Vabastamist tähistavad POSTMARGID

Eesti Sõna, nr. 169, 25 juuli 1942

Esimesteks pääsukesteks olid ületrükiga vene postmargid. Rahvusvärvides vapiga Otepää postmargid on eriti väärtuslikud

Meenutades möödunud aasta suviseid sündmusi, ei saa vaikides mööduda ühest omapärasest vabastamise kuulutajast - postmargist, millega mitmes keskuses tähistati bolševike ikke alt vabanemist. „Vabastamismargid" omavad väärtust mitte ainult filatelistide silmis, vaid väärivad oma mõtte kohaselt ka laiemate hulkade huvi. Kohalikke Eesti postmarke maa vabastamise esimesi avalikke kuulutajaid lasti käibele Elvas, Otepääl, Mõiskülas, Tartus ja Pärnus, ja neid tuntaksegi üldiselt väljalaske koha markidena, näit.: „Elva margid", „Otepää margid" jne. Eesti taasvabastamist tähistavate postmarkide sarjas ilmusid esimese pääsukesena 10. juulil 1941 käibele Eestmargid Elvas. Väärib tähendamist, et Elva vabastati alles 9. juulil! Seega ilmusid margid käibele juba vabastamisele järgneval päeval. „Elva margid" saadi endistest Nõukogude-Vene postmarkidest ületrükkimise teel, kusjuures ületrükkimiseks kasutati tavalist kummi-tähtedest laotud kaherealist templit, tekstiga „Eesti Post". Margid trükiti kohaliku omakaitse ülema major Vesilo korraldusel ja ületrükkimise teostas Elva postkontori ülem R. Poll. Postmarkide ületrükkimise põhjuseks oli asjaolu, et vabastatud Eesti territooriumil ei soovitud kasutada vihatud enamlaste postmarke. Et aga post vajas marke, valiti oma markide saamiseks lihtsaim moodus ületrükkimine. Tuleb tähendada, et elvalased polnud esimesed, kes asusid sellele teele. Endise voimu_ postmargid ületrükituna on nii mõnelgi maal esimesteks postmarkideks. Ka meil Eestis on seda moodust varem kasutatud - nimelt 1918. a. Rakveres ja 1919. a. Tallinnas. Kuna Elvas üle trükiti kõik kättesaadavad Nõukogude Vene postmargid, on ..Elva markisid" väga mitmesuguseid. Nii ori meie postimuuseumi kogudes tervelt 30 isesugust „Elva postmarki", kuid on filateliste, kelle kogus oo neil veelgi rohkem. Suur tüüpide arv ja üksikute tüüpide väikene tiraaž on ka „Elva markide" ainukeseks puuduseks, kuna see raskendab täielike kollektsioonide moodustamist. Sellele vaatamata on aga „Elva margid" filatelistide peres väga hinnatud. Elva margid olid käibel 12. augustini 1941. a. 28. juulist 16. augustini olid omad postmargid käibel ka Otepää linnas. Eriliste postmarkide väljalaskmine otsustati sealse kohaliku võimuorgani, Otepää linna ajutise korraldava komitee poolt ja postmargi kavandi valmistas üks kohaliku omakaitse juhte - A. Valdmaa. Otepää mark kujutab Eesti rahvusvärvides vappi, ümbritsetuna sinise võrkalustrükiga, milles on aastaarv 1941. Margi ülemisel serval on sõnad „Eesti Post", alumise] margi hind. Väljaspool margipilti, margi alumisele valgele äärele on trükitud „10. VII Otepää". Rahvusvärvides kilbi paigutamisega Otepää postmargile on tahetud eriliselt rõhutada seda, et a. 1884 Otepääl pühitseti esimene eesti rahvuslipp, Sini-must-valge uuesti heiskamist pärast punast tertoriaastat on postmargil tähistatud aastaarvuga „1941" ja daatumiga „10. VII Otepää". Margid lasti käibele juuremaksumarkidena kahes väärtuses: 20+20-kop. postmarkide ja 30+30-kop. kirjade märgistamiseks. Juuremaks läks Otepää linnavalitsusele sõjapõgenike abistamiseks, Marke lasti käibele nii lõigatud kui perforeeritud äärtega. Kuna 30 + 30-kop. markide trükkimisel kasutati veel kaht erisugust vapiklišeed, siis koosneb täielik Otepää margiseeria 6 margist, millest eriliselt hinnatav on lõigatud äärtega 20+20-kop. mark. Viimast pidi esialgseil andmeil olema ainult 7 tükki, kuid nagu selgub, on neid siiski rohkem. Kahjuks esineb Otepää markide! õige rohkesti vigatrilkke, mis on arvatavasti seletatavad markide trükkimisel kasutatud kohaliku trükikoja primitiivsusega ja trükkijate esialgse vilumatusega. Otepää postmark kui eriklišeega valmistatu on filatelistide peres eriliselt hinnatud ja tema saamiseks margi käibeloleku ajal võeti ette pikki ja aegaviitvaid matku. On teada juhtumeid, kus ainult markide pärast on Otepääle matkatud Pihkvast ja kaugemaidki. Ja sellised matkad tasusid endid, sest suurim Otepää margi tiraaž on umbes 4000, ja sellele vastavalt on ka nende markide hind juba praegu võrdlemisi kõrge. Ka meie piirilinnake Mõisaküla on oma nime jäädvustanud margikogujate albumites, kuna seal 4. —14. augustini olid käibel kohalikud ületrükitud postmargid, mille sünnilugu võrdlemisi keeruline. Nimelt põletasid bolševikud Mõisakülast lahkudes kohaliku postkontori koos markidega. Markide saamiseks pöörduti naabruses asuva Abja postkontori poole kuid kahjuks koosnes Abja postkontoris säilinud postmargitagavara väiksematest kopüüridest, milliseid oleks tulnud õige palju ümbrikule kleepida. Ühisest markide puudusest saadi aga nii üle, et abjakad andsid margid ja Mõisaküla mehed trükkisid need üle. Tähendab, margid trükiti vana Mulgimaa kombe kohaselt ”kahasse". Mõisakülas ületrükitud margid varustati ületrükiga „Vaba Eesti", Ja osa marke juba ettetoodud põhjustel ka uue hinnaga. Ületrükiga „Vaba Eesti" varustati 10-, 20- ja 60-kop. vene väikeseformaadilised postmargid, ületriikiga „Vaba Eesti 1. 20" 1- ja 5kop. vene väikeseformaadilised postmargid ja 3-sendine tuviga eesti postmark, ületriükk „Vaba Eesti 2. 40" trükiti 50-kop, vene põllumajandusnäituse postmargile. Kõik need ületrükkimised teostati Iinoolklišeedega, mida praegu iga asjasthuvitatu meie postimuuseumls võib näha. Muidugi on need kliäeed nüüd niivõrd rikutud, et nendega markide järeltrükk enam võimalik pole. Mõisakülas toimunud markide ületrükkimise kohta on 4. augustil 1941. a. koostatud ka täpis akt, millele on alla kirjutanud Abja postkontoriülem R. Rünne, Mõisaküla postkontoriülem J. Kalmus ja Mõisaküla rajooni konstaabel K. Tuim. Eesti kultuurikeskuse Tartu postkontor alustas tegevust alles pärast linna lõplikku vabastamist, nimelt 26. juulil 1941. a. Kuna vene postmargid olid evakueeritud, võeti alal postimaksu vastu rahas, kusjuures postimaksu tasumise kohta tehti vastav märkus postisaadetisele. Arvestades Tartu postkontori suurt markide läbikäiku, oli see toiming väga tülikas ning aegaviitev. Markide puuduse kõrvaldamiseks otsustati kohaliku Saksa väliteadetekomandantuuri komandandi hauptmann Meyerholzi korraldusel välja anda kohalikud postmargid. Markide trükk teostati „Ilutrüki" trükikojas Tartus ja trükkimiseks kasutati tsinkklišeed. Marke trükiti kolmes väärtuses, 15-, 20- ja 30-kop. ning margipildil on peale margi hinna veel haakristi kuju ja Eesli kolm lõvi ning sõnad „Estland" ja „Eesti". Marke trükiti saja kaupa poognas. Esimene väljalask neist markidest ilmus Tartu postkontoris müügile 7. augustil, ja need margid olid trükitud paksule kriitpaberile. 15. augustil järgnes nende markide teine väljalask, seekord juba õhukesele paberile trükituna. Nii esimese kui teise väljalaske margid olid üldiselt perforeeritud, kuid teisest väljalaskest ilmusid mõned poognad müügile ka lõigatud äärtega. Need margid olid 16. ja 17. sept. 1941.a. hommikupoolel õige lühikest aega Tartu postkontoris müügil, kusjuures neid müüdi üksikult. Nimetatud nn. Tartu „lõigatud" margid on filatelistide peres väga otsitavad. „Tartu margid", s. o. margid, millel kujutatud haakrist ja lõvid, olid hiljem ajutiselt käibel ka vabastatud Eesti territooriumil. Viimastena Eesti kohalikest postmarkidest ilmusid käibele nn. „Pärnu margid", täpsemalt öelduna end. vene postmargid kolmerealise ületrükiga. „Pernau (8. VII) 1941". Selle ületrükiga varustati postmarke kahe! korral, kusjuures mõlemad ületrükid on eraldatavad. Esimesel ületrükkimisel saadud postmargid anti välja Pärnu postiametkonna algatusel Pärnu vabastamise tähistamiseks. Markide väljaandmiseks oli kohaliku komandandi hauptmann V. Floto luba. Markide ületrükk teostati Pärnu „0ma" trükikojas 15. augustil 1941. aastal. Üldse trükiti üle kuus eriväärtust vene väikeseformaadilisi postmarke, nimelt 5-, 10-, 15-, 20-, 30- ja 50kopikalised. Margid olid postisaadetiste frankeerimiseks käibel 16. — 28. augustini 1941. a. Sama aasta septembris lasti postitalitsuse korraldusel Pärnus postmarke täiendavalt üle trükkida, kusjuures ületrükkimisele võeti aga endise kuue margi asemel tervelt 11 vene postmarki, Eelnimetatuile lisaks trükiti veel üle 1-, 2-, 3- ja 4 kop. vene postmargid kusjuures 3-kop, margid olid nii lõigatud kui perforeeritud. Teine, s. o. septembri ületrükk teostati samas trükikojas kus esimenegi postitaiituse inspektor Pulli juhatusel ja ületrükk sarnaneb ü!djoontes augustikuus teostatud esimese ületrükiga nii tähtede kuju kui ka ületrüki paigutamise suhtes. Mis neil ületrükkidel aga erineb, on ületrüki teises reas olev rooma number VII. Esimesel üietrükil see koosneb rooma numbrist V ja kahest rooma ühest, teisel ületrükil aga rooma numbrist V ja kahest araabia ühest. Ka on teise ületrüki numbri VII kogulaius tervelt ühe kuuendiku võrra kitsam esimese ületrüki vastavast numbrilaiusest. Erinevus nii numbri laiuse kui ka kirja suhtes on juba vähese vilumuse juures palja silmaga eraldatav, mispärast tuleb teha kindlat vahet Pärnu markide esimese ja teise väljaande vabel, Tuleb veel märkida, et Pärnu esimene ületrükk omab vaid mõned, üksikud vigatrükid, kuid teise ületrüki puhul esineb neid päris massiliselt. Pärnu margid trükiti üldiselt 100 tk. poognas. Erandi sellest moodustavad teise väljaande 1- ja 2-kop. postmargid, millised millegipärast trükiti veerandpoogna suuruste blokkidena. Filatelistide peres on Pärnu markide mõlemad väljaanded võrdlemisi hinnatud, kusjuures erilise maiuspala moodustavad esimese väljaande 50-kop. ja teise väljaande 3-kop. perforeeritud postmark. Üldiselt hinnatakse aga esimest väljaannet teisest tunduvalt paremaks. Pärnu markide esimene väljaanne oli müügil vaid Pärnus, teine aga peale selle ka Tallinnas ja Tartus. Ajaliselt võttes olid „Pärnu margid" viimasteks Eesti kohalikeks postmarkideks, Kuidas korraldati aga esialgset postiliiklust mujal vabastatud Eestis, kus kohalikke postmarke välja ei antud? Mooduseid selleks oli mitmeid. Kohati (Valga) kasutati edasi vene postmarke, mõnel pool varustati neid käsitsi pealekirjutatud „ületrükiga" (Nõo), kuid kõige üldisemalt levis siiski postimaksu vastuvõtmine sularahas. Tavaliselt tehti postimaksu vastuvõtmise kohta vastav märkus postisaadetisele, kusjuures mõnel pool (Põltsamaa) kasutati selleks isegi vastavat eritemplit. Sellised postimaksu tasumist kinnitava märkusega ümbrikud on osa filatelistide juures vägagi hinnatud ja mõnel on neid päris kena koguke. Peale nende tunnevad filatelistid huvi veel ümbrike vastu, kui postmarkide kustutamiseks tavalise postitempli asemel on kasutatud muid provisoorseid mooduseid. Ka selliseid postisaadetisi esineb võrdlemisi ohtralt, sest bolševikud hävitasid või viisid kaasa mitmetest postkontoritest peale muu ka postitemplid. Peale kohalike väljaannete ilmus 1941.a. sügisel üle-eestilises ulatuses, käibele Tartus „Ilutrüki" trükikojas trükitud Eesti taasülesehitamise markide seeria pealkirjaga „Estland-Eesti”. Selle seeria kuuel postmargil on kujutatud Tallinna, Tartu ja Narva vaateid. Need margid olid kogu Eesti postkontoreis müügil kuni Saksa Ametiposti sisseseadmiseni, mille järgi nad müügilt kõrvaldati Frankeerimisvõimelised olid need margid kuni 1. maini 1942. a., mil nad ülem. Postikomissari määrusega kehtetuiks tunnistati. Mäletatavasti olid need margid — neid on näinud ja nendega frankreerinud vist igaüks juuremaksu — margid, kuna nende müügihinnaks oli nende kahekordne nominaalhind. Juuremaksust saadavad summad laekusid Eesti taasülesehitusfondi. Neid marke oli käibel nii perforeeritud kui lõigatud äärtega, kusjuures viimatinimetatud on filatelistide hulgas enam hinnatud. Peale ametlikult väljaantud postmarkide tekkis meil 1941. a. teisel poolel liikvele rida eraväljaandeid, millised on tõenduseks nende väljaandjate heast fantaasiast, Nimetada võiks neist Räpina, Viljandi, Saare- ja Hiiumaa j. t. väljaandeid, millised kõik saadud vene postinarkide ületrükkimise teel. Eriti viimatinimetatu on neist väga dekoratiivne, kujutades neljamargilisele blokile trükitud Hiiumaa kaarti, mille juures sõnad: „Frei" ja „Vaba", Eraväljaannete krooniks on aga kahtlemata nn. „Hummuli margid", kus sinise ületrüki „Eesti Post" abil on vabritseeritud üle 60 eriliiki margi! Eraväljaanded ei oma filatelistlikku väärtust. Eesti kohalike postmarkide kohta käivat ülevaadet lõpetades puudutaksime mõne sõnaga veel üht peamiselt Eesti taasülesehitamise postmarke käsitavat raamat-albumit, nimelt välisõjakohtu nõuniku M. Köhleri poolt väljaantud kogu „Jälleülesehitus Eesti", mis trükiti 10 eksemplaris „Ilutrüki" trükikojas Tartus. Nimetatud albumi tekstiosa, milles antakse lühike ülevaade Eesti kohalikest postmarkidest ja Eesti taasülesehitusmarkide sünniloost, on trükitud saksa ja eest! keeles kümnele lehele. Sellele järgnevad 23 tahvlil Eesti taasülesehitusmargid oma mitmesugustes valmimisfaasides. Muude hulgas on need margid seal esitatud kuuest eriväärtusest koosnevate ühevärvitrükis trükitud blokkidena, milliseid on seal esitatud seitsmes erivärvis. Blokid on trükitud kriidipaberile ja on Köhleri poolt signeeritud. Tuleb tähendada, et taolisi blokke käibel ei ole olnud. Üks eksemplar nimetatud albumist asub Tallinna postimuuseumis. Eesti taasülesehitusmargid olid viimasteks seniilmunud puht Eesti ala postmarkideks. Pärast Saksa Ametiposti sisseseadmist ilmusid postkontoritesse ajutiselt müügile Hitleri ja Hindenburgi piltidega Saksa postmargid. Neile järgnesid aga pea eriti Ida-ala jaoks määratud postmargid ületrükiga „Ostland", millised on praegu käibel kogu Ida-ala riigikomissariaadi piirides. Rein.  

OTEPÄÄ vabastamise postmarke (suurendatud)

TARTUS väljaantud postmarke (suurendatud)