Kui eelmine Moskva patriarh Aleksius II 2003. aastal oma sünnimaad Eestit külastas, kirjutas meie teeneline rahvakirjanik Andrus Kivirähk temast nii: „Midagi sama veidrat pole siinmail nähtud alates sellest ajast, kui mööda tänavaid veeti paavsti, kenasti klaaspurki pakitud nagu merisiga. Eks sellised rändavad komödiandid tõstavad loomulikult rahva tuju. Kostümeeritud inimest tänaval näha on peaaegu sama intrigeeriv kui kohata pükstes ahvi.“ Ja Olde Hansa restorani kostümeeritud töötajatele viidates jätkas ta: „Mispoolest erineb aga neist näitlejaist täpselt samasuguseid pentsikuid palituid kandev ning ristide, viirukipannide ja muu koomilise träniga vehklev Venemaa patriarh?“
Patriarh Kirilli äsja toimunud visiidi eel ja ajal Eesti meedias nii labaseid jutukesi vist ei ilmunud. Kui uudislood ja reportaažid kõrvale jätta, siis põhiliseks kirjutajaks oli ajakirjanik Jaanus Piirsalu, kes tootis mitu artiklit väljaannetes Eesti Ekspress ja Eesti Päevaleht ning portaalis Delfi. Tänu talle saime teada, et kunagi väidetavalt alkoholi ja sigarettidega äritsenud Kirill on mees, kes võiks sama hästi juhtida Shelli; et praegune patriarh on Putini üks suuremaid toetajaid, armastab kalleid käekelli ja uhkeid limusiine; et õigeusukiriku kõrgemad vaimulikud on võõrandunud vaesest reavaimulikkonnast; et Kirill ei näidanud Pussy Rioti tüdrukute suhtes üles halastust, keelab munkadel internetis surfata ja üldse olevat paljud tavalised õigeusklikud temaga rahulolematud.
Vene õigeusu kiriku suhtes varjamatult iroonilised on alati olnud ka Eesti Rahvusringhäälingu Moskva-korrespondendi Krister Parise kommentaarid. Aastapäevad tagasi avaldas Paris koguni arvamust, et taunides Pussy Rioti huligaanide aktsiooni Moskva Lunastaja Kristuse kirikus on ka Eesti luterlik kirik asunud kurjuse (hiljem parandatud versioonis: Venemaa võimude julmuse) poolele.
Sirbis ilmunud natuke analüütilisemast artiklist saime teada, et patriarh Kirillil on raskusi läänelike inimõiguste aktsepteerimisega. Tartu ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo vaeb Kirilli konservatiivseid seisukohti ja ohkab: „Muide, Vene eksperdid on vestlustes viidanud, et tegelikult esindab Kirill hoopis tänase Vene Õigeusu Kiriku liberaalsemat ja reformaatorlikku tiiba, mis omakorda tõstatab ebamugava küsimuse – kui konservatiivsed on nende konservatiivid?“ (Sirp, 14.06.).
Vaadates tagasi Venemaa kirikupea kolmepäevasele Eesti-visiidile tuleb tõdeda, et patriarh käitus väga väärikalt, nagu kõrgemale hingekarjasele ja maailma ühe suurema kristliku kiriku peale kohane. Tema sõnum oli peamiselt vaimulikku laadi ja ka siis, kui ta viitas ajaloole või ühiskondlikele probleemidele, kutsus ta üles otsima lepitust. Näiteks leinapäeval Linda kuju juures pärga asetades ütles Kirill: „Unustamata minevikku ja õppides sellest, ei peaks me tänapäeva ankurdama eilsesse. Seetõttu kutsun teid selle kurva mälestusmärgi juures üles – teid, kelle süda on raske – mitte valama kibedust õdede ja vendade peale, kes elavad teie kõrval.“
Mõistagi võib soovi korral alati solvuda. Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku liikmed võivad olla pettunud, et Venemaa kirikupea neid ignoreeris (selline mulje on mõnedest kommentaaridest jäänud). Eesti katoliiklased ja luterlased võiksid olla häiritud patriarhi väitest, et Eesti on kuulunud õigeusu kultuuriruumi alates 12. sajandist (mis nagu seaks kahtluse alla läänekristluse legitiimsuse Eesti alal). Kuid Kirill ei soovinud tüli norida, ta vaid väljendas seda, mida Vene õigeusu kiriku juhina õigeks peab. Tal jätkus tänusõnu ka Eesti luterlastele ja peapiiskop Andres Põderile ühiste kristlike väärtuste väljendamise ja kaitsmise eest.
Aga just nendesamade kristlike väärtuste hoidmise ja ristiusu tunnistamise nimel peavad erinevad kristlikud konfessioonid Eestis tänases olukorras senisest enam koostööd tegema. Seda mainis patriarh Kirill kohtumisel EELK juhtidega, seda on tänuväärselt rõhutanud ka EAÕK metropoliit Stefanus. Paradoksaalselt on nii, et kui me saame üldse rääkida Eestist kui kristlikust maast, siis paljuski tänu siin elavate venekeelsete inimeste kristlikule usule.
Putini režiimi võimuvertikaalist ja Kirilli käekelladest alailma pajatavatele eesti ajakirjanikele ja analüütikutele aga soovitaks vahelduseks lugeda patriarh Kirilli raamatut „Hingekarjase sõna“ (Tallinn, 2011). Tõsiselt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar