reede, 30. märts 2018

Puutlipalo lahingu aastapäev

https://www.err.ee/692981/herem-metsavendlus-on-andnud-tugeva-rahva-tunde

Tänu metsavendadele pole me rahvas, kes lihsalt okupeeriti, ütles Kaitseväe tulevane juhataja Martin Herem Kagu-Eestis peetud metsavendade mälestuspäeval. 15. korda toimunud mälestustseremoonial rõhutati, et metsavendluse uurimist ning mälestamist peaks toetama ka riik.
Täna 1953. aastal toimus Puutlipalus viimane Kagu-Eesti metsavendade lahing. Langenute seas oli ka Urmas Kauri isa.
"Isa langes Puutli lahingus, aga mina sündisin Tallinna vanglas nädal hiljem. Metsavennad olid ikka need, kes oma tegude ja oma verega seda meie tulevikku kindlustasid või vähemalt püüdsid kindlustada," rääkis Kaur.
Kaitseväe tulevane juhataja kindralmajor Martin Herem on kaitsnud magistrikraadi metsavendade teemal. Tema hinnangul saame ennast tänu metsavendadele tunda kui rahvas, kes pole kunagi olnud lihtsalt niisama okupeeritud.
"Metsavendlus on ikkagi andnud kogu aeg sellise tugeva rahva tunde. Kui me vaatame seda suuremas pildis, siis Eesti metsavendlus, nagu Balti riikides, aga ka Ukrainas ja Lääne-Valgevenes, on maailma mastaabis täiesti arvestatav vastupanuliikumine igasuguste parameetrite järgi," sõnas Herem.
Mälestustseremooniale Vastseliina kalmistul, kus asub Eesti ainus metsavendade memoriaal, eelnes läbi päeva väldanud seminar. Muu hulgas jäi seal kõlama mõte, et metsavendluse uurimist ning mälestamist peaks toetama ka riik
"Praegu on siin head inimesed, kes muu töö kõrvalt või vabast ajast sellega toimetavad, aga mingites asjades on vaja ka riigi tuge ja abi. Praegu ei ole muinsuskaitseseaduses ette nähtud metsavendade punkrite kaitse alla võtmist, viimases redaktsioonis, mis on minemas riigikokku. Meie seisukoht on see, et metsavendade punkrite kaitsmine peaks olema ka muinsuskaitseseaduses sees," rääkis Kaitseliidu Võrumaa maleva tegevliige Aare Hõrn.

laupäev, 17. märts 2018

Börsikrahh

Kaks ärimeest ajavad paar nädalat pärast suurt börsikrahhi juttu:
“Räägi, kuidas sa magada saad pärast selliseid kaotusi?” küsib esimene.
“Mina magan nagu imik!” vasab teine.
“Kuidas see sul nii õnnestub, vennas?” imestab esimene ärimees.
“Lihtsalt ärkan iga paari tunni tagant ning muudkui nutan ja nutan….”

Pilt


Pilt


Talvelinnud aias





kolmapäev, 14. märts 2018

KAs saaksite appi lükkama tulla?

Kell kolm öösel kõlab uksekell. Mees avab majaukse ja näeb võõrast purjus meest.
„Vabandage, kas saaksite appi lükkama tulla?“ küsib joodik pehmel keelel.
„Kell kolm öösel?! Unustage ära!!!“
Kui mees voodisse tagasi läheb, küsib naine, kes seal oli.
„Ah, mingi joodik, kes tahtis, et ma aitaksin tal lükata.“
„Ja sina ei läinud appi?“ pahandab naine. „Kas oled unustanud, kuidas meil eelmisel nädalal auto lumme kinni jäi ja kaks meest seda välja lükata aitasid? Häbi peaks sul olema!“
Mees paneb riidesse, läheb uksele ja hõikab:
„Hei, kas vajate ikka veel lükkamist?“
„Jah,“ kostab pimedusest vastus.
„Kus te olete?“
„Istun teie kiigel!“

Metsas

Sel nädalal kolm päeva õppustel. Täna olime õppusel metsas. Panime telgi püsti, vihma ja lobjakat sadas päris kenasti. Käisime moodsas lasketiirus ja siis õppeklassi. Puhkehetkel saime veidi soojakus ka olla. Hiljem tegime priimusel oma kuivtoidu soojaks ja keetsime teed ja kohvi kõrvale. Taas õppeklassi jne. kuni lõpuks jõudsime õhtuks majutuskohta.
Pärast telgi püstitamist õppeklassi juures

Lasketiir

Puhkehetkel soojakus

Puhkehetk soojakus

Priimused

teisipäev, 13. märts 2018

Projekt „Hakklihamasin“

Räägivad kolm ESK (Era-sõjaväe kompanii) „Wagner“ komandöri
Kolm ESK „Wagner“ komandör-koosseisu esindajat nõustusid anonüümselt rääkima Radio Svoboda (RS) korrespondendiga. Kõik nad võtsid aktiivselt osa sõjast Donbassis, sõdisid Süürias, kõigil on seljataga ka Nõukogude Armee. Meil õnnestus kontrollida neist kahe isikut, osa nende poolt avaldatud infost on avaldatud ka varem, osat on kinnitanud teised RS allikad, mõningaid andmeid kontrollida ei õnnestunud.
RS vestluspartnerid kinnitasid, et „Wagneri grupi“ allikad asuvad Süürias 2013. aastal, mil 2 venemaalast, kes töötasid ESK Moran Security Group heaks – Vadim Gusev ja Jevgeni Sidorov – registreerisid Hong-Kongis ESK „Slavjanskii Korpus“. Peterburi väljaande „Fontanka.ru“ andmeil sõitis toona Süüriasse 267 inimest valvama nafta leiukohti ja torujuhtmeid, aga faktiliselt võtsid nad osa kodusõjast Bashar Al Assadi vägede poolel. RS kaasvestlejate sõnul neid „rapiti seal väga korralikult“ – rühm kandis kaotusi kuni 90% koosseisust. 2013 aasta oktoobris oodati ellujäänud võitlejaid Moskvasse tagasi toonud lennukit Moskvas Vnukovos – tagasitulnud kuulati üle FSB uurijate poolt ja „Slavjanski Korpus“ juhid Gusjev ja Sidorov mõisteti 2014 aasta oktoobris kolmeks aastaks vangi.
Idee ise aga, muide, meeldis riigi juhtkonnale. Esimese Süürias sõdinud venelaste partii hulgas oli ka eru-alampolkovnik Dmitri Utkin. „Keegi pandi kinni, kellelegi aga tehti ettepanek, millest oli võimatu keelduda, - räägib üks komandöridest. – Lihtsalt, kellele kaart langes“. Ettepanek puudutas algul Donbassi: kuni Gusjev Sidoroviga istusid „Lefjortovos“, Utkin ja teised komandörid hakkasid formeerima oma brigaade sõjaks Ukrainas. „2014. aastal seltsimees Strelkov sisenes Slavjanskisse ja hunnik iinimesi soovis Strelkovi aidata. Ukraina piiri nad ületada ei saanud, sest piir toona veel eksisteeris, ja kogu organiseerimistegevus toimus Doni-äärses Rostovis. Renditi baas, kaasati eriteenistuste ja Kaitseministeeriumi asjatundlikud ohvitserid. Esimene üksus – „Luna“ (Kuu – tõlkija) astus teenistusse 2014 aasta juunis, teiseks üksuseks oli „Step“. Need olid fakiliselt roodu-põhised taktikalised grupid (ротно-тактические группы) suurusega kuni 250 inimest. ESK-d siis veel ei olnud, aga palka maksti“. Üheks üksuseks, mis sisenes Donbassi, oli Dmitri Utkini üksus, seda hakati varsti kutsuma komandöri kutsungi järgi - Wagner.
RS kaasvestlejate sõnade kohaselt neid gruppe jälgiti, osa neist saadeti laiali (nt Igor Bezleri (Bes) oma), „Wagneri grupp“ aga õigustas ennast hästi ja võeti vastu otsus seda suurendada. „Wagner on üldse karm inimene, mitte mingi „madrats“ (tjufak), - räägib üks ESK komandöridest. – Ta saabus positsioonile Palmyras, riietus lahti, tal on siin käe peal (õlal) saksa haakrist, tätoveering. Kiiver on tal sarvedega. Ta on Rodnover (uus-paganlik usuline liikumine)“. Muide, RS kaasvestlejate sõnul ei ole õige rääkida „ESK-st Wagner“ – sellist asja juriidiliselt ei eksisteeri, aga Utkin – tema pole mitte kompanii juht vaid brigaadi komandör.
2015. aastal algas Wagneri Süüria – kampaania. RS kaasvestlejad kinnitavad: täna töötab Süürias mitu sõjalist kompaniid Venemaalt pärit palgasõduritega, aga tõelisi sõjalisi ülesandeid täidab vaid „Wagneri grupp“. Komandöride sõnul, „Wagneri grupi“koosseisus on praegu umbes 2000 inimest (teistel andmetel kuni 4000), lisaks on Wagneri juurde komandeeritud üksus „Karpatõ“, mis koosneb valdavalt Ukraina kodakondsusega kasakatest – 300 inimest. Vahel saabuvad „sissesõitmisele“ („na obkatku“ kogemuste omandamiseks – tõlkija) ja vene speznazi üksused. Kokku, RS kaasvestlejate hinnangul, teenib Süüria valitsusvägede poolel kuni 8 000 venemaalast: „Varem oli kuus tuhat, hiljem oli vägede vähendamine ja vähendati kuni kaheksa tuhandeni), - naerab üks komandöridest.

Nafta kampaania

RS kaasvestlejate sõnul (nende sõnu kinnitasid ka teised allikad), lepingud võitlejatega sõlmitakse geoloogilisele luurele, tööle naftatootmises, kõrvalklausliga: töötada tuleb lahingutegevuse regioonis ja peab olema valmis relva kättevõtmiseks. Relv antakse kätte kohalejõudmisel. Nekrutid kogutakse kokku sõjaväe polügoonil Molkinos (Krasnodari Krai). Vastu võetakse peaaegu kõik, tervist eriti kontrollimata. Peaasi, et oleks 25 aastat vana ja et poleks probleeme seadusega. Kandidaadid läbivad kontrolli polügraafil (kontrollitakse tööd eriorganites, kriminaalset minevikku, koostöö puudumist „konkureerivate organisatsioonidega“), seejärel tuleb vestlus psühholoogiga: Ta võib esitada nt küsimuse, et kui kaua aega kulutad mõtlemisele, et kas tappa? Kas võib ka mitte tappa? – lihtsalt kontrollivad, kui võitleja sa oled. Sest vahel juhtub – mees tuleb miljoneid teenima, tuli kohale, esimene lahing, aga tema – ei, ei ole vaja raha, viige mind tagasi“. Lisaks ei võeta Süüriasse kategooriliselt tšetšeene ja ei armastata ka muid kaukaaslasi: „Dagestanlaste jaoks küsimus kuidagi lahenes, aga tšetšeenid.....näiteks mul on terve rood (tšetšeene – RS), kes on valmis sõitma kuhu iganes. Aga neid ei taheta võtta“. Miks? „Mul DNR-s olid tšetšeenid, ma deporteerisin nad kõik. Venelased sõdivad paremini. Ma nägin, kuidas tšetšeenid Süürias sõdivad. Kui tõeline džigitt näeb, et on võimalus „lülitada sisse tagurpidikäik“ nii, et sellest koduses kišlakis keegi teada ei saa, siis ta selle ka sisse lülitab“.
Värskeltküpsetatud võitlejad lendavad tšarteritega Doni-äärsest Rostovist või Mozdokist Hmeimi. Osa isikkoosseisust, sh ukrainlased, saabuvad Süüriasse BDK-ga („Suur Dessantlaev“ – bolshoi desantnõi korabl - tõlkija). Laeval on ka mugavam tagasi tulla: „Laev saabub Novorossiiskisse, tulid kaldale ja ei mingit tollimist“. Tavaliselt on kõigile võitlejatele vajalik välispass, samas üks komandör rääkis RS-le, et 2016. aastal saadeti mitu lennukit mööda „rohelist koridori“, ilma mingeid dokumente kontrollimata.
Lahingülesanded wagneristidele annab Süüria väejuhatus, tööd tehakse koordineerituna Vene Föderatsiooni õhu-ja kosmosejõududega (edaspidi VKS): „Seal töötab 5 roodu wagneriste ja kuues rood „Karpatõ“. Igal roodul on side Wagneri staabiga, seal istub VKS ohvitser, kes koordineerib õhujõude, kui rünnakud toimuvad. Üldiselt täpne koostöö, aeg-ajalt on lausa meeldiv, niivõrd hästi toetab lennuvägi ja suurtükivägi“. Pealetungid viiakse läbi klassikalise skeemi järgi: kõigepealt lennu- ja suurtükivägi „töötlevad“ vajalikku rajooni, seejärel ründavad seda ESK võitlejad.
ESK ei pea seal täiemastaabilist lahingutegevust, - selgitab üks komandöridest, - ta laiendab mõjutsoone, võtab kontrolli alla territooriume, reeglina nafta- ja gaasileiukohti, ja valvab neid. Selle eest saadaksegi raha. Isegi Palmyra - selle ümber on gaasiväljad – ka need võeti kontrolli alla. Samas pole võimalik kontrollida naftavälja, kui sinust 500 meetri kaugusel on vaenlase võitlejad, - tuleb nad välja peksta“.
RS kaasvestlejate sõnul, töö eest maksab ESK-le Süüria pool, kõik finantsküsimused lahendatakse Jevgeni Prigožinile kuuluva struktuuri OOO „Evro Polis“ kaudu, palk makstakse välja Venemaale saabumise järel sealsamas Molkino polügonil, - ilma viivtusteta ja ausalt: teenisid kolm kuud ja kolm päeva, nende eest ka saad. Kuidas toimuvad arveldused Damaskuse ja Peterburgi vahel, RS vestluspartnerid ei teadnud.
Teenistused on erinevad: Wagneri reamehe kuupalk on 150 000, pluss preemia kuni 100%, kolmekuuse teenimise eest on võimalik saada kuni miljon rubla. Roodukomandör võib sama aja eest saada kuni 3 miljonit rubla. „Karpatõ“ võitleja saab kaks korda vähem. Kui varem oli võimalik vormistada volitus sugulastele, kes said siis raha arvele, siis alates 2016. aastast hakati tasu maksma vaid sulas. Hukkunu sugulastele makstakse 3 miljonit rubla, vigastuste eest makstakse hinnakirja alusel: Kerge vigastus – 30 000; keskmise raskusega – 50 000; raske vigastus – „meil ühele võitlejale maksti 180 000 rubla. Eksituse tõttu omaenda lennuvägi „töötles“, lõi tal kõik soolikad välja. Aga ellu jäi“. Kui keegi töö käigus ümber mõtleb ja otsustab mitte sõdida, viiakse ta üle sadamasse „kaste tirima“ – 1000 rubla eest päevas.
Süütegusid karistatakse enamasti „rublaga“: makstakse „laagri tariifi“ järgi – 60 000 rubla kuus, ilma preemiata. „On ka karistus alkohoolikutele – konteiner. Polügonil (Molkinos – RS) on konteiner ja Süürias samuti. Noh, vaat, on kellelgi sant tuju ja tahtmine kellelegi molli (originaalis *** - tõlkija) anda. Ja vaat sina saatsid midagi korda ja sind pandi konteinerisse, ja iga soovija võib tulla ja sulle molli anda. Nagu vanasti, seoti väljakul kinni ja anti kaigast. Ühe või kahe ööpäeva konteineri eest võid tervisest ilma jääda.
RS vestluspartnerite sõnul, vaatamata ülisuurele palgale (vene kolka mõttes), tunneb „Wagner“ viimasel ajal teravat kaadripuudust. „Lihunikud, - selgitab üks komandöridest. – Näiteks situatsioon: 2017. aasta, Deir-ez-Zori piirkond, 100 inimest „Karpatõ’st“ vahetavad välja 300 wagneristi. Wagneristid on sel positsioonil seisnud juba pool aastat. Seal oli vaja võtta viis võtmekõrgendikku, pandi „magama“ arutu hulk inimesi, aga ära võtta ei suudetud. Lähevad 300-kesi rünnakule, 20 – 30 „kahesajast“ (hukkunut). Kuu aja pärast lähevad jälle rünnakule, jälle 20 – 30 „kahesajast“. Nii, minimaalselt. Aga „Karpatõ“ omad kaotasid 11 inimest, võtsid ära need kõrgendikud ja kaks veel täiendavalt ning lõikasid ka tee läbi“. „Inimesi pole, asjalikumad ei taha sõita – jätkab komandör. – Suhtumine inimestesse on nagu karja, umbes, et te, kondoomid, kahuriliha, tulite siia raha teenima ja mis teiega seal juhtub, ei k*pi küll kedagi. Onupojapoliitika. „Wagneril“ on talent, aga see pole peamine. Et saada roodukomandöriks, on vaja osata tal „lakkuda“ vajalikul ajal, suhtuda inimestesse kui karja, noh, ja soovitav olla rodnover. Seal on vaid üks asjalik komandör – Ratibor, esimese roodu komandör, ülejäänud – loomad, kes lahingupositsioonile isegi lähedale ei sõitnud, kartsid“.
Üldisi kaotuste suurusi, nagu ka mingisugust statistikat, RS vestluspartneritel ei olnud. „2015. aastal sõitis Luganskist koos Wagnerlastega kohale 60 inimest, kaks tuli tagasi. Vaat nii moodi vedas. Meid tuli 50 inimest, kaks hukkusid“ – räägib üks komandöridest. Tema isiklikul hinnangul, 2015. aastast tänaseni on Süürias hukkunud kuni 400 venemaalast. Sealjuures, ühe komandöri sõnul, vahel ei toimetata hukkunuid kodumaale: lepingus tööandjaga on justkui selline punkt, mis võimaldab võitlejaid matta ka hukkumise kohas. Kontrollida on seda võimatu: lepinguid kellelegi kätte ei anta. „Käib kuuldus, et „Wagner“ – see on projekt „Hakklihamasin“, - räägib üks komandöridest. – Kuhu pista rahvamiilits („opoltšenie“) (Donbasist)? Esimese laine idioodid, ideelised? Need on hirmuäratavad inimesed, need on ühiskonna katalüsaator, need võivad ühiskonna ülesärritada nagu pärm. Aga siin saavad kaitstud riigi huvid ja ühtlasi jääb ka seda pärmi vähemaks. Vaat selline variant. Omab õigust elule“.

Ministri ja restoratori (huvitav, kas viide Prigožini „koka“ taustale (restoran – restorator)? Ei kujuta ette, mida ta restaureerida võiks – Tõlkija spekulatsioon)

Nagu meenutavad komandörid, Süüria kampaania algul ei tundnud „Wagneri grupp“ puudust mitte millestki: „Minu automaadi maksumus võrdus auto hinnaga. Ühe komplekti varustuse maksumus võitleja kohta minu üksuses oli 12 000 dollarit.“ Wagnerlaste relvastuses olid tankid T-90, T-72, BTR-d, soomusautod „Vodnik“, Vystrel“, „Rys“, „Tigr“. Mitte kõik, tõsi, ei olnud uus: „Vaat, laadisime Tartusis maha BDK, seal olid kastid 120 mm miinipilduja miinidega, ja peale kirjutatud mingi praportšiku poolt: „Utiliseerida. Aasta 1986“. Võtsin kasti sangadest, sangad jäid pihku, kastist ei jäänud midagi järele. Neid mürske ja miine tulistame nii meie kui süürlased. Seal on ka igivanu Gradi rakette ja 86 aasta miine (на 86-е мины – veidi segane-Tõlkija). Muide, RS vestluspartnerite sõnul, 2016. aastal toimus mingi tüli Jevgeni Prigožini ja kaitseminister Šoigu vahel. Millest tüli võis tõusta, RS vestluspartnerid ei tea, aga märgivad ära, et alates 2016. aastast wagnerlaste varustamine halvenes järsult (RS juba kirjutas sellest). „Neile öeldi: tahate sõdida ise – sõdige, - räägib üks komandöridest.- Ja võeti ära nii tankid kui ka relvastus. Kõik, mis varem välja anti, kõik võeti ära. Wagnerlased sõdivad nüüd Süüria relvadega.“ Sama käib ka ettevalmistuslaagri kohta: kui varem oli Molkino polügon varustatud kõige vajalikuga, siis on sinna jäänud justkui 30 automaati ja de-facto mingit ettevalmistust ei antagi. Kusjuures, suuremat probleemi RS vestluspartnerid selles ei näegi: „Sõda õpetab“.

Mustus, peded ja rästikud

„Jube maa, - jutustab üks komandör. – Esiteks, seal lausa õitseb pederastia. See on seal massiliselt arenenud. Me alles tulime (Latakiasse - RS) , esimesel päeval jookseb ligi minu võitleja, endal huuled värisevad: süürlane tuli ligi, tegi ettepaneku endale taha keerata, ploki sigarettide ja pudeli viski eest. Ma räägin poistele, ha-ha, tõmbaks täna nina täis?“
„Räpane, kõik on käest lastud. Maastik: sõidad mööda rajooni, kus sõda pole olnud, mööda Lataakiat, näiteks, kesklinn, suvaline tänav, teeperv, kõikjal kokkupressitud prügi, mitte keegi seda ei korista ja see vaid koguneb. Kaupmees seisab, müüb /lapikleibu/, pöörab kõrvale, kuseb prügikuhja – ja müüb edasi. Vaat niimoodi elavad, hullemini kui mustlased. Vorsti pole mitte mingisugust, kogu liha on neil – chicken. Lambaliha on defitsiit, paar korda ostsime, tuli 100 dollarit lamba eest, no või siis paar-kolm pakki Makarovi püstoli padruneid. Nii nad söövadki neid lapikleibu, chickenit ei jätku igaühele.“
Sõdurite toit – kuivpakett, aga mitte rohelised vaid sinised – tsiviilkaitse omad, kõlblikkuse aeg ammu möödas. Mõned isegi lõhkesid, vaat sihuke toit. Nüüd tehti sellised poekesed, kus teenindatakse armeežetoonide alusel: tuled poodi, näitad žetooni, aga pärast – mis sõid, peetakse palgast kinni.
„Magavad positsioonidel otse maas: kaevatakse augud, sinna vaip, magamiskott, peale vatijopp ja palud, et keegi kividega servad kinni vajutaks. Nimetame neid „kääbikuurgudeks“.
„Vesi, hügieen – kuidas kunagi. Iga üksus seab endale ise olmeruumid sisse. Kui tahad seda teha, teedki. Meditsiin on olemas, aga vastumürki maohammustustele ei ole – aga madusid on seal väga palju. Sarvikrästik, efa. Me praadisime neid (huvitav, kas on mõeldud lihtsalt (välja)kõrvetamist? – Tõlkija). On vedanud, kedagi pole hammustatud, aga vastumürki pole. Ma räägin, et kui kedagi hammustab, mis teha? Jah, vastatakse, lööge siis päris maha, kuhu teda ikka viia?“
„Autod seal: kas sõidab mingi romu, maksab raha nagu rariteet, kuigi vanaraud, aga sõidab - mingisugune 1970. aasta Mercedes. Või siis sõidab tõsine tõld. Vaat, 2016 aastal üks Wagneri taat ajas sõjaväe Kamaziga mingist Bentleyst mööda, see litsus ligi ja Kamaz oleks tal äärepealt üle nina sõitnud, mõlkis reisijapoolset ust, rebis bamperi eest. See ajas Kamazi taga kuni sadamani, aga seal olid vene automaaturid vastas, et kuhu sõidad?“
„Üldiselt, kohalik elanikkond suhtub hästi, venelasi armastatakse. Eriti väikesed lapsed, kuni pisarateni: „Oi, rasn, ai lav yu, ai lav yu!“ Aga mitte kõikjal. On palestiina rajoonid, kus on parem mitte käia, isegi relvaga.

Go, rasha, go!

Süüria armeesse suhtuvad RS vastluspartnerid põlgusega: „Süürlased ei suuda sõdida, kardavad ISISe omi. Vaat võtad sada süürlast, lisad kaks venelast – kõik, ikkagi sada võitlejat juba. Ma olen palju kordi näinud, ükskõik mis – jätavad positsiooni maha ja lasevad jalga. „Go, go, rasha, go“, karjuvad. Kuhu krt, te go, asugem kaitsesse! No ei. Käib näiteks rünnak, võtame kõrgendiku, anname selle õhtul süürlastele üle – hommikuks pole süürlasi kuskil. Jälle ISISe kõrgendik. Võtame jälle uue rünnakuga.“
Küsin seal ühe tõlgi käest: miks teie poisid sõdida ei taha? Tema räägib, oo, palju meie omi sõjas surma saanud. Vaja, et meie omad jääks järgi tüdrukuid ke**ima, et lapsi oleks. Ma räägin, et davai, meie hakkame teie naisi panema, aga teie minge sõdige, teie maa ju. Tema – ei, me peame verd hoidma. Ma räägin, missugust verd? Pederastide oma või?
Vastasesse jälle, tundub, suhtutakse lugupidamisega. Komandöride sõnul, ESK kannab suuri kaotusi fugasside tõttu – vaenlane püüab mineerida positsioonid, millelt taganeb. Teine probleem – tunnelid: „Seal sõidab tunnelist terve tank välja, tulistab, ja sõidab tagasi. Ühte tunnelisse vaatasime sisse, seal on auk, läbimõõduga 60-70 cm. Valgustad laternaga, seal meetrit kolm sügavusse ja tupik, no näha, et midagi pole. Aga seal on tehtud nii, et pöörak ja järsk hargnemine, ronid sellesse, aga seal elab 20 inimest. Vaat nii me seal sõdime ISISe omadega. Neil vedas relv alt, nende kuulipilduja PK oli tšehhi päritolu ja kiilus kinni, me võtsime selle pärast trofeeks. Lõime nad seal kõik maha, üks haavatu sai põgenema. Verejäljed maas, viivad künkaharja taha, meie järgi – hasart ju. Siis jäljed lõpevad ja kõik. Kadunud, nii me teda ei leidnudki.“
Vastase rünnakud tavaliselt algavad ka suurtükitulega: „Kõigepealt nende Zushkad (ZU-23) põrutavad, ei saa ninagi välja pista, siis jooksevad peale kerged enesetapuvõitlejad.“
Enesetapuvõitlejad – šahidivöödes ja peaaegu relvastamata, automaadi ja ühe salvega, nende ülesanne – jõuda positsioonile ja õhku lennata. Vahel võivad sõita ka pickupiga või isegi BMP-ga. „Pärast tormab peale kari habemikke piimahabemikke, tulistavad. Aga vaat nende järel tuleb juba nende eliit. Eliit – kui pärale jõudis – kõik. Tapavad kõik maha, - räägib Wagneri komandör.
Muide, ISISe võitlejaid polnud Süürias juba enam eelmisel aastal, täna võitleb ESK igasuguste relvastatud opositsiooni gruppidega, mille hulgas on ka palju palgasõdureid: türklasi, marokolasi, ukrainlasi, venelasi, EL-kodanikke: „Reeglina etnilised araablased. Erinevad kohalikest. Kallis vorm, habe aetud, kallis relvastus.“
Vangi ei anta ja vange ei võeta. Kui üksus, kus olid ka RS vestluspartnerid, sattus Palmyra all ISISe piiramisrõngasse, õmblesid võitlejad endale vatijopede külge rangluu juurde granaadid, et saaks õigeaegselt tõmmata rõngast: „See on tšetšeeni variant, et pärast ei saaks isegi ära tunda. Vangi ei tohi sattuda, ei tahaks ju oranžis kombinesoonis pakkuda rahuldust youtube’s“. Vastase poolt ka vähesed annavad alla: „Seal on sihuke sõda, kus ei tseremoonitseta, kõik teavad suurepäraselt, et vangilangemine – see on surm piinamisel. Kui see elajas on tapnud minu poisse, mis, ma pean teda kultiveerima (ei oska öelda, mismoodi nad selles kontekstis seda sõna kasutavad – Tõlkija)? Informatsioon pumbatakse välja, kui seda on, ja lasti maha. Ja kui infot pole, lasti maha piinamata“. Missugused piinad? Tulistatakse mingi kehaosa läbi, lõigatakse sõrmed maha. Aga võib ka silmad välja tõmmata teelusikatega: „Mul on spetsialistid, kes välja tõmbavad. Šokeeriv vaatepilt. Võetakse kaks teelusikat, on vaja võtta alt ja ülevalt – ja silm ripub“. Komandöri sõnul võib silma pärast tagasi panna, kuigi – see kinnitus pole eriti teaduslik. „Veel selline huvitav asi: vaat löödi seal viis vaenlast maha, vedelevad seal. Kahel või kolmel lõigati kõrvad ära, ülejäänutel mitte. Ja mineeriti need. Tulevad järgi – need, kes on kõrvadega, viiakse minema. Kes kõrvadeta – parimal juhul katavad kividega kinni. Ei võeta kaasa kõrvutuid“.
7. veebruaril 2018 ameerika lennuväe poolt puruks pekstud assadi-meelsete jõudude kolonnist, milles hukkus erinevatel hinnangutel kümnest kahe sajani venelasi, RS vestluspartnerid eriti rääkida ei taha: liiga vähe infot, ise ootavad tunnistajate tagasitulekut, no kinnitavad, et 200 inimest – see on ülehinnatud number, maksimum on 15 inimest. Ülejäänud on haavatud, kellest paljud on juba veetud Venemaale ja veetud laiali mööda hospidale Rostovis, Moskvas ja Peterburgis. Kõigilt, ilmselt, on ära võetud telefonid – ilmselt selleks, et vältida skandaali enne presidendivalimisi. Räägitakse ka, et pärast ameeriklaste rünnakut ei kiirustatud ellujäänute evakueerimisega: „Vaat, kujuta ette, sind löödi laiaks koos su rooduga, aga pärast teid veetakse välja, visatakse keset kõrbe, aga seal on praegu talv. Et sa aru saaks: talv – see on, kui vatijopes, vatipükstes, termopesus, magamiskotis ei käi hammas vastu hammast (külmavärinatest). Aga siin, peale lahingut, pole sul midagi, kerges varustuses, ilma veeta. Alles ööpäev hiljem toodi kuivtoit ja vett inimestele.“
Põhiline motivatsioon komandöridel – see polegi raha. Kinnitavad, et esimest korda sõitsid Süüriasse üldse 30 000 rubla eest kuus, kuigi lõpuks said palju rohkem. „On olemas mõiste, geopoliitika. Ma leian, et kui sa oled vene lipu all ja vene automaadiga, olgu või hallitanud kuivtoiduga, sõdid 10 000 km kaugusel Venemaast, ikkagi sõdid Venemaa eest. Sa ei tulnud sinna ise, sind kutsus Venemaa, see tähendab riiklik huvi. Aga nii kui rahvas hakkab arutama, köögitüdrukud hakkavad pihta: näe, Süüria on kaugel, teda pole meile *** vaja.... Igal pool on vaja! Võib-olla siin (Venemaal – Tõlkija) polegi sõda, sest ta on seal (Süürias – tõlkija)“. Sealjuures, komandöri arvates sõda Süürias alles algab: „Kolm aastat veel – see on miinimum“. Seda Bashar Al Assadit ei või nad seal kannatada. Reaalselt. Teda toetab seal väga väike protsent elanikkonnast, ülejäänud on kõik tema vastu. Ainult Putin on tema poolt. Venemaa on tema poolt. Ülejäänud on vastu“ – räägib ta. „Ei ole Süüria sõda, ei ole ukraina sõda, on sõda Venemaa ja USA vahel – haarab teine sõnast. – Aga see on kohaliku tähtsusega lahing“. Oma tuleviku üle sellea geopoliitilises olukorras wagnerlased ei muretse: „Sõdu on ees palju, varsti tuleb Liibüa, Sudaanis wagnerlased juba sõdivad. Seda enam, et Putin neile kõigile juba selgitas, et valmistuge, poisid – räägib üks RS vestluspartneritest, pidades silmas presidendi läkitust föderaalkogule. Hea läkitus, ammu juba oleks pidanud neile ütlema, et aitab. Ma olen täiesti nõus, et ei saa lõputult ühte väravasse mängida. Selline deržaava (Venemaa), aga kamp pedesid hakkab meile rääkima, missugune kõnnak meil peab olema? Me saame oma kõnnakuga ise hakkama“.
Muide, otsest kokkupõrget USA-ga wagnerlased ei soovi, räägivad, et suvaline riik, mis satub täna täiemastaabilisse sõtta, jääb arengus maha paratamatult, isegi kui sõja võidab. Aga „kui vaja on sõdida Ameerikaga, siis sõdime. Nad ei oska sõdida. Nagu Putin ütles, võib välja mõelda igasuguseid rakette – selliseid inimesi, nagu on meil, välja ei mõtle. Meie inimesed, nad oskavad end ohvriks tuua“.
Tõlkinud tsikkelröövel
https://www.svoboda.org/amp/29084090.html?__twitter_impression=true

Eesti (Rakvere) 1918


reede, 9. märts 2018

9.märts 1944

9.märts 1944 - I pronksiöö Tallinnas. Hävitati umbes kolmandik linnast. 
Vähe teada fakt on, et soomlased võtsid 9. märtsi öösel 1944 ette kättemaksuretke, kui tuli info, et Nõukogude lennuvägi on Tallinna pommitamas. Kätte ei soovitud maksta Tallinna ründamise eest, vaid sama aasta veebruaris toimunud kolme Helsingi suurpommitamise eest. Soomlaste lennukid liitusid kahtlust äratamata Nõukogude pommitajatega, kes olid suundunud Leningradi lähistele tankima ja uut pommilaadungit võtma, ja kui Nõukogude lennukid olid maandumas või maandunud, avati tuli ja hävitati või muudeti lennuvõimetuks, ajaloolase Jaak Juske hinnagul umbes 300 lennukist umbes 240.
Peale lennukite, hävitati ka palju lennuväljal olnud kütust. Ootamatust tulistamisest tekkinud paanika ja segadus võimaldasid soomlastel ohutult taanduda. Hulljulge rünnak kärpis tugevalt Tallinna pommitama naasnud pommitajate arvu. Tänu nendele soomlastele on meile täna nii palju rohkem Tallinna vanalinna mida me kõik koos niiväga armastame.
Ometi nimetati - hävitustöö teinud polk Tallinna Polguks! 

Mõtlemise kohad...

Eesti Post Otepää 1941

1A

reede, 2. märts 2018

Elust enesest

Blondiin soovis lennata Tallinnast Egiptuse päikese alla. Kahjuks ei olnud tal raha enamaks, kui vaid tavaline turistiklass. Keset lendu tõusis ta aga püsti ja läks ikkagi äriklassi istuma.
Stjuardess läks blondi juurde ja palus äriklassi piletit näha. Peale põgusat vestlust palus stjuardess tal ikkagi oma koha peale tagasi minna.
Blond vastas: ” Ma olen blond, ma olen ilus, ma lendan Egiptusesse ja ma jään siia!”
Stjuardess pöördus pilootide poole, et tal istub äriklassis bimbo, kes ei ole nõus oma kohale minema.
Abipiloot tuli blondile olukorda selgitama: “Vabandage preili, te olete tasunud ainult turistiklassi eest ja peate minema tagasi oma kohale.”
Blond vastas: ” Ma olen blond, ma olen ilus, ma lendan Egiptusesse ja ma jään siia!”
Abipiloot läks piloodi juurde ja ütles: “Tõenäoliselt peame me lennujaama politseinikud vastu kutsuma, sest blondiin ei allu korraldusele.”
Piloot küsis: “Sa ütlesid, et ta on blond??” ja jätkas: “Ära muretse, ma olen blondiga abielus ja ma räägin blondide keelt!”
Piloot läks blondi juurde ja sosistas talle midagi kõrva.
“Oi, vabandust!” ütles blond ja läks kiiresti oma turistiklassi kohale tagasi.
Stjuardess ja kaaspiloot uurisid imestunult, et mida piloot talle ütles. “Ei midagi erilist. Ma ütlesin talle, et äriklass ei lenda Egiptusesse.”