pühapäev, 29. jaanuar 2017

Võrno FBs

Samuti nagu sodinokad üheksakümnendatel, kellele vanavanemate vara tagastamise käigus taevast sülle kukkus. Samuti, nagu siis - vanaisade metsa munade kõrguselt maha saaginud ja autoostu rahaks teinud sitapead, käitub ohtlik enamus selles puust prillidega põlvkonnas täna. Suure vaevaga sovjeedisolgist peaaegu puhtaks kasitud Eestist on saanud kummipart ärahellitatud, enesekesksete ja arrogantsete nolkide käes. Komsomol on tagasi!

laupäev, 28. jaanuar 2017

Rolex

Üks eesti maffiaboss on kuulihaavadesse suremas.
Suguvõsa käib tema voodi eest läbi, et vastastikkuseid soove jagada.
Kord jõuab väikese tütrepoja kätte.
„Kuula mind!“ teatab boss talle. „Ma pärandan sulle oma kuldse püstoli!“
„Vanaisa“, kurdab poisike. „Mulle tõesti ei meeldi relvad. Ma tahaksin hoopis sinu kuldset Rolexi käekella.“
„Loll poiss!“ ohkab maffiaboss. „Mõtle tulevikule! Ühel päeval hakkad sa minu äri juhtima ja teed suurt raha. Sa võtad imeilusa naise ning võib-olla on tal armukesed. Tuled ühel päeval äkki koju ja avastad oma naisukese võõra mehega voodist. Ja mis sa siis teed?! Näitad oma Rolexit ja teatad, et aeg on täis vä?!“

Jood?

Mees lahendab ristsõna.
Küsib naiselt abi: “Keemiline ühend, mille tähis on I.”
“Jood?” pakub naine.
“Misasja? Ei joo, ristsõna lahendan!!!”

Lenini käskkiri 1.05.1919 (rangelt salajane)

Selle käskkirja alusel alustati vaimulike mahalaskmist julmusega, mis pidi meelde jääma inimpõlvedeks (Lenini sõnad) ja kirikute sulgemist

1 мая 1919 г.
Строго секретно
Председателю В.Ч.К. № 13666/2 тов. Дзержинскому Ф. Э.

УКАЗАНИЕ

В соответствии с решением В.Ц.И.К. и Сов. нар. комиссаров необходимо как можно быстрее покончить с попами и религией. Попов надлежит арестовывать как контрреволюционеров и саботажников, расстреливать беспощадно и повсеместно. И как можно больше. Церкви подлежат закрытию. Помещения храмов опечатывать и превращать в склады.

Председатель В.Ц.И.К. Калинин
Председатель Сов. нар. Комиссаров Ульянов (Ленин)

Источник: https://politikus.ru/articles/55622-leninskoe-ukazanie-13666-2-o-rasstrele-popov.html
Politikus.ru

neljapäev, 26. jaanuar 2017

Tere ema

“Tere, ema, ma jõudsin koju!”
Ema, Facebooki tagant tõusmata, ühmab üle õla:
“Ja kus sa, pojake, siis aelesid jälle?!”
“Mis mõttes?!?! Ma olin 8 kuud sõjaväes!!!”

Pilt


kolmapäev, 11. jaanuar 2017

FBs

Lii Unt Eestit turundatakse viimasel ajal kui kristlust vihkavat riiki. Peapiiskop ei peaks nii palju vabandama, vaid rohkem võitlema kristlike sümbolite mõnitamise vastu. Te ju ei kujuta ette, et keegi julgeks põletada Taaveti tähte? Miks risti võib?
Kristel Vilbaste Ei ole ajaloost teada ühtegi jaani-, jüri- ega leedotuld, mille otsas oleks rist?


Pärnu tuleskulptuur

Peapiiskop Urmas Viilma kirjutas eile õhtul oma Facebooki lehel: "Avastasin Postimehest fotograaf Madis Sinivee galerii jõulukuuskede põletamise ürituselt Pärnus, kus kunstnik Üllar Kallau oli kokkutoodud kuused vorminud tuleskulptuuriks, mis paraku visuaalselt meenutas põlevat kirikutorni. Kas selle skulptuuri tippu sattunud ristimärk oli juhuslik või mitte, jääb ilmselt kunstniku enda teada. Paratamatult tekivad seosed ühe teise kristlaste jaoks valulisena tundunud installatsiooniga, mis sügisel pahameelt tekitas. Võta nüüd kinni, on see nüüd tõlgendatav vihakõnena, vihavaatemänguna või vihameelelahutusena... Või kui suvise pööripäeva aegu on jaanilõkke, sauna ja kaseviha aeg, siis äkki käib talvise pööripäevaga ja nääridega nüüdsest kokku talvine turmtuli ja keevaline kuuseviha. Nali naljaks, kuid ristisümboolika põletamine muudab siiski nõutuks."

esmaspäev, 9. jaanuar 2017

Luuletus

Oma tütre kõrval
kasvad suureks.
Oma poja pärast
õpid paiks.
Naine oled alles
mehe juures -
ah ära oota, kuni
ta su naiks!

Oma isalt mõõdud
võta vara.
Oma emast hiljem
saad sa aru...
Hooli, kuni hoolida
on antud,
sest elu - see ei anna
ajavaru!


Mary L.

Koguduse laul jõuluõhtu I. teenistusel 1


neljapäev, 5. jaanuar 2017

Seto vald

Aasta alguseks jättis haldusreformi käigus vabatahtlikult ühinemata 26 omavalitsust. Neid ootab nüüd sundliitmine.
Teisipäeval rahvamajja aasta algust tähistama kogunenud Meremäe valla laulunaised on tõsiselt mures, sest kuue vallavolikogu liikme vastuseisu tõttu jäädi haldusreformi hammasrataste vahele ning ees ootab aasta täis ebakindlust ja sisetülisid.
Kuigi suurem osa vallarahvast toetab Setu valda, on selge, et paljud elanikest eelistaksid omakultuuri baasil rajatavale omavalitsusele hoopis tõmbekeskuse baasil moodustatavat Võrumaa suurvalda.
Kümme aastat lahinguid
Meremäe rahvas kinnitab, et küsimus pole ainult haldusreformis, vaid kahjuks ka kohalike poliitikute kodusõjas, mis on kestnud ligi kümme aastat. Praegu on olukord selline, et riigi- ja maavalitsustasandi poliitikud ja ka enamik Setumaa valdu on ühtse Setu valla poolt.
Vastu on sellele aga Meremäe vallavolikogu 11 liikmest kuus: valimisliidu Koduvald kuus liiget soovivad liitumist hoopis Võru suunal, mitte ajaloolise Setumaa alal.
Meremäe laulunaised ütlevad justkui ühest suust, et koalitsioonis olevad kuus volikogu liiget loobivad Setu suurvallale kaikaid kodarasse mitte rahva huvides, vaid võimuvõitluse tõttu.
"Ühtegi vastuargumenti pole välja käidud. 20 aasta jooksul on tehtud väga suur töö, et arendada setu kultuuri ja taas tekitada ühtset piirkonnatunnet. Kui tuleb Setu vald, siis see ei tähenda, et inimesed peavad hakkama Võru asemel Värskasse tohtri juurde käima," tõdevad laulunaised.
Teisipäeval parasjagu bussi oodanud Uudo ütleb, et bussid käivad tõesti praegu Võru, mitte Värska suunas, kuid liine saab ju vajadusel ümber teha.
"On piinlik küll, et võimuvõitluse tõttu jäeti oma inimesed teadmatusse. Ja see kohalike ettevõtjate pakutud miljon ja riigilt vabatahtliku ühinemise korral saadav 300 000 kulunuksid ka ära," nendib Uudo.
Samas paistab Setumaa valla moodustamine isegi paratamatusena, sest mullu septembris teatasid Võrumaa vallad, et ükski neist ei soovi Meremäega ühineda.
Kui mujal Eestis tehti lõpuspurti selle nimel, et ühe mütsi alla saada vähemalt 5000 inimest, siis kultuurieripära tõttu oli riik nõus sellega, et Setumaa suurvald moodustuks kõigest 3500 inimesest.
Meremäe volikogu vastuseis ühtsele Setu vallale oli viimaseks piisaks karikasse, miks kauaaegne vallavanem Rein Järvelill mullu sügisel oma ametist loobus.
"Ma ei tahaks olla see kapten, kes saadab Setumaa karidele ja jääb ajalukku selle lõhkumisega," nendib Järvelill.
Temagi märgib, et valimisliit Koduvald ei ole öelnud vettpidavat põhjendust, miks liitumist blokeeriti. "Teadmatusele tuleviku suhtes lisandub see, et vallavalitsuse töö on volikogu vastutöötamise tõttu juba pikemat aega pärsitud. See pidurdab valla arengut, homsesse suunatud otsuseid on vaja teha täna," tõdeb ta.
Praegune Meremäe vallavanem Aivar Luts on ametis olnud vaid paar kuud. Tema sõnul see päris nii ka ei ole, et kõik kohalikud elanikud on ühtse Setu valla poolt.
Kohtusse ja plakatitega Toompeale
Mullu astus tagasi Koduvalla määratud vallavolikogu esimees Mihhail Link, kelle asemele määrati tulihingeline Võru suuna pooldaja Arno Vares.
"Olulisem on ikkagi majanduslik areng. Kui piirkond on tugev, siis saab arendada rohkem ka omakultuuri. Meremäe inimesed on seotud Võruga ja liitumine peaks toimuma just sellel suunal," selgitab Vares vastuseisu Setu vallale, mille keskmeks jääks tõenäoliselt Värska.
Varese sõnul näitas mullune allkirjade korjamine, et suur osa kohalikest elanikest toetas Koduvalla ideed. "Kultuuri vastu ei ole keegi. Küll tuleb mõelda sellele, et Euroopa toetusraha võib ühel hetkel kaduda ja alles jääb majanduslikult nõrk Setu vald.
Raha saab taotleda ka läbi MTÜ-de ning seto kultuuri saab hoida ja arendada ka edaspidi nõnda, et ei elata ühes omavalitsuses," selgitab Vares, kes on ka ise setu.
Ta lisab, et paraku on Eesti kagunurga olukord selline, et rahvast jääb aina vähemaks ning ka ühinemise järel ei pruugi vallas peagi olla isegi kolme tuhandet elanikku – mis ei ole jätkusuutlik.
"Kui räägime aga Võrumaa suurvallast, siis see tähendaks 30 000 inimest. Siis saab juba vajadusel manööverdada, kui näiteks Meremäele on vaja teha suuremaid kulutusi. Nii-öelda Värska vallal poleks lisakulutusteks kuskilt raha võtta," arutleb Vares.
Vallavolikogu esimees Vares lubab Meremäe valla elanike kaitseks kasutada kõiki seadusega lubatud vahendeid. "Oleme valmis minema kohtusse ja plakatitega Toompeale," kinnitab ta.
Põlva maavanem Igor Taro ütleb, et ta teeb ettepaneku moodustada Setumaa vald Mikitamäe, Värska ja Meremäe valla baasil, mis jäid sundliidetavateks. Plaanitavasse valda tuleks mõni ajalooline setu küla ka Misso valla Luhamaa piirkonnast.
"Teen selle ettepaneku 9. jaanuaril Põlvas koguneva Lõuna-Eesti piirkondliku komisjoni ees," lausub Taro.
Maavanema sõnul tekkis Setumaa valla loomise võimalus möödunud aasta viimastel päevadel Mikitamäe ja Värska valla loobumisel vabatahtlikust ühinemisest Räpina vallaga.
"See on Setumaale ajalooline võimalus. Ma ei näe ühtki põhjust, miks peaks Eesti riik tõmbama haldusreformi käigus Setumaa vahele piire," märgib Taro.
Ta ütleb, et vabatahtliku ühinemise käigus ei sündinud Setumaa valda eelkõige Meremäe vallavolikogu vastuseisu tõttu. Maavanema ütlust mööda on siiski võimalus, et Setumaa valla moodustamisel tekib Mikitamäe valla mõnel külal soov selle koosseisust lahkuda, kuid selle üle saab otsustada vaid volikogu.

Linnainimene peab kitsi

Tallinlane Taavi Hollman (47) räägib, mismoodi ootamatult avaldunud haigus pani kogu nende pere senist elustiili muutma ning kuidas selle kõige tulemusel nende pealinnas asuvasse majapidamisse kitsed kolisid.
Räägin oma loo hea meelega. Arvan, et seda võib olla paljudel huvitav lugeda ja ehk on see kellelegi toeks või abiks. Tegelikult olen päris kindel, et nii ongi.
Kasvasin kristlikus peres – nõukogude ajal tähendas see, et pidid juba lapse ja noorena suutma vastuvoolu ujuda ning enda eest seista. Ning leppima sellega, et põhimõtted lähevad midagi maksma – võid olla tubli ja näidata häid tulemusi, aga Ida-Saksamaale preemiareisile sõita ei lubata, sest ei kuulu komsomoli.
Nii et ühest küljest teed kõik oma südametunnistuse järgi ja justkui hästi, väärid seetõttu isegi auhinda, aga jääd sellest ilma just nendesamade põhimõtete tõttu, mis selleni viisid...
Kui ma polnud tookord reisile saamiseks nõus kompromissi tegema ja komsomoli astuma, ütles keegi: “Taavi, sa oled oma tuleviku tuksi keeranud. Sa ei saa kogu elu välismaale sõita.”
Aga Eesti sai iseseisvaks ja avanesid hoopis teised uksed, juba 1990. aastal sain võimaluse Ameerikasse minna. Olen kogenud, et kui jääda endale tõeliste ja jäävate väärtuste osas kindlaks, võib elu teha selliseid haake, mis algsed miinused plussideks muudavad.
Ma abiellusin praeguse aja kohta suhteliselt noorelt, ja kui sain 34aastaseks, oli meie peres juba kolm last. Sel aastal jäin ma haigeks. Seda üldse mitte raskelt, vaid kuidagi ... ebameeldivalt, tülikalt. Et päris voodis ei ole, aga end hästi ka ei tunne. Algul oli nagu mingi viirus, aga antibiootikumid ei aidanud ja väike palavik, paar kraadi üle 37, ei kadunud kuidagi.
Mis noorel mehel viga on?
Perearst saatis mu röntgenisse, see oli korras. Saadeti tuberkuloosipolikliinikusse – nemad seal kahtlesid, et mine tea, mis võib olla, kuid soovitasid kodus igaks juhuks lapsi mitte sülle võtta ja kallistada. Et äkki on tuberkuloos. Andsin hulga proove, käisin lausa metsas rögaproove välja köhimas.
Seal tuberkuloosipolikliinikus oli üks vana arst, vaatas siit ja sealt, ütles, et näha pole midagi, aga et kuidagi imelik on. Ta ütles tegelikult nii: “Mina olen vana ja lähen varsti pensionile, mul pole midagi kaotada, aga ma tahan teada, mis noorel mehel viga on! Teeme nii palju proove kui vaja.” Ja saatis mu kompuuteruuringule. Kui sealt vastus tuli, ütles arst, et nüüd on pilt veel segasem ... ja et nüüd tuleks ikkagi onkoloogiahaiglas proovid anda.
Kui ma selle teatega koju läksin, oli see abikaasale suur šokk. See on ju vähilugude tavaline algus...
Kogu protsess algas varakevadel, nüüd oli juba juuni. Onkoloogiasse ei saanud kuidagi löögile. Kui helistasin, küsiti, et kes teile ütles, et nüüd tuleb helistada, helistage uuesti pärast puhkusi. Jälle tuli abiks seesama vana arst, kes ütles, et püüan sind esimesel võimalusel haiglasse saada. Nii juhtuski. Helistati reedel, et olgu ma esmaspäevaks sees.
Nii saingi juuli keskel haiglasse. See oli lastele raske, ei osanud ju keegi seletada ka, mis isal üldse viga võiks olla. Lapsed olid siis 4, 7 ja 9. Neil läksid silmad märjaks, kui mind haiglariietega nägid. Keegi neist küsis: “Issi, kas sa sured nüüd ära?” Ma ütlesin, et loodan, et mitte!
Aga kui nad lahkusid, siis tekkis mul endal see küsimus. Et mis siis kui...? See oli mu elus laiemalt niisugune aeg, kus tundsin, et tahan midagi teha, endast märgi maha jätta, midagi ette võtta, et mul on selleks energiat ja soovi. Ja nüüd äkki selline asi. Ja mida sa enam teed, kui tervist ei ole?
Mõtlesin sügavalt elu üle järele. Et kui ongi nüüd päevade hulk täis... Mis abikaasast saab? Ja lastest?
Vastuski ei aita edasi
Selleks ajaks oli üsna selge, et turbekuloosi mul ilmselt pole. Täpse diagnoosi saamiseks tuli teha operatsioon ja võtta kopsubiopsia.
Operatsioonieelne aeg oli kõige raskem, teadmatus ja kõik see haiglavärk, ikka ju arutad omaette, kuidas läheb ja kas narkoos mõjub ja ... ja mida nad leida võivad... Ja mis siis edasi saab. Inimene ei mõtle ju kuigi sageli, et äkki tuleb just nüüd astuda üle igaviku piiri ja kas ta selleks valmis on.
Operatsioon läks ladusalt, sain haiglast välja ning nädala pärast läksin vastuse järele. Võitlesin seal haigla koridoris igasugu mõtetega, kui üks õde astus minu juurde ja ütles: “Aa, kas teie olete see vähidiagnoosiga...?”
See lõi korraks päris pahviks. Et kas nii ongi?
Kui kabinetti sain, siis arst ütles, et mul on kopsu lümfi sarkoidoos. Ta seletas, et see on lihtsalt öeldes nagu kopsurooste, mis seestpoolt kopsu sööb. “Te olete noor mees,” ütles ta. “Usun, et saame korda.”
Mulle kirjutati hormoonravim ja see oli kõik kokku suur pingelangus. Hakkasime naisega asja uurima ja vaatasime, et päris vähidiagnoos see ikkagi ei ole. Tuttavad rääkisid muidugi päris vastukäivaid asju, kes mida. Hoiatati ka, et ravim võib põhjustada mitmeid kõrvaltoimeid, näiteks nägu võib paiste minna, kaalu tulla juurde, jõu ära võtta. Keegi ka ei tea, millest see haigus täpselt tekib, ja nii oli meil küsimus: kuidas edasi?
Abikaasal tuli meelde vana lugu, mida tema vanaema rääkis lapsest, kellel olid nõrgad kopsud ja arvati, et kaua ta ei ela. Lapsele hakati andma kitsepiima ja mõne aastaga oli ta sama terve või tervemgi kui teised lapsed.
“Taavi,” ütles abikaasa, “nüüd tuleb teha kõik selleks, et sa terveks saaksid. Püüame leida kuskilt kitsepiima.”
See esimene klaas looduslikku ravimit ehk siis kitsepiima polnud küll suurem asi. Surusin nina näppudega kinni ja kallasin piima endale sisse.
Mina olin sellega päri, tahtsin ju terveks saada ja ma kuidagi kohe uskusin, et see võib aidata. Mõtlesin, et Jumalat ma usaldan, ise palvetan ja kirikus palvetatakse minu eest, arste ka usaldan, ravimeid võtan, ja kui loodusel on midagi, mis mind aidata saab, siis võtan selle tänuga vastu. Aga aasta oli 2003. Kitsi ei peetud üldse nii palju kui praegu, teadsime ainult, et kuskil Tallinnast Pärnu poole kellelgi need on, olime tee ääres silti näinud.
Linnatüdruk võtab kitsed
Mu abikaasa on alati olnud huvitatud ravimtaimedest ning veendunud, et loodusesse on pandud tervist ja jõudu, mis võib inimest aidata. Olen sellega täiesti nõus.
Aga see esimene klaas looduslikku ravimit ehk siis kitsepiima polnud küll suurem asi. Surusin nina näppudega kinni ja kallasin piima endale sisse. Mulle ei meeldinud lõhn ega maitse, suutsin seda juua nii, nagu võetakse ebameeldivat arsti- rohtu.
Hind oli ka üsna krõbe, liiter maksis tookord 25–30 krooni, lisaks veel pikk sõit piima järele. Ilmselgelt igapäevaseks tarbimiseks see ei sobinud.
Naine ütles, et ta on küll Lasnamäe tüdruk, aga kuna me nüüd elame oma majas, siis ehk oleks targem ülepea endale kitsed võtta. See oli päris julge samm, sest ma olen kasvanud küll maa ja linna piiril, aga pigem ikka linnapoiss. Loomapidamisest ei teadnud me kumbki suurt midagi, aga nii tundus otstarbekas ja hakkasime agaralt peale. Septembri keskel võtsimegi ühe kitse koos tallega, maksma läksid loomad 500 krooni.
Algelised ja üsna rumalad loomapidajad, nagu me olime, ei tulnud selle peale, et heinapakke osta. Helistasin hoopis maal elavale sõbrale, kes niitis suvest kasvanud heina maha ja lubas lahkelt meil tulla seda endale varuma. Vastu sügist septembri algul siis tegime perega heina... Möödasõitjatel võis see küll tore pilt olla, et mingid hullud teevad septembris heina, aga saime heina ikkagi kokku, kuivatatud ja koju ka.
Vana pesuköögi kohandasime kitsedele eluasemeks ning üsna suurte kahtluste ja kõhklustega hakkasime peale. Meie oma kodune kitsepiim oli õnneks tunduvalt parema maitsega, me ei teadnud ju algul arvata, et nii palju sõltub toidust ja sellest, kui puhtalt kitsi peetakse ja lüpstakse.
Kord läksin Tallinna Kesk­tu­rule ja nägin, kuidas üks müüja kapsastel välimisi lehti ära kisub.
“Mis te nendega teete?” küsisin. Tema vastas, et ei midagi, ära viskab. Leppisime kokku, et võin kord nädalas tulla ja kogunenud kapsalehed ära viia.
Kitsedele meeldis see tohutult, nad sõid neid hea meelega. Niimoodi tasapisi õppisime loomapidamist selle käigus.
Sööme end haigeks
Kitsepiim oligi meil sellest peale laual, see oli üsna suur majanduslik võit. Kui hakkasime uurima, kui kasulik kitsepiim on ja kui palju head see teeb, tundus isegi, et mu haigus oli kogu perele kasuks – lisaks tervislikule ja vitamiinirohkele kitsepiima joomisele muutsime kõik toitumist ja eluviise tervislikumaks.
Olen kindel, et paljud haigused me sööme ja hingame endale sisse.
Jah, minu eluviis on olnud alati küll mu usulise tausta tõttu alkoholi- ja tubakavaba, kuid siiski on võimalik teha veel tervislikumaid valikuid. Näiteks pesta nõusid või pesu, üldse hoolitseda kodu eest, kasutamata selleks tugevaid kemikaale, mis on küll tõhus, kuid just seetõttu jääb pikalt elamisse või toidunõudele püsima. Ja meie organismi ka.
Keskkonnal on meile suurem mõju, kui oskame arvata, ent kõigile küsimustele ei saa me nagunii kunagi vastuseid. Ma ei saa kunagi teada, miks minu kopsust selline asi leiti.
Kui teistega midagi sellist juhtub, siis tuleb ikka vahel pähe mõte, et see võis olla mingi asja tulemus, isegi karistus... Ennast ei tihka ju nii arvustada, ei taha öelda, et just mina olen see hea või et just mina olen see, keda elu peab niimoodi kantseldama.
Aga ma arvan, et haigusi põhjustavad paljus meie teadmatusest tulenevad valikud. Ja ma olen mõelnud, et ehk mul oli sellel hetkel sellist raputust vaja, mõistmaks, et kõik mu elus ei sõltu minust. Ma olen püüdnud sellest õppida ja võtta seda nagu suunanäitamist. Paljude teistega võrreldes läks mul ju väga hästi, sest haigusele saadi jälile algfaasis. Kord, kui läksin kontrolli ajal, mil mu enda arst oli puhkusel, võttis mind vastu teine doktor. Ta luges minu haiguslugu ja oli väga üllatunud, et mu haigus nii avastati.
“Kuidas see algas, kas teie jalad läksid paiste?” küsis ta, ja kuuldes, et ei, imestas pikalt, et ilma eriliste sümptomiteta õnnestus diagnoos panna.
Arstid ei teinud kitsepiimast erilist numbrit, ütlesid lihtsalt, et ja-jaa, sa võid seda juua küll, paha ei tee. Mulle aga tundus, et teeb head.
Kaks aastat pärast mu diagnoosi saamist sündis meile veel kaks last, ja siis tegime mõneks ajaks kitsepidamisele vahe sisse, abikaasal oli viie lapsega tegemist niigi palju. Kui aga lapsed kasvasid, langetasime ühiselt otsuse kitsed tagasi tuua.
Heast pole mõtet loobuda
Ma tundsin kitsepiima juues, et mu vastupanuvõime haigustele kasvas. Kui viirus tahtiski tulla, siis tajusin, et organismis midagi võitleb sellega ja tavaliselt hommikuks olin terve. Ka laste allergiate puhul oli see leevendav.
Muidugi, kitsepidamine teeb elu pisut keeruliseks. Nad on oma loomult isepäised tegelased, mõned võivad olla üsna kiuslikud, samuti nad vajavad igapäevast hoolt, aga asi on seda vaeva väärt.
Suviti, kui käime minu isa lapsepõlvekodus Hiiumaal, võtame kitsed sinna kuuks ajaks perepuhkusele kaasa. Kitsedel pole kinnises kärus sõitmise vastu midagi, suvitada meeldib neile samuti. Nüüd võtame kaasa ka kanad, kes kitsedele juurde tulid, kui saime teada, et munarebud saadakse tööstustes kollaseks spetsiaalse söödaga.
Mind üllatab, kui kergelt vahel inimesed kaotavad lootuse ja löövad enda suhtes käega ka siis, kui tegelikult ei ole kõik veel kadunud.
Meie kitsed on kõik PRIAs arvel. Maja, kus elame, on vana talukoht Pirital ja päris lähedal võõraid naabreid ei ela, et kitsed kedagi segaks.
Lootusetuse lõksust välja
Algul pidin igal aastal kontrollis käima, kuni arst ütles, et haigus on taandunud. Nüüd käin kontrollis üle kahe aasta. Midagi leitud ei ole, olen ammu täiesti taastunud, kopsumaht on normis, mingeid piiranguid pole. Kas see jääb nii? Ma loodan seda.
Sarkoidoos on haigus, millest tullakse välja ja mida ravitakse, aga mis võib tagasi tulla ja millel võib olla ebameeldivaid komplikatsioone. Mõnel kaob jõud, teisel lisandub ravi tõttu kaal, kolmandal muud hädad. Mõistan riske ja tajun palju selgemalt, et elu on kallis ja seda peab hoidma.
Mind üllatab, kui kergelt vahel inimesed kaotavad lootuse ja löövad enda suhtes käega ka siis, kui tegelikult ei ole kõik veel kadunud.
Vahel, kui soovitan inimestel pöörduda Jumala poole, siis nad ütlevad, et on juba proovinud palvetada ja see ei aidanud. Ma ei arvagi, et usk toimiks nagu mingisugune automaat, et paned aga soovi sisse ja saad vastuse. Ent öelda “Jumal, kui sa oled olemas, siis palun ilmuta end mulle”, on ikkagi parem, kui et jääda istuma ja surma ootama, sest muuks pole jaksu või tahet. Usk annab jõudu mõelda raamist välja ja just selles võib olla vajalik abi.
Ma ei suuda ka uskuda, et meie elu lühidad aastakümned saavad läbi ja sellega ongi kõik, elul peab olema suurem eesmärk. Milline see on, võib igaüks ise mõelda, aga praegu, mil kõik tahavad oma võimalusi parimal moel kasutada ja maksimaalselt investeerida, et kindlustada materiaalne heaolu, pole paha investeerida ka vaimsetesse väärtustesse. Elus võib ette tulla asju, kus raha on jõuetu, ja siis on hea, kui on veel midagi, pigem kedagi, kellele toetuda.
Olen veendunud, et mind on aidanud palved, loodusse pandud tervendav jõud, minu puhul kitsepiim, ning ravimid.
, pole paha investeerida ka vaimsetesse väärtustesse. Elus võib ette tulla asju, kus raha on jõuetu, ja siis on hea, kui on veel midagi, pigem kedagi, kellele toetuda.
Olen veendunud, et mind on aidanud palved, loodusse pandud tervendav jõud, minu puhul kitsepiim, ning ravimid.

kolmapäev, 4. jaanuar 2017

Ida-Poola linnas Elkis on rassirahutused

"Ida-Poola linnas Elkis on rassirahutused puhkenud. Ainuüksi, et tuneeslane pussitas poolaka surnuks."
"Noor poolakas, kes ennem röövi ja muude rikkumiste pärast tuntud oli, võttis kaks pudeli letilt ja siirdus maksmata välja. Alžeerlasest omanik jooksis järgi ja talle tuli appi tuneeslasest kokk. Tekkis rüselus, mille käigus kokk kaasa võetud kööginoaga poolaka ära pussitas. Kuigi politsei kohe mõlemad ja lisaks veel lähedalasuva baari alžeerlastest-marokolastest omanikud (igaks juhuks) vahi alla võttis, kogunes joobnud ja kontrollimatu 200-300 liikmeline kamp, kes karjus islamivastaseid hüüdlauseid, siis aknad puruks peksis ja sisutuse, osaliselt röövis ja lõpuks politseiga kakles. Kinni võeti 28 meest vanuses 17 kuni 50."
Kohalik katoliku kiriku piiskop kutsus üles kristlikult vendlusele ja andeksannile, kuid kes teda enam kuulas.
Kogu maal puhkesid debatid islamofoobia ja võõravaenulikkuse üle. Filosoof Hartmani arvates on olukord peegelpilt sõjaeelsest antisemitismist.
Organisatsioon "EI kunagi enam!" esimees Czerczak sõnul ei ole siin tegemist vaid pagulaskriisist tuleneva nähtusega, "aga lisaks mitmete aastate tegemata töö ja valearvamuste ignoreerimisega, mida oleks hariduse andmisega vältida saanud".

Vabadussõjas langenute mälestamine

Jõhvi kirikuõpetaja Peeter Kaldur küsis Vabadussõjas langenute mälestustseremoonial, kas Eesti pojad ja tütred võitlesid ja langesid Vabadussõjas homoseksuaalsuse aktsepteerimise ja pagulaste vastuvõtmise nimel või selle nimel, et Brüssel saaks vastu võtta küsitavaid otsuseid.
Oma sõnavõtus ütles Peeter Kaldur järgmist:
"Kui ma mõtlen neid poliitilisi otsuseid, mida on rohkemal või vähemal määral vastu võetud viimasel ajal. Mõtleme kas või selle peale: homoseksuaalsust aktsepteeritakse! Kas Eesti mehed ja naised langesid pea 100 aastat tagasi sellepärast või? Brüssel võtab vastu otsuseid, mis on sageli äärmiselt küsitavad. Kas sellepärast võitlesid Eesti mehed ja naised ligi 100 aastat tagasi? Neid näiteid võib loomulikult üpris palju tuua. Pagulased, enamik, kes on majanduspagulased, kes on põgenenud paremat elu saama... Kas sellepärast, et me pakuksime paremat elu neile, kes ei suuda oma riikides korda majja luua, kas sellepärast surid Eesti pojad ja tütred ligi 100 aastat tagasi?"

Millal hävines Wastseliina loss?

Sellise pealkirjaga on ajalehes Elu ilmunud üks artikkel 1938.
http://dea.nlib.ee/fullview.php?frameset=3&showset=1&wholepage=suur&pid=s852446&nid=101110&con=0

Pilt


esmaspäev, 2. jaanuar 2017

Malle Pärn FB-s

President pani inimesed usu üle vaidlema. See on hea. Tõstis usu orbiidile. Viskas meediasse rasvase kondi, igasugu arvajad ja kommenteerijad said tükiks ajaks jälle tulise teema. Isegi poliitiline seltskond arutab nüüd omavahel vihaselt usuteemat. Mitte ainult seda, kas president peaks või ei peaks usuriitustes osalema, vaid, nagu ka usuõpetuse puhul, usu üle üldse.
Kas ta tegi seda teadlikult või teadmatult?
Kahtlemata oli see aus ja julge otsus. Ta andis sellega teada, kes ta on, ja mida tähendab meie “uus normaalsus”. Mingis mõttes viskas ta rahvale “kinda”. Kas isekusest, mõtlematusest, või oli see taotluslik, ehk oli see koguni Brüsselist antud käsk või soovitus?
Igatahes võitis president selle otsusega kõigi kirikuvastaste südamed. Asi seegi. Valis poole. Peaminister reageeris sellele ning valis endale teise poole, ja võitis kiriku kaitsjate südamed. Päris lõbus. Kas läheb kakluseks?
Põhjalikumalt saab lugeda
 http://objektiiv.ee/kolumn-valja-rohtukasvanud-tiigist/

Läheme vanaisa pulma

Mägede poeg on kaupluses:
“Palun mulle kaks ülikonda!”
“Papi, milleks sulle kaks? Oled juba üle 80, ühest aitab elu lõpuni!”
“Ühe ostan endale, teise isale.”
“Vauuuu, kui sina oled 80, siis isa peaks olema vähemalt 100-105?!”
“Nii ongi ja me läheme vanaisa pulma! Tahame soliidsed välja näha.”
“No mida värki?! Vanaisa vanem kui 130 ja tahab veel abielluda???”
“Tema ei taha, aga vanemad sunnivad…”

Miks on lennukil propeller?

“Kas sa tead, miks on lennukil propeller?” küsib üks blondiin teiselt.
“Selleks, et piloot ei higistaks!” vastab teine.
“Mõttetus! Kuidas sa küll sellise asja peale tuled?!”
“Eile nägin telekas filmi, kus äkki jäid lennuki propellerid seisma, ja kohe hakkasid mõlemad piloodid kohutavalt higistama.”

Ma olen korralik naisterahvas

Naine avastab taksos, et on rahakoti koju unustanud.
Seda kuuldes keerab taksojuht kohe metsa, võtab pakiruumist teki ja laotab maha.
“Mida te õige teha mõtlete?!” pahandab ehmunud naine. “Mul on mees ja lapsed ja ma olen korralik naisterahvas!”
“Aga mul on 40 küülikut, nii et kitku aga rohtu!!!”

pühapäev, 1. jaanuar 2017

Aastavahetus

Kolm sõbrannat vestlevad:
“Viimase aastavahetuse veetsin ma Hawail!” kiitleb üks.
“Aga mina käisin ookeani põhja sukeldumas…Väga lahe oli!” uhkustab teine.
“Mina jälle istusin koos teiega minu köögis, ainult erinevalt teist mina ei suitsetanud midagi…” irvitab kolmas.

Haanja miis

Võrumaal Haanja kandis, endise külakeskuse platsil, kus kunagi asusid pood, söökla, side ja velskripunkt, ootavad kauplusautot mõned külamutid ja paar vanameest.
Suvine aeg, palav, kõik on varjunud suurte puude alla.
Juttu on aetud juba küll, poebuss aga veel pole jõudnud.
Järsku peatub nende juures kaks väljamaa numbritega matkaautot.
Aken lastakse alla ja mees rooli tagant seirab neid ning küsib puu all pingil istuva papi käest :
“Sprechen Sie Deutsch?”
Vastust ei tule…
Jupi aja pärast:
“Do you speak English?”
Vaikus…
“Parlez-vous français?”
Tulemus null…
Aken tõusis ja autod sõitsid ära.
Mingi paarkümmend minutit on vaikus, ainult linnukeste siristamist on kuulda.
Siis ütleb papi: “Kae määne tark miis, peris mitut kiilt mõist…A mis täl tuust kasu oll?!?”

Pilt


Filmielamus