Intervjuu DNR-i opoltsentsikuga

Käesolev intervjuu on salvestatud minu tuttavaga DNRi armeest. Parajalt avameelsete vastuste tõttu see inimene pildistamisega ei nõustunud ja soovis jääda varju. Ainus, mida võib tema kohta öelda – et ta on 25 aastane ja et ta on tõepoolest Makijivkast.

Aitäh, et nõustusite andma intervjuud Ukraina meediale. Te saate aru, et see materjal on mõeldud ukrainameelsele auditooriumile ja küsimused on sellele vastavad?
Jah, saan aru.

Kuidas teid kutsutakse ja millisesse DNRi sõjalisse struktuuri te kuulute, kui te loomulikult saate sellest rääkida.
Kutsung ei oma tähtsust - saate isegi aru, millest siin käib jutt: mulle pole probleeme vaja. Nimetage mind, kuidas teile meeldib - olgu siis "Kastan". Tänasel päeval kuulun ma ühte motolaskurbrigaadi, enne kuulusin Besleri allüksusesse.

Siis esimene küsimus. Öelge - olete te terrorist?
No mis te ise arvate, mida ma teile vastan? Ei, ma ei ole terrorist.

Siis kes te olete? Kuidas te end ise kirjeldaksite?
Ma olen inimene, kes võitleb oma maa eest, DNRi armee sõdur.

Te olete Makijivka põliselanik?
Jah, põlisasukas. Siin sündinud ja elanud kogu oma elu.

Olete te elukutseline sõjaväelane?
Kuni „opoltšenijeni“ ma isegi ei teadnud, kuidas automaati lahti võtta. Seega ei.

Kui kaua teenite DNRi ridades?
Juba peaaegu kaheksa kuud.

Tuleb välja, et te astusite teenistusse 2014a sügisel?
Jah, augusti lõpus.

Kuid aktiivne lahingutegevus käis juba suvest. Sellega seoses tekib küsimus: mis hoidis teid tagasi astumast „opoltšenijesse“ juba juunis-juulis? Mis sai selleks murdepunktiks, kui te juba lõplikult võtsite enda jaoks vastu otsuse võtta kätte relv Ukraina vastu ja saite aru, et rohkem ei saa toetada DNRi ainult teoorias? Võib-olla te kaotasite töö, hukkus keegi teie lähedastest - mis oli ajend?
Ma töötasin kuni viimase hetkeni. Kadus töö - see saigi ajendiks minna „opoltšenijesse“. Sel hetkel olid seal juba paljud mu sõprade seast, osa neist lahkusid töölt ise, ootamata, millal šahtid ja tehased suletakse.

Niipalju kui mulle on teada, siis esialgu ei makstud teile teenistuse eest. Oli see nii? On praeguseks olukord muutunud?
Jah, alguses ei saanud me mitte kopikatki. Anti meile niivõrd-kuivõrd kasarmud, normtoit ja relvastus - raha ei makstud üldse. Täna saan mina isiklikult üle 10 000 grivna (u 425 eurot), ülejäänutele makstakse alates kaheksast tuhandest: oleneb väeliigist ja operatsioonidest, milles osaled.

Palk väljastatakse grivnades?
Põhiliselt dollarites või rublades.

Öelge, saaksite te väljendada kahe-kolme lausega, mis teid Ukrainas ei rahuldanud, millega te põhimõtteliselt ei ole nõus ja mille pärast jätkate ka täna sõdimist selle maa vastu? Oli see võib-olla Maidan, keelepoliitika - mis tahes, mis on teie jaoks peamine? See, mis sunnib teid ka praegu kandma „Novorossija“ embleemi?
Te vastasite juba ise. Siin saab hakkama ka ühe sõnaga - Maidan. Minu jaoks algas kõik just nimelt sellest. Inimesed, kes praegu on Kiievis, ei esinda minu jaoks mingit võimu: mina neid ei valinud ja ei kavatse seda teha pärast seda, kui nad trügisid võimule mööda nende laipu, kes neid usaldasid. Nad võivad kui palju tahes naerda sõna "hunta" üle, kuid meie jaoks näeb kõik välja täpselt nii.

Kuid kui pisut abstraktsemalt läheneda küsimusele - kuidas te arvate, kas tänasel päeval enamiku teie teenistuskaaslaste jaoks - kaasa arvatud teie enda jaoks – omab ikka veel esmajärgulist tähendust nimelt Maidaniga mittenõustumine või siis see, mida te nägite juba siin, Donbassi väljadel, kaotades sõpru, sugulasi ja lähedasi selles sõjas? Sest paljud „opoltšeenidest“ näitavad sõrmega justnimelt põletatud majadele, veebruarikuu sündmuseid isegi mitte enam meenutades.
Jah, see on samuti tõsi. Pärast sõja-aastat tunduvad Kiievi sündmused juba kui lapselalin võrreldes sellega, mida nad siin korda on saatnud.

Te räägite "nemad". Kuid tunnete te ise kasvõi väikestki vastutust tänasel päeval Donbassis toimuva eest? Lõppude lõpuks, 23 iseseisvuse aasta jooksul ei tulnud kellelegi pähe pommitada Donetskit ja Luhanskit. Miks sai see siis võimalikuks just nüüd?
Saan aru, millele te sihite. Kuid selle 23 aasta jooksul ei toimunud ka riigipöördeid. Ja kui selle aja jooksul me ei suutnudki mõista, et me oleme erinevad - siis võib-olla vast ainult selles on meie ühine vastutus ja süü. Kuid kordan - on minu õigus mitte nõustuda sellega, mis toimus veebruaris.

On arvamus, et "Novorossija armee" on täidetud marginaalidega - alkohoolikud, narkomaanid, kriminaalid… Öelge, kui suur on teie arvates selliste inimeste protsent teie ridades - võib-olla võrreldes suve ja sügisega? On ju tänasel päeval Donbassis sõda - üks vähestest tuluallikatest ja väga tihti neil, kes juba niigi seisid sotsiaalse kuristiku serval, lihtsalt pole teist valikut kui minna sõdima.
Suvel oli selliseid inimesi tõepoolest palju, see on tõsi. Kuid praegu on sellega väga karm, neil päevil kihutasime kaks tükki minema joomise eest: meile pole põhimõtteliselt vaja inimesi, kes pole suutelised isegi automaati kergitama. Me ei hoia siin kahuriliha.

Pole saladus, et „opoltšenije“ seas on täiesti erinevad vaated Novorossija fenomenile. Keegi näeb seda DNRi-LNRi piires, keegi arvab, et see peaks laiuma Odessast Harkivini. Mõnedel teie tankidel võib kohata isegi kirja "Lvivi peale". Teie kui „opoltšenije“ siseringi inimene - keda on seal ikkagi rohkem, kuidas sellele vaatab enamus ja teie ise?
Enamusele pole vaja ei Lvivi, ei Odessat. Me ütlesime selgelt, et "Donetski Rahvavabariik" on endise Donetski oblasti piirides. Nii vaatan ka mina nendele asjadele.

Aga kui kästakse liikuda kaugemale?
Jah, ma lähen.

Kuid milline on teie suhtumine Minski lepetesse? Kas on teie jaoks ikkagi võimalik DNR kui Donetski oblasti eripiirkond ning kas näete kompromissi DNRi ja Ukraina vahel Ukraina riigi enda piires?
Ühemõtteliselt - ei. See on selge juba kõigile, et mingit kompromissi siin ei tule ja et me pole mingid "eripiirkonnad". Ma olen kaotanud juba palju sõpru ning nad surid justnimelt "vabariigi", aga mitte Donetski oblasti eest.

Muideks, kaotustest. Mida saate selle kohta öelda? Kui palju on juba hukkunud inimesi teie arvepidamise järgi?
Ma ei pea mingeid arvestusi ja võin rääkida ainult nendest numbritest, mida me juba niigi ametlikult tunnistasime - 7000 inimest. Nüüd, peale "vaherahu", juba rohkem. Kuid kui see tõepoolest avaldatakse Ukraina väljaandes, siis las Ukrainas teatakse, et seltsimees Lõssenko, kes nii väga armastab jutustada kahest-kolmest hukkunust ööpäevas, valetab pidevalt. Ja ma räägin seda mitte sellepärast, et olen vastaspoolel. Rääkin vaid ühest episoodist. Veel septembris saime Gradidest pihta metsaistandikule, kus asus vähemalt rühm VSU sõdureid koos tehnikaga. Ellu ei jäänud keegi. Ja see oli ainult üks juhtum päeva kohta. Aga VSU aruandes, nagu alati, räägiti kolmest või neljast haavatust ööpäeva kohta. Poolteist tuhat hukkunut kogu sõja kohta – see on täielik jama. Muidugi, ka meie omad vähendasid oluliselt numbreid, eriti suvel - mulle jutustasid sellest need, kes nägid, kuidas veeti välja Kamazide kaupa lennujaamast ja teistest kuumadest punktidest, kuid siiski seitse tuhat - pole poolteist tuhat.

Aga on teil isiklikult tulnud juba ette tappa inimesi lähivõitluses? Kui mitte - kas võib see saada teie jaoks moraaliprobleemiks?
Esialgu ma töötasin miinipildujatel, praegu Gradil. Lähivõitluses pole veel kedagi tapnud, kuid võin kindlalt öelda, et minu jaoks see probleemiks ei saa. Sellised küsimused on vaja otsustada enne rindeletulekut ja kui sa oled siin - tähendab, et juba ise vastasid endale.

Kuid mõned Ukraina pataljonid täienevad vabatahtlikega Donbassist. Kui kujutada endale ette, et te kohtate lahinguväljal inimest, keda tunnete 10-15 aastat - suudate te ka siis päästikule vajutada?
See on peaaegu võimatu: mul pole tuttavaid, kes võiksid sinna astuda. Kuigi ma ei tea, kuidas sellisel juhul käituksin - sellele saab vastata vaid kogemuste põhjal. Kuid nagu ma juba ütlesin - me ei tulnud siia mängima ning isiklikult minu jaoks pole sõda kangelaslikkus ja mingid naiivsed loosungid, vaid lõhkirebitud surnukehad, mida on juba tulnud näha, nii et mingit erilist sentimentaalsust mul pole.

Öelge, nii palju kui mulle on teada meie eelnevast vestlusest, siis teie isa, olles DNRi ideeline liitlane, saab pensioni Ukraina territooriumilt - aga teie, tema poeg, sõdite selle riigi vastu. Kas ei tundu see teile absurdsena? Kas te ei arva, et selliste inimeste jaoks oleks õiglasem nõuda pensioni oblastikomitee hoonest Donetskis, kui nad enam ei pea endid ukrainlasteks?
Jah, tundub küll ja ma korduvalt talle seda olen öelnud - pole vaja seista väriseva käega nende ees, kellega sõdid. Ma suudan kindlustada nii tema kui enda elu, lisaks alustas"vabariik" juba pensionide regulaarset väljamaksmist - praegu saab ta seda juba siit.

Aga kuidas te ise näete oma lähitulevikku - ütleme, kahe-kolme aasta pärast, kui konflikt ei eskaleeru? Suudate te tagasi pöörduda tavaellu, milline see ka poleks? Sest paljude jaoks, kes on sõja üle elanud, kujuneb see tõsiseks probleemiks ja enam nad ei näe endid väljaspool sõjalist tegevust, surma ja muud.
Mõned meie poistest ei sõida isegi linnaloaga koju ja jäävad kasarmutesse - paljud on juba tõepoolest võõrdunud normaalsest elust. Mina isiklikult kavatsen jätkata teenistust DNRi armee ridades, kui sõda ei tule. Möödunud elu minu jaoks enam pole ja jätkata töötamist katusepanija või mustatöölisena ma enam ei suuda ning ei näe sellel mõtet.

Raha pärast?
Ei, mitte ainult selle tõttu. Peale tööd Gradiga on raske hakata jälle mörti segama.

No ja lõpetuseks, kas võib endale tinglikult ette kujutada sellist situatsiooni, et "homme" hakkate vihkama DNRi samamoodi, nagu omal ajal hakkasite vihkama Ukrainat - ükskõik mis põhjusel?
Minu jaoks omab tähtsust mitte geograafia, vaid inimeste käitumine. Lõppude lõpuks, ma elasin Ukrainas kõik need aastad normaalselt, kuniks nad alustasid oma revolutsioonide, maha võetud mälestussammaste, Donbassi jaoks arusaamatute kangelaste, ümbernimetatud tänavate ja muuga. Kui midagi sellist algab ka siin, vaatame, kes selle üle otsustab, pärast paljusid ohvreid. Aga üldiselt see on samast seeriast küsimusega tuttavatest vabatahtlikest VSUs - see on peaaegu võimatu.



Ja loo alt paar ilmekat kommentaari:

"Veel üks argument selle kasuks, et lugandoni territooriumil Ukraina koosseisu tagasipöördumise hetkel ellujäänuid pole vaja - selliste ärasõitnud debiilidega ühel maal elada pole võimalik";

""Vabariik"! Endine mustatööline arutleb Maidani üle, „riigipöördest“ ja „vabariigist“! Tühisusele anti kätte automaat, milleks tal siis taas katust panema minna! Ta on nüüd tähtis linnuke, tõepoolest "vabastatud teenijaskond tantsib aedades kadrilli" (Ivan Bunin „Neetud päevad“). Lumpen ei tea oma kohta. Nad kas lüüakse maha või surevad välja, kui venemaa lõpetab neile raha andmise."

Lublin

Käisime kevadel Lublinis ja nüüd lõpuks sai video valmis.

Reisjörve kooli kontsert II

Reisjörve kooli kontsert

Ukraina 1920-

Pilt

Mutionu pühadepidu

I Elas metsas mutionu
keset kuuski noori, wanu
Kadakpõõsa juure all
eluruum tal sügawal.

II
Paistis juba päike ere,
pääsis lumest samblapere,
wälja puges putukas,
tiibu triikis liblikas.

III
Liginesid kewadpühad.
Laines põllud, laines luhad.
Mutiperes kibe töö –
pühad käes on üle öö.

IV
Onu ise jooksis poodi,
ostis pärmi seitse loodi,
hakkas õlut pruulima,
tädi saiu woolima.

V
Lapsed keetsid mune hooga
ja weel mõnda muudki rooga,
wanaemal süldipott
podises kui wähikott.

VI
Kui siis algas kallis püha –
laual kannus õlu wiha,
süldikausse rida pikk,
worstirõngas kõwerik.

VII
Tuli kokku külalisi
karwaseid ja sulelisi –
lendas wares, harakas,
kull ja kaaren nupukas;

VIII
wantsis uhkelt karuhärra,
weeres siili okaskera,
jänes nudisabaga,
oraw kikkiskõrwaga;

IX
joostes tuli wäle põder,
hiljaks jäi weel reinuwader.
Siis kõik lauda istusid
pidurooge maitsesid.

X
Karu imes mesijooki
jänes rüüpas õllejooki,
wares mune krõbistas,
harak sülti lobistas.

XI
Põder limpsas õunasuppi
oraw näris worstijuppi,
kaarnal kapsapirukas,
kullil lihawiilukas.

XII
Aeti juttu, tehti nalju,
lauldi, joodi õlut palju, –
uimane ju karu pea,
teisedki ei piiri pea.

XIII
Jänes tantsis, õlletujus
siili käpa peale vajus.
Siilikene kiljatas –
linnupere ehmatas.

XIV
“Mis sa kilkad, nõelakera!”
tõstis kuri kaaren kära.
“Ole wait, wa pigilind,
siin ei keegi karda sind.”

XV
Riiu sekka segas karu, –
joobnult pole kelgi aru,
näitas hambaid rebane,
puskles põder wagane.

XVI
Mutirahwa raskeks mureks
riid läks wiimaks wäga suureks,
kausid, tassid lendasid,
kisklejad waid undasid.

XVII
Kui siis wiimaks lõppes tüli,
siili kasuk lõhki oli,
karul katki kistud west,
reinul kadund kõrwalest.

XVIII
Harakal ei olnud saba,
jänes otsis karku taga,
kaaren paistes nokaga,
põder jäigi lonkama.

Retk Lätti V

Meie retke neljas peatus oli Cesvaini kiriku juures, seal on mälestusmärk paljudele küüditamiste ohvritele 1941 ja 1949 ja jahilossi juures

Meremäe uue torni pühitsemine

Eile pühitses Isa Rafael Meremäe uue torni.

Meremäe torn

Meremäe mägi

Kuksina mägi

Pildiallkirja lisamine

Turistid

Krimmi elanik küsib Putinilt:
- Kuidas siis nii, kus on teie poolt lubatud Venemaa turistid?
- Kahjuks pidime nad saatma Donetskisse ja Luganskisse ...

Rootsis on tõusnud vägistamiste arv

 

Ainult Lešotos on rohkem vägistamisi kui Rootsis

http://www.liveleak.com/view?i=de1_1394099792 

http://www.gatestoneinstitute.org/5195/sweden-rape 

Läti reis IV

Meie reisi järgmine peatuskoht oli Gulbene. Taanlaste ohvitser kirjutas oma mälestustes, et bolševikud olid kirikust teinud klubi ja altaril oli keskel Lenini pilt, paremal Budjonnõi ning vasakul kas Trotski või Tšersinski pilt. Luteri kirik sai II. maailmasõjas kõvasti kannatada. Torni osa on saanud väga rängalt pihta. Kogudus kogub raha, et torni osa taastada. Kirikust väljudes jääb vabadussõja mälestusmärk otse ette üle tee.

Õhtumaa sadistist masohistiks

http://jaankaplinski.blogspot.com/2015/06/ohtumaa-sadistist-masohistiks.html?spref=fb

Kristlik sallivus ja uus sallivus

Kuigi me näeme selle maailma muudatusi oma madala mätta otsast, tundub siiski, et elame läbi inimkonna senise ajaloo kõige kiiremat, kõige saatustiinemat kultuurilist pööret, mille tagajärjed on ettearvamatud. Sellised mõisted nagu infotehnoloogia ja globaliseerumine on igaühe keelel. Kuid küsimus on selles, kas me näeme asju läbi.
Kui me peame silmas kõikesallivust, siis tundub mulle, et suurem osa kristlastest ei paista üldse aru saavat, mis on tungimas meie argipäevaelu igasse valdkonda. Ja tundub, et kirikud ja rahvusvahelised kiriklikud organisatsioonid samuti mitte. Annaks Jumal, et ma eksin.
Küsimus on nn uues sallivuses või uues tolerantsuses. Vanas mõttes tähendas sallivus, et teise inimese usku, tõekspidamisi, käitumist jne tuleb respekteerida. Inimest tuleb austada inimesena, ilma et peaks tema veendumusi jagama. See on olnud kristlik seisukoht.
Uus sallivus esindab aga totaalset relativismi, kõige täielikku suhtelisust: tõde ei ole olemas, on olemas ainult suur hulk erinevaid, võrdväärseid tõdesid. Ja häda sulle, kui sa ei võta samasugust hoiakut ja sellest lähtuvat käitumist omaks. Sest siis sa oled süüdi selle uue moraalikoodeksi kõige hullemas pahes: sallimatuses. Sa diskrimineerid teisi. Kes peab näiteks homoseksuaalsust vääraks, on langetanud hukkamõistva otsuse ning tema vastu tuleb võidelda.
Tegelikult on uus sallivus agressiivne ideoloogia, mis võitleb kristluse vastu ja võtab oma kaitse alla ebajumalateenistuse. Seda ideoloogiat levitatakse massimeedia kõigi vahenditega, sellel on kaugeleulatuv negatiivne mõju hariduskorraldusele ja kultuurile.
Alexander Seibel retsensioonis Josh McDowelli ja Bob Hostetleri raamatule „Uus tolerantsus“:
„Uus sallivus alavääristab õppimissaavutusi, teeb tühjaks hariduse sisu, kirjutab ajalugu ümber, eirab elu põhiantusi, räägib musta valgeks, kitsendab inimeste vabadusi ja eitab vanemate õigusi.“
Ma saan peatuda sellel vähkkasvajal üksnes lühidalt, kuigi see vääriks suuremat tähelepanu, et me mõistaksime, mis meie ümber on toimumas. Tahan osutada ainuvõimalikule teele, kuidas seda läbi näha ja sellele kristlasena reageerida.
Mõtleme Jeesuse suhtumisele. Ta on inimesi tingimusteta armastanud, s.t neid täielikult sallinud ja omaks võtnud. Kuid ta ei ole nende käitumist heaks kiitnud, nagu uus sallivus nõuab. Ta nimetas pattu patuks ja sellepärast löödi ta risti.
Katkend EELK peapiiskop Jaan Kiiviti (1940–2005) ettekandest Eesti Evangeelse Alliansi konverentsil Balti Misjonikeskuses 10. märtsil 2001.http://www.eelk.ee/j_allianss.10.03.01.html

Malle Pärn: Inimene vajab eksistentsiks sobivat keskkonda

Haritud inimesed peaksid teadma, et teatud kliimas kasvavad teatud taimed. Palmid ei kasva Siberi metsades, lopsakad kuused ei kasva kõrbes. Inimenegi vajab eksistentsiks sobivat keskkonda. Pealegi on ta nii-öelda karjaloom, ta ei saa üksinda looduses hakkama, ta vajab kogukonda, kuhu ta endastmõistetava liikmena kuulub. See tähendab, et ta elab keskkonnas ja kogukonnas, kuhu ta on sündinud. Kui ta vägivaldselt lahutatakse oma keskkonnast ja kogukonnast ning asetatakse teistese oludesse, siis ta peab selle uue kogukonnaga kohanema, muidu jääb ta võõrkehaks ja sünnivad konfliktid. Teise keskkonda ümberistutatud taim või inimene peab hakkama arvestama selle uue keskkonna tingimustega, muidu ta ellu ei jää. Inimese kohta käib see kujundlikus mõttes: ta ei saa elada täisväärtuslikku elu, kui ta, elades eestikeelses protestantlikus demokraatlikus kogukonnas, suhtub selle kultuuri ja traditsioonidesse vaenulikult või üleolevalt, ei arvesta kohalike seadustega või on selle üldisest haridustasemest väga palju allpool. Just seda kinnitab meile ka Euroopa kogemus.
Loodusseadusi ei saa ümber teha. Inimesed ei ole mitte mingi täringumängu põhjal jaotatud elama maailmajagudesse, erinevasse kliimasse, erinevatesse keelerühmadesse, erinevatesse religioonidesse. Nad on kujunenud seal, kohanenud sellega, sajandite jooksul, neil on seal juured, mille kaudu nad saavad vajalikku toitu. Ei saa palmi maha lõigata ja loota, et ta põhjamaal uuesti juured alla kasvatab. Ei saa viie aasta jooksul lõunamaalast põhjamaalaseks ümber teha!  Piiblis on tarkusesõna: ela omal maal ja pea käske.
Iga rahvas peab ehitama oma kodumaad. Migrant, kellele ei lähe korda oma maa ja rahva saatus, kes pageb esimesel võimalusel, jättes oma ema ja lapsed sõjakoldesse maha, et parandada oma elutingimusi ei vääri hoolimist. Ta jääbki käima mööda maailma, esitades ainult arrogantseid nõudmisi, ise midagi vastu andmata. Inimesed, kes elavad ühes kogukonnas, peavad omavahel suhtlema. Mis keeles hakkavad suhtlema need migrandid meie kohalike elanikega? Me oleme ju pikka aega elanud isolatsioonis, ja väga paljud inimesed ei oska inglise keelt. Ja eks need tulijadki valdavad seda kehvasti. Paljudel sõnadel võivad meie jaoks olla täiesti erinevad tähendused, sest meie kultuurid, keeled ja kogukonnad on nii väga erinevad. Ja isegi füsioloogiliselt oleme me erinevad. Psühholoogiast rääkimata. Ka seadused ja suhtumine seadustesse on meil erinev. Eurooplane on üsna seaduskuulekas, nemad seal mõistavad ise omavahel kohut ega jää ootama politseid või kohtunikku. Aumõrvad on moslemite jaoks norm ja käsk ning keevaline veri utsitab seda tagant.
Ja kuidas me saame olla kindlad, et nad tulevad siia sõbralikus meeles? Idamaalane ei räägi sellest, mis tal mõttes on. Nad on suure rahva liikmed, ka selle poolest oleme erinevad. Väikese rahva psüühika on hoopis teistsugune. Me ju näeme, mis toimub Euroopas, seal, kus neid juba palju on. Kui palju peab üks kõrgharidusega valge kristlane laskma ennast tümitada, enne kui ta tohib mõtlema hakata, et äkki see lahkesti vastu võetud külaline ei olegi väga sõbralik?
Need, kes sellele tähelepanu juhivad, sildistatakse rassistideks, ilma mingi halastuseta. Tänapäeval on kombeks tõtata kaastundliku ilukõne saatel appi vägistajale ja sõimata sellele vastu hakanud ohvrit vägivallatsejaks.
Nende inimeste siia maale toomine on kuritegu nende endi vastu. Meie elame üle need raskused, mis nad meile põhjustavad, aga kuidas on nendega? Ka see on juba tõestatud – miks muidu on nii palju migrantide põhjustatud rahutusi ja sooritatud kuritegusid: nad ju tunnevad, et on võõras keskkonnas ja ei saagi siin täisväärtuslikku elu elada. Ka tagasi koju minna ei saa, sest nad on siin harjutatud hõlpelu elama. Ühesõnaga – rikutud sugupõlv! Heaolust rumalaks muutunud kogukonna vale tegutsemise vili. Ärahellitatud kasulapsed. Nad on elanud ju pidevas konfliktsituatsioonis: ümberringi on kristlik/ateistlik keskkond, nende sees aga šariaadiseadused ja hõimutavad.
Migratsiooni apologeedid ju isegi tunnistavad seda: et need noored on “iseendaga ja maailmaga pahuksis”, sellepärast märatsevad ja põletavad autosid. Veider õigustus? Kas ma tohin teiste loodud väärtusi hävitada sellepärast, et ma ise neid väärtusi luua ei viitsi? Inimesele, kes ei taha õppida, pole võimalik midagi õpetada.
Järelikult: inimene peab elama oma keskkonnas, oma kogukonnas. Väljaspool seda läheb ta rikki. Ja igal inimesel on kohustus oma kodumaa ees, nagu ka vanemate ees, kes ta üles kasvatasid. Kui ema on haige, kas siis on õige, et poeg ta maha jätab ja endale mujalt mõnusat elu otsima läheb, sest haige ema ei suuda enam tema eest hoolitseda? Kas poleks ometi õigem, et poeg ema eest hoolitseb ja vähemalt püüab teda terveks ravida?
Miks Euroopa juhid võtavad vastu kümnete tuhandete kaupa selliseid oma ema maha jätnud poegi? Kas see on kristlik halastus? Miks nad “tunnevad halastust” ärapagenud poegade vastu, aga ei tunne halastust nende poolt mahajäetud ema Aafrika vastu? Miks nad ei tunne halastust oma rahva suhtes, kes peab nende uute probleemidega elama. Eliit oma kindlustatud lossidest ja soomustatud limusiinidest ju väga asjaga kokku ei puutugi.
Kummaline, et haritud (või hoopis mõttetus hariduses kopitanud?) valge eurooplane ei taipa enam elementaarseid asju. Heaolu, tarbimishullus, mugavused, teismelise tasemele orienteeritud televisioon, kõmuline meedia, agressiivne vägivalla ja seksi propaganda, pornograafia ja arvutimängud, perverssuste normaalseks kuulutamine, valelikud ja ahned poliitikud, loodusliku keskkonna hävitamine. Kohutav nimekiri, muidugi ei oska sellises kasvuhoones elanud inimene enam reaalselt, loomulikult mõtelda, ta näeb vaid maailma läbi kitsa pilu. Või läbi määrdunud kasvuhooneklaaside.
Tark inimene oskab ka suure pimeduse hulgast tarkuse valguskiire ära tunda… Aga rumal tarka ei kuula. Tema vaidleb vastu. Demagoogiaga. Mida muud ongi tal tarkusele vastu pakkuda?

Luuredroon

Luuredroon leidis liga 200 ühikut vene tehnikat Luganskis

Vene sõdurid Ukrainas

Ex oriente lux - ex occidente luxus

Ex oriente lux - ex occidente luxus (Paavst Franciscus). See tähendab: "Idast tuleb valgus, läänest luksus"
„Idamaad ilmestab laupade üllus,
Õhtumaad õigustab kaupade küllus“
Hando Runnel

Põgenikud Euroopasse- Kes selle pealt teenivad?

http://maailm.http://maailm.postimees.ee/3225815/newsweek-i-paljastav-lugu-kuri-geenius-kes-seisab-migrandikriisi-tagapostimees.ee/3225815/newsweek-i-paljastav-lugu-kuri-geenius-kes-seisab-migrandikriisi-taga

Retk Lätti III

Teine peatus oli Litene mõisa juures kus oli 1919. aastal üks otsustavamaid punaste kotti võtmine.

Baku õnnetus sportlastega

Retk Lätti II

Esimene peatus oli Aluksne sõjaväesurnuaial, kuhu on maetud ka 1941 juulis NLiidu taganemisel tapetud Aluksne kodanikud.

Seal on ka Läti vabaduse eest võidelnute ausammas.

Simferopolis üleujutus

Piiskop Joel Luhametsa ametisse seadmine Tartus

Retk Lätti

Käisime KL-iga kahel päeval Lätis kunagisi Eesti ja Taani vabatahtlike sõjateid mööda. Alustasime retke Vastseliinas. Meenutati Voronitsa, Vastseliina, Haanja kandist retke 1919. aastal Väina jõe äärde. Kõigepealt panime küünla Vastseliina vabadussõja mälestussamba juurde.

Pildid Širokinost

Üks Vene pildistaja käis Širokinos. Üks pilt on enam kui sada sõna https://slon.ru/special/donbass-shirokino

Jaanika Merilo sõidab tankiga

Jaanika Merilo postitas FB-sse video, kus ta sõidab tankiga https://www.facebook.com/jaanika.merilo/videos/vob.1194812675/10206704079659355/?type=2&theater

Kuidas sõja filme filmitakse

Lennuki plahvatus

Luhanski õpetaja avameelitseb: "Toiduga on kitsas, aga automaate ja debiile jagub"

Откровения луганской учительницы: С едой напряг, но автоматов и дебилов в избытке
http://glavnoe.ua/news/n228947

Sverdlovsk Luhanski oblastis, õpetaja jutustab:
Õppeaasta on läbi , palka null, vanemate klasside õpilasi veeti ninapidi - lubati vene diplomit, aga anti ellennerri (LNR) "pilet"
Elunatukest hoidsin sees tänu sellele, et ühe õpilase vanemad on opoltseenias.
Selle poisi kaudu sai lihakonservi, kruupe, võid jne. Raha pole neil endilgi, aga gumanitarkast miskit tilgub.
Mees mul töötab "Krasnõi Partizani" kaevanduses - enne sõda palk 10 - 12 tuhat hrivnat, nüüd 2100 - 2200 midagi...

Auto tarbeks võtsime krediiti, aga ära sõita pole võimalik - kohe korjavad masina käest ära.
Linnas käib röövimine ja marodöörlus täiega. Sõitsime koos emaga bussiga linna haiglasse, plokkpostil võeti 100 hrivnat. Tagasi tulles 100 hrivnat. Bussijuht ütles, et maksab regulaarselt.

Ristiisa sõidab vene vahet, veab tavaari, piiri ületavad "Krasnõi Partizanis". Seal võtavad 5% kauba maksumuse pealt.
Aga kui öösel "ilma tshekita" minna, siis kazakatega saab 2 protsendiga kaubale.

Õel on siinkandis pood, maksab ellennerrile andamit, ostis "litsensi vodkale LNR", lisaks maksab katust Gaideile 1000 hrivnat ja veel 500, - koos piirituse müügiga haavatutele (sellest kohast ma aru ei saanud, tõlkisin nagu oskasin)
Peale selle maksab komendantuurile trahve - viimane trahv 10 000 oli selle eest, et müüs alaealisele pudeli viina (mees oli 17 aastat 11 kuud vana, 190 cm ja habemega) - ilmselt teenib raha kitseks olemisega - ikkagi habemega - tõlkija märkus 
Trahvi maksmiseks anti aega 12 tundi - või muidu..!

Elan Dolzanski rajoonis - seal on väike turg. Mitte kaua aega tagasi olin seal tunnistajaks, kuidas püssimehed ahistasid ühte sammagonnivanamutti - ilmselt maksis liiga vähe. Seda 79 aastast babuuljat tõugati, mõnitati ja kraam võeti käest ära. Kuulda oli kuidas karjuti "streljai!" (tulista!) ja automaadi luku lõginat. Taheti komandantuuri viia, aga kui babuulja sai nende silme all insuldi ja jäi halvatuna vedelema, siis kasakad jätsid ta sinnapaika. Kiirabi ei kutsunud keegi.

Sõbranna on linnahaiglas arst.
Ta kardab kasakatele ja nende sugulastele ravimiretsepte välja kirjutada, sest tulevad automaatidega tema kabinetti ja korraldavad razborka teemal "Miks nii kallid ravimid??"
Mitte ammu naaber kukkus kasakate-GAIshnikute kätte (GAI - riiklik autoinspektsioon, liiklusmiilits) Auto konfiskeeriti, määrati "trahv" 10 000 (tundub, et alla selle trahve ei ole - on selline laia joonega poliitika, ja hea lihtne meeles pidada)
Kui ära maksis, siis sai "noorenduskuuri" läbiteinud masina kätte - kiilakate kummidega, surnud akuga ja muidugi ilma magnetoolata, tagavararattata, tungrauata, tööriistakomplektita ja kompressorita.
Aga inimene oli õnnelik, et üldse tagasi sai.

Kui varem oli mingi riigi moodi asi ja õpetaja sai palkagi ja kaevurgi sai, siis nüüd on kasak "Gaidei ja tema komando" - debiilid automaatidega
ja mingisugune ellennerr "LNR" mille nimel jagatakse mittekehtivaid lõputunnistusi.

P.S.
See poiss, kelle vanematel opoltseenias käpp sees oli, kolib Brjanski oblastisse, niiet tushjonkaga (lihakonserv) on järgmine hooaeg jokk...

Tõlkija Sveik

Kotkas

Mõni päev tagasi nägin kotkast. Siis kui fotoka tõin oli ta juba kadunud. Täna nägin uuesti. Ilus lind.

Liiwimaa

 

Kui vaadata seda vana Liiwimaa kaarti XVI sajandist ja ka vanemat kaarti XV sajandist, siis on Liiwimaa olnud Velikaja jõeni Pihkva all. Irboska, Ostrov, Opochka jne. on olnud Liiwimaa.

Multikultide austajatele

FB-s käivad ägedad multikultid meid kristlasi pommitamas omade argumentidega, ametivennad Ivo ja Arne vastavad:
Miks on negatiivne meelestatus viga, olles reaktsioon negatiivsele nähtusele? Pole ju tegemist sõjapõgenikega, teatud hädasolijatega, kel vaja ulualust jne. Põgenikud on enamasti noored mehed, kes on maksnud (!) kopsaka summa meresõidu eest. Kogu lugu pole puhas. Miks sellele ei tohi reageerida negatiivselt? Ei ole ju õige reageerida iga hinna eest ainult positiivselt - isegi seal, kus näeme, et tehakse palju halba.
-------------------
 Poitiers, Viin, Eger, Lepanto olid kõik võitlused võõrale maale tunginud saratseenide või osmanite vastu. Ja ma ei olegi kusagil öelnud, et peaks minema kuhugile võõrsile vägivaldselt oma usku kuulutama. Kui vaadata teisest küljest, siis olid ju ristisõjadki alustatud seetõttu, et araablasi välja vahetanud seldzhukid ei võimaldanud enam palverändureil omasid pühapaiku külastada. Valgustusajastust kuni uusmarksistideni on ristisõdades nähtud ennekõike ülekohtust vallutussõda, unustades tõsiasja, et need valdused anastati islami poolt kristliku Bütsantsi käest. Gandhilik passiivne vastupanu on võimalik vaid juhul, kui sinu selja taga on sajad miljonid ja sinu usku ega tsivilisatsiooni ei ähvarda väljasuremisoht. Ja kui sinu vastas on teatud reeglitest kinni pidavad gentlemanid, nagu britid Indias. Euroopa versus islam sellest midagi välja ei tule. Tõesti, Jumalariik ei vaja kaitset. Küll aga selle riigi maapealne juuresolu näiteks meie rahva juures. Teatud asjad n Jumal jätnud ka meie otsustada ja teha ja Tema ei saada mitte inglite leegioni meie tuba koristama.
---------------------
Üldiselt ma ei näe kusagil vaenu nende inimeste vastu, kes on põgenikud, ehkki osalt omakasu pärast. Eks me kõik ole omakasu taotlustega hädas, kipume kasumit tahtma, egoistid olema. Aga kogu lugu läheb valedele alustele, et hakatakse rääkima ainult halastusest jms seal, kus asjad on palju negatiivsemad. Loomulikult tuleb inimestele halastada, kuid halastus ei seisne sissesmuugeldatud masside vastuvõtmises, nägemata kaugemaid probleeme.
Teisalt ju on juba tulnudki meile mitmesuguseid lõunamaiseid immigrante. Meie rahvaarv ju väheneb, järelikult mujalt tuleb juurde.
------------------
Alati ei peagi lausvale olema. Tõde võib lasta järjekordselt "sedapidi paista". Pooltõed on valedest hullemad. Pisut Reichi ajalugu tundes võin kinnitada, et seal oli oma aja kohta näiteks ääretult progressiivne laste- ja loomakaitse seadus, toekad sotsiaalsed garantiid ja muudki ilusat...See ei tee veel rezhiimi tervikuna positiivseks. Käsperit ei hakka siinkohas isegi rida-realt ümber lükkama, see üllitis on sedavõrd tendentslik, et ei taha ahjuski põleda, ajab sinist suitsu. Kui aga keegi väga nõuab, võtame siis rida-realt ette...Ainult et see on tühi ajaraisk, multikultid vaimu poolest ei tahagi tõde teada, topivad kõrvad kinni ja laovad oponentidele igasuguseid foobiaid selga. Multikultid raha ja karjääri lootuses ei paranda samuti seepeale meelt, sest see "rahha wäggi" üks äraütlemata võimas asi on. Sealmaalt on oma hingenatukese vanatöllamile mahamüümiseni vaid ainult jupikene teed.
----------------
III Reichis olid inimesed ausad, targad ja natsionaalsotsialistid. Aga mitte kunagi polnud keegi kõike kolme korraga. Kui keegi oli aus ja tark, siis polnud ta natsionaalsotsialist. Kui keegi oli aus ja natsionaalsotsialist, siis polnud ta eriti tark. Ja kui keegi oli tark ja natsionaalsotsialist, siis oli probleeme aususega. Millest peaks Hille meelt parandama?1. Johannese 1- 8 Kui me ütleme: „Meil ei ole pattu”, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis. Nii et põhjust leiab ikka. Nagu meie eluase ei saa kunagi päris valmis ega korda, nii ka meie hingeelu vajab pidevat pisiremonti. Kui multikultid oma tahtmise läbi viivad, siis peaks Hille mõtlema selle peale, et koos selle rahvamassiga toovad nad sisse ka minu lapselapse vägistaja, Tallinn-Tartu rongi pommipanija, minu auto põlemapistja ja veel mitmeid kenasid inimesi. Ennekõike aga meie unikaalse kultuuriruumi hävitajad. Nomaadide hord ei rikasta meid küll paraku millegagi. Pole ühtegi kultuuri rikastanud, ei toonud mongolite ja muude stepirahvaste invasioon õnne ei Keska-Aasia unikaalsetele riikidele, ei Kaspia äärsetele rahvastele. Kiievi-Venest rääkimata. Kaukaasia kõrgkultuurid paisati isolatsiooni ja sajnditepikkusesse kaitseseisundisse. Aga mida ma seletan, ajalugu ja argumendid pole kunagi aidanud emotsioonide ja santa simplicitase vastu. Küll aga tasuks üht ilusat vennasrahva vanasõna hoiatusena võtta: "поздно пить "Боржоми" когда почки отказали!"
-----------------
Oh jeerum, jeerum...kuidas meile kristlus toodi või mis siis õieti Jüriööl toimus...selle mõistmine vajab rohkemat, kui ärkamisaja rahvusromantikute pealiskaudne lugemine kooliajal. Või nõukaaegne ajalookäsitlus. Kuidas tekkisd ja kujunesid Eesti linnad? Kellest siis õieti ordu või piiskopi lippkonnad koosnesid? Kuskohalt võttis Plettenberg omale kokku väe, millega pooleks sajandiks pihkvalastel ja moskoviitidel sõjaisu ära võttis? Kuipalju ordurüütleid ja saksa soost sõjaselle meie maal ringles? Kas eestlased, sakslased, rootslased ja teised Läänest tulnud olid ikka nii antagonistlikud? Meie kultuuriruum on arenenud unikaalseks, kulla inimene. Siin on ühe tänavajupi peal maa-alune jõgi, Jaani seegi kirik, stalinistlik torniga maja, eesti arhitektide tööd mitmest sajandist, paar agulivurhvi puumaja veel pealegi. Ja ei igatse siia mosheed ega islamifanaatikuid oma suruõhuhaamrite ja relakatega muistiseid hävitama. Vasaratega terroristid KUMUs prohveti tahet täitmas...
-----------------
Mallekene, kullapai, aita meenutada, kunagi kole ammu oli ETVs üks telelavastus sinisilmsest maailmaparandajast, kes oma elamisse võttis kalmistul hauakambris pesitseva räpase asotsiaali. Asotsiaal aga ei kasvanud ümber, vaid lõi enda ümber uues kodus oma harjumuspärase miljöö ja lõpuks pidi vaene heategija kolima sinna hauakambrisse elama. Või surema. Et ait Lyvo de castro: ,Maga magamas', id est: Iacebis hic in eternum...
----------------
Nojah, kui tahaks nüüd Fukuyama paati üle hüpata, võiks ju ka öelda , et ajalugu on jah lõppenud. Mina jälle rohkem Huntingtoni koolkonna mees. Pariis, Malmö, Berliin ja Charlie Hebdo veresaun on näidanud, kui tõhus see "eelkontroll" on olnud. Meie kultuuriruum on sama väikene ja haavatav, nagu meie loodus. Ei ole meil India või Hiina sadu miljoneid, kuhu ühe miljoni lisandumine ei mõjuks kohe mitte kuidagi. Kes teab, see teab, kuidas mongolite valitsemine Hiinas otsa sai. Mida ma siin ikka ajalootundi pean, ega ma Palamets ole....Kurb on nagu sellest veidi, et siin maal ei maksa enam sinu teadmised ja kooliharidus, sest meediaruumi sulle ei anta ja kultuurmarksistide pröökamine käib üle kõige. Mul on õigus, sest mulle meeldib ja nii peab.... Mina igastahes olen väsinud sellises maailmas elamast. Imetlegem, ilmarahvas, kellel veel arunatukest on - see on hedonismi ja vaskpoolsuse imeline värdvorm, kes meil varsti sama harilik, kui sosnovski putked.
-----------------
Ja-ja... seh New Age, elik sis Vastse Ajastaja Öppettos olep seh Õddango-Mah Buddhismuse üts Keige Kihvtisem uppin...
Ja seh Konphormismuse-Tont! Ninck Gnostizismus, mis Innemese Lomast ilmatarga tehp ja tedda kõrgicks seap, kut seh Josep, kiä Esä kädest Kirjo Yllikuue saie ninck omma enese Welledest ennast Parrembacks Piddama nakse. Eks pannut Jehowa Jummal edimese Innemise Adami Paradisi-Rohho Aida Yllesharima, ep mitte teps Mollotama egga seh Philosophie elik Ilma-Targotust taggant kihhotama. ....ja vaata , Aare, niikaua , kui sinu tedmised ajaloost jäävad sinu põhikooli tasemele, siis pole meil ka muust eriti vaielda. Ka mina pole eile siia ilma sündinud. Kuidas sinu teadmised omaaegsest levimuusikast on? Lieder unter Bomben? Siis tuli ka mõningaid asju läbi lillede öelda.... Ich bin nicht das liebliche Gretchen,
Und auch keine Karmanatur,
Aber ich könnte es sein.
Ich bin nicht vom Himmel gefallen
Und auch keine Höllenfigur.

Donetsk haiglad on pilgeni täis surevaid Vene sõdureid ja terroriste

Täna algas terroristide poolt suur pealetung, kus osales üle tuhande sõduri http://divannaya-sotnya.com.ua/ATO/doneckie-bolnicy-perepolneny-umirayuschimi-rossiyskimi-soldatami-i-terroristami.html

Donetskis läks madinaks

Donetski lähedal läks täna kõvaks madinaks. Donetskist kirjutatakse, et Gradid ja suurtükid annavad tuld. Donetski lähedal endine hipodroom, kus pesitsevad terroristid sai tabamuse ja põleb. Terroristid pommitavad rahulikke elanikke jne. Video ka Marinkast https://www.youtube.com/watch?v=vLbyELs9i-A

Autohirm Venemaal

Seadusetus Venemaa teedel https://www.youtube.com/watch?v=TYlspUCqUj0

Piiskop Joel Luhametsa ametisseseadmise pildid

Pildistas Rein Toom https://drive.google.com/folderview?id=0B2R-RKWiEQQ3fjJYN0ZuOThmQURDWHNMRWpqYUlmaUxoVU1EYTR4Sy1PQmhYRFJUbVVGMHM&usp=sharing

Põhja-Läti vabastamise operatsioonid 1919. a. kevadel ja suvel.

Üldine olukord Lätis kuni 1919. a. suveni.
Sõjaliste jõudude korraldamine Lätis ja võitlused Kuramaal.
Maailmasõja alul muutus Lätimaa varsti sõja tallermaaks. Sakslased ähvardasid Miitavi ja Riia linna. Lähedane hädaoht tõstis lätlaste kaitsetahet. Läti rahvuslike väeosade loomise mõte sai suurt hoogu. 1915. a. mai alul kutsusid Vene duuma liikmed, lätlased Goldmann ja Zalit, läti rahvusväeosade asutamise küsimuse arutamiseks kokku seltskonnategelaste koosoleku. Sel nõupidamisel tunnistati tarviliseks astuda viibimata tegelikke samme läti rahvusväeosade asutamiseks. Luba rahvusväeosade loomiseks ei saanud lätlased aga nii kergesti nagu alul loodeti. Petrogradis mäletati värskelt veel 1905. a. mässuliikumist Lätis, mida peeti rohkem Vene riigi kui kohalike sakslaste vastu sihituks, ja selle tagajärjel tunti ka lätlasi riiklikult mitteustava elemendina. Hoolimata kõigist raskustest saadi siiski 23. juulil 1915. a. luba kahe läti kütipataljoni formeerimiseks. Duuma liikmed Goldmann ja Zalit avaldasid üleskutse läti rahvale astuda vabatahtlikult formeeritavaisse läti kütipataljonidesse ning moraalselt ja materiaalselt toetada üldrahvuslikku ettevõtet. Esimeseks vastuvõtu päevaks määrati 1. august 1915. a. Vabatahtlikke tuli palju. Esimese kahe pataljoni koosseis täitus paari päevaga. Tuli muretseda luba uute pataljonide formeerimiseks, mis ka saadi. Kahe kuu jooksul formeeriti 8 läti kütipataljoni (neist oli üks

tagavarapataljon, mille koosseis hiljem tõusis üle 10 000 mehe). Ajajooksul moodustati pataljonidest polgud. Polgud koondati kahte läti kütibrigaadi. Läti väeosades teenis ka palju eesti ohvitsere ja sõdureid.
Maailmasõja ajal omandasid läti kütid Riia-eelseis võitlustes suure lahingkuulsuse. Tähtsaimaiks lahinguiks olid: võitlused 1915. a. oktoobris Šloki juures, 1916/17. a. jõululahingud „Kuulipildujamäe” juures ja lahingud Üksküla vastasel ülejõe (Düüna) positsioonil ehk n.n. „Surmasaarel”.
Läti vapramad pojad langesid Daugava kallastel selles sügavas lootuses, et „paistaks vabaduspäike üle Latvia”. Asjatuks jäid aga kantud ohvrid. Vanadele küttidele ei saanud osaks tuua vabadust ja iseseisvust Lätile. Iseseisva Läti suhtes jäi teostamata vanade küttide lipukiri: „Isamaa vabaduse ostame oma verega.”
1918. a. kevadel okupeerisid Saksa väed Läti territooriumi. Osa läti küttidest, kes ei tahtnud alistuda sakslasile, taandus Venemaale. Seal olid nad Vene nõukogude valitsusele esimeseks ja ühtlasi ka kandvaimaks toeks. 1918. a. panid endised vanad kütid Venemaal aluse läti punasele armeele, kes asus Läti vallutamisele ja seal võimuhaaramisele.
5. augustil 1917. a. moodustati Läti Sõjaväelaste Rahvuslik ühing, kes juba algusest peale propageeris Läti iseseisvuse ideed. Läti sõjaväelaste rahvusliku ühingu algatusel kutsuti Valgas ellu Ajutine Läti Rahvuslik Nõukogu.
18. novembril 1918. a. kuulutas Läti Rahvusnõukogu Lätimaa iseseisvaks vabariigiks. Rahvusnõukogu etteotsa astus J. Tšakste. Ajutise Valitsuse juhiks (peaministriks) kutsuti K. Ulman. Läti vabariigi territooriumiks tunnistati nende endiste Vene kubermangude osad, kus elanikud on läti rahvusest: Liivimaa lõunapoolne osa (Vidzeme), Pihkva ja Viitebski kubermangude loodeosad (Latgale) ja Kuramaa (Kurzeme).
Balti aadel asus Saksa okupatsiooni ajal Balti hertsogiriigi rajamisele, kus kõik võim oleks sakslaste käes. Oma kavatsusele rahva tahteavalduse ilme andmiseks improviseeriti sunnikorras rahvaesindused aadlile meelepärase koosseisuga. 12. aprillil 1918. a. astus Riias kokku Liivi-, Eesti-, Saaremaa ja Riia linna esindajaist moodustatud „Landesrat”, kes palus Saksa keisrit võtta Baltimaad Saksa sõjaväelise kaitse alla ja ühtlasi avaldas soovi, et Baltimaast kujundataks personaalunioonis Preisimaaga konstitutsiooniline monarhia.
Uus riik vajas kaitseks sõjalist jõudu. Sellena ei usaldatud eestlasi ega lätlasi. Juba 1918. a. juulis tärkasid mõtted balti sakslasist koosneva sõjaväe moodustamiseks. Selleks alustati läbirääkimisi Riias asuva Saksa VIII arme juhatusega, kellelt ka saadi, kuigi võrdlemisi hilja, vormiline luba sõjaliste jõudude korraldamiseks 1918. a. novembris.
Eeltöid väeosade formeerimiseks tegi aga juba varakult sellekohane Landeswehri komisjon, mispärast ka ajajärgul 12.—17. novembrini suudeti Riias moodustada kolm Riia kompaniid, Balti Landeswehri (maakaitse) löögiosa, üks patarei, üks kuulipildujate komando ja 29. novembril Miitavis Rahdeni kompanii, üldse umbes 1000 meest. Kõik nimetatud üksused koosnesid suuremalt jaolt balti sakslasist, moodustades n.n. Balti

Landeswehri (Balti maakaitse), mille kõrgeimaks juhtivaks organiks oli VIII armee juhatuselt moodustatud staap. Landeswehri juhiks oli Saksa sõjaväe major Scheibler ja staabiülemaks — kapten Diedrich. Relvad saadi Saksa riigilt.1
1918. a. suvel, kui maad valitsesid okupatsioonivõimud, asus läti sõjaväelaste rahvuslik ühing konspiratiivselt omakaitse üksuste korraldamisele. Läti Vabariigi väljakuulutamisel asus nimetatud ühing energiliselt valitsusele appi kaitsejõudude loomise töös. Rahvusnõukogu tunnistas kaitsejõudude korraldamise kiireks ja hädatarviliseks. Asuti esimeste üksuste rajamisele, kuid kõigist püüetest ja energiast hoolimata ei tahtnud kaitsejõudude loomise töö siiski edeneda. Kohalikud sakslased arusaadavail põhjusil olid selles asjas lätlasist ette jõudnud.
Enamlaste hädaoht lähenes. Läti valitsus, et panna piir enamlaste sissetungimisele    Lätti,    asus    kaitsejõudude    korraldamise    asjus läbirääkimistesse Saksa riigi volinikuga Baltimaal A. Winnigiga. 7. detsembril 1918. a. kirjutati Läti valitsuse ja A. Winnigi vahel alla lepingule vajaliste maakaitsejõudude loomiseks. 29. detsembril kirjutati Läti valitsuse ja A. Winnigi vahel alla teisele lepingule, mille põhjal kindlustati kõigile välismaalasile-sõjaväelasile, kes vähemalt 4 nädalat vabatahtlikult on osa võtnud Läti riigi vabadusvõitlusest, täielised Läti riigikodaniku õigused.2
7. detsembri kokkuleppe alusel lubati formeerida Läti territooriumil rahvuslikul alusel maakaitse või n.n. „Landeswehr” järgmises koosseisus:
lätlasist — 18 kompaniid ja 3 patareid, sakslasist — 7 kompaniid ja 2 patareid, venelasist — 1 kompanii; seega kokku — 26 kompaniid ja 5 patareid.
Relvad, rakmed ja riided pidid maakaitseosad saama Saksa riigilt. Toitlustamise küsimused jäid Läti ajutise valitsuse lahendada.
Sõlmitud lepingu alusel Läti territoorium jagunes 4 sõjaväeringkonda: Riia, Liivimaa Läti osa, Kuramaa ja Latgallia. Ringkondade ülemaiks tuli lepingu alusel määrata: Riia ringkonna ülemaks — sakslane-ohvitser, abiks — lätlane-ohvitser; Liivimaa Läti osa ja Kuramaa ringkondade ülemaiks — lätlased-ohvitserid ja neile abideks — sakslased-ohvitserid; Latgallia ringkonna ülemaks ja ülema abiks — lätlased-ohvitserid. Läti riigikaitse ministriks 6. detsembril määrati Zalit, tuntuimaid Läti kütipataljonide formeerijaid maailmasõja ajal. Maakaitse (Landeswehri) juhiks nimetati Saksa sõjaväe major Scheibler ja temale abiks — kolonel-leitnant Klavinš. Staabiülemaks nimetati Saksa sõjaväe kapten Diedrich ja temale abiks — kapten Hartman. Riia ringkonna ülemaks määrati Saksa sõjaväe kindral Freytag-Loringhoven, abiks — kapten Zemitan.
Läti maakaitse korraldamine ei arenenud aga nii libedasti nagu alul loodeti. Vaatamata A. Winnigiga sõlmitud lepingule ei loovutanud sakslased siiski nii kergesti võimu. Nad isegi pidurdasid teataval määral läti rahvusest
1
Fürst Avaloff — „Im Kampf gegen den Bolschewismus”, lhk. 251 ja 252.
„Die Baltische Landeswehr”, lhk. 5 ja 6.
2
„Die Baltische Landeswehr”, lhk. 6 ja 7.

koosnevate üksuste korraldamist, keeldudes viimastele välja andmast relvastust ja riidevarustust.
Peagi selgus, et uuesti moodustatud Landeswehr on nõrk enamlaste vastu, kes tungisid Lätti Pihkva ja Dünaburgi poolt. 17.—20. detsembri peale määratud mobilisatsioon ei annud samuti positiivseid tagajärgi.
Detsembri lõpuks 1918. a. õnnestus üldiselt Riias moodustada järgmised läti rahvusest koosnevad lahingüksused:
1. Instruktorite reserv, mis formeerus detsembri esimesil päevil Riias viibivaist ohvitserest ja allohvitserest-vabatahtlikest. Instruktorite reservi koosseisus oli umbes 200 meest. Pärast Riia langemist lahkus instruktorite reserv Riiast umbes 130-mehelises kooseisus. Hiljem anti instruktorite reservile nimetus — Läti iseseisvuse kompanii.
2. Erikompanii, mis formeerus detsembri alul üliõpilasist. Pärast Riia langemist enamlaste kätte erikompanii koos teiste üksustega taandus Kuramaale.
3. Latgallia ohvitseride ja Latgallia allohvitseride kompanii, mis moodustati mobiliseeritud kodanikest. Riia langemisel jäi osa kompaniist Riiga, mistõttu ka kompanii hiljem likvideeriti.
4. Riia kolm kaitsekompaniid, mis formeeriti mobiliseerituist. Nende kompaniide meeleolu oli madal, nad allusid enamluse propagandale ja seetõttu valgusid ka varsti laiali. Alul oli iga kompanii koosseisus umbes 200 —250 meest.
5. Õpilaskompanii, mis algas formeerumist detsembri lõpul, kuid mille formeerimistööd kaitseministri korraldusel katkestati, kui enamlased olid Riiale lähenemas.
Peale selle formeeriti:
1. Võnnus juba novembri keskpaiku Võnnu kompanii, mille koosseisus oli umbes 300 vabatahtlikku. 22. detsembril lahkus Võnnu kompanii Võnnust, taandudes    enamlaste survel Riia poole.
2. Miitavis — Miitavi vabatahtlike kompanii umbes 100-mehelises koosseisus. Miitavi langemisel enamlaste kätte see kompanii viidi üle Liibavi.
3. Liibavis — kaks nõrgakoosseisulist kompaniid.
Katsed formeerida läti rahvusväeüksusi Läti territooriumi teistes osades ei annud positiivseid tagajärgi.
Nii oli enam-vähem organiseeritud ja kindla sõjalise jõuna Läti valitsusel käsutada 1918. a. detsembris mõnisada läti ohvitseri, allohvitseri ja üliõpilast, umbes 700 landeswehrlast ja 350 meest Raudbrigaadist. Need jõud püüdsidki takistada detsembri teisel poolel punaväe edasitungimist Jakobstadt—Võnnu joonelt Riia peale.
Lahkuvate Saksa okupatsioonivägede katteks asus VIII armee juhatus 20. novembril Raudbrigaadi korraldamisele. Raudbrigaadi koosseisu komplekteeriti vabatahtlike riigisakslaste-palgalistega. Brigaadi lahingväärtus oli väike, sest sinna kogunes hea palga eest igasugust elementi. Hiljem moodustati Raudbrigaadist Rauddiviis.
29./30. detsembril puhkes Riias mõnes Läti kaitseosas mäss, mis

inglaste kaasabil maha suruti. Tekkinud raskes olukorras ei suudetud enam Riia linna kaitseda. 2. jaanuaril lahkusid Läti valitsus ja sõjaväeosad Riiast, kuna punaväed vallutasid linna.
5. jaanuaril moodustati Läti valitsusele truuksjäänud kompaniide osadest Miitavis 3 kompaniid:
1. kompanii — instruktorite reservist ja Latgallia ohvitseride kompaniist;
2. kompanii — Võnnu, 2. ja 3. Riia kaitsekompanii osadest ja eri- (üliõpilas-) kompanii.
Need 3 kompaniid moodustasid n.n. Läti Eripataljoni, mille koosseisus oli umbes 400 meest.
Läti riikliku sõjaväe loomise esimene katse oli nurjunud. Läti ajutine valitsus asus Liibavi, jätkates seal sakslaste poolt pidurdatud tegevust.
Tuletades meele üldist olukorda Eesti kaitse korraldamisel 1918. a. novembris ja detsembris ning võrreldes eestlaste ja lätlaste võimalusi ning töötulemusi riigikaitse teostamise alal saame järgmise pildi.
Novembri keskel peagu ühel ajal asusid mõlemad rahvad ise oma saatuse juhtimisele. Valitsuse tööd pidurdas lahkuv okupatsioonivõim, — meil vähem, Lätis enam.
Nii Eesti kui ka Läti riigipiiridesse hakkas vaenlane sisse tungima peaaegu ühel ajal. Läti valitsus sai detsembri alul, kui vaenlane asus alles õieti riigi piiridel, oma käsutusse juba korraldatud Landeswehri osad, kuna Eesti oma jõududega vaenlasele astus vastu. Eestisse taandunud Põhja- armee ei näidanud vaenlasele nimetamisväärtki vastupanu, ja seepärast ei olnud temast kasu. Kõigest sellest hoolimata ei suutnud lätlased siiski riigikaitse alal korda saata seda, mis eestlased.
Seda peamiselt põhjustasid lätlasil:
1. Meie Kaitseliidu kujulise riigitruu omakaitse organisatsiooni puudumine, kes juba valitsuse esimesil elupäevil oleks suutnud riigis sisekorra julgeoleku ja samuti ka piirikaitse võtta enda peale.
2.    Riigikaitse    mitteväljaviimine    piirile.    Kui    eestlased    oma mõnekümnemehelised salgakesed võimalikult kaugemale vaenlase poole välja paiskasid katteülesandeid täitma ja vaenlase edasitungi iga viisi raskendama, et sellega aega võita jõudude korraldamiseks seljataguses, siis lätlased nagu ootasid vaenlast lähemale ja piirdusid peamiselt Riia lähedama kaitsega.
3. Enamlik meeleolu, mis lätlaste juures teravamal kujul ja suuremal määral ilmsiks tuli kui eestlaste juures. Seda tõendab asjaolu, et lätlasil sunduslik mobilisatsioon nurjus ja isegi omakaitse osades mäss lahti puhkes, mida inglaste abil tuli sumbutada. Eestis sarnaseid sündmusi ei olnud. Enamlaste mässukatse Tallinnas 1918. a. detsembris lämbutati algidus ja oma jõul.
4. Sundusliku mobilisatsiooni liig hiline väljakuulutamine, mis sündis alles siis, kui vaenlane seisis juba „väravate” all.
5. Punaväe tugevajõuline kontsentreeritud löök Pihkva ja Dünaburgi suunast Riia poole, kuna eestlasil samal ajal tuli vastu astuda võrdlemisi nõrgema lahingväärtusega vaenlasele ja sedagi peamiselt Tallinn-Narva sihis.

6. Läti veneaegse rahvusliku sõjaväe üleminek punaste küttide näol kodumaa vallutamisele Venemaa tarvis. Eesti rahvusväeosad jäid aga kodumaale ja siin nad ka demobiliseerusid. Nad jäid truuks Eesti iseseisvusele, Eesti rahvale, ja said aluseks Eesti riiklikule sõjaväele.
8. jaanuaril jäeti Miitavi (Jelgava) linn maha. Taandumist jätkati Liibavi (Liepaja) ja Vindavi (Ventspils) suunas, kus loodi ühendus Saksa Liibavi garnisoni vägedega, kes asusid kaitsel üldiselt Vindavi (Venta) jõe joonel. 30. jaanuaril vallutasid punased Vindavi linna. Sakslaste kaitsevöö suruti ikka lähemale ja lähemale Liibavile.
Alates jaanuari teisest poolest hakkas Kura väerindel end tunda andma eestlaste pealetung, kelle vastu läti punase armee juhatus oli sunnitud lõunast reserve ära saatma.3 See kergendas olukorda.
Punaste kiire lähenemine Preisi piiridele tõmbas enda peale Saksa valitsuse tõsise tähelepanu. Liibavis asuva Saksa 6. reservkorpuse ülemaks määrati Soome punastest vabastamisel kuulsaks saanud kindral von der Goltz, kes 1. veebruaril Liibavisse jõudis ja määrati kõigi enamlaste vastu sõdivate väeosade üldiseks juhatajaks. Kindral von der Goltz asus energiliselt „punase vaimu” väljaajamisele alluvaist väeosadest. Sõjaväelaste komitee Liibavis likvideeriti. Vägede koosseisu täiendati. Saksamaalt toodi juure 1. kaardiväe reservdiviis. Rauddiviis ja Balti Landeswehr võeti 6. reservkorpuse koosseisu.
6. veebruaril jõudis Saksamaalt kohale major Fletcher, kes määrati Balti Landeswehri juhatajaks. Major Fletcher asus kohe Balti Landeswehri väeosade ja staabi ümberkorraldamisele. Balti Landeswehri lahingkoosseis veebruari alul kujunes järgmiseks:
1. Balti Landeswehri löögiosa parun H. Manteuffeli juhatusel — 2 kompaniid, 1 eskadron, kuulipildujate komando ja 1 patarei.
2. Malmede lahinggrupp — 3 kompaniid, 1 kuulipildujate kompanii ja 1 patarei.
3. Eulenburgi lahinggrupp — 2 kompaniid, 1 ratsakomando ja 1 patarei;
4. Kalpaki pataljon (lätlased) — 3 kompaniid ja1 ratsakomando;
5. Vürst Lieveni väeosa (venelased) — 2 kompaniid ja 1 ratsakomando;4
6. kaks väikest baltlaste ratsasalka parun Engelhard-Schönheydeni ja Goldfeldi juhatusel.
Hiljem arvati Landeswehri koosseisu veel mõned vähemad riigisakslasist moodustatud üksused.5
3 4
„Die Baltische Landeswehr”, lhk. 17.
„Die Baltische Landeswehr”, lhk. 14. 5 Fürst Avaloff — „Im Kampf gegen den Bolschewismus”, lhk. 256 andmeil oli Balti Landeswehri koosseis pärast ümberkorraldamist järgmine:
I. Saksa sõjaväe korralduse alusel vabatahtlikest ja riigisakslasist moodustatud üksused:
1. löögiosa ühe patarei ja ühe eskadroniga parun Manteuffeli juhatusel;
2. väesalk kapten von Jena juhatusel;
3. väesalk rittmeister Malmede juhatusel;
1. ratsasalk parun Hahni juhatusel;

13. veebruaril asus Balti Landeswehr vastupealetungile ja vallutas Goldingeni (Kuldiga). 24. veebruaril vallutati Vindavi linn. 3. märtsiks jõuti juba niikaugele, et võidi alustada Kuramaa vabastamist punastest. Kindral von der Goltzi väed alustasid pealetungi ajajärgul 3.—13. märtsini järgmiselt:
1. kaardiväe reservdiviis (paremal tiival) — Vindavi jõelt Šauli, Bauski peale;
2. Rauddiviis — Muravjevo—Miitavi suunas;
3. lätlased kapten J. Balodi juhatusel — Šrundeni rajoonist Dobleni, Miitavi peale;
4. venelased vürst Lieveni juhatusel — Goldingeni rajoonist Tukkumi (Tukums), Miitavi peale;
5. Balti Landeswehr (vasakul tiival) Goldingeni rajoonist vasakul pool vürst Lieveni väegruppi Tukkumi ja Šloki (Sloka) peale.6
18. märtsil vallutati Miitavi linn. 26. märtsil jõudsid kindral von der Goltzi väeosad välja Kura Aa (Lielupe) joonele, kus rinne püsis umbes 2 kuud aega kuni Riia vallutamiseni, mis sündis alles 22. mail.
Riias alatud ja Liibavis jätkatud organiseerimistöö tulemusena kujunes 1919. a. märtsi lõpuks läti brigaad kolonel J. Balodi juhatusel. Brigaadi koosseisus oli umbes 850 tääki. Üldse oli aga brigaadis märtsi lõpul umbes 1400 meest ja mai keskel, Riia vallutamise eel, umbes 1700 meest.7
2. ratsasalk parun Drachenfelsi juhatusel;
3. ratsasalk parun Engelhardi juhatusel;
Sapöörisalk parun Strömbergi juhatusel;
II. Endise Vene sõjaväe korralduse alusel vabatahtlikest baltlasist, kes ei ole teeninud Saksa sõjaväes, ja Vene sõjavangidest moodustatud üksused vene kaadriga:
Rittmeister vürst Lieveni kolmest väeliigist koosnev väesalk ja kapten Dõdorovi
väesalk.
III. Endise Vene sõjaväe korralduse alusel vabatahtlikest lätlasist, vaatamata sellele, kas nad on või ei ole teeninud Vene väes, moodustatud üksused Vene sõjaväes teeninud kaadriga:
Kolonel-leitnant Kalpaki väesalk.
6 7
Fürst Avaloff — „Im Kampf gegen den Bolschewismus”, lhk. 257. „Die Baltische Landeswehr”, lhk. 25.
Generalis M. Penikis — „Latwijasa armijas sakums un cinas”, lhk. 122 ja 123 andmeil oli Riia vallutamise ajal kolonel J. Balodi brigaadi koosseisus 1830 meest (neist 228 pealikut ja 307 instruktorit), 19 rasket ja 12 kerget kuulipildujat, 44 automaatpüssi, 1 miini- ja 1 pommipilduja. Kolonel J. Balodi brigaad koosnes kolmest pataljonist (I pataljonis — 515 meest, II pataljonis — 373 meest ja III pataljonis — 340 meest), ratsadivisjonist (231 meest), sapöörikompaniist (202 meest), sidekomandost (42 meest), jalaluurajate komandost (23 meest) ja seljatagustest asutistest.
Landeswehri koosseisus oli kolm lahingpataljoni:
I. Trieciena pataljon (löögiosa) koosseisus: 3 laskurkompaniid, 1 kuulipildujate kompanii (6 rasket kuulipildujat), ratsakomando (üksus), üks patarei ja miinipildujate komando.
II. Malmede pataljon koosseisus: 3 laskurkompaniid, 1 kuulipildujate kompanii (10 rasket kuulipildujat), üks patarei ja miinipildujate komando.
III. Eulenburgi pataljon koosseisus: 2 laskurkompaniid (Rahdeni ja Kleisti kompaniid), ratsakomando, üks patarei ja miinipildujate komando.

Poliitiline olukord Lätis. Juba märtsi alul, kui algas kindral von der Goltzi vägede pealetung Vindavi jõe joonelt, kujunes Läti ajutise valitsuse ja kindral von der Goltzi vahekord teravaks. Saksa riigi voliniku A. Winnigiga sõlmitud lepingu põhjal pidi poliitiline võim kuuluma Läti Ulmani valitsusele. Nüüd aga ei võimaldatud Ulmani valitsusel enam täita oma funktsioone. Ei lubatud isegi mobiliseerida lätlasi läti väeosadesse, sest kindral von der Goltz arvas lätlased olevat sedavõrd läbi imbunud kommunismist, et neist ainult vabatahtlikke võib võtta sõjaväe ridadesse. Kuna sõjaline võim oli sakslaste käes, siis võis kindral von der Goltz dikteerida oma käske Läti ajutisele valitsusele ja olla tegelikuks seisukorra peremeheks.
Läti ajutine valitsus oli vaevalt sallitav. Tema tegevus oli täiesti takistatud. Oodati veel ainult parajat silmapilku ta lõplikuks kukutamiseks. Juba veebruaris 1919. a. saadi Liibavis kätte mõned tähtsad dokumendid, mis selgitasid sakslaste kavatsusi Baltimaade suhtes ja just nimelt:
1. Balti maamarssal ja „Landesrati” esindaja von Strycki üleskutse Balti riigi loomiseks tema endaga eesotsas „Heermeistri” nimetuse all ja
2. Baltimaade tegelikud korraldamiskavad, milles ette nähti kolme Balti riigi ühendamine. Selle kava pidid ellu viima riigisakslasist-vabatahtlikest palgatud Rauddiviis ja Landeswehr.
Väejuhatajaks pidi jääma endiselt kindral von der Goltz. Ametlikult esitati Läti valitsusele 14 nõudmist, millest olulisem oli mõisnike eraomanduse puutumatuse nõue. Läbirääkimised tagajärgi ei andnud. 16. aprillil 1919. a. pani parun Manteuffeli löögisalk Liibavis toime riigipöörde. Ulmani valitsus kukutati. Siseminister Valter ja mõned teised kõrgemad ametnikud areteeriti. Liibavis asuval Läti väeosal võeti relvad käest ära. Ulman oli sunnitud põgenema liitlaste kaitse all olevale aurik „Saratovile”.
Liitlaste kartusel ei julgenud sakslased varjamatult asuda valitsemisele. Oli vaja läti katet. Läti kirjanik ja kirikuõpetaja Needra oligi nõus looma aadlisõbralise valitsuse. Nii sai Landeswehr pastori talaari varjul liitlaste ees tegutsemiseks vabad käed.
Kindral von der Goltz kirjutab oma mälestustes:
„Mitte ainult Kuramaa valitsemine polnud sihiks sakslasil. Mitte ainult saksasõbraliste valitsuste saatus Baltimaadel, mitte ainult 700-aastane Balti ajalugu ei seisnud kaalul, vaid ka Saksa tulevik idas ja kodanliku saksasõbralise Venemaa loomine. Mitte ühes või teises valitsuses ei olnud
Peale nende osade kuulusid veel Landeswehri koosseisu parun Strömbergi pioneerosa, Drachenfelsi ja Engelhardi ratsaosad, üks haubitsapatarei, üks mäesuurtüki-patarei, mõned kuulipildujate komandod, üks soomusrong, lennueskadrill nr. 438, Kura Aa (Lielupe) jõe flotill (4 väikest laevakest) ja mitmed seljatagused asutised ning formatsioonid seljataguse teenistuses.
Üldse oli Landeswehri koosseisus Riia vallutamise päevil (rindel ja lähemas seljataguses) umbes 4000 meest. Mõnedel andmetel oli 15. mail Landeswehri koosseisus (rinde piirkonnas) umbes 6000 meest.
Vürst Lieveni väekoondises oli 2 laskurkompaniid, üks kuulipildujate kompanii (7 rasket kuulipildujat), üks ratsaüksus ja üks kahesuurtükiline patarei — kokku umbes 400 meest.

küsimus, vaid selles, kas saksasõbraline Läti (mis Läti kohta öeldud, maksis loomulikult ka Eesti suhtes. J. M.) uuesti korraldatud ja moodsal Venemaal või Inglismaast rippuv ja toidetav vasallriik, kes Venemaa vastu ainult siis end suudab hoida, kui seal valitsevad enamlik-anarhilised olukorrad. Esialgu küll ainult Ida-Preisimaa kaitseks määratud, seadsin ma oma tegevuse aluseks kõrgema idee — hädaohus viibiva saksluse tuleviku kindlustamise.8”
Edasi kirjutab ta, et Saksamaa on läänes kaotanud maailmasõja, kuid idas sammub ta võiduteed. Siin oli vaja oma mõju maksma panna, et kindlustada turgu saksa kaupadele, et paigutada endistesse Vene piiriäärseisse laastatud maakondadesse usinaid saksa talupoegi.
Toodud väljavõtteist kindral von der Goltzi mälestusist selgub, et sakslasil tegutsemiseks Baltimail ja ühtlasi üldiselt ka idas oli kaks peamotiivi:
1. kindlustada suurmaaomanikele Baltimail endised olukorrad ja
2. teha oma kaotus läänes osaliseltki tasa idas.
Et sakslaste tegevussihid olid vastolus kohalike rahvaste, eestlaste ja lätlaste, eluliste huvidega ja liitlaste poliitikaga, siis ei lasknud avalikud kokkupõrked end kaua oodata. Võnnu väljadel ning Jegeli jõe kallastel panid eestlased 1919. a. suvel sakslaste igatsustele ja nende suurele idapoliitikale piiri, kuigi seekord veel mitte jääva.
Kahjuks jäid aga just need, kelle vastu otsekohest vägivalda oli tarvitatud, s.o. kukutatud Ulmani valitsus ja kolonel Balodi brigaad, pealesurutud olukorraga nagu rahule. Kindral J. Soots oma artiklis „Katkendid sõjamälestustest”, osas — „Sõjaaegsed suhted Lätiga” kirjeldab Läti-Eesti vahelisi poliitilisi suhteid järgmiselt:
„Ka sellel ajal, kui Ulmanise valitsus asus Liibavi sadamas laeval „Saratov” ja võim tegelikult oli juba von der Goltzi ja Needra käes, ei muutnud Ulmanis oma vaateid Eesti suhtes. Meie nõuandel soovitasid Läti esindajad mitu korda K. Ulmanisele, et tema „Saratoviga” Liibavist ära sõidaks Eestisse ja siis Kuhjast Semitani brigaadi abil ja Eesti vägede toetusel Riiga katsuks jõuda. Kuid saadikud jäid kadunuks, nad jäid Liibavi ja Ramman ja Semitan ei saanud mingit vastust. (Üks saadik oli vist Läti-Valga konsul Gailit.) Ikka veel valdas Ulmanise meelt idee fixe — kokkuleppe võimalus Landeswehri ja, von der Goltziga. Jättes oma esindaja Eestis kui ka Eesti valitsuse ilma informatsioonita oma tegevuskava kohta, pani ta neid poliitiliselt raskesse seisukorda, millega ongi seletatav, et Eesti väejuhatuse läbirääkimiste juures von der Goltziga Ameerika esindaja Liibavis Green ka teised liitlaste esindajad oma poole sai.9”
Ka kolonel Balodi väeosad ei reageerinud. Võib olla, et nad tolleaegses olukorras ei suutnudki seda. Kuid ka siis, kui Eesti malev koos Põhja-Lätis formeeritud Läti väeosadega liikus sakslasile Võnnu väljadele ning Jegeli kallastele vastu, ei astunud kolonel Balodi väeosad aktiivselt üles oma rahvusliku valitsuse ja vaba Läti rahva eluõiguste kaitseks. Olukord oli nüüd põhjalikult muutunud ja aktiivne tegevus siiski võimalik.
8 9
Graf von der Goltz — „Meine Sendung in Finnland und im Baltikum”, lhk. 126. „Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt” — II köide, lhk. 76.

Kindral-major N. Reek oma töös “Lemsalu—Roopa—Võnnu— Ronneburgi lahing 19.—23. VI 1919. a.”, mis on avaldatud „Sõduris” nr. 6/7/8. — 1928. a., kirjutab kolonel Balodi väeosade kohta muuseas järgmist:
„Kuigi polk. Balodi osad otsekohesest sõjategevusest osa ei võtnud, siiski seisid nad vaenlase juhatuse käsutuses ja täitsid sisekorra teenistust seljataga; võimaldades sellega sakslastele omad jõud pea täies ulatuses meie vastu koondada. Vürst Lieveni ja polk. Balodi osade askeldamine lõunapool meie vasakut tiiba tegi nii mitmelgi korral suurt muret diviisi juhatusele.”10
Põhja-Läti vägede loomine eestlaste kaasabil. 1918. a. lõpul hakati meie vägede ülemjuhataja ja tema staabi algatusel organiseerima Tallinnas lätlasi. Lätlaste korraldajaks oli kapten Zemitan. Eesti väejuhatuse toetuse ning abi ja kapten Zemitani agara tegevuse tõttu edenes lätlaste organiseerimine võrdlemisi jõudsasti. Väga võimalik, et see ka omajagu hoogu andis mõttele asuda laialdasemalt lätlaste korraldamisele Eestis, s.o. läti väeosade formeerimisele.
Nagu nägime, tungisid enamlased ühel ajal kallale Eestile ja Lätile. Riia langes ja K. Ulmani valitsus põgenes Liibavi. Olles nähtavasti kindel, et Eestist ei saa abi, hakkas Läti valitsus oma päästmist otsima kokkulepetes sakslastega. Saksa riigi voliniku A. Winnigiga sõlmiti mitmed kokkulepped ja 1918. a. novembri lõpul tunnustas Saksamaa Lätit de facto. Kuidas aga Eestiga ja mis otstarbel loodi sidemeid, seda valgustab kindral J. Soots kujukalt raamatus „Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt”, II köide, järgmiselt:
„Olles kindel, et tema (K. Ulman. J. M.) Eestilt mingit abi ei saa, hakkas tema oma päästmist otsima kokkulepetes sakslastega ja Eestisse saatis esituse ainult informatsiooni otstarbel ja nimelt kirikuõpetaja Rammani, kellel polnud rahvusvahelisest õigusest aimugi, ja kapten Semitani. Viimane oli vana väljateeninud jalaväe ohvitser, nõnda ütelda „rooduisa” tüüp, lihtne, otsekohene mees, kes roodu teenistust peensusteni teadis, kuid kes võrdselt üldiselt vähe arenenud oli ja kellele suuremate väeosade organiseerimine ja nende juhtimine üle jõu võis minna, ja kes ka millalgi poliitikaga tegemist polnud teinud. Nõnda siis kirikuõpetaja ausus ja „rooduisa” otsekohesus ja lihtsameelsus pidid Lätile garanteerima õige informatsiooni Eestist ja muud seal ei tahetudki.
Kuid olukord muutus ja seadis Läti esitusele teised nõudmised üles. Eesti vabanes enamlastest, võttis Ruhja ära ja on otsaga juba Lätis. Nüüd teatasid Ramman ja Semitan oma valitsusele, et Läti vabastamine võib eestlaste toetusel ka Ruhjast alata, et tarvis eestlastega leping teha. Ja kui Ulman ikka oma idee fixe — Goltziga kokkuleppe — küljes rippus, tegi Ramman meiega 18. 2. 1919. a. lepingu Läti brigaadi organiseerimiseks ja Semitanil tuli hakata brigaadi ülemaks. Võib olla, et see amet oleks temale raske olnud, aga ta leidis enesele hea abilise. Nimelt tuli minu loaga Soomest
10 N. Reek — „Lemsalu—Roopa—Võnnu—Ronneburgi lahing 19—23. VI 1919. a.”, lhk. 156, „Sõdur” nr. 6/7/8, 1928. a.

Läti suurtükiväe ohvitser Kalnin, praegune Läti kindral, Tallinna.
Olles Semitanist noorem, jäi ta siia Semitani ligemaks kaastööliseks. See mees oli juba palju laiemate vaadetega ohvitser. Täiendades nõnda teineteist, said Semitan ja Kalnin brigaadi juhtimisega hakkama.11”
Eesti ülemjuhataja algatuse ja valitsuse nõusolekul kuulutas kapten Zemitan välja Eestis elavate läti kodanike mobilisatsiooni. Tuli kokku 657 meest. Relvad saadi Eesti sõjaväe varustusvalitsuselt. Lätlased koondati Tartu ja seal asuti 1919. a. veebruari esimesel poolel läti pataljoni formeerimisele. Komplekteeriti pataljon ja mehi jäi veelgi üle. Seda arvesse võttes otsustati formeerida üks jalaväe rügement eesti rügementide koosseisu eeskujul.
16. veebruaril saab II diviisi ülem kolonel V. Puskar meie sõjavägede ülemjuhatajalt kindral-major J. Laidonerilt korralduse, milles 1. Volmari jalaväe polgu formeerimist kästakse alata 18. veebruaril. Valga ja Volmari maakondades kapten Zemitani poolt väljakuulutatud mobilisatsioon tõi kokku 60 ohvitseri ja 1451 reameest. Kokkutulnud mehed saadeti Tartu ja määrati 1. Volmari jalaväe rügementi. Rügemendi ülemaks määrati kolonel Janson.
19. veebruaril 1919. a. kirjutati alla järgmisele Eesti-Läti lepingule, mille toon siin eestikeelses tõlkes:
Leping.
„Eesti Vabariigi Valitsuse ja Läti Vabariigi Valitsuse esindajate vahel on sõlmitud alljärgnev leping:
1. Eesti valitsus lubab oma territooriumilt läbi lasta läti väeosi vabastatud Läti ribale igakord eriloa järgi.
2. Eesti valitsus lubab toimetada läti sõjaväekohustus-aluste mobilisatsiooni Eestis sõjaministri juhendite järgi, milleks peab olema esialgne kokkulepe viimase ja Läti Valitsuse esindajate vahel.
3. Eesti Valitsus lubab toimetada Eesti territooriumil, kui Eesti sõjavägede ülemjuhataja leiab selle sõjastrateegilisil kaalutlusil võimaliku, mobiliseeritute õpetamist ja läti üksikute pataljonide formeerimist.
4. Eesti Valitsus annab võimaluse järgi Eestis formeeritavaile läti väeosadele relvi, lahingmoona, riide- ja toiduvarustust, samuti ka tarviliselt raha. Eesti Valitsus avab selleks krediidi sellise arvu inimeste jaoks, millise loeb eesti sõjavägede ülemjuhataja võimalikuks ülal pidada, ilma et eesti väeosad selle all kannataksid.
5. Eesti Valitsusele, kes peab enamlaste vastu aktiivset kaitsesõda, võimaldatakse puhastada enamlasist ja vallutada selline riba Lätimaast, milline on tarviline strateegilisiks ülesandeiks Eesti Lõunarinde kaitsmisel.
Raudteeliin Valk—Mõisaküla peab jääma sõjaajaks täieliselt Eesti ülemjuhatuse käsutusse. Liine Valk—Volmar ja Valk—Marienburg, viimane Läti territooriumi osas, võib anda Läti Valitsuse käsutusse, kuid mitte enne eesti vägede lahkumist nende raudteeliinide piirkonnast Läti maa-alal.
6. Läti väeosade formeerimine Eesti piirides sünnib Eesti vägede ülemjuhataja korraldusel, kellele läti väeosad alluvad igas suhtes kuni Läti
11
“Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt”, lhk. 75 ja 76.

juhatuse alla minekuni. Eesti ülemjuhatajal on õigus kasutada läti väeosi ainult Lõunarindel nii üksikväeosadena kui ka koos teiste temale alluvate vägedega.
Läti sõjaväe juhtide määramise ja ümberpaigutamise õigus kuni läti juhatuse alla minekuni antakse Eesti ülemjuhatajale, kellele esitab vakantkohtade kandidaadid Läti Valitsuse sõjaväeesindaja Eesti ülemjuhataja staabi juures.
7. Läti väeosade üleminek läti juhatuse alla võib sündida läti vägede staabi asumise momendist Läti territooriumile, s.o. mitte enne vägede poolt Lemsalu —Volmari—Smilteni—Marienburgi joone vallutamist.
Kuni Eesti ja Läti vahel lõpliku piiri kindlaksmääramiseni mõlema Vabariigi Valitsuse erikokkuleppel, loetakse ajutiselt Eesti Vabariigi alla kuuluvaks Mõisaküla ja Ipiku vallad Volmari maakonnast; Sooru, Pajumõisa, Hummuli, Luke ja Laitseni vallad ja Valga linn Valga maakonnast.
8. Läti Valitsus on nõus, et kõik Läti territooriumil Eesti väejuhatuse all olevad väed varustataks siit võimaluse järgi tarvilikkude toiduainetega vastavate rekvisitsioonihindadega, mille kindlaks määrab Eesti ülemjuhatus samade hindade alusel Eestis.
9. Kui Eesti Valitsus annab Eestis formeeritavaile läti väeosadele relvi, laskemoona, toidu- ja riidevarustust ning raha, siis peab selle tasumine sündima Läti Valitsuse poolt esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem Läti Valitsuse laenu realiseerimist, arve järgi, mis kindlaks on määratud asjade ja rahalise abi andmisel.
10. Ülaltähendatud punkt 7. seitsmes vallas ja Valga linnas kohustab Eesti Valitsus arvestama läti rahva huve.
Eesti Vab. Ajut. Val. nimel peaminister K. Päts. Läti Vab. Ajut. Val. nimel Läti esindaja Eestis E. Ramman.
Sõjaväeline esindaja kapten Zemitan.”
Nagu näha, määras 19. veebruaril 1919. a. sõlmitud leping kindlaks peamiselt läti väeosade moodustamise, nende abistamise ja nende juhtimise korra ja neile antud sõjalise varustuse liigid, mille tasumine Läti valitsuse poolt pidi sündima esimesel võimalusel.
Märtsi keskel jõuti 1. läti Volmari rügemendi formeerimisega lõpule ja 27. märtsil sõitis rügement Tartust välja meie Lõunarindele, Valga—Marienburgi sihile. Rügemendis oli sel ajal kaks pataljoni kaheksa kompaniiga, kuulipildujate ja teiste komandodega, kokku lahingjõudu — 1177 tääki ja 68 mõõka.
28. märtsil jõudis rügement Mõnistesse. 31. märtsil algab 1. läti Volmari rügemendi lahingtegevus koos meie soomusrongidega kitsarööpalise raudtee piirkonnas Marienburgi suunas, mis aga ebaõnnestub. 1. läti Volmari rügement surutakse aprilli keskel tagasi Mustjõele. 27. aprillil algab Marienburgi operatsioon, millest ka 1. läti Volmari rügement ja vahepeal moodustatud 1. läti patarei osa võtavad.
31. märtsil annab meie ülemjuhataja kindralmajor J. Laidoner läti väeosade formeerimise jätkamiseks II diviisi ülemale kolonel V. Puskarile

järgmise korralduse:
„Käsen formeerida Läti brigaadi staabi. Läti brigaadi ülemaks nimetan polkovnik Semitani. Läti brigaadi ülema alla annan 1. Läti Volmari polgu, 1. Läti patarei ja Läti tagavara pataljoni. Läti brigaad jääb ajutiselt II diviisi ülema käsutada. Brigaadi staabi seisukoha määran ajutiselt Tartu. Polkovnik Semitanil ühes polkovnik Puskariga brigaadi staabi staat välja töötada ja minule kinnitamiseks ette panna.
Nr. 1465. Tallinn, 31. III. kell 2030.
k. m. Laidoner.”
Sellega pandi läti I brigaadile 31. märtsil ametlikult alus ja asuti brigaadi formeerimisele Eesti pinnal, Tartus. Aprilli lõpuks oli juba loodud 1. Volmari rügement (rindel), 1. patarei (rindel) ja tagavarapataljon (Tartus). Brigaadi staabiülemaks oli kolonel-leitnant Ozol ja suurtükiväe ülemaks — kolonelleitnant Ed. Kalnin. 18. mail moodustati tagavarapataljonist 2. läti Võnnu rügement.
20. mail viidi 2. läti Võnnu rügement Tartust Ruhja ja määrati sellega II diviisi koosseisust III diviisi koosseisu. Ruhja jäi nüüd ka Läti väeosade formeerimise edaspidiseks keskuseks. 2. läti Võnnu rügemendi ülemaks nimetati kolonel Berkis. Pärast Volmari vallutamist Eesti vägede poolt saadeti 2. läti Võnnu rügemendist umbes 100-meheline salk Ruhjast 28. mail Võndu, kuhu salk jõudis 31. mail. Rügement ise astus 29. mail Ruhjast välja ja jõudis 30. mail Volmari ja 2. juunil Võndu. Edaspidi võttis 2. läti Võnnu rügement osa meie III diviisi koosseisus Landeswehri sõjast.
Üldse oli mai lõpul, enne Marienburg—Jakobstadti operatsiooni ja Landeswehri sõda Põhja-Läti brigaadis: 1. Volmari rügement — umbes 532 tääki; 2. Võnnu rügement — umbes 1430 tääki (20. juunil), kolm patareid, partisanide salk ja tagavarapataljon.
Pärast Landeswehri kapituleerumist tuli Lõuna-Läti brigaad, kes seni kuulus Landeswehri koosseisu ja tegutses Needra valitsuse all, K. Ulmani valitsuse poole üle.
Hiljem moodustati Lõuna-Läti väeosadest I diviis ja Põhja-Läti väeosadest — II ja III diviis.
Eeltoodust võime järeldada, et läti riiklike sõjavägede kandvamale osale, kes relvaga käes koos eestlastega ühiselt välja astusid oma ajaloolise vaenlase vastu, pandi alus Eesti pinnal ja eestlaste kaasabil. Põhja-Läti väed toetasid ainult läti rahva esinduse poolt ametisse kutsutud K. Ulmani valitsust, ei seisnud Needra valitsuse teenistuses ega otsinud kokkulepet sakslastega. Eesti ja Põhja-Läti väed viisid sakslaste poolt kukutatud K. Ulmani uuesti Riiga.