kolmapäev, 29. juuni 2016
Niltsiku surnuaiapüha
Pühapäeval oli lämbe ilm ja Niitsiku surnuaiapüha. Higi jooksis. Seekord oli külalisjutlustaja Pekka ka. Kätlinil süntesaator mitu korda jupsis, vist ka niiskusest ja kuumusest. Vahetas kaks korda patareisid.
Tõnu Lehtsaar: liberaalne surveimpeerium
Majandusest ja rahast räägitakse tänapäeval palju. Üks Eestist lahkumise põhimotiive on väidetavalt majanduslik. President pistab rinda nobelistiga Eesti (majandus)asja arutades. Euroliidu staatus ja saatus seotakse majandusega.
Mind huvitab rohkem asjade vaimne ja emotsionaalne mõõde. Tunne, mida ühiskond inimestes tekitab. Nüansid, mis loovad tähenduse ja panevad kaasa elama või peletavad eemale. Seda mõõdet võiks nimetada suhtekliimaks, ühiskonna õhustikuks.
Olen viimasel ajal üha sagedamini tabanud end mõttelt, et liigume Eestis millegi diktatuurisarnase poole. Minu jaoks on see hell teema, sest sündisin ja kasvasin ühes suures diktatuuririigis. Ma ei taha, et see korduks. Ma tahan elada vabas ja iseseisvas riigis, kus inimesed saavad öelda ja elada oma südametunnistuse järgi.
Diktatuuri olemus on kindla mõtte- ja käitumisviisi ainuõigeks pidamine, selle sundkehtestamine ning teisitimõtlemise mahasurumine. Oma ideedes ja nende rakendamise viisides võidakse kalduda äärmustesse, absurdi, ka vägivalda.
Kui püüda toimuvat kokku võtta, siis minu arvates on tegu liberaalsete väärtuste sundkehtestamisega. See toimub sammhaaval ja mitmes valdkonnas.
Diktatuuri ajal on õnnelikud need, kes pooldavad pealiini mõtteviisi. Tuntakse ennast hästi ja sageli tekib joovastav entusiasm kuulutada, jagada ja kehtestada oma ilmavaadet ka teistele. Jagub ka raha ja meediaruumi.
Teisitimõtlejaid, aga ka laiemaid hulkasid, valdab seejuures kolm destruktiivset tunnet: hirm, lootusetus ja ebakindlus. On hale näha, kuidas inimesed kardavad oma tegelikke, konservatiivseid või rahvuslikke seisukohti välja öelda. Lootusetus ja käegalöömine, tunne, et minust ei olene midagi, võtab maad. Kuna püsiväärtused puuduvad või on suhtelised ja ümbertõlgendatavad, ei saa milleski kindel olla.
Valitseva liberaalse ideoloogia pooldajate suhe rahvaga on vastuoluline. Ühelt poolt rõhutatakse, et tegutsetakse vastavalt rahva tahtele ja mandaadile. Teiselt poolt kardetakse ja isegi välistatakse rahvahääletus kui kõige ehedam demokraatia vorm. Põhjus on lihtne: rumal rahvas võib valesti otsustada. Tegelikult ei armastata ega usaldata rahvast.
Olulist rolli etendab diktatuuris suhe meediaga. On kummastav, kuidas sagenevad ka meie liberaalideoloogide hääled selle kohta, kes üldse tohiks meedias töötada ja kellega meedia tohiks suhelda.
Hiljuti koguti enam kui 38 000 allkirja samasooliste kooselu seadustamise vastu. Igaüks võib sellesse fakti suhtuda, kuidas tahab. Kuid allkirja andjaid oli sama palju kui Pärnus elanikke ning minu jaoks on sümptomaatiline, et rahvusringhääling vaikis allkirjade üleandmisest parlamendile. Diktatuuri ajal edastab meedia sobivat ja vaikib ebasobivast. Õnneks on praegu veel meediakanalite vahel suuri erinevusi.
Liberaalse maailmavaate eriilmingute toetamine käib rahvusvahelisel tasandil. Põhjamaade toel võetakse kasutusele sooneutraalsed õpikud sellest, kuidas Riina oli Rasmus. Soovoliniku institutsiooni toetatakse Norra riigi rahaga. Minu arvates on tegemist ideoloogilise invasiooniga. Nemad ütlevad, kuidas lapsi kasvatada ja missugused on õiged väärtused.
Diktatuuri juurde kuulub tagakius. Meil levib retsept, mis probleemide lahendusena näeb ette ärakeelamist ja kohtusse andmist. Kavandatav karistusseadustiku muutmine, mida rahvasuus on hakatud nimetama vihakõne seaduseks, paneb sõna- ja südametunnistuse vabadusele liberaalsed päitsed. Kui asju ei saa nimetada õigete nimedega, muutub ühiskond kaitsetuks ogaruse ja isegi perverssuste ees. Pluss haiglane hirmuõhkkond, kus keegi on pidevalt solvunud ja keegi teine on selles väga süüdi.
Diktatuuri puhul tekib ülipüüdlikkus, mis võtab kohati ogaraid vorme. Seda võime näha nii meil kui mujal. Näiteks meil korrastatakse veel raamatute asetust kaupluse müügiletil vastavaks tänapäeva soostereotüüpidele, ent mujal arutatakse juba ettepanekut keelata armastuslaulud avalikus ringhäälingus, kuna need on heteronormatiivsed, või karistada parteisid, kes ei jaga euroopalikke väärtusi...
Mul on mõned ideed, kuidas pidurdada liikumist diktatuuri poole. Diktatuur kardab kahte asja: fakte ja avalikkust. Võiks luua riigi toetatud portaali, kus saaks faktidele tuginedes avalikustada kõik surveideoloogide rünnakud mittenõustujate vastu: vallandamissurve, üleskutse majanduskahjuks, laim, ähvardused, sildistamine jm surveavaldused.
Tuleks avalikustada kõigi organisatsioonide, projektide ja kampaaniate eelarved, milles kasutatakse maksumaksja raha. Rahval on õigus teada, kuidas erinevuserikastajad ja teised aktivistid ühist ressurssi kasutavad.
Tuleb korraldada rahvahääletus rahvast puudutavates olulistes küsimustes. Praegu näen kahte sellist. Esimene on see, kas me oleme nõus Euroopa ühendriikidesse astuma või mitte. See võib olla meie valik, kuid praegu puudub otsustajatel selleks rahva mandaat.
Teine on see, et kui me oleme nõus, et perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alus, siis peaks olema rahval õigus pereküsimuses otsustada. Peaksime ka homokooselu suhtes tegema rahvahääletuse. Selge, et diktatuur kardab seda kui tuld.
Mulle väga meeldib mõte, et Eesti võiks tõusta inimõiguste lipulaevaks ja eksportijaks ka vähem arenenud (või hoopis enam mandunud? – T. L.) naaberriikidesse. Olime Nõukogude impeeriumi kukutajate esirinnas. Kui meie teeksime ühiskonna aluste küsimustes rahvahääletuse ja need ühiskonnad, kus lõhe valitsejate ja rahva vahel on veel suurem, teeksid sama, siis kukuks liberaalne surveimpeerium kokku.
Tuleks moodustada ühiskondlikel alustel autoriteetsetest inimestest kogu, kes tegeleks tasakaalustatult inimõigustega. Meie Inimõiguste Keskus ei ole mõtte-, sõna-, usu- ja südametunnistuse vabaduse teemaga piisavalt tegelenud, asi tuleks anda erapooletute kätte.
Rahvaloendus näitas, et suurim poolehoid uskudest kuulub õigeusule. Ma ei ole lugenud ühtegi sisulist analüüsi, mida see fakt tähendab. Üldiselt on õigeusklikud olnud üsna immuunsed liberaalsete väärtuste suhtes. Need, kes otsivad korrastatud maailmapilti ja kindlustunnet, võiksid minna üle õigeusku. Eestlaste seas poleks seesugune liikumine ajaloos esmakordne. Võib-olla päästab Eesti seekord õigeusk.
Surveajastul on oluline säilitada terve mõistus rohujuure tasandil. Pere söögilaua ümber, spetsialistide ring, saunalava, sõpruskond – need on kohad, kus saab ja tuleb nimetada asju õigete nimedega. Mõelda asju endale selgeks, saada aru toimuvast. Arvestada tuleb aga sellega, et reetmine, pealekaebamine ja oma naha päästmine on diktatuuri kaasnähted.
Minu usun eestlase talupojamõistusesse. Praegu ei ole kruvid veel päris kinni keeratud, kuigi liigume sinnapoole. Mida tugevamaks läheb surve, seda suuremaks saab vastupanu. Ilmselt tekib veel mitmeid mittenõustujate rahvaalgatusi, mille sisu ja vormi me seni ei oska ette näha.
Kas selleks oligi laulvat revolutsiooni tarvis, et taas midagi sarnast kogeda? Me tahtsime ju vabaks saada!
Kuna hiiliv diktatuur on pigem maailmavaatelise ja eetilise iseloomuga, siis muutub oluliseks iga inimese võimalus oma veendumustele ja südametunnistusele kindlaks jääda. Olen mõelnud, et kuidas korraga polnud ühtegi kommunisti, kui ajad muutusid. Tundub õnneks, et tervet mõistust pole siiski võimalik hävitada. Ei survega, üleva retoorikaga ega kõlavate lubadustega. Alati on võimalusi ja lootust.
Tõnu Lehtsaar, Religiooni- ja suhtlemispsühholoog
Mind huvitab rohkem asjade vaimne ja emotsionaalne mõõde. Tunne, mida ühiskond inimestes tekitab. Nüansid, mis loovad tähenduse ja panevad kaasa elama või peletavad eemale. Seda mõõdet võiks nimetada suhtekliimaks, ühiskonna õhustikuks.
Olen viimasel ajal üha sagedamini tabanud end mõttelt, et liigume Eestis millegi diktatuurisarnase poole. Minu jaoks on see hell teema, sest sündisin ja kasvasin ühes suures diktatuuririigis. Ma ei taha, et see korduks. Ma tahan elada vabas ja iseseisvas riigis, kus inimesed saavad öelda ja elada oma südametunnistuse järgi.
Diktatuuri olemus on kindla mõtte- ja käitumisviisi ainuõigeks pidamine, selle sundkehtestamine ning teisitimõtlemise mahasurumine. Oma ideedes ja nende rakendamise viisides võidakse kalduda äärmustesse, absurdi, ka vägivalda.
Kui püüda toimuvat kokku võtta, siis minu arvates on tegu liberaalsete väärtuste sundkehtestamisega. See toimub sammhaaval ja mitmes valdkonnas.
Diktatuuri ajal on õnnelikud need, kes pooldavad pealiini mõtteviisi. Tuntakse ennast hästi ja sageli tekib joovastav entusiasm kuulutada, jagada ja kehtestada oma ilmavaadet ka teistele. Jagub ka raha ja meediaruumi.
Teisitimõtlejaid, aga ka laiemaid hulkasid, valdab seejuures kolm destruktiivset tunnet: hirm, lootusetus ja ebakindlus. On hale näha, kuidas inimesed kardavad oma tegelikke, konservatiivseid või rahvuslikke seisukohti välja öelda. Lootusetus ja käegalöömine, tunne, et minust ei olene midagi, võtab maad. Kuna püsiväärtused puuduvad või on suhtelised ja ümbertõlgendatavad, ei saa milleski kindel olla.
Valitseva liberaalse ideoloogia pooldajate suhe rahvaga on vastuoluline. Ühelt poolt rõhutatakse, et tegutsetakse vastavalt rahva tahtele ja mandaadile. Teiselt poolt kardetakse ja isegi välistatakse rahvahääletus kui kõige ehedam demokraatia vorm. Põhjus on lihtne: rumal rahvas võib valesti otsustada. Tegelikult ei armastata ega usaldata rahvast.
Olulist rolli etendab diktatuuris suhe meediaga. On kummastav, kuidas sagenevad ka meie liberaalideoloogide hääled selle kohta, kes üldse tohiks meedias töötada ja kellega meedia tohiks suhelda.
Hiljuti koguti enam kui 38 000 allkirja samasooliste kooselu seadustamise vastu. Igaüks võib sellesse fakti suhtuda, kuidas tahab. Kuid allkirja andjaid oli sama palju kui Pärnus elanikke ning minu jaoks on sümptomaatiline, et rahvusringhääling vaikis allkirjade üleandmisest parlamendile. Diktatuuri ajal edastab meedia sobivat ja vaikib ebasobivast. Õnneks on praegu veel meediakanalite vahel suuri erinevusi.
Liberaalse maailmavaate eriilmingute toetamine käib rahvusvahelisel tasandil. Põhjamaade toel võetakse kasutusele sooneutraalsed õpikud sellest, kuidas Riina oli Rasmus. Soovoliniku institutsiooni toetatakse Norra riigi rahaga. Minu arvates on tegemist ideoloogilise invasiooniga. Nemad ütlevad, kuidas lapsi kasvatada ja missugused on õiged väärtused.
Diktatuuri juurde kuulub tagakius. Meil levib retsept, mis probleemide lahendusena näeb ette ärakeelamist ja kohtusse andmist. Kavandatav karistusseadustiku muutmine, mida rahvasuus on hakatud nimetama vihakõne seaduseks, paneb sõna- ja südametunnistuse vabadusele liberaalsed päitsed. Kui asju ei saa nimetada õigete nimedega, muutub ühiskond kaitsetuks ogaruse ja isegi perverssuste ees. Pluss haiglane hirmuõhkkond, kus keegi on pidevalt solvunud ja keegi teine on selles väga süüdi.
Diktatuuri puhul tekib ülipüüdlikkus, mis võtab kohati ogaraid vorme. Seda võime näha nii meil kui mujal. Näiteks meil korrastatakse veel raamatute asetust kaupluse müügiletil vastavaks tänapäeva soostereotüüpidele, ent mujal arutatakse juba ettepanekut keelata armastuslaulud avalikus ringhäälingus, kuna need on heteronormatiivsed, või karistada parteisid, kes ei jaga euroopalikke väärtusi...
Mul on mõned ideed, kuidas pidurdada liikumist diktatuuri poole. Diktatuur kardab kahte asja: fakte ja avalikkust. Võiks luua riigi toetatud portaali, kus saaks faktidele tuginedes avalikustada kõik surveideoloogide rünnakud mittenõustujate vastu: vallandamissurve, üleskutse majanduskahjuks, laim, ähvardused, sildistamine jm surveavaldused.
Tuleks avalikustada kõigi organisatsioonide, projektide ja kampaaniate eelarved, milles kasutatakse maksumaksja raha. Rahval on õigus teada, kuidas erinevuserikastajad ja teised aktivistid ühist ressurssi kasutavad.
Tuleb korraldada rahvahääletus rahvast puudutavates olulistes küsimustes. Praegu näen kahte sellist. Esimene on see, kas me oleme nõus Euroopa ühendriikidesse astuma või mitte. See võib olla meie valik, kuid praegu puudub otsustajatel selleks rahva mandaat.
Teine on see, et kui me oleme nõus, et perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alus, siis peaks olema rahval õigus pereküsimuses otsustada. Peaksime ka homokooselu suhtes tegema rahvahääletuse. Selge, et diktatuur kardab seda kui tuld.
Mulle väga meeldib mõte, et Eesti võiks tõusta inimõiguste lipulaevaks ja eksportijaks ka vähem arenenud (või hoopis enam mandunud? – T. L.) naaberriikidesse. Olime Nõukogude impeeriumi kukutajate esirinnas. Kui meie teeksime ühiskonna aluste küsimustes rahvahääletuse ja need ühiskonnad, kus lõhe valitsejate ja rahva vahel on veel suurem, teeksid sama, siis kukuks liberaalne surveimpeerium kokku.
Tuleks moodustada ühiskondlikel alustel autoriteetsetest inimestest kogu, kes tegeleks tasakaalustatult inimõigustega. Meie Inimõiguste Keskus ei ole mõtte-, sõna-, usu- ja südametunnistuse vabaduse teemaga piisavalt tegelenud, asi tuleks anda erapooletute kätte.
Rahvaloendus näitas, et suurim poolehoid uskudest kuulub õigeusule. Ma ei ole lugenud ühtegi sisulist analüüsi, mida see fakt tähendab. Üldiselt on õigeusklikud olnud üsna immuunsed liberaalsete väärtuste suhtes. Need, kes otsivad korrastatud maailmapilti ja kindlustunnet, võiksid minna üle õigeusku. Eestlaste seas poleks seesugune liikumine ajaloos esmakordne. Võib-olla päästab Eesti seekord õigeusk.
