Issand, Sina tead paremini kui ma ise, et ma jään üha vanemaks ning ühel päeval olengi juba vana.
Palun hoia mind hukatusliku kombe eest arvata, et pean igal võimalusel ja igal teemal midagi ütlema. Vabasta mind püüdest kõigi teiste asju korda seada. Kujunda mind mõtlikuks, aga mitte tujukaks; abivalmiks, kuid mitte pealetükkivaks. Minu tohutu tarkusepagasi juures tundub tihti raiskamisena seda mitte täielikult tarvitada, kuid Sina, Issand, tead, et lõpuks on mulle siiski ka vähemalt mõnda sõpra tarvis.
Hoia mind lõputult detailidesse takerdumast – ja anna mulle armu vestlustes kiiresti asja iva juurde jõuda. Sule mu huuled aina kurtmast valusid ja ebamugavust – jah, neid tuleb üha juurde ning mida aasta edasi, seda magusam tundub neid kõiki üles lugeda. Ma ei söanda paluda armu teiste heietuste kuulamisest rõõmu tunda, kuid palun aita mul neid vähemalt kannatlikult taluda.
Ma ei söanda paluda ka paremat mälu, küll aga aina suuremat alandlikkust ja väiksemat enesekindlust siis, kui minu mälestused tunduvad teiste omadega vastuollu minevat. Aita mul mõista, et minagi võin mõnikord eksida.
Hoia mind enam-vähem meeldiva inimesena. Kingi mulle armu näha head ootamatutes kohtades ning andeid ootamatutes inimestes. Ja, Issand, anna mulle armu seda neile ka öelda. Aamen.
teisipäev, 31. detsember 2019
esmaspäev, 30. detsember 2019
pühapäev, 29. detsember 2019
reede, 27. detsember 2019
Jõulušokk
Minnu iilä tabasi jõulušokk
ku punnin täüs oll asju kommisokk.
Ma pistse soki sisse käe –
ja vällä võti säält – ennäe –
kotleti, verivorsti, kardohka ja suidsukana –
vist päkäpikul nalla tetä käske jõuluvana…
ku punnin täüs oll asju kommisokk.
Ma pistse soki sisse käe –
ja vällä võti säält – ennäe –
kotleti, verivorsti, kardohka ja suidsukana –
vist päkäpikul nalla tetä käske jõuluvana…
Jõuluvana
Oh jõuluvana, ma õks imestänü olõ,
Kas om sul suvõl kotun torõ.
Kas tiit sa pindrit, virksit viät,
Kas lehmä, tsika, lammast piät?
Vai hoobis Internetin aigu viidät
Vai vikatiga haina niidät?
Kas hiirile Sa lõksi julgut panda
Vai pästät päkätside hammõhanda?
Kas om sul suvõl kotun torõ.
Kas tiit sa pindrit, virksit viät,
Kas lehmä, tsika, lammast piät?
Vai hoobis Internetin aigu viidät
Vai vikatiga haina niidät?
Kas hiirile Sa lõksi julgut panda
Vai pästät päkätside hammõhanda?
Jõulurahu
Teil soovi kallist jõulurahu
ja tuu, mis tarrõ är ei mahu,
puistada võis üle maa,
et maailm parõmbas meil saas.
ja tuu, mis tarrõ är ei mahu,
puistada võis üle maa,
et maailm parõmbas meil saas.
Jõuluvana
Jõuluvanal aig om kipõ
Iä om maan ja tii om lipõ.
Äkki käve mõtõ pään:
seo aasta esi ma ei lää.
Põhjapõdral om hullulehmätõbi
Ja ess ma kah jo vana kõbi.
Jõulupuidgi tetäs vanast prahist,
no midä sa siin inämb vahit.
Ku kõiki kirju tahat lukõ,
võit nahast peris vällä pukõ.
Nüüd latsi suuvõ täütvä äpi,
värsi asõmõl lauldas räppi,
kommi asõmõl pakutas kräppi,
ja kõik omma väega häpi.
Halvilõ latsilõ vitsa ei anda,
nukka saisma ka inäp ei panda.
Süvvä saia ei olõ loodust,
tsiapraat om lännü moodust.
Ku verivorsti tsärisese
Sis püdsejüräjä värisese.
Nüüd tiidvä ka kõik joboki,
et pakkõ toova roboti.
Mudsulaabatsi võtt appi,
Robotihe säädse paki.
Iä om maan ja tii om lipõ.
Äkki käve mõtõ pään:
seo aasta esi ma ei lää.
Põhjapõdral om hullulehmätõbi
Ja ess ma kah jo vana kõbi.
Jõulupuidgi tetäs vanast prahist,
no midä sa siin inämb vahit.
Ku kõiki kirju tahat lukõ,
võit nahast peris vällä pukõ.
Nüüd latsi suuvõ täütvä äpi,
värsi asõmõl lauldas räppi,
kommi asõmõl pakutas kräppi,
ja kõik omma väega häpi.
Halvilõ latsilõ vitsa ei anda,
nukka saisma ka inäp ei panda.
Süvvä saia ei olõ loodust,
tsiapraat om lännü moodust.
Ku verivorsti tsärisese
Sis püdsejüräjä värisese.
Nüüd tiidvä ka kõik joboki,
et pakkõ toova roboti.
Mudsulaabatsi võtt appi,
Robotihe säädse paki.
neljapäev, 26. detsember 2019
kolmapäev, 25. detsember 2019
Eesti- ja Liivimaa Kuninganna Kristiina
Kristiina oli omapärane persoon. Kristiina oli Rootsi kuninga (1611–1632) Gustav II Adolfi ja Maria Eleonora von Brandenburgi, Brandenburg-Preisimaa valitseja Brandenburgi kuurvürst Johann Sigmundi tütre, tütar. Ta oli hästi haritud lesbi, kes otsustas loobuda abielust mehega ning jagas oma voodirõõme Rootsi aadlidaami Ebba Sparrega. Ebba Sparre tuli õukonda 15-aastasena ja paistis silma balletitantsijana. Samas ilmutas julmust oma meessoost poliitiliste vastaste suhtes kuni hukkamiseni välja. Kristiina jättis jälje Narva vanalinna barokki, mida peeti katoliiklaste moeks. Ta suutis Rootsi monarhiast väga kiiresti vormida glamuurse imago, kutsudes pealinna usupagulastest käsitöölisi hugenotte ja teisi lahkusulisi ning teadlasi-õpetlasi. Kristiina feodaalaristokraatiat soosiv sisepoliitika, eriti riigimaa kergekäeline jagamine aadlile, põhjustas riigi majandusolukorra halvenemise ja tekitas Riksdagis tugeva opositsiooni. Leidmata raskest sotsiaalpoliitilisest olukorrast väljapääsu, loobus Kristiina 27-aastasena võimust tädipoja, Pfalzi vürsti, tulevase Karl X Gustavi heaks. Nägi tsölibaadivõimalust pöördumises katoliiklusse ning pages Rootsist hoopis Rooma. Igatahes ebatavaline naine.
esmaspäev, 23. detsember 2019
pühapäev, 22. detsember 2019
laupäev, 21. detsember 2019
Luulõtus
Taivaluugi omma kinni lüüdü,
lumi vällämaalõ maha müüdü.
Tuu pääle kiä väega virises
vihma luugi vahelt nirises.
Lumõmemmeki vällä surnu
asõmõlõ ei kedägi tulnu.
mis tetä,ku talvõrõõmu
omma meelen õnnõ vanal kõõmul.
Arvu ei saa, kas om jõul vai jaan,
ku kallendrin näpoga rita ei aa.
Viiu Kornel
lumi vällämaalõ maha müüdü.
Tuu pääle kiä väega virises
vihma luugi vahelt nirises.
Lumõmemmeki vällä surnu
asõmõlõ ei kedägi tulnu.
mis tetä,ku talvõrõõmu
omma meelen õnnõ vanal kõõmul.
Arvu ei saa, kas om jõul vai jaan,
ku kallendrin näpoga rita ei aa.
Viiu Kornel
reede, 20. detsember 2019
Gümnaasiumi jõulujumalaorjus
Täna hommikul olid gümnaasiumiklasside lapsed kirikus. Rääkisin veidi kiriku ajaloost ja ka sellest kuidas kirikus käituda. Seejärel oli meil jõulujumalaorjus. Luule laulis solistina kolm lugu, niikaua, kui ma talaari selga panin. Hiljem paljud lapsed käisid orelit lähemalt vaatamas ja mõned poisid olid huvitatud tornis käigust. Rõdult tegi Luule mobiiliga pildid.
kolmapäev, 18. detsember 2019
Pilt
teisipäev, 17. detsember 2019
Helme vastus Lobjakale
Mart Helme vastust Lobjakale, kus ta neid asju selgitab: "Lp. Ahto Lobjakas,
16. septembri raadiosaates „Olukorrast riigis“ väitsite, et nõukogude ajal töötas Mart Helme „marksistliku kirjastuse ideoloogiasekretärina“. Sellega viitasite, nagu oleksin ma sel perioodil kuulunud komparteisse ja koguni selle nomenklatuuri. Pole midagi tõest kaugemat. Ma ei pööraks Teie valet ja laimu sisaldavatele väidetele mingit tähelepanu, kui poleks märganud, et sarnaseid väiteid püüavad valimiseelses olukorras minu mustamiseks kasutada teisedki oponendid.
Mis on siis tõde?
Esiteks. Ma pole kunagi olnud Nõukogude Liidu kommunistliku partei liige, ammugi mitte mingi „ideoloogiasekretär“. Tehke endale asjad selgeks, enne kui lahmima hakkate. Ideoloogiasekretär töötas Eesti NSV-s siinse kompartei keskkomitees ja oli tollases hierarhias ametikoht, mille saamiseks taotleti kooskõlastust Moskvast, kui ideoloogiasekretäri koguni sealt Eestisse ei määratud. Minul parteisse mitte kuulunud isikuna polnud taolise kõrge mängu juures mingit rolli.
Teiseks. Ma ei töötanud ülikoolist suunatuna poolteist aastat mitte „marksistlikus kirjastuses“, vaid kirjastuses Eesti Raamat, mis andis välja kirjandust seinast seina. Ajaloolasena suunati mind toimetusse, mis ajastu vaimu kohaselt kandis nime Marksismi-leninismi kirjanduse toimetus, kuid mis valdavalt andis välja ajaloo- ja ühiskonnateaduslikke teoseid. Tavalise toimetajana ei teinud ma seal mitte mingisugust „ideoloogiasekretäri“ tööd. Toimetuses töötamise perioodil tehti mulle ka ettepanek astuda komparteisse, millest aga keeldusin. Selle järel lahkusin kirjastusest omal soovil juba enne suunamisaja lõppu. Teha sellest lühikesest episoodist minu elus kogu minu elu ja maailmavaadet katvaid üldistusi on kas rumal või – mis on tõenäolisem – pahatahtlik ja selle loogiliseks jätkuks oleks kõiki inimesi, kes nõukogude perioodil näiteks V.I. Lenini nimelist Kultuuri- ja Spordipaleed (nii nimetati tänast linnahalli) pidada padukommunistideks. Soovitan ikka mõistusele tulla!
Kolmandaks. Olen kogu oma elu olnud antikommunist ja olen seda ka praegu – sedakorda küll (ka Teie poolt) meile peale surutava neomarksistliku ideoloogia suhtes.
16. septembri raadiosaates „Olukorrast riigis“ väitsite, et nõukogude ajal töötas Mart Helme „marksistliku kirjastuse ideoloogiasekretärina“. Sellega viitasite, nagu oleksin ma sel perioodil kuulunud komparteisse ja koguni selle nomenklatuuri. Pole midagi tõest kaugemat. Ma ei pööraks Teie valet ja laimu sisaldavatele väidetele mingit tähelepanu, kui poleks märganud, et sarnaseid väiteid püüavad valimiseelses olukorras minu mustamiseks kasutada teisedki oponendid.
Mis on siis tõde?
Esiteks. Ma pole kunagi olnud Nõukogude Liidu kommunistliku partei liige, ammugi mitte mingi „ideoloogiasekretär“. Tehke endale asjad selgeks, enne kui lahmima hakkate. Ideoloogiasekretär töötas Eesti NSV-s siinse kompartei keskkomitees ja oli tollases hierarhias ametikoht, mille saamiseks taotleti kooskõlastust Moskvast, kui ideoloogiasekretäri koguni sealt Eestisse ei määratud. Minul parteisse mitte kuulunud isikuna polnud taolise kõrge mängu juures mingit rolli.
Teiseks. Ma ei töötanud ülikoolist suunatuna poolteist aastat mitte „marksistlikus kirjastuses“, vaid kirjastuses Eesti Raamat, mis andis välja kirjandust seinast seina. Ajaloolasena suunati mind toimetusse, mis ajastu vaimu kohaselt kandis nime Marksismi-leninismi kirjanduse toimetus, kuid mis valdavalt andis välja ajaloo- ja ühiskonnateaduslikke teoseid. Tavalise toimetajana ei teinud ma seal mitte mingisugust „ideoloogiasekretäri“ tööd. Toimetuses töötamise perioodil tehti mulle ka ettepanek astuda komparteisse, millest aga keeldusin. Selle järel lahkusin kirjastusest omal soovil juba enne suunamisaja lõppu. Teha sellest lühikesest episoodist minu elus kogu minu elu ja maailmavaadet katvaid üldistusi on kas rumal või – mis on tõenäolisem – pahatahtlik ja selle loogiliseks jätkuks oleks kõiki inimesi, kes nõukogude perioodil näiteks V.I. Lenini nimelist Kultuuri- ja Spordipaleed (nii nimetati tänast linnahalli) pidada padukommunistideks. Soovitan ikka mõistusele tulla!
Kolmandaks. Olen kogu oma elu olnud antikommunist ja olen seda ka praegu – sedakorda küll (ka Teie poolt) meile peale surutava neomarksistliku ideoloogia suhtes.
Õdak om hummokust targõmp
saa nätä, kas täämbä valitsus pöörüs
ja kaabu Toompäält alla veerüs-
tuud mõni orrav väega uut
ja esi pukki saia luut.
ja kaabu Toompäält alla veerüs-
tuud mõni orrav väega uut
ja esi pukki saia luut.
esmaspäev, 16. detsember 2019
laupäev, 14. detsember 2019
reede, 13. detsember 2019
XXI sajandi Eesti unenäosarnane elu.
2008. a Eestisse saabus magistrikraadiga sloveen Klement Slabina, spetsialiteet soouuringud ja feministlik teooria. Kuna Tallinna Ülikool soovis kaasajaga kaasas käia, siis võeti Slabina kahel käel vastu. Ta leidis tööd õpetajana, alustas 2010 ise doktoriõpinguid (mis jäid küll lõpetamata), aastast 2012 oli täiskohaga Haridusinnovatsioonikeskuse projektijuht, teemaks õpetajaharidus, kaasaegse õpikeskkonna väljatöötamine ja juurutamine. Samas leidis ta veel aega juhendada Agnes Einmani bakatööd pealkirjaga „Sooidentiteedi olemus ja kultuur“. Selle töö põhitulemus on sõnastatud nii: „Mu eesmärk käesoleva tööga on olnud näidata, et kui sooidentiteet ja seksuaalsus on sotsiaalselt konstrueeritud ning nende moodustumisel puuduvad loomulikud põhjused, siis kõik põhjuslikud seosed bioloogilise soo, sotsiaalse soo ja iha vahel on kunstlikud. Kõik traditsioonilised arusaamad soost on reguleeritud heteroseksuaalsuse all, mis ise toodab mees- ja naissugu, postuleerides neid kui loomulikke. Sugu on aga omandatud ainult läbi korduvate ‘soo näitemängude’, ning need näitemängud, žestid, liigendatud ja kehastatud ihad loovad illusiooni sisemisest ning organiseeritud sootuumast.” Töös on toetutud autoriteetidele nagu Althusser, Bourdieu, Foucault, Judith Butler, kelle sekka on eksinud ka Claude Lévi-Strauss. Viimast mainitakse seoses „naiivsete“ katsetega välistada intsesti ja keelustada „loomulikumat ja piiramatut seksuaalsust“. Järgnevalt, ilmselt pärast Tallinna Ülikooli lõpetamist, näeme magistrikraadiga Agnes Einmani Sotsiaalministeeriumi sotsiaalvaldkonna võrdsuspoliitikate osakonnas soolise võrdõiguslikkuse poliitika juhina, hiljem nõunikuna. Milles seisnes tema magistritöö, selle kohta mul andmeid pole.
Kogu eelnev oli vaid sissejuhatuseks lõppeva poliitika-aasta ülevaatele , nii et ei Slabina ega Einmani isikutel pole erilist tähtsust. Seos järgnevaga on vaid see, et Agnes Einman oli jaanuaris USA eeskujul korraldatud naiste marsi („Naiste marsi“) üks organisaatoreist. Agnes Einmani kuulumine organisaatorite hulka, aga ka võrdõigusvoliniku Liisa Pakosta kaasalöömine andis sellele ettevõtmisele ametliku maigu. Korraldajad kuulutasid marsi eesmärgiks saavutada meeste ja naiste võrdne esindatus poliitikas, kuid muidugi ka meeste ja naiste palgatasemete võrdsustumine. Nagu korduvad uuringud on kinnitanud, on naiste keskmine palk meeste omast ligi veerandi võrra madalam. Naiste marss oli mõeldud sellele järjekordselt tähelepanu juhtima. Kuivõrd nii sugu kui sellega seotud ebavõrdsus on nii organisaatorite kui marsis osalejate arvates sotsiaalselt konstrueeritud, siis olid nende arvates ühiskonna informeerimine ja mõjutamine selle ebavõrdsuse kõrvaldamiseks sobivad vahendid.
Marss toimus, osalejaid oli hinnanguliselt paarisaja ringis, ehkki marsis lõid kaasa ka kõik poliitilised erakonnad (valimised olid lähenemas) peale Isamaa ja EKRE. Kui marsi ettevalmistus põhjustas pressis elevust, siis selle järelkajad ajakirjanduses jäid napiks. Samas ilmus marsi-järgses PM numbris kirjutis, mille sisu ja tonaalsus oli eelnenud postitustest tunduvalt erinev. Selle autor, Kadri Kuulpak kirjutas, et vastupidi marsi korraldajate väidetele ei ole soorollid sotsiaalselt konstrueeritud, vaid suures osas kaasasündinud, ning see määrab nende ameti ja töökoha eelistuste erinevuse. Seejuures viitas Kuulpak värskelt ajakirjas Science ilmunud ning 76 riiki ja 80000 inimest hõlmanud teadusuuringule (vaata dx.doi.org/10.1126/science.aas9899). „Mida kõrgem on riigi majandusareng ja suurem sugude võrdsus, seda enam avalduvad inimese eelistustes sooerinevused,“ ütleb artikli järeldus. „Selleks, et soo-spetsiifilised eelistused saaksid kujuneda ja väljenduda, peaksid materiaalsed ja sotsiaalsed ressursid olema kõigile võrdselt kättesaadavad.“ Artikli andmetel kuulub Eesti koos Rootsi, Hollandi, Šveitsi, Kanada ja veel mõne riigiga nende hulka, kus eelistuste soolised erinevused on kõige tugevamini väljendunud. See tähendab, et meil siin, rohkem kui kusagil maailmas, naised tegelevadki juba sellega, millega nad tegeleda tahavad. Katse neid kohustuslikus korras, kvootide abil või mõnel muul teel, panna tegema asju, mida nad teha ei tahaks, ei ole nende suhtes heatahtlik ega viisakas, mida ütles ka Kuulpak. Mida siis õigupoolest tahetakse? Kas naiste ja meeste vormilist võrdsust või nende rahulolu?
Võrdse tasustamisega on aga lugu teine. Ei ole mingit arukat põhjust, miks naiste sissetulekud peaksid meeste omadest oluliselt väiksemad olema, sest kindlasti töötavad mõlemad sama pingeliselt. Eelkirjeldatud artikli põhjal tuleb järeldada, et üheks põhjuseks võib olla see, et naiste poolt eelistatud tööd on meeste omadest lihtsalt odavamad. Seda aga, et naiste töötasu samal ametikohal on väiksem kui meestel (mida samuti esineb) on seletatud sellega, et naised ise on tagasihoidlikud ning küsivad väiksemat palka kui mehed. Tõepoolest, uurimused on näidanud, et naiste ja meeste palgaootused on täpselt sama suured kui nende poolt saadav tasu. Võimalikuks põhjuseks on, et naised arvestavad sellega, et laste eest hoolitsemine ei luba neil oma töökohustusi alati täie pingega täita. Teiselt poolt arvestavad sellega ka tööandjad. Sealt need palgaerinevused. Kuid üldisemalt tähendab see seda, et naiste töö, mida nad täiendavalt teevad oma laste eest hoolitsemisel, jääb tasustamata, sellest hoolimata, et see on tegelikult samuti ühiskondlikult vajalik töö. Inimkond pole veel suutnud kohaneda eluga (saabuva) globaalse negatiivse iibe tingimustes ning pole taibanud, et laste kasvatamist väärtustamata ja tasustamata ei ole ühiskonnad pikemas ajavaates kestlikud.
Selle postituse mõte ei ole aga nendele küsimustele lahenduse leidmine, vaid tähelepanu juhtimine olukorrale, kus me viibime: kõrgkoolides vohavad absurdsed ideoloogiad, ametiasutustes tegutsetakse nende, mitte teadustulemustele põhjal, lahendatakse väljamõeldud probleeme ja kõike seda lükkab ja kiidab takka neljanda jõuna tegutsev ajakirjandus. Meil on kombeks naerda lameda Maa teooria üle. Samas, nagu kirjutab Margus Laidre esseekogumikus «Aja lugu ja inimese aeg», oli 13. sajandil väga vähe inimesi, kes oleksid seda tõeks pidanud, võimalik et mitte rohkem kui praegu. Võib aga kindel olla, et sugude sotsiaalsesse konstrueeritusse, mis on lameda Maa usust palju jaburam, ei uskunud sellal keegi. Meie ülikoolid aga avavad lahkelt uksed inimestele, kes seda „teooriat“ kuulutada tahavad, sest „meil on XXI sajand“ vms. See, et see arusaam on ebateaduslik, ei selgunud hoopiski mitte alles eelmainitud Science’i artiklist. Samal ajal, kui Slabina alustas oma valgustustööd Tallinna Ülikoolis, ilmus näiteks samasisuline ja samade järeldustega uurimus 53 riigi ja 200 000 isiku andmete põhjal ajakirjas Archives of Sexual Behavior (autor R.A.Lippa).
Miks teadlased häält ei tõsta? Sest nende hääl on tühine võrreldes „avaliku arvamuse“ ning ajakirjanduse omaga, kes on alati eksimatult osanud vale(liku) poole valida, ning häälekas olemine võib teadlastele, nende senistest teenetest ja tuntusest hoolimata, kurvasti lõppeda. Arvukalt selliseid näiteid võib leida raamatust „Intelligentsuse psühholoogia“ (autorid Rene Mõttus, Jüri Allik, Anu Realo). Eriti kurioosne meie juhtumis on nn soovoliniku (soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik) roll selles ürituses. Ametnikuna, kelle otsene kohus on kõrvaldada ühiskonnas esinev sooline ebavõrdsus, ei näi ta tundvat vähimatki huvi selle ebavõrdsuse põhjuste vastu, ignoreerides kas huvipuudusest või ideoloogiliste eelistuste tõttu seda, mida selles asjas pakub kaasaja teadus, ning libisedes vaid väliste ilmingute ja pseudoseletuste pealispinnal. Antud juhul jäi tema „panuseks“ naiste ebavõrdsuse lahendamisse marsi korraldajatele saadetud toetusavaldused pluss õpetus marsil osalejate vormiriietuse hulka kuuluvate „kelmikate“ ( = nilbe kontekstiga) mütsikeste valmistamiseks.
Ainsaks mõistuse hääleks selles ürituses jäi ülalmainitud Kadri Kuulpak(i/u?) artikkel. Teades ajakirjanduse visadust mingi asja käsitlemisel, kui neil (omast arust) on õnnestunud mingit valupunkti tabada (tuletaks meelde kasvõi lõputut teatud poliitikute teatud käemärgi tähenduse küsimust), oleks ootuspärane olnud, et sellele postitusele oleks järgnenud laiaulatuslik ja sügavuti minev teemaarendus: usutlused erinevate Eesti vastava ala teadlastega nii Tartu kui Tallinna ülikoolist, nende valguses sama marsi organisaatorite ja võrdõigusvolinikuga jne jne – kõik, mida oleks vaja antud küsimuses selguse saamiseks. Kuid mitte midagi sellist ei juhtunud. Järgnes vaikus, naiste võrdsete võimaluste väidetav (ja tegelik) puudumine ei huvitanud enam kedagi. Ainsa ajakirjanikuna probleemi tuumani jõudnud ajakirjanik sel teemal enam sõna ei võtnud või ei saanud. Tema järgnevad kirjutised puudutasid ehkki samuti olulisi, kuid poliitiliselt mittelaetud teemasid (pereprobleemid, vanurite hooldus). Jäi mulje, et ta viidi eesliinilt tagalarühma. Läbimurre jäi toimumata, jälle võimutses ajakirjanduses pigem mure selle üle, ega lasteaedades lapsi poisteks ja tüdrukuteks ei kasvatata. Ehkki palju kirjutatakse ajakirjanduses naistevastasest vägivallast, ei näi keegi mõtlevat sellele, et võttes võimaluse kasvatada poistes mehelikkust ja rüütellikkust, luuakse selleks just soodsat pinnast. Sajandite jooksul kultiveeritud meeste rüütli või džentelmeni imago on olnud see, mis on naisi kaitsnud. Mis mõtet aga on üldse rääkida naistevastasest vägivallast, kui naissoo olemasolust rääkiminegi on taunitud?
Selline on siis olukord meie XXI sajandi Eestis. Võimutsevad arusaamad, mis mitte ainult ei ole karjuvas vastuolus kaasaja teadusega, vaid mis oleksid naeruväärsed ka 13. sajandi elanike silmis. Nende arusaamadega relvastatud HTM (haridus- ja teadusministeerium) ja SM (sotsiaalministeerium) ametnikud juhivad poliitikuist, ajakirjanikest ning lihtsameelseist koosneva võitlussalga marsse, mille tulemusel loodetakse lahendada erinevaid naiste tegelikke ja kujuteldavaid probleeme. Sellist vaimupimeduse ajajärku on ajaloostki raske leida, eriti pentsikuks teeb selle see, et see kõik toimub laialdase hariduse ja kõrge tehnilise arengu ajal. Kuidas see võimalik on, see on ühiskonnateaduse vist kõike pakilisem küsimus.
neljapäev, 12. detsember 2019
laupäev, 7. detsember 2019
Einar Laigna
Ajaloofilosoof Einar Laigna rõhutas Konservatiivsel Konverentsil Objektiivile antud intervjuus rahvusliku identiteedi olulisust ja vajadust elada Jumala seaduste kohaselt.
Laigna juhtis tähelepanu, et konverentsil jäi käsitlemata küsimus identiteedist – kes eestlane on. Kõikidel kultuurrahvastel on vastus sellele küsimusele olemas olnud, näiteks venelaste ja armeenlaste puhul on see identiteet lahutamatult kristlik. Ent eestlastel sellele ühest vastust ei ole.
“Kui eestlaste käest küsida, mis on see meie identiteedisõna — vaikus. See nagu puudub. Objektiivselt ta kindlasti on olemas, aga meie teadvuses puudub see mõiste, mis seda kokku võtaks.“
„Konservatiivsus — see tähendab kuulumist selle kultuuri põhialuse juurde, mis selle kultuuri lõi. See on püha roomakatoliku kirik.“
Eestlaste puhul viitab ajaloofilosoof meie seotusele kristliku pärandiga alates 13. sajandist:
„Täna kahjuks jäi puudu see teoloogilis-ajaloofilosoofiline küsimus identiteedist ja sellest, mis siis meie identiteet on. Ja et konservatiivsus, see tähendab nende traditsioonide järgi elamist, see tähendab selle arhetüübi tundmist ehk ütleme otse välja — see tähendab kuulumist selle kultuuri põhialuse juurde, mis selle kultuuri lõi. See on püha roomakatoliku kirik.“
Laigna võtab sellelt aluselt kokku konservatiivi mõiste:
„Konservatiivid on need, kes ajaloolis-poliitilistest võimumuutustest hoolimata jäävad truuks oma identiteedile, see tähendab traditsioonidele.“
Konservatiivse ilmavaate punaste joonte kohta ütleb teoloog, viidates keskaegsele rüütlikultuurile:
„Elu võib kaotada, au mitte.”
„Elu võib kaotada, au mitte. Au ja väärikus on see piir. Selles vanas kultuuris ei olnud elu kõige kõrgem väärtus, vaid au.“
Tulevikku vaadates nendib ajaloofilosoof, et elu teeb omad korrektuurid ja ennustab peatset traagilist hukku Euroopa Liidule. Samas annab ta ka selged juhised rahvana püsima jäämiseks.
„Alles jäävad need, kes kõikidest välistest muutustest hoolimata jäävad oma identiteedile truuks. Ehk teisisõnu, elavad loodusseaduste, kosmiliste seaduste kohaselt, mida nimetatakse, lühidalt kõike kokku võttes — Jumala seadused.“
Jõuluvana
Valmis küdset piparkoogi,
elämine puhtas roogit,
vaja viil om minnä sanna
ja sõs uuta jõuluvanna.
Ei tää inämb tulõ riiga
tulõ tää nüüd taxifiiga.
Olõt sa no maalt vai liinast
Jõulupaki tellit Hiinast.
Aisakelli sa inäp ei kuulõ ,
nüüd puhusõ uvvõ tuulõ-
õdagist paukva raketi
ja inemise istusõ netin.
Last jõuluvana üskä ei või võtta
lätt lastõkaitsjidega sõtta-
mõni ikku lahistas,
et jõuluvana ahistas.
Ka kerikun ei lövvä rahu,
Sa ussõst sissegi ei mahu
eski vana kommonisti
kerkon ette pesvä risti.
Vanast jõulu aigu maah oll iks lummõ
Ja tulõvik es paistagi nii tummõ,
Nüüd kliimagi om lännü lämmäs
Ja lördsiga meid üle hämmäs.
Viiu Kornel
elämine puhtas roogit,
vaja viil om minnä sanna
ja sõs uuta jõuluvanna.
Ei tää inämb tulõ riiga
tulõ tää nüüd taxifiiga.
Olõt sa no maalt vai liinast
Jõulupaki tellit Hiinast.
Aisakelli sa inäp ei kuulõ ,
nüüd puhusõ uvvõ tuulõ-
õdagist paukva raketi
ja inemise istusõ netin.
Last jõuluvana üskä ei või võtta
lätt lastõkaitsjidega sõtta-
mõni ikku lahistas,
et jõuluvana ahistas.
Ka kerikun ei lövvä rahu,
Sa ussõst sissegi ei mahu
eski vana kommonisti
kerkon ette pesvä risti.
Vanast jõulu aigu maah oll iks lummõ
Ja tulõvik es paistagi nii tummõ,
Nüüd kliimagi om lännü lämmäs
Ja lördsiga meid üle hämmäs.
Viiu Kornel
reede, 6. detsember 2019
Linuxi puhastamine
Linux vajab ka puhastamist "enda" tegevustest.
Seega toon välja mõned nipid, kuidas arvutit puhastada.
Nagu teada lähevad kõik ajutised "prahid" /tmp/ kataloogi ning selle puhastamisest me ei räägi, kuna peale arvuti algkäivitamist
tühjeneb /tmp/ fail ise.
PUHASTAMISE TOP käsud terminalis:
$sudo apt-get autoremove
$sudo apt-get clean
$sudo apt-get autoclean
Need on juba paljudele teada, kuid lisaks võiks ka teha puhtaks programmide jääknähtudest kui neid on:
$sudo dpkg --list | grep '^rc\b' | awk '{ print $2 }'\ | xargs sudo dpkg -P
Seejärel on alati hea, et saate teada palju teil tegelikult programme on- kui olete põhjalikult puhastanud.
$dpkg-query -W --showformat='${Package}\n' | less >> paketid.txt
Seega toon välja mõned nipid, kuidas arvutit puhastada.
Nagu teada lähevad kõik ajutised "prahid" /tmp/ kataloogi ning selle puhastamisest me ei räägi, kuna peale arvuti algkäivitamist
tühjeneb /tmp/ fail ise.
PUHASTAMISE TOP käsud terminalis:
$sudo apt-get autoremove
$sudo apt-get clean
$sudo apt-get autoclean
Need on juba paljudele teada, kuid lisaks võiks ka teha puhtaks programmide jääknähtudest kui neid on:
$sudo dpkg --list | grep '^rc\b' | awk '{ print $2 }'\ | xargs sudo dpkg -P
Seejärel on alati hea, et saate teada palju teil tegelikult programme on- kui olete põhjalikult puhastanud.
$dpkg-query -W --showformat='${Package}\n' | less >> paketid.txt
neljapäev, 5. detsember 2019
Lumetorm
Blondiin jääb linnas autoga lumetormi kätte.
Paanikasse ta siiski ei satu, sest talle meenub isa õpetus:
"Kui jääd lumetormis hätta, oota sahka ja sõida siis selle sabas!"
Varsti tuligi sahk ja blond hakkas saha järel sõitma.
Tunni aja pärast jäi sahk seisma ja juht ronis välja uurima, kes ja mis põhjusel tal sabas tolgendab.
Blond rääkis talle isa õpetusest, mees mõõtis teda pika pilguga ja noogutas lõpuks:
"Selge siis…Ülemiste parklaga saime ühele poole, kas läheme nüüd Kristiinesse?"
Paanikasse ta siiski ei satu, sest talle meenub isa õpetus:
"Kui jääd lumetormis hätta, oota sahka ja sõida siis selle sabas!"
Varsti tuligi sahk ja blond hakkas saha järel sõitma.
Tunni aja pärast jäi sahk seisma ja juht ronis välja uurima, kes ja mis põhjusel tal sabas tolgendab.
Blond rääkis talle isa õpetusest, mees mõõtis teda pika pilguga ja noogutas lõpuks:
"Selge siis…Ülemiste parklaga saime ühele poole, kas läheme nüüd Kristiinesse?"
kolmapäev, 4. detsember 2019
esmaspäev, 2. detsember 2019
1.advent Vastseliinas
1.advendil oli meil Vastseliina rahvamaja juures advenditulede süütamine. Olin sinna väikese tervituse ütlemiseks kutsutud. Poole ürituse pealt hakkas hästi tihedat lund sadama. Fotokal läks külmas aku tühjaks ja sain pildistada vaid käes akut soojendades ja kohe pidi pildi ära tegema. Siis jälle soojendama.
reede, 29. november 2019
30.11.1939
30. novembril möödub 80 aastat Talvesõja algusest. Avaldame tõenäoliselt Jätkusõja käigus vangi langenud nõukogude sõduri tunnistused Punaarmee poolt lavastatud Mainila laskudest, milles Nõukogude Liit süüdistas valetades Soomet. Tõlkinud ja eessõna on kirjutanud Roland Tõnisson.
26.11.1939 kõlasid kurikuulsad suurtükilasud Mainilas. Nõukogude Liit sai põhjuse süüdistada Soomet provokatiivses käitumises. 28. novembril 1939 esitati Soome suursaadikule Moskvas Aarno-Yrjö Koskinenile järjekordne diplomaatiline noot, milles nõuti Soome piiride nihutamist läände, Viipuri linna loovutamist ja naabri omariikluse suhtes väga alandavaid tingimusi. Vastu pakuti ebavõrdset osa Nõukogude Liidu territooriumist. Soome lükkas „lahke pakkumise“ tagasi.
Välisminister Vjatšeslav Molotov teatas selle peale diplomaatiliste sidemete katkestamisest Soomega ja mittekallaletungi pakti tühistamisest. Leningradi sõjaväeringkonna vägedele anti käsk liikuda Soome piirile ja purustada Soome väed. 30. novembril kell 8.00 asus Punaarmee pealetungile Soome lahest kuni Arktikani.
See ettevõtmine ei kujunenud Kremlile „pisikeseks võidukaks sõjakäiguks“, nagu me teame. Punaarmee kaotas Talvesõjaks nimetatud konfliktis 126 875 inimest langenuina või teadmata kadunutena, 188 671 haavatutena ja umbes 5000 vangilangenutena. Soome 25 904 hukkunutena, 43 557 haavatutena, umbes 1000 vangilangenutena ja 957 tsiviilisikut surmasaanutena.
Sõjas on teabel sageli otsustav roll ja huvitavat informatsiooni oli soomlastel võimalus saada vangilangenud punaarmeelasi üle kuulates. Ilmselt Jätkusõja käigus vangi langenud sõjavang number 8239 andis olulisi tunnistusi Mainila laskudest. Ta rääkis isiklikust kogemusest, mis ta sai teenides 1939. a. sügisel piiril 68. laskurpolgu ridades. Hea lugeja saab heita pilgu Mainilas toimunule kohalviibinu silmade läbi. Ei maksa unustada, et tekst on kirja pandud ülekuulamistingimustes. Seepärast ärme anna hinnangut ka ülekuulatava arvamusele Nõukogude liidu välis- ja julgeolekupoliitika osas ja süvenegem ühe poliitilise provokatsiooni „anatoomiasse.“
1939. aasta sügisel käis üle Nõukogude Liidu mobilisatsioonilaine, kui teenistusse kutsuti nii linnadest kui küladest. 13. septembril kohustati mind ilmuma Sertolovosse, mis asus Soome piiri lähistel. Seal suunati mind 68. laskurpolku suurtükiväeluuresse.
Polk paiknes toona piirist kahe kilomeetri kaugusel Novõi-Alakulis (Uusi-Alakylä). Polk oli selleks ajaks juba täielikult reservväelastega komplekteeritud, aga 13.–14. septembril saabusid ka mingil põhjusel hilinenud ajateenijad ja hoburakendid. Elasime telkides noore metsa salus. Algas igapäevaste tegemiste juurest ära rebitud inimeste jaoks monotoonne väliteenistus. Lugesime kannatamatult lubatud kuuajalise erakorralise kordusõppuse lõpuni olevaid päevi, ent meie ootustele ei olnud ettenähtud täituda.
17. septembril anti lahinguhäire ja kolme tunni pärast asus polk rännakmarsile, seal hulgas ka minu patarei. Mainila külla saabudes võtsime sisse lahingpositsioonid. Suurtükid olid suunatud Soome poolel asuvate külade peale. Meile, suurtükiväe luurajatele, anti ülesanne jälgida tegevust külades ööpäevaringselt.
Nendeks piiriäärseteks küladeks olid Karvala, Haapala, Jäppilä, Tammiselkä ja Mustapohja. Paljud meie seast mõtlesid, mis võis olla sellise pöördelise sündmuste käigu põhjuseks ja alles järgmisel päeval saime teada, et Punaarmee sisenes Poola territooriumile ja kõrgem juhtkond kartis Soome-poolseid ekstsesse. Seepärast koondati väed piiri äärde. Võimalike Soome vägede vaenulike aktsioonide puhuks anti käsk ületada piir (Sestra jõgi, Siestarjoki) ja hõivata piiriäärsed alad.
Loosung „Võõrast maad me ei taha“ näis juba vananenuna ja Stalinil tekkis soov laiendada maa territooriumi väikeste, rahulike Balti riikide arvelt. See oli täiesti ohutu ja ei pidanud kartma karistust. Selle järel võis asuda suurema riigi vastu suunatud tegudele. Nii planeeris Stalin ja asus ellu viima ideed Kolmandast Internatsionaalist ehk Maailmarevolutsioonist – „Kõigi maade proletaarlased, ühinege“ Stalini valitsussaua alla.
Soome rahvas ei soovinud sõda, ega uskunud, et võimas naaber, 50 korda suurema elanikkonnaga riik talle kallale tungib. Meie, luurajad, kes päeval ja öösel jälgisime soomlaste piiriäärseid külasid, ei võinud oma igapäevastes raportites teatada midagi muud peale selle, et nende elanikud elavad rahulikku, vaikset ja õnneliku elu.
Poola riigi ühe osa liitmine Nõukogude Liiduga kasvatas kommunistide isu. Punaarmee tähistas „hiilgavat võitu,“ mis sai talle osaks tänu poolakate purustamisele sakslaste poolt. Rauda oli vaja taguda kuni see oli kuum ja alustada viivitamata sõda Soome vastu.
Ise seda algatada oli aga ebamugav. Oli vaja välja mõelda mingisugune fantastiline konflikt või provokatsioon piiril, et võtta endalt vastutus oma rahva ja naaberriigi „klassivendade“ silmis. Mõeldi välja loosung „revolutsiooni hälli“ Leningradi ohutusest, mis saavutatavat piiri nihutamisega 50–60 kilomeetrit Soome territooriumi sisse.
Samaaegselt, kuni käisid diplomaatilised läbirääkimised, koondati piiri äärde vägesid, ehitati uusi kindlustusi otse soomlaste ninade ees, seati üles soomlaste küladele sihtivad suurtükid.
Ilusate päikeseliste ilmadega lendasid piiri kohal kümned meie lennukid, mis rikkusid õhupiiri Kroonlinna lähistel. Arvasime, et soomlased avavad nende pihta tule ja lasevad neist kas või ühe alla, et saada kaalukas põhjus sõjategevuse alustamiseks. Soomlased vastasid nendele aktsioonidele vaikusega, evakueerides vaid oma külainimesed ja kariloomad piiridest kaugemale. 10. oktoobril ei tõusnud korstnatest suitsu, ei olnud näha väljas koduloomi. Ainuüksi Karvala külast viidi minema üle 100 pea lüpsikarja.
Hoolimata kõigist pingutustest ei õnnestunud meie sõjalisel juhtkonnal avastada midagi mainimisväärset, kuigi vaatlejatele oli antud ülesanne olla äärmiselt tähelepanelik soomlaste tegevuse suhtes. Pidime üles tähendama iga vähemagi liikumise päeval ja heli öösel. Iga vaatlejate vahetus märkis päevast päeva vaatluspäevikusse üles ühtesid ja samu asju: peksavad otra, kuivatavad heina. Öösiti aga panid kirja kukkede kiremisi – kohti ja kellaaegu.
Meie vaatluspunkt Mainilas toodi maanteele päris piiri äärde. Kõigest 200 meetrit eraldasid meid traattõketest piiril ja 500 meetrit Soome piirivalvepostidest. Kui naasime väsinuina kasarmusse, andsime vaatluspäeviku luureosakonna ülemale, kes tegi sellest koopia ja saatis edasi polgu staapi. Temalt saime ka ülesanded järgmiseks päevaks ja karmi käsu olla äärmiselt tähelepanelikud. Politrukid pidasid meile loenguid Soome relvajõududest ja rääkisid arvestusest, et Soome vallutamiseks piisab Punaarmeel 10–15 päevast.
Niisiis saabus maailmamastaapse kuriteo päev – häbiväärne provokatsioon Mainilas 26. novembril 1939. Sellel päeval me, nagu tavaliselt, olime lahingülesandel oma positsioonidel. Oli udune sügispäev. Jälgisime hoolikalt lähiümbrust ja mis asus meist kaugemal teiselpool piiri. Mis seal näha oli? Mis rikkus seda vaikust? Hämmastusega kuulsime meid vaatama tulnud luureosakonna ülemalt, et koos grupi armeetopograafidega kandis ta kaardile „vaenlaste“ sihtpunkte. Vastavalt tema andmetele oli Tammiselkä külas asuv kool võimas raudbetoonist dott (ДОТ – долговременная оборонительная точка ehk pikemaajaliseks vastupanuks mõeldud punker, blindaaž), mis pidi hävitatama esmajärjekorras. Veel kolmes hoones majutuvat tõukekelkudega varustatud pataljon. Veel palju muid „saladusi“ avaldas meile jutukas komandör.
Vaatluspäevikusse kirjutasime sel päeval tavalise informatsiooni: „Piirivalveputka juurest sõitis Jäppilä küla suunas jalgrattal üks sõdur,“ „Haapala külast sõitis Tammiselkä külla heinavanker, ees tume hobune,“ ja muud sarnast.
Saabus lõunaaeg. Jooksin lähedalasuvasse kuulipildujapunkrisse, kus sõin ja puhkasin. Kell 15.00 helises telefon. Kõigil lagedal asuvatel vaatluspostidel kästi minna blindaažidesse ja püsida seal kuni uute korraldusteni. Vahtkonna ülem läks teavitama sellest oma alluvaid. Mina kiirustasin oma vaatluspunkti juurde, kuna me ei asunud lagedal, vaid kaitstud vaatluspunktis. Kõik oli rahulik.
Ootamatult kuuldusid tagalast, Mainila küla suunast, kus asus minu polk, kõmavat heli ja veidi hiljem samast suunast plahvatused. Vaatasin kella, see näitas 16.00. Kokku loendasin umbes kaksteist plahvatust. Vaatasin tagasi, suunda kus kohast need plahvatused kostusid, ent ei märganud ei tuld, ega suitsu. Viisin pilgu Soome poolele, kus männi all istus nende vaatleja ja kirjutas midagi märkmikku. Hakkas hämarduma. Ma ei näinud oma vaatlusseadmes enam midagi, seepärast võtsin selle kaasa ja kiirustasin kasarmusse. Siin astus ligi luurerühma ülem seltsimees Bliznetsov, kes küsis: „Mida te nägite ja kuulsite?“ Näitasime talle vaatluspäevikut. „Kuidas nii? Lasud tagalast? Tulistati Soome poolelt, plahvatused toimusid meie poolel.“ Vahetasime paarimehega pilke.
„Lubage ette kanda, seltsimees rühmaülem, et lasud toimusud just nimelt kell 16.00. Selleks ajaks olid kõik välivaatluspostid vastavalt telefoni teel antud käsule maha võetud. Soome poolelt ei täheldatud mitte mingisugust tulistamist. Lasud ja plahvatused kostsid Mainilas asuva kasarmu suunal, kusjuures plahvatused kostsid päris piiri lähedalt.“
„Jah, tõepoolest, me katsetasime seal uut miinipilduja mudelit. Nendele katsetustele saabus Leningradist NKVD ülem seltsimees Goglidze ise koos saatkonnaga. Nende katsetuste pärast andsime korralduse ajutiselt välivaatluspostid ära koristada ja sulgeda liiklus Mainilasse viivatel teedel. Ent praktiliselt samal ajal tulistasid soomlased suurtükist meie territooriumi. Üks tabamus oli pataljoni blindaaži, kus üks seersant sai surma ja kolm-neli punaarmeelast said haavata. Te oleksite pidanud kuulama palju tähelepanelikumalt.“ Me jäime enda juurde kindlaks.
„Kas ei ole juba selge? Te eksisite laskude suuna määramisega. Need sooritati mitte meie, vaid Soome poolelt. Kuulete?“
„Saime aru, seltsimees rühmaülem.“
„Võite nüüd puhkama minna, aga ärge unustage, et kõik see mida te kuulsite ja nägite, on sõjasaladus. Kas teate, kuidas karistatakse sõjasaladuse avalikuks tegemist?“
„Teame, seltsimees rühmaülem. Kõrgeima karistusmääraga.“
„Võite minna, aga ärge seda unustage.“
„Just nii, seltsimees rühmaülem.“
Kasarmus piirasid meid sisse kaaslased ja hakkasid pärima: „Mida te nägite?“
„Midagi me ei näinud, kuulsime ainult. Aga mis on juhtunud?“
„Räägitakse, et meie polgu ühes pataljonis on saanud surma ja haavata mõned punaarmeelased ja seersant. Tulistati teiselt poolt.“
„Aga kuidas miinipildujaga? Kõik läks normaalselt?“ küsisime meie omakorda.
„Jah, kõik on normaalne. Räägitakse, et seda tuli vaatama koguni Gogidze. Ja kohe pärast seda meid tulistatigi.“
„Aga kus on surnud ja haavatud?“
„Keegi meist ei ole neid näinud.“ Siis tuli kasarmusse politruk. Me võtsime sel ajal juba riidest lahti, et magama minna.
Järgmisel hommikul koguti kogu patarei miitingule, millel meile teatati, et meie pisike Mainila küla on saanud üle maailma kuulsaks. Sellest teavitas Molotov, öeldes, et eilse päeva eest maksavad soomlased kallist hinda. Peab olema valmis kõigeks.
Polgus ja patareis algas kohutav sebimine valmistumaks lahingukäsu tulekuks. Meie läksime, nagu tavaliselt, valveteenistusse. Suunasime oma binoklid vastassuunale – seal oli kõik rahulik. Äkitselt ilmusid Jäppilä suunalt kolm sõiduautot. Nad peatusid piirivalveputka kõrval ja neist väljusid mõned sõjaväelased ja tsiviilisikud. Vestelnud põgusalt piirivalvurite ülemaga, suundusid nad jala silla poole. Jõudnud selle juurde, seisid nad veidi seal, vaatasid meie suunas ja pöördusid tagasi. Peagi sõitsid autod teise piirivalveposti juurde. Seal viibiti mõnda aega ja sõitsid tuldud teed tagasi. Mitte midagi erilist ei juhtunud ei sellel päeva, ei 28. ega 29. kuupäevadel.
Seevastu meie juures valitses hirmus korraldamine: sõduritele anti välja talvevarustuse komplektid, käsigranaadid, lõhkepaketid ja uued gaasimaskid. 29. novembri õhtul kästi meil koguneda kasarmus, kuhu saabus diviisi komissar. See, mida mäletan tema kõnest, võib kokku võtta mõne sõnaga: soomlased lükkasid meie valitsuse ettepaneku tagasi. Homme hommikul, 30. novembril kell 8.00 hommikul algab sõda. Marsiks peab olema valmis alates kella 4.00 hommikul. Läksime laiali, et veel kord üle kontrollida oma varustus ja magada paar tundi. Homme algab sõda – häbiväärse Mainila provokatsiooni lõpuvaatus. Stalin ja kommunistid alustasid sõda loosungiga „Revolutsioon on teel.“
Soome keelde tõlkis leitnant Y. Harjulehto. Peastaabi poolt Välisministeeriumisse saadetud 4. juulil 1942.
26.11.1939 kõlasid kurikuulsad suurtükilasud Mainilas. Nõukogude Liit sai põhjuse süüdistada Soomet provokatiivses käitumises. 28. novembril 1939 esitati Soome suursaadikule Moskvas Aarno-Yrjö Koskinenile järjekordne diplomaatiline noot, milles nõuti Soome piiride nihutamist läände, Viipuri linna loovutamist ja naabri omariikluse suhtes väga alandavaid tingimusi. Vastu pakuti ebavõrdset osa Nõukogude Liidu territooriumist. Soome lükkas „lahke pakkumise“ tagasi.
Välisminister Vjatšeslav Molotov teatas selle peale diplomaatiliste sidemete katkestamisest Soomega ja mittekallaletungi pakti tühistamisest. Leningradi sõjaväeringkonna vägedele anti käsk liikuda Soome piirile ja purustada Soome väed. 30. novembril kell 8.00 asus Punaarmee pealetungile Soome lahest kuni Arktikani.
See ettevõtmine ei kujunenud Kremlile „pisikeseks võidukaks sõjakäiguks“, nagu me teame. Punaarmee kaotas Talvesõjaks nimetatud konfliktis 126 875 inimest langenuina või teadmata kadunutena, 188 671 haavatutena ja umbes 5000 vangilangenutena. Soome 25 904 hukkunutena, 43 557 haavatutena, umbes 1000 vangilangenutena ja 957 tsiviilisikut surmasaanutena.
Sõjas on teabel sageli otsustav roll ja huvitavat informatsiooni oli soomlastel võimalus saada vangilangenud punaarmeelasi üle kuulates. Ilmselt Jätkusõja käigus vangi langenud sõjavang number 8239 andis olulisi tunnistusi Mainila laskudest. Ta rääkis isiklikust kogemusest, mis ta sai teenides 1939. a. sügisel piiril 68. laskurpolgu ridades. Hea lugeja saab heita pilgu Mainilas toimunule kohalviibinu silmade läbi. Ei maksa unustada, et tekst on kirja pandud ülekuulamistingimustes. Seepärast ärme anna hinnangut ka ülekuulatava arvamusele Nõukogude liidu välis- ja julgeolekupoliitika osas ja süvenegem ühe poliitilise provokatsiooni „anatoomiasse.“
Polk paiknes toona piirist kahe kilomeetri kaugusel Novõi-Alakulis (Uusi-Alakylä). Polk oli selleks ajaks juba täielikult reservväelastega komplekteeritud, aga 13.–14. septembril saabusid ka mingil põhjusel hilinenud ajateenijad ja hoburakendid. Elasime telkides noore metsa salus. Algas igapäevaste tegemiste juurest ära rebitud inimeste jaoks monotoonne väliteenistus. Lugesime kannatamatult lubatud kuuajalise erakorralise kordusõppuse lõpuni olevaid päevi, ent meie ootustele ei olnud ettenähtud täituda.
17. septembril anti lahinguhäire ja kolme tunni pärast asus polk rännakmarsile, seal hulgas ka minu patarei. Mainila külla saabudes võtsime sisse lahingpositsioonid. Suurtükid olid suunatud Soome poolel asuvate külade peale. Meile, suurtükiväe luurajatele, anti ülesanne jälgida tegevust külades ööpäevaringselt.
Nendeks piiriäärseteks küladeks olid Karvala, Haapala, Jäppilä, Tammiselkä ja Mustapohja. Paljud meie seast mõtlesid, mis võis olla sellise pöördelise sündmuste käigu põhjuseks ja alles järgmisel päeval saime teada, et Punaarmee sisenes Poola territooriumile ja kõrgem juhtkond kartis Soome-poolseid ekstsesse. Seepärast koondati väed piiri äärde. Võimalike Soome vägede vaenulike aktsioonide puhuks anti käsk ületada piir (Sestra jõgi, Siestarjoki) ja hõivata piiriäärsed alad.
Loosung „Võõrast maad me ei taha“ näis juba vananenuna ja Stalinil tekkis soov laiendada maa territooriumi väikeste, rahulike Balti riikide arvelt. See oli täiesti ohutu ja ei pidanud kartma karistust. Selle järel võis asuda suurema riigi vastu suunatud tegudele. Nii planeeris Stalin ja asus ellu viima ideed Kolmandast Internatsionaalist ehk Maailmarevolutsioonist – „Kõigi maade proletaarlased, ühinege“ Stalini valitsussaua alla.
Soome rahvas ei soovinud sõda, ega uskunud, et võimas naaber, 50 korda suurema elanikkonnaga riik talle kallale tungib. Meie, luurajad, kes päeval ja öösel jälgisime soomlaste piiriäärseid külasid, ei võinud oma igapäevastes raportites teatada midagi muud peale selle, et nende elanikud elavad rahulikku, vaikset ja õnneliku elu.
Poola riigi ühe osa liitmine Nõukogude Liiduga kasvatas kommunistide isu. Punaarmee tähistas „hiilgavat võitu,“ mis sai talle osaks tänu poolakate purustamisele sakslaste poolt. Rauda oli vaja taguda kuni see oli kuum ja alustada viivitamata sõda Soome vastu.
Ise seda algatada oli aga ebamugav. Oli vaja välja mõelda mingisugune fantastiline konflikt või provokatsioon piiril, et võtta endalt vastutus oma rahva ja naaberriigi „klassivendade“ silmis. Mõeldi välja loosung „revolutsiooni hälli“ Leningradi ohutusest, mis saavutatavat piiri nihutamisega 50–60 kilomeetrit Soome territooriumi sisse.
Samaaegselt, kuni käisid diplomaatilised läbirääkimised, koondati piiri äärde vägesid, ehitati uusi kindlustusi otse soomlaste ninade ees, seati üles soomlaste küladele sihtivad suurtükid.
Ilusate päikeseliste ilmadega lendasid piiri kohal kümned meie lennukid, mis rikkusid õhupiiri Kroonlinna lähistel. Arvasime, et soomlased avavad nende pihta tule ja lasevad neist kas või ühe alla, et saada kaalukas põhjus sõjategevuse alustamiseks. Soomlased vastasid nendele aktsioonidele vaikusega, evakueerides vaid oma külainimesed ja kariloomad piiridest kaugemale. 10. oktoobril ei tõusnud korstnatest suitsu, ei olnud näha väljas koduloomi. Ainuüksi Karvala külast viidi minema üle 100 pea lüpsikarja.
Hoolimata kõigist pingutustest ei õnnestunud meie sõjalisel juhtkonnal avastada midagi mainimisväärset, kuigi vaatlejatele oli antud ülesanne olla äärmiselt tähelepanelik soomlaste tegevuse suhtes. Pidime üles tähendama iga vähemagi liikumise päeval ja heli öösel. Iga vaatlejate vahetus märkis päevast päeva vaatluspäevikusse üles ühtesid ja samu asju: peksavad otra, kuivatavad heina. Öösiti aga panid kirja kukkede kiremisi – kohti ja kellaaegu.
Meie vaatluspunkt Mainilas toodi maanteele päris piiri äärde. Kõigest 200 meetrit eraldasid meid traattõketest piiril ja 500 meetrit Soome piirivalvepostidest. Kui naasime väsinuina kasarmusse, andsime vaatluspäeviku luureosakonna ülemale, kes tegi sellest koopia ja saatis edasi polgu staapi. Temalt saime ka ülesanded järgmiseks päevaks ja karmi käsu olla äärmiselt tähelepanelikud. Politrukid pidasid meile loenguid Soome relvajõududest ja rääkisid arvestusest, et Soome vallutamiseks piisab Punaarmeel 10–15 päevast.
Niisiis saabus maailmamastaapse kuriteo päev – häbiväärne provokatsioon Mainilas 26. novembril 1939. Sellel päeval me, nagu tavaliselt, olime lahingülesandel oma positsioonidel. Oli udune sügispäev. Jälgisime hoolikalt lähiümbrust ja mis asus meist kaugemal teiselpool piiri. Mis seal näha oli? Mis rikkus seda vaikust? Hämmastusega kuulsime meid vaatama tulnud luureosakonna ülemalt, et koos grupi armeetopograafidega kandis ta kaardile „vaenlaste“ sihtpunkte. Vastavalt tema andmetele oli Tammiselkä külas asuv kool võimas raudbetoonist dott (ДОТ – долговременная оборонительная точка ehk pikemaajaliseks vastupanuks mõeldud punker, blindaaž), mis pidi hävitatama esmajärjekorras. Veel kolmes hoones majutuvat tõukekelkudega varustatud pataljon. Veel palju muid „saladusi“ avaldas meile jutukas komandör.
Vaatluspäevikusse kirjutasime sel päeval tavalise informatsiooni: „Piirivalveputka juurest sõitis Jäppilä küla suunas jalgrattal üks sõdur,“ „Haapala külast sõitis Tammiselkä külla heinavanker, ees tume hobune,“ ja muud sarnast.
Saabus lõunaaeg. Jooksin lähedalasuvasse kuulipildujapunkrisse, kus sõin ja puhkasin. Kell 15.00 helises telefon. Kõigil lagedal asuvatel vaatluspostidel kästi minna blindaažidesse ja püsida seal kuni uute korraldusteni. Vahtkonna ülem läks teavitama sellest oma alluvaid. Mina kiirustasin oma vaatluspunkti juurde, kuna me ei asunud lagedal, vaid kaitstud vaatluspunktis. Kõik oli rahulik.
Ootamatult kuuldusid tagalast, Mainila küla suunast, kus asus minu polk, kõmavat heli ja veidi hiljem samast suunast plahvatused. Vaatasin kella, see näitas 16.00. Kokku loendasin umbes kaksteist plahvatust. Vaatasin tagasi, suunda kus kohast need plahvatused kostusid, ent ei märganud ei tuld, ega suitsu. Viisin pilgu Soome poolele, kus männi all istus nende vaatleja ja kirjutas midagi märkmikku. Hakkas hämarduma. Ma ei näinud oma vaatlusseadmes enam midagi, seepärast võtsin selle kaasa ja kiirustasin kasarmusse. Siin astus ligi luurerühma ülem seltsimees Bliznetsov, kes küsis: „Mida te nägite ja kuulsite?“ Näitasime talle vaatluspäevikut. „Kuidas nii? Lasud tagalast? Tulistati Soome poolelt, plahvatused toimusid meie poolel.“ Vahetasime paarimehega pilke.
„Lubage ette kanda, seltsimees rühmaülem, et lasud toimusud just nimelt kell 16.00. Selleks ajaks olid kõik välivaatluspostid vastavalt telefoni teel antud käsule maha võetud. Soome poolelt ei täheldatud mitte mingisugust tulistamist. Lasud ja plahvatused kostsid Mainilas asuva kasarmu suunal, kusjuures plahvatused kostsid päris piiri lähedalt.“
„Jah, tõepoolest, me katsetasime seal uut miinipilduja mudelit. Nendele katsetustele saabus Leningradist NKVD ülem seltsimees Goglidze ise koos saatkonnaga. Nende katsetuste pärast andsime korralduse ajutiselt välivaatluspostid ära koristada ja sulgeda liiklus Mainilasse viivatel teedel. Ent praktiliselt samal ajal tulistasid soomlased suurtükist meie territooriumi. Üks tabamus oli pataljoni blindaaži, kus üks seersant sai surma ja kolm-neli punaarmeelast said haavata. Te oleksite pidanud kuulama palju tähelepanelikumalt.“ Me jäime enda juurde kindlaks.
„Kas ei ole juba selge? Te eksisite laskude suuna määramisega. Need sooritati mitte meie, vaid Soome poolelt. Kuulete?“
„Saime aru, seltsimees rühmaülem.“
„Võite nüüd puhkama minna, aga ärge unustage, et kõik see mida te kuulsite ja nägite, on sõjasaladus. Kas teate, kuidas karistatakse sõjasaladuse avalikuks tegemist?“
„Teame, seltsimees rühmaülem. Kõrgeima karistusmääraga.“
„Võite minna, aga ärge seda unustage.“
„Just nii, seltsimees rühmaülem.“
Kasarmus piirasid meid sisse kaaslased ja hakkasid pärima: „Mida te nägite?“
„Midagi me ei näinud, kuulsime ainult. Aga mis on juhtunud?“
„Räägitakse, et meie polgu ühes pataljonis on saanud surma ja haavata mõned punaarmeelased ja seersant. Tulistati teiselt poolt.“
„Aga kuidas miinipildujaga? Kõik läks normaalselt?“ küsisime meie omakorda.
„Jah, kõik on normaalne. Räägitakse, et seda tuli vaatama koguni Gogidze. Ja kohe pärast seda meid tulistatigi.“
„Aga kus on surnud ja haavatud?“
„Keegi meist ei ole neid näinud.“ Siis tuli kasarmusse politruk. Me võtsime sel ajal juba riidest lahti, et magama minna.
Järgmisel hommikul koguti kogu patarei miitingule, millel meile teatati, et meie pisike Mainila küla on saanud üle maailma kuulsaks. Sellest teavitas Molotov, öeldes, et eilse päeva eest maksavad soomlased kallist hinda. Peab olema valmis kõigeks.
Polgus ja patareis algas kohutav sebimine valmistumaks lahingukäsu tulekuks. Meie läksime, nagu tavaliselt, valveteenistusse. Suunasime oma binoklid vastassuunale – seal oli kõik rahulik. Äkitselt ilmusid Jäppilä suunalt kolm sõiduautot. Nad peatusid piirivalveputka kõrval ja neist väljusid mõned sõjaväelased ja tsiviilisikud. Vestelnud põgusalt piirivalvurite ülemaga, suundusid nad jala silla poole. Jõudnud selle juurde, seisid nad veidi seal, vaatasid meie suunas ja pöördusid tagasi. Peagi sõitsid autod teise piirivalveposti juurde. Seal viibiti mõnda aega ja sõitsid tuldud teed tagasi. Mitte midagi erilist ei juhtunud ei sellel päeva, ei 28. ega 29. kuupäevadel.
Seevastu meie juures valitses hirmus korraldamine: sõduritele anti välja talvevarustuse komplektid, käsigranaadid, lõhkepaketid ja uued gaasimaskid. 29. novembri õhtul kästi meil koguneda kasarmus, kuhu saabus diviisi komissar. See, mida mäletan tema kõnest, võib kokku võtta mõne sõnaga: soomlased lükkasid meie valitsuse ettepaneku tagasi. Homme hommikul, 30. novembril kell 8.00 hommikul algab sõda. Marsiks peab olema valmis alates kella 4.00 hommikul. Läksime laiali, et veel kord üle kontrollida oma varustus ja magada paar tundi. Homme algab sõda – häbiväärse Mainila provokatsiooni lõpuvaatus. Stalin ja kommunistid alustasid sõda loosungiga „Revolutsioon on teel.“
Soome keelde tõlkis leitnant Y. Harjulehto. Peastaabi poolt Välisministeeriumisse saadetud 4. juulil 1942.
neljapäev, 28. november 2019
Siberis on -45 kraadi külma
Vaatavad mehed ilmateadet ja seal öeldakse, et Siberis on -45 kraadi külma.
No ei usu! Otsustavad helistada sõbrale Siberisse ja üle küsida.
"Kuule, teil pidi seal ilge pakane olema?"
"Ei ole nagu... Kui siis 20 - 25 miinust, mitte vähem."
"Jah? Telekast öeldi, et -45!"
" Aaaaa...Noh, kui siis õues ainult..."
No ei usu! Otsustavad helistada sõbrale Siberisse ja üle küsida.
"Kuule, teil pidi seal ilge pakane olema?"
"Ei ole nagu... Kui siis 20 - 25 miinust, mitte vähem."
"Jah? Telekast öeldi, et -45!"
" Aaaaa...Noh, kui siis õues ainult..."
Kui ma
Kui ma Tartust Põlva lätsi,
tii pääl olli Karilatsi,
üts lats läts bussi ala,
vällä tull kui latikkala
(H. Runnel)
tii pääl olli Karilatsi,
üts lats läts bussi ala,
vällä tull kui latikkala
(H. Runnel)
kolmapäev, 27. november 2019
Arvamus
Urmas Reinsalu
Eile kell 18:36
Tegelesin täna terve päeva külla tulnud välisministritega. Vajalikud kohtumised! Jõudsin alles nüüd ajalehti vaadata. Juhtkirjad löövad lokku, et kantsler vallandati korruptsioonist teatamise pärast. Noh, lükkan selle süüdistuse enese vaates täie rauaga ja täies mahus tagasi. Peaminister Jüri Ratas lahendas juhtimiskriisi rahulikult ja enesekindlalt ja ma seisan 100 % tema selja taga. Kuigi see valitsus mitmetele arvajatele ei meeldi, ei maksa konkreetses kaasuses ehitada valet narratiivi. Mart Järviku küsimus oli selgelt seotud usaldusega ja see sai lahenduse. Ei ole mõtet kellelgi teha märtrit ei Mart Järvikust ega samamoodi Illar Lemettist. Mina lugesin sellest, et kantsler on prokuratuuri pöördunud, tema reedesest avaldusest err-s. Noh, ja siis? Ennegi on ametnikud pöördunud ja ametnike vastu pöördutud. See ei olnud mingiks ametist vabastamise aluseks kopika eestki. Põhjus oli see, et koostöö ei laabunud. Huvitav, kas siis laabus või? Üks asi on koostöö ministri ja kantsleri vahel. Tegelikult on kantsler valitsuse poolt ametisse nimetatav ametnik. Neljapäeval palus peaminister, nagu kuulda, kantslerit valitsuse kui teda ametisse nimetanud organi ette seletusi andma. Ta ei tulnud. Selle asemel lugesin ma reedel err portaalist temapoolset kirja, mis puudutas protesti tema võimaliku ametist vabastamise kohta. Sellesse kirja oli põimitud info prokuratuuri poole pöördumise kohta ja seotud see eeldusliku väitega, sellega, et see oleks otsekui põhjus tema ametist vabastamise kohta. Noh, minu jaoks ei olnud. Kuid mõneti kummastav oli samast kirjast peaministrile, miks teda ametist vabastada ei tohi, lugeda kuidagi varjatud ähvardust, et on veel kuskil mingit salainfot, mis pole avalikkuse ette jõudnud. Noh, ja siis? Kui on salainfot, siis ärgem kõnelegem mõistu, vaid avalikustage see vihjamise asemel. Ühesõnaga, ega ma ei näinud (err-i kiri välja jättes) mingit erilist koostööd lisaks ministrile ka kantsleri ja valitsuse suhetes möödunud päevil. Nii see ongi. See pole küsimus, et keegi milleski süüdi oleks. Loodan, et Mart Järvik ja Illar Lemetti saavad oma eluga rahulikult edasi minna. Keegi ei tambi inimesi Eestis korruptsioonist teatamise pärast maa sisse ja see juhtum polnud teisest puust. Jagage palun seda postitust! Olen homme kell 11.00 Postimehe stuudios Kaja Kallasega väitlemas!
Eile kell 18:36
Tegelesin täna terve päeva külla tulnud välisministritega. Vajalikud kohtumised! Jõudsin alles nüüd ajalehti vaadata. Juhtkirjad löövad lokku, et kantsler vallandati korruptsioonist teatamise pärast. Noh, lükkan selle süüdistuse enese vaates täie rauaga ja täies mahus tagasi. Peaminister Jüri Ratas lahendas juhtimiskriisi rahulikult ja enesekindlalt ja ma seisan 100 % tema selja taga. Kuigi see valitsus mitmetele arvajatele ei meeldi, ei maksa konkreetses kaasuses ehitada valet narratiivi. Mart Järviku küsimus oli selgelt seotud usaldusega ja see sai lahenduse. Ei ole mõtet kellelgi teha märtrit ei Mart Järvikust ega samamoodi Illar Lemettist. Mina lugesin sellest, et kantsler on prokuratuuri pöördunud, tema reedesest avaldusest err-s. Noh, ja siis? Ennegi on ametnikud pöördunud ja ametnike vastu pöördutud. See ei olnud mingiks ametist vabastamise aluseks kopika eestki. Põhjus oli see, et koostöö ei laabunud. Huvitav, kas siis laabus või? Üks asi on koostöö ministri ja kantsleri vahel. Tegelikult on kantsler valitsuse poolt ametisse nimetatav ametnik. Neljapäeval palus peaminister, nagu kuulda, kantslerit valitsuse kui teda ametisse nimetanud organi ette seletusi andma. Ta ei tulnud. Selle asemel lugesin ma reedel err portaalist temapoolset kirja, mis puudutas protesti tema võimaliku ametist vabastamise kohta. Sellesse kirja oli põimitud info prokuratuuri poole pöördumise kohta ja seotud see eeldusliku väitega, sellega, et see oleks otsekui põhjus tema ametist vabastamise kohta. Noh, minu jaoks ei olnud. Kuid mõneti kummastav oli samast kirjast peaministrile, miks teda ametist vabastada ei tohi, lugeda kuidagi varjatud ähvardust, et on veel kuskil mingit salainfot, mis pole avalikkuse ette jõudnud. Noh, ja siis? Kui on salainfot, siis ärgem kõnelegem mõistu, vaid avalikustage see vihjamise asemel. Ühesõnaga, ega ma ei näinud (err-i kiri välja jättes) mingit erilist koostööd lisaks ministrile ka kantsleri ja valitsuse suhetes möödunud päevil. Nii see ongi. See pole küsimus, et keegi milleski süüdi oleks. Loodan, et Mart Järvik ja Illar Lemetti saavad oma eluga rahulikult edasi minna. Keegi ei tambi inimesi Eestis korruptsioonist teatamise pärast maa sisse ja see juhtum polnud teisest puust. Jagage palun seda postitust! Olen homme kell 11.00 Postimehe stuudios Kaja Kallasega väitlemas!
teisipäev, 26. november 2019
esmaspäev, 25. november 2019
pühapäev, 24. november 2019
laupäev, 23. november 2019
Uus Mersu
Mees ostis omale uue Mersu ja mõtles, et läheks kimaks väheke Tartu maanteel.
Jõudes kaherealisele teele, tõmbas ta naksti 140 rauda ja oh, häda! vilkurid kohe sabas!
Mõtles hetkeks, et ega need politseinikud uut Mersut ikka kätte saa ja vajutas gaasi põhja.
Kui 220 km/h sees oli, aga võmmid temast ikka maha ei tahtnud jääda, lõi paanika lõpuks sisse ja, mõeldes juba eelseisvale jamale, peatas siiski oma uhke masina.
Politseinik jalutas rahulikult Mersuni, vaatas juhi dokumente, kontrollis joovet ja ütles siis:
“Läks väheke kiireks siin ennist, aga kui tuled välja vabandusega, mida ma enne kuulnud pole, saad puhtalt minema.”
Mees mõtles hetke ning vastas: “Vaadake, härra, eelmisel nädalal lasi mu naine ühe politseinikuga jalga ja nüüd ma mõtlesin, et äkki tahetakse moori tagasi tuua...”
“Kena nädalavahetust!” soovis politseinik ning jalutas minema.
Jõudes kaherealisele teele, tõmbas ta naksti 140 rauda ja oh, häda! vilkurid kohe sabas!
Mõtles hetkeks, et ega need politseinikud uut Mersut ikka kätte saa ja vajutas gaasi põhja.
Kui 220 km/h sees oli, aga võmmid temast ikka maha ei tahtnud jääda, lõi paanika lõpuks sisse ja, mõeldes juba eelseisvale jamale, peatas siiski oma uhke masina.
Politseinik jalutas rahulikult Mersuni, vaatas juhi dokumente, kontrollis joovet ja ütles siis:
“Läks väheke kiireks siin ennist, aga kui tuled välja vabandusega, mida ma enne kuulnud pole, saad puhtalt minema.”
Mees mõtles hetke ning vastas: “Vaadake, härra, eelmisel nädalal lasi mu naine ühe politseinikuga jalga ja nüüd ma mõtlesin, et äkki tahetakse moori tagasi tuua...”
“Kena nädalavahetust!” soovis politseinik ning jalutas minema.
reede, 22. november 2019
Serga surnuaed
31.12.1929 Võru Teataja lisaleht Elu: Tsaariaegse saadiku kalm
Vastseliinas. Säilinud veel paest hauakivi. Hilisemal ajal saadeti
talupoegade poolt saatkondi Vene tsaaride juurde. Need koosnesid ärksamaist
ning laiema silmaringiga meestest. Üks niisugustest meestest oli ka see,
kelle kalm asub Vastseliina „Serga” surnuaial ning selle hauakivisse on
raiutud järgmine tekst: „Lootusega et meije Taivan üts tõist nätta same, on
maggama länu Peter Sarnett. Sünd. sel 12-nd Aug. 1772, kolu sel 10-nd Juli
1840. Jesus ütlep: minna olle üllestõusmine ja ello, kes minno sisse usup
se peäp ellämä, ehk temmä küll kolep. Jani r. 11 p. 25. v. Teatakse
rääkida, et ta olevat kohalikkude talupoegade saadikuna läinud Vene tsaar
Aleksander II juure. Kadedad mõisnikud aga lasknud Sarnetti päälinnas ära
mürgitada. Tänulikud vastseliinlased püüdsid tema mälestust seeläbi
jäädvustada, et asetasid ta hauale suure kivi, raiutud välja paest, mille
mõõdud on imestustäratavad. Kivisse on kirjatähtedega graveeritud eeltoodud
tekst ning mõned ornamendid. Tahvel oli asetatud põllukivist tehtud
alusele. Möödunud suvel on kuri käsi tõstnud haualt ilusa mälestusmärgi ja
kaevanud lahti haua. Vististe on see mõne isehakanud arkeoloogi töö. Kas
hauast midagi ta leidis, pole teada. Serga matus või surnuaed, kuhu Sarnett
maetud, asub Vastseliina kirikust umbes veerand km. kaugusel idas. Matmine
sinna on lõpetatud juba aastakümnete eest. Tunda on veel surnuaia vall ning
värav. Mälestusesemina on säilinud pääle eeltoodu veel üks väga lihtne
põllukivist rist.
Arhiivi andmetel oli Peter Sarniti surmapõhjus meetrikas: Schlagartige
Lähmung" ehk äkiline (kohene) halvatus.
Vastseliinas. Säilinud veel paest hauakivi. Hilisemal ajal saadeti
talupoegade poolt saatkondi Vene tsaaride juurde. Need koosnesid ärksamaist
ning laiema silmaringiga meestest. Üks niisugustest meestest oli ka see,
kelle kalm asub Vastseliina „Serga” surnuaial ning selle hauakivisse on
raiutud järgmine tekst: „Lootusega et meije Taivan üts tõist nätta same, on
maggama länu Peter Sarnett. Sünd. sel 12-nd Aug. 1772, kolu sel 10-nd Juli
1840. Jesus ütlep: minna olle üllestõusmine ja ello, kes minno sisse usup
se peäp ellämä, ehk temmä küll kolep. Jani r. 11 p. 25. v. Teatakse
rääkida, et ta olevat kohalikkude talupoegade saadikuna läinud Vene tsaar
Aleksander II juure. Kadedad mõisnikud aga lasknud Sarnetti päälinnas ära
mürgitada. Tänulikud vastseliinlased püüdsid tema mälestust seeläbi
jäädvustada, et asetasid ta hauale suure kivi, raiutud välja paest, mille
mõõdud on imestustäratavad. Kivisse on kirjatähtedega graveeritud eeltoodud
tekst ning mõned ornamendid. Tahvel oli asetatud põllukivist tehtud
alusele. Möödunud suvel on kuri käsi tõstnud haualt ilusa mälestusmärgi ja
kaevanud lahti haua. Vististe on see mõne isehakanud arkeoloogi töö. Kas
hauast midagi ta leidis, pole teada. Serga matus või surnuaed, kuhu Sarnett
maetud, asub Vastseliina kirikust umbes veerand km. kaugusel idas. Matmine
sinna on lõpetatud juba aastakümnete eest. Tunda on veel surnuaia vall ning
värav. Mälestusesemina on säilinud pääle eeltoodu veel üks väga lihtne
põllukivist rist.
Arhiivi andmetel oli Peter Sarniti surmapõhjus meetrikas: Schlagartige
Lähmung" ehk äkiline (kohene) halvatus.
Tule süütamise topsid
Eile leidsin, et mul on mitu Veneetsia küünalt (värvilises klaastopsis küünal) lõpuni põlenud, aga värvilise purgi sees on järgi jäänud palju küünlarasva. Panin soojendatud klaastopsid pliidirauale sulama. Olin enne just kirikust ka kokku kogunud küünlajäägid ja panin selle kilukarbis pliidiraua peale sulama. Kokku sai mitu kilukarbitäit küünlarasva. Võtsin siis kokkukogutud munakarbid ja tõmbasin ribadeks ja munatopsid üksikuteks topsideks ning kastsin vedela küünlarasva sisse. Kokku kõvasti üle kahesaja topsi ja riba sain teha. Sellistest küünlarasva sisse kastetud ribadest ja topsikutest saab väga hea ahju või pliidi tule alustuse.
Kui tundub, et ühe topsiga ei saa tuld põlema võib kaks topsi ka panna alustuseks.
Kui tundub, et ühe topsiga ei saa tuld põlema võib kaks topsi ka panna alustuseks.
 |
| Kolm topsi on küünlarasva kastmata |
 |
| Siin on üks alusetäis süütamise abivahendit |
Georgia tähestik
Georgia tähestik on õige vana, aga peab tunnistama, et väga ilus. Georgia tähestikus puuduvad suurtähed. Tänapäeval isegi on püütud teha suurtähed, aga need pole siiski tegelikult juurdnud.
Siin esimeses tabelis kõige esimesed.
Siin esimeses tabelis kõige esimesed.
Tellimine:
Postitused (Atom)