neljapäev, 30. oktoober 2014

Ajakirjaniku jutt Donetski lennuvälja kohta

Ehho Moskvõ saates "Oma silmaga" rääkisid The Los Angeles Times ajakirjanik Sergei L. Loiko ja Ehho Moskvõ ning telekanali "Dožd" ajakirjanik Timur Olevski sellest, mida nad nägid oma silmaga lahingutes Donetski lennujaama pärast http://echo.msk.ru/sounds/1426502.html

kolmapäev, 29. oktoober 2014

Tordi jagamine


Lindora laada muljed

Ostsin grusiinide tehtud šalõkki. Tuletas meelde möödunud aastast reisi Jürimaale. Ei ole Eestis varem nii head šašlõkki saanud koos magusama adžikaga. Ostsin neilt ka ühte maitseainet, mida pannakse suppidele ja liharoogadele- hmeli-suneli. Aluksnest olid ühed noored müümas hapukapsast ja sibulat. Hapukapsas on küll väga hea. Aadress on ka peal, ehk saab kunagi sealt nende poolt veel osta. Veel sai ühelt öko-tootjalt Räpina lähedalt ostetud mahedat tatart, kaerahelbeid, rukkihelbeid jne.

Lindora laat 2014

Laat seekord läbi. Mõned pildid ka. Pildid panin üles http://www.snap.ee/user/htoivo/album/lindora_laat




esmaspäev, 27. oktoober 2014

Need on bandeeralased

http://coub.com/view/3s853

Vene partisanid


Gaspar Šabadi kiri

Lugupeetud Jevgeni Ossinovski,

Nagu Teie, kuulun ka mina venekeelsesse kogukonda. Nagu Teie, olen ka mina tundud ja kuulnud rohkem kui piisavalt rahvusel põhinevaid solvanguid. Ma olen lisaks sõnadele, saanud ka kere peale oma etnilise kuuluvuse tõttu. Nagu Teie, olen ka mina omandanud oma kõrghariduse Ühendkuningriigis.

Unustame korraks ära Jürgen Ligi. Küsimus ei seisne üldse temas ja Facebooki vahendusel tehtud sõnavõtus. Teil, kui esimesel vene rahvusest ministril vabariigi taasiseseisvumisest lasub suur vastutus. Kui me meenutame Obama valimist 2008-ndal aastal, siis üks peamisi põhjusi miks see nii oluline oli, seisnes selles, et ta esindas vähemusi. Ta esindas neid mitte ainult sõnaliselt, vaid olles ise mustanahalise vähemuse liige.

Ka antud skandaali puhul rakendub sama põhimõte. Teil, oli (ja ikka veel on) erakordne võimalus esindada meie riigi suurimat vähemust valitsuse koosseisus. Teil oli võimalus panna maha uus verstapost ja näidata vene noortele, et meie vabariigis on ka neil samad võimalused jõuda juhtivatele positsioonidele.

Teie ees seisis kaks valikuvõimalust. Esimene neist, oli ignoreerida öeldut. Lasta antud kommentaar ühest kõrvast sisse ja teisest välja, olla sellest üle, ning sellega näidata, et Teie jaoks on tähtis koostöö valitsuses, mitte rahvusepõhine tembeldamine. Niiviisi oleksite Te näidanud eeskuju vene noortele.
Teine variant, oli see, mida Teie tegite. Te kasutasite ära rahvust ja niiöelda "vähemuskaarti" selleks, et nõrgestada valitsust ja sundida härra Ligit oma ametikohalt lahkuma. Selle asemel, et kasutada antud hetke ära eesti ja vene rahvuste ühendamiseks, toimisite Te just vastupidi. Kuigi Te räägite sellest, kuidas härra Ligi kommentaar lõhestab Eesti ühiskonda, teeb seda tegelikult Teie ja SDE poolt üles kruvitud kampaania. Teie olete see, kes räägib sellest kui halvasti Teiega on käitutud ja kuidas säärased kommentaarid lõhestavad riiki ning solvavad eri kogukondi. Teie olete see, kes seda teemat järjest rohkem üles tõstatab, kusjuures mitte ainult sõnaliselt, vaid ka rahaliselt.

Ma ei tea miks Te nõndaviisi käitusite. Ma ei tea kas sellel oli pistmist Reformierakonna häbistamisega enne valimisi või äkki olid Teil härra Ligiga tekkinud varasemad lahkhelid oma kohustusi täites. Võib-olla oli see kommentaar Teie jaoks tõesti niivõrd solvav (kuigi olete isegi väitund meedias, et olete hullemat kuulnud). Misiganes see põhjus on, Teie käitumisest sõltub väga palju ja Te peate oskama sellega arvestada. Kui Teie teete head tööd ja näitate seda kui õiget viisi edu saavutamiseks, siis see kandub edasi teistele venekeelsetele noortele, kelle jaoks Te olete eeskujuks. Samas kui Teie otsustate keskenduda rahvusepõhisele vee solkimisele, siis ka siinkohal järgivad tulevased vene taustaga noorpoliitikud Teie eeskuju.

Küsimus ei ole selles mida Jürgen Ligi ütles. Küsimus on selles, et millise pretsedenti tahate Te seada vene noorte jaoks Eestis. See suund, mida Te olete viimaste päevade jooksul taga ajanud, ei vii ühtsema ühiskonna poole. Eesti venelased peavad kahjuks ennast veel tõestama. Liiga tihti tembeldatakse Eesti venelasi Kremli- või venemeelseteks. Näidata vene kogukonnast noortele, et keskendumine rahvusele ambitsioonide täitmiseks on õigustatud, ei ole õige. Ma ei soovi Teid selles avalduses üldse rünnata ja vabandan kui see nii paistab. Ma lihtsalt soovin pöörata tähelepanu sellele, et Teie käitumine õpetab ja mõjutab tulevasi vene rahvusest poliitikuid ja ühiskonnategelasi. Kui esimene vene rahvuse esindaja kes on poliitikas nii kaugele jõudnud, on see vastutus tahestahtmata Teie õlgadel.

Seda mis juhtus selle nädala jooksul muuta ei saa. Küll aga saab elult võtta õppetunde.

Lugupidamisega,

Gaspar Šabad

pühapäev, 26. oktoober 2014

Uus raha


Telefonivestlus

Igor Taro leidis sellise telefonivestluse kusagilt:
-Kallis, kas sa oled GPS-i näppinud?
-Jah, ma vaatasin kuidas saab Obinitsa laadale minna.
-No palju õnne, ma olen nüüd Obinitsas.

Puhkus

Putin küsib Šoigult - "Sergei Kožegetovitš, kas te sel aastal juba puhanud olete?"
"Issand halasta, Vladimir Vladimirovitš, no mida ma sinna Ukrainasse unustanud olen?"

laupäev, 25. oktoober 2014

Rohelised mehikesed ja reetmisest Illovaiskis


Arved Breidaks: mina, sisserändaja poeg

On paar universaalset reeglit, mida võõrasse keskkonda elama asudes on mõistlik järgida: õpi ära pärismaalaste keel ja ära hakka neid kohe õpetama, isegi kui oled neist targem – jäta see töö oma poegadele, sest neid peetakse rohkem omaks kui sind.
Poliitik Jürgen Ligi saab tublisti võtta selle eest, kui märkis siira otsekohesusega ära oma noore kolleegi päritolu – sisserändaja poeg. Ligi meelest peaks „roosasse erakonda“ kuuluv „sisserännanu poeg“ olema „üliettevaatlik“ kui teemaks tõuseb Nõukogude okupatsioon ja selle mõju meie tänasele elule ja valikutele.
Alustame natuke kaugemalt. 1980ndatel õpetati ajalootunnis, et saksa rahvas ei olnud selles kuidagi süüdi, et fašistid nõukogudemaa vastu sõda alustasid. See õpetus ei jõudnud aga pärale, sest kaasaegsed poisid kippusid sõda mängides ikka „sakslastena“ kujuteldavate „venelaste“ vastu võitlema. Polnud mingit ideoloogilist jama - pesuehtne rahvustevaheline vaen.
Nõndasamuti pole suurema osa eestlaste jaoks kunagi olnud „nõukogude“ okupatsiooni, vaid oli „vene võim“. Võrus kraabiti 1980ndate lõpus ühe kesklinna kollase kortermaja seinale konkreetne loosung „venelased majast välja“. Mitte „nõukogulased“ vms.
Okupatsioon seostub suurele osale eestlastest eelkõige venelastega ja see ei kao enne kui Liiva Annus minu põlvkonna, tänased 40sed, siit ilmast kord ära talutab. Nooremate jaoks pole need okupatsioonijutud enam nii olulised.
Mõeldes Ligi ja Ossinovski vastasseisule, siis on tegemist põlvkondade ja sellest johtuvalt maailmatunnetusliku konfliktiga, kus leppimine saab olla vaid näilik, sest mõlema poole elukogemus ja sellest tulenev arusaam maailmast on liigagi erinevad.
1986. aastal Kohtla-Järvel sündinud Ossinovskil puudub isiklik puutumus okupatsiooniga, nagu ka empiiriline arusaam sellest, kuidas temast vanemad eestlased okupatsiooni käsitlevad. Sisserännanu pojana on Ossinovskil ülimalt keeruline mõista eestlaste ja venelaste konflikti nii nagu veel suur osa eestlastest sellest aru saab.
Vastuoksa: Ossinovski noorukiiga langes aastatesse, kus Eestis elavad venelased tundsid, et neid on hakatud siin taga kiusama, ei lasta valima, sunnitakse õppima eesti keelt, mida kuskil vaja pole, ja nagu need tollased jutud kõik olid.
Sestap on Jürgen Ligi soovitus, olla Ossinovskil okupatsiooni pärandi teemal rääkides „üliettevaatlik“, asjakohane. See on hea, isalikult kõlav soovitus, kuigi sõnakasutus võinuks olla moodsam.
Mina olen Jürgen Ligi käsitluses samuti „sisserännanu poeg“, kuigi mu isa suutis eesti keele ära õppida. Võin kinnitada, et immigrantidel ja ka nende lastel on teinekord keeruline mõista põlisrahva mõttemaailma ja reaktsioone. Eriti kui oled veel 20ndates. Sellistel puhkudel tulebki lihtsalt püüda mõista ja mõne teema puhul „üliettevaatlik“ olla.

Luurajatest

Videos luurajad edastasid infot omavahel ehedas vene keeles ja artikli kohaselt selgus - et kaks luurajat on Venemaa kodanikud; 1. Luka tuli omalajal maidanile, on Putini vastane, rassiteooria pooldaja - arvab - et Putin kardab U. revolutsiooni võitu ja seetõttu U-s sõdib ja Putin kardab et Maidani ideed-tegevus jõuab Venemaale. Luka seda tahabki. Et võidame siin Ukrainas ja siis lahendame kodus probleemi... Ja venelasi laseb ta lahingutes seetõttu - et hea võimalus putinlasi hävitada, seda puhtam venelaste rass, aga peamine - siis on hiljem kergem Venemaad muuta, et Venemaal oleks hea elada. Et Putin hävitab oma kitsa ringkonnaga Venemaad, venelasi - et Kiievi Maidanil nägi ta - et siin kõik on valged inimesed, aga Peterburis-Moskvas vaid iga kolmas...
Artikli pildil Luka balaklavas.
2. Teine Venemaa. kodanik hüüunimega - Ded on etniline ukrainlane. Ennem uskus vennalike rahvaste - venelaste-ukrainlaste sõprust, aga nüüd ...Koos isaga tulid Ukrainasse võitlema. Oli maidanil - kus tutvus Lukaga - ja nüüd on nad alati koos sõdimas, suured sõbrad. Pilti endast teha ei lasknud, ema jäi Venemaale (lahutas isast) - väike koht....

Luka ja Ded on erinevates üksustes-kohtades sõdinud; maidan, pravosekkide «Солнышки» üksus (aga see olla U. võimude poolt mingite asjade pärast kinnivõetud - tol hetkel neid seal ei olnud), pataljon Azov, uuesti pravosekkide seas, nüüd pataljon OUN.

Armastavad liikuvat lahingtegevust, muidugi kui vaja - ollakse ka tühjaks jäänud plokkpostil. Et nemad on ainukesed tulekorrigeerijad, U. suurtükiväelastel jne siin enne teisi korrigeerijaid ei olnud.....

Aga siiski nemad pataljoniga lõpuni seotud ei ole, armastavad tegevusi- kui operatsioon lõppeb - siis lähevad mujale - kus tegevus ja kus antakse relvad. Mis inimene keegi on- see selgub 1-2 ühisoperatsiooniga.

Tahavad ökoturismiga tegeleda. Et organiseerivad BTR-ga sõidu ATO tsooni, kus siis saab hävitada parasiite ja rahvamajanduse kahjustajaid...http://petrimazepa.com/bez-rubriki/dvizh.html

kolmapäev, 22. oktoober 2014

Värbajad. Nad võtavad isegi lapsi sõtta.

Tõlkinud AivarV

Luhanski oblastis hukkunud 18a Ženja Puškarjovi ema Kroonlinnast, kutsus ise ajakirjanikud poja matustele. Ta on kindel: Ženja lugu on abiks teistele vanematele ning aitab ehk kedagi päästa.
„Poisid, see on teile õppetund“, tõuseb nuttev põlvitanud naine. Ebakindlalt seisab ta värskel mullal, mis katab tema poja hauda. 18a Ženja Puškarjov maeti äsja. Ema pöördub kahe noore sõjaväevormis mehe poole – tema poja kaasvõitlejate poole, nende kätel ta suri ja nemad aitasid tuua hukkunu surnukeha Donbassist Kroonlinna.
Bojevikud, keda kutsutakse nimedega „Mangust ja „Tihii“ ei vasta midagi.
„Te lubasite mulle“, - meenutab neile midagi Žanna Puškarjova.
Mõlemad noogutavad vaikides vastu tahtmist.
„Aitäh selle eest, et aitasite mul ta koju tuua“.
„Mis tänu!“ süngestuvad bojevikud. „Ei suutnud poissi hoida“.
„See-eest puhkab ta siin, kodus, aga mitte kuskil seal …“
Ženja matustele 40 000 elanikuga Kroonlinnas tuli umbes 300 inimest. Pooled nendest 15-18 aastased noored. Sõbrad, kaaslased sõjalis-sportlik klubist, endised klassikaaslased, nende vanemad, treenerid, õpetajad. Ja veel - matustele kutsuti ajakirjanikud.
„Ma tahan avalikustamist“, selgitab läbi pisarate vabatahtliku ema Žanna Puškarjova. „Tahan, et võimalikult paljud inimesed saaksid teada sellest, kuidas hukkus minu poeg. Kuidas teda värvati, aeti pea sassi, mängiti tema tunnetel. Ta täitis internetis mingid ankeedid ja sattus sõtta. Me ei hakka sellest saladust tegema, me tahame, et kõik teaksid tõde... Võib-olla see aitab teisi vanemaid. Võib-olla see päästab nende lapsi“ …
„Las emad ja isad olla tähelepanelikumad. Las kontrollivad oma poegade lehekülgi sotsmeedias ja uurivad: millistes gruppides on nad liikmed? Ei hoia äkki kirjavahetust värbajatega, kes on valmis sõtta saatma isegi lapsi? Peavad ju olema mingisugused moraalinormid inimestel?!“ on hukkunu tädi nõutu. „Jah, Ženja oli vabatahtlik, aga ta oli ikkagi laps. Alles 1.augustil täitus tal 18 eluaastat. See on nooruslik uljus, mitte rohkem. Me suhtlesime poistega, mässulistega, nad rääkisid, et sinna sõidavad väga paljud. Lihtsalt kõike seda varjatakse, me ei tea sellest ega näe seda. Kui on võimalik päästa kellegi elu, on vaja sellest rääkida …“
Kuni kõige viimaste päevadeni ei teadnud keegi omastest ega kujutanud ette seda, et eilne koolipoiss Ženja Puškarjov liitus vabatahtlikega, sõitis Ukrainasse, sai kuulipilduriks, LNR-i võitlejaks ja koheselt sattus luuregruppi. Oma ärasõitu hoidis ta saladuses. Mitte kellelegi ei maininud sõnagi peale paari-kolme kõige lähema sõbra. Nemad teda välja ei andnud, saatsid rongile.
Ženja jõudis Donbassi 3.septembril. Koju jättis kirjakese: “Ema, ma sõitsin Rostovisse sõbra juurde. Tulen tagasi kahe kuu pärast“. Ema uskus. Isale (vanemad on lahus), vanaemale, tädile, treeneritele ja kaaslastele sõjalis-sportlik klubist ei öelnud poiss midagi. Alles pärast surma avastasid poja vanemad, et VKontaktes kuulus ta erinevatesse Donbassiga seotud gruppidesse.
„Puškarjov osales meil kolm aastat, huvitus sõjaajaloost, sõjalisest ettevalmistusest, kuna koolis ju sõjalist algõpet ei ole, sügisel tahtis astuda VDV kooli“, jutustas Kroonlinna sõjalis-sportliku klubi „Skala“ juhataja Nikolai Šik. „Ta osales alati kõikides rekonstruktsioonides, Põuavälkudes, kogunemistes … 3.septembril me viisime Kroonlinnas läbi ürituse Beslani ohvrite mälestuseks. Ženja oleks pidanud seisma auvahtkonnas. Tund enne üritust ta helistas mulle ja ütles, et haigestus. Ma veel imestasin, terve poiss, on soe suvi, kuidas ta sai külmetuda? Aga ütlesin talle: heida pikali, helistad. Aga tema,nagu välja tuleb, istus sel hetkel juba Rostovi rongi …“.
„Oleks meil kadunud kasvõi tema vormiriided, oleks kasvõi mingi külmrelv kadunud – ma oleksin midagi kahtlustanud“, kurvastab Nikolai Šik. „Aga tema ei puutunud midagi, kõik oli omal kohal. 5.septembril tuli minu juurde tema vanaema. Pärib: “Kus on Ženja?“. Mina vastan: “Haige on …“. Tema: “Haige?? …“.
„Mitte kunagi me ei arutanud olukorda Ukrainas“, jätkab juhendaja. „Klubis me ei vestle poliitikast, sõjalistest konfliktidest, sealhulgas konfliktist Ukrainas. Poisike langes propaganda ohvriks. Uskus kõike seda jama, mida internetis ja televiisoris aetakse, et Rahvuskaart õiendab arveid rahuliku elanikkonnaga. Kunagi Ženja küsis minult: „Miks meie riik ei aita Donbassi elanikke?“. Mina vastasin: „On poliitilised küsimused, mida ei saa koheselt otsustada. Ja meie ei saa neid otsustada“. Tema räägib: “Kuidas siis nii, seal on ju inimesed?...“. Hiljem üks tema sõber samast hoovist andis varjupaika Donetski põgenikule – 17 aastasele tüdrukule. Too rääkis Ženjale ja tema sõbrale, mis seal toimub. Tundub, et see sai viimaseks piisaks …
Mõne päeva pärast vanaema helistas lapselapsele tagasi. Poiss rahustas teda: „Me oleme Rostovi oblastis, koos sõbraga, valvame ladusid kaugel tagalas“. Veel 30.septembril, veidi enne hukkumist, vastas Ženja kõnedele: „Ärge muretsege – me kaevame kaevikuid, tuhlame aiamaadel, korjame kurke, meist Ukraina piirini on 10 km“. Tema seltsimeeste separatistide sõnul oli ta neil päevil juba Luhanski oblastis, luuregrupi koosseisus ja täitis täie hooga talle püstitatud ülesandeid – luure, kaitse, positsiooni hoidmine.
„Põuavälk Põuavälguks, ja rekonstruktsioon – see on kõigest rekonstruktsioon. Tal ei olnud mitte mingeid kogemusi selleks, et sõdida“, räägib Nikolai Šik. „Mida ta teadis sõjast? Mitte midagi! Jah, meil olid mingisugused väljaõpped. Kuid see kõik on sõjalise algõppe tasemel. Kes ta sinna lasi? Kuidas oli võimalik poisikest sinna paisata? Häbi neile komandöridele, kes ta värbasid, selle asemel et ta peatada, selle asemel et saata ta vett tassima, põgenikke aitama. Nad panid ta riidesse, andsid talle automaadi ja ajasid luuregruppi. Luuregrupp – need on esimesed, keda kuulid tabavad, need peavad olema professionaalid. Aga nemad saatsid sinna poisikese! Viskasid positsioonile nagu kahuriliha … Sellest kuidas, Ženja võitles ja nägid, kuidas ta hukkus, teavad ainult tema seltsimehed-mässulised samast rühmast – „Tihii“ ja „Mangust“. Nad jutustasid Ženja hukkumisest, viimasest lahingust, sellest, mis toimub praegu Donbassis. Kumbki pole veel otsustanud, kas pöördub sinna tagasi või mitte.

„Tihii“, (27a, elukoht Petropavlovsk-Kamtšatka)



„23.septembril läksin oma esimesele lahingkäigule Krugliki asulasse Krasnolutšinski rajoonis. Seal võtsime sisse kaitse ja tutvusin Ženjaga. Me olime Kruglikis kaheksa päeva, pärast pöördusime tagasi baasi Krasnõi Lutšis Luhanski oblastis. Baasis veetsime viis päeva, puhkasime, pesime. 8.oktoobri õhtul rivistati meid üles ning paluti rivi ette astuda kümnel vabatahtlikul, et saata meid täienduseks lahingpositsioonile Nikišino asulas. Asula ei olnud täielikult vabastatud. Seal hoidsid kaitset vennalikud semud DNR-ist. Õigemini, nad pidasid lahingut selle asula eest – küll hõivavad tänava, siis jälle kaotavad.
Ženja hukkus Nikišino asulas. 8.oktoobril me hõivasime positsiooni, 10.oktoobril meid rünnati. Ženja nägi esimesena, et meie positsiooni tahetakse sisse piirata. Võttis vastu otsuse ja kamandas lahkuma üle tänava, meie kuulipilduja katte alla. Oli vaja minna 10-15 meetrit, et seal koos teistega kaitsesse asuda. Mina olin esimene lahkuja, Ženja tuli viimasena, kattis meie taandumist. Ta oli kuulipildur, tulistas RPK-74-st vastu, valangutega. Tagasi tormates heitsime pilgu üle õla, nägime, et ta ei tulnud. Tal jäi jalgväravast puudu sõna otseses mõttes paar meetrit, lamas kõhuli näoga vastu maad. Sel ajal tulistati vahetpidamatult, kuulid vilistasid. Jooksime välja, pöördusime tagasi, tassisime teel lebava Ženja hoovi kuulide eest varju. Laotasime talle vormikuue peale, ta kaotas juba teadvuse ning suri kiiresti. Pärast saime teada, et Ženja sai surmava haava: kuul tabas õlga, murdis kolm roiet, läbis kopsu, maksa ja jäi pidama tuharates. Tal polnud lootust ellu jääda.
„Aga kuidas tema, 18 aastane, ilma kogemusteta, sai sinna pääseda?“
„Separatistide ridades on eri vanustes inimesi ja on palju neid, kes pole isegi armees teeninud.“
„Kas neil on üldse mingeid vilumusi? Õpetatakse neile seal midagi?“
„Kogu instruktaaž – hoida kaitset. Ülejäänu tuleb kogemustega. Kogu lugu“.
„Relvi käsitsema õpetatakse?“
„Ühe korra sõitsime laskmiseks karjääri. Automaatide sisselaskmine, granaadiheitjad, AGS-id.“
„Kust saite relvi ja laskemoona?“
„Kõik on sõjasaagiks, trofee, saadud mingil moel Ukraina armeelt.“
„ Aga Venemaalt veetakse relvi ja laskemoona?“
„Meie rühmas midagi taolist ei olnud. Meie sõdisime sellega, mida saime lahingust.“
„Mis põhjusel te sinna läksite?“
„Põhjuseid on palju. 2.mai sündmused – peamine faktor. Ma ei suhtu inimestesse ükskõikselt, kogu sealtoimuvasse. Hukkuvad rahulikud inimesed, lapsed, minu arvates on see kuritegu. Midagi on vaja teha …“
„Praegu olete te siin, aitasite toimetada Ženja koju, matsite. Nüüd kavatsete tagasi sinna pöörduda?“
„Ma pole veel otsustanud. Paljud räägivad mind ümber, sugulased muretsevad minu pärast.“
„Kas Ženja surm muutis midagi teie jaoks?“
„Jah. Mul kasvab samuti laps, lisaks on naine rase, pere saab juurdekasvu. Naine muretseb kõvasti. On raske valik. Teisalt – mul jäid sinna seltsimehed, mu kaasmaalased. Niisama lihtsalt neid ära visata samuti ei saa, meil on seal ikkagi vendlus. Ja inimesed hukkuvad iga päev, nii mässulised kui ka rahulik elanikkond. Mul on veel aega mõelda, asjaolusid kaaluda, võtan otsuse vastu hiljem.“
„Kuidas te arvate: ilma sõjata ei saa hakkama?“
„See küsimus pole mulle. On inimesed, kes seisavad kõrgemal, kõige selle kohal …“

„Mangust“ (28a, elukoht Kaliningrad)


„Krasnõi Lutši baasi jõuavad kõik need, kes tahavad osaleda rahva vabastusliikumises. Kõik nad on vabatahtlikud. Kes on kogemustega, kes ilma, kes kohalikud. Seal läbivad nad lühikese instruktaaži, mis endast midagi professionaalset ei kujuta ja sõidavad edasi vastavalt määramisele.
10.oktoobril, umbes kella 6 paiku õhtul olime Nikišinos, purustatud majas, sõime, valmistusime puhkama. Sel hetkel päike paistis meie suunas. Ukrainlased, kõige järgi otsustades, jälgisid meid: kus me oleme ja mida teeme. Nad said aru, et me oleme vähekogenud ja nõrgenenud, seetõttu valisid sobiva momendi ja avasid tule.
Alguses tulistati meid miinipildujatest, seejärel ühinesid automaaturid. Lõpuks tulistasid erinevatest punktidest vähemalt 30-40 inimest. Oli arusaadav, et meid üritatakse sisse piirata. Näha neid ei olnud, oli arusaamatu: kes kust tulistab. Kõik ümberringi purunes, lendas ja plahvatas. Me ei teadnud, kuidas ära minna ja reaalselt lahkusime, kuidas keegi sai.“
„Miks te sinna läksite?“
„Kaastundest ja kahetsusest selle tõttu, mis seal praegu toimub. Inimesed kannatavad, lahkuvad oma kodudest, sõidavad kuhugi, ei kaitse neid peale meie põhimõtteliselt keegi … Mitte aidata – see oleks küüniline.“
„Pärast Ženja matuseid lähete sinna tagasi?“
„Ma veel mõtlen.“
„Kas Ženja surm pani teid millegi üle järele mõtlema?“
„Jah. On vaja head varustatust, et oleks, millega võidelda. Niisama võidelda – see on rumalus. Et võidelda, on vaja vahendeid. Venemaal need on, 75% separatistidest koosneb kindlalt venemaalastest. Aga needsamad venemaalased oma raha eest ostavad vormi, sõjaväesaapad, kõik oma raha eest … Aga normaalset soomusvesti ei saa keegi endale lubada, need on väga kallid. Kui Venemaa tahab aidata – siis ta peab seda tegema.“
„Kuid me pole ju ametlikult sõjas?“
„Aga kuidas sinna tankid ja Gradid saavad? Iseenesest tekivad sinna? Midagi jah mässulised hõivasid Rahvuskaardilt. Aga midagi ikkagi ilmub teist teed…”
„Kas Donbassis on teie hinnangul suund vaherahule?“
„Poliitika – see on väga keeruline. Kui nad seal üleval ei suuda seda otsustada, mis siis meil üle jääb? Meie võime ainult oletada. Vaherahu kui sellist seal ei ole, seal on pidevad provokatsioonid. Peale vaherahu kuulutust me ei tunnetanud mingeid muutusi. Keegi ei anna järele, ühed tulistasid, teised vastasid. Parimal juhul situatsioon kui selline ei muutunud. Ja rahulikud inimesed nii nagu kannatasid enne, kannatavad edasi.“
„Teie arvates kas peale sõjalise tee on mingeid võimalust seda konflikti reguleerida?“
„Vaevalt küll. Sellepärast, et kui üks osapool, ükskõik kumb, ei taha otsustada seda rahulikul teel, siis ka teine tegutseb samamoodi. Keegi ei anna järele.“

NB. Ženja surnukeha järgi Donbassi sõitsid vanemad ise. Puškarjovi rühmakaaslased palusid LNR-i staabist masina, et toimetada „gruz 200“ Kamensk-Šahtinskini.
„Kamensk-Šahtinski haigla morgis võeti poja surnukeha vastu ainult sel tingimusel, et sellele tulevad vanemad järgi“, räägib Ženja isa Aleksei Fomin. „Selgitati, et tihti hukkunute järgi keegi ei tule ja haigla peab neid ise matma.“
Peale seda jõudsid Puškarjovi vanemad kirstuga Rostovini, seal suutsid kokku leppida keha saatmise Peterburgi minimaalse summa eest – 20000 rubla. Ametlikult mingit abi hukkunud vabatahtlike vanematele LNR ja DNR võimud ei osuta, mingit kompensatsiooni ei maksta.

Plekktrumm

Urmas Nõmmik saates http://etv2.err.ee/v/kultuur/plekktrumm/saated/d3777530-5aaa-403e-83c6-76435197d538

teisipäev, 21. oktoober 2014

Teel Barnaul- Biisk


Kõnekoosolek

Samal ajal kui keemiatehases oli plahvatus toimus Puštšilin ja Purgini kõnekoosolek. Alguses on väga vahva olukord

Plahvatus Donetskis

20.10.2014 oli Donetskis vägev plahvatus. Väidetavalt põhjus mitte Totška U nagu enamuses videotes räägitakse vaid selles, et terroristid andsid tuld keemiatehasele ja omaenda moonalaole. Teine allikas väidab, et need olid Donetski partisanid.
http://obozrevatel.com/crime/62935-partizanyi-v-donetske-vzyali-otvetstvennost-za-segodnyashnij-vzryiv-i-obyavili-o-nachale-bombo-kvesta-s-terroristami.htm

pühapäev, 19. oktoober 2014

Riho Altnurme; Parim kirikujuht on endine sõjamees

Keda valida kirikujuhiks ajal, mil kirik näeb enda peamise ülesandena edasikestmist võimalikult väheste kadudega? Seda ebavõrdses võitluses ülekaaluka vaenlasega, kelle käsutuses on kõik vahendid rünnakuks? Jah, muidugi, kedagi, kes on kogenud võitlust ja olnud tule all. Tundub hea valik.
Kaks Eesti luteri kiriku peapiiskoppi on tulnud nõukogude sõjaveteranide seast: kaardiväe jefreitor Alfred Tooming (peapiiskopina ametis 1967–1977) ja kaardiväe kapten Edgar Hark (1978–1986). Tegelikult oli ka nende järglane Kuno Pajula armees teeninud, kuid vastaspoolel. Ilmselt ei arutlenud nõukogude võimuorganid nii, nagu artikli algul toodud mõttekäigus, kuna võimu toetus neile peapiiskoppidele tulenes asjaolust, et oldi teenitud „õigel poolel“, lausa võideldud nõukogude võimu eest ja seega „ideoloogiliselt karastatud“. Vastaseid neis ei nähtud. Siiski andis karastus lahingutes jõudu võitluseks, kui juba oldi kirikujuhina uuele rindelõigule asutud. Võitlevat hoiakut on mälestuste põhjal täheldatud eelkõige Edgar Hargi puhul – kiriku kaitsjana. Samas oli võimuorganitel milleski ka õigus kirikujuhtide määramisel: vanad rindemehed tunnetasid vastaspoole jõudu ja ei läinud asjatuid kaotusi tekitada võivate rünnakuteni ning hoidsid ka tagasi enda poole uljamaid võitlejaid – „tunnetasid piire“.
Kuidas valiti neid juhte? Kas üldse oli valimist kui sellist neil aegadel, mil kirikut kontrollis nõukogude võim? Jaan Kiivitist rääkinud loos (Kirik & Teoloogia, nr 122/ 11.4.2014) oli sellest juba kuigipalju juttu, nüüd siis veel kaks näidet.
Kahjuks pole hetkel kättesaadav kogu allikmaterjal neist valimistest – siseministeeriumis hoiul olnud uuemad materjalid usuasjade voliniku arhiivist on suvel üle antud riigiarhiivi ja need ei ole veel uurijatele kättesaadavad. Samuti pean tõdema, et leidsin EELK konsistooriumi arhiivist asjakohaseid materjale lugedes mitmetel fotodel ja nimekirjades praegu töötavaid või pensionil olevaid vaimulikke – ja neil on kindlasti oma nägemus kirjeldatud sündmustest ja inimestest. Loodan, et see kirjatöö ehk ärgitab neid jagama oma mälestusi, kel on üht-teist meenutada nende peapiiskoppide valimisest või ka lihtsalt nende isikutest ja ametiajast – olgu siis isiklikult mulle uurimistöö tarbeks või mõnes meediaväljaandes.
„Valimiskampaaniaga“ seotud materjale kummagi valimise puhul EELK konsistooriumi arhiivist palju ei leia. Olemas on kirikukogude protokollid, mis on küll üsna napid dokumendid. Edgar Hark, kes oli 1949. aastal olnud üheks mõeldavaks kandidaadiks võimu poolt vaadates, ei olnud seda enam 1967. aastal, mil Jaan Kiivit ametist lahkuma sunniti. Usuasjade volinik Meinhard Teder oli pärast nõupidamisi kommunistliku partei keskkomitees ja julgeolekuorganitega leidnud, et parim kandidaat Kiivitit asendama oli Alfred Tooming. Viimane oli vestluses volinikuga kiiresti nõustunud, muretsedes ainult, ega Edgar Hark ei solvu (temast oli juba 1955. aastal saanud peapiiskopi asetäitja). Volinik oli rääkinud ka Edgar Hargiga. Seda, millised võisid olla tema tunded ja soovid sel hetkel, me muidugi teada ei saa, aga igal juhul oli ta nõustunud asjade sellise käiguga.
12. oktoobril 1967 toimunud kirikukogu viis läbi kirikujuhi vahetuse vastavalt riigi poolt ettekirjutatud stsenaariumile. Usuasjade voliniku dokumentidest ilmneb, nagu olnuks volinikul endal senise peapiiskopiga mingi isiklik vastuseis ja ehk just voliniku vahetumine 1966. aastal on tema saatust mõjutanud. Suurem tähelepanu on sel kirikukogul ilmselt keskendunud just Kiiviti taandumisele kui uue juhi valimisele. Alfred Tooming esitati kandidaadina praostide ja usuteaduse instituudi õppejõudude 19. septembril toimunud nõupidamise poolt, kandidaati esitles peapiiskopi asetäitja Edgar Hark, iseloomustades teda „tagasihoidliku ja sõbralikuna“. Lisaks toetas Toomingat sõnavõtuga veel Otepää koguduse õpetaja ja Valga abipraost Jaan Maior. Alfred Tooming valiti ametisse avalikul hääletusel ühel häälel.
Ääremärkusena võib lisada, et samal kirikukogul otsustati alustada naiste ordineerimisega (ühel häälel) ja võeti vastu ka poliitiline resolutsioon Vietnami sõja vastu. Teatud arvamusvabadusest annab tunnistust tõik, et mainitud resolutsiooni vastu võeti sõna (Torma õpetaja Jaan Muru) ja kaks osalejat julgesid olla vastu ning kolm jääda erapooletuks.
Vägagi võimalik, et sel hetkel sooviti riigiorganites leida tagasihoidlikumat kirikujuhti kui senine rahvusvahelist tuntust kogunud peapiiskop. Autoriteetne vaimulik Albert Soosaar, pikalt Hageri ja Tallinna Jaani kogudusi teeninud kirikuõpetaja, kes oli tuntud oma kriitiliste hinnangute poolest, leidis kirjas Eesti sõbrale Saksamaal, Tartu ülikooli usuteaduskonna vilistlasele Burchard Liebergile 30. detsembrist 1977 (juba pärast Toominga surma), et viimane oli olnud küll „sõbralik, tagasihoidlik ja lihtne“ koguduseõpetajana, kuid peapiiskopiamet polnud talle jõukohane olnud ning mitmed algatused jäänud soiku ja mitmed vajalikud tööd hoopis algatamata. Samuti kritiseeris Soosaar tema vähest meeskonnatööd ja viimastel aastatel tekkinud liigset tundlikkust kriitika suhtes. Võimalik, et hinnangu aluseks oli ka mõni peapiiskopi konflikt Soosaare endaga. Mitme vajaliku töö seismajäämist Toominga ajal – agenda-, piiblitõlke- ja lauluraamatukomisjoni oma – nentis juba uue peapiiskopi valinud kirikukogul ka Tarvastu õpetaja Harri Haamer.
Alfred Tooming lahkus oma ametist ootamatult surres – 5. oktoobril 1977 hakkas tal trammis töölt koju sõites halb ning ta suri. Selleks ajaks oli juba möödas tema 70. sünnipäev. Pole küll märki, et tema ametiaega oleks ametlikult pikendatud. Kirikukogu uue kirikujuhi valimiseks kutsuti kokku 31. mail 1978, vahepeal (alates 19. oktoobrist) oli ajutiseks kirikujuhiks sellal juba 69-aastane Edgar Hark. Eelmistest peapiiskopi valimistest saadik polnud toimunud ühtki kirikukogu, nii pidi peapiiskopi asetäitja Hark kirikukogu avades nentima, et ta ei suuda anda ülevaadet möödunud aastate kirikuelust, nagu tavaliselt kirikukogudel kombeks. Assessor praost Eerik Hiisjärv seadis ainsa kandidaadina peapiiskopiametisse üles Edgar Hargi. Tuleb küll tõdeda, et kiriku arhiivis leidub terve rida dokumente, mis kinnitavad kandidaatide esitamist praostkondade poolt ja neis ei olegi Edgar Hark ainuke kandidaat. Järva praostkonnast esitati nii Edgar Hark kui ka Põltsamaa õpetaja Herbert Kuurme ja Pärnu õpetaja Evald Saag. Lääne praostkonnast esitati Edgar Hargi kõrvale tema esimeseks asetäitjaks Herbert Kuurme. Valga praostkonnas protokolliti, et lisaks Edgar Hargile esitas Helme kirikuõpetaja Valter Vaasa teise kandidaadina assessor Eerik Hiisjärve. Kui Lääne-Harju, Pärnu, Saarte, Tartu, Viru ja Võru praostkonnad on esitanud ainsa kandidaadina Edgar Hargi, siis Tallinna praostkonnas jõuti järeldusele, et praostkonnal polegi 1949. aastal vastu võetud peapiiskopi valimise seaduse alusel õigust kandidaati esitada – kandidaate tuleks esitada alles kirikukogul ja sellest arusaamast praktikas ka lähtuti, kuigi peapiiskopi kohatäitja ise oli soovinud kandidaatide ülesseadmist praostkondades. Tollane riiklik praktika teatavasti ei soosinud mitme kandidaadiga valimisi.
Pärast ainsa kandidaadi ülesseadmist tutvustas teda assessor Eerik Hiisjärv, sõnavõttudega toetasid vanim kirikukogu liige, 101-aastane Valter Oja Mustvee kogudusest, kus Edgar Hark varem oli teeninud ja tihti võimudega pahuksis olnud Tarvastu õpetaja Harri Haamer. Toimus lahtisel hääletusel valimine: Edgar Hark osutus valituks ühel häälel. Valimist ei takistanud kandidaadi tervis – just tervisele viidates oli ta taandunud praostiametist juba 1974. aastal. Kui 1939. aastal oli piiskopi tagandamise ajendiks saanud abielulahutuse soov, siis nüüd ei takistanud valimist asjaolu, et Edgar Hark oli esimese abielu lahutanud ja elas teises abielus. Samuti võinuks probleemiks olla kandidaadi vanus – 69 aastat. „Kui me ühte vana meest peapiiskopiks valime, siis on tema ehk sobivaim nendest“ – leidis Harri Haamer, viidates vanusele. See küsimus lahendati eraldi otsusega, millega peapiiskopi volitusi pikendati erandkorras üle 70. sünnipäeva viie aasta võrra.
Edgar Hark ei saanud ametist lahkuda viis aastat hiljem, nagu ta lootnud oli. 30. mail 1985 pikendas kirikukogu (hilinemisega, tõsi küll) tema ametisolekut juba määramata ajani. Ta on kirjutanud 10. septembril 1986 konsistooriumile avalduse, mille järgi soovis halva tervise tõttu ametist lahkuda järgneva aasta algul, jääda pensionile ja anda amet üle uuele peapiiskopile, kes tuli valida jaanuari lõpus, mil pühad möödas ja aruanded tehtud. Oma kirjas väljendab ta kurbust eelkõige kolme töö üle, mida ta ei suutnud lõpule viia (osalt peapiiskopist sõltumatute asjaolude tõttu, nagu ta ütles): uus EELK põhikiri, uus hoone konsistooriumile ja uus Piibli / Uue Testamendi väljaanne. Ametit ise üle anda ta siiski ei saanud. Juba 23. oktoobril saabus surm ja uus peapiiskop valiti alles 11. juunil. Nekroloogidest ja mälestustest kajab läbi napisõnaline ja üksildane mees, kes juhtis kindla käega, rahulikult, ilma pikematesse arutlustesse laskumata. Ja kui mõni otsus ka vastuoluline tundus ja riigivõimu surve sellest läbi kajas, respekteeriti autoriteetset juhti sellest hoolimata.
Näib, nagu oleks kapten jefreitorist paremini kiriku juhtimisega toime tulnud – mida võiski oodata. Tuleb täpsustada: mitte lihtsalt sõjamees ei ole parim kirikujuht rasketel aegadel, vaid ohvitser-väejuht.
Lõpetuseks lisan siia luuletused, mis pühendati peapiiskoppidele Alfred Toomingale ja Edgar Hargile nende lahkumise järel vaimulike poolt.
Peapiiskop Alfred Toomingat mälestades
Sul oli seda üht, mis Martal puudus,
too ühe ajel Sinu ümber sõpru koondus.
Su rahva keskel kosus, juurdus Tema riik
ja selle kaitseks välkus Sinu mõõk ja piik.
Su headuse relv lõi pakku pahelise
ja solvund venna südamele andsid lepituse.
Me lunastaja võiduvilja külvamisel
said rõõmu Tema vaimu julgestusel.
Ei iial keelanud Sa põlatule vennakätt,
ei eales kartnud teoks teha karmi tõtt.
Su mälestus on kallis Sinu alluvaile,
on kalleim lesele ja lastele ja vendadele!
Me kindlalt usume: Su usus külvat seeme
ka põudses pinnases saab elu uue.
Su elutõe veendund osalistes, lastes, lastelastes,
rõõm võidutseb, kui Igavese Riigi pärijates.
Jüri Kimmel [Põlva koguduse õpetaja]

