http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/uudised/fotod-ja-video-vastseliina-kalmistule-sangitati-13-metsavenna-sailmed?id=66774875
laupäev, 30. aprill 2016
LightZone küsitlus
Milline on sinu peamine kaamera?
Küsitlusele on vastanud 11373 fotograafi
Canon 32%
Fuji 6%
Leica 1%
Hasselblad/Mamiya/Phase One medium format digital 0%
Nikon 32%
Olympus 6%
Panasonic 4%
Pentax/Ricoh 5%
Pentax/Ricoh(medium format) 0%
Samsung 1%
Sigma 0%
Sony 11%
Scanned Film 1%
Küsitlusele on vastanud 11373 fotograafi
Canon 32%
Fuji 6%
Leica 1%
Hasselblad/Mamiya/Phase One medium format digital 0%
Nikon 32%
Olympus 6%
Panasonic 4%
Pentax/Ricoh 5%
Pentax/Ricoh(medium format) 0%
Samsung 1%
Sigma 0%
Sony 11%
Scanned Film 1%
reede, 29. aprill 2016
Oksjonil
Ebays on oksjonil küllalt haruldane ümbrik seitsme margiga. Justkui Nemvalzi poolt peale kirjutatud, et kiri on ehtne. Ma muidugi Nemvalzi käekirja ei tunne aga ta lõi ümbrikule ka templi, mis tõendas ehtsust. Aga miks tema nimega pitsatit ei ole löödud? Vene margid ja pealetrükk Eesti Post. Need on kõige levinumad sellest seeriast, mis läksid vabamüüki. Mõnede ületrükkidega markide koguarv on väga väike ja müüdi tutvusringkonnas ja hind võib olla päris suur. Alghind veidi üle 700€, mis ei olegi nende markide puhul väga suur. Mõnele kogujale ehk tekib probleem ja kahtlus, et kuidas Moskvast selle kätte saab.
neljapäev, 28. aprill 2016
Oht on muutuda liiga paigatuks ja spirituaalseks
Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja ja usuteaduse instituudi dotsent teoloogiadoktor Arne Hiob (55) tunneb ennast kulgevat teel, mis talle määratud, ja adub kutsumusena teha oma tööd nii hästi, kui temale antud annid lubavad.
Vabaduse väljakul asuv Jaani kirik on keset pealinna melu otsekui oaas, kus igati paslik aeg hetkeks maha võtta. Et rääkida usust ja uskumisest ning sellest, mis tänapäeval ristiinimesele jalale lambiks. Arne Hiob on oma tihedas päevakavas, kus tuleb end jagada lektoriameti, vaimulikukutse, kirjatööde ja koduste tegemiste vahel, meie jutuajamiseks aja leidnud.
Kui ennast tutvustad, siis kas kasutad eelistatult sõna luterlane või kristlane?
Ikka kristlane. Luther oli ka kristlane. Luterlane on see, kes pühakirja keskmesse tõstab. Ka Martin Luther ise rõhutas, et mitte tema, vaid Piibel peab mõõdupuu olema. Luterlasena arvestan nii luterlikku traditsiooni kui eelkõige ikka Piiblit. Tasand number üks on enese määratlemisel ikkagi kristlus. Olen kristlane, siis luterlane.
Ikka kristlane. Luther oli ka kristlane. Luterlane on see, kes pühakirja keskmesse tõstab. Ka Martin Luther ise rõhutas, et mitte tema, vaid Piibel peab mõõdupuu olema. Luterlasena arvestan nii luterlikku traditsiooni kui eelkõige ikka Piiblit. Tasand number üks on enese määratlemisel ikkagi kristlus. Olen kristlane, siis luterlane.
Kui vabalt ja hästi tunned ennast luterlikus konfessioonis, nendes raamides?
Olen tundnud ennast nii vabalt kui hästi, aga minu meelest on need raamid mõtlemapanevalt kõikuma löönud. Uued suundumused, eriti lääne kirikutes, aga ka Eestis, kipuvad traditsioonilistest hoiakutest mööda minema.
Võiks esitada võrdpildi supi keetmisest, mille valmistamiseks kasutatakse erinevaid produkte. Minu emale meeldis sellist keeta. Ta ostis nn supipõhja poest ja siis kodus lisas kõike meelepärast. Kui liiga ohtralt lisandeid panna, ei saa tulemust enam algse nimega nimetada – see ei ole enam seljanka, vaid mingi uue nimega saadus.
Olen tundnud ennast nii vabalt kui hästi, aga minu meelest on need raamid mõtlemapanevalt kõikuma löönud. Uued suundumused, eriti lääne kirikutes, aga ka Eestis, kipuvad traditsioonilistest hoiakutest mööda minema.
Võiks esitada võrdpildi supi keetmisest, mille valmistamiseks kasutatakse erinevaid produkte. Minu emale meeldis sellist keeta. Ta ostis nn supipõhja poest ja siis kodus lisas kõike meelepärast. Kui liiga ohtralt lisandeid panna, ei saa tulemust enam algse nimega nimetada – see ei ole enam seljanka, vaid mingi uue nimega saadus.
Tajud sama nähtust tänases luterluses?
Tajun küll, just seal, kus lastakse ennast liiga palju mõjutada uusaegsest deistlikust või koguni materialistlikust maailmapildist, millest lähtudes asutakse varasemat kritiseerima ja välja rookima. Spetsiifiliselt kristlik ühiskond loodi ikkagi keskajal ja see on ka kõigist teistest ette arenenud Euroopa kultuuri põhivundament või n-ö alumine korrus. Teise korruse moodustab alles valgustusaeg oma uuendustega. Tagasi keskaega (ja ka reformatsiooni poole) vaadates ei tule lammutada alumist korrust, vaid ainult parandada mõrasid, sest teine korrus ei saa jääda õhku rippuma.
Kui aga läänes harrastatakse lõhkumistegevust või korraldatakse kirikutes kõike moderniseerivat euroremonti, siis peab alumise korruse kadumisel varisema ka teine. Muidugi, keskaegne vundament on tugev ja teisel korrusel nokitsedes võib tükk aega mängida igasuguseid ümbertegemise mänge, kuid sellise «supi» sees ei tunne ennast arvatavasti paljud enam hästi. Igatahes minevikku ei igatse ma küll karvavõrdki tagasi, vaid minevikku vaadates ja seal unustatud häid elemente jälgides tuleb vaadata ikka tuleviku poole.
Kolmas korrus saab aga püsida ainult kahel alumisel. Meie oleme tänapäevani jõudnud läbi luterliku ajaloo, mis on kristluse haru. Piibel aga koosneb kahest testamendist, kus uus toetub vanale jne. Seda kõike peaksid arvestama ehitajad ja renoveerijad.
Tajun küll, just seal, kus lastakse ennast liiga palju mõjutada uusaegsest deistlikust või koguni materialistlikust maailmapildist, millest lähtudes asutakse varasemat kritiseerima ja välja rookima. Spetsiifiliselt kristlik ühiskond loodi ikkagi keskajal ja see on ka kõigist teistest ette arenenud Euroopa kultuuri põhivundament või n-ö alumine korrus. Teise korruse moodustab alles valgustusaeg oma uuendustega. Tagasi keskaega (ja ka reformatsiooni poole) vaadates ei tule lammutada alumist korrust, vaid ainult parandada mõrasid, sest teine korrus ei saa jääda õhku rippuma.
Kui aga läänes harrastatakse lõhkumistegevust või korraldatakse kirikutes kõike moderniseerivat euroremonti, siis peab alumise korruse kadumisel varisema ka teine. Muidugi, keskaegne vundament on tugev ja teisel korrusel nokitsedes võib tükk aega mängida igasuguseid ümbertegemise mänge, kuid sellise «supi» sees ei tunne ennast arvatavasti paljud enam hästi. Igatahes minevikku ei igatse ma küll karvavõrdki tagasi, vaid minevikku vaadates ja seal unustatud häid elemente jälgides tuleb vaadata ikka tuleviku poole.
Kolmas korrus saab aga püsida ainult kahel alumisel. Meie oleme tänapäevani jõudnud läbi luterliku ajaloo, mis on kristluse haru. Piibel aga koosneb kahest testamendist, kus uus toetub vanale jne. Seda kõike peaksid arvestama ehitajad ja renoveerijad.
Kuidas suhtud sellesse, et lähenev reformatsiooni aastapäev kutsub senisest enam mõtlema, mis see Lutheri õpetus ikkagi on?
See on igati teretulnud. Toon ka vastupidise näite. Olen kuulnud katoliiklikku käsitlust reformatsioonist. See väidab, et Lutheriga algas reformatsioon, mis kahjuks nurja läks ning kirikut ja kristlikku maailma lõhkuma hakkas, enne kui Ignatius Loyolast jesuiitide kaudu tõelise reformatsiooni ja katoliikliku uuendamise kaasa tõi.
Kui nemad saavad reformatsiooni niimoodi käsitleda, siis meie võime esile tõsta oma vaatenurka. Kuid mu meelest ei tohiks liiga palju rõhutada, kuidas Luther moodsat ühiskonda ette valmistas. Peab meelde tuletama, et Martin Luther ei andnud ise selliseid hinnanguid, seda on hiljem ja osalt meelevaldselt temale omistatud. Usupuhastaja vaatas ainiti Kristuse poole, soovis toetuda ainult pühakirjale ja kristlust puhastada, enne kui viimne aeg sisse murrab.
See on igati teretulnud. Toon ka vastupidise näite. Olen kuulnud katoliiklikku käsitlust reformatsioonist. See väidab, et Lutheriga algas reformatsioon, mis kahjuks nurja läks ning kirikut ja kristlikku maailma lõhkuma hakkas, enne kui Ignatius Loyolast jesuiitide kaudu tõelise reformatsiooni ja katoliikliku uuendamise kaasa tõi.
Kui nemad saavad reformatsiooni niimoodi käsitleda, siis meie võime esile tõsta oma vaatenurka. Kuid mu meelest ei tohiks liiga palju rõhutada, kuidas Luther moodsat ühiskonda ette valmistas. Peab meelde tuletama, et Martin Luther ei andnud ise selliseid hinnanguid, seda on hiljem ja osalt meelevaldselt temale omistatud. Usupuhastaja vaatas ainiti Kristuse poole, soovis toetuda ainult pühakirjale ja kristlust puhastada, enne kui viimne aeg sisse murrab.
Kas sa hindad kohastumist pigem negatiivseks?
Mõtlen kohastumist ilmalikustumisega, sekularismiga. See oli ilmselt vajalik sekundaarse nähtusena puhastuse ja arendamise eesmärgil kristluse primaarsel põhjal. Kuid ta soovib ammu kristlust kõrvaldada või ületada, tuues kaasa sisemise destruktsiooni, isegi kui tal õnnestub väliselt mõnda aega hiilata. Minu hinnangul on nõnda mõistetud ilmalik element tänapäeval nii tugev, et seda asjaolu lihtsalt ei saa ignoreerida. Keegi peab selle ilmalikustumisega võitlema. Ma tunnen seda mõneti enda missioonina, mistõttu mu kirjutised ja sõnavõtud selliseid teemasid riivavad. Ei tohi lihtsalt kaasa joosta ühiskonna arengutega.
Olen tajunud, et kui lääne sekularism süveneb, siis tuleb sellest niisugusel kujul lahti öelda. Mida ütleks Karl Barth kiriku kohta, mis on üksnes «moodsa inimese» veel-uskuda-saamise või üldinimlike religioossete igatsuste teenindaja? Seda, mida klassikaline käsitlus nimetab leiutatud religiooniks, nimetab Barth uskmatuseks.
Mõtlen kohastumist ilmalikustumisega, sekularismiga. See oli ilmselt vajalik sekundaarse nähtusena puhastuse ja arendamise eesmärgil kristluse primaarsel põhjal. Kuid ta soovib ammu kristlust kõrvaldada või ületada, tuues kaasa sisemise destruktsiooni, isegi kui tal õnnestub väliselt mõnda aega hiilata. Minu hinnangul on nõnda mõistetud ilmalik element tänapäeval nii tugev, et seda asjaolu lihtsalt ei saa ignoreerida. Keegi peab selle ilmalikustumisega võitlema. Ma tunnen seda mõneti enda missioonina, mistõttu mu kirjutised ja sõnavõtud selliseid teemasid riivavad. Ei tohi lihtsalt kaasa joosta ühiskonna arengutega.
Olen tajunud, et kui lääne sekularism süveneb, siis tuleb sellest niisugusel kujul lahti öelda. Mida ütleks Karl Barth kiriku kohta, mis on üksnes «moodsa inimese» veel-uskuda-saamise või üldinimlike religioossete igatsuste teenindaja? Seda, mida klassikaline käsitlus nimetab leiutatud religiooniks, nimetab Barth uskmatuseks.
Seesama Karl Barth olla oma üliõpilastele öelnud, et lugege nii ajalehte kui Piiblit, aga ajalehes seisvat hinnake Piiblist lähtuvalt. Kas sinu üliõpilased võiksid sama soovituse saada?
Võivad küll. Piibel, kui me usume Jeesusesse Kristusesse, on sama eile, täna ja igavesti, on mõõdupuu hindamiseks. Piibel on Jumala ilmutus, mis jääb meie usu normiks. Piibel on mitte meie ebatäiusliku jumalaaimduse peegeldus, vaid Jumala ilmutuse ja Jeesuse täiusliku jumalakogemuse peegeldus. Täiuslik mõõdab ebatäiuslikku, mitte vastupidi.
Kuidas tahes teostus ilmutus n-ö tehnilises mõttes, kehtib see, et kui Piibel ei ole enam aluseks, normiks ja mõõdupuuks, siis tähendab see stsenaariumi ümberkirjutamist. Muudad aga stsenaariumi, muutub näidend – ja kerkib taas küsimus, kuivõrd võiks hoopis uue ja värske režissööri käe all elada uus teatris.
Võivad küll. Piibel, kui me usume Jeesusesse Kristusesse, on sama eile, täna ja igavesti, on mõõdupuu hindamiseks. Piibel on Jumala ilmutus, mis jääb meie usu normiks. Piibel on mitte meie ebatäiusliku jumalaaimduse peegeldus, vaid Jumala ilmutuse ja Jeesuse täiusliku jumalakogemuse peegeldus. Täiuslik mõõdab ebatäiuslikku, mitte vastupidi.
Kuidas tahes teostus ilmutus n-ö tehnilises mõttes, kehtib see, et kui Piibel ei ole enam aluseks, normiks ja mõõdupuuks, siis tähendab see stsenaariumi ümberkirjutamist. Muudad aga stsenaariumi, muutub näidend – ja kerkib taas küsimus, kuivõrd võiks hoopis uue ja värske režissööri käe all elada uus teatris.
Kuivõrd arutad oma elus raske otsustuskohani jõudes, kuidas Jeesus oleks selles olukorras käitunud?
Ikka, olen mõelnud Jeesuse sõnale kogu aeg, aga et ma seda väga dramaatiliselt oleksin tajunud, seda ehk mitte.
Ma olen võtnud tema sõna nõnda, et püüan selle järgi teha ka siis, kui ma ei suuda seda kogeda või lõpuni mõista. Apostel Johannes ütleb Kristuse kohta, et kes ei usu teda lihas tulnuna, see lükkab Jumala tagasi ja on antikristuse teenistuses (1Jh 4:1–3, 2Jh 1:9–11).
Need on küll harjumatult karmid sõnad armastuse apostli suus, kuid nad tabavad tuuma: kõige häirivam on alati olnud kristlikus usus, et Jumalale kuulub ka mateeria, et ta teeb imesid ja läheneb inimesele kuni viimaste tõkete kadumiseni Jeesuses Kristuses. Paljal spirituaalsusel ei saa põhineda meie ilmalik elugi, vaid vajab materiaalset baasi.
Ikka, olen mõelnud Jeesuse sõnale kogu aeg, aga et ma seda väga dramaatiliselt oleksin tajunud, seda ehk mitte.
Ma olen võtnud tema sõna nõnda, et püüan selle järgi teha ka siis, kui ma ei suuda seda kogeda või lõpuni mõista. Apostel Johannes ütleb Kristuse kohta, et kes ei usu teda lihas tulnuna, see lükkab Jumala tagasi ja on antikristuse teenistuses (1Jh 4:1–3, 2Jh 1:9–11).
Need on küll harjumatult karmid sõnad armastuse apostli suus, kuid nad tabavad tuuma: kõige häirivam on alati olnud kristlikus usus, et Jumalale kuulub ka mateeria, et ta teeb imesid ja läheneb inimesele kuni viimaste tõkete kadumiseni Jeesuses Kristuses. Paljal spirituaalsusel ei saa põhineda meie ilmalik elugi, vaid vajab materiaalset baasi.
Kas õhtused uudised, mis ei ole head, jäävad sind rõhuma?
Ei jää rõhuma. Marksism õpetab, et religioon lakkab olemast. Kristlus õpetab, et ajastu lõpuks säilib ainult usklik jääk. Idausundid väidavad, et ajastud kulgevad langusjoonel. Teadlased hoiatavad kriiside eest. Aga on olemas sõnum Kristuse tagasitulemisest, mida keegi pole veel näinud ja mida on võib-olla kirjeldatud vanaaegse maailmapildi alusel. Kuid ta elab ja tuleb koos jumalariigiga.
Valgustusjärgsed kontseptsioonid lähtuvad sellest, et kurjus on paljalt psüühiline nähtus ja sotsiaalselt tingitud. Kui sotsiaalsed asjad korras, kaob kurjus ja tuleb kommunism või heaoluühiskond. Psüühikat aga puudutab üleskutse «Ärge olge kurjad!». Kui keegi ei ole enam kuri, siis polegi kurjust. Kuid see on pinnapealne teooria, mida kritiseerides võib sada viga leida. Jeesus õpetab, et kurjus tuleb südamest (Mt 15:19). Me peame n-ö uuesti sündima, et vanast vabaneda.
Me ei tohi olla naiivsed nagu Eeva ja Aadam Eedeni aias, et langetame otsuseid väliste muljete põhjal. Madu paistis kole kena ja ajas meeldivat juttu. Mulje põhjal leiti, et me ei tohi maole vastu hakata, ei tohi sallimatud olla. Paralleel tänasega. Tunneme kaasa nälgivale lapsukesele põgenikelaagris ning soovime siiralt talle varju. Võtame põgenikud vastu, koos teistega ka mehed, kes teevad kriminaalkuritegusid. Ja kui mõni vihastab, et ikka ei taibata ega takistata põgenike tulekut, siis süüdistatakse: «Näe, kuri!» Tegelikult poeb kuri sisse palju kavalamalt ja hea näo all.
Ei jää rõhuma. Marksism õpetab, et religioon lakkab olemast. Kristlus õpetab, et ajastu lõpuks säilib ainult usklik jääk. Idausundid väidavad, et ajastud kulgevad langusjoonel. Teadlased hoiatavad kriiside eest. Aga on olemas sõnum Kristuse tagasitulemisest, mida keegi pole veel näinud ja mida on võib-olla kirjeldatud vanaaegse maailmapildi alusel. Kuid ta elab ja tuleb koos jumalariigiga.
Valgustusjärgsed kontseptsioonid lähtuvad sellest, et kurjus on paljalt psüühiline nähtus ja sotsiaalselt tingitud. Kui sotsiaalsed asjad korras, kaob kurjus ja tuleb kommunism või heaoluühiskond. Psüühikat aga puudutab üleskutse «Ärge olge kurjad!». Kui keegi ei ole enam kuri, siis polegi kurjust. Kuid see on pinnapealne teooria, mida kritiseerides võib sada viga leida. Jeesus õpetab, et kurjus tuleb südamest (Mt 15:19). Me peame n-ö uuesti sündima, et vanast vabaneda.
Me ei tohi olla naiivsed nagu Eeva ja Aadam Eedeni aias, et langetame otsuseid väliste muljete põhjal. Madu paistis kole kena ja ajas meeldivat juttu. Mulje põhjal leiti, et me ei tohi maole vastu hakata, ei tohi sallimatud olla. Paralleel tänasega. Tunneme kaasa nälgivale lapsukesele põgenikelaagris ning soovime siiralt talle varju. Võtame põgenikud vastu, koos teistega ka mehed, kes teevad kriminaalkuritegusid. Ja kui mõni vihastab, et ikka ei taibata ega takistata põgenike tulekut, siis süüdistatakse: «Näe, kuri!» Tegelikult poeb kuri sisse palju kavalamalt ja hea näo all.
Palun räägi oma teest ristiusuni.
Minu tee ristiusuni tuli filosoofia kaudu. Alguses olid küsimused. Mis on üldse olemise ja meie elu mõte? Kuni ma jõudsin Piiblini, Uue Testamendini. Mind vapustas Jeesuse apokalüptiline kõne Matteuse evangeeliumis, kui ta vaatab Õlimäelt Jeruusalemma templi poole ja ütleb, et tulevad sõjad ja katastroofid, kus taevavägesid kõigutatakse. Päike pimeneb ja kuu ei anna valgust ning kivi ei jää kivi peale (Mt 24). See katastroofi kirjeldus paistis tuumasõja kontekstis nii realistlik. Nende kirjelduste kaudu räägitakse, et tuleb ärataganemise aeg. Kui vaatame, mis meie elus toimub, siis tooni annavad võimsad relvad ja tõepoolest ühiskond kipub kalduma ära usu teedelt.
Minu tee ristiusuni tuli filosoofia kaudu. Alguses olid küsimused. Mis on üldse olemise ja meie elu mõte? Kuni ma jõudsin Piiblini, Uue Testamendini. Mind vapustas Jeesuse apokalüptiline kõne Matteuse evangeeliumis, kui ta vaatab Õlimäelt Jeruusalemma templi poole ja ütleb, et tulevad sõjad ja katastroofid, kus taevavägesid kõigutatakse. Päike pimeneb ja kuu ei anna valgust ning kivi ei jää kivi peale (Mt 24). See katastroofi kirjeldus paistis tuumasõja kontekstis nii realistlik. Nende kirjelduste kaudu räägitakse, et tuleb ärataganemise aeg. Kui vaatame, mis meie elus toimub, siis tooni annavad võimsad relvad ja tõepoolest ühiskond kipub kalduma ära usu teedelt.
Saan aru, et kahtlus on sinu usuteel päris võõras.
Mitte päris, vahel olen ka kahelnud, aga kahtlus on ikkagi võitmiseks, mitte eesmärgiks. Klassikaliselt öeldes: kui kurat tuleb kiusama, siis ei otsita temaga kontakti. Kahtlus tuleb ületada kasvõi tahtega. Õigesti on nähtud usu keskse elemendina tahet ehk igatsust. See, mis on meile oluline, mille poole püüdleme, väljendab seda, mida me tegelikult usume. Kui kerkib alatasa soov kristlust kogu aeg kritiseerida, siis näitab see, et usk kaldub juba mujale.
Mitte päris, vahel olen ka kahelnud, aga kahtlus on ikkagi võitmiseks, mitte eesmärgiks. Klassikaliselt öeldes: kui kurat tuleb kiusama, siis ei otsita temaga kontakti. Kahtlus tuleb ületada kasvõi tahtega. Õigesti on nähtud usu keskse elemendina tahet ehk igatsust. See, mis on meile oluline, mille poole püüdleme, väljendab seda, mida me tegelikult usume. Kui kerkib alatasa soov kristlust kogu aeg kritiseerida, siis näitab see, et usk kaldub juba mujale.
Saades kristlaseks astusid usuteaduse instituuti, kus sind ootasid võimekad õpetajad. Kelle mõju hindad eriti?
Ma ei ole tüüp, kes konkreetse isiku eeskuju küljes väga oleks rippunud. Palju sai kokku puututud Kalle Kasemaaga ja Jaan Kiivitiga. Esimeselt sain palju häid kogemusi seoses keelte maailmaga, viimases hindasin tõsist luterlast. Kõige rohkem suhtlesin teoloogiliselt aga Elmar Salumaaga.
Ma ei ole tüüp, kes konkreetse isiku eeskuju küljes väga oleks rippunud. Palju sai kokku puututud Kalle Kasemaaga ja Jaan Kiivitiga. Esimeselt sain palju häid kogemusi seoses keelte maailmaga, viimases hindasin tõsist luterlast. Kõige rohkem suhtlesin teoloogiliselt aga Elmar Salumaaga.
Elmar Salumaale omistatakse ütlemine, et inimene ei saa kunagi valmis. Kui valmis sina enda hinnangul oled?
Ei, ma ei ole kindlasti valmis, aga tajun, et seisan teel, mis on mulle määratud. Salumaa pakkus ka selleks eeskuju: tuleb teha tööd, tajudes oma ülesannet.
Ei, ma ei ole kindlasti valmis, aga tajun, et seisan teel, mis on mulle määratud. Salumaa pakkus ka selleks eeskuju: tuleb teha tööd, tajudes oma ülesannet.
Nagu Elmar Salumaa panustas omal ajal usulise lektüüri levitamisse, on ka sinul suur teene sel alal.
1986. aastal UIsse õppima asudes ma üldse ei mõelnud, et võiksin raamatuid kirjutada. Oli küll tunne, et mõtteid tuleb sõnastada ning üles kirjutada. Pärast doktoritööd hakkasin rohkem kirjutama. Esialgu artikleid, alates 2008. aastast aga raamatuid. Ma ei pea ennast kirjanikuks, aga tajun kirjutamist missioonina.
1986. aastal UIsse õppima asudes ma üldse ei mõelnud, et võiksin raamatuid kirjutada. Oli küll tunne, et mõtteid tuleb sõnastada ning üles kirjutada. Pärast doktoritööd hakkasin rohkem kirjutama. Esialgu artikleid, alates 2008. aastast aga raamatuid. Ma ei pea ennast kirjanikuks, aga tajun kirjutamist missioonina.
Uku Masingut, kelle pärandiga oma doktoritöös tegeled, sa isiklikult vist pole kohanud.
Ei ole. Sellepärast saingi rahulikult teha doktoritööd, sest mul puudus isiklik pelgus. Samas tunnistan, et Masingu teoseid kirjutusmasinal ümber kirjutades taipasin, mida tähendab ilmutatud tekst. Masingu tekstid tundusid meie jaoks nii pühad, et kui kuskil oli trükiviga sees, oli kiusatus see ümberkirjutamisel alles jätta. Äkki pidigi selline viga olema, küsisime tõemeeli. Püha teksti tuleb kirjutada ümber originaali peensusteni jäljendades. Nagu Piibli puhul.
Ei ole. Sellepärast saingi rahulikult teha doktoritööd, sest mul puudus isiklik pelgus. Samas tunnistan, et Masingu teoseid kirjutusmasinal ümber kirjutades taipasin, mida tähendab ilmutatud tekst. Masingu tekstid tundusid meie jaoks nii pühad, et kui kuskil oli trükiviga sees, oli kiusatus see ümberkirjutamisel alles jätta. Äkki pidigi selline viga olema, küsisime tõemeeli. Püha teksti tuleb kirjutada ümber originaali peensusteni jäljendades. Nagu Piibli puhul.
Jeesuse radadele jõudsid küpse teoloogina.
Esmakordselt 2008. aastal sinna sattudes oli minu pagasiks kirjanduse kaudu tekkinud mulje. Umbes selline, et kõik Jeesusega seotud paigad Iisraelis on tagantjärele kokku luuletatud, sest õigeid kohti pole enam teada. Kohale jõudes ja raamatuid uurides veendusin vastupidises. Osa paiku on üsna kindlalt teada, teisi ei ole teada, kolmandates ei sunni aga miski kahtlema. Tundub, et sageli sunnib inimesi kahtlema pigem deistlik (materialistlik) maailmapilt, mis keelab Jumalal sekkuda maistesse oludesse, lahutab vaimse dualistlikult füüsilisest maailmast ja nõuab Loojalt viisakat distantsi hoidmist oma loodu suhtes. Seega ei usuta juba ette paikade olemasolu.
Esmakordselt 2008. aastal sinna sattudes oli minu pagasiks kirjanduse kaudu tekkinud mulje. Umbes selline, et kõik Jeesusega seotud paigad Iisraelis on tagantjärele kokku luuletatud, sest õigeid kohti pole enam teada. Kohale jõudes ja raamatuid uurides veendusin vastupidises. Osa paiku on üsna kindlalt teada, teisi ei ole teada, kolmandates ei sunni aga miski kahtlema. Tundub, et sageli sunnib inimesi kahtlema pigem deistlik (materialistlik) maailmapilt, mis keelab Jumalal sekkuda maistesse oludesse, lahutab vaimse dualistlikult füüsilisest maailmast ja nõuab Loojalt viisakat distantsi hoidmist oma loodu suhtes. Seega ei usuta juba ette paikade olemasolu.
Oled võrrelnud Iisraeli koduga, kuhu igal õhtul hea taas jõuda.
Olen aru saanud, et pärimuslooliselt on teada enamik Jeesusega seotud paikade asukohti. See vaimustab. Muidugi on Jeesus siinsamas meie lähedal, aga keegi ei keela tunda rõõmu neist paigust, kus ta kõndis. On hea meel, et olen saanud paljusid huvilisi nendel teedel saata. Meie rühmas on mitmeid, kes on korduvalt Iisraelis käinud.
Olen aru saanud, et pärimuslooliselt on teada enamik Jeesusega seotud paikade asukohti. See vaimustab. Muidugi on Jeesus siinsamas meie lähedal, aga keegi ei keela tunda rõõmu neist paigust, kus ta kõndis. On hea meel, et olen saanud paljusid huvilisi nendel teedel saata. Meie rühmas on mitmeid, kes on korduvalt Iisraelis käinud.
Kas koht mõjub?
Jah, mõjub. Tuleb meelde, mida ütles reisimees Eduard Bornhöhe 1898. aastal Palestiinasse jõudes: kui pühade paikade saatus oleks luterlaste kätte jäetud, siis me ei teaks varsti, kus Jeruusalemmgi on. Oht on minna liiga paigatuks ja spirituaalseks. Justkui ei tunneks huvi, mismoodi ja kus need sündmused aset leidsid.
Liina Raudvassar
Jah, mõjub. Tuleb meelde, mida ütles reisimees Eduard Bornhöhe 1898. aastal Palestiinasse jõudes: kui pühade paikade saatus oleks luterlaste kätte jäetud, siis me ei teaks varsti, kus Jeruusalemmgi on. Oht on minna liiga paigatuks ja spirituaalseks. Justkui ei tunneks huvi, mismoodi ja kus need sündmused aset leidsid.
Liina Raudvassar
Arne Hiob
Sündinud 12.02.1961
Õppinud EELK Usuteaduse Instituudis 1986–1993, 1994 kaitses magistritöö
Tartu ülikooli usuteaduskonnas 1996–2000, 2000 kaitses doktoritöö
Ordineeritud aseõpetajaks 1990, saanud õpetaja õigused 1993
Teeninud Koeru kogudust, aastast 1993 Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja
Usuteaduse instituudis süstemaatilise teoloogia dotsent
Martin Lutheri Ühingu liige
kolmapäev, 27. aprill 2016
Illimar Toomet: Nõiaks kehastumine, mänguliste nõiasabatite ja nõidumise tähendus
Aastaid tagasi oli siinkirjutaja kutsutud osalema ühele koosolekule vallamajas. Kui üks osaleja lajatas vandesõna “kurat”, pöördusid kõigi silmad minu poole – mida kirikuõpetaja nüüd ütleb? Mis ma siis ütlesin? “Miks te minu otsa vaatate, ega mina seda ei öelnud!”
Väites, et hea ja kuri on inimestel segamini, ei ole mitte midagi uut. See on nõnda juba alates paradiisiaiast, kui madu lubas Eevale, et keelatud vilja süües lähevad inimese silmad lahti ja ta saab tundma head ja kurja. Selle teo tulemusi maitseme tänase päevani, mitte ainult ülekantud, vaid ka otseses tähenduses: hea eest karistatakse ja kuri kuulutatakse heaks. Segadus pole pelgalt teoreetiline, vaid leiab täiesti praktilisi väljendusviise. Me ju teame, et Kuuse-taadi ennustus maikuu ilma kohta ei maksa eriti midagi, aga telenõiad (neid on varsti telekokkadest rohkemgi!) lahendavad kuritegusid, ennustavad valimistulemusi ning määravad presidendipaari pereõnne.
Nädal tagasi kirjutas Märjamaa Nädalaleht volbriöö toredast nõiasabatist lauluväljakul. Sellisel peol on tavaks teatud kohustuslikud elemendid: lõke, nõiad ja joogid. Taolisel kujul leiab seda nii lasteaedadest, kus joogiks on lõkkepajas keedetud maarohutee, kui ka ülikoolilinnast, kus lõkkena kasutatakse tõrvikut, aga joogid on omakorda kangemad. Ja muidugi nõidadeks kostümeeritud pidulised. Muide, mõned aastad tagasi korraldatud küsitlus osutas, et volbripidu peab kolm neljandikku Raplamaa lasteaedadest.
Selle pisut pika sissejuhatuse kohta võiks lugeja nüüd küsida, kuhu ma sihin. Kas tahan öelda, et nõia mängimine või nõidumine ise on kurjast?
Ilmselt vajaks selgitust mõlemad. Esmalt mängust. Ma olen kindel, et inimese igal mõttel, sõnal, teol ja tegematajätmisel on oma tähendus ja kaal. Taoline veene pole ainuomane kristlusele. Poplaulja Inese laulurefrään “kõik mis sa teed, teed vaid iseendale” sobib rahvaliku ütlusena ka uskmatu suhu, mõni teine ütleb selle kohta “karmaseadus”, aga mõtleb sama. Asetades sellesse konteksti nt kuradite vandumise, võiks küsida, mis oleks juhul, kui tegemist on tõelise vaimse olendiga, kelles kehastub kurjus. Kas me ka tegelikult tahaksime temaga tegemist teha? Lihtne on teda välja kutsuda, aga kuidas temast lahti saada? Ka volbripeo puhul ei saa tegelikku ja kujutluslikku teineteisest päriselt lahutada. Kui tõelise peomeeleolu loob ikka päris lõke ja päris jook, siis kuidas oleks päris nõidadega? Ei-ei, see on mäng! Ei-ei, see oli pime keskaeg, kui usuti nõidadesse! Tänapäeval ei usu neisse keegi! Jah, selle nähtusega on võideldud keskajal, aga ka varem ja hiljem. Toonaste inimeste jaoks oli see nende argielu jaoks sama reaalne oht, kui meile “rohelised mehikesed”. Kui veel viis aastat tagasi oleksid Euroopa riigi- ja väejuhid, Putin ja Šoigu teiste hulgas, kinnitanud ühest suust, et “rohelised mehikesed” ei ole võimalikud, tuleb ometigi nõustuda, et olematuks nimetatud jõud on reaalne ja kujundab meie maailma. Mööngem, et kui volbripidu korraldaksid inimesed, kes nimetavad end tõeliselt nõiaks, osaleks sellel hoopis teistsugune seltskond. Kuidas siis nõidumisega jääb, kas usk sellesse kuuluski vaid “pimedasse” keskaega?
Ning nõidumisest. Kristliku kiriku tõrjuv suhtumine nõidumisse ei tulene mitte sellest, et nõidadel on teatud välimus (Ita Everi võrratu rollitäitmine filmis “Nukitsamees” inspireerib volbripeolisi ilmselt praegugi) või et nõiad oleksid oma eluviisidelt enamasti ebamoraalsed, nt vargad, joodikud või liiderdajad. Ega ka sellest, et nõidumine eitaks Jumala olemasolu või et nõiad oleksid ateistid. Peamine probleem on selles, et nõidumine (maagia) põhineb arusaamal, et kogu reaalsus, viimselt ka Jumal ise, on mehaaniline ning et seda on võimalik teatud riitustega (loitsud, kehaliigutused, muusika jms) panna toimima soovitud viisil. Nõid võib tunnistada, et Jumalal on tohutu vägi ja tarkus, aga sisuliselt väidab ta, et Jumal on robot, keda saab vajadusel ümber programmeerida. Nii võidakse tunnistada Jumala olemasolu, mitte aga Tema olemust – seda, et Ta on tõeline isik, kelle olemus on kokku võetav sõnaga armastus.
Iseenesest pole volbripeo pidamine halb. Ajalooliselt on tegemist kevadpeoga, millega on tähistatud uue aasta algust – aastavahetuse tähistamine südatalvel on üsna hiline nähtus. Taolise murdepunkti juurde on alati kuulunud ka kurja tõrjumine. Sarnaselt põhinevad meilgi levinud aastavahetuse saluudid iidsel hiina tõrjemaagial kurjade vaimude peletamiseks ning sarnane tähendus on ka süüdatud mailõkkel. Nõidade, lõkke ja jookidega on volbripidu kristlikus maailmas peetud juba sajandeid: esmalt tulevad kohale mõned nõiaks kostümeeritud peolised, siis süüdatakse lõke ning nõiad põgenevad kisendades minema. Alles sellele järgneb pidu, mis on kantud lootusest, et algav kevad toob inimestele õnne ning et kuri ei saa enam rünnata.
Väites, et hea ja kuri on inimestel segamini, ei ole mitte midagi uut. See on nõnda juba alates paradiisiaiast, kui madu lubas Eevale, et keelatud vilja süües lähevad inimese silmad lahti ja ta saab tundma head ja kurja. Selle teo tulemusi maitseme tänase päevani, mitte ainult ülekantud, vaid ka otseses tähenduses: hea eest karistatakse ja kuri kuulutatakse heaks. Segadus pole pelgalt teoreetiline, vaid leiab täiesti praktilisi väljendusviise. Me ju teame, et Kuuse-taadi ennustus maikuu ilma kohta ei maksa eriti midagi, aga telenõiad (neid on varsti telekokkadest rohkemgi!) lahendavad kuritegusid, ennustavad valimistulemusi ning määravad presidendipaari pereõnne.
Nädal tagasi kirjutas Märjamaa Nädalaleht volbriöö toredast nõiasabatist lauluväljakul. Sellisel peol on tavaks teatud kohustuslikud elemendid: lõke, nõiad ja joogid. Taolisel kujul leiab seda nii lasteaedadest, kus joogiks on lõkkepajas keedetud maarohutee, kui ka ülikoolilinnast, kus lõkkena kasutatakse tõrvikut, aga joogid on omakorda kangemad. Ja muidugi nõidadeks kostümeeritud pidulised. Muide, mõned aastad tagasi korraldatud küsitlus osutas, et volbripidu peab kolm neljandikku Raplamaa lasteaedadest.
Selle pisut pika sissejuhatuse kohta võiks lugeja nüüd küsida, kuhu ma sihin. Kas tahan öelda, et nõia mängimine või nõidumine ise on kurjast?
Ilmselt vajaks selgitust mõlemad. Esmalt mängust. Ma olen kindel, et inimese igal mõttel, sõnal, teol ja tegematajätmisel on oma tähendus ja kaal. Taoline veene pole ainuomane kristlusele. Poplaulja Inese laulurefrään “kõik mis sa teed, teed vaid iseendale” sobib rahvaliku ütlusena ka uskmatu suhu, mõni teine ütleb selle kohta “karmaseadus”, aga mõtleb sama. Asetades sellesse konteksti nt kuradite vandumise, võiks küsida, mis oleks juhul, kui tegemist on tõelise vaimse olendiga, kelles kehastub kurjus. Kas me ka tegelikult tahaksime temaga tegemist teha? Lihtne on teda välja kutsuda, aga kuidas temast lahti saada? Ka volbripeo puhul ei saa tegelikku ja kujutluslikku teineteisest päriselt lahutada. Kui tõelise peomeeleolu loob ikka päris lõke ja päris jook, siis kuidas oleks päris nõidadega? Ei-ei, see on mäng! Ei-ei, see oli pime keskaeg, kui usuti nõidadesse! Tänapäeval ei usu neisse keegi! Jah, selle nähtusega on võideldud keskajal, aga ka varem ja hiljem. Toonaste inimeste jaoks oli see nende argielu jaoks sama reaalne oht, kui meile “rohelised mehikesed”. Kui veel viis aastat tagasi oleksid Euroopa riigi- ja väejuhid, Putin ja Šoigu teiste hulgas, kinnitanud ühest suust, et “rohelised mehikesed” ei ole võimalikud, tuleb ometigi nõustuda, et olematuks nimetatud jõud on reaalne ja kujundab meie maailma. Mööngem, et kui volbripidu korraldaksid inimesed, kes nimetavad end tõeliselt nõiaks, osaleks sellel hoopis teistsugune seltskond. Kuidas siis nõidumisega jääb, kas usk sellesse kuuluski vaid “pimedasse” keskaega?
Ning nõidumisest. Kristliku kiriku tõrjuv suhtumine nõidumisse ei tulene mitte sellest, et nõidadel on teatud välimus (Ita Everi võrratu rollitäitmine filmis “Nukitsamees” inspireerib volbripeolisi ilmselt praegugi) või et nõiad oleksid oma eluviisidelt enamasti ebamoraalsed, nt vargad, joodikud või liiderdajad. Ega ka sellest, et nõidumine eitaks Jumala olemasolu või et nõiad oleksid ateistid. Peamine probleem on selles, et nõidumine (maagia) põhineb arusaamal, et kogu reaalsus, viimselt ka Jumal ise, on mehaaniline ning et seda on võimalik teatud riitustega (loitsud, kehaliigutused, muusika jms) panna toimima soovitud viisil. Nõid võib tunnistada, et Jumalal on tohutu vägi ja tarkus, aga sisuliselt väidab ta, et Jumal on robot, keda saab vajadusel ümber programmeerida. Nii võidakse tunnistada Jumala olemasolu, mitte aga Tema olemust – seda, et Ta on tõeline isik, kelle olemus on kokku võetav sõnaga armastus.
Iseenesest pole volbripeo pidamine halb. Ajalooliselt on tegemist kevadpeoga, millega on tähistatud uue aasta algust – aastavahetuse tähistamine südatalvel on üsna hiline nähtus. Taolise murdepunkti juurde on alati kuulunud ka kurja tõrjumine. Sarnaselt põhinevad meilgi levinud aastavahetuse saluudid iidsel hiina tõrjemaagial kurjade vaimude peletamiseks ning sarnane tähendus on ka süüdatud mailõkkel. Nõidade, lõkke ja jookidega on volbripidu kristlikus maailmas peetud juba sajandeid: esmalt tulevad kohale mõned nõiaks kostümeeritud peolised, siis süüdatakse lõke ning nõiad põgenevad kisendades minema. Alles sellele järgneb pidu, mis on kantud lootusest, et algav kevad toob inimestele õnne ning et kuri ei saa enam rünnata.
Tšernobõl
30 aastat tagasi lõhkenud Tšernobõli tuumajaama 4. reaktori plahvatuse tagajärjel saastunud maade kaart. Mõju oli suur ja paljudes riikides.
Intervjuu Urmas Viilmaaga
Kuku raadio tegi intervjuu Urmasega eile enne Kirikukogu http://podcast.kuku.postimees.ee/2016/04/26/intervjuu-2016-04-261600/
teisipäev, 26. aprill 2016
Kirikukogu
Täna tõusin kell 5 ja tegin ettevalmistusi Saku kanti sõiduks. Võrust läksime kolmekesi edasi. Jõudsime Talu keskusse kella 10.40, teel oli ettenägemata teeremont. Kirikukogult tulime neljakesi Tartu ja kolmekesi liikusime Võru poole. Mõtlesime kusagil söömas käia ja tegin kamraadidele ettepaneku minna Pangodi Kalarestorani. Mait ei olnud seal varem käinud. Saime head klassikalist kalasuppi ja mina võtsin haugipraadi. Edasi sõitsime Vissi-Võru. Koju jõudsin 22.20
pühapäev, 24. aprill 2016
laupäev, 23. aprill 2016
Mõte
Armastuse aluseks, tema tugevuseks ja nõrkuseks on usaldus. Nii on see olnud ja nii see jääb.
--------------
Armastus sureb enamasti alul väga võluvatena tunduvatest väikestest vigadest. - Albert Schweitzer -
--------------
Armastus sureb enamasti alul väga võluvatena tunduvatest väikestest vigadest. - Albert Schweitzer -
reede, 22. aprill 2016
neljapäev, 21. aprill 2016
Odžachuri
Viimasel reisil leidsime Kaunasest ühe grillrestorani, kus valmistati ka Jürimaa toite. Tõenäoliselt on mõni kokkadest sealt pärit või selle piirkonna toitude fänn. Kuna see söögikoht Seni Vartai, Savonoriu prospekt 290a oli veidi üle 5 km kesklinnast kaugel, siis teatavasti ka hinnad olid päris taskukohased. Koht päris kena. Mina lugesin kodus seda menüüd ja tundsin huvi odžachuri vastu. Võtsime seal armeenia supi chašlama, mis oli väga hea, hinkali Ristoga kahe peale ja odžachuri. Minule istus see nii hästi, et kui nüüd Võrus käisin, siis ostsin ühe tüki taist sealiha ja panin eile marinaadi, nii nagu mtsvadi liha pannakse ööpäevaks või kaheks. Pipra segu, svaneetia soola, tiibeti soola ja hästi palju sibulat. Täna tegin hommikul pliidi alla tule ja hakkasin odžahurit tegema. Ei mäletagi millal olen söögi tegemisega kaks tundi järjest tegelenud. Ikka kaerahelbe puder ja kala juurde. Risto arvas, et liha on väga hea, aga tšilli pipart ei ole. Tegelikult oli küll. Jürimaal tehakse odžachurit, nii nagu mtsvaditki kas sea-, looma- või lambalihast. Oleneb piirkonnast. Lugesin ka paari retsepti, et odžachuri lihale pannakse mõnel pool marinaadiks peale granaatõuna või sidruni mahla. Äädikat ei panna! See on erinevus armeenia liha marinaadist. Armeenias pannakse sageli lihale veiniäädikat, mitte tavalist. Teine kord katsetan granaatõuna mahlaga.
Üldiselt siis kõigepealt liha õliga potti väiksele tulele, siis lisatakse keskmise suurusega kartuli tükid, hiljem lisatakse baklažaan, paprika (ühes retseptis oli, et koos seemnetega) tomati pasta (mitte ketšup) või tomati tükid, sibula tükid, adžiika ja küüslauk. Tegin kaks potitäit.
Ja ülejäänu sai siis reedel ära tehtud. Ristole täitsa maitses.
Üldiselt siis kõigepealt liha õliga potti väiksele tulele, siis lisatakse keskmise suurusega kartuli tükid, hiljem lisatakse baklažaan, paprika (ühes retseptis oli, et koos seemnetega) tomati pasta (mitte ketšup) või tomati tükid, sibula tükid, adžiika ja küüslauk. Tegin kaks potitäit.
Ja ülejäänu sai siis reedel ära tehtud. Ristole täitsa maitses.
kolmapäev, 20. aprill 2016
Lidzbark Warminski
Järgmine peatus Preisimaal oli Lidzbark Warminski, väike video ka võimsast piiskopilossist:
teisipäev, 19. aprill 2016
Hitleri Hundikoobas (Wolfsschanze) II
Käisime Hitleri Hundikoopas. Üllar ja Risto ei olnud käinud ja sõitsime sealt mööda. Väike video ka.
esmaspäev, 18. aprill 2016
Marina räägib ise
Minu emapoolne suguvõsa on elanud Eestis kolm-neli põlve, kaugemale nende põlvnemist ei tea. Me pole kuskile rännanud. Niimoodi on mind kasvatatud: oleme venelased ja jääme venelasteks, aga suhtume lugupidavalt Eesti riiki, keelde ja kultuuri. Lapsena polnud mul seega ka küsimust, kas pean eesti keele ära õppima loomulikult. Muuseas, mu ema valdab ka vabalt eestikeelt, aga omavahel räägime, nagu ütlesin, vene keeles. Ma ei vastanda neid asju. Ma arvan, et tänu kahele keelele on mul tohutud eelised. Arvan, et olen Eesti venelane. Või siis Eestis kasvanud venelane. Vene pool pole minus kadunud. Minu lastel on keerulisem. Minu ema on venelane, isa lätlane (aga mind kasvatas ainult ema), mu abikaasa on eestlane. Nii et mu lapsed on parajad varjupaigakrantsid Kaljurand muigab ja lisab, et ta armastab koeri ja peres on üks puhtatõuline šoti terjer ja üks krants Toim.).Ilmselt mu lapsed identifitseerivad ennast rohkem eestlastena, meie kodune keel on eesti keel. Samas nad teavad oma juuri ja oma vanaemaga, minu emaga,räägivad nad vahel ka vene keeles.
----------
Ei saagi aru miks ei tohi mõni poliitik enam Marina rahvust mainida, kui ta ise 17.12.2014 Eesti Ekspressis ütleb enda rahvuse kohta seda kuidas ta ennast tunneb.
----------
Ei saagi aru miks ei tohi mõni poliitik enam Marina rahvust mainida, kui ta ise 17.12.2014 Eesti Ekspressis ütleb enda rahvuse kohta seda kuidas ta ennast tunneb.
Välismin puhastab tausta
Välisministeerium on asunud enne presidendivalimisi Marina Kaljuranna tausta puhastama ja palus Õhtulehel eemaldada kaheksa aastat tagasi ilmunud artiklist väite, et Viktor Rajevski on välisministri isa.
2008. aastal Urmo Soonvaldi poolt kirjutatud Õhtulehe artikkel rääkisNSV Liidu ajal välismaal töötanud eestlastest, kellest nii mõnelgi lasus kahtlus, et nad tegid KGB-ga koostööd.
Loos oli kirjutatud ka Viktor Rajevskist, kes väisas Nõukogude ajal kaubandus-esindajana tihti ida-Aafrika riike. Lisaks väideti, et ta on Marina Kaljuranna isa. Täna ilmus aga artikli päisesse teade: "Lugu muudetud 18. aprill 2016 välisministeeriumi avalduse alusel, sest loos väideti ekslikult, et Viktor Rajevski on Marina Kaljuranna isa."
Tegelikult on Marina Kaljuranna isa lätlane Imants Uits, kes aga tema kasvatamises ei osalenud.
Marina Kaljuranda peetakse üheks tõenäoliseks presidendikandidaadiks. Presidendiks kandideerimise soovi pole Kaljurand kinnitanud ega ümber lükanud ning sellekohaseid küsimusi on ta edukalt pareerinud, öeldes, et ta austab põhiseadust ning presidendikandidaadi saab esitada vaid 21 riigikogu saadikut.
Lõik ise:
"Viktor Rajevski – Aafrika spetsialist
Eesti eelmise Moskva suursaadiku Marina Kaljuranna isa. Nõukogude ajal väisas kaubandus-esindajana tihti Ida-Afrika riike, praegu Uganda presidendi majandusnõunik.
Rajevski oli Bruno Sauli ajal Ministrite Nõukogu aseesimees ja teraviljasaaduste minister, Indrek Toome ajal kadus ENSV võimueliidist. Väidetavalt omab nii Eesti kui ka Vene passi, tema ja organite koostöö kohta spekulatsioone pole."
2008. aastal Urmo Soonvaldi poolt kirjutatud Õhtulehe artikkel rääkisNSV Liidu ajal välismaal töötanud eestlastest, kellest nii mõnelgi lasus kahtlus, et nad tegid KGB-ga koostööd.
Loos oli kirjutatud ka Viktor Rajevskist, kes väisas Nõukogude ajal kaubandus-esindajana tihti ida-Aafrika riike. Lisaks väideti, et ta on Marina Kaljuranna isa. Täna ilmus aga artikli päisesse teade: "Lugu muudetud 18. aprill 2016 välisministeeriumi avalduse alusel, sest loos väideti ekslikult, et Viktor Rajevski on Marina Kaljuranna isa."
Tegelikult on Marina Kaljuranna isa lätlane Imants Uits, kes aga tema kasvatamises ei osalenud.
Marina Kaljuranda peetakse üheks tõenäoliseks presidendikandidaadiks. Presidendiks kandideerimise soovi pole Kaljurand kinnitanud ega ümber lükanud ning sellekohaseid küsimusi on ta edukalt pareerinud, öeldes, et ta austab põhiseadust ning presidendikandidaadi saab esitada vaid 21 riigikogu saadikut.
Lõik ise:
"Viktor Rajevski – Aafrika spetsialist
Eesti eelmise Moskva suursaadiku Marina Kaljuranna isa. Nõukogude ajal väisas kaubandus-esindajana tihti Ida-Afrika riike, praegu Uganda presidendi majandusnõunik.
Rajevski oli Bruno Sauli ajal Ministrite Nõukogu aseesimees ja teraviljasaaduste minister, Indrek Toome ajal kadus ENSV võimueliidist. Väidetavalt omab nii Eesti kui ka Vene passi, tema ja organite koostöö kohta spekulatsioone pole."
A.Hiobi nädalamõte
Mida näitavad igatsused meie elus? Need paljastavad seda, millest tunneme puudust. Igatsused reedavad, kes me oleme ja mis on meile tähtis.
Kõik igatsused ei peagi täituma. Vahel oleme soovinud midagi, mis hiljem tundub mõttetu ja rumal. Võib juhtuda, et liialdame oma tahtmistega.
Ilmselt igatsevad kõik inimesed elus edasi jõuda. Seda soovisid ka eestlased, kes tulid juba keskajal linnadesse, kuid ei mahtunud linnamüüride vahele, sest rääkisid maakeelt ja neil ei olnud raha. Teenijaid ei võetud ka linnamajadesse lõpmatult. Nad pidid hankima endale eluaseme väljapoole müüre, eeslinnadesse, kus asusid linnarahva aiamaad, millele olid püstitatud kerged majakesed ehk hütid (saksa keeles Katen). Need pidid olema üsna lihtsad puulobudikud, sest seadus keelas sõjaohu korral hävitamisele kuuluvatesse eeslinnadesse midagi kapitaalset ehitada. Aiamaa hooldamise eest renditi hütte välja, nende elanikke nimetati Katensassen (hütisistujad ehk hütielanikud), hütid ise olid eesti keeles katakad. Need eestlased saksastusid ja neid kutsuti katakasaksteks. Hiljem unustati algne tähendus ja sõna omandas vormi kadakasaks, sest „kadakas“ on eestlastele arusaadav, ehkki ei mõistetud, mis võiks sellel okaspuul olla ühist saksastunud eestlastega (Malle Salupere „Kui segatud on Eesti veri?“, Eesti Ekspress, 21.02.2008).
Kindlasti ei olnud elu katakates kerge. Hüttidest ei õnnestunud kõigil kaugemale pääseda ja päris sakslaseks maskeerununa linnaelanike sekka sulanduda. Paljude igatsused parema elu järele ei täitunud. Eestlased aga pilkasid isehakanud saksu, kutsudes neid katakasaksteks, st hütihärradeks, kes erinevalt kivimajades elutsevatest päris sakstest pidid leppima onnisaksaks olemisega. Viimased aga tegid näo, nagu nad ei oskakski eesti keelt, ja suhtusid üleolevalt oma rahvuskaaslastesse, et rõhutada oma erinevust.
Sõna „katakas” aga omandas Tallinna Jaani kirikus uue tähenduse. Võib-olla kerkis see esile alateadlikust ajaloomälust? Siin väljendas see aga pigem igatsust taevase elu järele. Nimelt hakkasid noored nimetama kiriku maa-aluseid ruume katakombideks, mis kreeka keeles tähendab algselt hauakambreid. Kristlastel ei ole hirmu haua ees, sest meie n-ö näidishauaks on Jeesuse tühi haud. Surm on võidetud! Roomas peeti tagakiusamisaegadel katakombides jumalateenistusi. Meie katakanoored leidsid nendes ruumides lahenduse põnevuseigatsusele – ikkagi maa all! Seal suheldi, tehti süüa, vahel magati jne. Mis aga palju tähtsam: katakates leidsid noored ka lahenduse kõigile inimestele omasele usulisele igatsusele. Tallinna Jaani kiriku katakombides peeti mitu aastat hommikuti enne kooliminekut Taizé palvusi. Hiljem jätkusid need palvused õhtuti ja harvemini.
Kirikukalendrisse on selle nädala kohta kirjutaud juhtmõtteks „Jumala rahva koduigatsus“. See ei tähenda mitte niivõrd kojuigatsust, mil maailmast lahkume, vaid pigem koduigatsust, mil maailmas elame. Me vajame isakodu juba praeguses elus, et leida rahu Jumalaga – ja võime seda jätkuvalt leida Jeesuse Kristuse läbi. Õnnistatud nädalat ja heade igatsuste täitumist kõigile!
Kõik igatsused ei peagi täituma. Vahel oleme soovinud midagi, mis hiljem tundub mõttetu ja rumal. Võib juhtuda, et liialdame oma tahtmistega.
Ilmselt igatsevad kõik inimesed elus edasi jõuda. Seda soovisid ka eestlased, kes tulid juba keskajal linnadesse, kuid ei mahtunud linnamüüride vahele, sest rääkisid maakeelt ja neil ei olnud raha. Teenijaid ei võetud ka linnamajadesse lõpmatult. Nad pidid hankima endale eluaseme väljapoole müüre, eeslinnadesse, kus asusid linnarahva aiamaad, millele olid püstitatud kerged majakesed ehk hütid (saksa keeles Katen). Need pidid olema üsna lihtsad puulobudikud, sest seadus keelas sõjaohu korral hävitamisele kuuluvatesse eeslinnadesse midagi kapitaalset ehitada. Aiamaa hooldamise eest renditi hütte välja, nende elanikke nimetati Katensassen (hütisistujad ehk hütielanikud), hütid ise olid eesti keeles katakad. Need eestlased saksastusid ja neid kutsuti katakasaksteks. Hiljem unustati algne tähendus ja sõna omandas vormi kadakasaks, sest „kadakas“ on eestlastele arusaadav, ehkki ei mõistetud, mis võiks sellel okaspuul olla ühist saksastunud eestlastega (Malle Salupere „Kui segatud on Eesti veri?“, Eesti Ekspress, 21.02.2008).
