pühapäev, 30. mai 2021
Ahv
Emme--kas ahvidel on ka mees, naine, lapsed? Ikka--vaata, too pisike on laps, keskmine on tema emme, aga too sünge ja põrnitsev on mees. Kõrvalseisev mees, kes ka ahve vaatab, ütleb--mitte mees, vaid isane! Mees! Isane! Mees! Isane! Poja, läheme siit ära- onu räägib inetult! Lahkuvad...Emme--aga onul oli ju õigus, meie issi ka räägib, et mees on too, kel on raha taskus!
Gorilla
Juku jalutab isaga loomaaias.
"Isa, küll see gorilla on sinuga sarnane!"
"Ole vait, kuidas sa julged niimoodi rääkida!" põrutab isa.
"Ära muretse, isa, ahv ei saa meist ju aru!"
laupäev, 29. mai 2021
Mis kell on?
Noor naine kõnnib tänaval. Vastu tuleb noormees ja küsib:"Vabandage neiu, mis kell on?" Naine vastab:"Kui sul õnnestus läbi püksisääre näha et ma neiu olen, siis vaata läbi varruka ka mis kell on."
neljapäev, 27. mai 2021
Aischylose mõtisklus
Armastus, kui seda võib armastuseks nimetada, on naiste meeletu võimu iharus, hädaohtlikum koletistest, hirmsam tormist.
kolmapäev, 26. mai 2021
Kask
Tallinnas sõidab auto punase tule alt läbi. Kõlab politseiniku vile, auto peatub.
"Teie nimi?" küsib poltseinik.
"Kask," vastab juht.
"Ärge mängige lolli, öelge oma tegelik perekonnanimi!" vihastab politseinik.
"Hea küll, mu nimi on August Kitzberg."
Politseinik paneb selle nime kirja ja annab juhile trahvikviitungi järgmiste sõnadega:
"Nii oleksite pidanud kohe ütlema. Tahtsite mind alt tõmmata, jah?"
esmaspäev, 24. mai 2021
Kirik kolmanda aastatuhande algul.
Toivo Treiblut
Küsimusele, milline peaks olema tänapäeva kristliku kiriku kuulutus, et see end ise ei isoleeriks ühiskonnast, mille osa ta on, ei olegi nõnda lihtne vastata. Õige on see, et evangeelium kõnetab meid üksnes siis, kui ta on seotud tänase konkreetse olukorraga, milles elame. Samas on ülioluline meeles pidada, et kirik ei flirdiks ühiskonnaga eesmärgil teha ennast, mistahes viisil vastuvõetavaks. Kirik ei ole prostituut, kes peaks tahtma meeldida kõigile. Nõnda ka järgnev mõtteavaldus ei pruugi olla kõigi jaoks aktsepteeritav. Aga see on minu isiklik seisukoht täna.
Kiriku esmaseks ülesandeks, millega ei tegele ükski teine institutsioon on Kristuse evangeeliumi kuulutamine ja sakramentide jagamine. Psühhiaater Viktor E. Frankl oma raamatus „Mõttetahe“ kõneleb ühest noormehest, kes kirjutas talle muuhulgas järgmist: „Olen 22-aastane, mul on teaduskraad ja luksusauto, ma olen rahaliselt kindlustatud ning mu käsutuses on rohkem seksi ja võimu, kui ma tarvitada jaksan. Ometi vaevab mind küsimus, mis on kõige selle mõte?“ Frankl ütleb: „Meie patsiendid ei kurda mitte üksnes mõttetühjuse tunnet, vaid ka tühjusetunnet, mida olen nimetanud „eksistentsiaalseks vaakumiks“.
See on kannatamine mõtteta elu all. Mis täidaks selle tühjuse? Usk? Usk aitab mõtestada elu. Seda ei tee teadus. Usul on oma ülesanne, teadusel oma. Veel mõni aeg tagasi, uskus inimkond, et teaduse abil on võimalik lahendada kõik inimkonna olulisemad probleemid. Edouard Bone ütleb, et „Teadus ja usk kui inimvaimu kaks tegevusala kuuluvad tegelikult kahte erinevasse tunnetuslikku maailma“. Teaduse küsimus on kuidas (asjad funktsioneerivad)?, vastupidiselt sellele tegeleb usk tähenduste küsimusega: miks? Teadus tegeleb faktidega, usk püüab leida nende tähendust.
Füüsik Piret Kuusk on konverentsil „Jumal teaduses“ öelnud, et „teaduse ajalugu on olnud Jumala tagandamisprotsess“. Astrofüüsik Enn Kasak lisab: „Teadlased võtavad endale sageli tõe monopoli. Teaduslikkus on argument, millega pekstakse inimesi. Selline monopol on sellepärast kohutav, et ta jääb alles ka siis, kui tema väärtus on sisimas langenud. Et teadust tema enda eest kaitsta, tuleb kokku leppida, et teadus on inimlooming“.
Miks ma tegin oma töös seesuguse sissejuhatuse? Põhjus on lihtne. Ma ei pea sugugi õigeks Prantsuse evolutsioonimüstikust preestri ja paleontoloogi Teilhard de Chardini seisukohta tõlgendada kristlikku teoloogiat evolutsiooniliselt ja nõnda justkui lepitada teadust religiooniga. Ta püüab nagu ütleb agnostik Julian Huxley: „Lepitada ristiusu üleloomulikke elemente evolutsiooni faktide ja järeldustega. Hyxley lisab, et „ei tema ega paljud teadlased leia olevat võimaliku minna temaga(Teilhardiga) lõpuni kaasa“. Millest see kõneleb? Seda, et kristlus püüab end teha maailmale „söödavaks“. Võib küsida, kas maailm seda üleüldse soovib? Söödavaks on usku enneminigi püütud teha, aga ega sellest abi pole, see inimesi kirikusse juurde ei too ega Jumalasse uskuma ei pane. Pigem on see kiriku õõnestamine seestpoolt. Ka eelnevail sajandeil on püütud ristiusku inimestele mõistusepärasemaks muuta Pühakirja demütologiseerimisega. Koguni mõnel pool on asendatud traditsiooniline apostlik usutunnistus koguduse vaimuliku enese koostatud usutunnistusega. Nõnda oli see ka Eestis enne Teist Maailmasõda Tallinna Püha Vaimu ja Iisaku koguduse õpetajate Theodor Tallmeistri ja Voldemar Kuljusega. Omaaegne „Päevaleht“ asus nähtavalt õpetajate Tallmeistri ja Kuljuse poolele, kaitstes neid ja väites, „et just nende teene on tuua ristiusk lähemale meie aja mõtlejaile ja otsijaile inimestele. Teadlikumad inimesed oma kogudustes just sääraseid õpetajaid hindavadki“. Oma bakalaureusetööd „EELK Tallinna Peeteli koguduse ajalugu 1927-1962“ kirjutades oli mul võimalus tutvuda ennesõjaaegsete statistiliste arvandmetega Tallinna kogudustes ning nende põhjal ei saa küll kuidagi väita, et Püha Vaimu koguduse liikmelisus oleks oma arvukusega teiste hulgas silma paistnud. Kui Kristus on demütologiseeritud ja Jumala saladus inimõistusele sobivalt lahtritesse paigutatud, seega võetud Temalt üleloomulikkus ja pühadus, siis ju enam vahet pole, kellesse või millesse uskuda. Kas Jumalasse, NLKP-sse või teadusesse. Omal ajal NLKP suunas teadust nõnda, et see kõrvaldas Jumala. Tänapäeval võib seda põhimõtteliselt ju teha, mistahes organisatsioon. Kurb on aga see, kui sellesse annab oma panuse ka mõni teoloogiline vool.
Teoloogiadoktor Arne Hiob ütleb: „Piibel ei ole elutu kivimurd, kust võime võtta vastavalt omale soovile tükke ja nendest siis moodsa ehitise kokku lappida. Meil ei ole Looja väge sellele ehitisele elu sisse puhuda- tagajärjeks oleks omaloodud religioon, millesse ei saa ju kui omaloomingusse religioosselt uskuda. Religioosne usk eeldab, et rõhk lasub väljastpoolt antud ilmutusel, mis võib olla meie arvamusega vastuolus.“ Kirikul ei tasu nõustuda diskusiooni alustamisega teemade üle, mille puhul ta ei saa järeleandmisi teha, sest diskussioon iseenesest eeldab juba valmisolekut midagi senist ja olemasolevat muuta. (Nõnda tuleb kirikul end täna täielikult distantseeruda aruteludest, mistahes uute kooseluvormide üle - 2021.a. autor).
Mu meelest on Teilhard unistajast utopist. Kuidas ta aga seesuguseks kujunes on mulle täiesti arusaamatu. Inimene, kes elas üle Esimese ja Teise Maailmasõja koledused, mis ometi pidi temas küsimuse kurjuse olemasolu kohta tõstatama, otsekui sulges oma silmad maailmas valitseva olukorra ees. Sulges silmad selle ees, et inimene, kelle käes on järjest kasvav tehnoloogiline võimsus, ja kes seda siiani on kasutanud suuresti kurja tegemiseks, teeb seda loogiliselt ka edaspidi. Inimkonna varasemas ajaloos oli võimalus kurjust külvata vaid lokaalne ja hõlmas vaid ühe kogukonna piirid, tehnika täiustudes aga võtab see globaalsed mõõtmed, e. üks kogukond võib hävitada kõik ülejäänud, sealhulgas iseenda. Veelgi enam, inimene isegi ei pea tarvitamagi kurja kavatsust, kuid tema hallatav tehnoloogiline võimsus võib väljuda tema kontrolli alt ja põhjustada ettenägematuid tagajärgi. Seda kinnitavad tuumaelektrijaamade katastroofid täna Jaapanis ja 1986 Tsernobõlis jm-l. Ka Jeesus ise on öelnud, et mida aeg edasi, kuri läheb aina kurjemaks ning teisal, et kui Ta tagasi tuleb, kas Ta leiab maa peal enam usku. Teaduse viljad selle asemel, et teenida inimest ja olla talle igakülgseks toeks, on pöördunud hoopis tema enda vastu ja ohustavad tema eksistentsi.
Helmut Thielicke ütleb Teilhardile viidates, et „kui me ei taha säärast mõtlemist kategoriseerida „hegelliaanlikuks“ või „gnostiliseks“, siis ometi ei pääse me mööda konstanteerimaks teatud monistlik-panteistlike joonte olemasolu tema süsteemis. Tema mõtlemise laadist sõltub, et tema mõttekonstruktsioonis ei leidu kohta usule“.
Lezek Kolakovski ütleb: „Katse lepitada Jumala tarkust inimliku viletsusega on eriti iseloomulik neile kristluse vooludele, mis – alates Eriugenast kuni Teilhard de Chardinini- on järele andnud uskuda panteistlikult, et lõppude lõpuks saab kõigest üks, mis ka maailma ajaloo käigus ei sünniks.“ Sellest seisukohast pole kurjus hoopiski mitte kurjus, vaid me hoopis peame teda selleks, sest ei oska haarata tervet lunastuse käiku. Nõnda saab kurjusest hoopiski tulevase täiuse tööriist. Sellest võib aga omakorda järeldada, et ükskõik, mis inimene ka teeb, aitab ta kaasa Jumala lunastusplaani teostumisele. See õpetus ei suuda aga aiadta oma viletsuse ja kannatuse üle juurdlevaid inimesi, vaid vastupidi on üsna jõhker öelda, et sinu kannatused lähevad asja ette ja et nagu ütleb Kolakovski: „Õelus, mida te peate taluma on hea selle poolest, et annab kõiksuse hiilgusele kirkama sära“. Kas ja kuidas on siis võimalik kannatajaid trööstida ja lohutada, osutada hingehoidu kuriteo ohvritele, surijaile, haigeile jne.
Kurjusega mitte arvestamine annab kurjale võimaluse tegutseda anonüümselt. Teilhard, kes ise sõja koledusi oli kannatanud, ei arvesta kurjuse probleemiga. Tohutu eksitus on oletada ka, et kui luuakse ideaalsed ühiskonnastruktuurid, kaovad automaatselt kriminaalsus, kadedus, vihkamine ja taolised negatiivsed inimeses juurduvad omadused. Piibellikult aluselt lähtuvalt, ütleb Thielicke „et maailma utoopiline kord jookseb karile, kuna inimese endaga asjad korras pole ning, et ta sellisena püsib edasi loodu saboteeriana. Kirikule jääb siin keskseks ülesandeks silmas pidada inimsüdeme kriisi ja pakkuda selleks jõuallikat. Inimese patusus on valgeks laiguks Teilhardi maailmapildi maakaardil. Thielicke mõistab Teilhardi nii, „et inimesel pole tarvis oma eksistentsi sügavast haavast paraneda, ta ei vaja mingit taastamist, vaid täieneb ise, kui temas ning tema evolutsiooni läbi jumalik universum oma täiuslikule lõpule jõuab“ ja jätkab: „Et Teilhard oportunistlikus mõttes taotleks ajastu konformismi ja seetõttu „süüdlaslik“ eksija oleks, seda ma ei suudaks mõeldagi. Et ta on konflikti ohver „mõttetragöödia“ ohver, sellest saan ma paremini aru“.
Hoopis palju praktilisemalt ja lootustandvamalt läheneb käesolevas maailmas valitsevale olukorrale, teine 20. saj. teoloog Jürgen Moltman. Ta asetab kiriku kogukonna keskmesse. Raamatus „XX sajandi teoloogia“ (autorid Stanley J. Grenz ja Roger E. Olson) öeldakse: „Moltmanni mureks on ületada hävitavat lahusust teoloogiateooria ja kristliku usu praktika vahel, pakkudes välja „kriitilise Jumala-teooria“, millel oleks otsene ühiskondlik rakendus“. Ise ütleb Moltman: „Ma pole niivõrd huvitatud korrektsest, kuivõrd konkreetsest õpetusest ning seega huvitatud mitte puhtast teooriast vaid praktilisest teooriast“. Moltmanni jaoks on praegune maailm korrast ära. Jumal saab avalikuks alles tulevases kirkuse kuningriigis. Moltmann võtab omaks eskatoloogia olulisuse Uues Testamendis ja seda mitte uskumusena aja lõpul aset leidvates sündmustes, vaid kogu kristlikku teoloogiat kujundava tegurina. Moltman ütleb, et „lõpuaja õpetuse „viimasele päevale“ jätmine teeb sellest üksnes teoloogia ripatsi“. Seega on kiriku ülesanne tegutseda siin ja praegu.
„Kogudus peab ühiskondlike muutuste nimel“, ütleb Moltman, „tegutsema praegu, tulevikulootuse põhjal. Uus Testament ei näe Jumala tulevase pääste ootuses ettekäänet praeguseks tegevusetuseks, vaid julgustab, et „Issandas ei ole vaevanägemine asjatu“ (1 Kr. 15:58). Misjonitöö aluseks tema nägemuses on muuta maailm tõotatud uue loodu ootuses“. Kristliku misjoni eesmärk ei ole üksnes isiklik vaimulik päästmine vaid inimlike inimeste ühiskonna toimimisaluste loomine, selle ellu rakendamine ja käigus hoidmine.
Bangokis KMN 8 misjonikonverentsil 1973.a., mille teemaks oli „Päästmine tänapäeval“, nagu kirjutab Tony Lee raamatus „Õhtumaa mõtte loojad“, defineeriti Moltmani poolt koostatud dokumendi sissejuhatuses päästmist nõnda: „Päästmine toimib majandusliku õigluse nimel peetavas võitluses inimese ekspluateerimise vastu teise inimese poolt, ... inimväärikuse nimel peetavas võitluses poliitilise rõhumise vastu kaasinimeste poolt, ...solidaarsuse nimel peetavas võitluses inimestevahelise võõrandumise vastu, ... lootuse nimel peetavas võitluses isikliku elu meeleheite vastu“. Tõsi tema „päästmise programm“ sattus õigustatult ortodoksi kiriku ja evangelikaalide kriitika alla ning selle võttis lühidalt kokku kohal viibinud üks rooma-katoliku kiriku vaatleja nõnda, nagu edastab Lee: „Ma ei kuulnud kedagi rääkivat päästmisest usu läbi“. Tõepoolest, Moltmanni programm sisaldas päästmist valdavalt „horisontaalselt“, ühiskondlikul tasapinnal, kuid vaatamata „vertikaalse“ mõõtme puudumisele oli kutse tegutseda ligimesearmastuse alustel ühiskondliku tegevuse kaudu.
Kaks aastat hiljem Nairobis 1975.a. tõdeti, nagu edastab Lee: „Kristlased on kutsutud osalema nii evangeeliumi kuulutamises kui ka ühiskondlikus tegevuses. Meile on antud käsk kuulutada Kristuse evangeeliumi maailma otsteni. Samal ajal on meid kästud ka võidelda selle eest, et Jumala tahe võiks rahu, õigluse ja vabaduse osas teostuda kogu ühiskonnas“. Misjon ju ongi osaleda Jeesuse Kristuse tunnistamises nii sõna kui ka teoga. Sõnale e. kuulutusele, lisandub tegu e. diakoonia. Puud tuntakse tema viljadest.
See, mille olemust Uues Testamendis antakse edasi diakoonia mõiste kaudu on usul ja teenimise andidel rajanev kristlik elu, mis ligimesearmastuse praktiseerimisel toob esile positiivseid muutusi ühiskonnas. Mida erinevamates valdkondades seda tehakse, seda tulemuslikum ja nähtavam on kirik ühiskonnas. Et kiriku hoolekande tegevus läbi selle ajaloo on olnud tulemuslik ja järgimist vääriv tõendab juba seegi, et hiljem on kristlaste poolt alustatu leidnud kindla koha riiklikes sotsiaalhoolekande süsteemides.
Osaledes küll positiivsete muutuste algataja ja kaasloojana ühiskonnas, tuleb aga kirikul säilitada siiski põhilises konservatiivsus ja tugineda üksnes Kristuse-kesksele piibellikule alusele. Eelmise aasta „Kirikulehe“ (2010.a.) artiklis „Tulevikukiriku mudel“ edastab Tauno Toompuu oma muljeid külaskäigust Stockholmi Santa Klara kirikusse: „Sealne kogudus on kasvav kogudus. Kui teoloogiadoktorist õpetaja Carl-Erik Sahlberg seal 21 aastat tagasi alustas, oli pühapäevasel jumalateenistusel saalis vaid kolm üle 80-aastast memme. Täna on saal täis ja kõikjalt Rootsi kogudustest tullakse selle imega tutvuma, et õppida sellest kogemusest. Õpetaja on uurinud läbi kiriku ajaloo need perioodid ja piirkonnad, kus kirikud on kasvanud ja sõnastanud 9 printsiipi, mille alusel see on võimalik: kirik on avatud kõigile, hoolib inimestest, on armastav osaduskond, on Kristuse-keskne, elab puhast elu, on valmis kannatusteks, otsib Jumalat palves, kasutab ilmikuid ja on avatud Püha Vaimu väele. Avatus kõigile ei tähenda avatust kõigele. Santa Klara kirik on oma liikmeskonna kasvu läbi saavutanud majandusliku ja teoloogilise sõltumatuse Rootsi kirikust ega pea Rootsi üldkiriku kõigi praktikate ja õpetustega kaasa minema. „Kasvav kirik on klassikalisel teoloogilisel alusel seisev kirik“, ütleb Sahlberg: „Liberaalne kirik on kahanev kirik“. Nõustun sellega, et demütologiseeritud Jumal ei suuda pakkuda rohkem tuge, kui naaber kõrvalkorterist.
„Vähe on tuntud aga asjaolu, et müüdid valitsevad meid ka väljaspool usundeid“, ütleb teoloogiadoktor Alar Laats oma artiklis „Ristiusust globaalselt“. Ta kõneleb müüdist, mille kohaselt ristiusk on juba välja surnud või vähemalt kohe suremas. Tõepoolest kirikud on pühapäeviti (pool)tühjad nii meil, kui suures osas Euroopas ning Jumalasse uskujate protsent on meil Euroopas üks madalamaid. Terve Euroopa on suuresti sekulariseerunud, kuid ka sekulariseerituses pole see ühtlane. Väide, et sekulariseerumise põhjustaja on areng ja modernsus ning see on seetõtu paratamatu ei pea USA näite varal sugugi mitte paika. Laats väidab, et „ilmalikustunud Euroopat peetakse pigem erandiks tänapäeva maailmas. Põhjustajaks siinsete kirikute liiga lähedane seotus riigivõimuga, aga samuti teatud liiki intelligentsia domineerimist võimustruktuurides, eriti aga meedias ja haridusasutustes“. Aga Euroopa ei ole ju kaugelt terve maailm, millest võiks teha põhjapanevaid järeldusi ristiusu „tervise“ kohta globaalses plaanis, täna 21 sajandil. Sellest tulenevalt ei saa sugugi kõnelda üldisest sekulariseerumisest. Teisale on nihkunud lihtsalt ristiusu geograafiline kese. Kui varemalt asus see Euroopas, Roomas, siis täna on selleks Ladina-Ameerika ja ekvaatorist allapoole jääv Aafrika. Kui Vatikani II kirikukogul (1962-65), võis täheldada liberaliseerumise märke, siis tänasel päeval võib märgata sellest distantseerumist, mis on saavutataud lõunapoolse kristluse kasvava mõjujõuga. Sama on täheldatav ka anglikaani kiriku puhul.
Traditsioonilistel kirikutel - katoliku, ortodoksi ja luteri kirikul, oleks nii mõndagi õppida nn. vabakirikutelt, kus osadus koguduseliikmete ja vaimuliku vahel on märgatavamalt tihedam, kui kõrgkirikutes. Laats kõneleb moodsast nelipühiliikumisest, millel on mõnede väidete kohaselt üle poole miljardi liikme, seega umbes veerand kõigist kristlastest maailmas. Milles on tema külgetõmme? Laats ütleb, et „üheks põhjuseks on kindlasti nelipühiliikumise sotsiaalne orientatsioon: algusest peale on see olnud vaeste ja põlatute liikumine. See kirik on algusest peale avatud olnud neile, kes mujal on tõrjutud olnud. Nii on siin alati olulist rolli etendanud naised, keda paljudes teistes kirikutes ei taheta tänaseni kirikus tegutsemas näha“. Nelipühiliikumise edu põhjuseks on kindlasti ka nende nn. edu teoloogia. Kui traditsioonilistes kirikutes on kesksel kohal ristilöödud ja kannatav Kristus, siis nelipühis on selleks just ülestõusnud ja triumfeeriv Kristus. Nelipühiliikumise teoloogiliseks eripäraks Laatsi sõnul on ka „sakraalse ja üleloomuliku toomine igapäevasesse käegakatsutavasse maailma. Ehk siis usu ja usupraktika tagajärjed ilmnevad siin maailmas üsna ruttu. Kui on probleeme, siis tuleb tõsiselt palvetada ja Jumal lahendab probleemid, mis iganes need ka poleks“. Nii Brasiilia kui ka Filipiinide rooma-katoliku kirik on üle võtnud mitmeid nelipühilikke jooni.
Ma arvan, et meil EELK-s oleks viimane aeg senisest stagnatsioonist vabaneda. EELK ei ole enam ammugi härraskirik, kuid ilmselt asjaosalised pole seda ise märganud. Abi pole mitte vormi vaid sisulisest uuenemisest. Seepärast on mul olnud kummastav juba aastaid lugeda kiriku juhtfiguuride sõnavõttudest, et olukorral pole häda midagi, me oleme endiselt arvestatavad. Käesoleva aasta ühes veebruarikuu „Kirikulehes“ keegi juhtiv kirikutegelane tõi omast arust positiivse näitena võrdluse, et EELK liikmeannetajate koguarv on enamvähem samas suurusjärgus TALO-ga (ametiühingud) ja mis polevatki paha. Nõnda aga võime me end võrrelda jätkuvalt ja vabalt valides, kellega tahes, mõne aasta pärast mingi poliitilise partei, lõppeks ka külaseltsiga ja öelda, „pole paha“. See kõik meenutab kuidagi kummaliselt kunagisi NLKP funktsionäride parteikoosolekuid ja sealt edastatud edu sõnumeid, kuni ükskord kogu süsteem kolinal kokku kukkus.
Laats ütleb, et „vaatamata sellele, et meie kirikuvürstid näitavad ennast aeg-ajalt suurte ja vägevate seltskonnas, on ... kristlike arusaamade ja väärtuste roll ühiskonnas marginaalne ning Jumalasse uskujate protsent maailma üks madalamaid“.
Vahest tasuks siis vaimulikel rohkem end näidata koguduses endas. On vaimulikke, kes töötavad lisaks oma põhitöökohale veel mujalgi, kuigi nende palk pole igal pool linnades sugugi nõnda väike. (Ma ei kõnele siin väikeste maakoguduste vaimulike möödapääsmatust ja suisa katastroofilisest majanduslikust olukorrast, kus võideldakse ellujäämise eest). Siis on ka selge, et neil oma koguduseliikmete tarvis aega napib. Tihti põhjendatakse ilmalikus ametis töötamist misjoniga. Kas on aga mõtet misjoneerida, kui pole hiljem aega inimestele vaimulikku toitu pakkuda, siis, kui ta juba on kogudusse tulnud. Siia sobib laenatud mõte raamatust „Väike prints“ : „ kui sa oled mind kodustanud, siis kanna ka minu eest hoolt“. Sageli puudub vaimulikul vahetu kontakt koguduseliikmetega, mis aga on vabakogutuses elementaarne ja esmane. Ei piisa sellest, kui üksnes pühapäeviti tõsta oma õnnistavad käed ja siis nädalaks jälle silmapiirilt kaduda. Ei piisa üksnes, kui suhelda distantsilt. Maailm väljaspool kirikut suhtleb vahetult ja sinna need inimesed kaovadki või paremal juhul vabakogudustesse. Viimastesse need, kes on otsija vaimuga. Kirikul tuleb olla lisaks Kristuse-kesksele kuulutusele ka liikme-, mitte aga õpetaja- või institutsioonikeskne. Lõppeks teeb iga inimene siiski oma valiku ise, kas koos Jumalaga või ilma Temata ja kiriku ülesanne on inimest selles valikus toetada, andes otsijaile võimaluse mõtestatud eluks. Kirik ei peaks välistama teadusliku mõtlemise, küll aga pseudoteadusliku ja ilmaliku terrorismi. Martin Luther rõhutas kiriku püha usualusena üksnes Piiblit. Jätkem siis sellele raamatule alles tema pühadus, uskugem Jumala tõotusse, võttes üheskoos vastutuse Tema kaasloojatena. Kirik ei ole vabamüürlik sõprade klubi, kus igaüks usub vabalt valitud Jumalat, vaid Jeesuse Kristuse poolt lunastatute osaduskond.
Kiriku peamiseks ohuks pole mitte maailmast, vaid Kristusest distantseerumine ja juba kogudusse tulnute vaimutoiduta jätmine. Kristus ütleb: „Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete ja mina annan teile hingamise“. Kui kirik sellele kutsele järgneb, siis ta ei distantseeri end ka maailmast, ei distantseeri end inimestest, kes selles maailmas uut hingamist otsivad. Need, kes ei otsi, nendele ei peagi olema kirikul midagi pakkuda.
Peterburg (Nõvalinn)
Praegune Peterburg asub endise Rootsi kindluse Nienschanz ja soomlaste külade peal.
Vassiljevski saar - Hirvisaari
Petrogradski saar - Koivusaari
Krestovski saar - Ristisaari
Tramm
Naine on kodus hädas oma magamistoa riidekapiga, iga kord kui tramm mööda sõidab, vajub kapiuks kriginaga lahti. No kutsub siis remondimehe.
Remondimees vaatab, ja uurib, kõik tundub nagu korras olevat. Aga naine ei jäta jonni ja ütleb "No ausalt iga kord kui tramm mööda sõidab, vajub see lahti, mine vaata kapist seestpoolt, kui ei usu, kindlasti leiad vea üles."
Remondimees lähebki kappi, samal ajal tuleb naisel mees koju ja see märkab kohe esikus võõra mehe jalatseid.
Tormab kohe kööki, kedagi pole, elutuppa, tühi. Selge pilt, petab. Läheb magamistuppa, seal naine seisab ehmunud näoga ja vaatab kapi poole.
Mehel asi selge ja kisub kapi ukse vihaselt lahti. Näeb mingi jorss kapis. No muidugi suures vihahoos peksab mehe vaese omaks ja küsib siis: "Mida sa raisk siin teed?" Remondimees vastab väriseva häälega,"Usu või ära usu, ma ootan trammi!"....
Petmisest
Mees alustab õhtusöögi aegu vestlust.
"Oleme nii kaua koos olnud. Meil ei ole olnud pahandusi. Kõik veereb suurepäraselt. Meil on auto, maja ja mul on linnavalitsuses suht soe kohake. Ütle, kallis, oled sa mind petnud meie ühise elu jooksul? "
Peale pikka vaikust.
"Jah, kolm korda. Mäletad, kui kiiresti sa noore töölisena autoostuloa said? See oli esimene kord."
"Andeks antud! Autot oli ju meile vaja!"
"On sul meeles, kuidas kaks linnasaksa sulle ehitusluba ei andnud? Nii see teine kord tuligi."
"Aga nüüd on meil ju maja!"
"Ja mäletad seda aega, kui linna volikogusse ei jätkunud üheksat häält?
pühapäev, 23. mai 2021
Koer
Jalutasin üks päev läbi pargi kodu poole. Korraga märkasin kuidas üks mees räägib koeraga. Ja koer oleks selle mehe jutust nagu aru saanud? Ainult kuulas ja vahel limpsas keelt..
Täiesti uskumattu! Kas te tõesti inimesed arvate,et koerad saavad te jutust aru? Tegelikult kaaa...
Koju jõudes rääkisin sellest juhtumist oma kassile. Naersime poole ööni välja..
reede, 21. mai 2021
Tere. Kuidas läheb?
Blondiin küsib sõbrannalt: "Tere. Kuidas läheb?" Sõbranna: "Sa oled mu ära tüüdanud oma lollide küsimustega." Blondiin: "Millistega?" Sõbranna: "Tere. Kuidas läheb?"
Blondiin vastab: "Hästi läheb."
neljapäev, 20. mai 2021
Teadaanne
"Lugupeetud reisijad! Me palume neid, kes on kaotanud pruuni rahakoti viie tuhande margaga, mitte tungelda, vaid asuda kahekaupa järjekorda informatsioonibüroo akna juurde."
pühapäev, 16. mai 2021
Sõudevõistlus
Eesti ja Jaapan otsustasid korraldada iga-aastase sõudmisvõistluse kaheksapaatidele.
Mõlemad meeskonnad treenisid kaua ja kõvasti.
Võistluspäevaks olid mõlemad enda arvates tippvormis.
Aga jaapanlased võitsid ülekaalukalt – kilomeetriga.
Kaotuse järel valitses eestlaste meeskonnas masendus.
Valitsuse tasandil otsustasti siiski, et maine säilitamiseks tuleb järgmisel aastal kindlasti võita.
Probleemide lahendamiseks pandi kokku projektirühm.
Pika analüüsimise järel tegi töörühm kindlaks, et jaapanlaste meeskonnas oli 7 sõudjat ja 1 roolija,
eestlastel aga 1 sõudja ja 7 roolijat.
Kriisihetkel näitas juhtkond üles tõelist tegutsemisvõimet – palgati konsultandid uurima meeskonna ülesehitust.
Mõnekuulise töö järel tulid eksperdid järeldusele, et eestlastel on liiga palju roolijaid ja liiga vähe sõudjaid.
Raporti põhjal tegi juhtkond kohe meeskonnas muudatuse – nüüd oli paadis 4 roolijat, 2 ülemroolijat, tiimijuht ja 1 sõudja.
Sõudja motiveerimiseks arendati lisaks välja preemiapunktisüsteem.
“Tuleb tööülesandeid laiendada, anda rohkem vastutust…”
Järgmisel aastal võitsid jaapanlased 2-kilomeetrise eduga.
Eesti meeskond vallandas sõudja, viidates kehvale tööpanusele, kuid maksis juhtkonnale siiski preemiat – pingutuste eest.
Järgmiseks aastaks projekteerivad eestlased uut paati…/A.Ehala/
Iff Lemberi seinalt ☀️
laupäev, 15. mai 2021
Pentaxi aastaraamat 2020
On ilmunud Pentaxi aastaraamat 2020. Sealse konkursi tingimus on, et saadad ühe pildi eelmisest aastatst. Kuna mul sai jaanuaris käidud Wizzairiga Kutaisis, siis sai seal ka mõned pildid tehtud. Kui konkurss välja kuulutati hakkasin otsima ka enda tehtud pilta eelmisest aastast. Üks pilt, mida oleksin tahtnud saata oli siiski liiga väikeses formaadis arvutisse laetud. Hakkasin otsima siis mälukaartidelt ja sain selle mälukaardi kätte, millele see pilt oli pildistatud, aga olin pildid ära kustutanud ja mõned pildid juba olid uued peale pildistatud. Fototaastusprogrammiga sain enamuse pilte siiski taastada ja vaatasin, et Kinchkha joast on ka päris hea pilt ja saatsin siis selle. Aastaraamat ilmub nii paberkandjal kui netis pdf-ina. Pdf albumit saab siit vaadata:
http://pentaxians-yearbook.com/download/Pentaxians_Yearbook_2020_online.pdf?fbclid=IwAR2xFhj3RP-pfRPyKWDb80XR1oSHqQzLBVANuHnNjonSnsBNs12u6lJHD_w
reede, 14. mai 2021
Ozurgeti ja Chiatura tee
Käisin viimati Jürimaal Kutaisis 2020 jaanuaris, kui Wizzairil olid soodsad piletihinnad. Siis sai käidud ka Kutaisi turul ja ostsime kohalikku metsikut teed. Ma ei olnud enne sellest midagi kuulnud ja nüüd sel talvel tellisin ebayst. Keegi proua Batumist pakkus. Ostsin nii Guria musta (mis on väga hea maitsega) kui rohelist teed. Olin vahepeal ostnud ka Forsmani Georgia blend tea, mis siiski on valmistatud Hiinas. Ehk siis see tee on Georgia maitseline tee. Aga kuna talvel otsisin netist erinevaid kohti kus võidakse pakkuda Georgia teed, siis avastasin Tšehhis kaks internetipoodi Cotecho ja Coffeever mis pakuvad teed ja kohvi. Ozurgeti külas, Gurias on kaasaegne tee tehas mis on kogu aeg suutnud teed toota ja Chiatura linna ümbruses on kõige kõrgemal mägedes 800 - 900 meetrit merepinnast taastatud vanad istandused ja tehas. Nüüd tellisin Coffeever´ist igaks juhuks ära ja kuna seal oli pakkuda ka seda odavamat n.ö. NLiidu aegse maitsega teed siis tellisin selle ka. Arve peaks olema vist 50€, siis saadavad DPD kulleriga tasuta. Tegin ostu eelmise neljapäeva õhtul ja täna sain paki kenasti kätte.
https://www.coffeever.store/brands/ozurgetti/
https://www.coffeever.store/brands/chiatura/
teisipäev, 11. mai 2021
pühapäev, 9. mai 2021
Vabastamist tähistavad POSTMARGID
Eesti Sõna, nr. 169, 25 juuli 1942
OTEPÄÄ vabastamise postmarke (suurendatud)
TARTUS väljaantud postmarke (suurendatud)
Esimesteks pääsukesteks olid ületrükiga vene postmargid. Rahvusvärvides vapiga Otepää postmargid on eriti väärtuslikudMeenutades möödunud aasta suviseid sündmusi, ei saa vaikides mööduda ühest omapärasest vabastamise kuulutajast - postmargist, millega mitmes keskuses tähistati bolševike ikke alt vabanemist. „Vabastamismargid" omavad väärtust mitte ainult filatelistide silmis, vaid väärivad oma mõtte kohaselt ka laiemate hulkade huvi. Kohalikke Eesti postmarke maa vabastamise esimesi avalikke kuulutajaid lasti käibele Elvas, Otepääl, Mõiskülas, Tartus ja Pärnus, ja neid tuntaksegi üldiselt väljalaske koha markidena, näit.: „Elva margid", „Otepää margid" jne. Eesti taasvabastamist tähistavate postmarkide sarjas ilmusid esimese pääsukesena 10. juulil 1941 käibele Eestmargid Elvas. Väärib tähendamist, et Elva vabastati alles 9. juulil! Seega ilmusid margid käibele juba vabastamisele järgneval päeval. „Elva margid" saadi endistest Nõukogude-Vene postmarkidest ületrükkimise teel, kusjuures ületrükkimiseks kasutati tavalist kummi-tähtedest laotud kaherealist templit, tekstiga „Eesti Post". Margid trükiti kohaliku omakaitse ülema major Vesilo korraldusel ja ületrükkimise teostas Elva postkontori ülem R. Poll. Postmarkide ületrükkimise põhjuseks oli asjaolu, et vabastatud Eesti territooriumil ei soovitud kasutada vihatud enamlaste postmarke. Et aga post vajas marke, valiti oma markide saamiseks lihtsaim moodus ületrükkimine. Tuleb tähendada, et elvalased polnud esimesed, kes asusid sellele teele. Endise voimu_ postmargid ületrükituna on nii mõnelgi maal esimesteks postmarkideks. Ka meil Eestis on seda moodust varem kasutatud - nimelt 1918. a. Rakveres ja 1919. a. Tallinnas. Kuna Elvas üle trükiti kõik kättesaadavad Nõukogude Vene postmargid, on ..Elva markisid" väga mitmesuguseid. Nii ori meie postimuuseumi kogudes tervelt 30 isesugust „Elva postmarki", kuid on filateliste, kelle kogus oo neil veelgi rohkem. Suur tüüpide arv ja üksikute tüüpide väikene tiraaž on ka „Elva markide" ainukeseks puuduseks, kuna see raskendab täielike kollektsioonide moodustamist. Sellele vaatamata on aga „Elva margid" filatelistide peres väga hinnatud. Elva margid olid käibel 12. augustini 1941. a. 28. juulist 16. augustini olid omad postmargid käibel ka Otepää linnas. Eriliste postmarkide väljalaskmine otsustati sealse kohaliku võimuorgani, Otepää linna ajutise korraldava komitee poolt ja postmargi kavandi valmistas üks kohaliku omakaitse juhte - A. Valdmaa. Otepää mark kujutab Eesti rahvusvärvides vappi, ümbritsetuna sinise võrkalustrükiga, milles on aastaarv 1941. Margi ülemisel serval on sõnad „Eesti Post", alumise] margi hind. Väljaspool margipilti, margi alumisele valgele äärele on trükitud „10. VII Otepää". Rahvusvärvides kilbi paigutamisega Otepää postmargile on tahetud eriliselt rõhutada seda, et a. 1884 Otepääl pühitseti esimene eesti rahvuslipp, Sini-must-valge uuesti heiskamist pärast punast tertoriaastat on postmargil tähistatud aastaarvuga „1941" ja daatumiga „10. VII Otepää". Margid lasti käibele juuremaksumarkidena kahes väärtuses: 20+20-kop. postmarkide ja 30+30-kop. kirjade märgistamiseks. Juuremaks läks Otepää linnavalitsusele sõjapõgenike abistamiseks, Marke lasti käibele nii lõigatud kui perforeeritud äärtega. Kuna 30 + 30-kop. markide trükkimisel kasutati veel kaht erisugust vapiklišeed, siis koosneb täielik Otepää margiseeria 6 margist, millest eriliselt hinnatav on lõigatud äärtega 20+20-kop. mark. Viimast pidi esialgseil andmeil olema ainult 7 tükki, kuid nagu selgub, on neid siiski rohkem. Kahjuks esineb Otepää markide! õige rohkesti vigatrilkke, mis on arvatavasti seletatavad markide trükkimisel kasutatud kohaliku trükikoja primitiivsusega ja trükkijate esialgse vilumatusega. Otepää postmark kui eriklišeega valmistatu on filatelistide peres eriliselt hinnatud ja tema saamiseks margi käibeloleku ajal võeti ette pikki ja aegaviitvaid matku. On teada juhtumeid, kus ainult markide pärast on Otepääle matkatud Pihkvast ja kaugemaidki. Ja sellised matkad tasusid endid, sest suurim Otepää margi tiraaž on umbes 4000, ja sellele vastavalt on ka nende markide hind juba praegu võrdlemisi kõrge. Ka meie piirilinnake Mõisaküla on oma nime jäädvustanud margikogujate albumites, kuna seal 4. —14. augustini olid käibel kohalikud ületrükitud postmargid, mille sünnilugu võrdlemisi keeruline. Nimelt põletasid bolševikud Mõisakülast lahkudes kohaliku postkontori koos markidega. Markide saamiseks pöörduti naabruses asuva Abja postkontori poole kuid kahjuks koosnes Abja postkontoris säilinud postmargitagavara väiksematest kopüüridest, milliseid oleks tulnud õige palju ümbrikule kleepida. Ühisest markide puudusest saadi aga nii üle, et abjakad andsid margid ja Mõisaküla mehed trükkisid need üle. Tähendab, margid trükiti vana Mulgimaa kombe kohaselt ”kahasse". Mõisakülas ületrükitud margid varustati ületrükiga „Vaba Eesti", Ja osa marke juba ettetoodud põhjustel ka uue hinnaga. Ületrükiga „Vaba Eesti" varustati 10-, 20- ja 60-kop. vene väikeseformaadilised postmargid, ületriikiga „Vaba Eesti 1. 20" 1- ja 5kop. vene väikeseformaadilised postmargid ja 3-sendine tuviga eesti postmark, ületriükk „Vaba Eesti 2. 40" trükiti 50-kop, vene põllumajandusnäituse postmargile. Kõik need ületrükkimised teostati Iinoolklišeedega, mida praegu iga asjasthuvitatu meie postimuuseumls võib näha. Muidugi on need kliäeed nüüd niivõrd rikutud, et nendega markide järeltrükk enam võimalik pole. Mõisakülas toimunud markide ületrükkimise kohta on 4. augustil 1941. a. koostatud ka täpis akt, millele on alla kirjutanud Abja postkontoriülem R. Rünne, Mõisaküla postkontoriülem J. Kalmus ja Mõisaküla rajooni konstaabel K. Tuim. Eesti kultuurikeskuse Tartu postkontor alustas tegevust alles pärast linna lõplikku vabastamist, nimelt 26. juulil 1941. a. Kuna vene postmargid olid evakueeritud, võeti alal postimaksu vastu rahas, kusjuures postimaksu tasumise kohta tehti vastav märkus postisaadetisele. Arvestades Tartu postkontori suurt markide läbikäiku, oli see toiming väga tülikas ning aegaviitev. Markide puuduse kõrvaldamiseks otsustati kohaliku Saksa väliteadetekomandantuuri komandandi hauptmann Meyerholzi korraldusel välja anda kohalikud postmargid. Markide trükk teostati „Ilutrüki" trükikojas Tartus ja trükkimiseks kasutati tsinkklišeed. Marke trükiti kolmes väärtuses, 15-, 20- ja 30-kop. ning margipildil on peale margi hinna veel haakristi kuju ja Eesli kolm lõvi ning sõnad „Estland" ja „Eesti". Marke trükiti saja kaupa poognas. Esimene väljalask neist markidest ilmus Tartu postkontoris müügile 7. augustil, ja need margid olid trükitud paksule kriitpaberile. 15. augustil järgnes nende markide teine väljalask, seekord juba õhukesele paberile trükituna. Nii esimese kui teise väljalaske margid olid üldiselt perforeeritud, kuid teisest väljalaskest ilmusid mõned poognad müügile ka lõigatud äärtega. Need margid olid 16. ja 17. sept. 1941.a. hommikupoolel õige lühikest aega Tartu postkontoris müügil, kusjuures neid müüdi üksikult. Nimetatud nn. Tartu „lõigatud" margid on filatelistide peres väga otsitavad. „Tartu margid", s. o. margid, millel kujutatud haakrist ja lõvid, olid hiljem ajutiselt käibel ka vabastatud Eesti territooriumil. Viimastena Eesti kohalikest postmarkidest ilmusid käibele nn. „Pärnu margid", täpsemalt öelduna end. vene postmargid kolmerealise ületrükiga. „Pernau (8. VII) 1941". Selle ületrükiga varustati postmarke kahe! korral, kusjuures mõlemad ületrükid on eraldatavad. Esimesel ületrükkimisel saadud postmargid anti välja Pärnu postiametkonna algatusel Pärnu vabastamise tähistamiseks. Markide väljaandmiseks oli kohaliku komandandi hauptmann V. Floto luba. Markide ületrükk teostati Pärnu „0ma" trükikojas 15. augustil 1941. aastal. Üldse trükiti üle kuus eriväärtust vene väikeseformaadilisi postmarke, nimelt 5-, 10-, 15-, 20-, 30- ja 50kopikalised. Margid olid postisaadetiste frankeerimiseks käibel 16. — 28. augustini 1941. a. Sama aasta septembris lasti postitalitsuse korraldusel Pärnus postmarke täiendavalt üle trükkida, kusjuures ületrükkimisele võeti aga endise kuue margi asemel tervelt 11 vene postmarki, Eelnimetatuile lisaks trükiti veel üle 1-, 2-, 3- ja 4 kop. vene postmargid kusjuures 3-kop, margid olid nii lõigatud kui perforeeritud. Teine, s. o. septembri ületrükk teostati samas trükikojas kus esimenegi postitaiituse inspektor Pulli juhatusel ja ületrükk sarnaneb ü!djoontes augustikuus teostatud esimese ületrükiga nii tähtede kuju kui ka ületrüki paigutamise suhtes. Mis neil ületrükkidel aga erineb, on ületrüki teises reas olev rooma number VII. Esimesel üietrükil see koosneb rooma numbrist V ja kahest rooma ühest, teisel ületrükil aga rooma numbrist V ja kahest araabia ühest. Ka on teise ületrüki numbri VII kogulaius tervelt ühe kuuendiku võrra kitsam esimese ületrüki vastavast numbrilaiusest. Erinevus nii numbri laiuse kui ka kirja suhtes on juba vähese vilumuse juures palja silmaga eraldatav, mispärast tuleb teha kindlat vahet Pärnu markide esimese ja teise väljaande vabel, Tuleb veel märkida, et Pärnu esimene ületrükk omab vaid mõned, üksikud vigatrükid, kuid teise ületrüki puhul esineb neid päris massiliselt. Pärnu margid trükiti üldiselt 100 tk. poognas. Erandi sellest moodustavad teise väljaande 1- ja 2-kop. postmargid, millised millegipärast trükiti veerandpoogna suuruste blokkidena. Filatelistide peres on Pärnu markide mõlemad väljaanded võrdlemisi hinnatud, kusjuures erilise maiuspala moodustavad esimese väljaande 50-kop. ja teise väljaande 3-kop. perforeeritud postmark. Üldiselt hinnatakse aga esimest väljaannet teisest tunduvalt paremaks. Pärnu markide esimene väljaanne oli müügil vaid Pärnus, teine aga peale selle ka Tallinnas ja Tartus. Ajaliselt võttes olid „Pärnu margid" viimasteks Eesti kohalikeks postmarkideks, Kuidas korraldati aga esialgset postiliiklust mujal vabastatud Eestis, kus kohalikke postmarke välja ei antud? Mooduseid selleks oli mitmeid. Kohati (Valga) kasutati edasi vene postmarke, mõnel pool varustati neid käsitsi pealekirjutatud „ületrükiga" (Nõo), kuid kõige üldisemalt levis siiski postimaksu vastuvõtmine sularahas. Tavaliselt tehti postimaksu vastuvõtmise kohta vastav märkus postisaadetisele, kusjuures mõnel pool (Põltsamaa) kasutati selleks isegi vastavat eritemplit. Sellised postimaksu tasumist kinnitava märkusega ümbrikud on osa filatelistide juures vägagi hinnatud ja mõnel on neid päris kena koguke. Peale nende tunnevad filatelistid huvi veel ümbrike vastu, kui postmarkide kustutamiseks tavalise postitempli asemel on kasutatud muid provisoorseid mooduseid. Ka selliseid postisaadetisi esineb võrdlemisi ohtralt, sest bolševikud hävitasid või viisid kaasa mitmetest postkontoritest peale muu ka postitemplid. Peale kohalike väljaannete ilmus 1941.a. sügisel üle-eestilises ulatuses, käibele Tartus „Ilutrüki" trükikojas trükitud Eesti taasülesehitamise markide seeria pealkirjaga „Estland-Eesti”. Selle seeria kuuel postmargil on kujutatud Tallinna, Tartu ja Narva vaateid. Need margid olid kogu Eesti postkontoreis müügil kuni Saksa Ametiposti sisseseadmiseni, mille järgi nad müügilt kõrvaldati Frankeerimisvõimelised olid need margid kuni 1. maini 1942. a., mil nad ülem. Postikomissari määrusega kehtetuiks tunnistati. Mäletatavasti olid need margid — neid on näinud ja nendega frankreerinud vist igaüks juuremaksu — margid, kuna nende müügihinnaks oli nende kahekordne nominaalhind. Juuremaksust saadavad summad laekusid Eesti taasülesehitusfondi. Neid marke oli käibel nii perforeeritud kui lõigatud äärtega, kusjuures viimatinimetatud on filatelistide hulgas enam hinnatud. Peale ametlikult väljaantud postmarkide tekkis meil 1941. a. teisel poolel liikvele rida eraväljaandeid, millised on tõenduseks nende väljaandjate heast fantaasiast, Nimetada võiks neist Räpina, Viljandi, Saare- ja Hiiumaa j. t. väljaandeid, millised kõik saadud vene postinarkide ületrükkimise teel. Eriti viimatinimetatu on neist väga dekoratiivne, kujutades neljamargilisele blokile trükitud Hiiumaa kaarti, mille juures sõnad: „Frei" ja „Vaba", Eraväljaannete krooniks on aga kahtlemata nn. „Hummuli margid", kus sinise ületrüki „Eesti Post" abil on vabritseeritud üle 60 eriliiki margi! Eraväljaanded ei oma filatelistlikku väärtust. Eesti kohalike postmarkide kohta käivat ülevaadet lõpetades puudutaksime mõne sõnaga veel üht peamiselt Eesti taasülesehitamise postmarke käsitavat raamat-albumit, nimelt välisõjakohtu nõuniku M. Köhleri poolt väljaantud kogu „Jälleülesehitus Eesti", mis trükiti 10 eksemplaris „Ilutrüki" trükikojas Tartus. Nimetatud albumi tekstiosa, milles antakse lühike ülevaade Eesti kohalikest postmarkidest ja Eesti taasülesehitusmarkide sünniloost, on trükitud saksa ja eest! keeles kümnele lehele. Sellele järgnevad 23 tahvlil Eesti taasülesehitusmargid oma mitmesugustes valmimisfaasides. Muude hulgas on need margid seal esitatud kuuest eriväärtusest koosnevate ühevärvitrükis trükitud blokkidena, milliseid on seal esitatud seitsmes erivärvis. Blokid on trükitud kriidipaberile ja on Köhleri poolt signeeritud. Tuleb tähendada, et taolisi blokke käibel ei ole olnud. Üks eksemplar nimetatud albumist asub Tallinna postimuuseumis. Eesti taasülesehitusmargid olid viimasteks seniilmunud puht Eesti ala postmarkideks. Pärast Saksa Ametiposti sisseseadmist ilmusid postkontoritesse ajutiselt müügile Hitleri ja Hindenburgi piltidega Saksa postmargid. Neile järgnesid aga pea eriti Ida-ala jaoks määratud postmargid ületrükiga „Ostland", millised on praegu käibel kogu Ida-ala riigikomissariaadi piirides. Rein.
neljapäev, 6. mai 2021
kolmapäev, 5. mai 2021
FB-s Karol Tsametski
Need, kes siin räägivad, et "ei ole võimalik, et sai vigastada", siis mul on lihtne küsimus - mis spetsialistid te olete, et saate seda väita? Olete inimese selga näinud või olete need "professionaalid", kes teiste inimeste vigastusi puhtalt läbi ekraani tuvastavad: väga tase igatahes. Vigastus on ju kindlaks määratud haiglas, vaid mitte kuskil nurgataguses poes, kus lihtsalt mingi paber anti, et kõlbab kah. Võtke hoogu maha - kui inimene käis haiglas ja seal tuvastati vigastus, siis nii on: edaspidine ongi juba politsei uurida.
Karistuse puhul - kindlasti peaks inimene võtma isikliku vastutuse ja astuma tagasi Riigikogust. Inimene, kes laseb niiöelda emotsioonidel võitu saada, ja müksab, vahet pole kui nõrgalt või tugevalt, meeleavaldajat, ei sobi meie esindajaks. Ja ei mängi absoluutselt mitte mingit rolli see, kas see inimene, kes meelt avaldab, meeldib teile/talle/sulle/su vanaisale/sinu emale või mitte. See on täiesti teisejärguline, sest see ei ole ju normaalne autoga õuealal (ka mujal!) inimest müksata (LS § 49, vaadake üle, soovitan). Ärge õigustage "norme", mida teie endi vastu võib kasutama hakata - kust tuleb siis lõpuks piir? Kui tugevalt võib siis inimest müksata - äkki 1, 2, 3 km/h kiiremini? Või äkki sobib üldse rusikatega kallale minna, kui keegi ei meeldi? See ju pole aksepteeritav ega igatpidi õigustatav. Kahju, et leidub inimesi, kellele sobib see, et kui inimest, kes talle mingil põhjusel ei meeldi, rünnatakse, aga samas, kui oleks tegu teistpidi, ehk rünnatakse inimest, kes mingite vaadete poolest sobib, siis on kisa lahti, et kui ebaõiglane ja peab vastutusele võtma. PEABKI - aga palun, käituge siis ühtemoodi kõikides olukordades, mitte ärge valige.
Samuti arvan, et inimene peab saama karistatud vastavalt kehtivale seadusele, sest: 1) õuealal võib inimene viibida ka teel ning auto peab seisma jääma; 2) auto kiirus kaadrisse tulles polnud kindlasti jalakäija kiirus, vaid kiirem (vaadake videot). Oleks saanud helisignaali või enda häält kasutada, mitte käituda selliselt nagu see rahvasaadik käitus. Selline käitumine pole igaljuhul mitte mingil viisil aksepteeritav ja ühiskonnas tolereeritav. Kui selline asi lasta lihtsalt "minna", siis näidatakse ju tegelikult seda, et tegu on ühiskonnas uue normiga, mida võibki teha - vahet pole, kas õuealal ees on meeleavaldaja, vana inimene või laps: et kui natuke müksata, siis ju pole hullu ja probleemi.
Muusika
Kui naabrid piinavad pool ööd teid oma muusikaga, siis helistage neile kell pool viis hommikul ja jutustage, kuidas teile nende muusika meeldis.
EEsti post Nõo 1941
Margid on ehtsaks tunnistanud Gerhard Grischke ja Thomas Löbbering. Markide hinnad on oksjonitel alates 1000 kuni 9500€ ja vahest kallimadki. Oleneb säilivusest jne.
teisipäev, 4. mai 2021
EEsti post Nõo 1941
Eesti ühed haruldasemad margid on Nõo margid. Kohalik postiametnik kirjutas NLiidu markidele peale EEsti post punase, musta ja rohelise tindiga. Need margid on Gerhard Grischke ehtsaks tunnistanud. 10 kopikase on Thomas Löbbering ehtsaks tunnistanud. 
pühapäev, 2. mai 2021
Eesti Post Nõo 1941
Tellimine:
Postitused (Atom)