Peapiiskop D. Dr. Edgar Hark’i lahkumisele pühendatud värsid (P. 65)
Peapiiskop Hark on surnud,
pole surnud tema töö,
mis ta teinud eluajal,
eriti veel kõrges eas.
Meie Kirikut ta juhtis,
juhtis hästi, targasti.
Usuliselt oli tugev,
rahutööd ta edendas.
Vaimulike järelkasvu
suunas ikka hoolsalt ta.
Igas asjad omal alal
oli mõistlik, südamlik.
Puhkeajas ametivennad
teda väga tänavad,
tema juhtimisel need on
saanud hoolduse nii hea.
Meil on kahju, et peapiiskop
Hark meist pidi lahkuma.
Kirik leinama jääb teda,
Issandas on meie troost.
Tema abikaasa jäänud
leinama ka silmavees.
Jumal armust teda tröösti,
aita teda alati!
Ülemkarjus, puhka rahus,
tehtud on su elutöö.
Viimne puhkepaik on kallis,
pühitsetud Issandas.
Jaan Maior [vaimulik emerituuris].

Kasutatud on materjale EELK konsistooriumi arhiivist ja artiklit „Peapiiskopi tagandamine aastal 1967“ pühendusteosest Jaan Kiivitile [nooremale] 65. sünnipäevaks: Kristuse täisea mõõtu mööda. Toim Arne Hiob, Urmas Nõmmik, Arho Tuhkru (Tallinn 2005), lk 66–78, siin 75, 76, samuti Esra Rahula mälestusi artiklis „Sada aastat peapiiskop Edgar Hargi sünnist“ ja Eenok Haameri omi artiklis „Edgar Hark, mees käänulise eluteega“ (mõlemadEesti Kirik, 8.10.2008) ning Edgar Hargi nekrolooge Kalle Kasemaalt, Kaide Rätsepalt ja Evald Saagilt aastaraamatus „EELK“ (1986). Tänan abi eest materjalide otsimisel EELK arhivaar Janis Tobrelutsu ja tehnikaga varustamise eest kolleeg Atko Remmelit!

Riho Altnurme (1969), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna dekaan ja kirikuloo professor ning EELK liige.

neljapäev, 16. oktoober 2014

Lõuad pidada ja edasi teenida!

Nii, kõik läks etteplaneeritult ja ootuspäraselt, kooseluseadus kuulutati välja, ilma rakenduseadusteta ning üdini toores. Ilmselt oli E. Noolel  õigus kui ta ütles, et kokkulepped olid nii tugevad ja seetõttu võis aega ka mujal veeta. Eks mees teab mida ta räägib.
Tänase postituse mõte ei ole sugugi nn  eelmise suve lehti tagasi igatseda vaid analüüsida, mis on toimunud ning jätkuvalt edasi toimub.
Eeldan et mitte keegi ei sea kahtluse alla  J.Naela intervjuus Päevalehele toodud seisukohta: ” Mind ei ole kordagi Eesti Vabariigis seksuaalse sättumuse pärast tagakiusatud!”. Kevadel L.Priimägi: ” Mul on kooseluseadusest täiesti ükskõik.”.  Lisame siiski, et teatav osa geikultuuri aktiviste tunnevad ületamatut soovi abielluda ja see võib olla neile probleemiks.
Tõene tundub ka  I. Gräzini viimane arvamusavaldus, et enamik tõsistest geidest on kogu vahukloppimise  aja elanud sõna otseses mõttes kapis ning küsivad siiralt, miks neid nii kangesti tahetakse kooseluseadusega” vabastada”.  OK, vaatamata puuduvale võimalusele EV-s  seaduslikult paari minna ( mida neil praegugi ei ole ja kas aasta pärast tuleb on samuti mõnevõrra kaheldav) ei saanud homoseksuaalse kalduvusega inimesed kurta nagu oleks neid kuidagi tagakiusatud, meedias mõnitatud, marginaliseeritud või stigmatiseeritud. Need kellel ei olnud tähtsad mitte roosad püksikesed ja paraadid ( Gräzini väljend)  vaid vaimutöö, neid austati ning, muuseas austab rahvas neid jatkuvalt.


"Ma pole enne selliseid kirju ega kõnesid saanud. Just sealt teiselt poolelt, homoaktivistide poolelt. Nad ähvardavad, mis minuga kõik saama hakkab ja mis minuga tehakse, kui ma selle seaduse vastu hääletan. Et kuidas ma julgen ja vaadaku, milline ma ise olen jne. Rääkimata homofoobiks sõimamisest."
“Ma pole enne selliseid kirju ega kõnesid saanud. Just sealt teiselt poolelt, homoaktivistide poolelt. Nad ähvardavad, mis minuga kõik saama hakkab ja mis minuga tehakse, kui ma selle seaduse vastu hääletan. Et kuidas ma julgen ja vaadaku, milline ma ise olen jne. Rääkimata homofoobiks sõimamisest.”- Ja kartma lõi.

Hoopis teisiti on aga läinud 60-65% nimestega, kes taas avastasid, et Eestis on arvamustega järgmine lugu:
1. “Hooliva” poliitiku arvamus
2. Vale arvamus
Vat nendel inimestel, kellel on vale arvamus, nendel ei ole lähikuudel mingit armuandmist oodata. Jäise järjekindlusega lajatavad löögid läbi peavoolumeedia kõikide pihta, kellel on jultumus omada isiklikku maailmavaadet ja veendumusi.
Kõige suurem nõiajaht on alanud kristlaste vastu. Tsiteerime vaid valikut elukutseliste ajakirjanike ja arvamusliidrite sõnavarast:
Ristisõdalased
Veriste kätega tagurlased
Suurinkvisiitorid
Arenguvõimetud
Hoolimatud  tigedikud.
Vihaõhutajad
Hille Tänavsuu Vähiravifond „Kingitud Elu“, mille juhatuse liige on Toivo Tänavsuu võtab taotlusi vastu vähihaigtelt,kelle elu saaks pikendada kallid ravimid, mille ostu haigekassa ei pea vajalikuks finantseerida. Inimeselt ei küsita tema seksuaalset sättumust.  Nüüd selgus, et Toivo Tänavsuu on läbinisti tagurlik kodanik, kuna tema kristlikud seisukohad ei sobi meie eesrindlikku maailmapilti. Tarvitses tal vaid avaldada valusalt kurb arvamuslugu “Täna “vägistati” meid Läände”. Pisike tsitaat sealt: Avaliku debati eest vastutavad väljaannete arvamustoimetajad tunnistasid kristallselgelt, et seda seadust on lihtsalt vaja. Punkt. Kogu kiivas meediakajastus aitas kultiveerida terve rea valesid ja pooltõdesid.  Seda kirjutab pika kogemusega ajakirjanik,kes tunneb kõiki meedia salakoridore.
Edasi, unustatud on kümned inimesed, kellele H.Tänavsuu fond kinkis AEGA. Tuld, kristlaseraipele!!
Toivo, sul on “siirad tunded” jumala vastu ja kindlasti ka piibli vastu, kust need veendumused pärit on. Ise sa nende peale ei oleks tulnud. Sa oled seda lugenud ja teenid ustavalt. Püha raamat nii ütleb ja sinu jaoks on see tõde.
Ma olen koos oma esivanematega juba sajandeid pidanud elama selles vaimus, pidanud kannatama selle tõttu inkvisitsiooni, tagakiusamist ja muud. Kõik loomulikult üllal eesmärgil. Kuid kas see pole mitte olnud vägivaldne? Ristirüütlid ja sõjad. Ära unusta, kust sa tuled ja miks sa selline oled.
Aga mis se teie eestlaste asi on, kes homo kes kellega abiellub, see ei ole teie elu ega ka teie abielu.
Eesti oma mineviku ja paljuski sovjetiajast pärit mentaliteediga, sobib pigem itta kui läände. Miks te ronisite EL i, te ei sobi siia.Pöörduge Kremli poole, kasvöi homme ennast Venemaa koosseisu vötta. Pole vahet,need kes on tahtnud normaalses riigis elada, on saanud seda ammu teha, piir ju lahti.
Mõttetu möla, pole midagi nii rumalat tükk aega lugenud. Rõival on tuline õigus – eestlane on üks kibestunud ja vinguv, vihkav, kadetsev inimene.
Tiidrek Nurme sobis seni kuni ta Eestile medaleid noppis. Paraku, kui selgus et mehel on lisaks veel veendumused, kristlik maailmavaade ja seisukohad, sorry valed arvamused, siis algas  mõnitamine. Mees ei pälvinud enam ajakirjaniku vähimatki austust.
Märt Roosmaa ÕL.
Sügavalt usklik lidumisgeenius võttis homoseksuaalsusega võitluse oma südameasjaks,…..Ja meenuta, kuidas Eestis on tuhandeid inimesi, kes igapäevaselt irvitavad usklike üle. Ka sinu üle. Meenuta oma ulakat nooruspõlve, mis päädis kaheksakuulise istumisega noortevanglas. Ma kangesti tahaks mõelda sinust ka kui Suurest Inimesest.
Ei tule välja Tiidrek. Ajakirjaniku meelest oleks  parem kui oleksid noortevangla vahetanud täiskasvanute vangla vastu, peaasi et sa ainult homokooselu kiitnud oleksid.  Aga nüüd, kuna oled kristlane ja omad sirget selga, ei tule välja, kullake, no mitte ei tule välja mõtelda sinust kui suurest ja ausast inimesest. Ristiusk välistab igasugused positiivsed mõtted. Lurjus oled.
Kõige täpsemalt väljendaski meedia suhet kristlastesse I. Gräzini viimane arvamusavaldusartikkel- lollid, madala haridusega, degradandid, halva hügieeniga ja vanad.  Kordi on praegu küsitud, kust need kristlased välja ujusid? Meil ju pole sedasorti prahti.
KUST? Aga palun:
MTÜ Oleviste Hoolekanne- hoolitseb kodutute eest, toidab, varustab riietega. Koos teiste kogudustega hoiab töös Tallinna supikööke, töö baseerub kristlastest vabatahtlikele. Paar aastat tagasi kõlbas neile annetada Eestimaa Uhkuse autasu. Nüüd on nad madala haridusega vanainimesed- hoolimatu ja kalgi südamega ning seda hoolimatust peab meie peaminister isegi Inglismaal kõrgetele ametnikele kurtma.


Hoolimatud kristlased, ilma igasuguse empaatiavõimeta
Hoolimatud kristlased, ilma igasuguse empaatiavõimeta.
MTÜ Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskus- on ühiskonda tagasi toonud kümneid ja kümneid ( sadu) sõltuvuste küüsis riskilapsi ja -perekondi. Neid, keda riik ei aita ja ei ole üritanudki aidata. Töö toimub vabatahtlike annetuste toel. Need annetajad on vanad ja meie poliitikute hinnangul absoluutselt kõlbmatud, arenguvõimetud ja kasutud, kuna neil on jultumust omada seisukohta, mis ei ole õige seisukoht.
EV arengu pidur- kristlased ja nende töö vähekindlustatud perede lastega.
EV arengu pidur- kristlased ja nende töö vähekindlustatud perede lastega.
MTÜ Lootuste küla- toob ühiskonda tagasi sadu kodanikke, Seljataha on inimesed jätnud sõltuvused, vangla aastad. Sajad taasalustatud, taastatud elud, taas kokkuliidetud pered.2013.a oli  üheks teenetemärgi saajaks ka Lootuse Küla rajaja ja eestvedaja piiskop-emeeritus Märt Vähi, kes sai Punase Risti III kategooria märgi. Eesti Punase Risti teenetemärk antakse Eesti rahva huvides osutatud üldkasulike teenete eest ja elu päästmise eest.  2014.a on osutunud, et tegemist on täiesti mõttetute inimestega, vihkajad- kristlastest kaabakad. Hei, president! Kas koos kooseluseaduse väljakuulutamisega ikka koostasite ka akti, et Märt Vähi peab Teile medali tagastama nagu Ester Tuiksoo. Jama, Lootuse külas on seksuaalsuhted keelatud – nii hetero- ( aga tühja nüüd nendest) kui ka homoseksuaalsed suhted. Täielik vihkajalik pande, on ju?  Ja kes oli see absoluutne ebakompetent, kes annetas M. Vähile Eestimaa uhkuse autasu??
Lootuste küla- vihakülvajad ja ristisõdalased- kristlased
Lootuste küla- vihakülvajad ja ristisõdalased- kristlased

Caritas Eesti MTÜ - oo õudust, katoliku kiriku sotsiaaltöö organisatsioon. Pea iga teine homoaktivist süüdistas V.Vooglaidu kui suurinkvisiitorit. Vaatame siis üle katoliku kiriku ” verised jäljed” kaasaegses Eestis.
Caritas Eesti MTÜ registreeriti 26. märtsil 1997 aastal. Esimeste tegevuste hulgas oli nii riide- kui toiduabi jagamine raskustes perede ja peretoeta lastele, peagi sündisid ka päevakeskused – Caritase Kinderstubed – kus lapsed, kelle kodune olukord oli väga kehv, said peale kooli süüa, õppida ja lihtsalt inimlikku soojust ja hoolt.
1997 aastast Narvas, Ahtmes ja Tartus.
Üsna pea käivitusid ka erinevad lõimumisprojektid lastele ja noortele, mis erinevas võtmes tõid ühisteks aruteludeks ja ühise eesmärgi nimel tegutsema kokku eesti ja emakeelena muid keeli (peamiselt vene keelt) rääkivaid lapsi ja noori.
1997 aastal sündis ka Caritase pikaajalisim projekt “Eesti talu õpetab eesti keelt”, mille raames on koolivaheaegadel eesti taluperedes eesti keele, kultuuri ja traditsioonidega tutvumas käinud kokku üle 1000 lapse.
2001 aasta sügiseks kasvas teatri- ja tantsutundidest välja Caritase loovuse kool,
2003 alustas Caritas tegelemist teismeliselt lapseootele jäänud tüdrukutega – alustas esimene tugirühm.
2005 avati Caritase perekeskus Tallinnas Kopli asumis Erika 7a
2007 lisandus juba varem alustatud tegevustele Asenduskodulaste fond
2012 alustas tööd Caritase perekeskus Pärnus, aadressil Oja 97-6, kuhu saavad oma lapsed hoidu viia 16-24 aastased noored mitteaktiivsed ja töötavad lapsevanemad.
Kas pole, millised kohutavalt hoolimatud ja vihakülvavad inimesed. Tuld kaabakatele, on ju nii EV poliitikud?
Päästearmee- evangeelne kristlik kirik.
Projekt-Väikestest sammudest suurte tegudeni. Tallinna väikeste lastega vähekindlustatud peredele. Kokku jagati 2012-2013.a  lailali 1703 erinevat rõiva-, tarbeeset, mänguasja, raamatut ning isegi meeste- ja naisteriideid. Taastusüksus sõltuvusprobleemidega meestele. Supiköögid.
SA EELK Tallinna Diakooniahaigla on Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule kuuluv hooldushaigla -
Väljavõte 7 veebruat 2014.a  Koguneb haigla nõukogu, juhtkond ja hospiitsosakonna töötajaskond, et kohtuda aukülalise, hr. TOOMAS PAUL’iga ja võtta tänuga vastu Toomas Pauli töö tunnustuseks talle omistatud misjoonipreemia, mille preemia saaja on otsustanud annetada Tallinna Diakooniahaigla hospiitsosakonnale.  Haigla kavatseb annetust kasutada hospiitsosakonna patsientide olme, ravi- ja hooldustingimuste kaasajastamiseks. Jah, T. Paul sai Luukase fondi missioonipreemia ja annetas selle diakooniahaiglale. Aga STOPP!!! Toomas Paul ei kiitnud heaks kooseluseadust!  Tuld kristlasest kaabakale!! Ja juba ongi antud. Ajakirjanikel on ka tema nimi hammaste vahel kui viha külvava ristisõdalase nimi, kellel on jultumust omada seisukohta, mis ei ühti poliitikutest eliidi õige seisukohaga.
Toomas Paul annetamas 32000 eur Luukase missioonipreemiat diakooniahaiglale- hoolimatu veriste kätega kristlane?
Toomas Paul annetamas 32000 eur Luukase missioonipreemiat diakooniahaiglale- hoolimatu veriste kätega kristlane?

Ma võisin seda nimekirja jätkata. Krooni pani aga sellele kõigele peale meie poliitiku H.Astoki

 tõdemus, et eesti rahvas ei sobi kohe kuidagi tema minapilti. Kõik need kõlbluseta 

organisatsioonid, need inimesed ei ole meie tubli reformierakondlasest väärt. Midas nüüd teha?
Minu minapilti Eesti inimesed ei mahu!
Minu minapilti Eesti inimesed ei mahu!


Variante on sisuliselt kaks- kas suunduvad kõik need inimesed, noh nii mõnisada tuhat, lihtsalt lähiaastatel D terminalist valgete laevadega sinna kus me austatud tipppoliitiku minapilti ei reosta või otsustame ühiselt et me ei vaja poliitikut, kelle minapilt mahutab vaid tema enda ja ehk veel paartuhat inimest.
Aga nendele inimestele, kellel ikka veel hing valutab demokraatia pärast, Delfist pisike tsitaat- Homofoob ei karda geisid, ta on lihtsalt idioot ( 10 aprill 2014)
Võtan alaealise ja mõnitan väheke, Sitta kah!
Võtan alaealise ja mõnitan väheke. Sitta kah!
Postituse alguses tõdesime, et vaatamata kõigele ei kiusatud geisid Eesti Vabariigis enne kooseluseadusega seonduvat taga, ei alandatud ajakirjanduse veergudel, vallandatud töökohast ega antud tänaval tappa.
Praegu erinevateslt tasanditelt nii kristlaste kui seenioride peale pahisev poliitikute ja meediategelaste poolt mahitatud mõnitamiste, alandamiste ja ilkumiste laine paneb nõutu näoga lugema EV põhiseadust § 12 kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu,usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.’
Hei, õiguskantsler! Kus te olete??
Aga kristlastele toob kogu see tagakiusamislaine ainult suurt kasu, sest oma pimedas vihas olete te unustanud, et juba Rooma impeeriumi ajal üritati  kristlaste probleemi lahendada neid lõvidele söötes. Mis sellest välja tuli võiks ehk ajaloo tunnist meenuda.

Vene ja Ukraina armee võrdlus

video http://dyvys.info/kryminal/yak-ukrajinski-vijskovi-rozviyaly-mif-pro-neperemozhnu-rosijsku-armiyu-video.html

kolmapäev, 15. oktoober 2014

Ilovaiski põrgus ellujäänu lugu

Kuni Ülemraada komisjon püüab välja selgitada, kes on süüdi Illovaiski kotis, kuni erinevad organisatsioonid otsivad ja püüavad tuvastada selles tragöödias hukkunute surnukehi, „Ukrainskaja Pravda“ vestles võitlejaga, kes oli üks selle põrgu üle elanud õnnelikest.
Sõdur pataljonist „Mirotvorets“ jutustas loo oma ellujäämisest, mille avaldame sellisel kujul nagu ta ise seda rääkis.
„Meie pataljon „Mirotvorets“ allub MVD-le. Meie ülesanne – kaitsta armee poolt vabastatud linnu, tagada seal kord. Kuid niipea kui jõudsime oma puhastustega kõrgema juhtkonnani – Slavjanskis, Dzeržinskis – suunati meid millegipärast koheselt teistesse linnadesse.
Kogu see situatsioon, et Illovaiskisse saadeti taolisel hulgal vabatahtlike eliitpataljone - „Donbass“, „Dnepr“, meie „Mirotvorets“ - tekitab ausalt öeldes kurbi mõtteid. Miks? Sellepärast, et alati sisenesid kõigepealt sõjaväelased ja hiljem meie – ja tegime siis oma tööd. Aga Illovaiskis saadeti meid linna, mis oli sõjaväe poolt vabastamata.
Olime endises pioneerilaagris Starobeševo all - seni baseerume siin, aga järgmisel hommikul saadetakse meid üheks päevaks Illovaiskisse. No kui üheks päevaks, siis ei hakka kaasa võtma ei toiduvarusid ega laskemoona – ainult see, mis on kaasas, sõidu ajal sööme.
Illovaiski all seisid sõjaväelased – 51.brigaad, kuid ilma teiste armeeüksusteta linna ära võtta nad ei suutnud. Meie saabumise ajal olid seal juba mitu päeva pataljonid „Donbass“ ja „Herson“.
23.augustil läksime teele, sihtpunktiks vagunidepoo Illovaiskis, eesliinil.
Illovaisk on jagatud raudteega kaheks osaks. Ühel pool olid bojevikud, teisel pool meie. Depoos seisis osa pataljonist Herson, 20 inimest. Nende sõnul ründasid teiselt poolt raudteed pidevalt separatistid ja tšetšeenid - kuniks ronisid automaatidega rünnakule, said väärilise vastulöögi. Viie rinnet hoitud päeva jooksul toimus võitlus 20 tundi ööpäevas.
Alates teisest päevast hakati meie depood nüpeldama miinipildujatest, meie vastasime. Teisel ööl anti meile pihta Gradidest. Magasime veduris ning sinna ossa depoost killud ei ulatunud. Aga teisel pool oli kõik rusudes, vedur oli üleni aukudes. Kuid kaitset me hoidsime...
Kolmandal päeval saime aru, et oleme sisse piiratud ning abi ei tule. Hakkasime lööma häirekella, et meile saadetaks tehnikat. Meie relvastuses olid ainult automaadid, püstolid ja paar granaadiheitjat, tehnikat mitte mingisugust. Isegi enda isikkoosseisu vedamiseks polnud tehnikat, anti PAZid ja UAZid terve pataljoni peale. Sõitsime nendel autodel, mida õnnestus separatistidelt konfiskeerida.
Samuti tekkis laskemoonapuudus. Soomusautoga sõitsime pataljon „Donbassi“ laskemoona järgi. Sattusime tulistamise alla, kuul läks läbi radiaatori, rehv purustati, kuid kohale jõudsime. Meile anti padruneid, granaate, granaadiheitjaid, samuti mingit sööki, kuivpajukit.
Pidevalt palusime abi, toetust, suurtükituld. Mõned korrad suurtükid meie abiga tulistasid, paar korda isegi õnnestunult.
Neljandal päeval anti meile Gradidest kolm korda. Lõpuks hakkasime juba vile järgi aru saama – kas peame pooleteise sekundiga varjuma vaguni alla või tuleb löök 500 meetri kaugusele ning pole vaja ülearu rahmeldada.
Üldiselt, kõik oli normaalne, kuni nad tulistasid meid 80 mm miinipildujatest. Aga pärast vedasid nad kohale 120-sed. Nende tabamustest kukkusid alla suured betoonkamakad, lakke ilmusid augud, millest paistis taevas.
Aga kõige olulisem oli, et meil seisis seal viis tangitud vedurit, igaühes vähemalt 500 liitrit kütust. Taipasime, et kui need, hoidku Jumal selle eest, plahvatavad, ellujäämiseks šansse pole.
Kõigele vaatamata, kaitset hoidsime hästi. Kui meie omad pöördusid vangistusest tagasi, räägiti, kuidas üks tšetšeen oli huvitatult uurinud, et kes seisavad Illovaiskis: „Nii suured kaotused olid meil ainult Donetski lennujaamas ja siin“.
Neljanda päeva lõpuks mõistsime, et toetust meile ei tule. Järgmisel hommikul käskis pataljonikomandör ette valmistada transport lahkumiseks. Tema sõnul olevat kokku lepitud meie pataljonide ja 51.brigaadi väljaviimiseks, vahetuseks vangistatud vene dessantväelaste vastu, keda oli umbes 15 inimest, lisaks umbes 30 kohalikku vangistatud DNR-last.
Lubati, et keegi meid lahkudes ei puutu. Kokkuleppe kohaselt pidime minema mööda teed kuni meie poole kontrollitava territooriumini, misjärel pidime vangid üle andma. Kõike seda lubasid Vene vägede esindajad, kellega peeti läbirääkimisi, meie poolt pidas läbirääkimisi üks meie sõjaväelastest, kes hiljem võeti pantvangiks.
Järgmisel hommikul kell viis alustasime liikumist. Pidime ühinema „Donbassiga“ nende baasis, sealt edasi ühises kolonnis minema väljumispunkti 51. brigaadi juurde ning koos nendega väljuma vaenlase territooriumilt.
„Donbassini“ jõudsime ilma vahejuhtumiteta, pärast ka armeeni. Mingeid tulelööke ei olnud. Kogu aeg oli raadioühendus. Meie kindral ütles: „Meie oleme oma kohustused täitnud, kõik on kooskõlastatud, oleme positsioonidel, liigume“.
Meie läbirääkijalt tuli teade: „Nad paluvad 15 minutit“. Oli näha, et Moskvaga kooskõlastamiseks. Meie kindral vastas talle, et ei ole selleks aega. Otsustati lahinguga läbi murda. Kolonn jagunes kahte ossa, et ei tekiks pikka ohelikku mitme kilomeetri peale. Kahe paralleelse marsruudiga alustasime minekut.
7-10 km sõitsime mööda põlde-aiamaid, põhimõtteliselt ilma vahejuhtumiteta. Sõidame väljale, küljelt paistavad kaaslased. Ja siis alustavad tulistamist suurtükid. Tulistatakse kassettmürskudega, need plahvatavad õhus, killud katavad maa-ala.
Me ei saanud kohe arugi, mis toimub. Üks meie bussidest peatub, alustab vastutulistamist. Meie liigume edasi, BMP varjamas, jõuame lagendikule ja näeme – sinna on täies lahinguvalmiduses üles seatud vene väed, miinipildujapatarei, suurtükid, kõik sisse kaevunud, näha on, et kindlasti mitte esimest päeva. Kusjuures ilmselgelt on nad meid oodanud. 100 meetri kaugusel teest iga 10 meetri järel laskepesas sõdur granaadiheitjaga. Kindlasti olid need venelased, kuna DNR-lastel ei ole taolisel hulgal uut tehnikat ja relvastust.
Ning kõik see alustas meie kolonni pihta tulistamist – nagu lasketiirus. Sõidame ja kuuleme lasuraginat, kõlab tok-tok-tok – meie sõidukit tabas kuulirahe. Peale seda külvasid nad meid üle AGS-dest. Oma 20 kildgranaati anti meie pihta. RPG-ga lõhuti meie sõiduk juba laiali: tabamus taha nurka – tagumine uks, katus, tagatugi – kõik avanes nagu konservikarp.
Tagaratas oli juba katki – masin ei tahtud liikuda. Vedasime välja Novokaterinovka külani, seal hüppasime masinast teele. Meie kõrval peatus kaks VW Transporterit, endised inkassomasinad, ühes Juri Bereza, „Dnepri“ komandör, teises kindral Homtšak. Lubati peale ronida.
Sanja Ptitsa hüppab koos minuga, pataljonikomandör samuti. Ma kutsun Ljohhat (veel mees minu grupist), kuid Ljohha on kuhugi kadunud. Arusaamatu, mis juhtus, miks ta ei jõudnud sisse ronida. Juht hüppas välja, lõi ukse kinni. Kopsime seinale, et kaotasime võitleja, kuid juht ei reageeri – on tulelöök, rebime paigalt ning sõidame.
Edasi selgitas olukorda kaubikujuht Griša – kui ma oleksin seda näinud kuskil Ameerika märulis, ei oleks ma seda uskunud. Tuli välja, et ta oli tahavaatepeeglist näinud, kuidas teele veeti PTURS-id, ilmse kavatsusega meid nendest tulistada.
„Tõstan pilgu, läbi esiklaasi paistab mingi imetegu granaadiheitjaga, samuti meie suunas,“ seletab Griša. „Ees ja taga. Esimene mõte oli ta alla ajada, kuid sain aru, et niikuinii jõuab päästikule vajutada. Edasi aeg otsekui aeglustus. Toimub lask RPGst, näen reaktiivjuga. Keeran põllule, keset päevalilli. RPG lendab mööda, piki teed. PTURS tulistab samuti, Griša pöörab teele tagasi ning PTURS lendab põllule. Kuidas saab nii minna?“
Sõidame edasi, meie pihta jätkuvalt tulistatakse, pöörame põllule, istandiku äärde. Sinna kogunes kahest bussist kokku 14 inimest: „Dnepri“ komandör, meie „Mirotvoretsi“ komandör, temaga kaasas kaks inimest, meid oli ka paar meest, mõned armee polkovnikud, luurajad ja suurtükiväelased ning Lõuna väegrupi komandör kindral Homtšak koos kahe spetsnazi võitlejaga.
Oleks meid kinni võetud, oleks olnud täielik jackpot! Ühel autojuhtidest oli käes kuulihaav, panime talle žguti. Roomasime 100 meetrit nendest masinatest eemale, saime aru , et hakatakse otsima.
Seejärel kuulsime eespool hääli, lühikesi automaadivalanguid ja liikumist meie poole. Lasud aina lähenevad, meie lamame lähestikku, vahemaa aina väheneb, vaatame pataljonikomandöriga üksteisele otsa – ongi kõik, hüvasti. Aga paarkümmend meetrit meist eemal nad lõpetasid tulistamise, pöörasid ringi ja läksid minema. Me ei saanudki aru, miks. See meid päästiski. Lamame, kuulame, lahing käib, nii mitu tundi.
Peale seda, kui võitluskära oli vaibunud, kuuldus ainult üksiklaske. Tundub, et DNR-lased likvideerisid haavatuid - nii kui oli kuskilt kuulda „Aidake, aidake“, kohe kõlas lask. Ootasime hämardumiseni, pärast üle põldude, läbi päevalillede, maisi, tasa-tasa, aina edasi hiilisime nende lõketest ja laagritest mööda.
Läksime kogu öö. Kõik lõksutraadid, tänu Jumalale, avastasime õigeaegselt ja ületasime normaalselt. Liikusime kuni poole viieni hommikul, koidikul otsustasime kuhugi varjuda. Nägime Smertši tabamuse saanud põlenud metsatukka. Enne oli seal olnud mingisuguse meie üksuse laager – näha olid kaevikud, blindaažid. Selleks hetkeks olime ilma vee ja söögita juba kaks ööpäeva.
Pugesime sinna peitu, heitsime pikali, hakkas metsikult külm. Alles kella üheksaks lakkasid külmavärinad, aga soojenesime arvatavasti alles keskpäevaks. Meie võitleja läks vee otsimiseks laagrisse, leidis tühje veepudeleid, igasse neist oli pisut vett jäänud. Kallas kõik jäägid kokku ning kogus kahe tunniga pooleteist liitrise pudelitäie vett. Samast leidis ka ühe kuivtoiduportsu – jagasime selle 14 inimese peale. Meiega seltsis ka eksinud koer, kostitasime tedagi.
Koer, vaeseke, istus koos meiega terve päeva võsas. Saksa lambakoer, oli näha kaelarihma jälge. Terve see aeg ei toonud kuuldavale ühtki heli. Alles öösel, kui hakkasime võsast lahkuma, astusin talle kogemata peale – kiunatas korraks, kuid ei haukunud. Aga samas, metsatuka kõrval oli bojevikkude baas – rauterid sõidavad, inimesed liiguvad, hääled on kosta. Meie lamame ja mõtleme – peaasi et ei hauguks.
Ootasime pimedust. Kogunesime liikumahakkamiseks - meie kohal lendab droon. Tuli 30-40 minutit oodata, kuniks kuhugi minema lendab, siis läksime. Kogu tee tuli koer ka meiega, aga pärast kadus kuhugi. Jõudsime jõeni, hakkasime seda forsseerima. Ausalt, kahju et koer maha jäi, oleksin ta endaga kaasa võtnud. Oleks ta kuni jõeni kaasa tulnud, oleks ta kätel üle tassinud.
Pärast jõge liikusime piirkonnas, mis oli saanud palju Smertši tabamusi. Nagu pärast Hiroshimat – kõik on must, põlenud, kilomeeter kilomeetri järgi. Ja veel selline laibahais... Liigud mööda läbijahvatatud maapinda - inimesed, muld … Suundusime Komsomolski poole, öösel läksime esimest korda raadioeetrisse, senini hoidsime täielikku vaikust. Saadeti meid Podgornejesse: “Seal saadakse teiega kokku“.
Läks kolmas ööpäev põgenemist. Otsustasime lõigata läbi metsa. Läksime paarkümmend meetrit sügavamale, keegi eespool olijatest tabas signaaltraati – pahh-pahh, signaalraketid tõusid taevasse. Oleme paanikas, ootasime nüüd igast küljest tuld või BMP-sid.
Kadusime sealt ning jooksime läbi mingi talupidamise. Oli samuti Smertši või Uraganiga töödeldud, kõik hooned olid rusudes. Selline tunne, nagu oleks kolmemõõtmelisest ruumist sattunud kahemõõtmelisse – oleks nagu olnud maja, kuid puudub mõõde, kõik on tasane, nagu tapeet. Kõik on plahvatustega nii ära hekseldatud, et lebab maapinnal ühtlase kihina nagu tolm. Ei ole rususid ega tükke. Sürrealistlik.
Oli väga sünge meeleolu. Sel päeval liikusime ligi 14 tundi. Jõudsime Podgornõini, sellest paluti edasi minna, kuna küla ei olnud siiski päris meie oma, kardeti sinna sõita.
Piki tohutut aherainemäge liikudes läbisime paar küla. Mägi ise oli hiigelsuur, läksime oma 7 km. Jõudsime kaevanduse kontorini, selle töötajad nägid meid ja ehmatasid ära. “Kes teie sellised olete?“ pärivad. Meie vastame: “Miilits, bl...“. „Mis te nüüd, mis miilitsad teie olete?“. Aga meie näeme kohutavad välja, mustad, roomasime kõhuli sellel põlenud põllul, kõik on ajamata habemetega, katastroof.
Üldiselt, nad tõid meile mõned pudelid veega...30 sekundit ja see oli kadunud. Vaatasid meid ja pakkusid: “Meil seal jäi öisest vahetusest termoseid toiduga järgi. Kui ei pane pahaks...“. Tõid meile kohupiima, tomateid, tükikese vorsti, võileibu, viinamarju.
Nii ootasimegi masinaid. Kaevanduse rahvas sai aru, et me pole midagi söönud - tassisid meile pakendivett, limonaadi, vorstilati, kondenspiima, komme, kuivikuid, kõik mis kätte sattus.
Luuraja helistab uuesti sellele meie läbirääkijale - „ Me asume küla juures kaevanduses, nagu te ütlesite. Külla laskuma me ei hakka, saatke masin siia, siin on ainult üks tee külast kaevandusse“. Aga samas küla ise oli selline „arusaamatu“, on separastlik või mitte. Vastatakse: “Oodake, kohe sõidab GAZ teile järgi“.
Meid toimetati Rahvuskaardi baasi. Tõmbasime hinge, haavatu andsime arstide hoole alla, lõpuks seoti teda esimest korda korralikult, puhastati haava. Ta oli žgutiga kolmandat päeva, samas kui žgutti võib hoida kaks-kolm tundi.
Tuli välja, et rahvuskaardile on antud bojevikkude ja venelaste poolt kolm tundi aega kõikide vägede ja pataljonide väljaviimiseks Komsomolskist. Kindral nõuab telefoniga kiirelt endale kopterit.
Samal meie ajal istusime lagendikul, võtsime ära kiivrid, soomusvestid, vahime ühte punkti, jõud on otsas. Puhkame, aga Rahvuskaart samal ajal laadib oma kraami KRAZ-desse, väliköök pannakse kokku, miinipildujad ja BTR-id aeti välja ning juba alustavad baasi territooriumilt väljasõitu – meie aga mõistame, et jääme jälle üksi.
Justkui oleks omadeni välja murdnud, aga siin... Kindral helistab uuesti: “Kus on teie kopter??“. „Kohe saab“. Möödub veel 20 minutit, kuuleme – lõpuks lendab. Maandus, mootorit välja ei lülita. Sööstame kopterisse, sealt paistavad automaaditorud, on valmistunud. Räägivad: “Üheksa päeva tagasi matsime ekipaaži. Löövad alla“.
Et riski vähendada, lendasime maksimaalsel kiirusel ülimadalal kõrgusel, otseses mõttes viie meetri kõrgusel päevalilledest. Ainult maandumine – uuesti õhku ning jälle .........
Hiljem jõudsime tankimiseks Rozovkasse Zaporižžja oblasti piiri ääres. Kohalikud elanikud, vabatahtlikud, tõid värsket piima, saiapätsi. Pärast näidati meile eemal seisvat kolme veokit: “Vaadake, seal on kõik „kahesajased“, Illovaiski alt toodi“...
Peale tankimist lendas kindral Homtšak Kramatorskisse, meie koos Bereza ja haavatutega Dnepri taha. Arvata võib, et kui me poleks olnud koos kindraliga, siis poleks mingit kopterit meile järgi saadetud. Kokkuvõtteks kogu selle Illovaiski loole - meie Ljohhat loetakse teadmata kadunuks. Meil on neli kahesajast, need juba matsime, kuus teadmata kadunut ja seitse sattusid vangi.
Aga kas teate, mis mind kõige rohkem üllatas rahulikus Dnipropetrovskis? Väljume lennujaama territooriumilt, avarale maanteele, ümberringi palju autosid, maju, kaupluseid, restorane, jalutavad inimesed, emad mängivad lastega. Aga mina ei suuda mõista, mis toimub - tund aega tagasi ma veel ei teadnud, kas veame välja või meid lastakse alla, aga kolm tundi tagasi kustutasin janu lompidest.