Me elame huvitaval ajal. Me oleme tunnistajaks ajalooliselt olulistele protsessidele ja üks, millest me kunagi oma lapselastele kahtlemata räägime, on mullune septembripäev, mil lugesime hinge kinni pidades hääletussedeleid. Ärev nõutus ja pettunud segadus, mis sel päeval, nagu ka järgnevail, Eestis valitses, on paljudel veel üsna selgelt meeles.
Mõni nädal hiljem levis rahva seas sama tugev eufooria. Me olime saanud endale presidendi, kelle sarnast meil kunagi varem olnud ei ole. Noorepoolse naise. Mõistliku ja intelligentse, rahvusvahelise kogemusega ja vähenõudliku. Ja seda erakordses üksmeeles, mille sarnast parteide vahel haruharva ette tuleb.
Maailma mastaabis nähtud kogemus presidendiprouade tegutsemisest ei valmistanud meid kuidagi ette selleks olukorraks, milles me pool aastat hiljem oleme.
Värske presidendi otsust jääda elama koju tervitas enamik rahvast poolehoiuga ja see oli presidendist nutikas – otsus elada tavalises majas ja loobuda uhkest ametikorterist viis teda rahvale lähemale, põhjendus, et muidu oleks lastel keeruline koolis käia, tegi seda veelgi – lastega arvestamine ja luksusest loobumine on lihtrahva jaoks ülim voorus.
Vaevalt olid hurraa-hõisked jõudnud vaibuda, kui ilmnes, et president loobus rituaalsest kristlikust ametisse pühitsemisest. Hetkeks tekkis nõutus, aga kuna tegu on siiski suhteliselt marginaalse osaga rituaalist, mis puudutas eelkõige teda ennast, ei tundunud tarvilik avada suud protestiks, piisas niisama õlgade kehitamisest. Pigem mõjus seegi otsus uudselt ja värskendavalt, tänapäevaselt – näe, mis teeb, julgeb arvamust avaldada ja iganditele vastu hakata – tubli naine, mõtles ilmselt nii mõnigi.
Kristlased muutusid mõnevõrra murelikuks, aga veel ei olnud põhjust uskuda seda, et riigi kõrgeim organ jätab aastasadu eestlaste tõekspidamisi tahtlikult või tahtmatult inimlikumaks kujundanud luteri kiriku kõrvale aasta suurimast pühast, jumala poja sünnipäevast, mida tänapäeval tuntakse eelkõige jõuludena. Jõululaupäevane saanisõit kirikusse ei lähtunud meie esivanematel vaid sellest, kellesse või millesse uskuda, nagu ei küsi keegi tänapäeval jõulukiriku ukse taga tunglevatelt inimestelt, kas te ikka kinnitate oma usku: see on üks hetk, üks päev, üks öö aastas, kus kõik usuvad ühtviisi – headusse, sellesse, et ehk on ikkagi võimalik inimestel maa peal rahus elada. See on traditsioon, mis tekitab inimestes arusaama ja taju pühadusest. Tänavu oli see pühadus paljude jaoks porine. Kui meid võib hüljata president ise, kas võib seda teha veel keegi, küsiti eneselt.
Vaevu oldi suudetud jõulujahmatusest taastuda, kui laua alla kukkus peost järgmine tükk rukkileiba, mida me oleme läbi aja kalliks pidanud. See ei olnud enam juhuslik, vaid selgelt mõõdetud peotäis, mille üles võtmist ei olnud plaaniski kaaluda. Kui kirikutüli saanuks veel kirjutada kogenematuse ning riiklike prioriteetide kõrval isikliku elu ja seisukohtade eelistamise arvele – mis kahtlemata oleks sellel ametikohal ääretult ebapädev –, siis nüüd näis selgemalt kui varem, et tegu on millegi enamaga, millegi kurvastavaga. Minu eelkäijad ei ole mulle olulised, ma ei oska olla tänulik, sedastas sõnum sellest, et proua president ei pea vajalikuks Eesti esimese presidendi, Konstantin Pätsi ausammast ega läheks selle avamisele.
Aga olgu, poliitika on poliitika – sellelgi on alati poolt- ja vastuargumente. Pätsi küsimus on ikka tekitanud paksu verd ja tuliseid diskussioone, olenevalt sellest, kui sügavalt keegi suudab hetkes elamise asemel süüvida aega ja selle muutumisse, kui palju usub sinisilmselt ajakirjandust ja ajastuhõngulisi annaale, kuivõrd näeb puude taga metsa ja inimese sees hinge.
Viimane tilk sellesse karikasse oli hiljutine teade, et proua president loobub Liberty mõisa taastamisest, aga selleks saadud miljonid võtab sealt samuti kaasa, et kulutada muuks otstarbeks. Ma käisin Liberty mõisa juures tänavu suvel, kui vabaõhumuuseum tegi sinna viimaseid avalikke ekskursioone, teadmisega, et sügisel algab seal presidendi residentsi ehitus ning alale ligipääs enam tavainimestele nii lihtne ei ole. Need hooned on kohutavas seisus, tõepoolest. Ja meil kõigil, eriti muuseumil, oli hea meel, et president nad päästab ja uuesti elule äratab, loob Eestile uue sümboolse märgi, mis ühendab minevikku tulevikuga. Päästab ajaloolise pärandi, väärtuse, mida muuseum on kõik need aastad püüdnud hoida alal nii palju, kui nende kasin eelarve võimaldab. Eelkõige hoida vandaalide eest. Ja ärimeeste, kes võiks näha seda paika teises valguses, mitte niivõrd ajaloolises.
