KUULDUSED, ET ISTUN JAAK PROZESEGA IKKA VEEL KARJALA MIILITSAS KINNI, ON TUGEVALT LIIALDATUD.
Tegelikult lasti meid suhteliselt kiiresti lahti.
Vaevalt jõudsime Jaak Prozesega jõuda Prääsale (Prjaža, Prjažki rajon) Karjala rahvakongressile, kus pidin kõnelema, kui hakkas pihta mingi jama. Otse kohvitassi, tikuvõileiva ja kongressi kava tagant meid arreteeritigi.
Oli täitsa huvitav, et miks ja nii edasi. Aga kinni pandi midagi muud ütlemata, kui et „peame täpsustama mõningaid küsimusi teie dokumentide ja viisade asjus“.
Selgitasin miilitsatöötajatele nagu pikatoimelistele tolvanitele väga aeglaselt, et mul on diplomaatiline pass ja viisat seega pole vaja. Ja et seetõttu ei tohiks tekkida mingeid „küsimusi viisa asjus“. Ja et meid on siia ametlikult kutsutud.
Miilits pani pea viltu, vidutas silmi, lükkas mütsi ebanormaalse kraadi all kuklasse ja ütles tõsiselt: „Seda enam.“
Meile tundus, et blokeerida tahetakse meie etteastet ja sõnavõttu. Eks nii oligi, selgus pärast.
Niisiis viidi meid miilitsasse ja pandi istuma, passidega kadus mingi tross minema.
Kokku jõudsime siiski istuda vaid 45 minutit, kuna teatasin, et täpselt tunni aja pärast peale kinnipidamist asun rahvusvahelist skandaali õmblema, ilma niidi ja nõelata sealjuures.
Vahepeal uurisin ka miilitsatelt, kus siin postkontor on, et peaks ühele Eesti ja Hiiumaa poeetilisele kriminaalile – Ave Alavainule (kes väidab, et ta on kodumaise kirjanduse lits: kõik teavad et on hea, aga keegi ei tunnista) – kaardi saatma ja kas miilitsast saab vahepeal postkontoris käia? Nad näitasid, kus postkontor asub, aga ütlesid, et kinniistumise ajal ei ole postiasutuse külastamine ette nähtud.
„Tee siinsamas ukse peal suitsu“, õpetas valvav miilits ja koukis isaliku liigutusega vuntside küljest tükikese tatti, „eks pärast näe, millega see kõik lõppeb.“
Tati nipsutas miilits põrandale.
Suitsetasin.
Helistas Hardo Aasmäe. „Miks tööd ei tehta“, päris ekslinnapea entusiastlikult, „miks ei olda üldisel eesliinil? Kas häbi absoluutselt ei tunta?“
Vastasin Aasmäele, et mina olen endale pandud ülesanded ausalt täitnud ja kõik vajaliku ellu viinud, mis nähtub juba kasvõi sellest, et istun Karjalas miilitsas kinni.
„See on väga hea!“ rõõmustas Hardo, „nagu ma aru saan, ollakse tubli!“
Ja Aasmäe palus tagasi helistada, juhul kui ma peaks kunagi lahti saama, sest kuna ta tuli just Azerbaidžaanist, olla tal mingeid olulisi uudiseid.
Siis laekusid juba igasugused kongressi delegaadid miilitsasse, olid ehmunud, paanikas ja endast väljas ning küsisid, mis juhtus. Peale meie selgitusi sörkisid nad tagasi kongressile suurde saali ning andsid kõigile teada, kuidas süütud eestlased on vangi pandud...
Kongressis olla inimestel sitt täitsa keema läinud.
Ma ise ei jõudnudki lärmama hakata, sest juba laekus hingeldav ning leemendav Karjala kuberneri parem käsi, Prjažki oblasti administratiivjuht Konstantin Georgievitš Gusev, vabastas meid viivitamatult korravalvurite küüsist, palus ette ja taha vabandust ning teatas otsekui muuseas: „Nii. See on nüüd läbi. Muutume jälle heatujuliseks!“
Ma selgitasin talle, et meil pole viga midagi, miilitsad olid viisakad, istumisaeg lühike ja et ta ei kujuta ettegi, kaua ma olen samasuguste lollide põhjuste pärast kinni pidanud kunema.
„Tore! Oi kui tore!“ arvas administratiivjuht Gusev, „aga öelge ausalt – ega te ometi solvunud pole?“
„Mis te nüüd, polnud häda midagi, ainult ilge uni tuli peale“.
„Tore“, kordas Gusev ennast uuesti, „mulle eestlased tegelikult meeldivad“:
(Siinkohal pidas ta pausi, mõtles midagi huuli muigutades, võttis julguse kokku ja pakkus huupi: „Vana Tallinn?“
Kiitsime takka, et on küll selline jook.)
Kuberneri sõber ja Oluline Administratiivjuht silmitses meid karuema pilgul, kes hakkab kohe oma poegi lakkuma ning kordas jälle: „Tore! Aga üldiselt... Paljugi mis. Teiega, teate, võib kõike juhtuda. Sellepärast... Ma annan, näe, oma visiitkaardi, ja niipea kui juhtuma hakkab, helistage kohe mulle, ärge mingit jama korraldama hakake, lihtsalt helistage ja öelge, et jälle on mingi jama – küll ma siis tulen ja korra majja löön!“
Kuberner selgitas usalduslikult, et mingit arusaamatust tal miilitsa idikate pärast vaja ei ole. Arusaamatusi ta ei armastavat kohe üldse, need ei sobivat tema õilsa iseloomuga.
Noogutasin ning kirjeldasin ka oma negatiivset suhtumist igasuguste arusaamatuste vastu. „Üldiselt“, ütlesin, „tervitavad eestlased kõiki inimesi. Meie tervituseks on reeglina soe viin ja külmad sõnad!“
Teineteisemõistmise leiges, ent üha soojenevas käigus sammusime kongressile tagasi, aga selleks hetkeks oli juba kohvi külmaks läinud. Ütlesin miilitsale, et võtku nüüd see kuradi kohvi, mingu uuesti jaoskonda ja soendagu üles, pole meie süü, et meid arreteeriti. Miilits küsis murelikult, et kas ta võiks seeasemel hoopis uue kohvi tuua?
Tõigi; kallas isegi piima peale.
Aga samal ajal rääkis lavalt Karjala kuberner, oli kuidagi äärmiselt aktiivne ning karjus, et Karjalasse võivad kõik tulla. Kõik! Saate aru! Kõik!
„Tee on lahti!“ kisendas kuberner heleda häälega nagu elu ja surma peale rahvastepalli mängiv väike tüdruk, „kõigile! Öelge neile, et hakaku kohe tulema!“
Eks ma nüüd siis ütlengi.
Minge-minge!
*
(Kohe helistas ka Tiina Maiberg, Eesti konsul Piiteris, kes oli kui nõiaväel teada saanud, et meid pandi sitsima. Konsul oli väga mures. Lohutasin, et me oleme juba jumala lahti ja ärgu muretsegu. Siiamaani arutame Jaaguga, kust ta teada sai).
*
Kõne pidasin. Imestasime kohalikega, kui loll see miilits ikkagi peab olema, et meid enne kõnet arreteerida ja vihast vigaseks ajada.
Eesti Parlamendi Soome-Ugri rühma esimehena (rühmas on 33 saadikut, seega on see suurim grupp Riigikogus) nõudsin karjalastele 1) õigust oma keelele, 2) õigust õppida karjala keeles kõigis koolides, 3) karjalakeelset vaba meediat: TV, raadio, ajalehed, internet jne, 4) õigust juhtida oma maad majanduslikult ja kultuuriliselt, 5) õigus valida ise endale juhid, valitsus ning poliitiline suund.
Võivad küll tunduda meile elementaarsete asjadena, ent nii see pole. Karjalasi on viimase 8 aasta jooksul rahvana vähenenud 40%, vepslasi lausa 60%. Ja jama on veel selles, et Venemaa võttis vastu seaduse, et riigikeeled tohivad olla ainult kirillitsas – tatarlaste pärast, kes tahtsid ladina tähestikule üle minna. Ja nüüd on jama majas kõigil soomeugrilastel.
Saalis puhkes vaikus.
Ja siis tugev aplaus.
Nõudmised esitasin inglise keeles, öeldes, et meil Eestis parlamendis vene keelt ei kasutata. Pärast tõlkisin kokkukuhjunud meediale asja ära. Inimesed olid väga rõõmsad. Toetuse üle.
Ja ma saan neist suurepäraselt aru.
Ärgem kunagi unustagem, et me kõik tahame, et meid toetataks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar