Kalli’ kokkotulnu’,
Viimädse’ aastaga’ näütäse’, õt õgal aastagal lätt manala tiid umbõs 90 seto keele kõnõlõjat, kiä’ omma’ s´oo keele umah kotoh edimätse keelenä suuhtõ saanu’. Kümne aastaga pääle tege tuu kokko pia tuhat seto keele kõnõlõjat. Setomaa rahvaarv om parhilla’ kohki’ 3500, nuu’ kõik seto kiilt mõista-ai, ja pääle tulõ veidebä keelemõistjit ku ar’ koolõs. Lihtsa matemaatika näütäs, - õt mi seto kiil jääs pia aolukku. Ku mõnõh küläh ja kotoh viil võit kuulda’ vai lindstä’ puhast rinnapiimäga’ üteh saad seto kiilt, sis täämbätse saisuga’ tuu võimalus õga aastagaga’ jääs vähäbäst.
Õt kiil eloh püsümisi’, tuu jaost om vaia tuuh keeleh õgapäävätselt kõnõlda’. Ja tuu saa säänestmuudu olla’, ku inemisõ’ tundva’, õt näil om vaia kõnõlda’ (näütüses Vinnemaalõ minneh mi pia mõistma vinne kiilt) vai ku om tukõv tahtminõ kiilt kõnõlda’ (nii ku näütüses kihnlasõ’ Kihnuh).
Aleksander Suurõ käest küüsüti kunagi’, õt kiä om kreeklanõ? Tä ütel, õt kreeklanõ om tuu, kiä umah hingeh tund hinnäst kreeklasõna. Täpselt sammamuudu või küüsüdä’, õt kiä om seto?
Meil olõ-õi mõtõht takah ikkõ’ tuud, mia’ om lännü’. Müüdä lännüle mi saa olla’ tenoligu’, a ellä’ tulõ täämbätseh pääväh. Uskõ’ minnu – pääle mi – setokõisi – hindä olõ-õi kedägi’ tõist kinkõlõ tuu kiil ja kultuur olõsi’ nii tähtsä’ ja hingelähkoh.
Napoleon ütel kunagi’: Ku miaki’ om su jaost tähtsä, sis sa lövvät lahendusõ, ku tuu olõ-õi tähtsä, sis sa lövvät vabandusõ. Kulladsõ’ sõna’, mia’ kõlbasõ’ õkka elo valdkunda. Om jo säänestmuudu?
Ku seto keele ja kultuuri ellojääminõ ja edesi andminõ järgmätsilõ om mi jaost tähtsä – nii ku tuu oll mi vanavanõbilõ, - sis tulõ meil ütehkuuh astu’ otsma ka’ nuid lahenduisi. Uuta’, õt vaest kiäki’ tõõnõ tulõ ja tege? Kas tuud olõ-õi vaest tett jo hüä kavva?
Ku pall´o mi kuulõ täämbä Räpinäh seto kiilt? Võroh? Ku pall´o mi kuulõ Miktämäel, Verskah, Obinitsah, Meremäel, Luhamaal – nn huulidsa pääl? Ku pall´o mi kuulõ nuuri kõnõlõvat umavaihõl seto keeleh? Ku pall´o om nuid, kiä’ õgapäävätselt mõtlõsõ’ seto keeleh? Ku kõnõldas kiräkeele sõnnu setokeele muudu, sis kas tuu om seto kiil? Vai om tuu hoops seto keele tulõvik? Kas sääne tulõviguvorm vastas mi soovilõ ja tahtmisõlõ? Kas mi säänest vormi tahagi’ edesi anda’ perrätülõjilõ?
Vastusõ’ nuilõ küüsümüisilõ andva’ meele jo edimätse’ suunisõ’ tuuh jaoh, midä olõs vaia tegemä naada’.
30-50a massilisõ ja väelüisi keeleoppusõ edukussõ ma joht väiga’ usu-ui. Tuu põlvkund om nii ku om. Vaest hoops päämätselt tegeldä’ latsiaia ja kooli edimätsest viiedä klassini’ (kõik viis klassi) – õt pästä’ järgmäne põlvkund. Nuid nuuri hingi saat viil mõota’. Nimä’ tundva’ hüvvämiilt, ku mõnõ vahtsõ sõna omma’ tiiä’ saanu’ ja näil om ka’ motivatsooni kiilt oppi’. Näil om ka’ julgust kõnõlda’ ja näid saat julgusta’ tuuh keeleh umavaihõl kõnõlõmma. A näide siäh om veid´o nuid, kinkõ vanõba’ vai vanavanõba’ kotoh õgapäivtsidõ seto keeleh kõnõlõsõ’ vai sukugi’ tuud tetä’ mõistva’. Ja ku mi näile säänest võimalust paku-ui, sis või ka’ näide põlvkund ütel pääväl „häönü’“ olla’.
Olõ-õi tähtsä mäntse nulga kiilt kõnõldas ja olõ-õi vaia aigu ja joudu panda’ üte ja ainuõigõ keelevormi löüdmisõ pääle. Kõgõ tähtsäp om, õt kiil tulõs õgapääväello tagasi. As´aajamisõh jne.
Katõ aastaga iist Seto Kongressil võõdõti vasta deklaratsioon seto keelest, meelest, kultuurist ja haridusõst, koh om kirjäh säänestmuudu: Õga oppaja avvuasi võisi’ olla’ mõista’ Setomaal umma tunni seletä’ seto keeleh.“ Meil om mitmit seto asju ajavit inemisi, kiä’ umavaihõl kõnõlõsõ’ päämätselt kiräkeeleh. Kas ka’ näil võisi-i olla’ avvuas´as mõista’ ummi mõttit seletä’ seto keeleh?
Seto keele ja kultuuri edesiviimist saa-ai jättä’ üte, katõ inemisõ vai organisatsiooni ola pääle. Tuu om kõigi setokõisi ütine vastutus. Nii kuis om deklaratsioonih kiräh. Kultuuri alos om seto keele mõistminõ. Keele ja kultuuri tiidminõ omma’ päämätse’ as´a’, ku mi taha, õt mi rahvas jääsi’ ello ja püsümä.
Ku keele mõistmisõ ja kõnõlõmisõga’ om meil kehväste, sis mõnõh mõttõh om keelega’ lihtsap ku kultuuriga’. Kiil kas om vai olõ-õi. Kultuur om pall´o laep ja hägotsõp. Tä näütäs inemisi väärtüshinnangit ja intelligentsi ütel aol ja üteh kotusõh. Olgu’ tuust sis esivanõbidõ traditsoonõ perrä eläminõ, seto keele kõnõlõminõ ja ummi rõividõ avvu seeh hoitminõ, vai ka’ näütüses sõaväeparaadi aigu vaivalt jalgu pääl saistõh ja hägotsõ pääga’ ülebsootska ette avvu andma minek.
Nii ku om haridusõ ja haritusõ vaihõl segäne piir, nii om ka’ kultuuri ja kultuuritusõga’. Nii ommõgi’ täämbäpääväne seto kultuur täpselt sääne – mäntses mi tä eis’ kujonda. Tuust, õt määne om mi hindä väärtüshinnangu’, tõekspidämisõ’, uskumusõ’ ja tuust kinkõna mi hinnäst tuuh kultuuriroomih parhilla’ näe.
Seto Kunigriigipäiv om üts päiv Setomaal, kohe tulõ kõgõ inäbä rahvast kokko ja ka’ kõgõ inäbä turiste. Õgaüts või eishindält küüsüdä’, õt mia tuu nuu’ tuhandõ’ turisti’ üle Eesti ja vällämaa inemisõ’ õgal suvõl siiä’ – ütes pääväs. Mia tuu om, mia pand näid võtma ette pia säitsme tunnilisõ vai pikebä sõidu siiä’ kavvõndõhe Eestimaa peräotsa? Mõnigi’ sõit mitmit aastakki järest siiä’... Mia tuu om?
Kas tuu om kikkaseenepiirak ja kodool’? Kas tuu om õga aastaga suurõbast kasunu’ laadaplats? Vai om hoops viil midägi’ säänest, mia tege Setomaast Setomaa: ilosidõh pidorõivih seto’, kõnõlõmah umma kiilt, mängmäh põlvõst põlvõ edesi ant lõõdsapilli, laulmah ummi laula, tandsmah ummi tandsa, pakmah umma süüki, näütämmä ummi kombit ja ummamuudu välläsortmah vahtsõt ülebsootskat? Las jäiä’ nuu’ vastusõ’ õgaüte hindä mõtõlda’.
A kas kultuuri piat eloh hoitma ja tegemä õnnõ tuu peräst, õt tuud kinkõlõgi’ näüdädä’? Kas mi vanavanõba’ tei’ tuud näütämisõ vai raha peräst? Olõs vaia arvu saia’ ja meeleh pitä’ ka’ tuud: kiä’ mi olõ? Seto rõivih klouni’ vai näütlejä’ kia teke tuu tüü peräst? Vai sis hingelt seto’, kinkõ jaost vana’ traditsiooni’, kombõ’, leelo, pillimäng, valgidõ rõividõ kandminõ ja muu sääne om avvuasi?
Leelokoori’, laululaagri’, näpotüükua’, muusiumi’ jne ja sääl tüüd tegevä’ inemisõ’ tegevä’ tuuh mõttõh väiga’ tenoväärt tüüd – nä hoitva’ alal ja püüdvä’ edesi anda’ tuud, mia oll ja viil perrä om jäänü’. Ma tahasi näid kõiki siih tunnusta’ ja tennädä’ seto kultuuri edendämisõ ja hoitmisõ iist. Mu meelest om tähtsä, õt näid pandasi’ tähele ja tunnustõdasi’. Ku näid pandas tähele ja hinnatas, sis sääne asi innustas ja motiviir näid edesi minemä. Jääs üle luuta’, õt ütel pääväl om setokõisi pühä’, kirmasõ’, kombõ’ ja ka’ kiil õgapääväne ja populaarnõ ku näütüses kunigriigipäiv.
Aastasatu joosul omma’ setokõsõ’ olnu’ uhkõ hingega’, kiä’ olõ-õi pelänü’ kõnõlda’ umma kiilt, k´avvu’ ummih rõivih õga ellä’ ummi vanavanõbidõ kombidõ perrä. Olõnõmalda’ mitmist sõtost ja vaeldunu’ riigikõrdust – om s´oo rahvas püsünü’ üle tuhandõ aastaga.
Julakõ’ olla’ seto’ ka’ täämbä’ ja edespidigi’, õt mi kiil püsüsi’, õt mi kultuur püsüsi’, õt mi riik püsüsi’.
Ait´umma kullõmmast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar