Jumal viibib meeltevälises maailmas, väljaspool füüsilist ruumi ja aega, inimene on aga oma loomult seotud ruumi ja ajaga. Seega on vastus küsimusele, kas inimene suudab oma tunnetele ja mõistusele toetudes tundma õppida seda, mis asub füüsilisest maailmast väljaspool, üpris selge: ei, ei suuda.
"Nagu keegi pole kunagi hinganud sisse kogu õhku, nii pole ka mõistus mahutanud ega sõnad hõlmanud Jumala olemust," on öelnud püha piiskop Gregorios Jumalasõnaõpetaja.
/.../ Teisisõnu, Piibli füüsilisteks autoriteks olid inimesed ühes kõigi oma vooruste ja puudustega, mis aga tähendab, et ka nende teod võisid olla väliselt mõneti vastuolulised, mis on omane nii inimloomusele tervikuna kui ka mistahes inimlikule ettevõtmisele. /.../ Ent just see inimlik faktor Piibli autorluses ongi potentsiaalselt ohtlik. /.../ Piiblit õigesti lugeda tähendab suuta eristada selles jumalikku inimlikust. /.../ Kui me avame pühad leheküljed kusagil metroos või bussis, kui me püüame tungida nende mõttesse kiirustamisi või jõudu pingutamata, siis ei mõista me tõenäoliselt midagi. Siin on tarvis sisemist ettevalmistust, teatud vaimulikku häälestust./.../ Piiblit lugedes on tarvis olla valmis tajuma seda mitte üksnes mõistuse, vaid ka südamega. /.../ Kuid sõltuvalt teadmiste, hariduse ning elukogemuse tasemest kujuneb igal inimesel välja omaenda arusaam Piibli-tekstidest. Selles sisaldub ka teatud oht. /.../ ... võime jõuda ka valedele järeldustele /.../
Pannes tähele neid Jumaliku Ilmutuse igavesi sõnu, lahkume ajutiselt maailmast ja süüvime iseendasse. Sest Jumala Sõna sarnaneb apostli kinnitusel oma toimelt "vaimumõõgaga" (Ef6, 17), mis on võimeline lõhestama inimloomuse, eraldama tõe valest, valguse pimedusest, headuse kurjusest.
Prohvet Hooseal kohtame järgmist Jumala määratust:" Ma olen Jumal, aga mitte inimene" (Ho 11,9).
/.../ Ta on, nagu ütlevad filosoofid ja teoloogid, maailma suhtes transtsendentne ehk selle kogemusi ja piire ületav. Seda transtsendentsust, s.t. Jumala loomupärast erinevust füüsilisest maailmast, kirjeldatakse Piiblis sõnaga "Vaim". "Jumal on Vaim" (Jh 4, 24). /.../
"Jumal on ustav ja Temas pole väärust, Tema on õige ja õiglane," väidab Vana Testament (5Mo 32,4). "Jumal on armastus" (1Jh 4,16). Niisiis, Pühakirja järgi on tõde ja armastus Jumala määratlused. Jumal on Vaim, Absoluutne Pühadus, Armastus ja Tõde. Teisal ütleb Jumal iseenda kohta:" Ma olen see, kes Ma Olen" (2 Mo 3, 14). Piibel sisaldab ka Jumala heebreakeelset nime- Jahve, mis tähendab tõlkes "Ta on". Niisiis, milles seisneb selle hämmastava väljendi "Ma olen see, kes ma Olen" mõte? Kas mitte selles, et Jumal on Absoluutne Olemine kogu selle täiuses, kõigel sellel aga, mis asub väljaspool Jumalat, on piiratud olemine ehk piiratud elu? /.../ Jumal on alati olemas olnud, Jumal oli olemas enne maailma algust, Ta on väljaspool aega. Aga kui Jumal on ajaväline, siis on Ta järelikult ka igavene (vt. Js 40, 28; Ro 14, 25). Igavene Jumal on maailma Looja. Ent kui Jumal on maailma ja mateeria Looja, siis on ta ka ruumi Looja. Sest ruum on materiaalse maailma olemasoluga seotud kategooria: ruum ei saa eksisteerida väljaspool mateeriat. Kuid mida tähendab, et Jumal on väljaspool ruumi? See tähendab, et Jumal on igal pool, Ta on Kõikjalviibiv (vt. Ps 138 (139), 7). /.../
Püüdkem nüüd mõtiskleda selle enesemääratuse üle: "Mina olen Issand, sinu Jumal". Mida tähendab "Mina"? See on isikuline asesõna. End kui Jumal tarvitab enese kohta sellist asesõna, siis tähendab see, et Jumal on isiksus. Mitte abstraktne vaimne substants, mis viibib väljaspool meie maailma, vaid isiksus, kellel on täiesti konkreetsed omadused. /.../
Teadlased väidavad, et iga füüsilises maailmas olev piiratud süsteem, olgu see siis elusa või eluta looduse juurde kuuluv, kaldub objektiivselt olematuse ja lagunemise poole, kui ei saa väljastpoolt energeetilist toetust. Aga kui kogu meie maailm, kogu kosmos kujutab endast sellist süsteemi, kas siis võida tulla järeldusele, et maailm suudab eksisteerida vaid tingimusel, et keegi seda väljaspoolt energeetiliselt toetab?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar