Lugu endisest elust

Vanasti olid moes sellised läki-läki moodi karvamütsid. Nõukogude ajal oli selline müts paras defitsiit. Siis sai üka Tallinna naine endale kusagilt althõlma sellise karvamütsi ja oli väga õnnelik. Ühel õhtul kui oli väga kiire ja libe, jooksis see naine elektrirongi peale, aga kuna oli teisigi hilinejaid siis jooksjaid oli mitu. Naine siis vaatas, et tema järel jookseb üks mees ja temal kohe hirm, et mingi pätt jookseb talle järele ja kindlasti tahab tema karvamütsi endale. Naine lisas sammu ja mees samuti. Kuna oli libe siis naine kukkus ja mees talle otsa. Naine rabas kohe karvamütsi, pani pähe ja kiiruga edasi, ise veel nägi kuidas mees teda sajatas ja sõimas. Naine mõtles, et nüüd on vihane, et tema karvamütsi kätte ei saanud. Jõudis siis rongile ja nägi kuidas mees talle veel rusikat näitas. Naine oli muidugi õnnelik, et karvamüts alles jäi. Läks siis koju ja hakkas peegli ees pealisriideid ära võtma kui märkas, et tema karvamüts oli tal paelapidi kaelas ja võõra mehe karvamüts peas. Nii et kukkudes oli ta kahmanud mehe karvamütsi ja nüüd sai küll aru miks mees rusikat näitas.

Istumispadjad

Olen mõne korra kirjutanud töötute projektist. Nad käisid kirikus aknaid pesemas ja nägid seal ka istumispatju. Korra küsis projektijuht, et kas me kirikusse istumispatju tahaksime juurde. Kunagi Oraval umbes samasuguse projekti käigus tehti. Muidugi on kena kui midagi saab kiriku jaoks ja tasuta oma kihelkonna rahva poolt. Nii ja täna toodi padjad kohale, 38 patja. Panin kirikus pinkidele ja tegin ka pildid neist. Homme lõpetatakse see projekt ja pean ka minema rahvamaja kohvikusse neid tänama sellise toreda käsitöö eest ja muidugi ka sügisel tehtud tööde eest. Pastoraadi juures sai mitmesuguseid töid tehtud; ahjul vana värv maha võetud ja savivärviga üle värvitud, galerii ja garaaži uksed värvitud. Muruniitmist tehtud ja puid lõhutud ning riita pandud. Igal juhul oli see projekt kogudusele kasulik ja igati tore ettevõtmine.

Kumma emakeel on ilusam?

Soomlane ja rootslane vaidlesid selle üle, et kumma emakeel on ilusam.
Kuna nad ei suutnud kuidagi kokkuleppele saada, siis nad küsisid abi inglise filoloogilt.
Filoloog palus mõlemal tõlkida oma emakeelde Percey Shelley luuletuse:
"Island, island,
Grassy island,
Grassy island's Bride."

Soomlane tõlkis ja soome keeles on see luuletus nii:
"Saari, saari,
Heinäsaari,
Heinäsaaren Morsian."

Rootslane tõlkis nii:
"Ö, ö,
Hö ö,
Hö öns Mö."

Eesti keeles võiks olla:
"Saar, saar,
Rohtukasvand saar,
Rohtukasvand saare Mõrsja."

Surnutemälestuspüha

Täna hommikul tuli Laura umbes 10 minutit enne teenistuse algust pastoraati ja ütles, et Andra on haige ja nii jäi nende kahe laul ära. Mõni minut enne kümmet jooksis ehmunud Laura minu juurde ja ütles, et orelil on mingi probleem, kui sisse lülitada mingi register siis jääb üks toon kohe peale. Sama probleem oli viimase matuse ajal, aga olin selle unustanud. Teadsin, et kui mängida II. manuaali peal, siis seda probleemi ei ole. Ainult seal on kõik registrid vaiksed. Igal juhul valjem kui süntesaatoriga mängida.
Eelmisel päeval võtsin võimendi pealt tolmu katteks pandud kile ära ja hommikul lülitasin mikrofoni korraks sisse, ning roheline tuli süttis võimendi peal. Selge, et ühendus kuni mikrofoni karbini töötab. Kuid ega ma ei katsetanud kas heli on kuuldav. Teenistuse alguses panin mikrofoni pähe ja lülitasin sisse, kuid heli ei olnudki. Kui aega sain läksin võimendi juurde ja keerasin võimsust peale, kuid ikka ei saanud tööle. Taas sain ühe vahemängu ajal minna võimendi juurde ja nägin, et ühendus oli ära nihkunud. Lükkasin ühenduspulga sisse ja nüüd oli kuulda, et mikrofon on liiga valjusti ja keerasin võimsust maha. Pühakirja lugemise ajal pidin väga vaikselt rääkima, sest võimendus oli ikka veel liiga vali. Nüüd ühe vahemängu ajal sain taas minna võimendi juurde ja keerasin nii palju maha, et sai enamvähem heaks. Jutluse ajaks oli asi juba korras.
Olin selleks korraks pannud kirikuvanematest tänaseks vaid Andrese. Õnneks olid kirikus veel Endel ja Erki. Nii süütas Andres 20. kirikuaasta jooksul lahkunud mehele küünla ja Erki 25. naisele. Ma ei tea, et Eestis mujal selline komme on. Mina ütlen lahkunu nime ja kirikuvanem süütab küünla. Igaljuhul kena komme ja omaksed saavad hiljem nende lähedasele süüdatud küünla viia surnuaiale.
Rahvast oli päris kenasti kirikus ja armulaualisi ka oli üle 50. Armulaua jagamiseks kutsusin Erki ka appi. Nii läks jagamine tükk maad kiiremini. Pärast teenistust olid leerilapsed ja sealt edasi sõitsin Oravale. Oraval oli üks kodukülastus ka. Kui koju jõudsin, siis oli auto päris korralikult porine ja otsustasin kohe ära pesta, enne kui ära kuivab.

Eesti riigi ülalpidamine maksab...

Kui palju kulutab iga maksumaksja Eesti riigi ülalpidamisele?
Riik on Estonian Airi aktsionär. Meie olemegi Riik. Tero Taskila sai aastal 2011 palka 232 596 eurot, mis läks ettevõttele koos lisamaksudega maksma 312 609 eurot. Sellel aastal on Tero Taskila saanud palgatulu 332 800 eurot, mis koos lisamaksudega on ettevõttele läinud maksma 420 146 eurot.
Lahkumishüvitisena võtab suur juht kaasa 99 687 eurot, mis koos lisamaksudega ettevõttele teeb summaks kokku 133 979 eurot. Tema palgakulu koos maksudega on seega 866 734 eurot.
Sellel aastal on Tero Taskila poolt juhitud Estonian Air teeninud kahjumit 20 200 000 eurot. Eelmisel aastal oli kahjum 11 200 000 eurot.
Kokku on seega Tero meile kui aktsionäridele maksma läinud 32 266 734 eurot, ehk 32,27 MILJONIT eurot.
Eestis elab 1,29 miljonit inimest. Lihtne arvutus näitab, et IGAÜHELE meist läks Tero Taskila maksma 25,01 eurot. Ehk iga Eestimaa pinnal hingav kodanik vanuses 0 ja rohkem aastat maksis oma taskust ja vastu tahtmist 25 eurot!
Riigil ei ole oma raha, see on rahateenijatelt võetud ja ümber jaotatud.
Eesti tööealise elanikkonna suuruseks on 704 400 inimest. Tööpuudus on 12,1 protsenti. Järele jääb 620 000 maksumaksjat.
Statistikaamet annab avalikus sektoris hõivatute arvuks 159 000 inimest. Järgi jääb 450 000 inimest, kes ei saa palka tänu riiklikule ümberjaotamisele. Eesti Aeruga sai keskmine maksumaksja vastu pükse 71 euro 70 sendiga.
Selle aasta riigieelarve planeeritud tulu oli 6 107 711 987 eurot. Jagame ära 450 000 peale ja 13 572 eurot ja 69 senti tuleb ära.
Mõni peab ikka jubedalt makse maksma, mis muud. Ja eks käibemaksu ja aktsiise maksavad ju kõik.
Kulude poolest: kiirabiteenus maksab aastas 26 839 922 eurot, mis maksjate peale ära jagades teeb 59 eurot ja 64 senti aastas. Tervise Arengu Instituudi hoolitsus maksab 8 356 673 eurot aastas ehk igale maksjale 18 eurot ja 57 senti, mis mitte millegi eest ei olegi ju väga palju. Soovoliniku saab maksumaksja 13 sendi eest aastas, sest 59 786 eurot on tema palk.
Kui vaadata rahandusministeeriumi leheküljelt riigieelarvet ja arvutada, siis saame teada palju keegi või miski läheb maksumaksjale maksma.

Tartus, Herne tänava maja

Tartus, Herne tänav 45 on kerkinud ilus maja, kuid linnavalitsus nõuab maja osalist lammutamist. Maja kõrgus tuleb viia madalamaks ja hoone ehitualune pindala vastavusse detailplaneeringuga. Näis kuidas see kemplemine lõpeb.

Venemaa majandusteadlane Mihhail Hazin

Nii arvab M. Hazin: "Teoreetiliselt võib Venemaad veenda Eestit toitma, aga koheselt tuleb püstitada kaks tingimust - väljumine NATOst ja Euroopa Liidust. Nendeta ei hakka me rääkimagi," ütles vestlusklubis "Vaba sõna" esinenud Venemaa majandusteadlane ja publitsist Mihhail Hazin. Hazin leiab, et oma praeguses vormis pole Euroopa Liidust varsti enam "elulooma" ning ta vajab reformeerimist. "Suurteks küsimusteks tõusevad, mis saab Soomest, Baltikumist, Ungarist; Slovakkiast ja teistest. Pealegi, Läänes neid toitma ei hakata, aga Venemaa on väga solvunud." "See aga tähendab, et elustandard võib siin kõvasti langeda. Võib isegi rohkem kui teoreetiliselt võimalik," jätkas Hazin. "See ülesanne tuleb aga kuidagi lahendada. Aga ma pole kindel, et Eesti praegune valitsus seda suudab, kuna nende kurss on, ükskõik mis, Lääne poole."

Kodulehekülg

Arvuti uuesti installimisega tuleb nüüd teha ka uus kodulehekülg. Olen kodulehekülge teinud iWebiga ja see on kuidagi nii seotud, et kui arvuti uuesti installida, siis enam ei saa vana salvestatud kodulehekülge seal avada, muudatusi teha jne. Vähemalt ma ei tea, et saaks seda eelmise installi salvestust uuesti avada. Eks ta võtab nüüd mitu head päeva aega ja tuleb järgmiseks nädalaks valmis saada. Mul lõpevad kirikuteated ka selle pühapäevaga ja ei ole mõtet teha kodulehekülge nii, et mingi aeg on teated üleval ja mingi aeg ei uuendata neid. Igal juhul on kasulikum teha lihtsam, samas aga informatiivne kodulehekülg, kui peaks jälle kunagi uue kodulehekülje tegema, siis on lihtsam algusest peale alustada. Nii et, pusin aga kodulehekülge teha, kuigi tahaks praegu väljas midagi kasulikku ära teha. Oluline fail asub: /Libary/Application Support/iWeb/Domain.sites

Probleem arvutiga

Esmaspäeva hommikul logisin iMaci sisse ja tekkis kohe probleem sisse saamisega. Mõtlesin, et panen installiplaadi sisse ja vaatan kuidas kõvaketas on. See näitas, et kahes sektoris on probleem. Eks seda probleemi oli ennegi olnud ja olin mitmel korral seda parandada üritanud. Pärast parandust näitab jälle, et kõik on korras, kuid hiljem tekkisid jälle probleemid sisselogimisega. Ütleb vaid, et FileVault ei lase hetkel sisse logida. Tegin siis tavaliselt restardi ja sain sisse. Kuid nüüd esmaspäeval ei lasknud enam pärast kõvaketta parandust mitte kuidagi sisse logida. tegin tavalise installi mitu korda, kuid ikka sama probleem, ei lase sisse logida. Viimaks, pärast tervet päevast jamamist tegin kõvaketta tühjaks ja installisin uuesti. Sain kenasti sisse logida ja kõik. Panin siis väliselt kõvakettalt bäkapid peale ja jälle ei saanud sisse logida. Nii installisin mitu korda, kuni loobusin bäkapi peale laskmisest. Nüüd oli arvuti täiesti tühi. Õnneks olin kaks aastat tagasi teinud mõned varukoopiad, nõnda ei hävinenud kogu minu arvutis olnud info. Olen nüüd kolmandat päeva taastanud seda mida annab taastada kuidagimoodi. Mitmed asjad tuleb aga uuesti üles ehitada ja olen nüüd teinud olulisematest asjadest varukoopiad.
Eile hommikul tulid metsamehed meil surnuaiale puid langetama. Vaatasime, et saaks haabu ja kaski okaspuude vahelt ära langetada ja mitmed haiged puud samuti. Mehed olid kõvasti aktsioonis ja tõid neli kärutäit viie meetri pikkuseid puid siia pastoraadi taha. Umbes 40 tihu. Seda annab nüüd pool talve saagida ja lõhkuda. üks murdunud kask on eriti jäme. Üle seitsmekümne sentimeetri on läbimõõt. Meelis ütles, et vaevu vaevu sai selle peale tõsta, nii jäme. Aga sel sügisel said puud kümme päeva varem siia kohale kui möödunud aastal. Kui nüüd midagi halba ei juhtu, siis saab ehk enne suurt kevadet kõik lõigatud ja lõhutud. Pole probleemi, et füüsilist koormust ei ole. Täna alustan puude lõikamist.

Major Pugatšovi viimane võitlus

Vaatasin pühapäeval juutuubist Varlam Šalamovi Kolõma jutustuste motiividel tehtud filmi "Major Pugatšovi viimane võitlus"- Последний бой майора Пугачева (2005) - 1/4 (neli osa). See on Vene sõduritest, kes langesid sõjas sakslaste kätte vangi, põgenesid üle rinde ja hiljem saadeti Kolõmale.
https://www.youtube.com/results?search_query=%D0%9F%D0%BE%D1%81%D0%BB%D0%B5%D0%B4%D0%BD%D0%B8%D0%B9+%D0%B1%D0%BE%D0%B9+%D0%BC%D0%B0%D0%B9%D0%BE%D1%80%D0%B0+%D0%9F%D1%83%D0%B3%D0%B0%D1%87%D0%B5%D0%B2%D0%B0

Zaveschanie Lenina

Sain nädalapäevad tagasi viite heale ajaloolisele filmile Zaveschanie Lenina. Tirisin netisügavusest alla ja vaatasin täna esimest osa, kokku on 12 osa. Täitsa hea film minu jaoks, kes ma ajaloost olen huvitatud. Preestrist ja tema perest. Preestrist, kes usub, et demokraatia muudab elu Venemaal imeilusaks, et võidutseb haritus. Nüüd on selle nädala õhtud ja vahest ka järdmise nädala õhtud kinni. Muide kui keegi on huvitatud, siis torrenti sain siit: http://www.limetorrents.com/download/%D0%97%D0%B0%D0%B2%D0%B5%D1%89%D0%B0%D0%BD%D0%B8%D0%B5-%D0%9B%D0%B5%D0%BD%D0%B8%D0%BD%D0%B0-%5B01-12-%D0%B8%D0%B7-12%5D-(2007)-DVDRip-AVC-%D0%BE%D1%82-fandora-1056279 ja subtiitrid siit: http://www.subclub.eu/jutud.php?otsing=lenina
See filmi allalaadimine lõppes ka päris märgilisel ajal. Täna avaldati petitsioon Harta 12 ja eks seegi, et üle 8000 allkirja on juba tänase päeva jooksul kogutud, näitab rahva rahulolematust praeguse poliitika suhtes. Mõtlesin just laupäeval ja pühapäeval, kui kuulasin Rahva teenreid ja Olukorrast riigis, et näis kaua ajakirjanikud seda praegust olukorda praevad. Muide nägin seal ka oma tuttavate allkirju. Kui keegi on huvitatud siis petitsioon asub siin: http://www.harta12.ee ning allkirju näeb siit: http://petitsioon.ee/signers/harta12/

Lina Sandell-Berg

Aastakümnedi tagasi nägin ühte Rootsi filmi, mille draagilises lõpus lauldi Lina Sandelli laulu Blott en dag, ett ögonblick i sänder. Inglise keeles Day by Day. Laul jäi südamesse ja palju aastaid hiljem leidsin, et see laul on ka eesti keelde tõlgitud ja kannab pealkirja Ainult päev. Ristinimega Karolina Wilhelmina Sandell sündis Fröderydi pastoraadis, Smålandis, Rootsis. 26. aasta vanusena läks ta koos oma isa Jonas Sandelliga, kes oli Fröderydi luterliku kiriku pastor, laevareisile Vätterni järvest Göteborgi. Laevareisi ajal kukkus Lina isa üle parda ja uppus tema silmade all. Tragöödia mõjutas Linat ja inspireeris teda kirjutama kirikulaule ja valas oma murtud südame lõputu voolu kaunitesse lauludesse. Lina Sandell on kirjutanud 650 vaimulikku laulu.
Oskar Ahnfelt mängis kitarri ja laulis Lina hümnid ja laulud kogu Skandinaavias inimeste südametesse.
Üleeelmine postitus Lina Sandelli lauluga Day by Day oli postitatud isadepäevaks.

Vaimulikest

Laupäevasel urnimatusel jäid kaks matuselist hiljemaks. Nad olid olnud just enne seda teisel matusel ja jõudsid Vastseliina surnuaeda siis kui urn oli juba maetud, enne lõpulaulu. Setomaa turismitalus oli peielaud ja enne peielauda istumist tuli meesterahvas minu juurde. Rahvuselt ukrainlane ja ütles, "sina ei ole küll batjuška (isake), oled pastor aga ikka vaimulik. Teie vaimulikud tunnetate ja näete seda mida meie tavalised inimesed ei tunneta ega näe". Tema on endise sõjaväelasena kasvanud ühiskonnas kus öeldi, et Jumalat ei ole. Temal olevat kirikuga kõik asjad korras. Ristitud ja laulatatud, niisamuti lapsed on ristitud ja laulatatud ja lapselapsed ka ristitud. Kuna üks lastest on diplomat, siis oli esimene lapselaps ristitud New Yorgis, teine Aserbaidšaanis ja kolmas Eestis. Rääkis, et lapselapsed on nii kasvatatud, kui kirikusse lähevad, teevad kohe ristimärgi ja kummardavad, nagu õigeusu kirikus kombeks. Algul oli küll imestanud, et lastelastele kohe maast madalast on nii õpetatud, aga ütles, et see on hea, siis ei muutu süda kõvaks ja külmaks. Patriarh Kirilli ametisseseadmise ajal oli olnud Moskvas ja käinud kahe lapselapsega kirikus kus teenistust pidas Aleksandria patriarh. Seal teenistuse lõppedes oli tulnud üks grupp lapsi kirikusse, kes neist läksid mööda. Nüüd oli üks vaimulik möödunud neist lastest ja tema lastelastest möödudes oli mõlemat õnnistanud. Mees küsis vaimuliku käest, miks ta neid õnnistas. See oli vastanud, et need kaks last keda ta õnnistas on ju ristitud. Mees oli küsinud, aga miks ta seda laste gruppi, kes eespool seisavad ei õnnistanud? Vaimulik oli vastanud, aga nad ei ole ristitud. Mees oli vähe kõhelnud ja läinud laste grupi juurde ning küsinud, kas keegi lastest on ristitud? Lapsed olid vastanud, et keegi ei ole neist ristitud.

Üks ilus laul

Mille meloodia ja sisu on väga ilus. Viis: "Blott en dag, ett ögonblick i sänder" Oskar Ahnfelt, 1813-1882.
 Sõnad: Lina (Karolina Wilhelmina) Sandell-Berg, 1832-1903.

Võrumaa toidukeskus

Kuna täna oli Võrus mitmeid asjaajamisi, siis külastasin ka äsja avatud Võrumaa toidukeskust. Võru linna on nimetatud ka kaubanduskeskuste linnaks. On ju siin Selver, Maksimarket, Rimi, Maksma XX, Kagukeskus, Säästumarket, Konsum, A ja O jne. Mart Timmi on olnud igati ettevõtlik talupidaja ja tal on see juba kolmas pood ja teine söögikoht Võrus. Mis silma jäi, oli see, et talu enda toodang on päris soodsa hinnaga ja ka mitmed teiste talutooted olid müügil. Kõik kondiitritooted on kohapeal valmistatud ja arvatavasti ka salatid, küpsetatud liha jne. Intsu talu tomatid olid nii hea hinnaga, et ostsin neid ja Jaagumäe talu liha ning teravili olid ka kena hinnaga. Olen mitmel aastal ostnud nende teravilja, mis on mõeldud idandamiseks.
Üldse kogu tänane käik oli igati kordaläinud. Kõikjal said asjad kenasti ja kiiresti ära aetud.

Vene rulett

ja ikka südamest!

Uskumatu video!

Elus juhtub lausa uskumatuid asju. Kui vaatate seda videod, siis peab ütlema, et maailm on ikka väga uskumatuid juhuseid täis.

Sõnad, sõjad ja sõnasõjad

Lugemine tähendab elada teisi elusid ning kasvatab paratamatult empaatiat. Tervemõistuslik inimene, kellele piisab üksnes enda elust, võib end viimaks hakata pidama vaaraoks. Vaarao saatus on aga paraku varem või hiljem muumiaks muutumine ja kuningate org polegi mõeldud elavatele. Panen siia üles ühe kooliõpetaja Ramo Peneri kirjutise.

-----------
Sõnad, sõjad ja sõnasõjad. Sõnade (kasutamise) pärast on peetud (sõna)sõdu. Sõnaga saab luua, aga sõnaga saab ka hävitada. Sõnal on jõud ja võim. Kes suudab sõnu paremini kasutada, defineerida, interpreteerida, sellel on suurem võim. Samas ei tähenda see veel, et mida rohkem sõnu, seda enam tarkust.
 Filosoofid olid tarkuse armastajad ja austajad. Selle väljendamiseks nad kasutasid sõnu – nii vanu, uuemaid kui ka vastlooduid. Filosoofide koolkondades peeti väitlusi, aga ka sõnasõdu. Mõnikord peeti õpetlaste ütlusi oluliseks poliitikaski, sest sõnadega on võimalik mõjutada ja muuta asjade käiku ja lõppkokkuvõttes kogu inimkonna ajalugu.
 Kui inimene surma läbi lahkub, siis tema öeldud või kirjutatud sõnad jäävad. Niisiis on võimalik, et ta kõneleb veel pärast surmagi. Siinkohal on aga oluline see, mida öeldi eluajal ja vahetult enne surma. Kas sõnad ja teod ühtisid – öeldu ja tehtu ühtsus annab nii sõnadele kui ka tegudele ja lõppeks tegijalegi rohkem kaalu. Eriti siis, kui ütleja jääb öeldule kindlaks kuni surmani.

Vahel sunnitakse inimesi oma sõnu tagasi võtma. Kui keegi oma sõnad tagasi võtab, siis on ta igal juhul kedagi reetnud (või midagi/kedagi avastanud) – vähemalt iseennast, on olnud kahepalgeline ning tema poolt öeldu kaotab oma väärtuse ja muutub sisutühjaks. Surm annab halastamatu hinnangu inimese elatud elule ja Jumal annab hinnangu igaviku kohta seoses elatud eluga.
 Surmal pole kunagi viimast sõna ning surma on sõnades raske kirjeldada. Pühakirjale toetudes võime kindlad olla vaid selles, et surm on viimane vaenlane, kellele ükskord lõpp peale tehakse. Siin on vähe abi hedonistlike filosoofide lohutusest, kes väidavad, et senikaua, kui oleme meie, pole surma, ja kui tuleb surm, siis pole enam meid.
 Surma ees on kõik võrdsed, aga pärast surma on igaühe igavikuline saatus täiesti erinev. Iga aus inimene, kes ei pea iseennast maailma nabaks ja Loojaks, tunnistab (kasvõi vastu tahtmist), et põhjuse-tagajärje seos jätkub ka surma järel. Inimese ihu on mullast võetud ja mullaks ta jälle saab. Inimhing on aga igavene. Sellest pole võimalik vabaneda ka pärast krematooriumi tulekuumust.
 Kuulus vene kirjanik Dostojevski kirjutas 1878. a oma kirjas Ozmidovile: «Kujutage nüüd endale ette, et Jumalat ja hinge surematust pole olemas. Ütelge, miks ma peaksin siis õigesti elama, head tegema, kui ma maa peal lõplikult suren? Kui surematust pole, siis on ju asi üksnes selles, et oma tärminini ära elada, pärast tulgu või maailma lõpp. Kui see on nõnda, miks ei võiks ma siis ka ligimest tappa, paljaks riisuda või varastada, või kui ma just ei tapa, miks ei võiks ma lihtsalt teiste arvel elada, ainuüksi oma kõhtu orjata? Sest mina ju suren ja kõik sureb, ei ole midagi jäädavat.»

Meie tõsiseltvõetavus seisneb just selles, kas jääme oma sõnadele kindlaks elu lõpuni. Kui eluõhtul hakatakse oma sõnu sööma, siis selleks peab olema mingi kindel põhjus. See võib olla positiivne, kui inimene kasvõi enne surma leiab Tõe ja siis kuulutab oma eelnevad tõekspidamised mittetõesteks. Ka see on võimalik, et Tõde ilmub surijale vahetult enne surma, kuid surija ei soovi seda omaks võtta. Aga kuidas siis surra? Vaatame, millised võivad olla sõnad enne surma.
 Haigepõetaja kirjeldab tuntud prantsuse filosoofi Voltaire’i surma järgmiste sõnadega: «Ta kisendas terve öö andestuse järele. Ta lubas oma ihuarstile poole oma varandusest ära anda, kui see pikendaks tema elu kuue kuu võrra. Kui arst vastas, et see pole tema võimuses, siis seepeale vastas Voltaire: «Siis sõidame koos teiega põrgusse.»»
 Inglise filosoof D. Hume ütles ahastades enne surma: «Ma olen leekides.» Napoleoni viimseid tunde kirjeldab tema ihuarst järgmiselt: «Keiser sureb üksinduses. Tema surmaheitlus on kohutav.»
 Suur prantsuse poliitik Talleyrand ahastas enne surma: «Ma kannatan kadunu piinasid.» Inglise filosoof Hobbes tunnistas surma eel: «Ma seisan kohutava hüppe ees pimedusse.»
 Sir Thomas Scott, endine Inglise Ülemkoja president, ütles pettununa enne oma surma: «Selle silmapilguni ma arvasin, et pole olemas ei Jumalat ega ka põrgut. Nüüd ma aga tean ja tunnen, et olemas on mõlemad, aga mind on Kõigekõrgema poolt hukka mõistetud.»
 Saksa filosoof F. Nietzsche suri kohutuvas meeltesegaduses. Kõhedust tekitav oli ka Karl Marxi surm, kes lasi oma voodi ümber süüdata palju küünlaid ning palvetas Luciferi poole.
 Lenin suri vaimses pimeduses. Ta palus andestust oma toas seisvatelt laudadelt ja toolidelt. Aga võib-olla ta leidiski surivoodil Jumala? Seda teab Jumal üksi. Stalin oli ju ka kodunt saanud hea usulise kasvatuse.

Igal juhul nende suurmeeste surm ja nende sõnad enne surma panevad mõtlema elu, surma ja igavese elu ning igavese hukatuse üle. Minu eitamine ei muuda reaalsust olematuks. Ma võin nende kohta kasutada sõnu legend, müüt, muinasjutt, aga see kõik ei vähenda reaalsuse tõelisust ja tõelist reaalsust.
 Kelle sõnu ja mõtteid me endasse ahmime – vaatamise, kuulamise, kompimise jne teel? Sõnad toidavad meie hinge ja vaimu. Kõik, mis särab, ei ole kuld, ja kõik, mis näib toiduna, ei toida. See pole mingi lohutus, kui keegi väidab, et pole hullu midagi – toidus on ainult 1% rotimürki. Aga miks ma peaksin rotimürki sööma ja mürgituse tagajärjel surema, kui on võimalik süüa 100%liselt puhast toitu ning elada täisväärtuslikku elu?
 Minu väga ammu kadunud vanaisa (praegu oleks ta 112aastane) oli tõsine eesti mees, kõva töömees, kes elas üle kaks maailmasõda, jäi enne surma raskesti haigeks ning tal diagnoositi vähk. Enne selle ootamatu fakti teadasaamist ei tahtnud mu vanaisa Jumalast ega usust suurt midagi teada. Alles surivoodil kohtus ta Jeesusega, kelle käest palus andeks kõik patud. Seejärel palus ta andeks oma abikaasalt ja lastelt.
 Ta oli kohutavates füüsilistes valudes, aga samaaegselt hoomamatult suures hingerahus, nii et üks tema sagedamatest fraasidest enne surma oli: «Mul on suur rahu.» Inimlikult on see võimatu, et valudes vähihaige tunneb südames rahu ja Jumala armastust ning kadunud on igasugune hirm surma ees. Tema sõnad enne surma on olnud väga kaalukad mitmele põlvele pärast teda.
 Hea lugeja! Elu möödub kiiresti. Millise sõnumi jätab meie elu meie järglastele? See võiks olla lootuse sõnum, mille reaalsus ulatub siinpoolsusest teispoolsusesse.

Siseministeeriumis

Esmaspäeval oli neile vaimulikele kellel on abieluregistreerimise õigus täiendkoolitus. Algul mõtlesin minna esmaspäeva hommikul Jüri poole ja sealt edasi koos Tallinna. Hiljem leppisime Jüriga kokku, et tulen pühapäeva õhtul ja tema teeb sauna ka. Hea muidugi, et pühapäeva õhtul sai minema mindud. Teeolud olid ikka sügiseselt kehvad. Päev varem panin uued lamellrehvid autole alla. Väga õige otsus, kui nüüd tagantjärele mõtlen.
Jõudsin Jüri poole kella 21. Saun oli kõetud ja meil sai saunas üle kolme tunni jorisetud ja maailma asjad paika pandud. Hommikul oli Tallinnas probleem parkimisega.
Koolitusel räägiti ka sellest, et 2001. aastal said 47 vaimulikku õiguse abielu registreerimiseks ja praegu on neist alla 30. see õigus alles.  Mäletan, et üksnes Tartus oli tollal koolitusel üle 50 vaimuliku, pluss Tallinna ja Pärnu koolitus. Aga eksam oli ka päris raske, kui nii vähesed said selle õiguse. Hiljem tuli seaduses muudatus ja pidime uuesti eksami sooritama, ning nüüd tuleb iga 5. aasta järel käia uuesti eksamil. Koolitusi on hiljem mitu korda korraldatud ja praegu on 127 vaimulikul abielu registreerimise õigus. Rahvastikuregistri kasutamise õigus peaks olema 57. vaimulikul. Selleks sai ka koolitusel käidud ja saime hea ülevaate ning ise katsetada arvutis, kuidas andmeid otsida.
Päeva teemad olid: Isikuandmete kaitse ja rahvastikuregister. Ikka sellest kui paljud meist kasutavad rahvastikuregistrist andmete otsimist jne. Abielu sõlmimise õiguslikud küsimused. Näidati Soome, Prantsuse, Egiptuse ja teiste riikide dokumente ja juhiti tähelepanu millised võivad olla võltsitud dokumendid ja apostillile, milleks see on lisatud. Küsimusele samasooliste abielu kohta vastati, et Euroopa Liidus on see teema juba vananenud, kuumaks teemaks on praegu polügaamia. Nimede kohaldamine abielu sõlmimisel. See teeme tekitas ka poleemikat, et kas näiteks saab Eestis võtta nime Rabi Benjamin. Eriti uhke sõita Iisraeli ja passi järgi oled rabi. Viimaseks teemaks ja samas ka kõige elavamat vastukaja leidis- Vead abielu sõlmimise menetluses. Koolitus venis kõvasti pikemaks kui välja oli kuulutatud.
Pärast koolitust käisime korra Jüri ehitatava maja juurest läbi. Vihma sadas kogu päeva. Tagasi sõitsin Rapla- Türi- Imavere- Tartu. Teel kohe pärast Türit hakkas lumelobjakut sadama. Sõiduolud muutusid väga kehvaks. 

Illar Hallaste

Laupäeval oli vikaarõpetaja Illar Hallaste matus Tallinnas Kaarli kirikust Metsakalmistule. Illar suri 53. aasta vanusena. Kohtusin Illariga esimest korda vist 1988. aastal. Illar oli kaheksa lapse isa, neli last on saanud kõrgema hariduse ja viies õpib ülikoolis.
Pärast keskkooli lõpetamist asus Hallaste õppima Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, kust ta aga kolmandalt kursuselt usulistel põhjustel välja visati. Pärast TÜ-st väljaheitmist asus Hallaste õppima Usuteaduse Instituudis. Ordineeriti õpetajaks 1982. aastal. TÜ-s õigusteaduskonna õpingud lõpetas ta 1995. aastal.
Juristiharidusega Illar Hallaste oli Eesti Kongressi saadik ning Eesti Komitee, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu, Põhiseadusliku assamblee ja Riigikogu 7. koosseisu liige aastatel 1992-1995. Hallastel oli toonase Isamaa saadikurühma juhina suured teened iseseisvuse taastanud Eesti põhiseaduse ja seaduste loomisel.
Kahjuks ise ei saanud tema matusele minna. Mälestasime täna teda Vastseliina kirikus.

Hingedepäev

Hommikul läks Jaan minu talu juurde tööle. Helistas varsti, sest oli võtme maha unustanud. Käisin kohal, viisin võtme ja kiirustasin rehvivahetusse. Seal selgus, et tagumine rehv on läbi ja Ago lubas pärast lõunat kodunt tuua.
Vastseliina surnuaial oleme mitmel aastal kõikide surnute mälestuspühal süüdanud kirikuvanemate haual küünla. Ostsin ühe alusetäie kalmuküünlaid ja läksin surnuaiale ning süütasin kirikuvanemate haudadel küünla. Rahvast oli liikumas ja üks kogududeliige teadis kus asub Ago Viljari isa haud ja süütasin ka seal küünla. Muidugi ka oma vaarisa, vanaema, vanaisa, isa ja õe haual süütasin küünla.
Sõitsin pärastlõunal rehvivahetusse ja selgus, et elekter oli ära võetud ja pidi alles kell 17 tagasi tulema. Ago küll ütles, et tema nii kaua ei ole seal. Ehk laupäeva õhtul saan vahetada rahvid.

Riia

Käisime Jaani ja Jüriga Riias. Mait tahtis ka tulla, aga ei saanud poissi eksnaise juurde jätta. Helistasin enne hotelli Oskars ja sealt anti teada, et enam ei saagi seal välismaalased ööbida. Kuna Oskars on Läti siseminsteeriumi hotell, siis nüüd saavat vaid Läti sõjaväelased seal ööbida. Otsisin bookingu kaudu siis teist hotelli ja leidsin Kaval-Antsu pakkumisega Hanza hotelli, kolmene tuba maksis 57€. Seal oli parkimine ka tasuta. Muidu on ta päris kallis hotell. Poolast tulles leidsime Vangazis hea söögikoha ja kutsusime Jüri ka sinna lõunat sööma. Hotellist umbes 10 minutit kõndimist ja olime vanalinnas. Käisime kalarestoranis ka, aga hinnad on kallivõitu. Edaspidi jääme ikka oma tavalisele söögikohale truuks. Teisel päeval jalutasime keskturule, see on küll väga suur turg. Siis käisime vanalinnas ja alustasime tagasi sõitmist. Kuna Mait tellis endale Lätist kaupa, mõtlesime, et võiks kohe Rõugest läbi sõita. Kui Eestisse jõudsime helistasin Laurile, mõtlesin, et kui juba olen Mõnistes, siis võiksime tema poolt läbi sõita. Aga tema oli sel ajal Valgas lasketiirus. Jahimehed peavad vahel ka lasketiirus käima. Pildid panin ka snäpi http://www.snap.ee/user/htoivo/album/riia2