooriline ideaalpilt armastatust ja sellega seotud tähenduslikkuse-tunne toetub vähemalt samavõrd bioloogilisele kui kultuurilisele alusele ja on seega universaalne. Seda väidet on võimalik katta mitmesuguste uurimisandmetega. Näiteks on nn lummuse-fenomen, mis moodustab romantilise armastuse eufoorilise faasi „selgroo“, täheldatav mitte üksnes teiste imetajate juures, vaid ka lindudel, roomajatel ja kahepaiksetel. Nagu Fisher ja kolleegid on näidanud, on sel universaalsed tunnused, mis on ilmselgelt äratuntavad ka inimeste romantilistes suhetes (Fisher, Aron ja Brown 2006, 2173jj). Siit järeldub: kui armastuse eufooriline staadium on täheldatav ka teistel liikidel, on keerukas mõista, kuidas seda saaks selgitada üksnes kultuurilise ootuse kaudu.
Ent tulgem tagasi romantilise partneri jumalikustamise ning romantilise armastuse religioosse/spirituaalse kogemuse küsimuse juurde. Pidades silmas, et romantiline armastus on kultuuriuniversaalne ja selle elemendid on selgelt tagasi viidavad inimese-eelsetele liikidele, siis kuidas on võimalik, et evolutsiooni käigus jääb püsima kalduvus, mis soosib ebarealistlikke ootusi partneri suhtes? See näib olevat vägagi ebaproduktiivne, isegi düsfunktsionaalne. Viimase väite elavaks tõestuseks on lugematud purunenud unelmatega ja lahku läinud romantilised paarid. Minu arvamus on, et numinoosse, romantilise Teise jumalikustamine ei ole primaarselt kultuurilise ootuse tulem. Pigem avalduvad selles orgaanilised, loomulikud bioloogilised seosed romantilise ja spirituaalse ja/või religioosse vahel.
Ma pole kindel, kas nii saab väita spirituaalsuse/religioossuse kõikide väljendusvormide kohta (ilmselt mitte, aga see vajaks eraldi uurimust). Ent näiteks nn müstilise spirituaalsuse puhul tulevad neuropsühholoogilised „traagelniidid“ romantilise armastusega ka eksperimentaalsel tasandil välja. Näiteks on nii romantilise armastuse kui ka müstiliste seisundite kohta läbiviidud uuringuis leitud, et väga olulist rolli mängib mõlemal juhul dopamiinil põhinev positiivse tagasiside süsteem. Strukturaalselt hõlmab viimane eelkõige nucleus caudatus’t ja tegmentum’it. Süsteemi funktsiooniks on hinnata, kui positiivne või meeldiv mingi stiimul on. Romantilise armastuse puhul on selliseks stiimuliks armastatu. Lihtsustatult öeldes satub armunu dopamiini mõttes armastatust sõltuvusse – paljuski samamoodi nagu satutakse sõltuvusse mõnuainetest (Hanson 2010; Fisher, Aron ja Brown 2006). Suuresti samalaadne dünaamika on täheldatav ka erinevate meditatiivsete tehnikate puhul. Näiteks Troels Kjaer ja kolleegid on seda uurinud nn Nidra jooga põhjal (Kjaer jt 2002). Fred Previc on isegi püstitanud neurokeemilise mudeli, mis toetub just nimelt dopamiiniga seotud ajuprotsessidele ja mille abil ta püüab selgitada religioosset teadvust laiemalt (Previc 2006).
Muidugi ei ole seesugused neurokeemilised kattuvused piisavad, et romantika ja spirituaalsuse või religiooni seoste kohta midagi lõplikku väita. See on selge kasvõi juba tõsiasjast, et erinevatel viisidel on dopamiin seotud kõigi positiivsete ja meeldivate elamustega. Ometi on intrigeeriv, et vähemalt mõningad spirituaalsete teisenenud teadvusseisundite tüübid on neuroloogiliselt seotud romantilise armastusega. Kui nii, siis on ka selge, miks seksuaalsus on läbi aegade olnud kitsamalt kiriku, kuid laiemalt ka üldse religiooni jaoks nagu „kuum kartul suus“.
Lõpetuseks
Lühidalt tahtsin ma eelkõnelduga öelda järgmist. Romantilisele armastusele nii tüüpiline partneri idealiseerimine ja jumalikustamine seob romantilise kiindumuse otse ja vahetult spirituaalse ja/või religioossega. Kirjandusest leitavail väiteil, et romantilist armastust tuleks vaadelda „üleminekuseisundina“ tavapäraste ja teisenenud teadvusefaaside vahel, on seega vägagi häid aluseid. Romantiline kiindumus sarnaneb intensiivseile teisenenud seisundeile näiteks selliste tunnuste poolest nagu ekstaatilisus, numinoossus vms. Partneri idealiseerimine ja jumalikustamine näib osutavat teatavale hägususele romantilise ja spirituaalse sfääri piirialal. On selge, et romantiliselt ideaalilt eeldatud nõudmistele ei suuda vastata ükski tegelik inimene. Muuta maailm tähenduslikuks, mõttekaks paigaks ja pakkuda elule ekstaatiline, õnnestav siht – see on miski, mida pikas perspektiivis saab loota vaid Jumalalt. Nõuda seda romantiliselt partnerilt (nagu meie kultuur paistab vaikimisi eeldavat) saab viia vaid unistuste purunemisele.
Mida see tähendab? Ehk eelkõige seda, et peaksime ausalt silma vaatama oma kultuuri kaudu „sisse hingatud“ romantilises ideaalis kätkevale tupikule. Romantika ei saa pikemas perspektiivis olla asenduseks seesugusele tähenduslikkuse- ja ekstaasiotsingule, mida läbi aastatuhandete on praktiseeritud religiooni kaudu. Romantiliselt partnerilt ei saa nõuda maailma tähenduslikuks tegemist. Küll aga võiks tunnistada tõsiasja, et romantikas on olemas sügavalt spirituaalne dimensioon. Ma arvan, et sellisest vaatepunktist lähtumine võimaldaks üksiti taaskinnitada inimlike spirituaalsete otsingute autentsust ning samas õpetada meid tundma rõõmu oma romantilistest partneritest just sellistena nagu nad parasjagu on – mitte mingist müütilisest, dopamiini kaasabil üles köetud ideaalist.
***
Käesolev kirjutis põhineb artiklil Karo, Roland. God and Romance: Love in Religion and Interpersonal Relationships [ilmumas] ning selle alusel 2013. aasta mais Roomas Antonianumi ülikoolis peetud loengul. Materjali esituses võlgnen mitmes mõttes tänu Nick Yee arutluskäikudele (Yee 2013). Teksti valmimist on toetanud Euroopa Liit läbi Euroopa Regionaalarengu Fondi (Kultuuriteooria Tippkeskus).
Viidatud kirjandus
Beauregard, Mario; Paquette, Vincent (2006) „Neural Correlates of a Mystical Experience in Carmelite Nuns“ – Neuroscience Letters 405, 186–190.
D’Aquili, Eugene G.; Newberg, Andrew B. (2000) „The Neuropsychology of Aesthetic, Spiritual, and Mystical States“ – Zygon 35, 39–51.
Diamond, Lisa M. (2004) „Emerging Perspectives on Distinctions Between Romantic Love and Sexual Desire“ – Current Directions in Psychological Science 13, 116–119.
Fisher, Helen E.; Aron, Arthur; Brown, Lucy L. (2006) „Romantic Love: a Mammalian Brain System for Mate Choice“ – Philosophical Transactions of the Royal Society B 361, No 1476, 2173–2186.
Hanson, Rick (2010) „The Evolution of Love“ – Psychology Today, February 15, URL: http://www.psychologytoday.com/blog/your-wise-brain/201002/the-evolution-love (viimati kasutatud 14.05.2013).
Johnson, Robert A. (1983) We: Understanding the Psychology of Romantic Love. San Francisco: Harper.
Kjaer, Troels W.; Bertelsen, Camilla; Piccini, Paola; Brooks, David; Alving, Jørgen; Lou, Hans C. (2002) „Increased Dopamine Tone During Meditation-Induced Change of Consciousness“ – Cognitive Brain Research 13, 255–259.
Lieberman, Marcia K. (1986) „„Some Day My Prince Will Come“: Female Acculturation through the Fairy Tale“ – Don’t Bet on the Prince: Contemporary Feminist Fairy Tales in North America and England. Ed. Jack Zipes. New York: Methuen, 185–200.
Maestripieri, Dario (2012) „The Evolutionary History of Love: What love is and where it comes from“ – Psychology Today, March 26, URL: http://www.psychologytoday.com/blog/games-primates-play/201203/the-evolutionary-history-love (viimati kasutatud 14.05.2013).
Oord, Thomas Jay (2004) Science of Love. Philadelphia, London: Templeton Foundation Press.
Previc, Fred H. (2006) „The Role of the Extrapersonal Brain Systems in Religious Activity“ – Consciousness and Cognition 5, 500–539.
Saver, Jeffrey L.; Rabin, John (1997) „The Neural Substrates of Religious Experience“ –Journal of Neuropsychiatry and Clinical Neurosciences 9, 498–510.
Yee, Nick (2013) Love in Four Acts: What is Romantic Love? URL: http://www.nickyee.com/ponder/love.html (viimati kasutatud 14.05.2013).
Käesoleva, mõni aeg tagasi Roomas peetud loengule toetuva artikli ajendiks on küsimus, mille on konkreetsena püstitanud Tom Oord. Oma raamatu Science of Love (2004) esimeses peatükis uurib ta erinevates religioossetes traditsioonides kasutatavaid keelelisi mustreid ning osutab armastusele viitavate väljenduste silmapaistvalt sagedasele esinemisele neis. Ta märgib: „Uudishimulikus inimeses peaks see tõik küsimusi tekitama. Miks ikkagi?“ (Oord 2004, 10) Tõepoolest, miks? Kristluse puhul, milles defineerime Jumalat 1Jh 4:8 jälgedes armastuse kaudu, pole see ehk üllatav. Kuid kuidas jääb teiste religioonidega? Liiatigi – ka kristluse puhul pole siiski päris selge, millest Jumala seostamine just nimelt armastusega.
Vastuses neile küsimustele läheb Oord traditsioonilist rada, defineerides religioossetes kontekstides kohatava armastuse nii, et vähimgi viide romantilisele või kirglikule kiindumusele on juba eos välistatud. Taustaks on siin tõsiasi, et Uue Testamendi kasutatavad sõnad armastuse märkimiseks – agape ja philia – ei haara (tingimata) armastuse eros-komponenti. Siiski, olles oma uurimistöö raames pikemalt tegelnud neuropsühholoogiliste seoste kaardistamisega ekstaatilis-religioossete seisundite ja inimliku seksuaalsuse vahel, arvan, et adekvaatne vastus Oordi küsimusele on üksiti nii keerukam kui ka intrigeerivam.
Näiteks võime küsida: kui armastuse-kõne on religioonides sedavõrd kandev, nagu Oord osutab, ning kui kogu see armastuse-kõne on mitte-erootilist laadi, siis miks on religioossed traditsioonid sedavõrd altid seksuaalsust reglementeerima? Millest näiteks neitsilikkuse-ülistus (ja sellega kaasnevad lihasuretus- jms praktikad) kristluses? Otse öeldes: miks peaks kirikule sedavõrd korda minema, kes, kellega ja kus ühte heidab? Nendele küsimustele vastamisel on kasu armastuse evolutsioonilise tausta tundmisest.
Ema-lapse side, romantiline armastus ja spirituaalsus
Ehkki mõiste „religioon“ täpne algupära on tänase päevani mõnevõrra ebaselge, on siiski üsna kindel, et see viitab kokku või ühte sidumisele (ld religare – „kinni siduma“, s.o religioon kui side inimeste ja Jumala vahel). See side võib võtta küllaltki erinevaid, eraldi pikemat analüüsi väärivaid vorme. Olgu siinkohal üksnes märgitud, et see võib olla väga personaalne nagu näiteks vanema-lapse analoogias (Jumal kui meie taevane isa või ema), kuid ka sügavalt abstraktne (Jumal kui universumit ühendav, ühte siduv printsiip). Praegu aga vaadelgem, kuidas niisuguse sideme aluseks olev afektiivne kiindumus evolutsiooniliselt esile kerkis.
Üldiselt valitseb teemaga kursis olevate teadlaste vahel üksmeel, et kõik need afektiivse kiindumuse vormid, mida on tavaks tähistada mõistega „armastus“, on evolutsioonilises mõttes saadud ema-lapse sidemest. Näiteks Lisa Diamond käsitleb täiskasvanute vahelist paarisidet eksaptatsioonina – mingi teise (antud juhul ema-lapse sidet vahendava) funktsiooni kontekstis esile kerkinud bioloogilise „aparaadi“ n-ö uuskasutusena (Diamond 2004, 117). Dario Maestripieri sõnadega: uued asjad ei teki loodusliku valiku käigus „nullist“. Pigem kujutavad need enesest „tuunitud“ variante juba olemasolevast. Nii oli meie primaatidest eelkäijail juba olemas hästi toimiv ema-lapse afektiivne side. Seejärel „tuunis“ looduslik valik seda nii, et see võimaldas siduda omavahel kokku ka täiskasvanuid. Nii pole ime, et paljud neuraalsed võrgustikud ja neurokemikaalid, mille osalust on täheldatud ema ja lapse vahelise kiindumuse juures (nt oksütotsiin, endogeensed opioidid), on aktiivsed ka täiskasvanute vahelise romantilise armastuse puhul (Maestripieri 2012).
Kui küsida, kuidas täpsemalt Maestripieri poolt mainitud „tuunimine“ toimuda võis, siis on paslik meenutada kolmeosalist mudelit, mille 2006. aastal pakkusid välja Helen Fisher, Arthur Aron ja Lucy Brown. Nad väidavad, et see õnnestav ja eufooriline „miski“, mida me inimestena tunneme romantilise armastuse nimetuse all, on evolutsioonilises mõttes süntees kolmest omavahel seotud, kuid siiski erinevast süsteemist. Need on – asja tuuma edasi anda püüdvas tõlkes –: (a) sugutung (ingl sex drive), (b) lummus (ingl courtship attraction) ja (c) kiindumus (ingl partner attachment). Need kolm süsteemi toetuvad erinevatele neuraalsetele võrgustikele ja keemilistele alustele. Nii sõltub näiteks sugutung eelkõige testosterooni ja östrogeenide omavahelisest suhtest organismis, samas kui lummus, mida tuntakse romantilise partneri läheduses, toetub paljuski dopamiinile. Sügav kiindumus, mis paari ühte seob, korreleerub aga hoopis oksütotsiini mõjuga (Fisher, Aron ja Brown 2006).
Näib niisiis, et see, mida me inimestena tunneme romantilise armastusena, kujutab enesest omapärast „kokteili“, mis sulandab kokku evolutsiooniliselt igivana sugutungi, vähemalt kahepaikseteni tagasi mineva lummuse-fenomeni (selle tunnusteks on [k.a inimese puhul] ülienergilisus, pidev, peaaegu kompulsiivne tähelepanu ihaldatud partneri suhtes, kiindumust väljendavad žestid, partneri „valvamine“ teiste potentsiaalsete romantiliste kandidaatide suhtes jne – täpsemalt vt Fisher, Aron ja Brown 2006) ja algselt ema-lapse suhte kontekstis välja arenenud afektiivse kiindumuse. Viimase tunnusteks romantilise suhte puhul on teinekord eneseohverduseni minev empaatia, kusjuures tunnuslik on, et vajadus emotsionaalse läheduse järele on tugevam kui sugutung (Fisher, Aron ja Brown 2006, 2173). Võib seega öelda, et seosed romantilise armastuse ja seksuaalsuse vahel on märksa keerukamad ja nüansseeritumad kui enamasti arvatakse. Näiteks on juba mainitud Lisa Diamond käsitlenud juhtumeid, kus heteroseksuaalse orientatsiooniga isikud on armunud (romantilises mõttes) endaga samasoolistesse inimestesse (Diamond 2004, 117–118). Vähem dramaatiliselt: romantilise armastuse seos ema-lapse kiindumusega väljendub ka viisis, kuidas armastajad teineteist „nunnutavad“.
Liikugem siit nüüd religioossetes kontekstides täheldatavate armastuse väljendusvormide juurde. Sedavõrd, kuivõrd religioonide tuumaks on ühte sidumine (ingl bonding, vrd ld religare), ja niivõrd, kuivõrd kõik inimlikud afektiivse kiindumuse vormid on alguse saanud ema-lapse sidemest, ei peaks olema eriline üllatus, et näiteks kristlased on läbi sajandite kasutanud Jumalaga suhestumiseks vanema-lapse metafoore. Teisiti öeldes on spirituaalne side Jumalaga evolutsioonilises mõttes käsitletav eksaptatsioonina samas tähenduses nagu romantiline armastus. Tegelikult valitseb asjatundjate hulgas märgatav üksmeel ses osas, et spirituaalseis kontekstides ja religioosses elus avalduvad armastuse vormid kujutavad endast „tuunitud“ variante isikutevahelise kiindumuse väljendustest (nt Beauregard ja Paquette 2006). Nii osutavad Jeff Saver ja John Rabin oma kuulsas limbilise markeri teoorias asjaolule, et armastust, mida inimene tunneb Jumala vastu, vahendavad neuroloogilisel tasandil laias laastus needsamad närvivõrgustikud, mis on aktiivsed ka näiteks uhke papa armastuse puhul oma esimesed sammud teinud võsukese vastu. Tõsi, armastuse objekt on väga erinev ja detailides erineb kindlasti ka asjaga seotud neuraalne aparaat. Kuid üldine ajutalitluse „muster“ on laias laastus seesama (Saver ja Rabin 1997).
Evolutsioonilise „näitelava“ seisukohalt võiks eelkõneldu valgel kujutleda niisiis umbes järgmist stsenaariumi. Esmalt astub „lavale“ ema-lapse side. Teises etapis „tuunib“ looduslik valik seda kohastumust nii, et tulemuseks on täiskasvanute-vaheline afektiivne side ja kiindumus. Kolmandas etapis „tuunitakse“ saadud interpersonaalse kiindumuse vorme veelkord. Selle tulemuseks on inimlik võime kiinduda abstraktsetesse ideedesse ja ideaalolendeisse. Selle üle, kas viimatinimetatud arenguid saab pidada kohastumuseks, käib vaidlus, oluline on lihtsalt märgata, et nii romantiline kui ka spirituaalne kiindumus lähtuvad evolutsiooniliselt ühistest „juurtest“. Huvitavam ja ka omajagu intrigeeriv küsimus on seejuures, kuidas nood kaks omavahel seostuvad. Sellest nüüd juttu teemegi.
Romantikast jumalikustamiseni
Nagu öeldud, on spetsialistid üldiselt konsensusel ses osas, et kõik afektiivse kiindumuse vormid on saadud ema-lapse sidemest. Sellega konsensus aga ka lõpeb. Kohe, kui jutt läheb konkreetsemaks, satume vastakuti mitmesuguste kurioosumitega. Üheks neist on romantilise armastuse teatav kummastav, kuid seejuures väga tüüpiline ja universaalne joon – romantilise partneri idealiseerimine. Armunud tajuvad oma armastatut unikaalse ja numinoossena. Fisheri ja ta kolleegide sõnu kasutades – armastatu häid külgi suurendatakse kosmiliste mõõtmeteni, tema puudusi ei märgata. Armastatu lähedus muudab armunu ülienergiliseks, peaaegu ekstaatiliseks; tuntakse sügavat empaatiat (Fisher, Aron ja Brown 2006, 2175). Kõik need reaktsioonid oleksid evolutsioonilises plaanis arusaadavad, kui need jääksid pikemalt kestma. Aga ei jää. Sõltuvalt sellest, milliseid tunnuseid täpsemalt uuritakse, kestab romantilise armastuse „kuum faas“ kuni kolm aastat, tavapärane on aga 6–18 kuud. Sellele perioodile järgneb illusioonide purunemine, mõistetakse, et tegelikult ei ole armastatu sugugi selline, nagu algses tundelõõmas tajuti. Kui selle, tugevasti dopamiini mõjule toetuva eufoorilise faasi lõppemise ajaks pole paar leidnud oma suhtele „maisemat“ ja stabiilsemat alust, siis jookseb see enamasti karile.
Viimane tõsiasi on mitmeti huvipakkuv. Esmalt, puhtevolutsioonilisest vaatekohast ei näi kalduvusel partnerit idealiseerida ja jumalikustada olevat mingit tõsiseltvõetavat põhjendust. Kui romantiline kiindumus on adaptiivne – nagu näib argimõistuslikult asjakohane eeldada –, siis peaks see aitama partneritel luua püsiva ja teineteise tegelikele väärtustele tugineva püsiva liidu. Näiteks ema-lapse armastuse puhul armastab ema oma beebit just sellisena, nagu ta on, mitte mingit müütilist ideaali (tõsi, ka emad idealiseerivad oma lapsi, aga see ei takista neil – erinevalt romantilises armastuses toimuvast – lapse tegelike vajaduste mõistmist ega vastavat, adekvaatset tegutsemist). Ent romantilises armastuses pole realistlikel ootustel ja ratsionaalsusel kohta. Pigem sarnaneb see narkouimaga. Armutakse ülepeakaela teise isiku idealiseeritud, dopamiini ja endogeensete opioidide najal „üles köetud“ poolingellikku versiooni.
Veelkord rõhutades, seesugune idealiseerimine ja jumalikustamine oleks evolutsiooniliselt igati ootuspärane, kui see jääks püsima. Fisher ja kolleegid osutavad täiesti asjakohaselt, et sugutung kujutab enesest motivatsioonisüsteemi, mis tõukab indiviidi otsima seksuaalseid kontakte. Armastuse teine peakomponent – lummus – aitab keskendada selle tungi ühele konkreetsele partnerile. Selles skeemis oleks partneri idealiseerimine vägagi kohastumuslik. Aga taas: see selgitus toimiks ainult juhul, kui läbi romantilise armastuse tekkinud suhe jääks kestma piisavalt kauaks, et kasvatada järeltulijad ka siis, kui nad elus juba ise hakkama saavad. Ja nii see inimeste puhul (erinevalt mitmetest teistest liikidest, kelle puhul siinses tekstis lummuseks nimetatud fenomen ilmneb) ilmselgelt pole. Tegelikkuses on romantilistel paaridel tihti väga suuri raskusi esialgsete „armuleekide“ jahtumisega kohanemisel. Seda näitab ka abielude statistika – väga suur hulk neist lahutatakse esimese kolme aasta jooksul. See, nagu öeldud, on ühtlasi ka romantilise armastuse keskmine best before.
Niisiis, kuidas peaksime eelkõneldut mõistma? Mis evolutsiooniline taust võiks olla kalduvusel romantilist partnerit jumalikustada? Miks peaks evolutsioon tolereerima kalduvust, mis jääb kahe isiku vahelise, tegelikele (vs idealiseeritud) omadustele toetuva kiindumuse teele ette? Üks võimalikke vastuseid on, et seesugune idealiseerimine ja jumalikustamine osutab kahe erineva kiindumusviisi – romantilise ja spirituaalse – psühhobioloogilisele segunemisele. Teisiti öeldes, midagi loomuldasa spirituaalset n-ö investeeritakse (Jumala asemel) teise inimesse. Kui nii, siis võib romantilist armastust sõna otseses mõttes näha üleminekuseisundina tavaliste ja teisenenud teadvusseisundite vahel – nagu on pakkunud ka Ameerika radioloog ja spirituaalsuse-teoreetik Andrew Newberg kolleegidega (d’Aquili ja Newberg 2000). Sest romantiline kiindumus hõlmab numinoosse Teise jumalikustamist. Enam või vähem sõna-sõnalises tähenduses kaasneb romantilise armastusega millegi tõepoolest jumaliku kogemine inimliku Teise kaudu.
Romantiline armastus ja religioosne kogemus
Selgitamaks, mida ma eelöelduga mõtlen, tuleb alustada veidi kaugemalt – sõna „romantika“ etümoloogiast. Väga lühidalt öeldes tähendab see sõna „lugu“. Etymonline.com märgib, et algselt viitab „romantika“ dramaatilistele, sageli värsivormis lugudele kangelaste ning rüütlite seiklustest. Konkreetsemalt armastusega seostus see mõiste alles 17. sajandi paiku ja tõenäoliselt seetõttu, et rüütlilood keskendusid tihti kuramaaži ümber. Niisiis tähendab „romantiline“ kirjandusliku (armu-) loo laadis.
Tõik, et õhtumaine armastuse-ideaal toetub rüütlilugudele, on romantilise ja spirituaalse kiindumuse seoste mõistmisel küllaltki oluline. Järele mõeldes saab enamik meist aru, et meie kultuuris vaikimisi eeldatav „õige“ romantilise armastuse „stsenaarium“ sarnaneb enam muinasjuttudele kui tegelikule elule. Ent kuivõrd see on kultuuris vaikimisi antud – läbi lõputute telesarjade, filmide ja raamatute –, siis niipea, kui me ise armume, hakkame tahtmatult seda ideaali ellu rakendama. Tavaliselt armetute tulemustega, sest tegelikult me ju pole eeterlikud haldjad ja rüütlid valgel hobusel.
Huvitaval kombel peegelduvad romantilisele armastusele tüüpilise partneri jumalikustamise ja idealiseerimise õnnetud tagajärjed ka nendessamades muinasjuttudes, mille kaudu meid, õhtumaalasi, romantilise armastuse ideaali on sisse sotsialiseeritud. Nimelt on Marcia Liebermann osutanud, et muinasjuttudes, mis lõpevad fraasiga „ja kui nad veel surnud pole, siis elavad nad tänini õnnelikult“, pärineb kangelanna tavaliselt purunenud perekonnast (vanemad surnud, kadunud vms). Kummalisel moel – ühest küljest tahavad muinasjutud öelda, et õnneliku abielu võti on romantilises armastuses. Ent samas õnnelikku abielu, mis oletatavasti – „kui kangelased veel surnud pole“ – kestab tänini, ei kirjeldata kusagil. Ning need abielud, mida kirjeldatakse, on kas purunenud või õnnetud (vt nt Tuhkatriinu) (Lieberman 1986, 185–200).
Seesugused kurioosumid on tähelepanuväärsed, pidades silmas vägagi baasilist rolli, mida armastus inimkonna kestmises mängib. Fundamentaalsed tungid, mis moodustavad romantilise armastuse aluse, on sügavalt bioloogilised. Seetõttu ei saa partneri idealiseerimise ja jumalikustamise probleemi lahendada selle tituleerimise kaudu üksnes kultuuriliseks dispositsiooniks. Tarvis on tõsisemat selgitust. Üheks võimaluseks on siin lähtuda Bob Johnsoni mõnekümne aasta tagusest, kuid ikka veel värskest vaatest (vt Johnson 1983). Võtmeks selle mõistmise juurde on teha vahet armastuse orgaanilise ja paljuski arhetüüpse kogemuse ja meie kultuuriliselt kujundatud ootuste vahel selle suhtes. Johnsoni arusaamise järgi on armastuse tuumaks enese taas tervikuna tundmine – inimene tunneb, nagu oleks talle tagasi antud kõige olulisem, kuid kaua kadunud olnud osa temast. See tekitab rõõmsa elevuse ja liigutuse, ekstaatilise tavamaailmast kõrgemal oleku ja transtsendentsitunde (Johnson 1983, 52). Jungiaanlikus skeemis, millest Johnson lähtub, sõltub psühholoogiline areng ja tervis paljuski nartsissistlikust ja egotsentrilisest mina-st välja kasvamisest – oma kõrgema seesmise keskme ehk Ise suunas. Seejuures on oluline roll numinoossel, veetleval vastassoost Teisel, keda Jung nimetab Anima/Animus. Romantilise armumise tuumaks oleva taasleitud terviklikkuse tunde annab selle vaate kohaselt see, et inimene „leiab“ omaenese psüühe vastassoost osa „taas“ nii, et projitseerib selle teisele isikule, kes nood pikalt „uinunud“ vastassoolised omadused inimeses kaasa helisema paneb ja neid peegeldada suudab.
Siinse diskussiooni seisukohalt on Johnsoni teooria keskseks mõtteks arusaam, et romantilist armastust tuleks näha loomuldasa religioosse kogemusena. Just seetõttu, et see kätkeb eneses vahetuid kohtumisi transtsendentsete, ideaalsete olenditega (keda antud juhul esindavad tegelikud, sügavalt külgetõmbavad inimesed). Sel on kõik olulised asjassepuutuvad omadused, k.a numinoossus, ekstaatilisus ja transformeeriv, ilmutuslik vägi (Johnson 1983, 61). Seejuures lähtuvad ülalmainitud kurioosumid, mida Nick Yee on nimetanud ka romantilise armastuse traagikaks, asjaolust, et armastuse algset, sõnade-eelset ekstaatilist kogemust lahti mõtestades takerdume me projektsiooni (Yee 2013).
Johnsoni mõtteist lähtudes võiks väita, et põhjus, miks me kaldume romantilistes suhetes partneri suhtes ebarealistlikke ootusi vormima, johtub just ülalmainitud, armumisega (ja seega ka oma psüühe pikalt „uinunud“ omaduste taasleidmisega) seotud intensiivsest ning ekstaatilisest tähenduslikkuse- ning terviklikkuse-tundest. Tajumus, et maailm ja me ise selles ei ole üksnes juhuslikud „plätserdused kosmilisel lõuendil“, on aga läbi ajaloo olnud seotud religiooni, jumalate ja Jumalaga. Armununa „investeerime“ me maailma tähenduslikkuse armastuse objektile. Muidugi ei suuda too eriline Teine siis pikas perspektiivis meie ootustele vastata! On selge, et vaadata lõputult unistava näoga armastatule otsa ootuses, et too teeb meie jaoks maailma mõttekaks ja sisukaks, viib varem või hiljem lootuste purunemisele. Universumi mõtet tuleb viimselt siiski otsida Jumalast (või, kui austatud lugeja veendumused on teistsugused, siis sügavalt iseenesest – ehkki Carl Gustav Jungi järgi teeb see päeva lõpuks sama välja). Johnson on sellest tuleneva sõnastanud löövalt: „Romantiline armastus ei vii kunagi küpsete inimsuheteni – vähemalt seni, kuni see püsib romantilisena“ (Johnson 1983, 51–61, 133).
Üldjoontes olen ma Johnsoni arutlusega päri. Siiski ei saa nõustuda tema väitega, et partneri romantiline idealiseerimine ja jumalikustamine on üksnes kultuurilise (nt muinasjuttudest lähtuva) dispositsiooni tulemus. Mitte et ma tahaksin kultuuri mõju pisendada või eitada. Küll aga olen veendunud, et romantiliste tunnetega kaasnev ekstaatiline, eufooriline ideaalpilt armastatust ja sellega seotud tähenduslikkuse-tunne toetub vähemalt samavõrd bioloogilisele kui kultuurilisele alusele ja on seega universaalne. Seda väidet on võimalik katta mitmesuguste uurimisandmetega. Näiteks on nn lummuse-fenomen, mis moodustab romantilise armastuse eufoorilise faasi „selgroo“, täheldatav mitte üksnes teiste imetajate juures, vaid ka lindudel, roomajatel ja kahepaiksetel. Nagu Fisher ja kolleegid on näidanud, on sel universaalsed tunnused, mis on ilmselgelt äratuntavad ka inimeste romantilistes suhetes (Fisher, Aron ja Brown 2006, 2173jj). Siit järeldub: kui armastuse eufooriline staadium on täheldatav ka teistel liikidel, on keerukas mõista, kuidas seda saaks selgitada üksnes kultuurilise ootuse kaudu.
Ent tulgem tagasi romantilise partneri jumalikustamise ning romantilise armastuse religioosse/spirituaalse kogemuse küsimuse juurde. Pidades silmas, et romantiline armastus on kultuuriuniversaalne ja selle elemendid on selgelt tagasi viidavad inimese-eelsetele liikidele, siis kuidas on võimalik, et evolutsiooni käigus jääb püsima kalduvus, mis soosib ebarealistlikke ootusi partneri suhtes? See näib olevat vägagi ebaproduktiivne, isegi düsfunktsionaalne. Viimase väite elavaks tõestuseks on lugematud purunenud unelmatega ja lahku läinud romantilised paarid. Minu arvamus on, et numinoosse, romantilise Teise jumalikustamine ei ole primaarselt kultuurilise ootuse tulem. Pigem avalduvad selles orgaanilised, loomulikud bioloogilised seosed romantilise ja spirituaalse ja/või religioosse vahel.
Ma pole kindel, kas nii saab väita spirituaalsuse/religioossuse kõikide väljendusvormide kohta (ilmselt mitte, aga see vajaks eraldi uurimust). Ent näiteks nn müstilise spirituaalsuse puhul tulevad neuropsühholoogilised „traagelniidid“ romantilise armastusega ka eksperimentaalsel tasandil välja. Näiteks on nii romantilise armastuse kui ka müstiliste seisundite kohta läbiviidud uuringuis leitud, et väga olulist rolli mängib mõlemal juhul dopamiinil põhinev positiivse tagasiside süsteem. Strukturaalselt hõlmab viimane eelkõige nucleus caudatus’t ja tegmentum’it. Süsteemi funktsiooniks on hinnata, kui positiivne või meeldiv mingi stiimul on. Romantilise armastuse puhul on selliseks stiimuliks armastatu. Lihtsustatult öeldes satub armunu dopamiini mõttes armastatust sõltuvusse – paljuski samamoodi nagu satutakse sõltuvusse mõnuainetest (Hanson 2010; Fisher, Aron ja Brown 2006). Suuresti samalaadne dünaamika on täheldatav ka erinevate meditatiivsete tehnikate puhul. Näiteks Troels Kjaer ja kolleegid on seda uurinud nn Nidra jooga põhjal (Kjaer jt 2002). Fred Previc on isegi püstitanud neurokeemilise mudeli, mis toetub just nimelt dopamiiniga seotud ajuprotsessidele ja mille abil ta püüab selgitada religioosset teadvust laiemalt (Previc 2006).
Muidugi ei ole seesugused neurokeemilised kattuvused piisavad, et romantika ja spirituaalsuse või religiooni seoste kohta midagi lõplikku väita. See on selge kasvõi juba tõsiasjast, et erinevatel viisidel on dopamiin seotud kõigi positiivsete ja meeldivate elamustega. Ometi on intrigeeriv, et vähemalt mõningad spirituaalsete teisenenud teadvusseisundite tüübid on neuroloogiliselt seotud romantilise armastusega. Kui nii, siis on ka selge, miks seksuaalsus on läbi aegade olnud kitsamalt kiriku, kuid laiemalt ka üldse religiooni jaoks nagu „kuum kartul suus“.
Lõpetuseks
Lühidalt tahtsin ma eelkõnelduga öelda järgmist. Romantilisele armastusele nii tüüpiline partneri idealiseerimine ja jumalikustamine seob romantilise kiindumuse otse ja vahetult spirituaalse ja/või religioossega. Kirjandusest leitavail väiteil, et romantilist armastust tuleks vaadelda „üleminekuseisundina“ tavapäraste ja teisenenud teadvusefaaside vahel, on seega vägagi häid aluseid. Romantiline kiindumus sarnaneb intensiivseile teisenenud seisundeile näiteks selliste tunnuste poolest nagu ekstaatilisus, numinoossus vms. Partneri idealiseerimine ja jumalikustamine näib osutavat teatavale hägususele romantilise ja spirituaalse sfääri piirialal. On selge, et romantiliselt ideaalilt eeldatud nõudmistele ei suuda vastata ükski tegelik inimene. Muuta maailm tähenduslikuks, mõttekaks paigaks ja pakkuda elule ekstaatiline, õnnestav siht – see on miski, mida pikas perspektiivis saab loota vaid Jumalalt. Nõuda seda romantiliselt partnerilt (nagu meie kultuur paistab vaikimisi eeldavat) saab viia vaid unistuste purunemisele.
Mida see tähendab? Ehk eelkõige seda, et peaksime ausalt silma vaatama oma kultuuri kaudu „sisse hingatud“ romantilises ideaalis kätkevale tupikule. Romantika ei saa pikemas perspektiivis olla asenduseks seesugusele tähenduslikkuse- ja ekstaasiotsingule, mida läbi aastatuhandete on praktiseeritud religiooni kaudu. Romantiliselt partnerilt ei saa nõuda maailma tähenduslikuks tegemist. Küll aga võiks tunnistada tõsiasja, et romantikas on olemas sügavalt spirituaalne dimensioon. Ma arvan, et sellisest vaatepunktist lähtumine võimaldaks üksiti taaskinnitada inimlike spirituaalsete otsingute autentsust ning samas õpetada meid tundma rõõmu oma romantilistest partneritest just sellistena nagu nad parasjagu on – mitte mingist müütilisest, dopamiini kaasabil üles köetud ideaalist.
***
Käesolev kirjutis põhineb artiklil Karo, Roland. God and Romance: Love in Religion and Interpersonal Relationships [ilmumas] ning selle alusel 2013. aasta mais Roomas Antonianumi ülikoolis peetud loengul. Materjali esituses võlgnen mitmes mõttes tänu Nick Yee arutluskäikudele (Yee 2013). Teksti valmimist on toetanud Euroopa Liit läbi Euroopa Regionaalarengu Fondi (Kultuuriteooria Tippkeskus).
Viidatud kirjandus
Beauregard, Mario; Paquette, Vincent (2006) „Neural Correlates of a Mystical Experience in Carmelite Nuns“ – Neuroscience Letters 405, 186–190.
D’Aquili, Eugene G.; Newberg, Andrew B. (2000) „The Neuropsychology of Aesthetic, Spiritual, and Mystical States“ – Zygon 35, 39–51.
Diamond, Lisa M. (2004) „Emerging Perspectives on Distinctions Between Romantic Love and Sexual Desire“ – Current Directions in Psychological Science 13, 116–119.
Fisher, Helen E.; Aron, Arthur; Brown, Lucy L. (2006) „Romantic Love: a Mammalian Brain System for Mate Choice“ – Philosophical Transactions of the Royal Society B 361, No 1476, 2173–2186.
Hanson, Rick (2010) „The Evolution of Love“ – Psychology Today, February 15, URL: http://www.psychologytoday.com/blog/your-wise-brain/201002/the-evolution-love (viimati kasutatud 14.05.2013).
Johnson, Robert A. (1983) We: Understanding the Psychology of Romantic Love. San Francisco: Harper.
Kjaer, Troels W.; Bertelsen, Camilla; Piccini, Paola; Brooks, David; Alving, Jørgen; Lou, Hans C. (2002) „Increased Dopamine Tone During Meditation-Induced Change of Consciousness“ – Cognitive Brain Research 13, 255–259.
Lieberman, Marcia K. (1986) „„Some Day My Prince Will Come“: Female Acculturation through the Fairy Tale“ – Don’t Bet on the Prince: Contemporary Feminist Fairy Tales in North America and England. Ed. Jack Zipes. New York: Methuen, 185–200.
Maestripieri, Dario (2012) „The Evolutionary History of Love: What love is and where it comes from“ – Psychology Today, March 26, URL: http://www.psychologytoday.com/blog/games-primates-play/201203/the-evolutionary-history-love (viimati kasutatud 14.05.2013).
Oord, Thomas Jay (2004) Science of Love. Philadelphia, London: Templeton Foundation Press.
Previc, Fred H. (2006) „The Role of the Extrapersonal Brain Systems in Religious Activity“ – Consciousness and Cognition 5, 500–539.
Saver, Jeffrey L.; Rabin, John (1997) „The Neural Substrates of Religious Experience“ –Journal of Neuropsychiatry and Clinical Neurosciences 9, 498–510.
Yee, Nick (2013) Love in Four Acts: What is Romantic Love? URL: http://www.nickyee.com/ponder/love.html (viimati kasutatud 14.05.2013).
pühapäev, 21. juuli 2013
Rally Estonia 2013 SS7 after crash
Sõitsin pärast rallit mõne kilomeetri rallirada mööda kodupoole ja teelt olid välja sõitnud läbi noorte kuuskede
laupäev, 20. juuli 2013
Rally Estonia 2013 SS2
Täna hommikul kui läksin taas rallile jätsin SS2 video juutuubi üles laadima. Teisele kiiruskatsele jõudsin veidi hilinedes. Polnud enne seal käinud ja otsisin veidi teed.
Rally Estonia SS-2 veoautod
Veoautode video on ka üleval, seal sõidab ka Toomas Repp, viimane masin:
reede, 19. juuli 2013
Tantsiv auto
Aga pingutati vist veidi üle. Kuidas nüüd juht kätte saada? http://www.liveleak.com/view?i=278_1374085006
Päivi Räsänen: Kristlasena ilmalikustunud ühiskonnas
Päivi Räsänen (s 1959) on elukutselt arst, praegu Soome kristlike demokraatide erakonna esimees ja siseminister. Teda on süüdistatud vihakõne pidamises Rahvamissioni päevade ajal. Siin on see kõne tõlgituna.
Kogudused müüvad kirikuhooneid! Eilse Iltalehti põhiartikkel rääkis arengust, mida oleme võinud viimastel aastatel näha teistes Euroopa riikides. Eelmisel aastal olin kutsutud kõnelejaks endise Konnunsuo vangla ruumide avamisel varjupaigataotlejate vastuvõtukeskusena. Sündmus oli minu jaoks eriti puudutav, sest elasin lapsepõlves selles külas ning pidulik sündmus korraldati minu endises lapsepõlvekodus.
Muuseumiks muudetud vanglakirik oli muus osas samasugune, kantsel ja kirikupingid oma kohtadel ja ilusa värvkattega, aga altarilt oli kõrvaldatud rist. Äravõetud risti jälg oli pisut heledamana taustapinnal nähtav.
Mulle meenusid lapsepõlve jumalateenistused, kus vangid ja vanglapersonal kogunesid kuulama Jumala sõna. Muuseumiks muudetud kirikust kõrvaldatud rist viis mõtted varajase kristliku koguduse levikualadele, kus linnasiluetis domineerivad nüüd kirikutornide asemel minaretid – või need atestlikud riigid, kus kirikud on muudetud ujulateks või teatriteks. Sarnane areng toimub praegu Euroopas ja Soomes, kus kirikute kasutatavus väheneb ning majandusraskuste puhul pannakse kirikuhooned müüki.
Viimase kümnendi jooksul on soomlaste usk kristlikesse põhiõpetustesse dramaatiliselt vähenenud. Kiriku uurimiskeskuse uuringu kohaselt uskus 1999. aastal Jeesuse ülestõusmisse 69 protsenti soomlastest, 2011. aastal aga vaid 36 protsenti. Kui 1999. aastal uskus 77 protsenti soomlastest, et Jeesus on Jumala Poeg, siis 2011. aastal 41 protsenti. Kui väidet “Jeesus tuleb mõistma kohut elavate ja surnute üle” pidas 1999. aastal õigeks 60 protsenti soomlastest, siis kaks aastat tagasi oli neid 28 protsenti. Arvud annavad tunnistust, et meil tuleb üha enam liikuda vastuvoolu. Ehkki meie kirik on endiselt enamuskirik, ei kattu kristliku usu põhilised õpetused enam enamuse arusaamadega.
Kirikul ja kristlikel ühendustel on ühiskonna stabiilsusele, turvalisusele ja majandusele olnud palju suurem mõju, kui arvatakse. Lastekaitse, inimväärikuse ja inimõiguste austamine, samuti seadusandlus ja haridus on kindlalt rajatud ristiusuga toodud arusaamale inimesest. Ausus, töömoraal ja austus riigi vastu on eelduseks maksutulude kogumisele, mille abil peetakse ülal heaoluühiskonda. Püsivad perekonnad ja abielud ning vanemlik vastutus on eelduseks meie laste ja noorte arengule.
Elame praegu Soomes ja Euroopas ajajärgul, mil kasvab surve kristliku usu mõjust loobumiseks. Apostel Pauluse sõnad lõpuaja keerulistest aegadest Teises kirjas Timoteosele kirjeldavad tabavalt tänapäeva. Inimesed armastavad rohkem lõbu kui Jumalat, ehkki neil on jumalakartuse nägu (vrd 2Tm 3:1–5).
Naudingukultuur loob norme seksuaaleetikale ja meelelahutusmaailmale ning hedonismi tipuks on narkosõltuvus, mis viimaks hävitab nii mõnegi noore elu. Naudingust on saanud meie aja üks populaarsemaid ebajumalaid, mille nimel ollakse valmis ohverdama isegi oma tervis ja elu. Ometigi ei loo naudingu seadmine kõrgeimaks väärtuseks ja elu mõtteks heaolu, vaid toob meie ühiskonda tohutult viletsust.
Hedonismi põhiline sõnum on see, et sul tuleb kuulata oma tundeid ning neid järgida. Hedonism on eriti hävituslik perekondadele ja abielule. Abielude olukorda kirjeldab asjaolu, et praegu sünnivad juba enam kui pooled esmasündinud lastest ja 40 protsenti kõigist lastest väljaspool abielu, peamiselt nn vabaabielus. Kui meie riigis sõlmitakse igal aastal 24 000 abielu, siis samal ajal lahutab 14 000 abielupaari.
Ühiskonna väärtuste tagajärgede tõhusaim mõõdik on laste ja noorte olukord. Väärtuste muutumisega oleme nii Soomes kui ka kogu Euroopas tunnistajaks olukorrale, kus rekordilise majandusliku heaolu keskel võtab maad enneolematu vaimne viletsus. Kasvanud on vajadus laste psühhiaatrilise ravi järele peamiselt depressiooni tõttu. Lastekodudesse ja kasuperedesse paigutamist vajavate laste hulk kasvab pidevalt. Parlamendikomisjoni eksperdi hinnangul ei ohusta tänapäevase lapse heaolu mitte niivõrd vanemate tööeluga kaasnev, vaid vaba aja hedonistlikud valikud.
Lutheri teravad sõnad on tabavad ka meie aja kohta: “Mis kasu oleks sellest, kui me omaksime ja teeksime kõike muud ja oleksime otsekui pühakud, kuid jätaksime tegemata selle, mille pärast me peamiselt elame, nimelt hoolekandmise noorsoo eest. Ma arvan ka, et ükski väline patt ei rõhu maailma Jumala ees nii raskelt ega vääri nii kohutavat karistust, kui see, et me jätame kasvatamata oma lapsed.”
Väärtustevaheline võitlus toimub suures osas keele abil, kui uue tähenduse andmisega kaaperdatakse mõisted, näiteks andes uue sisu armastusele, vabadusele või võrdsusele. Kas armastus on oma soovidest loobumine teise kasuks või oma soovide järgimine isegi siis, kui see tähendaks abikaasa hülgamist?
Kristliku inimkäsituse alus on leitav Piibli esimestelt lehekülgedelt. Jumal lõi inimese oma näo järgi ja enda sarnaseks, mis tähendab iga inimese ainulaadset ja puutumatut inimväärikust ja õigust elule. Sellele rajaneb ka inimese elu eriline väärtuslikkus, elu pühadus keset muud loodut. Teiseks lõi Jumal inimese meheks ja naiseks ning rajas abielu, mis annab aluse tsivilisatsioonile, ühiskonna jätkuvusele ja uuenemisele. Kolmandaks räägib loomislugu armetust tegelikkusest, pattulangemisest, mis on Piibli inimkäsituse olemuslik osa. Elame ajal, mil kahtluse alla on seatud kõik need kristliku inimkäsituse lähtepunktid, inimelu eriline väärtus ja pühadus, abielu mehe ja naise vahelise liiduna ning patu tegelikkus inimese elus. Loomisloos väljenduv arusaam inimesest ulatub läbi kogu Piibli ning avaneb risti sõnumis. Jumal andis oma Poja meie eest surma ristil selle pärast, et me oleme jumalanäolistena Tema silmis väärtuslikud ning selle pärast, et me oleme patused.
Pärast meie noorima, viienda lapse sündi, kui olime uut pereliiget kogu perega imetlenud, küsis meie paariaastane tütar, kas meie pere võiks järgmiseks sünnitada kassi. Vastasin, et kahjuks ei ole see emal võimalik; siis aga küsis laps, kas isa võiks sünnitada kassi.
Tüdruk ei ole ilmselt ainuke, kelle jaoks arusaam inimesest on ebaselge. Piibli kirjelduse kohaselt ei sündinud inimene juhuslikult, vaid Jumal on ta loonud. Keset muud loodut on just inimene loodud Jumala ikooniks, ainulaadselt väärtuslikuks ning sellepärast on inimese elu püha.
Elu väärtuslikkust ja ühtlasi õigust elule vaidlustatakse kõige sagedamini siis, kui inimene on kõige nõrgem, elu alguses ja lõpus.
Abort on Soomes mahavaikitud tabuteema, otsekui Pandora laegas, mille avamise tagajärgi kardetakse. Ometigi puudutab see palju suuremat hulka inimesi, kui oskame arvata. Pärast abordiseaduse jõustumist on tehtud enam kui pool miljonit aborti. Praegu katkestatakse 10 000 rasedust aastas ehk enam kui 30 iga päev. Meie hulgas on sadu tuhandeid naisi, kes on oma kehas kogenud aborti, sama palju isasid, kümneid tuhandeid abordis osalenud tervishoiutöötajaid ning sadu seaduste loomise eest vastutavaid otsustajaid.
Aborditeemaga on seotud vastutuse veeretamine teistele, aga ka mahavaikitud lein ja süütunne. Üks 80-aastane naine, keda arstina vastu võtsin, rääkis südantlõhestavalt, kuidas ta on üksi kandnud süükoormat ja selle raskeid tagajärgi juba noorpõlvest alates. Arstid ja õed teavad, mis abordi tegemisel toimub ja paljud neist teevad oma tööd vastuolus südametunnistusega.
Võrreldes loote sõeluuringute kulusid puudega inimeste ülalpidamiskuludega mõõdetakse elu väärtust rahas. Leitud haigustele ei pakuta mitte tervendavat ravi, vaid juba alanud elu lõpetamist. Ehkki lootediagnostika puhul rõhutatakse pere oma valikuvabadust, antakse sõeluuringute korraldamisega sõnum, et puudega inimesed ei ole meie keskele tingimusteta teretulnud.
Aborti lubavat seadust meie riigis ette valmistades esitati abordi toetuseks väite, et loode on lihtsalt pimesoole sarnane rakukogum naise ihus. Naisel peaks olema õigus otsustada oma keha üle.
Pärast viljastumist ei toimu inimese arengus ühtegi pöördelist sündmust, milles võiks tuvastada, et loode on saanud inimeseks. Esimesed märgid arenevast kesknärvisüsteemist ilmnevad juba kolmandal elunädalal ning nädal hiljem hakkab süda lööma, ehk siis juba ammu enne abordi viimast ajalist piiri. On leitud, et seitsmenädalase loote kesknärvisüsteem saadab elundkonnale impulsse. Kaheksandal elunädalal on registreeritud elektroentsefalogramm ehk aju elektriline aktiivsus.
Abordiealine laps ei ole tundetu rakukogum, vaid isik, kes suudab tunda valu. Loomakaitseseadus kaitseb tapetavat looma paremini, kui abordiseadus sündimata last. Looma veristades ei tohi sellele teha valu, aga abordiga põhjustatavast valust ei julgeta isegi rääkida.
Aborti kaitstakse väitega, et loode ei ole inimisik, ehkki ta on alates viljastumisest bioloogiliselt inimene. Isiku kriteeriumideks on seatud teadlikkus iseendast, võime tajuda tulevikku ja minevikku ning suhtlemisvõime. Need omadused kirjeldavad küll inimliigile omaseid jooni, kuid inimeseks olemise eeldustena on need meelevaldsed. Neid kriteeriume ei täida vastsündinud või mõne kuu vanused lapsed ega ka arengupuudega või dementsed täiskasvanud.
Lääne-Euroopa riikides ei ole üksnes Soomes ja Rootsis tervishoiutöötajatel seadusega tagatud õigust veendumuste tõttu keelduda abordi tegemisest või väljendada sellekohast seisukohta. On võimatu kaitsta südametunnistuse vabadust väitega, et nõnda raskendataks abortide tegemist. Nõnda pole see üheski teises riigis.
Euroopa Nõukogu nõudis 2010. aastal, et kõik liikmesriigid peavad tagama südametunnistuse vabaduse võimaldades meditsiinipersonalil keelduda abordi või eutanaasia tegemisest. Seda toetavad nii maailma kui Soome arstide liidud.
Küsimus elu algusest on oluline ka kristliku inimkäsituse aspektist, kuna inimelu pühadus põhineb sellel, et iga inimene on loodud jumalanäoliseks. Jumala Poja inimlikkus ei alanud mitte Tema sündimisega Petlemma sõimes, vaid üheksa kuud varem viljastumisega Maarja üsas. Kui Jumal pidas väikest loodet piisavaks, et saada inimeseks, kuidas saame me siis vaidlustada sündimata lapse õigust elule?
Sifra ja Puua, kaks julget iisraellasest naist olid Moosese sündimise ajal Egiptuses ämmaemandad. Egiptuse kuningas tahtis neid kaasata oma plaani tappa kõik iisraeli poisslapsed. Ämmaemandad kartsid aga Jumalat ning jätsid ka poisid ellu.
Abordist ei pea vaikima, aga sellest rääkides vajatakse eelkõige surma piiri ületavat andeksandmise ja armu sõnumit. Kristlasel on seejuures eesõigus tunnistada julgelt käsu ja evangeeliumi sõnumit ning ühtlasi kaitsta jumalanäoliseks loodud elu.
Peaaegu 80 protsenti soomlastest on väljendanud oma toetust eutanaasiaseadusele. Kas meile pole veel piisavalt seletatud viiendat käsku? Eutanaasia ei tähenda kasutu ravi lõpetamist, vaid patsiendi elu lõpetamist näiteks mürgisüstiga.
Palliatiivne ravi on praegusel ajal rohkem arenenud kui iial varem. Valu ja ängistust suudetakse vaos hoida ning vajadusel võidakse kannatav patsient uinutada, panna magama. Surma ei saa vaadelda üksnes inimese isikliku valiku aspektist. Surm on palju rohkem ühiskondlik asi. Enesetapp puudutab valusalt kümnete, võibolla isegi sadade inimese elu. Sama puudutab eutanaasiat, mida kaitstakse väitega, et inimesel peaks olema õigus otsustada oma surmahetke üle.
Arstipraktikal kohtasin eakat inimest, kes halvatuna ja depressioonis olles küsis arstilt: “Mis kasu meist kulunud vanainimestest enam on? Me võiksime pigem surra.” Ta sai vastuse: “Te täidate ühiskonna kõige olulisemat ülesannet, sest te õpetate meile, mis on ligimesearmastus.” Sain sellest sõnumist aru. Meie hoolitsusest sõltuvad ligimesed saavad oma abitusega tõsta esile ühiskonna need väärtused, mis on meie edu võtmeks. Ühiskond, mis rajaneb ligimesearmastusele, inimväärikuse austamisele ja omavahelisele hoolitsusele, jääb püsima ka rasketel aegadel. Ka ajalugu näitab, et ühiskond, mis need väärtused kaotab, variseb kokku – mõelgem kasvõi natside valitsetud Saksamaale.
Eutanaasia seadustamisega antaks puudega ja haigetele inimestele sõnum, et nad ei ole väärtuslikud. Hollandis on üks oluline eutanaasia palumise põhjus mitte valu, vaid üksindus ja kartus olla sõltuv teistest inimestest. Soov surra sisaldab sageli küsimust: “Kas mind on veel kellelegi vaja?” Küsimust ei peaks vastama surmasüstiga, vaid hoolimise ja kvaliteetse terminaalhooldusega.
Eutanaasia nõudmine on meie ajastu väärtuste muutumise vili. Pinnapealne naudingukultuur sunnib inimesi elu piiratuse eest põgenema surma. Kui elu mõte lähtub naudingute saamisest, siis haiguse või puude seatavad piirid hävitavad elu mõtte täielikult. Tänapäeva inimesel on raske tunnistada, et nõrkus ja kannatused kuuluvad ellu.
“Kui Jumal on surnud, siis on kõik lubatud.” Selle ütlusega väljendas kirjanik Dostojevski jumalasuhte ja moraali vahelist seost. Tõeline eetika, õige ja vale eristamine lähtub sellest, et inimene vastutab oma tegude eest kõrgema autoriteedi, Looja ees. Kui Jumalat ei ole, siis jääb inimene ise oma moraali mõõdupuuks ja määrajaks. Eetika muutub suhteliseks ja olukorrast sõltuvaks. Kes saab siis viimselt öelda, et inimese elu lõpetamine on vale, mõelgem näiteks terrorirünnakutele, etnilisele puhastusele või raseduse katkestamisele?
Selles mõtteviisiga lõpuni minnes ei ole inimesel iseenesest mingit erilist moraalset positsiooni ning liigi tõttu loomariigis ei ole tema elul mingit erilist väärtust. Inimese väärtus põhineb peamiselt sellel, kui kvaliteetne või arenenud tema elu on ja kui väärtuslik on ta teistele inimestele.
Loomaõiguslaste “piiblis”, kogu maailmas bestsellerina müüdud austraallase Peter Singeri teoses “Loomade vabastamine” [“Animal liberation” – tlk] nenditakse: “On olemas loomi, kelle hing on mistahes kriteeriumi kohaselt väärtuslikum kui mõnede inimeste oma. Näiteks on šimpansil, koeral ja seal suurem teadlikkus iseendast kui raske arengupuudega lapsel või eriti seniilseks jäänud vanuril.” Samast mõttekäigust lähtuvalt leiab Singer õigustuse vastsündinud puudega laste tapmisele, raseduse katkestamisele ja eutanaasiale, vähem väärtuslikuks peetud inimelu lõpetamisele.
Inimese elu on püha ning see peab olema puutumatu, kuna Jumal on loonud inimese oma näo järgi. Universumi Looja on iga inimese elule andnud tohutult suure väärtuse. Mitte keegi ei ole oma elu ära teeninud. Elu on kingitus. Üksnes Jumalal, elu andjal, on õigus see kink ära võtta.
Elu pühadus avab ristiusu sõnumi tuuma kõige sügavamalt. Kui inimese elu ei ole püha ja inimväärikus ei ole tingimusteta, oleks sõnum ristist mõttetu. Jumal ei andnud oma Poega, kõige kallimat surma juhusliku arengu tulemusena sündinud olendite pärast, vaid ainulaadselt väärtuslike, Jumala näo järgi loodud inimeste pärast.
Tänavu sügisel saab Soome parlament tõenäoliselt arutamiseks rahvaalgatuse nn võrdõiguslikust abielust. Sooneutraalse abieluseaduse olulisim praktiline tagajärg oleks samasoolistele paaridele lapsendamise õiguse andmine. Elame tähelepanuväärsel ajal, kui inimkonna ajaloo kõige loomulikumat asja, emadust ja isadust tuleb kaitsta, otsekui oleks see mingi usuliste äärmuslaste väljamõeldis.
Kui parlamendis arutleti üksikute naiste ja naispaaride õiguse üle kunstlikule viljastamisele, jäi mulle meelde selle pooldajate esitatud küsimus: “Miks peaks naise emadust määrama mehe kaudu?” Emaduse ja isaduse vaheline seos on iseenesest mõistetav, bioloogiline fakt inimkonna ajaloo algusest peale. Paljudes asjades võivad mees ja naine teineteisest rohkem või vähem sõltuda, aga paljunemisel on see sõltuvus sajaprotsendiline.
Mehe ja naise vahelisest abielust on saanud poliitiliselt ebakorrektne mõiste. Ometigi on sooline erinevus, mehelikkus ja naiselikkus kristliku inimkäsituse olemuslik osa. Abielul on kristlikus inimkäsituses ainulaadne tähendus, sest see on ainuke inimestevaheline liit, mis on rajatud loomises. Selles mõttes elab lääne postkristlik maailm võrreldes kristliku koguduse ajalooga murrangulisel ajal.
Osalesin äsjavalitud rahvaesindajana 1995. aastal organisatsiooni Seksuaalne Võrdõiguslikkus (SETA) korraldatud diskussioonil parlamendis. Ühenduse esindaja rääkis strateegiast, millega suudetakse sooliselt neutraalse abielu programm ühiskonnas samm-sammult kehtestada. Eesmärgiks on samasooliste paarisuhte ametlikult tunnustamiselt kunstliku viljastamise kaudu liikuda esmalt peresisese lapsendamise ja seejärel perevälise lapsendamiseni, pärast mida saab jõustada sooneutraalse abielu. Programm on teostunud vastavalt plaanile.
Iga sammu vältimatust põhjendatakse eelmisega. Ametliku partnerlusseaduse poolt hääletades rääkisid rahvaesindajad, et nad toetavad ettepanekut üksnes eeldusel, et see ei puuduta lapsi. Naispaaride kunstliku viljastamise õigust nõuti sellepärast, et meil on juba ametlikult tunnustatud paare, kes soovisid last. Peresisest lapsendamist peeti vältimatuks, kuna naispaarid võivad nüüd kunstliku viljastamise abil saada ühiselt lapse, kellel ei ole juriidilist isa.
Partnerlusseaduse, homolapsendamisseaduse ja sooneutraalse abielu peamiseks eesmärgiks on mõjutada ühiskonna hoiakuid, et homoseksuaalset orientatsiooni tunnustataks heteroseksuaalse orientatsiooni kõrval võrdväärse seksuaalsuse teostamise viisina. Sellega püütakse kõrvaldada ühiskonna süüdistavad hoiakud ja homoseksuaalsusega kaasnev süütunne.
Kirik ei ole süüdi diskrimineerimises, kui ta söandab abieluväliste seksuaalsuhete kohta kasutada sõna patt. Seevastu on kirik süüdi homoseksuaalide diskrimineerimises, kui nad ei saa kuulda Jumala Sõna kogu tõde, mis sisaldab nii seadust kui evangeeliumi. Jumal armastab homoseksuaalseid inimesi nõnda palju, et Ta tahab ka neid tõmmata oma Sõna kaudu osadusse Kristusega, et nad saaksid osa evangeeliumist. Ühtlasi peaks kogudustes olema rohkem ruumi ja armastust nende inimeste jaoks, keda rõhuvad homoseksuaalsed tunded või muu seksuaalne kõrvalekalle.
Arutelus on rõhutatud erinevust sotsiaalse ja bioloogilise soo (inglise k gender ja sex) – kogetud ja juriidilise soo vahel. Sisemist kogemust rõhutades on lahti öeldud bioloogilisest tegelikkusest.
Meie ajal on inimese sisemisest kogemusest saanud tegelikkuse mõõdupuu. Inimestel soovitatakse juhinduda oma sisemistest kogemustest, südame häälest. Õige ja vale vaheline piir tõmmatakse lähtuvalt subjektiivsest kogemusest. Inimese sisemine kogemus võiks olla õige ja vale vaheliseks eristajaks, kui meie inimkäsitusest saaks välja jätta ühe keskse tõsiasja – pattulangemise.
Kristliku inimkäsituse olemuslikuks osaks on see, et inimene on põhjani rikutud. Oleme väärtuslikud jumalanäolistena, aga oleme ka kurjad ja patused. See on kristliku inimkäsituse turustamise suurim probleem. Inimene ei taha kuulda ega tunnistada, et ta on patune ja rikutud.
Mulle meenub mõne aasta tagune prostitutsiooni käsitlev paneelvestlus Helsingi Kallio linnaosa ühes kõrtsis. Olin kutsutud kohale ainsa prostitutsiooni vastasena. Vestlust juhtis meediast tuntud Wallu Valpio ning teised osalejad olid ühel või teisel viisil seadustatud prostitutsiooni toetajad. Kohal oli palju meedia esindajaid. Eelnevalt väljakuulutatud eriala professionaal, tänavaprostituut ei pääsenud õigeks ajaks vanglast ettenähtud puhkusele ning teda asendas kiirkorras kohalekutsutud kolleeg Iiris. Kallio tänavatel seksimisega paarkümmend aastat leiba teeninud Iiris lõi meid, paneliste, ja publiku pahviks. Ta ei hakanudki kaitsma prostituutide õigust pidada oma ametit, vaid rääkis, et on lõpetanud hooramise, mille kohta ta ütles, et see on läbinisti Jumala tahte vastane. Ta rääkis, et tuli hiljuti usule ning ütles: “Aga prostitutsioonist ei vabanenud ma mitte Moosese seaduse, vaid Jeesuse vere abil.”
Pisarsilmi rääkis Iiris, et ta kahetseb, et oli võrgutanud paljusid abielumehi ja pereisasid ning võttis oma sõnumi kokku: “Ainuke õige koht seksi jaoks on abielu, millesse astutakse neitsina ja milles ollakse truud kuni surmani.”
Iirise sõnavõtt lõi paneeli korraldajate plaanid täiesti segamini. Saabus vaikus ning eestvedaja Wallu Valpio nentis, et selle peale ei jää muud üle, kui öelda “aamen”. Õieti mitte keegi ei kaitsnud enam prostitutsiooni. Iirise sõnumina oli see kristliku abielueetika põhitees sada korda mõjuvam kui minu suus. Nimelt paljastas Iiris selle tõsiasja, et iga inimese südametunnistus tunnistab viimselt kristliku inimkäsituse poolt. Ka need, kes ise kasutavad või müüvad seksiteenuseid, teavad sisimas, et nad teevad valesti, isegi kui nad vaigistavad oma südametunnistuse. Ning teisalt, alles ristilt avanevast evangeeliumist, armu sõnumist lähtudes võime ära tunda ja tunnistada oma patusust.
“Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees” (2Kr 5:21). Ristil toimunud õndsas vahetuses võttis Kristus enda vastutada kõik meie patud ja meie kurjuse ning nende karistuse – surma. Ühtlasi andis Ta meile oma patutuse, pühaduse ja õiguse, mille palgaks on igavene elu.
Sõnum ristilöödud ja ülestõusnud Kristusest on vägi, mis on kandnud kristlasi läbi sajandite, läbi raskuste ja tagakiusu. Sõna ristist on motiveerinud paljusid minema kaugele, keerulistesse ja ohtlikesse olukordadesse, et viia edasi evangeeliumi sõnumit. Sõna ristist on olnud nii armas, et paljud on seda tunnistades olnud valmis pigem surema, kui seda salgama. Kui kristlus muudetakse museaaliks nõnda, et rist kõrvaldatakse, siis ei ole tal enam tulevikku ulatuvat sõnumit. Apostel Pauluse sõnadega: “Sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi.”
Apostel Paulus kutsub Rm 12:2 üles: “Ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.” On hea uurida ja teadvustada, millised väärtused on mingil ajal vastuolus Jumala sõnaga, sest nii kerge on vooluga kaasa minna. Kristlikul kogudusel on tulnud kõikidel aegadel olla ühel või teisel viisil vastuolus ajastu vaimuga.
Ilmselt on meil kõigil olnud olukordi, kus oleme pidanud kaaluma, kas tegutseda vastupidiselt üldisele arvamusele või normile, rühma survele või mõnikord isegi seadusele, kui need on Jumala sõna vastased. Apostlite tegude raamatus räägitakse olukorrast, kus ametnikud keelasid apostlitel Jeesusest jutlustamise. Siis ütlesid apostel Paulus ja teised apostlid: “Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna.” Nad jätkasid keelust hoolimata.
Martin Luther selgitas “Kodupostillis” Jeesuse õpetust sellest, et keisrile tuleb anda, mis on keisri oma ja Jumalale, mis on Jumala oma: “Keiser ja maine võim on tõesti meie valitseja, kuid ta ei ole meie ainuke isand; meil on teinegi Isand, kes on suurem, nimelt Issand Jumal taevas. Kui siis üht neist isandatest tuleks vihastada, kui tuleb jätta kuuletumata kas Jumalale või siis keisrile, siis parem on, et keiser vihastub meie mittekuuletumise peale, kui et Jumal meie peale vihastab. Keisrina ei pea ma siin silmas mõnda konkreetset inimest, vaid üldiselt kõike maist võimu.” Nõnda väljendus Luther.
Õpetussõnade raamatus öeldakse: “Osta tõtt ja ära seda müü!” See räägib, et tõel on enamasti hind. Tõe järgimise, tunnistamise ja rääkimise eest tuleb sageli maksta. Inimesel on aga kiusatus tõde müüa, saada endale mingeid eeliseid järeleandmisega populaarsele eksiõpetusele või tõe moonutamisega. Aga Piibel julgustab: “Osta tõtt ja ära seda müü!”
Martin Luther käsitles teemat “Usu tagajärg” tabavate sõnadega: “Kui usud, siis räägid. Kui räägid, siis pead sa kannatama. Sest usk, tunnistus ja rist kuuluvad kokku ja on õige kristlase saatus.”
Kui me seda õigust ei kasuta, siis jääb väljaütlemise ruum järjest kitsamaks. Mida rohkem me vaikime Piibli õpetustest tundlike aktuaalsete küsimuste kohta, seda tugevam on vastasseis. Kui lumetuisus ei ole suusarajal piisavalt suusatajaid, siis läheb lumehanges suusatamine raskeks. Vaja on eesliikujaid.
Hoiatades tessalooniklasi raskete aegade ja eksiõpetuste eest julgustas apostel Paulus (2Ts 2:15): “Niisiis, vennad, seiske kindlalt ja pidage kinni nendest pärimustest, mida te olete õppinud kas meie sõna või kirja kaudu.” Meie aeg kutsub meid üles juhinduma Jumala Sõnast, lasta selle käsul enda üle kohut mõista ning teisalt lasta selle võrratul evangeeliumil end vabastada. Eriti kutsutakse meid olema kindlad nendes Sõna kohtades, mis on vastuolus aja vaimuga.
Massiteabevahendites räägiti vanglaametnikust, kes oli unustanud rääkida vangile osaks saanud armuandmisotsusest. Ametnik sai süüdistuse sellepärast, et vang pidi ettenähtust mõne päeva kauem kinni istuma, ehkki ta oli juba vabaks mõistetud. Kui palju olulisem ülesanne on igaühel, kes on Jeesuse oma, anda ühel või teisel viisil edasi sõnumit sellest, et patud on andeks antud, armuandmisotsus on tehtud! Nii kaugel misjonimaades kui ka meie naabruses või töökohal elavad paljud inimesed süütunde vangistuses, ilma evangeeliumi vabaduseta ja igavese elu lootuseta.
Apostel Paulus kutsub meid kuulutama evangeeliumi sõna. Rääkides elust “keset põikpäist ja rikutud sugupõlve, kelle seas te paistate nagu tähed maailmas, pidades kinni elusõnast” (Fl 2:15–16) julgeb ta meid võrrelda lausa pimeduses säravate tähtedega. Kristlastena ei ole meil mingit valgust iseenesest, aga see, mis paistab pimeduses, on muutumatu Jumala Sõna valgus.
President Kyösti Kallio kutsus 1939. aasta jõulude raskel ajal soomlasi üles: “Meie esivanemad on sajandite jooksul nii hädas ja tagakiusus kui ka rahupäevadel ammendanud Piiblist elu, jõudu ja lohutust. Praegusel ajal vajab meie rahvas Jumala Sõna uueksloovat väge. Võtkem alandliku südameusuga vastu selle õnnistused. “Õiglus ülendab rahvast, aga patt on teotuseks rahvahõimudele.””
Head sõbrad, see väljakutse on meile aktuaalne ka tänasel päeval. Soovin teile julgust ja tarkust anda edasi muutumatut sõnumit Jeesusest, kes mõjutab ja muudab nii üksikute inimeste kui tervete ühiskondade elu.
Kogudused müüvad kirikuhooneid! Eilse Iltalehti põhiartikkel rääkis arengust, mida oleme võinud viimastel aastatel näha teistes Euroopa riikides. Eelmisel aastal olin kutsutud kõnelejaks endise Konnunsuo vangla ruumide avamisel varjupaigataotlejate vastuvõtukeskusena. Sündmus oli minu jaoks eriti puudutav, sest elasin lapsepõlves selles külas ning pidulik sündmus korraldati minu endises lapsepõlvekodus.
Muuseumiks muudetud vanglakirik oli muus osas samasugune, kantsel ja kirikupingid oma kohtadel ja ilusa värvkattega, aga altarilt oli kõrvaldatud rist. Äravõetud risti jälg oli pisut heledamana taustapinnal nähtav.
Mulle meenusid lapsepõlve jumalateenistused, kus vangid ja vanglapersonal kogunesid kuulama Jumala sõna. Muuseumiks muudetud kirikust kõrvaldatud rist viis mõtted varajase kristliku koguduse levikualadele, kus linnasiluetis domineerivad nüüd kirikutornide asemel minaretid – või need atestlikud riigid, kus kirikud on muudetud ujulateks või teatriteks. Sarnane areng toimub praegu Euroopas ja Soomes, kus kirikute kasutatavus väheneb ning majandusraskuste puhul pannakse kirikuhooned müüki.
Viimase kümnendi jooksul on soomlaste usk kristlikesse põhiõpetustesse dramaatiliselt vähenenud. Kiriku uurimiskeskuse uuringu kohaselt uskus 1999. aastal Jeesuse ülestõusmisse 69 protsenti soomlastest, 2011. aastal aga vaid 36 protsenti. Kui 1999. aastal uskus 77 protsenti soomlastest, et Jeesus on Jumala Poeg, siis 2011. aastal 41 protsenti. Kui väidet “Jeesus tuleb mõistma kohut elavate ja surnute üle” pidas 1999. aastal õigeks 60 protsenti soomlastest, siis kaks aastat tagasi oli neid 28 protsenti. Arvud annavad tunnistust, et meil tuleb üha enam liikuda vastuvoolu. Ehkki meie kirik on endiselt enamuskirik, ei kattu kristliku usu põhilised õpetused enam enamuse arusaamadega.
Kirikul ja kristlikel ühendustel on ühiskonna stabiilsusele, turvalisusele ja majandusele olnud palju suurem mõju, kui arvatakse. Lastekaitse, inimväärikuse ja inimõiguste austamine, samuti seadusandlus ja haridus on kindlalt rajatud ristiusuga toodud arusaamale inimesest. Ausus, töömoraal ja austus riigi vastu on eelduseks maksutulude kogumisele, mille abil peetakse ülal heaoluühiskonda. Püsivad perekonnad ja abielud ning vanemlik vastutus on eelduseks meie laste ja noorte arengule.
Elame praegu Soomes ja Euroopas ajajärgul, mil kasvab surve kristliku usu mõjust loobumiseks. Apostel Pauluse sõnad lõpuaja keerulistest aegadest Teises kirjas Timoteosele kirjeldavad tabavalt tänapäeva. Inimesed armastavad rohkem lõbu kui Jumalat, ehkki neil on jumalakartuse nägu (vrd 2Tm 3:1–5).
Naudingukultuur loob norme seksuaaleetikale ja meelelahutusmaailmale ning hedonismi tipuks on narkosõltuvus, mis viimaks hävitab nii mõnegi noore elu. Naudingust on saanud meie aja üks populaarsemaid ebajumalaid, mille nimel ollakse valmis ohverdama isegi oma tervis ja elu. Ometigi ei loo naudingu seadmine kõrgeimaks väärtuseks ja elu mõtteks heaolu, vaid toob meie ühiskonda tohutult viletsust.
Hedonismi põhiline sõnum on see, et sul tuleb kuulata oma tundeid ning neid järgida. Hedonism on eriti hävituslik perekondadele ja abielule. Abielude olukorda kirjeldab asjaolu, et praegu sünnivad juba enam kui pooled esmasündinud lastest ja 40 protsenti kõigist lastest väljaspool abielu, peamiselt nn vabaabielus. Kui meie riigis sõlmitakse igal aastal 24 000 abielu, siis samal ajal lahutab 14 000 abielupaari.
Ühiskonna väärtuste tagajärgede tõhusaim mõõdik on laste ja noorte olukord. Väärtuste muutumisega oleme nii Soomes kui ka kogu Euroopas tunnistajaks olukorrale, kus rekordilise majandusliku heaolu keskel võtab maad enneolematu vaimne viletsus. Kasvanud on vajadus laste psühhiaatrilise ravi järele peamiselt depressiooni tõttu. Lastekodudesse ja kasuperedesse paigutamist vajavate laste hulk kasvab pidevalt. Parlamendikomisjoni eksperdi hinnangul ei ohusta tänapäevase lapse heaolu mitte niivõrd vanemate tööeluga kaasnev, vaid vaba aja hedonistlikud valikud.
Lutheri teravad sõnad on tabavad ka meie aja kohta: “Mis kasu oleks sellest, kui me omaksime ja teeksime kõike muud ja oleksime otsekui pühakud, kuid jätaksime tegemata selle, mille pärast me peamiselt elame, nimelt hoolekandmise noorsoo eest. Ma arvan ka, et ükski väline patt ei rõhu maailma Jumala ees nii raskelt ega vääri nii kohutavat karistust, kui see, et me jätame kasvatamata oma lapsed.”
Väärtustevaheline võitlus toimub suures osas keele abil, kui uue tähenduse andmisega kaaperdatakse mõisted, näiteks andes uue sisu armastusele, vabadusele või võrdsusele. Kas armastus on oma soovidest loobumine teise kasuks või oma soovide järgimine isegi siis, kui see tähendaks abikaasa hülgamist?
Kristliku inimkäsituse alus on leitav Piibli esimestelt lehekülgedelt. Jumal lõi inimese oma näo järgi ja enda sarnaseks, mis tähendab iga inimese ainulaadset ja puutumatut inimväärikust ja õigust elule. Sellele rajaneb ka inimese elu eriline väärtuslikkus, elu pühadus keset muud loodut. Teiseks lõi Jumal inimese meheks ja naiseks ning rajas abielu, mis annab aluse tsivilisatsioonile, ühiskonna jätkuvusele ja uuenemisele. Kolmandaks räägib loomislugu armetust tegelikkusest, pattulangemisest, mis on Piibli inimkäsituse olemuslik osa. Elame ajal, mil kahtluse alla on seatud kõik need kristliku inimkäsituse lähtepunktid, inimelu eriline väärtus ja pühadus, abielu mehe ja naise vahelise liiduna ning patu tegelikkus inimese elus. Loomisloos väljenduv arusaam inimesest ulatub läbi kogu Piibli ning avaneb risti sõnumis. Jumal andis oma Poja meie eest surma ristil selle pärast, et me oleme jumalanäolistena Tema silmis väärtuslikud ning selle pärast, et me oleme patused.
Pärast meie noorima, viienda lapse sündi, kui olime uut pereliiget kogu perega imetlenud, küsis meie paariaastane tütar, kas meie pere võiks järgmiseks sünnitada kassi. Vastasin, et kahjuks ei ole see emal võimalik; siis aga küsis laps, kas isa võiks sünnitada kassi.
Tüdruk ei ole ilmselt ainuke, kelle jaoks arusaam inimesest on ebaselge. Piibli kirjelduse kohaselt ei sündinud inimene juhuslikult, vaid Jumal on ta loonud. Keset muud loodut on just inimene loodud Jumala ikooniks, ainulaadselt väärtuslikuks ning sellepärast on inimese elu püha.
Elu väärtuslikkust ja ühtlasi õigust elule vaidlustatakse kõige sagedamini siis, kui inimene on kõige nõrgem, elu alguses ja lõpus.
Abort on Soomes mahavaikitud tabuteema, otsekui Pandora laegas, mille avamise tagajärgi kardetakse. Ometigi puudutab see palju suuremat hulka inimesi, kui oskame arvata. Pärast abordiseaduse jõustumist on tehtud enam kui pool miljonit aborti. Praegu katkestatakse 10 000 rasedust aastas ehk enam kui 30 iga päev. Meie hulgas on sadu tuhandeid naisi, kes on oma kehas kogenud aborti, sama palju isasid, kümneid tuhandeid abordis osalenud tervishoiutöötajaid ning sadu seaduste loomise eest vastutavaid otsustajaid.
Aborditeemaga on seotud vastutuse veeretamine teistele, aga ka mahavaikitud lein ja süütunne. Üks 80-aastane naine, keda arstina vastu võtsin, rääkis südantlõhestavalt, kuidas ta on üksi kandnud süükoormat ja selle raskeid tagajärgi juba noorpõlvest alates. Arstid ja õed teavad, mis abordi tegemisel toimub ja paljud neist teevad oma tööd vastuolus südametunnistusega.
Võrreldes loote sõeluuringute kulusid puudega inimeste ülalpidamiskuludega mõõdetakse elu väärtust rahas. Leitud haigustele ei pakuta mitte tervendavat ravi, vaid juba alanud elu lõpetamist. Ehkki lootediagnostika puhul rõhutatakse pere oma valikuvabadust, antakse sõeluuringute korraldamisega sõnum, et puudega inimesed ei ole meie keskele tingimusteta teretulnud.
Aborti lubavat seadust meie riigis ette valmistades esitati abordi toetuseks väite, et loode on lihtsalt pimesoole sarnane rakukogum naise ihus. Naisel peaks olema õigus otsustada oma keha üle.
Pärast viljastumist ei toimu inimese arengus ühtegi pöördelist sündmust, milles võiks tuvastada, et loode on saanud inimeseks. Esimesed märgid arenevast kesknärvisüsteemist ilmnevad juba kolmandal elunädalal ning nädal hiljem hakkab süda lööma, ehk siis juba ammu enne abordi viimast ajalist piiri. On leitud, et seitsmenädalase loote kesknärvisüsteem saadab elundkonnale impulsse. Kaheksandal elunädalal on registreeritud elektroentsefalogramm ehk aju elektriline aktiivsus.
Abordiealine laps ei ole tundetu rakukogum, vaid isik, kes suudab tunda valu. Loomakaitseseadus kaitseb tapetavat looma paremini, kui abordiseadus sündimata last. Looma veristades ei tohi sellele teha valu, aga abordiga põhjustatavast valust ei julgeta isegi rääkida.
Aborti kaitstakse väitega, et loode ei ole inimisik, ehkki ta on alates viljastumisest bioloogiliselt inimene. Isiku kriteeriumideks on seatud teadlikkus iseendast, võime tajuda tulevikku ja minevikku ning suhtlemisvõime. Need omadused kirjeldavad küll inimliigile omaseid jooni, kuid inimeseks olemise eeldustena on need meelevaldsed. Neid kriteeriume ei täida vastsündinud või mõne kuu vanused lapsed ega ka arengupuudega või dementsed täiskasvanud.
Lääne-Euroopa riikides ei ole üksnes Soomes ja Rootsis tervishoiutöötajatel seadusega tagatud õigust veendumuste tõttu keelduda abordi tegemisest või väljendada sellekohast seisukohta. On võimatu kaitsta südametunnistuse vabadust väitega, et nõnda raskendataks abortide tegemist. Nõnda pole see üheski teises riigis.
Euroopa Nõukogu nõudis 2010. aastal, et kõik liikmesriigid peavad tagama südametunnistuse vabaduse võimaldades meditsiinipersonalil keelduda abordi või eutanaasia tegemisest. Seda toetavad nii maailma kui Soome arstide liidud.
Küsimus elu algusest on oluline ka kristliku inimkäsituse aspektist, kuna inimelu pühadus põhineb sellel, et iga inimene on loodud jumalanäoliseks. Jumala Poja inimlikkus ei alanud mitte Tema sündimisega Petlemma sõimes, vaid üheksa kuud varem viljastumisega Maarja üsas. Kui Jumal pidas väikest loodet piisavaks, et saada inimeseks, kuidas saame me siis vaidlustada sündimata lapse õigust elule?
Sifra ja Puua, kaks julget iisraellasest naist olid Moosese sündimise ajal Egiptuses ämmaemandad. Egiptuse kuningas tahtis neid kaasata oma plaani tappa kõik iisraeli poisslapsed. Ämmaemandad kartsid aga Jumalat ning jätsid ka poisid ellu.
Abordist ei pea vaikima, aga sellest rääkides vajatakse eelkõige surma piiri ületavat andeksandmise ja armu sõnumit. Kristlasel on seejuures eesõigus tunnistada julgelt käsu ja evangeeliumi sõnumit ning ühtlasi kaitsta jumalanäoliseks loodud elu.
Peaaegu 80 protsenti soomlastest on väljendanud oma toetust eutanaasiaseadusele. Kas meile pole veel piisavalt seletatud viiendat käsku? Eutanaasia ei tähenda kasutu ravi lõpetamist, vaid patsiendi elu lõpetamist näiteks mürgisüstiga.
Palliatiivne ravi on praegusel ajal rohkem arenenud kui iial varem. Valu ja ängistust suudetakse vaos hoida ning vajadusel võidakse kannatav patsient uinutada, panna magama. Surma ei saa vaadelda üksnes inimese isikliku valiku aspektist. Surm on palju rohkem ühiskondlik asi. Enesetapp puudutab valusalt kümnete, võibolla isegi sadade inimese elu. Sama puudutab eutanaasiat, mida kaitstakse väitega, et inimesel peaks olema õigus otsustada oma surmahetke üle.
Arstipraktikal kohtasin eakat inimest, kes halvatuna ja depressioonis olles küsis arstilt: “Mis kasu meist kulunud vanainimestest enam on? Me võiksime pigem surra.” Ta sai vastuse: “Te täidate ühiskonna kõige olulisemat ülesannet, sest te õpetate meile, mis on ligimesearmastus.” Sain sellest sõnumist aru. Meie hoolitsusest sõltuvad ligimesed saavad oma abitusega tõsta esile ühiskonna need väärtused, mis on meie edu võtmeks. Ühiskond, mis rajaneb ligimesearmastusele, inimväärikuse austamisele ja omavahelisele hoolitsusele, jääb püsima ka rasketel aegadel. Ka ajalugu näitab, et ühiskond, mis need väärtused kaotab, variseb kokku – mõelgem kasvõi natside valitsetud Saksamaale.
Eutanaasia seadustamisega antaks puudega ja haigetele inimestele sõnum, et nad ei ole väärtuslikud. Hollandis on üks oluline eutanaasia palumise põhjus mitte valu, vaid üksindus ja kartus olla sõltuv teistest inimestest. Soov surra sisaldab sageli küsimust: “Kas mind on veel kellelegi vaja?” Küsimust ei peaks vastama surmasüstiga, vaid hoolimise ja kvaliteetse terminaalhooldusega.
Eutanaasia nõudmine on meie ajastu väärtuste muutumise vili. Pinnapealne naudingukultuur sunnib inimesi elu piiratuse eest põgenema surma. Kui elu mõte lähtub naudingute saamisest, siis haiguse või puude seatavad piirid hävitavad elu mõtte täielikult. Tänapäeva inimesel on raske tunnistada, et nõrkus ja kannatused kuuluvad ellu.
“Kui Jumal on surnud, siis on kõik lubatud.” Selle ütlusega väljendas kirjanik Dostojevski jumalasuhte ja moraali vahelist seost. Tõeline eetika, õige ja vale eristamine lähtub sellest, et inimene vastutab oma tegude eest kõrgema autoriteedi, Looja ees. Kui Jumalat ei ole, siis jääb inimene ise oma moraali mõõdupuuks ja määrajaks. Eetika muutub suhteliseks ja olukorrast sõltuvaks. Kes saab siis viimselt öelda, et inimese elu lõpetamine on vale, mõelgem näiteks terrorirünnakutele, etnilisele puhastusele või raseduse katkestamisele?
Selles mõtteviisiga lõpuni minnes ei ole inimesel iseenesest mingit erilist moraalset positsiooni ning liigi tõttu loomariigis ei ole tema elul mingit erilist väärtust. Inimese väärtus põhineb peamiselt sellel, kui kvaliteetne või arenenud tema elu on ja kui väärtuslik on ta teistele inimestele.
Loomaõiguslaste “piiblis”, kogu maailmas bestsellerina müüdud austraallase Peter Singeri teoses “Loomade vabastamine” [“Animal liberation” – tlk] nenditakse: “On olemas loomi, kelle hing on mistahes kriteeriumi kohaselt väärtuslikum kui mõnede inimeste oma. Näiteks on šimpansil, koeral ja seal suurem teadlikkus iseendast kui raske arengupuudega lapsel või eriti seniilseks jäänud vanuril.” Samast mõttekäigust lähtuvalt leiab Singer õigustuse vastsündinud puudega laste tapmisele, raseduse katkestamisele ja eutanaasiale, vähem väärtuslikuks peetud inimelu lõpetamisele.
Inimese elu on püha ning see peab olema puutumatu, kuna Jumal on loonud inimese oma näo järgi. Universumi Looja on iga inimese elule andnud tohutult suure väärtuse. Mitte keegi ei ole oma elu ära teeninud. Elu on kingitus. Üksnes Jumalal, elu andjal, on õigus see kink ära võtta.
Elu pühadus avab ristiusu sõnumi tuuma kõige sügavamalt. Kui inimese elu ei ole püha ja inimväärikus ei ole tingimusteta, oleks sõnum ristist mõttetu. Jumal ei andnud oma Poega, kõige kallimat surma juhusliku arengu tulemusena sündinud olendite pärast, vaid ainulaadselt väärtuslike, Jumala näo järgi loodud inimeste pärast.
Tänavu sügisel saab Soome parlament tõenäoliselt arutamiseks rahvaalgatuse nn võrdõiguslikust abielust. Sooneutraalse abieluseaduse olulisim praktiline tagajärg oleks samasoolistele paaridele lapsendamise õiguse andmine. Elame tähelepanuväärsel ajal, kui inimkonna ajaloo kõige loomulikumat asja, emadust ja isadust tuleb kaitsta, otsekui oleks see mingi usuliste äärmuslaste väljamõeldis.
Kui parlamendis arutleti üksikute naiste ja naispaaride õiguse üle kunstlikule viljastamisele, jäi mulle meelde selle pooldajate esitatud küsimus: “Miks peaks naise emadust määrama mehe kaudu?” Emaduse ja isaduse vaheline seos on iseenesest mõistetav, bioloogiline fakt inimkonna ajaloo algusest peale. Paljudes asjades võivad mees ja naine teineteisest rohkem või vähem sõltuda, aga paljunemisel on see sõltuvus sajaprotsendiline.
Mehe ja naise vahelisest abielust on saanud poliitiliselt ebakorrektne mõiste. Ometigi on sooline erinevus, mehelikkus ja naiselikkus kristliku inimkäsituse olemuslik osa. Abielul on kristlikus inimkäsituses ainulaadne tähendus, sest see on ainuke inimestevaheline liit, mis on rajatud loomises. Selles mõttes elab lääne postkristlik maailm võrreldes kristliku koguduse ajalooga murrangulisel ajal.
Osalesin äsjavalitud rahvaesindajana 1995. aastal organisatsiooni Seksuaalne Võrdõiguslikkus (SETA) korraldatud diskussioonil parlamendis. Ühenduse esindaja rääkis strateegiast, millega suudetakse sooliselt neutraalse abielu programm ühiskonnas samm-sammult kehtestada. Eesmärgiks on samasooliste paarisuhte ametlikult tunnustamiselt kunstliku viljastamise kaudu liikuda esmalt peresisese lapsendamise ja seejärel perevälise lapsendamiseni, pärast mida saab jõustada sooneutraalse abielu. Programm on teostunud vastavalt plaanile.
Iga sammu vältimatust põhjendatakse eelmisega. Ametliku partnerlusseaduse poolt hääletades rääkisid rahvaesindajad, et nad toetavad ettepanekut üksnes eeldusel, et see ei puuduta lapsi. Naispaaride kunstliku viljastamise õigust nõuti sellepärast, et meil on juba ametlikult tunnustatud paare, kes soovisid last. Peresisest lapsendamist peeti vältimatuks, kuna naispaarid võivad nüüd kunstliku viljastamise abil saada ühiselt lapse, kellel ei ole juriidilist isa.
Partnerlusseaduse, homolapsendamisseaduse ja sooneutraalse abielu peamiseks eesmärgiks on mõjutada ühiskonna hoiakuid, et homoseksuaalset orientatsiooni tunnustataks heteroseksuaalse orientatsiooni kõrval võrdväärse seksuaalsuse teostamise viisina. Sellega püütakse kõrvaldada ühiskonna süüdistavad hoiakud ja homoseksuaalsusega kaasnev süütunne.
Kirik ei ole süüdi diskrimineerimises, kui ta söandab abieluväliste seksuaalsuhete kohta kasutada sõna patt. Seevastu on kirik süüdi homoseksuaalide diskrimineerimises, kui nad ei saa kuulda Jumala Sõna kogu tõde, mis sisaldab nii seadust kui evangeeliumi. Jumal armastab homoseksuaalseid inimesi nõnda palju, et Ta tahab ka neid tõmmata oma Sõna kaudu osadusse Kristusega, et nad saaksid osa evangeeliumist. Ühtlasi peaks kogudustes olema rohkem ruumi ja armastust nende inimeste jaoks, keda rõhuvad homoseksuaalsed tunded või muu seksuaalne kõrvalekalle.
Arutelus on rõhutatud erinevust sotsiaalse ja bioloogilise soo (inglise k gender ja sex) – kogetud ja juriidilise soo vahel. Sisemist kogemust rõhutades on lahti öeldud bioloogilisest tegelikkusest.
Meie ajal on inimese sisemisest kogemusest saanud tegelikkuse mõõdupuu. Inimestel soovitatakse juhinduda oma sisemistest kogemustest, südame häälest. Õige ja vale vaheline piir tõmmatakse lähtuvalt subjektiivsest kogemusest. Inimese sisemine kogemus võiks olla õige ja vale vaheliseks eristajaks, kui meie inimkäsitusest saaks välja jätta ühe keskse tõsiasja – pattulangemise.
Kristliku inimkäsituse olemuslikuks osaks on see, et inimene on põhjani rikutud. Oleme väärtuslikud jumalanäolistena, aga oleme ka kurjad ja patused. See on kristliku inimkäsituse turustamise suurim probleem. Inimene ei taha kuulda ega tunnistada, et ta on patune ja rikutud.
Mulle meenub mõne aasta tagune prostitutsiooni käsitlev paneelvestlus Helsingi Kallio linnaosa ühes kõrtsis. Olin kutsutud kohale ainsa prostitutsiooni vastasena. Vestlust juhtis meediast tuntud Wallu Valpio ning teised osalejad olid ühel või teisel viisil seadustatud prostitutsiooni toetajad. Kohal oli palju meedia esindajaid. Eelnevalt väljakuulutatud eriala professionaal, tänavaprostituut ei pääsenud õigeks ajaks vanglast ettenähtud puhkusele ning teda asendas kiirkorras kohalekutsutud kolleeg Iiris. Kallio tänavatel seksimisega paarkümmend aastat leiba teeninud Iiris lõi meid, paneliste, ja publiku pahviks. Ta ei hakanudki kaitsma prostituutide õigust pidada oma ametit, vaid rääkis, et on lõpetanud hooramise, mille kohta ta ütles, et see on läbinisti Jumala tahte vastane. Ta rääkis, et tuli hiljuti usule ning ütles: “Aga prostitutsioonist ei vabanenud ma mitte Moosese seaduse, vaid Jeesuse vere abil.”
Pisarsilmi rääkis Iiris, et ta kahetseb, et oli võrgutanud paljusid abielumehi ja pereisasid ning võttis oma sõnumi kokku: “Ainuke õige koht seksi jaoks on abielu, millesse astutakse neitsina ja milles ollakse truud kuni surmani.”
Iirise sõnavõtt lõi paneeli korraldajate plaanid täiesti segamini. Saabus vaikus ning eestvedaja Wallu Valpio nentis, et selle peale ei jää muud üle, kui öelda “aamen”. Õieti mitte keegi ei kaitsnud enam prostitutsiooni. Iirise sõnumina oli see kristliku abielueetika põhitees sada korda mõjuvam kui minu suus. Nimelt paljastas Iiris selle tõsiasja, et iga inimese südametunnistus tunnistab viimselt kristliku inimkäsituse poolt. Ka need, kes ise kasutavad või müüvad seksiteenuseid, teavad sisimas, et nad teevad valesti, isegi kui nad vaigistavad oma südametunnistuse. Ning teisalt, alles ristilt avanevast evangeeliumist, armu sõnumist lähtudes võime ära tunda ja tunnistada oma patusust.
“Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees” (2Kr 5:21). Ristil toimunud õndsas vahetuses võttis Kristus enda vastutada kõik meie patud ja meie kurjuse ning nende karistuse – surma. Ühtlasi andis Ta meile oma patutuse, pühaduse ja õiguse, mille palgaks on igavene elu.
Sõnum ristilöödud ja ülestõusnud Kristusest on vägi, mis on kandnud kristlasi läbi sajandite, läbi raskuste ja tagakiusu. Sõna ristist on motiveerinud paljusid minema kaugele, keerulistesse ja ohtlikesse olukordadesse, et viia edasi evangeeliumi sõnumit. Sõna ristist on olnud nii armas, et paljud on seda tunnistades olnud valmis pigem surema, kui seda salgama. Kui kristlus muudetakse museaaliks nõnda, et rist kõrvaldatakse, siis ei ole tal enam tulevikku ulatuvat sõnumit. Apostel Pauluse sõnadega: “Sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi.”
Apostel Paulus kutsub Rm 12:2 üles: “Ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.” On hea uurida ja teadvustada, millised väärtused on mingil ajal vastuolus Jumala sõnaga, sest nii kerge on vooluga kaasa minna. Kristlikul kogudusel on tulnud kõikidel aegadel olla ühel või teisel viisil vastuolus ajastu vaimuga.
Ilmselt on meil kõigil olnud olukordi, kus oleme pidanud kaaluma, kas tegutseda vastupidiselt üldisele arvamusele või normile, rühma survele või mõnikord isegi seadusele, kui need on Jumala sõna vastased. Apostlite tegude raamatus räägitakse olukorrast, kus ametnikud keelasid apostlitel Jeesusest jutlustamise. Siis ütlesid apostel Paulus ja teised apostlid: “Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna.” Nad jätkasid keelust hoolimata.
Martin Luther selgitas “Kodupostillis” Jeesuse õpetust sellest, et keisrile tuleb anda, mis on keisri oma ja Jumalale, mis on Jumala oma: “Keiser ja maine võim on tõesti meie valitseja, kuid ta ei ole meie ainuke isand; meil on teinegi Isand, kes on suurem, nimelt Issand Jumal taevas. Kui siis üht neist isandatest tuleks vihastada, kui tuleb jätta kuuletumata kas Jumalale või siis keisrile, siis parem on, et keiser vihastub meie mittekuuletumise peale, kui et Jumal meie peale vihastab. Keisrina ei pea ma siin silmas mõnda konkreetset inimest, vaid üldiselt kõike maist võimu.” Nõnda väljendus Luther.
Õpetussõnade raamatus öeldakse: “Osta tõtt ja ära seda müü!” See räägib, et tõel on enamasti hind. Tõe järgimise, tunnistamise ja rääkimise eest tuleb sageli maksta. Inimesel on aga kiusatus tõde müüa, saada endale mingeid eeliseid järeleandmisega populaarsele eksiõpetusele või tõe moonutamisega. Aga Piibel julgustab: “Osta tõtt ja ära seda müü!”
Martin Luther käsitles teemat “Usu tagajärg” tabavate sõnadega: “Kui usud, siis räägid. Kui räägid, siis pead sa kannatama. Sest usk, tunnistus ja rist kuuluvad kokku ja on õige kristlase saatus.”
Kui me seda õigust ei kasuta, siis jääb väljaütlemise ruum järjest kitsamaks. Mida rohkem me vaikime Piibli õpetustest tundlike aktuaalsete küsimuste kohta, seda tugevam on vastasseis. Kui lumetuisus ei ole suusarajal piisavalt suusatajaid, siis läheb lumehanges suusatamine raskeks. Vaja on eesliikujaid.
Hoiatades tessalooniklasi raskete aegade ja eksiõpetuste eest julgustas apostel Paulus (2Ts 2:15): “Niisiis, vennad, seiske kindlalt ja pidage kinni nendest pärimustest, mida te olete õppinud kas meie sõna või kirja kaudu.” Meie aeg kutsub meid üles juhinduma Jumala Sõnast, lasta selle käsul enda üle kohut mõista ning teisalt lasta selle võrratul evangeeliumil end vabastada. Eriti kutsutakse meid olema kindlad nendes Sõna kohtades, mis on vastuolus aja vaimuga.
Massiteabevahendites räägiti vanglaametnikust, kes oli unustanud rääkida vangile osaks saanud armuandmisotsusest. Ametnik sai süüdistuse sellepärast, et vang pidi ettenähtust mõne päeva kauem kinni istuma, ehkki ta oli juba vabaks mõistetud. Kui palju olulisem ülesanne on igaühel, kes on Jeesuse oma, anda ühel või teisel viisil edasi sõnumit sellest, et patud on andeks antud, armuandmisotsus on tehtud! Nii kaugel misjonimaades kui ka meie naabruses või töökohal elavad paljud inimesed süütunde vangistuses, ilma evangeeliumi vabaduseta ja igavese elu lootuseta.
Apostel Paulus kutsub meid kuulutama evangeeliumi sõna. Rääkides elust “keset põikpäist ja rikutud sugupõlve, kelle seas te paistate nagu tähed maailmas, pidades kinni elusõnast” (Fl 2:15–16) julgeb ta meid võrrelda lausa pimeduses säravate tähtedega. Kristlastena ei ole meil mingit valgust iseenesest, aga see, mis paistab pimeduses, on muutumatu Jumala Sõna valgus.
President Kyösti Kallio kutsus 1939. aasta jõulude raskel ajal soomlasi üles: “Meie esivanemad on sajandite jooksul nii hädas ja tagakiusus kui ka rahupäevadel ammendanud Piiblist elu, jõudu ja lohutust. Praegusel ajal vajab meie rahvas Jumala Sõna uueksloovat väge. Võtkem alandliku südameusuga vastu selle õnnistused. “Õiglus ülendab rahvast, aga patt on teotuseks rahvahõimudele.””
Head sõbrad, see väljakutse on meile aktuaalne ka tänasel päeval. Soovin teile julgust ja tarkust anda edasi muutumatut sõnumit Jeesusest, kes mõjutab ja muudab nii üksikute inimeste kui tervete ühiskondade elu.
Tellimine:
Postitused (Atom)