XXI sajandi Eesti unenäosarnane elu.

2008. a Eestisse saabus magistrikraadiga sloveen Klement Slabina, spetsialiteet soouuringud ja feministlik teooria. Kuna Tallinna Ülikool soovis kaasajaga kaasas käia, siis võeti Slabina kahel käel vastu. Ta leidis tööd õpetajana, alustas 2010 ise doktoriõpinguid (mis jäid küll lõpetamata), aastast 2012 oli täiskohaga Haridusinnovatsioonikeskuse projektijuht, teemaks õpetajaharidus, kaasaegse õpikeskkonna väljatöötamine ja juurutamine. Samas leidis ta veel aega juhendada Agnes Einmani bakatööd pealkirjaga „Sooidentiteedi olemus ja kultuur“. Selle töö põhitulemus on sõnastatud nii: „Mu eesmärk käesoleva tööga on olnud näidata, et kui sooidentiteet ja seksuaalsus on sotsiaalselt konstrueeritud ning nende moodustumisel puuduvad loomulikud põhjused, siis kõik põhjuslikud seosed bioloogilise soo, sotsiaalse soo ja iha vahel on kunstlikud. Kõik traditsioonilised arusaamad soost on reguleeritud heteroseksuaalsuse all, mis ise toodab mees- ja naissugu, postuleerides neid kui loomulikke. Sugu on aga omandatud ainult läbi korduvate ‘soo näitemängude’, ning need näitemängud, žestid, liigendatud ja kehastatud ihad loovad illusiooni sisemisest ning organiseeritud sootuumast.” Töös on toetutud autoriteetidele nagu Althusser, Bourdieu, Foucault, Judith Butler, kelle sekka on eksinud ka Claude Lévi-Strauss. Viimast mainitakse seoses „naiivsete“ katsetega välistada intsesti ja keelustada „loomulikumat ja piiramatut seksuaalsust“. Järgnevalt, ilmselt pärast Tallinna Ülikooli lõpetamist, näeme magistrikraadiga Agnes Einmani Sotsiaalministeeriumi sotsiaalvaldkonna võrdsuspoliitikate osakonnas soolise võrdõiguslikkuse poliitika juhina, hiljem nõunikuna. Milles seisnes tema magistritöö, selle kohta mul andmeid pole. 
Kogu eelnev oli vaid sissejuhatuseks lõppeva poliitika-aasta ülevaatele , nii et ei Slabina ega Einmani isikutel pole erilist tähtsust. Seos järgnevaga on vaid see, et Agnes Einman oli jaanuaris USA eeskujul korraldatud naiste marsi („Naiste marsi“) üks organisaatoreist. Agnes Einmani kuulumine organisaatorite hulka, aga ka võrdõigusvoliniku Liisa Pakosta kaasalöömine andis sellele ettevõtmisele ametliku maigu. Korraldajad kuulutasid marsi eesmärgiks saavutada meeste ja naiste võrdne esindatus poliitikas, kuid muidugi ka meeste ja naiste palgatasemete võrdsustumine. Nagu korduvad uuringud on kinnitanud, on naiste keskmine palk meeste omast ligi veerandi võrra madalam. Naiste marss oli mõeldud sellele järjekordselt tähelepanu juhtima. Kuivõrd nii sugu kui sellega seotud ebavõrdsus on nii organisaatorite kui marsis osalejate arvates sotsiaalselt konstrueeritud, siis olid nende arvates ühiskonna informeerimine ja mõjutamine selle ebavõrdsuse kõrvaldamiseks sobivad vahendid.
Marss toimus, osalejaid oli hinnanguliselt paarisaja ringis, ehkki marsis lõid kaasa ka kõik poliitilised erakonnad (valimised olid lähenemas) peale Isamaa ja EKRE. Kui marsi ettevalmistus põhjustas pressis elevust, siis selle järelkajad ajakirjanduses jäid napiks. Samas ilmus marsi-järgses PM numbris kirjutis, mille sisu ja tonaalsus oli eelnenud postitustest tunduvalt erinev. Selle autor, Kadri Kuulpak kirjutas, et vastupidi marsi korraldajate väidetele ei ole soorollid sotsiaalselt konstrueeritud, vaid suures osas kaasasündinud, ning see määrab nende ameti ja töökoha eelistuste erinevuse. Seejuures viitas Kuulpak värskelt ajakirjas Science ilmunud ning 76 riiki ja 80000 inimest hõlmanud teadusuuringule (vaata dx.doi.org/10.1126/science.aas9899). „Mida kõrgem on riigi majandusareng ja suurem sugude võrdsus, seda enam avalduvad inimese eelistustes sooerinevused,“ ütleb artikli järeldus. „Selleks, et soo-spetsiifilised eelistused saaksid kujuneda ja väljenduda, peaksid materiaalsed ja sotsiaalsed ressursid olema kõigile võrdselt kättesaadavad.“ Artikli andmetel kuulub Eesti koos Rootsi, Hollandi, Šveitsi, Kanada ja veel mõne riigiga nende hulka, kus eelistuste soolised erinevused on kõige tugevamini väljendunud. See tähendab, et meil siin, rohkem kui kusagil maailmas, naised tegelevadki juba sellega, millega nad tegeleda tahavad. Katse neid kohustuslikus korras, kvootide abil või mõnel muul teel, panna tegema asju, mida nad teha ei tahaks, ei ole nende suhtes heatahtlik ega viisakas, mida ütles ka Kuulpak. Mida siis õigupoolest tahetakse? Kas naiste ja meeste vormilist võrdsust või nende rahulolu? 
Võrdse tasustamisega on aga lugu teine. Ei ole mingit arukat põhjust, miks naiste sissetulekud peaksid meeste omadest oluliselt väiksemad olema, sest kindlasti töötavad mõlemad sama pingeliselt. Eelkirjeldatud artikli põhjal tuleb järeldada, et üheks põhjuseks võib olla see, et naiste poolt eelistatud tööd on meeste omadest lihtsalt odavamad. Seda aga, et naiste töötasu samal ametikohal on väiksem kui meestel (mida samuti esineb) on seletatud sellega, et naised ise on tagasihoidlikud ning küsivad väiksemat palka kui mehed. Tõepoolest, uurimused on näidanud, et naiste ja meeste palgaootused on täpselt sama suured kui nende poolt saadav tasu. Võimalikuks põhjuseks on, et naised arvestavad sellega, et laste eest hoolitsemine ei luba neil oma töökohustusi alati täie pingega täita. Teiselt poolt arvestavad sellega ka tööandjad. Sealt need palgaerinevused. Kuid üldisemalt tähendab see seda, et naiste töö, mida nad täiendavalt teevad oma laste eest hoolitsemisel, jääb tasustamata, sellest hoolimata, et see on tegelikult samuti ühiskondlikult vajalik töö. Inimkond pole veel suutnud kohaneda eluga (saabuva) globaalse negatiivse iibe tingimustes ning pole taibanud, et laste kasvatamist väärtustamata ja tasustamata ei ole ühiskonnad pikemas ajavaates kestlikud. 
Selle postituse mõte ei ole aga nendele küsimustele lahenduse leidmine, vaid tähelepanu juhtimine olukorrale, kus me viibime: kõrgkoolides vohavad absurdsed ideoloogiad, ametiasutustes tegutsetakse nende, mitte teadustulemustele põhjal, lahendatakse väljamõeldud probleeme ja kõike seda lükkab ja kiidab takka neljanda jõuna tegutsev ajakirjandus. Meil on kombeks naerda lameda Maa teooria üle. Samas, nagu kirjutab Margus Laidre esseekogumikus «Aja lugu ja inimese aeg», oli 13. sajandil väga vähe inimesi, kes oleksid seda tõeks pidanud, võimalik et mitte rohkem kui praegu. Võib aga kindel olla, et sugude sotsiaalsesse konstrueeritusse, mis on lameda Maa usust palju jaburam, ei uskunud sellal keegi. Meie ülikoolid aga avavad lahkelt uksed inimestele, kes seda „teooriat“ kuulutada tahavad, sest „meil on XXI sajand“ vms. See, et see arusaam on ebateaduslik, ei selgunud hoopiski mitte alles eelmainitud Science’i artiklist. Samal ajal, kui Slabina alustas oma valgustustööd Tallinna Ülikoolis, ilmus näiteks samasisuline ja samade järeldustega uurimus 53 riigi ja 200 000 isiku andmete põhjal ajakirjas Archives of Sexual Behavior (autor R.A.Lippa). 
Miks teadlased häält ei tõsta? Sest nende hääl on tühine võrreldes „avaliku arvamuse“ ning ajakirjanduse omaga, kes on alati eksimatult osanud vale(liku) poole valida, ning häälekas olemine võib teadlastele, nende senistest teenetest ja tuntusest hoolimata, kurvasti lõppeda. Arvukalt selliseid näiteid võib leida raamatust „Intelligentsuse psühholoogia“ (autorid Rene Mõttus, Jüri Allik, Anu Realo). Eriti kurioosne meie juhtumis on nn soovoliniku (soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik) roll selles ürituses. Ametnikuna, kelle otsene kohus on kõrvaldada ühiskonnas esinev sooline ebavõrdsus, ei näi ta tundvat vähimatki huvi selle ebavõrdsuse põhjuste vastu, ignoreerides kas huvipuudusest või ideoloogiliste eelistuste tõttu seda, mida selles asjas pakub kaasaja teadus, ning libisedes vaid väliste ilmingute ja pseudoseletuste pealispinnal. Antud juhul jäi tema „panuseks“ naiste ebavõrdsuse lahendamisse marsi korraldajatele saadetud toetusavaldused pluss õpetus marsil osalejate vormiriietuse hulka kuuluvate „kelmikate“ ( = nilbe kontekstiga) mütsikeste valmistamiseks. 
Ainsaks mõistuse hääleks selles ürituses jäi ülalmainitud Kadri Kuulpak(i/u?) artikkel. Teades ajakirjanduse visadust mingi asja käsitlemisel, kui neil (omast arust) on õnnestunud mingit valupunkti tabada (tuletaks meelde kasvõi lõputut teatud poliitikute teatud käemärgi tähenduse küsimust), oleks ootuspärane olnud, et sellele postitusele oleks järgnenud laiaulatuslik ja sügavuti minev teemaarendus: usutlused erinevate Eesti vastava ala teadlastega nii Tartu kui Tallinna ülikoolist, nende valguses sama marsi organisaatorite ja võrdõigusvolinikuga jne jne – kõik, mida oleks vaja antud küsimuses selguse saamiseks. Kuid mitte midagi sellist ei juhtunud. Järgnes vaikus, naiste võrdsete võimaluste väidetav (ja tegelik) puudumine ei huvitanud enam kedagi. Ainsa ajakirjanikuna probleemi tuumani jõudnud ajakirjanik sel teemal enam sõna ei võtnud või ei saanud. Tema järgnevad kirjutised puudutasid ehkki samuti olulisi, kuid poliitiliselt mittelaetud teemasid (pereprobleemid, vanurite hooldus). Jäi mulje, et ta viidi eesliinilt tagalarühma. Läbimurre jäi toimumata, jälle võimutses ajakirjanduses pigem mure selle üle, ega lasteaedades lapsi poisteks ja tüdrukuteks ei kasvatata. Ehkki palju kirjutatakse ajakirjanduses naistevastasest vägivallast, ei näi keegi mõtlevat sellele, et võttes võimaluse kasvatada poistes mehelikkust ja rüütellikkust, luuakse selleks just soodsat pinnast. Sajandite jooksul kultiveeritud meeste rüütli või džentelmeni imago on olnud see, mis on naisi kaitsnud. Mis mõtet aga on üldse rääkida naistevastasest vägivallast, kui naissoo olemasolust rääkiminegi on taunitud?
Selline on siis olukord meie XXI sajandi Eestis. Võimutsevad arusaamad, mis mitte ainult ei ole karjuvas vastuolus kaasaja teadusega, vaid mis oleksid naeruväärsed ka 13. sajandi elanike silmis. Nende arusaamadega relvastatud HTM (haridus- ja teadusministeerium) ja SM (sotsiaalministeerium) ametnikud juhivad poliitikuist, ajakirjanikest ning lihtsameelseist koosneva võitlussalga marsse, mille tulemusel loodetakse lahendada erinevaid naiste tegelikke ja kujuteldavaid probleeme. Sellist vaimupimeduse ajajärku on ajaloostki raske leida, eriti pentsikuks teeb selle see, et see kõik toimub laialdase hariduse ja kõrge tehnilise arengu ajal. Kuidas see võimalik on, see on ühiskonnateaduse vist kõike pakilisem küsimus.