Kurb päev

Täna saatsime Johannese Tartu Jaani kirikust Võru surnuaiale. Väga kurb päev Laurile, Kätlinile, Hendrikule ja teistele lähedastele ning sõpradele. Jaani kirikust saatsid ära teoloogiadoktor Urmas Petti ja katoliku kiriku preester Isa Miguel.

Orelil mängis Jaanus Torrim ja laulis ka ühe laulu klaveri saatel.

Võrru sõitsin koos estofiil Jekiga. Jeki ütles, et oleks muidu olnud veel poolteist nädalat Ingerimaal, aga nüüd pidi tulema matustele. Saime terve tee rääkida Peterburi eestlastest, ingerlastest ja isuritest. Jeki ütles, et ta on mõelnud minna kevadel doktorantuuri. Võru surnuaial matsid Johannese Urmas Petti, Isa Orenti ja Isa Afrat.

Peielaud oli kaetud Kubija Hotellis. Tartus teisipäeva õhtul tegin ettepaneku peieluas ette lugeda Johannese kirjand: "Kui ma oleksin kajakas". See oli temal sel aastal kirjutatud ja väga kena kirjand. Üks Kätlini sõpradest luges selle ette. Seal ütles Johannes, et ta tahaks lennata Rooma, Itaaliasse, Ameerikasse...Ta tahaks lennata nii kõrgele kui lennukid...Ta teeks pesa vähemalt meetri sügavusse vette, et rasked loomad ei saaks teda kätte. Ta tahaks, et teda ei kütitaks. Ta tahaks, et teda ei söödetaks vaid ta ise otsiks toitu. Ta tahaks elada nii kaua kui talle päevi on antud. Ta tahaks näha oma lapselapsi.
Johannese ristiisa Orenti pidas hingepalvuse:

Kätlin tänas kõiki sõpru, kes olid tulnud Johannest ära saatma ja ütles, et ta on süüdistanud sel nädalal ennast, oma abikaasat, Jumalat...aga ta on tänulik, et on võinud olla 12 aastat Johannese ema... Kätlin suutis väga tugev olla sel päeval. Jeki pidas ka kõne:

Pärast peielauda sõitsime Kätlini ja Lauri parimad sõbrad nende poole ja olime seal väikeses ringis koos. Lahkusin sealt esimesena ja jõudsin koju peale kella 22.