esmaspäev, 28. jaanuar 2019

Kotton

Üts vanamutt: " ..Maali, sa tiiät, ma käve sääl uuõn rõivapoodin"
Tõnõ: "..No ja sait sa vahtsõ undruku vai es saaq? "
Edimäne: " ..Es saa ma midägi. Ma kai, et illos undruk ja sõss püürä silti kah. Sääl kirotet, et 100% cotton. A ku ma taha pidole minnäq?! "
Tõnõ jälq:" ..Kui kotton sõss kotton ja pidole sälgä panda ei tohi'! "

Poliitik

Poliitik jääb tänaval auto alla ja hukkub.
Seisab siis Paradiisi värava taga ja anub Peetruselt sisselaskmist.
“See nii lihtsalt ka ei käi!” vastab Peetrus. “Teiesuguste kõrgete ninade jaoks on meil omaette protseduur. Esmalt peate te veetma päeva Põrgus, siis päeva Paradiisis ja seejärel peate valima kumba te eelistate!”
Sõidab siis Poliitik liftiga Põrgusse.
Lifti uksed avanevad ja leiab härrake ennast imeilusalt golfiväljakult.
Ees on palju tuttavaid ja sõpru, kes kõik tervitavad teda ja soovivad teada maiseid uudiseid.
Mängivad siis mõne sõbraliku mängu, ajavad juttu, söövad head ja paremat, mis imeilusas golfikeskuses on pakkuda ning joovad šampust.
Öö veedab härrake mugavas golfikeskuse hotellis koos imekaunite seltsilistega.
Hommikul sõidab ta liftiga Paradiisi.
Peetrus määrab Poliitiku ühte inglite koori.
Inglid hõljuvad pilvelt pilvele, laulavad isamaalisi laule ja mängivad harfi.
Öö veedab Poliitik askeetlikus toakeses, takuste linade vahel, kuid ilma seltsiliseta.
Hommik saabub ja Peetrus kutsub härrakese enda juurde.
“Nüüd oled sa näinud nii Põrgut kui ka Paradiisi ja pead valima, kus sa ülejäänud igaviku tahad veeta!” ütleb Peetrus Poliitikule.
Poliitik mõtleb natuke ja vastab: “Paradiis on hea, aga kõik mu sõbrad on põrgus. Ma valin Põrgu!”
Peetrus saadab härrakese lifti, jätab jumalaga ja Poliitik sõidab põrgu poole.
Kui lifti uksed avanevad, leiab Poliitik ennast aga prügimäelt!
Tema sõbrad, kes paar päeva tagasi olid veel lõbusad ja nautisid elu, on üleni räbalates, haisevad ning sorteerivad prügi.
Kurat tuleb Poliitiku juurde ja annab tallegi töökäsu kätte.
Lõpuks suudab härrake ennast nii palju koguda, et küsib Kuradi käest selgitust muutunud Põrgu kohta.
“Vaata, sõber,” vastab Kurat, “kaks päeva tagasi oli meil valmiskampaania aga täna oled sa meid juba valinud!!!”

teisipäev, 22. jaanuar 2019

Täitsa tavaline

Vaatavad mehed ilmateadet ja seal öeldakse, et Siberis on 50 kraadi külma!
No ei usu mehed ja otsustavad helistada oma sõbrale Siberisse.
“Kuule, teil pidi seal ilge pakane olema?!”
"Täitsa tavaline. Mingi -15," vastab sõber.
"Mis mõttes? Telekas öeldi et -52!!!”
”Aaa ... noh õues jah.”

Luule 24.12.2018 rõõm üle maa


kolmapäev, 9. jaanuar 2019

120. Provokatsioon – kas alatus või auasi?

SUU LAULAB, PASTEL PIGISTAB
Roosa Udu
Kes küll oli, kes küll pani
pastlad ahju otsa?
Kas nad jäävad sinna seni,
kuni talv saab otsa?

Oma lihtsameelsuses arvasin ma tõesti, et võin talv läbi lulli lüüa ja end oma mõõdutundetust kirjutamisharjumusest välja puhata. Aga võta näpust! Ei läinud poolt nädalatki selle otsuse langetamisest, kui korraga pastel nii pigistama hakkas, et tuli taas käsi pastaka järele sirutada ja vana laul lahti lüüa. Ega siis rongist või päris maha jääda, eriti siis, kui see kipub kihutama etteaimamatutel marsruutidel.
Pruukis mul vaid hetkeks käsi aja pulsile asetada, kui see mulle erksalt vastu tuksudes teada andis: „Tiu-tiu, sel aastal tulevad valimised teisiti!“
Jah, hea lugeja, küllap oled ka sina märganud, et valimisvõitluses on avanenud uus mõõde, mida Eestis päris pikka aega pole näha olnud. Nüüd on ta siis siin. Kas selleks, et jääda?
Ei, sõbrad, ma ei räägi vägivallast, mida püütakse meie poliitikaseinale maalida, et siis selle tondi ees väriseda. Vägivald on ainult tagajärg, mille on ellu kutsunud provokatsioonid – nii hästi-halvasti, kui see neil õnnestub. Siin ongi see uus mõõde, mille tagajärjed võivad olla etteaimamatud.
Provokatsioon on midagi enamat kui niisama tilulilu ja mööda demokraatia pealispind liugulaskmine. Provokatsioon näitab, et asja võetakse tõsiselt ega kohkuta tagasi millegi ees. Ehkki algul harjumatu, võib igaühest saada provokaator. Tasemeid on siin mitmesuguseid. Mõni ajab asja peenemalt, mõni rammib otse sisse. Ruumi jätkub kõigile.
Teisele inimesele bussis valusasti varba peale astuda oskab ju igaüks. Edasi on vaid tehnika küsimus, kas selle juurde küsida nõudlikult „Ты меня уважаешь?“ või hoopis etteheitvalt „Miks te olete nii sallimatu?“. Uskuge mind, selle peale võib ka kõige rahumeelsem inimene hakata käituma hoopis teisiti kui tal kombeks on.
Millal on provokatsioon edukas? Siis kui ta kutsub esile reaktsiooni. Nii et mingil määral kuulub provokatsioon manipuleerimise juurde. Reaktsiooniks võib olla ägestumine, solvumine, distantseerumine, vägivald. Osav provokaator-manipulaator mängib teiste inimeste emotsioonidel nagu lõõtsamees vajutab oma pilli klahve või nuppe.
Otsa tegid lahti sotsid. Ehkki nende maine sai selle juures kõvasti kannatada, võis lõpptulemust hinnata tubliks: Tarandist tehti ohver, vaata et lausa märter. Provokatsioonile reageerinud inimesed tambiti murust madalamaks ja kogu asjast tehti lausa hüsteerilisi järeldusi. „Nüüd on vägivald jõudnud meie poliitikasse!“ ahastati, suutmata (või tahtmata) eraldada tagajärge põhjusest. Muret tuleb tunda hoopis seepärast, et nüüd on jõudnud provokatsioonid meie poliitikasse, mis on täiesti uus kvaliteet.
Kui Tarandi haiget saanud tagumikule käisid peale puhumas nii president, peaminister kui kõik teisedki põhivoolu poliitikud, siis Eesti 200-l provokatsioonidega enam sama libedalt ei läinud. Nende aktsioonid kukkusid välja nii piinlikult, et riigijuhid eelistavad teha näo, nagu poleks midagi juhtunudki. Vaevalt, et nad Hobujaama-provokatsioonigi peale oma hoiakut muudavad.
Kuigi jah, seda võib tõlgendada ka kui vaikivat heakskiitu – mis muidugi meie riigijuhtidele au ei tee.
Viimase provokatsiooni taga kumab mitu asja, mis iseloomustavad äsjamoodustatud „piiratud kontingenti“. Vihjan siin sellele, et Eesti 200 sai erakonnaks õige hiljuti ja väga suure punnitamise peale. Et kokku saada vajalikud 500 liiget, võeti mängu perekonnaliikmedki. Teisest küljest ei paista sel seltskonnal rahapuudust olevat, kui seda jätkub kulutamiseks taoliste reklaamikampaaniate peale. Algul kleebiti üles anonüümne provokatsioon, siis kleebiti sellele peale kunstniku käest ostetud kleeps „suudle venelast!“ ja lõpuks tuldi (kapist) välja plakatitega, millel ilutses Eesti 200 logo. Kõik oli läbi mõeldud, ette valmistatud ja kinni makstud. Ainult et tulemus oli pisut nutune.
Tee mis tahad, aga erakonna kuvand hakkab omandama kindlaid piirjooni. Kõige selgemalt torkab selle juures silma eetika puudumine. Olgu tegemist rahulike meeleavaldajate rammimisega või plahvatusohtlike plakatite üleskleepimisega linnasüdamesse. Ise nad taolises vastutustundetus käitumises mingit probleemi ei näe. Vastupidi – nad nagu tõstaksid sellega end muust ühiskonnast kõrgemale, et sealt lolli massi kallal tänitada ja talle kõverpeeglit nina alla toppida – imetle oma lõusta, raisk!
