NO ÜTLE NÜÜD!

Roosa Udu

NO ÜTLE NÜÜD!
107. Eesti sai vabaks, laskem venelastel meid selle eest sõimata
Pidupäeva juurde kuuluvad tervituskõned. Loomulikult on oluline, millest nad räägivad. Ent on ka muid kõrvaltegureid, mis mõjutavad üldist meeleolu, kandes endas mingit lisasõnumit. Nii oli ka Roosiaia vastuvõtul. Presidendi kõne esindab traditsiooni. Neid on nii palju kuuldud, et võib juba aimata, mis sealt tulemas on. Küll aga mängib musta hobuse rolli kaasesineja, kelle nimi, vähemasti laiale üldsusele, pole ette teada.
Just selle teise kõneleja valikuga saab president saata ühiskonnale veel ühe lisasignaali – mida või keda peab ta oluliseks, millisele tahule meie elus tahab erilist tähelepanu pöörata.
Tänavu oli selleks siis vene küsimus. Võiks öelda, et sellega astus president õhukesele jääle. Kaks kuud tagasi möödus 80 aastat ajast, mil vene soldatite abil tehti lõpp Eesti Vabariigi iseseisvusele ning meid allutati Moskva võimule. Ja alles pool sajandit hiljem õnnestus meil saada vabaks anastaja haardest. Vene võimule Eestis tuli lõpp. Just seda rõõmustavat sündmust tuldigi Roosiaeda tähistama.
Pole vaja olla inimhingede insener, et taibata – sellisel päeval kõnepulti kutsuda venelane on üsna delikaatne asi, kus ei tohi vääratada. Kinnikasvavaid haavu uuesti lahti käristama hakata võib vaid see, kes ei anna endale oma tegude tagajärgedest aru.
Kuigi suhted eestlaste ja venelaste vahel pole roosilised, puuduvad hetkel ka teravad pinged. Inimesed on lihtsalt väsinud vastasseisust ja püüavad elada paralleelselt, libamisi, ilma et omavahel põrkuksid. Selleks tuleb vältida teravaid teemasid, lasta suhtlusel libiseda mööda pindmisi kihtisid. Ometi ütleb elukogemus meile, et pisut sügavamal pulbitsevad kohati lausa ületamatud vastuolud. Elu ise on õpetanud neid mitte torkima minna.
Kui president pidas tõesti vajalikuks tasakaalustada eestlaste pidu venelaste vaatenurgaga, võinuks ta valida inimese, kes on hästi sobitunud meie ühiskonda, kellel peale riigikeele oskuse on olemas ka oma edulugu ja kes võiks nii eestlastele kui ka venelastele edastada sõnumi – igaüks võib olla Eesti patrioot, kui ta vaid ise seda tahab.
Meil on palju selliseid näiteid. Kahjuks mitte liiga palju, aga ikkagi. Miks ei oleks võinud president kutsuda kaaskõnelejaks Ivan Makarovi? Lisaks tasakaalustamisele eesti-vene teljel oleks see andnud võimaluse presidendi lausliberaalsele agendale vastu seada rahvuslikku vaatenurka.
Nojah – unistada ju võib. Ometi teame ju kõik, et sõna pole vaba sugugi kõigi jaoks.  Ent kas valikuline vabadus ongi enam vabadus? Vahest ainult selle imitatsioon?
Muidugi, on ka teisi üsna normaalseid venelasi, ent ometi on raske ette kujutada, kuidas mõni neist ütleks lihtsalt ja siiralt – mul on kahju selle poole sajandi pärast, mis eestlastele nii palju kannatusi tõi ja milles venelased, kes tahtmatult, kes aga tahtlikult kaasa lõi. Ent nüüd oleme ühes paadis ja püüdkem seda mitte kõigutada, vaid sõudkem üheskoos edasi.
Jah, seda oleks tõepoolest liiast tahetud. Liig ilus, et olla tõde. Millised variandid jääksid üle?
Muidugi oleks venelasest kõnemehel võimalus teha nägu, nagu midagi poleks olnudki. Teada, mis oli, ent ometi vaikida. Eks me ole sellega ju harjunud, kogu Eesti elu kulgeb samamoodi – teades ja mäletades, ent vaikides. Kodurahu huvides. Ent kas ka südamerahu?
Ja siis on veel kolmaski võimalus. Tulla välja pretensioonidega. Siin me oleme – tehke meiega midagi! Integreerige meid, makske kodanikupalka, pange peaministriks ja presidendiks. Kuid ärge lootkegi, et me sellega piirduksime. Teame hästi, millised olete – alandate kõiki, kes ette jäävad: venelasi, naisi, noori, vähemusi, välistudengeid, võõrtöölisi ja isegi kohalikke tööandjad! Juba meie isad teadsid, mis on teie õige nimi – fašistid!
Aga kaitsetu vene inimene, lihtsate tööliste järeltulija, leiab ennast riigist, kus jõuliselt juurutatakse arvamust: vaba riik ja vabaks inimeseks olemine on võimalik vaid teatud mõtlemise, rahvuse, rassi, usutunnistuse ja seksuaalse sättumuse arvelt.
Kes sellest viimasest mõttest aru ei saanud, sellele olgu üle korratud: meie riik lähtub sellest, et vaba saab olla vaid kellegi teise arvelt. Teise rahvuse, venelaste, teise rassi, uusmigrantide, teatud mõtlemisega (tegelikult ei tea, kas putinistide või?) inimeste arvelt, rääkimata teiseusulistest ja homorahvast. Nii et meie vabadus on rajatud kellegi teise allasurumisele. Oleme neilt midagi röövinud, seega oleme neile ka võlgu.
Kui seda paiskab sulle näkku vene inimene, kelle jaoks meie vabadus tähendab iket ja alandust, siis on meil tegemist uue Viktor Kingissepaga. Ent kui see toimub olulise pidupäeva ametlikul tähistamisel, siis on see midagi nii kohatut ja loomuvastast, et võtab lausa hinge kinni.
Milleks oli vaja sellist käkki vaja keerata, eestlastele kõrvakiilu anda? Kelle huvisid see küll teenis?
Aga kui kaaskõnelejaks oleks valitud inimene, kes eestlasena hakanuks samal moel süüdistama venelasi, kas ka siis oleks meedia takka kiitnud? Kaugel sellest, kõik oleksid minestanud, kuidas äärmuslik marurahvuslus märatseb ja kui piinlik kõigil selle pärast on. Küllap oleks leidunud ridamisi venelaste ees vabandajaid ja neidki, kes avalikult ja üksteise võidu oma eestlaseks olemist häbeneksid. Ega see neil esimest korda oleks. Rada juba kenasti sisse tallatud.
Ja ometi, kui asjale objektiivselt vaadata, oleks eestlastel 50 okupatsiooniaasta järel rohkem põhjust etteheiteid teha kui venelastel praegu oma kadunud privileege taga nõuda.
Jah, eestlastel on niipalju oidu peas, et nad ei lähe asjatult riidu kiskuma ja ühiskonda lõhkuma, aga näe, vastassuunalist vaenuõhutamist korraldatakse meedia aplausi saatel küll. Vaat et peetakse lausa asjade loomulikuks käiguks.
Aga see, kelle ametikohuseks on inimesi lepitada ja ühiskonnas tasakaalu tagada, õhutab takka lõhestamist ja laseb oma kõne täienduseks kõlada sellistel kohatutel süüdistustel.
Meie elu kurvad paradoksid…