kolmapäev, 26. august 2020

NO ÜTLE NÜÜD!

Roosa Udu

NO ÜTLE NÜÜD!
107. Eesti sai vabaks, laskem venelastel meid selle eest sõimata
Pidupäeva juurde kuuluvad tervituskõned. Loomulikult on oluline, millest nad räägivad. Ent on ka muid kõrvaltegureid, mis mõjutavad üldist meeleolu, kandes endas mingit lisasõnumit. Nii oli ka Roosiaia vastuvõtul. Presidendi kõne esindab traditsiooni. Neid on nii palju kuuldud, et võib juba aimata, mis sealt tulemas on. Küll aga mängib musta hobuse rolli kaasesineja, kelle nimi, vähemasti laiale üldsusele, pole ette teada.
Just selle teise kõneleja valikuga saab president saata ühiskonnale veel ühe lisasignaali – mida või keda peab ta oluliseks, millisele tahule meie elus tahab erilist tähelepanu pöörata.
Tänavu oli selleks siis vene küsimus. Võiks öelda, et sellega astus president õhukesele jääle. Kaks kuud tagasi möödus 80 aastat ajast, mil vene soldatite abil tehti lõpp Eesti Vabariigi iseseisvusele ning meid allutati Moskva võimule. Ja alles pool sajandit hiljem õnnestus meil saada vabaks anastaja haardest. Vene võimule Eestis tuli lõpp. Just seda rõõmustavat sündmust tuldigi Roosiaeda tähistama.
Pole vaja olla inimhingede insener, et taibata – sellisel päeval kõnepulti kutsuda venelane on üsna delikaatne asi, kus ei tohi vääratada. Kinnikasvavaid haavu uuesti lahti käristama hakata võib vaid see, kes ei anna endale oma tegude tagajärgedest aru.
Kuigi suhted eestlaste ja venelaste vahel pole roosilised, puuduvad hetkel ka teravad pinged. Inimesed on lihtsalt väsinud vastasseisust ja püüavad elada paralleelselt, libamisi, ilma et omavahel põrkuksid. Selleks tuleb vältida teravaid teemasid, lasta suhtlusel libiseda mööda pindmisi kihtisid. Ometi ütleb elukogemus meile, et pisut sügavamal pulbitsevad kohati lausa ületamatud vastuolud. Elu ise on õpetanud neid mitte torkima minna.
Kui president pidas tõesti vajalikuks tasakaalustada eestlaste pidu venelaste vaatenurgaga, võinuks ta valida inimese, kes on hästi sobitunud meie ühiskonda, kellel peale riigikeele oskuse on olemas ka oma edulugu ja kes võiks nii eestlastele kui ka venelastele edastada sõnumi – igaüks võib olla Eesti patrioot, kui ta vaid ise seda tahab.
Meil on palju selliseid näiteid. Kahjuks mitte liiga palju, aga ikkagi. Miks ei oleks võinud president kutsuda kaaskõnelejaks Ivan Makarovi? Lisaks tasakaalustamisele eesti-vene teljel oleks see andnud võimaluse presidendi lausliberaalsele agendale vastu seada rahvuslikku vaatenurka.
Nojah – unistada ju võib. Ometi teame ju kõik, et sõna pole vaba sugugi kõigi jaoks.  Ent kas valikuline vabadus ongi enam vabadus? Vahest ainult selle imitatsioon?
Muidugi, on ka teisi üsna normaalseid venelasi, ent ometi on raske ette kujutada, kuidas mõni neist ütleks lihtsalt ja siiralt – mul on kahju selle poole sajandi pärast, mis eestlastele nii palju kannatusi tõi ja milles venelased, kes tahtmatult, kes aga tahtlikult kaasa lõi. Ent nüüd oleme ühes paadis ja püüdkem seda mitte kõigutada, vaid sõudkem üheskoos edasi.
Jah, seda oleks tõepoolest liiast tahetud. Liig ilus, et olla tõde. Millised variandid jääksid üle?
Muidugi oleks venelasest kõnemehel võimalus teha nägu, nagu midagi poleks olnudki. Teada, mis oli, ent ometi vaikida. Eks me ole sellega ju harjunud, kogu Eesti elu kulgeb samamoodi – teades ja mäletades, ent vaikides. Kodurahu huvides. Ent kas ka südamerahu?
Ja siis on veel kolmaski võimalus. Tulla välja pretensioonidega. Siin me oleme – tehke meiega midagi! Integreerige meid, makske kodanikupalka, pange peaministriks ja presidendiks. Kuid ärge lootkegi, et me sellega piirduksime. Teame hästi, millised olete – alandate kõiki, kes ette jäävad: venelasi, naisi, noori, vähemusi, välistudengeid, võõrtöölisi ja isegi kohalikke tööandjad! Juba meie isad teadsid, mis on teie õige nimi – fašistid!
Aga kaitsetu vene inimene, lihtsate tööliste järeltulija, leiab ennast riigist, kus jõuliselt juurutatakse arvamust: vaba riik ja vabaks inimeseks olemine on võimalik vaid teatud mõtlemise, rahvuse, rassi, usutunnistuse ja seksuaalse sättumuse arvelt.
Kes sellest viimasest mõttest aru ei saanud, sellele olgu üle korratud: meie riik lähtub sellest, et vaba saab olla vaid kellegi teise arvelt. Teise rahvuse, venelaste, teise rassi, uusmigrantide, teatud mõtlemisega (tegelikult ei tea, kas putinistide või?) inimeste arvelt, rääkimata teiseusulistest ja homorahvast. Nii et meie vabadus on rajatud kellegi teise allasurumisele. Oleme neilt midagi röövinud, seega oleme neile ka võlgu.
Kui seda paiskab sulle näkku vene inimene, kelle jaoks meie vabadus tähendab iket ja alandust, siis on meil tegemist uue Viktor Kingissepaga. Ent kui see toimub olulise pidupäeva ametlikul tähistamisel, siis on see midagi nii kohatut ja loomuvastast, et võtab lausa hinge kinni.
Milleks oli vaja sellist käkki vaja keerata, eestlastele kõrvakiilu anda? Kelle huvisid see küll teenis?
Aga kui kaaskõnelejaks oleks valitud inimene, kes eestlasena hakanuks samal moel süüdistama venelasi, kas ka siis oleks meedia takka kiitnud? Kaugel sellest, kõik oleksid minestanud, kuidas äärmuslik marurahvuslus märatseb ja kui piinlik kõigil selle pärast on. Küllap oleks leidunud ridamisi venelaste ees vabandajaid ja neidki, kes avalikult ja üksteise võidu oma eestlaseks olemist häbeneksid. Ega see neil esimest korda oleks. Rada juba kenasti sisse tallatud.
Ja ometi, kui asjale objektiivselt vaadata, oleks eestlastel 50 okupatsiooniaasta järel rohkem põhjust etteheiteid teha kui venelastel praegu oma kadunud privileege taga nõuda.
Jah, eestlastel on niipalju oidu peas, et nad ei lähe asjatult riidu kiskuma ja ühiskonda lõhkuma, aga näe, vastassuunalist vaenuõhutamist korraldatakse meedia aplausi saatel küll. Vaat et peetakse lausa asjade loomulikuks käiguks.
Aga see, kelle ametikohuseks on inimesi lepitada ja ühiskonnas tasakaalu tagada, õhutab takka lõhestamist ja laseb oma kõne täienduseks kõlada sellistel kohatutel süüdistustel.
Meie elu kurvad paradoksid…

neljapäev, 20. august 2020

Püha Sarovi Serafim

Joo allikavett samast allikast nagu hobused.
Hobused ei joo kunagi halba vett.
Aseta oma voodi sinna kus kass magab.
Sööge ussi puudutatud puuvilja.
Istuta puu kuhu mutid kaevuvad..
Ehita oma maja sinna kus madu end soojendab.
Kaeva oma purskkaev sinna kuhu linnud kuuma eest peitu hoiavad.
Minge magama ja tõuske koos lindudega - siis saate kogu päeva kuldseid teri.
Sööge rohelist rohkem - teil on tugevad jalad ja vastupidav süda, nagu metsa olenditel.
Ujuge sageli siis tunnete ennast maa peal nagu kala vees.
Vaadake nii palju taevasse, kui võimalik ja teie mõtted muutuvad kergeks ja selgeks.
Vaikige palju, rääkige vähe - ja südames saabub vaikus ja teie vaim on rahulik ja rahu täis.
Püha Sarovi Serafim

kolmapäev, 19. august 2020

Hobu hall

Ütsvahe oll Nõnovil ulli pallo vahtsit panne. Tuu oll tuu Hobby Halli aig, ku kõik maainemise naksiva hindäle posti päält kaupa tellma. Ütspäiv tull naabrinaane suure ikuga Senni-tädi mano ja suur kott üten. Sellät esi, et hädä om suur. "Ma tellse säält hobu hallist hindäle vahtse' panni'. Ulli illosa olliva, kolm tükkü üte hinna iist. Mul kak rass kolme panni vajja, latsile kah hää anda, kiroti tellmise lehe pääle, et taha kolme panni. Kae no kos kurivaimu, nä saatseva mulle ütessä panni!" Ikku oll pallo ja hädä oll suur. "No kohe ma lää näide pannega? Kõik piimäraha läts näide ala. Ku vanamiis teedä saa, ta lüü minno maaha!" Nii tsumma tuu asi es lää, Senni-tädi, hää inemine, võtt mõne perräjäänu panni hindale ja jummal tiid, kohe näid viil sai.

Tsirelivõsa

Senni-tädi oll vast joba üle katsakümne, ku süä läts rühmäst vällä. Sennikõnõ oll ütsinda tsirelivõssa ragonu, a tiiät külh, määne tsirelivõsa om. Tei hindäle liiga ja satte maaha. Tuud ma ei tiiäki, kiä tälle tuukõrd kiirabi kuts, a haigõmajja tä oll veedü. Mõni päiv hildamp joudsemi mi tütrigu kah Nõnovile. Sennikene oll joba koton ja hää tervüse man. Hummogu jeimi kohvi är ja naksimi jo aiatööle minema, a Senni kamand meid lavva taade istma ja märgotama - tuu ollev arsti käsk. "Haigemajah arst küsse mu käest, et mis ma tei hinne toda ku süä rühmäst vällä läts. Ma selläti, et tsirelivõssa ragosi. Arst pahand mukka, ütel, et vana inemine piät õks hinne mõtlema, ku nakas tsirelivõssa ragoma. Istke ja mõtõlge ti kah, mis sis, et noore olt. Hää külh, nüt om mõtõldu kah, läämi no tsirelivõssa ragoma!"

--------
Ku tüüd om, sis piät taad hoitma nigu puhast rõivast, tohe-õi ütekõrraga är trööbada!

Kon Kustas?

Miis läts naasõga laadale. Kustas oll mehe nimi.
Miis katte är ja naanõ nakass otsma: "Kon Kustas? Kon Kustas?"
Politsei tulli manu ja ütel: "Siin on naistele ja siin meestele."

laupäev, 15. august 2020

Mary Elizabeth Frye



Mul on aastaid tagasi olnud ühe väliseestlase matused ja selle laululehe taga oli üks luuletus eesti ja inglise keeles. Eile paluti mul see luuletus ette lugeda haual, kui kogu tseremoonia on läbi. Aga nende saadetud versioon erines minu käes olevast. See luuletus on kirjutatud 1932. aastal Mary Elisabeth Frye poolt lohutuseks ühele noorele naisele, kes ei saanud minna ema matustele. Läänemaailmas levib sellest luuletusest päris palju erinevaid versioone ja ka Eestis tean vähemalt nelja. See luuletus on tõlgitud vähemalt kümnesse keelde. Sellest luuletusest on tehtud palju laule ja videoid. Aastakümneid ei teatud, kes on selle luuletuse autor. Alles 1996. aastal tõestas ta, et see luuletus on tema kirjutatud.

Do not stand at my grave and weep
I am not there. I do not sleep.
I am a thousand winds that blow.
I am the diamond glints on snow.
I am the sunlight on ripened grain.
I am the gentle autumn rain.
When you awaken in the morning's hush
I am the swift uplifting rush
Of quiet birds in circled flight.
I am the soft stars that shine at night.
Do not stand at my grave and cry;
I am not there. I did not die.

Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,

mind pole seal, ma vaikselt ei maga.

Ma lendan koos tuultega taeva all,

ma olen talvehommiku hall,

Viljapõllul paistan päiksena suvel,

sügisel su juurde vihmana tulen.

Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde
,
neid vaadates olla võid päris kindel,

et laulan seal eemal koos nendega,

kuid öösel muutun täheks ma.

Ära seisa mu haual ja ole kurb,

mind pole seal, see polnud mu surm.

 Tõlkinud Kaarin Ruus.
Robert Bryndza raamatust „Varitseja öös” leidis Eevi Vaarand

Älä seiso haudallain itkien; En ole siellä, nuku en.
Jatkan elämääni tuhannessa tuulessa,
olen timantin hohde lumessa,
olen aurinko joka kultaa viljaa,
syyssade, joka putoaa hiljaa.
Kun heräät aamun hiljaisuuteen,
olen ylitsesi maahan uuteen
matkaavien muuttolintujen lento,
olen öisten tähtien loiste hento.
Älä seiso haudallain itkien;
En ole siellä – kuollut en.