Palve

Issand, Sina tead paremini kui ma ise, et ma jään üha vanemaks ning ühel päeval olengi juba vana.
Palun hoia mind hukatusliku kombe eest arvata, et pean igal võimalusel ja igal teemal midagi ütlema. Vabasta mind püüdest kõigi teiste asju korda seada. Kujunda mind mõtlikuks, aga mitte tujukaks; abivalmiks, kuid mitte pealetükkivaks. Minu tohutu tarkusepagasi juures tundub tihti raiskamisena seda mitte täielikult tarvitada, kuid Sina, Issand, tead, et lõpuks on mulle siiski ka vähemalt mõnda sõpra tarvis.
Hoia mind lõputult detailidesse takerdumast – ja anna mulle armu vestlustes kiiresti asja iva juurde jõuda. Sule mu huuled aina kurtmast valusid ja ebamugavust – jah, neid tuleb üha juurde ning mida aasta edasi, seda magusam tundub neid kõiki üles lugeda. Ma ei söanda paluda armu teiste heietuste kuulamisest rõõmu tunda, kuid palun aita mul neid vähemalt kannatlikult taluda.
Ma ei söanda paluda ka paremat mälu, küll aga aina suuremat alandlikkust ja väiksemat enesekindlust siis, kui minu mälestused tunduvad teiste omadega vastuollu minevat. Aita mul mõista, et minagi võin mõnikord eksida.
Hoia mind enam-vähem meeldiva inimesena. Kingi mulle armu näha head ootamatutes kohtades ning andeid ootamatutes inimestes. Ja, Issand, anna mulle armu seda neile ka öelda. Aamen.

Helisegu jõulukellad 24.12.2019

Jõuluõhtul 24.12.2019

M. Lend, kooriseade A. Bander "Jõuluõhtul"

Õiged jõulud 24.12.2019

A. Bander "Õiged jõulud"

Jõulukellad 24.12.2019

Kooriseade A. Bander

Matemaatika

Jõulušokk

Minnu iilä tabasi jõulušokk
ku punnin täüs oll asju kommisokk.
Ma pistse soki sisse käe –
ja vällä võti säält – ennäe –
kotleti, verivorsti, kardohka ja suidsukana –
vist päkäpikul nalla tetä käske jõuluvana…

Jõuluvana

Oh jõuluvana, ma õks imestänü olõ,
Kas om sul suvõl kotun torõ.
Kas tiit sa pindrit, virksit viät,
Kas lehmä, tsika, lammast piät?
Vai hoobis Internetin aigu viidät
Vai vikatiga haina niidät?
Kas hiirile Sa lõksi julgut panda
Vai pästät päkätside hammõhanda?

Jõulurahu

 Teil soovi kallist jõulurahu
ja tuu, mis tarrõ är ei mahu,
puistada võis üle maa,
et maailm parõmbas meil saas.

Jõuluvana

Jõuluvanal aig om kipõ
Iä om maan ja tii om lipõ.
Äkki käve mõtõ pään:
seo aasta esi ma ei lää.
Põhjapõdral om hullulehmätõbi
Ja ess ma kah jo vana kõbi.
Jõulupuidgi tetäs vanast prahist,
no midä sa siin inämb vahit.
Ku kõiki kirju tahat lukõ,
võit nahast peris vällä pukõ.
Nüüd latsi suuvõ täütvä äpi,
värsi asõmõl lauldas räppi,
kommi asõmõl pakutas kräppi,
ja kõik omma väega häpi.
Halvilõ latsilõ vitsa ei anda,
nukka saisma ka inäp ei panda.
Süvvä saia ei olõ loodust,
tsiapraat om lännü moodust.
Ku verivorsti tsärisese
Sis püdsejüräjä värisese.
Nüüd tiidvä ka kõik joboki,
et pakkõ toova roboti.
Mudsulaabatsi võtt appi,
Robotihe säädse paki.

On meile antud lapsuke 24.12.2019

Vastseliina kirikus (kooriseade Ara Bander)

Kõik kristlased tulge 24.12.2019

Vastseliina kirikus esimesel teenistusel

Eesti- ja Liivimaa Kuninganna Kristiina

Kristiina oli omapärane persoon. Kristiina oli Rootsi kuninga (1611–1632) Gustav II Adolfi ja Maria Eleonora von Brandenburgi, Brandenburg-Preisimaa valitseja Brandenburgi kuurvürst Johann Sigmundi  tütre, tütar. Ta oli hästi haritud lesbi, kes otsustas loobuda abielust mehega ning jagas oma voodirõõme Rootsi aadlidaami Ebba Sparrega. Ebba Sparre tuli õukonda 15-aastasena ja paistis silma balletitantsijana. Samas ilmutas julmust oma meessoost poliitiliste vastaste suhtes kuni hukkamiseni välja. Kristiina jättis jälje Narva vanalinna barokki, mida peeti katoliiklaste moeks. Ta suutis Rootsi monarhiast väga kiiresti vormida glamuurse imago, kutsudes pealinna usupagulastest käsitöölisi hugenotte ja teisi lahkusulisi ning teadlasi-õpetlasi. Kristiina feodaalaristokraatiat soosiv sisepoliitika, eriti riigimaa kergekäeline jagamine aadlile, põhjustas riigi majandusolukorra halvenemise ja tekitas Riksdagis tugeva opositsiooni. Leidmata raskest sotsiaalpoliitilisest olukorrast väljapääsu, loobus Kristiina 27-aastasena võimust tädipoja, Pfalzi vürsti, tulevase Karl X Gustavi heaks. Nägi tsölibaadivõimalust pöördumises katoliiklusse ning pages Rootsist hoopis Rooma. Igatahes ebatavaline naine.

Pilt

yr..no ennustus

Salm

Oh sedä õudu,
käen jälkinä jõulu.
Ma ei olõ tuus valmis,
et küsütäs salmi.

Pilt

Luulõtus

Taivaluugi omma kinni lüüdü,
lumi vällämaalõ maha müüdü.
Tuu pääle kiä väega virises
vihma luugi vahelt nirises.
Lumõmemmeki vällä surnu
asõmõlõ ei kedägi tulnu.
mis tetä,ku talvõrõõmu
omma meelen õnnõ vanal kõõmul.
Arvu ei saa, kas om jõul vai jaan,
ku kallendrin näpoga rita ei aa.
Viiu Kornel

Gümnaasiumi jõulujumalaorjus

Täna hommikul olid gümnaasiumiklasside lapsed kirikus. Rääkisin veidi kiriku ajaloost ja ka sellest kuidas kirikus käituda. Seejärel oli meil jõulujumalaorjus. Luule laulis solistina kolm lugu, niikaua, kui ma talaari selga panin. Hiljem paljud lapsed käisid orelit lähemalt vaatamas ja mõned poisid olid huvitatud tornis käigust. Rõdult tegi Luule mobiiliga pildid.

Pilt

Tuult lubatas õdakus peris pallo

Pilt

Kaks nädalat tagasi lubati jaanuari alguseks päris talvist ilma, nüüd palju leebemat, siin üks varasem ennustus 4.12.

Helme vastus Lobjakale

Mart Helme vastust Lobjakale, kus ta neid asju selgitab: "Lp. Ahto Lobjakas,

16. septembri raadiosaates „Olukorrast riigis“ väitsite, et nõukogude ajal töötas Mart Helme „marksistliku kirjastuse ideoloogiasekretärina“. Sellega viitasite, nagu oleksin ma sel perioodil kuulunud komparteisse ja koguni selle nomenklatuuri. Pole midagi tõest kaugemat. Ma ei pööraks Teie valet ja laimu sisaldavatele väidetele mingit tähelepanu, kui poleks märganud, et sarnaseid väiteid püüavad valimiseelses olukorras minu mustamiseks kasutada teisedki oponendid.
Mis on siis tõde?

Esiteks. Ma pole kunagi olnud Nõukogude Liidu kommunistliku partei liige, ammugi mitte mingi „ideoloogiasekretär“. Tehke endale asjad selgeks, enne kui lahmima hakkate. Ideoloogiasekretär töötas Eesti NSV-s siinse kompartei keskkomitees ja oli tollases hierarhias ametikoht, mille saamiseks taotleti kooskõlastust Moskvast, kui ideoloogiasekretäri koguni sealt Eestisse ei määratud. Minul parteisse mitte kuulunud isikuna polnud taolise kõrge mängu juures mingit rolli.

Teiseks. Ma ei töötanud ülikoolist suunatuna poolteist aastat mitte „marksistlikus kirjastuses“, vaid kirjastuses Eesti Raamat, mis andis välja kirjandust seinast seina. Ajaloolasena suunati mind toimetusse, mis ajastu vaimu kohaselt kandis nime Marksismi-leninismi kirjanduse toimetus, kuid mis valdavalt andis välja ajaloo- ja ühiskonnateaduslikke teoseid. Tavalise toimetajana ei teinud ma seal mitte mingisugust „ideoloogiasekretäri“ tööd. Toimetuses töötamise perioodil tehti mulle ka ettepanek astuda komparteisse, millest aga keeldusin. Selle järel lahkusin kirjastusest omal soovil juba enne suunamisaja lõppu. Teha sellest lühikesest episoodist minu elus kogu minu elu ja maailmavaadet katvaid üldistusi on kas rumal või – mis on tõenäolisem – pahatahtlik ja selle loogiliseks jätkuks oleks kõiki inimesi, kes nõukogude perioodil näiteks V.I. Lenini nimelist Kultuuri- ja Spordipaleed (nii nimetati tänast linnahalli) pidada padukommunistideks. Soovitan ikka mõistusele tulla!

Kolmandaks. Olen kogu oma elu olnud antikommunist ja olen seda ka praegu – sedakorda küll (ka Teie poolt) meile peale surutava neomarksistliku ideoloogia suhtes.

Õdak om hummokust targõmp

saa nätä, kas täämbä valitsus pöörüs
ja kaabu Toompäält alla veerüs-
tuud mõni orrav väega uut
ja esi pukki saia luut.

Laul

Eesti - NLiidu piir

Georgia ema

Pilt on tehtud Thbilisis mäe pealt vaade linnale

Pilt

Vastseliina koguduse koor Elva kirikus

Orava eakate pidu

XXI sajandi Eesti unenäosarnane elu.

2008. a Eestisse saabus magistrikraadiga sloveen Klement Slabina, spetsialiteet soouuringud ja feministlik teooria. Kuna Tallinna Ülikool soovis kaasajaga kaasas käia, siis võeti Slabina kahel käel vastu. Ta leidis tööd õpetajana, alustas 2010 ise doktoriõpinguid (mis jäid küll lõpetamata), aastast 2012 oli täiskohaga Haridusinnovatsioonikeskuse projektijuht, teemaks õpetajaharidus, kaasaegse õpikeskkonna väljatöötamine ja juurutamine. Samas leidis ta veel aega juhendada Agnes Einmani bakatööd pealkirjaga „Sooidentiteedi olemus ja kultuur“. Selle töö põhitulemus on sõnastatud nii: „Mu eesmärk käesoleva tööga on olnud näidata, et kui sooidentiteet ja seksuaalsus on sotsiaalselt konstrueeritud ning nende moodustumisel puuduvad loomulikud põhjused, siis kõik põhjuslikud seosed bioloogilise soo, sotsiaalse soo ja iha vahel on kunstlikud. Kõik traditsioonilised arusaamad soost on reguleeritud heteroseksuaalsuse all, mis ise toodab mees- ja naissugu, postuleerides neid kui loomulikke. Sugu on aga omandatud ainult läbi korduvate ‘soo näitemängude’, ning need näitemängud, žestid, liigendatud ja kehastatud ihad loovad illusiooni sisemisest ning organiseeritud sootuumast.” Töös on toetutud autoriteetidele nagu Althusser, Bourdieu, Foucault, Judith Butler, kelle sekka on eksinud ka Claude Lévi-Strauss. Viimast mainitakse seoses „naiivsete“ katsetega välistada intsesti ja keelustada „loomulikumat ja piiramatut seksuaalsust“. Järgnevalt, ilmselt pärast Tallinna Ülikooli lõpetamist, näeme magistrikraadiga Agnes Einmani Sotsiaalministeeriumi sotsiaalvaldkonna võrdsuspoliitikate osakonnas soolise võrdõiguslikkuse poliitika juhina, hiljem nõunikuna. Milles seisnes tema magistritöö, selle kohta mul andmeid pole. 
Kogu eelnev oli vaid sissejuhatuseks lõppeva poliitika-aasta ülevaatele , nii et ei Slabina ega Einmani isikutel pole erilist tähtsust. Seos järgnevaga on vaid see, et Agnes Einman oli jaanuaris USA eeskujul korraldatud naiste marsi („Naiste marsi“) üks organisaatoreist. Agnes Einmani kuulumine organisaatorite hulka, aga ka võrdõigusvoliniku Liisa Pakosta kaasalöömine andis sellele ettevõtmisele ametliku maigu. Korraldajad kuulutasid marsi eesmärgiks saavutada meeste ja naiste võrdne esindatus poliitikas, kuid muidugi ka meeste ja naiste palgatasemete võrdsustumine. Nagu korduvad uuringud on kinnitanud, on naiste keskmine palk meeste omast ligi veerandi võrra madalam. Naiste marss oli mõeldud sellele järjekordselt tähelepanu juhtima. Kuivõrd nii sugu kui sellega seotud ebavõrdsus on nii organisaatorite kui marsis osalejate arvates sotsiaalselt konstrueeritud, siis olid nende arvates ühiskonna informeerimine ja mõjutamine selle ebavõrdsuse kõrvaldamiseks sobivad vahendid.
Marss toimus, osalejaid oli hinnanguliselt paarisaja ringis, ehkki marsis lõid kaasa ka kõik poliitilised erakonnad (valimised olid lähenemas) peale Isamaa ja EKRE. Kui marsi ettevalmistus põhjustas pressis elevust, siis selle järelkajad ajakirjanduses jäid napiks. Samas ilmus marsi-järgses PM numbris kirjutis, mille sisu ja tonaalsus oli eelnenud postitustest tunduvalt erinev. Selle autor, Kadri Kuulpak kirjutas, et vastupidi marsi korraldajate väidetele ei ole soorollid sotsiaalselt konstrueeritud, vaid suures osas kaasasündinud, ning see määrab nende ameti ja töökoha eelistuste erinevuse. Seejuures viitas Kuulpak värskelt ajakirjas Science ilmunud ning 76 riiki ja 80000 inimest hõlmanud teadusuuringule (vaata dx.doi.org/10.1126/science.aas9899). „Mida kõrgem on riigi majandusareng ja suurem sugude võrdsus, seda enam avalduvad inimese eelistustes sooerinevused,“ ütleb artikli järeldus. „Selleks, et soo-spetsiifilised eelistused saaksid kujuneda ja väljenduda, peaksid materiaalsed ja sotsiaalsed ressursid olema kõigile võrdselt kättesaadavad.“ Artikli andmetel kuulub Eesti koos Rootsi, Hollandi, Šveitsi, Kanada ja veel mõne riigiga nende hulka, kus eelistuste soolised erinevused on kõige tugevamini väljendunud. See tähendab, et meil siin, rohkem kui kusagil maailmas, naised tegelevadki juba sellega, millega nad tegeleda tahavad. Katse neid kohustuslikus korras, kvootide abil või mõnel muul teel, panna tegema asju, mida nad teha ei tahaks, ei ole nende suhtes heatahtlik ega viisakas, mida ütles ka Kuulpak. Mida siis õigupoolest tahetakse? Kas naiste ja meeste vormilist võrdsust või nende rahulolu? 
Võrdse tasustamisega on aga lugu teine. Ei ole mingit arukat põhjust, miks naiste sissetulekud peaksid meeste omadest oluliselt väiksemad olema, sest kindlasti töötavad mõlemad sama pingeliselt. Eelkirjeldatud artikli põhjal tuleb järeldada, et üheks põhjuseks võib olla see, et naiste poolt eelistatud tööd on meeste omadest lihtsalt odavamad. Seda aga, et naiste töötasu samal ametikohal on väiksem kui meestel (mida samuti esineb) on seletatud sellega, et naised ise on tagasihoidlikud ning küsivad väiksemat palka kui mehed. Tõepoolest, uurimused on näidanud, et naiste ja meeste palgaootused on täpselt sama suured kui nende poolt saadav tasu. Võimalikuks põhjuseks on, et naised arvestavad sellega, et laste eest hoolitsemine ei luba neil oma töökohustusi alati täie pingega täita. Teiselt poolt arvestavad sellega ka tööandjad. Sealt need palgaerinevused. Kuid üldisemalt tähendab see seda, et naiste töö, mida nad täiendavalt teevad oma laste eest hoolitsemisel, jääb tasustamata, sellest hoolimata, et see on tegelikult samuti ühiskondlikult vajalik töö. Inimkond pole veel suutnud kohaneda eluga (saabuva) globaalse negatiivse iibe tingimustes ning pole taibanud, et laste kasvatamist väärtustamata ja tasustamata ei ole ühiskonnad pikemas ajavaates kestlikud. 
Selle postituse mõte ei ole aga nendele küsimustele lahenduse leidmine, vaid tähelepanu juhtimine olukorrale, kus me viibime: kõrgkoolides vohavad absurdsed ideoloogiad, ametiasutustes tegutsetakse nende, mitte teadustulemustele põhjal, lahendatakse väljamõeldud probleeme ja kõike seda lükkab ja kiidab takka neljanda jõuna tegutsev ajakirjandus. Meil on kombeks naerda lameda Maa teooria üle. Samas, nagu kirjutab Margus Laidre esseekogumikus «Aja lugu ja inimese aeg», oli 13. sajandil väga vähe inimesi, kes oleksid seda tõeks pidanud, võimalik et mitte rohkem kui praegu. Võib aga kindel olla, et sugude sotsiaalsesse konstrueeritusse, mis on lameda Maa usust palju jaburam, ei uskunud sellal keegi. Meie ülikoolid aga avavad lahkelt uksed inimestele, kes seda „teooriat“ kuulutada tahavad, sest „meil on XXI sajand“ vms. See, et see arusaam on ebateaduslik, ei selgunud hoopiski mitte alles eelmainitud Science’i artiklist. Samal ajal, kui Slabina alustas oma valgustustööd Tallinna Ülikoolis, ilmus näiteks samasisuline ja samade järeldustega uurimus 53 riigi ja 200 000 isiku andmete põhjal ajakirjas Archives of Sexual Behavior (autor R.A.Lippa). 
Miks teadlased häält ei tõsta? Sest nende hääl on tühine võrreldes „avaliku arvamuse“ ning ajakirjanduse omaga, kes on alati eksimatult osanud vale(liku) poole valida, ning häälekas olemine võib teadlastele, nende senistest teenetest ja tuntusest hoolimata, kurvasti lõppeda. Arvukalt selliseid näiteid võib leida raamatust „Intelligentsuse psühholoogia“ (autorid Rene Mõttus, Jüri Allik, Anu Realo). Eriti kurioosne meie juhtumis on nn soovoliniku (soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik) roll selles ürituses. Ametnikuna, kelle otsene kohus on kõrvaldada ühiskonnas esinev sooline ebavõrdsus, ei näi ta tundvat vähimatki huvi selle ebavõrdsuse põhjuste vastu, ignoreerides kas huvipuudusest või ideoloogiliste eelistuste tõttu seda, mida selles asjas pakub kaasaja teadus, ning libisedes vaid väliste ilmingute ja pseudoseletuste pealispinnal. Antud juhul jäi tema „panuseks“ naiste ebavõrdsuse lahendamisse marsi korraldajatele saadetud toetusavaldused pluss õpetus marsil osalejate vormiriietuse hulka kuuluvate „kelmikate“ ( = nilbe kontekstiga) mütsikeste valmistamiseks. 
Ainsaks mõistuse hääleks selles ürituses jäi ülalmainitud Kadri Kuulpak(i/u?) artikkel. Teades ajakirjanduse visadust mingi asja käsitlemisel, kui neil (omast arust) on õnnestunud mingit valupunkti tabada (tuletaks meelde kasvõi lõputut teatud poliitikute teatud käemärgi tähenduse küsimust), oleks ootuspärane olnud, et sellele postitusele oleks järgnenud laiaulatuslik ja sügavuti minev teemaarendus: usutlused erinevate Eesti vastava ala teadlastega nii Tartu kui Tallinna ülikoolist, nende valguses sama marsi organisaatorite ja võrdõigusvolinikuga jne jne – kõik, mida oleks vaja antud küsimuses selguse saamiseks. Kuid mitte midagi sellist ei juhtunud. Järgnes vaikus, naiste võrdsete võimaluste väidetav (ja tegelik) puudumine ei huvitanud enam kedagi. Ainsa ajakirjanikuna probleemi tuumani jõudnud ajakirjanik sel teemal enam sõna ei võtnud või ei saanud. Tema järgnevad kirjutised puudutasid ehkki samuti olulisi, kuid poliitiliselt mittelaetud teemasid (pereprobleemid, vanurite hooldus). Jäi mulje, et ta viidi eesliinilt tagalarühma. Läbimurre jäi toimumata, jälle võimutses ajakirjanduses pigem mure selle üle, ega lasteaedades lapsi poisteks ja tüdrukuteks ei kasvatata. Ehkki palju kirjutatakse ajakirjanduses naistevastasest vägivallast, ei näi keegi mõtlevat sellele, et võttes võimaluse kasvatada poistes mehelikkust ja rüütellikkust, luuakse selleks just soodsat pinnast. Sajandite jooksul kultiveeritud meeste rüütli või džentelmeni imago on olnud see, mis on naisi kaitsnud. Mis mõtet aga on üldse rääkida naistevastasest vägivallast, kui naissoo olemasolust rääkiminegi on taunitud?
Selline on siis olukord meie XXI sajandi Eestis. Võimutsevad arusaamad, mis mitte ainult ei ole karjuvas vastuolus kaasaja teadusega, vaid mis oleksid naeruväärsed ka 13. sajandi elanike silmis. Nende arusaamadega relvastatud HTM (haridus- ja teadusministeerium) ja SM (sotsiaalministeerium) ametnikud juhivad poliitikuist, ajakirjanikest ning lihtsameelseist koosneva võitlussalga marsse, mille tulemusel loodetakse lahendada erinevaid naiste tegelikke ja kujuteldavaid probleeme. Sellist vaimupimeduse ajajärku on ajaloostki raske leida, eriti pentsikuks teeb selle see, et see kõik toimub laialdase hariduse ja kõrge tehnilise arengu ajal. Kuidas see võimalik on, see on ühiskonnateaduse vist kõike pakilisem küsimus.

Pilt

Keelepuu II

Keelepuu

Livvi= Aunusekarjala; Livonian= Liivi; Luudi= Lüüdi; Vod= Vadja

Eesti (Rakvere) 1918

Dorpat 1918

Riga 1918

Einar Laigna

Ajaloofilosoof Einar Laigna rõhutas Konservatiivsel Konverentsil Objektiivile antud intervjuus rahvusliku identiteedi olulisust ja vajadust elada Jumala seaduste kohaselt.

Laigna juhtis tähelepanu, et konverentsil jäi käsitlemata küsimus identiteedist – kes eestlane on. Kõikidel kultuurrahvastel on vastus sellele küsimusele olemas olnud, näiteks venelaste ja armeenlaste puhul on see identiteet lahutamatult kristlik. Ent eestlastel sellele ühest vastust ei ole.

“Kui eestlaste käest küsida, mis on see meie identiteedisõna — vaikus. See nagu puudub. Objektiivselt ta kindlasti on olemas, aga meie teadvuses puudub see mõiste, mis seda kokku võtaks.“

„Konservatiivsus — see tähendab kuulumist selle kultuuri põhialuse juurde, mis selle kultuuri lõi. See on püha roomakatoliku kirik.“

Eestlaste puhul viitab ajaloofilosoof meie seotusele kristliku pärandiga alates 13. sajandist:

„Täna kahjuks jäi puudu see teoloogilis-ajaloofilosoofiline küsimus identiteedist ja sellest, mis siis meie identiteet on. Ja et konservatiivsus, see tähendab nende traditsioonide järgi elamist, see tähendab selle arhetüübi tundmist ehk ütleme otse välja — see tähendab kuulumist selle kultuuri põhialuse juurde, mis selle kultuuri lõi. See on püha roomakatoliku kirik.“

Laigna võtab sellelt aluselt kokku konservatiivi mõiste:

„Konservatiivid on need, kes ajaloolis-poliitilistest võimumuutustest hoolimata jäävad truuks oma identiteedile, see tähendab traditsioonidele.“

Konservatiivse ilmavaate punaste joonte kohta ütleb teoloog, viidates keskaegsele rüütlikultuurile:

„Elu võib kaotada, au mitte.”

„Elu võib kaotada, au mitte. Au ja väärikus on see piir. Selles vanas kultuuris ei olnud elu kõige kõrgem väärtus, vaid au.“

Tulevikku vaadates nendib ajaloofilosoof, et elu teeb omad korrektuurid ja ennustab peatset traagilist hukku Euroopa Liidule. Samas annab ta ka selged juhised rahvana püsima jäämiseks.

„Alles jäävad need, kes kõikidest välistest muutustest hoolimata jäävad oma identiteedile truuks. Ehk teisisõnu, elavad loodusseaduste, kosmiliste seaduste kohaselt, mida nimetatakse, lühidalt kõike kokku võttes — Jumala seadused.“

Pilt

Pilt

Detsembri ilma

Näis kas läheb täide, või ei

Jõuluvana

Valmis küdset piparkoogi,
elämine puhtas roogit,
vaja viil om minnä sanna
ja sõs uuta jõuluvanna.
Ei tää inämb tulõ riiga
tulõ tää nüüd taxifiiga.
Olõt sa no maalt vai liinast
Jõulupaki tellit Hiinast.
Aisakelli sa inäp ei kuulõ ,
nüüd puhusõ uvvõ tuulõ-
õdagist paukva raketi
ja inemise istusõ netin.
Last jõuluvana üskä ei või võtta
lätt lastõkaitsjidega sõtta-
mõni ikku lahistas,
et jõuluvana ahistas.
Ka kerikun ei lövvä rahu,
Sa ussõst sissegi ei mahu
eski vana kommonisti
kerkon ette pesvä risti.
Vanast jõulu aigu maah oll iks lummõ
Ja tulõvik es paistagi nii tummõ,
Nüüd kliimagi om lännü lämmäs
Ja lördsiga meid üle hämmäs.
Viiu Kornel

Linuxi puhastamine

Linux vajab ka puhastamist "enda" tegevustest.

Seega toon välja mõned nipid, kuidas arvutit puhastada.
Nagu teada lähevad kõik ajutised "prahid" /tmp/ kataloogi ning selle puhastamisest me ei räägi, kuna peale arvuti algkäivitamist
tühjeneb /tmp/ fail ise.

PUHASTAMISE TOP käsud terminalis:
$sudo apt-get autoremove
$sudo apt-get clean
$sudo apt-get autoclean

Need on juba paljudele teada, kuid lisaks võiks ka teha puhtaks programmide jääknähtudest kui neid on:
$sudo dpkg --list | grep '^rc\b' | awk '{ print $2 }'\ | xargs sudo dpkg -P

Seejärel on alati hea, et saate teada palju teil tegelikult programme on- kui olete põhjalikult puhastanud.
$dpkg-query -W --showformat='${Package}\n' | less >> paketid.txt

Sairme sambad - Sairme Pillars

Lechkhumi piirkonnas

Lumetorm

Blondiin jääb linnas autoga lumetormi kätte.
Paanikasse ta siiski ei satu, sest talle meenub isa õpetus:
"Kui jääd lumetormis hätta, oota sahka ja sõida siis selle sabas!"
Varsti tuligi sahk ja blond hakkas saha järel sõitma.
Tunni aja pärast jäi sahk seisma ja juht ronis välja uurima, kes ja mis põhjusel tal sabas tolgendab.
Blond rääkis talle isa õpetusest, mees mõõtis teda pika pilguga ja noogutas lõpuks:
"Selge siis…Ülemiste parklaga saime ühele poole, kas läheme nüüd Kristiinesse?"

Issand meie eluase - koraal

1.advent Vastseliinas

1.advendil oli meil Vastseliina rahvamaja juures advenditulede süütamine. Olin sinna väikese tervituse ütlemiseks kutsutud. Poole ürituse pealt hakkas hästi tihedat lund sadama. Fotokal läks külmas aku tühjaks ja sain pildistada vaid käes akut soojendades ja kohe pidi pildi ära tegema. Siis jälle soojendama.