Kindlasti ei olnud elu katakates kerge. Hüttidest ei õnnestunud kõigil kaugemale pääseda ja päris sakslaseks maskeerununa linnaelanike sekka sulanduda. Paljude igatsused parema elu järele ei täitunud. Eestlased aga pilkasid isehakanud saksu, kutsudes neid katakasaksteks, st hütihärradeks, kes erinevalt kivimajades elutsevatest päris sakstest pidid leppima onnisaksaks olemisega. Viimased aga tegid näo, nagu nad ei oskakski eesti keelt, ja suhtusid üleolevalt oma rahvuskaaslastesse, et rõhutada oma erinevust.
Sõna „katakas” aga omandas Tallinna Jaani kirikus uue tähenduse. Võib-olla kerkis see esile alateadlikust ajaloomälust? Siin väljendas see aga pigem igatsust taevase elu järele. Nimelt hakkasid noored nimetama kiriku maa-aluseid ruume katakombideks, mis kreeka keeles tähendab algselt hauakambreid. Kristlastel ei ole hirmu haua ees, sest meie n-ö näidishauaks on Jeesuse tühi haud. Surm on võidetud! Roomas peeti tagakiusamisaegadel katakombides jumalateenistusi. Meie katakanoored leidsid nendes ruumides lahenduse põnevuseigatsusele – ikkagi maa all! Seal suheldi, tehti süüa, vahel magati jne. Mis aga palju tähtsam: katakates leidsid noored ka lahenduse kõigile inimestele omasele usulisele igatsusele. Tallinna Jaani kiriku katakombides peeti mitu aastat hommikuti enne kooliminekut Taizé palvusi. Hiljem jätkusid need palvused õhtuti ja harvemini.
Kirikukalendrisse on selle nädala kohta kirjutaud juhtmõtteks „Jumala rahva koduigatsus“. See ei tähenda mitte niivõrd kojuigatsust, mil maailmast lahkume, vaid pigem koduigatsust, mil maailmas elame. Me vajame isakodu juba praeguses elus, et leida rahu Jumalaga – ja võime seda jätkuvalt leida Jeesuse Kristuse läbi. Õnnistatud nädalat ja heade igatsuste täitumist kõigile!
pühapäev, 17. aprill 2016
reede, 15. aprill 2016
Kevadine reis
Käisime Jüri, Üllar, Risto ja mina Preisimaal. Õhtul hilja jõudsime Oleckosse, kus järve ääres ööbisime. Hommikul oli samas vägev hommikusöök Karcma Margrabowas. Täiesti arusaamatu kuidas Poolas saab 4 euro eest sellise hommikusöögi, et õhtuni ei taha enam süüa.
neljapäev, 14. aprill 2016
Euroopas tuleb valmistuda halvimaks
ISISe vastu võideldes on ülitähtis takistada nende värbamistöö Euroopas ning see on asi, mida kõige paremini saavad teha Euroopa moslemid ise, ütleb major Margus Kuul, kes on Ameerika Ühendriikide Mereväe Kraadiõppekoolis kaitsnud magistrikraadi kaitseanalüüsi ja irregulaarse sõjapidamise alal.
- Kas Pariisi ja Brüsseli rünnakud on osa samast terrorilainest, mis algas 9/11ga?
Tegelikult on islamistide terror Ameerika Ühendriikide vastu toimunud aastakümneid, seega on 9/11 vaid üks mitmest õnnestunud terroriepisoodist. Terrorit on kasutatud selleks, et sundida Ühendriike lahkuma araabia maadest.
Rohkete kaotustega oli näiteks 1983. aasta rünnak Ameerika merejalaväe kasarmule Beirutis Liibanoni kodusõja ajal, kus hukkus üle 200 merejalaväelase. Ühendriigid lahkusid seepeale Liibanonist. Ühendriikide lahkumist pidasid islamistid nõrkuse märgiks. Samuti lahkusid Ühendriigid 1993. aastal Somaaliast Muqdishost, kui ÜRO rahuvalveoperatsiooni käigus ebaõnnestus Mohamed Farrah Aididi kinnivõtmine ja hukkusid Ühendriikide sõdurid.
Ühendriigid oli loonud käitumismustri oma nõrkusest, millest ka Osama bin Laden innustust sai. Kaksiktornide ründamisega New Yorgis tahtis bin Laden sundida Ühendriike araabia maadest lahkuma. Eelnevatel kordadel oli see ju toiminud.
Tähtis on mõista, et bin Laden oli nn takfiri terrorist. Enamik takfiri terroriste on sunniitidest salafistid, kes järgivad uskumust, et võivad teise moslemi kuulutada mitteuskujaks – nii õigustavad nad tema tapmist ja on nõus täieliku islami domineerimise nimel surema. Salafistid usuvad, et tõelised moslemid peaksid elama nii nagu neli esimest moslemite põlvkonda 1300 aastat tagasi.
Vaid vähesed salafistid usuvad aga takfiri ideoloogiat, veel vähem neist on terroristid ning suuremal osal konservatiivsetest salafistidest ei ole mingit otsest seost terrorismiga. Just eelviimast on tähtis mõista. Samas, piisab vaid vähestest terroristidest, et sooritada suure hulga hukkunutega terroriakte ja summutada mõõdukate moslemite vastupanu. Takfirism on kuulutatud islamis ketserluseks.
Pariisi ja Brüsseli rünnakute eest on võtnud vastutuse ISISe võitlejatest takfiri terroristid. Seega, tegelikult on tähtsam siinkohal mõista, et takfiri ideoloogia ühendab 9/11 sündmusi ning Pariisi ja Brüsseli rünnakutes osalenud terroriste.
- Millist hetke võib pidada ISISe tekke n-ö nullpunktiks?
2004. aastal käis Iraagis ISISe vaimne isa Abu Musab al-Zarqawi välja kalifaadi loomise idee. 2006. aastal tapeti ta Ühendriikide õhurünnakus, kuid tema järglased liikusid kalifaadi ideega edasi, mis sest, et see avaldus tuli bin Ladenile, kellele ka Zargawi 2004. aastal truudust vandus, liiga vara.
ISIS ei esinda oma ekstremistliku tegevusega kõiki sunniidi moslemeid üle maailma. Suurem osa moslemeid ei tõlgenda koraani nii, nagu ISIS seda teeb. ISIS heidab kõrvale 1400-aastase arenguga peavoolu islami, tõlgendades koraani algteksti ekstreemselt vägivaldsel moel, ajendatuna motivatsioonist tappa uskumatuid ja luua vägivalla abil islamikalifaat.
Lühidalt, ISIS viljeleb oma versiooni islami religioonist ning on au sisse tõstnud Al-Wala' wa'l-Bara doktriini, mis hõlmab endas 20 lubamatut liitu mittemoslemitega.
ISIS järgib takfiri ideoloogiat, mis on surmakultus. Kohtumine lahingus vastasega peab toimuma silm silma vastu ning lahingus hukkumine, märtriks saamine ja seeläbi paradiisi pääsemine on üks põhieesmärkidest. Just mainitu põhjendab enesetaputerroristide käitumist.
- Kuidas sai Süürias ja Iraagis võitlevast rühmitusest ootamatult organisatsioon, kes korraldab rünnakuid Tuneesiast Taanini ning paneb lennukipomme?
ISISe areng on toimunud vahelduva eduga alates 2002. aastast araabia ja läänemaailma silme all. ISISe vaimne isa oli Abu Musab al-Zarqawi, kes lõi 2002. aastal oma sunniitliku mässuliikumise Iraagis. Pöördepunkt ISISe edus oli aga aastaid hiljem, kui 2014. aastal Mosuli vallutamisel põgenes erinevatel andmetel 30 000 täies relvis Iraagi julgeolekujõudude võitlejat lahingut andmata käputäie – 850–1500 – ISISe võitleja eest, jättes maha 2300 soomustatud Hummerit ja suures koguses Ameerika relvi. ISIS saavutas tänu sellele manöövrivõime ja omandatud relvad aitasid laiendada lahingutegevust Süüriasse.
Süürias aga moodustavad 80 protsenti ISISe võitlejatest välismaalased, neist suurem osa on pärit Euroopast ja nad hakkavad nüüd ka Euroopasse naasma. Lisaks tagasi saabuvatele võõrvõitlejatele tuleb nüüd Euroopasse Süüriast salafistidest sunniite, keda ISIS värvata üritab, et edasi kultiveerida mässutegevust Euroopas.
- Kes on nende silmis vaenlane ja mis on nende eesmärk?
ISISe vastased on kõik, kes seisavad neil ees kalifaadi loomisel. Hävitada tuleb rahvuslus ja demokraatia, sest see takistab [nende versioonis] Allahi kummardamist. ISISe põhieesmärk on allutada kõik moslemid oma võimule või nad siis tappa.
- Millised on klassikalised viisid selle probleemiga võitlemiseks?
ISISe võitlejaid ja nende salafistidest toetajaid tuleb juba eos avastada, elimineerida või vangistada rohkem, kui mässuliikujaid juurde tekib. ISIS kui terroristlik mässuorganisatsioon koosneb võitlejatest, nende toetajatest ja põrandaalustest juhtidest. ISIS levib kui vähkkasvaja. Vähkkasvaja, nagu me teame, tuleb avastada ja hävitada õigel ajal.
Klassikaline mässutõrje reegel on järgmine. Näiteks kui ühes päevas, kuus või aastas kasvab ISIS ühe protsendi, siis mässu tõrjujad peavad ISISe võitlejaid elimineerima või hävitama kaks protsenti. Neutraliseerida või hävitada tuleb toetajaskonnast peale kasvav juurdekasv.
Tähtis on takistada ISISe värbamisevõimekust Euroopas ja seda saavad teha kõige paremini moslemid ise. ISIS värbab juba põgenikekeskustest. Kui seda värbamist ei katkestata kohe, siis on juba ISISele kaotatud. ISIS on nimelt salafistidest ja sunnimoslemitest koosnev diasporaal põhinev terroriorganisatsioon. EL ei ole hetkel isegi selles juba alanud ISISe «pakkumise mängus» sees, sest ISIS värbab uusi liikmeid just nimelt sunniitidest põgenike hulgast.
ISISe tõttu tuleb hakata põgenikel vahet tegema, tahes-tahtmata on riskigrupp salafistidest sunnimoslemid. Suurem osa takfriri terroriste on just nimelt sunniitidest salafistid.
- Milliseid võtteid peate kõige efektiivsemaks ja mis tegelikult eriti ei tööta?
Esiteks, räägime sellest, mis ei tööta. Meie suurim vastane on meie endi iha saavutada edu mässutõrjes, kasutades liberaaldemokraatlikke meetmeid. Ja me ei võta ära takfiri terroristide tahet ohverdada oma elu Allahi nimel.
Vastane on meie vastu totaalses sõjas, kasutades terrorit ja mittesõjalisi vahendeid, saavutamaks absoluutset võitu, sest neil ei ole midagi kaotada. Nende arvates mässame meie nende vastu, mitte vastupidi.
Vastase sõjaline vahend on terrorism, mittesõjaline vahend rünnakute jätkamiseks on aga Euroopas üha suurenev Süüriast ja mujalt põgenevate sunnimoslemite diasporaa. Takfiri terroristid peidavad end rahva seas ja jätkavad meie tagalas pikaajalist partisanisõda. Molenbeek Brüsselis on ideaalne näide. Sellised linnaosad aga kasvavad nüüd seoses immigratsiooniga kogu Euroopas.
Kõik, kes väidavad, et immigratsioonil ja terrorismil ei ole seost, peaksid lugema kohustuslikus korras ’Abd Al-’Aziz Al-Mugrini partisanisõja õpetusi või Abu Musa’ab Al-Suri globaalse džihaadi strateegiat. Al-Mugrin selgitab detailselt, miks takfiri terrorist vajab edukaks sõjategevuseks moslemite toetust, ning Al-Suri toob esile terroristide otsese seose Euroopa moslemitest immigrantidega. Takfiri terroristide edu sõltub immigrantidest.
Samas, selleks et edu saavutada, tuleb muuta mängureegleid. Kõigepealt tuleb meil defineerida võit. Meile on lubatud võitu terrorismivastases võitluses, kuid jäetud täpsustamata võidu definitsioon ja see, kuidas ISIS hävitada.
Mässutõrjes on eristatav nõrk, tugev ja absoluutne võit. Nõrk võit tähendab ära võtta terroristilt ründevahend: pomm, nuga, automaat. Tugev võit tähendab ära võtta võimalus, näiteks mõista mässaja eluks ajaks vanglasse. Mõlema võidu puhul jääb alles aga motivatsioon. Kui on motivatsioon, leitakse alternatiivne vahend ja uus võimalus rünnakuks. Absoluutne võit võtab ära motivatsiooni ja see saavutatakse mässaja kohese neutraliseerimisega või eluks ajaks ühiskonnast isoleerimisega.
Tugev võit ja absoluutne võit tagavad mässutõrjes edu. Samas, valides nõrga võidu, on järgmine tagasisamm kaotus. Belgia näiteks on valinud Molenbeekis nõrga võidu ja liigub kaotuse poole. On vaid aja küsimus, kui Molenbeeki linnaosas algab takfiri terroristide juhtimisel mäss, ja Belgia valitsus kardab seda praegu üle kõige.
- Mis hetkest muutub terrorismivastane võitlus mässutõrjeks ja kas te tõesti arvate, et Euroopas võidakse jõuda selle teiseni?
Mässutõrje ELi riikides juba toimub. Esiteks, tuleb aru saada, et terrorismivastane võitlus on mässutõrje komponent. Juba praegu teevad ELi valitsused ebaedukat mässutõrjekampaaniat Euroopa teise ja kolmanda generatsiooni sunnimoslemitest takfiri terroristide vastu.
Immigrantide ja terroristide vastu tõstab aga seetõttu jõudsalt pead paremäärmuslus, mis omakorda on initsieerinud vasakäärmusluse.
Nüüd tunnistatakse avalikult, et suure osa moslemite integratsioon on Euroopas läbi kukkunud ning ekstremistlikud moslemid ründavad Euroopas avalikult rahvuslust ja demokraatiat, nõudes šariaati ehk paralleelvalitsust. Heaks näiteks on selliste rühmituste nagu Shariia4Belgium (mullu tunnistas Belgia kohus nad terroriorganisatsiooniks ja saatis nende kõneisiku Fouad Belkacemi 12 aastaks vangi – toim) või Islam4UK tegevus.
Õppida tuleks siinkohal juutidelt. Euroopa juudid tajuvad tekkinud islami ekstremismist mässueelset olukorda kõige paremini ja lahkuvad, vältimaks usulist vägivalda Euroopast just sellel põhjusel. 2015. aastal lahkus Prantsusmaalt 15 000 juuti. Rootsist lahkuvad juudid samuti moslemitest immigrantide terrori tõttu ning Euroopa Juudi Kongressi teatel soovib kolmandik Euroopast elavast 700 000 juudist lahkuda. Juba mainitu seletab, miks peaks otsustavalt tegelema islamiusust tuleneva vägivalla ja mässutõrjega, mitte piirduma terrorismivastase võitlusega.
Jätkuvad takfiri terrorirünnakud ja migrantide kuritegevus tekitab rahvaliikumisi, mis on jõudnud mässueelse liikumise faasi, ja ma loodan, et see olukord enam ei eskaleeru. Juhul kui eskaleerub, ei pruugi ELi valitsused suuta tekkivat olukorda kontrollida.
- Kui kaua võiks kõige optimistlikuma prognoosi järgi aega võtta praeguse Euroopas tärganud islamismi kontrolli alla saamine? Kas me saame rääkida ka mingist terrorismi elutsüklist, mille käigus üks või teine liikumine ise rahunema hakkaks?
Niikaua kui me ei rakenda efektiivseid meeteid, mida ma kirjeldasin, me edu ei saavuta, vaid kaotame. Liikumine kaotuseni võib kesta aastaid või aastakümneid.
Terroriorganisatsioonil on oma elutsükkel, kuid nende edu sõltub sellest, kuidas nad seovad oma strateegia organisatsiooni kasvamisega ja mida teeb selle vastu vastane. Väga tähtis on mõista, kas ja kunas alustab ISIS laiamastaabilist ründetegevust.
Mässutõrjujad peavad sõdima eelkõige mässajate strateegia vastu. Mässajatel on tähtsad kolm komponenti: inimesed, raha ja relvad. Rühmituse lagundamiseks tuleb nad ära lõigata põrandaalustest toetajatest ja värbamisbaasist. Toetust pakuvad ISISele Euroopas moslemite üha suurenev diasporaa ja ka islamimaad.
Vaadates ISISe eesmärke, on väheusutav, et rühmitus ise rahunema hakkab, sest nende eesmärk on saavutada absoluutne võit. Euroopas tuleb valmistuda juba halvimaks ja me oleme rumalad, kui me seda ei tee. Eurooplaste kõige suurem puudus seisneb selles, et nad ei oska näha kirjeldatuid ohte.
- Kas Pariisi ja Brüsseli rünnakud on osa samast terrorilainest, mis algas 9/11ga?
Tegelikult on islamistide terror Ameerika Ühendriikide vastu toimunud aastakümneid, seega on 9/11 vaid üks mitmest õnnestunud terroriepisoodist. Terrorit on kasutatud selleks, et sundida Ühendriike lahkuma araabia maadest.
Rohkete kaotustega oli näiteks 1983. aasta rünnak Ameerika merejalaväe kasarmule Beirutis Liibanoni kodusõja ajal, kus hukkus üle 200 merejalaväelase. Ühendriigid lahkusid seepeale Liibanonist. Ühendriikide lahkumist pidasid islamistid nõrkuse märgiks. Samuti lahkusid Ühendriigid 1993. aastal Somaaliast Muqdishost, kui ÜRO rahuvalveoperatsiooni käigus ebaõnnestus Mohamed Farrah Aididi kinnivõtmine ja hukkusid Ühendriikide sõdurid.
Ühendriigid oli loonud käitumismustri oma nõrkusest, millest ka Osama bin Laden innustust sai. Kaksiktornide ründamisega New Yorgis tahtis bin Laden sundida Ühendriike araabia maadest lahkuma. Eelnevatel kordadel oli see ju toiminud.
Tähtis on mõista, et bin Laden oli nn takfiri terrorist. Enamik takfiri terroriste on sunniitidest salafistid, kes järgivad uskumust, et võivad teise moslemi kuulutada mitteuskujaks – nii õigustavad nad tema tapmist ja on nõus täieliku islami domineerimise nimel surema. Salafistid usuvad, et tõelised moslemid peaksid elama nii nagu neli esimest moslemite põlvkonda 1300 aastat tagasi.
Vaid vähesed salafistid usuvad aga takfiri ideoloogiat, veel vähem neist on terroristid ning suuremal osal konservatiivsetest salafistidest ei ole mingit otsest seost terrorismiga. Just eelviimast on tähtis mõista. Samas, piisab vaid vähestest terroristidest, et sooritada suure hulga hukkunutega terroriakte ja summutada mõõdukate moslemite vastupanu. Takfirism on kuulutatud islamis ketserluseks.
Pariisi ja Brüsseli rünnakute eest on võtnud vastutuse ISISe võitlejatest takfiri terroristid. Seega, tegelikult on tähtsam siinkohal mõista, et takfiri ideoloogia ühendab 9/11 sündmusi ning Pariisi ja Brüsseli rünnakutes osalenud terroriste.
- Millist hetke võib pidada ISISe tekke n-ö nullpunktiks?
2004. aastal käis Iraagis ISISe vaimne isa Abu Musab al-Zarqawi välja kalifaadi loomise idee. 2006. aastal tapeti ta Ühendriikide õhurünnakus, kuid tema järglased liikusid kalifaadi ideega edasi, mis sest, et see avaldus tuli bin Ladenile, kellele ka Zargawi 2004. aastal truudust vandus, liiga vara.
ISIS ei esinda oma ekstremistliku tegevusega kõiki sunniidi moslemeid üle maailma. Suurem osa moslemeid ei tõlgenda koraani nii, nagu ISIS seda teeb. ISIS heidab kõrvale 1400-aastase arenguga peavoolu islami, tõlgendades koraani algteksti ekstreemselt vägivaldsel moel, ajendatuna motivatsioonist tappa uskumatuid ja luua vägivalla abil islamikalifaat.
Lühidalt, ISIS viljeleb oma versiooni islami religioonist ning on au sisse tõstnud Al-Wala' wa'l-Bara doktriini, mis hõlmab endas 20 lubamatut liitu mittemoslemitega.
ISIS järgib takfiri ideoloogiat, mis on surmakultus. Kohtumine lahingus vastasega peab toimuma silm silma vastu ning lahingus hukkumine, märtriks saamine ja seeläbi paradiisi pääsemine on üks põhieesmärkidest. Just mainitu põhjendab enesetaputerroristide käitumist.
- Kuidas sai Süürias ja Iraagis võitlevast rühmitusest ootamatult organisatsioon, kes korraldab rünnakuid Tuneesiast Taanini ning paneb lennukipomme?
ISISe areng on toimunud vahelduva eduga alates 2002. aastast araabia ja läänemaailma silme all. ISISe vaimne isa oli Abu Musab al-Zarqawi, kes lõi 2002. aastal oma sunniitliku mässuliikumise Iraagis. Pöördepunkt ISISe edus oli aga aastaid hiljem, kui 2014. aastal Mosuli vallutamisel põgenes erinevatel andmetel 30 000 täies relvis Iraagi julgeolekujõudude võitlejat lahingut andmata käputäie – 850–1500 – ISISe võitleja eest, jättes maha 2300 soomustatud Hummerit ja suures koguses Ameerika relvi. ISIS saavutas tänu sellele manöövrivõime ja omandatud relvad aitasid laiendada lahingutegevust Süüriasse.
Süürias aga moodustavad 80 protsenti ISISe võitlejatest välismaalased, neist suurem osa on pärit Euroopast ja nad hakkavad nüüd ka Euroopasse naasma. Lisaks tagasi saabuvatele võõrvõitlejatele tuleb nüüd Euroopasse Süüriast salafistidest sunniite, keda ISIS värvata üritab, et edasi kultiveerida mässutegevust Euroopas.
- Kes on nende silmis vaenlane ja mis on nende eesmärk?
ISISe vastased on kõik, kes seisavad neil ees kalifaadi loomisel. Hävitada tuleb rahvuslus ja demokraatia, sest see takistab [nende versioonis] Allahi kummardamist. ISISe põhieesmärk on allutada kõik moslemid oma võimule või nad siis tappa.
- Millised on klassikalised viisid selle probleemiga võitlemiseks?
ISISe võitlejaid ja nende salafistidest toetajaid tuleb juba eos avastada, elimineerida või vangistada rohkem, kui mässuliikujaid juurde tekib. ISIS kui terroristlik mässuorganisatsioon koosneb võitlejatest, nende toetajatest ja põrandaalustest juhtidest. ISIS levib kui vähkkasvaja. Vähkkasvaja, nagu me teame, tuleb avastada ja hävitada õigel ajal.
Klassikaline mässutõrje reegel on järgmine. Näiteks kui ühes päevas, kuus või aastas kasvab ISIS ühe protsendi, siis mässu tõrjujad peavad ISISe võitlejaid elimineerima või hävitama kaks protsenti. Neutraliseerida või hävitada tuleb toetajaskonnast peale kasvav juurdekasv.
Tähtis on takistada ISISe värbamisevõimekust Euroopas ja seda saavad teha kõige paremini moslemid ise. ISIS värbab juba põgenikekeskustest. Kui seda värbamist ei katkestata kohe, siis on juba ISISele kaotatud. ISIS on nimelt salafistidest ja sunnimoslemitest koosnev diasporaal põhinev terroriorganisatsioon. EL ei ole hetkel isegi selles juba alanud ISISe «pakkumise mängus» sees, sest ISIS värbab uusi liikmeid just nimelt sunniitidest põgenike hulgast.
ISISe tõttu tuleb hakata põgenikel vahet tegema, tahes-tahtmata on riskigrupp salafistidest sunnimoslemid. Suurem osa takfriri terroriste on just nimelt sunniitidest salafistid.
- Milliseid võtteid peate kõige efektiivsemaks ja mis tegelikult eriti ei tööta?
Esiteks, räägime sellest, mis ei tööta. Meie suurim vastane on meie endi iha saavutada edu mässutõrjes, kasutades liberaaldemokraatlikke meetmeid. Ja me ei võta ära takfiri terroristide tahet ohverdada oma elu Allahi nimel.
Vastane on meie vastu totaalses sõjas, kasutades terrorit ja mittesõjalisi vahendeid, saavutamaks absoluutset võitu, sest neil ei ole midagi kaotada. Nende arvates mässame meie nende vastu, mitte vastupidi.
Vastase sõjaline vahend on terrorism, mittesõjaline vahend rünnakute jätkamiseks on aga Euroopas üha suurenev Süüriast ja mujalt põgenevate sunnimoslemite diasporaa. Takfiri terroristid peidavad end rahva seas ja jätkavad meie tagalas pikaajalist partisanisõda. Molenbeek Brüsselis on ideaalne näide. Sellised linnaosad aga kasvavad nüüd seoses immigratsiooniga kogu Euroopas.
Kõik, kes väidavad, et immigratsioonil ja terrorismil ei ole seost, peaksid lugema kohustuslikus korras ’Abd Al-’Aziz Al-Mugrini partisanisõja õpetusi või Abu Musa’ab Al-Suri globaalse džihaadi strateegiat. Al-Mugrin selgitab detailselt, miks takfiri terrorist vajab edukaks sõjategevuseks moslemite toetust, ning Al-Suri toob esile terroristide otsese seose Euroopa moslemitest immigrantidega. Takfiri terroristide edu sõltub immigrantidest.
Samas, selleks et edu saavutada, tuleb muuta mängureegleid. Kõigepealt tuleb meil defineerida võit. Meile on lubatud võitu terrorismivastases võitluses, kuid jäetud täpsustamata võidu definitsioon ja see, kuidas ISIS hävitada.
Mässutõrjes on eristatav nõrk, tugev ja absoluutne võit. Nõrk võit tähendab ära võtta terroristilt ründevahend: pomm, nuga, automaat. Tugev võit tähendab ära võtta võimalus, näiteks mõista mässaja eluks ajaks vanglasse. Mõlema võidu puhul jääb alles aga motivatsioon. Kui on motivatsioon, leitakse alternatiivne vahend ja uus võimalus rünnakuks. Absoluutne võit võtab ära motivatsiooni ja see saavutatakse mässaja kohese neutraliseerimisega või eluks ajaks ühiskonnast isoleerimisega.
Tugev võit ja absoluutne võit tagavad mässutõrjes edu. Samas, valides nõrga võidu, on järgmine tagasisamm kaotus. Belgia näiteks on valinud Molenbeekis nõrga võidu ja liigub kaotuse poole. On vaid aja küsimus, kui Molenbeeki linnaosas algab takfiri terroristide juhtimisel mäss, ja Belgia valitsus kardab seda praegu üle kõige.
- Mis hetkest muutub terrorismivastane võitlus mässutõrjeks ja kas te tõesti arvate, et Euroopas võidakse jõuda selle teiseni?
Mässutõrje ELi riikides juba toimub. Esiteks, tuleb aru saada, et terrorismivastane võitlus on mässutõrje komponent. Juba praegu teevad ELi valitsused ebaedukat mässutõrjekampaaniat Euroopa teise ja kolmanda generatsiooni sunnimoslemitest takfiri terroristide vastu.
Immigrantide ja terroristide vastu tõstab aga seetõttu jõudsalt pead paremäärmuslus, mis omakorda on initsieerinud vasakäärmusluse.
Nüüd tunnistatakse avalikult, et suure osa moslemite integratsioon on Euroopas läbi kukkunud ning ekstremistlikud moslemid ründavad Euroopas avalikult rahvuslust ja demokraatiat, nõudes šariaati ehk paralleelvalitsust. Heaks näiteks on selliste rühmituste nagu Shariia4Belgium (mullu tunnistas Belgia kohus nad terroriorganisatsiooniks ja saatis nende kõneisiku Fouad Belkacemi 12 aastaks vangi – toim) või Islam4UK tegevus.
Õppida tuleks siinkohal juutidelt. Euroopa juudid tajuvad tekkinud islami ekstremismist mässueelset olukorda kõige paremini ja lahkuvad, vältimaks usulist vägivalda Euroopast just sellel põhjusel. 2015. aastal lahkus Prantsusmaalt 15 000 juuti. Rootsist lahkuvad juudid samuti moslemitest immigrantide terrori tõttu ning Euroopa Juudi Kongressi teatel soovib kolmandik Euroopast elavast 700 000 juudist lahkuda. Juba mainitu seletab, miks peaks otsustavalt tegelema islamiusust tuleneva vägivalla ja mässutõrjega, mitte piirduma terrorismivastase võitlusega.
Jätkuvad takfiri terrorirünnakud ja migrantide kuritegevus tekitab rahvaliikumisi, mis on jõudnud mässueelse liikumise faasi, ja ma loodan, et see olukord enam ei eskaleeru. Juhul kui eskaleerub, ei pruugi ELi valitsused suuta tekkivat olukorda kontrollida.
- Kui kaua võiks kõige optimistlikuma prognoosi järgi aega võtta praeguse Euroopas tärganud islamismi kontrolli alla saamine? Kas me saame rääkida ka mingist terrorismi elutsüklist, mille käigus üks või teine liikumine ise rahunema hakkaks?
Niikaua kui me ei rakenda efektiivseid meeteid, mida ma kirjeldasin, me edu ei saavuta, vaid kaotame. Liikumine kaotuseni võib kesta aastaid või aastakümneid.
Terroriorganisatsioonil on oma elutsükkel, kuid nende edu sõltub sellest, kuidas nad seovad oma strateegia organisatsiooni kasvamisega ja mida teeb selle vastu vastane. Väga tähtis on mõista, kas ja kunas alustab ISIS laiamastaabilist ründetegevust.
Mässutõrjujad peavad sõdima eelkõige mässajate strateegia vastu. Mässajatel on tähtsad kolm komponenti: inimesed, raha ja relvad. Rühmituse lagundamiseks tuleb nad ära lõigata põrandaalustest toetajatest ja värbamisbaasist. Toetust pakuvad ISISele Euroopas moslemite üha suurenev diasporaa ja ka islamimaad.
Vaadates ISISe eesmärke, on väheusutav, et rühmitus ise rahunema hakkab, sest nende eesmärk on saavutada absoluutne võit. Euroopas tuleb valmistuda juba halvimaks ja me oleme rumalad, kui me seda ei tee. Eurooplaste kõige suurem puudus seisneb selles, et nad ei oska näha kirjeldatuid ohte.
kolmapäev, 6. aprill 2016
Milline näeb välja jumalateenistus aastal 2020.
Kirikuõpetaja: „Kiitke Jumalat!”
Kogudus: „Halleluuja!”
Kirikuõpetaja: „Palun avage oma iPadides ja nutitelefonides piibel Moosese teise raamatu 20. peatüki esimese lõigu juures. Kui olete valmis, lülitage jumalateenistuse vastu võtmiseks sisse Bluetooth... Pange oma krediitkaardid valmis, kuna nüüd hakkame annetusi koguma. Meie WiFi parool on Lord666 ja uuendusena saame me annetusi vastu võtta ka mobiilipanga kaudu.”
Õhkkond on pühalikku elektrit täis, kuna iPadid piiksuvad ja helendavad.
Abiõpetaja: „Selle nädala kohtumised toimuvad mitmes Whatsapi grupis – ärge unustage meiega ühineda! Kolmapäevane piiblitund algab Skype`is kell 19.00. Jälgige meie õpetajat Twitteris, kus ta jagab ka nõuandeid ja vastab teie küsimustele. Ärge unustage vaadata iganädalast YouTube'i postitust nädala palvega. Jumal õnnistagu teid kõiki.”
Kogudus: „Aamen!”
Kogudus: „Halleluuja!”
Kirikuõpetaja: „Palun avage oma iPadides ja nutitelefonides piibel Moosese teise raamatu 20. peatüki esimese lõigu juures. Kui olete valmis, lülitage jumalateenistuse vastu võtmiseks sisse Bluetooth... Pange oma krediitkaardid valmis, kuna nüüd hakkame annetusi koguma. Meie WiFi parool on Lord666 ja uuendusena saame me annetusi vastu võtta ka mobiilipanga kaudu.”
Õhkkond on pühalikku elektrit täis, kuna iPadid piiksuvad ja helendavad.
Abiõpetaja: „Selle nädala kohtumised toimuvad mitmes Whatsapi grupis – ärge unustage meiega ühineda! Kolmapäevane piiblitund algab Skype`is kell 19.00. Jälgige meie õpetajat Twitteris, kus ta jagab ka nõuandeid ja vastab teie küsimustele. Ärge unustage vaadata iganädalast YouTube'i postitust nädala palvega. Jumal õnnistagu teid kõiki.”
Kogudus: „Aamen!”
laupäev, 2. aprill 2016
Religioonihirmust vaevatud vaimuvaesus
Eesti peab ennast väga ateistlikuks maaks. Kuigi üsna paljud meist kalduvad olema spirituaalsed, ei tähenda see enamasti enda sidumist religiooniga. Kummatigi äratavad jutud usust või jumalast siiski palju laiemat tähelepanu, kui seda napi usklikkonna põhjal oodata võiks. Niipea kui keegi juhtub mittereligioosses avalikus ruumis kasutama sõna „Jumal“, ilmutab ennast ärritunud kommenteerijate pilv, kes tõttavad „ära panema“ ja õpetavad mitmel moel, miks jumalat olemas olla ei saa.
Jätaks seekord kõrvale küsimuse jumala olemasolust ja küsiks, miks küll ajab n-ö jumalajutt mõne ateisti nii tigedaks? See on mõistetav, kui sõna võtab äärmuslik ateist, kes liigitub omamoodi fanaatikute hulka ning peab vajalikuks oma usku kuulutada. Ent sageli tunduvad häiritud olevat ka need mõõdukad ateistid ja agnostikud, keda see küsimus ei tohiks kuigi sügavalt puudutada. Meie tilluke kodukeelne kultuuriruum on tülide suhtes tundlik, koostöö ja sisukas dialoog pole meil just sagedane nähtus. Ka teaduse ja religiooni dialoog edeneb vaevaliselt, see on tugevasti kaldu teaduse poole (vt Enn Kasak, „Religioossusest teaduses“ – Akadeemia 11/2011, 2017–2056).
Filosoof Thomas Nagel on tabanud naelapea pihta, kui ta selgitas, mis on religioonihirm (Viimane sõna, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2015, 136–139). Ta ei pea selle all silmas vaenu religioonide või usuinstitutsioonide vastu nende moraaliõpetuse või sotsiaalpoliitikate pärast. Ta ei käsitle ka küsimust religioosse uskumuse adekvaatsusest. Nagel defineerib religioonihirmu kui religiooni enese kartmist ning selgitab seda iseenda näitel: „Ma tahan, et ateism vastaks tõele /…/. Ma ei taha, et jumal olemas oleks; ma ei taha, et universum oleks säärane.“ Selline hirm sunnib tagasi lükkama kõik, milles võiks peituda kas või õrn vihje jumala olemasolule.
Religioonihirmu all kannatav teadlane või filosoof kohkub, kui arutledes nt teadvuse ja aju, vaba tahte, maailma ja vaimu, püha ja sekulaarse jmt üle, näib esile kerkivat fenomene, mis võiks viidata vaimu ja maailma vahelistele fundamentaalsetele seostele. Ta kipub koheselt välja pakkuma n-ö kirvematerialistliku seletuse, ja kui see ei näi olevat päris asjakohane, siis ta kas eitab kõnealuse fenomeni olemasolu või keeldub arutelust enne, kui ta võiks märgata, et sellised seosed ei pea ilmtingimata viitama jumala olemasolule. Nagel ütleb, et „ateistidel puudub suurem alus peljata vaimu ja maailma vahelisi fundamentaalseid suhteid rohkem kui fundamentaalseid ja taandamatuid füüsikaseadusi.“ Küsimus pole selles, nagu võiks religioosne seletus olla paratamatu, ja isegi mitte selles, et see võiks olla parim. Küsimus on selles, et religioonihirm hägustab ateistlike uurijate selget mõtlemist, nad peavad tarbetuks arutlusmustreid, mida traditsiooniliselt on kasutanud teoloogia.
Füüsika on juba läbinud eufooria perioodi, mil loodeti kõik ära seletada klassikalise mehhaanika abil, kuigi jah, mõned unistavad ikka veel „kõiksuse valemist“, lootes samas vabaneda ka jumalast. Tänapäeval näib, et eufooria perioodi on nautimas sellised teadused nagu bioloogia või neurofüsioloogia. Võib-olla on see eufooria põhjendatud. Kuigi mulle pole ilmutatud, et materialism on tõene, pole mulle ilmutatud ka vastupidist, paraku polegi mulle midagi ilmutatud. Küll aga kinnitab paljude inimeste elukogemus vaimsete nähtuse olemasolu, mida on üpris raske maha salata ja kirvematerialismile taandada. Nagel ütleb, et „vaimu olemasolu on kindlasti üks andmetest mis tahes maailmapildi konstrueerimisel.“ Ta ei usu, et vaimu väljailmumine on samasugune looduslik juhus nagu näiteks imetajate leidumine. Kes pole materialismi usku, see näeb, et ikka pole veel tõestatud, nagu oleks vaba tahe vaid illusioon ja et vaim pole midagi muud kui mateeria omadus. Aga ka vastupidine pole tõestatud.
Oma arusaam neis küsimustes oli realistliku pragmatismi rajajal Charles Sanders Peirce’il, kes töötas üsna edukalt välja vahendeid tollal veel kujunemisjärgus olevate teaduste tarbeks – nt sümboolne loogika, semiootika ja kosmoloogia. Ta tundis skolastikuid, uuris Immanuel Kanti töid ning pööras tähelepanu sellele, mida võiks nimetada universaalideks ehk ideedeks. Kant vastandas idee kui puhta mõistusemõiste kategooriale ehk arumõistele, millest on kasu n-ö igapäevases tunnetuses (vt Kant, Kritik der reinen Vernunft, B377, A320). Idee aga pole igapäevases mõttes kontrollitav, vaid on pigem teadmist korrastavas ja reguleerivas rollis, ta loob keskkonna, milles on võimalik mõelda.[1] Erinevalt Kantist pole Peirce’i idee subjektiivne, vaid on reaalne ning erinevalt Platonist näib olevat nii, et Peirce idee ei ole täiuslik (vt Peirce’i kogutud teosed, lüh. CP 1.214, 1.217, 1.8).
Peirce’i reaalne idee mõjutab meid (nt tekitades mõistusemõisteid Kanti mõttes) ja selle kohta võiks ju rohkem teada. Aga kuidas? Probleemide ring, kuhu realism välja jõuab, ei kohusta realisti olema vankumatu materialist. Kas siis valida on üksnes materialismi ja teismi mingi vormi või mistahes religioossusesse kalduva vaatepunkti vahel? Võib-olla peab tõepoolest valima, aga vaja võib minna ka midagi kolmandat, nt selliseid dualismi või idealismi vorme, mis eristuvad teoloogiast ja religioossusest või hoopis midagi neljandat-viiendat. Samas võib juhtuda, et mõningad arusaamad, meetodid ja mõttekäigud, mida kasutab nt teoloogia, on rakendatavad ka eelmainit kolmanda vaatepunkti korral. Peirce’i kosmoloogiat peetakse sageli teoloogiliseks (ja see on tõepoolest skolastikast mõjutatud), ent vist saab oma religioonihirmu või -iha teadvustades ja sellest distantseerudes Peirce’i kosmoloogiat hoomata ka ateoloogiliselt.
Kas on võimalik teadus, mis sisaldab Peirce’i tüüpi ideede teadmise teaduslikku kasutamist? Sedalaadi küsimuste püstitamise ees ei tohi tagasi kohkuda ja siingi on abi Peirce’i kogemusest: ta esitas seisukohti, mis tundusid tollal üsna veidrad, kuid mõnedki neist on tänaseks kinnitust leidnud. Nii näiteks on mõjukas füüsikateoreetik Lee Smolin tunnustanud Peirce’i kosmoloogia põhipostulaate, ennustusi ja probleemipüstitusi (Time Reborn. New York: Houghton Mifflin Harcourt, 2013, 125–129). Näib, et kõnealuste ideede uurimiseks võib teadusel olla kasulik õppida teoloogidelt. Siin on kasu Peirce’i töödest alguse saanud füsiosemiootikast. Universum võibki koosneda üksnes märkidest (CP 5.448 Fn.) ja füsiosemiootikud kinnitavad, et tõlgendaja võib olla vaid potentsiaalne (vt John Deely,Semiootika alused. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009, 35–37 jm) tähenduse andmine võib olla ka absoluutse potentsiaalse tõlgendaja roll ning selleks võib olla ka Absoluut, keda võib-olla polegi olemas.
Võib-olla on universum tõepoolest teatavas mõttes olemas vaid rääkija ja kuulaja vahel (CP 3.621). Märgisuhtega võib asendada mõndagi, mida on kombeks seletada põhjuslikult. Põhjus võib olla või mitte olla, ent füüsika ei pea olema seotud põhjuslikkuse ideoloogiaga, mille tõttu kiputakse nägema põhjusi ka seal, kus neid ei pruugi olla. Märgisuhe võib teaduse välja aidata seal, kus põhjuslikkus hätta jääb, näiteks siis, kui puudub lõplikul viisil kirjeldatav algtingimuste süsteem.
Kui on olemas kogemus, mis viitab Peirce’i ideedega seotud fenomenidele, siis ei pea seda lihtalt religioonihirmu tõttu tagasi lükkama, vaid võib hoopis mõelda, mil viisil saaks teaduslikult aktsepteeritaval viisil tõestada selliste fenomenide olemasolu, sest kaalul on küsimus, kas inimene on oma olemuselt lõpmatuslik ning tulevane teadus peaks suutma seda kinnitada ning uurida; või on inimene läbinisti materiaalne (koos mentaalsete epifenomenidega) programmeeritav masin läbinisti materiaalses maailmas. Kui õigus on esimesel poolel, siis võib olla nii, et eetika on reaalsem kui mateeria (nagu nt Emmanuel Levinas näib arvavat, vt ta Teisiti kui olla ehk teispool olemust. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2012) ja inimene on vaimselt midagi enamat, kui keha omadus. Ja sel juhul on teadusel teoloogidelt õppida ka siis, kui jumalat polegi. Kui õigus on teisel poolel, siis on vaid aja küsimus, millal masinad meid igas mõttes ületavad ja inimene kaotab oma tähtsuse vaimse olendina. Teadlane peaks vist ootama alati halvemat, ent teoloog võib loota ka paremat.
Ma ei hakkaks kellegi poolt hääletama ega tõde kuulutama. Kuid tõde otsides peaks oma hirme ära tundma ja arvesse võtma. Mulle näib, et religioonihirmust vaevatud vaimuvaesus pole ainult teaduse või filosoofia või teoloogia probleem. Mitmevärvilisena alanud dialoogid muutuvad religioonist hirmunud inimeste mõjul sageli must-valgeteks ning sellega lastakse aadrit meie kõhnukese kultuuri tuiksoonest.
[1] Eesti keeles võib ideede kohta pikemalt lugeda Kanti raamatust (Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, 98–126).
Enn Kasak (1954), füüsika- ja matemaatikakandidaat, on Tartu Ülikooli teaduse metodoloogia dotsent.
Jätaks seekord kõrvale küsimuse jumala olemasolust ja küsiks, miks küll ajab n-ö jumalajutt mõne ateisti nii tigedaks? See on mõistetav, kui sõna võtab äärmuslik ateist, kes liigitub omamoodi fanaatikute hulka ning peab vajalikuks oma usku kuulutada. Ent sageli tunduvad häiritud olevat ka need mõõdukad ateistid ja agnostikud, keda see küsimus ei tohiks kuigi sügavalt puudutada. Meie tilluke kodukeelne kultuuriruum on tülide suhtes tundlik, koostöö ja sisukas dialoog pole meil just sagedane nähtus. Ka teaduse ja religiooni dialoog edeneb vaevaliselt, see on tugevasti kaldu teaduse poole (vt Enn Kasak, „Religioossusest teaduses“ – Akadeemia 11/2011, 2017–2056).
Filosoof Thomas Nagel on tabanud naelapea pihta, kui ta selgitas, mis on religioonihirm (Viimane sõna, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2015, 136–139). Ta ei pea selle all silmas vaenu religioonide või usuinstitutsioonide vastu nende moraaliõpetuse või sotsiaalpoliitikate pärast. Ta ei käsitle ka küsimust religioosse uskumuse adekvaatsusest. Nagel defineerib religioonihirmu kui religiooni enese kartmist ning selgitab seda iseenda näitel: „Ma tahan, et ateism vastaks tõele /…/. Ma ei taha, et jumal olemas oleks; ma ei taha, et universum oleks säärane.“ Selline hirm sunnib tagasi lükkama kõik, milles võiks peituda kas või õrn vihje jumala olemasolule.
Religioonihirmu all kannatav teadlane või filosoof kohkub, kui arutledes nt teadvuse ja aju, vaba tahte, maailma ja vaimu, püha ja sekulaarse jmt üle, näib esile kerkivat fenomene, mis võiks viidata vaimu ja maailma vahelistele fundamentaalsetele seostele. Ta kipub koheselt välja pakkuma n-ö kirvematerialistliku seletuse, ja kui see ei näi olevat päris asjakohane, siis ta kas eitab kõnealuse fenomeni olemasolu või keeldub arutelust enne, kui ta võiks märgata, et sellised seosed ei pea ilmtingimata viitama jumala olemasolule. Nagel ütleb, et „ateistidel puudub suurem alus peljata vaimu ja maailma vahelisi fundamentaalseid suhteid rohkem kui fundamentaalseid ja taandamatuid füüsikaseadusi.“ Küsimus pole selles, nagu võiks religioosne seletus olla paratamatu, ja isegi mitte selles, et see võiks olla parim. Küsimus on selles, et religioonihirm hägustab ateistlike uurijate selget mõtlemist, nad peavad tarbetuks arutlusmustreid, mida traditsiooniliselt on kasutanud teoloogia.
Füüsika on juba läbinud eufooria perioodi, mil loodeti kõik ära seletada klassikalise mehhaanika abil, kuigi jah, mõned unistavad ikka veel „kõiksuse valemist“, lootes samas vabaneda ka jumalast. Tänapäeval näib, et eufooria perioodi on nautimas sellised teadused nagu bioloogia või neurofüsioloogia. Võib-olla on see eufooria põhjendatud. Kuigi mulle pole ilmutatud, et materialism on tõene, pole mulle ilmutatud ka vastupidist, paraku polegi mulle midagi ilmutatud. Küll aga kinnitab paljude inimeste elukogemus vaimsete nähtuse olemasolu, mida on üpris raske maha salata ja kirvematerialismile taandada. Nagel ütleb, et „vaimu olemasolu on kindlasti üks andmetest mis tahes maailmapildi konstrueerimisel.“ Ta ei usu, et vaimu väljailmumine on samasugune looduslik juhus nagu näiteks imetajate leidumine. Kes pole materialismi usku, see näeb, et ikka pole veel tõestatud, nagu oleks vaba tahe vaid illusioon ja et vaim pole midagi muud kui mateeria omadus. Aga ka vastupidine pole tõestatud.
Oma arusaam neis küsimustes oli realistliku pragmatismi rajajal Charles Sanders Peirce’il, kes töötas üsna edukalt välja vahendeid tollal veel kujunemisjärgus olevate teaduste tarbeks – nt sümboolne loogika, semiootika ja kosmoloogia. Ta tundis skolastikuid, uuris Immanuel Kanti töid ning pööras tähelepanu sellele, mida võiks nimetada universaalideks ehk ideedeks. Kant vastandas idee kui puhta mõistusemõiste kategooriale ehk arumõistele, millest on kasu n-ö igapäevases tunnetuses (vt Kant, Kritik der reinen Vernunft, B377, A320). Idee aga pole igapäevases mõttes kontrollitav, vaid on pigem teadmist korrastavas ja reguleerivas rollis, ta loob keskkonna, milles on võimalik mõelda.[1] Erinevalt Kantist pole Peirce’i idee subjektiivne, vaid on reaalne ning erinevalt Platonist näib olevat nii, et Peirce idee ei ole täiuslik (vt Peirce’i kogutud teosed, lüh. CP 1.214, 1.217, 1.8).
Peirce’i reaalne idee mõjutab meid (nt tekitades mõistusemõisteid Kanti mõttes) ja selle kohta võiks ju rohkem teada. Aga kuidas? Probleemide ring, kuhu realism välja jõuab, ei kohusta realisti olema vankumatu materialist. Kas siis valida on üksnes materialismi ja teismi mingi vormi või mistahes religioossusesse kalduva vaatepunkti vahel? Võib-olla peab tõepoolest valima, aga vaja võib minna ka midagi kolmandat, nt selliseid dualismi või idealismi vorme, mis eristuvad teoloogiast ja religioossusest või hoopis midagi neljandat-viiendat. Samas võib juhtuda, et mõningad arusaamad, meetodid ja mõttekäigud, mida kasutab nt teoloogia, on rakendatavad ka eelmainit kolmanda vaatepunkti korral. Peirce’i kosmoloogiat peetakse sageli teoloogiliseks (ja see on tõepoolest skolastikast mõjutatud), ent vist saab oma religioonihirmu või -iha teadvustades ja sellest distantseerudes Peirce’i kosmoloogiat hoomata ka ateoloogiliselt.
Kas on võimalik teadus, mis sisaldab Peirce’i tüüpi ideede teadmise teaduslikku kasutamist? Sedalaadi küsimuste püstitamise ees ei tohi tagasi kohkuda ja siingi on abi Peirce’i kogemusest: ta esitas seisukohti, mis tundusid tollal üsna veidrad, kuid mõnedki neist on tänaseks kinnitust leidnud. Nii näiteks on mõjukas füüsikateoreetik Lee Smolin tunnustanud Peirce’i kosmoloogia põhipostulaate, ennustusi ja probleemipüstitusi (Time Reborn. New York: Houghton Mifflin Harcourt, 2013, 125–129). Näib, et kõnealuste ideede uurimiseks võib teadusel olla kasulik õppida teoloogidelt. Siin on kasu Peirce’i töödest alguse saanud füsiosemiootikast. Universum võibki koosneda üksnes märkidest (CP 5.448 Fn.) ja füsiosemiootikud kinnitavad, et tõlgendaja võib olla vaid potentsiaalne (vt John Deely,Semiootika alused. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009, 35–37 jm) tähenduse andmine võib olla ka absoluutse potentsiaalse tõlgendaja roll ning selleks võib olla ka Absoluut, keda võib-olla polegi olemas.
Võib-olla on universum tõepoolest teatavas mõttes olemas vaid rääkija ja kuulaja vahel (CP 3.621). Märgisuhtega võib asendada mõndagi, mida on kombeks seletada põhjuslikult. Põhjus võib olla või mitte olla, ent füüsika ei pea olema seotud põhjuslikkuse ideoloogiaga, mille tõttu kiputakse nägema põhjusi ka seal, kus neid ei pruugi olla. Märgisuhe võib teaduse välja aidata seal, kus põhjuslikkus hätta jääb, näiteks siis, kui puudub lõplikul viisil kirjeldatav algtingimuste süsteem.
Kui on olemas kogemus, mis viitab Peirce’i ideedega seotud fenomenidele, siis ei pea seda lihtalt religioonihirmu tõttu tagasi lükkama, vaid võib hoopis mõelda, mil viisil saaks teaduslikult aktsepteeritaval viisil tõestada selliste fenomenide olemasolu, sest kaalul on küsimus, kas inimene on oma olemuselt lõpmatuslik ning tulevane teadus peaks suutma seda kinnitada ning uurida; või on inimene läbinisti materiaalne (koos mentaalsete epifenomenidega) programmeeritav masin läbinisti materiaalses maailmas. Kui õigus on esimesel poolel, siis võib olla nii, et eetika on reaalsem kui mateeria (nagu nt Emmanuel Levinas näib arvavat, vt ta Teisiti kui olla ehk teispool olemust. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2012) ja inimene on vaimselt midagi enamat, kui keha omadus. Ja sel juhul on teadusel teoloogidelt õppida ka siis, kui jumalat polegi. Kui õigus on teisel poolel, siis on vaid aja küsimus, millal masinad meid igas mõttes ületavad ja inimene kaotab oma tähtsuse vaimse olendina. Teadlane peaks vist ootama alati halvemat, ent teoloog võib loota ka paremat.
Ma ei hakkaks kellegi poolt hääletama ega tõde kuulutama. Kuid tõde otsides peaks oma hirme ära tundma ja arvesse võtma. Mulle näib, et religioonihirmust vaevatud vaimuvaesus pole ainult teaduse või filosoofia või teoloogia probleem. Mitmevärvilisena alanud dialoogid muutuvad religioonist hirmunud inimeste mõjul sageli must-valgeteks ning sellega lastakse aadrit meie kõhnukese kultuuri tuiksoonest.
[1] Eesti keeles võib ideede kohta pikemalt lugeda Kanti raamatust (Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, 98–126).
Enn Kasak (1954), füüsika- ja matemaatikakandidaat, on Tartu Ülikooli teaduse metodoloogia dotsent.
reede, 1. aprill 2016
Kommentaar FBs
TARMO
31 märts, 2016, 17:29
Paar nädalat tagasi kõneles riigiraadios üks araabiamaailma sõber. Eestlane. Väitis, et ta ei usu, nagu kutsuks Koraan üles mittemoslemeid tapma. Saatejuht märkas üllatuslikult küsida, kas ta moslemite pühakirja lugenud on, et sellist asja väidab? Moslemitelemb vastas, et ei ole aga TA EI USU, et midagi sellist seal kirjas on!?
Mina olen Koraani lugenud. Võtsin selle üllitise sportlikust huvist ette, et saada selgust, mis usuga tegu on. Ise olen tüüpiline uskmatu eestlane, kes kord aastas, jõulude ajal, kirikus käib. Tänaseks on 2/3 pühakirjast läbi loetud ja selle põhjal võib Koraanis kirjutatu ehk islamiusu kokku võtta nii:
1.Sallimatu KÕIGI suhtes , kes EI OLE moslemid.
Ühes suuras seisab must-valgel: “Uskmatuid tuleb tappa nii palju, kui võimalik ja igal pool, kus võimalik.” Kusjuures “uskmatuteks” kvalifitseeruvad kõik mittemoslemid. Eraldi on välja toodud juudid ja kristlased. Samuti on seal öeldud, et “uskmatute hulgas ei tohi sul sõpru olla.”
Ühtegi teist usku ei sallita.
2.Väga meestekeskne. Paradiisis lubatakse meestele “valgenahalisi ja suuresilmseid neitsisid” naisteks. Naistele ei pakuta selgesõnaliselt midagi.
3. Väga kuri usk. Üks ähvardus järgneb teisele, kui sa ei tee nii, nagu Koraanis kirjas.
Kui meil räägitakse pidevalt islamiäärmuslastest, kes end õhivad, siis vähemalt pärast 2/3 Koraani läbi lugemist väidan, et nii see ei ole. Need ongi normaalsed moslemid, kes oma jumalale meelepärase teo läbi kindlalt paradiisi saavad.
31 märts, 2016, 17:29
Paar nädalat tagasi kõneles riigiraadios üks araabiamaailma sõber. Eestlane. Väitis, et ta ei usu, nagu kutsuks Koraan üles mittemoslemeid tapma. Saatejuht märkas üllatuslikult küsida, kas ta moslemite pühakirja lugenud on, et sellist asja väidab? Moslemitelemb vastas, et ei ole aga TA EI USU, et midagi sellist seal kirjas on!?
Mina olen Koraani lugenud. Võtsin selle üllitise sportlikust huvist ette, et saada selgust, mis usuga tegu on. Ise olen tüüpiline uskmatu eestlane, kes kord aastas, jõulude ajal, kirikus käib. Tänaseks on 2/3 pühakirjast läbi loetud ja selle põhjal võib Koraanis kirjutatu ehk islamiusu kokku võtta nii:
1.Sallimatu KÕIGI suhtes , kes EI OLE moslemid.
Ühes suuras seisab must-valgel: “Uskmatuid tuleb tappa nii palju, kui võimalik ja igal pool, kus võimalik.” Kusjuures “uskmatuteks” kvalifitseeruvad kõik mittemoslemid. Eraldi on välja toodud juudid ja kristlased. Samuti on seal öeldud, et “uskmatute hulgas ei tohi sul sõpru olla.”
Ühtegi teist usku ei sallita.
2.Väga meestekeskne. Paradiisis lubatakse meestele “valgenahalisi ja suuresilmseid neitsisid” naisteks. Naistele ei pakuta selgesõnaliselt midagi.
3. Väga kuri usk. Üks ähvardus järgneb teisele, kui sa ei tee nii, nagu Koraanis kirjas.
Kui meil räägitakse pidevalt islamiäärmuslastest, kes end õhivad, siis vähemalt pärast 2/3 Koraani läbi lugemist väidan, et nii see ei ole. Need ongi normaalsed moslemid, kes oma jumalale meelepärase teo läbi kindlalt paradiisi saavad.
Tellimine:
Postitused (Atom)