Provokatsiooni esmaseid reaktsioone võtab kõige paremini kokku Eesti Päevalehe pealkiri: „Sülitamine, lõhkumine ja pahameel. Kas Eesti 200 lööb eestlased ja venelased lahku?“ Kardan siiski, et need on alles õied, viljad veel tulevad. Loomulikult ei kavatse Eesti 200 nende eest mingit vastutust kanda. Nemad on ju end kõigist teistest kõrgemale seadnud.
Kui objektiivselt saab aga ühiskonna probleeme kujutada kõverpeegli abil? Juba sellise abivahendi valik garanteerib ebaadekvaatse lõpptulemuse. Trammipeatuses reisijate kahte lehte jagav plakat viitab kõige otsesemalt apartheidile. Aga tegelikult – kus see siis ikkagi on? Siiani on sellest kirjutanud vaid Mikk Pärnits, kelle sõnu keegi tõsiselt ei võtnud, sest neil puudus kate. Nüüd siis asus Eesti 200 Pärnitsale „katet tegema“ ja oma aktsiooniga konkreetselt tõestama, et eristamine ikkagi on! Vaadake ise – kui trammipatuses on väljas sellised sildid, siis tähendabki see ju segregatsiooni!
Provokaator loob ise talle vajaliku keskkonna, mida tegelikult pole. Nagu hiljaaegu Venemaal, kus üks FSB-mölakas lõi noorteorganisatsiooni, koostas sellele põhikirja, lasi noortel alla kirjutada ning läks ja andis nad üles. Mölakas sai ametikõrgendust, aga noored vaevlevad siiani eeluurimisvanglas, ainult üks alaealine neiu, kelle tervis vanglatingimustes ja puuduliku ravi tagajärjel drastiliselt halvenes, lasti välja ja on koduarestis. Selline on provokaatorite käekiri.
Võib üsna kindel olla, et fotod skandaalsetest plakatitest avaldatakse nii mõneski piiritaguses ajalehes. Ent kas sinna jõuab ka teade, et need said üleval olla vaid ühe päeva? Või jäävad nad elama omaenese elu, rippuma „asjana iseeneses“, kontekstist välja kistuna. (Kusjuures see kontekstki on vaid pahatahtlik moonutus tegelikust olukorrast.)
Alustasin oma tänast lugu viitega pastlatele, mis taas pigistama kipuvad. Kummalisel kombel teeb neist juttu ka Eesti 200 juht (ja ilmselt viimase provokatsiooni eestvedaja), kes mõned aastad tagasi on öelnud:
„Eestlastele jäägu nende pastlad ja kannel ja „Tõde ja õigus“. Eesti riigi ülesandeks ei peaks olema eestlaste heaolu tagamine, nende identiteedi ja keele toetamine, vaid kõigi Eestis elavate inimeste turvalisuse tagamine ja elatustaseme tõstmine. Eesti kultuuri saab väljendada vene keeles nii kirjanduses kui ka laulupidudel.“
Nii et peaasi, et kõik, kes meie maale on sattunud, peavad siin end mõnusasti tundma. Riik on kohustatud neile tagama kõrge elatustaseme. Mis hinnaga? Meie identiteedi ja keele hävingu hinnaga.
Kummaline, et seda sorti inimestele jääb ikka ja jälle hambusse „Tõde ja õigus“, otsekui oleks see midagi närust ja väärtusetut, mille külge rumalad eestlased klammerduvad. Ei saa teisiti, pean tsiteerima Aro Velmetit. Nagu eelminegi tsitaat, pärineb ka see kultuurilehest Sirp:
„Ma eelistan maailma, kus Tammsaaret loevad paljud eri nahavärvi ja maailmavaatega inimesed, maailmale, kus viimane eestlane istub inimtühjal Vargamäel, „Tõe ja õiguse“ esimene osa kramplikult käte vahel, ning õhkab jõudu kokku võttes: „Vähemalt ei puudutanud seda ühegi venelase käsi” – ja siis sureb.“
Kujundina võiks see ehk olla muljetavaldavgi, kuid paraku on see täiesti sisutühi ning tegelikkusega pole tal midagi pistmist. Eestluse mõnitajad on endale loonud paralleelmaailma, kõverpeeglite kuningriigi. Kui räägitakse lapiku maa teooriasse uskujatest, siis just nemad ongi selle teooria levitajad.
Mis aga puutub eesti kultuuri väljendamisse laulupidudel vene keeles, siis siin sekundeerib Eesti 200 juhiga Mihhail Kõlvart, kes ütles ETV otse-eetris, et kuni laulupeol ei lauda venekeelseid laule, pole venelastel sinna asja.
Viimasel ajal on Kõlvart kogunud tuntust (ja populaarsust oma valijaskonna seas) sellega, et võitleb riigilipu Tallinna volikogu ruumidesse paigutamise vastu. Vägisi jääb mulje, et ka selles küsimuses on ta Kirstina Kallasega sama meelt.
Milleks teile lipp, milleks riik ja keel ja kultuur, kui teil on pastlad ja kannel?

Jõululaupäev II


reede, 4. jaanuar 2019

Brother DCP-7055 ja OpenSUSE

Sai siis nüüd üles laaditud OpenSUSE 13,2 ja Xfce. SUSE Tumbleweedis mässasin ja üks vana programm ei läinud tööle, siis panin 13.2 tagasi. Varem oli KDE, aga neid kellasid ja vilesid on mu jaoks paljuvõitu. Brother DCP-7055 on uus draiveri allalaadija https://support.brother.com/g/b/downloadtop.aspx?c=eu_ot&lang=en&prod=dcp7055_all

Laadida alla
linux-brprinter-installer-2.2.1-1.gz


Automaatne käik järgmine tuleb alla laadida käivitaja ja avada terminal ja käsk:

cd Allalaadimised

või kaust kuhu sai alla laaditud.

Edasi käsk:
 
gunzip linux-brprinter-installer-2.2.1-1.gz

Nüüd käsk:

su ja root parool

ning

bash linux.brprinter-installer- 2.2.1-1 DCP-7055

 The driver installation will start. Follow the installation screen directions.
 When you see the message "Will you specify the DeviceURI ?",
 For USB Users: Choose N(No)
 For Network Users: Choose Y(Yes) and DeviceURI number.
The install process may take some time. Please wait until it is complete.

Printer ja skänner hakkasid kenasti tööle




kolmapäev, 2. jaanuar 2019

OpenSUSE 13,2 Tumbleweedile uuendamine

Vanema openSUSE uuendamisest (nt openSUSE 13.2 või vanem) Tumbleweedile. Ka 32 bitise.


  • Offline Upgrade - see kasutab DVD-d või USB mäluplka süsteemi käivitamiseks ja uuendamiseks
  • Online Upgrade - see võimaldab olemasoleva openSUSE installeerimise ja uuenduse võrgu kaudu
Võrguühenduseta versiooniuuendus on veidi ohutum, kuna ei ole võimalust käivitada rakendusi, mis häirivad uuendamise protsessi
Online-uuendamine on veidi mugavam, kuna seda saab teha süsteemi töötamise ajal ja ei vaja täielikku DVD allalaadimist

Võrguühenduseta versiooniuuendus

Võrguühenduseta versiooniuuendus nõuab vaid mõningaid samme
  1. Laadige alla DVD-plaat ja kirjutage see DVD- või USB-mälupulgale
  2. Käivitage DVD või USB mälupulk
  3. Valige Upgrade
  4. Järgige viisardit, mis tuvastab, millised openSUSE installatsioonid teie seadmel on ja pakub uuendamist.

Online uuendamine

Online-värskendamiseks mis tahes versioonist Tumbleweedi on vaja kolme ülesannet:
  1. Paigaldage saadaolev uuendus  vana distributsiooni praegused asemele. (Enamasti on vaja, et openSUSE 13.2 kerneli probleemi lahendamiseks migratsiooni ajal oleks 13.2 ka masina taaskäivitamise ajal enne jätkamist.)
  2. Hoidlate (repo) vahetamine Tumbleweedile üleviimiseks
  3. Käivita käsk zypper dup (mis on lühend käsust zypper distants-upgrade ) uuendada kõik paketid

Hoidlad

Alustage olemasolevate hoidlate (repode) eemaldamisest käsuga:
# mkdir /etc/zypp/repos.d/old
# mv /etc/zypp/repos.d/*.repo /etc/zypp/repos.d/old
Seejärel lisage uued repod
# zypper ar -f -c http://download.opensuse.org/tumbleweed/repo/oss repo-oss
# zypper ar -f -c http://download.opensuse.org/tumbleweed/repo/non-oss repo-non-oss
# zypper ar -f -c http://download.opensuse.org/tumbleweed/repo/debug repo debug
# zypper ar -f -c http://download.opensuse.org/update/tumbleweed/ repo-update

Valikuliselt saate ka allikate reposid lisada, tavaliselt kasutate selleks OBS-i.
# zypper ar -f -d -c http://download.opensuse.org/tumbleweed/repo/src-oss repo-src-oss
# zypper ar -f -d -c http://download.opensuse.org/tumbleweed/repo/src-non-oss repo-src-non-oss
Saadud hoidlate loend peaks välja nägema järgmiselt:
# zypper lr -u 
 # | Alias ​​| Nimi | Lubatud | Värskenda | URI
 - + ------------------- + ------------------- + ------- - + --------- + ------------------------------------- -------------------
 1 | repo debug | repo debug | Jah | Jah | http://download.opensuse.org/tumbleweed/repo/debug 
 2 | repo-non-oss | repo-non-oss | Jah | Jah | http://download.opensuse.org/tumbleweed/repo/non-oss 
 3 | repo-oss | repo-oss | Jah | Jah | http://download.opensuse.org/tumbleweed/repo/oss 
 4 | repo-src-non-oss repo-src-non-oss Ei | Jah | http://download.opensuse.org/tumbleweed/repo/src-non-oss 
 5 | repo-src-oss repo-src-oss Ei | Jah | http://download.opensuse.org/tumbleweed/repo/src-oss 
 6 värskendamine repo-update Jah | Jah | http://download.opensuse.org/update/tumbleweed/
Uuenduse repo on tavaliselt tühi ja seda kasutatakse ainult viimase abinõuna, kui tumbleweedis ei ole uuendust ja suur turvaauk tuleb kiiresti kinni panna.

Uuenduse käivitamine

Kui olete repo seadistamise lõpetanud, kasutage uuendamiseks zypper dup .
# zypper dup
Nüüd läheb päris palju aega, kuni uuendused on tehtud.
Ärge unustage tellida postiloendit, et olla kursis tehase arendusega.

Kui uuendamine ebaõnnestub: värskenda zypper

Mõnikord ei suuda zypper uuendada, näidates, et ta ei leia selliseid faile:
Allalaadimine: monitoring-tools-1.14.0-4.2.x86_64.rpm ................................... .................................................. ................. [viga]
Faili "./x86_64/monitoring-tools-1.14.0-4.2.x86_64.rpm" meedium " http://download.opensuse.org/repositories/server:/monitoring/openSUSE_Tumbleweed/" ei leitud
Kui vaatatehttp://download.opensuse.org/repositories/server:/monitoring/openSUSE_Tumbleweed/x86_64/,näete vaatlusvahendite uuemat versiooni - *. X86_64.rpm
Ülaltoodud viga tähendab tavaliselt, et teie kohalik zypperi konfiguratsioon ei ole hoidlaga sünkroonis. Zypper värskendada lahendab probleemi nii, et selles kombinatsioonis on õiged uuendused:
# zypper refresh --force
# zypper dist-upgrade
https://en.opensuse.org/openSUSE:Tumbleweed_upgrade