kuidas Nemtsovi mõrv muudab Venemaad
"Ärge uskuge neid, kes nimetavad Boris Nemtsovi marginaalseks poliitikuks. Kahtlemata, viimastel aastatel oli ta Venemaal süsteemiväline poliitik, ent kaugeltki mitte marginaalne. Juba ametkohad, mida Nemtsov riigi juhtkonnas oli täitnud - tema isiklik lähedus Boris Jeltsinile, tema lühiajaline, ent reaalselt kestnud, "troonipärija" staatus -, lubavad kõnelda sellest, et taolise inimese mõrv pole sümboolne ainult tema toetajaile, vaid ka ühiskonna mõtlevale osale laiemalt.
Nemtsov polnud pelgalt mees opositisooniridadest. Ta oli sellest samast kategooriast, kuhu kuulusid ühelt poolt Mihhail Kasjanov ja Vladimir Rõzhkov, kellest samuti said süsteemivälised opositsionäärid, ja teisalt varju jäävad Aleksandr Kudrin ja Anatoli Tshubais, või isegi selllised presidendiadministratsioonis tööd jätkavad ametnikud nagu Vladislav Surkov. Jah, need inimesed võisid olla leppimatud vaenalsed, ent siiski kuulusid nad ühte ja samasse poliitilisse klassi - olgugi barrikaadide eri poolele lahknenuna. See, et ühte selle klassi esindajat võidi rahumeeli ja külmavereliselt maha lasta peaaegu mõne meetri kaugusel Kremlist - pole lihtsalt väljakutse igaühele nende seast. See on väljakutse kujunenud asjade seisule, kus repressiivaparaadi rolli täitis riik aga mitte killeri püstol.
Muidugi, poliitilised tellimusmõrvad leidsid Venemaal aset ka varem, ent kõik need jäävad peamiselt putinliku ajastu algusesse - eelmiseks tõsiseltvõetavaks opositsiooniliidriks, kes hukkus mitte lõpuni väljaselgitatud asjaoludel, oli Sergei Jushenkov 2003. aastal. 2006. aastal tapeti Anna Politkovskaja, ent see oli arveteõiendamine ajakirjanikuga, Venemaale tavaline asi; ajakirjanikud pole sel maal kunagi poliitilisse klassi puutumust omanud. Nii avab Nemtsovi mõrv uue poliitilise ajastu - samuti nagu avas selle aasta tagune Krimmi anastamine. Poolsaare annektsioon demonstreeris, et rahvusvahelise õiguse normid pole kirjutatud Venemaa juhtkonna jaoks.
Nemstovi mõrv näitab, et Venemaal ei saa ükski, kes osutub olema võimu suhtes - ühes tema kahaneva nimekirjaga lubatavast - teispool barrikaadi, tunda end enam väljaspool ohtu.
Sel ööl ei saa ennustada Boris Nemtsovi mõrva tagajärgi. Küsimus pole isegi selles, kas see surm viib opositsiooni konsolideerumiseni - seni on tervelt mõtlev venemaalaste osa liiga väiksearvuline, et tema konsolideerumine võiks aidata riigil kuristikust välja ronida.
Küsimus on selles, kes ja kuidas võimul olles kasutab sellest mõrvast lähtuvat ühiskondlikku ja rahvusvahelist vastukaja konkurentidega arveteõiendamiseks. Võimuvõitlus Putini trooni ümber ei katke hetkekski - ja on täiesti võimalik, et just see võitlus tappiski Boris Nemtsovi.
laupäev, 28. veebruar 2015
reede, 27. veebruar 2015
Ukraina põgeniku jutuajamine
Ukraina põgeniku jutuajamine oma vennaga, kes on DNR-is
- Kuulen
- Halloo, Andrei, tere
- Tere
- Kuidas sul vennake läheb, elus oled?
- Ah, mis siin ikka minuga juhtub, ei jõua need (bandeerovlased) mu surma ära oodata
- Ok. Kuidas seal Donetskis tööga on hetkel?
- Keeruline...
- Keeruline, jah...?
- Väga keeruline
- Selge, selge
- Vot siis sellised lood....
- Aga kuidas seal (venemaal) tööga?
- Mnjah, vennas, selline jama, ma sulle räägin. Siin (venemaal) on täielik pi-pi-pi. Kui tulen koju siis räägin. Me sattusime siin sellisesse pi-pi-pi (hemaroidi) olukorda. Ma sulle räägin... kõik need aktsioonid / meetmed, et me oleme põgenikud... pistku see kõik endale ...
- Kas tõesti?
- Ma ju räägin.... Masha, oota, ma räägin Ukrainaga... Ma, vennas, räägin sulle täiesti tõsiselt, selline pi-pi-pi... Ma sulle räägin, et see mida näidatakse (vene) uudistes, et me (põgenikud) saavad 800 rubla kuus... , et meile (põgenikele) anti siin eluase.... lühidalt.... täielik pi-pi-pi
- Mh....
- See kõik on vale. Keegi midagi ei anna.
- Mh? Kas te olete kaugel?
- Hetkel oleme Moskvas.
- Päris Moskvas? Pi-pi-pi ... aga mida te siis tahtsite? Te olete ju Moskvas... pi-pi-pi (te juba teate!).
- Kuuled... No mis sa nüüd... pi-pi-pi... kuuled.... Me olime pool aastat Uuralites, Siberis.... pi-pi-pi....
- Aaaa
- Me just tulime Moskvasse kaks nädalat tagasi.
- Aga mis seal Uuralites halba oli?
- Ma sulle räägin, tööd ei ole... ei ole. Ellu jääda ei ole reaalne. No, vaata, seal on palgad 5600 rubla.... grivnades on see pi-pi-pi 1600.
- Uuralites (sellised palgad)?
- Ja
- Pi-pi-pi....
- Ma sulle ju räägin, vennas, selline jama...
- Imelike asju räägid mulle...
- Vennas, ma sulle ju räägin. Me olime Orenburgis, sealt läksime Jekaterinburgi... pi-pi-pi.... mis kohtades me veel olime... Samaaras... Ma sulle räägin... jama lugu on seal. Kuuled, vennas, ma sulle räägin, Moskvas ei ole ka midagi teha, sest ka siin ei ole tööd.
- No mis sa räägid?
- No ja kui isegi on tööd (Moskvas) siis palk on selline.... (veel väiksem kui pi-pi-pi). Ja siis veel... Tanja, ole vait.... Kuuled vennas? Veel selline küsimus sulle. Need koerad (vene ametnikud) võtsid meilt passid ära. Said aru?
- Jah.
- Ja nüüd on meil ainult põgeniku tunnistus.
- Nuh.
- Kui me nüüd anname need (põgeniku paberid) ära / tagasi siis saame passid tagasi. Ku me neid (põgeniku pabereid) ära ei anna siis istume elu lõpuni venemaal...
- Kuulen
- Halloo, Andrei, tere
- Tere
- Kuidas sul vennake läheb, elus oled?
- Ah, mis siin ikka minuga juhtub, ei jõua need (bandeerovlased) mu surma ära oodata
- Ok. Kuidas seal Donetskis tööga on hetkel?
- Keeruline...
- Keeruline, jah...?
- Väga keeruline
- Selge, selge
- Vot siis sellised lood....
- Aga kuidas seal (venemaal) tööga?
- Mnjah, vennas, selline jama, ma sulle räägin. Siin (venemaal) on täielik pi-pi-pi. Kui tulen koju siis räägin. Me sattusime siin sellisesse pi-pi-pi (hemaroidi) olukorda. Ma sulle räägin... kõik need aktsioonid / meetmed, et me oleme põgenikud... pistku see kõik endale ...
- Kas tõesti?
- Ma ju räägin.... Masha, oota, ma räägin Ukrainaga... Ma, vennas, räägin sulle täiesti tõsiselt, selline pi-pi-pi... Ma sulle räägin, et see mida näidatakse (vene) uudistes, et me (põgenikud) saavad 800 rubla kuus... , et meile (põgenikele) anti siin eluase.... lühidalt.... täielik pi-pi-pi
- Mh....
- See kõik on vale. Keegi midagi ei anna.
- Mh? Kas te olete kaugel?
- Hetkel oleme Moskvas.
- Päris Moskvas? Pi-pi-pi ... aga mida te siis tahtsite? Te olete ju Moskvas... pi-pi-pi (te juba teate!).
- Kuuled... No mis sa nüüd... pi-pi-pi... kuuled.... Me olime pool aastat Uuralites, Siberis.... pi-pi-pi....
- Aaaa
- Me just tulime Moskvasse kaks nädalat tagasi.
- Aga mis seal Uuralites halba oli?
- Ma sulle räägin, tööd ei ole... ei ole. Ellu jääda ei ole reaalne. No, vaata, seal on palgad 5600 rubla.... grivnades on see pi-pi-pi 1600.
- Uuralites (sellised palgad)?
- Ja
- Pi-pi-pi....
- Ma sulle ju räägin, vennas, selline jama...
- Imelike asju räägid mulle...
- Vennas, ma sulle ju räägin. Me olime Orenburgis, sealt läksime Jekaterinburgi... pi-pi-pi.... mis kohtades me veel olime... Samaaras... Ma sulle räägin... jama lugu on seal. Kuuled, vennas, ma sulle räägin, Moskvas ei ole ka midagi teha, sest ka siin ei ole tööd.
- No mis sa räägid?
- No ja kui isegi on tööd (Moskvas) siis palk on selline.... (veel väiksem kui pi-pi-pi). Ja siis veel... Tanja, ole vait.... Kuuled vennas? Veel selline küsimus sulle. Need koerad (vene ametnikud) võtsid meilt passid ära. Said aru?
- Jah.
- Ja nüüd on meil ainult põgeniku tunnistus.
- Nuh.
- Kui me nüüd anname need (põgeniku paberid) ära / tagasi siis saame passid tagasi. Ku me neid (põgeniku pabereid) ära ei anna siis istume elu lõpuni venemaal...
neljapäev, 26. veebruar 2015
ISIS-e pühasõdalased Mosulis
ISIS-e pühasõdalased hävitasid Mosulis 3000 aastat vanu skulptuure ja raamatukogus palju haruldasi käsikirju ja raamatuid. Sõnas, pildis ja videos. Kui sellised mehed peaks meile tulema, siis jääb heal juhul Eestisse üks muuseum- koraani muuseum: http://www.dailymail.co.uk/news/article-2970270/Islamic-State-fighters-destroy-antiquities-Iraq-video.html
kolmapäev, 25. veebruar 2015
.jpg)
teisipäev, 24. veebruar 2015
Soome ajakirjanikud
Soome ajakirjanikud Vene- Ukraina piiri lähedal, videoklipp ka sõjatehnikast http://yle.fi/uutiset/ylen_kuvausryhma_kohtasi_venajan_sotilassaattueen_lahella_ukrainan_rajaa__katso_video/7824644
esmaspäev, 23. veebruar 2015
Mängufilm Mandariinid
Kellel nägemata, saab praegu kuu aja jooksul vaadata http://etv.err.ee/k/mangufilmid/saated/3be380a6-53e0-43be-b0b9-1997a17f8661
Väike intervjuu rindemehega...
Rahvuskaardi võitleja Vitali Lazebnik: "Me oleksime Debaltsevet veel hoidnud"
http://cripo.com.ua/?sect_id=5&aid=189032
Debaltsevesse sõitsite kolm nädalat tagasi, kui oli juba reaalne ähvardus, et see platsdarm võib sattuda katlasse, kas te selle peale mõtlesite?
Kõik teadsid, kuhu me sõidame ja mis koht see on – ka eelmise rotatsiooni ajal asusime sealsamas, Debaltseve ümbruses blokkpostidel. Kuid sellist hirmu, et „Oi, katel, katel – me kõik sureme!“, seda ei olnud. Kõik teadsid, et sissepiiramise võimalus on: sisenesime Debaltsevesse veel Rostov-Harkivi maanteelt, kuid juba kümne päeva pärast see tõkestati, kaks kiirabi, millega poisid med.roodust meie haavatuid välja vedasid, sai seal pihta.
Sellest hetkest alates me juba teadsime, et kõik, maantee on suletud ja jäid järgi vaid kõrvalteed. Needsamad, mille kaudu me Debaltsevest ka lahkusime. Meie juurde tulid meedikud üheks päevaks haavatuid ära viima ning jäid kaheks nädalaks – ära sõita ei olnud võimalik. Hea, et meil vähemalt lahingukomplektiga probleeme polnud: kohe tõime endaga piisavalt kaasa, olid tagavarad blokkpostil ja meie naabritele toimetati pidevalt piisavas koguses.
Kus teie Debaltseves täpsemalt olite?
Meie roodu tugipunkt oli Debaltseve läänetipus, Rostovi-Harkivi ja Donetski-Luhanski teede ristmikul – kontrollisime masinaid jne. Sõitsime sinna 1.veebruaril ja igapäevaselt tulistati meid vähemalt kolm korda päevas: miinipildujad, Gradid ja liikursuurtükid. Hiljem, päev enne taandumist, murdis läbi suur grupp separatiste ja lahingut peeti juba Debaltseve idaosas. Nad jõudsid ka meieni välja – blokkposti tuli juba kaitsta laskerelvade abil. Õhtu poole kihutasime nad eemale ja meie pihta alustasid tulistamist suurtükid. Ka senimaani oli olnud tulelööke, kuid seekord oli see selline, et nii ristmik ise kui ka blokkpost olid praktiliselt hävitatud. Ning enne 18.veebruari keskööd saime korralduse: „15 minutit kogunemiseks ja lahkume!“.
Kas Minski kokkulepete algusest oli aru saada?
15.veebruari keskööl jäi järsku vaikseks. Üheks tunniks. Ja täpselt kell 1 öösel, ma olin just postil, alustas suurtükivägi. Niisiis, vaherahu oli täpselt üks tund – seda meie nägime, kuulsime ja tundsime. Mida meil teha oli? Andsime vastu. Kui tehti kindlaks tulepunktid, surus meie suurtükivägi need küllaltki professionaalselt maha. Kuid palju ebameeldivusi tuli „ringirändavatelt“ miinipildujatelt: kaks-kolm korda tulistasid meie positsioonide pihta ja siis liikusid teise kohta. Ajasime neid kaua taga ja kahjuks edutult. Aga kauglaskesuurtükivägi oli ülekaalus – tuleb kogupauk alles meie pihta, kohe annavad meie suurtükid vastu.
Kui suurtükivägi nii edukalt tegutses, mis siis juhtus, et teid suruti Debaltsevest välja, mille arvelt?
Üksnes kõikide jõudude kontsentratsiooni arvelt: meie andmetel Horlovkasse separatiste peaaegu ei jäänudki – kõik need paisati meie vastu. Ja kuni selleni välja, et Vuhlehirskist tulistasid tankid otsesihtimisega meie blokkpostide pihta. Ja meid lihtlabaselt löödi välja. Kuni selleni, et lahkuda oli vaja kasvõi sellepärast, et seal polnud enam midagi, mida valvata.
Rahvuskaart täitis seal miilitsa funktsioone, kuid praktiliselt kõik rahulikud elanikud sõitsid sealt minema, teedel polnud mingisugust liiklust ja meil polnud seal teha midagi. Armee võitles, aga lahingud käisid juba linnas sees, üksikud blokkpostid pidasid vastu isegi täielikult sissepiiratuina ja ei tahtnud lahkuda. Kuid kästi taanduda. Pole meie asi käskude üle arutleda, kuid minu arvates me võinuks veel vastu pidada. Näiteks olid meil nii toidu- kui ka lahingkomplekti tagavarad, puurkaevud – teoreetiliselt oleksime veel nädala vastu pidanud kuni maantee deblokeerimiseni.
Aga vene meedia räägib paanikast ja et Ukraina sõdurid andsid end sadade kaupa vangi...
Kui me lahkusime, siis rääkisime poistega naaberblokkpostilt. Neil jäid blokkpostile sõdurid, kes ei tahtnud taganeda. Nad ütlesid: „Tuleb mis tuleb, kuid meie jääme siia ja võitleme kuni lõpuni“. Vaat selline oli meeleolu. Ka meie ei tahtnud eriti ära minna ja ei saanudki aru, miks see on vajalik, kuid käsu üle ei vaielda. Taoliseid „suremismeeleolusid“ ei olnud ka meie naabritel 128.meh.brigaadist.
Ja millised on praegu tunded, kas „kiiremini rindele kätte maksma“ või „aitab küll, koju tahan“?
Justnimelt praegu tahaks koju, me oleme rindel juba kaks kuud, kätte jõuab rotatsiooni aeg ja lihtsalt tahaks näha naist, vanemaid, ennast korda teha – tervist parandada, kosuda, puhtaks pesta ja välja magada. Mis tuleb edasi, vaatame, kuid seni kui riigis midagi sellist toimub, asja pooleli jätta ei tahaks.
Jäi teie lahkumise hetkel Debaltsevesse rahulikke elanikke?
Meie blokkposti kõrval asus elurajoon ja seal oli umbes kümnes majas veel inimesi, kes ei tahtnud ära sõita. Räägivad: „Me elame siin, meil pole kuhugi minna ja sureme koos elamisega“. Enamjaolt olid need pensionärid ja vaesed - kellel pole sugulasi, midagi muud peale selle igeriku majakese, milles nad elavad. Neil on ka suhtumine selline: „Meil on ükskõik, mis meist saab – meie ei sõida kuhugi“.
Miks nii visalt Debaltsevet hoidsite?
Eeskätt sellepärast, et see on suur raudteesõlm, aga teiseks – see on sirgel Donetsk-Luhansk, piisavalt soodne tehnika liikumise jaoks. Arvan, et just sel põhjusel meie omad hoidsid seda liiklussõlme nii kaua enda käes. Iseasi, et praegu on raudteesõlm praktiliselt täielikult hävitatud, aga autotee enam nii tähtsat rolli ei mängi.
Kuid räägitakse, et Debaltseve platsdarmi kaotus kutsus Ukraina sõdurites esile „kaotusmeeleolusid“ ja nimelt see oli peamine separatistide jaoks...
Nii on. Teoreetiliselt oleks Debaltseve pidanud ise saama meie pealetungi platsdarmiks. Ja mõni kuu tagasi, kui oli veel vaherahu, olid olemas kõik šansid tugevdada ja luua siin see platsdarm pealetungi jaoks. Kuid midagi kusagil ei õnnestunud, tuli taganeda. On ebameeldiv: tundub, et kuigi võitleme hästi ja poisid on tasemel, samas anname pidevalt positsioone ära. Mitte seda, et meid oleks hävitatud, kuid kuidagi plaanipäraselt taganeme. Lahingumeeleolu see juurde ei anna.
Kes Debaltseves teie vastu sõdisid?
Luure rääkis, et nägid Debaltseves inimesi mustas sõjaväevormis. On kahtlus, et need olid vene merejalaväelased – küllaltki professionaalselt töötasid, surusid meie omad Debaltsevest ida poolt minema. Kuid mitte kedagi neist me ei tabanud, ei tuvastanud – sõjaväepiletit küsida polnud kelleltki. Aga eesliinile kahurilihaks aetakse just kohalikke elanikke. Kui üritatakse võtta massiga, aga mitte kvaliteediga, siis põhilöögijõuna kasutatakse nõrgalt relvastatud kohalikke.
Meile andis end vangi Donetski elanik, kes peeti kinni selle eest, et ta lärmas ja kuulas valjusti muusikat - ning tehti ettepanek: pogrisse või sõdima. Anti talle automaat, kaks salve ja saadeti Vuhlehirskisse. Seal andiski ta end meie poistele vangi sõnadega: „Ma ei taha sõdida – siin on teile automaat“. Meie, muuseas, võtsime ta endaga Debaltsevest kaasa– sõitis koos meiega ilma igasuguste käeraudadeta, tahab taastada Ukraina passi ja jääda Ukrainasse. DNR-is, räägib, mulle ei meeldinud.
Millised on tunded, teades, et tulistate oma kaasmaalasi?
Aga siin pole valikut: kes esimesena tulistas, see ka ellu jäi. Arusaadav, et need on meie kaaskodanikud, ainult et nad on omadega segi, ei orienteeru selles, mis toimub, komposteeritud ajudega. Meil oli seal näha kohalikku televisiooni, vaatasime seda ja olime naerust kõveras. Vaatad näiteks, kuidas nad järjekordselt lobisevad sellest, et kuidas sangarlik LNR-i või DNR-i armee vallutas Vuhlehirski, aga peale meid sõidavad meie tankid ja tankistid jutustavad: „Kimasime Vuhlehirskisse, täiendasime lahingukomplekti ja paneme edasi“.
Inimesed aga usuvad, et Vuhlehirsk „vabastati“, et Donetski lõunapoolset äärelinna tulistavad „ukropid“. Inimesed on seal sovjetiajast saadik harjunud televiisorit uskuma ja separatistid kasutavad seda ära. Ja see usk televiisorimuinasjuttudesse tõukabki neid selleni, et meid tappa. Ma ei võtnud esimesena relva kätte, mind mobiliseeriti, kuid ma lihtsalt ei taha, et see jõuaks kuni minu Kiievini.
Te olete rindel alates oktoobrist, mis oli selle aja jooksul kõige hirmsam?
Suurtükituli. Kui kuulid vilistavad – see pole hirmus. Ma saan aru, et kui see vilistab, siis see pole kindlasti mulle ja see lihtsalt sunnib mind varju otsima. Miinipildujat on veel kuulda ja paari sekundiga võib jõuda maha viskuda; Grad alustab tümitamist - kui esimene sind ei tabanud, siis võib jõuda kuhugi varjuda. Liikursuurtükid töötavad aga praktiliselt hääletult ja see on hirmus. Oli väga kole, kui enne lahkumist Debaltsevest viimase tulelöögi ajal meie suurtükid lihtsalt tasandasid maad kaks tundi. Ja küllalt täpselt töötasid kohtades, kus inimesed olid varjunud.
Väga erinev on informatsioon Ukraina sõdurite arvu kohta, kes hukkusid Debaltseve all viimastel päevadel, kas teie tähelepanekute järgi olid kaotused suured?
Oli enamvähem ametlik informatsioon 22 hukkunu ja rohkem kui 150 haavatu kohta. See vastab üldiselt sellele, mida mina nägin. Me kaotasime väljatulekul palju tehnikat, kuid inimesed tulid jalgsi. Jah, oli tapetuid, haavatuid, kuid mitte nii palju, nagu teatavad separatistid ja ka mitte nii vähe, nagu väidavad ATO spiikrid. Teate, nagu sõjas tehakse – võetakse andmed ühelt ja teiselt poolt, jagatakse/korrutatakse koefitsendiga 10 ja saadakse enamvähem objektiivsed numbrid. Kui räägitakse, et hukkus kaks inimest, siis see tuleb umbes 20, aga kui vastaspool räägib, et hävitas 200 vaenlast, siis see annab samuti umbes 20.
Tõde on kuskil keskel. Seejuures ärge unustage, et 22 tapetut ja 150 haavatut, kellest räägitakse, on need, kes toodi tagalasse. Need tapetud ja haavatud, kes jäid lahinguväljale, loetakse teadmata kadunuteks. Võin öelda, et kui me välja tulime, siis nägime palju kiirabiautosid, mis vedasid poisse lahinguväljalt. Väljatulekul sattusime tankivaritsusele: ühelt poolt tulistasid tankid tehnikat, teiselt poolt tulistasid snaiprid nende pihta, kes pihtasaanud tehnikast välja ronisid. Ja seal oli palju haavatuid. Kuid nad korjati üles soomustatud „meedikute“ poolt, helistasin ja spetsiaalselt tundsin huvi.
Usute, et rahuläbirääkimised toovad positiivse resultaadi?
Mõttetud üritused. Kui meie poolt ongi katsed kokkulepetest kinni pidada, siis separatistide poolel on üksnes ajavenitamine. Iga kord peale järjekordsete lepete allkirjastamist meie omad alustavad nende täitmist, alustavad tehnika äraviimist, aga separatistid kasutavad neid selleks, et jätkata territooriumi laiendamist.
http://cripo.com.ua/?sect_id=5&aid=189032
Debaltsevesse sõitsite kolm nädalat tagasi, kui oli juba reaalne ähvardus, et see platsdarm võib sattuda katlasse, kas te selle peale mõtlesite?
Kõik teadsid, kuhu me sõidame ja mis koht see on – ka eelmise rotatsiooni ajal asusime sealsamas, Debaltseve ümbruses blokkpostidel. Kuid sellist hirmu, et „Oi, katel, katel – me kõik sureme!“, seda ei olnud. Kõik teadsid, et sissepiiramise võimalus on: sisenesime Debaltsevesse veel Rostov-Harkivi maanteelt, kuid juba kümne päeva pärast see tõkestati, kaks kiirabi, millega poisid med.roodust meie haavatuid välja vedasid, sai seal pihta.
Sellest hetkest alates me juba teadsime, et kõik, maantee on suletud ja jäid järgi vaid kõrvalteed. Needsamad, mille kaudu me Debaltsevest ka lahkusime. Meie juurde tulid meedikud üheks päevaks haavatuid ära viima ning jäid kaheks nädalaks – ära sõita ei olnud võimalik. Hea, et meil vähemalt lahingukomplektiga probleeme polnud: kohe tõime endaga piisavalt kaasa, olid tagavarad blokkpostil ja meie naabritele toimetati pidevalt piisavas koguses.
Kus teie Debaltseves täpsemalt olite?
Meie roodu tugipunkt oli Debaltseve läänetipus, Rostovi-Harkivi ja Donetski-Luhanski teede ristmikul – kontrollisime masinaid jne. Sõitsime sinna 1.veebruaril ja igapäevaselt tulistati meid vähemalt kolm korda päevas: miinipildujad, Gradid ja liikursuurtükid. Hiljem, päev enne taandumist, murdis läbi suur grupp separatiste ja lahingut peeti juba Debaltseve idaosas. Nad jõudsid ka meieni välja – blokkposti tuli juba kaitsta laskerelvade abil. Õhtu poole kihutasime nad eemale ja meie pihta alustasid tulistamist suurtükid. Ka senimaani oli olnud tulelööke, kuid seekord oli see selline, et nii ristmik ise kui ka blokkpost olid praktiliselt hävitatud. Ning enne 18.veebruari keskööd saime korralduse: „15 minutit kogunemiseks ja lahkume!“.
Kas Minski kokkulepete algusest oli aru saada?
15.veebruari keskööl jäi järsku vaikseks. Üheks tunniks. Ja täpselt kell 1 öösel, ma olin just postil, alustas suurtükivägi. Niisiis, vaherahu oli täpselt üks tund – seda meie nägime, kuulsime ja tundsime. Mida meil teha oli? Andsime vastu. Kui tehti kindlaks tulepunktid, surus meie suurtükivägi need küllaltki professionaalselt maha. Kuid palju ebameeldivusi tuli „ringirändavatelt“ miinipildujatelt: kaks-kolm korda tulistasid meie positsioonide pihta ja siis liikusid teise kohta. Ajasime neid kaua taga ja kahjuks edutult. Aga kauglaskesuurtükivägi oli ülekaalus – tuleb kogupauk alles meie pihta, kohe annavad meie suurtükid vastu.
Kui suurtükivägi nii edukalt tegutses, mis siis juhtus, et teid suruti Debaltsevest välja, mille arvelt?
Üksnes kõikide jõudude kontsentratsiooni arvelt: meie andmetel Horlovkasse separatiste peaaegu ei jäänudki – kõik need paisati meie vastu. Ja kuni selleni välja, et Vuhlehirskist tulistasid tankid otsesihtimisega meie blokkpostide pihta. Ja meid lihtlabaselt löödi välja. Kuni selleni, et lahkuda oli vaja kasvõi sellepärast, et seal polnud enam midagi, mida valvata.
Rahvuskaart täitis seal miilitsa funktsioone, kuid praktiliselt kõik rahulikud elanikud sõitsid sealt minema, teedel polnud mingisugust liiklust ja meil polnud seal teha midagi. Armee võitles, aga lahingud käisid juba linnas sees, üksikud blokkpostid pidasid vastu isegi täielikult sissepiiratuina ja ei tahtnud lahkuda. Kuid kästi taanduda. Pole meie asi käskude üle arutleda, kuid minu arvates me võinuks veel vastu pidada. Näiteks olid meil nii toidu- kui ka lahingkomplekti tagavarad, puurkaevud – teoreetiliselt oleksime veel nädala vastu pidanud kuni maantee deblokeerimiseni.
Aga vene meedia räägib paanikast ja et Ukraina sõdurid andsid end sadade kaupa vangi...
Kui me lahkusime, siis rääkisime poistega naaberblokkpostilt. Neil jäid blokkpostile sõdurid, kes ei tahtnud taganeda. Nad ütlesid: „Tuleb mis tuleb, kuid meie jääme siia ja võitleme kuni lõpuni“. Vaat selline oli meeleolu. Ka meie ei tahtnud eriti ära minna ja ei saanudki aru, miks see on vajalik, kuid käsu üle ei vaielda. Taoliseid „suremismeeleolusid“ ei olnud ka meie naabritel 128.meh.brigaadist.
Ja millised on praegu tunded, kas „kiiremini rindele kätte maksma“ või „aitab küll, koju tahan“?
Justnimelt praegu tahaks koju, me oleme rindel juba kaks kuud, kätte jõuab rotatsiooni aeg ja lihtsalt tahaks näha naist, vanemaid, ennast korda teha – tervist parandada, kosuda, puhtaks pesta ja välja magada. Mis tuleb edasi, vaatame, kuid seni kui riigis midagi sellist toimub, asja pooleli jätta ei tahaks.
Jäi teie lahkumise hetkel Debaltsevesse rahulikke elanikke?
Meie blokkposti kõrval asus elurajoon ja seal oli umbes kümnes majas veel inimesi, kes ei tahtnud ära sõita. Räägivad: „Me elame siin, meil pole kuhugi minna ja sureme koos elamisega“. Enamjaolt olid need pensionärid ja vaesed - kellel pole sugulasi, midagi muud peale selle igeriku majakese, milles nad elavad. Neil on ka suhtumine selline: „Meil on ükskõik, mis meist saab – meie ei sõida kuhugi“.
Miks nii visalt Debaltsevet hoidsite?
Eeskätt sellepärast, et see on suur raudteesõlm, aga teiseks – see on sirgel Donetsk-Luhansk, piisavalt soodne tehnika liikumise jaoks. Arvan, et just sel põhjusel meie omad hoidsid seda liiklussõlme nii kaua enda käes. Iseasi, et praegu on raudteesõlm praktiliselt täielikult hävitatud, aga autotee enam nii tähtsat rolli ei mängi.
Kuid räägitakse, et Debaltseve platsdarmi kaotus kutsus Ukraina sõdurites esile „kaotusmeeleolusid“ ja nimelt see oli peamine separatistide jaoks...
Nii on. Teoreetiliselt oleks Debaltseve pidanud ise saama meie pealetungi platsdarmiks. Ja mõni kuu tagasi, kui oli veel vaherahu, olid olemas kõik šansid tugevdada ja luua siin see platsdarm pealetungi jaoks. Kuid midagi kusagil ei õnnestunud, tuli taganeda. On ebameeldiv: tundub, et kuigi võitleme hästi ja poisid on tasemel, samas anname pidevalt positsioone ära. Mitte seda, et meid oleks hävitatud, kuid kuidagi plaanipäraselt taganeme. Lahingumeeleolu see juurde ei anna.
Kes Debaltseves teie vastu sõdisid?
Luure rääkis, et nägid Debaltseves inimesi mustas sõjaväevormis. On kahtlus, et need olid vene merejalaväelased – küllaltki professionaalselt töötasid, surusid meie omad Debaltsevest ida poolt minema. Kuid mitte kedagi neist me ei tabanud, ei tuvastanud – sõjaväepiletit küsida polnud kelleltki. Aga eesliinile kahurilihaks aetakse just kohalikke elanikke. Kui üritatakse võtta massiga, aga mitte kvaliteediga, siis põhilöögijõuna kasutatakse nõrgalt relvastatud kohalikke.
Meile andis end vangi Donetski elanik, kes peeti kinni selle eest, et ta lärmas ja kuulas valjusti muusikat - ning tehti ettepanek: pogrisse või sõdima. Anti talle automaat, kaks salve ja saadeti Vuhlehirskisse. Seal andiski ta end meie poistele vangi sõnadega: „Ma ei taha sõdida – siin on teile automaat“. Meie, muuseas, võtsime ta endaga Debaltsevest kaasa– sõitis koos meiega ilma igasuguste käeraudadeta, tahab taastada Ukraina passi ja jääda Ukrainasse. DNR-is, räägib, mulle ei meeldinud.
Millised on tunded, teades, et tulistate oma kaasmaalasi?
Aga siin pole valikut: kes esimesena tulistas, see ka ellu jäi. Arusaadav, et need on meie kaaskodanikud, ainult et nad on omadega segi, ei orienteeru selles, mis toimub, komposteeritud ajudega. Meil oli seal näha kohalikku televisiooni, vaatasime seda ja olime naerust kõveras. Vaatad näiteks, kuidas nad järjekordselt lobisevad sellest, et kuidas sangarlik LNR-i või DNR-i armee vallutas Vuhlehirski, aga peale meid sõidavad meie tankid ja tankistid jutustavad: „Kimasime Vuhlehirskisse, täiendasime lahingukomplekti ja paneme edasi“.
Inimesed aga usuvad, et Vuhlehirsk „vabastati“, et Donetski lõunapoolset äärelinna tulistavad „ukropid“. Inimesed on seal sovjetiajast saadik harjunud televiisorit uskuma ja separatistid kasutavad seda ära. Ja see usk televiisorimuinasjuttudesse tõukabki neid selleni, et meid tappa. Ma ei võtnud esimesena relva kätte, mind mobiliseeriti, kuid ma lihtsalt ei taha, et see jõuaks kuni minu Kiievini.
Te olete rindel alates oktoobrist, mis oli selle aja jooksul kõige hirmsam?
