Teisipäeval oli ühe naise matus Misso kirikust. Lähedasi sugulasi ei olnud. Matsid siis need kes said pärandiks maja. Oli Misso tulnud ja siin teist korda pärast esimese abikaasa surma abiellunud. Aga uue mehega sai ka kolm-neli aastat elada ja seegi suri. Matuselised rääkisid temast kui väga toredast inimesest, kellega ei olnud võimalik tülli minna. Peielaud oli koolimajas. Laulsime Araga ja paari matuselisega neli laulu peielauas.
Kolmapäeval helistasin Raulile ja küsisin, kas saan oma autot veidi remontida. Raul kutsus peale lõunat kohale. Pärast remonti sõitsin haiglasse ja pidasin seal teenistuse seitsmendal korrusel. Sealne vanemõde Hille ikka alati helistab meile ja küsib, kas oleme tulejad. Eelmisel kolmapäeval olin Roostal ja lubasin tulla sel kolmapäeval. Hille helistas veel lõuna ajal üle. Rahvast oli seekord väga kenasti. Teenistus oli nagu ikka armulauaga. Laine Roht (Kaika Laine) oli ka teenistusel. Ma nägin teda esimest korda silmas-silma. Ajasime temaga pärast teenistust veel juttu. Laine ravis päris hästi maarohtudega nahahaigusi, mis tavalisele ravile ei allunud ja teisi tõbesid ka mida oskas. Ütles, et on 85 aastat vana ja väga tänas, et me haiglas vanuritele sellist teenistust käime pidamas. Laine on Urvaste koguduse liige ja paarkümmend aastat tagasi oli ta koguduse nõukogu liige. Kui Roostal käisime, siis Üllar ka mainis, et Laine on haiglas ja peaks teda külastama.
Haiglast tulles sõitsin vallamajja ja viisin aruande ära. Raamatupidaja oli just volikogu koosolekul, andsin kantseleisse paberid sisse.
neljapäev, 31. jaanuar 2013
kolmapäev, 30. jaanuar 2013
teisipäev, 29. jaanuar 2013
Koor Roostal
pühapäev, 27. jaanuar 2013
Missos
Laupäeval oli Missos kaks matust, üks oli Laura apostelliku õigeusu kiriku liige, teine meil ristitud. Esimesel matusel kui kirst oli hauda lastud ütlesin, et nüüd võite hauda hakata kinni ajama. Kaks meest hakkas kinni ajama ja teised läksid kuhugi ära. Mõtlesin, et kui nüüd ainult kaks meest ajavad kinni, siis ei jõua järgmist matust õigel ajal alata. Võtsin siis labida kätte ja asusin ka hauda kinni ajama. See oli minu vaimulikuna töötamise ajal esimest korda, kui pidin matjana labidaga hakkama hauda kinni ajama. Olen ju oma ametivenna matusel koos teiste vaimulikega ajanud hauda kinni küll, midagi ei ole võõrast. Tüki aja pärast tulid mehed ka ükshaaval tagasi ja lõpuks asi sujus kenasti.
Teine matus oli minust seitse aastat noorem mees. Kõik oli kenasti, noori oli päris palju kirikus ja kõne oli ka rohkem noortepärane. Surnuaial aga noored mehed ei olnud vist varem hauda kinni ajanud. Päris õnnetu olukord. Räägin ja tunne on, et ei jõua noortele pärale. Lõdisevad haua ääres, aga labidat ka ei võta. Haarasin taas labida kätte ja hakkasin paari mehega koos hauda kinni ajama. Andsin oma labida ühe noore mehe kätte ja ütlesin, et jätka. Tema pani labida lumehange ja vaatas pealt. Lõpuks vist tüdinesid noored mehed külmetamast ja lõpupoole jäi vaid nende juhendamine. Nägin, et ega seal ei ole kedagi kes oskaks kääbast teha ja võtsin reha kätte ja tegin kääpa valmis.
Peielaud oli Võrus. Olin juba varem öelnud, et mina oma autoga Võrru ei sõida. Kui tahavad, et tulen peielauda, siis võtavad mind pastoraadi juurest peale ja toovad tagasi. Üks leinav õde ütles juba kirikus, nad soovivad, et oleksin peielauas ja võtavad minu pastoradi juurest peale ning toovad tagasi.
Peielauas oli üks diplomaatilise korpuse töötaja. Vestlesime temaga diagonaalis üle laua. Kui minu vastast läksid peielised ära, siis istus see mees minu vastu ja vestlesime väga erinevatel teemadel veel päris pikalt. Pärast tõi ta mu pastoraati tagasi ja vestlesime veel terve tee. Mõnus vestluskaaslane oli.
Teine matus oli minust seitse aastat noorem mees. Kõik oli kenasti, noori oli päris palju kirikus ja kõne oli ka rohkem noortepärane. Surnuaial aga noored mehed ei olnud vist varem hauda kinni ajanud. Päris õnnetu olukord. Räägin ja tunne on, et ei jõua noortele pärale. Lõdisevad haua ääres, aga labidat ka ei võta. Haarasin taas labida kätte ja hakkasin paari mehega koos hauda kinni ajama. Andsin oma labida ühe noore mehe kätte ja ütlesin, et jätka. Tema pani labida lumehange ja vaatas pealt. Lõpuks vist tüdinesid noored mehed külmetamast ja lõpupoole jäi vaid nende juhendamine. Nägin, et ega seal ei ole kedagi kes oskaks kääbast teha ja võtsin reha kätte ja tegin kääpa valmis.
Peielaud oli Võrus. Olin juba varem öelnud, et mina oma autoga Võrru ei sõida. Kui tahavad, et tulen peielauda, siis võtavad mind pastoraadi juurest peale ja toovad tagasi. Üks leinav õde ütles juba kirikus, nad soovivad, et oleksin peielauas ja võtavad minu pastoradi juurest peale ning toovad tagasi.
Peielauas oli üks diplomaatilise korpuse töötaja. Vestlesime temaga diagonaalis üle laua. Kui minu vastast läksid peielised ära, siis istus see mees minu vastu ja vestlesime väga erinevatel teemadel veel päris pikalt. Pärast tõi ta mu pastoraati tagasi ja vestlesime veel terve tee. Mõnus vestluskaaslane oli.
reede, 25. jaanuar 2013
Roosta konverentsi pildid
Roostal oli kaamera kaasas ja tegin mõnedkümned klõpsud. Kõik pildid tegin ilma välguta, et konverentsist osavõtjaid võimalikult vähe häirida. Videod sai ka tehtud esimesel õhtul, aga nendeni ei ole veel jõudnud. Pildid on siin: http://www.snap.ee/user/htoivo/album/roosta
neljapäev, 24. jaanuar 2013
Roosta
Teisipäeval ja kolmapäeval toimus Roostal vaimulike konverents. Sõitsime teisipäeva hommikul Võrust Anna-Liisa ja Maiduga Urvastesse ja sealt edasi Üllari autoga. Lüllemäelt võtsime Enno peale ja Valga kaudu sõitsime Pärnu, sealt edasi Piirsalu, Nõva ja Roosta. Sõit võttis päris palju aega, kuus pool tundi. Teel olles helistati leinasaalist ja sooviti laupäevaks Misso kirikust matust. Jõudsime täpselt lõunasöögi ajaks Roostale.
Tore oli paljude vanade sõprade ja tuttavatega taas kokku saada. Päeva programm oli tihe. Nagu tavaliselt olid päevakorras akadeemilised ettekanded Randar Tasmuthilt ja Annika Laatsilt ning teisel päeval Lea Altnurmelt ja Tauno Toompuult. Seminarid, pidulik õhtusöök kus lauakõne pidas Einar Soone, kontserdi osas laulis Misjonikoor ja aasta vaimulikeks valiti Urmas Viilmaa ja Lea Jants-Ylönen. Ametlik osa lõppes kell 23.40. Omavaheliseks vestluseks jäi väga vähe aega, pidime seda öö arvelt tegema ja magama sain umbes kell kolm öösel.
Hommikul helistati, et laupäeval soovitakse teist matust ka Missos. Järgmisena helistati Võru haiglast, kas olen tulemas hooldekodusse, leppisime kokku, et tulen järgmisel kolmapäeval.
Teisel päeval olid kell 13. 15 asjad auto peale pandud ja meie kõigi soov oli alustada tagasisõitu, et mitte jääda päris öö peale. Kui hämardus, siis olime juba jõudnud Karksisse. Enne Valgat oli Üllar sõidust väsinud ja korraks peatusime. Valgas läks Enno maha. Teel olles helistas üks koguduse liige, et tema tütar on Võru haiglas. Lubasin, et kui Võrru jõuan, siis külastan teda. Enne Urvastet tundsin, et minul ka tuleb juba kergelt väsimus peale. Urvastes tegi Üllar tassi teed ja tundsin ennast palju erksamana. Võrru jõudsime kella 19.50. Sõitsin haigla juurde ja käisin seal koguduseliiget külastamas. Oli väga rõõmus, et tulin teda vaatama. Kui hakkasin ära minema, siis koridoris nägin üht vana tuttavat talupidajat, vestlesime temaga ka veidi.
Koju jõudsin kella 22 paiku.
Tore oli paljude vanade sõprade ja tuttavatega taas kokku saada. Päeva programm oli tihe. Nagu tavaliselt olid päevakorras akadeemilised ettekanded Randar Tasmuthilt ja Annika Laatsilt ning teisel päeval Lea Altnurmelt ja Tauno Toompuult. Seminarid, pidulik õhtusöök kus lauakõne pidas Einar Soone, kontserdi osas laulis Misjonikoor ja aasta vaimulikeks valiti Urmas Viilmaa ja Lea Jants-Ylönen. Ametlik osa lõppes kell 23.40. Omavaheliseks vestluseks jäi väga vähe aega, pidime seda öö arvelt tegema ja magama sain umbes kell kolm öösel.
Hommikul helistati, et laupäeval soovitakse teist matust ka Missos. Järgmisena helistati Võru haiglast, kas olen tulemas hooldekodusse, leppisime kokku, et tulen järgmisel kolmapäeval.
Teisel päeval olid kell 13. 15 asjad auto peale pandud ja meie kõigi soov oli alustada tagasisõitu, et mitte jääda päris öö peale. Kui hämardus, siis olime juba jõudnud Karksisse. Enne Valgat oli Üllar sõidust väsinud ja korraks peatusime. Valgas läks Enno maha. Teel olles helistas üks koguduse liige, et tema tütar on Võru haiglas. Lubasin, et kui Võrru jõuan, siis külastan teda. Enne Urvastet tundsin, et minul ka tuleb juba kergelt väsimus peale. Urvastes tegi Üllar tassi teed ja tundsin ennast palju erksamana. Võrru jõudsime kella 19.50. Sõitsin haigla juurde ja käisin seal koguduseliiget külastamas. Oli väga rõõmus, et tulin teda vaatama. Kui hakkasin ära minema, siis koridoris nägin üht vana tuttavat talupidajat, vestlesime temaga ka veidi.
Koju jõudsin kella 22 paiku.
esmaspäev, 21. jaanuar 2013
Naiskodukaitse uusaastapidu
Laupäeval toimus Vastseliina rahvamajas Naiskodukaitse uusaastapidu. Tavaliselt on vaimulikuna Moonika nendega tegelenud, mina vaid seal kus Kaitseliit ja Naiskodukaitse on koos tegutsenud. Kohal olid ka Vastseliina Kaitseliidu liikmed. Umbes paar aastat tagasi oli kohalikus valla lehes teade, et on asutatud Vastseliina Naiskodukaitse ja pildil oli 5-6 naist. Küsisin nüüd, palju seal liikmeid on ja olin hämmingus, et praegu on juba 30. Üks poolik bänd mängis ka ja muidugi olin täiesti üllatunud, et soe toit ja muidugi veel kohv, kringel, puuviljad. Mul oli sauna ahju tuli pandud ja pidin kella 20 paiku lahkuma.
laupäev, 19. jaanuar 2013
Urmas Nõmmik- Zeitgeist – tõe kunst?
Mitu aastat tagasi, äsjase magistriüliõpilasena, sattusin kord konverentsile, kus muuhulgas paluti teha grupitöö religiooni kohta kaasaegses maailmas. Esitasime neljakesi sketši religioossest supermarketist, kust igaüks võib endale osta usundilisi komponente ja panna endale kokku sellise usundi, millist aga hing ihaldab. Lihtsustatud arusaama New Age’i laadsest religioossusest pidasime silmas, samuti seda, et iseenda koostatud religioon kipub vaid eeldama uskuja õigusi, aga mitte kohustusi.
Mulle tuli hiljuti see seiklus meelde. Sest Eesti Rahvusringhäälingu teises telekanalis ETV2 näidati 8. ja 11. jaanuaril filmi „Zeitgeist“ esimest osa. ETV filmireklaam tõstis esile selle skandaalset kuulsust. Põhjust selleks oli, sest filmi vaatamisel selgus (teine osa 15. ja 18. jaanuaril vaid kinnitas seda), et see lõhnas vandenõuteooria järele.
Vandenõuteooriaid on meie ümber palju, raamatupoodide lettidel, filmides, internetis – võiks ju käega lüüa ja öelda, et las olla, tuuleveskitega ei võitle. Aga ühe asja pärast ei saa: aeg-ajalt kasutavad vandenõuteoreetikud akadeemilist võltskuube. Nii juhtub „Zeitgeisti“ esimeses osaski: filmi looja, kunstnik ja sõltumatu filmitegija Peter Joseph laseb – võiks vist öelda, et filmi kulminatsioonis – kõlada Jordan Maxwelli sõnadel: „Aga me tahame olla faktidele tuginevad. Me ei taha põhjustada tunnete haavamist, aga me tahame olla akadeemiliselt korrektsed, ja mida me mõistame ja teame tõena. Kristlus lihtsalt ei põhine tõel. Me leiame, et kristlus polnud tegelikult midagi muud kui rooma lugu, poliitilisel eesmärgil levitatud.“ Maxwell, kelle kohta temanimeline internetilehekülg teatab, et ta „toob valguse pimeduse maailma“ ning on „väljapaistev teadlane ja lektor salaühingute, okultsete filosoofiate ja ufoloogia alal“, saab siin niisiis au rõhutada „Zeitgeisti“ argumendi kaalukust – see tuginevat faktidel.
Kuulun Peter Josephi ja Jordan Maxwelliga kindlasti samasse maailma, küll aga mitte samasse akadeemilisse maailma, sest minu arusaam teaduslikkusest kipub nimetatutest erinema. Ja sellepärast ma siinkohal väidan, et „Zeitgeist“ ei esinda akadeemilist vaadet religioonile, poliitikale, majandusele või üldse maailmale. „Zeitgeist“ on kunst, tehniliselt hästi komponeeritud film ehk sari, mida tuleks võtta kui kunstiteost.
Siis võiks ju väita, et vandenõuteooriad on ka kunst. Kunst omaette, fenomen, mis vaieldamatult on levinud ja väärib uurimist. Eestis on Jüri Lina, Tiit Madisson ja mõne teise kirjutised ning teesid hästi teada, vahest vähem on meil tähele pandud seda, kuivõrd kinnistunud on (vähemasti teatud vanuses meeste hulgas) vandenõuteooriad. „Zeitgeist“ pakub neile kindlasti suurt naudingut ja äratundmisrõõmu. Siin aga probleemid algavad. ETV2 lasi filmi eetrisse ilma igasuguste kommentaarideta (kui reklaamilaused välja arvata) ja minu meelest mitte päris õiges kontekstis, mis on Rahvusringhäälingu muidu täiesti tasakaalus saatepoliitikat arvestades mõnevõrra üllatav. Eriti drastiline oli vahe 15. jaanuaril vahetult enne „Zeitgeisti“ teist osa linastunud dokfilmiga „Materjalide salajane maailm, 2/3: Plastid“, kus erinevalt „Zeitgeisti“ raskepärasest poleemikast uurisid rõõmsad ja teadmishimulised inimesed, tõelised teadlased, maailma saladusi. „Zeitgeist“ on aga film, kus visuaalselt vürtsitatud ning ülelihtsustatud ja forsseeritud väidetega kallatakse vaataja üle, ja kui seda ei asetata äratuntavalt kunstifilmide kategooriasse, on see problemaatiline.
Soovin rõhutada viimast: „problemaatiline“, mitte „ohtlik“ või „kuritegelik“ – meil on arvamus- ja usuvabadus. Kindlasti ei ületata „Zeitgeistiga“ siin mingeid piire, küll aga on ja jääb kahjuks filmist kõlama ambitsioon olla „akadeemiliselt korrektne“ ja „tugineda faktidele“. Ja see rikub arvamusvabadust, sest sõna „akadeemiline“ kasutatakse demagoogiliselt, seega eksitakse sõnavabadusega kaasneva aususe ja vastutuse põhimõtte vastu.
Selge on see, et „Zeitgeisti“ esimene osa on ärritunud reaktsioon institutsionaliseerunud fundamentalismile. Küllap võib mõnes maailma piirkonnas elades teatud „tõe paradigma“ käes lausa kannatada, ja see võib esile kutsuda valuliku reaktsiooni (vrd ameerikaliku jutlustaja paroodiat „Zeitgeisti“ internetilehel leitava pikema filmiversiooni alguses). Valulik reaktsioon on andnud tunda terve, suures osas USA-st lähtuva meedialainena; meenutatagu või mõne aasta eest eesti keeles ilmunud David Millsi raamatut „Ateistlik universum“ (Mills 2008; vrd arvustust: Jürgenson 2009).
Selline valulik reaktsioon ei pea aga tähendama, et polemiseerimiseks ei pea vahendeid valima. Miks ei pretendeeri filmis esitatav faktipõhisusele ja teaduslikkusele? Võtame näiteks mõned terminid, mida filmis aktiivselt kasutatakse. Esimene on „müüt“, mis loomulikult kõnekeeles ja tasapisi kirjakeeleski on omandanud tähenduse „väljamõeldud lugu“. Samas argumenteerib „Zeitgeisti“ esimene film usundilooliselt, räägib motiivide ja struktuuride kandumisest ühest religioonist või müüdist teise; siis aga peaks arvestama ka müüdi usundiloolist definitsiooni, mis tähendab muistendit, kus osaliseks on ka jumalik. Mütoloogilise ja ajaloolise eristamine funktsioneerib võrdlevas usundiloos või näiteks ka ajaloolise Jeesuse uurimisel teisiti (vrd kasvõi eesti keeles Riistan 2011, 23–74; Riistan 2012), kui naiivne lähenemine seda ettegi kujutada oskab. „Zeitgeisti“ looja ajab segamini Jeesuse pärimuse mütoloogilised motiivid ja valejutu ehk „müüdi“.
Teine problemaatiline mõiste on „plagiaat“. Peter Joseph läheb nii kaugele, et nimetab Kristuse müüti egiptuse mütoloogia plagiaadiks, muidugi selliste 19. sajandi isehakanud egüptoloogide nagu Gerald Massey või tänapäevaste küsitava väärtusega poleemikate toel nagu D.M. Murdocki (alias Acharya S) sulest. Selle kõrval, et Peter Joseph liigub mütoloogia ja usundiloo delikaatses maailmas ringi nagu elevant portselanipoes, ei reflekteeri ta filmis kordagi, kas mõistet „plagiaat“ on võimalik kasutada vanade kultuuride, nende mütoloogia ja kirjanduse kohta. Vähemalt piibliteaduste vallas sellist terminit ei kasutata, sest ühiskonnas, kus autori ja autorluse mõistet unikaalse, juriidiliselt kaitstud õigustega looja tähenduses ei tunta, pole ka kopeerimist ega plagiaati (vrd tõika, et suur hulk Piibli raamatuid on omistatud vastavatele autoritele, mitte nende kirjutatud). Motiivide ja aspektide levik on olnud traditsioonilises ja religioosses maailmas loomulik ja valutu, ilma igasuguse copyright’ita. Suulisel pärimusel on sealjuures mängida mõõtmatult suurem roll kui kirjalikul. Ja suuline pärimus on teatavasti ühisloome.
Kolmas mõiste, millega filmi „Zeitgeist“ tegija ning kõik selles tsiteeritud „allikad“ on pahuksis, on „tõde“. Piibliteadustes on vaieldud juba tänapäevaste kriitiliste uurimismeetodite tekkimisest saadik kontrollitava ehk ajaloolise tõe ja mittekontrollitava ehk pärimuse osakaalu ja määravuse üle. Akadeemilises maailmas pole väited laadis „kui isiku kohta pole piiblivälist tõendit, siis pole teda olemas olnud“, pinnale jäänud. Tänapäeval ei tule keegi naljalt teaduskonverentsile väitma, et Jeesust või Taavetit pole olnud, sest pole ühtki kaalukat tõendit.[1] Pigem jääb pinnale ikka arusaam, et sajandite jooksul kujunenud pärimus mängib nimetatud isikute mõistmise juures suuremat rolli kui ajaloolised faktid, ent nende olemasolu pole seepärast välistatud. „Zeitgeist“ vajab aga eluliselt just (ajaloolise) tõe ja vale vastandamist, et ehitada sellele üles järgmine, veelgi olulisem ning akadeemilises mõttes paraku veelgi kaugemale tühja õhku krabav tees vandenõu kohta. Kristlus olevat rooma impeeriumi valitsejate vandenõust alguse saanud ning masside manipuleerimiseks mõeldud institutsioon. Jätmata kordagi isegi kriitiliselt küsimata, kas sellist vandenõud on võimalik tõestada, jõutakse lõpliku, orgastilise tõeni: Nikaia kirikukoguga alguse saanud vandenõu kestvat siiamaani, rooma impeeriumi elanikud oleme siis meie kõik, siin ja praegu. „Zeitgeisti“ esimese kahe osa valguses saab eriti USA elanikele vaid kaasa tunda, sest nad on juba paar aastatuhandet kestnud ning nüüd USA valitsuse ja majandusliku eliidi eriliselt võimendatud manipuleerimise ohvrid.
Tõest on saanud kunst. Peter Joseph esitab tõde kunstlikult, nii nagu paljud (kahjuks küll ka demagoogia kunsti valdajaid) enne teda. Tehnilises mõttes oleks kõik hea, sest kunst on kunst, kui ainult ei oleks seal filmis seda õnnetut „akadeemilise tõe“ pretensiooni. Teaduslik tõde ei ole kunstipärane. Isegi kui teadlased panustavad oma eelarvamusi teadusesse arvestataval määral, on teaduslikkuse idee eelarvamustest puhas. Akadeemiline vaateviis taotleb tõe teadmist, aga on võimalik ainult siis, kui jäädakse lõpuni ausaks, eriti enda suhtes. Tõde ei anna ainult õigusi, tõde ka kohustab.
----------------------------------------------------------------------------------------------------------------
[1] „Kaaluka tõendi“ all ei pea ma muidugi silmas teistpidi antiakadeemilist argumenteerimise viisi, nagu seda esindab Josh McDowell eesti keeleski ilmunud raamatuga „Kaalukad tõendid“ (McDowell 2006), millest võiks järeldada – veidi utreeritult väljendades –, et kuna ajaloolis-kriitilise meetodi kasutajad jõuavad erinevatele tulemustele, on nende väited valed, seega on evangeeliumi tõend ja tõde primaarne.
Viidatud allikad
Jordan Maxwell. Bringing Light into a World of Darkness [koduleht] – https://www.jordanmaxwell.com (vaadatud 16.1.2013).
Jürgenstein, Toomas (2009) „Ühest ateistlikust usuraamatust“ – Eesti Loodus 9, 52–53.
McDowell, Josh (2006) Kaalukad tõendid. [Tallinn:] Logos.
Mills, David (2008) Ateistlik Universum. Vastus kristlikule fundamentalismile. [Tallinn:] Noria Books.
Riistan, Ain (2011) Ajalooline Jeesus: teaduse probleem religiooni kontekstis. Dissertationes theologiae Universitatis Tartuensis 22. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Riistan, Ain (2012) „Jeesus ajaloo ja usu pingeväljas“ – Kirik & Teoloogia 15/16 (23./30.3.2012).
Zeitgeist: The Movie [filmi pikk versioon, mille üks osa on siin kõne all olev pooletunnine lõik] – https://www.youtube.com/watch?v=OrHeg77LF4Y&feature=plcp (vaadatud 16.1.2013).
Urmas Nõmmik (1975), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika dotsent
Mulle tuli hiljuti see seiklus meelde. Sest Eesti Rahvusringhäälingu teises telekanalis ETV2 näidati 8. ja 11. jaanuaril filmi „Zeitgeist“ esimest osa. ETV filmireklaam tõstis esile selle skandaalset kuulsust. Põhjust selleks oli, sest filmi vaatamisel selgus (teine osa 15. ja 18. jaanuaril vaid kinnitas seda), et see lõhnas vandenõuteooria järele.
Vandenõuteooriaid on meie ümber palju, raamatupoodide lettidel, filmides, internetis – võiks ju käega lüüa ja öelda, et las olla, tuuleveskitega ei võitle. Aga ühe asja pärast ei saa: aeg-ajalt kasutavad vandenõuteoreetikud akadeemilist võltskuube. Nii juhtub „Zeitgeisti“ esimeses osaski: filmi looja, kunstnik ja sõltumatu filmitegija Peter Joseph laseb – võiks vist öelda, et filmi kulminatsioonis – kõlada Jordan Maxwelli sõnadel: „Aga me tahame olla faktidele tuginevad. Me ei taha põhjustada tunnete haavamist, aga me tahame olla akadeemiliselt korrektsed, ja mida me mõistame ja teame tõena. Kristlus lihtsalt ei põhine tõel. Me leiame, et kristlus polnud tegelikult midagi muud kui rooma lugu, poliitilisel eesmärgil levitatud.“ Maxwell, kelle kohta temanimeline internetilehekülg teatab, et ta „toob valguse pimeduse maailma“ ning on „väljapaistev teadlane ja lektor salaühingute, okultsete filosoofiate ja ufoloogia alal“, saab siin niisiis au rõhutada „Zeitgeisti“ argumendi kaalukust – see tuginevat faktidel.
Kuulun Peter Josephi ja Jordan Maxwelliga kindlasti samasse maailma, küll aga mitte samasse akadeemilisse maailma, sest minu arusaam teaduslikkusest kipub nimetatutest erinema. Ja sellepärast ma siinkohal väidan, et „Zeitgeist“ ei esinda akadeemilist vaadet religioonile, poliitikale, majandusele või üldse maailmale. „Zeitgeist“ on kunst, tehniliselt hästi komponeeritud film ehk sari, mida tuleks võtta kui kunstiteost.
Siis võiks ju väita, et vandenõuteooriad on ka kunst. Kunst omaette, fenomen, mis vaieldamatult on levinud ja väärib uurimist. Eestis on Jüri Lina, Tiit Madisson ja mõne teise kirjutised ning teesid hästi teada, vahest vähem on meil tähele pandud seda, kuivõrd kinnistunud on (vähemasti teatud vanuses meeste hulgas) vandenõuteooriad. „Zeitgeist“ pakub neile kindlasti suurt naudingut ja äratundmisrõõmu. Siin aga probleemid algavad. ETV2 lasi filmi eetrisse ilma igasuguste kommentaarideta (kui reklaamilaused välja arvata) ja minu meelest mitte päris õiges kontekstis, mis on Rahvusringhäälingu muidu täiesti tasakaalus saatepoliitikat arvestades mõnevõrra üllatav. Eriti drastiline oli vahe 15. jaanuaril vahetult enne „Zeitgeisti“ teist osa linastunud dokfilmiga „Materjalide salajane maailm, 2/3: Plastid“, kus erinevalt „Zeitgeisti“ raskepärasest poleemikast uurisid rõõmsad ja teadmishimulised inimesed, tõelised teadlased, maailma saladusi. „Zeitgeist“ on aga film, kus visuaalselt vürtsitatud ning ülelihtsustatud ja forsseeritud väidetega kallatakse vaataja üle, ja kui seda ei asetata äratuntavalt kunstifilmide kategooriasse, on see problemaatiline.
Soovin rõhutada viimast: „problemaatiline“, mitte „ohtlik“ või „kuritegelik“ – meil on arvamus- ja usuvabadus. Kindlasti ei ületata „Zeitgeistiga“ siin mingeid piire, küll aga on ja jääb kahjuks filmist kõlama ambitsioon olla „akadeemiliselt korrektne“ ja „tugineda faktidele“. Ja see rikub arvamusvabadust, sest sõna „akadeemiline“ kasutatakse demagoogiliselt, seega eksitakse sõnavabadusega kaasneva aususe ja vastutuse põhimõtte vastu.
Selge on see, et „Zeitgeisti“ esimene osa on ärritunud reaktsioon institutsionaliseerunud fundamentalismile. Küllap võib mõnes maailma piirkonnas elades teatud „tõe paradigma“ käes lausa kannatada, ja see võib esile kutsuda valuliku reaktsiooni (vrd ameerikaliku jutlustaja paroodiat „Zeitgeisti“ internetilehel leitava pikema filmiversiooni alguses). Valulik reaktsioon on andnud tunda terve, suures osas USA-st lähtuva meedialainena; meenutatagu või mõne aasta eest eesti keeles ilmunud David Millsi raamatut „Ateistlik universum“ (Mills 2008; vrd arvustust: Jürgenson 2009).
Selline valulik reaktsioon ei pea aga tähendama, et polemiseerimiseks ei pea vahendeid valima. Miks ei pretendeeri filmis esitatav faktipõhisusele ja teaduslikkusele? Võtame näiteks mõned terminid, mida filmis aktiivselt kasutatakse. Esimene on „müüt“, mis loomulikult kõnekeeles ja tasapisi kirjakeeleski on omandanud tähenduse „väljamõeldud lugu“. Samas argumenteerib „Zeitgeisti“ esimene film usundilooliselt, räägib motiivide ja struktuuride kandumisest ühest religioonist või müüdist teise; siis aga peaks arvestama ka müüdi usundiloolist definitsiooni, mis tähendab muistendit, kus osaliseks on ka jumalik. Mütoloogilise ja ajaloolise eristamine funktsioneerib võrdlevas usundiloos või näiteks ka ajaloolise Jeesuse uurimisel teisiti (vrd kasvõi eesti keeles Riistan 2011, 23–74; Riistan 2012), kui naiivne lähenemine seda ettegi kujutada oskab. „Zeitgeisti“ looja ajab segamini Jeesuse pärimuse mütoloogilised motiivid ja valejutu ehk „müüdi“.
Teine problemaatiline mõiste on „plagiaat“. Peter Joseph läheb nii kaugele, et nimetab Kristuse müüti egiptuse mütoloogia plagiaadiks, muidugi selliste 19. sajandi isehakanud egüptoloogide nagu Gerald Massey või tänapäevaste küsitava väärtusega poleemikate toel nagu D.M. Murdocki (alias Acharya S) sulest. Selle kõrval, et Peter Joseph liigub mütoloogia ja usundiloo delikaatses maailmas ringi nagu elevant portselanipoes, ei reflekteeri ta filmis kordagi, kas mõistet „plagiaat“ on võimalik kasutada vanade kultuuride, nende mütoloogia ja kirjanduse kohta. Vähemalt piibliteaduste vallas sellist terminit ei kasutata, sest ühiskonnas, kus autori ja autorluse mõistet unikaalse, juriidiliselt kaitstud õigustega looja tähenduses ei tunta, pole ka kopeerimist ega plagiaati (vrd tõika, et suur hulk Piibli raamatuid on omistatud vastavatele autoritele, mitte nende kirjutatud). Motiivide ja aspektide levik on olnud traditsioonilises ja religioosses maailmas loomulik ja valutu, ilma igasuguse copyright’ita. Suulisel pärimusel on sealjuures mängida mõõtmatult suurem roll kui kirjalikul. Ja suuline pärimus on teatavasti ühisloome.
Kolmas mõiste, millega filmi „Zeitgeist“ tegija ning kõik selles tsiteeritud „allikad“ on pahuksis, on „tõde“. Piibliteadustes on vaieldud juba tänapäevaste kriitiliste uurimismeetodite tekkimisest saadik kontrollitava ehk ajaloolise tõe ja mittekontrollitava ehk pärimuse osakaalu ja määravuse üle. Akadeemilises maailmas pole väited laadis „kui isiku kohta pole piiblivälist tõendit, siis pole teda olemas olnud“, pinnale jäänud. Tänapäeval ei tule keegi naljalt teaduskonverentsile väitma, et Jeesust või Taavetit pole olnud, sest pole ühtki kaalukat tõendit.[1] Pigem jääb pinnale ikka arusaam, et sajandite jooksul kujunenud pärimus mängib nimetatud isikute mõistmise juures suuremat rolli kui ajaloolised faktid, ent nende olemasolu pole seepärast välistatud. „Zeitgeist“ vajab aga eluliselt just (ajaloolise) tõe ja vale vastandamist, et ehitada sellele üles järgmine, veelgi olulisem ning akadeemilises mõttes paraku veelgi kaugemale tühja õhku krabav tees vandenõu kohta. Kristlus olevat rooma impeeriumi valitsejate vandenõust alguse saanud ning masside manipuleerimiseks mõeldud institutsioon. Jätmata kordagi isegi kriitiliselt küsimata, kas sellist vandenõud on võimalik tõestada, jõutakse lõpliku, orgastilise tõeni: Nikaia kirikukoguga alguse saanud vandenõu kestvat siiamaani, rooma impeeriumi elanikud oleme siis meie kõik, siin ja praegu. „Zeitgeisti“ esimese kahe osa valguses saab eriti USA elanikele vaid kaasa tunda, sest nad on juba paar aastatuhandet kestnud ning nüüd USA valitsuse ja majandusliku eliidi eriliselt võimendatud manipuleerimise ohvrid.
Tõest on saanud kunst. Peter Joseph esitab tõde kunstlikult, nii nagu paljud (kahjuks küll ka demagoogia kunsti valdajaid) enne teda. Tehnilises mõttes oleks kõik hea, sest kunst on kunst, kui ainult ei oleks seal filmis seda õnnetut „akadeemilise tõe“ pretensiooni. Teaduslik tõde ei ole kunstipärane. Isegi kui teadlased panustavad oma eelarvamusi teadusesse arvestataval määral, on teaduslikkuse idee eelarvamustest puhas. Akadeemiline vaateviis taotleb tõe teadmist, aga on võimalik ainult siis, kui jäädakse lõpuni ausaks, eriti enda suhtes. Tõde ei anna ainult õigusi, tõde ka kohustab.
----------------------------------------------------------------------------------------------------------------
[1] „Kaaluka tõendi“ all ei pea ma muidugi silmas teistpidi antiakadeemilist argumenteerimise viisi, nagu seda esindab Josh McDowell eesti keeleski ilmunud raamatuga „Kaalukad tõendid“ (McDowell 2006), millest võiks järeldada – veidi utreeritult väljendades –, et kuna ajaloolis-kriitilise meetodi kasutajad jõuavad erinevatele tulemustele, on nende väited valed, seega on evangeeliumi tõend ja tõde primaarne.
Viidatud allikad
Jordan Maxwell. Bringing Light into a World of Darkness [koduleht] – https://www.jordanmaxwell.com (vaadatud 16.1.2013).
Jürgenstein, Toomas (2009) „Ühest ateistlikust usuraamatust“ – Eesti Loodus 9, 52–53.
McDowell, Josh (2006) Kaalukad tõendid. [Tallinn:] Logos.
Mills, David (2008) Ateistlik Universum. Vastus kristlikule fundamentalismile. [Tallinn:] Noria Books.
Riistan, Ain (2011) Ajalooline Jeesus: teaduse probleem religiooni kontekstis. Dissertationes theologiae Universitatis Tartuensis 22. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Riistan, Ain (2012) „Jeesus ajaloo ja usu pingeväljas“ – Kirik & Teoloogia 15/16 (23./30.3.2012).
Zeitgeist: The Movie [filmi pikk versioon, mille üks osa on siin kõne all olev pooletunnine lõik] – https://www.youtube.com/watch?v=OrHeg77LF4Y&feature=plcp (vaadatud 16.1.2013).
Urmas Nõmmik (1975), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika dotsent
neljapäev, 17. jaanuar 2013
Eile Tartus
Eile käisin tohter Ristioja juures vastuvõtul. Enne tehti veel ühed analüüsid ja seejärel sain tohtri jutule. Järjekord oli päris pikk ja aega läks tunduvalt rohkem kui olin arvanud. Seal koridoris oli televiisor lahti ja kuulsin, et Elioni serveri probleeme ei ole ikka suudetud lahendada. Ühe hetkega võib kogu info, meilboks, koduleheküljed jne. muutuda tummaks ja hea on kui pärast ikka kõik on alles. Üldiselt on kõik kenasti paranemas, see nagu kõige tähtsam.
Juba neljapäeval helistati haigla leinasaalist, et kolmapäevaks tahetakse Adele matust. Ütlesin küll, et mul on hommikul Tartus arsti juurde minek, aga sealt arvati, et ma jõuan ilusti selleks ajaks tagasi. Nii oligi, Võrru sõitsin rahulikult suht aeglaselt, et ei oleks liiga palju seal ootamist. Võrus käisin veel apteegist ka enne läbi ja siis sõitsin leinasaali juurde. Pärast oli peielaud uues Jaagumäe toidukeskuses. Seal on nüüd kaks saali lisaks toidutarele. Kindlasti võtavad nad nüüd mõnelt teiselt söögikohalt kliente ära. Naabriks olid üks vanem paar ja proua küsis, et mida endast kujutab viimane võidmine? Kas see ei ole ikka hirmutav, et nüüd on kõik läbi? Vastasin pikemalt, milliseid tekste seal kasutatakse ja et pigem on see talitus ikka lootust andev. Elu ei lõpe surmaga vaid jätkub sealpoolsuses. Pärast see proua ütles, et kiriklik matus on ikka palju ilusam tema jaoks. Seal ei pressita pisaraid leinajailt välja nagu ilmalikul matusel, vaid seal lohutatakse leinajaid. Päris pikalt sai lauanaabritega vesteldud täitsa erinevatel teemadel.
Juba neljapäeval helistati haigla leinasaalist, et kolmapäevaks tahetakse Adele matust. Ütlesin küll, et mul on hommikul Tartus arsti juurde minek, aga sealt arvati, et ma jõuan ilusti selleks ajaks tagasi. Nii oligi, Võrru sõitsin rahulikult suht aeglaselt, et ei oleks liiga palju seal ootamist. Võrus käisin veel apteegist ka enne läbi ja siis sõitsin leinasaali juurde. Pärast oli peielaud uues Jaagumäe toidukeskuses. Seal on nüüd kaks saali lisaks toidutarele. Kindlasti võtavad nad nüüd mõnelt teiselt söögikohalt kliente ära. Naabriks olid üks vanem paar ja proua küsis, et mida endast kujutab viimane võidmine? Kas see ei ole ikka hirmutav, et nüüd on kõik läbi? Vastasin pikemalt, milliseid tekste seal kasutatakse ja et pigem on see talitus ikka lootust andev. Elu ei lõpe surmaga vaid jätkub sealpoolsuses. Pärast see proua ütles, et kiriklik matus on ikka palju ilusam tema jaoks. Seal ei pressita pisaraid leinajailt välja nagu ilmalikul matusel, vaid seal lohutatakse leinajaid. Päris pikalt sai lauanaabritega vesteldud täitsa erinevatel teemadel.
esmaspäev, 14. jaanuar 2013
Nädalavahetus
Laupäeval oli kaks matust. Esimesel matusel tuli üks veidi vintis noormees haua kinniajamise ajal minu juurde ja rääkis, et oli kunagi käinud Kaika Laine juures ja tahtis joomisest vabaneda. Laine oli öelnud, et soo om sul uma käega tettü viga, siih ma ei saa sinnu avita. Teine matus lõppes juba päris hämaras.
Pühapäeval oli kell 8 meil Vastseliinas teeilmajaama termomeetri näit -26,8. Päris külm hommik. Rahavast oli aga täitsa kenasti. Kaua meie juurest kadunud Mari oli ka kohal. Tema oli üle aasta olnud Gruusias. Ütles, et hea jutlus oli ja tundis huvi, kuidas kogudusel on läinud. Ütlesin, et kes teab kas Laura järgmisel aastal on meil organistiks, kuna plaanib minna edasi õppima Inglismaale. Mari kohe uuris, kas taotlus on juba sisse antud. Ütles, et kindlasti pangu ka kirja töötamine koguduse organistina. Euroopas hinnatavat, sellist iseseisvat tööd, nähakse, et tegu on tõsiselt mõtleva inimesega. Mari muidugi lisas, et tema tütar ka õppis Inglismaal. Mari oli mõni aasta tagasi leeris, sõitis Tartust kohale. Vahel tuli otse kusagilt Euroopast lennukiga ja Tallinnast autoga leeritundi. Ühes leeritunnis sain teada, et ta on psühholoog ja oma ameti tõttu tuleb palju reisida.
Moonika helistas ja tundis huvi, kas ma lähen Üllari sünnipäevale. Saime Moonikaga Võrus kokku ja Urvastesse sõitsime tema autoga. Ma ei teadnudki enne, et Üllaril abikaasa mängib orelit ka. Toomas ei tulnud. Muidu pidime ka tema sünnipäeva seal tähistama. Margit oli mehe ja paari väiksema lapsega. Mait jõudis veidi hiljem koos pojaga, tema oli Räpinas Urmast asendanud. Kaks teenistust pidanud ja laulatus ka veel. Urmasel on kopsupõletik. Moonika kahetses, et ta ei võtnud oma poega kaasa. Oleks saanud koos teiste lastega olla ja mängida. Tagasi Võrru sõitsin Maiduga.
Pühapäeval oli kell 8 meil Vastseliinas teeilmajaama termomeetri näit -26,8. Päris külm hommik. Rahavast oli aga täitsa kenasti. Kaua meie juurest kadunud Mari oli ka kohal. Tema oli üle aasta olnud Gruusias. Ütles, et hea jutlus oli ja tundis huvi, kuidas kogudusel on läinud. Ütlesin, et kes teab kas Laura järgmisel aastal on meil organistiks, kuna plaanib minna edasi õppima Inglismaale. Mari kohe uuris, kas taotlus on juba sisse antud. Ütles, et kindlasti pangu ka kirja töötamine koguduse organistina. Euroopas hinnatavat, sellist iseseisvat tööd, nähakse, et tegu on tõsiselt mõtleva inimesega. Mari muidugi lisas, et tema tütar ka õppis Inglismaal. Mari oli mõni aasta tagasi leeris, sõitis Tartust kohale. Vahel tuli otse kusagilt Euroopast lennukiga ja Tallinnast autoga leeritundi. Ühes leeritunnis sain teada, et ta on psühholoog ja oma ameti tõttu tuleb palju reisida.
Moonika helistas ja tundis huvi, kas ma lähen Üllari sünnipäevale. Saime Moonikaga Võrus kokku ja Urvastesse sõitsime tema autoga. Ma ei teadnudki enne, et Üllaril abikaasa mängib orelit ka. Toomas ei tulnud. Muidu pidime ka tema sünnipäeva seal tähistama. Margit oli mehe ja paari väiksema lapsega. Mait jõudis veidi hiljem koos pojaga, tema oli Räpinas Urmast asendanud. Kaks teenistust pidanud ja laulatus ka veel. Urmasel on kopsupõletik. Moonika kahetses, et ta ei võtnud oma poega kaasa. Oleks saanud koos teiste lastega olla ja mängida. Tagasi Võrru sõitsin Maiduga.
laupäev, 12. jaanuar 2013
Zeitgeist
Juhtusin eile vaatama ETV2-s sellist filmi. Mõnes kohas jäin küll väsimusest tukkuma. Peab ütlema, et film on teoloogiliselt harimatuid kindlasti eksitav. Wikipedias öeldakse, et tema filme ei ole üldiselt hästi vastu võetud isegi kurikuulsa kõika halba ülistava meedia poolt. Autor olevat esitanud ka veel mingi filmi, kus ta selgitab oma allikaid, kuid ka see olevat mõne teadlase väitel, kes viitsisid asjaga tegelda, täielikult asjatundmatu.
"Zeitgeist`i" ideoloogial on nii palju sarnasusi kommunismiga, et nende propaganda interneti- leheküljel on üleval vastav rubriik, mis üritab sarnasusi ümber lükata. Argumendid, millega ümber lükata püütakse, on põiklevad ning mitte eriti veenvad.
Mõned silmatorkavad sarnasused:
kommunism- on ateistlik ning religioonivaenulik (Religioon on takistanud ning takistab inimmõtte arengut.)
zeitgeist- ateistlik ning religioonivaenulik (Religioon on alati takistanud ning takistab siiani inimmõtte arengut.)
kommunism- teadus, see on progress!
zeitgeist- ainuke progress tuleb teaduse läbi.
kommunism- seda maailma valitsevad kapitalistid, kes töörahvast kurnavad.
zeitgeist- seda maailma valitsevad suurkorporatsioonid, kes rahandussüsteemi kaudu lihtinimesi kurnavad.
kommunism- lõppideaaliks on ühiskond, kus majandussuhetes ei kasutata raha.
zeitgeist- me võime areneda maailmani, millest on likvideeritud kõige kurja juur- raha.
kommunism- kommunistlik ühiskond on klassivaba.
zeitgeist- kui ühiskond ei kasuta raha, siis on ühtlasi ühiskonna seisund selline, et ühiskonnaklasse ei ole.
Võib öelda, et zeitgeist on uuskommunism
"Zeitgeist`i" ideoloogial on nii palju sarnasusi kommunismiga, et nende propaganda interneti- leheküljel on üleval vastav rubriik, mis üritab sarnasusi ümber lükata. Argumendid, millega ümber lükata püütakse, on põiklevad ning mitte eriti veenvad.
Mõned silmatorkavad sarnasused:
kommunism- on ateistlik ning religioonivaenulik (Religioon on takistanud ning takistab inimmõtte arengut.)
zeitgeist- ateistlik ning religioonivaenulik (Religioon on alati takistanud ning takistab siiani inimmõtte arengut.)
kommunism- teadus, see on progress!
zeitgeist- ainuke progress tuleb teaduse läbi.
kommunism- seda maailma valitsevad kapitalistid, kes töörahvast kurnavad.
zeitgeist- seda maailma valitsevad suurkorporatsioonid, kes rahandussüsteemi kaudu lihtinimesi kurnavad.
kommunism- lõppideaaliks on ühiskond, kus majandussuhetes ei kasutata raha.
zeitgeist- me võime areneda maailmani, millest on likvideeritud kõige kurja juur- raha.
kommunism- kommunistlik ühiskond on klassivaba.
zeitgeist- kui ühiskond ei kasuta raha, siis on ühtlasi ühiskonna seisund selline, et ühiskonnaklasse ei ole.
Võib öelda, et zeitgeist on uuskommunism
reede, 11. jaanuar 2013
Eesti ajalugu II
Täna esitleti Tartus «Eesti ajaloo» sarja teist köidet, mille on kirjutanud 11 ajaloolast ja koostanud Tartu Ülikooli keskaja professor Anti Selart. Koguteos on kõige tähtsam kokkuvõte aastatel 1200–1550 Eestis toimunust. Raamatu pealkiri oleks võinud olla «Liivimaa või Vana-Liivimaa ajalugu», sest Eestit kui sellist ühise üksusena ei eksisteerinud ja paljud sündmused toimusid nii praeguse Eesti kui ka Läti territooriumil.
Arusaama muudavad keskajal Eestis toimunust, kasvõi loobumine terminist «muistne vabadusvõitlus». Kogu Euroopas käsitletakse seda ajastut ristisõdade ajastuna ning ka Eesti puhul on see kõige loogilisem valik. Laiemalt vaadates oli tegu Kirde-Euroopa ristisõjaga. Sõda, mida nii võiks nimetada, algas 1198 esimese lahinguga piiskop Bertoldi ja liivlaste vahel ning lõppes semgalite alistamisega 13. sajandi lõpus. Ühtekokku umbes sada aastat. Ja kui arvata sisse edasised sõdimised leedulastega, venib see veelgi pikemaks. Märksa vähem on rahvuslikku vahetegemist, vähem räägitakse eri rahvustest. Keskaegne Euroopa oli killustatud ning konfliktide ajal oli kombeks vastavalt oludele kiiresti pooli ja liitlasi vahetada.
Ka eestlased sõdisid palju omavahel ning omade ja teiste vahel polnud selgeid piire. Eestlast tänapäevases mõttes nn muistse vabadusvõitluse perioodil ei olnud, seetõttu on see termin problemaatiline. Olid virulane, saarlane, järvalane, sakalane, ugandlane jne. Tekkis ju normeeritud eesti keelgi alles vabariigi ajal põhjapoolsete murrakute baasil. Nii nagu ka praegu, kisklesid klannid omavahel ja reetsid üksteist. Mingit erilist koostegutsemist ja ühist neil ei olnud ja pole ka praegu.
Eesti ajalugu on senini üleromantiseeritud ning keskendub liigselt sakslaste halvustamisele, tegelikult olid ristisõdijatena siin alal mitmete eri rahvuste esindajad. Henriku Liivimaa kroonikas mainitaakse näiteks ka friislast ja ordu seljataga seisis kogu kristlik maailm.
Läänest tulid arenenumad ristisõdijad ja tegid üks-null. Kokkuvõttes läks vist isegi hästi, et nn. tsivilisatsioon lõppes Narva jõega. Oleksime muidu praegu üks Venemaa oblast nende kultuuri ja keelega.
Arusaama muudavad keskajal Eestis toimunust, kasvõi loobumine terminist «muistne vabadusvõitlus». Kogu Euroopas käsitletakse seda ajastut ristisõdade ajastuna ning ka Eesti puhul on see kõige loogilisem valik. Laiemalt vaadates oli tegu Kirde-Euroopa ristisõjaga. Sõda, mida nii võiks nimetada, algas 1198 esimese lahinguga piiskop Bertoldi ja liivlaste vahel ning lõppes semgalite alistamisega 13. sajandi lõpus. Ühtekokku umbes sada aastat. Ja kui arvata sisse edasised sõdimised leedulastega, venib see veelgi pikemaks. Märksa vähem on rahvuslikku vahetegemist, vähem räägitakse eri rahvustest. Keskaegne Euroopa oli killustatud ning konfliktide ajal oli kombeks vastavalt oludele kiiresti pooli ja liitlasi vahetada.
Ka eestlased sõdisid palju omavahel ning omade ja teiste vahel polnud selgeid piire. Eestlast tänapäevases mõttes nn muistse vabadusvõitluse perioodil ei olnud, seetõttu on see termin problemaatiline. Olid virulane, saarlane, järvalane, sakalane, ugandlane jne. Tekkis ju normeeritud eesti keelgi alles vabariigi ajal põhjapoolsete murrakute baasil. Nii nagu ka praegu, kisklesid klannid omavahel ja reetsid üksteist. Mingit erilist koostegutsemist ja ühist neil ei olnud ja pole ka praegu.
Eesti ajalugu on senini üleromantiseeritud ning keskendub liigselt sakslaste halvustamisele, tegelikult olid ristisõdijatena siin alal mitmete eri rahvuste esindajad. Henriku Liivimaa kroonikas mainitaakse näiteks ka friislast ja ordu seljataga seisis kogu kristlik maailm.
Läänest tulid arenenumad ristisõdijad ja tegid üks-null. Kokkuvõttes läks vist isegi hästi, et nn. tsivilisatsioon lõppes Narva jõega. Oleksime muidu praegu üks Venemaa oblast nende kultuuri ja keelega.
neljapäev, 10. jaanuar 2013
Tartus opil
Olin Ristioja juures nina kanalilaiendus opiks saanud aja 8. jaanuariks. Andres ja Lauri olid rääkinud oma kogemusest sama opi kohta nii värvikalt ja negatiivselt, et ega enne opi päeva väga hästi ei maganud. Op läks enamvähem kenasti, ainult tohter ütles, et verejooks oli suur ja oli raske opereerida. Meie palati mehed ei saanud pärast oppi peaaegu üldse magada. Olin olnud terve päeva külili voodis ja öösel olid igas asendis varsti ristluud valusad, ega leidnud asendit milles oleksin saanud magada. Paaril korral tulin püsti ja läksin istusin koridoris pingil, mis oli madalam ja leidsin parema lõõgastusasendi.
Hommikul oli palavik, õde arvas, et kui tampoonid ära võetakse, siis peaks palavik alanema. Nii ka oli ja lasti hommikul välja.
Hommikul vara helistati ühe koguduse liikme matuse pärast. Ütlesin, et laupäeval on juba üks matus ees ja andsin kellaajad mis sobiksid teise matuse jaoks. Selle matuse pärast helistati mitu korda ja leppisime kokku, et kui õhtupoole jõuan pastoraati, siis tulevad läbi. Jõudsin pastoraati ja ootasin matuselisi, uni tikkus peale ja viskasin end pikali. Kõige magusama une ajal helistati ja küsiti, kas olen jõudnud koju. Ajasin end üles, aga olin väga unine ja väsinud. Kõik asjad sai kokku lepitud ja viskasin end uuesti pikali.
Umbes pool tundi hiljem helistati haiglast, et üks koguduse liige on suremas ja kas saan tulla tegema viimast võidmist. Küsisin, kas hommikuni ei pea vastu? Vastati, et vist ei pea. Olin nii unine, et vastasin, saan kolme tunni pärast tulla. Sellega oldi nõus. Magasin kolm tundi ja helistasin kell kaheksa haiglasse ning küsisin, kuidas minu koguduse liikmel on. Vastati, et kui saan, siis tuleksin õhtul. Ajasin end püsti, tegin ergutava tee ja sõitsin haigla poole. Kuperjanovi pataljoni juures pidas politsei kinni. Vaatasin spidomeetrit ja olin veidi kiiremini sõitnud. Tegin autoukse lahti, politsei palus alkomeetrisse puhuda. Seejärel sooviti head teed.
Haiglas tegin viimse võidmise ära ja surija tütar küsis, kas tema saaks armulauda. Hea oli, et enne haiglasse minekut panin karika kotti. Jagasin armulaua ära ja laulsime veel teise laulu ka, istusime tütrega surija juures ja ta vabandas, et nii hilja oli asja ette võtnud. Vastasin, et väga õigel ajal, varem ei oleks ma saanud tulla.
Jõudsin haiglast tagasi. Mõni minut on üle südaöö. Nüüd saan end taas pikali visata ja välja puhata.
Hommikul oli palavik, õde arvas, et kui tampoonid ära võetakse, siis peaks palavik alanema. Nii ka oli ja lasti hommikul välja.
Hommikul vara helistati ühe koguduse liikme matuse pärast. Ütlesin, et laupäeval on juba üks matus ees ja andsin kellaajad mis sobiksid teise matuse jaoks. Selle matuse pärast helistati mitu korda ja leppisime kokku, et kui õhtupoole jõuan pastoraati, siis tulevad läbi. Jõudsin pastoraati ja ootasin matuselisi, uni tikkus peale ja viskasin end pikali. Kõige magusama une ajal helistati ja küsiti, kas olen jõudnud koju. Ajasin end üles, aga olin väga unine ja väsinud. Kõik asjad sai kokku lepitud ja viskasin end uuesti pikali.
Umbes pool tundi hiljem helistati haiglast, et üks koguduse liige on suremas ja kas saan tulla tegema viimast võidmist. Küsisin, kas hommikuni ei pea vastu? Vastati, et vist ei pea. Olin nii unine, et vastasin, saan kolme tunni pärast tulla. Sellega oldi nõus. Magasin kolm tundi ja helistasin kell kaheksa haiglasse ning küsisin, kuidas minu koguduse liikmel on. Vastati, et kui saan, siis tuleksin õhtul. Ajasin end püsti, tegin ergutava tee ja sõitsin haigla poole. Kuperjanovi pataljoni juures pidas politsei kinni. Vaatasin spidomeetrit ja olin veidi kiiremini sõitnud. Tegin autoukse lahti, politsei palus alkomeetrisse puhuda. Seejärel sooviti head teed.
Haiglas tegin viimse võidmise ära ja surija tütar küsis, kas tema saaks armulauda. Hea oli, et enne haiglasse minekut panin karika kotti. Jagasin armulaua ära ja laulsime veel teise laulu ka, istusime tütrega surija juures ja ta vabandas, et nii hilja oli asja ette võtnud. Vastasin, et väga õigel ajal, varem ei oleks ma saanud tulla.
Jõudsin haiglast tagasi. Mõni minut on üle südaöö. Nüüd saan end taas pikali visata ja välja puhata.
esmaspäev, 7. jaanuar 2013
Praostkonna jõulupidu
Eile, kolmekuningapäeval oli praostkonna jõulupidu. Sõitsime Maiduga kahekesi Võrust jõulupeole. Eks ta ole rohkem mõeldud lastele, aga hea ka ametivendadega pärast jõuluralli kokku saada. Seekord oli jõulupidu Põlva korraldada. Toomas on seal kenasti saanud asjad käima. Nõukogu valimised on seljataga. Vestlesime Toomasega ka sel teemal, et ma võiksin kaitseliidu kaplani kursusele minna. Toomas koordineerib Lõuna Eestis seda tegevust. Margit rääkis oma teisest Püha Maa reisist ja lubas sügisel jälle minna. Mõni pilt ka:
pühapäev, 6. jaanuar 2013
Kolmekuningapäev
Aga olen kunagi leeritunnis rääkinud ka Jeesuse sünniloost. Paavst Julius I kuulutas A.D. 353 25. detsembri Jeesuse sünnipäevana kiriku pühaks, kuid enam-vähem kindlalt võib öelda, et Jeesuse sünnipäev oli teine. Evangelist Matteus kirjutab 2. peatükis kui nüüd Jeesus oli sündinud, siis vaata, hommikumaalt saabusid kolm tarka - tähetargad. Miks? Teda kummardama! Me nägime tema tähte tõusmas!
Kui nüüd Jeesus oli sündinud kuningas Heroodese ajal Juudamaal Petlemma linnas, siis vaata, hommikumaalt saabusid tähetargad Jeruusalemma ja küsisid: „Kus on see juutide vastsündinud kuningas? Me nägime tema tähte tõusmas ja oleme tulnud teda kummardama.” Seda kuuldes kohkus kuningas Heroodes ja kogu Jeruusalemm koos temaga. Ja ta kutsus kokku kõik rahva ülempreestrid ja kirjatundjad ning päris nende käest, kus Messias pidi sündima. Need ütlesid talle: „Petlemmas Juudamaal, sest nõnda on kirjutatud prohveti käe läbi: Ja sina, Petlemm Juudamaal, ei ole Juuda vürstkondadest hoopiski kõige pisem, sest sinust lähtub Valitseja, kes hoiab mu Iisraeli rahvast kui karjane.” Seepeale laskis Heroodes tähetargad salaja enda juurde kutsuda, päris nendelt täpset aega, millal täht oli paistma hakanud, ja saatis nad Petlemma, öeldes: „Minge ja uurige täpselt välja, kes see laps on! Ja kui te olete ta leidnud, teatage mulle, et ka mina saaksin minna teda kummardama.” Tähetargad kuulasid kuninga jutu ära ning asusid teele. Ja vaata, täht, mille tõusmist nad olid näinud, käis nende eel, kuni jäi seisma selle paiga kohale, kus oli laps. Tähte nähes rõõmustasid nad üliväga. Ja majja sisse astudes nägid nad last koos Maarja, tema emaga, ja kummardasid teda tema ette maha heites, avasid oma aarded ning andsid talle kinke: kulda, viirukit ja mürri. Ja kui neid unenäos hoiatati, et nad ei läheks enam Heroodese juurest läbi, läksid nad teist teed tagasi oma maale.
See tähelepanuväärne loodusnähtus, kolm järjestikulist planeetide Jupiteri ja Saturni konjuktsiooni toimus 7 eKr, Kalade tähtkujus. Täht, mille tõusmist nad olid näinud, paiknes nende ees, kuni jäi seisma selle paiga kohal, kus oli laps. Seismajäämise all mõeldi astroloogilises keeles planeetide seismajäämist edasi-tagasi liikumise taustal.
Tänapäeva astronoomide arvutuste põhjal: 12. novembril 7 eKr loojus päike Jeruusalemmas 17:19; erakordselt hele Jupiter oli 12. novembril nähtav õhtuhämaruses. Planeedipaar paiknes pärast päikeseloojangut lõuna ja lõuna-lääne suunas, umbes 50 kraadi kõrgusel taevas. Ligikaudu 8 km pikkune tee Jeruusalemmast Petlemma kulgeb peaaegu lõuna suunas, kaldudes veidi hiljem läände, see on igivana karavanitee Hebronisse. Kui kolm tarka lahkusid Jeruusalemmast Jafo värava kaudu hilisel pärastlõunal, seisis Jupiter koos Saturniga nagu helendav latern lõunasse viiva tee kohal taevavõlvil, nii et targad sammusid tähe poole või nagu kirjutab Matteus "täht käis nende eel".
neljapäev, 3. jaanuar 2013
Vabadussõjas võidelnute mälestuspäev
Orava segakoor
Pensionäride peo eel kuulsin rahvamaja juhatajalt, et Kätlin juhatab Orava segakoori. Orava segakoor koos Kolepi segakooriga käis minuga 2011. aastal Poolas Visla kirikus laulmas ja Mariampole kirikus Leedus. Samuti käisid need koorid laulmas Vastselina kirikus 2011. aasta jõululaupäeval. Siis juhatas segakoori Ara. Aga eks temal oli Võrust käimisega raskusi, õigemini tagasisaamisega, siis hakkas koori juhatama Kätlin. Koor on mitu uut liiget juurde saanud ja kutsusin nad esimesel jõulupühal kirikusse laulma. Laulmine sai videole ka võetud
kolmapäev, 2. jaanuar 2013
Uue aasta öö
Ei mäleta, et uue aasta öösel oleks nii palju siinkandis paugutatud ja rakette lastud kui sel aastavahetusel. Paugutamine algas juba 31. detsembril enne kella 22. Kui kell oli 00.15 tuli meelde, et võiksin toast tuua videokaamera ja ehk õnnestub veel midagi filmida. Naabrimees laskis veel eile õhtu rakette. Videole jäi siis selline pilt.
Tellimine:
Postitused (Atom)