Saatesõna Martin Lutheri kirjutisele „Sermon või jutlus sellest, et lapsi kooli tuleb saata“

Martin Lutheri kirjutis „Sermon või jutlus sellest, et lapsi kooli tuleb saata“ on kirja pandud 1530. a ning on teatud mõttes jätkuks 1524. a ilmunud kirjutisele „Saksamaa kõigi linnade raehärradele, et nad kristlikke koole rajaks ja alal hoiaks“ (An die Ratsherren aller Städte deutschen Landes, daß sie christliche Schulen aufrichten und halten sollen). Viimases kritiseeris Luther hariduse madalat taset ning kutsus raehärrasid üles koolisüsteemi muutma ja heal tasemel üldhariduskoole rajama. Tema üleskutse leidis ka järgimist: järgnes koolide rajamine rae poolt nt Magdeburgis, Nordhausenis, Halberstadtis, Gothas, Eislebenis ja Nürnbergis.
1530. a ilmunud „Sermon või jutlus sellest, et lapsi kooli tuleb saata“ on ajendatud hariduse madalast reputatsioonist rahva seas ning murest haritud teoloogide järelkasvu pärast. Kuueteistkümnenda sajandi algul levinud skeptilisel suhtumisel haridusse oli mitmeid põhjuseid. Neist üheks oli kaubanduse ülikiire levik ja kiire rikastumise võimaluste avardumine, mis ajendas paljusid vanemaid oma lapsi liiga varakult koolist ära võtma. Oluliseks põhjuseks oli aga ka lihtrahva arusaam reformatsiooni enda sõnumitest. Praktilistel, religioossetel ja majanduslikel põhjustel oli ilmalik võim reformatsiooniga kaasa läinud piirkondades konfiskeerinud mahajäetud või suletud kloostrite varad. Kuigi see ei olnud taotluslik, tõi see kaasa varasema koolisüsteemi kokkukukkumise, mis oli suuresti tuginenud tihedalt kloostritega seotud kirikukoolidele. Samuti tõi üldise preesterluse õpetuse lihtsustatud tõlgendamine siin ja seal endaga kaasa arusaama, nagu ei läheks vaimuliku ameti jaoks formaalset teoloogilist haridust tarvis. Lisaks tekkis lihtrahva seas küsimus, miks nad peaks oma lapsi koolidesse saatma (mis olid ju traditsiooniliselt kirikuga tihedalt seotud), kui nad nüüd reformaatorite käest on kuulnud, et kiriku kaasaegses õpetuses ja praktikas on olnud palju valet ja puhastamist vajavat – milleks saata oma lapsi kalli raha eest neid valesid õppima? Kõik see aitas kaasa õppurite ja üliõpilaste arvu kiirele kahanemisele 17. saj esimeses pooles.
Selles haridusevastasuse vaimust kantud kontekstis pidaski Luther vajalikuks koostada nimetatud hariduseteemalised kirjutised. Kui „Saksamaa kõigi linnade raehärradele“ toob välja argumendid koolide rajamise poolt (sh selle, miks raed ehk linnavalitsused selle ülesande enda kanda peavad võtma), siis „Sermon või jutlus sellest, et lapsi kooli tuleb saata“ keskendub nende koolide kasutamise olulisusele. Need kirjutised annavad üheskoos vaadatuna hea pildi Lutheri hariduskontseptsioonist.
Täna ilmuva hakkavas kirjutises maalib Luther oma mahlaka keelega pildi haridusest ja iseäranis teoloogilisest haridusest kui millestki, mis on pea õndsusvajalik. Oma ideedega, mida toetasid ja arendasid edasi sellised reformaatorid nagu Philipp Melanchthon ja Johannes Bugenhagen, rajas Luther teed hariduse laiapõhjalisele väärtustamisele ja üldhariduskoolide ideele.
Anne Burghardt