Suurtükituli. Kui kuulid vilistavad – see pole hirmus. Ma saan aru, et kui see vilistab, siis see pole kindlasti mulle ja see lihtsalt sunnib mind varju otsima. Miinipildujat on veel kuulda ja paari sekundiga võib jõuda maha viskuda; Grad alustab tümitamist - kui esimene sind ei tabanud, siis võib jõuda kuhugi varjuda. Liikursuurtükid töötavad aga praktiliselt hääletult ja see on hirmus. Oli väga kole, kui enne lahkumist Debaltsevest viimase tulelöögi ajal meie suurtükid lihtsalt tasandasid maad kaks tundi. Ja küllalt täpselt töötasid kohtades, kus inimesed olid varjunud.
Väga erinev on informatsioon Ukraina sõdurite arvu kohta, kes hukkusid Debaltseve all viimastel päevadel, kas teie tähelepanekute järgi olid kaotused suured?
Oli enamvähem ametlik informatsioon 22 hukkunu ja rohkem kui 150 haavatu kohta. See vastab üldiselt sellele, mida mina nägin. Me kaotasime väljatulekul palju tehnikat, kuid inimesed tulid jalgsi. Jah, oli tapetuid, haavatuid, kuid mitte nii palju, nagu teatavad separatistid ja ka mitte nii vähe, nagu väidavad ATO spiikrid. Teate, nagu sõjas tehakse – võetakse andmed ühelt ja teiselt poolt, jagatakse/korrutatakse koefitsendiga 10 ja saadakse enamvähem objektiivsed numbrid. Kui räägitakse, et hukkus kaks inimest, siis see tuleb umbes 20, aga kui vastaspool räägib, et hävitas 200 vaenlast, siis see annab samuti umbes 20.
Tõde on kuskil keskel. Seejuures ärge unustage, et 22 tapetut ja 150 haavatut, kellest räägitakse, on need, kes toodi tagalasse. Need tapetud ja haavatud, kes jäid lahinguväljale, loetakse teadmata kadunuteks. Võin öelda, et kui me välja tulime, siis nägime palju kiirabiautosid, mis vedasid poisse lahinguväljalt. Väljatulekul sattusime tankivaritsusele: ühelt poolt tulistasid tankid tehnikat, teiselt poolt tulistasid snaiprid nende pihta, kes pihtasaanud tehnikast välja ronisid. Ja seal oli palju haavatuid. Kuid nad korjati üles soomustatud „meedikute“ poolt, helistasin ja spetsiaalselt tundsin huvi.
Usute, et rahuläbirääkimised toovad positiivse resultaadi?
Mõttetud üritused. Kui meie poolt ongi katsed kokkulepetest kinni pidada, siis separatistide poolel on üksnes ajavenitamine. Iga kord peale järjekordsete lepete allkirjastamist meie omad alustavad nende täitmist, alustavad tehnika äraviimist, aga separatistid kasutavad neid selleks, et jätkata territooriumi laiendamist.
pühapäev, 22. veebruar 2015
laupäev, 21. veebruar 2015
Ka kurat usub...
Ristiusu kõige vägevamaks vaenlaseks peetakse tavaliselt ateismi. Seal, kus tunnustatakse Jumala olemasolu ja kõiki usutõdesid ja kus ei teki mingisuguseid kahtlusi ega piinavaid küsimusi, paistab kõik olevat korras.
Rahulik usk, mis laseb rahulikult elada, kas see ei ole ideaalne definitsioon vaimsele täiusele, mille poole me püüame?
Põhjalikumal järelemõtlemisel selgub, et ateism ei ole usu kõige kardetavam vastane. Ateism on ju algselt teadmatus, millest võib muidugi välja kasvada antiteism – vaimne agressiivsus Jumala vastu. Kuid kumbki neist ei suuda kristlikke põhiväärtusi kangutada.
Hädaoht sünnib tegelikult usklikus endas, kui ta on leidnud Jumala, kuid ei taha teda teenida. See on usk ilma armastuseta, mida võib võrrelda kuratlike jõudude suhtumisega Jumalasse.
Pühakiri näitab, et deemonite usk on täiesti ortodoksne, kuid neil puudub armastus. «Usk võib olla tõetruu ja samas ebaaus, täis eksitusi ja ilma veata,» kirjutab noor prantsuse filosoof Fabrice Hadjadj, kelle arvates Kristusesse uskumine ei tähenda mingisugust «kindlustust», vaid pigem lähtepunkti lakkamatuks võitluseks. Sõnades võib inimene väljendada oma truudust Jumalale, kuid sellest ei piisa: sõnad ja mõtted peaksid kehastuma meie tegelikus elus!
Ja siin läheb usklik kergesti saatana õnge. Kuulsa luulekogu «Kurja lilled» autor Charles Baudelaire on sellest argitõeluse aspektist õigesti aru saanud: «Jumalat armastada on raskem kui Temasse uskuda. Ja vastupidi: meie aja inimesel on palju raskem uskuda Kuradisse kui teda armastada. Kogu maailm teenib teda, aga keegi ei usu… See ongi Kuradi ülipeen kavalus.»
Fabrice Hadjadj on huvitav autor ja tema teoseid võib soovitada kõigile neile, kes tegelevad kaasaegse prantsuse kirjanduse ja filosoofiaga. Ta on sündinud aastal 1971 juudi vanematest, leidnud Kristuse ja uurinud usuteadust. Oma kirjanikutalendi on ta andnud jumalariigi teenistusse.
Tema viimase raamatu teemaks ongi «Deemonite usk ehk ateismi ettejõudmine» («La foi des démons ou l’athéisme dépassé», kirjastus Salvator). Selles analüüsib autor deemoneid, nagu nad esinevad pühakirjas. Nad on kursis kõigi usutõdedega, aga nad vihkavad Jumalat ja võitlevad Tema vastu. Ka usklik inimene võib mõnikord endale märkamatult tegutseda Jumala vastu.
Konvertiit Hadjadj ei tee ka enda suhtes mingisuguseid illusioone. Evangeeliumid jutustavad ühe jubeda loo inimesest, kes viskas kuradi oma majast välja ja puhastas selle põhjalikult, kuid väljavisatu kutsus abilisi ja tuli tagasi. Vaese inimese olukord muutus päris hulluks. Nii kirjutab ka autor: «On tõesti võimalik, et ma olen läinud halvemaks kui enne.»
Igatahes Kristus sarjab Iisraeli inimesi karmimalt kui paganaid. Ta ei kritiseeri kunagi ateismi, vaid «kõigepealt teatavat variserlikku usku, mis on puhtam ja täpsem kui tölnerite või saduseride usk.»
Öeldakse, et usk on Jumala and. Ja selle eest peame olema tänulikud. Aga me ei tohi seda maha matta. Energia, mida ta sisaldab, on määratud meie elu elustamiseks! (Fanny de Sivers).
Rahulik usk, mis laseb rahulikult elada, kas see ei ole ideaalne definitsioon vaimsele täiusele, mille poole me püüame?
Põhjalikumal järelemõtlemisel selgub, et ateism ei ole usu kõige kardetavam vastane. Ateism on ju algselt teadmatus, millest võib muidugi välja kasvada antiteism – vaimne agressiivsus Jumala vastu. Kuid kumbki neist ei suuda kristlikke põhiväärtusi kangutada.
Hädaoht sünnib tegelikult usklikus endas, kui ta on leidnud Jumala, kuid ei taha teda teenida. See on usk ilma armastuseta, mida võib võrrelda kuratlike jõudude suhtumisega Jumalasse.
Pühakiri näitab, et deemonite usk on täiesti ortodoksne, kuid neil puudub armastus. «Usk võib olla tõetruu ja samas ebaaus, täis eksitusi ja ilma veata,» kirjutab noor prantsuse filosoof Fabrice Hadjadj, kelle arvates Kristusesse uskumine ei tähenda mingisugust «kindlustust», vaid pigem lähtepunkti lakkamatuks võitluseks. Sõnades võib inimene väljendada oma truudust Jumalale, kuid sellest ei piisa: sõnad ja mõtted peaksid kehastuma meie tegelikus elus!
Ja siin läheb usklik kergesti saatana õnge. Kuulsa luulekogu «Kurja lilled» autor Charles Baudelaire on sellest argitõeluse aspektist õigesti aru saanud: «Jumalat armastada on raskem kui Temasse uskuda. Ja vastupidi: meie aja inimesel on palju raskem uskuda Kuradisse kui teda armastada. Kogu maailm teenib teda, aga keegi ei usu… See ongi Kuradi ülipeen kavalus.»
Fabrice Hadjadj on huvitav autor ja tema teoseid võib soovitada kõigile neile, kes tegelevad kaasaegse prantsuse kirjanduse ja filosoofiaga. Ta on sündinud aastal 1971 juudi vanematest, leidnud Kristuse ja uurinud usuteadust. Oma kirjanikutalendi on ta andnud jumalariigi teenistusse.
Tema viimase raamatu teemaks ongi «Deemonite usk ehk ateismi ettejõudmine» («La foi des démons ou l’athéisme dépassé», kirjastus Salvator). Selles analüüsib autor deemoneid, nagu nad esinevad pühakirjas. Nad on kursis kõigi usutõdedega, aga nad vihkavad Jumalat ja võitlevad Tema vastu. Ka usklik inimene võib mõnikord endale märkamatult tegutseda Jumala vastu.
Konvertiit Hadjadj ei tee ka enda suhtes mingisuguseid illusioone. Evangeeliumid jutustavad ühe jubeda loo inimesest, kes viskas kuradi oma majast välja ja puhastas selle põhjalikult, kuid väljavisatu kutsus abilisi ja tuli tagasi. Vaese inimese olukord muutus päris hulluks. Nii kirjutab ka autor: «On tõesti võimalik, et ma olen läinud halvemaks kui enne.»
Igatahes Kristus sarjab Iisraeli inimesi karmimalt kui paganaid. Ta ei kritiseeri kunagi ateismi, vaid «kõigepealt teatavat variserlikku usku, mis on puhtam ja täpsem kui tölnerite või saduseride usk.»
Öeldakse, et usk on Jumala and. Ja selle eest peame olema tänulikud. Aga me ei tohi seda maha matta. Energia, mida ta sisaldab, on määratud meie elu elustamiseks! (Fanny de Sivers).
Maavanema vastuvõtul
Eile oli maavanema vastuvõtt. Hilaro segakoor oli kena kuulata ja ka keerpilliorkester mängis päris hästi. Pildikesi ka mobiilga muidugi pildistatud, eks seal on sõrmejäljed peal ja veidi udune, aga ikkagi mingi pilt.
Mingid kaks noort boheemlast rääkisid Eestist ja eestlastest ja võrokestest, et me oleme võrukaelad. Igavesed vigurvändad ja kelmid ja eestlased on võrreldavad seentega ja muidugi pededest, keda me kõik armastama peame. Siis kargas noor neio laval püsti ja teatas, et paradiis on olemas, mitte mingi religiooni oma kuhu on valitud ainult parimad vaid tõeline paradiis siin ja nüüd. Boheemlasi ei tohi küll Riigikogusse valida, mine sa tea mis nad seal kokku keeravad.
Hiljem maavanemaga sai ka mõni sõna juttu aetud ja muidugi paljude tuttavatega.
Mingid kaks noort boheemlast rääkisid Eestist ja eestlastest ja võrokestest, et me oleme võrukaelad. Igavesed vigurvändad ja kelmid ja eestlased on võrreldavad seentega ja muidugi pededest, keda me kõik armastama peame. Siis kargas noor neio laval püsti ja teatas, et paradiis on olemas, mitte mingi religiooni oma kuhu on valitud ainult parimad vaid tõeline paradiis siin ja nüüd. Boheemlasi ei tohi küll Riigikogusse valida, mine sa tea mis nad seal kokku keeravad.
Hiljem maavanemaga sai ka mõni sõna juttu aetud ja muidugi paljude tuttavatega.
reede, 20. veebruar 2015
Naiskodukaitse
Eile korraldas Vastseliina Naiskodukaitse oma 5. aastapäeval väikese peo. Pildil mõned tublimad.
neljapäev, 19. veebruar 2015
MIDA KÕIKE EI KASUTATA VALIMISVÕITLUSES
Eelmises Kesknädalas oli lugu, justkui oleks Edgar ja Keskerakond korraldanud Estonia teatris peapiiskopile ja siis ka meile piduliku vastuvõtu.
Tänasel kohtumisel Peapiiskopiga tuli sellest üritusest juttu ja tema selgitus oli, et Keskerakond olevat juba oma järgmises numbris vabandanud. Kesknädala numbris esitanud vabanduse ebaõigete faktide esitamise pärast. Kui poleks seda tulnud, oleks konsistoorium saatnud ürituse arve tõepoolest Keskerakonnale. Seega, amaetlik vabandus on esitatud. Kuid nende maine on sellega veelgi madalamale langenud.
Tänasel kohtumisel Peapiiskopiga tuli sellest üritusest juttu ja tema selgitus oli, et Keskerakond olevat juba oma järgmises numbris vabandanud. Kesknädala numbris esitanud vabanduse ebaõigete faktide esitamise pärast. Kui poleks seda tulnud, oleks konsistoorium saatnud ürituse arve tõepoolest Keskerakonnale. Seega, amaetlik vabandus on esitatud. Kuid nende maine on sellega veelgi madalamale langenud.
kolmapäev, 18. veebruar 2015
esmaspäev, 16. veebruar 2015
pühapäev, 15. veebruar 2015
Filmileid 3
Vaikse Doni kolmas versioon on juutuubis seitsmes osas. See film tehti 1994, kuid midagi läks pankrotti ja film arestiti ning lõpetati alles 2006
Seal hukkuvad venelased, te peate neid kaitsma
Ajakirjanduslik uurimus Murmanski kandi VF kontraktikute saatmisest Ukraina suunas.
http://www.gazeta.ru/politics/2015/02/11_a_6408545.shtml
Lepingulised sõdurid ühest VF sõjaväeosast sattusid konflikti juhtkonnaga, oletades, et neid võidakse saata Ukraina territooriumile. Venemaa Föderatsiooni presidendi juures asuva kodanikuühiskonna arengu ja inimõiguste nõukogu (edaspidi - SPTš) saatis päringu Kaitseministeeriumisse. Gazeta.Ru viis läbi uurimise ning selgitas välja väeosa numbri, võttis ühendust konflikti mõlema osapoolega ja sai zampoliidi esinemise salvestuse, millel ta motiveeris lepingulisi sõitmaks Donbassi. Zampoliit kinnitab salvestuse ehtsust, kuid kinnitab, et temast saadi valesti aru.
СПЧ liige Sergei Krivenko saatis VF Kaitseministeeriumisse järelepärimise ministri asetäitja Nikolai Pankovi nimele nõudmisega kontrollida informatsiooni selle kohta, et Murmanski oblasti lepingulisi justkui hoiatati võimalikust lahinguülesannete täitmisest Ukraina territooriumil.
Lepingulised 536-й отдельной береговой ракетно-артиллерийской бригады воинской части 10544 (kuidas iganes see eesti keeles täpselt kõlab?), paiknedes Murmanski oblastis, sattusid konflikti oma juhtkonnaga, saades teada võimalikust lähetusest Ukrainasse.
„Sõjaväelaste sõnade kohaselt räägiti neile lahinguülesannetest, mis on seotud piiriületusega. Kui nad küsisid põhjuste kohta, öeldi neile: „Kodumaad on vaja armastada, seal hukkuvad venelased, te peate neid kaitsma“, jutustab Gazeta.Ru-le SPTš-i liige Sergei Krivenko, olles hiljuti naasnud Murmanski komandeeringust.
Inimõiguste kaitsja sõnul ei ole sellised komandöri formuleeringud õiguslikuks aluseks VF vägede rakendamiseks piiri taga.
Gazeta.Ru-l õnnestus saada ühendust ühega sõjaväelastest, kes nõustus rääkima väljaandega, ise anonüümseks jäädes (Gazeta.Ru teab tema tõelist nime ja auastet).
Lepinguline sõjaväelane jutustas, et käesoleva aasta 28.jaanuaril kutsuti tema ja veel 58 sõjaväelast nõupidamisele juhtkonnaga. Seal sai teatavaks, et nad saadetakse sõjaväeossa Murmanski oblastisse Sputniku asulasse, kus paikneb 61. Eraldiseisev Kirkenesi Punalipuline Põhja Merejõudude Merejalaväe Brigaad (just selle väeosa tegemistest-toimetamistest saab lugeda I.Tomuski "Kuue kuuga tankistiks ).
Vestluskaaslase sõnul teatati neile eesseisvast saatmisest Rostovisse ja vihjati järgnevale suunamisele Donbassi. Kõikidele asjaga mittenõustujatele pakuti võimalus kirjutada raport erruminemise kohta. Selliseid osutus olevat kaheksa inimest.
Juba Sputnikus läbisid sõjaväelased tõsise lahingulise ettevalmistuse, sealhulgas laskmise ja eritehnika väljaõppega. Gazeta.Ru vestluskaaslane rõhutab, et temal ja tema kaaslastel puudus vajalik vormiriietus: „ Meid saadeti sinna suvevormis, ilma talveriietuseta. Mõtlesime, et oleme seal vähe aega ja varsti saadetakse Rostovisse“. Osa sõjaväelastest haigestus selle tõttu.
Peale selle vahetati neil ära sõjaväelised erialad, käskkirju selle kohta neile ei näidatud.
