Luhanski oblastis hukkunud 18a Ženja Puškarjovi ema Kroonlinnast, kutsus ise ajakirjanikud poja matustele. Ta on kindel: Ženja lugu on abiks teistele vanematele ning aitab ehk kedagi päästa.
„Poisid, see on teile õppetund“, tõuseb nuttev põlvitanud naine. Ebakindlalt seisab ta värskel mullal, mis katab tema poja hauda. 18a Ženja Puškarjov maeti äsja. Ema pöördub kahe noore sõjaväevormis mehe poole – tema poja kaasvõitlejate poole, nende kätel ta suri ja nemad aitasid tuua hukkunu surnukeha Donbassist Kroonlinna.
Bojevikud, keda kutsutakse nimedega „Mangust ja „Tihii“ ei vasta midagi.
„Te lubasite mulle“, - meenutab neile midagi Žanna Puškarjova.
Mõlemad noogutavad vaikides vastu tahtmist.
„Aitäh selle eest, et aitasite mul ta koju tuua“.
„Mis tänu!“ süngestuvad bojevikud. „Ei suutnud poissi hoida“.
„See-eest puhkab ta siin, kodus, aga mitte kuskil seal …“
Ženja matustele 40 000 elanikuga Kroonlinnas tuli umbes 300 inimest. Pooled nendest 15-18 aastased noored. Sõbrad, kaaslased sõjalis-sportlik klubist, endised klassikaaslased, nende vanemad, treenerid, õpetajad. Ja veel - matustele kutsuti ajakirjanikud.
„Ma tahan avalikustamist“, selgitab läbi pisarate vabatahtliku ema Žanna Puškarjova. „Tahan, et võimalikult paljud inimesed saaksid teada sellest, kuidas hukkus minu poeg. Kuidas teda värvati, aeti pea sassi, mängiti tema tunnetel. Ta täitis internetis mingid ankeedid ja sattus sõtta. Me ei hakka sellest saladust tegema, me tahame, et kõik teaksid tõde... Võib-olla see aitab teisi vanemaid. Võib-olla see päästab nende lapsi“ …
„Las emad ja isad olla tähelepanelikumad. Las kontrollivad oma poegade lehekülgi sotsmeedias ja uurivad: millistes gruppides on nad liikmed? Ei hoia äkki kirjavahetust värbajatega, kes on valmis sõtta saatma isegi lapsi? Peavad ju olema mingisugused moraalinormid inimestel?!“ on hukkunu tädi nõutu. „Jah, Ženja oli vabatahtlik, aga ta oli ikkagi laps. Alles 1.augustil täitus tal 18 eluaastat. See on nooruslik uljus, mitte rohkem. Me suhtlesime poistega, mässulistega, nad rääkisid, et sinna sõidavad väga paljud. Lihtsalt kõike seda varjatakse, me ei tea sellest ega näe seda. Kui on võimalik päästa kellegi elu, on vaja sellest rääkida …“
Kuni kõige viimaste päevadeni ei teadnud keegi omastest ega kujutanud ette seda, et eilne koolipoiss Ženja Puškarjov liitus vabatahtlikega, sõitis Ukrainasse, sai kuulipilduriks, LNR-i võitlejaks ja koheselt sattus luuregruppi. Oma ärasõitu hoidis ta saladuses. Mitte kellelegi ei maininud sõnagi peale paari-kolme kõige lähema sõbra. Nemad teda välja ei andnud, saatsid rongile.
Ženja jõudis Donbassi 3.septembril. Koju jättis kirjakese: “Ema, ma sõitsin Rostovisse sõbra juurde. Tulen tagasi kahe kuu pärast“. Ema uskus. Isale (vanemad on lahus), vanaemale, tädile, treeneritele ja kaaslastele sõjalis-sportlik klubist ei öelnud poiss midagi. Alles pärast surma avastasid poja vanemad, et VKontaktes kuulus ta erinevatesse Donbassiga seotud gruppidesse.
„Puškarjov osales meil kolm aastat, huvitus sõjaajaloost, sõjalisest ettevalmistusest, kuna koolis ju sõjalist algõpet ei ole, sügisel tahtis astuda VDV kooli“, jutustas Kroonlinna sõjalis-sportliku klubi „Skala“ juhataja Nikolai Šik. „Ta osales alati kõikides rekonstruktsioonides, Põuavälkudes, kogunemistes … 3.septembril me viisime Kroonlinnas läbi ürituse Beslani ohvrite mälestuseks. Ženja oleks pidanud seisma auvahtkonnas. Tund enne üritust ta helistas mulle ja ütles, et haigestus. Ma veel imestasin, terve poiss, on soe suvi, kuidas ta sai külmetuda? Aga ütlesin talle: heida pikali, helistad. Aga tema,nagu välja tuleb, istus sel hetkel juba Rostovi rongi …“.
„Oleks meil kadunud kasvõi tema vormiriided, oleks kasvõi mingi külmrelv kadunud – ma oleksin midagi kahtlustanud“, kurvastab Nikolai Šik. „Aga tema ei puutunud midagi, kõik oli omal kohal. 5.septembril tuli minu juurde tema vanaema. Pärib: “Kus on Ženja?“. Mina vastan: “Haige on …“. Tema: “Haige?? …“.
„Mitte kunagi me ei arutanud olukorda Ukrainas“, jätkab juhendaja. „Klubis me ei vestle poliitikast, sõjalistest konfliktidest, sealhulgas konfliktist Ukrainas. Poisike langes propaganda ohvriks. Uskus kõike seda jama, mida internetis ja televiisoris aetakse, et Rahvuskaart õiendab arveid rahuliku elanikkonnaga. Kunagi Ženja küsis minult: „Miks meie riik ei aita Donbassi elanikke?“. Mina vastasin: „On poliitilised küsimused, mida ei saa koheselt otsustada. Ja meie ei saa neid otsustada“. Tema räägib: “Kuidas siis nii, seal on ju inimesed?...“. Hiljem üks tema sõber samast hoovist andis varjupaika Donetski põgenikule – 17 aastasele tüdrukule. Too rääkis Ženjale ja tema sõbrale, mis seal toimub. Tundub, et see sai viimaseks piisaks …
Mõne päeva pärast vanaema helistas lapselapsele tagasi. Poiss rahustas teda: „Me oleme Rostovi oblastis, koos sõbraga, valvame ladusid kaugel tagalas“. Veel 30.septembril, veidi enne hukkumist, vastas Ženja kõnedele: „Ärge muretsege – me kaevame kaevikuid, tuhlame aiamaadel, korjame kurke, meist Ukraina piirini on 10 km“. Tema seltsimeeste separatistide sõnul oli ta neil päevil juba Luhanski oblastis, luuregrupi koosseisus ja täitis täie hooga talle püstitatud ülesandeid – luure, kaitse, positsiooni hoidmine.
„Põuavälk Põuavälguks, ja rekonstruktsioon – see on kõigest rekonstruktsioon. Tal ei olnud mitte mingeid kogemusi selleks, et sõdida“, räägib Nikolai Šik. „Mida ta teadis sõjast? Mitte midagi! Jah, meil olid mingisugused väljaõpped. Kuid see kõik on sõjalise algõppe tasemel. Kes ta sinna lasi? Kuidas oli võimalik poisikest sinna paisata? Häbi neile komandöridele, kes ta värbasid, selle asemel et ta peatada, selle asemel et saata ta vett tassima, põgenikke aitama. Nad panid ta riidesse, andsid talle automaadi ja ajasid luuregruppi. Luuregrupp – need on esimesed, keda kuulid tabavad, need peavad olema professionaalid. Aga nemad saatsid sinna poisikese! Viskasid positsioonile nagu kahuriliha … Sellest kuidas, Ženja võitles ja nägid, kuidas ta hukkus, teavad ainult tema seltsimehed-mässulised samast rühmast – „Tihii“ ja „Mangust“. Nad jutustasid Ženja hukkumisest, viimasest lahingust, sellest, mis toimub praegu Donbassis. Kumbki pole veel otsustanud, kas pöördub sinna tagasi või mitte.
„Tihii“, (27a, elukoht Petropavlovsk-Kamtšatka)
„23.septembril läksin oma esimesele lahingkäigule Krugliki asulasse Krasnolutšinski rajoonis. Seal võtsime sisse kaitse ja tutvusin Ženjaga. Me olime Kruglikis kaheksa päeva, pärast pöördusime tagasi baasi Krasnõi Lutšis Luhanski oblastis. Baasis veetsime viis päeva, puhkasime, pesime. 8.oktoobri õhtul rivistati meid üles ning paluti rivi ette astuda kümnel vabatahtlikul, et saata meid täienduseks lahingpositsioonile Nikišino asulas. Asula ei olnud täielikult vabastatud. Seal hoidsid kaitset vennalikud semud DNR-ist. Õigemini, nad pidasid lahingut selle asula eest – küll hõivavad tänava, siis jälle kaotavad.
Ženja hukkus Nikišino asulas. 8.oktoobril me hõivasime positsiooni, 10.oktoobril meid rünnati. Ženja nägi esimesena, et meie positsiooni tahetakse sisse piirata. Võttis vastu otsuse ja kamandas lahkuma üle tänava, meie kuulipilduja katte alla. Oli vaja minna 10-15 meetrit, et seal koos teistega kaitsesse asuda. Mina olin esimene lahkuja, Ženja tuli viimasena, kattis meie taandumist. Ta oli kuulipildur, tulistas RPK-74-st vastu, valangutega. Tagasi tormates heitsime pilgu üle õla, nägime, et ta ei tulnud. Tal jäi jalgväravast puudu sõna otseses mõttes paar meetrit, lamas kõhuli näoga vastu maad. Sel ajal tulistati vahetpidamatult, kuulid vilistasid. Jooksime välja, pöördusime tagasi, tassisime teel lebava Ženja hoovi kuulide eest varju. Laotasime talle vormikuue peale, ta kaotas juba teadvuse ning suri kiiresti. Pärast saime teada, et Ženja sai surmava haava: kuul tabas õlga, murdis kolm roiet, läbis kopsu, maksa ja jäi pidama tuharates. Tal polnud lootust ellu jääda.
„Aga kuidas tema, 18 aastane, ilma kogemusteta, sai sinna pääseda?“
„Separatistide ridades on eri vanustes inimesi ja on palju neid, kes pole isegi armees teeninud.“
„Kas neil on üldse mingeid vilumusi? Õpetatakse neile seal midagi?“
„Kogu instruktaaž – hoida kaitset. Ülejäänu tuleb kogemustega. Kogu lugu“.
„Relvi käsitsema õpetatakse?“
„Ühe korra sõitsime laskmiseks karjääri. Automaatide sisselaskmine, granaadiheitjad, AGS-id.“
„Kust saite relvi ja laskemoona?“
„Kõik on sõjasaagiks, trofee, saadud mingil moel Ukraina armeelt.“
„ Aga Venemaalt veetakse relvi ja laskemoona?“
„Meie rühmas midagi taolist ei olnud. Meie sõdisime sellega, mida saime lahingust.“
„Mis põhjusel te sinna läksite?“
„Põhjuseid on palju. 2.mai sündmused – peamine faktor. Ma ei suhtu inimestesse ükskõikselt, kogu sealtoimuvasse. Hukkuvad rahulikud inimesed, lapsed, minu arvates on see kuritegu. Midagi on vaja teha …“
„Praegu olete te siin, aitasite toimetada Ženja koju, matsite. Nüüd kavatsete tagasi sinna pöörduda?“
„Ma pole veel otsustanud. Paljud räägivad mind ümber, sugulased muretsevad minu pärast.“
„Kas Ženja surm muutis midagi teie jaoks?“
„Jah. Mul kasvab samuti laps, lisaks on naine rase, pere saab juurdekasvu. Naine muretseb kõvasti. On raske valik. Teisalt – mul jäid sinna seltsimehed, mu kaasmaalased. Niisama lihtsalt neid ära visata samuti ei saa, meil on seal ikkagi vendlus. Ja inimesed hukkuvad iga päev, nii mässulised kui ka rahulik elanikkond. Mul on veel aega mõelda, asjaolusid kaaluda, võtan otsuse vastu hiljem.“
„Kuidas te arvate: ilma sõjata ei saa hakkama?“
„See küsimus pole mulle. On inimesed, kes seisavad kõrgemal, kõige selle kohal …“
„Mangust“ (28a, elukoht Kaliningrad)
„Krasnõi Lutši baasi jõuavad kõik need, kes tahavad osaleda rahva vabastusliikumises. Kõik nad on vabatahtlikud. Kes on kogemustega, kes ilma, kes kohalikud. Seal läbivad nad lühikese instruktaaži, mis endast midagi professionaalset ei kujuta ja sõidavad edasi vastavalt määramisele.
10.oktoobril, umbes kella 6 paiku õhtul olime Nikišinos, purustatud majas, sõime, valmistusime puhkama. Sel hetkel päike paistis meie suunas. Ukrainlased, kõige järgi otsustades, jälgisid meid: kus me oleme ja mida teeme. Nad said aru, et me oleme vähekogenud ja nõrgenenud, seetõttu valisid sobiva momendi ja avasid tule.
Alguses tulistati meid miinipildujatest, seejärel ühinesid automaaturid. Lõpuks tulistasid erinevatest punktidest vähemalt 30-40 inimest. Oli arusaadav, et meid üritatakse sisse piirata. Näha neid ei olnud, oli arusaamatu: kes kust tulistab. Kõik ümberringi purunes, lendas ja plahvatas. Me ei teadnud, kuidas ära minna ja reaalselt lahkusime, kuidas keegi sai.“
„Miks te sinna läksite?“
„Kaastundest ja kahetsusest selle tõttu, mis seal praegu toimub. Inimesed kannatavad, lahkuvad oma kodudest, sõidavad kuhugi, ei kaitse neid peale meie põhimõtteliselt keegi … Mitte aidata – see oleks küüniline.“
„Pärast Ženja matuseid lähete sinna tagasi?“
„Ma veel mõtlen.“
„Kas Ženja surm pani teid millegi üle järele mõtlema?“
„Jah. On vaja head varustatust, et oleks, millega võidelda. Niisama võidelda – see on rumalus. Et võidelda, on vaja vahendeid. Venemaal need on, 75% separatistidest koosneb kindlalt venemaalastest. Aga needsamad venemaalased oma raha eest ostavad vormi, sõjaväesaapad, kõik oma raha eest … Aga normaalset soomusvesti ei saa keegi endale lubada, need on väga kallid. Kui Venemaa tahab aidata – siis ta peab seda tegema.“
„Kuid me pole ju ametlikult sõjas?“
„Aga kuidas sinna tankid ja Gradid saavad? Iseenesest tekivad sinna? Midagi jah mässulised hõivasid Rahvuskaardilt. Aga midagi ikkagi ilmub teist teed…”
„Kas Donbassis on teie hinnangul suund vaherahule?“
„Poliitika – see on väga keeruline. Kui nad seal üleval ei suuda seda otsustada, mis siis meil üle jääb? Meie võime ainult oletada. Vaherahu kui sellist seal ei ole, seal on pidevad provokatsioonid. Peale vaherahu kuulutust me ei tunnetanud mingeid muutusi. Keegi ei anna järele, ühed tulistasid, teised vastasid. Parimal juhul situatsioon kui selline ei muutunud. Ja rahulikud inimesed nii nagu kannatasid enne, kannatavad edasi.“
„Teie arvates kas peale sõjalise tee on mingeid võimalust seda konflikti reguleerida?“
„Vaevalt küll. Sellepärast, et kui üks osapool, ükskõik kumb, ei taha otsustada seda rahulikul teel, siis ka teine tegutseb samamoodi. Keegi ei anna järele.“
NB. Ženja surnukeha järgi Donbassi sõitsid vanemad ise. Puškarjovi rühmakaaslased palusid LNR-i staabist masina, et toimetada „gruz 200“ Kamensk-Šahtinskini.
„Kamensk-Šahtinski haigla morgis võeti poja surnukeha vastu ainult sel tingimusel, et sellele tulevad vanemad järgi“, räägib Ženja isa Aleksei Fomin. „Selgitati, et tihti hukkunute järgi keegi ei tule ja haigla peab neid ise matma.“
Peale seda jõudsid Puškarjovi vanemad kirstuga Rostovini, seal suutsid kokku leppida keha saatmise Peterburgi minimaalse summa eest – 20000 rubla. Ametlikult mingit abi hukkunud vabatahtlike vanematele LNR ja DNR võimud ei osuta, mingit kompensatsiooni ei maksta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar