Kirik kolmanda aastatuhande algul.

Toivo Treiblut Küsimusele, milline peaks olema tänapäeva kristliku kiriku kuulutus, et see end ise ei isoleeriks ühiskonnast, mille osa ta on, ei olegi nõnda lihtne vastata. Õige on see, et evangeelium kõnetab meid üksnes siis, kui ta on seotud tänase konkreetse olukorraga, milles elame. Samas on ülioluline meeles pidada, et kirik ei flirdiks ühiskonnaga eesmärgil teha ennast, mistahes viisil vastuvõetavaks. Kirik ei ole prostituut, kes peaks tahtma meeldida kõigile. Nõnda ka järgnev mõtteavaldus ei pruugi olla kõigi jaoks aktsepteeritav. Aga see on minu isiklik seisukoht täna. Kiriku esmaseks ülesandeks, millega ei tegele ükski teine institutsioon on Kristuse evangeeliumi kuulutamine ja sakramentide jagamine. Psühhiaater Viktor E. Frankl oma raamatus „Mõttetahe“ kõneleb ühest noormehest, kes kirjutas talle muuhulgas järgmist: „Olen 22-aastane, mul on teaduskraad ja luksusauto, ma olen rahaliselt kindlustatud ning mu käsutuses on rohkem seksi ja võimu, kui ma tarvitada jaksan. Ometi vaevab mind küsimus, mis on kõige selle mõte?“ Frankl ütleb: „Meie patsiendid ei kurda mitte üksnes mõttetühjuse tunnet, vaid ka tühjusetunnet, mida olen nimetanud „eksistentsiaalseks vaakumiks“. See on kannatamine mõtteta elu all. Mis täidaks selle tühjuse? Usk? Usk aitab mõtestada elu. Seda ei tee teadus. Usul on oma ülesanne, teadusel oma. Veel mõni aeg tagasi, uskus inimkond, et teaduse abil on võimalik lahendada kõik inimkonna olulisemad probleemid. Edouard Bone ütleb, et „Teadus ja usk kui inimvaimu kaks tegevusala kuuluvad tegelikult kahte erinevasse tunnetuslikku maailma“. Teaduse küsimus on kuidas (asjad funktsioneerivad)?, vastupidiselt sellele tegeleb usk tähenduste küsimusega: miks? Teadus tegeleb faktidega, usk püüab leida nende tähendust. Füüsik Piret Kuusk on konverentsil „Jumal teaduses“ öelnud, et „teaduse ajalugu on olnud Jumala tagandamisprotsess“. Astrofüüsik Enn Kasak lisab: „Teadlased võtavad endale sageli tõe monopoli. Teaduslikkus on argument, millega pekstakse inimesi. Selline monopol on sellepärast kohutav, et ta jääb alles ka siis, kui tema väärtus on sisimas langenud. Et teadust tema enda eest kaitsta, tuleb kokku leppida, et teadus on inimlooming“. Miks ma tegin oma töös seesuguse sissejuhatuse? Põhjus on lihtne. Ma ei pea sugugi õigeks Prantsuse evolutsioonimüstikust preestri ja paleontoloogi Teilhard de Chardini seisukohta tõlgendada kristlikku teoloogiat evolutsiooniliselt ja nõnda justkui lepitada teadust religiooniga. Ta püüab nagu ütleb agnostik Julian Huxley: „Lepitada ristiusu üleloomulikke elemente evolutsiooni faktide ja järeldustega. Hyxley lisab, et „ei tema ega paljud teadlased leia olevat võimaliku minna temaga(Teilhardiga) lõpuni kaasa“. Millest see kõneleb? Seda, et kristlus püüab end teha maailmale „söödavaks“. Võib küsida, kas maailm seda üleüldse soovib? Söödavaks on usku enneminigi püütud teha, aga ega sellest abi pole, see inimesi kirikusse juurde ei too ega Jumalasse uskuma ei pane. Pigem on see kiriku õõnestamine seestpoolt. Ka eelnevail sajandeil on püütud ristiusku inimestele mõistusepärasemaks muuta Pühakirja demütologiseerimisega. Koguni mõnel pool on asendatud traditsiooniline apostlik usutunnistus koguduse vaimuliku enese koostatud usutunnistusega. Nõnda oli see ka Eestis enne Teist Maailmasõda Tallinna Püha Vaimu ja Iisaku koguduse õpetajate Theodor Tallmeistri ja Voldemar Kuljusega. Omaaegne „Päevaleht“ asus nähtavalt õpetajate Tallmeistri ja Kuljuse poolele, kaitstes neid ja väites, „et just nende teene on tuua ristiusk lähemale meie aja mõtlejaile ja otsijaile inimestele. Teadlikumad inimesed oma kogudustes just sääraseid õpetajaid hindavadki“. Oma bakalaureusetööd „EELK Tallinna Peeteli koguduse ajalugu 1927-1962“ kirjutades oli mul võimalus tutvuda ennesõjaaegsete statistiliste arvandmetega Tallinna kogudustes ning nende põhjal ei saa küll kuidagi väita, et Püha Vaimu koguduse liikmelisus oleks oma arvukusega teiste hulgas silma paistnud. Kui Kristus on demütologiseeritud ja Jumala saladus inimõistusele sobivalt lahtritesse paigutatud, seega võetud Temalt üleloomulikkus ja pühadus, siis ju enam vahet pole, kellesse või millesse uskuda. Kas Jumalasse, NLKP-sse või teadusesse. Omal ajal NLKP suunas teadust nõnda, et see kõrvaldas Jumala. Tänapäeval võib seda põhimõtteliselt ju teha, mistahes organisatsioon. Kurb on aga see, kui sellesse annab oma panuse ka mõni teoloogiline vool. Teoloogiadoktor Arne Hiob ütleb: „Piibel ei ole elutu kivimurd, kust võime võtta vastavalt omale soovile tükke ja nendest siis moodsa ehitise kokku lappida. Meil ei ole Looja väge sellele ehitisele elu sisse puhuda- tagajärjeks oleks omaloodud religioon, millesse ei saa ju kui omaloomingusse religioosselt uskuda. Religioosne usk eeldab, et rõhk lasub väljastpoolt antud ilmutusel, mis võib olla meie arvamusega vastuolus.“ Kirikul ei tasu nõustuda diskusiooni alustamisega teemade üle, mille puhul ta ei saa järeleandmisi teha, sest diskussioon iseenesest eeldab juba valmisolekut midagi senist ja olemasolevat muuta. (Nõnda tuleb kirikul end täna täielikult distantseeruda aruteludest, mistahes uute kooseluvormide üle - 2021.a. autor). Mu meelest on Teilhard unistajast utopist. Kuidas ta aga seesuguseks kujunes on mulle täiesti arusaamatu. Inimene, kes elas üle Esimese ja Teise Maailmasõja koledused, mis ometi pidi temas küsimuse kurjuse olemasolu kohta tõstatama, otsekui sulges oma silmad maailmas valitseva olukorra ees. Sulges silmad selle ees, et inimene, kelle käes on järjest kasvav tehnoloogiline võimsus, ja kes seda siiani on kasutanud suuresti kurja tegemiseks, teeb seda loogiliselt ka edaspidi. Inimkonna varasemas ajaloos oli võimalus kurjust külvata vaid lokaalne ja hõlmas vaid ühe kogukonna piirid, tehnika täiustudes aga võtab see globaalsed mõõtmed, e. üks kogukond võib hävitada kõik ülejäänud, sealhulgas iseenda. Veelgi enam, inimene isegi ei pea tarvitamagi kurja kavatsust, kuid tema hallatav tehnoloogiline võimsus võib väljuda tema kontrolli alt ja põhjustada ettenägematuid tagajärgi. Seda kinnitavad tuumaelektrijaamade katastroofid täna Jaapanis ja 1986 Tsernobõlis jm-l. Ka Jeesus ise on öelnud, et mida aeg edasi, kuri läheb aina kurjemaks ning teisal, et kui Ta tagasi tuleb, kas Ta leiab maa peal enam usku. Teaduse viljad selle asemel, et teenida inimest ja olla talle igakülgseks toeks, on pöördunud hoopis tema enda vastu ja ohustavad tema eksistentsi. Helmut Thielicke ütleb Teilhardile viidates, et „kui me ei taha säärast mõtlemist kategoriseerida „hegelliaanlikuks“ või „gnostiliseks“, siis ometi ei pääse me mööda konstanteerimaks teatud monistlik-panteistlike joonte olemasolu tema süsteemis. Tema mõtlemise laadist sõltub, et tema mõttekonstruktsioonis ei leidu kohta usule“. Lezek Kolakovski ütleb: „Katse lepitada Jumala tarkust inimliku viletsusega on eriti iseloomulik neile kristluse vooludele, mis – alates Eriugenast kuni Teilhard de Chardinini- on järele andnud uskuda panteistlikult, et lõppude lõpuks saab kõigest üks, mis ka maailma ajaloo käigus ei sünniks.“ Sellest seisukohast pole kurjus hoopiski mitte kurjus, vaid me hoopis peame teda selleks, sest ei oska haarata tervet lunastuse käiku. Nõnda saab kurjusest hoopiski tulevase täiuse tööriist. Sellest võib aga omakorda järeldada, et ükskõik, mis inimene ka teeb, aitab ta kaasa Jumala lunastusplaani teostumisele. See õpetus ei suuda aga aiadta oma viletsuse ja kannatuse üle juurdlevaid inimesi, vaid vastupidi on üsna jõhker öelda, et sinu kannatused lähevad asja ette ja et nagu ütleb Kolakovski: „Õelus, mida te peate taluma on hea selle poolest, et annab kõiksuse hiilgusele kirkama sära“. Kas ja kuidas on siis võimalik kannatajaid trööstida ja lohutada, osutada hingehoidu kuriteo ohvritele, surijaile, haigeile jne. Kurjusega mitte arvestamine annab kurjale võimaluse tegutseda anonüümselt. Teilhard, kes ise sõja koledusi oli kannatanud, ei arvesta kurjuse probleemiga. Tohutu eksitus on oletada ka, et kui luuakse ideaalsed ühiskonnastruktuurid, kaovad automaatselt kriminaalsus, kadedus, vihkamine ja taolised negatiivsed inimeses juurduvad omadused. Piibellikult aluselt lähtuvalt, ütleb Thielicke „et maailma utoopiline kord jookseb karile, kuna inimese endaga asjad korras pole ning, et ta sellisena püsib edasi loodu saboteeriana. Kirikule jääb siin keskseks ülesandeks silmas pidada inimsüdeme kriisi ja pakkuda selleks jõuallikat. Inimese patusus on valgeks laiguks Teilhardi maailmapildi maakaardil. Thielicke mõistab Teilhardi nii, „et inimesel pole tarvis oma eksistentsi sügavast haavast paraneda, ta ei vaja mingit taastamist, vaid täieneb ise, kui temas ning tema evolutsiooni läbi jumalik universum oma täiuslikule lõpule jõuab“ ja jätkab: „Et Teilhard oportunistlikus mõttes taotleks ajastu konformismi ja seetõttu „süüdlaslik“ eksija oleks, seda ma ei suudaks mõeldagi. Et ta on konflikti ohver „mõttetragöödia“ ohver, sellest saan ma paremini aru“. Hoopis palju praktilisemalt ja lootustandvamalt läheneb käesolevas maailmas valitsevale olukorrale, teine 20. saj. teoloog Jürgen Moltman. Ta asetab kiriku kogukonna keskmesse. Raamatus „XX sajandi teoloogia“ (autorid Stanley J. Grenz ja Roger E. Olson) öeldakse: „Moltmanni mureks on ületada hävitavat lahusust teoloogiateooria ja kristliku usu praktika vahel, pakkudes välja „kriitilise Jumala-teooria“, millel oleks otsene ühiskondlik rakendus“. Ise ütleb Moltman: „Ma pole niivõrd huvitatud korrektsest, kuivõrd konkreetsest õpetusest ning seega huvitatud mitte puhtast teooriast vaid praktilisest teooriast“. Moltmanni jaoks on praegune maailm korrast ära. Jumal saab avalikuks alles tulevases kirkuse kuningriigis. Moltmann võtab omaks eskatoloogia olulisuse Uues Testamendis ja seda mitte uskumusena aja lõpul aset leidvates sündmustes, vaid kogu kristlikku teoloogiat kujundava tegurina. Moltman ütleb, et „lõpuaja õpetuse „viimasele päevale“ jätmine teeb sellest üksnes teoloogia ripatsi“. Seega on kiriku ülesanne tegutseda siin ja praegu. „Kogudus peab ühiskondlike muutuste nimel“, ütleb Moltman, „tegutsema praegu, tulevikulootuse põhjal. Uus Testament ei näe Jumala tulevase pääste ootuses ettekäänet praeguseks tegevusetuseks, vaid julgustab, et „Issandas ei ole vaevanägemine asjatu“ (1 Kr. 15:58). Misjonitöö aluseks tema nägemuses on muuta maailm tõotatud uue loodu ootuses“. Kristliku misjoni eesmärk ei ole üksnes isiklik vaimulik päästmine vaid inimlike inimeste ühiskonna toimimisaluste loomine, selle ellu rakendamine ja käigus hoidmine. Bangokis KMN 8 misjonikonverentsil 1973.a., mille teemaks oli „Päästmine tänapäeval“, nagu kirjutab Tony Lee raamatus „Õhtumaa mõtte loojad“, defineeriti Moltmani poolt koostatud dokumendi sissejuhatuses päästmist nõnda: „Päästmine toimib majandusliku õigluse nimel peetavas võitluses inimese ekspluateerimise vastu teise inimese poolt, ... inimväärikuse nimel peetavas võitluses poliitilise rõhumise vastu kaasinimeste poolt, ...solidaarsuse nimel peetavas võitluses inimestevahelise võõrandumise vastu, ... lootuse nimel peetavas võitluses isikliku elu meeleheite vastu“. Tõsi tema „päästmise programm“ sattus õigustatult ortodoksi kiriku ja evangelikaalide kriitika alla ning selle võttis lühidalt kokku kohal viibinud üks rooma-katoliku kiriku vaatleja nõnda, nagu edastab Lee: „Ma ei kuulnud kedagi rääkivat päästmisest usu läbi“. Tõepoolest, Moltmanni programm sisaldas päästmist valdavalt „horisontaalselt“, ühiskondlikul tasapinnal, kuid vaatamata „vertikaalse“ mõõtme puudumisele oli kutse tegutseda ligimesearmastuse alustel ühiskondliku tegevuse kaudu. Kaks aastat hiljem Nairobis 1975.a. tõdeti, nagu edastab Lee: „Kristlased on kutsutud osalema nii evangeeliumi kuulutamises kui ka ühiskondlikus tegevuses. Meile on antud käsk kuulutada Kristuse evangeeliumi maailma otsteni. Samal ajal on meid kästud ka võidelda selle eest, et Jumala tahe võiks rahu, õigluse ja vabaduse osas teostuda kogu ühiskonnas“. Misjon ju ongi osaleda Jeesuse Kristuse tunnistamises nii sõna kui ka teoga. Sõnale e. kuulutusele, lisandub tegu e. diakoonia. Puud tuntakse tema viljadest. See, mille olemust Uues Testamendis antakse edasi diakoonia mõiste kaudu on usul ja teenimise andidel rajanev kristlik elu, mis ligimesearmastuse praktiseerimisel toob esile positiivseid muutusi ühiskonnas. Mida erinevamates valdkondades seda tehakse, seda tulemuslikum ja nähtavam on kirik ühiskonnas. Et kiriku hoolekande tegevus läbi selle ajaloo on olnud tulemuslik ja järgimist vääriv tõendab juba seegi, et hiljem on kristlaste poolt alustatu leidnud kindla koha riiklikes sotsiaalhoolekande süsteemides. Osaledes küll positiivsete muutuste algataja ja kaasloojana ühiskonnas, tuleb aga kirikul säilitada siiski põhilises konservatiivsus ja tugineda üksnes Kristuse-kesksele piibellikule alusele. Eelmise aasta „Kirikulehe“ (2010.a.) artiklis „Tulevikukiriku mudel“ edastab Tauno Toompuu oma muljeid külaskäigust Stockholmi Santa Klara kirikusse: „Sealne kogudus on kasvav kogudus. Kui teoloogiadoktorist õpetaja Carl-Erik Sahlberg seal 21 aastat tagasi alustas, oli pühapäevasel jumalateenistusel saalis vaid kolm üle 80-aastast memme. Täna on saal täis ja kõikjalt Rootsi kogudustest tullakse selle imega tutvuma, et õppida sellest kogemusest. Õpetaja on uurinud läbi kiriku ajaloo need perioodid ja piirkonnad, kus kirikud on kasvanud ja sõnastanud 9 printsiipi, mille alusel see on võimalik: kirik on avatud kõigile, hoolib inimestest, on armastav osaduskond, on Kristuse-keskne, elab puhast elu, on valmis kannatusteks, otsib Jumalat palves, kasutab ilmikuid ja on avatud Püha Vaimu väele. Avatus kõigile ei tähenda avatust kõigele. Santa Klara kirik on oma liikmeskonna kasvu läbi saavutanud majandusliku ja teoloogilise sõltumatuse Rootsi kirikust ega pea Rootsi üldkiriku kõigi praktikate ja õpetustega kaasa minema. „Kasvav kirik on klassikalisel teoloogilisel alusel seisev kirik“, ütleb Sahlberg: „Liberaalne kirik on kahanev kirik“. Nõustun sellega, et demütologiseeritud Jumal ei suuda pakkuda rohkem tuge, kui naaber kõrvalkorterist. „Vähe on tuntud aga asjaolu, et müüdid valitsevad meid ka väljaspool usundeid“, ütleb teoloogiadoktor Alar Laats oma artiklis „Ristiusust globaalselt“. Ta kõneleb müüdist, mille kohaselt ristiusk on juba välja surnud või vähemalt kohe suremas. Tõepoolest kirikud on pühapäeviti (pool)tühjad nii meil, kui suures osas Euroopas ning Jumalasse uskujate protsent on meil Euroopas üks madalamaid. Terve Euroopa on suuresti sekulariseerunud, kuid ka sekulariseerituses pole see ühtlane. Väide, et sekulariseerumise põhjustaja on areng ja modernsus ning see on seetõtu paratamatu ei pea USA näite varal sugugi mitte paika. Laats väidab, et „ilmalikustunud Euroopat peetakse pigem erandiks tänapäeva maailmas. Põhjustajaks siinsete kirikute liiga lähedane seotus riigivõimuga, aga samuti teatud liiki intelligentsia domineerimist võimustruktuurides, eriti aga meedias ja haridusasutustes“. Aga Euroopa ei ole ju kaugelt terve maailm, millest võiks teha põhjapanevaid järeldusi ristiusu „tervise“ kohta globaalses plaanis, täna 21 sajandil. Sellest tulenevalt ei saa sugugi kõnelda üldisest sekulariseerumisest. Teisale on nihkunud lihtsalt ristiusu geograafiline kese. Kui varemalt asus see Euroopas, Roomas, siis täna on selleks Ladina-Ameerika ja ekvaatorist allapoole jääv Aafrika. Kui Vatikani II kirikukogul (1962-65), võis täheldada liberaliseerumise märke, siis tänasel päeval võib märgata sellest distantseerumist, mis on saavutataud lõunapoolse kristluse kasvava mõjujõuga. Sama on täheldatav ka anglikaani kiriku puhul. Traditsioonilistel kirikutel - katoliku, ortodoksi ja luteri kirikul, oleks nii mõndagi õppida nn. vabakirikutelt, kus osadus koguduseliikmete ja vaimuliku vahel on märgatavamalt tihedam, kui kõrgkirikutes. Laats kõneleb moodsast nelipühiliikumisest, millel on mõnede väidete kohaselt üle poole miljardi liikme, seega umbes veerand kõigist kristlastest maailmas. Milles on tema külgetõmme? Laats ütleb, et „üheks põhjuseks on kindlasti nelipühiliikumise sotsiaalne orientatsioon: algusest peale on see olnud vaeste ja põlatute liikumine. See kirik on algusest peale avatud olnud neile, kes mujal on tõrjutud olnud. Nii on siin alati olulist rolli etendanud naised, keda paljudes teistes kirikutes ei taheta tänaseni kirikus tegutsemas näha“. Nelipühiliikumise edu põhjuseks on kindlasti ka nende nn. edu teoloogia. Kui traditsioonilistes kirikutes on kesksel kohal ristilöödud ja kannatav Kristus, siis nelipühis on selleks just ülestõusnud ja triumfeeriv Kristus. Nelipühiliikumise teoloogiliseks eripäraks Laatsi sõnul on ka „sakraalse ja üleloomuliku toomine igapäevasesse käegakatsutavasse maailma. Ehk siis usu ja usupraktika tagajärjed ilmnevad siin maailmas üsna ruttu. Kui on probleeme, siis tuleb tõsiselt palvetada ja Jumal lahendab probleemid, mis iganes need ka poleks“. Nii Brasiilia kui ka Filipiinide rooma-katoliku kirik on üle võtnud mitmeid nelipühilikke jooni. Ma arvan, et meil EELK-s oleks viimane aeg senisest stagnatsioonist vabaneda. EELK ei ole enam ammugi härraskirik, kuid ilmselt asjaosalised pole seda ise märganud. Abi pole mitte vormi vaid sisulisest uuenemisest. Seepärast on mul olnud kummastav juba aastaid lugeda kiriku juhtfiguuride sõnavõttudest, et olukorral pole häda midagi, me oleme endiselt arvestatavad. Käesoleva aasta ühes veebruarikuu „Kirikulehes“ keegi juhtiv kirikutegelane tõi omast arust positiivse näitena võrdluse, et EELK liikmeannetajate koguarv on enamvähem samas suurusjärgus TALO-ga (ametiühingud) ja mis polevatki paha. Nõnda aga võime me end võrrelda jätkuvalt ja vabalt valides, kellega tahes, mõne aasta pärast mingi poliitilise partei, lõppeks ka külaseltsiga ja öelda, „pole paha“. See kõik meenutab kuidagi kummaliselt kunagisi NLKP funktsionäride parteikoosolekuid ja sealt edastatud edu sõnumeid, kuni ükskord kogu süsteem kolinal kokku kukkus. Laats ütleb, et „vaatamata sellele, et meie kirikuvürstid näitavad ennast aeg-ajalt suurte ja vägevate seltskonnas, on ... kristlike arusaamade ja väärtuste roll ühiskonnas marginaalne ning Jumalasse uskujate protsent maailma üks madalamaid“. Vahest tasuks siis vaimulikel rohkem end näidata koguduses endas. On vaimulikke, kes töötavad lisaks oma põhitöökohale veel mujalgi, kuigi nende palk pole igal pool linnades sugugi nõnda väike. (Ma ei kõnele siin väikeste maakoguduste vaimulike möödapääsmatust ja suisa katastroofilisest majanduslikust olukorrast, kus võideldakse ellujäämise eest). Siis on ka selge, et neil oma koguduseliikmete tarvis aega napib. Tihti põhjendatakse ilmalikus ametis töötamist misjoniga. Kas on aga mõtet misjoneerida, kui pole hiljem aega inimestele vaimulikku toitu pakkuda, siis, kui ta juba on kogudusse tulnud. Siia sobib laenatud mõte raamatust „Väike prints“ : „ kui sa oled mind kodustanud, siis kanna ka minu eest hoolt“. Sageli puudub vaimulikul vahetu kontakt koguduseliikmetega, mis aga on vabakogutuses elementaarne ja esmane. Ei piisa sellest, kui üksnes pühapäeviti tõsta oma õnnistavad käed ja siis nädalaks jälle silmapiirilt kaduda. Ei piisa üksnes, kui suhelda distantsilt. Maailm väljaspool kirikut suhtleb vahetult ja sinna need inimesed kaovadki või paremal juhul vabakogudustesse. Viimastesse need, kes on otsija vaimuga. Kirikul tuleb olla lisaks Kristuse-kesksele kuulutusele ka liikme-, mitte aga õpetaja- või institutsioonikeskne. Lõppeks teeb iga inimene siiski oma valiku ise, kas koos Jumalaga või ilma Temata ja kiriku ülesanne on inimest selles valikus toetada, andes otsijaile võimaluse mõtestatud eluks. Kirik ei peaks välistama teadusliku mõtlemise, küll aga pseudoteadusliku ja ilmaliku terrorismi. Martin Luther rõhutas kiriku püha usualusena üksnes Piiblit. Jätkem siis sellele raamatule alles tema pühadus, uskugem Jumala tõotusse, võttes üheskoos vastutuse Tema kaasloojatena. Kirik ei ole vabamüürlik sõprade klubi, kus igaüks usub vabalt valitud Jumalat, vaid Jeesuse Kristuse poolt lunastatute osaduskond. Kiriku peamiseks ohuks pole mitte maailmast, vaid Kristusest distantseerumine ja juba kogudusse tulnute vaimutoiduta jätmine. Kristus ütleb: „Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete ja mina annan teile hingamise“. Kui kirik sellele kutsele järgneb, siis ta ei distantseeri end ka maailmast, ei distantseeri end inimestest, kes selles maailmas uut hingamist otsivad. Need, kes ei otsi, nendele ei peagi olema kirikul midagi pakkuda.