31.jaanuaril saabus Sputnikusse seoses sõdurite rahulolematusega sõjaväeosa nr 10544 zampolit alampolkovnik Vjatšeslav Okanev. Ta kutsus sõdurid jutuajamisele, kus kordas lugu oma alluvate Ukrainasse saatmise hädavajalikkusest. Gazeta.Ru käsutuses on salvestus Okanevi jutuajamisest lepingulistega pikkusega 1 tund 12 minutit.
„Te kõik täidate praegu õppe-lahinguülesannet. ... Te olete saadetud komandeeringusse, te saabusite siia, Sputnikusse, õppe-lahinguülesannete täitmiseks. Kui tuleb käsk, võite te edasi sõita komandeeringusse õppuste teostamiseks tundmatusse kohta“.
Tema sõnul võib komandeering olla suvalises sõjaväeringkonnas: „Võib tekkida vajadus teie paiskamiseks Ukraina piirile, sellest ma teile juba rääkisin, siis võivad seal juba vahetult tekkida ka lahinguülesanded, ja siis te hakkate täitma lahingukäsku. Praegusel hetkel huvitab teid käsu mittetäitmine. On olemas Kriminaalkoodeks, Konstitutsioon ja Sõjaväemäärustik, mis seda määratlevad. Niisiis, täitke käsud“.
Lepingulised pärivad veel olmeküsimuste ja soojade riiete probleemi kohta. Okanev lubab lahendada kõik olmelised küsimused. Samuti ütleb ta korduvalt lepingulistele, et kui keegi neist ei taha käsku täita, siis las kirjutab lahkumisraporti ja katkestab lepingu.
„Meile pole veel keegi sõda kuulutanud, miks me peame sõdima mingisuguse maa eest“, on nördinud üks lepingulistest.
„Meile öeldi kohe, et me sõidame Ukrainasse sõtta“, ütleb teine sõjaväelane.
„Proovin veel kord selgitada“, vastatakse sõduritele. „Te sõidate õppustele tundmatusse piirkonda. Kus need õppused läbi viiakse – see on juba teine küsimus. Toimuvad need õppused Brjanskis, Voroneži oblastis, Rostovi oblastis, võite jääda sinna. Ma ei välista, et on võimalus Donetski ja Luganski oblasti territooriumile minekuks seal vahetu abi osutamiseks.
Jah, sõda keegi kellelegi ametlikult ei ole kuulutanud. Aga me peame aitama kõikide arusaamade kohaselt - inimliku, eetilise, sõjalise jne. Miks peame just nii? Sest te peate aru saama, et kui Ukraina lämmatab ära Donetski ja Luganski oblastid, siis legaliseeritakse kõik kuriteod, mis olid sooritatud Donetski ja Luganski oblastite territooriumidel nende lurjuste poolt. Seadustatakse kõik kuriteod, mida nad sooritasid; kas sa võid vaadata silma neile lastele, vanuritele, naistele ja öelda „jah, ma ei sõitnud teid kaitsma, sest mul on ükskõik, et teid tapeti, vägistati, rööviti, purustati teie kodud“.“
Lepinguliste küsimusele, aga kui nendega midagi juhtub, kes „vaatab silma sisse meie naistele ja lastele“ , vastab zampolit järgmist:
„Kui te ei taha kaitsta, kui nad suruvad maha Luganski ja Donetski... nad kasutasid praegu ära 20 aastat Venemaa lõhkumist ja tulid võimule. Edasine olukord viib selleni, et nad tulevad Stavropoli, Krasnodari kraisse, Rostovisse, Brjanskisse jne, kui te praegu ei lähe sinna ja ei kaitse inimesi seal, siis te ei suuda kaitsta inimesi siin,“ jätkab Okanev.
„Eelmisel korral ma ületasin õppustel piiri,“ räägib üks osalejatest. „Ma ei hakka ka teist korda keelduma. Kuid küsimus: kui minuga midagi juhtub, kas omaksed saavad kompensatsiooni või mitte? Ja eelmise komandeeringu eest pole makstud. Meid koos meie brigaadiga saadeti siia. Ma olin staabis eelmise merejalaväe pataljoni komandöri juures, meid pole nimekirjades, ma ei saa käsust väljavõtet komandeeringutasu makseks.“
„Jah, teil on õigus, ametlikult pole sõda kuulutatud, seal võib surma saada, jääda vigaseks, seadusandlikku baasi selles küsimuses meil sisuliselt pole,“ vastas zampolit ja läks üle geopoliitilisele faktorile. „Kuid te saate kõik suurepäraselt aru, et te pole seal üksi... Kui midagi juhtub, kinnitan ma teile, et teid ei unustata, omastele makstakse,“ („ei maksta“ - rahulolematute häälte koor). „Kuid ülalpool pole rumalad inimesed, praegu nad arvatavasti töötavad selle küsimuse kallal, et raha maksta. Edasi arendada seadusandlikku baasi selle kohta, et võtta vastu staatus sõjategevuses osaleja kohta, sotsiaalsed väljamaksed, rahalised, meditsiiniline teenindus.“
Võtab sõna järgmine sõjaväelane, keegi madrus Muravjov:
„Kui me siia jõudsime, ütles Sandžapov (väeosa komandöri asetäitja) , et me sõidame Rostovi oblastisse. Mina tulin piiri kaitsma, kordonisse, et mitte lasta üle igasuguseid lurjuseid, selja taga on ema, isa, kõik on arusaadav. Kuid Ukrainasse – nagu näha, olin naiivne, seda, et me läheme üle Ukraina piiri, saime teada siin, usaldusväärse informatsiooni. Ma ei öelnud, et alampolkovnik Sandžapov meid eksitas, võib olla, et ta kogemata eksis, kuigi suurepäraselt kõike teadis. Kuid kõik tehti nii, et seada meid fakti ette. ... Mulle on enne Sputnikust lahkumist vaja garantiid, et ma ei hakka piiri ületama, jään piirile, piiri valvama. Kes mulle annab sellise garantii?“
„Ma ei anna sulle sellist garantiid,“ vastab zampolit.
„Lubage selline küsimus,“ alustab teine lepinguline. „Eile-üleeile suhtlesin poistega, kes seal olid. Keegi ei sundinud neid piiri ületama. Anti lihtsalt käsk minna välja, kaasa neli salve, granaadid. „Läksime,“ räägivad, „sõidame-sõidame, tulevahetuse jäljed, pärast Kamazid. Väljusime sigarette küsima. Kus me asume, kus on Venemaa, kus? Vat nii, öeldakse, Lugansk on ümber nurga, siin on tee lennuväljale. Me olime šokis, et juba oleme seal. Mitte keegi ei hoiatanud. Kui me oleksime seal edasi läinud ja saanud Gradi tinavihma, oleks olnud lihtsalt hirmus.“
Salvestuse lõpus teeb zampolit ettepaneku mitte levitada informatsiooni väeosast väljaspool. Okanev tunnistab, et on tekkinud küsimused ja lubab need otsustada koos komandöri asetäitja Sandžapoviga.
Gazeta.Ru sai ühendust väeosa komandöri Juri Rjazantseviga, kelle peale lepingulised kaebasid. Tema teatas, et mitte kedagi Ukrainasse saata ei kavatsenud, lihtsalt ohvitserid komandeeriti kuuks ajaks merejalaväe 61. brigaadi, mille baasis moodustatakse taktikaline grupp.
„Praegu käib lepinguliste väljavalimine, kuid et grupp oleks tegutsemisvõimeline, komandeeriti sinna kuuks ajaks 40 lepingulist sõjaväelast. Lähemal ajal nendel lõpeb komandeering ja nad pöörduvad tagasi. Ukrainasse saatmise kohta nii mina kui ka zampolit viisime läbi vestlused – mitte kuhugi te ei sõida, mitte mingisse Rostovi oblastisse, seda enam Ukrainasse. Kuid hirmul on suured silmad, keegi segab seal vett, keegi räägib kuulujutte, „naised saunas rääkisid,“ selgitas Rjazantsev.
Samuti õnnestus Gazeta.Ru-l saada ühendust väeosa zampoliidi Okaneviga. Küsimusele, kas toimus selline esinemine lepinguliste ees, vastas ta järgmist:
„Võimalik. Pigem ma rääkisin seda selles mõttes, et praegu Donetski ja Luganski oblastid formeerisid enda omakaitse jõud, mis nagu kaitseks meid. Sest kui nemad ei kaitse meid, meie aga ei osuta neile abi humanitaarkonvoide näol... sest ukrainlased teatasid ametlikult, et plaanivad pidada paraadi Sevastoopolis. Et nad kuu aja jooksul organiseerivad pealetungi Tšetšeenia suunal, aga seal on juba ka Rostovi oblast, Stavropol, Krasnodar, Brjanski oblast. Sisuliselt seisavad inimesed Donetski ja Luganski kaitsel, kaitsevad meie oblasteid, maid ja rajoone.
Kuid ma rääkisin teoreetiliselt,“ jätkab zampolit, „me oleme sõjaväelased, me peame olema valmis ükskõik mis ajahetkel täitma püstitatud ülesannet. Me maksame raha, me õpime ja oleme valmis kasutama relvi ettekirjutuse järgi, kuid vastavuses korraldustega. Ma olen kaugel mõttest, et kõrgem ülemjuhataja võtaks vastu otsuse Konstitutsiooni rikkudes. See, et nad kujutavad ette, et me kutsusime üles sinna sõitma, see on kontekstist välja rebimine. Mina loomulikult ei võinud rääkida, et nad oleksid võtnud puhkuse ja koos minuga sõitnuksid Donetskisse või Luganskisse.“
Pärast zampolit Okanevi visiiti sõdurite juurde lubati neil puhkepäevadel pöörduda tagasi koju, et võtta talvine vormiriietus. Pärast seda saabusid nad taas Sputnikusse ja praegu, ühe sõjaväelase abikaasa sõnul, asuvad kasarmus faktiliselt luku taga. Vaatamata sellele, et ta mees on haige, ei anta tema sõnul talle võimalust koju pääseda, kuigi seaduse järgi on tal selleks õigus.
Naine, toetudes mehe sõnadele, kinnitab, et väeosast nr 10544 saadetakse Sputnikusse juba mitmendat gruppi lepingulisi. Iga kord korratakse argumente vallandamise kohta. „Neid, kes keelduvad erru minemast, üritatakse ära koristada atesteerimise kaudu,“ väidab sõjaväelase sõbranna.
Gazeta.Ru andmetel võivad sarnased manöövrid toimuda ka teistes Murmanski oblastis dislotseeruvates väeosades.
Murmanski inimõiguslane Irina Paikatšjova kinnitab, et möödunud aastal toimus oblastis sarnane intsident. Endisele ajateenijale tehti tema sõnade järgi ettepanek sõlmida leping edasise teenistuse kohta koos võimaliku „komandeeringuga“ Ukrainasse. Selle eest lubati igasuguseid hüvesid – alates krediidist kuni järjekorravälise puhkuseni koos järgneva võimaliku üleviimisega „rahulikumasse“ väeossa.
Kaitseministeeriumi juhtkond eitab kategooriliselt igasuguseid süüdistusi osalemisest Ukraina konfliktis. Kaitseministeeriumi riigisekretär Nikolai Pankov avaldas Gazeta.Ru-le, et see pole esimene katse süüdistada VF sõjaväelasi saatmises sõdureid ja ohvitsere Ukrainasse. Tema sõnade järgi osutub hoolikamal analüüsil informatsioon iga kord valeks.
„Taolised avaldused om juba olnud, ma tegelesin nendega kogu suve, mitte ükski fakt ei leidnud kinnitust ja SPTš-s teatakse sellest. Praegu samuti loomulikult kõike kontrollime hoolikalt, kuid võin kinnitada, et Ukrainasse me pole mitte kedagi saatnud, ei saada ega hakka saatma,“ ütles Pankov.
Duuma kaitsekomitee liige Viktor Zavarzin arvab, et inimõiguslaste tegevust, kes on teatanud taolistest situatsioonidest, ei saa võtta tõsiselt, kuna see on katse kasutada kujunenud olukorda kellegi huvides.
„Ma ei kasutaks väljendit „viies kolonn“, kuid keegi kasutab seda oma huvides, keegi maksab peale, keegi teenib selles olukorras mingeid rahasid. Pole mingeid fakte. Noh, näidake käsku. See tühine kära peab lõppema. Me peame aktiivselt selle vastu tegutsema,“ teatab Zavarzin.
„Ma olen olukorraga kursis ja tean sada protsenti, et mitte keegi ametlikult mitte kedagi kuhugi ei saada, mitte kusagil ei seata rivvi, mitte kedagi ei kästa,“ jätkab Riigiduuma saadik. „On seisukoht, et kui inimene on vabastatud töölt või asub puhkusel, on tal õigus sõita kuhu tahes. Selliseid fakte on, et ohvitserid ja sõdurid sõidavad sinna ja osalevad. Ja selliseid fakte me ei varja.“
DNR-i mittehumanitaarabi koordinaator Aleksandr Žutškovski, kelle kaudu saabusid Donbassi „puhkusele“ sõja ajal tuhanded vabatahtlikud, selgitas Gazeta.Ru-le, et Donbassis peetakse „voentorgi“ (vahel ka „põhjatuule“) all silmas lepingulisi, kes saabuvad Donbassi organiseeritult, kuid vabatahtlikult:
„Reeglina saabuvad vene sõdurid ja ohvitserid Donbassi hea meelega, kuna on ideeliselt motiveeritud ja tahavad rakendada oma teadmiseid ja oskusi, aga mitte piinelda kasarmus,“ mõlgutab vatnik mõtteid.
Oma Facebooki lehel oletas Žutškovski, et intsidendid ajateenijatega, keda justkui sunnitaks alla kirjutama lepingut või lepingulistega, keda survestatakse kirjutama lahkumisavaldust, on seotud „kohalike liialdustega“.
„Ütleme, et keskusest laekus korraldus eraldada lähetuseks nii ja nii palju puhkajaid, aga regioonis nii palju vabatahtlikke ei leidunud; kohalikud staabimehed tahtsid kannuseid teenida ning plaani täitmiseks avaldati mõnedele ajateenijatele survet, ajakirjanikud nuhkisid selle välja ja läks lahti... Iseenesest, vene armees tegeletakse selle samaga, millega ka meie konflikti algusest saadik – lihtsalt aidatakse soovijatel organiseeritult jõuda rindele. Erinevused meie vabatahtlikest on selles, et puhkajatel on kaasa pakitud kõik hädavajalik töötamiseks „täie rauaga“.
Lepinguline sõjaväelane väeosast nr 10544, kes jutustas Gazeta.Ru-le probleemist väeosas, palub mitte tõlgendada oma tegevust kui argust: „Ma pole ninamees, kodumaad ma ei reetnud, siin on poisid, kes annavad oma elu kodumaa eest. Tuleb käsk kõrgemalt ülemjuhatajalt – siis lähevad kõik“, võtab sõjaväelane kindlalt vestluse kokku.
http://www.gazeta.ru/politics/2015/02/11_a_6408545.shtml
Lepingulised sõdurid ühest VF sõjaväeosast sattusid konflikti juhtkonnaga, oletades, et neid võidakse saata Ukraina territooriumile. Venemaa Föderatsiooni presidendi juures asuva kodanikuühiskonna arengu ja inimõiguste nõukogu (edaspidi - SPTš) saatis päringu Kaitseministeeriumisse. Gazeta.Ru viis läbi uurimise ning selgitas välja väeosa numbri, võttis ühendust konflikti mõlema osapoolega ja sai zampoliidi esinemise salvestuse, millel ta motiveeris lepingulisi sõitmaks Donbassi. Zampoliit kinnitab salvestuse ehtsust, kuid kinnitab, et temast saadi valesti aru.
СПЧ liige Sergei Krivenko saatis VF Kaitseministeeriumisse järelepärimise ministri asetäitja Nikolai Pankovi nimele nõudmisega kontrollida informatsiooni selle kohta, et Murmanski oblasti lepingulisi justkui hoiatati võimalikust lahinguülesannete täitmisest Ukraina territooriumil.
Lepingulised 536-й отдельной береговой ракетно-артиллерийской бригады воинской части 10544 (kuidas iganes see eesti keeles täpselt kõlab?), paiknedes Murmanski oblastis, sattusid konflikti oma juhtkonnaga, saades teada võimalikust lähetusest Ukrainasse.
„Sõjaväelaste sõnade kohaselt räägiti neile lahinguülesannetest, mis on seotud piiriületusega. Kui nad küsisid põhjuste kohta, öeldi neile: „Kodumaad on vaja armastada, seal hukkuvad venelased, te peate neid kaitsma“, jutustab Gazeta.Ru-le SPTš-i liige Sergei Krivenko, olles hiljuti naasnud Murmanski komandeeringust.
Inimõiguste kaitsja sõnul ei ole sellised komandöri formuleeringud õiguslikuks aluseks VF vägede rakendamiseks piiri taga.
Gazeta.Ru-l õnnestus saada ühendust ühega sõjaväelastest, kes nõustus rääkima väljaandega, ise anonüümseks jäädes (Gazeta.Ru teab tema tõelist nime ja auastet).
Lepinguline sõjaväelane jutustas, et käesoleva aasta 28.jaanuaril kutsuti tema ja veel 58 sõjaväelast nõupidamisele juhtkonnaga. Seal sai teatavaks, et nad saadetakse sõjaväeossa Murmanski oblastisse Sputniku asulasse, kus paikneb 61. Eraldiseisev Kirkenesi Punalipuline Põhja Merejõudude Merejalaväe Brigaad (just selle väeosa tegemistest-toimetamistest saab lugeda I.Tomuski "Kuue kuuga tankistiks ).
Vestluskaaslase sõnul teatati neile eesseisvast saatmisest Rostovisse ja vihjati järgnevale suunamisele Donbassi. Kõikidele asjaga mittenõustujatele pakuti võimalus kirjutada raport erruminemise kohta. Selliseid osutus olevat kaheksa inimest.
Juba Sputnikus läbisid sõjaväelased tõsise lahingulise ettevalmistuse, sealhulgas laskmise ja eritehnika väljaõppega. Gazeta.Ru vestluskaaslane rõhutab, et temal ja tema kaaslastel puudus vajalik vormiriietus: „ Meid saadeti sinna suvevormis, ilma talveriietuseta. Mõtlesime, et oleme seal vähe aega ja varsti saadetakse Rostovisse“. Osa sõjaväelastest haigestus selle tõttu.
Peale selle vahetati neil ära sõjaväelised erialad, käskkirju selle kohta neile ei näidatud.
31.jaanuaril saabus Sputnikusse seoses sõdurite rahulolematusega sõjaväeosa nr 10544 zampolit alampolkovnik Vjatšeslav Okanev. Ta kutsus sõdurid jutuajamisele, kus kordas lugu oma alluvate Ukrainasse saatmise hädavajalikkusest. Gazeta.Ru käsutuses on salvestus Okanevi jutuajamisest lepingulistega pikkusega 1 tund 12 minutit.
„Te kõik täidate praegu õppe-lahinguülesannet. ... Te olete saadetud komandeeringusse, te saabusite siia, Sputnikusse, õppe-lahinguülesannete täitmiseks. Kui tuleb käsk, võite te edasi sõita komandeeringusse õppuste teostamiseks tundmatusse kohta“.
Tema sõnul võib komandeering olla suvalises sõjaväeringkonnas: „Võib tekkida vajadus teie paiskamiseks Ukraina piirile, sellest ma teile juba rääkisin, siis võivad seal juba vahetult tekkida ka lahinguülesanded, ja siis te hakkate täitma lahingukäsku. Praegusel hetkel huvitab teid käsu mittetäitmine. On olemas Kriminaalkoodeks, Konstitutsioon ja Sõjaväemäärustik, mis seda määratlevad. Niisiis, täitke käsud“.
Lepingulised pärivad veel olmeküsimuste ja soojade riiete probleemi kohta. Okanev lubab lahendada kõik olmelised küsimused. Samuti ütleb ta korduvalt lepingulistele, et kui keegi neist ei taha käsku täita, siis las kirjutab lahkumisraporti ja katkestab lepingu.
„Meile pole veel keegi sõda kuulutanud, miks me peame sõdima mingisuguse maa eest“, on nördinud üks lepingulistest.
„Meile öeldi kohe, et me sõidame Ukrainasse sõtta“, ütleb teine sõjaväelane.
„Proovin veel kord selgitada“, vastatakse sõduritele. „Te sõidate õppustele tundmatusse piirkonda. Kus need õppused läbi viiakse – see on juba teine küsimus. Toimuvad need õppused Brjanskis, Voroneži oblastis, Rostovi oblastis, võite jääda sinna. Ma ei välista, et on võimalus Donetski ja Luganski oblasti territooriumile minekuks seal vahetu abi osutamiseks.
Jah, sõda keegi kellelegi ametlikult ei ole kuulutanud. Aga me peame aitama kõikide arusaamade kohaselt - inimliku, eetilise, sõjalise jne. Miks peame just nii? Sest te peate aru saama, et kui Ukraina lämmatab ära Donetski ja Luganski oblastid, siis legaliseeritakse kõik kuriteod, mis olid sooritatud Donetski ja Luganski oblastite territooriumidel nende lurjuste poolt. Seadustatakse kõik kuriteod, mida nad sooritasid; kas sa võid vaadata silma neile lastele, vanuritele, naistele ja öelda „jah, ma ei sõitnud teid kaitsma, sest mul on ükskõik, et teid tapeti, vägistati, rööviti, purustati teie kodud“.“
Lepinguliste küsimusele, aga kui nendega midagi juhtub, kes „vaatab silma sisse meie naistele ja lastele“ , vastab zampolit järgmist:
„Kui te ei taha kaitsta, kui nad suruvad maha Luganski ja Donetski... nad kasutasid praegu ära 20 aastat Venemaa lõhkumist ja tulid võimule. Edasine olukord viib selleni, et nad tulevad Stavropoli, Krasnodari kraisse, Rostovisse, Brjanskisse jne, kui te praegu ei lähe sinna ja ei kaitse inimesi seal, siis te ei suuda kaitsta inimesi siin,“ jätkab Okanev.
„Eelmisel korral ma ületasin õppustel piiri,“ räägib üks osalejatest. „Ma ei hakka ka teist korda keelduma. Kuid küsimus: kui minuga midagi juhtub, kas omaksed saavad kompensatsiooni või mitte? Ja eelmise komandeeringu eest pole makstud. Meid koos meie brigaadiga saadeti siia. Ma olin staabis eelmise merejalaväe pataljoni komandöri juures, meid pole nimekirjades, ma ei saa käsust väljavõtet komandeeringutasu makseks.“
„Jah, teil on õigus, ametlikult pole sõda kuulutatud, seal võib surma saada, jääda vigaseks, seadusandlikku baasi selles küsimuses meil sisuliselt pole,“ vastas zampolit ja läks üle geopoliitilisele faktorile. „Kuid te saate kõik suurepäraselt aru, et te pole seal üksi... Kui midagi juhtub, kinnitan ma teile, et teid ei unustata, omastele makstakse,“ („ei maksta“ - rahulolematute häälte koor). „Kuid ülalpool pole rumalad inimesed, praegu nad arvatavasti töötavad selle küsimuse kallal, et raha maksta. Edasi arendada seadusandlikku baasi selle kohta, et võtta vastu staatus sõjategevuses osaleja kohta, sotsiaalsed väljamaksed, rahalised, meditsiiniline teenindus.“
Võtab sõna järgmine sõjaväelane, keegi madrus Muravjov:
„Kui me siia jõudsime, ütles Sandžapov (väeosa komandöri asetäitja) , et me sõidame Rostovi oblastisse. Mina tulin piiri kaitsma, kordonisse, et mitte lasta üle igasuguseid lurjuseid, selja taga on ema, isa, kõik on arusaadav. Kuid Ukrainasse – nagu näha, olin naiivne, seda, et me läheme üle Ukraina piiri, saime teada siin, usaldusväärse informatsiooni. Ma ei öelnud, et alampolkovnik Sandžapov meid eksitas, võib olla, et ta kogemata eksis, kuigi suurepäraselt kõike teadis. Kuid kõik tehti nii, et seada meid fakti ette. ... Mulle on enne Sputnikust lahkumist vaja garantiid, et ma ei hakka piiri ületama, jään piirile, piiri valvama. Kes mulle annab sellise garantii?“
„Ma ei anna sulle sellist garantiid,“ vastab zampolit.
„Lubage selline küsimus,“ alustab teine lepinguline. „Eile-üleeile suhtlesin poistega, kes seal olid. Keegi ei sundinud neid piiri ületama. Anti lihtsalt käsk minna välja, kaasa neli salve, granaadid. „Läksime,“ räägivad, „sõidame-sõidame, tulevahetuse jäljed, pärast Kamazid. Väljusime sigarette küsima. Kus me asume, kus on Venemaa, kus? Vat nii, öeldakse, Lugansk on ümber nurga, siin on tee lennuväljale. Me olime šokis, et juba oleme seal. Mitte keegi ei hoiatanud. Kui me oleksime seal edasi läinud ja saanud Gradi tinavihma, oleks olnud lihtsalt hirmus.“
Salvestuse lõpus teeb zampolit ettepaneku mitte levitada informatsiooni väeosast väljaspool. Okanev tunnistab, et on tekkinud küsimused ja lubab need otsustada koos komandöri asetäitja Sandžapoviga.
Gazeta.Ru sai ühendust väeosa komandöri Juri Rjazantseviga, kelle peale lepingulised kaebasid. Tema teatas, et mitte kedagi Ukrainasse saata ei kavatsenud, lihtsalt ohvitserid komandeeriti kuuks ajaks merejalaväe 61. brigaadi, mille baasis moodustatakse taktikaline grupp.
„Praegu käib lepinguliste väljavalimine, kuid et grupp oleks tegutsemisvõimeline, komandeeriti sinna kuuks ajaks 40 lepingulist sõjaväelast. Lähemal ajal nendel lõpeb komandeering ja nad pöörduvad tagasi. Ukrainasse saatmise kohta nii mina kui ka zampolit viisime läbi vestlused – mitte kuhugi te ei sõida, mitte mingisse Rostovi oblastisse, seda enam Ukrainasse. Kuid hirmul on suured silmad, keegi segab seal vett, keegi räägib kuulujutte, „naised saunas rääkisid,“ selgitas Rjazantsev.
Samuti õnnestus Gazeta.Ru-l saada ühendust väeosa zampoliidi Okaneviga. Küsimusele, kas toimus selline esinemine lepinguliste ees, vastas ta järgmist:
„Võimalik. Pigem ma rääkisin seda selles mõttes, et praegu Donetski ja Luganski oblastid formeerisid enda omakaitse jõud, mis nagu kaitseks meid. Sest kui nemad ei kaitse meid, meie aga ei osuta neile abi humanitaarkonvoide näol... sest ukrainlased teatasid ametlikult, et plaanivad pidada paraadi Sevastoopolis. Et nad kuu aja jooksul organiseerivad pealetungi Tšetšeenia suunal, aga seal on juba ka Rostovi oblast, Stavropol, Krasnodar, Brjanski oblast. Sisuliselt seisavad inimesed Donetski ja Luganski kaitsel, kaitsevad meie oblasteid, maid ja rajoone.
Kuid ma rääkisin teoreetiliselt,“ jätkab zampolit, „me oleme sõjaväelased, me peame olema valmis ükskõik mis ajahetkel täitma püstitatud ülesannet. Me maksame raha, me õpime ja oleme valmis kasutama relvi ettekirjutuse järgi, kuid vastavuses korraldustega. Ma olen kaugel mõttest, et kõrgem ülemjuhataja võtaks vastu otsuse Konstitutsiooni rikkudes. See, et nad kujutavad ette, et me kutsusime üles sinna sõitma, see on kontekstist välja rebimine. Mina loomulikult ei võinud rääkida, et nad oleksid võtnud puhkuse ja koos minuga sõitnuksid Donetskisse või Luganskisse.“
Pärast zampolit Okanevi visiiti sõdurite juurde lubati neil puhkepäevadel pöörduda tagasi koju, et võtta talvine vormiriietus. Pärast seda saabusid nad taas Sputnikusse ja praegu, ühe sõjaväelase abikaasa sõnul, asuvad kasarmus faktiliselt luku taga. Vaatamata sellele, et ta mees on haige, ei anta tema sõnul talle võimalust koju pääseda, kuigi seaduse järgi on tal selleks õigus.
Naine, toetudes mehe sõnadele, kinnitab, et väeosast nr 10544 saadetakse Sputnikusse juba mitmendat gruppi lepingulisi. Iga kord korratakse argumente vallandamise kohta. „Neid, kes keelduvad erru minemast, üritatakse ära koristada atesteerimise kaudu,“ väidab sõjaväelase sõbranna.
Gazeta.Ru andmetel võivad sarnased manöövrid toimuda ka teistes Murmanski oblastis dislotseeruvates väeosades.
Murmanski inimõiguslane Irina Paikatšjova kinnitab, et möödunud aastal toimus oblastis sarnane intsident. Endisele ajateenijale tehti tema sõnade järgi ettepanek sõlmida leping edasise teenistuse kohta koos võimaliku „komandeeringuga“ Ukrainasse. Selle eest lubati igasuguseid hüvesid – alates krediidist kuni järjekorravälise puhkuseni koos järgneva võimaliku üleviimisega „rahulikumasse“ väeossa.
Kaitseministeeriumi juhtkond eitab kategooriliselt igasuguseid süüdistusi osalemisest Ukraina konfliktis. Kaitseministeeriumi riigisekretär Nikolai Pankov avaldas Gazeta.Ru-le, et see pole esimene katse süüdistada VF sõjaväelasi saatmises sõdureid ja ohvitsere Ukrainasse. Tema sõnade järgi osutub hoolikamal analüüsil informatsioon iga kord valeks.
„Taolised avaldused om juba olnud, ma tegelesin nendega kogu suve, mitte ükski fakt ei leidnud kinnitust ja SPTš-s teatakse sellest. Praegu samuti loomulikult kõike kontrollime hoolikalt, kuid võin kinnitada, et Ukrainasse me pole mitte kedagi saatnud, ei saada ega hakka saatma,“ ütles Pankov.
Duuma kaitsekomitee liige Viktor Zavarzin arvab, et inimõiguslaste tegevust, kes on teatanud taolistest situatsioonidest, ei saa võtta tõsiselt, kuna see on katse kasutada kujunenud olukorda kellegi huvides.
„Ma ei kasutaks väljendit „viies kolonn“, kuid keegi kasutab seda oma huvides, keegi maksab peale, keegi teenib selles olukorras mingeid rahasid. Pole mingeid fakte. Noh, näidake käsku. See tühine kära peab lõppema. Me peame aktiivselt selle vastu tegutsema,“ teatab Zavarzin.
„Ma olen olukorraga kursis ja tean sada protsenti, et mitte keegi ametlikult mitte kedagi kuhugi ei saada, mitte kusagil ei seata rivvi, mitte kedagi ei kästa,“ jätkab Riigiduuma saadik. „On seisukoht, et kui inimene on vabastatud töölt või asub puhkusel, on tal õigus sõita kuhu tahes. Selliseid fakte on, et ohvitserid ja sõdurid sõidavad sinna ja osalevad. Ja selliseid fakte me ei varja.“
DNR-i mittehumanitaarabi koordinaator Aleksandr Žutškovski, kelle kaudu saabusid Donbassi „puhkusele“ sõja ajal tuhanded vabatahtlikud, selgitas Gazeta.Ru-le, et Donbassis peetakse „voentorgi“ (vahel ka „põhjatuule“) all silmas lepingulisi, kes saabuvad Donbassi organiseeritult, kuid vabatahtlikult:
„Reeglina saabuvad vene sõdurid ja ohvitserid Donbassi hea meelega, kuna on ideeliselt motiveeritud ja tahavad rakendada oma teadmiseid ja oskusi, aga mitte piinelda kasarmus,“ mõlgutab vatnik mõtteid.
Oma Facebooki lehel oletas Žutškovski, et intsidendid ajateenijatega, keda justkui sunnitaks alla kirjutama lepingut või lepingulistega, keda survestatakse kirjutama lahkumisavaldust, on seotud „kohalike liialdustega“.
„Ütleme, et keskusest laekus korraldus eraldada lähetuseks nii ja nii palju puhkajaid, aga regioonis nii palju vabatahtlikke ei leidunud; kohalikud staabimehed tahtsid kannuseid teenida ning plaani täitmiseks avaldati mõnedele ajateenijatele survet, ajakirjanikud nuhkisid selle välja ja läks lahti... Iseenesest, vene armees tegeletakse selle samaga, millega ka meie konflikti algusest saadik – lihtsalt aidatakse soovijatel organiseeritult jõuda rindele. Erinevused meie vabatahtlikest on selles, et puhkajatel on kaasa pakitud kõik hädavajalik töötamiseks „täie rauaga“.
Lepinguline sõjaväelane väeosast nr 10544, kes jutustas Gazeta.Ru-le probleemist väeosas, palub mitte tõlgendada oma tegevust kui argust: „Ma pole ninamees, kodumaad ma ei reetnud, siin on poisid, kes annavad oma elu kodumaa eest. Tuleb käsk kõrgemalt ülemjuhatajalt – siis lähevad kõik“, võtab sõjaväelane kindlalt vestluse kokku.
laupäev, 14. veebruar 2015
Kunstimuuseumist
Jälle said kunstnikud seda mida otsisid, sensatsiooni, provokatsiooni ja muud. Ega paljud seda näitust ei oleks läinud vaatama, kui juudi kogukond poleks kisa tõstnud. Minagi nägin ühte installatsiooni interneedusest tänu sellele kisale. Mõni aasta tagasi oli vanaaasta õhtu saates Siberisse küüditamise kohta umbes samasugune lugu, kui pererahvast tuldi küüditama, loeti otsus ette ja järsku oli pererahvas ülirõõmus, et saavad tasuta Siberisse minna. Kui juutuubis otsida, siis leiab üles. Tundub, et ohvri sündroom on ikka väga sügaval ja seda osatakse välja käia, et lõpuks kultuuriministeeriumist antakse käske ja korraldusi. Mihhail Lotman kirjutab sellest http://www.lotman.ee
Ka tänane Rahva teenrite saade pühendas omajagu aega sellele sündmusele http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=2454871
Ka tänane Rahva teenrite saade pühendas omajagu aega sellele sündmusele http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=2454871
Vitautas Landsbergise arvamus Minski kokkuleppest
Kirjalikult ja ka helifail vene keeles http://www.svoboda.org/content/article/26847655.html
Podrabineki hinnang Minskile.
Lääne-Euroopa ja USA üritab näidata otsustavate tegude illusiooni. Tegelikult on teod ja tulemused naeruväärsed...http://ej2015.ru/?a=note&id=27092
reede, 13. veebruar 2015
Üks lugu armastusest
Autorit ei ole loole märgitud.
Aga üks oluline lause puudub selles loos: "Armastus on tavaliselt ühepoolne." Sest loota, et selline loodusjõud kaht inimest samaaegselt tabab...
Armastus on looduse jõud. Armastust pole võimalik sundida, nõuda või ära võtta, isegi kui seda väga tahaks.
Inimese võimuses on vaid kurameerida ja võrgutada, kuid et tulemuseks oleks armastus, ei saa kunagi kindel olla, kirjutab Psychology Today.
Armastus on inimesest suurem. Armastust saab endale ligi tõmmata, kuid pole võimalik dikteerida, kuidas, millal ja mis moel armastus end väljendab. Sul on võimalus valida, kas allud armastusele või mitte, kuid lõpuks tabab see tunne sind kui piksenool, ettearvamatult ja vääramatult. Nii võid avastada, et armastad kedagi, kes sulle inimesena üldse ei meeldigi. Armastusel pole tingimusi, erinõudeid, lisasid või kasutusjuhendit. Nii nagu päike, kiirgab armastus sõltumatult su ihadest ja hirmudest.
Armastus on oma olemuselt vaba. Seda ei saa osta, müüa ega vahetada. Sa ei saa panna kedagi ennast armastama, aga sa ei saa seda ka ära hoida, ükstapuha kui suure raha eest. Armastust ei saa vangistada, seda ei saa seadusega reguleerida. Armastus pole aine, kaup ega isegi mitte likviidne võimuallikas. Armastus ei tunne piire, samuti pole võimalik mõõta selle massi või energia suurust.
Osta saab seksi ja isegi abikaasat. Seadustega saab reguleerida abielu ning selle üle saab kohtus vaielda. Kaasavara suurus, alimendid ja abieluvaralepingud on nähtused, mis kinnitavad ilmekalt, et abielu on eelkõige seotud kokkulepetega. Aga nagu me kõik teame, siis ei pruugi abielu, sunnitud või mitte, olla armastusega seotud.
Seksi ja kõikvõimalikke seksuaalakte on võimalik müüa, osta või vahetada millegi muu vastu. Kas seksi müümine on õige, on hoopis eraldiseisev küsimus, aga armastust ennast pole võimalik müüa.
Osta saab isegi truudust, seltskonda, tähelepanu, ehk isegi kaastunnet, ent mitte armastust. Orgasmi saab osta, armastust ei saa. Armastus sünnib iseenesest ja suvalisel ajahetkel, sõltumata inimeste planeerimisest.
Armastust ei saa muuta preemiaks. Seda ei saa ka karistuseks kinni keerata või ära keelata. Meelitamiseks ja kellegi orki tõmbamiseks saab kasutada vaid teesklust, kuid tõelist tunnet pole võimalik väljendada, kui see ei tule otse südamest.
Armastus on oma olemuselt kaastundlik ja hooliv. Puhas armastus teab, et teine inimene on vaba. See on armastuse tõeline olemus, sellega ei saa manipuleerida. Armastus austab iga inimhinge. Armastus ongi iseenda seadus.
Aga üks oluline lause puudub selles loos: "Armastus on tavaliselt ühepoolne." Sest loota, et selline loodusjõud kaht inimest samaaegselt tabab...
Armastus on looduse jõud. Armastust pole võimalik sundida, nõuda või ära võtta, isegi kui seda väga tahaks.
Inimese võimuses on vaid kurameerida ja võrgutada, kuid et tulemuseks oleks armastus, ei saa kunagi kindel olla, kirjutab Psychology Today.
Armastus on inimesest suurem. Armastust saab endale ligi tõmmata, kuid pole võimalik dikteerida, kuidas, millal ja mis moel armastus end väljendab. Sul on võimalus valida, kas allud armastusele või mitte, kuid lõpuks tabab see tunne sind kui piksenool, ettearvamatult ja vääramatult. Nii võid avastada, et armastad kedagi, kes sulle inimesena üldse ei meeldigi. Armastusel pole tingimusi, erinõudeid, lisasid või kasutusjuhendit. Nii nagu päike, kiirgab armastus sõltumatult su ihadest ja hirmudest.
Armastus on oma olemuselt vaba. Seda ei saa osta, müüa ega vahetada. Sa ei saa panna kedagi ennast armastama, aga sa ei saa seda ka ära hoida, ükstapuha kui suure raha eest. Armastust ei saa vangistada, seda ei saa seadusega reguleerida. Armastus pole aine, kaup ega isegi mitte likviidne võimuallikas. Armastus ei tunne piire, samuti pole võimalik mõõta selle massi või energia suurust.
Osta saab seksi ja isegi abikaasat. Seadustega saab reguleerida abielu ning selle üle saab kohtus vaielda. Kaasavara suurus, alimendid ja abieluvaralepingud on nähtused, mis kinnitavad ilmekalt, et abielu on eelkõige seotud kokkulepetega. Aga nagu me kõik teame, siis ei pruugi abielu, sunnitud või mitte, olla armastusega seotud.
Seksi ja kõikvõimalikke seksuaalakte on võimalik müüa, osta või vahetada millegi muu vastu. Kas seksi müümine on õige, on hoopis eraldiseisev küsimus, aga armastust ennast pole võimalik müüa.
Osta saab isegi truudust, seltskonda, tähelepanu, ehk isegi kaastunnet, ent mitte armastust. Orgasmi saab osta, armastust ei saa. Armastus sünnib iseenesest ja suvalisel ajahetkel, sõltumata inimeste planeerimisest.
Armastust ei saa muuta preemiaks. Seda ei saa ka karistuseks kinni keerata või ära keelata. Meelitamiseks ja kellegi orki tõmbamiseks saab kasutada vaid teesklust, kuid tõelist tunnet pole võimalik väljendada, kui see ei tule otse südamest.
Armastus on oma olemuselt kaastundlik ja hooliv. Puhas armastus teab, et teine inimene on vaba. See on armastuse tõeline olemus, sellega ei saa manipuleerida. Armastus austab iga inimhinge. Armastus ongi iseenda seadus.
Klassika
“Venelaste lepingud ei maksa isegi mitte niipalju kui see paber, millele nad on kirjutatud.” - Š. Bassajev
neljapäev, 12. veebruar 2015
SOR
- Millised tunded olid tšuksil enne Suurt Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni?
- Ainult kaks tunnet: külm ja nälg.
- Aga peale revolutsiooni?
- Peale revolutsiooni lisandus veel kolmas - piiritu tänutunne.
- Ainult kaks tunnet: külm ja nälg.
- Aga peale revolutsiooni?
- Peale revolutsiooni lisandus veel kolmas - piiritu tänutunne.
teisipäev, 10. veebruar 2015
Lävepaku lood jätkub
Kes on kuulanud varem või pole trehvanud, siis see saatesari on sel aastal jätkunud ja lõpevad, kokku kümme lugu http://www.pereraadio.ee/uus/index.php?option=com_content&view=article&id=2288%3Alaevepaku-lood&catid=21%3Aarhiiv&Itemid=1
Elu Ida-Ukraina rindekülas: rahata, elektrita, riigivõimuta
Olin juhuslikult unustanud jopetaskusse Snickersi šokolaadi, mille olin ostnud poolel teel Kiievist rindele. Andsin selle Sofiale. Sofia hoidis šokolaadi kinnastes kätega ning vaatas seda umbusklikult. Ja hakkas siis õnnelikult naerma. Niimoodi laia suuga, nagu seda oskavad kahe ja poole aastased lapsed.
«Ta täna esimest korda naerab,» ütles Sofia vanaema mu õla tagant. Õues hakkas juba pimedaks minema. Vanaema häälest oli kosta, et tal oli klomp kurgus. Pöörasin pead ja nägin, et tal olid pisarad silmanurkades, aga ta püüdis vapralt naeratada.
Magusat ostsin ma tegelikult selleks, et teadsin, et mind ootavad ees pommitamised ja igavad keldris istumised. Mõtlesin, et siis oleks hea kuttidel tuju tõstmiseks šokolaad välja võtta nagu jänes kaabust.
Reaalsus oli aga see, et kui pommid sinu lähedale taevast alla sajavad, siis on šokolaad viimane asi, mis sul meelde tuleb!
Aga oligi parem, et šokolaadi sai Sofia.
Sofia elab siiani koos vanematega Pervomaiskoje asulas. Vaid paari kilomeetri kaugusel asub rinne, kus Ukraina väed ja vabatahtlikud võitlevad Donbassi separatistide ja neid toetava Vene armeega. Donetskini on Pervomaiskojest napilt 15 kilomeetrit.
Asulasse lendavad pidevalt separatistide miinid ja raketid, purustatud maju näeb külas küllaga. Pomme sihitakse tegelikult Ukraina vägede pihta, mis seisavad Donetski lennujaama – Peski küla – Donetski ringtee joonel. Õnneks on külaelanike seas hukkunuid üksikuid.
Sealsete inimeste olukorra ainuke aus kirjeldus on lühike: see on katastroof, mida võimendab igasuguse Ukraina riigivõimu puudumine. Tagajärg on see, et kuigi Pervomaiskoje asula ja selle ümbruskond on juba suvest saadik Ukraina armee ja vabatahtlike kontrolli all, viibivad nad sisuliselt neile vaenuliku elanikkonnaga alal.
Kohalikud, peamiselt naised, läksid kiiresti vihaseks, mõni lausa marru, kui küsisin neilt, kuidas püüavad Ukraina võimud nende olukorda leevendada. Ma oleks nagu herilasepesa jalaga löönud.
Viimane rahaülekanne jõudis asulasse eelmise aasta juulis. Viimased kuus kuud pole enam keegi saanud ei palgaraha, pensionit ega mingeid toetusi. Rahaülekandeid riik siia oma kodanikele ei tee, postkontor ja pangakontor on suletud. Kohaliku administratsiooni juhtkond on ammu jalga lasknud, mingit riigivõimu esindajat kohapeal pole.
Külaelanik: «Juba viis kuud pommitatakse ja lõppu pole näha. Meil on kõik läbi, raha ja närvid. Meid on viidud juba sellise piirini, et me pole enam inimesed. Riigivõimu jaoks oleme me mitte keegi!»
Sofia 26-aastane ema Jana, kes enne sõda töötas Donetskis müüjana, rääkis, et nende peret aitavad Ukraina vabatahtlikud, kes toovad neile ja teistele väikelastega peredele aeg-ajalt toidukraami ning ravimeid. «Meil jätkub raha veel vaid leiva jaoks,» ütles Jana. «Elame vaid tänu oma aiale, saagi saime kuidagi pommitamiste vahepeal ära koristada.»
Kohalikus koolis on pommitamiste tagajärjel kõik aknad välja lennanud. Viimati käisid lapsed koolis oktoobris. Lasteaeda on miinid langenud kaks korda, viimati kukkus miin katusest läbi. Loomulikult keegi sinna enam oma lapsi ei saada.
Külaelanik: «Mul on tunne, et see ei lõppegi enam kunagi ära. Vaadake, kui kaua see Tšetšeenias kestis, nüüd hakkame meie samamoodi elama.» Ütles ja hakkas nutma.
Teine külaelanik: «Me kogu aeg ainult palvetame: hommikul tõuseme ja palvetame, lõuna ajal palvetame, õhtul enne magama minekut palvetame…» Ütles ja hakkas nutma.
Kolmas külaelanik: «Räägitakse, et me elasime enne halvasti. Nüüd tuleb välja, et elasime siiski hästi… .»
Mingit arstiabi pole seal juba kuid. Kui küsisin, mis nad siis peale hakkavad, kui Sofia peaks haigeks jääma, hakkas tema ema Jana nutma. Vanaema ütles, et saavad ainult palvetada.
«Laps kardab juba neid pommiplahvatusi. Eelmisel ööl, kui jälle miinid siia lähedale langesid, kukkus ta hirmu pärast voodist välja,» rääkis Jana, kui oli end kogunud.
Kümme päeva tagasi jäi asula elektrita, sest separatistide pomm tabas täpselt ühte alajaama. Kui ma viis päeva hiljem sealt kandist lahkusin, polnud elektriühendust ikka veel taastatud. Külas lihtsalt polnud kedagi, kes oleks võimeline seda korda tegema, aga elektrifirma «suurelt maalt» keeldus nii ohtlikku kohta brigaadi välja saatmast… Külas kütavad kõik maju gaasiga, aga gaasiboilerite töötamiseks on vaja elektrit. Neil vedas tõsiselt, et tänavune talv on siiani Ukrainas suhteliselt pehme.
Ainult pood töötab Pervomaiskojes veel mingi ime läbi. Aga ka ainult tänu sellele, et leidub vapper autojuht, kes üle päeva eluga riskides kauba järel käib. Eluga riskides sellepärast, et asulat ühendab «suure maaga» umbes kolme-neljakilomeetrine maanteelõik täiesti lagedal maastikul. Separatistide snaiprid ja kuulipildurid hoiavad sellele teel liikuvaid masinaid pidevalt tule all.
(Kui ma koos Ukraina vabatahtlikega sinna rindelõiku reportaaži kirjutama tulin, siis sellele ohtlikule teelõigule jõudes lõppes seni autos valitsenud lõõp nagu noaga lõigatud ja nende juht ütles: «No nii, kutid, nüüd laskume metroosse! Olge valmis!», mispeale kõik mu neli kaaslast hakkasid sellise hooga risti ette lööma, nagu tabaks meid kohe suur ja vääramatu häda.)
Varasemast 2000 elanikust vegeteerib asulas veel umbkaudu veerand.
Mitte et need 500 inimest poleks tahtnud sõja jalust ajutiselt ära sõita. Lihtsalt neil pole selleks raha ega ka kedagi, kelle juurde sõita. Riik pole seni aga kordagi huvi tundnud, kuidas neil pommikülvis elades läheb.
Mõned sõitsid pommide eest lähedal asuvatesse linnakestesse, aga hakkavad juba tasapisi tagasi pöörduma. Mitte sellepärast, et elu kodukülas oleks ohutumaks muutunud, vaid neil on raha otsa saanud. Korteriüürid rindetagalas on lakke karanud, aga tööd pole põgenikel võimalik leida. Siis elavadki niikaua üürikorteris, kuni vanaema matuserahast jätkub. Õnneks pidi Ukrainas suremine üsna kallis olema.
Ümberkaudsetes linnades elamine pole samuti ohutu. Raketikomplekside Grad lennuulatuses, mis on 30–40 kilomeetrit, elavad linnad on kõik potentsiaalsed separatistide rünnakuobjektid.
Separatistid kasutavad elanike hirmutamiseks ka psühholoogilisi rünnakuid. Nädal tagasi tulistasid nad Donetskist 25 kilomeetri kaugusel asuvat Kurahovo linna Gradi-komplekti tühjade raketikestadega. Hirmutamiseks, et Ukraina sõjavägi ei suuda teid niikuinii kaitsta, kui me tahame rünnata.
Järgmisel päeval langesid linnakesele juba tõelised raketid. Rünnakus hukkus kuus kohalikku elanikku, teiste seas 11-aastane tüdruk, ja ligi 20 inimest sai haavata.
Täpi paneb i-le veel see, et sellised rindetagused Ukraina kontrollitavad asulad nagu Pervomaiskoje elavad totaalses Vene ja separatistide televisiooni mõjuväljas. Mitte mingid Ukraina infokanalid, kaasa arvatud televisioon, sinna ei ulatu. See-eest, palun väga, vaata kahte Venemaa ametlikku telekanalit ning lisaks kahte «Novorossija» telekanalit, mis kõik kannavad väga selget Ukrainat vihkavat ja mõnitavat sõnumit.
Külaelanik: «Kust meie teame, kellel on õigus? Kellestki pole meil kasu ega kergem, ei ühtedest ega teistest. Ühesugused palgasõdurid kõik!»
Teine külaelanik nimetas Ukraina vägesid pidevalt «karistussalkadeks», täpselt nii, nagu öeldakse Vene uudistes.
Keegi ei nimetanud Ukraina sõdureid või vägesid sõnaga «meie sõdurid» või «meie väed».
Minuga kaasas olev Ukraina vabatahtlik sõdur Viktor ei pidanud enam vastu, hakkas vastu vaidlema ning rääkima, kuidas aasta tagasi Kiievis Maidanil tollase võimu käsul tegutsenud miilitsa eriüksused inimesi peksid ja tapsid. «Vot-vot, ja nüüd te teete siin meiega sedasama!» hüüdis sellepeale üks külaelanikest.
Enam ma ei imestanud Ukraina sõjaväelaste jutu peale, et kohalike seas on palju reetureid. Muuhulgas töötavat kohalikud separatistide tulejuhtidena, reetes vaenlasele Ukraina vägede ja vabatahtlike positsioonide asupaiku ning andes vaenlasele teada, kui palju nende miini- ja raketirünnakud sihtmärkidest mööda lähevad.
