pühapäev, 25. juuli 2021

Mihkel Zilmer: lõpetage söömise pärast tõmblemine

Kadri Penjam vabakutseline ajakirjanik  Kõige olulisem on süüa mitmekesist toitu ja mitte minna kaasa moeröögatustega. Tartu Ülikooli professor, tuntud meditsiinibiokeemik Mihkel Zilmer kinnitab, et toitumine saab alguse mõtlemisest ning maailma enda jaoks paika panemisest. Tema sõnul on tänapäeval kõige suurem probleem see, et levib vastuoluline info ja kohati ei julgeta enam midagi süüa. «Minu esimene soovitus on, et lõpetage söömisalane tõmblemine, sest lühiajalise toitumiseelistuse puhul ei muuda te organismis tegelikult midagi,» sõnab Zilmer.  Endale tasub selgeks teha hoopis põhiasjad. Esiteks tasub toitumist järgides toimida inimorganismi ainevahetust silmas pidades. «Kui sööte korra valesti, ei jäta see mingisugust jälge. Kaua ja lõpmatult valesti toitudes tuleb see aga tõesti oma tervise hinnaga kinni maksta. Inimorganismil on võime pidada anormaalsele toitumisele vastu kuni poolteist aastat, seejärel hakkavad toimuma väikesed muutused. Seetõttu ei tasu veel pärast paarikuist dieedil olemist hõigata, et organism saab ilma vajalike toitaineteta hakkama,» lisab Zilmer. Mida segatoiduline inimorganism vajab? Toitumise põhiprotsessid on kõigil ühesugused. Söömine peaks andma meile aineid, mis meie ainevahetust toetavad, ning ainevahetus on elu alus. Tervislikke dieete, muide, ei ole olemas. Inimene on segatoiduline – mida see tähendab? Taimetoiduline tähendab, et süüakse vaid taimset toitu, ent kui taimse toidu sööja lisab kasvõi ühe loomse toiduaine, on juba tegu segatoidulisega. Küll väga ebatervislikult toituva, kuid siiski segatoidulisega. Reegel ütleb, et päevas tuleks taimset kraami süüa ¾ osa, ¼ osa võiks olla loomset kraami. Taimsest osast saame süsivesikuid, kuid ka loomne osa on vajalik. Igaüks võib süüa, kuidas tahab, kuid kui sööte mitmekesiselt, pakute oma organismile rohkem. Ei ole mõtet ennast toitumises petta ning jätta oma organismi mitmekesise toiduta. Ekstreemsused on kahjulikud kõigile, kolm-neli aastat vaid loomset või taimset süües võib aga hakata kimbutama kehvveresus. Professor selgitab, et vajame ja saame toiduainetest erinevaid toitaineid. Vajalike toitainete loetelu on tegelikult väike: 20 aminohapet, 20 rasvhapet, umbes 20 vitamiini, 25–27 makro-mikromineraali, vett, süsivesikuid, sahharoos, tärklis. Inimorganism ei vaja palju: vajab süsivesikuid, valke, lipiide, vett, vitamiine, makro-mikromineraale. Tähele tasub panna, et meie organismis on 60 protsenti vett. Lisaks on meie elu alus veresuhkur ning eriti just hommikuti tuleks energia saamiseks süüa tärkliserikkaid toite. Samuti ei saa me ilma kiudaineteta, mida vajame päevas 25–30 g, ning mida pakub ohtralt taimne kraam: oder, nisu, rukis. Paraku on nüüdisaegne toit kiudainetevaene ning taimset kraami tuleks süüa kindlasti rohkem, kui teeme seda praegu. Mis puudutab rasvast toitu, siis toidurasvad peavad andma päevas 25–30 protsenti vajalikust rasvakogusest. Rasvavaba toidu söömine tekitab probleeme ning kui inimene sööks kasvõi üksnes kolm nädalat rasvavaba toitu, siis tema veresoonte olukord halveneb. Ei ole nii, et rasvavaba või rasvavaene on mõistlik. Kalast saadav oomega-3-rasvhapete söömine vähendab südameprobleemide teket, mida näiteks Vahemere-äärsed rahvad põevad vähem, kuna söövad rohkem oliiviõli. Transrasvhapped (hüdrogeenitud taimerasv on üks neist) ei ole väheses koguses kahjulikud, kuid neil on südameveresoonkonna haiguste tekkel suur osa. Mitmekülgse toitumise puhul saab kõik vajaliku toidust Meie kehas on tohutu hulk valke, toiduvalkudel on aga oma biokvaliteet. Valgu mõttes on muna absoluutne tipptoiduaine, kuna selle valguline väärtus on 100 protsenti. Linnulihal, loomalihal, kalal on 95 protsenti. Lisaks saab valke kartulivalkudest, sojast, samuti meie oma hernest, kuid milline on valgu tippkvaliteet? On huvitav teada, et näiteks sojavalgud jäävad alla kartulivalkudele. Igal toidul on oma roll, loomne osa annab meile kõrgväärtuslikest valkudest ehk rohkesti ilma vaevata aminohappeid, tagades optimaalse ainevahetuse ja seega ka parema tervise. Tähele tasub panna, et inimene vajab elu jooksul 50 tonni vett, 2,5 tonni valke ja 14–15 tonni süsivesikuid. Arusaam, et inimene peaks paaniliselt toidule lisaks vett jooma, on väär. Täiskasvanu vajab kg kohta 30 ml vett päevas ning seda saame ka toidust. Näitena võib tuua, et 100 g rukkileivast saame 42 g vett. Vee ekstra juurde joomine on vajalik vaid 55 pluss vanuses, samuti tuleb arvestada, et laps vajab rohkem vett kui täiskasvanu. Zilmer rõhutab, et mitmekülgne toitumine tagab tervise. Tähtis on tasakaalustatus: süsivesikud 50–60%, valgud 10–20%, lipiidid 25–30%. Lisaks tasub tähele panna, et võtmesõnad on mõõdukus ja füüsiline liikumine. Paraku ei tea ka 99,9% inimestest, kuidas õige päevane või nädalane toitumine välja peaks nägema. Hommikusöök peaks olema süsivesikuterohkeim ega tohi olla liigrasvane. Lõuna olgu reeglitevaba – ei tohi karta ega piirata millegagi. Süsivesikuid peaks saama piisavalt. Õhtusöök tasub ajastada kella 17 ja 19 vahele ning viia siinkohal tärkliserikas toit minimaalseks. Primaarne võiks olla kvaliteetne valk ning toidulipiide ja rasvu ei tasu karta, siis käitute ainevahetusele vastavalt. Nädala lõikes võiks iga päev süüa täisteraviljatooteid, piimatooteid, õlisid, taimseid ja loomseid toiduaineid, puu- ja juurvilju. Teatud asju tasub süüa vähemalt kord nädalas. Näiteks kala peaks sööma nädalas kolm korda, muna ja linnuliha kolm-neli korda. Vältida tasub tehisaineterikast toitu ning võimalusel eelistada kodumaist. Mihkel Zilmer sõnab, et vitamiinipreparaatide kasutamine normaalse söömise puhul ei ole ilmtingimata vajalik, sest inimene saab kõik vajaliku toiduga kätte. Probleemide korral võib vahel vitamiinipreparaate tarvis minna, nõu andku aga selleks arst. Uisapäisa ei ole mõtet tarvitada ega osta – eelkõige sööge normaalselt. Mandel, küüslauk, puuvili-juurvili, šokolaad, kala ja punane vein mõõdukas koguses on võtmetoiduained! Kommentaar Vastavad toitumisnõustaja Sandra Leeben ja Sparta personaaltreener Indrek Verro Millal ja kas on vaja tarbida erinevaid spordijooke? Indrek Verro sõnul on spordijook põhimõtteliselt suhkruvesi, millele tänapäeval lisatakse ka muid aineid, näiteks vitamiine. Kui inimene toitub tervislikult, peaks tema organism suutma oma varude peal hakkama saada 60-minutilise treeninguga ja siis pole otseselt spordijooki vaja juua, piisab vaid veest. Sandra Leeben lisab, et spordijoogid on vajalikud intensiivse treeningu, pikema pingutuse, sagedaste treeningkordade või kuuma ilmaga treenimise korral. «Need annavad korraga lisasüsivesikuid, elektrolüüte ja vedelikku, mida kõike on sellistes olukordades väga vaja,» ütleb ta. Kuidas mõjuvad energiajoogid sportimisele? Verro sõnul on energiajookide mõju halb, ja seda ka sportimise seisukohast. «Lisaks muudele negatiivsetele asjadele viib energiajook organismist vedelikku välja, millega kaasnevalt langeb ka vastupidavusvõime.» Leebeni sõnul sisaldavad kontsentreeritud energiajoogid palju suhkrut, mis ei imendu hästi, mistõttu need ei ole ka head spordijoogid. Pakutakse ka spordibatoone – milleks need head on? Spordibatoonid sobivad Leebeni sõnul vahepalaks enne või pärast treeningut või võistlust. Enne treeningut annavad need energiat ja pärast treeningut aitavad taastuda. Verro toob välja, et spordibatoonidel on erinevad eesmärgid, kuid põhimõttelt on need samad spordijookidega – annavad lisaenergiat või aitavad taastuda. «Nende imendumine võtab lihtsalt kauem aega, kui võrrelda samade ainete tarbimist joogina.» Samas ei pea treeningul spordibatoone ilmtingimata kasutama, sest Leebeni sõnul saab täiesti tavaliste valitud toiduainetega spordibatoone asendada. Kas tavaline pühapäevasportlane peab spordijooke ja -sööke üldse tarbima? Spordijookide ja -söökide tarbimisest peavad mõlemad spetsialistid olulisemaks tervislikku toitumist ja puhta vee tarbimist. «Kui treeningkoormused tõusevad ja tunnete, et ei suuda korraliku toitumisega taastuda, alles siis võiks mõelda spordijookidele ja -söökidele,» ütleb Verro. Leeben toob välja, et kaalulangetajad peaksid aga spordijookidest ja batoonidest loobuma, kuna need sisaldavad nn kiireid süsivesikuid. «Kehal on lihtsam energiat tootmiseks kasutada, kui juba olemasolevate energiavarude kallale minna. Seega tõkestavad need kaalulangust,» ütleb ta.

reede, 23. juuli 2021

Mis so mõis om?

Vanamiis sõitsõ hobõsõga ja nägi mõisat paistman, küsse siss tiiveeren oleja käest, et mis so mõis om? sai vastusõss - Misso mõis noh...ei, ma küsse - mis soo mõis om. Õks vastus - Misso mõis nohh!

esmaspäev, 19. juuli 2021

Advokaat

Kuulus advokaat Anatoli Fjodorovitš Koni (1844-1927) kaitses kord õndsa keisri ajal ühte füüsilise puudega gümnasisti, kes oli susanud noaga koolikaaslast. Kannatanu oli mitme aasta jooksul iga päev süüdistatavat võtnud koolis vastu solvangutega: "Küürakas! Küürselg!" Kaitsekõnet alustas A.F.Koni tervitusega: "Tervist, austatud kohtu kaasistujad!" "Tervist, Anatoli Fjodorovitš!" vastasid talle kohtu kaasistujad. "Tervist, austatud kohtu kaasistujad!" jätkas Anatoli Fjodorovitš. "Tervist, Anatoli Fjodorovitš!" vastasid talle kohtu kaasistujad. "Tervist, austatud kohtu kaasistujad!" "Olge juba terve!" vastasid talle ärrituvad kohtu kaasistujad. Koni kordas ja kordas oma tervitust, kuni kaasistujad, kohtunikud ja kõik juuresolijad (kohtuistungid olid toona kõik avalikud) nõudsid hulluksläinud härra Koni saalist eemaldamist. "Seda oli vaid kolmkümmend seitse korda," lõpetas oma lühima ja ilmselt ka mõjukaima "kõne" advokaat. Süüdistatav gümnasist mõisteti õigeks.

Lugu soomekeelsest raamatust

"Paar aastat tagasi juhtus üks hämmastav asi. Noor, täiesti asjalik isik helistas ja päris kutsikate kohta. Vestlesime, uurisin ta tausta ja seda, kuidas kavatseb kutsikat pidada. Siis tegin vea ja küsisin, kas ta tahab emast või isast kutsikat. Ta vastas, et soovib sooneutraalset kutsikat. Arvasin, et ta soovib hermafrodiiti, kelle on nii isase kui emase sootunnused. Vastasin, et sellist ei olnud minu majas kunagi sündinud. Selle peale algas kohutav röökimine. Meie, üleskasvatajad, õpetame kutsikatele juba esimestest nädalatest selgeks soorollid. Üritasin vahele kosta, et koertele ei ole võimalik õpetada isaseks või emaseks olemist, aga röökimine ainult tugevnes. Pidin kõne lõpetama ja soovisin edu (soovikohase) kutsika ostinguks."

Hilja

Turul karjub papagoi politseinikule: "Võmm on loll!" Politseinik solvub. Aga papagoi karjub jälle: "Võmm on loll!" Politseinik võtab papagoi koos omanikust vanamutiga kinni ja viib kohtusse. Kohus saadab vanamuti kloostrisse, et ta seal pattu kahetseks. Aasta pärast patrullib sama politseinik jälle turul ja näeb seal papagoid. Ta läheneb papagoile, aga see on vait. Politseinik on üllatunud ning ütleb: "Miks sa siis nüüd ei karju? Ma olen ju seesama loll võmm!" "Hilja juba pihtida, mu poeg." vastab papagoi.

pühapäev, 18. juuli 2021

Elu armastus

Ta on 85-aastane. Kuhu iganes nad ka ei lähe, hoiab ta alati oma naist käest. Kui ma küsisin - miks Teie naine koguaeg hajevil on, nagu ei märkakski ümbrust? Vastas ta - tal on Alzheimeri tõbi. Küsisin - kas naine muretseks, kui laseksite tal minna? Ta vastas - ta isegi ei mäletaks, kes ta lahti lasi ... ja ta ei tea enam, kes ma olen, ta pole mind juba mitu aastat ära tundnud. Üllatusin - ja ometi võtate iga päev ta oma teekonnale, isegi kui ta Teid ära ei tunne? Eakas mees naeratas, vaatas mulle silma ja ütles - tema ei tea, kes mina olen aga mina tean, kes tema on. Ta on mu elu armastus.

Einar Laigna

Katoliku preester ja eruohvitser Einar Laigna usub, et tänapäeva niiditõmbaja eesmärgiks on mikrokiibistatud ja idioodistatud elanikkond, kes ei saa ise arugi, et neist on tehtud võimukandjate orjad „Praegu Euroopas toimuv vastab üks-ühele Rooma impeeriumi langusele,” hoiatab nädal tagasi 80-aastaseks saanud ajaloofilosoof ja teoloog Einar Laigna, „aga nii nagu siis ei saadud sellest aru, ei saada nüüdki. Vastupidi- me oleme veendunud, et maailmas toimub mingisugune tohutu areng ja meie oleme selle arengu tipp.” See pole veel kõik- Laigna näeb, et Euroopa päästjaks võib saada Venemaa. Olete teoloog ja filosoof ning eriti pühendunud keskaja uurimisele. Mille poolest erineb keskaja maailmapilt tänapäevasest? Mineviku kultuurid olid kosmilise tajuga- kõik maine oli seotud sellega, mis toimub avaras maailmas, päikesesüsteemis tervikuna. Praegu elame küll kosmoselendude ajastul, kuid mõtlemise viis on kummalisel kombel Maa- ja egokesksem kui ei kunagi varem. Selle kõige paremaks näiteks on see meeletu iseenda pildistamine: universum minu taustal. (Naerab) Sellist egotsentrismi ja iseendasse kinnistumist ei ole ajaloos vist enne olnud. Ma ei ole kohanud nii juhmi aega kui praegu, nii juhmistunud inimmasse. (Mõtleb natuke) Õieti on mass alati juhm. Ja ega päristeadmisi ei ole vajagi massidele anda- mis nad teevad nendega? See öeldaksegi ju olevat valitsejate eesmärk- võimalikult palju mõtlemisvõimetuid kodanikke. See küsimus on ajaloos väga tuntud, ehkki temast on räägitud väga erineval viisil. Tulles keskaja juurde tagasi, 15.sajandist on pärit raamat „Der Hexenhammer” ehk „Nõiahaamer”, kus on tolleaegses natuke lillelis-poeetilises keeles kujutatud samasugust psühholoogilist sõda, nagu meil praegugi käib, aga seda teksti peab oskama lugeda. „Nõiahaamris” on näiteks selline peatükk nagu „Kuidas seista vastu nõidusele”. Tõlgime selle tänapäevakeelde: kuidas seista vastu ajupesule ja psühholoogilisele manipulatsioonile? Mis tagab isiksusele selle tugevuse, et tema peale ei hakka mingi manipulatsioon ega propaganda- ehk nõidus? Mis teeb inimese roostevaba,terassoomustugevaks, et kõik nooled kukuvad tema pealt maha? See hakkab peale karakterist. Aga enamik inimesi on nõrgad. Või kui tulla ajaloos lähemale... Lugesin hiljuti toredat ajalehte aastast 1941: Nõukogude baasid tulevad Eestisse. Mida kirjutas toona Eesti Päevaleht? „Nüüd on Eestile tagatud ärevas rahvusvahelises olukorras kaitse.” Sama jutt, mis praegu. Täpselt sama jutt. See on nii üks ühele, et vaheta nimed seest välja ja lase uuesti trükki. 800 aasta jooksul on Eestis olnud 15 võõrvõimu. Igat neist on ellu viidud kindlat tüüpi eestlaste abil, kes on valmis seda võimu teenima, et saavutada ühiskonnas teatud positsiooni, mis tagab neile kergema ja parema elu. Et seda positsiooni säilitada, tullakse omadele kallale. See on eesti psüühikas nii määravaks saanud. Nimetused muutuvad, olemuslikult jääb kõik samaks. Miks me võtame kõike Venemaaga seonduvat nii valuliselt? See on väga oluline küsimus, sest see on küsimus eestlasest enesest. Me peame ennast väga intelligentseks, targaks, haritud rahvaks. Rahvaks, kes kõike mõistab ja kes on pädev maailmas toimuvat kritiseerima. Et me ei oska ennast panna teise seisukorda ja vaadata, millised me kellegi teise pilgu läbi välja näeme. Igal rahval on ajaloost valusad ja rängad mälestused. Meie valus koht on Teise maailmasõja algus- küüditamised, mahalaskmised ja pärast sõda toimunud teine laine repressioone. Eesti rahva hinge on löödud raske haav. Need haavad ei kao kuskile, need ladestuvad ja loovad hirme- see on täiesti mõistetav ja arusaadav. Aga me oleme ainult üks osa selles suures Teise maailmasõja hävingus. Kas me tõesti ei saa sellest aru? Kahtlemata kannatasid sõjas kõik pooled, kuid meie jäime väikese ja süütuna sõdijate vahele. Kui me end haritud rahvaks peame, ei tohiks me siiski unustada, kuidas algas Nõukogude võim Venemaal endal. Nõukogude võimu kehtestamise käigus mõrvati Venemaal nelja aastaga 18 miljonit (kindlasti paremat) vene inimest- aadelkonda, intelligentsi, talupoegi, neid, kes eelmist ühiskonda kandsid. Vene rahvas ise oli esimene nõukogude võimu ohver. Meie pääsesime selles mõttes veel suhteliselt kergemalt, et siis oli Trotski suur repressioonidelaine juba möödas. Kas need sõjad vene rahvale ei olnudki šokk? Kas need kümned miljonid, kes hukkusid, ei ole kaotus? Veel hirmsam on türklaste poolt armeenlaste peal toime pandud genotsiid, mis algas juba 19.sajandi lõpul- poolteist miljonit tapetut! Ma olen Armeenias elanud, näinud neid pilte ja tean- et mitte lihtsalt ei tapetud, seal tapeti kõige võikamal, sadistlikumal moel. Visati väikesi lapsi õhku ja püüti püssitäägi otsa kinni, ema nähes murti põlve peal laste selgroog. Kui seda üksikasjaliselt kirjeldada, hakkab õudne mõelda, et inimesekujulised olendid võivad niimoodi toimida. Ma ei hakka pikalt lugema, aga peaaegu igal rahval- kellel vähem, kellel rohkem- on ajaloos need valusad haavad,mis karjuma panevad. Nii et me ise oleme oma eksistentsile sama suur oht kui Venemaa? Mina olen ajaloofilosoof, kes istub üleval oma tornis, vaatab panoraami ja näeb, kuidas kõik on ajutine: kõik tuleb ja läheb ja kaob. Selle tõttu tuleb ehitada seda, mis püsib igavesti. Kui eesti rahvas tahab selles ida-lääne pendlikõikumises püsida, siis see õnnestub, kui jääme iseendaks ja iga moega kaasa ei jookse. Ma saan aru, et tuleb ajada diplomaatiat, sellega riik peabki tegelema. Aga selle diplomaatia varjus peame meie elama oma elu enda moodi. Oma seadused ja oma kultuuri ise määrama. Te ütlesite kunagi ühes oma ettekandes, et võib juhtuda, et Venemaa päästab maailma. Mida ta sellega mõtlesite? Paavst Johannes Paulus II, kellel oli muide väga suur osa Nõukogude Liidu lõppemisel, pühitses Venemaa neitsi Maarjale. Kui vaadata, kuidas õigeusu kirik taastab Venemaal vana kultuuri, samal ajal kui lääs muutub aina tigedamaks omaenda aluste vastu, siis paraku... Muuseas, viimases intervjuus, mille Hitler andis Šveitsi ajakirjanikule, ütleb ta, et on oma suhtumist venelastesse täielikult muutnud. Hitler ütles, et lääs ei mõista Venemaad ja et Venemaa veel päästab Euroopa. See ei ole minu väljamõeldis, palun seda arvestada. Aga sellele, mis praegu läänes toimub, saab panna ainult ühe nime- häving! Nii et demokraatia ühiskonnakorralduse vormina on määratud hävimisele? Angloameerika arvab,et ainult nende demokraatia on õige. Aga mis on demokraatia tegelikult? See on rahva tahe. Rahva tahe alles jääda, elada, süüa saada, ravi saada. Kui rahvas ei saa presidentigi valida, kus siis demokraatia on? Te peaksite ju aru saama, millises vales me praegu elame. Ja vales elamine lõpeb krahhiga. Samas kapitalism pakub rohkem vabadust. Kapitalism hävitab elu, sest ta on üles ehitatud inimeste halbadela omadustele- ahnusele, edevusele, eneseõigustusele, saamahimule ja jokitamisele. Enam ei ole tähtis tõde, tähtis on, et asi oleks jokk. Ja kui moraal hävitatakse, siis on kõik. Siis jutud majanduskasvust ei tööta. Võimul on kolm kindlat printsiipi: esiteks võimukeemia- see tähendab, et riigi valitsusel ja poliitikutel on autoriteet ja rahvas austab neid; teine on võimufüüsika- see on majandus, energeetika, oma valuuta, loodusvarad, mis peavad kuuluma riigile, kes saab neid iseseisvalt käsutada. Kolmas printsiip on kõige alus- see on metafüüsika. Metafüüsika tähendab, et olemasolu peab olema mõtestatud. Kui seda asendab majanduskasv ja tarbimine, siis on ainult aja küsimus, millal ühiskond upakile lendab. Ja kelle saagiks selline ühiskond saab? Primitiivsete rändrahvaste, kellel on suur sigivus ja elu mõte mujal. Nad tulevad sööma sealt, kus midagi võtta on. Nii on maailmas ennegi olnud, seda on ju nii lihtne mõista. Ka vandenõuteoreetikud räägivad nõnda. Miks need VANDENÕUteooriad on?! Mida sõna „vandenõuteooria” tähendab? See sõna on välja mõeldud selleks, et vale saaks ennast tõe eest kaitsta. Kui tõde tuleb välja, siis nimetatakse see vandenõuteooriaks, ja inimesi, kes neid teooriaid levitavad, peetakse veidrikeks jas mitte tõsiseltvõetavateks. Aga kui inimene ütleb, et meid juhivad sisalikud- vihjan siin David Icke’i reptiiliteooriale-, siis tavainimesel tekibki kahtlus tema tervemõistlikkuses. Nende asjade kohta võin öelda esiteks, et me ei tea. Ja teiseks: kõik on võimalik. Seda saab hästi põhjendada- kas võime öelda, et teame maailmast kõike lõpuni? Loomulikult ei tea. Kuidas saame siis öelda, et meie praegune teadmine on lõplik ja viimane? Öelge üks teadusala, mis on jõudnud lõppu ja mis võib öelda: valmis, kõik! Sellist pole olemas. Miks peaks keskmine aste, kus oleme praegu, olema lõplik tõde? See on hetkeseisutõde. Mina näiteks ei julge kindlalt ümber lükata hüpoteese, mis väidavad, et Kuu on seest tühi kunstlik taevakeha, mille sisepinnal on ehitised. See kõlab küll nagu „Totu Kuul” (Nikolai Nossovi pool sajandit tagasi kirjutatud raamat, kus räägitakse Totu seiklustest Kuu sees)! Aga mille kohta võib kindlalt väita, et see on tõde? Õnnetu tavainimese jaoks, nagu me teda nimetame, on üks tõde- „Aktuaalne kaamera”. Mida temaga peale hakata? Ega see intervjuugi midagi muuda, sest rahva valgustamine on üpris mõttetu tegevus. Õnneks on inimesi, kellel on suuremad huvid ja kelle kaudu on võimalik oma teadvust avardada, sest keegi ei tea kõike ja igaüks teab midagi, mida keegi teine ei tea. Selles on teadmiste vahendamise ja süvendamise rikkus. Kui sellised inimesed tulevad kitsas ringis kokku ja teevad ajurünnakut, siis see on hea tunne. See on vaimne meelelahutus- tunnetad tõde, ja tõde teeb su vabaks. Jagate nende vandenõuteoreetikute seisukohta, kes väidavad, et inimkonda juhib väike omakasupüüdlik seltskond, kelle lavastatud on rohked sõjad, terroriaktid ja ka praegune pagulaste sisseränd Euroopasse? Mis selle seltskonna eesmärk on? Mikrokiibistatud ja idioodistatud elanikkond. Täiusele viidud uusorjanduslik kord. Täiusele on see viidud siis, kui siin (koputab sõrmega vastu lagipead) on toime pandud täielik juhmistamine. Ori peab olema sellise teadvusega, et ta on vaba ja et ta ei olegi ori. Sest sel hetkel, kui ta saab aru, et ta on ori, võib hakata arenema soov saada vabaks."

esmaspäev, 12. juuli 2021

Milos Zeman

"Tsehhi president Milos Zeman: "Kui te elate riigis, milles ilma loata kalastamise eest karistatakse, kuid ebaseadusliku piiri ületamise eest ilma kehtiva reisidokumendita ei karistata, on teil õigus öelda, et seda riiki valitsevad idioodid""

Ilmaennustus

pühapäev, 11. juuli 2021

Meditsiin

Vaata, kolleeg, toda memme üle tee--minu diagnoosi järele pidanuks ammu taevas olema....Jah, kolleeg--meditsiin on vahel jõuetu!

teisipäev, 6. juuli 2021

WDW VI

Wdw V

Wdw IV

Wdw III

Wdw II

Wdw

ABDGEV

Supra

Ühe legendi kohaselt olevat sel ajal, kui Jumal rahvastele maid jagas, grusiinid supra't pidanud ja maadejagamisele hiljaks jäänud. Esialgu nad maast ilma jäidki. Kui aga jumal kuulis, et hilinemise põhjus oli just tema auks tõstetud veiniklaasid, oli ta sedavõrd meelitatud, et andis grusiinidele maatüki, mida oli hoidnud enda jaoks. Kui juba Jumal hindas grusiinide kommet veiniklaasiga austada kõike olulist, siis teevad nad ise seda veelgi suurema rõõmu ja täieliku pühendumisega. Külalislahkusel on Georgias sügav tähendus. See on püha seadus, mille rikkumine on üks suurimaid patte. Seaduse täitmine tähendab aga mitmeid rituaalseid tegevusi. Öeldakse, et külaline on Jumala poolt saadetud. Temaga koos tuleb majja seitse eri õnne. Seetõttu on külalised oodatud kogu aeg, päevast päeva. Üks vana abhaas meenutas, et tal oli tunne, et tema vanemad elasidki päevast päeva kellegi võõra ootuses. Kõik, mis tehti, oleks justkui olnud pühendatud selle kellegi jaoks, keda oodati päevast päeva külla. See ei pruukinud olla sõber või sugulane, see võis olla juhuslik möödakäija, keda nad ei pruukinud oma elus enam mitte kunagi näha. Aga just selle tundmatu jaoks oli alati valmis eraldi tuba, just selle tundmatu jaoks pandi lauale parim, mis majas oli, seda tihti ka laste eest kõrvale pannes. Usuti sellesse, et külalise teenimise ja tema vajaduste rahuldamise hüvitab Jumal vääriliselt. Detailne kombestik Kõik sammud külalise saabumisest kuni lahkumiseni on üsna täpselt paigas. Külaline peab värava juures peremeest hõikama, kes kohe tuleb külalisele värava juurde vastu. Välja koguneb ka kogu ülejäänud pere, nii noored kui ka vanad. Igal pereliikmel on oma kindel ülesanne, mida ta külalise saabudes tegema peab. Noored poisid näiteks pidid hoolitsema külalise hobuse eest, teda puhastama ja toitma. Pere kõige vanem naine astub aga külalise juurde ja käeviipega tema pea kohal justkui võtab kõik tema mured ja vaevad enda kanda. Mõnel juhul ta suudleb ka kergelt emmates külalise õlga. Külaline juhatatakse tuppa või lausa eraldi hoonesse, mis just selleks otstarbeks ehitatud ja sisustatud ongi. Ruumi sisenemisel toimub omapärane rituaalne mäng. Ehkki on ette teada, et ruumi siseneb esimesena peremees, mängitakse alati ukse juures maha väike vaidlus, kus peremees pakub esimesena ruumi sisenemise õigust külalisele, see omakorda lükkab selle tagasi. See mäng võib kesta päris mitukümmend minutit. (Selle kohta on abhaasidel olemas ka väike anekdoot: kaks abhaasi ei suuda elektrirongi sisenedes kokku leppida, kumb enne siseneb, ja enne, kui nad teatraalse vaidlusega lõpule jõuavad, sõidab rong lihtsalt minema.) Külaliselt ei küsita kunagi, miks ta tuli ja kauaks jääb. Tavaliselt võib sellest juttu teha alles kolmandal päeval ja selle teema peab külaline ise üles võtma. Huvitav on seegi, et kui külaline ära hakkab minema, on peremehe kohustus teda paluda mitte kiirustada ja kauemaks jääda. Ka külalise lahkudes tulevad kõik majalised teda saatma. Söögilauarituaalid Järgmine vaidlus mängitakse maha söögilauda istumisel. Kõigile on teada, et kõige esimesena istub seltskonna kõige vanem liige, aga peremees pakub seda võimalust kõigepealt külalisele, kes peab selle siis tagasi lükkama. Lauda istutakse kindal reegli järgi. Aukohal on külaline – tema istub näoga kas akna või ukse poole. Tema vastas istuvad naabrid, kes alati kohale kutsutakse. Külalise kõrvale istuvad seltskonna vanimad liikmed – kõige vanem külalisele kõige lähemal. Ühes laua otsas istub peremees, teises aga mees, kelle peremees söögiaja alguses tamada’ks nimetab. Kõige nooremad jäävad seisma seina äärde ja teenindavad kogu söömaaega. Naised valmistavad ette toidu, aga lauale toovad selle pere noorimad meesliikmed. Noorte poiste ülesanne on ka veini valada. Naised söövad kas eraldi lauas või lausa eraldi ruumis. Et külalise rahu mitte häirida, viiakse väikesed lapsed teise ruumi. Lauda istumisel arvestatakse mitte ainult vanust, vaid ka sugulussidemeid – poeg ei tohi istuda isa, väimees äia, õe- või vennapoeg onu kõrval. Kätepesu Järgmine rituaal on seotud käte pesemisega. Noored neiud käivad ringi veekannu, kausi ja käterätikuga, alustades peremehest ja jätkates kõige vanema külalisega, siis vanim naaber, tema järel vanim pereliige ja tema järel siis vanuselt nooremate poole liikudes. Selle rituaaliga pestakse maha kõik mured ja vaevad, mis kellelgi kaasas olla saavad. Rituaal algab taas mängulise vaidlusega teemal, kellel on õigus kõige esimesena käsi pesta, ja loomulikult on teada, et peremees „annab lõpuks alla“ ja peseb esimesena. Nendes tegevustes on muidugi ka ilmselgelt ratsionaalne alge olemas – selleks ajaks on külalise auks tapetud juba kas härg või kits ja naistel peab ju olema aega liha ja ka teisi toite lauale andmiseks ette valmistada. Söömaaega alustab peremees, kes kõigepealt pisut süüdlaslikult ennast õigustab, et ei ole suutnud katta väärilist lauda ja seda isegi juhul, kui laud on heast-paremast lookas. See justkui komplimendi väljameelitamise katse kannab endas tegelikult peidetud sõnumit, et rõhutada veel kord võõra kõrget staatust just külalisena – millised iganes peremehe püüdlused ei suuda olla tema, õnnetooja väärilised. Esimese toosti ütleb ka üldjuhul peremees püsti seistes, see on lühike ja on pühendatud Jumalale. Tamada roll Järgmise toostiga väljendab peremees mõtet, et ei ole olemas väikest ega suurt söömaaega, kus esiisade kombeid ei järgitaks, ja et seda parimal viisil teha, tuleb valida isik, kes kombetalitust jälgiks – tamada. Ja pöördub siis väljavalitu poole, andes oma külalised tema kätesse ning lootes, et ta nende söömist-joomist ja pidutsemist jälgiks. Peremees peab teadma, kelle ta tamada’ks valib, sest ta ei tohi alandada lauasolijaid sellega, et valib tamada rolli isiku, kes sellist tähelepanu ja tunnustust ei vääri. Georgias ei ole tamada pelgalt meelelahutaja või siis muidu lõbus naljamees, talle on esitatud väga kõrged nõudmised. Tamada positsiooni võetakse väga tõsiselt ja seda saadab väga suur respekt. Tavaliselt on selles rollis keskealine mees, kes lisaks meisterlikule sõnaseadmisoskusele peab omama kogukonnas autoriteeti. Kõigepealt peab see mees põhjalikult teadma ja austama traditsioone ja kombeid. Ta peab tundma enamikku kohalolijatest – see tingimus välistab ka külalise saamise tamada’ks. Selle kõrval, et ta peab oskama läbi oma sõnaseadmisoskuse mõtestada kokkusaamise tähendust, peab ta oskama ka juua – tal tuleb seda teha ilmselgelt teistest rohkem, aga purju jääda ta ei tohi. Tal on ka ülesanne iseloomustada-tutvustada läbi toostide kohalviibivaid inimesi. Siin tuleb tal näidata ka oma diplomaadivilumust, sest üsna tihti võivad laua taga istuda ka inimesed, kelle vahelt on must kass läbi jooksnud. Kui tamada suudab läbi peidetud ilukõne need inimesed lepitada, siis see on tema väärtuse suurim mõõdupuu. Tamada on ka väga suur ja oluline üldise arvamuse kujundaja. Peolauast koju jõudnutelt küsitakse üsna esimese asjana – kes oli tamada ja kuidas ta rääkis. Toostid Niisiis on söögilaua taga reeglid, millest kõik kinni peavad ja mille täitmise jälgimise kohustus on tamada’l. Veini juuakse pärast seda, kui tamada on öelnud toosti. Toostidel on oma kindel järjekord. Looja auks on toost joodud, siis järgmine on pühendatud rahule (eriti Gruusia lääneosas), teine on pühendatud koosviibimise põhjusele. Edasi tõstetakse toost perenaise auks, siis vanemate ja esivanemate auks. Perenaise auks võidakse toost öelda ka siis, kui perenaine mingil hetkel seltskonnaga ühineb. Sellisel juhul joob ta pitsi viina, aga ei söö midagi, lihtsalt vestleb kohalolijatega. Järgmised on pühendatud isamaale Georgiale (sakartvelos gaumardzhos!), sõpradele, hukkunute ja lahkunute mälestusele. Viimasel juhul kallatakse natuke veini enne leivale. Tegemist on religioosse kombega ja pärast seda toosti järgneb ilmtingimata toost laste auks. Kui on tõstetud ja joodud toost elule, siis on kord mandisolani käes – see toost tõstetakse naiste auks ning siis järgneb toost külalistele – vahel igaühele eraldi, vahel kõigile koos. Alles pärast seda annab tamada võimaluse toostiütlemiseks neile, kes ise soovivad toosti öelda. Kui pole antud luba, ei ole viisakas oma toosti öelda. Kusjuures, tamada ei pruugigi kohe soovijale sõna anda, paludes tal mitte kiirustada, kuna tema ei ole jõudnud veel selle toostini. Kui mõnda isikut puudutav toost on pisut ülepaisutatud või kiitlev, siis seegi on välja öeldud teadlikult – ju siis tunnetab tamada vajadust kedagi motiveerida. Külalisele antakse õigel ajal tänutoosti ütlemiseks sõna, see on tavaliselt üsna söömaaja lõpus. Vahetevahel ütleb tamada oma toosti ajal kellelegi alaverdi – see tähendab, et keegi peab täiendama, täpsustama tamada alustatut toosti. Tamada annab alaverdi’ga veinipeekri edasi. Iseenesest tuleb siis sellel, kes veinipeekri sai, jätkata sisuliselt sama toosti, aga ta ei tohi korrata tamada öeldud fakte, sõnu või väljendeid. Sõnakunstimeistri sellest ära tunnebki, kuidas ta oskab oma mõtet erinevalt väljendada. Kusjuures, kõige selle juures peab ta arvestama, et ta ei tohi kunagi rääkida rohkem, kui seltskonna kõige vanem seda teinud on. See kõik on ikka päris keeruline, aga õpitakse seda maast madalast. Ennast katsetada ja proovile panna tamada rollis on võimalik juba 15–17-aastaselt, aga seda siis eakaaslaste seltskonnas. Pigem õpitakse aga kõrvaltvaatajana. Tbilisis oli mõnda aega tamada’dele ka harjutuskool, aga seda kunsti on pigem ikka ja jälle õpitud isikliku vaatluse ja kogemuse alusel. Lauast lahkuda ei tohi Üks oluline komme veel – gruusia söögilauast ei käida ära. Ei mingit tualetis käimist! Selle pinnal on tekkinud ka teatud „veiniturniirid“. Ehk siis kes kõige kauem vastu peab. Teadaolevad rekordid ületavad ööpäeva pikkuse. (Kavalaid „reeglirikkujaid“ on aga igal pool, nii ka siin: häda ei anna häbeneda ja mõned taadid lahendavad asja nii, et kõik mis tulema peab, läheb lihtsalt saapasäärde...) Sellisel turniiril on muidugi ka auhind ja see ei ole tavaliselt ei rohkem ega vähem kui terve härg. Sellise turniiri läbiviimine nõuab muidugi eelkõige tamada’lt väga tugevat ja vastupidavat tervist. Aga ilma sellise turniiritagi peab tamada ka söömaaja lõpus olema kaine mõistuse, selgelt artikuleeritud kõne ja kindla kõnnakuga. Väidetavalt ei jää tamada ise kunagi purju, kuna ta joob kogu õhtu vältel ainult ühte liiki alkoholi – valget veini. Tamadal on voli ka öelda, et järgmine toost juuakse toolidel seistes – sellisel juhul need, kes toolile ei saa või seal ei püsi, enam edasi juua ei või. Purjus külaline on pererahvale suureks häbiks. Viimaseid tooste on kolm: kõigepealt toost tamada auks. Sellel järgneb toost ohutu kodutee ja tulevaste kohtumiste auks. Ja siis goveltsatsminda – see on viimane toost kõige auks, mis on püha. Sageli pannakse oma veiniklaas tagurpidi lauale, et rõhutada toosti joomise lõpetamist − nii nagu tühjenes kulinal see klaas, kadugu ka kõik vaenlased. Enamikus gruusia kodudes on kitse või oina sarv, mida kutsutakse khantsi. See tuuakse alati söögi ajal välja, täidetakse veiniga ja antakse aukülalisele. Kui selle juba kätte võtad, siis tagasi anda seda ei tohi ja see tuleb juua põhjani. Aga see ei olegi nii lihtne. Sarv mahutab tavaliselt neli-viis pokaali veini. Sarvest joomine on omaette kunst ja oskus. Esiteks juba sellepärast, et sarvest joomine toimub peo lõpus, kus eelnevalt joodud vein on mõningal määral oma töö teinud. Teiseks sellepärast, et sarvest juua tuleb väga kindla nurga alt – kui see kaldenurk on liiga suur, voolab vein välja, kui liiga väike, ei saa veini üldse kätte. Meistrid joovad muidugi sarve tühjaks kordagi seda suu pealt võtmata. Sarve võtavad joomiseks enda kätte ainult need, kes kindalt teavad, et nad sellega edukalt hakkama saavad. Sellel ajal, kui keegi sarvest joob, laulavad ülejäänud seni, kui sarv on tühi. Meestel on kombeks toostide vahel ka tantsida. Tantsima õpetatakse poisse juba lapsepõlves erinevates ringides ja vanemad on noorematele siin ka eeskujuks. Iseenesest on tantsimisel ka kasulik toime – liikumine kergendab seedimist. Sümboolselt väljendavad need meeste tantsusammud aga läbi aegade ürgset mehelikku sõnumit – lahingus käimist, selle võitmist ja siis võidukat kojusaabumist. Kostitamise eest tänamist peetakse väga halvaks tooniks. Külalislahkus on nii iseenesestmõistetav suhtlemise vorm, et toidu eest tänamine võib peremeest isegi solvata. Ka ei öelda, kunagi, et kõht on täis. Väga ebaviisakaks loetakse väljendit „Mul on kõht täis“. Korrektne on öelda „Tänan, ma ei ole olnud häbelik ja olen ennast söögijoogiga hästi kostitanud“. Tänu avaldamiseks on võimalus öelda nn soola-leiva toost. Toostiütleja pöördub kõigevägevama poole palvega tasuda seda peret heldelt, et neil ei lõpeks sajandist sajandisse leib laualt. Külalislahkuse mõõdupuuks on see, kui pidulaud on auravate roogadega kaetud ka siis, kui külalised juba lahkuvad. Inimest, kellel käib palju külalisi, peetakse väga rikkaks. Kellel aga külalisi ei käi, sellel on midagi tõsist viga. Hommikusöök Teistest kultuuridest tulijatele võib tunduda veider, kui hommikusöök kestab kolm tundi. Kui aga pereisa peab vajalikuks jälgida rituaali ja täiendada hommikusööki toostidega, siis see on suure ja sügava lugupidamise märk. Järgnev on aga tõestisündinud lugu. Onu Mirab pidi sõitma komandeeringusse. Vahtang läks saatma. Lennuk viibis ja nad läksid restorani sööma. Seal olid aga onu Mirabi sõbrad, keda ta ei olnud kaua näinud. Loomulikult leidus ka pudel veini. Ilma toostideta ei saa ei süüa ega juua. Onu Mirab alustas toostidega… ja tellida tuli veel veini. Kuulutati välja lennukisse minek, aga rikkuda rituaali onu Mirab ei saanud − kui juba alustati, tuleb lõpuni viia. Ja lennuk lendas ilma nendeta. Lennuk võibki ära lennata, sellepärast ta ongi lennuk. Grusiinide teravmeelsuse, leidlikkuse ja vaimukuse tundmaõppimiseks ei ole paremat kohta kui üks tõsine supra. Mitte kuskil mujal kui just sellise pika söögilaua taga saab kõige ehedamalt tunda grusiinides peituvat inimlikku sentimentaalust ja rõõmu. Pidulik õhtusöök ehk supra on kaugelt enam kui üks kauakestev rikkalik pidusöök. See on kindlasti üks Gruusia kultuuri telgedest. Gaumar…Jos! − terviseks. Nagu grusiinid ütlevad – kõigepealt tuleb elada täisväärtuslikku elu ja siis seda kõike väärtustada just sõprade ja lähedastega jagades. Tekst: Diana Lorents

neljapäev, 1. juuli 2021

Mats Traadi räägitud lugu

Olin kaupluses järjekorras. Mind kõnetab üks pisut vindine meesterahvas ja küsib? Kes Sa selline oled? Mats vastu: Olen Mats. Jah, mats oled sa küll, seda on näha. Pole sind aga siinkandis varem näha olnud. Mats: Olen Traadi Mats. Noh, ole siis pealegi traadi mats, mina korjan pudeleid.