teisipäev, 30. september 2014

Arne Hiob: Piiblitõlgendusest, homoseksualismist ja Jumala armastusest IV

IV
Uues Testamendis kerkib homoseksualismi teema Pauluse kirjades, mis on ka mõistetav, sest hoolimata sellest, et apostelgi põhines kindlalt Tooral ja kinnitas selle inspireeritust (2Tm 3:16, Rm 1:2), puutus ta rohkem kui Jeesus kokku antiikse ümbrusega, kus nimetatud suhted olid koos teiste seksuaalsete vabadustega sallitud. Pauluse põhinemist Tooral tõendavad tema väited, kus mõistetakse hukka nii aktiivne kui ka passiivne homo­praktika (1Kr 6:9–11; 1Tm 1:9–10). Nii nagu Jeesus tunnetab ka Paulus seksuaalselt himustava pilgu ohtu (1Kr 7:5) ning keelab Issandale viidates abielu­lahutuse (1Kr 7:10jj).
Eriti markantselt kerkib esile Lahe ja Nõmmiku kontekstiga mitte­arvestamine Pauluse väite puhul, kes kirjeldab eba­jumala­teenistusse langenud inimkonda, mille tagajärjel on Jumal nad andnud „häbitute kirgede kätte: nende naised on ju vahetanud loomuliku vahekorra loomu­vastasega, nõnda­samuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu – mees on teinud mehega nurjatust” (Rm 1:26–27). Paulus toetub juudi traditsioonile Saalomoni tarkuse­raamatus, mis esitab sama tuletus­seose: pahed, s.h homo­seksuaalsus, tulenevad eba­jumala­teenistusest.[7]
Lause esimeses pooles, kus on juttu naistest, ei nimetata otsesõnu (homo)­seksuaalseid suhteid, kuid seose põhjal („nõnda­samuti ka”) lause teise poolega, kus on juttu meestest, järeldub, et siiski on seal mõeldud (ühtlasi ka homo)­seksuaalset vahekorda. Sellegi­poolest arvavad autorid, et lause esimeses osas ei pruugi olla juttu (homo)­seksuaalsusest, kuna „ei vihja sellele miski tekstis endas.” Järeldus on formaalne ja kunstlik, eeldades nagu võiks lause eksisteerida ka poolikuna. Paulus aga just hiljem täpsustab, mis jäi esmalt ütlemata, mistõttu lause­poolte eraldamine lõhub seose ega anna õigeid tulemusi.
Sama tuleb öelda autorite väite puhul: „Tekstis ei öelda midagi homo­seksuaalsete suhete lubatavuse või keelatuse kohta – Paulus kirjeldab siin vaid olukorda.” Taas on järeldus vildakalt formaalne ja kunstlik: kui apostel eeldab Toora kehtivust, siis pole õige seda vaidlustada põhjusel, et ta ei nimeta seda selles lauses. Samal ajal on kogu lause läbinisti kriitiline, mis viitab negatiivsele hinnangule ehk keelatusele.
Paulus kasutab selles tekstis ka Uues Testamendis üsna haruldasi väljendeid, kõneldes meeste ja naiste asemel „isastest” (arsēn) ja „emastest” (thēlys). Samuti väljendab aga ka Jeesus, kui ta räägib inimese loomisest meheks ja naiseks (vt ülal). Kahes kohas kasutatakse veel neid sõnu, nimetades Jeesust poisslapseks, täpsemalt „isaseks”, kes allub samadele tingimustele nagu kõik poisid (Lk 2:23), kuid kelle osa inimkonna lunastus­loos on eriline (Ilm 12:5,13). Et see, mida Jumal Jeesuse kaudu teeb, kehtib ka naiste („emaste”) kohta, siis ilmneb, et erinevaks loodud sood kuuluvad ühtlasi ühte. Seepärast ütleb Paulus samu sõnu kasutades: „Ei ole siin meest ega naist [täpsemalt: isast ega emast], sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses” (Gl 3:28). Ka Vanas Testamendis ei tule meestel ja naistel erinevaid käskusid täita, kui see pole (sugude ise­ärasuse tõttu) teisiti fikseeritud.
Seepärast kõlab kummaliselt Lahe ja Nõmmiku kokku­võtlik väide: „Kuna ka ülejäänud siin analüüsitud Piibli kirjakohad käsitlevad vaid mees­soost isikute seksuaal­vahekordi ja ainult vastavat tegevust, siis ei ole väide, et Piibel mõistab hukka (kõigi) homoseksuaalsete kalduvustega inimeste igasugused seksuaal­suhted, eksegeetiliselt põhjendatud.” Autorid rõhutavad, et nad väidavad seda E. P. Sandersi (mainekas Pauluse-eksegeet) ja Eesti Kirikute Nõukogu seisukoha vastu homoseksuaalsuse küsimuses. Sellega on nad tekstid eraldanud kontekstist, jõudes formaalsetele, s.t paika­pidamatutele tulemustele.
Pigem võiks „isased” ja „emased” siduda ka looma­riigiga, sest Pauluse sõnul on kogu loodu kaduvuse all ja ootab jumala­riiki (Rm 8:19jj), mille puhul juba Vana Testamendi prohvetid kuulutasid kurjuse kadumist kiskjate loomadegi elu­viisist (Js 11:6–9). Ehkki viimane tundub meile sama võimatu nagu sugu­tungi võitmine, oleme kõik märganud, kuidas väike­ulukid ei karda enam inimesi, kuna need neid enam ei jälita, või kuidas taltsad kiskjad praegugi juba seltsivad üksteisega (vt vastavaid klippe Facebookis). Kas pole seega ka inimese instinktid viimselt muudetavad? Uku Masing uskus seda veendunult.
Teisalt on aga ka loomadel oma kaasa­antud konstitutsioon: Jumal oli ju loonud ka muu loodu oma liikide järgi (1Ms 1:12,21–25). Sugu­organid on niihästi loomadel kui ka inimestel loodud kahe erineva soo järgi, mistõttu nende kasutamist muul moel on nimetatud „eba­loomulikuks”, nähes (mõneti ka loomade juures täheldatavas) homo­seksualismis kaasa­päritud seksuaal­tungi vääras suunas ise­seisvumist ning tungi­eluga liialdamist, ükskõik kas isend on selleks vaba või oma muutunud loomuse poolt sunnitud. Vahest tuleks võimaluse korral taotleda ka samasoo­iharuse tagasi­muutmist sugude­vaheliseks külgetõmbeks?

laupäev, 27. september 2014

Arne Hiob: Piiblitõlgendusest, homoseksualismist ja Jumala armastusest III

III
Järgnevalt võtame vaatluse alla Jaan Lahe ja Urmas Nõmmiku poolt õigesti mainitud seitse peamist piiblikohta, kus on juttu homo­seksuaalsusest. Kontekstist hälbivad nad aga ka selles, et jätavad välja Jeesuse kaalukad sõnad, mis tõsi küll ei räägi otsesõnu homo­seksuaalsusest, kuid teevad seda kaudselt, põhjendades abielu aluseid. Et Jeesuse väited on olnud aluseks kristlikule arusaamisele, siis saab formalistlik lähenemis­viis, mis neid ignoreerib, evida ka ainult formaalselt kehtivaid (loe: kehtetuid) järeldusi.
Vanas Testamendis on homoseksualism otsesõnu keelatud. „Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures: see on jäledus” (3Ms 18:22). „Kui mees magab mehega, nagu magatakse naise juures, siis on nad mõlemad teinud jäledust” (3Ms 20:13). Ehkki otsesõnu ei keelata naiste­vahelist homo­seksuaalset vahekorda, on seda teada­olevalt alati eeldatud, sest ka naine on inimene (1Ms 1:27), kellele nagu mehelegi keelatakse seksuaal­suhe sugulastega ja loomadega ehk sodoomia (3Ms 20:14–17).
Sodoomia nimetus tuleneb Soodoma linna nimest, kus (nagu ka Gomorra linnas) elati „eba­loomulike himude” järgi (1Ms 19:5jj, vrd Jd 1:7), kuni Jumal Soodoma ja Gomorra hävitas. Kui sarnane komme kerkis Iisraeli suguharu benjaminlaste seas (Km 19:22jj), siis purustasid teised iisraellased selle suguharu sõjalisel teel. Ehkki tekstidega formaalselt suheldes võib vaidlustada nendes esinevate väljendite seost homo­seksualismiga, on neid alati nii mõistetud ja pole mingit põhjust anda muid hinnanguid.
Silma torkab, et evangeeliumides ei kerki kordagi homo­seksualismi teema. Sellest ei järgne aga kuidagi, nagu suhtunuks Jeesus küsimusse vaba­meelsemalt. Jeesus seisab kindlalt Toora põhjal, millest ei tohi täppi ega kriipsugi kaduma minna (Mt 5:17j; Lk 16:17). Koos rangemate juutidega radikaliseeris ta Vana Testamendi abielu­rikkumise keeldu: juba himustav pilk peab meid tegema ettevaatlikuks (Mt 5:27–30).
Keskmisest juutlusest rangemalt välistas Jeesus abielu­lahutuse, mida Moosese seadus (Toora) teataval viisil lubas: „Teie kõva südame pärast kirjutas ta teile selle käsu, aga loomise algul lõi Jumal inimese meheks ja naiseks. Seepärast jätab mees oma isa ja ema ja hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks, nõnda et nad enam ei ole kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!” (Mk 10:5–9). Ainult abielu­rikkumine annab õiguse abielu­lahutuseks (Mt 5:32, 19:7).
Jeesus viitab siin Vana Testamendi loomis­loole, mille kohaselt Jumal lõi inimese „meheks ja naiseks” (1Ms 1:27–28; vrd 2:18,23–24). See on oluline, sest ka Lahe ja Nõmmiku sõnul on Piiblis mõningaid „vaieldamatuid tõdesid, nt see, et Jumal on inimese loonud, mille suhtes ei väljenduta kusagil ambivalentselt.” Jeesuse sõnul on seega mees- ja naissugu loomis­pärased ning neil tuleks elada ühes­ainsas lahutamatus abielus.
Lahutamatu monogaamia kuulub järelikult kõige täielikumal määral inim­loomuse juurde, mis paraku patu läbi on rikutud. Piibli kirjelduses oli esimeseks mitme­naise­pidajaks vägivaldne Lemek (1Ms 4:19) ja meie kange loomuse tõttu lubas Moosese seaduski veel polügaamiat (5Ms 21:15jj). Jeesus taastas abielu algse puhtuse, milline taotlus jäi püsima kristlaskonnas. Kuni reformatsioonini (ja tänapäevalgi ortodoksi ning katoliku kirikuis) nähti abielus Jeesuse poolt loomis­korrale rajatud sakramenti ehk müsteeriumi (saladust), millele esialgsel kujul viitas juba apostel Paulus (Ef 5:31–33).[5]
Seega võiks öelda, et nii nagu Talmud, ei käsitle ka evangeeliumid homo­seksualismi teemat, sest Toora keelud on vaieldamatud. „Tänapäeval homo­teoloogias esindatud spekulatsioonid Jeesuse ja tema õpilase Johannese erootilisest suhtest”, kirjutavad ka Lahe ja Nõmmik, on „alusetud ja eba­ajaloolised.” Kui nad aga täpsustavad, et need järeldused kehtivad „Jeesuse elu uurimise praeguse seisu valguses” ning on „sama alusetud ja eba­ajaloolised nagu vana­kiriklik pärimus Jeesuse tsölibaadist”, siis tuleb vastu vaielda.
Pärimusele Jeesuse tsölibaadist, mis väljendavad vaikides evangeeliumid, ei ole vanakiriku ajast tõsiselt­võetavat konkureerivat pärimust. Kindlasti oleks Jeesuse abielu­suhteid kusagil nimetatud, kui need oleksid eksisteerinud. Seetõttu kuuluvad kõik taolised spekulatsioonid fantastika valdkonda (sama kehtib Jeesuse suhte puhul Johannese või Maarja Magdaleenaga).[6] Arvestades allikate puudumisega pole põhjust oodata muudatusi ka tulevikus, sest muudatuste eeldamine halvustaks põhjendamatult praeguseid pärimusi. Lisaks peame arvestama, et meie ajaline va­hemaa alg­pärimusega pidevalt suureneb, mistõttu paljalt teksti­kriitikal põhinevad oletused lähevad tõenäoselt üha ebatäpsemateks.

reede, 26. september 2014

Arne Hiob: Piiblitõlgendusest, homoseksualismist ja Jumala armastusest II

II
Seega kui soovitakse kristluses (või juutluses) põhihinnangu muutumist homo­seksuaalsuse suhtes, siis tuleks näidata, et tegelikult on Piiblit tõlgendatud suuresti läbi mitme aasta­tuhande valesti. Seda teed on läinud Jaan Lahe ja Urmas Nõmmik oma artiklis „Homo­seksuaalsus piiblis”, mis ilmus mõne aasta eest Usuteaduslikus Ajakirjas.[4] Ehkki selle artikli levitamist püüti takistada kristlikes ring­kondades (et vaba levik ei jätaks muljet, nagu oleks selle sisu vastu­võetav, mitte arvates, nagu suudetaks levikut vältida soovijaile), on just see Usuteadus­liku Ajakirja number ainsana täielikult läbi müüdud.
Artikli autorid ja nende mõtte­kaaslased on korduvalt kurtnud, et miks ei ole selles kirjutises esitatud seisu­kohtade suhtes korraldatud diskussiooni. Arvan, et seda on välditud peamiselt energia kokku­hoiu tõttu, sest autorite väidete ümber­lükkamiseks tuleks ligi­lähedases ulatuses süveneda teemasse, mille puhul traditsioonilised kristlased on veendunud, et kuitahes haritud õpetlastel pole võimalik (ükskõik kui leidlikke oletusi ja mõtte­konstruktsioone püstitades) kummutada sajandeid vankumatult püsinud arusaamu.
Allakirjutanu võttis selle töö viimaks ette ja jõudis järeldusele, et autorid on teinud vea juba oma eksegeesi eeldustes. Kõigile on teada, et tekste tuleb lugeda koos kontekstiga, mis kehtib ka Piibli puhul, sest juutide ja kristlaste Pühakiri ei ole inimestest isoleeritav loodus­objekt või taevast allavisatud ilmutus, mille uurimiseks piisaks otse­suhte loomisest uurijate ja tekstide vahel. Piibel on kujunenud sajandite jooksul inimeste keskel, kelle usust ja vaateist suurem osa ümbritseb üksnes n-ö nähtamatu vaimu­väljana kirjutatud tekste. Traditsiooniliselt on seda väljendatud lausega, et Pühakiri on mõistetav ainult „vaimus, milles ta on kirjutatud” – ning toimijana on nähtud ka Jumala Vaimu.
Teisisõnu, traditsioonilist arusaama, et Pühakiri ja traditsioon kuuluvad ühte, väljendab ka piibli­uurimise põhimõte, et tekst ja kontekst kuuluvad kokku. Seda printsiipi ei ole rikkunud ainult Jaan Lahe ja Urmas Nõmmik, vaid paljud teisedki tipp­eksegeedid, vahetades kaudsema religiooni- ja kulutuuri­loolise miljöö ehk tausta (nt hellenismi) ära lähima usulis-kultuurilise miljöö ehk kontekstiga, milles tekkis tekst ja mida väljendab ning jätkab traditsioon. Vea tekkimise psühholoogiliseks eelduseks võib olla alateadlik soov lugeda Piiblist välja midagi ajakohast, mis sobiks praeguse ajaga.
Et uuritavaid tekste ei tohi menetleda puhtformaalselt, isoleerituna traditsioonist, seda teavad ka Lahe ja Nõmmik: „Piiblitekste saab täielikult mõista alles nende kontekstis.” Piiblis on seitse kirjakohta (1Ms 19; Km 19; 3Ms 18:22, 20:13; Rm 1:26–27; 2Kr 6:9–10; 1Tm 1:8–10), „mida põhiliselt seostatakse hinnangu­tega homoseksuaalsusele.” Need väljendavad juutluses esinenud „üldist hoiakut ‚ebaloomulike’ seksuaalsuhete suhtes” (sarnaselt eitav käsitlus oli juutluses ja kristluses levinud kuni täna­päevani).
Sellegipoolest arvestavad Lahe ja Nõmmik rohkem taustal olevat antiik­kultuuri, võttes ühtlasi eksegeesi eelduseks praegu levinud vaate, mille kohaselt „erinevad piibli­aegsed arusaamad inimese seksuaalsusest oluliselt tänapäevastest ning ka tollased teadmised ei vasta meie omadele. Nii oli nt antiik­­kultuurile võõras arusaam, et inimese seksuaalsus on suunatud vaid ühele kindlale soole.” Või näiteks rõhutavad nad, „et seksuaal­käitumist määravad normid ning nende põhjused on erinevates kultuurides erinevad”, ületades seega mitmeid piire konteksti ja erinevate taustade vahel ajas ning ruumis.
Taustaks oleva antiik­kultuuri arvamused inimese seksuaalsusest ei moodusta tõelist konteksti piibellikele väljendustele, sest viimased esimestele sageli vastanduvad (rabi Bar Rav Nathani sõnul vastandusid juudi toora nõuded kaananlaste jt Lähis-Ida rahvaste tavadele). Samuti pole nii endast­mõistetav, et midagi olulist saab üld­sõnalisel viisil järeldada erinevate ajastute erinevatest arusaamadest inimese seksuaalsuse kohta, sest inimene ise on aasta­tuhandeid jäänud oma konstitutsioonilt põhiliselt samaks.
Hoolides vähe algsest piibellikust juutlik-kristlikust kontekstist ning läbi sajandite jätkuvast traditsioonist, toetuvad autorid paljuski isoleeritud piibli­tekstidele, osutades formaalsetele erinevustele üksikasjus, mis võimaldavad teha erinevaid kombinatsioone ning jõuda traditsioonilisega võrreldes hoopis muudele järeldustele. Samas väidavad ja näitavad nad, et eksegeetide seas ei ole sageli üksik­küsimustes üksmeelt. Seega ei ole ka nende enda eksegeetiline tulemus midagi rohkemat kui üks paljude seas, mis ei kõiguta vähimalgi määral Piiblil põhinevat eksegeetilist traditsiooni.

Terroristid põrutasid tankiga poodi


Pilt


! שנה טובה

Šana tova! - Head uut aastat! (Juudi kalendri järgi algas uus aasta)

teisipäev, 23. september 2014

Arne Hiob: Piiblitõlgendusest, homoseksualismist ja Jumala armastusest I

I

Kuni viimaste aastakümneteni kehtis kogu kristluses vaieldamatu tõena: Piibel ja kristlik usk ei pea õigeks homo­seksuaalsust. See arusaam oli nii vaieldamatu, et selle üle isegi ei vaieldud, praktiliselt puudusid selle­sisulised diskussioonid.
Samad hinnangud kehtisid juutluses. Vanas Testamendis (Tooras) on homo­seksuaalne suhe otsesõnu keelatud. Seepärast suured toora­kommentaatorid (Talmud, Mooses Maimonides jt) „ei käsitlenud seda teemat. Toora tekst on ühemõtteline, sellele ei olnud midagi lisada”, ütleb rabi Bar Rav Nathan.[1]
Muutus toimus aga juutide käitumises. Tooras nõutakse homo­seksuaalse suhte puhul (nagu paljude muudegi meile arusaamatute nähtuste korral) surma­nuhtlust, mis oli karistusena laialt levinud varasemates ühiskondades (kristluses on nii aru saadud, et Jumala ilmutuse sotsiaal-käitumuslikud nõuded on seotud ühiskonna arengu­tasemega). Võrreldes Vana Testamendi aegadega taandus kristlus enamikust juutidele määratud eeskirjadest, kuid areng oli edasi kulgenud ka juutluses endas. Nii nagu evangeeliumides loobuti patuse naise pihta kivide viskamisest (Jh 8:7–11), pole ka juutluses paljud rabid ammu enam pooldanud surma­nuhtluse rakendamist.[2] Ka homo­seksuaalsuse puhul „ei viida surma­nuhtlust juudi õiguse järgi enam täide umbes kaks tuhat aastat”, kinnitab rabi Bar Rav Nathan.
XX sajandil leidis ilma igasuguste eriliste vastu­vaidlemiseta ka kristlikes maades tunnustust arusaam, et homo­seksuaalsus ei ole kuritegu, mida tuleks karistada (varasemates süsteemides karistati seda rangelt). Et samasoo­ihalus ei pruugi olla inimeste enda valida, vaid haarab neid sõltumata nende tahtest, siis on nähtud selles seksuaalse orientatsiooni eripära, mis kaldub kõrvale hetero­seksuaalsusest. Keegi Londoni islami­vaimulikki näiteks tunnistas mõne aasta eest, et nii nagu kõik seksuaal­suhted on intiim­suhted, mis kuuluvad inimese eraellu, olgu ka homoseksuaalsete suhetega: neid saab vaikides tunnustada sõprus­suhtena, mille iseloom on partnerite oma asi, kes võivad riiklikul tasemel sõlmida omavahelisi lepinguid, milliseid aga seaduse alusel soovivad. Kuid see pole abielu.
Alles soov kehtestada riikliku (ja kirikliku) seadusega nn homo­abielu (relativeerides enne partnerlus­lepingute, kooselu­seadustega ning muude ülemineku­vormidega abielu­mõiste) on viinud teatavale homo­seksuaalsuse-vastase vaenu tõusule. Minu arvates on seda läbinisti vääralt tõlgendatud vaenuna homo­seksuaalide vastu (üksikuid selliseid on muidugi kindlasti), sest tegemist on mehe ja naise vahelise abielu­mõiste kaitsmisega. Seda tehakse mitte ainult Jumala, vaid ka looduse nimel, sest mitte ainult loomis­teoloogiliselt, vaid ka evolutsiooni eeldades võidakse käsitleda homo­seksuaalsust teatud hälbena, mis on kaotanud oma sideme seksuaal­tungi tekkimise algse eesmärgiga.
Teatavasti on seksuaalsus kujunenud välja seoses soo­jätkamisega ning mõjub ahvatlevana loom­isenditele, et nad välja ei sureks. Kui suguiharus soo­jätkamise otsesest seosest hälbib, siis on seda mõistetud nihkena, mis on tekkinud seksuaalsusega liialdamise tagajärjel (nagu arvati enamasti minevikus) või kaasa­sündinuna (nagu kaldutakse oletama tänapäeval). Igasugust mõõdu­tunde kaotamist (juba hetero­seksuaalset mõõtu­pidamatust) on nähtud seoses patuga, mida ei saa kuidagi normaalseks pidada või heaks kiita.
Nii väljendab klassikalisel viisil näiteks Elmar Salumaa, sidudes kogu seksuaalsusega seotud teema inimeses kätkevate tungidega. „Seksuaal­tung ei ole erandlik, võrreldes inimese teiste vitaalsete tungidega. Nagu teisedki vitaalsed tungid, nii on ka seksuaal­tung langus­järgses inimeses destrueerunud patu tõttu.”
Tungide seotusest patuga tuleneb ka pahelisus. „Seksuaalsuse valdkonnas tuleneb pahelisus selle tungi langus­järgsest destrueerumusest. Taoline riknenus ilmneb tolle tungi ajendite killustatuses. Seksuaal­tungi funktsioneerimisel on olulised kaks võistlevat ajendit: ühelt poolt on seksuaal­tung bioloogiliselt paratamatu soo jätkamiseks, teisalt võimaldab selle tungi rahuldamine elulist naudingut. Eetika seisukohalt  ei saa neid ajendeid erinevalt hinnata. Raskused tekivad nende tasa­kaalustamisel. Enamasti on need ajendid tasa­kaalust väljas vitaalse naudingu suunas.”
Patu ja pahe ilminguks on egotsentriline ja sõltuvust tekitav nauding. „Selgemini kui teiste tungide puhul ilmneb just seksuaalsuses kalduvus keskenduda naudingule: mida enam seda toidetakse, seda näljasemaks see muutub, seda erksamalt reageerib inimene rahuldamise igale võimalusele.” Naudingust lähtuv seksuaalsus on Salumaa sõnul „pahede taimelava”, millega seondub ka homo­seksuaalsus ja mille puhul ta küsib: „Kas see on pahe või defekt? Kristlikud eetikud on seda ikka pidanud paheks. Selline seisukoht tundub olevat ennatlik, kui on olemas sünni­pärane homoseksuaalsus. See on defekt. Paheks osutub see siis, kui seda teostatakse”, s.t kui tasakaalust välja­läinud seksuaalsust harrastatakse.
Homoseksuaalsuse pahelisus seondub kõikide liialdatud tungide pahelisusega. „Seksuaal­tungi tasa­kaalustamata avaldused on kõlbelise hinnangu kohaselt pahelised.” Samas aga rõhutab Salumaa, et see on „pahelisus, mis eetika seisukohalt ei ole kõlvatum, võrreldes pahelisusega teiste tungide avaldumises.” Tema järeldus on klassikaline: „Seega homo­seksuaalsust ei saa hukka mõista, küll aga säärast seksuaalset vahekorda.”[3]
Seoses Elmar Salumaa väidetega võiksime puudutada ka küsimust: kas homo­seksualism on kaasa­sündinud või külgeõpitud. Alla­kirjutanu teada ei ole seda küsimust seniajani lõplikult lahendatud. Ehkki tundub domineerivat esimene arvamus, pole vähemalt filmi­tegijate arvates välistatud ka teine võimalus. Nii kerkis esile hiljuti inglise krimi­sarjas „Mõrvad Midsomeris” keegi professor, kes avastas endas homo­seksuaalsuse alles oma elu kuldses keskeas. On teada küllalt lugusid ka tõsielust, kus varem vastas­soolisega abielus olevad inimesed avastavad endas homo­seksuaalsuse hiljem.
Hiljuti kerkinud taotlus käsitleda homo­seksuaalseid suhteid abieluna, mis on läbi löönud juba mitmetes maades, ei ole teostatav klassikalise kristliku skeemi alusel. Seksuaal­susega seotud tung põimub patuga: nii nagu enese­säilitamis­tungist tärkavad patused liialdused: võimuiha, ahnus, ihnsus, kadedus, ülbus, mõrv jne – moondub seksuaal­tungki homo­seksuaalseks ihaks. Nõue pidada homosuhet võrdseks abieluga võrdub nõudega, et õnnistataks teisigi pahesid – võimuiha, ahnust, kadedust, ihnsust jne.
Tänapäeva teadlaste hinnangud homo­seksuaalsuse kohta, mis ei käsitle selle seoseid patuga, ei saa olla kristlusele (ja juutlusele) absoluutseks mõõdu­puuks, sest teaduslikult ei saa väita üldse patu olemasolu. Patust kui inimese ja Jumala vahelisest mürgitus­seosest, mis oma tuumas transtsendeerib maise maailma ega ole seetõttu inim­uurimustele täiesti kättesaadav, kõneleb aga kogu Pühakiri. Seepärast ütleb ka rabi Nathan: „Sellegipoolest ei tohi Piiblit moodsa ajavaimu järgi ümber tõlgendada.”

Sõnatuks teeb


Lindikesed autol

Valgevenes kuulutati välja jaht koloraado lindikestele.

Venemaal "Georgi lintideks" nimetatud musta-oranži triibulised lindikesed on tänu Ukraina sündmustele muutunud rahvusvahelise terrorismi, separatismi ja Vene agressiooni sümboliks. Isegi Valgevenes on nende demonstreerimine muutunud võrreldes möödunud aastatega palju vähemaks. Kuid ikkagi kohtab Valgevenes autosid, mille antenni külge on seotud koloraado lindid. Valgevene ühiskondlik organisatsioon "Molodoi front" ("Noorte rinne") ei tahtnud seda ennam kannatada ja kuulutas koloraado lintide kandjate vastu jahi. Oma kodulehel nimetab organisatsioon oma aktsiooni "Stop imperia" ("Impeeriumile stopp"). Organisatsiooni eesmärk on puhastada maa koloraado lintidest.

Organisatsioon kasutab võitluseks koloraado lintidega seaduslikke vahendeid. Valgevene liiklusseadus keelab auto esiklaasile ja antennile kinnitada kõrvalisi kleepse ja esemeid. Kui koloraado lindikese kandja autoomaniku vastu esitada liiklusmiilitsale kaebus, peavad nad reageerima.

esmaspäev, 22. september 2014

Intervjuu prof. Tarmo Kulmariga

Ah kui kena kuulata oma endist väga koloriitset õppejõudu. Üks meie lemmikõppejõud UI-s.

ETV

Ka ETV näitas mõlemaid, nii Määritsa talu, Osula kalmistule kuue metsavenna (õe) matmist kui ka Vastseliina surnuaial metsavendade mälestusmärgi pühitsemist alates 8,35 http://etv.err.ee/v/paevakajasaated/aktuaalne_kaamera/saated2100/7b7d2a95-2899-407f-b582-a3454a46a596

Terroristide vägitegudest


TV3

Eilsed tegemised, Heimtali kirikust Hindriku (Määritsa) talus langenud metsavendade ümbermatmine ja Vastseliinas metsavendade mälestussamba ning Lükkä, Viglasoo ja Puutlipalo punkrilahingu mälestusmärkide pühitsemine. TV3 alates 9,30 http://www.tv3play.ee/sisu/seitsmesed-uudised-2014/440239?autostart=true

reede, 19. september 2014

Žirinovski kõne Avakovile

Päris kena kuulata, kes vene keelt veidi oskab.

Täna hommikul surnuaial

Selline pilt valitses täna hommikul Vastseliina surnuaial. Mälestusmärgid Puutlipalo, Viglasoo ja Lükkä punkrilahingus langenute haudadel.

kolmapäev, 17. september 2014

Vatnikud

Kõnnivad Vitja ja Kolja mööda tänavat. Näevad, eemalt jalutab neile vastu mingi grusiin.
Kuule, Vitja, lähme anname talle molli!
Noh, anname pealegi…
Jõuavad siis Vitja ja Kolja grusiinile aina lähemale ja nüüd on näha et tegu on eriti suure ja jõhkra välimusega grusiiniga.
Kuule Kolja… – poeb Vitja hinge kahtluseuss – Aga… mis siis kui tema hoopis meile lõuga annab?
Loll oled vä? Ei tea mille eest meile?

Kontakt


Pühapäeval Heimtalis

Pühapäeval 21. septembril maetakse Võrumaal kuus metsavenda

Sel pühapäeval sängitatakse Võrumaal Osula kalmistule mulda kuus metsavenda, kes langesid 1.aprillil 1946. aastal Hindriku (Määritsa) lahingus.

Hindriku lahing toimus 1.aprillil 1946. aastal Sõmerpalu valla Haamaste külas, kus kaks naist ja neli meest panid kaheksa tundi vastu kahekümnekordselt suuremale Nõukogude sisevägede ja hävituspataljonlaste üksusele. Keeldudes alla andmast, heiskasid nad ümberpiiratud talule rahvuslipu ja põlesid hävitajate poolt süüdatud majja sisse.

Pühapäeval maetakse Osula kalmistule Marta Määrits, Liina Sillamaa, Osvald Tatrik, Karl Heerik, Avo Pruus ja tundmatu metsavend. Osula kalmistule on varem maetud Hindriku lahingu alguses majast väljamurdmiskatsel langenud Aksel Pallav, Erna Tatrik ja Kalju Tiits.

Ümbermatmistseremoonia algab sel pühapäeval, 21. septembril kell 14.00 Heimtali Peetri kirkus. Teel Osula kalmistule teeb matuserongkäik vahepeatuse Hindriku talu juures, kus süüdatakse mälestusküünlad.

Pühapäeval Vastseliinas

Pühapäeval kell 11 toimub Võrumaal metsavendade mälestuseks üritus. Vastseliina kalmistul avatakse mälestusmärk sinna aasta tagasi maetud 13 metsavennale, kes langesid kolmes erinevas punkrilahingus aastatel 1945-1953. Mälestusmärgi ja matmispaiga kujunduse autorid on skulptor Mati Karmin ja maastikuarhitekt Raili Uustalu. Mälestusmärgid pühitsevad EELK Vastseliina Katariina koguduse õpetaja Toivo Hollo, J.Kuperjanovi ÜJP kaplan Anna-Liisa Vaher ja EAÕK Luhamaa koguduse preester Peeter Uibo.

neljapäev, 11. september 2014

Suvehelid VIII-2


Kommunismivedur

Kostub vile, silmapiiri tagant ilmub kommunismivedur. Ajab tossu, puhib, huilgab ja ligineb aina. Äkki jääb seisma.
Käib Hrushtshov ümber veduri ja murrab pead. Mis viga? Ei saa aru. Kutsub Stalini. Käivad kahekesi ümber veduri, torgivad siit-sealt, abi ei miskit. Ei aita midagi, kutsuvad Lenini appi.
Lenin tuleb, viskab pilgu peale ja pahvatab: "Mehed, te olete ju kogu auru vile peale ära kulutanud!"

teisipäev, 9. september 2014

Kirikukontsert

Augustis oli kirikukontsert. Elke Unt (orel), Maimu Kaarde (oboe), Lande Lampe-Kits (flööt), Elle Fuchs (fagott)

Lilled

Sünnipäevaks sain päris palju lilli. Muidugi osa lilli sain juba nädal tagasi Missost, need on juba ära õitsenud. aitumma kõigile õnnitlejatele.




esmaspäev, 8. september 2014

Musi

Kaks seniilset vanahärrat vestlevad hooldekodus (vanadekodus). Üks mees räägib: Küll see musi oli noores eas hea. Teine vastab: Jah...aga üks teine asi oli veel parem...aga ei tule meelde mis see oli.

teisipäev, 2. september 2014

Tohutu Vene tehnika Luganskis 02.09.



Dnipro-1 bataljonikomandöri väljatulek Illovaiskis


Ukrainas langenud Vene sõdurid


Üks kommentaar

Ja üldiselt: ajalool on kalduvus korduda farsina. Kaldun arvama, et nii läheb ka nüüd, kus venemaa usub ennast olema ainuõige ning loeb eksinuks kõiki ülejäänuid. Te alustasite Ukraina anastamist LIIGA HILJA ja olete olnud LIIGA AEGLASED. Te ei suutnud panna ülejäänud maailma sündinud fakti ette (nagu see õnnestus Krimmis) ja andsite võimaluse muule maailmale vihaseks saada ning tunda end solvatuna teie pidevast valetamisest suurte riikide juhtidele otse näkku. See saab põhjuseks, miks te seekord kolki saate, õiglaselt või ebaõiglaselt - see pole isegi teemaks. Ja paras teile.

Mõelge veelkord, miks on teie suur naaber Hiina vait, nagu kult rukkis?
Sest ta istub jõe kaldal ja ootab. Ootab, kuni teie laip allavoolu mööda ujub. Ning võtab siis pauguta tagasi Hiina Keisririigile kuulunud alad. Ja teile ei tunne siis keegi enam isegi kaasa.

esmaspäev, 1. september 2014

Ida Ukraina


Ei tasu ikka raamatut kanne järgi hinnata

Liisi Sepp:
Ma ei ole siiani ühtegi pikemat postitust Facebooki teinud aga täna tahan teiega midagi jagada. Samal ajal, kui ma ise poes kassa järjekorras seisin, hakkas omaostude eest teises kassas tasuma väike (u 7a) tüdruk, kellel oli kaasas ainult 2 eurot. Tema ost läks maksma aga 2.14. "Kas sul 14 senti on?" küsis müüja ja tüdruk raputas eitavalt pead, endal silmad natuke nutused. Tema taga järjekorras seisnud pigem heal järjel ja üsna suuri sisseoste tegevad mehed-naised pööritasid samal ajal silmi ja vaatasid kärsitult teenindaja poole, et see siis järgmise kliendi ette võtaks. Tüdruku taga seisnud asotsiaalne vanem meesterahvas (kelle välimusest oli näha, et tema elus on iga sent arvel) sõnas " Ma maksan" ja kallas oma senditasku kassale tühjaks. Mees ise seisis järjekorras vaid selleks, et oma taaratsekki rahaks vahetada. 
Ei tasu ikka raamatut kaane järgi hinnata - mõnes inimeses, keda eluheidikuteks tembeldame, peitub vahel rohkem kui nö "normaalsetes" inimestes.