neljapäev, 31. detsember 2020
kolmapäev, 30. detsember 2020
teisipäev, 29. detsember 2020
esmaspäev, 28. detsember 2020
pühapäev, 27. detsember 2020
laupäev, 26. detsember 2020
reede, 25. detsember 2020
kolmapäev, 23. detsember 2020
Jõulujutlus
Ivo Pill
Luuka evangeeliumis on öeldud: «Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta.» Taas see ammukuuldud jõululugu – kes võtab seda vastu äratundmisrõõmu ja silmade säraga, kes nina kirtsutades ja tüdimust välja näidates, et ikka seesama lugu!
Viimastele olen püüdnud ikka kannatlikult seletada… Kui sa kurdad, et juba seitsmes kooliaasta järjepannu õpetatakse tähestikku ja numbrite tundmist, oled vist kogemata kombel seitse aastat järjest esimesse klassi ennast istuma jätnud. Esimestega ühinen selles iidses sõnumis rõõmustades – Looja ise on omas Pojas inimeseks sündinud. Muistsed tõotused täide läinud. Vanas testamendis prohvetitest kuulutatud mosaiikmängu killukesed kohakuti asetunud ja pilt meie silme ees. Seesama, mida kutsume jõuluidülliks, ehkki idüllist on asi kaugel.
Rooma riigis valitses põhimõte, et seadus on küll karm, aga ikkagi seadus. Kehtiv ühtmoodi kõikidele. Aga nagu teada, võivad üleüldised seadused – olgu siis Rooma õigus ja seadus või Euroopa Liidu määrused ja õigusaktid – kohalike võimurite ellurakendatuna saada üpris karikatuurse palge.
Nõnda on ka rahvaloendusega. Ole sa peast segane või jalust vigane, noor või vana, rikas või vaene, lapseootel või järeltulijate rodu juba kannul sibamas – ikka pidid vanal ajal minema mitte oma elukohajärgsesse, vaid paika, kust sinu sugupuu pärit, ja laskma ennast kirja panna. Kahekesi nad Naatsaretist Petlemma läksid – kolmekesi lahkusid. Ja Jeesuslaps oli ühtlasi loetud hiigelsuure Imperium Romanumi rohkete alamate sekka.
Milline segadik ja ülerahvastus sel päeval ja tunnil Petlemmas valitses! Kujuta ette, hea Valga, Sangaste, Kanepi või Vahtsõliina miis, kui korraga kõik need, kes sinu kandist pärit, peavad tulema üleloendamiseks kodukohta. Isegi hotellidest ülekülvatud Otepää ei tuleks toime, rääkimata väiksematest keskustest.
Sugulased otsivad sugulasi, sõbrad oma sõpru, et kusagilgi tukastada ja soojas olla saaksid. Ja nüüd tuleb veel keegi, kelle sugupuu kuningas Taaveti näol on küll muljet avaldav, aga kes meie sõnutsi oleks seitsmes vesi kalja peal või lehma lellepoeg, isegi ta keelpruuk pole enam kodukandi oma. Metropolis lüüakse võõra ees uks lihtsalt pauguga kinni. Provintsis jääks peale kogukonnatunne – no kuhugi ma ikka su ära majutan. Eesti kaitsevägi ja Kaitseliit ning Naiskodukaitse teeks oma parima ja ajaks püsti köetavad telgid, et keegi külmal ja tähisel ööl surnuks ei külmuks. Ja patrullid jälgivad inimesi, et nad ikka varju alla saaks…
Mõtteheietus tõi mu kahe tuhande aasta tagant lõunamaalt eestimaisesse jõuluöösse. Hea, et meie rahvaloendused teisel viisil kulgevad.
Seal mail on küll ööd soojemad ja tähedki kirkamad, aga ööseks püüab ka kõige kehvem rändaja leida ulualust. Eriti veel, kui sul kaasas naine, kes viimaseid tunde lapseootel. Koobaslaudakene, kus vähemalt soe ja tuulevari, pidi rännulisele piisavalt hea olema. Küsimus on veel vaid, kas sel imelisel ööl, mis muutis nii maailma ajalugu kui inimese saatust, kõigile sedagi jätkus.
Need jõuluevangeeliumi salmikesed osutagu inimlikku tõde: ära jäta hädasolijat abita! Tema on tulnud vaid viivuks. Ta ei jää sinu juurde ega sunni sind oma elukorraldust muutma nagu need, kes seda salmi omal kombel moonutades püüavad õigustust leida miljonitele, kes ei igatse öömaja, vaid enda ning oma kodakondsete alalist mugavat ülalpidamist ning nõuavad enese kommete austamist võõras kodus.
Selle omaaegse kogukonnatunde taastamise valurikast teed käime praegu ka meie, et eraldada tõsist hädasolijat nendest, kellele on inimlikkus vaid kattekilbiks mitmesugustele mustadele tegudele või lihtsalt hea äraolemise püüdele. Eks tegelikult ole kogu õhtumaa ühiskond rajanud neilsamadel piibellikel alustel kogu oma elu, mida me praegu uhkelt «heaoluühiskonnaks» nimetame. Rahumeeli oksa saagides, millel ise istume.
Sellesama kaastundliku Petlemma kojaisanda kaastunne vääriks igal jõuluõhtul ühtlasi äramärkimist ja meenutamist – et mitte vastata, et «vabu kohti ei ole», vaid hoopiski, et «kui kuidagi ei saa, siis miskitmoodi ikka saab».
Lambad olid karjaste valve all Petlemma väljadel puhkamas või oma öösist kõhutäit nosimas, pärimuse järgi olid laudas vaid härg ja eesel. Nemad olidki esimesed jõuluöise imelise lapsukese tunnistajad. Otsekui prohvet Jesaja kuulutuse täidesaatjad, kes öelnud seitse sajandit enne seda püha ja õnnistatud ööd: «Härg tunneb oma peremeest ja eesel oma isanda sõime, aga Iisrael ei tunne, mu rahvas ei taha mõista.» Ei ole päikese all miskit uut, ütles juba tark Koguja. Ja otsekui selle kinnituseks on praegune ajastu, kus rumalust, ignorantsust ja pragmatismi peetakse tarkuse tunnuseks. Sest see pidavat elus aitama edasi jõuda.
Meenub üks olulisimaid piibli salme, kus madu ahvatleb inimest tegema seda, mis keelatud – ja inimene teebki, sest see «pidavat targaks tegema», oli madu õpetanud. Selle «tarkuse» vilju tunneme praeguses katkises maailmas, kus haigused, surm, vihavaen ja rumalus on inimsoo saatjad päevast päeva.
Neid ridasid kirjutades ei tea praegu ei mina ega keegi teine, mismoodi, kus ja kuidas täpselt meie selleaastased jõulud ja aastavahetus mööda lähevad. Asjad ja ajad, mida arvasime ammu unustuses ja ajaloohõlmas suikunud olevat, on taas ellu ärganud. Ja mõnigi kord meenuvad luuletaja Viivi Luige imelised targad sõnad: «Hirme on maailma kohal ja öösiti avardub tuba. Mis keeles ma paluma peaksin, sest surm on meid silmanud juba?»
Ja ometi heliseb selles surma, süü ja needmise all olevas maailmas ka tänasel ööl ingli kuulutus: «Ära karda, sest vaata, ma kuulutan sulle suurt rõõmu, ka sulle on sündinud Issand Kristus, kes on Päästja!» See heliseb jõulukellade kajas, «Püha öö» koraalis, küünlatuledes, pimeda õhtu vaikses salapäras ja meie oma hingesügavuses. Ja selles jõuluimes kahtlejatele ning selle ärapõlgajatele on evangelist Johannes sellest kirjutanud: «Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu. Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse.»
Taas kord on meile antud valida, kas istuda edasi oma lekkivas paadikeses või mitte põlata koduloomade seltskonda, häbeneda karjaste madalust ja karta kuningate kõrgust, vaid minna üheskoos nendega kummardama seda imelist lapsukest pühal jõuluööl. Igal aastal ikka ja jälle korduvas imelises hinguses, pärast mida – ei väsi ma kordamast – polnud ega pole miski enam endine. Ega saagi olema. Kuni püsib maailm ja elab inimsugu. Simul justus et peccator. Patune, kuid samas ka õigeksmõistetud. Ja õigeksmõistja lamab sinu ees sõimes. Õnnis on see, kes Tema madalusest ning armetusest ei pahandu! Ja mõistab jõuluöö suurimat saladust. « Ja vastuvaieldamatu suur on jumalakartuse saladus: Jumal on avalikuks saanud lihas, õigeks mõistetud Vaimus, ilmunud inglitele, kuulutatud paganate seas, usutud maailmas, üles võetud ausse!»
Rahu, tervist ja rõõmu teie kodudesse! Õnnistatud jõulupühi!
Sõjajõulud
Kalleid jõulupühi tähistati ka Saksa ajal. Sõjajõulud olid muidugi vaesed ja kehvakesed ja ega Valga turul olnud peale luudade ja vanade hilpude või kodukauba midagi eriti muud müüa. Kõnnib üks vanataat mööda turuplatsi ja kirub - "on alles kord... midagi saada pole, ei naelu ega nahka, ei süüa ega selga panna, maha lüüa vaja selline reo!" Aga eks ole nuhke ja vihakõnega võitlejaid iga ilmakorra ajal - kohemaid võeti taat kinni ja tassiti kohalikku GESTAPO osakonda. Seal siis asjamees küsib:"Noh, papi, keda siis teie maha lüüa tahate?" Pole vana suu peale kukkunud ja vastab:" Keda noh keda... eks ikka vana Staalint ja Surtstilli (Churchilli) ja Rooseveldi-maita, nende raibete pärast mehed sõjas ja elu raske, pommitavad vabrikud puha katki ja meil elu raske Suur-Saksamaal..." Ei jää salapolitseil muud, kui tunnistada..."õige puha, need mehed tuleks tõesti üles puua!" Pealekaebajad aga muutuvad näost halliks, kui vanamees pöördub nende poole ja küsib:"Ja keda siis teie ometigi mõtlesite?"
Krõhva korterist number neli
Mees tuleb koju, riided rebenenud ja sinikas silma all.
"Mis juhtus?!" karjatab naine ehmunult.
"Ah, kaklesin just meie majaomanikuga," vastab mees väsinult.
"Miks siis?"
"See värdjas väitis uhkustavalt, et ta on iga naisega siit majast maganud, välja arvatud ühega."
"Ahsoo, see on siis kindlasti see krõhva korterist number neli," vastab naine mõtlikult.
teisipäev, 22. detsember 2020
Arne Hiob: Jeesuse sünniloos pole põhjust kahelda
Viimastel sajanditel on akadeemilises usuteaduses tegeldud «ajaloolise Jeesuse» rekonstrueerimisega. Selle käigus on paljud seigad Jeesuse elukäigus ebaehtsatena kõrvale heidetud. Küsime teoloogiadoktor Arne Hiobilt, kas mitmed klassikalised väited Jeesuse sündimisega seotud asjaolude kohta peavad endiselt paika.
Arne Hiob: Olen nende teemadega tegelnud oma mitmetes raamatutes, eriti «Püha Maa, juudid ja Jeesus» (2012) ning «Jeesus usu ja teaduse vahel» (2017). Võin kinnitada, et Jeesuse elukäigust ebaehtsatena kõrvale heidetud seikade suhtes pole mingeid tõendeid ega ka konsensust. Tegemist on puhtalt hüpoteetilise tasandiga, mida tunnistavad piiblieksegeedid enamasti ka ise. Kõik see, mida kõrvale heidetakse, on seotud rohkem uusajal levinud maailmapildiga, kus ei usuta imesid. Kui imesid uskuda, siis pole põhjust kahtlustama hakatagi, et mõni seik ei pärine Jeesuselt. Tõsi, paljude seikade suhtes (eriti Jeesuse neitsistsünd ja lapsepõlvelood, nn loodusimed ja tühi haud) on suurem osa akadeemilistest piibliteadlastest seisukohal, et need on müüdid. Kuid see on hüpotees ning hüpoteesidega ei saa midagi ümber lükata. Need piibliteadlased, kes on veendunud, et imed on võimalikud, on ammu osutanud, et pole mingit põhjust vaidlustada piibellikke andmeid (põhjuseks on enamasti ikka seesama maailmapilt, mis ei luba uskuda).
Terve rida väga prominentseid teadlasi on siiamaani esitanud argumente, et piibellik pilt Jeesusest kehtib – mul on kodus mitmeid akadeemilis-teaduslikke käsitlusi selle kohta. Ka ei ole ortodoksi ja katoliku kirikud ning protestantlikud vabakirikud omaks võtnud skeptiliselt meelestatud akadeemilise kogukonna vaateid – viimased on aga valdavalt tunnustust leidnud Saksamaa, Skandinaavia, Suurbritannia ja Põhja-Ameerika protestantlikes suurkirikutes. Sellel on ulatuslikud tagajärjed: kui Jeesuse sõnu ja tegusid ei peeta enam ehtsateks, siis võib nendest taganeda uusi tingimusi arvestades. Sellest tulenevadki näiteks praegu diskuteeritavad seisukohad abieluküsimuste jt kohta, mis ei lähe kokku Piibliga – ei peagi minema, kui pärimusi Jeesuse kohta ei peeta rohkem või vähem ehtsaks.
Kas Jeesus sündis Petlemmas?
Arne Hiob: Pole ühtki konkureerivat pärimust ega ürikut vanast ajast, mis pakuks mingit muud versiooni. Seda paika ei ole ka kunagi vaidlustatud, enne viimast paari sajandit. See, et Jeesus olevat sündinud Naatsaretis, nagu akadeemiline «peavool» (või ennast peavooluks pidav suund) täiesti või osaliselt väidab, on hüpotees, mille tõestuseks ei ole absoluutselt ühtki tõendit, vaid ainult lisahüpoteesid. Mitte miski ei sunni ka Petlemmas sündimises kahtlema. Esimeste sajandite kirikuisad tunnistavad ühemõtteliselt Petlemma sündimist ja näitavad isegi Jeesuse sünnipaika, kuhu ehitati kirik, mida praegugi pidevalt külastatakse.
Kas Jeesus sündis neitsist?
Arne Hiob: Vihjeid neitsistsünnile leidub kogu Piiblis: ei Jeesus, Paulus ega keegi teine eelda iial, et Joosep olnuks Tema isa, vaid ikkagi ainult taevane Isa. Otsesõnu ei saadud imelisest sünnist enne rääkida, kui Jeesus oli surnuist ülestõusnud, sest keegi seda ei uskunud, pidades Maarjat pigem liiderdajaks (ka meie ei usuks, kui keegi lapseootel neiu väidaks, et ta on käimapeale jäänud Pühast Vaimust).
Vanas Testamendis sisaldub ettekuulutus, et «neitsi» jääb lapseootele ja toob Poja ilmale ning paneb temale nimeks Immanuel, s.t Jumal meiega (Js 7:14). Heebreakeelseid sõnu jälgides ei ole põhjust sünnitaja neitsilikkuses kahelda, nii nagu akadeemilised piibliteadlased enamasti. Olen sellest hiljuti rääkinud ühes oma jutluses, esitades lühidalt ka argumentatsiooni.
Kas võib aga keegi sündida neitsist? Seda on alati olnud raske uskuda. Vahel osutatakse partenogeneesile (neitsistsünnile) looduses. Jeesust on ka tõlgendatud evolutsiooni uue astmena, kellel erinevalt meist on täiuslik jumalatunnetus – ja on oletatud, et võibolla toimub kogu evolutsioon «neitsistsündide» kaudu, kus Jumal ühte poolt välja jättes sekkub otseselt? Sageli väidetakse, et universumi «peenhäälestuse» juures peab eeldama suunavat jõudu väljastpoolt.
Neitsistsünni evolutsionistlik tõlgendus on samuti hüpotees, ent kes saaks seda keelata? Mulle meeldis väga ühe kreatsionistliku tippfüüsiku seletus, mis on kreatsionism ehk loomise eeldamine teadusliku teooriana. Teaduse põhivool ei eita Jumalat, kuid jätab kõik üleloomuliku metoodiliselt-hüpoteetiliselt välja. Kreatsionistid vastavad: võrdõiguslikkuse huvides võtame meie üleloomuliku metoodiliselt-hüpoteetiliselt sisse tagasi – ja vaatame võrdluse kaudu, kumma tulemused veenavad rohkem. Mis tohiks keelata nii talitada?
Kas neististsünd on vajalik? Ilmselt küll, kuna nii teatatakse. Kui Jeesus oleks ainult «teoorias» Jumala Poeg ja mitte empiiriliselt, siis oleks ta viimselt tavaline inimene ja tema sõnal ei oleks ka otsustavat kaalu, mida praegugi tuleb järgida! Need, kes Jeesuse jumalikkust ei usu või selle ainult mingiks rohkem või vähem vajalikuks teooriaks tõlgendavad, ei taha enam tunnustada ka paljusid tema sõnu ja väiteid (näiteks taas praegu väideldavas abieluküsimuses jne). Loogiline, aeg läheb ju edasi. Aga kristlus on alati olnud veendunud Jeesuse ainulaadsuses, mis algab empiiriliselt juba Tema sünnist peale.
Kas Matteuse ja Luuka jutustused Jeesuse sünnist peavad paika?
Arne Hiob: Matteuse ja Luuka jutustused on täiesti kooskõlas. Olen selle välja toonud mitmetes oma kirjutistes: Petlemm, Joosep ja Maarja jne. Jutustused täiendavad teineteist ega ole mingit põhjust nendes kahelda. Et aga akadeemilises maailmas on valitsemas skeptiline hoiak, siis loomulikult kaheldakse. Võibolla kõige tõsisem on vastuväide, et paljud lood on ainult ühekordse allikatõendusega: karjastest ja 12-aastaset Jeesusest templis räägib ainult Luukas, tähetarkadest ja Egiptusesse põgenemisest ainult Matteus jne. Aga see ei ole põhjus ajaloolisuse äravõtmiseks. On muudki, mida on tõendatud ainult ühekordses allikas, ja selles ei kahelda. Ikkagi kõik «imeline», mida osa piibliteadlasi kui «moodsad inimesed» häbenevad uskuda, on see, mis tekitab neile probleeme – ja teaduse autoriteedile vääralt toetudes levivad ekslikud arusaamad, nagu oleks teadus tõestanud, et Jeesuse lapsepõlvelood ei ole ajaloolised. Mingeid selliseid tõestusi ei ole olemas!
esmaspäev, 21. detsember 2020
pühapäev, 20. detsember 2020
Vaba Eesti - Mõisaküla 1941
laupäev, 19. detsember 2020
Imä oppus
Imä oppas tütärt.
"Poissmiist är' kaegu'.
Ei olõ' siiändi naist võtnu, ei võta' sinnu kah.
Lahutatut miist är' kaegu'. Es elä' uma naasõga, ei elä' sukka kah.
Läskmiist är' kaegu'. Tapsõ uma naasõ är', tapp su' kah.
A vot naasõmiis. Eläs uma naasõga, küll eläs sukka kah!"
neljapäev, 17. detsember 2020
kolmapäev, 16. detsember 2020
Urmas Reinsalu 16.12.2020
Istun koos peaministri ja siseministriga hetkel Riigikogu infotunnis, et parlamendile aru anda. Üllatusega avastasin, et Reformierakond on surunud vaikselt Riigikogu tänasesse päevakorda nn. vihakõne seaduseelnõu, et sõnavabadus sisuliselt kriminaliseerida ja näha ette vanglakaristus kuni ÜKS AASTA ning korduva “sõnakuriteo” eest kuni KOLM AASTAT!
See on häbematu, et vaikselt soovitakse eesti rahvale selline “jõulukink” teha. Keset majandus- ja viirusekriisi tegeletakse hiilivalt sellise piinliku jamaga, et OMA RAHVAST suukorvistada?
Meedia vaikib selle teema maha, arvates et see neisse ei puutu. Te eksite sügavalt. Puutub ikka küll ja hakkavad ka lehemehed selle seaduse jõustumisel politseis istuma, eriti anonüümsete kommentaaride eest vastutuse kohaldamisel. Häbiväärne, et Reformierakond ei soovi justiitsvallas tõsta karistusi mõrvaritele või varastele, vaid tahab luua inimeste vanglaga karistamise süsteemi sisuliselt sõnavabaduse eest.
Kutsun üles Riigikogu seda seaduseelnõu tagasi lükkama! Ütleme selgel häälel JAH sõnavabadusele ning EI Suure Venna seadusele.
Kui toetate sõnavabadust ja olete suukorvistamise seaduse vastu, PALUN JAGAGE SEDA POSTITUST, et kaitsta muuhulgas ka sõnavabadust Facebookis.
On oluline teada, et Reformierakonna seaduse jõustumisel võidakse määratlemata õigusmõiste alusel hakata inimesi karistama vanglaga ka kohatu sotsiaalmeedia postituse eest.
Reformierakond on mälutult unustanud meie totalitaarse mineviku ja vabaduste allasurumise ega taju paraku tõsiasja, et demokraatlikus riigis õpetatakse viisakust koolis ja kodus, mitte vanglamüüridega.
teisipäev, 15. detsember 2020
esmaspäev, 14. detsember 2020
Steve Jobsi viimased sõnad
Ta suri miljardärina 56 aasta vanuselt kõhunäärme vähki. Ja tema (Steve Jobs) viimased sõnad sunnivad mõtlema elu mõtte üle: "Lõppude lõpuks on rikkus lihtsalt üks asjaolu, millega ma harjusin. Sel ajal, kui laman haigevoodis ja oma elu meenutan, mõistan, et kogu tunnustus ja jõukus, mida oman, on vältimatu surma palge ees mõttetu ja kõrgema eesmärgita.
Hellitage end hästi. Austage teisi. Mida vanemaks saame, seda arukamaks muutume ja mõistame vähehaaval, et kell, mis maksab 30 ja teine, mis maksab 300 dollarit, näitavad üht sedasama aega.
Vahet pole, kas sõidame ringu autoga, mis maksab 150 000 dollarit või mille maksumus on 30 000, tee ja vahemaa on needsamad ning kohale jõuame ühte ja samasse sihtpunkti. Ka purju jäädakse nii 300- kui 30-dollarilisest veinist samamoodi. Ja vahet pole, kas majas, milles elame, on 300 või 3000 m2 – üksinda on halb olla mõlemas. Tõeline sisemine õnnelikkus ei tulene mitte selle maailma materiaalsetest asjadest. Kas lennatakse lennuki VIP- või säästuklassis - lennuki kukkudes langetakse maapinnale ühtmoodi. Nii et ...
Loodan, et mõistate, et kui teil on sõbrad või keegi, kellega rääkida, siis olete õnnega koos! Viis vaieldamatut fakti on need.
Ärge kasvatage oma lapsi, soovitades neil rikkaks saada. Kasvatage neid nii, et nad püüaksid olla õnnelikud. Nii saavad nad kasvades teadma asjade väärtus(likkus)t, aga mitte hinda.
"Sööge toitu nagu ravimit. Vastasel juhul peate sööma ravimeid nagu toitu."
See, kes teid armastab, ei jäta teid kunagi maha, isegi kui tal on 100% põhjuseid seda teha. Tema või temake leiab alati ühe põhjuse vastu pidada ja teid mitte jätta.
On suur vahe selle vahel, kas olla inimene ja selle vahel, kas olla inimlik. Kui tahate liikuda kiiresti, siis minge üksi. Kui tahate jõuda kaugele, siis minge üheskoos!!!!!
laupäev, 12. detsember 2020
kirikust ja mitte väga tõsiselt
* Vanaproua küsib preestrilt: "Isake! Kõik kohad valutavad!!! Miks see küll nii on?" "Ikka meie pattude pärast." "Alati on nii! Teie patustate, aga meie kannatame!"
* Preester jutlustab vanast inimesest, kes tuleb ristile naelutada. Pärast teenistust küsib üks mammi: "Kas pensionäride elu siis ei ole juba niigi raske, et nüüd on vaja neid veel risti lööma hakata!?"
* Vanaproua jõuab ähkides teenistuse lõpuks kirikusse ja nõuab preestrilt püha vett. See on otsas. Siis nõuab proua õlitamist. Seda tehakse teisel ajal. "No kui sul muud ei ole, anna seda va ... mis tan'd tühi oligi ... noh, armulauda!"
* Mees läheb pastori juurde ja annab teada, et soovib laulatada. "Kas sina oled ka vääriliselt valmistunud?" küsib pastor, mõeldes katekismuse tundmist.
"Jaa! Ikka! Sült juba keeb ja lambal võtsin kõri maha!"
"Ei, ei, mu poeg! Ma mõtlen, et kuidas sul selle vaimse poolega on!"
"Sellega on samuti kõik kombes! Vaat viina on aidas ja õlu kah juba käib!"
*Õndsa keisri ajal olla üks pastor aina raha peale mõelnud, ning korra kuulutanud kantslistki: "Ja järgmiseks laulame koraali 2 rubla 36 kopikat."
11.12.1994
11. detsembril 1994, tungisid Vene Föderatsiooni relvajõud Tštšeenia Itškeeria Vabariigi territooriumile, et kukutada võimult Džohhar Dudajevi valitsus. Algas Esimene Tšetšeenia sõda. See toimus vastusena kolm kuud tagasi, septembris 1994, välja kuulutatud Tšetšeenia iseseisvusele. Veidi üle poolteise aasta kestnud sõjas suutsid Vene jõud hõivata kogu Tšetšeenia lauskmaa ja pealinna Groznõi, kuid ei suutnud oma kontrolli alla saada mägipiirkondi. 1996. aasta augustis tehti Hassavjurti vaherahu, mille kohaselt lahkusid Vene üksused ka mujalt Tšetšeeniast. Sõjas hukkus ametlikel andmetel ligi kuus tuhat Vene sõjaväelast ning üle 20 tuhande tšetšeeni; karta on, et tegelik hukkunute arv võis olla isegi märgatavalt suurem. Mitmed linnad, sh pealinn Groznõi, muutusid sõja käigus varemeteks. Üheks Tsetšeenia sõja tulemuseks oli aktiivse sissisõja teke, sh ka väljaspool Tšetšeeniat Venemaal. 1999. aasta sügisel algas teine Tsetšeenia sõda, mille käigus vallutas Venemaa piirkonna tagasi ja pani seda valitsema endameelsed liidrid.
Džohhar Dudajev (15. aprill 1944 – 21. aprill 1996) oli Tšetšeenia sõjaväelane ja riigitegelane, Itškeeria Tšetšeeni Vabariigi esimene president aastatel 1991–1996.
1987–1990 oli Dudajev Tartus asuva Eestis asunud 326. lennuväe diviisi ülem. Tema suhtumine Eesti laulvasse revolutsiooni oli soosiv ning pärast tema hukkumist paigutati praeguse Barclay hotelli, tema endise tööhoone ukse kõrvale mälestustahvel.
Novembris 1990 sai Dudajevist Tšetšeeni Rahva Kongressi esimees, mis taotles Tšetšeenia muutmist üheks Nõukogude liiduvabariigiks. Oktoobris 1991 valiti ta vast iseseisvaks kuulutatud Tšetšeenia esimeseks presidendiks. Riik kuulutati Venemaast täiesti sõltumatuks, mis tõi kaasa sõjategevuse aastail 1994–1996. (1996. aastani jäi Dudajevi naine Alla koos lastega siiski Eestisse.)
neljapäev, 10. detsember 2020
Tähtpäevad detsembris
01. detsember: ülemailmne AIDSi vastu võitlemise päev
01. detsember: rahvusvaheline vangistatud rahuvõitlejate päev
02. detsember: rahvusvaheline orjuse lõpetamise päev
03. detsember: rahvusvaheline puuetega inimeste päev
03. detsember: üleilmne arvutigraafika päev (3D-päev)
03. detsember: rahvusvaheline pestitsiidivastane päev
05. detsember: rahvusvaheline ninja-päev
05. detsember: rahvusvaheline vabatahtlike päev majandusliku ja sotsiaalse arengu hüvanguks
05. detsember: üleilmne mullapäev
07. detsember: rahvusvaheline tsiviillennunduse päev
09. detsember: rahvusvaheline korruptsioonivastane päev
10. detsember: rahvusvaheline inimõiguste päev
10. detsember: rahvusvaheline loomaõiguste päev
11. detsember: rahvusvaheline mägede päev
11. detsember: rahvusvaheline tangopäev
12. detsember: rahvusvaheline heavy metal'i päev
14. detsember: rahvusvaheline pärdikupäev (rahvusvaheline ahvipäev)
15. detsember: rahvusvaheline teepäev
15. detsember: Zamenhofi päev (esperantokeelse raamatu päev)
17. detsember: rahvusvaheline seksitöötajatevastase vägivalla lõpetamise päev
18. detsember: rahvusvaheline migrantide päev
18. detsember: üleilmne araabia keele päev
20. detsember: rahvusvaheline inimliku solidaarsuse päev
21. või 22. detsember: üleilmne orgasmipäev rahu eest (globaalne orgasm rahu nimel)
22. detsember: üleilmne rahuminuti päev
23. detsember: festivus
25. detsember: grav-mass
25. detsember: jõulud
Sul peäss kotun üts püss olõma
Vinne aol, ku päälekaibamine õga seltsimehe aukohus oll, andsõ üts miis teedä', et naabrimehel om kotun püss är' käkitü.
Ilda õdaku astsõva KGB-mehe' tarrõ, peremiis sei lavva takan suppi.
KGB-mehe' küssevä: "Sul peäss kotun üts püss olõma?"
Peremiis kitse vasta: "Peäss jah!" ja sei suppi edesi.
Selge, esi' tunnist üles! Otsiti tarõ läbi, a püssä es leütä.
Kärätäti peremehele: "Sul peäss kotun üts püss olõma!"
Peremiis vasta: "Peäss jah!!!" ja sei suppi edesi.
No selge sõnaga ütel, et om püss! Kääneti kõik tarõ ja tarõpääline pahildõ, a püssä iks es leütä.
KGB-mehe' olli joba õigõ vihatsõ ja trampsõva söämetävvegä peremehele õkva nõna ala': "Kulõ, miis, sul peäss kotun üts püss olõma!"
Peremiis saistas pistü ja kärät: "Peäss jah! Vahel om sääne tunnõ, et õkva kuulipildja peäss kotun olõma!"
teisipäev, 8. detsember 2020
6.12.1944
76 aastat tagasi, 6. detsembril 1944, kirjutasid ENSV punavõimu esindajad alla aktile, millega võeti Stalini korraldusel Eestilt ära Narva jõe idakalda-alad - Eesti-Ingerimaa - Jaanilinn ja selle taga olevad vallad koos küladega. Need alad anastati ja arvati Eesti NSV koosseisust Vene NFSV koosseisu, st jõgi tehti liiduvabariikide piiriks.
Nii on faktiliselt jäänud tänini, et praeguse Eesti Vabariigi kontrollitud territoorium on 1920. aasta Tartu rahulepinguga määratud Eesti Vabariigi seaduslikust maa-alast Narva-taguste ja Petseri-Irboska ümbruse alade võrra väiksem (võrreldav kokku Saaremaa pindalaga).
Ajalooliselt oli tegu Ingerimaa loodeservaga ja veelgi varem (muinasajal) Vadjamaa aladega - viimane algas Vaivara kandis ja lõppes Ilmjärve juures praeguse Novgorodi lähedal.
Muuhulgas poolitas täna 76 aastat tagasi allakirjutatud akt Narva linna, jättes selle idapoolse eeslinna Jaanilinna (mis oli alates 16. sajandi keskpaigast olnud pidevalt samades valdustes) halduslikult teise alluvusse ja alates aastast 1991 ka üsnagi tugevalt toimiva piiriga eraldatuks.
Tellimine:
Postitused (Atom)