Selsamal ekskursioonil käisime muide ka vabaõhumuuseumist teisel pool teed asuva kunagise eesti kirjaniku August Mälgu maja juures, mille riik talle kunagi kinkis. Ja möödunud sajandi üheksakümnendatel erakätesse maha müüs. Kui giid meile sealse suletud ja läbipaistmatu raudaia taga vaikselt ja viisakalt rääkis, et müügilepingu järgi peaks majas olema tegelikult üks kõigile avatud muuseumituba kirjanike asjadega, kuid keegi pole seda näinud, sest kellelgi ei ole õnnestunud majja sisse pääseda, hüppas väravast, käed puusas, välja mitte ülearu viisakas proua, kes nõudis „mjis mjiitingut te siin peate?!“ ja deklareeris, et kõik Mälgu asjad on viidud linnaosavalitsusse, minge vahtige seal, palju tahate. Huvitav on muide ehk detail, et omal ajal kaaluti, kas selle maja saab riigilt kingituseks Mälk või Tammsaare. Ja ma ei saa siiani peast mõtet, et kui oleks saanud Tammsaare – milline oleks siis praegune olukord? Arvestades, kuidas Maarja Vaino on suutnud kirjandusvaenulikust elemendist hoolimata Tammsaare pärandit hoida ja väärtustada – oleks vist kirjanduse geograafilised kaalukeeled praeguses pealinnas pisutki teistsugused.
Ma käisin tol ekskursioonil koos paljude kogukonnakaaslastega, kellega on viimastel aastatel lisaks rõõmustamisele, et saame peagi nii auväärse naabri, üks tulisemaid teemasid olnud Tabasalu poolt tulev transiitliiklus läbi Kakumäe, mis tekitab hommikuti tohutu ummiku nimelt Rocca al Mare kooli ja vabaõhumuuseumi vahelisele alale. Meid on pikalt saatnud üks suur lootus – kui meie lähedusse tuleb elama president, saab liiklus korda, sest ka temal on vajadus sealkandis vaba ja sujuva liikluse järele. Seda on meile otsesemalt või kaudsemalt mõista andnud ka linnaosavalitsus, transpordiamet ning muud teemaga seotud asjaosalised, kelle poole oma liiklusmuredega pöördunud oleme. Nüüd oleme tagasi samas kohas, kus kolme-nelja aasta eest. Selle vahega, et enam pole meil ka lootust, et olukord paraneb. Vahepeal traditsiooniks saanud komme koduteel lapsele autoaknast näidata, et siia kolib varsti meie uus president, kelle nime laps ise ühel päeval lasteaiast tulles uhkelt deklameeris, saab nüüd mõnevõrra teise tooni. Mida vastata tema küsimusele, miks president ei taha meie juurde elama tulla, ma veel ei tea. Või kui sellele ka viisaka vastuse leian, siis sellele, miks inimeste kombed nii kiirelt muutuvad või miks sunnitakse riiki ja rahvast selles arutult vanu tavasid hävitavas rattas osalema, ma seda leida ei loodagi.
Jõuluajal kirjutas Facebookis üks mu suure südamega sõbranna, et ta on presidendis pettunud – nii võiks käituda Kersti Nõmmelt, aga mitte proua president, kes esindab rahvast ning peaks püüdma seda ühendada ja austada, aga käitub risti vastupidi, nii nagu talle isiklikult meeldib. Ma ühinen tema mõttega. Ja ühinen Aidi Vallikuga, kes nentis „Lääne Elus“ oma arvamusartiklis, et üha enam tundub, nagu oleks proua president unustanud kes või kus ta on. Tundub, nagu ta oleks unustanud, et on presidendiks valitud, mitte pärinud kuningannakrooni, oskamata sealjuures arvestada sedagi, et kuningannalt oodatakse ka kuninglikku käitumist, nagu presidendilt presidendilikku.
Hiljuti saatis proua president kriitikanoole teele Eesti Naisliidu pihta, kes on aastakümneid väärtustanud eesti naisi ja emasid. Kritiseeris selle eest, et aasta ema kandidaat peab olema abielus. Kuhu veel minna on, milliseid väärtusi veel lammutada annaks?
⃰
Mul oli see tekst ammu peas valmis kirjutatud, aga ma mõtlesin, et kuidas ma võtan sõna oma riigi presidendi kritiseerimiseks. Ma ei taha olla äärmuslik opositsionäär ega astuda omaenese riigipea vastu. Nii ju ei sobi. Kuni mind tabas äkiline mõte, et ka see minu hoiak on pärand sellest samast kultuurist, mida kultuuri (pieteedi)tundlikum pool säilitada tahaks. Austus kõrgema jõu, ajaloo, abielu, vanemate inimeste, riigipeade vastu, kes on võtnud vastutuse, kes peaksid olema meile, rahvale eeskujuks. Aga kui ei ole? Kui eeskuju ei oska oma vastutust kanda, väärtustada seda, mis väärt on, säilitada seda, mida sugupõlvede kaupa seni säilitatud on, ka keerulistel, ja eriti keerulistel aegadel. Kas peaksime meiegi siis võtma temast eeskuju, ja hülgama selle, austuse, viisaka vaikimise, mille taha peidab osa rahvast praegu oma nördimust, pettumust, ahastust, nähes, mismoodi Nõmme-Kersti meie riigi alustaladega põõsas peituvale siilile lapiti vastu pead lajatab, seejärel neid üle vasaku õla selja taha heites. Või on hoopis siiliga midagi lahti?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar