(III Ime kui Jumala toimimine, jätk) b. Ime tõelisus
Jumala
varjatus ei tähenda Tema nähtamatust üldiselt. See ei tähenda eeskätt,
et Ta on ligipääsmatu meeltele, eksperimendile, vaid et Ta on varjatud
minule. Siin ei räägita jumalusest üldiselt, jumaluse olemusest, millest
ma saan rääkida, ilma, et räägiksin endast. Seepärast tähendab rääkida
imest ka mitte rääkida imest üldiselt ja diskuteerida ime võimalikkuse
üle.
Rääkida imest tähendab rääkida oma eksistentsist, s.t sellest, et Jumal
on saanud minu elus nähtavaks, seega mitte Jumala nähtavusest üldiselt,
vaid Tema ilmutusest. Kui ma näen, et Jumala varjatus tähendab, et Ta
on minule varjatud, siis ma näen ka, et Tema varjatus tähendab minu
jumalatust, minu patune-olemist.
Seega
on olemas vaid üks ime – ilmutuse ime. See tähendab aga, Jumala armu
ilmutust jumalatutele, andestust. Aga rangelt võttes kui sündmust, mitte
kui andestuse ideed, ideed Jumala armust kui millestki, mis kuulub Tema
olemuse juurde, vaid kui Jumala toimimist. Aga seda mõtet tuleb
arendada veel selgemalt, sest seeläbi saab selgeks, et andestus on
esiteks ime, erinevalt maailmasündmustest, ja milles teiseks peitub
põhjus, et ime ja miraakel segi aetakse.
Miks on juutidele iseloomulik küsimus semeion’i= märk, ime kohta (1Kr 1:22)? Kuna nende hoiakus astub nii selgelt esile nende jumalatuse iseloomulik olemus:idia dikaiosyne=omanda õigus taotlemine.
Nad mõistavad ennast sellest lähtudes, mis nad saavutavad, ja mõistavad
ka teist sellest lähtudes, mis ta saavutab. Nii nagu nad tahavad end
tõestada Jumala ees oma saavutuste kaudu, nii peab Jumal end nende ees
tõestama oma saavutuste kaudu.
Aga
see on põhiliselt maailma patt üldse – mõista ennast ja Jumalat
saavutustest ja tööst lähtudes. Seepärast on maailma jaoks, kuivõrd see
Jumala järele küsib, miraakel igatsuse objekt, ime aga, millel ei ole
ennast tõestava saavutuse iseloomu, on miski, mis tekitab pahameelt:
primitiivne idee miraaklist vastab meie arusaamale maailmast kui
tegevuse maailmast, milles me eeldame toimuva reegli- ja seaduspärasust.
Miraakel on eksimus selle maailma seaduse vastu, aga seda on mõeldud
siiski täielikult selle maailma mõttes, kuna see asub Jumala tõestatava
saavutuse piirides. Idee imest hävitab aga maailma kui hallatava
tegevusmaailma iseloomu radikaalselt. Sest ime ei ole Jumala tõendatav
saavutus, vaid on sellest vaba; sündmus, mis väidab, et ta on ime, ei
lase ennast mõista seaduspärase protsessina maailma raames. Aga ime
esitab inimesele kriitilise küsimuse, kui kaugelt see mõistab maailma
õieti, kui ta mõistab maailma enda käsutuses seisva tegevusmaailmana;
kui kaugelt ta mõistab õieti ennast, kui ta mõistab ennast lähtudes oma
tööst ja tahab ennast kindlustada oma töö kaudu. Mõte imest hävitab
maailma kui hallatava tegevusmaailma loomuse radikaalselt seetõttu, et
see hävitab arusaama inimese minast kui millestki, mis on kindlustatud
inimese tegevuse kaudu.
Meie
tegevusel on algusest peale kaks võimalust – olla mõistetud kellegi
poolt valmistatuna, niisiis lähtudes tehtust, või teostunud tegevusena.
Sellega on antud kaks võimalust ka meie enese mõistmiseks – tehtust ja
tegevusest lähtuv.
Meie
toimimine leiab ju aset kas meid puudutava nõude täitmisena, mille all
meie „praegu“ iga kord seisab ja pole siis midagi muud kui kuulekus, või
sünnib nii, et sellega midagi valmistatakse või saavutatakse, mille
kaudu toimimise mõte ennast ammendab. Leiab see aset kuulekuses ja
kuulekusena, valmistatakse või saavutatakse kindlasti midagi meie
toimimise kaudu. Kuid toimimise mõte ei peitu tegudes, vaid toimimise
kuulekas teostamises. Nii nagu kinkimise mõte ei peitu kingituses, vaid
kinkimise toimingus.
Kui
seda on võetud tõsiselt, on sellega öeldud, et inimene ei jää iga kord
pärast tegu tehtu juurde, pidama saavutatu juurde ja ei ei saa ennast
mõista sellest lähtudes. Pigem võib inimene vaid öelda, et ta on teinud
kui doulos= ori,
mis ta tegema pidi (Lk 17:10). Ta ei ole vaadanud tagasi sellele, mis
ta on teinud, vaid edasi, sellele, mis ta edaspidi peab tegema. Kuid
mitte seepärast, et ta on toonud endaga kaasa veel seda ja teist, seega
vihates ja hirmu tundes, vaid pigem lihtsalt kuulekuses.
Kui
meie tegutsemine on tegutsemine Jumala nõudel, siis ei ole see kunagi
lõpetatud ja meil ei ole niisiis võimalik seda silmas pidada ja asetada
end enese kui sellise kõrvale, kes on mingis mõttes valmis, vaid me
oleme jäänud rahutusse, millesse Jumala nõue meid asetab. See rahutus on
aga elu rahutus. Sest nii vähe, kui meil on võimalik vaadata tagasi, on
meil vaatlevat pilku ettepoole, niisiis visandada selle kõige
programmi, mida veel peab tegema. Sest siis võiksime me ennast mõista
just lähtudes tehtust, valmisolevast kui millestki, mis on kindlasti
veel mitte valmis –, aga see tähendab siin just, et me näeme ennast
valmisoleku küsimusest lähtudes, mõistame end tehtust lähtudes. Jumala
nõue ei aseta aga hirmu ja mure rahutusse, nagu midagi meie ees olevat
peab olema valmis tehtud, vaid elu rahutusse. Sest see kisub meid lahti
enesest, nii nagu me oleme, s.t see rebib meid lahti meie minevikust ja
juhatab meid tulevikku.
Aga
kuna meie tegevus ka alati midagi korda saadab, peidab ta endas
kiusatust, et me mõistame end tehtust lähtudes ja hoiame ka tehtust
kinni. Tegelikult langeme me alati sellesse kiusatusse ja langeme
sellega minevikku, sest tehtu on alati minevikuline. Ka meie tulevikus
aset leidev tegevus on, niivõrd kui me üldse mõistame end lähtudes –
olgu ka tulevikulisest – tegevusest, alati juba minevikuline, mineviku
ja surma poolt märgistatu. See seisab ju meie ees kui tehtu, kui valmis,
saavutatud seisund. Et me kõik oleme taolises enesemõistmises, saab
meile selgeks sellest, et meil kõigil on surmahirm, sest see kasvab
välja soovist säilitada ennast sellisena, nagu me oleme, ja salajasest
teadmisest selle kohta, et me ei suuda seda.
Me
oleme kõik sellises enesemõistmises ja ei suuda end sellest minevikku,
surma langenud olekust endast lähtuva pingutuse kaudu vabastada. Sest
taotletud vabadus oleks siis ju taas mõeldud meie teona, mida me tahame
välja võidelda kui viimset ja ülimat. Taoline tegu oleks minevikuline ka
juba enne, kui see oleks tehtud. Me oleksime vabad vaid siis, kui me
võiksime unustada oma töö, et kuulda puhtalt taolist Jumala nõuet
praegu. Küsimus on selles, kas me suudame nii kuulda. Me ei saa ilmselt
lihtsalt otsustada, et me tahame kuulda, ja ei saa oodata, kas me
kuuleme, sest me oleme ju alati juba keset tegu, mille kaudu me midagi
tahame saavutada. Iga praegune, millesse me siseneme, on alati juba
moonutatud meie kaasatoodud enesemõistmise poolt; meie minevik, millest
me tuleme, on seotud meie külge.
On vaid üks võimalus, kuidas saada vabaks minevikust,
et kuulda puhtalt nõuet, mis käib meie kohta olevikus – meile
kingitakse vabadus andestuse kaudu. Sest meie kui ajalised olendid ei
saa minevikust nõnda vabaks saada, et meie minevikule tõmmatakse
lihtsalt kriips peale, seda ignoreeritakse, et me saaksime justkui uue
loomuse, milles me ju ka ennast hoida ei saaks. Me tuleme alati oma
tänasesse päeva oma minevikust ja koos oma minevikuga. Sest kuna me ei
ole taimed, loomad või masinad, on meie olevik alati märgistatud meie
mineviku poolt. Aga küsimus on selles, kas meie minevik on meie juures
kohalolev patusena või andeksantuna. Kui meile on patt andeks antud,
siis tähendab see, et meil on vabadust tuleviku jaoks, et me võime
Jumala nõuet tõeliselt kuulda ja ennast Tema käsutusse anda (Rm 6:12
jj).
Nüüd
saab aga täiesti selgeks, mispärast andestust peab mõistma kui imet,
s.t Jumala toimimist erinevalt maailmasündmustest. Maailm, millega see
vastuollu satub, on meie käsutuses seisev toimismaailm, milles kogu
toimimist mõistetakse algusest peale tehtu mõjust, tulemusest lähtudes.
Milles kõik toimuv, ka tulevikuline, on algusest peale mõeldud
minevikulisena. Kui Jumala ime on andeksandmine, s.t kui Jumal kaotab
imes meie arusaama endist kui saavutavaist ja nii ikka jälle minevikku
langenuist, siis kaotab Ta sellega ka maailma kui meie käsutuses seisva
toimimismaailma loomuse.
Kuna
toimimises alati midagi tehakse, on alati olemas võimalus mõista kogu
toimimist kui tehtut ja kõike juhtuvat kui juhtunut. Uskmatuse silma
jaoks on ka Jumala toimimine aset leidnud maailmasündmus, ja niivõrd kui
ka usklik teab, et nii võib sündida ja et ka tal endal on alati
võimalus kõike toimuvat nii näha, peab ta, kui ta Jumala toimimisest
kõneleb, rääkima sellest kui imest, mis toimub contra naturam.
Ta peab ütlema, et ta, seeläbi et ta räägib imest, hävitab idee
seaduspärasest loodusest. Rakendada aga ime- ja loomisideed loomulikult
mõistetud maailmale, on mõttetu, sest kaotatuna nähtud maailma ei nähta
just nimelt looduna. Ta saab oma loomuse looduna ainult sel juhul, kui
me oleme sellena, kellele on andestatud, tulevikule avatud, ja näeme
maailma enda jaoks avatuna kui valdkonda, milles me Jumala nõuet kuuleme
ja realiseerime.
Selline
vaade maailmale ei ole maailmavaade, s.t teooria maailma kohta
üldiselt, vaid see saavutatakse alati vaid Jumala nõude kuulmises
andestuse põhjal. Seepärast on see alati läbi löönud hoolimata
kiusatusest mõista meid ja maailma kui kadunuid. See tähendab, et meie
„toimimisideed“, mis arvestavad maailma kasutatavusega, s.t tema
seaduspärasusega, peavad olema alati piiratud meie „usuideede“ poolt, ja
see tähendab edasi, et meie tegelikus elus põimuvad toimimis- ja
usuideed teineteisega sel viisil, et ühed on determineeritud teiste
poolt.
Oma toimimisideede jaoks vajab inimene kujutlust loodusest. Kui palju
ta seda vajab, seda ei saa üldiselt öelda; ta vajab seda nii palju, kui
ta vajab seda mõnda konkreetsesse tegevusse. Laseb ta sellel isandaks
saada, muutub see patuks.
Nüüd
on ka miraakli-idee ja tema segunemine ime-ideega lõplikult mõistetav.
See on kas meeleheitlik väljund salajasele teadmisele, et ollakse
minevikus langenud (Inimesele on muutunud võimatuks mõista maailma
looduna ja näha temas Jumala toimimist; räägib ta Jumala toimimisest,
siis võib ta seda ainult analoogia põhjal maailmale omase toimimisega
ette kujutada kui üht erilist saavutust ja jääb seejuures ikka veel
täiesti oma vana maailmamõistmise vangi), või on miraakli-idee
primitiivne, ebaselge väljendusvorm selle jaoks, et Jumala toimimine on
mõistetav oma vastuolus kogu maailmaprotsessi ja maailmale omase
toimimisega.
Mõistetav on ka too tühistatud panteistlik ime-mõiste.
Sest selles peitub õige motiiv, et usk on võimeline nägema maailma
looduna, nii et usk võib rääkida üha uutest imedest, kuna ta näeb
maailmasündmustes Jumala toimimist. Aga tuleb võidelda eksiarvamusega,
nagu oleks usklikul veksel mistahes väljalunastamiseks, nagu oleks tal
mingi kristlik maailmavaade, mille abil ta võiks nüüd mille tahes
toimumist ja kõike sündivat tõlgendada imena. Sest ükskord tuleb ju usk
ikka saavutada uuesti võitluses toimismõttega, mis teda eksitada tahab.
Pärast seda on ju iga ime alati nähtav vaid selle ühe, andestamise ime
põhjal. See aga ei ole mineviku fakt, vaid mul on see andestus alati
vaid kui uuesti kätte võideldu. Semper credendum; kristlane on alati armus.
On
see aga nii, siis on kristlasel tõeliselt võimalus näha alati uut imet.
See maailmaprotsess, mis peab uskmatule pilgule paistma sündmuste
seaduspärase kulgemisena, omandab tema jaoks maailma loomuse, milles
toimib Jumal. Ja kuivõrd ta kuuleb ise Jumala nõuet ja tegutseb
kuulekuses, ei ole ka tema enda tegu enam maailmale omane tegu, vaid
imetegu.
Kõik
on niisiis usu seoses andestuse imega Kristuses tõeline. On niisiis
vale vaatamata sellele konstateerida kristliku ja paganliku ime-idee
erinevust. Mõlemad võivad olla primitiivselt või radikaalselt mõistetud;
mõlemad võivad olla kinni miraaklis ja mõlemas võib olla arendatud
ideed Jumala toimimisest puhtalt. Kristluse ja paganluse erinevus ei
peitu erinevas ime-idees, nagu ka erinevas Jumala-idees üleüldse, vaid
üksnes selles, et kristlus kõneleb tõelisest Jumalast, mispärast ta võib
rääkida tõelisest imest.
IV Uue Testamendi imed
Uues
Testamendis jutustatakse imedest, millel on miraakli loomus, eriti
Jeesuse imedel. Niivõrd kui seejuures on tegemist Jeesuse tegudega
(haigete tervistamised jne), on need teod, mis olid tollastele
asjaosalistele suursündmusteks. Kui nad oleksid kõik ajalooliselt
garanteeritud (või kuivõrd need seda ka on), kehtib nende suhtes ikkagi,
et nad ei puuduta ühe mineviku inimese tegudena meid otseselt. Nii
vaadatuna ei ole need Kristuse teod, kuivõrd me mõistame Kristuse teo
all lunastustegu.
Seepärast
on diskussioonis „Jeesuse imed“, kuivõrd need on mineviku sündmused,
loovutatud jäägitult kriitikale, ja sellega on kogu teravusega
toonitatud, et kristlikul usul ei ole mingit huvi tõendada Jeesuse imede
kui mineviku sündmuste võimalikkust või tõelisust, mis oleks,
vastupidi, vaid eksitus.
Kui
Kristus muutub meile olevikuliseks kui kuulutatud Kristus, siis võivad
ka Jeesuse imed tulla küsimuse alla vaid niivõrd, kuivõrd nad kuuluvad
kuulutuse juurde Kristusest, niisiis tunnisustena Temast. Ja nimelt
niivõrd, kuivõrd need selgitavad kogu kristliku kuulutuse
ambivalentsust. Nad näitavad, et just ime kui konstateeritav nähtus ei
ole kohane usu põhjendamiseks; sest need lubavad igale ühele neid endale
mõistetava kausaalsusega seletada. Need ei ole kaitstud selle eest, et
neid seletatakse kuratlike toimingutena (Mk 3:22) või saavutustena,
mille kaudu Jeesus end tõestab (Mk 8:11 j) ja mille põhjal temast
tahetakse kuningat teha (Jh 5:14 jj), või vahendina, mida saab tahta
asetada oma enese elu teenistusse (Jh 6:26). Nad kannavad seega sama
ambivalentsust, nagu Kristuse ime ise. Sest Jeesus Kristus on uskmatuse
jaoks üks konstateeritav mineviku fakt, ühte kindlasse mineviku ajahetke
ajalooliselt paigutatav ja ajalooliselt mõistetav. Küsimus peitub just
selles, kas me tahame teda näha otsekui mineviku tõsiasja, ajaloolist
kuju, isiksust jne, või kui Jumala imet, s.t kui kedagi, kes on meie
jaoks kohal kui Jumala poolt öeldud andestuse sõna. Alati on olemas
hädaoht teha tema olemisest (Dasein) olevikus tema olemasolemine (Vorhandensein)
minevikus. Lihakssaamise pahandusest tuleb alati võitu saada. See, kes
tahab Jeesuse ajaloolises isiksuses konstateerida Jumala ilmutust,
langeb Kierkegaardi pilke alla, et ta on targem kui Jumal ise, kes
saatis oma Poja liha varjatuses. Rakendada ilmutuse-ideed ajalooliselt
konstateeritavale isiksusele on sama mõttetu nagu rakendada loodusena
mõistetud maailmale loomis- või ime-ideed.
Tunnistused
on Jeesuse imed aga ka viitena sellele, et kristlik usk Jumalasse ei
ole panteism ega monism. Et ta ei ole võimeline rääkima Jumala
toimimisest omast peast, vaid üksnes siis, kui ta tajub Jumala toimimist
üksikutel konkreetsetel juhtudel. Kristlik usk Jumalasse ei ole
maailmavaade, vaid saavutatakse alati hetkel ja ta ütleb: „Issand, ma
usun; aita mind minu uskmatuses!“ (Mk 9:24). See on niisiis usk, mis ei
seisne inimese hingelises hoiakus, vaid alati kui usk Jumalasse, kes ei
seisa nagu mõni selle maailma objekt inimese suvalise vaatluse
käsutuses, vaid saab nähtavaks üksnes siis, kui Ta end näidata tahab.
Seepärast on kahtlemine Jumalas, mis küsib kriteeriumi järele, mille
abil ta saab Jumalat konstateerida, hukkamõistetav ja inimene tuleb viia
kahtlusse, milles ta kahtleb endas, s.t eksitus peitub selles, et ta
võib kasutada ennast ja maailma. Ta peab meelt heitma.