Külaelanike ja Ukraina sõjaväelaste antipaatia oli Pervomaiskojes vastastikune.
Donetski võimsat telemasti ei saa Ukraina armee ka kuidagi ära hävitada, sest see asub keset elamurajooni. Mulle kinnitasid Ukraina sõjaväelased, et neil on keelatud tulistada raskerelvadest elamukvartaleid.
Külaelanikud on siin loos peale ühe erandi anonüümsed, kuigi paljud ütlesid tegelikult oma nime. Nad palusid oma nimesid ja fotosid mitte avaldada, sest «inimesed siin lihtsalt kaovad ära…».
«Miks? Või kes on selle taga?»
«Me ei tea. Nad lihtsalt kaovad.»
«Millal, millal see kõik küll lõpeb? Miks keegi ei tee midagi?» sõna otseses mõttes hädaldas Sofia ema, kui hakkas last tuppa viima. Ta oli ennast seni väga hästi vaos hoidnud, aga nüüd paiskusid tunded välja.
Viktor püüdis seletada, et kõigepealt ajasime selle rämpsu minema Kiievist, nüüd ajame minema kõikjalt meie maalt, ka siit.
«Kas te arvate, et meil on võimalik normaalseid inimesi võimule panna?» tuli selle jutu peale kohe küsimus külaelanike seast.
See on väga paljude ukrainlaste jaoks üks olulisemaid küsimusi. Peale selle, millal sõda lõppeb.
Autor: Jaanus Piirsalu, Pervomaiskoje/Donetski oblast
«Ta täna esimest korda naerab,» ütles Sofia vanaema mu õla tagant. Õues hakkas juba pimedaks minema. Vanaema häälest oli kosta, et tal oli klomp kurgus. Pöörasin pead ja nägin, et tal olid pisarad silmanurkades, aga ta püüdis vapralt naeratada.
Magusat ostsin ma tegelikult selleks, et teadsin, et mind ootavad ees pommitamised ja igavad keldris istumised. Mõtlesin, et siis oleks hea kuttidel tuju tõstmiseks šokolaad välja võtta nagu jänes kaabust.
Reaalsus oli aga see, et kui pommid sinu lähedale taevast alla sajavad, siis on šokolaad viimane asi, mis sul meelde tuleb!
Aga oligi parem, et šokolaadi sai Sofia.
Sofia elab siiani koos vanematega Pervomaiskoje asulas. Vaid paari kilomeetri kaugusel asub rinne, kus Ukraina väed ja vabatahtlikud võitlevad Donbassi separatistide ja neid toetava Vene armeega. Donetskini on Pervomaiskojest napilt 15 kilomeetrit.
Asulasse lendavad pidevalt separatistide miinid ja raketid, purustatud maju näeb külas küllaga. Pomme sihitakse tegelikult Ukraina vägede pihta, mis seisavad Donetski lennujaama – Peski küla – Donetski ringtee joonel. Õnneks on külaelanike seas hukkunuid üksikuid.
Sealsete inimeste olukorra ainuke aus kirjeldus on lühike: see on katastroof, mida võimendab igasuguse Ukraina riigivõimu puudumine. Tagajärg on see, et kuigi Pervomaiskoje asula ja selle ümbruskond on juba suvest saadik Ukraina armee ja vabatahtlike kontrolli all, viibivad nad sisuliselt neile vaenuliku elanikkonnaga alal.
Kohalikud, peamiselt naised, läksid kiiresti vihaseks, mõni lausa marru, kui küsisin neilt, kuidas püüavad Ukraina võimud nende olukorda leevendada. Ma oleks nagu herilasepesa jalaga löönud.
Viimane rahaülekanne jõudis asulasse eelmise aasta juulis. Viimased kuus kuud pole enam keegi saanud ei palgaraha, pensionit ega mingeid toetusi. Rahaülekandeid riik siia oma kodanikele ei tee, postkontor ja pangakontor on suletud. Kohaliku administratsiooni juhtkond on ammu jalga lasknud, mingit riigivõimu esindajat kohapeal pole.
Külaelanik: «Juba viis kuud pommitatakse ja lõppu pole näha. Meil on kõik läbi, raha ja närvid. Meid on viidud juba sellise piirini, et me pole enam inimesed. Riigivõimu jaoks oleme me mitte keegi!»
Sofia 26-aastane ema Jana, kes enne sõda töötas Donetskis müüjana, rääkis, et nende peret aitavad Ukraina vabatahtlikud, kes toovad neile ja teistele väikelastega peredele aeg-ajalt toidukraami ning ravimeid. «Meil jätkub raha veel vaid leiva jaoks,» ütles Jana. «Elame vaid tänu oma aiale, saagi saime kuidagi pommitamiste vahepeal ära koristada.»
Kohalikus koolis on pommitamiste tagajärjel kõik aknad välja lennanud. Viimati käisid lapsed koolis oktoobris. Lasteaeda on miinid langenud kaks korda, viimati kukkus miin katusest läbi. Loomulikult keegi sinna enam oma lapsi ei saada.
Külaelanik: «Mul on tunne, et see ei lõppegi enam kunagi ära. Vaadake, kui kaua see Tšetšeenias kestis, nüüd hakkame meie samamoodi elama.» Ütles ja hakkas nutma.
Teine külaelanik: «Me kogu aeg ainult palvetame: hommikul tõuseme ja palvetame, lõuna ajal palvetame, õhtul enne magama minekut palvetame…» Ütles ja hakkas nutma.
Kolmas külaelanik: «Räägitakse, et me elasime enne halvasti. Nüüd tuleb välja, et elasime siiski hästi… .»
Mingit arstiabi pole seal juba kuid. Kui küsisin, mis nad siis peale hakkavad, kui Sofia peaks haigeks jääma, hakkas tema ema Jana nutma. Vanaema ütles, et saavad ainult palvetada.
«Laps kardab juba neid pommiplahvatusi. Eelmisel ööl, kui jälle miinid siia lähedale langesid, kukkus ta hirmu pärast voodist välja,» rääkis Jana, kui oli end kogunud.
Kümme päeva tagasi jäi asula elektrita, sest separatistide pomm tabas täpselt ühte alajaama. Kui ma viis päeva hiljem sealt kandist lahkusin, polnud elektriühendust ikka veel taastatud. Külas lihtsalt polnud kedagi, kes oleks võimeline seda korda tegema, aga elektrifirma «suurelt maalt» keeldus nii ohtlikku kohta brigaadi välja saatmast… Külas kütavad kõik maju gaasiga, aga gaasiboilerite töötamiseks on vaja elektrit. Neil vedas tõsiselt, et tänavune talv on siiani Ukrainas suhteliselt pehme.
Ainult pood töötab Pervomaiskojes veel mingi ime läbi. Aga ka ainult tänu sellele, et leidub vapper autojuht, kes üle päeva eluga riskides kauba järel käib. Eluga riskides sellepärast, et asulat ühendab «suure maaga» umbes kolme-neljakilomeetrine maanteelõik täiesti lagedal maastikul. Separatistide snaiprid ja kuulipildurid hoiavad sellele teel liikuvaid masinaid pidevalt tule all.
(Kui ma koos Ukraina vabatahtlikega sinna rindelõiku reportaaži kirjutama tulin, siis sellele ohtlikule teelõigule jõudes lõppes seni autos valitsenud lõõp nagu noaga lõigatud ja nende juht ütles: «No nii, kutid, nüüd laskume metroosse! Olge valmis!», mispeale kõik mu neli kaaslast hakkasid sellise hooga risti ette lööma, nagu tabaks meid kohe suur ja vääramatu häda.)
Varasemast 2000 elanikust vegeteerib asulas veel umbkaudu veerand.
Mitte et need 500 inimest poleks tahtnud sõja jalust ajutiselt ära sõita. Lihtsalt neil pole selleks raha ega ka kedagi, kelle juurde sõita. Riik pole seni aga kordagi huvi tundnud, kuidas neil pommikülvis elades läheb.
Mõned sõitsid pommide eest lähedal asuvatesse linnakestesse, aga hakkavad juba tasapisi tagasi pöörduma. Mitte sellepärast, et elu kodukülas oleks ohutumaks muutunud, vaid neil on raha otsa saanud. Korteriüürid rindetagalas on lakke karanud, aga tööd pole põgenikel võimalik leida. Siis elavadki niikaua üürikorteris, kuni vanaema matuserahast jätkub. Õnneks pidi Ukrainas suremine üsna kallis olema.
Ümberkaudsetes linnades elamine pole samuti ohutu. Raketikomplekside Grad lennuulatuses, mis on 30–40 kilomeetrit, elavad linnad on kõik potentsiaalsed separatistide rünnakuobjektid.
Separatistid kasutavad elanike hirmutamiseks ka psühholoogilisi rünnakuid. Nädal tagasi tulistasid nad Donetskist 25 kilomeetri kaugusel asuvat Kurahovo linna Gradi-komplekti tühjade raketikestadega. Hirmutamiseks, et Ukraina sõjavägi ei suuda teid niikuinii kaitsta, kui me tahame rünnata.
Järgmisel päeval langesid linnakesele juba tõelised raketid. Rünnakus hukkus kuus kohalikku elanikku, teiste seas 11-aastane tüdruk, ja ligi 20 inimest sai haavata.
Täpi paneb i-le veel see, et sellised rindetagused Ukraina kontrollitavad asulad nagu Pervomaiskoje elavad totaalses Vene ja separatistide televisiooni mõjuväljas. Mitte mingid Ukraina infokanalid, kaasa arvatud televisioon, sinna ei ulatu. See-eest, palun väga, vaata kahte Venemaa ametlikku telekanalit ning lisaks kahte «Novorossija» telekanalit, mis kõik kannavad väga selget Ukrainat vihkavat ja mõnitavat sõnumit.
Külaelanik: «Kust meie teame, kellel on õigus? Kellestki pole meil kasu ega kergem, ei ühtedest ega teistest. Ühesugused palgasõdurid kõik!»
Teine külaelanik nimetas Ukraina vägesid pidevalt «karistussalkadeks», täpselt nii, nagu öeldakse Vene uudistes.
Keegi ei nimetanud Ukraina sõdureid või vägesid sõnaga «meie sõdurid» või «meie väed».
Minuga kaasas olev Ukraina vabatahtlik sõdur Viktor ei pidanud enam vastu, hakkas vastu vaidlema ning rääkima, kuidas aasta tagasi Kiievis Maidanil tollase võimu käsul tegutsenud miilitsa eriüksused inimesi peksid ja tapsid. «Vot-vot, ja nüüd te teete siin meiega sedasama!» hüüdis sellepeale üks külaelanikest.
Enam ma ei imestanud Ukraina sõjaväelaste jutu peale, et kohalike seas on palju reetureid. Muuhulgas töötavat kohalikud separatistide tulejuhtidena, reetes vaenlasele Ukraina vägede ja vabatahtlike positsioonide asupaiku ning andes vaenlasele teada, kui palju nende miini- ja raketirünnakud sihtmärkidest mööda lähevad.
Külaelanike ja Ukraina sõjaväelaste antipaatia oli Pervomaiskojes vastastikune.
Donetski võimsat telemasti ei saa Ukraina armee ka kuidagi ära hävitada, sest see asub keset elamurajooni. Mulle kinnitasid Ukraina sõjaväelased, et neil on keelatud tulistada raskerelvadest elamukvartaleid.
Külaelanikud on siin loos peale ühe erandi anonüümsed, kuigi paljud ütlesid tegelikult oma nime. Nad palusid oma nimesid ja fotosid mitte avaldada, sest «inimesed siin lihtsalt kaovad ära…».
«Miks? Või kes on selle taga?»
«Me ei tea. Nad lihtsalt kaovad.»
«Millal, millal see kõik küll lõpeb? Miks keegi ei tee midagi?» sõna otseses mõttes hädaldas Sofia ema, kui hakkas last tuppa viima. Ta oli ennast seni väga hästi vaos hoidnud, aga nüüd paiskusid tunded välja.
Viktor püüdis seletada, et kõigepealt ajasime selle rämpsu minema Kiievist, nüüd ajame minema kõikjalt meie maalt, ka siit.
«Kas te arvate, et meil on võimalik normaalseid inimesi võimule panna?» tuli selle jutu peale kohe küsimus külaelanike seast.
See on väga paljude ukrainlaste jaoks üks olulisemaid küsimusi. Peale selle, millal sõda lõppeb.
Autor: Jaanus Piirsalu, Pervomaiskoje/Donetski oblast
esmaspäev, 9. veebruar 2015
Üks analüüs Debaltsevo lahingu kohta
Enne lahingut UKR jõud:
6430 inimest, 43 tanki, 70 kaugtule relva
Venelased:
1400 inimest + suurtükiväelsed
78 tanki
40 kaugtule relva ( 26 GRAD, 6 Uragan, 8 Pion)
DNR
7860 inimest, 20 tanki, 31 kaugtule relva
3 и 4 бригады, "Оплот" и "Кальмиус", "ГБР Бэтмен", "Призрак".
Kaotused:
Venelased:
"200" - 398
"300" - 628
ТМН - 109
Kaotatud 37 tanki, 21 kaugtule relva ja 4 spets-tehnika
DNR
"200" - 1181
"300" - 3022
ТМН - ?
Kaotatud 8 tanki
UKR kaotused
"200" - 107
"300" - 469
ТМН - 31
Kaotatud 17 tanki ja 14 kaudtule relva
"200" - langenud
"300"- haavatud
http://oyblogg.blogspot.com/p/blog-page_4.html?m=1
6430 inimest, 43 tanki, 70 kaugtule relva
Venelased:
1400 inimest + suurtükiväelsed
78 tanki
40 kaugtule relva ( 26 GRAD, 6 Uragan, 8 Pion)
DNR
7860 inimest, 20 tanki, 31 kaugtule relva
3 и 4 бригады, "Оплот" и "Кальмиус", "ГБР Бэтмен", "Призрак".
Kaotused:
Venelased:
"200" - 398
"300" - 628
ТМН - 109
Kaotatud 37 tanki, 21 kaugtule relva ja 4 spets-tehnika
DNR
"200" - 1181
"300" - 3022
ТМН - ?
Kaotatud 8 tanki
UKR kaotused
"200" - 107
"300" - 469
ТМН - 31
Kaotatud 17 tanki ja 14 kaudtule relva
"200" - langenud
"300"- haavatud
http://oyblogg.blogspot.com/p/blog-page_4.html?m=1
Filmileid
Leidsin juutuubis Vaikse Doni filmi aastast 1930. Huvitav oli vaadata kuidas tollane ideoloogia seda filmi oli kujundanud. Ernest Simmens on öelnud, et Vaikne Don vaatamata poliitika üleküllusele on eeskätt suur ja liigutav armastuse lugu, võib-olla ainus tõeline armastusromaan nõukogude kirjanduses. Selle filmi tegemise ajaks oli ilmunud romaanist I ja II osa
pühapäev, 8. veebruar 2015
laupäev, 7. veebruar 2015
reede, 6. veebruar 2015
Misso oreli uus elu
Lõunalehes ilmus ka lugu, kuigi esialgu saab enamus artiklist lugeda paberkandjalt http://www.lounaleht.ee/index.php?page=1&id=16278
neljapäev, 5. veebruar 2015
Peapiiskopi jutlus 2.02.2015
Uskuge valgusesse, kuni teil valgus on, et te sünniksite valguse lasteks. (Jh 12:36)
Tuntud fotol on jäädvustatud 95 aasta tagune hetk, mil Eesti välisminister Jaan Poska allkirjastab Tartu rahu lepingut. Selle foto esiplaanil on selge särava leegiga küünal. Kohalolnute kirjelduse kohaselt põlenud mõlema lepingupoole, Eesti ja Vene läbirääkimisdelegatsiooni juhtide laual 2. veebruari esimestel minutitel küünal. Seda hoolimata sellest, et kogu ruum olevat olnud fotograafide ja filmikroonikute huvides silmipimestavalt ereda elektrivalgusega täidetud.
Kas põlesid need küünlad Jaan Poska ja Adolf Joffe laudadel vaid selle hetke pidulikkust ja pühalikkust tähistades või oli nendel küünaldel küünlapäeva sõnumit edastav sügavam alatoon, seda täna enam keegi ei tea. Me võime Tartu rahu allakirjutamist kujutavat fotot silmitsedes ja tollaste sündmuste tähtsust Eesti riiklusele ja vabadusele meenutades anda neil hetkil süüdatud küünaldele sümboolse sisu ja tähenduse. Ehk aitab see meil ka täna mõista selle momendi erakordset tähendust Eesti riigile ja rahvale, sest nende allkirjadega lõpetati vabadussõda ja Venemaa tunnustas tingimusteta ja igaveseks Eesti Vabariigi iseseisvust.
Kui Tartu rahulepingut on peetud Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks, siis mõeldes tänase küünlapäeva sõnumile ja valguse väelisele tähendusele kirikus ja ristiusus, julgen selle lepingu allkirjastamislaudadel põlenud küünaldes näha ristimisküünalde sarnast sümboolset sõnumit. Vabadus on aade, mida väärtustame rahvana, kuid valgus on see, millel hoiame silmad ja mida järgime jumalarahvana.
Ristimise järel süütab vaimulik altariküünlast ristimisküünla, mille ulatab ristitavale sõnadega: «Jeesus ütleb: «Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.» (Jh 8:12) Võta vastu see põlev küünal märgina, et Kristus on sinu elu valgus.» Ristimisküünla leek on sümboolne Kristuse valgus, millele järgnedes ollakse oma elus õigel teel ja püsitakse ristimisel tunnistatud õndsakstegevas usus Kolmainu Jumalasse.
Juba ristiusu algsajanditest alates on ristikirik tunnistanud seda ülimat valgusemüsteeriumi Nikaia usutunnistuses sõnadega: «Meie usume ühteainsasse Issandasse Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast.»
Tänases evangeeliumitekstis kuulsime Jeesust ütlemas: «Valgus on veel pisut aega teie seas. Käige, kuni teil valgus on, et teid ei tabaks pimedus.» (Jh 12:35) Oma riigi ja rahva ajaloost leiame ajajärke, mida võiksime nimetada pimedateks või süngeteks. Need on seotud sõdadega, okupatsiooniga, võõra võimu ja vaimu domineerimisega meie üle. Kuidas on meie kui ristiinimeste eluga? Kui oleme lasknud silmist ristimisküünla leegi ja minetanud oma ristimisusu, kas pole me siis lasknud ennast okupeerida pimedusel? «Kes käib pimeduses, ei tea, kuhu ta läheb,» ütleb Jeesus (Jh 12:35).
Tõelise valguse puudumist oma elukeskkonnas püüame kompenseerida tehisvalgusega. Me teeme seda enese ümber iga päev, eriti siin põhjapoolsetel laiuskraadidel. Enamik meie päevasest ärkveloleku ajast möödub eredas võltsvalguses ja loomulikku valgust võime kogeda talvepäeval vaid viivuks. Põhjamaist päikesevalgust on vähe nautimiseks, kuid piisavalt, et seda Läänemere-äärset tasast ja paest, neitsi Maarjale pühitsetud maalappi armastada.
Suurem mure on valgusega, mida vajame oma hinge õndsuseks ja igaveseks eluks. Pimedus, millega ka õigeid teelt eksitatakse, ei ole mitte füüsiline, vaid vaimne. Seda võidakse kaasaegses maailmas nimetada isegi valguseks või valgustatuseks. Tegelikkuses on see tõelise valguse puudumine.
Valgustatus, mille vundament on rajatud ainult inimlikele väärtustele ja soovidele ega sisalda endas nurgakivina Kristust, võimaldab piisava valgusvoo püsimist ajalikus maailmas, kuid ei taga igavest elu. Tehisvalgust on parajas koguses selleks, et elu ära elada, kuid see ei päästa hukust ega surmast.
Meie ajaloo ühel pimedal ajajärgul kirjutas Tartu luuletaja Artur Alliksaar (1923–1966):
Alguses pidi olema valgus.
Muidu olnuks loomine lootusetu.
Valguses on võrdselt valu ja hurma.
Kuni on valgust, ei saa olla surma.
Jeesus innustab oma jüngreid: «Uskuge valgusesse, kuni teil valgus on, et te sünniksite valguse lasteks» (Jh 12:36). Kuni paistab päike ja me hoolime keskkonnast enese ümber, seda Jumala loomisplaani kohaselt harides ja hoides, on maal elu. Kuid see elu muutub lootusliku loomisplaani asemel lootusetuks loobumiseks kohe, kui loovutame oma usu Loojasse ja maailma valgusesse inimkesksele surrogaatvalgusele.
See sünnib, kui valitsema asub õpetatud viisakus ja seadustatud sallivus ning pole enam kohta elust suuremale ja piireületavale armastusele, mida jagub ka eksinud hingedele. Just sellise armastusega armastab meid patuseid Jeesus. Nõnda peame armastama ka ise.
«Uskuge valgusesse!» hüüab Jeesus oma järgijatele. Oma kirikule. Hüüab mulle. Hüüab kõigile. Ent mitte kõik ei võta üleskutset kuulda – inimestel on vabadus seda eirata ja sageli nii ka tehakse. Mitte kõik, kes Jeesusele tolmustel külavaheteedel järgnesid, ei jäänud teda saatma ristipuuni ega olnud pimedasse hauakoopasse kandjate seas. Mõni saatis Jeesuse vaid oma küla piirini ja pöördus siis tagasi oma toimetuste juurde, kõige selle juurde, mille küljes rippus süda.
Jeesuse järgijatele, tema jüngritele, aga ei ole Jeesuse hüüatus «Uskuge valgusesse!» mitte lihtsalt üks üleskutse, millele võib reageerida või reageerimata jätta. Nende jaoks ei ole see vaba valiku või tahte küsimus. Kirikule ja selle juhtidele, töötegijatele ja liikmetele on Jeesuse käsk uskuda valgusesse alternatiivideta tõde. Mitte midagi muud ei saa me kuulutada, sest siis me eksime teelt ja meid tabab pimedus, nagu Jeesus hoiatab. Kui sellist pimedust sisustada ainult võltsvalgusega, muutub ruum valgemaks, kuid pimedus hinges süngemaks.
Ainus viis sellele pimedusele vastu astuda on tuletada ikka ja jälle meelde ristimisküünla leeki, hoida alati ja kõikjal kinni usust Kristusesse ning täita oma elu selle usu vilja, armastusega. See tähendab «rõõmustada rõõmsatega, nutta nutjatega» – hoida üksteist (Rm 12:15). Aamen.
Tuntud fotol on jäädvustatud 95 aasta tagune hetk, mil Eesti välisminister Jaan Poska allkirjastab Tartu rahu lepingut. Selle foto esiplaanil on selge särava leegiga küünal. Kohalolnute kirjelduse kohaselt põlenud mõlema lepingupoole, Eesti ja Vene läbirääkimisdelegatsiooni juhtide laual 2. veebruari esimestel minutitel küünal. Seda hoolimata sellest, et kogu ruum olevat olnud fotograafide ja filmikroonikute huvides silmipimestavalt ereda elektrivalgusega täidetud.
Kas põlesid need küünlad Jaan Poska ja Adolf Joffe laudadel vaid selle hetke pidulikkust ja pühalikkust tähistades või oli nendel küünaldel küünlapäeva sõnumit edastav sügavam alatoon, seda täna enam keegi ei tea. Me võime Tartu rahu allakirjutamist kujutavat fotot silmitsedes ja tollaste sündmuste tähtsust Eesti riiklusele ja vabadusele meenutades anda neil hetkil süüdatud küünaldele sümboolse sisu ja tähenduse. Ehk aitab see meil ka täna mõista selle momendi erakordset tähendust Eesti riigile ja rahvale, sest nende allkirjadega lõpetati vabadussõda ja Venemaa tunnustas tingimusteta ja igaveseks Eesti Vabariigi iseseisvust.
Kui Tartu rahulepingut on peetud Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks, siis mõeldes tänase küünlapäeva sõnumile ja valguse väelisele tähendusele kirikus ja ristiusus, julgen selle lepingu allkirjastamislaudadel põlenud küünaldes näha ristimisküünalde sarnast sümboolset sõnumit. Vabadus on aade, mida väärtustame rahvana, kuid valgus on see, millel hoiame silmad ja mida järgime jumalarahvana.
Ristimise järel süütab vaimulik altariküünlast ristimisküünla, mille ulatab ristitavale sõnadega: «Jeesus ütleb: «Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.» (Jh 8:12) Võta vastu see põlev küünal märgina, et Kristus on sinu elu valgus.» Ristimisküünla leek on sümboolne Kristuse valgus, millele järgnedes ollakse oma elus õigel teel ja püsitakse ristimisel tunnistatud õndsakstegevas usus Kolmainu Jumalasse.
Juba ristiusu algsajanditest alates on ristikirik tunnistanud seda ülimat valgusemüsteeriumi Nikaia usutunnistuses sõnadega: «Meie usume ühteainsasse Issandasse Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast.»
Tänases evangeeliumitekstis kuulsime Jeesust ütlemas: «Valgus on veel pisut aega teie seas. Käige, kuni teil valgus on, et teid ei tabaks pimedus.» (Jh 12:35) Oma riigi ja rahva ajaloost leiame ajajärke, mida võiksime nimetada pimedateks või süngeteks. Need on seotud sõdadega, okupatsiooniga, võõra võimu ja vaimu domineerimisega meie üle. Kuidas on meie kui ristiinimeste eluga? Kui oleme lasknud silmist ristimisküünla leegi ja minetanud oma ristimisusu, kas pole me siis lasknud ennast okupeerida pimedusel? «Kes käib pimeduses, ei tea, kuhu ta läheb,» ütleb Jeesus (Jh 12:35).
Tõelise valguse puudumist oma elukeskkonnas püüame kompenseerida tehisvalgusega. Me teeme seda enese ümber iga päev, eriti siin põhjapoolsetel laiuskraadidel. Enamik meie päevasest ärkveloleku ajast möödub eredas võltsvalguses ja loomulikku valgust võime kogeda talvepäeval vaid viivuks. Põhjamaist päikesevalgust on vähe nautimiseks, kuid piisavalt, et seda Läänemere-äärset tasast ja paest, neitsi Maarjale pühitsetud maalappi armastada.
Suurem mure on valgusega, mida vajame oma hinge õndsuseks ja igaveseks eluks. Pimedus, millega ka õigeid teelt eksitatakse, ei ole mitte füüsiline, vaid vaimne. Seda võidakse kaasaegses maailmas nimetada isegi valguseks või valgustatuseks. Tegelikkuses on see tõelise valguse puudumine.
Valgustatus, mille vundament on rajatud ainult inimlikele väärtustele ja soovidele ega sisalda endas nurgakivina Kristust, võimaldab piisava valgusvoo püsimist ajalikus maailmas, kuid ei taga igavest elu. Tehisvalgust on parajas koguses selleks, et elu ära elada, kuid see ei päästa hukust ega surmast.
Meie ajaloo ühel pimedal ajajärgul kirjutas Tartu luuletaja Artur Alliksaar (1923–1966):
Alguses pidi olema valgus.
Muidu olnuks loomine lootusetu.
Valguses on võrdselt valu ja hurma.
Kuni on valgust, ei saa olla surma.
Jeesus innustab oma jüngreid: «Uskuge valgusesse, kuni teil valgus on, et te sünniksite valguse lasteks» (Jh 12:36). Kuni paistab päike ja me hoolime keskkonnast enese ümber, seda Jumala loomisplaani kohaselt harides ja hoides, on maal elu. Kuid see elu muutub lootusliku loomisplaani asemel lootusetuks loobumiseks kohe, kui loovutame oma usu Loojasse ja maailma valgusesse inimkesksele surrogaatvalgusele.
See sünnib, kui valitsema asub õpetatud viisakus ja seadustatud sallivus ning pole enam kohta elust suuremale ja piireületavale armastusele, mida jagub ka eksinud hingedele. Just sellise armastusega armastab meid patuseid Jeesus. Nõnda peame armastama ka ise.
«Uskuge valgusesse!» hüüab Jeesus oma järgijatele. Oma kirikule. Hüüab mulle. Hüüab kõigile. Ent mitte kõik ei võta üleskutset kuulda – inimestel on vabadus seda eirata ja sageli nii ka tehakse. Mitte kõik, kes Jeesusele tolmustel külavaheteedel järgnesid, ei jäänud teda saatma ristipuuni ega olnud pimedasse hauakoopasse kandjate seas. Mõni saatis Jeesuse vaid oma küla piirini ja pöördus siis tagasi oma toimetuste juurde, kõige selle juurde, mille küljes rippus süda.
Jeesuse järgijatele, tema jüngritele, aga ei ole Jeesuse hüüatus «Uskuge valgusesse!» mitte lihtsalt üks üleskutse, millele võib reageerida või reageerimata jätta. Nende jaoks ei ole see vaba valiku või tahte küsimus. Kirikule ja selle juhtidele, töötegijatele ja liikmetele on Jeesuse käsk uskuda valgusesse alternatiivideta tõde. Mitte midagi muud ei saa me kuulutada, sest siis me eksime teelt ja meid tabab pimedus, nagu Jeesus hoiatab. Kui sellist pimedust sisustada ainult võltsvalgusega, muutub ruum valgemaks, kuid pimedus hinges süngemaks.
Ainus viis sellele pimedusele vastu astuda on tuletada ikka ja jälle meelde ristimisküünla leeki, hoida alati ja kõikjal kinni usust Kristusesse ning täita oma elu selle usu vilja, armastusega. See tähendab «rõõmustada rõõmsatega, nutta nutjatega» – hoida üksteist (Rm 12:15). Aamen.
kolmapäev, 4. veebruar 2015
Kes tulistasid Pariisis?
Arne Hiob küsis täna: Pariisi tulistajad ei olevat olnud õiged islamiusulised, vaid pigem uskmatud. Need, kes maha lasti, ei olnud ka usklikud, sest muidu poleks nad usku pilganud. Kas seal oli siis tegemist ateistide omavahelise tüliga? Siis ei puutu see ju üldse religiooni, vaid näitab ateismi ohtlikkust.
----------
Kõige verisemad on ajaloos olnud ateistlikud vasakpoolsed, igasugused sotsid, marksistid, kommunistid jne...
----------
Kõige verisemad on ajaloos olnud ateistlikud vasakpoolsed, igasugused sotsid, marksistid, kommunistid jne...
teisipäev, 3. veebruar 2015
EELK peapiiskopi pühitsemise ja ametisse seadmise jumalateenistus Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus
EELK peapiiskopi pühitsemise ja ametisse seadmise jumalateenistus Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus http://etv.err.ee/v/kultuurisaated/saated/96eb6f15-c189-432e-922a-aeff6d09b99d
esmaspäev, 2. veebruar 2015
Peapiiskopi introduktsioon
Täna hommikul kell 5 ärkasin üles, et asuda teele Tallinna poole. Urmas Viilma seati täna ametisse. Arvata võib, et see jääb minu elus viimaseks korraks mil olin peapiiskopi introduktsioonil. Olen varem käinud peapiiskoppide Kuno Pajula ametisse seadmisel novembris 1987, Jaan Kiivit juniori oktoobris 1994, Andres Põderi veebruaris 2005. Sõitsin Kuperjanovi pataljoni juurde ja võtsin Anna-Liisa peale. Edasi Heimtali kiriku juurde ja sealt võttis Üllar meid oma auto peale. Jõudsime kella kümneks Tallinna ja läksime Majandus- Tööstuskotta, seal ootas puljong- pirukas. kringel ja tee-kohvi. Kirikusse läksime ordinatsiooni järjekorras. Kõige nooremad vaimulikud kõige ees. Vaatasin ja imestasin, et pärast mind on vähemalt sada vaimulikku juurde ordineeritud. Nii, et olin selle vanemate vaimulike viimase kolmandiku hulgas. Siis tulid abipraostid, praostid, assessorid, piiskopid, peapiiskopid. Päris palju oli külalispiiskoppe ja peapiiskoppe. Kokku lugesin 27 Lutheri Kirikute piiskoppi ja lisaks Moskva pariarhaadi õigeusu kiriku, Eesti Apostelliku Õigeusu Kiriku, Rooma Katoliku Kiriku, Nelipühikiriku piiskopid jne. Peaminister, ministrid, ekspresident, kaitseväe ülem, kaitseliidu ülem, ERMi direktor jne.
Pärast introduktsiooni jumalateenistust olime Estonia teatris neljas saalis. Seal ootas korralik lõunasöök. Peapiiskop tuli saali ja pidas lühikese kõne ja saime seejärel teda ja ta abikaasat õnnitleda ja oma õnnistused ning mõtted külalisteraamatusse kirja panna. Kirjutasin just oma mõtteid, kui üks vaimulik mu kõrval ütles, et kuule sa kirjutad vales keeles. No eks, siis edasi läks kirjutamine võro keeles. Tagasi tulime samas koosseisus ja peab ütlema ka tänusõnad Vastseliina Ambulatooriumi õele kes reedel haava sidus ja nõu andis, et ma esmaspäeval Tallinna saaksin. Lõuna Eesti Haigla kirurgiaosakonna õele, kes eile võttis mu haava siduda. Tagasiteel võtsime päeva kokku- oli tore ja meeldejääv päev. Paar pilti ka mis mobiiliga tegin.
Pärast introduktsiooni jumalateenistust olime Estonia teatris neljas saalis. Seal ootas korralik lõunasöök. Peapiiskop tuli saali ja pidas lühikese kõne ja saime seejärel teda ja ta abikaasat õnnitleda ja oma õnnistused ning mõtted külalisteraamatusse kirja panna. Kirjutasin just oma mõtteid, kui üks vaimulik mu kõrval ütles, et kuule sa kirjutad vales keeles. No eks, siis edasi läks kirjutamine võro keeles. Tagasi tulime samas koosseisus ja peab ütlema ka tänusõnad Vastseliina Ambulatooriumi õele kes reedel haava sidus ja nõu andis, et ma esmaspäeval Tallinna saaksin. Lõuna Eesti Haigla kirurgiaosakonna õele, kes eile võttis mu haava siduda. Tagasiteel võtsime päeva kokku- oli tore ja meeldejääv päev. Paar pilti ka mis mobiiliga tegin.
pühapäev, 1. veebruar 2015
Tellimine:
Postitused (Atom)