pühapäev, 31. märts 2013

Tiiu Hermat pühadest

Minu endist kursusekaaslast Tiiu Hermatit küsitleti enne pühasid:

Mida me peaksime teadma ülestõusmispühadest?

Tegelikult on ülestõusmispüha kõige suurem kristlik püha. Kuigi rahvas tähistab võib-olla kõige rohkem jõule, ei omaks kogu jõulusündmus mitte mingisugust mõtet, kui ei oleks ülestõusmispühasid. Sellel põhineb kristlik usk. Kristlik usk on ülestõusmisusk. Ilma selle sündmuseta oleks kõik eelnev olnud mõttetu. Oli üks mees Jeesus, kes mässas Rooma riigi vanade traditsioonide vastu, tuli ja kuulutas inimestele Jumala päästetööd. Aga kui see kõik oleks lõppenud Suure Reedega, kui Kristus risti löödi, siis oleks võinud kõik vanaviisi jätkuda. Selliseid mässajaid on ajaloos küllalt olnud, iseasi, kui palju me nendest mäletame.
Aga see sündmus, mida on võib-olla väga raske uskuda ja mis on täiesti usuküsimus, sest seda ei ole võimalik seletada, muutis tegelikult maailma ja inimese mõtlemist.

Surm ei ole kõige lõpp. Kristlik usk ei näe, et inimene sünnib uuesti siia Maa peale, aga see on minek teise olemisse, kuskile mujale, nimetatagu seda taevaks, Jumala kuningriigiks või kuidas tahes - kuidas keegi seda endale tõlgendab. Aga see on koht, kus enam ei ole haigusi, muret, surmahirmu, kus inimene on see, kes ta algselt peakski olema.

Sealt tuleb ka ülestõusmispühade sümbol muna?

Selle kohta on olemas kena rahvajutt, miks mune värvitakse. Rahvajutt, mida räägiti lastele, pärineb vanast-vanast ajast.
Kui mindi kuulutama, et Jeesus on üles tõusnud, tuli naine munakorviga ja ütles, et ei, mina ei usu seda juttu ning kui see on tõsi, siis mingu need munad mu korvis punaseks. Ja kui ta korvi vaatas, olidki munad punaseks värvunud. See on üks selline seletus.

Aga iseenesest on muna elu sümbol. Muna on kõige suurem rakk ja sellest algab igasugune elu.

Aga jänesed?

Esimene teade lihavõttejänese toodud munadest pärineb aastast 1572 Saksamaalt. Eks see jänes on kuidagi paganlikust kombestikust üle kandunud. Seletusi on mitmeid, üks näiteks seostab jänest elu ja viljakusega - on ju jänesepoegi pesakonnas ikka palju ja pesakondi aasta jooksul ka mitu. Aga teine, mis ka päris laialt on levinud - jänesepabulad on kah munakujulised.

Kas ka meil sarnaselt paljudele teistele Euroopa riikidele võiks olla ülestõusmispühade teine püha vaba?

Eesti on vist üldse Euroopa riikidest selline maa, kus on kõige vähem riiklikke pühi üldse. Kui kalendrisse vaadata, siis suurem osa riiklikest pühadest on kirikupühadega seotud. On ka neid, kes ütlevad, et milleks meile üldse kirikupühi vaja? Aga need pühad on komplekt ja need võiksid kõik olla. Näiteks raha ju nende pühade ajal ei liigu - rahvusvahelised pangatehingud seisavad kuni teisipäevani. Mida me sellega võidame?

Miks valisite vaimulikutee?


Valik tuleb alati sisemisest vajadusest. Õpetamise osa tuleb hiljem juurde. Seda, kuidas sa sinna jõuad, ei ole tegelikult võimalik seletada. See tavaliselt ei käi nii, et ühel ilusal päeval mõtled, et nüüd hakkan usklikuks, nüüd hakkan vaimulikuks - see ei ole võimalik. See on järjepidev väikeste muutuste protsess. Ilmselt on ta olnud juba lapsepõlvest saati sees...
Aga kui nii võtta, siis kogu see meie põlvkond, meie vanemad ja vanavanemad, olid ju tegelikult üsna kristliku taustaga. Minul oli olemas ka vanavanaema ning vanavanaisa oli Nõmme kiriku vöörmünder. Vanavanaema, kui ma väike laps olin, võttis mind vahel hoida - siis ta oli juba voodihaige - ja laulis mulle. Ja hiljem, kui teda ammu enam ei olnud, olid need laulud tuttavad. Ja laulis ta põhiliselt kirikulaule.

Kümme käsku kajastusid ka koduses kasvatuses?

Tegelikult käis kasvatus sellesama kümne käsu taustal algusest saadik. Ikka öeldi: kes valetab, see varastab; ära tee teistele seda, mida sa endale ei soovi. Selle oleme me saanud juba lapsepõlvest kaasa, see on olemas.

Kuidas teile praegused noored tunduvad?

Väga erinevad on. Kirikutes käib päris palju noori. Öeldakse, et see on vanainimeste koht, aga ei ole! Kui on noortepärast tegevust ja noortel on midagi huvitavat, siis nad tulevad heameelega. Ja see on seltskond, kelle jaoks on see kõik loomulik.

Aga vahepeal, pärast teist maailmasõda, on kasvanud mitu põlvkonda, kelle jaoks kogu see kristlik kasvatus oli mõttetu jama, ja siis on nende lapsed saanud kaasa sellise õpetuse, et see on muinasjutt, millel ei ole mingit mõtet.

On tekkinud näiteks kõva protest, miks üldse viiakse lapsi jõulude ajal kirikusse. Rootsis keelati ju ära - kirikusse minna tohib, aga jumalast rääkida ei tohi.

Selgitage lähemalt!

See oli Rootsi valitsuse otsus, mis viimaste jõulude ajal tuli. Kuna nende ühiskond on juba niivõrd multikultuurne ja kõik ei ole kristlased, siis ei sobi kõikidele kristlusest rääkida.
Ameerikas ka ei peeta enam viisakaks soovida „Merry Christmas!", vaid soovitakse „Merry Hollidays!", sest sealgi on ühiskond niivõrd multikultuurne.

Kuhu sellised arengud võivad viia?

Hästi kummaline on see, et selline asi tekitab hoopis rohkem huvi ja uudishimu. Tullakse küsima: aga mis see siis ikkagi on, mida ei tohi? Ja noored, kes alles otsivad maailmas oma teed ja kohta, nemad tulevadki ja tunnevad huvi, ning nad on väga avatud. Ja kes siis jääb ja kes ei jää...

Kas eestlane on usuleige, nagu räägitakse?

Eesti Luteri Kirikusse kuulub ligikaudu 160 000 hinge, so. 12,2 protsenti Eesti rahvastikust. Teisest küljest on eestlane tegelikult väga religioosne. Aga mida ta usub, see on juba täiesti erinev asi. Lisaks Jumalale usutakse kõrgemat olendit, kõrgemat vaimu, nõidu, ennustajaid, ekstrasensse, ravitsejaid, tonte ja musta kassi kaasa arvatud. Midagi usuvad kõik.

Inimene on oma olemuselt üldse religioosne, aga milles see väljendub, on omaette asi.

Millest tuleneb siis nn usuleigus kristluse suhtes? On see seoses muistse vabadusvõitlusega?

Kui vaadata viimast ajalootõlgendust, siis seda nn muistset vabadusvõitlust ei olnudki. Tegelikult, kui see ristiusk siia tuli, siis ta tõmbas endasse ka väga palju eestlaste paganlikust usundist. Tegelikult ei teagi, mida eestlased tollal uskusid ja millised jumalad neil olid. Muistse maa- või taevausuna välja toodud usund oli esimese Eesti Vabariigi ajal loodud kunstlik moodustis. Võeti kuskilt oletus, et nii võis olla.

Aga ilmselt loodusrahvastel üldse olidki sarnased jooned - usk hingedesse, puudesse, kividesse. Ohvrikivid ja hiied on meil ju olemas. Animistlik maailmapilt võis täiesti olemas olla, aga selle kohta ei ole meil täpseid teateid. Muistsetest eestlastest ju kirjalikke muistiseid pole säilinud, mida ajaloolased saaksid uurida. Esimesed kirjalikud mälestusmärgid eestlastest kui sellistest on Läti Hendriku kroonikast - aga kelle seisukohalt see kirjutatud on?!

Või on usuleigust kinnistanud rahvusromantiline tagasivaade?


See võib nii olla. Aga teine võimalik variant on, et vahepeale on jäänud päris pikk ateistliku kasvatuse periood. Seda sai ju uksest ja aknast, kui päris aus olla.

Seoses sellesama ateismiga: kui ma käisin tipis (Tallinna Polütehniline Instituut, praegune Tallinna Tehnikaülikool - toim), pidas ateismiloenguid nüüd juba meie hulgast lahkunud professor Kuulo Vimmsaare, kes tegi oma üliõpilastele kirikuskäimise kohustuslikuks. Ja ta „serveeris" seda niimoodi, et „oma vaenlast tuleb tunda". Ta ütles, et kuidas te saate ateismist rääkida, kui te ei tea, mis kirikus toimub.

Teine oli ateismiklubi Atheos, kuhu Vimmsaare kutsus esinema oma ala asjatundjaid, kes rääkisid väga huvitavalt väga paljudest religiooniilmingutest - näiteks islamist, ebausust, kristluse ajaloost, Piiblist, budismist, erinevate usundite tekkimisest. Need olid üldharivad loengud.

Kas koolides peaks olema usuõpetus?


Kas just usuõpetuse nime all, aga religiooniõpetus oleks lihtsalt hädavajalik, et anda noortele üldisi teadmisi kogu usumaailmast. Eriti kui vaadata viimasele skandaalile, mis juhtus Bali saarel, siis eestlaste religioosne harimatus on väga kurb. Selliseid intsidente ei tohiks juhtuda. Meie rahvas liigub nii palju juba maailmas ringi ja kui ei tehta endale selgeks kohalikku religioosset ja kultuuritausta, siis võib sattuda ju väga suurtesse pahandustesse. On juhtunudki selliseid asju. See jätab meie riigist ja rahvast halva mulje ja ega see nendele inimestele endile ka väga hästi ei lõpe.

Teiseks oleks religiooniõpetus selles mõttes hea õppeaine, et õpetada mõistmist, et maailmas ei ole kõik nii ühene, ja sallivust teistsuguste suhtes.

Kui oleks religioonist rohkem üldisi teadmisi, siis oleks võib-olla ka meedia kommentaariumides sõbralikum õhkkond. Näiteks Delfi kommentaariumis on selliseid tegelasi, kes on võtnud religiooni materdamise nii-öelda oma missiooniks.

Ka rassilise sallimatuse vastu oleks religiooniõpetus hea. Kuigi praegu ei ole veel meil immigrante, tulevad näiteks välisüliõpilased, kes on teistsuguse kultuurilise ja usulise taustaga, ning siis oleks hea, kui me seda teaksime. Väga paljud konfliktid jääksid olemata.

Põhiteadmised peaksid religioonidest olema ka sellepärast, et väga palju Euroopa alade kunsti ja kirjandust on saanud inspiratsiooni Piiblist. Näiteks, kui lähed Rooma Sixtuse kabelisse lihtsalt turistina, siis on hea teada Michelangelo „Pieta" või Sixtuse kabeli tausta. Ja kui lähed kusagile kirikusse või templisse, siis on hea teada, kuidas seal käituda või olla. Ja miks ta niisugune on.

Mille poolest on erinevad usundid omavahel sarnased, mis neid ühendab?

Enamuse usundite põhituum - toome selle välja eetilise poolena - on loomulikult sarnane, sest inimese olemus on sarnane. Inimese põhivajadus on olla armastatud, hoitud ja tunnustatud. Ja see on asi, mida inimene ootab ka oma religioonilt.

Kindlasti teeb religioon inimese ka psühholoogiliselt palju tugevamaks. Religioosne inimene on psühholoogiliselt võib-olla palju stabiilsem, sest tal on mingi toetuspunkt. Ta teab, et ei pea lootma ainult iseendale ja ümbritsevatele, vaid on olemas veel mingisugune pidepunkt.

Aga vastutustunne? Kas ei ole oht, et jäädakse kõrgema jõu peale lootma?

Kui Piiblit lugeda, siis ei ole seal keegi inimeselt vastutust ära võtnud. Inimesele vastupidi just on antud võime vastutada oma tegude eest. Kui räägitakse viimsest kohtupäevast, siis viimane, mis sealt välja tuleb, ütleb, et inimesed jagatakse oma tegude järgi. Kes on teinud halba, selle koht ei ole mitte Issanda paremal käel.

Ka usklikuna pead olema täiskasvanu?

Selles mõttes täiskasvanu, et sulle on antud valikuvabadus ja oma valikute eest sa siiski vastutad. Sa ei oota ja ei usu, et ükskõik, mis sa ka teed, küll kõik antakse sulle andeks. Täiskasvanud inimese tunnus on ju see, et ta vastutab oma tegude eest igas mõttes.

Ja sellele, kes on nõrgem, pead sa suutma olla toeks, mitte nõrgemat omakorda alla suruma. Inimesed peaksid endale aru andma, mida nende teod ja sõnad võivad teistele tekitada.

Paljud välismaale rännanud eestlased on öelnud, et Eestis kohtab palju ebasõbralikke inimesi. On see ka teile silma hakanud?


Ma arvan, et see sõltub siiski inimestest. Kui me turistina välismaal käime, siis puutume kokku peamiselt teenindajatega. Turismikeskuses on orienteeritud siiski kõik sellele, et meie raha võimalikult rohkem meie käest kätte saada. Loomulikult tuleb meie vastu siis väga tähelepanelik ja viisakas olla!

Aga üldiselt on eestlased rohkem Põhjamaa rahvas, kes näitab oma emotsioone vähem välja. Ja kui teed oma tööd ainult selleks, et muidu sul pole millegi eest elada, siis sa teedki seda niisama tuimalt ja ükskõikselt.

Olen ka Eestis pidanud väga paljude ametnikega suhtlema ja ma ei ütleks sugugi, et nad oleksid ebasõbralikud. Kas mul on siis vedanud või? Võib-olla sõltub see kõik eelhäälestusest. Kui sa lähed ikka ise sõbralikult ja viisakalt küsima, mida sul vaja on, siis vastatakse samuti. Aga kui sa lähed eelhäälestusega, et niikuinii ma siit midagi targemaks ei saa ja kindlasti olen ma ainult nendele tüliks, siis saan ma seda, mida otsin.

Sõbralikkus algab kindlasti iseendast.

Nagu uskki?

No usku ei saa endale sisendada, see tuleb, see on sulle antud ja nagu öeldakse, see ei ole inimese enda töö. Usk on see, mida sa ei saa tõestada, silmaga näha. See on sisemine veendumus, et see asi on nii.

Tiiu Hermat on sündinud 1956. aastal Tallinnas. 1979. aastal lõpetas ta Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonna masinaehituse ökonoomika erialal. Ordineeriti 31. märtsil 1996 diakoniks ja 9. septembril 1997 õpetajaks. On Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja ning Eesti Evangeelse Luteri Kiriku ainus kurtide pastor.

Pühadeaeg

Suurel Neljapäeval pidasime Vastseliinas teenistuse. Suurel Reedel oli kaks teenistust Vastseliina kirikus ja Misso kirikus ja ikka vana kombe kohaselt armulauaga. Mõlemal päeval mängis Laura. Laupäeval oli matus, üks õigeusuline Kitse külast. Peielaud oli Mermäe kooli sööklas ja seal mängis Ara. Pühapäevaks oli kokkulepe Kätliniga ja käisin hooldekodus hommikul ütlemas, et kui organist ikka kohale jõuab, siis võime pärast ka nende juures teenistuse ära pidada. Tulin just hooldekodust ja Kätlini ema helistas, et Kätlin sõitis lumehange ja auto on eest katki ja Tõnis üritab ära parandada. Küsis, kas ikka peab Kätlin tulema mängima. Vaatasin kella ja teenistus pidi algama 25. minuti pärast. Arvasin, et kui ehk Kätlini isa sõidab, siis vahest jõuavad. Talvekirikus pidas Reinis kooriproovi ja ütlesin temale, et püüdku teenistus ära mängida ilma liturgiata. Reinis lubas ja helistasin Kätlinile, et võtku asja rahulikult ja meie püüame siin Reinisega toime tulla.
Kirikus teatasin, et organist ei saa kahjuks tulla, sõitis auto katki ning meile mängib Reinis, kes ei ole enne liturgiat mänginud ja peame liturgiat laulma ilma oreli saateta. Rahvas võttis seda teadet väga rahulikult vastu. Algusosas laulsime liturgiat ilma saateta. Lõpuosas üritas Reinis juba orelil saata ka liturgiat. Üldiselt saime hakkama.
Oraval ootasime Kätlinit ja kui ta tuli, siis vaatasin auto üle. Õnneks on auto kahjud väikesed, kõige tähtsam, et ise igati terveks jäi. Oraval oli Kätlin juba rõõmus ja laulis kõikki laule kaasa.
Helgi tahtis, et Kätlin temale lindistaks laulupäeva noodid. Kätlin lubas noodid ära lindistada.

laupäev, 30. märts 2013

Inimese pilt

Soome maalikunstnik ja skulptor Wäinö Aaltonen (1894–1966) on endast teinud ainulaadse autoportree. Pildil on kunstnikku ennast näha väga vähe, kuna peaaegu kogu ta nägu on kivi taga peidus. Sellele kivile on kirjutatud sõnad: „Ma tahaksin, et mu süda oleks kui kivi, nagu kalju, millesse on raiutud nägu, naeratav ja suur, millest kihutab mööda aeg. Kuid ta ei ole selline. Teda pitsitab vaev, ta juuri uuristab mure ning talle on omane põrgupärane rõõm.“

See on postmodernistliku ajastu mõneti lõhestunud ja kahestunud hingega inimese koondportree? Meil kõigil on ju teinekord kiusatus rohkem näida kui julgust olla. Seda põhjustab mitte niivõrd vastuolu loodetava ja tegelikkuse vahel, vaid kaduma läinud usaldus elu terviklikkuse vastu. Ei tunnetata absoluutset tõde ning kõik näib olevat ainult tõlgendamise küsimus.

Meedia loob alailma meie ümber naeratavaid, pealtnäha eluga ja iseendaga ülimalt rahulolevaid pilte, kelle sarnasteks paljud saada soovivad. Me ei tule selle pealegi, millist hinda need inimesed selle kõige nimel maksma peavad ja kui katki nad sisemiselt võivad olla. Naeratava maski taga on sageli hoopis murtud vaim ja muserdunud hing...

reede, 29. märts 2013

Toomas Paul: Kirikupühade kett – välja võtta ei saa ühtegi lüli

Aasta ringi kõik päevad tööd rassida ega ka lakkamatult lõbutseda ei jaksa keegi. Vaheldus on vältimatu.

Kuutsükli veeranditeks jagamisega saab hingamispäevaks sabat (vene k subbota), kristlaste pühapäev (kuna Kristus tõusis surnuist nädala esimesel päeval, vene k voskressenje) või mõlemast eristumiseks muhameedlastel reedene päev.

Ei ole mõtet tööga tappa – 1926. aastal kehtestas Henry Ford oma töölistele viiepäevase töönädala, ilma tasu vähendamata. Tark tegu – konveieril töötajatele kosumiseks antud vaba lisapäev tasus ära. Rahvaauto tootja eeskuju nakkas ning nõnda sugenes nädalalõpp (week-end) kõikjale. Heaoluühiskonnas ei ole ju vaja ainult toota aina rohkem, vaid ka anda aega poodlemiseks.

Pühad on mõnusad

Selle nädala reede on meil riigipüha. Tänavaküsitlused on näidanud, et enamik ei tea, mida sel päeval tähistatakse. Igatahes viisakad inimesed soovivad üksteisele juba täna “Rõõmsaid pühi!”. Pühad on mõnusad, nimetatagu neid kuidas tahes. No keda see huvitab, et naistepäev on 1909.–1910. aastal välja pakutud Rosa Luxemburgi ja Clara Zetkini poolt rahvusvahelise naiste solidaarsuse päevana? Praeguseks on saanud sellest ideaalne ettekääne daamidele lilli kinkida.

Maailm muutub. Sõjajärgsetel aastatel oli suur reede üheks luteri usu koguduste armulaual käimise päevaks. Muidugi ei olnud tung pühakotta enam nii suur kui sajandi alguses. August Arumäe meenutab oma nooruspäevi: “Suure reede pärastlõunasele jumalateenistusele sõitsime sageli Viljandi kirikusse. Mäletan, kuidas ükskord tulid Kirikumäel meile inimesed vastu ja ütlesid, et kirik on nii täis, et nad pidid koju tagasi minema. Läksime siiski edasi, kuid ka meie ei saanud ühestki uksest sisse.”

Suur reede on praegu töövaba päev. Kuid ka armulauavaba päev. Uus kirikukäsiraamat sätestab: suure neljapäeva “...jumalateenistuse lõpul võib altari esemetest ja tekstiilidest tühjaks teha, millega väljendatakse Kristuse viimaste kannatuste algust. Uuesti ehitakse altar alles ülestõusmispüha ööl.”.

Suurel reedel “...kirikukelli ei helistata, kirikus süüdatakse ainult hädapärane valgustus, orelit või muud instrumenti kasutatakse vajadusel vaid koguduselaulu toetamiseks. Suur reede on ainulaadne püha aastas, mil ei pühitseta armulauda.”.

Leinapäev. Kristus on risti löödud, surnud ja maha maetud. Kahtlemata lähevad mõned väga usklikud inimesed hämarasse kirikusse ka siis, kui kelli ei helistata. Kombekristlased ei lähe. Toimub polarisatsioon. Ühelt poolt karmistab (endine) rahvakirik nõudeid, teiselt poolt – mida peaks tavaline pere selle päevaga peale hakkama, kui ei tohi enam aknaid pesta ega mune värvida? Ikkagi vaba maa.

Tavad elavad oma elu

Kuidas aga üldse saadi kogu rahvas – enam-vähem kõik – kirikupühi pidama? Tagakiusamiste ajastu lõpul, kui kristlusest sai riigiusk, toimiti arukalt. Kirikud ja kabelid ehitati vanadele kultuskohtadele, võeti üle ka looduskalendri tähtpäevad. Jõulud sobisid talvisele pööripäevale, jaanipäev suvisele, kuus kuud vahet: “Tema peab kasvama, mina pean kahanema” (Jh 3:30).

Sellisel ülevõtmisel ja ümbernimetamisel olid oma head ja vead. Lihtne oli anda uus tähendus ja kohandada kombeid. Midagi tuli muidugi vanast kaasa, aga see jääk sulandus ajapikku nii, et näiteks Eesti ala Rootsi aja visitaatorid manavad tollal veel elujõulist normaalset katoliiklikku rahvavagadust kui ebausukombeid.

Paraku elavad tavad oma elu. Kui palju on neid, kes peavad jaaniõhtut Ristija Johannese sünnipäeva tähistamiseks? Jõulupühade väline atribuutika nihutati nädala võrra edasi ja (peaaegu) kõik kõlbas nääridele. Kuid teiselt poolt, ega ikka vägisi ka ei saa – katse monteerida jaanilaupäevale võidupüha ei ole õnnestunud.

XXI sajandi inimene on lemmikloomaarmastaja – jõulud on päkapikkude pühad, lihavõtted jänkude pühad. Nn pühad on laste- ja meelelahutusüritused, mida toetab reklaam ja kaubandus. Mõnes peres on lapsed asunud nn üllatusmunade tarvis susse aknalauale seadma. Eks need jänesed olegi päkapikkude vaste.

Enne kui värvitud kanamunast sai munadepüha sümbol, on mune kasutatud ohvriannina. Muistsed germaanlased matsid mune mulda, et mõjustada sellega põllu viljakust. Hiljem viidi põllule õnnistatud mune ning paluti õnne ja kaitset algavale põllutööaastale. Munast sai nii Kristuse kui ka kõikide inimeste surnuist ülestõusmise sümbol. Tibudega kaunistatakse lihavõttelauda, pannakse ajatatud muru sisse või pajuokstele. Tibu on sammuke edasi munast uue elu tekkimisel.

Jänes (või küülik, ikonograafias ei tehta nendel vahet) oli keskajal väga levinud jumalikkuse sümbol, nt nutikas kolmnurk kolmest jänesest kujutas kolmainsust. Lihavõttejänes on sakslaste leiutis XVII sajandi lõpust, hiljem võtsid selle üle ka teised rahvad. Nii hüppasid nunnud jänkukesed postkaartidele, munakorv käppade vahel. Lihavõttejänes sai erilise hoo 2011. a popfilmiga “Hop”.

Sümbolitega on juba kord lugu selline, et neid ei saa keegi monopoolselt endale. Munadetoojana on jänes üsna hiline kultuurilaen. Paljude rahvaste uskumustes on ta oma kiire ja rohke paljunemise tõttu viljakuse, elujõu ja elu sümbol. Germaanlastele oli jänes sigivuse sümbol, antiigis on teda mainitud seoses Veenuse, Afrodite või Bachusega. Kui nendest on nüüd saanud playboy-jänkud, on see ringiga tagasi jõudmine.

Vaevalised kannatused


Kirikupühad tõstavad suurest panoraampildist esile mõne olulise hetke, et sellesse süveneda, et sündmustele mõttes kaasa elada. Loomulikult on kergem rõõmustada jõululapse sünni üle – laps paneb heldima iga normaalse inimese. Kannatuste väljakannatamine on teine asi. Katarsis kaasneb vaid siis, kui on ka lahendus.

Kirikupühade taga olevad sündmused on nagu taevast ja maad ühendav kett, kust ei saa suvaliselt lülisid välja keevitada. Järelejäänud jupid ei kanna, ja kõik laguneb vanarauaks.

Jeesuse ülestõusmine surnuist on midagi täiesti muud kui (näiteks) Naini linna noormehe oma. Seal oli tegu pelgalt surma edasilükkamisega. Jeesuse ülestõusmine pärast tema hukkamist oli aga singulaarne transformatsioon, nii et jüngrite – kõigepealt Tooma – jaoks on probleem identsuses: kas see, keda nad kohtavad, on ikka sama, kes risti löödi?

 Kristus sündis, et lahendada kurja ja surma saladust. Inimeseks saades loobus jumalus oma privileegidest ning koges surmaängistust. “Lemaa sabahtaan’i” ja sureva Kristuse kohutav kahtlus. Surmaheitlus olnuks kergem, kui seda leevendanuks mingi lohutav usk hinge surematusesse. Ent kui Jumal saab inimeseks, peab ta tundma põhjatut lootusetust.

Eksistentsialistlik filosoof Albert Camus nendib oma “Mässavas inimeses”: “Ainult Jumala kannatused – ning kõige vaevalisemad kannatused – võisid leevendada inimlikku agooniat. Kui eranditult kõik nii taevas kui ka maa peal on määratud kannatama, osutub võimalikuks mingi eriskummaline õnn.

Ent hetkest, mil ristiusk pärast oma võidukäiku langeb mõistuse kriitika alla – kuni Kristuse jumalikkuse eitamiseni –, saab kannatus jälle inimeste pärismaaks.

Kannatav Jeesus on kõigest veel üks süütu, keda Aabrahami Jumala esindajad erilisel kombel piinasid. Taas lahutab isandat ja orje ületamatu kuristik ning endiselt kisendab mässaja armukadeda Jumala läbitungimatu palge ees.”

Pealispindselt võib paista, et suur reede on out. Süvatasandil on pigem vastupidi. Jumal on surnud, Jeesuse ristile jäädes. Ja kuigi tarbimispidu kestab, on selles varjul meeleheide. Hüljatud kosmos.

Kui Kristus ei ole üles tõusnud, siis...

neljapäev, 28. märts 2013

Lugu kadunud kaksikust

Ema kõhus kasvavad kaksikud, üks on ateist, teine usklik. Esimene küsib teiselt:
- Kuule, kas sa usud elusse peale sünnitust?
- Jah, loomulikult, elu peale sünnitust kindlasti on olemas, me oleme siin, selleks, et tugevaks saada ja olla valmis selleks, mis meid ees ootab.
- Milline rumalus, mingit elu peale sünnitust ei ole olemas, milline see elu võiks välja näha, sa ju ei tea!
- Ma ei tea kõiki detaile, kuidas seal on, aga me saame ise käia ja endale toitu muretseda.
- Milline jubedus, kuidas me saame ise käia ja ise endale toitu muretseda, siin on meil kõik hästi nabanöörist tuleb toitu, me alati saame kõik mis meil vajalik. Seega elu peale sünnitust pole olemas, nabanöör on meie elu!
- Ma olen kindel, et me saame kõigega hakkama, kõik on teisiti, kuid seda saab endale ette kujutada.
- Kuid sealt pole keegi tagasi tulnud, elu lõpeb sünnitusega.
- Ei, ei! Ma küll täpselt ei tea milline elu on peale sünnitust, kuid igal juhul me näeme oma EMMET ja tema kindlasti hoolitseb meie eest.
- EMA! Sa usud emasse? Ja kus ta siis sinu arvates asub?
- Emme on igal pool ümber meie. Me oleme temas. Tänu temale me liigume ja elame, ilma temata me ei saa lihtsalt olla.
- Jälle mingi rumalus, mina pole näinud mingit EMA ja seega teda pole olemas!
- Ma ei saa sinuga nõustuda, sest kui ümber on vaikne, saab kuulda ema häält, kuidas ta räägib meiega ja laulab, saab tunda kuidas ta hellitab meie maailma. Ma kindlalt usun, et meie õige elu hakkab peale sünnitust, aga sina?
- Mis mina? Mul on siin väga hea olla, veel oleks tore ennast mugavamalt sisse sättida, aga see, et keegi laulab ja hellitab, see on lihtsalt meie maailma füüsikaseadus.
- Kuid maailm ise enesest ei saa nii ilusalt laulda, kuula laulu sõnu, meie EMME kutsub meid suure armastusega.
- Aga mis see armastus selline on? Elame me siin sinuga koos ja ongi kõik hästi!
- Elada saab ka roomates pimeduses, kuid mina räägin valgusest, sest tuleb aeg ja me näeme valgust, oma esimese kisaga ja nutuga palume andeks EMMELT, et tegime talle haiget ja tänulikkusega tervitame uut maailma!
- Näed! Mida valmistab meile EMA, kisa, nuttu ja kannatust! Ja mina veel pean temale tänulik olema…

Kagu-Eesti metsavendade viimane vastupanu

Eile algas ajalookonverentsiga Kagu-Eesti metsavendade viimase vastupanu meenutamine. Ei uskunudki, et rahvast tuleb konverentsile nii palju. Registreerituid oli 105 ja mõned olid kindlasti ka registreerimata kohal. Saal oli rahvast täis. Mari Pukkonen rääkis- Viimased aastad metsades, võitlused Saikast Puutlipaluni. Mauri Kiudsoo- Eesti metsavendlus läbi aastasadade. Valdur Raudvassar- Põhilisi metsavenna tüüpe, keda olen elus kohanud. Aare Hõrn- Kaitsõliitlasõ mõtsamiihi võitluisih. Kuis kotusõ pääl kõnõldi ja mälehtädi. Arnold Unt- Kuidas minu vanaisa Johannes (1909-1983) leidis oma vennapoja Hennu (1928-1945) haua … aastal anno domini 2011. Pearu Kuusk- Varjatud matmispaigad. Viglasoo ja Puutlipalu punkrilahingute uurimisest.
Mälestusõhtul mälestasin langenuid ja laulsime mälestuslauluna Kalla kallis Isa käsi.
Veel olid meenutused, fotod.
Muusikaliselt mälestasid- Ülemakstud rentslihärrad.



kolmapäev, 27. märts 2013

Mõni pilt ka

Panen mõned pildid ka Riias käigust.
Toomkiriku juures
Mustpeade maja 
Kesklinnas silla juures
Ajalehehoidja baaris




Riias

Esmaspäeval sõitsime Jaani ja Üllariga Riiga. Jüril tulid mingid asjad ette ja tema ei saanud tulla. Sinna sõites oli hommik ikka miinuses ja päeval ka. Üllar tahtis käia arhiivis. Esmaspäeval sõitsime kõigepealt hotelli juurde ja panime oma asjad maha. Läksime linna peale ja seal leidsime ühe kristliku poe. Ostsin sealt ühe Riia Toomkiriku oreli plaadi. Hiljem oli meil õhtusöök Alus setas. Hotelli saime umbes kell 20.30. Kätlin saatis hilja õhtul sõnumi, et on jõudnud Olomouci kloostrisse ja on perega ööd katusekambris. Tuul olevat ka seal jäine ja kevadet ei ole ka seal.
Teisipäeval sõitsime autoga Riia turule. Siin oli tõsine probleem saada parkimispiletit. Esiteks kogu jutt oli lätikeelne. Vaatasime, et üks proua tuli ka sinna luges, pani pangakaardi sisse, üritas piletit saada, ei õnnestunud. Keegi läks mööda ja ütles, et nurga taga on teine automaat, kust saab raha eest parkimispileti. Proua läks sinna ja tuli piletiga tagasi. Meie üritasime ka kaardiga maksta, ei õnnestunud. Läksime teise automaadi juurde, ei õnnestunud raha eest ka piletit saada. Nüüd tuli üks härrasmees, peotäis münte, aga ikka ei õnnestunud temal ka piletit saada ja helistas siis, et probleem. Me läksime auto juurde tagasi, selleks ajaks oli tulnud mehaanik sinna ja uuris, kas kaardimakse automaat töötab. Ütles meile, et nüüd töötab nurga taga mündiautomaat. Nii et, pärast korduvat jooksmist õnnestus lõpuks pilet saada. Ilm oli kena kevadine paar kolm kraadi plussis.
Turul käisime suures kalahallis. Silma jäi mitmel pool müügil olev värske vimb. Otsisin, ehk on kusagil müügil ka suitsetatud vimba või soolatut. Ei näinud, oli veel vaid kuivatatud vimba. Ostsin siis kuivatatud ja värsket vimba. Üllar küll ütles, et ta ei ole enne seda kala maitsnudki. Jaan ja Üllar ka ostsid värsket vimba. Olen poisikesene käinud sugulasega Lauga jõel võrke panemas ja kui hommikul oli 1-2 vimba, siis kõige parem sai ta hommikul soolatult ja võis juba õhtul süüa. Hea õrn liha. Suitsuvimb on ka hea. Müüja soovitas suppi teha. Vaatan siis täna, teen erinevalt.

esmaspäev, 25. märts 2013

Palmipuudepüha

Pühapäeva hommikul vara kuulsin lauluhäält. Liivia oli koguduse koori taas üle aastate kokku kutsunud. Enne teenistuse algust tuli keegi lauljatest minu juurde ja teatas, et nad on valmis ühe laulu laulma. Väga hea. Kätlin oli meil organistiks. Pärast surnute mälestamist ütlesin, et kuna koor on taas kokku tulnud ja on valmis laulma, siis palusin neil tulla altari ette laulma. Osa lauljaist tõusis ja tekkis väike segadus, kuna koorijuht Reinis oli kadunud. Teatasin siis, et läheme teenistusega edasi. Pärast lõpulaulu palusin koori ette ja Kätlin vaatas korraks nooti, andis hääled kätte ning oli valmis dirigeerima. Koor ütles, et nad soovivad ainult saadet. Kätlin saatiski siis harmooniumil.
Meil oli juhatuse koosolek kohe pärast teenistust. Vallavanem ja maakorraldaja olid ka teenistusel.
Teisel teenistusel Oraval oli ka seekord palju rahvast. Õhtul tuli Jaan külla. Jaanil oli laupäeval sünnipäev, Risto kinkis Kanadast toodud profiilimõõtja, mina Martin Lutheri meene ja ühe luuleraamatu.
Helistasin Kätlinile, Lauri ja Kätlin olid jõudnud Poolas Lodzi, et hommikul minna Cestochowasse ja sealt teekonda jätkata.
Tegin sauna, aga Jaanil oli mingi op olnud ja tema sauna ei tulnud.

laupäev, 23. märts 2013

Räpina

Eile käisime hommikul Üllariga Räpinas praostkonna nõukogu koosolekul. Margit oli haigeks jäänud. Pärast koosolekut käisime Jaani juurest läbi. Võrus käisin poes ja helistasin Kätlinile. Kätlin kutsus enda poole. Lauri pidi mingiks ajaks tööle minema. Meie vestlesime väga erinevatel teemadel. Lauri ja Kätlin soovivad pühapäeva hommikul sõita Tšehhimaale Õde Voitecha juurde. Andsin kontaktid ööbimiseks Leedus ja Poolas. Koju jõudsin kell 20.45

neljapäev, 21. märts 2013

Harri Mõtsnik

Neljapäeval, 14. märtsil suri Stockholmis õpetaja emeeritus Harri Mõtsnik.
Raamatus "Ingeri kiriku ristitee" kirjutab Harri Mõtsnik oma elust õpetajana Puškini koguduses. Raamatu esitlusel Narvas oli ka Harri Mõtsniku tütar. 1985. aastal kui Harri Mõtsnik arreteeriti, siis käisid KGB mehed minu juures tööl ja viisid ülekuulamisele Võrru. Mind süüdistati nõukogudevastases agitatsioonis ja propagandas. Tollal käisid mitmed minu tuttavad sama asja pärast KGB-s. Praegune Narva Aleksandri koguduse õpetaja Villu Jürjo ja peapiiskop Andres Põder ning veel mitmed tuttavad. Villu Jürjol konfiskeeriti päris palju raamatuid, mida enam tagasi ei saanudki.
Harri Mõtsnik sündis 5. september 1928. Ta lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna. Olles asunud õppima EELK Usuteaduse Instituuti ordineeriti ta 17. oktoobril 1973 aseõpetajaks. Aastatel 1973–1976 oli ta Varbla Püha Urbanuse koguduse ja Karuse Margareeta koguduse, seejärel 1976–1981 Puškini soomekeelse luteri koguduse õpetaja ja 1981–1984 Urvaste koguduse õpetaja. 3. aprillil 1985 ta arreteeriti ning mõisteti seejärel süüdi nõukogudevastases agitatsioonis. 1986. aastal vabastati ta armuandmispalve põhjal. 1988. aastal asus ta Rootsi, Eskilstunasse, kus teenis eesti ja soome kogudusi kuni emerituuri siirdumiseni.

Sünnipäev

Eile oli kevade algus ja Margitil sünnipäev. Hommikul kui õue läksin siis sadas lund ja ukseesine parkla oli sõjardeid täis.



Olin varem kokku leppinud Maiduga, et võtan tema ka Võrust auto peale kui sõidan Margiti poole. Jõudsin Võrru ja Mait helistas, et jääb veidi hiljemaks ja kas võib Anna-Liisa ka minu auto peale kutsuda? No muidugi võis. Mõni minut hiljem helistas Mait uuesti ja ütles, et oli oma autoga libisenud vastu teist autot ja auto on katki. Sõitsin Kuperjanovi pataljoni värava juurde ja võtsin Anna-Liisa peale. Anna-Liisa oli üllatunud, et mina tulin talle järele. Ütlesin, et Maidul juhtus avarii ja ta helistas, et ei tule sünnipäevale. Üritasime Maidule helistada ja nüüd oli Mait ka valmis tulema.
Margiti suur pere oli enam-vähem kodus. Urmas, Andres ja Üllar olid ka kohal. Pakuti forelli ja muud head. Mingi kellaaeg oli Margitil õhtupalvus kirikus, seal oli ka mitu koguduseliiget lilledega.
Kuna Mait soovis veel õhtul auto viia remonti, siis enam Margiti poole kohvilauda me ei läinud. Sõitsime Võrru ja viisin Maidu polikliiniku juurde, kus tema auto teibituna seisis. Anna-Liisa läks kaasa, et hiljem Mait Rõugesse viia. 
Käisin veel kahest poest läbi ja koju.

kolmapäev, 20. märts 2013

Tomtom

Eile hommikul sõitis Risto Tallinnasse. Ta küsis, kas saan anda kaasa oma Tomtomi, et Tallinnas õigesse kohta kiiremini saada. Mul jäi Tomtom pühapäeva ööseks autosse ja enam ei tahtnud käima minna. Olin just nädalapäevad tagasi lasknud vahetada aku. Üldiselt on nii, et kui vahetada aku 30€ ja teha kaardiuuendused 71€ (seda tahtsin suvepoole teha), siis see kõik kokku maksab peaaegu sama raha kui osta uus Tomtom. Üritasin mitu korda esmaspäeval Tomtomi käivitada, aga tulemuseta. Ütlesin siis Ristole, et ta sõidab nagunii Tartu Lõunakeskusest mööda ja ostku Photopointist uus Tomtom minule.
Päeval tegelesin mitmete kiiremate koguduse töödega ja uuendasin veidi ka meie kodulehekülge.
Kella 19 ajal helistati ja küsiti, kas saan tulla kodust armulauda jagama. Lubasin minna. Tagasi sain kella 22.30 ajal ja Risto jõudis Tallinnast tagasi kella 23 ajal.
Oli ostnud mulle uue Tomtomi ja sellega juba teel navigeerinud.

teisipäev, 19. märts 2013

Kodukülastus

Pühapäeval unustas Laura esimest korda tulla mängima. Soomlased olid pühapäeval külas ja siis aitas Reinis meid hädast välja. Esmaspäeval käisin Tartus. Külastasin ühte koguduse liiget ja viisin soovitud raamatud kohale. Helistasin Leilile haiglas ja uurisin, kas teda saab ka külastada. Nädalapäevad ei saanud temale haiglasse helistada. Eile oli esimene päev mil temale sai helistada ja käisin teda vaatamas. Oli meeldivalt üllatunud, kui veidi aega pärast helistamist astusin palatiuksest sisse. Leili ei teadnud, et olin helistamise ajal Tartus. Haiglast väljudes helistasin Jekile. Jeki oli juba Tartusse jõudnud ja sain talle ühe raamatu kinkida. Kosel käisin Lauril ja Kätlinil külas. Hea, et sõbrad on ikka neil pärast matuseid külas käinud. Ütlesid, et Mait ja Matrona olid käinud külas. Orenti oli ka nende pool. Olin seal mitu tundi.

laupäev, 16. märts 2013

Matusest

Johannese matuse pildid on nüüd üles laetud:
http://www.snap.ee/user/htoivo/album/johannese_matus

Sai üles laetud ka Urmas Petti kõne:

Kahju, et kohe ei jaganud seda, et Jaanus Torrim laulab, videokaamera sai laulu lõpus sisse lülitatud:




Kristlik vabamüürlus – kas uusaegne kristlik gnoosis?

Jaan Lahe: Pean ülimalt kahetsusväärseks ametivend Jaan Tammsalule ja teistele vabamüürlastele viimastel nädalatel osaks saanud isiklikke rünnakuid. Pean aga kahetsusväärseks ka seda, et mõned ametivennad naeruvääristavad vaimulikke, kelle jaoks vabamüürluse ja kristluse kokkukuuluvus ei ole endastmõistetav ja kes näevad selles probleemi. Kolmkümmend õpetajat, kes allkirjastasid meedias palju kajastamist leidnud avaliku kirja, ei teinud seda isiklikust vihkamisest, vaid murest kiriku kristliku identiteedi püsimise pärast. Ja see mure on põhjendatud.

Vabamüürluse puhul kirikus pole põhiprobleemiks mitte see, et vabamüürlasi ümbritsevad kõikvõimalikud müstifikatsioonid, mis toidavad hirmu ja eelarvamusi ning see võib häirida koguduseliikmete ja vabamüürlastest vaimulike kommunikatsiooni, vaid küsimus on eeskätt õpetuslik. Vabamüürlaste õpetuse ja kristluse ühitatavus puudutab meie usu kõige kesksemat tuuma – usku Jumala ainulaadsesse ja ainukordsesse ilmutusse Jeesuse Kristuse isikus ning lunastusse Tema ristisurma ja ülestõusmise kaudu (vt lähemalt Eesti Kirik 13.3.2013).

Kõik probleemid saavad alguse vabamüürluse religioossest identiteedist. Vabamüürluse peavool (loožid, mille nimes esineb sõna „tunnustatud“; selliste hulka kuulub ka Eesti Suurloož) eeldavad oma liikmetelt usku Jumalasse. See on usk selle sõna religioosses tähenduses, isegi kui Jumala asemel kasutatakse nimetust „Kõrgem Olend“. Loomulikult ei ole „tunnustatud vabamüürlaste“ seas ühtegi, kes nimetaks vabamüürlust oma usutunnistuseks, ja Eesti vabamüürlased rõhutavad, et nad on kristlased. Ei ole alust kahelda nende siiruses, kuid sellega kerkib üles küsimus, mis muudab vabamüürluse ja kristluse suhte keeruliseks.

Vabamüürlus on nimelt oma peavoolus suhteliselt ühtne liikumine, mis tugineb samadele baasideedele. Samadele alusideedele tugineb nii kristlik kui ka mittekristlik vabamüürlus. Ja need ideed ei sobi paraku kristlusega: kõigi usundite olemuslik ühtsus, inimeste loomupärane headus ja võime end täiustada salateadmiste ja rituaalide abil, sooline selekteerimine (peavoolu loožidesse tohivad kuuluda ainult mehed) ning inimkonna jaotamine pühendunuteks ja mittepühendunuteks (kuigi teoreetiliselt räägitakse kõigi inimeste vendlusest). Näen vabamüürluses tõsist õpetuslikku probleemi ka praktiliselt, sest kui vabamüürlus on terviklik inimese- ja maailmakäsitlus, mis tugineb teistsugustele alustele, kui see kristlus, mida tunnistab ja õpetab meie kirik, võib juhtuda, et vabamüürlasest vaimulik võib hakata ristiusku mõtestama ja tõlgendama vabamüürluse kaudu. Selle tagajärjel läheb kaotsi see, mis on kristlusele eriomane.

Vabamüürluse ja kristluse suhet võib aidata mõista üks näide religiooniajaloost: antiikaegse kristliku gnoosise suhe tollal kujunemisstaadiumis olnud kristluse peavooluga, mida kirikuloolane Christoph Markschies nimetab „enamuskirikuks“ (Mehrheitskirche).

Vabamüürluse olemuse ja päritolu küsimuses on erinevaid seisukohti. Sama kehtib ka gnoosise suhtes. Vaieldakse näiteks selle üle, kas gnoosis on tekkinud ristiusu sees või eksisteeris ta esialgu kristlusest sõltumatult ning astus alles aja jooksul kristlusega kontakti ning tungis sellesse sisse. Viimane seisukoht ei ole hetkel maailmas valdav, aga seda esindavad mitmed nimekad uurijad nagu Birger A. Pearson, Kurt Rudolph ja Karl-Wofgang Tröger. Nad mõistavad gnoosist omaette religioosse liikumisena (Pearson ja Rudolph koguni religioonina), mis võib eksisteerida nii kristluse sees kui ka omaette (nagu seda on kuni tänaseni mandalased). Kurt Rudolphi sõnul on gnoosisele iseloomulik „parasiteeriv iseloom“ – tal on oma spetsiifiline struktuur, ta edastab teatud spetsiifilist sõnumit, milleks on inimese pärinemine jumalikust maailmast ja tema tagasipöördumine jumalikku maailma, kuid ta kasutab seejuures mõisteid ja ideid, mis on laenatud teistest religioonidest ja traditsioonidest. Kristlik gnoosis kasutab Uue Testamendi tekste, kristlikku terminoloogiat ja sümboolikat, neid aga omal kombel tõlgendades, õigemini ümbertõlgendades. Kristlikud gnostikud ei pidanud end „gnostikuteks“, vaid kristlasteks, ometi oli gnoosise alusstruktuur (gnostikute ideed maailmast, Jumalast, inimesest, lunastusest ja lunastaja rollist) algusest peale kristlusest erinev. Pole siis ime, kui aja jooksul hakkasid kujuneva peavoolu kristlased aru saama, et gnostikute usukäsitlus erineb nende omast kardinaalselt.

Seda võib konkretiseerida gnostilise õpetusega lunastajast. Ka gnostikutel oli lunastaja, kes tõi neile päästva teadmise (krk gnosis) ja õpetas selgeks saladused ja rituaalid, mille abil olevat võimalik saavutada lunastust. Mittekristlikus gnoosises võib lunastava teadmise tuua ka mõni teine ajalooline või mütoloogiline olend – tema funktsioon on enamasti selline, et kui asendaksime kristlike gnostikute Kristuse mõne teise olendiga, ei muudaks see gnostilises õpetuses põhimõtteliselt midagi.

Vabamüürluse ja kristluse suhe sarnaneb väga gnoosise ja kristluse suhtele, sest mõlemad on vaimsed liikumised, mis saavad eksisteerida mõne teise religiooni sees, seda omamoodi mõtestades ja tõlgendades. Nii nagu kristlik vabamüürlus ja mittekristlik vabamüürlus tuginevad ühtedele ja samadele põhiideedele, ühtsele nägemusele maailmast, inimesest ja tema elu eesmärgist, kasutavad sarnaseid sümboleid ja rituaale, nii tuginesid ühtedele ja samadele põhialustele ka kristlik ja mittekristlik gnoosis. Kristlus elas sümbioosis gnoosisega, kuni aja jooksul mõisteti, et erinevused on liiga suured. Ja nende teed läksid lahku.

Olen alati arvanud, et spiritualiteetide paljusus ühe kiriku sees võiks meie usku vaid rikastada. Aga me peaksime olema siiski üksmeelsed kõige tähtsamas küsimuses, mis on kristluse olemus ehk mis teeb kristlusest kristluse. Mis on see eriline, mis ei lase kristlikku kuulutust taandada vaid üldinimlikele armastuse ja vendluse ideedele. Kirikul on õigus ja kohus oma usu tuuma üle pidevalt järgi mõelda ning otsida selle mõtestamiseks ja tõlgendamiseks ka uusi viise, mis arvestavad muutuvaid olukordi. Aga oluline on seejuures endale teadvustada, mis on selle usu olemuslik ja muutumatu tuum.


Kurb päev

Täna saatsime Johannese Tartu Jaani kirikust Võru surnuaiale. Väga kurb päev Laurile, Kätlinile, Hendrikule ja teistele lähedastele ning sõpradele. Jaani kirikust saatsid ära teoloogiadoktor Urmas Petti ja katoliku kiriku preester Isa Miguel.

Orelil mängis Jaanus Torrim ja laulis ka ühe laulu klaveri saatel.
Võrru sõitsin koos estofiil Jekiga. Jeki ütles, et oleks muidu olnud veel poolteist nädalat Ingerimaal, aga nüüd pidi tulema matustele. Saime terve tee rääkida Peterburi eestlastest, ingerlastest ja isuritest. Jeki ütles, et ta on mõelnud minna kevadel doktorantuuri. Võru surnuaial matsid Johannese Urmas Petti, Isa Orenti ja Isa Afrat.

Peielaud oli kaetud Kubija Hotellis. Tartus teisipäeva õhtul tegin ettepaneku peieluas ette lugeda Johannese kirjand: "Kui ma oleksin kajakas". See oli temal sel aastal kirjutatud ja väga kena kirjand. Üks Kätlini sõpradest luges selle ette. Seal ütles Johannes, et ta tahaks lennata Rooma, Itaaliasse, Ameerikasse...Ta tahaks lennata nii kõrgele kui lennukid...Ta teeks pesa vähemalt meetri sügavusse vette, et rasked loomad ei saaks teda kätte. Ta tahaks, et teda ei kütitaks. Ta tahaks, et teda ei söödetaks vaid ta ise otsiks toitu. Ta tahaks elada nii kaua kui talle päevi on antud. Ta tahaks näha oma lapselapsi.
Johannese ristiisa Orenti pidas hingepalvuse:

Kätlin tänas kõiki sõpru, kes olid tulnud Johannest ära saatma ja ütles, et ta on süüdistanud sel nädalal ennast, oma abikaasat, Jumalat...aga ta on tänulik, et on võinud olla 12 aastat Johannese ema... Kätlin suutis väga tugev olla sel päeval. Jeki pidas ka kõne:
Pärast peielauda sõitsime Kätlini ja Lauri parimad sõbrad nende poole ja olime seal väikeses ringis koos. Lahkusin sealt esimesena ja jõudsin koju peale kella 22.

neljapäev, 14. märts 2013

Tartus

Käisin teisipäeva õhtul Kätlini ja Lauri pool. Naatan ja Orenti olid ka seal. Naatan läks ära ja siis pani Kätlin nimekirja kokku ning Orenti helistas veel õhtul neile, keda teadsime veel üleval olemas. Mõtlesin kella poole kaheteiskümne ajal hakata tagasi sõitma, aga Kätlin ütles, et teevad mulle aseme põrandale ja ei ole vaja öösel sõita. Orenti, Lauri ja Kätliniga vestlesime pea poole kolmeni. Lugesin kolm Johannese kirjandit läbi. Üks oli väga ilus ja arvasime, et selle võiks reedel lauas ette lugeda. Kätlinil oli muidugi kümneid küsimusi, millele püüdsin vastata. Hommikul läksid Lauri ja Kätlin Võrru asju ajama ja mina jäin ristipojaga. Lugesin hommikul veel need kirjandid läbi, väga hästi kirjutatud. Küsisin Henrikult päris palju küsimusi ja lõpuks oli ta nõus minema oma sõbra poole mängima. Viisin Henriku sõbra poole ja seal oli ta nüüd kohe nagu teises maailmas. Väga hea, et sai veidi mujale. Käisin veel turuhoones, ostsin kala ja köögivilju ning sõitsin Võrru. Käisin Aimi juurest läbi, ta oli rõõmus, et üle pika aja tema juude ka tulin. Vastasin tema küsimustele ja viisin ta apteegist läbi, sai oma emale vajalikud asjad osta ja viisin koju ka. Mind ootasid kodus kümned meilid, millest mõnele tuli kohe kiiresti vastata.
Õhtul teatati AK uudistes, et uus paavst on valitud, aga nime ei ole veel teada. Klõpsasin Euronewsi peale, sealt tuli otseülekanne Vatikanist. Uueks paavstiks valiti Argentina kardinali Jorge Mario Bergoglio, kelle minevikust on teada fakt, et ta tegi koostööd Argentina sõjaväelise huntaga. Praegune paavst Franciscus I oli oma riigi sõjaväelise diktatuuri ajal jesuiitide juht ning teda süüdistati hiljem ühe perekonna hävitamisele kaasa aitamises.
Helistasin veel õhtul Kätlinile ja tema ka küsis, kas mäletan, et eelmise paavsti valimise ajal olime Leedus Paberže kloostris. Olime tookord jõudnud tagasi vist Kaunasest ja läksime õhust sööma ning Isa Stanislovas teatas, et uus paavst on valitud, aga nime ei ole veel teada. Mõni minut hiljem saime ka uue paavsti nime teada ja Kätlin vist tegi veel õnnelikust Isa Stanislovasest seal pildi.

esmaspäev, 11. märts 2013

Judo

Sel nädalavahetusel oli Võrus rahvusvaheline judoturniir Võru kevad. Laupäeval oli aga mul matus ja ei saanud minna vaatama kuidas minu endistel õpilastel läheb. Alvar sai kolmanda koha, Allari tulemust ei tea. Pühapäeval sõitsin Oravalt otse Võrru. Jõudsin spordikooli ja Andres oli just saali ukse lähedal ning ütles, et Hanna-Liinal on võistlus läbi ja sai teise koha. Jäin võistlust vaatama, see oli ka ainus koht kus mu mõtted olid Johannesest  veidi eemal. Eks Johannese lahkumine igavikku oli sel päeval olnud minu mõtetes ja meeles kogu päeva. Lauri palus laupäeval, et ma palvetaksin tema hingekese pärast. Tegin seda pühapäeval kirikupalves nii Vastseliinas kui ka Oraval. Kogu päev oli väga kurb meeleolu. Õhtul helistasin Kätlinile ja siis suutis ta juba rääkida. Tegelikult läbi nutu. See tegi endal ka meeleolu veelgi kurvemaks.
Judoturniirilt tegin väikese video ka.:

laupäev, 9. märts 2013

Elul on väikene hingemaa

Jah, alles kolmapäeval olin pärast lõunat Kätlini juures ja Johannes tuli koolist. Olime koos köögis kolmekesi ja ajasime juttu...
Lauril ja Kätlinil tuleb tugev olla, sest nemad on need, kes edasi elavad ja peavad tugevad olema. Hendrik on vaja üles kasvatada.
Johannes!
Andku Kõigeväeline Sulle rahu.
Palvetan Su hinge eest.
--------------------------------------
Kõike võib tahta,
karta
ja loota.

Seda, mis tuleb -
mitte keegi
ei oota.

Ei-tea-kus
eikellegi
kangaspuud
koovad nii kaledalt
ilmavallale
ikka
midagi
muud.

Elul
on väikene hingemaa.
Hineväljale
vikatit
üle manatud märgi
viia
ei saa.

Sinna põllule pääses
kord õnnelik ohe.
Mida iial ei olnud -
võib ilmuda
kohe.
(Betti Alver)
------------------------

Maailma pimedas põhjas
üks sõna heliseb,
püha.

See on me olemise
ainus ja pimestav põhjus.

Säält

sünnib me rõõm ja rahu.

Toomas Paul: vaba tahe on luul

Martin Vällik esitas üleskutse hoida suu kinni riigihümni kolmanda salmi ajal: «Riiklikult sanktsioneeritud palve mingi entiteedi poole, mille olemasolu on samas kategoorias posija aura, pildaja energiasamba või Russelli teekannuga, käib vastu mu südametunnistust, tõetunnetust ja õiglustunnet. Ja on ka ebateaduslik. Palve mõju on teaduslikult uuritud ja leitud, et kasu sest pole – pigem loob võltsi kindlustunde ja hoiab inimesi eemal tõendatult efektiivsete tegevuste sooritamisest. Palve on tühjad sõnad tühjuse poole».[1]

Ajad muutuvad. Napilt kakskümmend aastat pärast öölaulupidude loitsimisi «Looja, kaitse Maarjamaad» on rahva tüdimus oma riigist ja klikivalitsusest nii suur, et enamus ei tihka nagunii hümni kaasa laulda. Aja muutumise märk on ka see, et möödunud aasta lõpul ilmus Eestis kaks uudse lähenemisviisiga teost: folklorist Reet Hiiemäe koostatud «Mis on ühist Gilgamešil ja geeniuurimisel? Käsitlusi kultuurist ja usundist» [2] ning Ajaloolise Ajakirja Atko Remmeli ja Meelis Friedenthali koostatud erinumber «Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis» (2012, nr 3-4) [3] – pealkiri on laenatud sarjalt, mille all on varem üllitatud kolm kogumikku, mis kõik kajastasid korrektselt ilmumise ajal valitsenud vaateid (I 1956., II 1961. ja III 1987. aastal). Uurimisobjekt on sama, ent perspektiiv on täna hoopis teine.

Metatasandilt analüüsides paistavad religioon ja ateism kaksikvendadena.

Religioonifenomenoloogiliselt ei ole vahet, kas uskumise objekt on materiaalne nagu Taara tammik, Kaaba kivi või virtuaalne nagu Geopaatia, Vabadus ja Teadus. Bruno Latour väidab, et «teadus» on vaid «nimi, mis on kleebitud võrgustiku teatud osadele; seostele, mis on sedavõrd hajusad ja õrnad, et nad vastasel korral põgeneksid tähelepanu alt». Nii nagu religioon ei tähista ainult usku jumalasse või teispoolsusesse, vaid kompleksset ja keerulist süsteemi, kus on omavahel seotud hulk sotsiaalseid, filosoofilisi, poliitilisi, kultuurilisi jms tahke, ei ole põhjust ka ateismi defineerida kitsalt, pelgalt jumala- või teispoolse eitamisena. Läbi aegade on ateismi all mõistetud sedavõrd erinevaid asju, et seda võib pidada väga laia nähtuste, tegevuse ja seisukohtade spektri «vihmavarjuterminiks».

Kõige silmatorkavam ühine joon nüüdisaja ateistide juures on võitluse asetamine ratsionaalsuse-ebaratsionaalsuse skaalale, mille juures tõe lakmuseks on selle teaduslikkus. Teadusliku ja ratsionaalse vahel eksisteerib vaidlustamatu mõtteline võrdusmärk. Võitluses tõemonopoli eest osutub võitjaks see, kes suudab edukamalt serveerida teadust oma positsioonide kaitsjana. Kuigi teadus an sich ei ole ideoloogiline, pannakse ta sel moel ideoloogilisse positsiooni.

Marko Uibu leiab oma artiklis «Võitlus teaduse nimel: skeptilise aktivismi kujunemine, retoorilised võtted ning eesmärgid», et kui skeptiline traditsioon filosoofias jõuab välja tõdemiseni, et inimene ei saagi midagi kindlalt teada ning peaks seetõttu hoiduma tõele pretendeerivatest väidetest, siis tänapäeval nimetavad end skeptikuteks just teadusliku tõe monopoli kaitsjad. Nad peavad oma olulisimaks ülesandeks vaimsest-esoteerilisest keskkonnast pärinevate ebateaduslike «valeväidete» paljastamist ja demüstifitseerimist.

Eesmärk on kiiduväärne, ka kristlus ei kiida heaks ebajumalateenimist ega nõidu. Hingede päästmise tööd tehakse fanaatilise innuga, nagu Carl Sagani bestselleris «Deemonitest vaevatud maailm. Teadus kui küünal pimeduses» [4] juba manihheistlik pealkiri näitab teravat metafoorilist vastandust, mis kandub läbi kogu raamatu sisu ning illustreerib hästi skeptilist retoorikat. Teadus on valgus, mille mõjualast väljas, pimeduses, asuvad «deemonitest vaevatud» libateadused, religioonid ja uue vaimsuse keskkonnas toimuv.

Paraku, rindejooned on hägusad. Näiliste vastanditena aktsepteerivad skeptikud ja esoteerikud paradoksaalselt sama aksioomi: positivistlikku usku sellesse, et inimene suudab teadmiste (vaimsuse puhul ka tunnetuse) varal järk-järgult maailma seletada ja mõista. Suur osa uusvaimsusest ning uususunditest ammutab jõudu samast kust skeptikudki – empiirilise katsetamise loogikast ning teaduse/teadmise kõrgest sotsiaalsest autoriteedist. Skeptikute tegevus annab uusvaimsuse levikule hoogu juurde, sest teaduse avaliku maine ja positsiooni tugevdamine suurendab soovi sellest ülimast autoriteedist osa saada.

Uusskeptikud vastanduvad epistemoloogiliselt positsioonilt pigem oma filosoofidest nimekaimudega, s.t agnostikutega, kes kahtlevad inimese võimekuses tõde leida ning maailma mõista. Siia kõrvale sobib oivaliselt samal ajal ilmunud Stephen Hawkingi «Universumi suurejooneline ehitus. Uued vastused elu põhiküsimustele», mis annab akadeemik Enn Tõugu sõnul meile «täiesti uue pildi maailma võimaliku arengu ja selle mõistmise piiridest».

Tänapäeva teadus lähtub mudelipõhisest realismist. Nägemise ja kuulmise, haistmise ja maitsmise ning kompimise teel kujundab aju närvirakkude võrgustik meile pildi maailmast. «Pole olemas pildist või teooriast sõltumatut reaalsuse mõistet. Füüsikaline teooria või maailmapilt on mudel, tavaliselt matemaatiline mudel ja hulk reegleid, mis ühendavad mudeli elementaarse vaatlusega. On mõttetu küsida, kas mudel on reaalne, võib vaid küsida, kas see on kooskõlas vaatlusega.» Hawking kinnitab, et kõik kui tahes erinevad asjad on samade seaduste all. Sellest peale, kui inimesed elavad universumis, mõjutades teisi objekte ja olles ise nende poolt mõjutatud, peab teaduslik determinism kehtima sama hästi ka inimeste puhul.

Kuigi me arvame ja otse tunneme, et saame valida, mida teha, näitavad teadmised molekulaarbioloogia alustest, et bioloogilisi protsesse juhivad füüsika- ja keemiaseadused, ja seetõttu on need ette määratud nagu planeetide orbiidid. Neuroteaduse uuemad eksperimendid toetavad seisukohta, et meie aju järgib meie tegevust määrates loodusseadusi ega arvesta mingeid tegureid väljaspool neid seadusi. On raske kujutleda, et me saaksime vabalt tegutseda olukorras, kui meie käitumine on füüsikaseadustega ette määratud: «me pole midagi enamat kui bioloogilised masinad ja vaba tahe on ainult illusioon».

Meie aju tõlgendab tunnetusorganitest tulevaid sisendeid, tehes neist välise maailma mudeleid. Me moodustame mõisteid oma kodust, puudest, teistest inimestest, elektrist, mis tuleb seinakontaktist, aatomitest, molekulidest ja teistest universumitest. Need vaimsed mõisted on ainus reaalsus, mida teame. Pole olemas mudelist sõltumatut reaalsuse testi. Siit järeldub, et hästi koostatud mudel loob omaenda reaalsuse. Elusolendeid saab defineerida kui piiratud suurusega liitsüsteeme, mis on stabiilsed ja reprodutseerivad endasuguseid. Protsessid loovad ennast ise.

«Vaba tahe» ja tahtevabadus on samasugune fluidum nagu «südametunnistus» resp. «südametunnistuse vabadus». Aga nii nende luuludega on – ajad uksest välja, tulevad korstnast tagasi. Ainult nime on vahepeal ära vahetanud. Ei ole konkreetse indiviidi valida, kas ta on usklik või uskmatu või keda/mida ta usub/usaldab ning kas ta teeb oma eksistentsiaalsed otsused enda arvates teadlikult või lihtsalt aja vaimuga kaasa minnes. Tema saatuse dikteerivad vääramatud füüsika- ja keemiaseadused. seesugune determinism võib tavakodanikku ehmatada, kui see talle pärale jõuab. Teoloogile on asi tuttav, meie nimetame seda predestinatsiooniks.
--
[1] http://arvamus.postimees.ee/1137386/martin-vallik-vaikigem-humni-jumalasalmi-ajal/.
[2] Mis on ühist Gilgamešil ja geeniuurimisel? Käsitlusi kultuurist ja usundist. Koostanud Reet Hiiemäe. – EKM Teaduskirjastus, MTÜ Eesti Folkloori Instituut. Tartu 2012.
[3] http://ojs.utlib.ee/index.php/EAA/issue/view/51.
[4] Carl Sagan, Deemonitest vaevatud maailm. Teadus kui küünal pimeduses. Valgus, 1996.

neljapäev, 7. märts 2013

Arsti juures

Käisin eile tohter Ristioja juures ja ta oli rahul, et kõik paraneb kenasti ja saan üle hulga aja korralikult nina kaudu hingata. Ise ka väga rahul.
Käisin Tartus üle aastate ka turu peal ja ostsin kala.
Sain käia ka ühes kaupluses kust ostsin ühe filmi, mida ingliskeelsete subtiitritega vaatasin juutuubist. Poes oli müügil ka eestikeelsete subtiitritega film. Film räägib bolševistlikust revolutsioonist Venemaal:

teisipäev, 5. märts 2013

Filmiõhtu

Eile õhtul tõmbasin Risto mälupulgalt paar filmi alla ja õhtul vaatasin neid. Siis tundsin huvi, et kas vabamüürlastest ka mingit filmi on juutuubis ja leidsin 1943. aastal Prantsusmaal tehtud Jean Mamy filmi "Forces occultes" see on neljas osas juutuubi üles laetus kokku umbes 50 minutit, ingliskeelsete subtiitritega. Jean Mamy oli ajakirjanik ja lasti kollaboratsionistina maha 29.03.1949. Muidugi on see film veidi propagandistlik ja püüab näidata Prantsuse juudi-vabamüürlaste vandenõu Saksamaa vastu, aga hea oli vaadata, kuidas ja milliste rituaalidega uus liige vastu võetakse. Seda tehakse vabamüürlaste juures tänaseni nii:
Hiljem vaatasin ühte filmis Venemaa ajaloost ja tolles oli ka katkeid Aleksander Rogoškini filmist The Chekist  1991. aastast. Vaatasin kas seda filmi on juutuubis olemas ja leidsingi. Venekeelne film ingliskeelsete subtiitritega on ka. Räägib Nõukogude aja esimestest aastatest ja tsekistide tollasest tööst ja elust päris ausalt. Tundub, et tänapäeva Venemaal enam sellist filmi vist ei tehtaks või ei lubataks nii ausalt:

esmaspäev, 4. märts 2013

Massoonid

Eile õhtul oli ETV-s juttu vabamüürlusest ja Mihhail Lotman räägib siin vandenõuteoreetikutest. No see on ju klassikaline šoti riituse suurlooži PR. Viidata vandenõuteooriatele kui kiusule parakristlike ärimeeste klubi ehk siis vabamüürlased on head ja kriitikud on halvad. Teisiti öeldes, lasta klerikaalse vabamüürliku linnavaimulike juhi kaasus pehmesse vatti. Mihhail Lotman katoliiklasena peaks teadma küll, et katoliku kirikus Paavst Benedictus XVI deklareeris kardinalina, et vabamüürlus on kiriku doktriiniga vastuolus ja raske patt ning vabamüürlastega liitumine on katoliiklastele keelatud (Declaratio de associationibus massonici). Õigeusu kirik peab vabamüürlust saatanlikuks ja lubamatuks organisatsiooniks kristlastele. Ka protestandid on üldiselt vabamüürluse vastu, samuti metodistid. Paljudel juhtudel on armulaua vastuvõtmine vabamüürlastele keelatud.
19. märtsil tuleb küll kokku piiskoplik nõukogu, kuid tunne on, et...kõik jääb vakka...sellest saaks alguse kett - nii on ikka olnud.
Usundiuurija Jaan Leppik ütleb, et vabamüürluses on kasutatav hermeetiline filosoofia, uskumuste ja praktikate kogu, eesmärgiga muuta maailmakorda.
Need praktikad ja õpetused pärinevad Egiptusest ja Antiik-Kreekast ning saavutasid oma erilise õitsengu Õhtumaal renessanssajastu keskpaigas ning reformatsiooni toimumise tõttu. Lääne-Euroopas levinud esoteerilise hermeetilise filosoofia üks ideid on see, et Jumal on loonud seitsme sfääri vaimud, kelle ülesanne on saatuseid juhtida. Mis on täiesti loogiline vabamüürluse idee kontekstis.
Enamik vabamüürluse harudest tunnustab Ülimat Olendit, seega ei kuuluta vabamüürlased kantslist sugugi sama jumalat kelle poole oma vendade keskel loožis kummardatakse.
Muide ka Lenin oli vabamüürlane. Videost ei soovita nõrganärvilistel üle poole vaadata, seal tuleb mitu dokumentaalkaadrit kurvast elust:




pühapäev, 3. märts 2013

laupäev, 2. märts 2013

Vabamüürlased

Meil on pärast Hans H. Luige artiklit Eesti Ekspressis: Kas vabamüürlased on uus EÜS ehk kuidas jagatakse Eestis tippameteid?" elu läinud huvitavaks. Hans H. Luik kirjutab: "Alustame kõrgemalt, taevale lähemalt: kristlased on ametis sinodi valimistega, mille tulemusena saab Eesti uue Kirikukogu, sealt aga tuleb Eestile järgmine peapiiskop. Tallinna praostkonna traditsiooniliselt tugeva Toomkoguduse juhtimine on ootamatult nihkunud vabamüürlaste kätte. Toomkiriku 40. aastane õpetaja Urmas Viilma, ühtlasi luteri kiriku kantsler, võib ehk olla isegi peapiiskopi kandidaat. Kindlamalt tunneb ennast aga Jaani kiriku pastor Jaan Tammsalu."
Sellele järgnes ühe vaimuliku järelepärimine nii Urmaselt kui Jaanilt. Urmas eitab oma seotust, aga Jaan vastas: "Jah, kuulun juba aastaid vabamüürlaste ridadesse ja oman 30 kraadi. Eestis on võimalik saada 33."
Kogu minu sügava antipaatia juures igasuguste salaorganisatsioonide vastu teeb ikkagi südame soojaks, et Jaanil oli niigi palju julgust oma ühingusse kuulumine ausalt ja avalikult üles tunnistada.
Miks on vaja kirikuõpetajal kuuluda vabamüürlaste sekti? Ei saa aru. Nii katoliku kirik kui ka õigeusu kirik peavad vabamüürlust saatanlikuks ja lubamatuks organisatsiooniks kristlastele.
Kuni me ei tea vabamüürluse kui organisatsioni reaalseid sihte ja tegutsemisi, me ei saa otsustada selle üle. Küsimus on tegelikult laiem. Vabamüürlasi on meie ühiskonnas ja selle elutähtsates struktuurides palju ja vastavalt tõuseb küsimus juba terve ühiskonna tasandil - kuivõrd juhtivatel ametikohtadel olevad isikud on õigustatud kuuluma salajasse organisatsiooni, mille eesmärgid ja tegutsemismeetodid pole ühiskonnale teada ega selged?
Järgnes kolmekümne vaimuliku pöördumine kiriku juhtkonna poole palvega "keelustada vaimulike kuulumine vabamüürlikku organisatsiooni", kuna see "on kokkusobimatu vaimuliku ametiga" ja "tekitab palju segadust nii EELK vaimulike kui ilmikute seas ning võõristust ja eelarvamusi Eesti ühiskonnas tervikuna." Arvan, et sellele palvele oleks palju rohkem vaimulikke alla kirjutanud.
Üks allakirjutanud vaimulik, kes arvatavasti selle pärast langes kohaliku kriitika alla kirjutas, et tema:  "ilma allkirja andmata hiljutisele pöördumisele oleks ennast viimase põhimõteteteta kaltsuna tundnud, kes ei tohigi välja öelda, mida ta usub ja mõtleb."
Ühele vaimulikule saatis koguduse liige kirja, mille koopia oli saadetud kõigile juhatuse liikmetele ja küsis: "Jälgides keerulist olukorda EELK-s tahaksime olla kindlad, et meie koguse ōpetaja ei kuulu salaorganisatsioonidesse. Vōid sa kinnitada seda meile."
Nüüd on Jaanil eetrikeeld Pereraadios ja kolme nädala pärast tuleb kokku piiskoplik nõukogu. Seal arutatakse asja edasi. Kui peapiiskop vaikib ja üldse midagi ei ütle, siis on see sama hea kui otsene vabamüürluse aktsepteerimine oma kogudustes ja kirikus. Aeg on huvitav.

reede, 1. märts 2013

Misso vallas

Eilseks oli kokku lepitud kokkusaamine Misso vallavanema, volikogu esimehe ja ühe volikogu liikmega. Jõudsin vallamaja juurde veidi enne kokkulepitud aega. Vallavanem oli seal trepil ja läksime tema kabinetti. Rääkisime kõigepealt meie kõige suuremast probleemist. Nimelt läheb kirikuteener varsti suht raskele opile ja on öelnud, et pärast oppi ta enam ei jätka kirikuteenrina. Kedagi sealt lähedalt ei oska ka praegu leida, kes teeks seda tööd. Vaja oleks siis leida talviseks ajaks ühte sooja ruumi. Vallavanem lubas selle leida kas koolis või rahvamajas.
Vallavanem lubas, et sel aastal saab kogu kiriku katuse jaoks vajalik materjal olema ja lootust on, et sügiseks on uus katus peal. 
Kolmas küsimus oli seotud oreli remondiga. Kui kultuurkapital toetab seda projekti, siis lubas vallavanem, et nemad ka mingisuguse osa rahast leiavad ja toetavad. Edasi tulid organisatoorsed küsimused ja nendest võtsid elavalt kõik osa.
Üldiselt oli see mul esimene käik praeguse Misso vallavanema juurde ja näha on, et mehe suhtumine kiriku asjadesse on positiivne ja heasoovlik. Ta on vähemalt ühe korra olnud meil kirikus ka jumalateenistusel ja mitmetel teistel üritustel oleme ka koos olnud.
Käisin koolis Leili juures ja ta näitas oma haiguslugu ja jääb vaid loota ja soovida, et op ikka kenasti korda läheb. Õnneks on ta ise ka optimistlik inimene.