10 kõige turvalisemat riiki Aasias üksinda reisivatele naistele

10 kõige turvalisemat riiki Aasia-Vaikse ookeani piirkonna riikides üksinda reisivatele naistele. Aluseks on statistika, kus hinnatakse kuritegevuse taset riigis, isiklikku turvatunnet, võttes arvesse intsidendid ja vargused, öisel ajal liikumise turvalisust, seksuaalkuritegude statistikat ja riigi kohta maailma turvalisuse edetabelis. Retire in Asia andmetel on turvalisim järjekorras nii:
1.Singapur
2.Uus Meremaa

3.Taivan
4.Jaapan
5.Austraalia
6.Hong Kong
7.Lõuna Korea
8.Mongoolia
9.Vietnam
10.Kasahstan

Alar Laats: Vene vanausuliste harud, 1. osa

Preesterlikud vanausulised

Preesterlikud vanausulised on need, kes ei eita riigikirikut absoluutses mõttes. Seal ametisse seatud preestrid on pärast „parandamist“ kõlbulikud. Aga muidugi veelgi parem oleks, kui ei peaks piirduma ühel või teisel põhjusel riigikirikust lahkunud „parandatud“ preestritega, vaid oleksid oma piiskopid, kes ordineeriksid preestriteks oma kiriku kandidaate. Tänapäeval on olemas kolm vanausuliste kirikut oma piiskoppide hierarhiatega. Kaks neist asuvad Venemaal ning, kuigi need on oma usu sisult identsed, siis ometi nende vahelised suhted pole just sõbralikud. Aga võibolla just selle sisulise identsuse tõttu nad ei saagi omavahel hästi läbi. Kolmas iseseisev vanausuliste kirik asub suuremalt jaolt Rumeenias. Ta liikmeskond koosneb Venemaalt kunagi tagakiusamise tõttu pagenud vanausuliste järeltulijaist. Rumeenias asuv vanausuliste kirik on lähedastes suhetes ühega neist kahest Venemaa kirikust.

Vene kirikulõhe käigus ei saanud vanausulised enda poolele ühtegi piiskoppi.[1] Nad otsisid küll, aga ei leidnud ühtegi, kes oleks neile uusi, oma piiskoppe ametisse seadnud, et need siis omakorda oleksid vana riituse järgi preestreid ametisse ordineerinud. Pikka aega piirduti riigikirikust üle jooksnud preestritega. Tavaliselt nende leidmine ei olnud ületamatu probleem, sest Vene kirikus oli preestreid hulga rohkem, kui neid otseselt vaja läks. Keiser Nikolai I aga kehtestas väga ranged karistused üleläinud preestritele. Nüüd võtsid preesterlikud vanausulised ette uusi ja intensiivseimaid katseid leida endale kusagilt maailmast piiskoppe. Saadeti oma esindajaid maailma paljudesse ortodokssetesse kirikutesse. Ja lõpuks leitigi sobiv kandidaat, kes oli korraliselt ordineeritud ida-ortodoksse kiriku piiskop, kes oli aga reaalsest ametist kõrvaldatud ning kes oli nõus tulema vanausulistele piiskopiks.

Selline kandidaat leiti Balkanilt. Nimelt oli Konstantinoopoli patriarh 1835. aastal seadnud Bosnia ja Sarajevo metropoliidina ametisse Ambrosiose.[2] Tolle aja Bosnias olid pinged moslemitest ülemkihi ja ida-ortodokssetest kristlastest alamkihi vahel üsna teravad. Tavaliselt olid kreeklastest kirikujuhid hoidunud ülemkihi poole. Ambrosios aga oli kristlastest alamklassi poolt. Sellest tuli muidugi palju pahandust. Tal oli aga veel teinegi haavatav koht. Nimelt oli ta metropoliidina teinud suuri laene. Nende tõttu sattus ta võlavanglasse. Lõpuks pidi ta aastal 1841 Sarajevost lahkuma. Talle anti küll Konstantinoopolis pisike pension, aga kirik ei tahtnud temaga enam midagi peale hakata (Hauptmann 2005:133). Nüüd oli ta nõus hakkama vanausuliste piiskopiks, sest tema piiskopi pühitsus ei olnud ju kusagile kadunud.

Keiser Nikolai I aegsele Venemaale ei saanud teda muidugi tuua. Seepärast otsustasidki vanausulised rajada esimese piiskopkonna välismaale. Meil on olnud juba lühidalt juttu Vene vanausulistest Rumeenias (Laats 2012). Tollel aja nende asustatud ala ei asunud muidugi Rumeenia riigis. 18. saj oli hulk preesterlikke vanausulisi asunud elama Bukoviinasse.[3] Sajandi lõpuks läks Bukoviina Habsburgide kätte ning vanausulistele anti usuvabadus. Siin oli nende suureks keskuseks Belaja Krinica nimeline koht[4] ja siia otsustatigi rajada piiskopkond. Kuna kardeti Vene võimude vahelesegamist, siis reisis Ambrosios oma loodavasse piiskopkonda suure saladuskatte all. Teekond läks läbi Viini, kus keiser Ferdinand I ta vastu võttis. Igatahes Austria võimud andsid kirikliku hierarhia rajamiseks oma loa. 1846. aasta oktoobris teostati kõik vajalikud vanausuliste kirikusse ületuleku toimingud ning Ambrosios, nüüd juba venepäraselt Amvrosi, oligi vanausuliste metropoliit. Varsti said sellest teada ka Vene võimud ning Nikolai I protestide peale saatis Austria valitsus Amvrosi asumisele. Vene protestid jäid siiski hiljaks, sest Amvrosi oli juba ametisse pühitsenud kaks uut piiskoppi ning sealt kasvaski välja praegugi nii Venemaal tegutsev kui ka Rumeenias asuv hierarhia oma piiskoppide, preestrite ja diakonitega. Konstantinoopoli patriarhaat püüdis küll asumisele saadetud Amvrosit oma kirikusse tagasi saada, aga too jäi vanausulistele antud lubadustele kindlaks. Ta suri asumisel 1863. a. Preesterlike vanausuliste kirik kanoniseeris ta 1996. a (Hauptmann 2005:135j; Вургафт ja Ушаков 1996:18–22).

Osadele vene preesterlikele vanausulistele näis aga Amvrosi loodud piiskoppide hierarhia mõneti kahtlane. Nii on vana traditsiooni kohaselt uue piiskopi ametisse seadmisel vajalik vähemalt kahe piiskopi osalus. Amvrosi seadis aga esimese piiskopi ametisse üksinda. Edasi nähti tema ületulekus vanausuliste kirikusse simooniat, s.t kahtlustati, et mängus oli raha. Lisaks kõigele polnud sugugi kindel, kas Amvrosi oli lapsepõlves ikka korrektselt ristitud. Nimelt ristiti idakirikus nii, et ristitav läks täiesti vee alla, Läänes oli aga kombeks ristida vee peale tilgutamisega. See lääne tava oli nüüd ka idakirikus mõnel pool levima hakanud. Seetõttu polnud osa Vene preesterlikke vanausulisi sugugi kindlad, kas Amvrosi oli ristitud kehtival moel, s.t vee alla panemisega. Ja nõnda jäigi väiksem osa preesterlikke vanausulisi Amvrosi rajatud kirikust välja. Edaspidi näeme, kuidas ka neil väljajäänutel õnnestus hiljem luua oma, nüüd juba korrektseks peetud kiriklik hierarhia.

Metropoliit Amvrosi rajatud kirik jagunes hierarhiliselt kaheks: Venemaa kirik ning algselt Austrias, hiljem Rumeenias olev kirik. Need koos moodustavad nn Belaja Krinica kokkuleppe (vene keeles согласие).[5] Vene kiriku ametlik nimetus on Vene Ortodoksne Vana-Riitusega Kirik (Русская Православная Старообрядческая Церковь).[6]

Esimeseks tegelikuks kirikujuhiks sai Moskva ja kogu Venemaa peapiiskop Antoni.[7] Politsei jälitamise tõttu tegutses ta põranda all. Ometi õnnestus tal luua vanausuliste kiriklik organisatsioon. Uude kiriklikku organisatsiooni kuuluvad preesterlikud vanausulised olid olnud ilma kindla usulise juhtkonnata üle 150 aasta. Selle tagajärjeks oli mitmesuguste võõraste usuliste arusaamade ilmumine ja levik. Tihti olid just preestritute vanausuliste radikaalsed arusaamad[8] levinud ka preesterlike hulgas. Selliste äärmuslike uskumuste vastu koostas kiriku juhtkond aastal 1862 ringkirja, milles need radikaalsed uskumused valedeks kuulutati.[9] Nüüd aga selgus, et kirikus olid need radikaalsed ideed üsna levinud ning ringkirjale tekkis tugev opositsioon. Tagajärjeks oli kirikulõhe: ühel pool ringkirja pooldajad (окружники) ja teisel ringkirja vastased (неокружники). Viimaseid oli küll vähem. Kiriku juhtkond püüdis neid lepitada, kuulutades ringkirja kehtetuks, selle sisust küll taganemata. Suurem taasühinemine toimus aastal 1906. Ka ringkirja mittetunnistanud vanausulistel olid oma piiskopid ja oma hierarhiline struktuur, mis säilis iseseisvana ka pärast suuremat taasühinemist. Nõukogude võim aga hävitas füüsiliselt suurema osa neist piiskoppidest. Viimane ringkirja vastaste piiskop suri aastal 1950 ning viimane piiskoplikult ordineeritud preester 1970. aastatel. Tänapäeval ei ole enam ühtegi tegutsevat ringkirja vastaste kogudust, kuigi elus on veel selle vanausuliste suuna üksikuid pooldajaid (Вургафт ja Ушаков 1996:186–189).

Keisri 1905. a tolerantsusedikt tõi kaasa vanausuliste kuldajastu, mil saadi esimest korda normaalsetes oludes tegutseda. Valusaks löögiks oli muidugi ateistlike kommunistide võimuletulek. See puudutas kirikut rängalt ka majanduslikul pinnal, kuivõrd kirikut oli siiani toetanud just Vene ühiskonna majanduslikult edukam osa.[10] Nagu Vene Ortodoksne Kirik (edaspidi: VOK), nii rakendati ka see vanausuliste kirik sõja ajal kommunistliku riigi propaganda teenistusse (Hauptmann 2005:160j). Hruštšovi ajal tabasid kirikut aga jälle uued tagakiusamised. 1962. a toimus üks sündmus, mis tõi kirikule mõnevõrra uusi liikmeid. Nimelt tuli tol aastal Türgist Venemaale umbes tuhatkond kasakat-nekrassovlast. 18. saj alguses oli Türgi impeeriumi aladele põgenenud suur hulk vanausulisi kasakaid eesotsas ataman Nekrassoviga. Enamus neist oli Türgis eksisteerinud Belaja Krinica piiskoppide alluvuses. Nad olid mänginud olulist rolli metropoliit Amvrosi ületulekul vanausuliste kirikusse. Nüüdki oma esiisade kodumaale tagasi tulles jäid nad selle kiriku ustavateks liikmeteks.[11]

Kiriku peaks on tänapäeval Moskva ja Kogu Venemaa Metropoliit Kornelius.[12] Kirikus on 12 piiskopkonda ning umbes 250 kogudust ning mõned kloostrid. Peale Vene Föderatsiooni asub neid ka Ukrainas, Valgevenes ja Kasahstanis. Vanausulisi on ka Saksamaal – kaheteistkümnes piiskopkond asub Augsburgis. Kiriku liikmeid on hinnanguliselt umbes pool miljonit.

2007. a sügisel lahkus grupp vanausulisi eesotsas ühe piiskopiga kirikust, süüdistades kiriku juhtkonda oikumenismis. Üheks konkreetseks põhjuseks oli kiriku juhtkonna liialt hea suhe VOK-i patriarhaadiga. Kirikust lahkunud kuulutasid ennast iseseisvaks kirikuks nimega Belaja Krinica Hierarhia Vanausu Kristuse Kirik (Древлеправославная Церковь Христова Белокриницкой иерархии). Äsja iseseisvunud kiriku peaks on Moskva piiskop Vnifanti (Smolin).[13]

Nagu eespool öeldud, on ka Rumeenias Belaja Krinica kirik nimega Vana-Riitusega Kristlik Kirik. Kohapeal kutsutakse seda lipovaanide kirikuks. Ta liikmeskonna moodustavad kunagi siia põgenenud vene vanausuliste järeltulijad. Kirik oma hierarhiaga on metropoliit Amvrosi rajatud hierarhia järeltulija, või täpsemalt on ta Vene vanausuliste kiriku emakirik. Kirikupeaks on Belaja Krinica ja Kõigi Vanade Ortodokssete Kristlaste Metropoliit.[14] Ta kannab seega Belaja Krinica metropoliidi tiitlit, kuigi ta seal ei resideeru. Veelgi enam, Belaja Krinica asub tema suhtes välismaal – tiitel on ajalooliseks pärandiks. Aastani 1940 asus kiriku keskus Bukoviinas Belaja Krinicas.[15] Siis aga Nõukogude Liit okupeeris Põhja-Bukoviina ning vahetult enne seda lahkus sealt kiriku juhtkond. Praegu asub kirikuvalitsus Brăilas (Rumeenia). Rumeenias asuv kirik on osaduses oma Vene tütarkirikuga. Kirikul on kolm piiskopkonda Rumeenias ja üks piiskopkond välismaal, mille keskus asub USA-s. Selle piiskopkonna moodustavad kunagiste Vene vanausuliste, keda tuntakse nime all tšasovennõje (часовенные, vt artikli teist osa), järeltulijad. Nende esivanemad elasid Siberis ja pärast kommunistide võimuletulekut põgenesid sealt Mandžuuriasse Hiinas. Hiljem olid nad muidugi sunnitud ka Hiinast lahkuma. Nüüd elab enamus neist Ameerikas ja Austraalias, aga ka mitmel pool mujal.

Kogudusi on Rumeenias ligi viiskümmend. On ka kaks kloostrit: mungaklooster ja nunnaklooster. Aastal 1990 oli koguduseliikmeid umbes 48000.[16] Enamuse jaoks on vene keel siiani emakeeleks.[17]

Eespool mainisin, et mitte kõik vene preesterlikud vanausulised ei koondunud Belaja Krinicas loodud piiskopliku kiriku alla. Osa seadis selle piiskopliku hierarhilise süsteemi kehtivuse kahtluse alla. Kui loodud piiskopliku hierarhiaga kiriku taga seisis suuresti Vene linnade kaupmeeskond, siis hierarhia kehtivuses kahtlejate hulgas domineerisid just vanausulised talupojad (Hauptmann 2005:137j). Need olid rangemate arusaamadega vanausulised. Juba varasemast ajast oli kutsutud preesterlikke vanausulisi nimega beglopopovtsõ (беглопоповцы) – jooksikpreesterlikud vanausulised. Neid nimetati nõnda, kuna nende vaimulikud olid riigikirikust ärajooksnud preestreid. Pärast Belaja Krinica kiriku teket jäi see nimetus kehtima vaid nende preesterlike vanausuliste kohta, kes ei ühinenud tekkinud kirikuga. Nimetus on jäänud teatud määral käibele kuni tänaseni, kuigi ka neil vanausulistel on nüüd oma piiskoplik hierarhia.

Nimelt said nad eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel kaks rangetele tingimustele vastavat piiskoppi, kes ise omal initsiatiivil nende poolele üle tulid. Seda kirikut nimetatakse tänapäeval mõnikord ka Novozõbkovi peapiiskopkonnaks või hierarhiaks, kuna praegu asub ta keskus Novozõbkovis. Esimesena tuli preesterlike vanausuliste juurde (pea)piiskop Nikola (Pozdnev). Ilmselt oli ta otsija tüüp, sest aastal 1922 oli ta VOK-i piiskopina läinud uuenduslaste (oбновленцы) juurde ning oli määratud nende poolt Saraatovi peapiiskopiks. Seal ei püsinud ta aga kaua ning aastal 1923 võeti ta vastu vanausuliste kirikusse. Siin kandis ta kuni oma surmani 1934. a Moskva, Saraatovi ja Venemaa Kõigi Vanausuliste Ortodokssete Kristlaste peapiiskopi tiitlit. 1926. a tuli teadmata põhjusel vanausuliste kirikusse üle piiskop Antoni (Milovidov), kes aga järgmisel aastal, jällegi teadmata põhjustel, pöördus VOK-sse tagasi (Hauptmann 2005:141).[18] 1929. a tuli aga VOK-ist üle piiskop Stefan (Rastorgujev). Ta oli olnud Jekaterinburgis piiskopiks ühisusuliste jaoks. Ühisusulised (единоверцы) olid ja on VOK-iga ühinenud vanausulised, kellel on lubatud järgida vanausuliste riituseid. Alates 19. saj algusest on VOK-is nende jaoks eraldi kirikud. Aeg-ajalt on neil olnud ka oma piiskopid. Enne vanausuliste juurde tulekut kuulus Stefan metropoliit Iosifi pooldajate hulka (Hauptmann 2005:141).[19] Nüüd oli sellel vanausuliste kirikul kaks korrektselt pühitsetud piiskoppi. Sellest piisas rangetele nõuetele vastavalt uue piiskopi pühitsemiseks. Juba samal aastal (1929) seda ka tehti. Aastal 1934 oli kirikul juba kuus piiskoppi. Lähiaastail pühitseti veel kuus uut piiskoppi. Pärast Nikola surma sai peapiiskopiks Stefan. Aga 1937. a NKVD vangistas ta ning lasi maha. 2007. a kuulutati ta pühakuks.

Stalini aja tingimustes ning hiljem Hruštštovi aja tagakiusamiste tõttu ei olnud kerge rajada kiriku struktuuri praktiliselt tühjale kohale. Kui kahekümnendatel aastatel oli kirikul umbes 150 kogudust, siis kaheksakümnendate alguseks oli alles jäänud ametlike andmete kohaselt kümme kirikuhoonetega kogudust (Hauptmann 2005:188). Kaheksakümnendate aastate lõpus hakkas aga kirik „kosuma“.

Aja jooksul tuli kirikliku keskuse asukohta muuta. 1955. a viidi see Samaarasse, tolleaegse nimega Kuibõševi, ning kui sealne katedraal suleti, siis viidi kiriklik keskus aastal 1963 Novozõbkovi[20] linna. Kirikupea tiitel kajastas ka seda viimast muutust. Kuni aastani 2002 oli kiriku juht Novozõbkovo, Moskva ja Kogu Venemaa Peapiiskop. 2002. a kirikukogu otsuse kohaselt on kiriku juht Moskva ja Kogu Venemaa Vana-Ortodoksne Patriarh (Древлеправославный Патриарх Московский и всея Руси).[21] Praegu on kirikujuhiks patriarh Aleksandr.[22] Praeguseks on kiriku keskus liikunud tagasi Moskvasse. Kiriku ametlikuks nimeks on Vene Vana-Ortodoksne Kirik (Русская Древлеправославная Церковь). 2002. a oli kirikul jälle üle 150 koguduse ning mõned kloostrid. Aktiivseid liikmeid olevat umbes 400000. Kogudusi on ka teistes SRÜ riikides. Viis kogudust on Rumeenias ning üks Bulgaarias. Kirik koosneb seitsmest piiskopkonnast. Kirikul on suhteliselt head suhted VOK-iga.[23]

Nende heade suhete tõttu VOK-iga lahkus 1988. a väike grupp vaimulikke kirikust ning rajas iseseisva kiriku Gruusias (Slaavi-Gruusia Vana-Ortodoksne Kirik, Славяно-Грузинская Древлеправославная Церковь). Varsti aga hakkas see kirik lagunema. 2009. a toimus taasühinemine emakirikuga.[24]

Kolmanda aastatuhande esimestel aastatel lõi kirikust lahku järjekordne grupp eesotsas mõne vaimulikuga. Näib, et põhjuseks olid isiklikud suhted. See väike grupp – suurusjärgus kümmekond kogudust – moodustas omaette kiriku. Selle ametlikuks nimeks on Venemaa Vana-Ortodoksne Kirik (Древлеправославная Церковь России) (Hauptmann 2005:194).[25]

Preestritud vanausulised

Preestritutest vanausulistest saab rääkida alates sellest ajast, kui viimased Nikoni reformide eelse ordinatsiooniga preestrid olid ära surnud. Järele olid jäänud vaid preestrid, kes olid ametisse seatud pärast liturgilisi reforme, uue korra kohaselt. Paljudele reformivastastele vanausulistele olid riigikirikus uue kombe järgi ametisse seatud vaimulikud vastuvõetamatud. Neid ei saanud isegi „parandamise“ abil kõlblike vaimulikena kasutada. Siin ilmneb preestritute vanausuliste suurem radikaalsus ning tunduvalt pessimistlikum maailmanägemine kui preesterlike vanausuliste puhul. Preestritute meelest on riigikirik Antikristuse kirik,[26] Jumal on kirikust oma armu ära võtnud. Seepärast see kirik polegi üldse kirik,[27] sealsed vaimulikud pole üldse vaimulikud ning sakramendid pole sakramendid. Tõsi, esialgu küll loodeti, et mingil moel saab õige vaimuliku hierarhia taastada. Arvati, et kusagil peab ikkagi olema koht, kus on alles õigesti ametisse pühitsetud, ehk tõelisi piiskoppe. Neid käidi otsimas nii lähedalt kui kaugelt, aga lõpuks, millalgi 18. saj keskpaigas tuli möönda, et ilmselt siinses maailmas enam õige vaimulikkonnaga kirikut ei ole. Kuna vaimulikke enam polnud, siis polnud enam ka sakramente, õigemini enamus sakramentidest jäi ära maailma lõpuni. Siiski on enamuse preestritute vanausuliste jaoks olemas ristimine ja piht, mida võivad hädakorral teostada ju ka ilmik-kristlased.[28] Preestritutel vanausulistel ei kujunenud oma kiriklikke organisatsioone.[29] Seetõttu on preestritute vanausuliste ajalugu suuresti just üksikkoguduste ajalugu. Teiseks oluliseks aspektiks on see, et nende ajalugu on teatud määral selle ajalugu, kuidas nad kohandusid maailmaga. Nikoni reformide aegu loodeti peatset maailmalõppu. Kui seda aga ei juhtunud, siis tuli ju mingil moel maailma oludega kohaneda. See ei tähendanud ilmtingimata täielikku lahtiütlemist oma radikaalsest eshatoloogilisest hoiakust, küll aga tuli leida mingi kompromiss maailma suhtes negatiivse hoiaku ja selle maailma vahele. Erinevatel gruppidel oli see maailma eitamise radikaalsus erinev ning erinevad grupid tegid ka erineval määral ja erineval moel kompromisse. Neid mitmesuguseid gruppe ja suundi (согласие)[30] kõrvutades saaks terve spektri, mille ühes otsas on väga radikaalsed eitajad ning teises otsas kompromissialdid mõõdukad preestritud vanausulised. Ajaloo jooksul on neid erinevaid gruppe ja grupeeringuid olnud palju. Tänaseks on suur osa neist kadunud või vähemalt ei teata nende olemasolust enam midagi. Nii on ajaloo näitelavalt ilmselt lahkunud poolabielulised danilovlased (даниловцы полубрачные), titlovlased (титловцы), troparštšikud (тропарщики), adamantlased (адамантовы), aaronlased (аароновцы), auklased (дырники), aristovlased (аристовы) ja paljud teised.[31]

Enne, kui me siiani eksisteerivate preestritute erinevate suundade juurde läheme, vaatleme korraks ühte preestritute hulka kuuluvat gruppi, kes on tänapäevaks juba peaaegu välja surnud. Nende üks omapärasid seisneb selles, et tegelikult nad ei ole leppinud sellega, et enam preestreid ei ole. Nende meelest on täiesti võimatu saada õndsaks ilma armulauata (Hollberg 1994:683). Lahenduse oma probleemile on selle grupi liikmed leidnud Vanast Testamendist (1Ms 14:17jj), kus on juttu sellest, et Saalemi kuningas Melkisedek ohverdas leiba ja veini ning õnnistas Aabramit. Siin öeldakse ka, et ta oli kõigekõrgema Jumala preester. Selle grupi liikmed väidavadki, et väljaspool kiriklikku preestrihierarhiat on olemas veel Melkisedeki preesterkond ning nemad ongi selle preesterkonna liikmed (Вургафт ja Ушаков 1996:167). Seetõttu nimetatakse neid ka melkisedekiteks. Nad pühitsevad armulauda nõnda, et jätavad õhtul ikooni ette leiba ja veini. Seejärel peavad nad korrakohaselt õhtust ja varahommikust jumalateenistust. Siis söövad nad selle leiva ja joovad veini. Nende uskumuse kohaselt on vahepeal toimunud leiva ja veini pühitsemine, nagu see toimus vanasti kirikus altaril armulauatalituse käigus. Tänapäeval eksisteerivad mõned väga väikesed melkisedekite grupid Ufaas ja mujal Baškiirias (Бурдоja Филатов 2004:173).

Pomoorid

See on üks suuremaid preestritute vanausuliste gruppe.[32] Ka Eestis ja Lätis on nad kõige enam esindatud. Pomooride liikumine või grupp on alguse saanud Solovetsi kloostrist ning Võgi kogukonnast. Selle suuna ametlikuks nimeks, mida enese kohta kasutatakse, on Vanausuline Pomooride Kirik (Древлеправославная Поморская Церковь). Pomooride meelest on nikoniaanide kirik, ehk ametlik VOK, lootusetult Antikristuse vaimse valitsemise all. Seepärast ei saa sealt ka vaimulikke üle võtta. Dogmade osas, s.t usuõpetuse aspektist, peavad pomoorid end vana apostelliku kiriku järeltulijaks. Nende oma väite kohaselt ei erine nad dogmaatiliselt sugugi Nikoni-eelsest kirikust (Бурдоja Филатов 2004:217).[33] Kuid päris ilma koguduse vaimsete juhtideta pole ka pomoorid läbi saanud. Kogudustes on, või vähemalt peaksid olema, nastavnikud (наставник– (vaimne) juht, kasvataja, õpetaja). Nad on pastorid, hingekarjased, aga nad ei ole ordineeritud preestrid. Tegelikkuses täidavad nad mitmeid vaimulike funktsioone, kuid siiski mitte kõiki. Nii näiteks ei pühitse nad armulauda ega toimeta mitmeid teisi ida ortodoksse kiriku sakramente. Viimase saja aasta jooksul on seda ametit üha rohkem hakanud pidama naised, sest mehi lihtsalt pole võtta (Вургафт ja Ушаков 1996:181j).

Kirikulõhe tekkimise järel olid kõik preestritud vanausulised seda meelt, et kuna enam preestreid ei ole, siis ei ole ka võimalik sõlmida ja pühitseda abielu. See tähendab, et Nikoni järgsel ajal pole enam ka perekonda. Teoloogilisest seisukohast on see üsna mõistetav, sest vanausuliste jaoks oli ju alanud eshatoloogiline aeg, maailma lõpu ajastu. Tegelikkuses on aga seda arusaama pika aja jooksul üsna raske teoks teha. 18. saj teisel poolel hakkasid Moskva pomoorid abielu pühitsema – mitte kui sakramenti, aga ometi kui koguduse poolt lubatud ning eestpalvesse võetud institutsiooni. Seega hakati kirikus läbi viima laulatust, olgugi et mitte preestri poolt.[34] Aja jooksul järgisid seda eeskuju ka teised pomoorid. Abielu kiriklik pühitsemine ongi jäänud pomooride oluliseks tunnusjooneks, mis eristab neid teistest preestritutest vanausulistest (Бурдоja Филатов 2004:214).[35] Ilmselt just abielu institutsiooni lubatavuse tõttu läksid 19. ja 20 saj üpris suur hulk algselt teistesse suundadesse kuulunud preestrituid vanausulisi ja ka nende kogudusi üle pomooride kirikusse.

Üks teine pomooridele üsna omane tunnus oli see, et nad võtsid eestpalvesse tsaari. Teised preestritud vanausulised pidasid vastu ning keeldusid sellest. Pomooride identiteet kujunes peajoontes välja 19. saj esimeseks pooleks. Kuigi pomoore peetakse ilmselt õigustatud kõige liberaalsemaks preestritute vanausuliste kirikuks, siis ometi ei osale nad oikumeenilises liikumises. Isegi nende kontaktid teiste preestritute vanausulistega on peaaegu olematud. Ainult Moskva Patriarhaadiga on neil aeg-ajalt mõningaid kokkupuuteid olnud.

Traditsiooniliselt ei olnud pomooridel kõiki kogudusi ühendavaid organisatsioone ega tsentraalset juhtimist. Kuid pea alati on olnud keskuseid, mis on oma vaimse autoriteediga olnud teistele mõõtuandvad. Alguses oli selliseks keskuseks Võgi kogukond. Hiljem hakkas selle kõrval mõju avaldama ka Moskva kogudus. Kui Võgi asundus 19. saj esimesel poolel brutaalselt hävitati, jäigi peamiseks keskuseks Moskva. Tänapäeval on mõjukateks ka Peterburi ja Riia[36] kogudused. Kui 1905. a anti vanausulistele usuvabadus, alustati organiseerumisega. 1909. ja 1912. a toimusid Moskvas pomooride kirikukogud. Moskvasse ehitati uus, suur ja kaasaegne kirik. See pomooride õitseaeg jäi paraku lühikeseks. Nõukogude võim konfiskeeris hooned ja kogudusi suleti. Kolmekümnendate aastate lõpuks polnud järel enam ühtegi ametlikku kogudust (Бурдоja Филатов 2004:216). Sõja ajal lubati pomooridel jälle olemas olla. Neile ei tagastatud äravõetud hooneid. Moskvas lubati neil tegutseda Preobraženski kalmistul kunagi fedossejevlastele kuulunud kiriku ühes osas.

Nõukogude võimu kokkuvarisemise järel said pomoorid osa oma kinnisvarast tagasi, kuigi sajandi alguses ehitatud kuulus modernne kirik on kasutuskõlbmatuks muutunud. Nõukogude ajal oli ainus pomooride organisatsioon Leedu vanausuliste nõukogu, mis juriidiliselt ühendas vaid Leedus olevaid kogudusi, vaimselt oli aga teatud määral autoriteediks paljudele pomooride kogudustele ka väljaspool Leedut. Nüüd hakati organiseeruma ka Venemaal. Loodi nii ülevenemaaline kui ka rahvusvaheline organisatsioon. Samuti tegutsevad pomooride või domineerivalt pomooridest koosnevad vanausuliste organisatsioonid ka Lätis, Poolas, Valgevenes ja Eestis. Pomooride kogudusi on mitmetes SRÜ riikides. Ameerika Ühendriikides on neli kogudust (Hauptmann 2005:264jj).

Vanausuliste arvu, nagu ka sektide liikmete arvu, on veelgi raskem määrata kui muude idakristlike organisatsoonide liikmeskonna arvu. Ametlikel rahvaloendustel varjab ju suur osa oma kuuluvust. Oletatakse, et enne Esimest maailmasõda oli Venemaal 1,5–2 miljonit pomoori. Ametlike andmete järgi tegutseb tänapäeval Venemaal umbes 75 kogudust, millest mitte kõik ei ole ametlikult registreeritud (Бурдоja Филатов 2004:221). Teistel andmetel on kogudusi siin üle 200. Lätis on ametlikult registreeritud 67 kogudust, Leedus 59, Ukrainas 45, Valgevenes 37, Poolas 4. Oletatakse, et tänapäeval on terves maailmas kokku umbes 1–1,2 miljonit pomoori (Барановский ja Поташенко 2005).

Kunagi olid pomooridel ka kloostrid. Nüüd ei ole enam ei nunni, munki ega kloostreid. 1920. aastail eksisteerisid veel mõned kloostrid Altais ja Harkovi lähedal. Poolas on nunnakloostri kompleks, aga ilma nunnadeta. 1990. aastatel olevat olnud veel elus mõned vanad nunnad Ida-Kasahstanis ja Uuralites, aga needki olevat nüüd juba surnud (Бурдоja Филатов 2004:224).

[1] Arvatavasti asus vanausuliste poolele Kolomna ja Kašira piiskop Pavel, aga võimud kõrvaldasid ta õige ruttu (Hauptmann 2005:59).

[2] Ambrosios oli sündinud aastal 1791 türgikeelse nimega Enezi linnas (kreeka Ainos, bulgaaria Enos). Ta isa oli preester, kelle nimi oli kas Georgios Papageorgopoli või hoopis Georgi Popovič. Tavaliselt peavad vanausuliste suhtes vaenulikud uurijad teda kreeklaseks, vanausulistesse sümpaatiaga suhtuvad uurijad arvavad ta aga bulgaarlaseks.

[3] Bukoviina on ajalooline piirkond Ees-Karpaatides, mis tänapäeval on jagatud Rumeenia ja Ukraina vahel. Vanausuliste sisserände ajal kuulus Bukoviina Moldova vürstiriigile, mis omakorda oli Osmanitele alluv. Rumeenias elavaid vanausulisi kutsutakse lipovaanideks. Selle nimetuse alla kuuluvad ka mõned Ukrainas, eriti just Odessa kandis ning Bulgaarias asuvad vene vanausuliste kogukonnad.

[4] Rumeenia keeles on selle koha nimi Fântâna Albă. Rumeenlaste jaoks on see kurikuulus koht, sest 1. aprillil 1941 toimus siin massimõrv – vene kommunistlikud väed tapsid massiliselt kaitsetuid tsiviilelanikke. Tänapäeval asub küla Ukraina Vabariigi territooriumil.

[5] Üldse vanausuliste gruppe ja harusid nimetatakse vene keeles согласие.

[6] Kuni 1988. a-ni oli ametlikuks venekeelseks nimeks Древлеправославная Церковь Христова.

[7] Andrei Šutov, pühitseti piiskopiks 1853. a, suri 1881. Aastal 1849 oli küll ametisse seatud Vene kiriku juhina Simbirski piiskop Sofroni, aga aastal 1853 ta kõrvaldati ametist sobimatuse tõttu.

[8] Näiteks usk, et riigikirik on Antikristuse institutsioon. Algselt preesterlikud vanausulised nii radikaalselt ei mõelnud, sest riigikirikust võeti ju üle vaimulikke.

[9] Nii näiteks öeldakse siin, et riigikirik on küll eksinud, aga ta pole Antikristuse kirik. Samuti peeti vajalikuks tsaari eest palvetamist (Вургафт ja Ушаков 1996:203j.)

[10] See oli nõnda pea kõikide vanausu suundadega.

[11] Nekrassovlasi elab tänapäevani vähesel määral Bulgaarias ja Rumeenias. Osa neist on ka preestritud vanausulised (Hauptmann 2005:135, 164; Вургафт ja Ушаков 1996: 183j).

[12] Konstantin Titov. Sündinud 1947. a, kirikujuht alates aastast 2005. Kirikul on ametlik kodulehekülg Русская Православная Старообрядческая Церковь.

[13] Vt internetiallikat Иерархия церквей, artiklit Древлеправославная Церковь Христова (Белокриницкая иерархия).

[14] Lavrenti Izotov, sündinud 1964. a, metropoliidiks sai aastal 1996.

[15] Rumeenia osaks sai see maa-ala alles pärast Esimest maailmasõda. Varem oli ta Austria-Ungari osa.

[16] Rumeenia 2002. a rahvaloenduse kohaselt oli aga riigis vanausulisi 38000. Ning mitte kõik neist ei kuulu Belaja Krinica kirikusse. Vt Rumeenia rahvaloenduse andmeid (Ethnocultural Diversity Resource Center).

[17] Kirikul on oma inglise-, vene- ja rumeeniakeelne kodulehekülg The Russian-Lipovan Community in Romania.

[18] Nendel Venemaa segastel aegadel, kui kristlus sai ränga tagakiusamise osaliseks ning VOK-i juhtkond kaldus paljude meelest kohatuid järeleandmisi tegema, läksid mõned piiskopid üle ka Belaja Krinica kirikusse. On arvatud, et nende seas oli ka piiskop Andrei (vürst Uhtomski) (Hauptmann 2005:141).

[19] Metropoliit Iosif oli VOK-i kommunistidega koostöötamisesse kriitiliselt suhtuva suuna üks juhte.

[20] See 43000 elanikuga linn asub Vene Föderatsiooni Brianski oblastis, väga lähedal Valgevene ja Ukraina piiridele. Novozõbkov sai oluliseks vanausuliste keskuseks juba 17. saj.

[21] Patriarhi tiitli kasutamine on põhjendatud sellega, et vanausuliste kirik peab ennast Nikoni-eelse kiriku järglaseks. Ning see kirik oli patriarhikirik.

[22] Avdei Kalinin, sündinud 1957.

[23] Kirikul on oma kodulehekülg Русская Древлеправославная Церковь.

[24] Vt internetiallikat Иерархия церквей, artiklit Грузинская Древлеправославная Церковь.

[25] Vt internetiallikat Иерархия церквей, artiklit Древлеправосланая Церковь.

[26] Vanausuliste enamiku meelest ei valitsenud Antikristus kirikus mitte meeleliselt tajutava olendina, vaid kas vaimselt või allegooriliselt. Antikristuse valitsemine kirikus on kogu preestritute vanausuliste liikumise maailmavaate nurgakiviks (Вургафт ja Ушаков 1996:48).

[27] Preesterlike vanausuliste meelest oli Vene riigikirik katkine, rikutud kirik, aga vaatamata sellele oli seal ikkagi midagi kirikust säilinud.

[28] Selle üle, kas mõnes vanausuliste kogukonnas toimetatakse erilist, vaimset armulauda, on uurijad vaielnud. Hollberg (1994:621–630) oletab erilise vaimse armulaua olemasolu. Hauptmann (2005:117–120) on sellele aga vastu vaielnud. Зеньковский (1995:465) on oletanud, et vanausulised võisid enesepõletamist mõista kui erilist, vaimset armulauda. Aga see on ühe vanausulistesse mitte just eriti sõbralikult suhtunud uurija põhjendamata oletus.

[29] Esimesed katsed Venemaal neid organisatsioone rajada ilmusid alles pärast 1905. a usulise sallivuse edikti.

[30] Vt ülal ja märkust 5.

[31] Neid ja paljusid siin nimetamata gruppe on tutvustatud Hollbergi (1994) teose teises köites ning Vurgafti ja Ušakovi (1996) raamatus, aga samuti Chrysostomusel (1979).

[32] Mõnedel andmetel kõige suurem.

[33] VOK-i liikmetest kriitikute meelest muutsid aga vanausulised kultuse dogmaks (Зеньковский 1995:465). Ka vanausuliste eshatoloogias nähakse dogmaatilisi uusmoodustisi.

[34] Tegelikult on laulatuse kui sakramendi loomus jäänud terves kristluses mõneti problemaatiliseks. Eriline küsimus on, kes selle kui sakramendi tegelikult teostab. Õhtumaa kirikus on küllalt levinud arusaam, et selle viivad tegelikult läbi abiellujad. Vaimuliku ülesanne on olla selle teostamise juures justkui „katalüsaatoriks“.

[35] Nagu edaspidi näeme, on ka teised preestritute vanausuliste suunad olnud sunnitud abielu küsimust mingil moel „lahendama“.

[36] Suur Riia vanausuliste Grebenščikovi kogudus oli algselt fedossejevlaste kogudus. Aga 19. saj jooksul hakkas ta abiellumist aktsepteerima ning muutus pomooride koguduseks. 1991. a olevat siin olnud 20000–25000 liiget (Hauptmann 2005:226). Viimase 15 aasta jooksul on kogudusel olnud mitmeid sisemisi probleeme. Nende põhjuseid on nähtud nii kunagiste suurte varade tagasisaamises kui ka osade liikmete püüdluses ühisusulistena VOK-ga liituda.

Viidatud allikad

Chrysostomus, Johannes (1979) „Weniger bekannte Gruppen unter den russischen Altgläubigen“ – Kirche im Osten 21/22, 247–259.

Ethnocultural Diversity Resource Center (Rumeenia rahvaloenduse andmed). http://www.edrc.ro/recensamant.jsp?language=0. 10.07.2010.

Hauptmann, Peter (2005) Russlands Altgläubige. Göttingen: Vandenhoeck&Ruprecht.

Hollberg, Wilhelm (1994) Das russische Altgläubigentum. Seine Entstehung und Entwicklung. 2 Bd., Tartu/Dorpat: Tartu Ülikooli Kirjastus.

The Russian-Lipovan Community in Romania. Rumeenias asuva Vana-Riitusega Kristliku Kiriku (preesterlikud vanausulised) kodulehekülg. http://www.crlr.ro/index_en.php. 10.07.2010.

Барановский, Василий; Поташенко, Григорий (koos, 2005) Староверие Балтии и Польши: краткий исторический и биографический словарь. Vilnius: Aidai. http://www.kopajglubze.boom.ru/staroverie.htm. 10.07.2010.

Бурдо, М.; Филатов, С.Б. (toim, 2004) Современная религиозная жизнь России. Опыт систематического описания. 1. kd. Moskva: Логос.

Вургафт, С.Г., Ушаков, И.А. (1996) Старообрядчество. Лица, предметы, события и символы. Опыт энциклопедического словаря. Мoskva: Церковь.

Древлеправославная Кафолическая Церковь. Христиане старопоморскогофедосеевскаго согласия. Fedossejevlaste kodulehekülg. http://www.staropomor.ru/index.html. 10.07.2010.

Зеньковский, С. А. (1995) Русское старообрядчество: духовные движения XVII века. Мoskva: Церковь.

Иерархия церквей. Internetiprojekt kõikvõimalike kirikute ja konfessioonide kohta. http://hierarchy.religare.ru/index.html. 10.07.2010.

Ру́сская Древлеправосла́вная Це́рковь. Vene Vana-Ortodoksse Kiriku kodulehekülg. http://ancient-orthodoxy.narod.ru/. 10.07.2010.

Русская Православная Старообрядческая Церковь.Vene Ortodoksse Vana-Riitusega Kiriku kodulehekülg.  http://www.rpsc.ru/version/index.php. 10.07.2010.

Смолич, Игорь (1992) „Жизнь и учение старцев“ – Богословские труды 31. Moskva: Издательство Московской Патриархии.

IT kolledži eksam

Kevadisel eksamil 135 tudengit läbi kukutanud IT kolledži õppejõud Peeter Lorents ütles, et astus otsustavalt üha enam lokkava tendentsi vastu, et üliõpilased püüavad õpinguid läbida ainult mahakirjutamiste ja pettuste teel.
Lorents mainis isegi oma artiklis, et koostatud eksamit polnud võimalik mahakirjutamisega läbida.
Probleem algab juba sellest, kui küsida kuidas asjad nii kaugele jõudnud on?
Kas Lorents valis vale relva - näidisläbikukutamise - oma positsiooni kehtestamiseks. Või oleks pidanud loogika õppejõult oodama arukamat tegutsemist.
Tundub, et selles loos on kokku sattunud laisapoolsed õppurid ja võibolla pedagoogiliselt ebakompetentne õppejõud. Igaljuhul IT kolledžil on, mille üle mõelda.

Spikerdamisest ja plagieerimisest ei räägita Eesti meedias mitte esimest päeva. Samuti ei ole tegemist esmakordse juhtumiga kus õppejõud on ebapäedev.
Kui asi on lihtsalt loengutes mittekäimise ja mahakirjutamisega. siis on uskumatu, et sellistest tudengitest tulevadki need meie tipud. Peta, varasta ja tüssa ja siis õigust ülegi veel. Kui kuulate viimast Olukorrast Riigis, seal on juttu nendest tippudest, kes niimoodi on aastakümneid käitunud.

Soomes on tabu isegi keskkoolis spikerdamine.
Mõnigi üliõpilane kinnitab omast kogemusest, et petmine on tänapäeval ikka jõhkral tasemel.
Samas ükski inimene ei ole stabiilselt edukas. Meil kõigil on hiilgavaid aegu ja tülpimusi ning kibestumisi. Võib-olla on antud õppejõud oma karjääri madalseisus ja antud õpilaste kriitika aitab tal leida enda analüüsimise juurde tee. Ma ei usu, et ühe aastaga 135 õpilast nüüd eestlaste hariduse taset ausalt näitab. Võin siinkohal ka eksida. Tahaksin pigem näha mündi mõlemat poolt.

Õppejõudu süüdistavad üliõpilased rassisim või mis iganes. Need on otsitud põhjused, reaalne põhjus on ju ilmne - temaga ei saanud samalihtsalt läbi kui teistega. Ma ei väidagi, et ta poleks kunagi midagi taunitavat ütelnud, aga antud juhul lihtsalt on siililegi selge, et tema kallal nöögivad need, kes pole laiskuse, rumaluse või kellel lihtsalt pole vastavat mõtlemist, ning seetõttu pole läbi saanud ja siis kõlbavad kõik vahendid et õpetajat diskrediteerida.

Tahavadki õppejõudu kes alati ja kogu aeg lõpuni poliitkorrektne.
Üks TÜ lõpetanu kirjutas, et teab ainult ühte õppejõudu kes sellistele tingimustele vastas (sh ka praktikumides). Tõeline eestiaegse haridusega härrasmees, nagu Wikmani poistest maha astunud. Aga kahjuks pole teda enam elavate kirjas.

Olgu, mis on, aga nutikad on need üliõpilased küll, et siiamaani ei ole ükski "Loorentsiskandaali" osaline oma nime all söandanud esineda. Kas tõesti leiavad nemadki, et taolisest üllast õppejõutagandamise missioonist osavõtt võib tulevikus kahandada nende läbilöögiväljavaateid? Et paistavad välja totudena vms? Kas need on IT kolledži õpilased või muinaslugude vestjad? Kujutage ette, kui lennukolledžis oleks sarnane hindamissüsteem, et need kes on omandanud enam kui 51 protsenti aine mahust, on ta aine läbinud. Kas te iial sooviksite siis enam lennukiga lennata? Kui arst saab selgeks 51% inimesest, võib ta siis tööle lasta? Et lihaseid, konte ja nahka teab, vereringest ja närvidest pole kuulnudki. Las läheb pealegi lihtsamaid oppe tegema...

Ülikoolis õpitaksegi nii kaua, kuni selgeks saab, isegi kui on raske. Eesti ainukeses ülikoolis Tartus on palju aineid, milles 50% tudengeid peab eksami uuesti sooritama, see on ülikooli tugevuse märk - see ei tähenda, et õpilased oleks lollid. Kes pingutab, see jõuab kaugele.

Üks IT kolledži lõpetanu kirjutab- Loogikaga on paraku nii, et alati on üks ja ainuke õige tulem, mitte nii ja naa. Ning sellele tulemile peab õpilane jõudma iseseisvalt.
Ja kui õpilane pole käinud loengus ega kaasa mõelnud, siis on tõesti väga raske aru saada. Tean seda omast käest. Seetõttu pidasin ma loengus käimist vältimatuks. Tegin ka märkmeid, mis oluliselt aitasid kordamisel mõista millest on jutt.
Ja õppejõud ei pea passima ruumis ja valvama, et õpilased üksteiselt maha ei kirjutaks. Meil läks Lorents samuti ruumist välja ning kellelgi ei tulnud pähe maha kirjutada.
Suhtumise küsimus.

Milega peab arvestama jalakäija

Mille kõigega tsiklimees peab arvestama

Plaanil

Jõudsin Plaanile tagasi siis kui võistlus oli just algamas.

Andres andis oma fotoka minu kätte hoiule. Naljamehed olid ka kiirabi Volgaga kohal.

 Üks neist munga rüüs, teine arst, kolmas korstnapühkija ja neljas vang.

Võistlusest võttis osa 19 niitjat.

 Üks neist sirbiga. Ostsin ühe vikati varre. Vahepeal oli muid üritusi ka. Viha tegemine, pärja punumine, kotisõda poomi peal, saapaviskamine naistele ja muud.

 Muhu saarelt oli ka üks mees tulnud, muhu vikati varre ja sepa tehtud vikatiga. Kolm naist olid ka võistlemas. Rääkisime Sulev Valneriga, et mina olen õppinud niitma mulgi vikatiga ja tänaseni igatsen kusagilt osta üht korralikku mulgi vikatit.

 Mulgimaal tehti vikati vars ehk lüsi tavaliselt toomingast või mõnest muust kergest puust, võsavikati vars tammest.

 Muhu mees ütles, et neil ka enam ei ole vanu meistreid, kes teeks vana muhu varrega vikatit.

Tema oli ka päris kaua otsinud, enne kui sai ühe vana vikati.  AK oli ka kohal ja eile näidati niitmist ka ETV-s. AK lõpupoole on ka niitmisest juttu ja pilti http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=139623

 Viimane ala oli õllejoomine, kus tuli mäest alla joosta, juua pudel õlut, ümber posti tiirelda vist kümme korda ja üles tagasi.

Muhu mees võitiski niitmise võistluse. Andres jagas üheksandat-kaheksandat kohta.

 Tagasi sõitsin Ruusmäe- Pütsepa- Preeksa- Tsiistre- Vastseliina.

Jaanipäev

Jaanipäev oli vaba päev ja otsustasin minna Plaanile vaatama heinaniitmise võistlust. Sain hommikul liiga vara kohale ja sõitsin Rõuge. Maidul oli surnuaiapüha ja läksin Jaani-Peebu surnuaiale. Jõudsin just jutluse ajaks.

Jutlustas hoopis külaline, Kristjan. Mait oli ka kohal, istusin ta kõrvale.

Toomas oli ka pasunakooriga kohal.

Edasi sõitsin Eesti ema vaatama.

 Pean küll mainima, et ega minule see sammas eriti meeldi ja kui palju tüli sellega oli, oh aegu. Võrumaa Teatajas oli pidevalt juttu, et kuju tellija ei maksnud kujurile lubatud raha ära jne. Surnuaial sekretär ütles, et käiksin Vabadussõja samba juurest ka läbi, seal oli teine sammas just reedel Taani vabatahtlikele pühitsetud.

Käisin Kalevi haual ja sõitsin Plaanile tagasi.

Jaanituli

Sõitsin Meremäe mäele jaaniõhtule. Nii nagu Andrese poole jõudsin, nii kohe tuli Andres toast välja ja kutsus sauna. Käisime saunas ja oligi aeg nii kaugel, et minna mäele vaatama võidutule saabumist. Liina tuli ka just isa ja lastega mäele. Tänasin teda abi eest ja Liina ütles, et tal nüüdki veel süda väriseb sees. Varsti jõudis võidutuli ka kohale.

Tuli anti vallavanema ja volikogu esimehe kätte, nemad süütasid jaanitule.

Seejärel Kaitseliit laskis aupaugud.

Kohtusin mitme hea tuttava ja sugulasega. Muusikat tegi ansambel Mesipuu.

Eedi ja Leili olid ka kohal, vestlesime nendega päris pikalt. Rahvast oli vähem kui eelmisel aastal. Kell pool üksteist hakkasin ära minema. Nüüd nägin Hannat isa, ema ja sõpradega. Hannal oli mitu suurt uudist. Vana hea sõber Erkki oli hilissügisel läinud tormise ilmaga oma järvele ja paat oli ümber läinud ning uppunud. Aastaid tagasi käisin Erkki pensionilemineku viimasel teenistusel ja korra tema kodutalus pensioni ajal. Teine suur uudis oli, et Hannal on laps. Hanna tuletas meelde kuidas ma neile talus üle kümne aasta tagasi kaevu kohta otsisin. Olin tema mehega nende mõnusas suitsusaunas ja juttu tuli sellest, et oleks tarvis kaevu. Naabritel ka pole vesi kõige parem. Selle jutu peale võtsin ühe kasevitsa ja hakkasin talus otsima. Peaaegu keset õue ütlesin- Siia võid kaevu teha. Hanna mees ütles, ma ei usu seda vitsa asja. Lõin käega ja vastasin- See on sinu usuasi. Siis ütles ta, et tema isa Erkki ka ei usu. Vastasin- See on tema usuasi, aga siia lase kaev teha. Otsisin talle ka kaevumeistri ja kaev sai kuus raket, väga hea veega. See oli mul neljas või viies kaevu koht otsida. 

Andres rääkis, et hommikul peab veel vikati ära pinnima ja Plaanile heinniitmise võistlusele minema. Kutsus mind ka. Andresel oli vahepeal õde perega saabunud ja veel mõned külalised tulnud. Jõin seal tassi teed ja sõitsin koju.   

Jaanilaupäev

Oleme mitu aastat pidanud nüüd jaanilaupäeval surnuaiapüha. Sel aastal oli kena päiksepaisteline ilm ja mul oli pigem palav talaaris päikese käes teenistust pidada. Rahvast oli väga kenasti ja üksnes mälestamistele kulus pool tundi. Heino oli jälle oma hea võimendusega kohal, nii said paljud istuda oma haudadel ja kuulate sealt. Laura mängis süntesaatoril. Pasunakoor tahtis küll tulla seekord, aga kuna neil oli kohe pärast surnuaiapüha teine üritus ja nootidega ka mingi probleem, siis jäin ikka Laura peale lootma. Tema oskab ju vahepealsed liturgiaosad ka ilusti mängida. Kohe pärast surnuaiapüha oli suurem Võidupüha tähistamine. Kaitseliit, naiskodukaitse, noorkotkad ja kodutütred ning pasunakoor marssi mängimas jne. Mul tiksusid kolme ürituse ajad väga ligistikku ja küsisin kas ma jõuan kõne ja palve lõpetada kella poole kaheks, et siis kohe Oravale sõita. Aare arvas, et hea oleks kui saaksin kellegi teise kas Vastseliina või Orava samba juurde. Ainus, kes viimases hädas lubas välja aidata oli Anna-Liisa ja tema oli valmis pigem Vastseliina tulema, kui Oraval tervet teenistust läbi viima. Oligi parem, sest ma oleksin Vastseliinas surnuaialt kohe joonelt pidanud tormama samba juurde. Surnuaial küsisin kirikuvanematelt, kas keegi neist on valmis tulema armulauda jagama, kõhklesid, üks kurtis, et pole nii kena riietus jne. Ütlesin, et kui soome õpetaja Pekka peaks tulema surnuaiale, siis saan teda appi paluda. Teenistuse keskel nägin ajakirjanik Liinat oma isaga surnuaiapühal. Laulu ajal läksin tema juurde ja ütlesin, et sina oled ju kõrgema haridusega teoloog ja ole hea tule appi armulauda jagama. See võttis algul Liina sõnatuks, aga ka tema isa julgustas teda ja nii kuulutasin ka kogudusele välja. Kui surnuaialt hakkasin ära sõitma, siis algas juba teise ürituse paraad. Viisin süntesaatori ja mõned muud asjad pastoraadi juurde. Viisin oma ema Vana-Vastseliina ja sõitsin Oravale. Seal oli ka rahvast kenasti koos. Jagasin laululehed ja Kätlin laulis hümni ning pärast teenistust laulis kitarri saatel paar laulu lisaks. Tõnis kutsus pärast teenistust enda poole. Neil oli juba enne aias käinud väike grillimine ja nüüd jätkasime. Helbe ja Tõnisega istusime aias paar tundi ja siis sõitsin üle Meremäe Vastseliina. 

Vananemine: liiga kaua kestnud noorus

Senine arusaam vananemisest ning antioksüdantide vananemist pidurdavast toimest on eksitav, väidab Londoni University College’i biogerontoloogia professor David Gems. Pigem põhjustavad vananemist protsessid, mida noores eas vajame ning mis seejärel ei lülitu välja.

Uurite, kuidas vananevad millimeetripikkused varbussid, populaarsed laboriloomad Caenorhabditis elegans. Mida olete leidnud?

 Uurimistöö lähtealus on püüd mõista, mis on vananemine, ja leida seda juhtivaid geene. Selle raames oleme uurinud usse, kellel on muudetud üks geen ja kes elavad seetõttu kauem. Vananemise valdkonnas oli teedrajav avastus, et vananemine on plastiline, seda on võimalik aeglustada. Mutatsioonidega on võimalik ussikese eluiga kahe-kolmekordistada, õigupoolest pikendada isegi kümme korda, ent küsimus on, kuidas geenid selle saavutavad. Oleme leidnud vananemist reguleeriva mehhanismi, kuid me ei tea täpselt, mida see kontrollib. See on just nagu lüliti, mille puhul me ei tea, kuhu juhtmed viivad.

 Seetõttu hakkasime uurima vananemise käsitlusi. Üks aastate jooksul mõjukas olnud teooria sõnastab, et vananemine on sisuliselt kulumisprotsess. Autod roostetavad ja nende mootorisse koguneb põlemisjääke, kõik keerukad mehhanismid kuluvad. Elusorganismid on keerukad mehhanismid ja seega ka meie kulume vananedes. See on vaistlikult loogiline lähenemine.

 Mõjukas on olnud arusaam, et neid kahjustusi põhjustab hapnik. Neid hapnikukahjustusi on kehades näha ja selle protsessi olemasolu on tõestatud. Kui see teooria on tõene, peaks saama vananemist aeglustada või kiirendada, kui muuta hapnikukahjustuste ulatust, näiteks luues kahjustustele ülimalt vastupidavad või ülitundlikud organismid. Seda katset on teinud paljud eri laborid, kes töötavad usside, äädikakärbeste või hiirtega. Nad on manipuleerinud nende kahjustuste vastaseid kaitsemehhanisme või kahjustuste ulatust.

 Ei vasta üldse tõele, et kahjustuste ulatus on seotud vananemise kiirusega. Mind pani üldlevinud teooria vildakuses kahtlema katse, milles tegime hapnikukahjustustele ülivastuvõtlikud ussid. Nende keha oli kahjustusi täis, ent eluiga oli tavapärane. Sellisel juhul ei saa teooria kehtida.

Sellele teooriale tugineb ju ka levinud arusaam antioksüdantide kasulikkusest, kuna need neutraliseerivad kahjustusi tekitavaid vabu radikaale. Mida räägivad teadustulemused antioksüdantide kasulikkuse või kahjulikkuse kohta?

 Nüüdseks on palju uuritud antioksüdante sisaldavate toidulisandite, neelatavate tablettide mõju inimeste tervisele. Mõned uuringud on kestnud vähemalt viisteist aastat ning kui võtta tulemused kokku, ei ole tõendeid, et sellised toidulisandid toovad tervisele kasu. Üks põhjus, miks neid lisandeid on tervislikuks peetud, on just olnud levinud arusaam vananemisest. Ent see on nüüdseks suuresti ümber lükatud. Laborites hapnikukahjustuse alal tehtud katsed on kooskõlas uuemate teadmistega antioksüdantidega toidulisandite vallas. Pole põhjust arvata, et antioksüdantide neelamine on tervisele kasulik.

 Loomulikult kerkis küsimus: kui levinud teooria on ekslik, mis selle asemele tuleb?

Tutvustasite Tartus peetud Geenifoorumil lähenemist, mille autor on New Yorgi osariigis Buffalos asuva Roswell Parki vähiinstituudi professor Mihhail Blagosklonnõi. Milles see seisneb?

 Uue teooria kohaselt ei ole vananemine kulumisprotsess, vaid seda põhjustavad kehas aset leidvad protsessid, mis on arengu osa. Hilisemas elus need jätkuvad, viivad teatud kehaosades liigse kasvuni, mis viimaks põhjustab patoloogiaid (haiguslikke muutusi organismis – toim).

 Kasvu ja vananemise vahel näib olevat tugev seos. Kui näiteks katseloomade toitumist märkimisväärselt piirata, nende vananemine aeglustub. Uue teooria kohaselt on põhjus asjaolu, et see pidurdab hilisemas elujärgus kasvuprotsesside vohamist.

 Põhimõtteliselt on näide liigsest kasvust ka ülekaalulised inimesed. Vananedes kipub meil kogunema rasvakiht, millel võib olla tervisele laastav mõju. Just see liiasuse probleem teatud kehaosades on põhjus, miks minu arvates ülekaalulised kipuvad kiiremini vananema, sest kasvuprotsesse kiirendatakse.

 Teine näide on vananedes suurenev vähirisk, mis viitab samuti liigse kasvu põhjustatud haiguslikele muutustele. Omal moel on väga sarnane teise tüübi diabeet, mis on seotud liigsete signaalidega rakus, mis viib insuliinitundetuse tekkeni.

Kas midagi põhjustab nende protsesside kiirenemist või kaasneb probleem lihtsalt sellega, et protsessid jätkavad tööd?

 Uue teooria kohaselt ei lähe midagi õigupoolest rikki. Kõik töötab hästi. Kui lihtsuse huvides sõnastada radikaalne vastandus vana teooriaga, siis too oli lagunemise teooria. Uus teooria ütleb, et midagi ei lagune, kõik toimib hästi, kuid pole lihtsalt loodud pikka aega käima. Liigne aktiivsus eri kehaosades põhjustab eri patoloogiaid. See on uue teooria kohaselt vananemise tuum.

 Evolutsioon on kõik loomaliigid optimeerinud jõudma paljunemisikka. Probleem on selles, et selle ea möödudes ei hooli evolutsioon sinust enam, kuna puudub mõju järglastele. Kasvurajad on optimeeritud paljunemise nimel, kuid paistab, et enamikus organismides on need kasvutasemed liiga kõrged. Oleme programmeeritud paljunemise, mitte maksimaalse eluea nimel. Vananemisel ei ole eesmärki, see on lihtsalt evolutsiooni tähenduseta kõrvalnähe.

Keegi on unustanud masina välja lülitada...

 Analoogia, mida kasutab Blogosklonnõi, on vann. Organismi areng on justkui vanni täitumine, kuid kuna evolutsioon ei keera kraani kinni, siis hakkab see viimaks üle ajama ja ujutab terve korteri üle. See on vananemine.

Kas vanadusse on võimalik surra?

 Traditsioonilise lähenemise juures on tõesti naljakas arvamus, et eksisteerib normaalne vananemine, millesse surrakse. Kui õnnestuks näiteks vältida vähki ja dementsust, kogeksid inimesed lihtsalt tavalist vananemist ning sureksid ikkagi.

 Küsimus on aga selles, mis on vananemine? Bioloogilises plaanis seda vaadeldes ei näe me muud, kui patoloogiaid. Mitte midagi muud peale patoloogiate ja väärtalitluste. Teaduslikult vaadates näib vananemine olevat sündroom. Vaat et kõigi sündroomide ema, arvestades, millesse me tänapäevases maailmas kipume surema. Suur osa meist lahkub vähi, dementsuse, südame-veresoonkonnahaiguste, suhkurtõve ja hulga teiste haiguste tõttu, mis on õigupoolest vaid laiema vananemise sündroomi sümptomid.

Kuidas selle teooria kohaselt seletada vanaduse nähtavaid tunnuseid: kortse, halle juukseid?

 On kummaline, et vanaduse puhul mõeldakse esmajoones selle välistele tunnustele. Omal moel on need tihti pindmised ja väheolulised, kuid annavad märku sellest, mis toimub keha sisemuses. Kahjuks on seal rida surmavaid haiguslikke muutusi.

Millised on teooriat toetavad eksperimentaalsed ja empiirilised tõendid?

 Sel on mitu lähtekohta. Ühelt poolt on selge, et kahjustuste kontrollimine ei ole tegur, mis juhib vananemist. See tuleneb suutmatusest tõestada rakukahjustustel tuginevat vananemise teooriat. Teised tõendid tulevad vaatlusest, millised geenid vananemist reguleerivad. Kümme aastat tagasi, kui uurisime vananemist juhtivaid geene, leidsime rajad, mis kontrollivad kasvu. Pikka aega oli arusaamatu, miks nad peaksid olema vananemisega seotud, kuna nad ei näi juhtivat kahjustuste kontrollimist. Algul ütlesid paljud, et kasv ei ole vananemisega seotud, et geeni mõjusid kasvule ja vananemisele on võimalik lahus hoida. Algul näis, et seos kasvuga on valejälg.

 Ent nende geenide avastamine on tükk aega viidanud sellele, et kasv on vananemise põhjustaja.

 Näiteks nii kasvuhormooni kui ka rakkude kasvu juhtivat valku nimega TOR teevad geenid, mis juhivad ka vananemist. Neid pärssides on võimalik vananemist aeglustada. On ka rohi nimega rapamütsiin, mis andis TORile nime (target of rapamycin – toim) ja mis mudelorganismides aeglustab vananemist.

 Inimestel ma ei soovitaks seda võtta, kuna kõrvalmõjuna pärsib ta immuunsüsteemi. Kuid põhimõtteliselt on TORi pärssimine paljulubav viis vananemise aeglustamiseks.

Kas võib siis oletada, et pikaealiste inimeste saladus on geneetiline kasvupiiraja?

 Inimesed elavad kaua väga eri põhjustel, kuid pikaealisuse poolest silma paistvate suguvõsade uurimisel on saadud geneetiliselt tõendeid, et neil on teatud signaaliradades madalam aktiivsus. Leideni ülikooli uuring leidis perekondi, kellel on kindel kasvuhormooni geenivariant. Selle variandiga inimesed, vähemasti naised, olid natuke lühemat kasvu ning oluliselt pikema elueaga.

Kas võib olla kindel, et ussidelt ja hiirtelt saadavad tulemused laienevad inimestele? Näiteks tarbitavate kalorite piiramine, mis toimib hiirtel eluea pikendajana väga hästi, ei paista ühe hiljutise uuringu kohaselt primaatidel samasugust mõju omavat.

 Kuivõrd on mudelorganismidest saadud tulemused inimestele kohaldatavad, see veel selgub. Keeruline on uurida, mis täpselt inimestel vananemist põhjustab, kuna neil on raske eksperimente läbi viia. Hea algus oleks seegi, kui suudaksime seletada mis tahes organismi vananemisprotsessi. Seni ei ole seda selgeks saadud mitte ühegi organismi puhul. Mu enda uurimistöö eesmärk on selgitada, mida tähendab vananemine varbussi jaoks. See on lähtepunkt ja kuivõrd need tulemused kehtivad kõrgemate organismide kohta, ei ole selge. Reeglina saadakse mudelorganismidest tulemuste segu: mõned laienevad ka teistele organismidele, mõned mitte.

 Kalorite piiramise küsimus jääb minu jaoks veel lahtiseks. Viidatud uuring väidab tõesti, et kalorite piiramine ei aeglustada reesusahvide vananemist, kuid ma ei usu, et see on viimane sõna.

 Lisaks on küsimus, kas kasvuhormooni või TORi signaaliraja pärssimine suudab vähendada haigusi. Kasvuhormoonile tundetud hiirekääbused on tunduvalt pikema elueaga, kuid kas see kehtib ka inimeste puhul? Ecuadoris viidi läbi huvitav uuring, milles uuriti kasvuhormoonile tundetuid kääbuseid. Leiti, et nad ei elanud kauem, kuid nad peaaegu ei haigestunud vähki ega suhkurtõppe, mis on tavainimeste vananemise kaks peamist sümptomit. Arvatakse, et nende signaaliradade mõjutamine võib kaitsta meid vananemisega seotud haiguste eest.

 Kuid tuleb liikuda sammhaaval. Geenide ülesanded tuvastati esmalt bakteritel, siis loomadel ja viimaks inimestel. Usun, et kui suudame vananemise lahendada lihtsatel organismidel, annab see meile hulgaliselt vihjeid. Teadus toimibki viiteid kuhjates ning tuleb tegutseda seal, kus on parim võimalus koguda usaldusväärseid vihjeid.

Uus teooria teeb paljud inimesed kahtlemata nukraks, kuna jätab nad ilma võimalusest midagi ise vananemise vastu teha, kas või antioksüdante neelates.

 Ma ei usu, et nukruseks on põhjust. Vana teooria kohaselt tuli kauem elamiseks organismis kõik korras hoida, mis on keeruline. Uus teooria ütleb, et on tarvis vaid liigne tegevus välja lülitada ja seeläbi teatud asjad peatada, mis ei ole õigupoolest eriti raske. On uskumatu, et üksainus ravim nagu rapamütsiin suudab pidurdada tervet hulka vanadusega seotud haigusi. Seda seetõttu, et valk TOR mängib kõigi nende eri patoloogiate juures rolli, seega piisaks ainult selle pärssimisest.

 Halb uudis võib olla see, et ravi mõttes ei saa praegu midagi ette võtta. Võimalike tulevaste raviviiside osas võib ette kujutada ravimikuure, mis algavad keskeas ning annavad juurde kaks-kolm-neli, kasvõi seitse aastat tervelt elatud elu. Selle väljavaated on üpris head. Praegu on vaja vaid teadusuuringuid ning TORi pärssimist ja selle tervisemõjusid uuritakse praegu intensiivselt. Isiklikult arvan, et palju argumente räägib saledana püsimise kasuks.

Arko Olesk, teadustoimetaja

Kirill: Hingekarjase sõna

Jumal viibib meeltevälises maailmas, väljaspool füüsilist ruumi ja aega, inimene on aga oma loomult seotud ruumi ja ajaga. Seega on vastus küsimusele, kas inimene suudab oma tunnetele ja mõistusele toetudes tundma õppida seda, mis asub füüsilisest maailmast väljaspool, üpris selge: ei, ei suuda.
 "Nagu keegi pole kunagi hinganud sisse kogu õhku, nii pole ka mõistus mahutanud ega sõnad hõlmanud Jumala olemust," on öelnud püha piiskop Gregorios Jumalasõnaõpetaja.
 /.../ Teisisõnu, Piibli füüsilisteks autoriteks olid inimesed ühes kõigi oma vooruste ja puudustega, mis aga tähendab, et ka nende teod võisid olla väliselt mõneti vastuolulised, mis on omane nii inimloomusele tervikuna kui ka mistahes inimlikule ettevõtmisele. /.../ Ent just see inimlik faktor Piibli autorluses ongi potentsiaalselt ohtlik. /.../ Piiblit õigesti lugeda tähendab suuta eristada selles jumalikku inimlikust. /.../ Kui me avame pühad leheküljed kusagil metroos või bussis, kui me püüame tungida nende mõttesse kiirustamisi või jõudu pingutamata, siis ei mõista me tõenäoliselt midagi. Siin on tarvis sisemist ettevalmistust, teatud vaimulikku häälestust./.../ Piiblit lugedes on tarvis olla valmis tajuma seda mitte üksnes mõistuse, vaid ka südamega. /.../ Kuid sõltuvalt teadmiste, hariduse ning elukogemuse tasemest kujuneb igal inimesel välja omaenda arusaam Piibli-tekstidest. Selles sisaldub ka teatud oht. /.../  ... võime jõuda ka valedele järeldustele /.../
 Pannes tähele neid Jumaliku Ilmutuse igavesi sõnu, lahkume ajutiselt maailmast ja süüvime iseendasse. Sest Jumala Sõna sarnaneb apostli kinnitusel oma toimelt "vaimumõõgaga" (Ef6, 17), mis on võimeline lõhestama inimloomuse, eraldama tõe valest, valguse pimedusest, headuse kurjusest.
Prohvet Hooseal kohtame järgmist Jumala määratust:" Ma olen Jumal, aga mitte inimene" (Ho 11,9).
 /.../ Ta on, nagu ütlevad filosoofid ja teoloogid, maailma suhtes transtsendentne ehk selle kogemusi ja piire ületav. Seda transtsendentsust, s.t. Jumala loomupärast erinevust füüsilisest maailmast, kirjeldatakse Piiblis sõnaga "Vaim". "Jumal on Vaim" (Jh 4, 24). /.../
 "Jumal on ustav ja Temas pole väärust, Tema on õige ja õiglane," väidab Vana Testament (5Mo 32,4). "Jumal on armastus" (1Jh 4,16). Niisiis, Pühakirja järgi on tõde ja armastus Jumala määratlused. Jumal on Vaim, Absoluutne Pühadus, Armastus ja Tõde. Teisal ütleb Jumal iseenda kohta:" Ma olen see, kes Ma Olen" (2 Mo 3, 14). Piibel sisaldab ka Jumala heebreakeelset nime- Jahve, mis tähendab tõlkes "Ta on". Niisiis, milles seisneb selle hämmastava väljendi "Ma olen see, kes ma Olen" mõte? Kas mitte selles, et Jumal on Absoluutne Olemine kogu selle täiuses, kõigel sellel aga, mis asub väljaspool Jumalat, on piiratud olemine ehk piiratud elu? /.../ Jumal on alati olemas olnud, Jumal oli olemas enne maailma algust, Ta on väljaspool aega. Aga kui Jumal on ajaväline, siis on Ta järelikult ka igavene (vt. Js 40, 28; Ro 14, 25). Igavene Jumal on maailma Looja. Ent kui Jumal on maailma ja mateeria Looja, siis on ta ka ruumi Looja. Sest ruum on materiaalse maailma olemasoluga seotud kategooria: ruum ei saa eksisteerida väljaspool mateeriat. Kuid mida tähendab, et Jumal on väljaspool ruumi? See tähendab, et Jumal on igal pool, Ta on Kõikjalviibiv (vt. Ps 138 (139), 7). /.../
 Püüdkem nüüd mõtiskleda selle enesemääratuse üle: "Mina olen Issand, sinu Jumal". Mida tähendab "Mina"? See on isikuline asesõna. End kui Jumal tarvitab enese kohta sellist asesõna, siis tähendab see, et Jumal on isiksus. Mitte abstraktne vaimne substants, mis viibib väljaspool meie maailma, vaid isiksus, kellel on täiesti konkreetsed omadused. /.../
 Teadlased väidavad, et iga füüsilises maailmas olev piiratud süsteem, olgu see siis elusa või eluta looduse juurde kuuluv, kaldub objektiivselt olematuse ja lagunemise poole, kui ei saa väljastpoolt energeetilist toetust. Aga kui kogu meie maailm, kogu kosmos kujutab endast sellist süsteemi, kas siis võida tulla järeldusele, et maailm suudab eksisteerida vaid tingimusel, et keegi seda väljaspoolt energeetiliselt toetab?

Meie Kirik: Patriarh Kirilli väärikas visiit

Kui eelmine Moskva patriarh Aleksius II 2003. aastal oma sünnimaad Eestit külastas, kirjutas meie teeneline rahvakirjanik Andrus Kivirähk temast nii: „Midagi sama veidrat pole siinmail nähtud alates sellest ajast, kui mööda tänavaid veeti paavsti, kenasti klaaspurki pakitud nagu merisiga. Eks sellised rändavad komödiandid tõstavad loomulikult rahva tuju. Kostümeeritud inimest tänaval näha on peaaegu sama intrigeeriv kui kohata pükstes ahvi.“ Ja Olde Hansa restorani kostümeeritud töötajatele viidates jätkas ta: „Mispoolest erineb aga neist näitlejaist täpselt samasuguseid pentsikuid palituid kandev ning ristide, viirukipannide ja muu koomilise träniga vehklev Venemaa patriarh?“
Patriarh Kirilli äsja toimunud visiidi eel ja ajal Eesti meedias nii labaseid jutukesi vist ei ilmunud. Kui uudislood ja reportaažid kõrvale jätta, siis põhiliseks kirjutajaks oli ajakirjanik Jaanus Piirsalu, kes tootis mitu artiklit väljaannetes Eesti Ekspress ja Eesti Päevaleht ning portaalis Delfi. Tänu talle saime teada, et kunagi väidetavalt alkoholi ja sigarettidega äritsenud Kirill on mees, kes võiks sama hästi juhtida Shelli; et praegune patriarh on Putini üks suuremaid toetajaid, armastab kalleid käekelli ja uhkeid limusiine; et õigeusukiriku kõrgemad vaimulikud on võõrandunud vaesest reavaimulikkonnast; et Kirill ei näidanud Pussy Rioti tüdrukute suhtes üles halastust, keelab munkadel internetis surfata ja üldse olevat paljud tavalised õigeusklikud temaga rahulolematud.

Vene õigeusu kiriku suhtes varjamatult iroonilised on alati olnud ka Eesti Rahvusringhäälingu Moskva-korrespondendi Krister Parise kommentaarid. Aastapäevad tagasi avaldas Paris koguni arvamust, et taunides Pussy Rioti huligaanide aktsiooni Moskva Lunastaja Kristuse kirikus on ka Eesti luterlik kirik asunud kurjuse (hiljem parandatud versioonis: Venemaa võimude julmuse) poolele.

Sirbis ilmunud natuke analüütilisemast artiklist saime teada, et patriarh Kirillil on raskusi läänelike inimõiguste aktsepteerimisega. Tartu ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo vaeb Kirilli konservatiivseid seisukohti ja ohkab: „Muide, Vene eksperdid on vestlustes viidanud, et tegelikult esindab Kirill hoopis tänase Vene Õigeusu Kiriku liberaalsemat ja reformaatorlikku tiiba, mis omakorda tõstatab ebamugava küsimuse – kui konservatiivsed on nende konservatiivid?“ (Sirp, 14.06.).

Vaadates tagasi Venemaa kirikupea kolmepäevasele Eesti-visiidile tuleb tõdeda, et patriarh käitus väga väärikalt, nagu kõrgemale hingekarjasele ja maailma ühe suurema kristliku kiriku peale kohane. Tema sõnum oli peamiselt vaimulikku laadi ja ka siis, kui ta viitas ajaloole või ühiskondlikele probleemidele, kutsus ta üles otsima lepitust. Näiteks leinapäeval Linda kuju juures pärga asetades ütles Kirill: „Unustamata minevikku ja õppides sellest, ei peaks me tänapäeva ankurdama eilsesse. Seetõttu kutsun teid selle kurva mälestusmärgi juures üles – teid, kelle süda on raske – mitte valama kibedust õdede ja vendade peale, kes elavad teie kõrval.“

Mõistagi võib soovi korral alati solvuda. Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku liikmed võivad olla pettunud, et Venemaa kirikupea neid ignoreeris (selline mulje on mõnedest kommentaaridest jäänud). Eesti katoliiklased ja luterlased võiksid olla häiritud patriarhi väitest, et Eesti on kuulunud õigeusu kultuuriruumi alates 12. sajandist (mis nagu seaks kahtluse alla läänekristluse legitiimsuse Eesti alal). Kuid Kirill ei soovinud tüli norida, ta vaid väljendas seda, mida Vene õigeusu kiriku juhina õigeks peab. Tal jätkus tänusõnu ka Eesti luterlastele ja peapiiskop Andres Põderile ühiste kristlike väärtuste väljendamise ja kaitsmise eest.

Aga just nendesamade kristlike väärtuste hoidmise ja ristiusu tunnistamise nimel peavad erinevad kristlikud konfessioonid Eestis tänases olukorras senisest enam koostööd tegema. Seda mainis patriarh Kirill kohtumisel EELK juhtidega, seda on tänuväärselt rõhutanud ka EAÕK metropoliit Stefanus. Paradoksaalselt on nii, et kui me saame üldse rääkida Eestist kui kristlikust maast, siis paljuski tänu siin elavate venekeelsete inimeste kristlikule usule.

Putini režiimi võimuvertikaalist ja Kirilli käekelladest alailma pajatavatele eesti ajakirjanikele ja analüütikutele aga soovitaks vahelduseks lugeda patriarh Kirilli raamatut „Hingekarjase sõna“ (Tallinn, 2011). Tõsiselt.

Marek Tamm: Maarjamaa sünd ristisõja rüpest

12. sajandi viimasel kümnendil Põhja-Saksamaal ja Skandinaavias konkreetse kuju võtnud Läänemere idakalda sõjalise vallutamise ja ideoloogilise allutamise üks olulisi väljakutseid oli selle ettevõtmise ideeline õigustus: kuidas ikkagi põhjendada ristisõja korraldamist piirkonda, kus pole pühapaiku, mida külastada, ega kristlasi, keda kaitsta?* Sest meenutame, et kristlik püha sõda, mille raames uue maanurga kristlusele vallutamist kavandati, oli ideelt kaitsesõda, mida peeti kristlike alade tagasivõitmise või kristlaste kaitsmise tähe all. Kuivõrd Läänemere idakallas polnud kunagi olnud osa kristlikust maailmast, eeldas ristisõdade korraldamine sellesse piirkonda omaette õigusliku ja retoorilise õigustuse konstrueerimist, mille üheks nurgakiviks oli piirkonna sakraliseerimine. Teenekas ristisõdade uurija Christopher Tyerman kirjutab sellega seoses tabavalt: „Ristisõja ründeobjektid mähiti järjekindlalt vaimsete mõistete loori, olgu siis tegemist Kristuse maa (Palestiina), tema ema Maarja (Liivimaa) või mõne jüngri, näiteks Jaakobuse (Pürenee poolsaar) või Peetruse (mis tahes ala, millele laienes paavsti kaitse või ülevõim, näiteks Preisimaa) alade tagasisaamisega“ (Tyerman 2011, 807). Liivimaa ristisõja nappe, kuid siiski piisavalt sisukaid allikaid lugedes joonistub eredalt välja, et piirkonna sakraliseerimiseks kasutati peamiselt kahte moodust: esmalt Liivimaa esitamist uue „tõotatud maana“ ning seejärel ja ennekõike selle teisendamist Jumalaema valduseks – Maarjamaaks.

Liivimaa käsitamine terra sancta võtmes näib tänases arusaamas pentsik, ent nagu on nentinud Tyerman, siis „võimalik, et sellise käsituse äärmine kohatus tagaski tema usutavuse“ (Tyerman 2004, 176). Seda loogikat aitab paremini mõista Püha Hieronymuse (347–420) ajast pärit arusaam kahest eraldiseisvast Jeruusalemmast – maisest ja taevasest. See võimaldas kohe pärast Esimest ristisõda asuda Jeruusalemma vaimses plaanis „üle kolima“ ristisõja uutesse sihtpunktidesse (vt Lotter, 275–276; Hehl, 213). Üks tuntumaid näiteid pärineb 1108. aasta nn Magdeburgi kirjast, mille anonüümne autor kutsub kõrgeid vaimulikke ja isandaid sõjakäigule paganlike slaavlaste vastu: „Meie Jeruusalemm (Hierusalem nostra) /…/ on tehtud orjapiigaks. /…/ Andku Tema, kes Ta viis oma tugeva käe abil vaenlase üle võidule gallialased /…/, teilegi väge ja tahtmist heita enda alla need ebainimlikud paganad, kes on meie naabrid“ (Urkunden, nr 19, lk 99, tsit Bartlett, 379). Kirjutades esimesest ristikäigust Liivimaale piiskop Bertoldi üleskutsel, tituleerib Lübecki Arnold oma 13. sajandi algul valminud „Slaavlaste kroonikas“ Liivimaad „tõotatud maaks“: „Ei puudunud ka preestrid ja vaimulikud, kes kinnitasid neid oma julgustusega ja tõotasid, et kui nende püsivust õnnistatakse, jõuavad nad tõotatud maale (ad terram promissionis)“ (Arnoldi Chronica Slavorum, V, 30 [lk 214]; eesti keeles: Kolk, 82). Arnoldi manatud pilt Liivimaast vastab kõigile Püha Maa ootustele, kus tema kinnitusel pole pealegi kunagi olnud puudu ristiusu kuulutajatest: „Ja kuna see koht on maa headuse tõttu külluslik paljude rikkuste poolest, ei ole seal kunagi puudunud Kristuse teenijad ega uue kiriku istutajad. Sest see maa on põldudelt viljakas, karjamaadelt rikas, jõgedega niisutatud, samuti piisavalt kalarikas ja puudega metsane“ (Arnoldi Chronica Slavorum, V, 30 [lk 214]; Kolk, 81). Sedalaadi paradiisi võtmes kirjeldused olid suurepäraseks lähtekohaks, millega innustada piirkonda vallutama.

13. sajandi alguses tõuseb aga Liivimaa kui uue tõotatud maa asemele käsitus Liivimaast kui Neitsi Maarja valdusest. Jumalapoja asemel tehti niisiis panus Jumalaemale, nagu seda soosis ajastu Maarja-lembene kontekst (meenutame, et Neitsi Maarja kultus puhkes Lääne-Euroopas õitsele esmajoones alates 12. sajandi teisest poolest). Õigupoolest räägib teadaolevalt esimesena Liivimaast kui Neitsi Maarja maast juba Lübecki Arnold. Oma kroonika Liivimaale pühendatud peatüki alguses nendib ta: „Sõna lihakssaamise 1186. aastal asutas auväärne mees Meinhard niisiis Liivimaal piiskopitooli, mis nimetati Õndsa Maarjamaa kaitse alla, kohas, mille nimi on Riia“ (Arnoldi Chronica Slavorum, V, 30 [lk 213]; Kolk, 81). Meie peamine allikas Liivimaa „maarjamaastamise“ kohta on aga siiski Henriku Liivimaa kroonika, mille lehekülgedel figureerib Neitsi Maarja pea neljakümnel korral. Maarja on Henriku käsituses nii Liivimaa misjoni keskne õigustus kui ka sõjaedu peamine tagatis. Maarja-kultuse tähtsaima promootorina tõuseb kroonikas selgelt esile Riia piiskop Albert, kes Henriku kinnitusel „määras [1201. või 1202. aastal – M.T.] piiskopliku toomkiriku koos kogu Liivimaaga õndsaima jumalaema Maarja auks“(Henriku Liivimaa kroonika VI, 3).[1] Samast lõigust saame siiski teada, et juba piiskop Meinhardi poolt millalgi 1180. aastate lõpus ja 1190. aastate alguses Ükskülas asutatud konvent kandis Õndsa Neitsi Maarja nime. Albert oli ühtlasi see, kes IV Lateraani kirikukogul pühendas paavst Innocentius III ja teised kohale tulnud piiskopid uude Maarjamaa-kontseptsiooni: „Nii nagu sina, püha isa, ei tüdi oma pühaduse agarusega soosimast Jeruusalemma püha maad, mis on poja maa, nõnda ei pea sa selgi korral jätma üksildusse Liivimaad, mis on ema maa /…/. Sest poeg peab oma ema kalliks ja nii nagu ta ei taha, et ta oma maa hukkuks, nõnda ei taha ta muidugi, et ta ema maa ohtu satuks.“ Mille peale oli paavst Henriku sõnutsi vastanud: „Nagu poja maad, nõnda püüame ka ema maad alati oma isaliku hoolitsemise innuga edendada“ (Henriku Liivimaa kroonika XIX, 7).

Kinnituse Maarja-retoorika rahvusvahelisele edukäigule pakub Heisterbachi tsistertslane Caesarius (u 1180 – u 1240), kes vahendab oma 1225. aastal valminud homiiliates Kristuse sünnist ja lapsepõlvest ühe õpetliku loo Liivimaalt, mille ta oli usutavasti kuulnud endiselt Dünamünde (läti Daugavgrīva) kloostri abtilt ja hilisemalt Zemgale piiskopilt Lippe Bernhardilt (u 1140–1224). Lugu on esitatud saksa misjonäride vaatenurgast, sest selles heidetakse Taani kuningale Valdemar II-le ette liigset auahnust sakslaste valduste endale krahmamises, samas kui Liivimaa „oli vabastatud uskmatuse orjusest saksa ristisõdijate verega ja pühitsetud Õndsale Jumalaemale, mispärast kutsutakse seda tänase päevani Õndsa Neitsi maaks (beate Dei Genitrici dedicata, nam usque hodie vocatur terra beate Virginis)“ (Heisterbachi Caesarius, Homeliae, nr 234 [lk 159]). Kui Saksa ordu oli ennast 1230. aastatel Liivimaal sisse seadnud, sai Neitsi Maarja kultus veelgi suurema hoo, sest tegemist oli rüütliordu kaitsepühakuga. Nii kiidab ka „Liivimaa vanema riimkroonika“ anonüümne autor „Tema [= Kristuse – M.T.] armsat Ema / kuninganna Maarjat, / kes tollest ajast peale on seda maad palju aidanud, / nagu ma teile nüüd räägin, / mitme hulga ristisõitjatega. / Nad tulid sinna Tema armastuse läbi / ja alistasid selle maa“ (Liivimaa vanem riimkroonika, v 445–451 [lk 25]).[2]

Uue ristisõjapiirkonna legitimeerimine Jumalaema toel ei olnud keskajal midagi tavatut, analoogse näite pakub Pürenee poolsaar, mille vallutamine moslemite käest kulges 13. sajandil samuti Neitsi Maarja eestkoste all (vt MacKay, 230; Remensnyder 2005, 256–257; Remensnyder 2007, 645). Maarja kujunes kõrgkeskajal ristisõdijate ja misjonäride üheks kõige populaarsemaks eestkostjaks ja tema kaitse alla usaldati suur osa vallutatud maid, rajatud kirikuid ja asutatud kloostreid. Liivimaa (tänase Eesti ja Läti) nimetamises Maarjamaaks polnud seega midagi uut ega unikaalset, tavatu ja haruldane on ehk pigem see, et teatud kindlas ideoloogilises kontekstis – ristisõja õigustamine – sündinud nimetus on muutunud meie jaoks nõnda tähenduslikuks tänapäeval. Kas seda hinnata sattumuslikuks või saatuslikuks, positiivseks või negatiivseks, on juba igaühe enese otsustada.




* Tekst põhineb põhiosas autori hiljutisel pikemal käsitlusel: Tamm 2013.

[1] Liivimaa pühendamise kohta Maarjale leiame veel kinnitust 1257. aastast, mil Riia peapiiskop Albert Suerbeer mainib ühes kinkeürikus Neitsi Maarjat, „kellele Liivimaa on eriti pühendatud“ (cui et ipsa Livonia specialiter ist dicata). Vt Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch, nr 300, vrg 388.

[2] Riimkroonika retoorikale on üldiselt omane õnnestunud sõjakäikude lõpus tänada ühtaegu nii Jumalat kui ka Maarjat, vt nt v 2425–2428 (lk 54); v 3339–3342 (lk 68).

Viidatud allikad

Arnoldi Chronica Slavorum. Georg Heinrich Pertz, ed. Scriptores rerum Germanicarum in usum scholarum ex Monumenta Germaniae Historicis separatim editi 14. Hannover 1868.

Bartlett, Robert. Euroopa sünd. Vallutused, koloniseerimine ja kultuurivahetus 950–1350. Tallinn 2001.

Hehl, Ernst-Dieter. „War, Peace and the Christian Order“ – The New Cambridge Medieval History. Vol. 4: c. 1024 – c. 1198. Part I. David Luscombe, Jonathan Riley-Smith, edd. Cambridge 2004.

Heisterbachi Caesarius, „Homeliae“ – Die Wundergeschichten des Caesarius von Heisterbach. Alfons Hilka, Hg. Bd. 1. Bonn 1933.

Henriku Liivimaa kroonika. Tlk Richard Kleis, teaduslikult toim ja komm Enn Tarvel. Tallinn 2005.

Kolk, Kaspar. „Lüübeki Arnold: Liivimaa pööramisest“ – Tuna 1/2004.

Liivimaa vanem riimkroonika. Tlk ja komm Urmas Eelmäe, teaduslikult toim Enn Tarvel. Tallinn 2003.

Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch. Bd. 1. Friedrich Georg von Bunge, Hg. Reval 1853.

Lotter, Friedrich. „The Crusading Idea and the Conquest of the Region East of the Elbe“ – Medieval Frontier Societies. R. Bartlett, A. Mackay, edd. Oxford 1989.

MacKay, Angus. „Religion, Culture and Ideology on the Late Medieval Castilian-Granadan Frontier“ – Medieval Frontier Societies. R. Bartlett, A. Mackay, edd. Oxford 1989.

Remensnyder, Amy G. (2005) „Marian Monarchy in Thirteenth-Century Castile“ – The Experience of Power in Medieval Europe, 950–1350. Robert F. Berkhofer III, Alan Cooper, Adam J. Kosto, edd. Aldershot 2005.

Remensnyder, A.G. (2007) „Christian Captives, Muslim Maidens, and Mary“ – Speculum 2007, 3/82.

Tamm, Marek. „Kuidas õigustada ristisõda? Liivimaa vallutamine ja uus ristisõjaretoorika 13. sajandi alguses“ – Eesti Ajalooarhiivi Toimetised, 20 (27), 2013, lk 11–41.

Tyerman, Christopher (2004) Fighting for Christendom. Holy War and the Crusades. Oxford.

Tyerman, C. (2011) Jumala sõda. Ristisõdade uus ajalugu. Tallinn.

Urkunden und erzählende Quellen zur deutschen Ostsiedlung im Mittelalter. Herbert Helbig, Lorenz Weindirch, Hgg. Bd. 1. Darmstadt 1968.

Neeme Raud: Oh neid kadaka-eestlasi (võsajänkisid)!

Eelmise sajandi alguses kutsuti neid kadakasakslasteks: oma arust peeni eestlasi, kes püüdsid rääkida ja käituda nagu baltisakslased. Nüüdsel uuel väljarände ajastul on tekkinud kadakaeestlased, kes kodumaalt ära kolimise järel oi kui kiirelt kaotavad oma eesti keele ning püüavad igal võimalusel rõhutada, et on nüüd päris välismaalased.

Sattusin ühe sellise daami kõrvale istuma äsjasel Euroopa lennul. Tõsi, naisterahva inglise keel oli peaaegu aktsenditu ja rõhutatult britilik. Kuid kui talle inglise keeles vastasin, ütles tema kõrval istunud väike poeg vaikselt, et ka eesti keeles võiks ju rääkida. Ema seda nähtavalt ei soovinud.

Sellist keelekaotust olen näinud-kuulnud korduvalt ka Ameerikas. Tõsi, vahel võib keelte- (või meelte-)segadus tõepoolest tekkida – kui elatakse eestlastest eemal, abikaasa on teisest rahvusest ja võõrkeel domineerib ka õpingutes või töökohal. Kuid emakeele aluspõhi jääb enamasti ikkagi alles.

Paljudel neist, kes pärast mõnda välismaal veedetud aastat – vahel ka kuud – pikivad eestikeelsetesse lausetesse igal võimalusel võõrkeelseid sõnu või vabandavad, et ei saa eesti keelega kohe üldse enam hakkama, on siiski ka inglise keel tugeva aktsendiga ja suhteliselt piiratud sõnavaraga. Ning sellist poolkeelega poosetamist on alati halenaljakas vaadata-kuulata.

Ent lennukiloole tagasi mõeldes ei olnud minu jaoks nii häiriv ema enda keelekaotus, vaid pojalt eesti keeles rääkimise võimaluse võtmine. Selge see, et paljud välismaal pooleesti ja vahel ka päriseesti peredes üles kasvavad lapsed ei hakka kunagi vabalt eesti keelt rääkima. Sageli just seetõttu, et vanemate arvates on lastel paremad elus edasijõudmise võimalused, kui neid teisekeelseks kasvatada. Ja samas tunnen heameelt tuttava eesti pere üle, kes viimasel ajal on välismaalt siia tagasi kolinud just seepärast, et nende lastest kasvaksid siiski päris-, mitte kadakaeestlased.

Põdravasikad