Surveajastul on oluline säilitada terve mõistus rohujuure tasandil. Pere söögilaua ümber, spetsialistide ring, saunalava, sõpruskond – need on kohad, kus saab ja tuleb nimetada asju õigete nimedega. Mõelda asju endale selgeks, saada aru toimuvast. Arvestada tuleb aga sellega, et reetmine, pealekaebamine ja oma naha päästmine on diktatuuri kaasnähted.
Minu usun eestlase talupojamõistusesse. Praegu ei ole kruvid veel päris kinni keeratud, kuigi liigume sinnapoole. Mida tugevamaks läheb surve, seda suuremaks saab vastupanu. Ilmselt tekib veel mitmeid mittenõustujate rahvaalgatusi, mille sisu ja vormi me seni ei oska ette näha.
Kas selleks oligi laulvat revolutsiooni tarvis, et taas midagi sarnast kogeda? Me tahtsime ju vabaks saada!
Kuna hiiliv diktatuur on pigem maailmavaatelise ja eetilise iseloomuga, siis muutub oluliseks iga inimese võimalus oma veendumustele ja südametunnistusele kindlaks jääda. Olen mõelnud, et kuidas korraga polnud ühtegi kommunisti, kui ajad muutusid. Tundub õnneks, et tervet mõistust pole siiski võimalik hävitada. Ei survega, üleva retoorikaga ega kõlavate lubadustega. Alati on võimalusi ja lootust.
Tõnu Lehtsaar, Religiooni- ja suhtlemispsühholoog
esmaspäev, 27. juuni 2016
Eesti Post 1919
Ühel ümbrikul on seitse Eesti Post ületrükiga marki ja Eichenthal loeb õigeks. Löbbering aga kinnitab, et 1 kopikase margi hammastus on võltsing.
Mõisaküla margid 1941 oksjonil
Paar ümbrikut on veel olnud oksjonil ja üksikud margid. Kõige haruldasem mark on oksjonil müüdud 12000€ eest.
Mõisaküla margid 1941
Ühele EW margile ja kuuele NLiidu margile tehti ületrükk Vaba Eesti. Suhteliselt haruldased ja palju on tehtud võltsinguid. See ümbrik on olnud korduvalt oksjonil. Tiraažid olid ümbrikul olevate järgi: 80; 400; 200; 1000; 500; 500; 25 tükki. See ümbrik müüdi ligi 7400€ eest.
reede, 24. juuni 2016
Auto kummalises kohas
Käisin täna Vana-Vastseliinas ja kui veidi aega hiljem ära sõitsin, siis oli üks auto tee ääres kummalises poosis ja politsei ka kohal.
kolmapäev, 22. juuni 2016
Lauri Vahtre luuletus «Jeesus tõstis käe»:
Jeesus ütles:
«Ärge tehke reeglist endale puuslikku, sest igal reeglil on erand.»
Inimesed kuulasid, maigutasid suud
ja tegid erandist endale puusliku.
Ja Jeesus ohkas.
Jeesus ütles:
«Inimese tõde pole täielik, selles on ka valet.»
Inimesed kuulasid, maigutasid suud
ja õpetasid lastele: pole rumalust ega tarkust.
Ja Jeesus ohkas.
Jeesus ütles:
«Siinilmas te lõpliku tõeni ei jõua.»
Inimesed kuulasid, maigutasid suud
ja ütlesid üksteisele: tõe otsimine on mõttetu.
Ja Jeesus ohkas.
Jeesus ütles:
«Igas valguses on kild pimedust.»
Inimesed kuulasid, maigutasid suud
ja raiusid kivisse: valgus on pimedus ja pimedus on valgus.
Ja Jeesus ohkas.
Jeesus ütles:
«Pidage meeles, kohtumõistjad, kohut mõistetakse teiegi üle.»
Inimesed kuulasid, maigutasid suud
ja loobusid kurja karistamast.
Ja Jeesus ohkas.
Jeesus ütles:
«Visaku esimene kivi see, kes on patuta.»
Inimesed kuulasid, maigutasid suud
ja pildusid surnuks vooruse.
Ja Jeesus ohkas.
Jeesus ütles:
«Armastage oma vaenlast.»
Inimesed kuulasid, maigutasid suud
ja hakkasid tapma neid, kes ei armastanud.
Ja Jeesus nuttis.
Jeesus ütles:
«Kui teid lüüakse põsele, pöörake teine põsk ette.»
Inimesed kuulasid, maigutasid suud,
ja heitsid kurja ees põrmu.
Ja Jeesus kortsutas kulmu.
Jeesus ütles:
«Eks ole teie enamat kui ükski lind või loom.»
Inimesed kuulasid, maigutasid suud
ja otsustasid, et inimene on Jumal.
Ja Jeesus kortsutas kulmu.
Ja Jeesus tõstis käe.
«Ärge tehke reeglist endale puuslikku, sest igal reeglil on erand.»
Inimesed kuulasid, maigutasid suud
ja tegid erandist endale puusliku.
Ja Jeesus ohkas.
Jeesus ütles:
«Inimese tõde pole täielik, selles on ka valet.»
Inimesed kuulasid, maigutasid suud
ja õpetasid lastele: pole rumalust ega tarkust.
Ja Jeesus ohkas.
Jeesus ütles:
«Siinilmas te lõpliku tõeni ei jõua.»
Inimesed kuulasid, maigutasid suud
ja ütlesid üksteisele: tõe otsimine on mõttetu.
Ja Jeesus ohkas.
Jeesus ütles:
«Igas valguses on kild pimedust.»
Inimesed kuulasid, maigutasid suud
ja raiusid kivisse: valgus on pimedus ja pimedus on valgus.
Ja Jeesus ohkas.
Jeesus ütles:
«Pidage meeles, kohtumõistjad, kohut mõistetakse teiegi üle.»
Inimesed kuulasid, maigutasid suud
ja loobusid kurja karistamast.
Ja Jeesus ohkas.
Jeesus ütles:
«Visaku esimene kivi see, kes on patuta.»
Inimesed kuulasid, maigutasid suud
ja pildusid surnuks vooruse.
Ja Jeesus ohkas.
Jeesus ütles:
«Armastage oma vaenlast.»
Inimesed kuulasid, maigutasid suud
ja hakkasid tapma neid, kes ei armastanud.
Ja Jeesus nuttis.
Jeesus ütles:
«Kui teid lüüakse põsele, pöörake teine põsk ette.»
Inimesed kuulasid, maigutasid suud,
ja heitsid kurja ees põrmu.
Ja Jeesus kortsutas kulmu.
Jeesus ütles:
«Eks ole teie enamat kui ükski lind või loom.»
Inimesed kuulasid, maigutasid suud
ja otsustasid, et inimene on Jumal.
Ja Jeesus kortsutas kulmu.
Ja Jeesus tõstis käe.
esmaspäev, 20. juuni 2016
Üte
Seal riigis, kus kirikud tühjad, on hullumajad ja vangimajad täis. Piiblilugu peaks olema kasvõi juba oma kultuuri juurte tunnetamise huvides koolis sees. Praegu läheme koraanipoistele üpriski paljakäsi vastu. Meie hedonismi ja new age segapuder ei kõlba koeralegi....poistest kasvavad pehmod, vaata, millist muusikat nad kuulavad enamuses. Vana hea hardrock....seal on taevas ja põrgu üheskoos, nagu klassikaski....- Ivo Pill
Ringo Ringvee: Eesti õigeusu lugu
Ringo Ringvee, Siseministeeriumi usuasjade osakonna nõunik
Rahvaloenduse kohaselt elas 2011. aasta vana-aastaõhtul Eestis 176 773 end õigeusklikuna määratlevat üle 15-aastast inimest. See on kokku 16 protsenti Eesti selleealisest elanikkonnast. Kaks kõige suuremat etnilist rühma õigeusklike seas on venelased ja eestlased, vastavalt 134 268 ja 20 585 inimest. Sellise informatsiooni annab 2011. aasta rahvaloenduse andmebaas. Eestis tegutseb kaks õigeusukirikut: Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (EAÕK) ja Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik (MPEÕK).
Alates 6. sajandist hakati kristlikus kirikus kasutama viie tähtsama halduskeskuse piiskoppide kohta nimetust ’patriarh’. Kuni suure kirikulõheni 1054. aastal, mil lääne-kirik (katoliku) ja ida-kirik (õigeusu) teineteisest lahknesid, kõneleti viiest patriarhist, kes asusid Roomas, Konstantinoopolis, Aleksandrias, Antiookias ja Jeruusalemmas.
Peale kirikulõhet moodustus rooma-katoliku kirik, mille juht on Rooma patriarh (paavst) ning ida-kirikusse jäi neli patriarhi ametiposti. Neist kõige olulisemaks sai Bütsantsi pealinna Konstantinoopoli patriarh. Kuigi õigeusu kirikutel ei ole üht juhti, on Konstantinoopoli patriarhi nimetatud ka oikumeeniliseks ehk ülekiriklikuks patriarhiks, keda tema ajaloolise pärandi tõttu peetakse kõige autoriteetsemaks.
Aja jooksul lisandus juba olemasolevale neljale õigeusu patriarhile teisigi patriarhitroone ning tänaseks on õigeusu maailmas üheksa patriarhitrooni. Esimene Moskva ja kogu Venemaa patriarh seati ametisse Konstantinoopoli patriarhi õnnistusel 1589. aastal. Siiski on Moskva patriarhitooli saatus olnud heitlik. Aastal 1700 ei lubanud Peeter I enam Moskva patriarhe ametisse valida. See olukord kestis kuni 1917. aastani. Moskva patriarhi troon oli tühi ka ajavahemikus 1925-1943. Tänane Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirill on maailma suurima õigeusu kogukonna juht.
Kui pikk on õigeusu kiriku ajalugu Eestis, on küsimus, millele vastuse andmine ei ole kõige lihtsam. Me teame, et kuigi tänase Eesti territoorium sai 13. sajandil osaks lääne-kristlikust ruumist, on Eesti kaguosas asuv Setomaa olnud traditsiooniliselt õigeusklik. Samas saab õigeusukiriku nähtavamast ligiolekust kõneleda alates ajast, kui Eestist sai Vene tsaaririigi osa.
Kui Eesti pärast Põhjasõda tsaaririigi koosseisu liideti, oli Peeter I juba Moskva patriarhi ametikoha likvideerinud ning Vene Õigeusu Kirikut (VÕK) juhtis Püha Sinod. Eestis oli õigeusklikke vähe ja neist enamik oli uue võimu sõdurid või ametnikud. Siinsed õigeusukogudused kuulusid algselt Pihkva (1589-1764), seejärel kuni aastani 1850 Peterburi ning aastast 1850 Vene Õigeusu Kiriku Riia piiskopkonda.
Õigeusu leviku alguseks eestlaste seas peetakse 1840. aastatel alanud usuvahetusliikumist, mille käigus suur hulk eestlastest talupoegi lahkus luterlikust kirikust ning liitus õigeusukirikuga. Nende sündmuste peamiseks põhjuseks on peetud majanduslikku kitsikust, sellest tulenenud suuremat sõltuvust balti-saksa mõisnikest ja balti-sakslastest vaimulike survepoliitikat vennastekoguduse liikumisele, mis oli saanud talupoegadele südamelähedaseks ning mida ametlik luterlik kirik püüdis lämmatada. Kirikuvahetusliikumise tulemusel tekkis Eestis õigeusklik kogukond, mis moodustas üldisest elanikkonnast veidi alla viiendiku. Umbes sama suur on see protsent ka täna.
19. sajajandi teisel poolel hakkas Vene tsaaririigi administratiivvõim end kehtestama senisest enam. Nn venestamispoliitikas oli oma koht ka õigeusu kirikul ning neil aastatel rajati Eesti- ja Liivimaal enamus õigeusu pühakodadest, mille hulka kuuluvad nii Pühtitsa klooster (1895) kui Tallinna sümboolses võimukeskuses Toompeal asuv Aleksandr Nevski katedraal (1900). Samas oli Riia õigeusu seminar eesti rahvusliku intelligentsi ja riigimeeste kasvulava, kus said oma hariduse näiteks Jaan Poska, Konstantin Päts, Konstantin Ramul ja teised.
Piiskop Platoni hukkamine
1917. aasta revolutsioonid mõjutasid oluliselt Vene Õigeusu Kiriku käekäiku. Vahetult pärast oktoobrirevolutsiooni 1917. aastal taastas Püha Sinod Moskva patriarhi ameti ning peale peaaegu kaks sajandit kestnud vaheaega valiti ametisse patriarh Tihhon, kelle juhtimisel jäi kirik Venemaa kodusõjas kontrevolutsiooni poolele ning kes pani bolševikud kirikuvande alla.
Eesti õigeusukoguduste esindajad soovisid 1917. aasta mais Tartus peetud Riia piiskopkonna konverentsil Eestile oma piiskoppi. 31. detsembril 1917. aastal seati piiskopiametisse Peterburi eesti koguduse ülempreester Platon (Paul Kulbusch). Piiskop Platon oli aktiivne mitte ainult usuelus, vaid ka poliitikas, võttes osa Maapäeva tööst ning kutsudes vaimulikke ja kogudusi toetama Eesti Ajutist Valitsust.
Piiskop Platoni hukkasid revolutsioonilised punaväelased Tartus Krediidikassa keldris 14. jaanuaril 1919. Märterpiiskop Platon kanoniseeriti pühakuks aastal 2000 ning seda tegid nii Oikumeeniline (Konstantinoopoli) patriarhaat kui VÕK.
Septembris 1920. aastal kogunenud Eesti õigeusukiriku täiskogu valis piiskopiks ülempreester Aleksander Pauluse. Pärast Tartu rahu sõlmimist oli Eestis asuvate õigeusukoguduste suhtlus Moskvas asuva patriarhiga raskendatud mitmel põhjusel. Üldises sõjakaoses ei olnud patriarh Tihhonil võimalusi kirikuelu kontrollida ega hallata ning 1920. aastal andis patriarh autonoomia tsaariigist iseseisvunud riikides tegutsevatele õigeusukogudustele.
Lisaks kaht riiki eraldavale riigipiirile oli õigeusukirik Venemaal toetanud enamlastevastast võitlust ning noor nõukogude võim püüdis kirikut vahendeid valmimata neutraliseerida. 1922. aastal arreteeriti patriarh Tihhon ning nõukogude võim alustas VÕK jõulist ümberkorraldamist.
Kujunenud olukorras pöördusid Eesti ja Soome õigeusukirikute esindajad Oikumeenilise patriarhaadi poole sooviga, et viimane võtaks need kaks kirikut oma kanoonilise eestkoste alla. Kirjas patriarh Meletios IV-le märkis ülempiiskop Aleksander, et Eestis asuvale õigeusukirikule oli kõige suurem probleem sündmused Venemaal: patriarh oli arreteeritud, nõukogude võim oli sekkunud kirikuellu ning korraldas seda nõnda, et nõukogude võimu poolt kontrollitud kirikut polnud enam võimalik pidada ’emakirikuks’.
Samadel põhjustel oli 1922. aasta septembris kogunenud Serbia linnas Sremski Karlovcis emigreerunud Vene Õigeusu Kiriku vaimulikud, kes järgisid patriarh Tihhoni 1920. aasta juhiseid olukorraks, kus side patriarhiga on katkenud, ja asutasid nn Karlovci sinodi ehk Vene Õigeusu Kiriku väljaspool Venemaad. 1925. aastal patriarh Tihhon suri ning patriarhitool jäi tühjaks aastani 1943.
Nõukogude ja saksa okupatsioonist tänapäeva
7. juulil 1923 andis patriarh Meletios IV tomosega (patriarhliku õigusaktiga) nr. 3348 EAÕK-le autonoomse kiriku staatuse Oikumeenilise patriarhaadi kanoonilises jurisdiktsioonis. 1920.–1930. aastatel esines eesti- ja venekeelsete õigeusukogukondade vahel pingeid, mille põhjus oli venelastest õigeusklike ajaloolis-rahvuslik side Moskva patriarhaadiga või uues olukorras sidemete otsimine Vene Õigeusu Kirikuga väljaspool Venemaad.
Venekeelsete koguduste, eelkõige aga Petseri kloostri munkade natsionalism oli probleem nii Eesti riigivõimule kui EAÕK juhtkonnale ning konflikt taandus alles 1930. aastatel. Sarnased konfliktid esinesid ka näiteks Soomes ja Lätis.
Koos nõukogude võimuga 1940 saabusid Eestisse ka VÕK esindajad, kelle jaoks oli EAÕK põhjustanud kirikulõhe, minnes Oikumeenilise patriarhaadi kanoonilisse jurisdiktsiooni. See kirikulõhe tuli ületada. Esimesel nõukogude okupatsiooniaastal arreteeriti 18 õigeusu vaimulikku, neli vaimulikku hukati ning viis mobiliseeriti punaarmeesse. Nõukogude võimu asendumine Saksa okupatsioonivõimudega tegi küll metropoliit Aleksandril 1942. aastal võimalikuks taastada kiriku iseseisvus EAÕK Tallinna Metropooliana, kuid EAÕK Narva piiskopkond jäi Saksamaa poolt okupeeritud territooriumil tegutseva VÕK Riia eksarhaadi osaks.
Vahetult enne NSV Liidu armee jõudmist Eestisse 1944 lahkus Eestist 23 EAÕK vaimulikku, nende hulgas metropoliit Aleksander. Nagu luterliku kiriku piiskop Johan Kõpp, nii asus ka metropoliit Aleksander kirikuelu korraldama eksiilis vastavalt oma kiriku põhikirjast tulenevatele õigustele ja kohustustele ning EAÕK säilitas põhikirjalise järjepidevuse vastavalt oma 1935. aasta põhimäärusele. EAÕK likvideeriti Eesti NSV-s 1945. aastal Vene Õigeusu Kiriku otsusega.
EAÕK taastas oma tegevuse Eestis 1993. aastal õigusliku järjepidevuse alusel. See tõi kaasa üheksa aastat väldanud konflikti Eesti riigivõimu ja Vene Õigeusu Kiriku vahel. Konflikti põhjus oli, et riik ei registreerinud VÕK piiskopkonda Eesti Apostlik Õigeusu Kiriku nime ja põhikirjaga ega tunnustanud piiskopkonna järjepidevust nõukogude-eelse õigeusukirikuga, kelleks oli tegevuse Eestis taastanud EAÕK. Viimane tunnistati ka omandireformi subjektiks, millega tagastati või kompenseeriti natsionaliseeritud vara, millest osa kasutasid VÕK piiskopkonda kuuluvad õigeusukogudused.
Kirikuvarad on olnud üks keskne konfliktiallikas õigeusukirikute-vahelistes suhetes. Juriidiline lahendus leiti 2002. aastal, kui valitsus sõlmis kirikuvarasid puudutavad kavatsuste protokollid mõlema õigeusukirikuga. EAÕK loobus omandiõiguse teostamisest riigi kasuks nende kirikuhoonete puhul, mida kasutasid 2002. aastal kirikute ja koguduste registrisse kantud Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku kogudused.
Hoolimata allkirjastatud protokollidest ning kirikuhoonete andmisest riigi poolt MPEÕK koguduste kasutusse 50 aastaks koos hoonestusõiguse seadmisega, on VÕK esindajad väljendanud avalikkuses rahulolematust olemasoleva lahendi suhtes, nähes lõpplahendina varade andmist Moskva patriarhaadi koguduste omandisse.
***
2013. aastal külastavad Eestit kaks mõjukamat õigeusu kirikupead. Neil päevil viibib Eestis Moskva patriarh Kirill ning septembris saabub Eestisse Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Bartholomeus. Jumalateenistused, kohtumised õigeusklikega ning kiriku ja riigi esindajatega täidavad nende Eestis veedetavad päevad. Millist vilja need külaskäigud kannavad kohalike õigeusukirikute ja koguduste jaoks, selgub (lähi)tulevikus.
Rahvaloenduse kohaselt elas 2011. aasta vana-aastaõhtul Eestis 176 773 end õigeusklikuna määratlevat üle 15-aastast inimest. See on kokku 16 protsenti Eesti selleealisest elanikkonnast. Kaks kõige suuremat etnilist rühma õigeusklike seas on venelased ja eestlased, vastavalt 134 268 ja 20 585 inimest. Sellise informatsiooni annab 2011. aasta rahvaloenduse andmebaas. Eestis tegutseb kaks õigeusukirikut: Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (EAÕK) ja Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik (MPEÕK).
Alates 6. sajandist hakati kristlikus kirikus kasutama viie tähtsama halduskeskuse piiskoppide kohta nimetust ’patriarh’. Kuni suure kirikulõheni 1054. aastal, mil lääne-kirik (katoliku) ja ida-kirik (õigeusu) teineteisest lahknesid, kõneleti viiest patriarhist, kes asusid Roomas, Konstantinoopolis, Aleksandrias, Antiookias ja Jeruusalemmas.
Peale kirikulõhet moodustus rooma-katoliku kirik, mille juht on Rooma patriarh (paavst) ning ida-kirikusse jäi neli patriarhi ametiposti. Neist kõige olulisemaks sai Bütsantsi pealinna Konstantinoopoli patriarh. Kuigi õigeusu kirikutel ei ole üht juhti, on Konstantinoopoli patriarhi nimetatud ka oikumeeniliseks ehk ülekiriklikuks patriarhiks, keda tema ajaloolise pärandi tõttu peetakse kõige autoriteetsemaks.
Aja jooksul lisandus juba olemasolevale neljale õigeusu patriarhile teisigi patriarhitroone ning tänaseks on õigeusu maailmas üheksa patriarhitrooni. Esimene Moskva ja kogu Venemaa patriarh seati ametisse Konstantinoopoli patriarhi õnnistusel 1589. aastal. Siiski on Moskva patriarhitooli saatus olnud heitlik. Aastal 1700 ei lubanud Peeter I enam Moskva patriarhe ametisse valida. See olukord kestis kuni 1917. aastani. Moskva patriarhi troon oli tühi ka ajavahemikus 1925-1943. Tänane Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirill on maailma suurima õigeusu kogukonna juht.
Kui pikk on õigeusu kiriku ajalugu Eestis, on küsimus, millele vastuse andmine ei ole kõige lihtsam. Me teame, et kuigi tänase Eesti territoorium sai 13. sajandil osaks lääne-kristlikust ruumist, on Eesti kaguosas asuv Setomaa olnud traditsiooniliselt õigeusklik. Samas saab õigeusukiriku nähtavamast ligiolekust kõneleda alates ajast, kui Eestist sai Vene tsaaririigi osa.
Kui Eesti pärast Põhjasõda tsaaririigi koosseisu liideti, oli Peeter I juba Moskva patriarhi ametikoha likvideerinud ning Vene Õigeusu Kirikut (VÕK) juhtis Püha Sinod. Eestis oli õigeusklikke vähe ja neist enamik oli uue võimu sõdurid või ametnikud. Siinsed õigeusukogudused kuulusid algselt Pihkva (1589-1764), seejärel kuni aastani 1850 Peterburi ning aastast 1850 Vene Õigeusu Kiriku Riia piiskopkonda.
Õigeusu leviku alguseks eestlaste seas peetakse 1840. aastatel alanud usuvahetusliikumist, mille käigus suur hulk eestlastest talupoegi lahkus luterlikust kirikust ning liitus õigeusukirikuga. Nende sündmuste peamiseks põhjuseks on peetud majanduslikku kitsikust, sellest tulenenud suuremat sõltuvust balti-saksa mõisnikest ja balti-sakslastest vaimulike survepoliitikat vennastekoguduse liikumisele, mis oli saanud talupoegadele südamelähedaseks ning mida ametlik luterlik kirik püüdis lämmatada. Kirikuvahetusliikumise tulemusel tekkis Eestis õigeusklik kogukond, mis moodustas üldisest elanikkonnast veidi alla viiendiku. Umbes sama suur on see protsent ka täna.
19. sajajandi teisel poolel hakkas Vene tsaaririigi administratiivvõim end kehtestama senisest enam. Nn venestamispoliitikas oli oma koht ka õigeusu kirikul ning neil aastatel rajati Eesti- ja Liivimaal enamus õigeusu pühakodadest, mille hulka kuuluvad nii Pühtitsa klooster (1895) kui Tallinna sümboolses võimukeskuses Toompeal asuv Aleksandr Nevski katedraal (1900). Samas oli Riia õigeusu seminar eesti rahvusliku intelligentsi ja riigimeeste kasvulava, kus said oma hariduse näiteks Jaan Poska, Konstantin Päts, Konstantin Ramul ja teised.
Piiskop Platoni hukkamine
1917. aasta revolutsioonid mõjutasid oluliselt Vene Õigeusu Kiriku käekäiku. Vahetult pärast oktoobrirevolutsiooni 1917. aastal taastas Püha Sinod Moskva patriarhi ameti ning peale peaaegu kaks sajandit kestnud vaheaega valiti ametisse patriarh Tihhon, kelle juhtimisel jäi kirik Venemaa kodusõjas kontrevolutsiooni poolele ning kes pani bolševikud kirikuvande alla.
Eesti õigeusukoguduste esindajad soovisid 1917. aasta mais Tartus peetud Riia piiskopkonna konverentsil Eestile oma piiskoppi. 31. detsembril 1917. aastal seati piiskopiametisse Peterburi eesti koguduse ülempreester Platon (Paul Kulbusch). Piiskop Platon oli aktiivne mitte ainult usuelus, vaid ka poliitikas, võttes osa Maapäeva tööst ning kutsudes vaimulikke ja kogudusi toetama Eesti Ajutist Valitsust.
Piiskop Platoni hukkasid revolutsioonilised punaväelased Tartus Krediidikassa keldris 14. jaanuaril 1919. Märterpiiskop Platon kanoniseeriti pühakuks aastal 2000 ning seda tegid nii Oikumeeniline (Konstantinoopoli) patriarhaat kui VÕK.
Septembris 1920. aastal kogunenud Eesti õigeusukiriku täiskogu valis piiskopiks ülempreester Aleksander Pauluse. Pärast Tartu rahu sõlmimist oli Eestis asuvate õigeusukoguduste suhtlus Moskvas asuva patriarhiga raskendatud mitmel põhjusel. Üldises sõjakaoses ei olnud patriarh Tihhonil võimalusi kirikuelu kontrollida ega hallata ning 1920. aastal andis patriarh autonoomia tsaariigist iseseisvunud riikides tegutsevatele õigeusukogudustele.
Lisaks kaht riiki eraldavale riigipiirile oli õigeusukirik Venemaal toetanud enamlastevastast võitlust ning noor nõukogude võim püüdis kirikut vahendeid valmimata neutraliseerida. 1922. aastal arreteeriti patriarh Tihhon ning nõukogude võim alustas VÕK jõulist ümberkorraldamist.
Kujunenud olukorras pöördusid Eesti ja Soome õigeusukirikute esindajad Oikumeenilise patriarhaadi poole sooviga, et viimane võtaks need kaks kirikut oma kanoonilise eestkoste alla. Kirjas patriarh Meletios IV-le märkis ülempiiskop Aleksander, et Eestis asuvale õigeusukirikule oli kõige suurem probleem sündmused Venemaal: patriarh oli arreteeritud, nõukogude võim oli sekkunud kirikuellu ning korraldas seda nõnda, et nõukogude võimu poolt kontrollitud kirikut polnud enam võimalik pidada ’emakirikuks’.
Samadel põhjustel oli 1922. aasta septembris kogunenud Serbia linnas Sremski Karlovcis emigreerunud Vene Õigeusu Kiriku vaimulikud, kes järgisid patriarh Tihhoni 1920. aasta juhiseid olukorraks, kus side patriarhiga on katkenud, ja asutasid nn Karlovci sinodi ehk Vene Õigeusu Kiriku väljaspool Venemaad. 1925. aastal patriarh Tihhon suri ning patriarhitool jäi tühjaks aastani 1943.
Nõukogude ja saksa okupatsioonist tänapäeva
7. juulil 1923 andis patriarh Meletios IV tomosega (patriarhliku õigusaktiga) nr. 3348 EAÕK-le autonoomse kiriku staatuse Oikumeenilise patriarhaadi kanoonilises jurisdiktsioonis. 1920.–1930. aastatel esines eesti- ja venekeelsete õigeusukogukondade vahel pingeid, mille põhjus oli venelastest õigeusklike ajaloolis-rahvuslik side Moskva patriarhaadiga või uues olukorras sidemete otsimine Vene Õigeusu Kirikuga väljaspool Venemaad.
Venekeelsete koguduste, eelkõige aga Petseri kloostri munkade natsionalism oli probleem nii Eesti riigivõimule kui EAÕK juhtkonnale ning konflikt taandus alles 1930. aastatel. Sarnased konfliktid esinesid ka näiteks Soomes ja Lätis.
Koos nõukogude võimuga 1940 saabusid Eestisse ka VÕK esindajad, kelle jaoks oli EAÕK põhjustanud kirikulõhe, minnes Oikumeenilise patriarhaadi kanoonilisse jurisdiktsiooni. See kirikulõhe tuli ületada. Esimesel nõukogude okupatsiooniaastal arreteeriti 18 õigeusu vaimulikku, neli vaimulikku hukati ning viis mobiliseeriti punaarmeesse. Nõukogude võimu asendumine Saksa okupatsioonivõimudega tegi küll metropoliit Aleksandril 1942. aastal võimalikuks taastada kiriku iseseisvus EAÕK Tallinna Metropooliana, kuid EAÕK Narva piiskopkond jäi Saksamaa poolt okupeeritud territooriumil tegutseva VÕK Riia eksarhaadi osaks.
Vahetult enne NSV Liidu armee jõudmist Eestisse 1944 lahkus Eestist 23 EAÕK vaimulikku, nende hulgas metropoliit Aleksander. Nagu luterliku kiriku piiskop Johan Kõpp, nii asus ka metropoliit Aleksander kirikuelu korraldama eksiilis vastavalt oma kiriku põhikirjast tulenevatele õigustele ja kohustustele ning EAÕK säilitas põhikirjalise järjepidevuse vastavalt oma 1935. aasta põhimäärusele. EAÕK likvideeriti Eesti NSV-s 1945. aastal Vene Õigeusu Kiriku otsusega.
EAÕK taastas oma tegevuse Eestis 1993. aastal õigusliku järjepidevuse alusel. See tõi kaasa üheksa aastat väldanud konflikti Eesti riigivõimu ja Vene Õigeusu Kiriku vahel. Konflikti põhjus oli, et riik ei registreerinud VÕK piiskopkonda Eesti Apostlik Õigeusu Kiriku nime ja põhikirjaga ega tunnustanud piiskopkonna järjepidevust nõukogude-eelse õigeusukirikuga, kelleks oli tegevuse Eestis taastanud EAÕK. Viimane tunnistati ka omandireformi subjektiks, millega tagastati või kompenseeriti natsionaliseeritud vara, millest osa kasutasid VÕK piiskopkonda kuuluvad õigeusukogudused.
Kirikuvarad on olnud üks keskne konfliktiallikas õigeusukirikute-vahelistes suhetes. Juriidiline lahendus leiti 2002. aastal, kui valitsus sõlmis kirikuvarasid puudutavad kavatsuste protokollid mõlema õigeusukirikuga. EAÕK loobus omandiõiguse teostamisest riigi kasuks nende kirikuhoonete puhul, mida kasutasid 2002. aastal kirikute ja koguduste registrisse kantud Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku kogudused.
Hoolimata allkirjastatud protokollidest ning kirikuhoonete andmisest riigi poolt MPEÕK koguduste kasutusse 50 aastaks koos hoonestusõiguse seadmisega, on VÕK esindajad väljendanud avalikkuses rahulolematust olemasoleva lahendi suhtes, nähes lõpplahendina varade andmist Moskva patriarhaadi koguduste omandisse.
***
2013. aastal külastavad Eestit kaks mõjukamat õigeusu kirikupead. Neil päevil viibib Eestis Moskva patriarh Kirill ning septembris saabub Eestisse Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Bartholomeus. Jumalateenistused, kohtumised õigeusklikega ning kiriku ja riigi esindajatega täidavad nende Eestis veedetavad päevad. Millist vilja need külaskäigud kannavad kohalike õigeusukirikute ja koguduste jaoks, selgub (lähi)tulevikus.
pühapäev, 19. juuni 2016
laupäev, 18. juuni 2016
Miroslav Tichý
Miroslav Tichý (20. november 1926 - 12. aprill 2011) oli Tšehhi fotograaf. Ta on tuntud tuhandete fotode järgi, mis ta võttis salaja. Isevalmistatud kaamerate abil- papist torud, vineerist, purkidest jms materjalide isetehtud (self-made) kaamerad. Tichy pildid olid teadmata enne, kui nad kokku koguti näitusele 2004.
Tichy objektiks olid oma kodulinna Kyjovin naised, pildistas umbes aastatel 1960-1985. Piltidel olevad naised olid sageli teadlikud, et neid filmitakse. Naised võiksid poseerida Tichýlle, kuid ei pruukinud uskuda, et Tichy kaamera päriselt töötab. Fotod tehti primitiivsetes tingimustes. Pehmejoonelised pildid on osaliselt kahjustatud. Tichy on öelnud: "Esiteks, sul peab olema halb kaamera" ja "Kui sa tahad olla kuulus, siis pead tegema midagi halvemini kui keegi kogu maailmas."
Tichý oli õppinud Prahas kunstiakateemias. Ta oli modernistlik maalikunstnik, kes maalis veidi samas stiilis nagu Josef Čapek. Kuid aastal 1948 kommunisti tulid Tšehhoslovakkias võimule ja Academy of Fine Arts õpilased pidid maalima nüüd sotsialistlikku realismi, tunkedes töölisi. Tichy keeldus ja sai käsu minna ajateenistusse. Tichý peeti dissidendiks ja oli halvasti koheldud valitsuse poolt. Tichý ei osalenud näitustel ja elas oma elu isemajandamise ja vabaduse standarditele ühiskonnas. Ta oli introvertne laps, kes õppis koolis hästi.
Pärast naasmist sõjaväeteenistusest Tichý elas oma vanemate abiga väikese invaliidsuspensioniga. Ta jätkas, et maalida omanäoliselt. Kommunistliku režiimi ajal peeti teda teisitimõtlejaks. Kommunistlik režiim oma paranoias nägi sõltumatus Tichýs kui dissidenti, hoidis teda valve all ja püüdis "normaliseerida" teda, viies teda psühhiaatriakliinikusse paar päeva enne kommunismi patriootlikke pühasid, nagu maipüha ja hoida teda väljaspool avalikkuse tähelepanu. Aastast 1960 ta enam ei hoolinud oma välimusest, ei ajanud juukseid ja habet. Umbes sel ajal ta hakkas ka tiirutama ümber linna ja pildistama naisi kelmikate omatehtud kaameratega.
1968. aastal toimus Nõukogude invasioon Tšehhoslovakkiasse ja eraomand natsionaliseeriti. Tichý tõsteti oma stuudiost välja 1972. aastal ja tema teosed visati tänavale. Tichý lõpetas joonistamise ja maalimise ning keskendus töötamiseks fotograafia alal oma kodus. Ta ütleb: "Maalid olid juba värvitud, joonised tõmmatud. Mida ma peaksin tegema? Otsisin uut meediat. Tänu fotograafiale nägin kõike uues valguses. See oli uue maailma. "
Aastal 1985 Tichý lõpetas fotograafia ja tõmbus tagasi. Ta võis teha 100-200 õlimaali ja märkimisväärse hulga joonistusi.
Mõned parimad pildid ta liimis papile, et säilitiada neid ja mõnikord tõmbas papi ümber pildi. Mõned pildid on kahjustatud aja jooksul, sest Tichý ei säilitanud neid erilise hoolega. Lisaks kaameratele olid ka suurendusaparaadid ise tehtud, samuti läätsed. Läätsed ta lihvis pleksiklaasist.
Roman Buxbaum, kes oli saanud tuttavaks Tichýga juba lapsepõlves, tuli tagasi linna 1981 eksiilist Šveitsist. Pärast naasmist Buxbaum avastas Tichy fotod, mis olid seni peidus olnud.
Buxbaum hakkas koguma ja säilitama Tichy halvas seisukorras fotosid. Buxbaum sai pilte Tichýlt endalt ja ostis neid Hebnarová Janalt, Tichy naabrilt, kes oli Tichý hooldaja pärast tema ema surma.
Tööd olid tundmatud kuni Buxbaum 2004. aastal avaldas fotod kaasaegse kunsti biennaalil Sevillas. Buxbaum tegi temast 2004. aasta ka dokumentaalfilmi Miroslav Tichý: Tarzan pensionil. Järgmisel aastal näidati fotosid Arles fotofestivalil, 2005. aastal Zürichi Art Centres ja Pompidou keskuses 2008. aastal.
Aastal 2010 Tichy teosed olid näitusel New Yorgis International Center of Photography. Seal oli sadu fotosid, Buxbaum dokumentaalfilm ja tutvustati tolmust virna pilte, isetehtud kaamerad ja muid vahendid.
Tichý teatas 2009. aastal, et ta ei ole andnud Buxbaum luba kasutada ja levitada oma töid. http://sassik.livejournal.com/82084.html?thread=1511844
Tichy objektiks olid oma kodulinna Kyjovin naised, pildistas umbes aastatel 1960-1985. Piltidel olevad naised olid sageli teadlikud, et neid filmitakse. Naised võiksid poseerida Tichýlle, kuid ei pruukinud uskuda, et Tichy kaamera päriselt töötab. Fotod tehti primitiivsetes tingimustes. Pehmejoonelised pildid on osaliselt kahjustatud. Tichy on öelnud: "Esiteks, sul peab olema halb kaamera" ja "Kui sa tahad olla kuulus, siis pead tegema midagi halvemini kui keegi kogu maailmas."
Tichý oli õppinud Prahas kunstiakateemias. Ta oli modernistlik maalikunstnik, kes maalis veidi samas stiilis nagu Josef Čapek. Kuid aastal 1948 kommunisti tulid Tšehhoslovakkias võimule ja Academy of Fine Arts õpilased pidid maalima nüüd sotsialistlikku realismi, tunkedes töölisi. Tichy keeldus ja sai käsu minna ajateenistusse. Tichý peeti dissidendiks ja oli halvasti koheldud valitsuse poolt. Tichý ei osalenud näitustel ja elas oma elu isemajandamise ja vabaduse standarditele ühiskonnas. Ta oli introvertne laps, kes õppis koolis hästi.
Pärast naasmist sõjaväeteenistusest Tichý elas oma vanemate abiga väikese invaliidsuspensioniga. Ta jätkas, et maalida omanäoliselt. Kommunistliku režiimi ajal peeti teda teisitimõtlejaks. Kommunistlik režiim oma paranoias nägi sõltumatus Tichýs kui dissidenti, hoidis teda valve all ja püüdis "normaliseerida" teda, viies teda psühhiaatriakliinikusse paar päeva enne kommunismi patriootlikke pühasid, nagu maipüha ja hoida teda väljaspool avalikkuse tähelepanu. Aastast 1960 ta enam ei hoolinud oma välimusest, ei ajanud juukseid ja habet. Umbes sel ajal ta hakkas ka tiirutama ümber linna ja pildistama naisi kelmikate omatehtud kaameratega.
1968. aastal toimus Nõukogude invasioon Tšehhoslovakkiasse ja eraomand natsionaliseeriti. Tichý tõsteti oma stuudiost välja 1972. aastal ja tema teosed visati tänavale. Tichý lõpetas joonistamise ja maalimise ning keskendus töötamiseks fotograafia alal oma kodus. Ta ütleb: "Maalid olid juba värvitud, joonised tõmmatud. Mida ma peaksin tegema? Otsisin uut meediat. Tänu fotograafiale nägin kõike uues valguses. See oli uue maailma. "
Aastal 1985 Tichý lõpetas fotograafia ja tõmbus tagasi. Ta võis teha 100-200 õlimaali ja märkimisväärse hulga joonistusi.
Mõned parimad pildid ta liimis papile, et säilitiada neid ja mõnikord tõmbas papi ümber pildi. Mõned pildid on kahjustatud aja jooksul, sest Tichý ei säilitanud neid erilise hoolega. Lisaks kaameratele olid ka suurendusaparaadid ise tehtud, samuti läätsed. Läätsed ta lihvis pleksiklaasist.
Roman Buxbaum, kes oli saanud tuttavaks Tichýga juba lapsepõlves, tuli tagasi linna 1981 eksiilist Šveitsist. Pärast naasmist Buxbaum avastas Tichy fotod, mis olid seni peidus olnud.
Buxbaum hakkas koguma ja säilitama Tichy halvas seisukorras fotosid. Buxbaum sai pilte Tichýlt endalt ja ostis neid Hebnarová Janalt, Tichy naabrilt, kes oli Tichý hooldaja pärast tema ema surma.
Tööd olid tundmatud kuni Buxbaum 2004. aastal avaldas fotod kaasaegse kunsti biennaalil Sevillas. Buxbaum tegi temast 2004. aasta ka dokumentaalfilmi Miroslav Tichý: Tarzan pensionil. Järgmisel aastal näidati fotosid Arles fotofestivalil, 2005. aastal Zürichi Art Centres ja Pompidou keskuses 2008. aastal.
Aastal 2010 Tichy teosed olid näitusel New Yorgis International Center of Photography. Seal oli sadu fotosid, Buxbaum dokumentaalfilm ja tutvustati tolmust virna pilte, isetehtud kaamerad ja muid vahendid.
Tichý teatas 2009. aastal, et ta ei ole andnud Buxbaum luba kasutada ja levitada oma töid. http://sassik.livejournal.com/82084.html?thread=1511844
reede, 17. juuni 2016
Kohtumine Vastseliina linnuses
Ruudi helistas mõni nädal tagasi ja teatas, et tema on oma sõpradega rännakul siin Mägi-Eestis ja täna hommikupoole on nad Obinitsas. Leppisime kokku, et saame kell 13,30 Piiri kõrtsi juures kokku. Jõudsin sinna mõni minut varem ja sain teada, et minu tuttavad on kõrtsis lõunal. Ootasin veidi ja siis otsustasin, et lähen nende juurde. Tuli välja, et nad olid just külastanud muuseumi ja einesasid. Öeldi siis, et nad on minuga ka arvastanud, et istu aga lauda. Lõunasõõgi ajal räägiti veid ajalugu linnusest ja sellega seonduvast. Kui seda kuulasin, siis sain aru, miks Ruudi palus mind tulla linnusesse, et räägiksin neile linnuse ajalugu. Ega ma teadnud, et EKN-il on igaaastane vüljasõiduistung, Ruudi tänas meie poolt kõiki, kes muuseumis meie eest hoolt kandsid ja teatas, et edasist linnuse ekskursiooni jätkan mina. Rääkisin enam-vähem seda sama mida möödunud aastal palverändritele. Hiljem jäi mõtlemisaineks, et kas külastada Vastseliina kirikut? Andres arvas, et võiks järgmisel korral külastada kirikut ja asuda Tallinna poole teele. Kui aga andsin teada, et otsetee on remondis ja ma ei tea kui kaugele on remont jõudnud, siis otsustati, et külastavad ikka Vastseliina kirikut. Sõitsin ees ja nemad oma bussiga järel. Vastseliina kirikus tutvustasin kirikut ja kogudust ning lõpuks laulsime suure paduvihma ajal Õnnista ja hoia. Ruudi tehtud pildid ka:
neljapäev, 16. juuni 2016
Kiriku eesmärk ja töö
"Kiriku eesmärk ja töö ei ole, et õpetada inimesi headeks ja eetilisteks saada. See on lääne eetika liikumiste mõtlemine. Õigeusu Kirik õpetab inimesele, kuidas surma ära võita, kuidas inimlikku ületada, kuidas ületada kaduvust-kõdunemist" (piiskop Makarios). http://www.amen.gr/article/xristoupoleos-makarios-evlogia-theou-i-megali-synodos#.V2FfHjF8REg.facebook
esmaspäev, 13. juuni 2016
Kuidas musta valgeks värvitakse
See, et peavoolumeedia vahel musta valgeks värvib, pole ju mingi uudis. Saadikukandidaat (Moskva oblasti duuma) Aleksei Bolšedanov sõitis Lexusega suure kiirusega väikest külateed pidi ja üks mootorrattur sõitis teele, purjus saadik hüppas autost välja ja alustas kaklust. Rossia1 tegi saate, kus kahest videost sai asi vastupidine.
laupäev, 11. juuni 2016
reede, 10. juuni 2016
Vantaas süüdati bussid
Vantaas süüdati 9.juuni öösel Pohjolan Matkat bussid, lehel on ka video busside põlemisest http://www.iltasanomat.fi/kotimaa/art-2000001197616.html?utm_source=facebook.com&utm_campaign=fb-share&utm_medium=social&utm_content=android.iltasanomat.fi
Loomakaitsjad EVR on oma netilehel kiidelnud, et nemad süütasid bussid. Põhjus olevat selles, et bussifirma teeb ühistööd karusnahaühistuga Saga Fursit http://yle.fi/uutiset/elainaktivistit_bussien_viimeoisen_joukkopalon_takana/8947509
Loomakaitsjad EVR on oma netilehel kiidelnud, et nemad süütasid bussid. Põhjus olevat selles, et bussifirma teeb ühistööd karusnahaühistuga Saga Fursit http://yle.fi/uutiset/elainaktivistit_bussien_viimeoisen_joukkopalon_takana/8947509
neljapäev, 9. juuni 2016
Uusrikkad
Kohtuvad kaks uusrikast:
- Noh, sul uus S klassi Mersu või?
- Jah, just ostsin Silberautost kahesaja tuhande €uro eest.
- Loll! Soomest oleks selle saanud palju kallimalt osta!
- Noh, sul uus S klassi Mersu või?
- Jah, just ostsin Silberautost kahesaja tuhande €uro eest.
- Loll! Soomest oleks selle saanud palju kallimalt osta!
kolmapäev, 8. juuni 2016
Pärlid
* Ta nägi hobusekapjade jälgi ja sõnnikut ning taipas kohe, et sealt oli Punaarmee läbi läinud.
* Naine lüpsis jõe kaldal lehma, aga vees peegeldus kõik vastupidi.
* Mari tahtis midagi öelda, aga avanev uks sulges ta suu.
* Kui udu hajus, nägi vürst enda ees Tatari-Mongoli iket.
* Siis võttis vang noa ja laskis end maha.
* Kui Mari tuppa sisenes, pesi Jaan oma kaela kuni vööni.
* Tema mustade kulmude alt välkusid valged hambad.
* Sellel maalil on lumi väga sügav, mõnes kohas lausa vööni.
* Papa Carlo, vaatamata oma üüratule vaesusele, nikerdas päeval ja ööl väsimatult lapsi teha.
* Muidugi oleks Hall Hunt jäänud terveks, kui ta poleks alustanud pimedas metsas juttu tundmatu tüdrukuga punases mütsis.
* Naine lüpsis jõe kaldal lehma, aga vees peegeldus kõik vastupidi.
* Mari tahtis midagi öelda, aga avanev uks sulges ta suu.
* Kui udu hajus, nägi vürst enda ees Tatari-Mongoli iket.
* Siis võttis vang noa ja laskis end maha.
* Kui Mari tuppa sisenes, pesi Jaan oma kaela kuni vööni.
* Tema mustade kulmude alt välkusid valged hambad.
* Sellel maalil on lumi väga sügav, mõnes kohas lausa vööni.
* Papa Carlo, vaatamata oma üüratule vaesusele, nikerdas päeval ja ööl väsimatult lapsi teha.
* Muidugi oleks Hall Hunt jäänud terveks, kui ta poleks alustanud pimedas metsas juttu tundmatu tüdrukuga punases mütsis.
esmaspäev, 6. juuni 2016
laupäev, 4. juuni 2016
reede, 3. juuni 2016
Teine pilt sai parem
neljapäev, 2. juuni 2016
Anektoot
Leidsin täna uue poe,"Islamistlikud raamatud ja suveniirid".
Uudishimust läksin asja uurima.
Kohe kui sisenesin, liginesid mulle kaks pikkades kleitides habemega meest ja küsisid, mida ma otsin. "
On teil raamatut Euroliidu immigrantide väljasaatmise poliitikast?"
Vastuseks tuli: "Kao siit värdjas ja ära enam kunagi oma nägu näita!"
"Just seesama! Palju maksab?", vastasin.
Uudishimust läksin asja uurima.
Kohe kui sisenesin, liginesid mulle kaks pikkades kleitides habemega meest ja küsisid, mida ma otsin. "
On teil raamatut Euroliidu immigrantide väljasaatmise poliitikast?"
Vastuseks tuli: "Kao siit värdjas ja ära enam kunagi oma nägu näita!"
"Just seesama! Palju maksab?", vastasin.
Pilditöötlus
Käisin täna Võrus ja Andrese juurest ka läbi. Ta mässas Petseri kiriku pildiga. Lasksin endale ka saata, et näha kas saab paremaks teha. Üritasin algul Aperturega veidi teha ja siis GIMPiga lõpuni. GIMP on tasuta programm Windowsis, Macis, Solaris, AmigaOS, FreeBSD, OpenBSD ja Linuxis. Algselt loodi 1996. Linuxile ja on eestikeelne versioon ka olemas.
 |
| Algne pilt |
 |
| Üks töödeldud piltidest |
kolmapäev, 1. juuni 2016
Tellimine:
Postitused (Atom)