teisipäev, 30. mai 2017

Nõmme Kersti

"Ma pole elu sees rääkinud nii karmi inimesega. Väga karm inimene." (NB!)
Ž.Nemtsova intervjuust Kersti Kaljulaiuga

pühapäev, 28. mai 2017

Peeter Espak: president Kaljulaidil pole õigus

Manchesteri terrorirünnaku järgses intervjuus mainis president Kersti Kaljulaid, et Eesti on rangelt ilmalik riik, mis pidavat garanteerima ühiskonna suurema turvalisuse. Võimalik, et ta viitas asjaolule, et kuna riik ühtegi kirikut või usku enda institutsioonide osaks ei loe, ei teki ka usulisi konflikte vastavalt pinnalt.
Kõige rangemalt ilmalik ja kõike usuga seotut avalikust sfäärist välja tõrjuv riik Euroopas on aga Prantsusmaa. Sealne olukord ekstremismi leviku osas näib olevat hullem kui enamikus teistes Euroopa riikides. Kaasa arvatud Inglismaal, kus on riigikirikuks Inglise Kirik, mille kõrgeimaks peaks on vormiliselt Ühendkuningriigi usu kaitsja tiitlit kandev protestandist monarh. Luteri kirik on siiani sisuliselt riigikirikuks näiteks Taanis ja nii Norras, Rootsis, Soomes, Islandil, Maltal, Kreekas, Bulgaarias kui paljudes teistes maades on kristlikud kirikud riigiga eri toimingute ja seadusandluse kaudu seotud.
Padukatoliiklikus Poolas reguleerivad aga riigi ja kiriku suhteid eri tavad ja seadused. Erinevalt USAst, kus kristlaste, juutide, mormoonide Jumal on pidevalt kohalolev pea iga poliitiku retoorikas ning valdav osa rahvast on ühemõtteliselt usklik, ei ole Euroopas üldiselt tavaks religioossust või viiteid kõrgematele jõududele avalikus sfääris ülemäära eksponeerida. Seost suurema turvalisuse ja rangelt ilmaliku riigi vahel ei paista aga kuskilt, pigem ehk isegi vastupidi.
Islam peaks üldjuhul aktsepteerima kristlust kui lubatud, kuid alama kategooria monoteistlikku raamatureligiooni, mille esindajad on kaitstud. Samas «uskmatu» tapmine ei tohiks ekstremistile suuremat sorti moraalseid dilemmasid tekitada. Islamiäärmuslase seisukohalt ei vääri oma «juured» kaotanud lääneriigid mitte mingit austust, seetõttu nähaksegi neid vast üha rohkem just hõivatava sõjatandrina. Ei maksa analüüsida peatselt paradiisis neitsite seltsis igavest aupaistet lootvat äärmuslast meie lääneliku ja ilmaliku loogika seisukohast.
Kalifaadi loomine ja uue jumala ajastu saabumise eest võitlemine ei ole teisenenud meeleseisundiga terroristi jaoks mitte lootusetu ettevõtmine lihtsalt «hirmu ja vaenu külvamiseks», vaid tõeline ja kõige õigem reaalsus. Nagu ka marksismi-leninismi usu fanaatikutest bolševike uue maailmaajastu repressioonide all kunagi oma rahvas, kannatavad praegu kõige enam just Lähis-Ida rahvad ja moslemid ise. Euroopas endas oleme aga tihti tunnistajaks selgele sümpaatiale näiliselt jõulisele ja võiduteel olevale surmakultusele.
Valdav osa moslemitest on üle maailma rahus elada tahtvad inimesed, kellel pole mingit erikalduvust vägivallale. Olukorras, kus vägivalla õhutamine kõikide vabaduste, õiguste ja sotsiaalgarantiidega kaitstud äärmuslaste poolt usuvabaduse sildi all on kontrolli alt väljunud ning rahumeelset ja töökat elanikkonda ei suudeta enam kaitsta, võidaksegi omale väga lihtsalt valida see pool, mis on kuskil kogukonnas või asumis jõupositsioonil.
Hetke oludes ei sõltu religioosse terrorismi ja ekstremismi levik mitte riigi ilmalikust või vaimulikust olemusest, kuivõrd turvalisusoludest. Eriti sellest, mil määral on viimaste aastakümnete jooksul jõustruktuuridel olnud luba ja vahendeid potentsiaalselt ohtlikke radikaale riigist eemaldada ja nende tegevus seaduslikult lõpetada.
Ka sellest, kuivõrd on teatud radikaalsed inimõigusgrupid suutnud takistada võitlust usuäärmuslusega inimõigusi kurjalt ära kasutades ja islamofoobia-sildiga ähvardades (sh kriitilisi moslemeid ja araablasi endid). Selgelt nähtavast usulisest äärmusest tulenev vägivald, mille potentsiaalseks märklauaks on teiste hulgas homoseksuaalid ja juudid, sõnastatakse aga ümber hüpoteetiliseks üleüldiseks (maskuliinseks) vägivallaks, mille ürgne esindaja olevat hoopis valge põliseurooplane ise. Ka vihkajalik eestlane, kes ometi pole kogu oma ajaloo vältel mitte kedagi koloniseerinud.
Ohvrist tehakse süüdlane ja süüdlasest ohver. Usuvabadusest ja mitmekultuurilisusest nende sõnade positiivses tähenduses on vormitud ühe kitsa maailmanägemuse eelisõigus kõikide teiste ees. Ka ilmalikkus oleks paiguti justkui kohus ja traditsioonidest (sh kristlikest) loobumine nõue, et üks väidetavalt allasurutud kogukond ei oleks enam nii kuri.
Kuidas positsioneerub euroopalikus usu, ilmalikkuse ja riigi suhete tõlgenduste paljususes aga Eesti Vabariik? Riigi alusdokumendiks ja 1920. aasta põhiseaduse baastekstiks oli kahtlemata 1918. aasta veebruaris vastu võetud iseseisvusmanifest, mille järgi «Kõik Eesti vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees». Paatosliku dokumendi lõpuosas leiame aga Jannseni kirja pandud tulevase Eesti hümni sõnad, milles uuele riigile soovitakse Jumala kaitset.
Esimese põhiseaduse preambulisse lisatakse alguslausena, et kogu dokument on koostatud Eesti rahva nimel «kõikumatus usus ja vankumatus tahtmises luua riiki». Ka praegu kehtiva põhiseaduse preambuli «kõikumatut usku» ei anna taandada ainult «ilmalikuks». Iseasi, kuidas põhiseaduse koostajad ja rahvahääletustel heakskiitjad on vastavat «usku» tõlgendanud.
Usklik näeb selles kinnitust oma usu olulisusele; mõni teine aga uskumist oma maasse, metsa või riiki kui «vaimsesse» nähtusse. Ateist aga saab tõdeda, et tegu on lihtsalt lootuseväljendusega riigi kestmisse. Ükskõik millist Eesti riigi aluseks olevat dokumenti või ka tavapraktikat vaadates ei ole Eesti riik oma olemuselt ei ilmalik ega vaimulik. Riigikiriku puudumine ei tähenda nõuet usuvastasuseks. Meie õigusruum garanteerib kirikute vabaduse riigiinstitutsioonide sekkumise eest; samas annab usuühendustele ja nende liikmetele kõik õigused osaleda kodanikuühiskonna osana riigi elu kujundamises.
Sekularismi kui usuvastast filosoofiat või prantsuspärast arusaama (laïcité) hoiduda ükskõik millistest usulistest nähtustest riigiasjade ajamisel ei võimalda meil kehtiv põhiseadus rakendada. Erinevalt Prantsuse konstitutsiooni esimesest artiklist ei nimeta meie põhiseadus Eestit ilmalikuks riigiks. Keeldu kasutada ususümboleid riigiga seotud ametikohustuste täitmisel või nõuet ükskõik millist ametit pidavale inimesele mitte väljendada soovi korral usulisi või ka ateistlikke arvamusi, kui need ei ületa kõlbluse piire, ei ole võimalik meil kehtestada.
Saame ehk väita, et Eesti riik on usuliselt neutraalne – ei ilmalik ega vaimulik nähtus, mille ülesandeks on garanteerida turvaline kooseksistents eri maailmanägemustele, sh islamile. Kui aga öelda riigi kohta «rangelt ilmalik», ei näiks see enam põhiseaduse mõttega kooskõlas. Sellisel juhul propageeriks riik ühte konkreetset maailmavaadet või usudoktriini teisi välistades.
Kui ilmalik või vaimulik on Eesti riigi kõrgeim võim – tema kodanikkond? MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi viimase 2017. aasta väärtushinnangute uuringu järgi pidas ennast mingi kindla usu või usulahu tunnistajaks kõigest viiendik Eesti kodanikest. Küsimusele «Kas te usute kõrgemate või üleloomulike jõudude olemasolu?» vastas aga üle poole jaatavalt ning 44% eitavalt (jah 23%, pigem jah 28%, pigem ei 21%, ei 23% ning vastust ei osanud öelda 5%).
Elu pärast surma usub aga ligikaudu neli inimest kümnest. Sellises olukorras ei ole tegelikult ei «uskujatel» ega «uskmatutel» õigus teiselt poolelt või ka riigilt nõuda ei ilmalikkust ega vaimulikkust, vaid eelkõige põhiseaduse vaimus austada kõikide õigust uskuda sellesse, mida ta ise õigeks peab, kuniks see ei ohusta turvalisust või ei õhutata vägivallale ja diskrimineerimisele.
«Igaühel on õigus elule. Seda õigust kaitseb seadus. Meelevaldselt ei tohi kelleltki elu võtta» on kirjas meie põhiseaduses. Kui kuskil on Islamiriigi- sarnane liikumine, mis on kuulutanud kogu Euroopale ja sealhulgas kaks kodanikku terroris kaotanud Eestile sõja eesmärgiga võtta meelevaldselt elusid, garanteerib ka turvalisuse eelkõige jõustruktuuride efektiivne mõistuse ning seaduse piires takistamatu tegevus.
Efektiivselt suudab riiki kaitsta hea väljaõppe ja adekvaatsete teadmiste pagasiga vaenlast õigesti identifitseeriv ja nimetav korrakaitsja või «sõdur», hoolimata tema riigi või isiku usulistest veendumustest. See on ka ainus, mida surmakultuslane päriselt kardab – selleks on hirm tugevama endast lugu pidava ja õiglase vastase ees, kelle eest pääseb ainult kas põgenedes või kohanedes. Kõige enam soodustavad aga terrori jätkumist ja kasvamist nende ideoloogide arvamusavaldused, kes väidavad, et meelevaldne elude võtmine on uus normaalsus, millega tuleb harjuda. See on ka peamine põhjus, miks osas Euroopa riikides on olukord kontrolli alt väljunud.
Oma soovis ehitada Euroopasse uus mütoloogilis-religioosne õndsusajastut lubav utoopia, on mõnekümne lapse hukkumine lihtsalt ebameeldiv, kuid talutav statistika, millega me pidavat lihtsalt leppima uue normaalsuse osana «päris eurooplaseks» kasvamise protsessis. Filosoofiline õpetus ja ideoloogia seatakse inimelu pühadusest kõrgemale. Kas tuleb ajaloost tuttav ette?

esmaspäev, 22. mai 2017

Tagatiseta laen

“Tere, teie pank pidavat tagatiseta laenu andma, lihtsalt ausõna eest?”
“Jah, nii see on.”
“Aga kui ma ei tagasta…?”
“Siis te olete oma sõna murdnud ja Peetrus ei lase teid paradiisiväravatest sisse.”
“Ehh, millal see ükskord tuleb…”
“Kui viiendaks kuupäevaks ei maksa, siis kuuendal tuleb!”

Mari Klein. President ja väärtuste lammutamine

Me elame huvitaval ajal. Me oleme tunnistajaks ajalooliselt olulistele protsessidele ja üks, millest me kunagi oma lapselastele kahtlemata räägime, on mullune septembripäev, mil lugesime hinge kinni pidades hääletussedeleid. Ärev nõutus ja pettunud segadus, mis sel päeval, nagu ka järgnevail, Eestis valitses, on paljudel veel üsna selgelt meeles.
Mõni nädal hiljem levis rahva seas sama tugev eufooria. Me olime saanud endale presidendi, kelle sarnast meil kunagi varem olnud ei ole. Noorepoolse naise. Mõistliku ja intelligentse, rahvusvahelise kogemusega ja vähenõudliku. Ja seda erakordses üksmeeles, mille sarnast parteide vahel haruharva ette tuleb.
Maailma mastaabis nähtud kogemus presidendiprouade tegutsemisest ei valmistanud meid kuidagi ette selleks olukorraks, milles me pool aastat hiljem oleme.
Värske presidendi otsust jääda elama koju tervitas enamik rahvast poolehoiuga ja see oli presidendist nutikas – otsus elada tavalises majas ja loobuda uhkest ametikorterist viis teda rahvale lähemale, põhjendus, et muidu oleks lastel keeruline koolis käia, tegi seda veelgi – lastega arvestamine ja luksusest loobumine on lihtrahva jaoks ülim voorus.
Vaevalt olid hurraa-hõisked jõudnud vaibuda, kui ilmnes, et president loobus rituaalsest kristlikust ametisse pühitsemisest. Hetkeks tekkis nõutus, aga kuna tegu on siiski suhteliselt marginaalse osaga rituaalist, mis puudutas eelkõige teda ennast, ei tundunud tarvilik avada suud protestiks, piisas niisama õlgade kehitamisest. Pigem mõjus seegi otsus uudselt ja värskendavalt, tänapäevaselt – näe, mis teeb, julgeb arvamust avaldada ja iganditele vastu hakata – tubli naine, mõtles ilmselt nii mõnigi.
Kristlased muutusid mõnevõrra murelikuks, aga veel ei olnud põhjust uskuda seda, et riigi kõrgeim organ jätab aastasadu eestlaste tõekspidamisi tahtlikult või tahtmatult inimlikumaks kujundanud luteri kiriku kõrvale aasta suurimast pühast, jumala poja sünnipäevast, mida tänapäeval tuntakse eelkõige jõuludena. Jõululaupäevane saanisõit kirikusse ei lähtunud meie esivanematel vaid sellest, kellesse või millesse uskuda, nagu ei küsi keegi tänapäeval jõulukiriku ukse taga tunglevatelt inimestelt, kas te ikka kinnitate oma usku: see on üks hetk, üks päev, üks öö aastas, kus kõik usuvad ühtviisi – headusse, sellesse, et ehk on ikkagi võimalik inimestel maa peal rahus elada. See on traditsioon, mis tekitab inimestes arusaama ja taju pühadusest. Tänavu oli see pühadus paljude jaoks porine. Kui meid võib hüljata president ise, kas võib seda teha veel keegi, küsiti eneselt.
Vaevu oldi suudetud jõulujahmatusest taastuda, kui laua alla kukkus peost järgmine tükk rukkileiba, mida me oleme läbi aja kalliks pidanud. See ei olnud  enam juhuslik, vaid selgelt mõõdetud peotäis, mille üles võtmist ei olnud plaaniski kaaluda. Kui kirikutüli saanuks veel kirjutada kogenematuse ning riiklike prioriteetide kõrval isikliku elu ja seisukohtade eelistamise arvele – mis kahtlemata oleks sellel ametikohal ääretult ebapädev –, siis nüüd näis selgemalt kui varem, et tegu on millegi enamaga, millegi kurvastavaga. Minu eelkäijad ei ole mulle olulised, ma ei oska olla tänulik, sedastas sõnum sellest, et proua president ei pea vajalikuks Eesti esimese presidendi, Konstantin Pätsi ausammast ega läheks selle avamisele.
Aga olgu, poliitika on poliitika – sellelgi on alati poolt- ja vastuargumente. Pätsi küsimus on ikka tekitanud paksu verd ja tuliseid diskussioone, olenevalt sellest, kui sügavalt keegi suudab hetkes elamise asemel süüvida aega ja selle muutumisse, kui palju usub sinisilmselt ajakirjandust ja ajastuhõngulisi annaale, kuivõrd näeb puude taga metsa ja inimese sees hinge.
Viimane tilk sellesse karikasse oli hiljutine teade, et proua president loobub Liberty mõisa taastamisest, aga selleks saadud miljonid võtab sealt samuti kaasa, et kulutada muuks otstarbeks. Ma käisin Liberty mõisa juures tänavu suvel, kui vabaõhumuuseum tegi sinna viimaseid avalikke ekskursioone, teadmisega, et sügisel algab seal presidendi residentsi ehitus ning alale ligipääs enam tavainimestele nii lihtne ei ole. Need hooned on kohutavas seisus, tõepoolest. Ja meil kõigil, eriti muuseumil, oli hea meel, et president nad päästab ja uuesti elule äratab, loob Eestile uue sümboolse märgi, mis ühendab minevikku tulevikuga. Päästab ajaloolise pärandi, väärtuse, mida muuseum on kõik need aastad püüdnud hoida alal nii palju, kui nende kasin eelarve võimaldab. Eelkõige hoida vandaalide eest. Ja ärimeeste, kes võiks näha seda paika teises valguses, mitte niivõrd ajaloolises.
Selsamal ekskursioonil käisime muide ka vabaõhumuuseumist teisel pool teed asuva kunagise eesti kirjaniku August Mälgu maja juures, mille riik talle kunagi kinkis. Ja möödunud sajandi üheksakümnendatel erakätesse maha müüs. Kui giid meile sealse suletud ja läbipaistmatu raudaia taga vaikselt ja viisakalt rääkis, et müügilepingu järgi peaks majas olema tegelikult üks kõigile avatud muuseumituba kirjanike asjadega, kuid keegi pole seda näinud, sest kellelgi ei ole õnnestunud majja sisse pääseda, hüppas väravast, käed puusas, välja mitte ülearu viisakas proua, kes nõudis „mjis mjiitingut te siin peate?!“ ja deklareeris, et kõik Mälgu asjad on viidud linnaosavalitsusse, minge vahtige seal, palju tahate. Huvitav on muide ehk detail, et omal ajal kaaluti, kas selle maja saab riigilt kingituseks Mälk või Tammsaare. Ja ma ei saa siiani peast mõtet, et kui oleks saanud Tammsaare – milline oleks siis praegune olukord? Arvestades, kuidas Maarja Vaino on suutnud kirjandusvaenulikust elemendist hoolimata Tammsaare pärandit hoida ja väärtustada – oleks vist kirjanduse geograafilised kaalukeeled praeguses pealinnas pisutki teistsugused.
Ma käisin tol ekskursioonil koos paljude kogukonnakaaslastega, kellega on viimastel aastatel lisaks rõõmustamisele, et saame peagi nii auväärse naabri, üks tulisemaid teemasid olnud Tabasalu poolt tulev transiitliiklus läbi Kakumäe, mis tekitab hommikuti tohutu ummiku nimelt Rocca al Mare kooli ja vabaõhumuuseumi vahelisele alale. Meid on pikalt saatnud üks suur lootus – kui meie lähedusse tuleb elama president, saab liiklus korda, sest ka temal on vajadus sealkandis vaba ja sujuva liikluse järele. Seda on meile otsesemalt või kaudsemalt mõista andnud ka linnaosavalitsus, transpordiamet ning muud teemaga seotud asjaosalised, kelle poole oma liiklusmuredega pöördunud oleme. Nüüd oleme tagasi samas kohas, kus kolme-nelja aasta eest. Selle vahega, et enam pole meil ka lootust, et olukord paraneb. Vahepeal traditsiooniks saanud komme koduteel lapsele autoaknast näidata, et siia kolib varsti meie uus president, kelle nime laps ise ühel päeval lasteaiast tulles uhkelt deklameeris, saab nüüd mõnevõrra teise tooni. Mida vastata tema küsimusele, miks president ei taha meie juurde elama tulla, ma veel ei tea. Või kui sellele ka viisaka vastuse leian, siis sellele, miks inimeste kombed nii kiirelt muutuvad või miks sunnitakse riiki ja rahvast selles arutult vanu tavasid hävitavas rattas osalema, ma seda leida ei loodagi.
Jõuluajal kirjutas Facebookis üks mu suure südamega sõbranna, et ta on presidendis pettunud – nii võiks käituda Kersti Nõmmelt, aga mitte proua president, kes esindab rahvast ning peaks püüdma seda ühendada ja austada, aga käitub risti vastupidi, nii nagu talle isiklikult meeldib. Ma ühinen tema mõttega. Ja ühinen Aidi Vallikuga, kes nentis „Lääne Elus“ oma arvamusartiklis, et üha enam tundub, nagu oleks proua president unustanud kes või kus ta on. Tundub, nagu ta oleks unustanud, et on presidendiks valitud, mitte pärinud kuningannakrooni, oskamata sealjuures arvestada sedagi, et kuningannalt oodatakse ka kuninglikku käitumist, nagu presidendilt presidendilikku.
Hiljuti saatis proua president kriitikanoole teele Eesti Naisliidu pihta, kes on aastakümneid väärtustanud eesti naisi ja emasid. Kritiseeris selle eest, et aasta ema kandidaat peab olema abielus. Kuhu veel minna on, milliseid väärtusi veel lammutada annaks?

Mul oli see tekst ammu peas valmis kirjutatud, aga ma mõtlesin, et kuidas ma võtan sõna oma riigi presidendi kritiseerimiseks. Ma ei taha olla äärmuslik opositsionäär ega astuda omaenese riigipea vastu. Nii ju ei sobi. Kuni mind tabas äkiline mõte, et ka see minu hoiak on pärand sellest samast kultuurist, mida kultuuri (pieteedi)tundlikum pool säilitada tahaks. Austus kõrgema jõu, ajaloo, abielu, vanemate inimeste, riigipeade vastu, kes on võtnud vastutuse, kes peaksid olema meile, rahvale eeskujuks. Aga kui ei ole? Kui eeskuju ei oska oma vastutust kanda, väärtustada seda, mis väärt on, säilitada seda, mida sugupõlvede kaupa seni säilitatud on, ka keerulistel, ja eriti keerulistel aegadel. Kas peaksime meiegi siis võtma temast eeskuju, ja hülgama selle, austuse, viisaka vaikimise, mille taha peidab osa rahvast praegu oma nördimust, pettumust, ahastust, nähes, mismoodi Nõmme-Kersti meie riigi alustaladega põõsas peituvale siilile lapiti vastu pead lajatab, seejärel neid üle vasaku õla selja taha heites. Või on hoopis siiliga midagi lahti?

Kilekott

Läks mees Tallinnas Maxima poodi.
Pärast ostu veel kassa juures küsis müüjalt väikest läbipaistvat kilekotti.
Kassa taga seisnud neiu hüüdis valjult teise kassasse:
“Katjuuššaa, kas mjeil on kottji, mida ei njäe???”

Poznan VI