Pilt 548

Pilt 547

Valge Surm, surmavaim snaiper, kes kunagi elanud, 1939-1940 Simo Häyhä oli Soome talunik, kes osales noorelt jahil ja laskmises. 1939. aastal tungis Nõukogude Liit Soome. Sellest sai alguse Talvesõda ehk Vene-Soome sõda ja noor Simo Häyhä vastas isamaalisele üleskutsele, liitudes Soome armeega kodumaad kaitsma. Häyhä kodu asus samuti Venemaa piiri lähedal, mis õhutas veelgi tema püüdlust oma riiki kaitsta. Häyhä demonstreeris uskumatuid laskurivõimeid. Ta suutis sihtmärki tabades lasta 16 lasku minutis. See oli erandlik, kuna tema vintpüss oli poldilöögiga SAKO M/28-30, venelaste Mosin Naganti soome versioon. See vintpüss võttis magaziiniga vaid viis kuuli. Ta kasutas ka püstolkuulipildujat Suomi KP/-31. Häyhä näitas ka erakordseid võimeid suusatamises, mis võimaldas tal kiiresti ja väga vähese müraga uutesse kohtadesse sõita. Häyhäl oli mitmeid eeliseid. Ta tundis keskkonda ja kandis valget kamuflaaži, mistõttu oli teda lumes väga raske märgata. Ta pakkis oma positsiooni ümber lund ja pistis sageli lund suhu, et hingeõhust eralduv aur ei oleks nähtav. Nõukogude sõdurid ei kandnud valget kamuflaaži ja kandsid khakivärvi vormiriietust. Stalin oli just puhastanud palju Punaarmee ohvitsere Suure terrori (puhastuse) ajal, mille käigus Stalin tappis palju Vladimir Leninit teeninud ohvitsere. Selle eesmärk oli tagada, et nad oleksid Stalinile lojaalsed. See aga tähendas, et Punaarmee oli omal kogenematute juhtide tõttu väga organiseerimata. Sõja ajal (mis kestis vaid 5-6 kuud) likvideeris Häyhä püssiga 505 Nõukogude sõjaväelast. Samuti likvideeris ta oma Suomi püstolkuulipildujaga 200 Vene sõdurit. Ta tegi seda vähem kui 100 päevaga. Häyhä saavutas kõigi aegade suurima snaipritabamiste arvu. Kõige uskumatum on see, et ta tegi seda raudsihiku (pystykorvaga) ja mitte optilise sihikuga, kuna päikese peegeldused optilisele sihikule võisid paljastada tema asukoha. Venelased kartsid teda nii väga, et panid talle nimeks "Valge surm". Teda tulistati lõhkekuulst näkku, kuid ta jäi ellu. Ta suri 2002. aastal 96-aastaselt.

Evald Saagi loengu märkmeid

Kas samarlane ainult vaatles selles loos tee peal lamajat?? Me peame ka teise kirikusse minema kui liige, kui toetaja, mitte kui vaatleja... Mk 9: 38 -..väljaspool kirikut pole päästet..(?)... Jeesuse uskumine ilma kirikusse kuulumiseta on kirikule alati meelepaha teinud. Jumal on sellest üle, kuigi kõik kirikud pahandavad, kui neist mööda minnes otse Jumala juurde minnakse... Moe pärast võib erineda, kannatada, aga see ei püsi kaua. Moeliikumine ei aita. Kiusatus muganduda ümbruskonnaga, et sind kuulda võetaks. Teistel olid templid, siis kristlased ka hakkasid tegema, kuigi Jeesus ütles, et Vaimus ja Tões hakatakse palvetama... Need oleksid kui reformid, mis ei paista reformid olevat... Nt. ...ja anna andeks meie võlad, kui (nagu) meie andeks anname oma võlglastele.. – oleme ikka seadnud väikese mugava tõkke endale, heebrea keel ei paljasta seda, kreeka keeles on seal aga jälle väga lai tähendus; võib ka äärmusse minna: Jumal, võta õpetust, anna andeks, mis sa koonerdad!! Siin on tegemist pattude andekssaamisega. Kuidas on sellest rääkinud Jeesus? Grammatikapõhjendus on vähene. Kas ei olegi küsimus see, kas me ikka anname andeks või anname vingus näoga? Jeesus oli oma üliõpilastega koos ~ 4 aastat. Praeguses kirikutoimimises räägime ametikandjatest (nagu komps seljas, umbes nagu keegi vaimuhaiglas kannab nt maakera), kes nagu vahemehed (õpetajad, preestrid jt), kes jälgivad: kas andsime andeks, mitu korda andsime. Jeesuse mõte: inimene on vahetult Jumala ees, suhtleb vahetult. Vahemehed astugu Jeesuse meelest kõrvale, ei kõlba isiku, asutuse vaheletulek. See on andestamatu patt, kui keegi astub vahele. Kirikus vabastage õpetaja sellest patust (lugege ise patutunnistust, ärge ainult kuulake!). Jeesus ei taha ametnikke, kes kisuvad inimese pahupidi Jumala ees. Ei tohi rõõmu tunda sellest, et sa kedagi hingepõhjani liigutad oma kõnega. Jumal annab oma vastused, ka ootamatul moel. Ateisti küsimused on rumalad, isegi väiklased. Mõne ajavad närvi. Sõnagi ei räägita ametikandjatest (germaani väljend). See peabki raske olema, piiskopil peab raske olema, pühap.kooli õpetajal peab raske olema, et Jumalat peab appi kustuma (et oleks vajadus appi kutsuda). Kirikusse tekivad nn ametikandjad (Paulus loetleb neid). Jeesuse meelest on inimene ja Jumal vahetus suhtes. Eriti siis, kui inimene tuleb oma patuga Jumala juurde. Aga ikka tulevad kirikuülemused vahele. 5.palve mõte on: ka kirkuülemuse vaheletulek on õigusevastane (peame ajama asja vahenditult Jumalaga). Kui teeme kõik rituaaliks, lakkame olemast kristlased. Meil on olemas patutundmine, vajame andestust jumalapälvingu käigus. Meie ühendust Jumalaga vähendab ka see, et kahetsust jms seostatakse teatud kalendripäevadega. Nt palvepäev või tehakse kirkus nt ristimisepäev. Nagu tahetakse kambas tehes asja kergendada. Ka kindel koht ei peaks olema oluline (vaimus ja tões, mitte siin või seal kirikus!). Sama kehtetu on patukahetsuse sidumine mingi kindla korra, valemiga. See oleks Jeesuse meelest nagu sundsaunaskäik sõduritel (muidu lähevad baari).

Pilt 546

Nõukogude kosmonautika tagahoovist: Kosmonaut Aleksei Leonovi märkmetest: „Vene kosmonautika – see on õuduskomöödia. Kosmonaut, kes esimest korda inimkonna ajaloos väljus avakosmosesse, ei suutnud sealt kosmoselaeva tagasi ronida. Nii siis laperdaski ta 5- meetrise köie otsas planeedi kohal aga kui tuli aeg tagasi ronida, siis ilmnes et skafander on paisunud ja enam lüüsi ei mahu. Et sinna tagasi pääseda, tuli skafandris rõhku alandada kuni 0,27 maisest – selline rõhk on ka 3 kilomeetri kõrgusel Everesti kohal... Ime, et ta seejuures meelemärkust ei kaotanud. Nüüd aga pidurdas teda juba teine lüüs. Sisse ronida sinna küll õnnestus , aga üksnes jämedalt instruktsiooni rikkudes – mitte jalad, vaid pea ees. Potsatas ta siis viimaks oma seltsimehe kõrvale, jõudis vaevu hinge tõmmata kui tuli uudis – streikima oli hakanud automaatne Maale naasmise süsteem. Jälle esimest korda inimkonna ajaloos tuli kosmoselaev planeedile suunata käsitsi. Ja siin ilmnes uus jama – uuel kosmoselaeval Voshod -2 oli ainus illuminaator paigutatud kosmoselaeva küljele. Seal paistsid üksnes tähed. Kui mootor umbropsu käivitada, võib laev lennata veelgi kaugemale ja jääda sinna igaveseks. Kosmonaudid ronisid ängistused mööda kabiini püüdes illuminaatorisse vaadata erinevate nurkade alt, püüdes meenutada, kus võiks asuda Suur Vanker ja käivitasid viimaks ikkagi hea õnne peale lootes mootori. Ei kõla vist isegi enam naljakalt, aga jälle – esimest korda inimkonna ajaloos – ronisid nad oma istekohtadele juba kosmoselaeva mootori töötades, mille kiirendus võinuks nad hetkega põrmustada. Mõistatuseks neile sel hetkel jäigi, kuhu nad nüüd oma laevaga siirduvad... Maandumisest ei mäletanud nad palju. Tulid meelemärkusele ja ronisid välja – ümberringi lumi vööni...Külma -miinus 30C. Kosmoselaeval oli varuks mass erinevaid päästevahendeid – õngekonksud, vahendid haide hirmutamiseks, üks püstol TT jne, aga külma peale polnud keegi mõelnud. Kosmonaudid võtsid seljast oma skafandrid, valasid neist igaühest välja tubli 5 liitrit higi ja läitsid paljakäsi lõkke, värisesid innukalt ja jäid päästmist ootama, süstemaatiliselt morset toksides – SOS. Teksti mitmekesistama nad ei hakanud – no mida ikka kogu planeedile kuulutada+ meie oleme nõukogude kosmonaudid, viibime kurat teab kus ja meil on paha olla... Morsesignaalid neeldusid kuuskedesse... Kosmonaudid, seda taibates, ronisid ringiratast lumehangesid mööda. SOS- signaal püüti eetrist kinni viimaks Bonnis. Sakslased teatasid sellest Kremlisse aga seal neid ei usutud. Samal ajal aga ainus, kes kadunud kosmonautidest midagi teadis – kosmoselendude juhtimiskeskus – teadis vaid seda et nad on maandunud – kusagil Venemaal... Õhku tõsteti sajad helikopterid et läbi kammida oletatava maandumiskoha ümbrust, Telekas teatati aga samal ajal juba sellest, et kosmonaudid on edukalt maandunud ja puhkavad juba sanatooriumis. Paus selle teate ja kosmonautiode ekraanile ilmumise vahel venis. Kaotades kannatuse, helistas Brežnev Koroljovile ja küsis, mida kuradit? Koroljov vastas kurjalt: „Minu asi on kosmonaute lennutada, Teie asi aga sellest kuulutada. Kiirustasite teie, mitte mina!” Viimaks märgati ühelt helikopterilt lõkkeaset kahe õnnetu kosmonaudiga selle ümber. Maaduda selle läheduses osutus aga võimatuks. Kosmonautide juurde siirdus nüüd suuskadel päästerühm, et kohapeal helikopterile kirvestega maandumisplats puhastada. Taevast langesid aga kosmonautide suunas juba kingitused - soojad riided ja kastid konjakipudelitega. Riided takerdusid puudelatvadesse, konjakipudelid purunesid aga maandumisel... kosmonaudid kehitasid õlgu ja vandusid masendunult...” (tõlgitud FB postitusest)

Pilt 545

X Seto Kongressi OTSUS Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelisest piirist Setomaa ja seto rahvas on kogenud 100 aasta jooksul oma põlisel asualal mitmeid reaalseid piirimuutusi aastatel 1918 - 1920, 1944 - 1958 ja 1990 - 1993. Ajalooline kogemus näitab, et kuulumine Eesti Vabariigi koosseisu 02.02.1920.a. sõlmitud Tartu rahulepingu alusel tagas seto rahvale võimaluse pääseda Nõukogu Venemaal ja Nõukogude Liidus aastatel 1920 - 1940 toiminud terrorist. Eesti Vabariigis on seto rahval olnud võimalus teha ise otsuseid ning määrata oma saatust ning arenguid vastavalt võimalustele, oma rahva tahtele ja parematele oskustele. Eesti riigi ja Eesti piiri tekkeprotsessis 1917. - 1920. aastal ja Eesti Vabariigi taastamise protsessis 1987. - 1992. aastal esitasid seto rahva esindajad oma ettepanekud piiriküsimuses ja teistes riiklikes küsimustes. 1917. ja 1918. aastal esitati Setomaalt mitmeid ametlikke ja kirjalikke pöördumisi Eestimaa autonoomiale ja Eesti riigi valitsusorganitele taotlusega olla kas Eesti autonoomia või Eesti riigi osa. Aastatel 1988 - 1992 esitasid seto organisatsioonid, Eesti Kongressi saadikud Petserimaalt seisukohad ning ettepanekud piiriküsimuse ning Petserimaa ja Setomaa arengu kohta. Eesti taasiseseisvumise käigus fikseeriti 1944. - 1958. aasta piirimuutuste täielik mittevastavus rahvusvahelisele õigusele ning Eesti põhiseadusele. Õiguslik järjepidevus on olnud Eesti Vabariigi taasiseseisvumise üks põhiprintsiipe ning tegutsemise aluseid. Seoses Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel hetkel kestva piirilepingu sõlmimise pikajalise protsessiga kinnitab Seto Kongress alljärgnevat: - Kõik alates 1993. aastast toimunud Seto Kongressid on järjekindlalt pidanud lubamatuks setode põlise asuala lõhestamist Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise riigipiiriga selliselt, et Ida-Petserimaa on ning jääb liidetuks Vene Föderatsiooniga. - Eesti Vabariigi Põhiseaduse paragrahv 2 sätestab, et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ning jagamatu tervik. Eesti Vabariigi Põhiseaduse paragrahvi 122 kohaselt on Eesti maismaapiir määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. - Igasugused piirimuutused, mis setode põlisel asualal kehtestatakse ilma seto rahva ja tema esinduskogu Seto Kongressi nõusolekuta, loeb Seto Kongress seto rahva diskrimineerimiseks. Vastu võetud 9. oktoobril 2011.a Värskas.

Pilt 544

Püha Martin, 4. sajandil elanud Rooma ohvitser ja hilisem Toursi piiskop, kelle mälestuspäev on 11. novembril, on tuntud kui sõdurite, kaplanite, logistikute ja ratsaväelaste kaitsepühak. Eestis tunneme tema mälestuspäeva mardipäevana ja tähistame päev varem, 10. novembril. Nii on kaitsejõudude kaplanitel tavaks saanud koguneda igal aastal selle neile olulise päeva paiku ja tähistada mardipäeva õppepäeva ja õhtuse lauaosadusega. Nii kogunes ka tänavu enam kui kolmkümmend Eesti Kaitseväe ja Kaitseliiduga seotud kaplanit ja kaplani kandidaati mardipäevaseminarile Rapla külje alla Alu mõisa, kus asub Kaitseliidu Kool. Õppepäevade juurde kuulus, nagu sel puhul ikka, enesetäiendus loengute ja õpitubade näol, palvus lähedalasuvas kirikus või palvelas ning ühine osadusaeg õhtusöögi lauas. Sel korral kogunes üle kolmekümne kaitseväe ja kaitseliidu kaplani. Mida kaplanid teevad? Kõneleb ltn Lauri Põld Sõjaväevaimulikel ehk kaplanitel on sõjaväljal täita mitmeid ülesandeid, mis seonduvad nii võitlusse minevate sõjameeste ja haavatute hingehoiu kui ka langenute väärika kohtlemise eest hoolitsemisega. Millised on aga kaplani ülesanded rahuajal? Kaitseväe peakaplan mjr Ago Lilleorg: “Kaitseväes tegutsevad kaplanid hetkel reservteenistuse põhimõttel. See tähendab, et nad on oma sõjaaja üksuste kooseisus ja tegutsevad vastavalt üksuse reservteenistuse rütmile. Kui üksus kutsutakse välja reservõppe kogunemisele, siis läheb kaplan samuti välja koos üksusega. Lisaks õppustele panustavad mitmed kaplanid ka tihedamalt oma rahuajaüksuse juures käsunduslepingu alusel. Kaplani roll on liikuda ringi, suhelda ning märgata kui kaitseväelasel on mure ja ta on kurb. Ta vestleb ja aitab leida võimalikud lahendused. Üks kaplan rääkis sõdurist, kes oli tõmbunud teistest eemale ja hoidis oma ette. Temaga vesteldes selgus, et elukaaslane jättis maha, mis põhjustas mitmeid olmelisi muresid väljaspool kaitseväge. Kuid siis leiti ühised lahendused koos sõduri pereliikmetega ning sõdur sai oma teenistust edukalt jätkata. Vahel on kaplan kaasas sõdurite esimestel laskmistel ja toetab neid, kellel on vaimselt raske. Selles mõttes kaplan erineb psühholoogist, et ta ei oota millal keegi vastuvõtule soovib tulla. Kaplan on rohkem nagu sõber, vanem vend, kes on toeks. Samuti toetab kaplan väljaõppel oma erialaste teadmistega, näiteks kutsutakse kaplanit rääkima langenute hooldusest ja kaitseväelistest matustest. Samuti oodatakse tähtpäevadel või muudel pidulikel sündmustel, et kaplan ütleks sõnumi või (mälestus)palvuse. Töö puudust headel kaplanitel ei ole.” Kaitseliidu peakaplan õp kpt Peeter Paenurm: “Kaitseliit annab igale Eestit armastavale kodanikule võimaluse vabatahtlikuna panustada oma aja ja oskustega meie riigi kaitsesse. Vaimulikud saavad teenida ja võidelda oma relvade ja pädevusega: sõna ja sakramendiga, palve ja hingehoiuga. Kaitseliit pöörab ka palju tähelepanu Eesti rahvuslike traditsioonide ja väärtuste hoidmisele ja kasvatamisele. See tähendab ka meie Eesti vabaduse eest võidelnute ja langenute au sees hoidmist, nt riiklikel ja rahvuslikel pühadel Vabadussõjas langenute mälestussammaste juures mälestushetke pidamist. Kaplanitel on selles mälu hoidmises ja väärtuste kasvatamises tähtis roll.” Kuidas Kaitseväe ja Kaitseliidu kaplaniteenistustel praegu läheb? Ago Lilleorg: “Ma arvan, et arvestades praegusi olusid läheb hästi. On rõõmustav, et nii õppustele välja kutsutud kaplanitest suurem osa kaplanitest osaleb õppustel. Kaplanite õppepäevade osalusprotsent on kõrge ja mis ehk peamine, enamuse reservkaplanite silm särab ja nad on motiveeritud oma igapäeva töö ja tegevuste kõrval kaplaniteenistusse panustama. Olen meie kaplanite üle uhke.” Peeter Paenurm: “Käesolev nädal on kaitseliitlastele üks aasta tähtsamaid aegu – tähistame Kaitseliidu aastapäeva, tänavu lausa 105ndat. Üle maa on malevates erinevaid aastapäeva üritusi, kus ka kaplanid saavad oma vaimuliku sõnaga kaasa teenida. Kaplaneid kaasatakse ka järjest rohkem õppustele. Väljaõppel ja õppusel teeb kaplan põhimõtteliselt sama tööd, mida sõja ajal. Nagu ka meedikud, välikokad ja tagala logistikud. Inimeste hing vajab hoidmist nii rahu- kui sõjaajal. Teemad ja intensiivsus võivad erineda. Minu kui peakaplani ülesanne on koordineerida ja motiveerida Kaitseliidu liikmetest vaimulike tegevust, koolitust ja olla neile toeks. Minu ülesanne on olla ka Kaitseliidu peastaabi kaplaniks ja koordineerida vaimulikku teenimist Kaitseliidu-ülestel sündmustel. Nüüdki on minu vastutada mitu Kaitseliidu aastapäeva mälestuspalvust Tallinnas ja aastapäeva jumalateenistus Tartus Jaani kirikus.”

Pilt 543

Novosibirski kalmistutel on Ukrainas likvideeritud Wagneri PMC palgasõdurite suure hulga haudade tõttu ruum peaaegu otsa saanud. "Siber. Realities" teatab, et eelmise aasta detsembrist tänavu juulini maeti Gusinobrodski kalmistule vähemalt 368 "wagnerit", mis on suurim palgasõdurite massimatmine Vene Föderatsiooni idaosas.