reede, 30. detsember 2016

Jõululaupäev I


18.12.2016

Sõbrad Soomest olid külas ja kooril oli viimane proov enne jõululaupäeva, siis jumalaorjuse alguses laulis koor mõned lood.

“Kivistunud Zoja” – ühest meieaegsest imejuhtumist ja selle õppetunnist

Roland Tõnisson 
Tänavu 31. detsembril möödub 60 aastat ühest tänapäevasest imeloost, mille toimumises võib hea lugeja kahelda kui kirikutegelaste väljamõeldises, ent “paraku” kinnitavad selle sündmuse toimumist ka NLKP allorganisatsioonide protokollid ning mitmete pealtnägijate isiklikud tunnistused, sealhulgas loo keskse tegelase Zoja õe Nina Pavlovna Kalašnikova tunnistus.
Toimunut tuntakse nimega “Zoja seismine” ehk “Стояние Зои“. Toona nimetati juhtumit hoopis üleliiduliseks skandaaliks ning see andis põhjust nõukogude võimu funktsionääride kaadripoliitikas tõsiseks puhastuseks.
See erakorraline ja surelike jaoks mõistatuslik sündmus juhtus 31. detsembril 1956. aastal Kuibõševi äärelinnas, aadressil Tškalovi 84 asuvas majakeses, kus elas täiesti tavaline naisterahvas Klavdia Bolonkina, kelle poeg Nikolai kutsus sõbrad enda poole vana aastat ära saatma. Teiste hulgas oli ka Zoja, kellega Nikolai oli hiljuti hakanud kurameerima.
Kõik olid kutsutud paarikaupa ja nii nad saabusidki. Ainus, kes saabumisega viivitas, oli peoperemees Nikolai ise, ning kui kannatamatud noored alustasid tantsuga, oli Zoja ainsana partnerita. “Kui minu Nikolaid ei ole, siis tantsin Imetegija Nikolaiga!” teatas ta teistele ning suundus ikooninurga poole, kus aukohal oli venelaste seas populaarse Myra linna piiskopi Nikolai pühakuju ehk ikoon. Teised püüdsid teda tagasi hoida, ent Zoja vastas nipsakalt: “Kui Jumal on olemas, las ta siis ise karistab mind!” Zoja võttiski seinalt ikooni, surus selle vastu rinda ning astus tantsuringi.
Ta jõudis teha kaks tiiru, enne kui pealtnägijate sõnul tõusis tuul ja tuppa tungis kummaline valgus. Tüdruk jäi seisma nagu naelutatult, ikoon käes. Piduliste hulgas tõusis paanika koos hüsteeria ja karjumisega. Tema käest püüti ikooni kätte saada, aga see ei õnnestunud kuidagi. Zoja seisis kui põranda külge liimitud soolasammas. Pidurahvas jooksis muidugi hirmunult majast minema.
Kutsuti kiirabi ning arst üritas teha Zojale lihaseid lõdvestavaid süste, süstlad aga läksid tema keha vastu kõveraks või purunesid. Tüdrukul puudusid välised elumärgid, ent südamepiirkonnas võis eraldada vaevukuuldavaid lööke.
Kuuldused toimunust levisid kiirelt ning vastupidiselt pidulistele ei peljanud linlased tulla ise kaema, mis imelugu on sündinud. Esialgu oli uudishimulikel võimalik takistamatult tulla uudistama tüdrukut ikooniga, keda hakati kutsuma “kivistunud Zojaks”, ent kolmandaks päevaks täitusid majaesine ja ümberkaudsed tänavad tuhandetest inimesest koosneva rahvamassiga.
Maja ette pandi miilitsavalve, et keegi sisse ei saaks ega levitaks linnas nõukogudevastast usupropagandat. Uudishimulik rahvas aeti ratsamiilitsa poolt laiali, kuna see “takistas autotranspordi liikumist”. Juhtumiga tegelesid vastavad organid linna ja koguni oblasti tasemel. Karistati parteilasi ja ametnikke, kes pidid vastutama selle eest, et sarnaseid tagurlikke juhtumeid ei toimuks. Nõuti ateistliku kasvatustöö tõhustamist. Oldi kindlad, et tagurlik element on spetsiaalselt parteikongressi eel välja mõelnud sellise provokatsiooni, mille jabur olemus ja sellesse uskujad tuleb paljastada oblastilehes avaldatavas satiirilises följetonis. Leiti, et teaduslik-ateistlike trükiste ja filmide avaldamist tuleb hoogustada, sest “siis lõpevad ükskord need vanaaja olme ja elu värdjalikud avaldumised meie, nõukogude inimeste, elus. Kohalik parteiorganisatsioon ei ole olnud tasemel, ega ei ole suutnud ära hoida selliseid tagurlikke, ajaloo prügikasti kuuluvaid ilminguid.”
Miilitsad, kes esimestel öödel Tškalovi tänava majja valvesse pandi, tulid koju hallipäistena, käskisid naisel kirikust ristid osta ning enda eest palveid lugeda, sest ise nad oma ameti poolest kirikusse minna ei tihanud. Samuti ei julgenud nad astuda lähemale kivistunud tüdrukule, et tema haardest vabastada ikoon.
Pealinnast saabunud teadlased ei suutnud määrata patsiendile diagnoosi ning laiutasid juhtumi ees mõistmatult käsi.
Tahes-tahtmata tuli nõukogude võimul asuda koostööle Kirikuga, ent preestritel ei õnnestunud ikooni neiu käest kätte saada. Need pingutused lõppesid siis, kui majja tuli munkpreester Serafim (Poloz). Teda mäletatakse piiskopkonnas siiani kui helget isikut, kellele olla antud ka võime näha kaugemale ja sügavamale, kui see surelikel nende piiratuses võimalik on. Munkpreester Serafim võttis pärast palveid ilma igasuguse vaevata Zoja käest ära Imetegija Nikolai pühakuju, asetas selle tagasi oma kohale ning käskis oodata lähenevaid paasapühi.
Selle teo eest võeti Serafim ise vahi alla ning teda sunniti salgama oma osalust toimunus ning avalikult kinnitama, et kõik toimuv on ainult pettus inimeste lollitamiseks. Nõukogude võim fabritseeris talle karistuseks kriminaalsüüdistuse ning saatis homoseksuaalsust käsitleva paragrahvi alusel vangilaagrisse.
Neitsi Maarja kuulutamispühal, 25. märtsil, tuli Tškalovi tänava maja juurde keegi vanamees, ning palus end lasta Zoja juurde. Maja valvavad militsionäärid ei teinud talle takistusi, hoolimata keelust kedagi sisse lasta. Ta oli astunud neiu juurde ning küsinud temalt: “No kuidas on? Kas oled seismisest väsinud?” Ja kui mindi kummalisel ja seadusteiraval moel hoonesse tunginud taati välja eskortima, oli ta läinud. Zojal tuli aga mõneks ajaks kõnevõime tagasi ning kui temalt küsiti, kuhu vanamees jäänud on, vastas ta: “Ta läks sinna tagumisse nurka” ja näitas käega sinnapoole, kus oli Nikolai ikoon.
Paasaööl tuli tüdruk oma seismisest välja. Tema õe Niina tunnistusel tuli elu küll tagasi Zoja kehasse, ent mõistus ei olnud enam endine. Esimestel päevadel oli ta lakkamatult karjunud: “Maa hukkub pattudes! Palvetage, uskuge!”
Varsti pärast seda Zoja suri, olles viibinud “kivistunud” seisundis ilma söögi ja veeta 128 päeva. Kuibõševi linnas aga tunglesid inimesed Zoja seismise ajal ja eriti pärast “ärkamist” kirikutes, ostes need kaelaristidest, küünaldest ja ikoonidest tühjaks. Lasti end ja oma peresid ristida. Koguni parteilased kutsusid oma haige- ja surivoodite juurde vaimulikke. Salaja. Neidsamu, keda nad alles hiljuti olid igati taga kiusanud, represseerinud ja kutsunud tsarismi iganditeks.
Kui Zoja surmast kulus aega, hakkas linlastel ununema ka see kõiki tabanud vapustus ning argipäev pöördus taas “normaalse nõukogude elu rööbastele” koos selle uskmatuse ja pöörasusega.
Juhtum Zojaga tõstatab üles õigustatud küsimuse – miks ärkavad inimesed alles siis, kui neid tabab haigus, vapustus või õnnetus? Ja kindel on see, et hirm, draamad ja tragöödiad on halvad vaimulikud juhid. Selge on seegi, et välised atribuudid on kasutud kui inimene ei kasvata endas vaimsust teadlikult ja järjepidevalt. Kui inimene elab vaimselt distsiplineeritud elu, ei lähe talle korda ei müstika, imeteod ega langenud vaimude pahateod. Inimesel on võimalik valida – kas sarnaneda munkpreester Serafimiga või hallikshirmunud ateistliku funktsionääriga, kes ei suuda taluda Jumala pühaduse ligiolekut – olgu siis selle rõõmus või vihas.
“Zoja seismise” kohta võib vene keeles lugeda lisaks https://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A1%D1%82%D0%BE%D1%8F%D0%BD%D0%B8%D0%B5_%D0%97%D0%BE%D0%B8 ja http://www.pravmir.ru/kamennaya-zoya/

neljapäev, 29. detsember 2016

Mart Sander: kapist välja ja paraadile!

Eestis on alanud sõjakate ateistide kärarikas kapist väljatulek, nendib viimaste sündmuste põhjal laulja, näitleja ja telemees Mart Sander.


Ateistidega on nagu homodega: kui kapiuksed avanevad, siis selgub, et neid on oodatust palju rohkem.
25 aastat tagasi, kui Eesti Vabariik taastas oma õigusjärgsuse, eeldati, et taastub ka Nõukogude okupatsioonist rüvetatud vaimsus. Alguses tundus, et nii see oligi. Kuid alahindasime eestlase ühte tugevat omadust: võtta halvast asjast halvim.
Pool sajandit nõukogude ajupesu on meisse päranduseks istutanud kaks kohutavat omadust: lipitseva pealekaebajalikkuse ja praaliva uskmatuse. Avalik ateism tardus mõneks ajaks jahedalt viisakasse usuleiguse unne, mida hoiti näiliselt segamatult, sest vastasel juhul oleks maailma kristlikud kultuurriigid võinud meid pidada nõukamatsideks. Ja seda ei saanud lubada.
Eriti, kuna need riigid, mille järgi me varmalt joondusime – Põhjamaad – olid KÕIK kirikuriigid. Jah: Rootsi, Soome, Norra, Taani, Island – kõigis neis maades käisid riik ja kirik käsikäes. Rootsi astus esimesena rajalt kõrvale, lahutades aastal 2000 kiriku riigist. Maailma üks õitsvamaid heaoluriike on tänaseks paraku oma kunagise hiilguse hale vari.
Euroopas on riik ja kirik ühendatud veel paljudes riikides: Inglismaal, Šotimaal, Monacos, Andorras, Liechtensteinis, Maltal, muidugi Vatikanis; pooleldi toimivad riiklikud suhted valitsevad Prantsusmaal, Kreekas, Ungaris, Bulgaarias ja Poolas. Neist mõnes riigis (eelkõige Inglismaal) on riigipea automaatselt ka kirikupea.
Sõnapaar «ilmalik riik» on praeguse presidendi propageerimisel muutunud ateistliku riigikorralduse tähistuseks. Võrdleme ennast siis siinkohal teiste ilmalike riikidega.
Jõulud on riigipüha kõigis Euroopa, Põhja- ja Lõuna-Ameerika ning enamikus Aafrika riikides. Tegelikult on ka ilmalikes riikides enamik riigipühi kiriklikud. Eestis on see protsent täpselt pooleks (6-6); Saksamaal näiteks on 15 riigipühast kiriklikud 11. Riigipühade austamine ja tähistamine riigipea poolt kuulub terve mõistuse järgi tema töökohustuste hulka.
Kuigi Ameerika Ühendriikide puhul on tegu samuti ilmaliku riigiga, vannutatakse president ametisse käsi piiblil ning fraasiga «So help me God» («selles aidaku mind Jumal»). Mitte ükski Ameerika president pole olnud ateist. USAs on usklikke 76,5 protsenti rahvastikust, neist kristlasi 70,6 protsenti. Ateiste loetletakse kolm protsenti. Jah, seal tasub ateistil elada vaikselt kapis.
Siiani elasid ka Eesti ateistid kenasti kapis ega tülitanud rahulikke kodanikke. Nüüd on nad leidnud endale suure eestkõneleja ning kapiuksed hakkavad kriginal avanema. Oh neid horde, kes sealt välja voolavad!
Voolavad suure lärmi ja käraga. Läbi aegade on rumalad inimesed rünnanud ja mõnitanud asju, millest nad aru ei saa. Seda suhtumist propageeris igati ka maailma suurima ateistliku kolossi, NSVLi ideoloogiamasin, mis Euroopa kristliku väikeriigi pooleks sajandiks rõvedale vaimsele prostitutsioonile alandas. Ateisti ja uskliku vahel ei saa samal põhjusel esineda ka dialoogi: Eesti ateist pole Euroopa või Ameerika ateist, kes peab oma mõtteid formuleerima, argumenteerima ja seletama.
Eesti ateist on kultuurmarksismi nukust võrsunud liblikas: edev, pinnapealne, üleolev. Ta tunneb enda taga massi jõudu – sest kas pole uhke olla maailma kõige ateistlikuma riigi võidutsev usupõlgur, kellel on nüüd lausa kõrgeim riiklik seljatagune? Milleks siis veel mingeid mõtteid vahetada, kui saad endast «madalamate» kohale liuelda ja neile lihtsalt pähe lasta?
Tegelikult näitab ateistide «online-kapist-väljatuleku-paraad» siiski soovi olukorda enda kasuks serveerida. Viimase aja tõsiseimad Euroopa-sisesed uuringud aastal 2010 (Eurobarometer Poll 2010) jagasid Eesti elanikud järgnevalt: inimesi, kes usuvad Jumalasse – 18%; inimesed, kes usuvad mingisse kõrgemasse jõudu või energiasse – 50%; inimesed, kes ei tunnista midagi mittemateriaalset (ateistid) – 29%. Euroopa Liidu vastavad näitajad olid 51%, 26% ja 20%.
Pew Research Centeri uuringud (2012) annavad Euroopa kristlaste osakaaluks 72 protsenti EU elanikkonnast. Sama uuring, mis vahepealset küsimust (kõrgemasse jõudu uskumisest) ei esitanud, sai Eesti agnostikute ja ateistide hulgaks 60 protsenti, mis viib Eesti koos Tšehhi Vabariigiga ainsa kahe riigi hulka, kus uskmatuid on rohkem kui usklikke.
Mõtleksin kaks korda, enne kui hakkaksin suurest uhkusest Tarzani kombel endale vastu rinda tagudes kriiskama. Mõni kõrvaltvaataja võib leida, et eestlane polegi maailma targim elusolend.

Pilt


Sultan

Sultan joob hommikul kanget Türgi kohvi oma palees rõdul. Ühtäkki näeb,et palee ette sõidab kahekordne uhke buss. Sultan kohe õiendama,et täna ei pidanud ju mingeid turiste tulema. Teener aga kummardas ja kokutas,, oo teie kõrgeausus aga need on teie 50 ämma,kes tulevad külla

Islami keskuse põlemine Hollandis

http://www.express.co.uk/news/world/748028/Mosque-Islamic-Centre-Holland-Nederlands-Dutch-arson-European-Union

kolmapäev, 28. detsember 2016

Kiriku jõud

Vene õigeusu kirikul Venemaal on umbes 30 tuhat preestrit. 100 kuni 120 tuhat karu. Rahvast on 144 miljonit. Üks preester 3-4 karu kohta ja 4800 inimese kohta. Statistiliselt võib elusat karu kohata 3 - 4 korda sagedamini kui preestrit - mis kiriku jõust me siis räägime? Eriti nende jaoks kes kirikus ei käi!

Пушкин. Об исламе

ПУШКИН ЭТО НЕ ПРЕДЧУВСТВОВАЛ - ОН ГЕНИАЛЬНО ОПИСАЛ ТО ЧТО УЖЕ БЫЛО И ПОВТОРЯЕТСЯ ОПЯТЬ
- ТАКОВА ПРИРОДА ИСЛАМА (ХАЛИФАТ ОТ МОРЯ  - ДО МОРЯ)  И НИЧЕГО НЕ МЕНЯЕТСЯ!
И ИДИОТЫ КОТОРЫЕ НЕ В СОСТОЯНИИ ЭТОГО ПОНЯТЬ - ТОЖЕ НЕ МЕНЯЮТСЯ


 
Горит земля от них кругом,

Стенают местные: доколе?!

Что заработали трудом,

Отдать заставят поневоле.

Все мертво посреди степей

Теперь в Германию скорей.

Да к Скандинавии бескрайней.

Тут стоны жен, и плач детей,
 
И муэдзина крик печальный.

Нет, не когортой боевой,

На сей раз шло завоеванье,

А диких беженцев толпой,

Шел Халифат на мирозданье.

Как слепотой поражены

Их всех без боя пропускают.

Колонны вражеской орды,

Собой Европу заселяют.

Волшебной силой провиденья

В туманной памяти моей

Так оживляются виденья

Кровавых халифата дней.

В земле, где долго, долго брани

Ужасный гул не умолкал,

Сдались германцы и славяне

Лишь полк мадьяров устоял,

Австрийский сдох орел двуглавый

Савойского минувшей славы,

Не встретить посреди степей.

Над рубежами древних станов

Стоят телеги басурманов,

И черной Африки детей.

Кто их крикливыми толпами

В Европу ныне проводил?

Какие блага посулил,

И окрылил их всех мечтами?

В поход тьмы темь их снарядил

Оставив старые хамулы —

Где их всегда учили муллы

Чтоб всяк неверного убил.

Автор: А. С. Железнов

teisipäev, 20. detsember 2016

Eduard Lillepuu II maailmasõjas

Eduard mobiliseeriti II maailmasõja puhkedes Punaarmeesse ja mingil perioodil viibis ta rindelt eemal. Ühel õhtul sisenes tema muldonni väeosa politrukk ja tegi Eduardile ettepaneku kirjutada avaldus kommunistlikku parteisse astumiseks. Eduard oli valiku ees, kristlasena ta seda ei soovinud, samas oli mitmeid eestlasi, kes keeldusid parteisse astumast, saadetud tagasi rindele. Eduard palvetas ja sai südamesse kindluse. Järgmisel päeval viis ta politrukile avalduse, kus soovis astuda kommunistliku partei liikmeks. Õhtul tuli politrukk uuesti Eduardi muldonni, andis talle avalduse tagasi ja ütles: mina pole sulle ettepanekut teinud ja sina pole parteisse astumise avaldust kirjutanud. Nimelt oli Eduard oma avalduses kirjutanud, et temast sai juba lapsena usklik inimene ja kuna kommunistlik partei kannab samu eetilisi ideaale ja väärtusi mis kristluski, siis on ta valmis hea meelega astuma kommunistliku parteisse. Ka rindele saatmisest Eduard tol korral pääses.

Üks lugu aseopetaja Eduard Lillepuust

Kord tema aseõpetaja päevil pidanud ta Hanilas matust. See oli varsti pärast seda, kui sealne kirik kinni pandi, sest kogudus ei suutnud maksta riigimakse. Vaestel inimestel ei olnud selle jaoks raha, kuid rikkad keeldusid andmast. Tollele matusele olid aga kogunenud just jõukamad inimesed. Pärast kadunukese muldasängitamist ootas uhke peielaud, ja keegi lahkunu omastest palus pastoril lugeda söögipalve. Eduard tõusnud püsti ja öelnud: “Oli kord üks kogudus. Vaesed inimesed ei suutnud seda ülal pidada ja rikkad ei tahtnud. Söögipalvet ma teile ei pea, ma soovin teile: head isu!...”

esmaspäev, 19. detsember 2016

Sajajalgne

Tuleb mees zookauplusse:
“Kas teil on kedagi, kes oskaks kõneleda?” küsib ta müüjalt.
“On! Rääkiv sajajalgne!” vastab müüja.
Tuleb siis mees sajajalgsega koju, söödab tal kõhu täis ja küsib:
“Kas jalutama läheme?”
Elukas vaikib.
“Kas siis läheme või ei?”
Elukas on ikka vait.
Mees on juba täiesti endast väljas ja karjub:
“No on ikka petised!!! Mis rääkiv sajajalgne sa siis oled?!?! Täielik sigadus!!!”
“Jää vait, tobu!” sisistab sajajalgne. “Ma panen jalanõusid jalga….!”

Pilt


Müüt, et religioon on esimene sõdade põhjus


 

pühapäev, 18. detsember 2016

Pilt


Mida Euroopa vajab

«On kiiduväärt, et lääs üritab olla rohkem avatud ning mõista paremini väljaspool olijate väärtusi, kuid ta on kaotanud võime armastada ennast,» ütles kümmekond aastat tagasi Joseph Ratzinger (paavst Benedictus XVI). «Omaenda ajaloos näeb ta vaid seda, mis on põlastusväärne ja destruktiivne; ta ei ole enam võimeline tunnetama, mis on suur ja puhas. Mida Euroopa vajab, on uus eneseaktsepteerimine; enese aktsepteerimine, mis on kriitiline ja alandlik – kui ta tõesti tahab ellu jääda.»

reede, 16. detsember 2016

Pilt


Vasja-Kõõrdsilm

Lugu juhtus kaugel Venemaal.
Elas isa koos kolme pojaga ja pidas talu.
Ühel hommikul tuleb erutatud isa tuppa ja teatab, et öösel on keegi lurjus nende lehma ära varastanud!
Noorem poeg ütleb sellepeale: “Kui lurjus, siis järelikult oli lühikest kasvu.”
Keskmine vend toetab: “Kui lühikest kasvu, siis oli järelikult Malinovkast.”
Ja vanem vend lõpetab: “Kui oli Malinovkast, siis järelikult oli see Vasja-Kõõrdsilm.”
Lähevad kambaga Malinovkasse, annavad Vasjale kõva keretäie, aga mees neile lehma tagasi ei anna.
Ütleb, et tema ei tea asjast midagi.
Tirivad siis Vasja-Kõõrdsilma kohtusse.
Ütlevad kohtunikule, et andsid Vasjale kere peale, aga see lurjus ei anna neile ikkagi lehma tagasi!
Kohtunik küsib: “Miks te arvate, et see oli just Vasja-Kõõrdsilm, kes teie lehma tuuri pani?”
Isa alustab: “See on ju täiesti loogiline. Varastas lehma – järelikult on lurjus.”
Noorem poeg: “Ja kui on lurjus, siis järelikult on ka lühikest kasvu.”
Keskmine vend lisab: “Ja kui on lühikest kasvu, siis on järelikult Malinovkast.”
Vanem vend võtab jutu kokku: “Ja kui on Malinovkast, siis kes see muu ikka olla saab, kui Vasja-Kõõrdsilm?!”
Kohtunik võtab sellepeale laua alt ühe musta karbi ja küsib: “Öelge, mis mul siin selle karbi sees on?”
“Karp on kandiline, järelikult…” alustab isa.
“…on karbi sees midagi ümmargust,” jätkab noorem poeg.
“Kui on midagi ümmargust, siis on järelikult oranž,” ütleb keskmine poeg.
“No ja kui on oranž, siis on kindlasti apelsin!” lõpetab vanem poeg.
“Tead, Vasja,” ütleb kohtunik mõtlikult, võttes samal ajal karbist välja apelsini, “ma arvan, et on targem kui sa neile lehma tagasi annad…”

neljapäev, 15. detsember 2016

Teoloog riigikogus: teie, meie rahva juhid, küllap küsite endalt: millist sõnumit tahame ise kanda, kehastada?

Toomas Paul
Teoloog

Austatud kõrged koosviibijad, daamid ja härrad! Luuka evangeeliumis on lugu Jeesuse sünnist, mida loetakse igal jõuluõhtul kirikutes. Ilma selleta ei ole jõuluteenistus mõeldav. Jutustus on üksikasjadeni meeles ka neil, kes muidu eriti palju piiblist ei tea. Tuttav jõuluevangeelium ning kaunid laulud “Püha öö”, “Üks roosike on tõusnud” ja “Neil karjastel väljal” ei pea jõuluõhtu teenistusel andma uut informatsiooni, pigem tagab nende ikka ja jälle kuulamine kirikus pühaliku fiilingu, ütles teoloog Toomas Paul oma kõnes 14. detsembril riigikogus toimunud 15. Eesti palvushommikusöögil.


Jõulukirikut võib võrrelda laulupidudest osa võtmisega. Me siirdume hetkeks oma argipäevast teise reaalsusesse.
Kuulsime sama lugu ka täna hommikul. Aga, eks ole – täna on meie tunded tüki maad kainemad kui jõuluõhtul. Ja see annab võimaluse rahulikult analüüsida, mida siis jõulusõnum, Jumala hea sõnum inimkonnale, tähendas toona, ning mida ta ütleb meile.
Sõnum ja saadik kuuluvad lahutamatult kokku. See on eriti ilmne, kui mõelda kreeka keelele. Sõna “ingel” – ἄγγελος, on ‘saadik, sõnumitooja’; ‘käskjalg’ (Lk 9:52); ‘maakuulaja’ (Jk 2:25) jne. Verbist ἀγγέλλω ‘kuulutama, teatama’ tuleb ἀγγελία ‘sõnum’ (1Jh 1:5) ja rida muid derivaate, millest praeguses kontekstis tasub mainida “evangeeliumi” – εὐ-αγγέλιον on ‘hea sõnum, rõõmusõnum’ ning “evangelist” – εὐαγγελιστής, ‘hea sõnumi tooja, rõõmusõnumi kuulutaja’.
Jõuluevangeeliumis on tegemist “Issanda ingliga” (ἄγγελος Κυρίου, VTs “Jehoova ingel”). Piiblis ei ole inglitest kuigi palju juttu. Taevased saadikud ilmuvad üksnes teatud pöördelistel hetkedel, ja siis on neil edastada mingi konkreetne sõnum. Ja alati on inimeste esimene reaktsioon hirm – nii kohkuvad naised, kes leidsid Jeesuse tühja haua ning kohtasid inglit (Mt 28:2). Ka jõuluevangeeliumis – karjased, karmid täiskasvanud mehed, “kartsid üliväga/lõid kangesti kartma” (ἐφοβήθησαν φόβον μέγαν). Piibli saadikud ei ole ju õrnad tiivulised neiud (nagu nt Epp Maria Kokamäe piltidel), vaid hirmuäratavad sõjamehed (nagu neid kujutatakse õigeusu ikoonidel). Hirm oli karjaste osa, kui nad nägid taevaseid sõjaväehulki (πλῆθος στρατιᾶς οὐρανίου) Jumalale ülistust laulmas.

Esimene asi, mida karjastele öeldakse, on: “Ärge kartke!” (Μὴ φοβεῖσθε).
Kohtumine jumalikuga on loomuldasa hirmutav, mysterium tremendum. Ent millegi kohutava asemel kuulutatakse neile “suurt rõõmu” (εὐαγγελίζομαι ὑμῖν χαρὰν μεγάλην). Kui võtta sõnumit tolle aja kontekstis – rõõm on, et viimaks ometi on sündinud “Päästja, kes on Isand Messias” (Σωτήρ, ὅς ἐστιν Χριστὸς Κύριος), oodatud kuningas Taaveti soost, kes vabastab oma rahva okupantide ikkest. Loomulikult on selline teade selge rõõm “kogu rahvale” (παντὶ τῷ λαῷ), kusjuures “rahvas” on valitud rahvas ehk juudid.

Kui meie ütleme, et jõuluinglid on sõnumitoojad Jumala heast sõnumist inimkonnale, siis me läheme tolle öö kuulutuse mõistmises toonasest kaugemale. Jeesusest ei saanud esiisa Taaveti maise kuningriigi taastajat, vaid inimkonna Lunastaja/Õnnistegija. Aga seda ei tarvitsenud isegi inglid teada. Peetrus ütleb aastakümneid hiljem, et apostlitele “ilmutati, et mitte neile endile, vaid [paganategi] teenimiseks oli kõik see, mida on kuulutatud nende kaudu, kes taevast läkitatud Pühas Vaimus on toonud häid sõnumeid (εὐαγγελισαμένων), millesse isegi inglid himustavad kummargil vaadata” (1Pt 1:12).

Suur rõõm, et Messias on sündinud, on sõnumi jaoks alles esimene faas. Karjastele ei anta käsku minna nähtut ja kuuldut teistele rääkima. Aga nad ei saa, nad tahavad oma silmaga näha asjalugu ning nad ruttavad uudishimulikult kuuldut kontrollima: “Läki nüüd Petlemma, et näha saada seda, mis on sündinud, mis Issand on teatanud meile!” Mida nad siis näevad? Seda, et “lapsuke magas sõimes”. Tuli välja, et üks mees, Joosep, kes oli “Taaveti soost ja pärusmaalt” (ἐξ οἴκου καὶ πατριᾶς Δαυείδ),oli tulnud oma kauge esiisa linna koos kihlatud mõrsja Maarjaga, aga kuna karavanisarai oli rahvast täis, saadeti noorik omaette sünnitama lauta. “Seda nähes nad teatasid sõnumist, mis neile oli räägitud.” On igati mõistetav, et “kõik, kes kuulsid, panid seda imeks, mida karjased olid neile kõnelnud”. Väga palju neid ei saanud olla, kes tol öötunnil üleval olid ning kuulsid karjaste sõnu. Võib-olla hommikul jutustati seda edasi, sest ikkagi oli tegemist ebatavalise juhtumiga. Aga kas kohalik rahvas kuuldut ka uskus? Seda evangelist ei meile ütle. Pealegi läks veel kolmkümmend aastat, enne kui vastsündinust oli saanud täismees, kes hakkas tegutsema. On vaid üks, ja see on Jeesuse ema – “Maarja talletas kõik need lood, neid oma meeles mõlgutades”. Ja tema jutustas selle sündimisloo kord hiljem evangelist Luukale.

Niisiis tuleb meil teadvustada endale, et taevaseid sõnumitoojaid nägid tegelikult jõuluööl ainult väga vähesed. Need olid Petlemma lähistel õitsil viibivad karjased. Kõik teised jäid vägevast nägemusest ilma ning pidid lihtsalt uskuma, mida nood mehed räägivad. Miks just karjased, kelle tunnistust tolleaegses juutluses ei loetud kehtivaks kohtus? Üks vastus on lihtne tõik, et südaööl on kõik ülejäänud inimesed katuse all varjul ega saagi näha, mis toimub tähistaeva foonil. Nemad aga olid ärkvel ja lahtise taeva all oma töö pärast – nad “olid seal paigus õitsil ja valvasid öösel oma karja”.
Võib tunduda, et ingleid uskuda on kergem kui kaasinimesi. Aga ohutu ei ole seegi. Apostel Paulus hoiatab: “Ärgu võtku teie võiduandi ükski, kes seda tahab “alandlikkuse” ja “inglite teenimise” kaudu, kes selle üle, mis ta on “näinud”, asjata oma lihalikus mõistuses hoopleb” (Kl 2:18). Ükski väline asi ei ole ilmutuse absoluutne garantii.

Küsimusele, miks just karjased olid need, kellele esimestena seda teatati, võib aga vastata ka, et selles peegeldub sümboolselt Jumala valik. Apostel Paulus, kes ise on täielik erand, sedastab rahulikult oma kirjas korintlastele, et nende hulgas on vaid “väga vähe tarku inimeste meelest, väga vähe vägevaid ja kõrgest soost” (1Kr 1:26). See ei ole juhuslik, vaid piltlikult väljendades: “see aare on meil saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumalast ja ei midagi meist” (2Kr 4:7). Kuningate Kuningas ei sündinud palees.

Need sugugi mitte kõige lugupeetumad ega usaldusväärsemad rõõmusõnumi toojad tulevad maailma, milles on palju sõnumeid ja erinevaid sõnumikandjaid. Ja neil ei ole midagi eriti uhket ega kindlat oma sõnumi tõestamiseks ette näidata. Mis “tunnustäht” see siis peaks olema, et ema vastsündinu “mähkis mähkmetesse ja asetas sõime”? Kuid nii on see ka edaspidi. Jeesus keeldub tegemast nn legitimatsiooniimesid ehk vägevaid imetegusid oma missiooni tõestamiseks. Ta ütles, et “sellele sugupõlvele ei anta tunnustähte” (Mt 8:12 jm). Ei anta ka meile. “Kes on tõe seest, kuuleb Tema häält” (Jh 18:37) ja tunneb Ta ära. Jeesus “tuli omade keskele, ent omad ei võtnud Teda vastu. Aga kõigile, kes Tema vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks” (Jh 1:11j).
Saadikud ehk inglid võivad olla ka kaasinimesed, ja tavaliselt ongi. Täna loetud teisest tekstist, Kirjast heebrealastele kuulsime: “Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid”.

Jumal on saanud ja saab end otseselt ilmutada vaid aegajalt ja üksnes mõnele inimesele, kuid teistel on võimalik osa saada ilmutusest nende kaudu. On vaja usaldada teise kogemust ja astuda lähemale, siis võib sellest kasvada välja isiklik veene. Ristija Johannes tunnistas: “Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu!” (Jh 1,29) ning ta õpilased uskusid ta sõnu (Jh 1,35j). Ja kui nad olid käinud mõni aeg Jeesusega kaasas, said neist endist tunnistajad: “Me oleme leidnud Kristuse!” (Jh 1,41). Algul uskusid Samaaria küla elanikud Jeesusesse naise sõna tõttu, kes kinnitas, et Jeesus on talle öelnud, mida kõike ta on teinud (Jh 4,39). Kui Jeesus oli kaks päeva nende keskel viibinud, ütlesid nad: “Me ei usu enam sinu kõne tõttu, vaid me oleme Teda ise kuulnud ning teame nüüd, et Tema on tõesti maailma Päästja” (Jh 4,42).

Elu koosneb teabevahetusest. Me ise kanname sõnumeid isiklikult kui ka läbi erinevate gruppide ja kogukondade kuhu kuulume. Kuidas võtame vastu sõnumikandjaid, on nad siis meile tuttavad või võõrad? Küllap vastavalt temperamendile on inimene kas usaldav või umbusklikum. Tuttavat, kes ei ole senini usaldust kurjasti tarvitanud, on loomulikult palju lihtsam usaldada ja uskuda ka siis, kui ta räägib millestki väga ebaharilikust.

Iseloomulik on ladinakeelse sõna credo tähendus: ‘kedagi või midagi usaldama, usaldust kinkima; uskuma; kellelegi või millelegi lootma; kellegi hooleks või kätte usaldama’ ja alles sealt tulenevalt ‘millessegi või midagi uskuma, midagi tõeks pidama: arvamisel olema’. Samast tüvest on ‘krediit’ ja ‘diskrediteerima’. Ka eesti sõna ‘uskma’ tähendas kunagi nii uskumist kui usaldamist.
Teie, meie rahva juhid, kelle poole meie kõigi teiste pilgud on lootusrikkalt pööratud, küllap küsite endalt: Millist sõnumit tahame ise kanda, kehastada? Olgu siis tegemist eelarvega, kus loodetakse, et te annate aasta lõpul häid uudiseid. Olgu peaminister või president. Ja meie, kogu eesti rahvas, tahaksime väga teid uskuda ning usaldada.

On vahe, kas me usume kedagi või kellessegi. Kui isa ütleb pojale: “Ma usun sind!”, siis ta kinnitab, et peab poja juttu õigeks. Kui ta aga ütleb: “Ma usun sinusse!”, siis ta kinnitab, et loodab poega millegagi korda saavat. Kui me usume kedagi, siis tähendab see, et me peame ta öeldut usaldusväärseks, kui me usume kellessegi, siis tähendab see kindel olemist temas, ta võimetes, sõnapidamises jne.

Usk ei mängi rolli ainult mõtlemises ja otsustustes. Inimsuhetes on usk sõpruse ja armastuse vältimatuks eelduseks. Kellessegi uskuda tähendab olla kindel tema põhisuhtumiste muutumatuses, tema isiksuse tuumas, tema armastuses.

Analoogne on uskumine, et Jumal minust hoolib. Piiblis on nõnda, et enamasti ei tähenda “usk” millegi tõeks pidamist, vaid usaldust. Ka tõeks pidamine toetub suuresti usaldusele selle vastu, kes midagi väidab, kes meile sõnumi toob Jumala käest. Kust me teame, et Jumal meid tõesti ikka armastab? Mis siis inimesed nii erilist on, et seda armastust väärida? Aga nii see on. Üks Arvo Valtoni mõtlikke aforisme on: “Mina usun Jumalat küll, aga kas tema mind usub?” Tundub, et selles on väga hästi tabatud asja tuum. Kas Jumal usub mind?

Usk ei ole kergeusklikkus. Usk on veendumus, mis põhineb inimese võimel mõelda ja tunda. Ratsionaalne usk on meie veendumuste kindlus ja vankumatus. Selline usk rajaneb looval intellektuaalsel ja emotsionaalsel aktiivsusel. Loominguprotsess algab mingi sünteesiva nägemusega, mis on varasema pikaajalise uurimistöö ja mõtlemise ning vaatluse tulemus. Kui õnnestub koguda piisavalt andmeid või välja töötada matemaatiline mudel, et muuta oma nägemus igati usutavaks, võib öelda, et on jõutud hüpoteesini. Usk on vajalik igal sammul, alates intuitiivsest lahendusest kuni teooria täpse sõnastamiseni. Kõigepealt on vaja usku oma nägemusse asjadest, mille poole püüeldakse, siis usku hüpoteesi sisse kui tõenäolisse ja võimalikku lahendusse. Lõpuks on vaja usku teooriasse, mis on ajaproovi läbi teinud paljude elukäigus. Ratsionaalne, kriitiline usk, mis tõepoolest kannab, tuleb teekaaslaste ja omaenese veendumusest, mis võib tarbe korral olla sõltumatu sellest, mida enamik kõhklejatest avantüürist arvab.

Vastus küsimusele, kuidas ristiinimene peaks otsima viimset tõde, on: uurides suuri ja keerulisi küsimusi, pingutades mõistust ja avardades kujutlusvõimet usuliste traditsioonide kõrguse, sügavuse ja ulatuse ning nende paremate ja halvemate võimaluste õigeks hindamiseks; olles valmis riskima suurtele küsimustele vastates; testides tarku juhtnööre ja käsulaudasid. Ja üle kõige ihaldades ja armastades üha enam tarkust, mis seda nime väärib.

Paraku me peame leppima sellega, et eksime ikka ja jälle oma mõtlemises ja mõistmises. Ka nende jaoks, kes on veendunud usklikud, on eksimisvõimalusi tohutult. Nagu mõned sajandeid kestnud usuvaidlused on näidanud – kõigil pooltel ei saa neis vaidluste olla ühevõrra õigus.
Ent ekslikkusel on üks dimensioon, mis on lausa Jumala kontseptsiooni osaks. Kui see on Jumal, “kellest midagi suuremat ei saa kujutleda”, siis on kõik mõisted paratamatult puudulikud. Üks olulisemaid printsiipe klassikalises kristlikus teoloogias on kokku võetud ladinakeelse fraasiga docta ignorantia, ‘õpetatud (haritud) teadmatus’. See rõhutab, kui oluline on olla teadlik sellest, mida inimene ei tea. Jumala tõelise tundmise põhiliseks tunnuseks on oma päratu teadmatuse taipamine. Tunnistada oma teadmatust, kitsarinnalisi oletusi, ühekülgseid kujutlusi, piiratud intelligentsust, võimalust, et teistel on põhjalikum teadmine – selleks on vaja voorust seista alandlikult tõe palge ees. Orkaani ei saa suhtuda üleolevalt. Jumala ees seistes on ülbus kohatu ja lapsik. Piltlikult öeldes on see katse taevasse sülitada.

Ent selles meie põrmlaste tühisuse ja poolikuse ja ekslikkuse mõistmises ning aktsepteerimises on me suur šanss. Kui otsija on jõudnud äratundmisele, et see on Jumal, kes on temas alanud oma hea töö, muutub vaateväli. Nüüd ta näeb: Jumalal on initsiatiiv küsimuste kerkida laskmises ning meie meele ja kujutlusvõime avardamises viisil, mis ületab kõike eelnevalt kogetut. Tema on see, kes meelitab meid sügavatesse ja kaugeleulatuvatesse pühendumistesse, andes väge järgida oma juhtnööre. Tema on see, kes “ihaldab” – jah, see sõna on antropomorfne, kuid meil pole teistsuguseid võtta – ihaldab, et inimolend kasvaks ja täieneks arukuses ja armastuses. Meie tarkuse ja headuse allikas on taevane tarkus ja headus ning ilu, ja meie imeline võimalus on olla anum Kõigevägevama kätes.
Jõulusõnum on, et selline võimalus on valla nii viletsatele kui vägevatele. Pax hominibus bonae voluntatis.

Lisainfo
 
• Palvushommikusöögi nime all tuntud ettevõtmise algatas Norra immigrant Abraham Vereide 1935. aastal Seattle'is. See kujutas endast kristlikke, ühismeelele kutsuvaid palvushommikusööke poliitikutele ja ärimeestele. Tegevus leidis peagi järgijaid ja laienes kiiresti. Tänapäeval korraldatakse palvushommikusööke üle ilma ja korraldajad on koondunud ühtsesse vennaskonda.

• Eesti palvushommikusöökide traditsioon sai alguse 21. oktoobril 2002. aastal ettevõtmise “Keegi hoolib” raames ning sellest võttis osa 65 külalist, sealhulgas president, valitsuse ja riigikogu liikmed ning kirikujuhid.

• Eesti palvushommikusöögi toimumisaeg on igal aastal esimesele advendile järgnev esmaspäev. Peale riikliku palvushommikusöögi korraldatakse neid ka väiksemates kohtades.

• Eesti palvushommikusööki korraldavad Eesti Evangeelne Allianss ja Eesti Kirikute Nõukogu, otseselt Eesti palvushommikusöögi toimkond, mis on Eesti Evangeelse Alliansi üks toimkondasid.

• Oma kodulehel märgib toimkond, et missiooniks on tuua vahendajana kokku erinevate Eesti kogukondade poliitika-, kiriku-, ühiskonna- ja kultuuritegelased, et tekitada dialoog kogu Eestit puudutavate küsimuste üle, nagu väärtushinnangud, noorsugu ja perekond.

• Eesti Evangeelne Allianss on kristlaste ühendus, kes tunnistavad Kolmainu Jumala ilmutust Piiblis ning väljendavad oma usku armastavas osaduses, praktilises kristlikus teenimises ja evangeelses tegevuses. Eesmärgiks on ühendada Eesti evangeelseid kristlasi ja tegutseda Eestimaa evangeliseerimise nimel, innustada ning ellu viia kristlaste vahel ühist palve-, evangelismi- ja misjonitööd nii Eestis kui väljaspool.

• Evangeelium on kristlikus teoloogias Uue Testamendi kuulutus Jeesusest kui pattude lunastajast (nn. Armuõpetus).

Allveelaev

Tšapai ja Petka ujuvad meres, korraga märkab Tšapai, et nende all on allveelaev.
“Petka, sukeldu ja uuri järgi, kelle laev see on!”
Petka sukeldub, on mõne minuti pärast tagasi ja teatab, et laev kuulub hiinlastele.
Tšapai: “Miks sa nii arvad?”
Petka: “Laeva küljel olid hieroglüüfid!”
Tšapai: “Idioot oled, igaüks võib oma laeva küljele hieroglüüfid maalida! Sukeldu uuesti!”
Petka on taas mõne minuti pärast tagasi ja raporteerib, et laev kuulub ameeriklastele.
Tšapai: “Oled kindel?”
Petka: “Täiesti kindel, pani kõrva vastu laeva külge ja sees räägiti inglise keeles!”
Tšapai: “Idioot oled, inglise keel on rahvusvaheline keel ja seda võivad kõik rääkida! Sukeldu uuesti!”
Petka on juba minutiga tagasi ja teatab, et tegu on täiesti kindlalt tšuktšide allveelaevaga.
Tšapai: “Millest sa seda järeldad?”
Petka: “Ma koputasin ja nad tegid ukse lahti!”

Soomlane

Vene toll küsitleb soome turisti.
“Te olete rahvuselt soomlane?”
“Jah.”
“Aga sündinud olete Ameerikas?”
“Täpselt nii!”
“No kuidas te saate siis soomlane olla, kui te Ameerikas sündinud olete??? Te olete siis ju ameeriklane!”
Turist püüab kannatlikult selgitada, et auväärt ametnik ei saa asjast õigesti aru.
Pärast edutuid seletusi käratab soomlane tigedalt: “Kurat! Mu jahikoer tõi tallis kutsikad ilmale, kas ma pean neid nüüd siis hobusteks nimetama või?!”

Pilt

https://medium.com/opacity/the-syrian-war-condensed-a-more-rigorous-way-to-look-at-the-conflict-f841404c3b1d#.p7cf64jcx

Saksamaa peab tugevdama piirikontrolli

Saksamaa peab tugevdama piirikontrolli, et illegaalsele immigratsioonile lõpp teha, ütleb Saksa publitsist ja poliitik Thilo Sarrazin, kes külastas nädalavahetusel Tallinnas toimunud inimõiguste aastakonverentsi.

Muslimi päritolu sisserändajad kohanevad halvasti ja nüüd veelgi halvemini kui paar põlve tagasi, ütleb migratsioonikriitik Thilo Sarrazin.

Teie raamat „Saksamaa käib maha” püsis kaks aastat Saksamaa müügiedetabelites esikohal (avaldatud 2010, eesti keeles 2013). Aasta tagasi toimunud Kölni seksuaalvägivallajuhtumid ja Alternative für Deutschlandi esiletõus Saksamaa poliitjõudude seas paistsid tõestavat, et teie hoiatused kultuurikonflikti kohta pidasid tõepoolest paika. Kuidas te aga seletaksite seda, et kuigi paljudes Euroopa linnades on muslimi elanikkonna seas samasuguseid probleeme, seda nii hariduse, tööhõive kui ka demokraatlike väärtuste tunnustamise puhul, pole ükski Skandinaavia maa teie raamatut siiani tõlkinud ja seda pole avaldatud ka Suurbritannias?

Inglased pole traditsiooniliselt olnud kuigivõrd huvitatud sellest, mis Saksamaal toimub. Inglise lugeja on üsna anglosaksikeskne. Seevastu Rootsis on muslimi sisserändajatega üsna samasugused tendentsid kui Saksamaal. Ma arvan, et seda seletab poliitiline korrektsus.

Mis hetkest alates muutus Saksamaa avalikus arvamuses sobilikuks küsida, miks käituvad araabia maadest ja Türgist tulnud võõrtöölised teistmoodi kui Kreekast, Poolast, Venemaalt ja Koreast pärit uustulnukad?

Saksamaa avalikul arvamusel on endiselt valus nende tõsiasjadega leppida. Kui ma andsin oma esimese intervjuu selle kohta, kui palju on eri sisserändajate rühmades lapsi, kuidas sisserändajad kodus oma lapsi harivad, kui erinevalt kohtlevad nad tüdrukuid ja naisi, põhjustas see ühiskonnas suure vapustuse. Sest ma esitasin konkreetselt analüüsitud andmed. Mu enda erakond, Saksamaa sotsiaaldemokraadid tahtsid mind välja visata. Kuid nad ei leidnud ühtegi faktiviga. Ma pean teile ütlema, et suurema osa oma elust ei pööranud ma lähenevale kultuurikonfliktile mingit tähelepanu. Saksa Liidupanga pankurina uskusin ma sellesse, et inimesed on need, kes tingimusi loovad. Ja et turumajandus koos demokraatiaga annab igaühele võrdsed arenguvõimalused ning sisserändajatel on võimalus Saksamaal ühe-kahe põlvkonna jooksul kohaneda. Kuna kõik tundus niigi selge, siis ei kippunud ma selle teema peale eriti mõtlema.

Kuid minu naaber, üks proua, kes töötas kohaliku Opeli tehase kõrval asuvas koolis, õpetas paljusid Maroko päritolu õpilasi. Ta muutus oma töö pärast üha õnnetumaks ja kurtis pikkade tööpäevade üle – seepärast hakkasin ma sellele teemale tähelepanu pöörama. Ta oli õpetanud marokolaste esimest ja teist põlvkonda ning kolmas on parajasti käimas, sest Põhja-Aafrika naised sünnitavad varases eas. Ja polnud mingit akadeemilist edasiminekut! Vastupidi, klassi saabus üha rohkem pearätte ja seal oli järjest vähem teadmisi. Näiteks ei nõuta tüdrukutelt matemaatika õppimist, sest „neist saavad nagunii koduperenaised”. See õpetaja märkas, et Saksamaa marokolaste kogukond oli tegelikult jätnud omandamata selle, mida nende isad ja emad olid Saksamaal usinalt õppinud.
Kahjuks pole vabadus ja demokraatia süstinud araablastesse ja türklastesse õppimissoovi.

Ma töötasin tollal Berliini finantssenaatorina ja seega pidin jälgima, kuhu lõimumisraha läheb. Välismaist päritolu inimeste õpiabile, sotsiaalmajadele ja tervishoiule kulutati tohutuid summasid. 2003. aastal hakkasin huvi tundma PISA testide vastu. Selgus, et Saksamaa türgi lastel olid ligikaudu samasugused tulemused kui Türgi Vabariigis. Poola ja vene laste tulemused olid peaaegu või täiesti sama head kui saksa lastel. Ja Venemaa venelased olid samal tasemel kui Saksamaa venelased, kuigi koolisüsteemid on erinevad. Seega peab asi olema kultuuri omadustes, perekondade hoiakutes eri maades.

Kuivõrd lihtne on üldse saada statistikat eri päritoluga õpilaste kohta? Kas Saksamaal tehtav statistika eristab eri päritolu Saksa kodanikke?

Asi on parem kui näiteks Rootsis või Prantsusmaal. Rootsi oli enne muslimite sissevoolu PISA testides kõrgel tasemel. Kuid nad suhtuvad väga ettevaatlikult sellesse, kui sotsioloogid või isegi politseitöötajad saavad eristada teavet rahvuslike taustade kohta. Nii palju kui mina tean, ei saa Rootsis küsida andmeid erineva etnilise taustaga õpilaste PISA testide kohta. Isegi USA-s – kui teed tähelepaneku, et mustanahaline elanikkond, kes moodustab riigi elanikest 8%, paneb toime 50% kuritegudest. Kuid mind jahmatab Prantsusmaa. Iga kodanik on lihtsalt Prantsusmaa kodanik ja selle põhjal on võimatu teha sotsioloogilisi või antropoloogilisi järeldusi.

Oma raamatus „Saksamaa käib maha” väidate, et araabia ja türgi kogukondade teistsugune vaatenurk õppimisele annab tagasilöögi Saksamaa tööstuses, kui kolmanda põlvkonna muslimitest töötajad jõuavad tootmisliini äärde. Millal hakkab see ohustama BMW-de kvaliteeti?

See aeg tuleb. Kahjuks pole vabadus ja demokraatia süstinud araablastesse ja türklastesse õppimissoovi.

Meil pole absoluutselt probleeme Venemaalt, Koreast, Poolast ja Baltimaadest pärit töötajatega. Saksa koolisüsteem ei sunni kõiki akadeemiliselt pingutama. Väiksemate võimetega õpilastele õpetame sobiliku tehnika- või teenindusvaldkonna ameti. Kuid saksa keel, hea lugemistase ja kindlal tasemel matemaatikateadmised on olulised. Ja meil on üha rohkem noori inimesi, kel selliseid võimeid pole. Näiteks suur keemiatööstusettevõte BASF korraldab 1970. aastatest saadik oma töötajatele sama testi. Ja nad on tähele pannud, et iga aastaga lähevad tulemused halvemaks. Samasugused probleemid vaevavad Itaalia ja Rootsi tootmisettevõtteid.

Paljud riigid on pöördunud rohkem sissepoole, Ameerikast kostab hääli, et NATO on koorem, britid otsustasid Euroopa Liidust lahkuda, euroskepsis tõstab pead. Miks?


Euroopa on olnud aktiivne asju korralikult läbi mõtlemata. Sissepoole või väljapoole suunatus pole väärtused iseenesest. Need peavad sobituma riigi olukorra, tuleviku ja prioriteetidega. Briti rahvas pole öelnud „ei” Euroopale, nad pole öelnud „ei” rahvusvahelisele kaubandusele. Kuid nad usuvad ise oma asjade üle otsustamisse. Kui on liiga palju muudatusi, siis tuleb keerukust vähendada. Poliitika ülesanne on keerukust vähendada. Kuid Euroopa Liidu häda on see, et otsustamise Euroopa tasemele delegeerimine on keerukust suurendanud, mitte vähendanud. Kõikides valdkondades näeme Euroopa Liidu regulatsioonide põhjal, et asjad muutuvad keerukamaks. Ja riigi tasandil hoiavad poliitikud otsustest distantsi – see oli Euroopa otsus! Ma arvan, et osast Euroopa Liidu integreerimisest tuleb loobuda, et saada tulemuseks stabiilsem Euroopa.

Millal teid viimati tugevamalt kritiseeriti?

Avalik arvamus on minu küsimuses väga teravalt jagunenud. Meedia ja muugi üldsus on väga Thilo Sarrazini ja tema maailmavaate vastu ega loe iialgi midagi, mida kirjutan või ütlen. Teine rühm on aga poolt ja ma võin öelda, et mul on lausa oma fänniklubi. Saksamaal pole väga vähestel inimestel mingit arvamust, lugegu nad midagi või mitte. Neljapäeval toimus Berliinis üks kohtuistung üheksa Rumeenia roma küsimuses, kes olid varastanud Saksamaa raudteelt tonnide kaupa vasktraati. Nad olid kuus kuud vangis olnud ja nüüd peeti istung. Ja üks kaitsealuste advokaatidest osutas, et üks kohtukolleegiumi liige Zürichist tuleks taandada, sest ta oli internetis soovitanud minu raamatut „Saksamaa käib maha” ning ei saa lubada säärast populistlikku ja parempoolset kohtuliiget.

Isegi teie kasutasite sõna „roma”, mitte „mustlane”. Te olete poliitiliselt märksa korrektsem, kui mõnigi võiks arvata.


Kui meil oleks rohkem aega, peatuksin pikemalt sõnadel „neeger” ja „mustlane”.Negro on inglise keeles täiesti normaalne sõna mustanahaliste aafriklaste kohta ja sel puudub igasugune mustav või alandav lisatähendus. Kuni tuli liikumine Black Power ja ütles, et see on valge mehe sõna ja meie tahame, et öeldaks „must”. Kuigi negro tuleneb ladinakeelsest sõnast nigrum – must. Ja varsti polnud ka „must” enam piisavalt hea ja asemele tuli „afroameeriklane”. Ja nüüd pole ka see enam piisavalt hea.

Mustanahalised või afroameeriklased või neegrid pole iseendaga lihtsalt piisavalt rahul. Ja sama asi on romadega. Vahepeal nimetati neid ka sintideks. Juudid ei protesti kunagi selle vastu, et neid juutideks nimetatakse. Ja kuna romade nimetus käib ikkagi käsikäes kuritegudega, siis on neid päritolumaa järgi hakatud nimetama rumeenlasteks ja Rumeenia valitsus on selle vastu juba mitu korda protestinud.

Mis on peaprobleem, mille Saksamaa peab muslimi elanikkonna puhul lahendama, et kaasata nad Saksa haridusse, anda neile edasi Saksamaal levinud väärtused, arusaamad meeste ja naiste võrdsusest jne? Kas suletud getod tuleb lammutada?


Ei. See on suurenev probleem. Saksamaa on uppuv laev. Kui te mäletate 1994. aastal Läänemerel Eesti laevaga juhtunud õnnetust, siis mis oli kapteni peaülesanne? Muidugi, vee väljapumpamine on üks asi. Aga peaasi on sissevool kinni panna. Saksamaa peab oma piirid illegaalsele immigratsioonile kinni panema. Me peame tugevdama kontrolli oma piiridel Itaalia ja Austriaga ning kaugemal Euroopa ja Aafrika vahel. Kui see nõuab põhiseaduse muutmist, siis tuleb ka seda teha. Kui mõned meie Euroopa partnerid seda ei toeta, peame oma partneritega tööd tegema. Ma ütleksin isegi, et kui illegaalseid sisserändajaid tuleb hoida kinnipidamiskeskustes, siis tuleb ka seda teha. Selles, mida meie valitsus Berliinis teeb, puudub strateegiline komponent.

Hiinlane

Tšuktšil sünnib poeg ja ta läheb lapse sünnitunnistuse järele.
“Perekonnanimi?” küsib ametnik.
“Jukagiir.”
“Ees- ja isanimi?”
“Mitrofan Stepanovitš.”
“Rahvus?”
“Hiinlane.”
“Oota nüüd! Sina oled tšuktš, sinu naine on tšuktš – kuidas teie laps saab hiinlane olla???”
“See on mul kolmas laps. Ja ajalehes ju kirjutati, et iga kolmas laps, kes maailma sünnib, on hiinlane…”

teisipäev, 13. detsember 2016

Häid eksamikilde

Kes on bodhisattva?
Kehaolend. See tuleb inglise keelest. See on budismis olend, kellel on keha.

Kierkegaard kirjututas raamatu, mille pealkiri on ta emakeeles, norra keeles "Entel-Tentel"

Tegelikult oli nii, et ega Aleksander Suur ise ei tahtnud, et teda jumalaks peetakse. Aga tal oli naine, kes teda jumaldas ja kes seda tahtis. Siis hakatigi pidama.

Kirikuisa Augustus kirjutas raamatu "Jumala linnast"

Gnostikud olid filosoofid, kes tegelesid peamiselt gnoseoloogiaga.

Uues Testamendis oli algselt peale meile tuntud raamatute veel mitu korda rohkem raamatuid, kuid katoliku kirik peitis need ära. Vatikan varjab neid senini, sest need räägivad palju seksist, aga see on katoliku kiriku järgi patt.

Vanasti olid nii naispaavstid kui meespaavstid, aga kui Constantinus võimule tuli, said olla paavstid ainult mehed.

Jumal Dionysos elas teadaolevalt kusagil 7. saj. eKr.

Oblaadid on katoliku preestrid

Katekismus on kirikulõhe

Klooster oli keskajal koht, kuhu pandi noori nende pattude pärast. Mida suuremad olid patud, seda rohkem neid seal karistati

Fossiilkütused on halvad, sest nende põletamiseks tuleb väga palju metsa maha võtta

Taisto Praksi ülestunnistus

Üks lugu ingerisoome päritoluga noore poisi Taisto Praksi suu läbi, ülestunnistus julgeolekuorganitele juulis 1953. Ta oli üks väheseid, kes ellu jäi, istus ära 25 aastat ja vabanes 1978.aastal. 

15.märtsil 1953 asus julgeolek ründama punkrit Vossa metsas, kus asusid Pilv Milbert, Saarniit Mahti-Maimu, Pilv Artur, Tikerpuu Endel, Tikerpuu Juhan,Telliste Viktor ja Praks Taisto. 

Taisto Praks: 

15. märtsi hommikul umbes kella 8 ajal ärkasin selle peale, et teised meie grupi liikmed haaravad relvi selga ja asuvad kiiruga punkrist lahkuma. Haarasin ka relva ja jooksin nendega kaasa. Hiljem sain teada, et Saarniit Mahti oli metsas 100-150 m kaugusel meie punkrist näinud liikumas sõdureid. 

Jooksime kogu grupiga umbes 2 km Tikka metsa poole. Et meil kõigil polnud suuski, siis neil, kel need olid, kandsid neid õlal. Tikka metsas puhkasime ligi tunni. Siis nägi Pilv Milbert koeraga meid jälitavat sõdurit ja osa meist jooksis edasi, kuna teised, kellel olid suusad, Tikerpuu Juhan, Pilv Milbert, Pilv Artur, jäid maha, et katta meie taganemist ja sõdureid kinni pidada. Sel hetkel, kui me edasi jooksime, kuulsin, kuidas Pilv Milbert ja Tikerpuu Juhan tule avasid. Esimesena tulistas metsast väljuvat sõdurit Milbert Pilv. Hiljem ta ütles, et sõdur kukkus ja tõenäoliselt ta tappis tema. Pilve järel hakkas tulistama Tikerpuu ja siis tulistasid sõdurid. Veidi hiljem jõudsid vennad Pilved ja Tikerpuu Juhan meile järele ja kogu grupiga liikusime Tikka metsavahi Viiand Jaani maja juurde. Tema talust võtsime ühed suusad ja hobuse, kelle rakendasime sealsamas saani ette. Seda kõike nägi pealt vaid metsavahi naine, metsavaht ise magas. Jätkasime põgenemist hobusega. 

Sõitsime Tikka külast läbi ja peatusime talus, mis jääb Tikka ja Pältre vahele. Mina selle peremeest ei tea, kuid Milbert ütles, et teab teda hästi, see oli tema kunagine sõber ja tema käest võib küsida, ega teel sõdureid ei ole. Ühest talust teel Pältresse haarasin kaasa ühed suusad. Läbi Pältre küla sõitsime Luhamaa suunas, kus ühest talust võtsime leiba. Edasi jätkasime Vungi poole. Tikerpuu arvas, et põgeneda tuleb Laura ja otsustasime keerata Laura poole.

Kuid Pabra järve ääres lõppes tee ära. Jätsime hobuse maha, küsisime võõrast naabertalust teed ja jätkasime põgenemist edasi suuskadel. Ühel hetkel märkas Pilv Milbert teel kaht autotäit sõdureid. Põgenesin esimesena suuskadel üle soo metsa. Pilv Milbert ja teised jäid taha, kuna Saarniit Mahtil olid halvad suusad ja ta ei saanud kiiresti sõita. Kui olin jõudnud teistest umbes saja meetri kaugusele, algas tulistamine, mõne aja pärast jõudis mulle järgi Telliste Viktor, kohe tema jälgedes Pilv Artur, kes ütles, et kõik ülejäänud on tapetud. Jätkasime kolmekesi jälitajate eest põgenemist suuskadel. Selle tulevahetuse ajal sai Pilv Artur puusa haavata, minul läbistas kuul kuue vasaku rinnatasku. Tulevahetuse järel liikusime kolmekesi umbes 3 km, kui meid jälitanud sõdurid said kätte meist maha jäänud Telliste. Mis temast sai, ma ei tea, kuid kuulsin sealt, kuhu ta jäi, ägedat tulistamist. 

Edasi liikusime Pilv Arturiga kahekesi kogu öö mööda mulle tundmatuid kohti. Hommiku saabudes jõudsime Hino külla, sealt mööda Pihkva-Riia maanteed Misso ning sealt edasi Maksa metsa oma tagavarapunkrisse, kus veetsime öö. Järgmisel ööl asusime Pilv Arturiga ümber oma vanasse punkrisse, kus lebasin ligi viis nädalat külmavõetud jalaga ja Pilv Artur ravis ise oma puusahaava. Süüa tõi Pilv Artur. 

Nii elasime Pilv Arturi vanas punkris, mis asub Kõo külas Perametsas, 500 m Pilv Arturi kunagisest kodust. Kevadel 1953 lahkusime sealt ja asusime, pidevalt kohti vahetades, elama metsas. 
__________________________________________________ 
Pabra järve juures hukkusid Pilv Milbert, Saarniit Mahti, Tikerpuu Juhan, Tikerpuu Endel. Telliste Viktor langes vangi. Praks Taistol ja Pilv Arturil õnnestus pääseda. Viimane tapeti Haavistu metsas 1.juulil 1953, Taisto Praks langes seal vangi.
http://spordilinn.blogspot.com.ee/2011/02/xdream-martsis-1953.html 
 

Metsavendade punkrid Vastseliina kandis 1944-1953


Ettekanne Taisto Praksist

https://vimeo.com/32315194

Taisto (Taivo) Praksi elu

Taivo Praks (sünd. 1931. a.), temast sai metsavend eestlaste massilise küüditamise päeval, 25. märtsil 1949. a. Ta varjas end Võrumaa metsades üle nelja aasta. 1. juulil 1953. a. toimunud haarangu ajal sattus pärast tulevahetust raskesti haavatuna meelemärkuseta olekus võimude kätte. Eeluurimise ajal hoiti Praksi Tallinnas NKVD Pagari tänava keldris ja Patarei vanglas.
2.-4. maini 1954. a. toimunud Leningradi sõjaväeringkonna tribunal mõistis Praksi 25. aastaks vangi koos 5-aastase sundasumise ja täiendavalt viieks aastaks kodanikuõiguste äravõtmisega. Teda süüdistati VNFSV KrK 58 p. la (isamaa reetmine eraisiku poolt), 58 p.8 (poliitiline mõrv - metsas tapetud julgeolekutöötaja) ja 58 p. 11 (osavõtt nõukogudevastase organisatsiooni tegevusest).
Järgnesid vangiaastad 1954. a. augustist kuni 1959. a. novembrini Vorkuta laagrites, 1959-1972 Mordva laagrites ja viimati Permi laagris nr. 389/35, kust ta 6. juunil 1978. a. saadeti Tallinna ning paigutati seal Patarei vanglasse.
Isegi paljunäinud ohvitserid-vangivalvurid suhtusid vangitapi ajal pikaajalisse poliitvangi hirmu ja aukartusega. Praksi toimiku kaanel ilutses märkus: "Isoleerida teistest vangidest".
Kui Permi vanglas kriminaalvangid hakkasid huvi tundma Praksi saatuse vastu tegi korrapidaja ohvitser Praksile ettepaneku teda veel samal õhtul tapiga edasi saata, sest Permi vanglas polevat teisi sarnaseid, kellega teda võiks koos hoida. Praks oli sellega nõus ja ta saadetigi samal õhtul edasi. Leningradi "Krestõ" vanglas kutsus pea-operatiivvolinik Praksi oma kabinetti, kus hakkas teda usutlema. Pea-operatiivvolinik nimelt ei suutnud kuidagi uskuda, et Praks on 25 aastat ära istunud, väitis, et selliste paragrahvidega mehi enam pole ning pole enam ka selliseid karistusi. Veel teatas operatiivvolinik, et ta ei tohi Praksi teiste vangidega ühte kongi panna, sest viimane hakkaks teistele oma saatusest rääkima. Praks paigutati väikesesse kongi, kus peale tema oli veel kolm meest. Enne kongi paigutamist keelati karmilt rääkimast teistele, mille eest ja kui kaua istub.

1. juulil 1978. a. kell 9 hommikul vabastati Praks Patareist. (See on vahistamise kuupäev, ainult 25 aastat hiljem – s.t. istus kellast kellani). Juba varem oli temalt võetud allkiri, et ta on kätte saanud piletiraha rbl. 1.90 sõiduks ettenähtud elukohta, kuid see, mis jäi saamata, oli raha. Elama suunati Praks Paide rajooni Udevale.
Patarei vanglast väljus Praks vangirõivastuses, kohver käe otsas, ühegi kopikata taskus. Lähemaid sugulasi Praksil ei olnud. Tallinnas elas küll palju endisi kaasvange, kuid Praks ei teadnud nende aadresse. Helistada ei saanud ta samuti - polnud 2-e kopikat. Praks kõndis hommikust lõunani kesklinnas, Raekoja platsil ja raudteejaama ümbruses lootuses kohata mõnd tuttavat, kuid ta ei kohanud kedagi. Kuigi isiklikul vangiarvel oli 368 rubla vanglas teenitud raha, seda talle kätte ei antud. KGB-st Praks raha küsima minna ei tahtnud.
Sama päeva pärastlõunal läks Praks linna piirile, et juhusliku autoga määratud elukohta (ca 130 km Tallinnast) sõita. Ta peatas masinaid, ütles, et vabanes vanglast, et tal pole raha ja palus küüti. Esimene peatunud juht ütles, kui oli Praksi jutu ära kuulanud, et pöörab kohe kõrvale. Teine juht oli avameelsem üteldes, et tema igasuguseid peale ei võta - mine tea, äkki lööb veel maha. Rängalt solvatud Praks otsustas hakata jala Paide poole astuma. Umbes 25 km kaugusel Tallinnast palus ta ühes talus öömaja, seal aga löödi tema kui hulguse nina ees uks kinni. Ühe öö magas ta põõsa all, teise heinasaadus. Ühest talust palus ta juua - öeldi et kaev on remondis. Praks leidis tühja pudeli ning ammutas sellega kraavidest ja ojadest joogivett. Kogu teekonna vältel ei söönud ta suutäitki. Umbes poolel teel Paidesse peatus üks autobuss ja kutsus peale. Praks kostis, et on siiani jalgsi saanud ja saab ka edaspidi.
3. juuli õhtul jõudis Praks Paide. Kuna tal seal kuhugi minna polnud, läks ta miilitsaosakonda ja palus öömaja. Seal irvitati küüniliselt, et ei saa öömaja anda - ta pole purjus. Lõpuks siiski lubati tal öö veeta ühes tühjas kongis. Järgmisel hommikul andsid miilitsad talle kruusitäie sooja magusat teed, see oli esimene toit pärast Patarei vanglast vabanemist. Praks palus küüti Udevale; miilitsad vastasid, et momendil pole autot anda, katsugu aga ise kohale saada. Praks hakkas jälle astuma ja 4. juuli õhtuks jõudis Udevale. Ning alles oma rännaku lõpp-punktis sai ta esimese lahke sõna osaliseks, kui Pikksaare nimeline mees talle vett andis ning kuulnud Praksi neljapäevasest nälgimisest, talle liha ja leiba tõi. Sama päeva õhtul palus Praks Udeva sovhoosi direktorilt koheselt tööd, kuna tal polnud millestki elada. 5. juuli hommikul hakkaski ta tööle sovhoosi remonditöökojas lukksepana. 22. juulil oli esimene palgapäev - kuni selleni toideti teda sovhoosi sööklas tasuta.
Elama asus Praks sauna, hiljem eraldati talle ärklikorter, kus ta elas 1996. aastani ja suri seal. Töötas treialina remonditöökojas. Ümbruskonna inimesed suhtusid Praksisse hästi. Tal käidi sageli külas, paluti jutustada läbielamistest. Pärast paljusid sekeldusi õnnestus suve lõpul Praksil viimaks ometi kätte saada laagriteenistus. Summa oli vahepeal salapärasel kombel 15. rbl. võrra vähenenud (kas peeti kinni reisi ja toidukulud?).

Buss number viis

Kaks narkarit hulguvad öösel linnas ringi ja väsivad ära.
"Kuule, seal on bussipark," ütleb üks teisele. "Ma käin kähku ära ja ärandan ühe bussi, sina aga seisa siin senikaua valves."
Teine seisab ja seisab, aga esimest ei tule.
Läheb siis vaatame ja näeb, kuidas esimene nõutult busside vahel ringi traavib.
"Mis teed seal nii kaua?"
"No kuidagi ei suuda bussi number viis leida!" vastab esimene kurvalt.
"Loll, aja siis number kuusteist ära - sõidame kuni turuni, sealt läheme siis jala edasi!"

esmaspäev, 12. detsember 2016

Aitamine

Jalutasin hommikul koeraga.
Näen, et kaugemal bussipeatuses seisab buss ja üks mees jookseb sinna suunas.
Ilmselt püüab bussi peale jõuda.
Mõtlesin, et aitan teda… lasin koera lahti.
Jõudiski.
Nii hea on vahel inimesi aidata!

laupäev, 10. detsember 2016

Lesbid

Mees tuleb baari ja istub kahe veetleva näitsiku juurde.
Hõikab siis baarmenile: “Kaks õlut neidudele! Millist sorti neiud õieti eelistavad…?”
“Kuule, mees, asjata näed vaeva, me oleme lesbid!”
“Kes need veel on?”
“Saate aru, lesbid harrastavad seksi ainult naistega!”
“Oo, baarmen, kolm õlut meile, lesbidele!!!”

Kas sul on juba selline?


Seto Kongressi Vanemate Kogu peavanema Urmet Itse kõne tänasel Setomaa VII hariduskonverentsil

Kalli’ kokkotulnu’,
Viimädse’ aastaga’ näütäse’, õt õgal aastagal lätt manala tiid umbõs 90 seto keele kõnõlõjat, kiä’ omma’ s´oo keele umah kotoh edimätse keelenä suuhtõ saanu’. Kümne aastaga pääle tege tuu kokko pia tuhat seto keele kõnõlõjat. Setomaa rahvaarv om parhilla’ kohki’ 3500, nuu’ kõik seto kiilt mõista-ai, ja pääle tulõ veidebä keelemõistjit ku ar’ koolõs. Lihtsa matemaatika näütäs, - õt mi seto kiil jääs pia aolukku. Ku mõnõh küläh ja kotoh viil võit kuulda’ vai lindstä’ puhast rinnapiimäga’ üteh saad seto kiilt, sis täämbätse saisuga’ tuu võimalus õga aastagaga’ jääs vähäbäst.
Õt kiil eloh püsümisi’, tuu jaost om vaia tuuh keeleh õgapäävätselt kõnõlda’. Ja tuu saa säänestmuudu olla’, ku inemisõ’ tundva’, õt näil om vaia kõnõlda’ (näütüses Vinnemaalõ minneh mi pia mõistma vinne kiilt) vai ku om tukõv tahtminõ kiilt kõnõlda’ (nii ku näütüses kihnlasõ’ Kihnuh).
Aleksander Suurõ käest küüsüti kunagi’, õt kiä om kreeklanõ? Tä ütel, õt kreeklanõ om tuu, kiä umah hingeh tund hinnäst kreeklasõna. Täpselt sammamuudu või küüsüdä’, õt kiä om seto?
Meil olõ-õi mõtõht takah ikkõ’ tuud, mia’ om lännü’. Müüdä lännüle mi saa olla’ tenoligu’, a ellä’ tulõ täämbätseh pääväh. Uskõ’ minnu – pääle mi – setokõisi – hindä olõ-õi kedägi’ tõist kinkõlõ tuu kiil ja kultuur olõsi’ nii tähtsä’ ja hingelähkoh.
Napoleon ütel kunagi’: Ku miaki’ om su jaost tähtsä, sis sa lövvät lahendusõ, ku tuu olõ-õi tähtsä, sis sa lövvät vabandusõ. Kulladsõ’ sõna’, mia’ kõlbasõ’ õkka elo valdkunda. Om jo säänestmuudu?
Ku seto keele ja kultuuri ellojääminõ ja edesi andminõ järgmätsilõ om mi jaost tähtsä – nii ku tuu oll mi vanavanõbilõ, - sis tulõ meil ütehkuuh astu’ otsma ka’ nuid lahenduisi. Uuta’, õt vaest kiäki’ tõõnõ tulõ ja tege? Kas tuud olõ-õi vaest tett jo hüä kavva?
Ku pall´o mi kuulõ täämbä Räpinäh seto kiilt? Võroh? Ku pall´o mi kuulõ Miktämäel, Verskah, Obinitsah, Meremäel, Luhamaal – nn huulidsa pääl? Ku pall´o mi kuulõ nuuri kõnõlõvat umavaihõl seto keeleh? Ku pall´o om nuid, kiä’ õgapäävätselt mõtlõsõ’ seto keeleh? Ku kõnõldas kiräkeele sõnnu setokeele muudu, sis kas tuu om seto kiil? Vai om tuu hoops seto keele tulõvik? Kas sääne tulõviguvorm vastas mi soovilõ ja tahtmisõlõ? Kas mi säänest vormi tahagi’ edesi anda’ perrätülõjilõ?
Vastusõ’ nuilõ küüsümüisilõ andva’ meele jo edimätse’ suunisõ’ tuuh jaoh, midä olõs vaia tegemä naada’.
30-50a massilisõ ja väelüisi keeleoppusõ edukussõ ma joht väiga’ usu-ui. Tuu põlvkund om nii ku om. Vaest hoops päämätselt tegeldä’ latsiaia ja kooli edimätsest viiedä klassini’ (kõik viis klassi) – õt pästä’ järgmäne põlvkund. Nuid nuuri hingi saat viil mõota’. Nimä’ tundva’ hüvvämiilt, ku mõnõ vahtsõ sõna omma’ tiiä’ saanu’ ja näil om ka’ motivatsooni kiilt oppi’. Näil om ka’ julgust kõnõlda’ ja näid saat julgusta’ tuuh keeleh umavaihõl kõnõlõmma. A näide siäh om veid´o nuid, kinkõ vanõba’ vai vanavanõba’ kotoh õgapäivtsidõ seto keeleh kõnõlõsõ’ vai sukugi’ tuud tetä’ mõistva’. Ja ku mi näile säänest võimalust paku-ui, sis või ka’ näide põlvkund ütel pääväl „häönü’“ olla’.
Olõ-õi tähtsä mäntse nulga kiilt kõnõldas ja olõ-õi vaia aigu ja joudu panda’ üte ja ainuõigõ keelevormi löüdmisõ pääle. Kõgõ tähtsäp om, õt kiil tulõs õgapääväello tagasi. As´aajamisõh jne.
Katõ aastaga iist Seto Kongressil võõdõti vasta deklaratsioon seto keelest, meelest, kultuurist ja haridusõst, koh om kirjäh säänestmuudu: Õga oppaja avvuasi võisi’ olla’ mõista’ Setomaal umma tunni seletä’ seto keeleh.“ Meil om mitmit seto asju ajavit inemisi, kiä’ umavaihõl kõnõlõsõ’ päämätselt kiräkeeleh. Kas ka’ näil võisi-i olla’ avvuas´as mõista’ ummi mõttit seletä’ seto keeleh?
Seto keele ja kultuuri edesiviimist saa-ai jättä’ üte, katõ inemisõ vai organisatsiooni ola pääle. Tuu om kõigi setokõisi ütine vastutus. Nii kuis om deklaratsioonih kiräh. Kultuuri alos om seto keele mõistminõ. Keele ja kultuuri tiidminõ omma’ päämätse’ as´a’, ku mi taha, õt mi rahvas jääsi’ ello ja püsümä.
Ku keele mõistmisõ ja kõnõlõmisõga’ om meil kehväste, sis mõnõh mõttõh om keelega’ lihtsap ku kultuuriga’. Kiil kas om vai olõ-õi. Kultuur om pall´o laep ja hägotsõp. Tä näütäs inemisi väärtüshinnangit ja intelligentsi ütel aol ja üteh kotusõh. Olgu’ tuust sis esivanõbidõ traditsoonõ perrä eläminõ, seto keele kõnõlõminõ ja ummi rõividõ avvu seeh hoitminõ, vai ka’ näütüses sõaväeparaadi aigu vaivalt jalgu pääl saistõh ja hägotsõ pääga’ ülebsootska ette avvu andma minek.
Nii ku om haridusõ ja haritusõ vaihõl segäne piir, nii om ka’ kultuuri ja kultuuritusõga’. Nii ommõgi’ täämbäpääväne seto kultuur täpselt sääne – mäntses mi tä eis’ kujonda. Tuust, õt määne om mi hindä väärtüshinnangu’, tõekspidämisõ’, uskumusõ’ ja tuust kinkõna mi hinnäst tuuh kultuuriroomih parhilla’ näe.
Seto Kunigriigipäiv om üts päiv Setomaal, kohe tulõ kõgõ inäbä rahvast kokko ja ka’ kõgõ inäbä turiste. Õgaüts või eishindält küüsüdä’, õt mia tuu nuu’ tuhandõ’ turisti’ üle Eesti ja vällämaa inemisõ’ õgal suvõl siiä’ – ütes pääväs. Mia tuu om, mia pand näid võtma ette pia säitsme tunnilisõ vai pikebä sõidu siiä’ kavvõndõhe Eestimaa peräotsa? Mõnigi’ sõit mitmit aastakki järest siiä’... Mia tuu om?
Kas tuu om kikkaseenepiirak ja kodool’? Kas tuu om õga aastaga suurõbast kasunu’ laadaplats? Vai om hoops viil midägi’ säänest, mia tege Setomaast Setomaa: ilosidõh pidorõivih seto’, kõnõlõmah umma kiilt, mängmäh põlvõst põlvõ edesi ant lõõdsapilli, laulmah ummi laula, tandsmah ummi tandsa, pakmah umma süüki, näütämmä ummi kombit ja ummamuudu välläsortmah vahtsõt ülebsootskat? Las jäiä’ nuu’ vastusõ’ õgaüte hindä mõtõlda’.
A kas kultuuri piat eloh hoitma ja tegemä õnnõ tuu peräst, õt tuud kinkõlõgi’ näüdädä’? Kas mi vanavanõba’ tei’ tuud näütämisõ vai raha peräst? Olõs vaia arvu saia’ ja meeleh pitä’ ka’ tuud: kiä’ mi olõ? Seto rõivih klouni’ vai näütlejä’ kia teke tuu tüü peräst? Vai sis hingelt seto’, kinkõ jaost vana’ traditsiooni’, kombõ’, leelo, pillimäng, valgidõ rõividõ kandminõ ja muu sääne om avvuasi?
Leelokoori’, laululaagri’, näpotüükua’, muusiumi’ jne ja sääl tüüd tegevä’ inemisõ’ tegevä’ tuuh mõttõh väiga’ tenoväärt tüüd – nä hoitva’ alal ja püüdvä’ edesi anda’ tuud, mia oll ja viil perrä om jäänü’. Ma tahasi näid kõiki siih tunnusta’ ja tennädä’ seto kultuuri edendämisõ ja hoitmisõ iist. Mu meelest om tähtsä, õt näid pandasi’ tähele ja tunnustõdasi’. Ku näid pandas tähele ja hinnatas, sis sääne asi innustas ja motiviir näid edesi minemä. Jääs üle luuta’, õt ütel pääväl om setokõisi pühä’, kirmasõ’, kombõ’ ja ka’ kiil õgapääväne ja populaarnõ ku näütüses kunigriigipäiv.
Aastasatu joosul omma’ setokõsõ’ olnu’ uhkõ hingega’, kiä’ olõ-õi pelänü’ kõnõlda’ umma kiilt, k´avvu’ ummih rõivih õga ellä’ ummi vanavanõbidõ kombidõ perrä. Olõnõmalda’ mitmist sõtost ja vaeldunu’ riigikõrdust – om s´oo rahvas püsünü’ üle tuhandõ aastaga.
Julakõ’ olla’ seto’ ka’ täämbä’ ja edespidigi’, õt mi kiil püsüsi’, õt mi kultuur püsüsi’, õt mi riik püsüsi’.
Ait´umma kullõmmast.

Länkari uputamine


neljapäev, 8. detsember 2016

Uusrikas

Uusrikas sõidab oma uue autoga mööda külatänavat ja ei saa kuidagi mööda ühest traktorist.
Laseb signaali, vilgutab tulesid, proovib ikka paremalt ja vasakult.
Lõpuks ikka saab traktorist mööda ja keerab kohe sellele ette.
Rebib traktoriukse lahti ja sealt vaatab vastu mingi üle 2-meetrine ambaal.
Uusrikas kogeledes: “Kas sul 17 võtit on…?”
Traktorist: “Kuni 32 keeran näpuga!!!”

Maavanemaga kohtumine






teisipäev, 6. detsember 2016

Moslemite kuriteod Sidnis

https://www.facebook.com/neveragaincanada/videos/716516351847895/

Eesti Wabariik

Kaksteist poliitika- ja kultuuritegelast pöörduvad president Kersti Kaljulaidi poole, väljendades muret Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel välisministrite poolt allkirjastatud uue piirilepingu pärast.
Väga austatud proua president Kersti Kaljulaid!
Allakirjutanud on mures Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel välisministrite poolt allkirjastatud uue piirilepingu pärast. Me usume, et äsja ametisse astunud presidendina teenite Te ametivande kohaselt Eesti riiki ja toote muudatusi kõnealuse teema käsitlusse.
Me valutame südant 1994. aastal alanud arengute pärast Eesti idapiiri küsimuses. Siis võttis meie riik ootamatult suuna Eesti Vabariigi territoriaalsele tükeldamisele. Meie riik taastati 1991. aastal õigusliku järjepidevuse alusel ja seda kõigis riigi tunnustes, kaasa arvatud riigipiir. Seda poliitilist suunda toetas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu tunnistades 12. septembril 1991 kõik Eesti NSV Ülemnõukogu poolt piiriküsimustes vastu võetud aktid õigustühisteks. Hetkel on uue piirilepingu vastu Eesti erakondadest Eestimaa Rohelised, Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja Eesti Vabaerakond, aga ka teiste, kaasa arvatud koalitsioonierakondade liikmeskonnas on arvukalt uue piirilepinguga rahulolematuid. Mõningate avaliku arvamuse küsitluste kohaselt on kodanikkonna hulgas uue piirilepingu vastaseid tunduvalt enam kui selle pooldajaid.
Meie riik toetab Gruusia, Ukraina jt riikide territoriaalset terviklikust. Miks seda põhimõtet aga ei järgita Eestis, kus lepitakse omal ajal tehtud stalinistlike piirimuudatustega. Uus piirileping haarab Tartu rahulepingus kindlaks määratud Eesti territooriumist 5,2%. Piirilepingu teema on esile toonud kogu riiki kahjustava demokraatia kitsendamise sõnavabaduse alal. Juba pikemat aega ei avalda peaaegu ükski Eesti suur ajaleht uue piirilepingu suhtes kriitilisi artikleid. Isegi 23. aprillil 2015 Riigikogule suunatud 120 Eesti kodaniku avalikku kirja ei avaldanud meile teadaolevalt ükski Eesti meediaväljaanne. Teisitimõtlemise tasalülitamine ja rahva arvamuse mahasurumine ning vaikiva ajastu kehtestamine ei pruugi Eesti riigile hästi lõppeda. Kõike seda tehakse naaberriigi huvides uue piirilepingu läbisurumiseks. Kahjuliku lepingu jõustumisel saab rahva õiglustunne sügavalt riivatud, sest riik ei suuda ise oma huve kaitsta, aga kodanikualgatust käsitletakse taunitava tegevusena. Ka loovutab riik uue piirilepinguga osa oma loodusvaradest, mis oleksid vajalikud meie majanduse arendamiseks, nõrgendab oma kaitsevõimet ja annab sisuliselt tunnustuse agressiivsete jõumeetodite kasutamisele rahvusvahelises poliitikas.
Oleme häiritud piirilepingu teemat käsitlevate juhtivate Eesti ärimeeste kitsarinnalistest seisukohtadest, mida meedia võimendab. Uuest piirilepingust neile mingit kasu ei tule ja kui tulekski, siis ühelgi juhul ei tohi seda saada petserimaalaste ja Eesti-Ingerimaa elanike ning Eesti riiklike huvide arvel! Uue piirilepingu, mis sisuliselt on kinkeleping, sõlmimisega aitame ise oma riigi põhiseadust rikkudes kaasa sealsete põlisrahvaste olukorra pöördumatule halvenemisele.
Me ei vaja uut piirilepingut, sest rahvusvaheliselt tunnustatud piirileping idanaabriga aastast 1920 on meil olemas ja hoiul ÜRO kehtivate lepingute registris (11 LTS 29). Uue piirilepinguga loovutame Saaremaa suuruse maa-ala, mille väärtuseks on majandusteadlased hinnanud vähemalt triljon eurot. Uue piirilepingu jõustumisel anname kontrolljoone-tagused Eesti Vabariigi maavarad, hüdroenergia ja riigi ning kodanike varad tasuta naaberriigile. Hetkel ei sobi isegi soodsat lepingut naabriga sõlmida, sest on tegemist ebausaldusväärse partneriga, kes viljeleb inimröövi, õhupiraatlust, naaberriikide territooriumide anastamist, sõjalist sekkumist teiste riikide siseasjadesse ja pole varem Eesti Vabariigiga sõlmitud lepinguid kunagi ausalt täitnud .
Meie arusaama järgi on tekkinud olukorras esimeseks sammuks uue piirilepingu ratifitseerimisega kiirustamise asemel üldrahvalik teemakohane arutelu. Riigi territoorium puudutab kõiki ja selle saatust ei saa otsustada kitsas ring poliitikuid ja ärimehi. Kindlasti ootab ajaloolis-õiguslikku hinnangut naaberriigi okupatsioon ja anneksioon Petseri maakonnas ja kolmes Viru vallas. Kõigest sellest olenevad uued sammud Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse taastamisel. Kui aga hetkel pole meil võimekust partneriga läbi rääkida, võtame aja maha ja külmutame teema. Kui Jaapani Keisririigil on aega, on seda meilgi. Palun tulge appi Eesti Vabariigi territoriaalset terviklikkust hoidma!
Kirjale on lisatud lugemisvara, millest võib kasu olla uue piirilepingu teemal. Meie kõigi sellealase parima raamatu, “Eesti-Vene piirileping. Ära andmine või äraandmine” (Tallinn, 2010) on koostanud Henn Põlluaas.
P.S. Oleme ärevusega tähele pannud, et juurdepääs neile Eesti elektroonilistele ajaloodokumentidele, mis ei ole kooskõlas uue piirilepinguga, pole riigiportaalis internetipõhiselt kättesaadavad või on juurdepääs neile tehtud keeruliseks (vt RT 1990, 5, 64).
1.11.2016
Rein Einasto, geoloog, Tallinna Tehnikakõrgkooli emeriitprofessor
Paul Hagu, rahvaluuleteadlane, Seto Kuningriigi sootska, seto kultuuri edendaja
Aldo Kals, ajaloolane, Isamaa ja Res Publica Liit, Tartu Rahu Põlistamise Selts
Rein Koch, füüsik, Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu
Aleksander Laane, Eestimaa Roheliste erakonna esimees
Henn Põlluaas, poliitik, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
 Anto Raukas, geoloog, akadeemik
Jüri Vaidla, EV kodakondsus- ja migratsiooniameti Petserimaa osakonna endine juhataja
 Arvo Valton, kirjanik
 Ilmar Vananurm, kirjanik, luuletaja, tõlkija, seto kultuuri edendaja
Toomas Varrak, ajaloolane (PhD), poliitikateadlane (Dsc), Euroakadeemia professor
Tiit-Rein Viitso, keeleteadlane, Tartu Ülikooli emeriitprofessor