Arne Hiob: Piiblitõlgendusest, homoseksualismist ja Jumala armastusest IV

IV
Uues Testamendis kerkib homoseksualismi teema Pauluse kirjades, mis on ka mõistetav, sest hoolimata sellest, et apostelgi põhines kindlalt Tooral ja kinnitas selle inspireeritust (2Tm 3:16, Rm 1:2), puutus ta rohkem kui Jeesus kokku antiikse ümbrusega, kus nimetatud suhted olid koos teiste seksuaalsete vabadustega sallitud. Pauluse põhinemist Tooral tõendavad tema väited, kus mõistetakse hukka nii aktiivne kui ka passiivne homo­praktika (1Kr 6:9–11; 1Tm 1:9–10). Nii nagu Jeesus tunnetab ka Paulus seksuaalselt himustava pilgu ohtu (1Kr 7:5) ning keelab Issandale viidates abielu­lahutuse (1Kr 7:10jj).
Eriti markantselt kerkib esile Lahe ja Nõmmiku kontekstiga mitte­arvestamine Pauluse väite puhul, kes kirjeldab eba­jumala­teenistusse langenud inimkonda, mille tagajärjel on Jumal nad andnud „häbitute kirgede kätte: nende naised on ju vahetanud loomuliku vahekorra loomu­vastasega, nõnda­samuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu – mees on teinud mehega nurjatust” (Rm 1:26–27). Paulus toetub juudi traditsioonile Saalomoni tarkuse­raamatus, mis esitab sama tuletus­seose: pahed, s.h homo­seksuaalsus, tulenevad eba­jumala­teenistusest.[7]
Lause esimeses pooles, kus on juttu naistest, ei nimetata otsesõnu (homo)­seksuaalseid suhteid, kuid seose põhjal („nõnda­samuti ka”) lause teise poolega, kus on juttu meestest, järeldub, et siiski on seal mõeldud (ühtlasi ka homo)­seksuaalset vahekorda. Sellegi­poolest arvavad autorid, et lause esimeses osas ei pruugi olla juttu (homo)­seksuaalsusest, kuna „ei vihja sellele miski tekstis endas.” Järeldus on formaalne ja kunstlik, eeldades nagu võiks lause eksisteerida ka poolikuna. Paulus aga just hiljem täpsustab, mis jäi esmalt ütlemata, mistõttu lause­poolte eraldamine lõhub seose ega anna õigeid tulemusi.
Sama tuleb öelda autorite väite puhul: „Tekstis ei öelda midagi homo­seksuaalsete suhete lubatavuse või keelatuse kohta – Paulus kirjeldab siin vaid olukorda.” Taas on järeldus vildakalt formaalne ja kunstlik: kui apostel eeldab Toora kehtivust, siis pole õige seda vaidlustada põhjusel, et ta ei nimeta seda selles lauses. Samal ajal on kogu lause läbinisti kriitiline, mis viitab negatiivsele hinnangule ehk keelatusele.
Paulus kasutab selles tekstis ka Uues Testamendis üsna haruldasi väljendeid, kõneldes meeste ja naiste asemel „isastest” (arsēn) ja „emastest” (thēlys). Samuti väljendab aga ka Jeesus, kui ta räägib inimese loomisest meheks ja naiseks (vt ülal). Kahes kohas kasutatakse veel neid sõnu, nimetades Jeesust poisslapseks, täpsemalt „isaseks”, kes allub samadele tingimustele nagu kõik poisid (Lk 2:23), kuid kelle osa inimkonna lunastus­loos on eriline (Ilm 12:5,13). Et see, mida Jumal Jeesuse kaudu teeb, kehtib ka naiste („emaste”) kohta, siis ilmneb, et erinevaks loodud sood kuuluvad ühtlasi ühte. Seepärast ütleb Paulus samu sõnu kasutades: „Ei ole siin meest ega naist [täpsemalt: isast ega emast], sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses” (Gl 3:28). Ka Vanas Testamendis ei tule meestel ja naistel erinevaid käskusid täita, kui see pole (sugude ise­ärasuse tõttu) teisiti fikseeritud.
Seepärast kõlab kummaliselt Lahe ja Nõmmiku kokku­võtlik väide: „Kuna ka ülejäänud siin analüüsitud Piibli kirjakohad käsitlevad vaid mees­soost isikute seksuaal­vahekordi ja ainult vastavat tegevust, siis ei ole väide, et Piibel mõistab hukka (kõigi) homoseksuaalsete kalduvustega inimeste igasugused seksuaal­suhted, eksegeetiliselt põhjendatud.” Autorid rõhutavad, et nad väidavad seda E. P. Sandersi (mainekas Pauluse-eksegeet) ja Eesti Kirikute Nõukogu seisukoha vastu homoseksuaalsuse küsimuses. Sellega on nad tekstid eraldanud kontekstist, jõudes formaalsetele, s.t paika­pidamatutele tulemustele.
Pigem võiks „isased” ja „emased” siduda ka looma­riigiga, sest Pauluse sõnul on kogu loodu kaduvuse all ja ootab jumala­riiki (Rm 8:19jj), mille puhul juba Vana Testamendi prohvetid kuulutasid kurjuse kadumist kiskjate loomadegi elu­viisist (Js 11:6–9). Ehkki viimane tundub meile sama võimatu nagu sugu­tungi võitmine, oleme kõik märganud, kuidas väike­ulukid ei karda enam inimesi, kuna need neid enam ei jälita, või kuidas taltsad kiskjad praegugi juba seltsivad üksteisega (vt vastavaid klippe Facebookis). Kas pole seega ka inimese instinktid viimselt muudetavad? Uku Masing uskus seda veendunult.
Teisalt on aga ka loomadel oma kaasa­antud konstitutsioon: Jumal oli ju loonud ka muu loodu oma liikide järgi (1Ms 1:12,21–25). Sugu­organid on niihästi loomadel kui ka inimestel loodud kahe erineva soo järgi, mistõttu nende kasutamist muul moel on nimetatud „eba­loomulikuks”, nähes (mõneti ka loomade juures täheldatavas) homo­seksualismis kaasa­päritud seksuaal­tungi vääras suunas ise­seisvumist ning tungi­eluga liialdamist, ükskõik kas isend on selleks vaba või oma muutunud loomuse poolt sunnitud. Vahest tuleks võimaluse korral taotleda ka samasoo­iharuse tagasi­muutmist sugude­vaheliseks külgetõmbeks?