Arne Hiob: Piiblitõlgendusest, homoseksualismist ja Jumala armastusest II

II
Seega kui soovitakse kristluses (või juutluses) põhihinnangu muutumist homo­seksuaalsuse suhtes, siis tuleks näidata, et tegelikult on Piiblit tõlgendatud suuresti läbi mitme aasta­tuhande valesti. Seda teed on läinud Jaan Lahe ja Urmas Nõmmik oma artiklis „Homo­seksuaalsus piiblis”, mis ilmus mõne aasta eest Usuteaduslikus Ajakirjas.[4] Ehkki selle artikli levitamist püüti takistada kristlikes ring­kondades (et vaba levik ei jätaks muljet, nagu oleks selle sisu vastu­võetav, mitte arvates, nagu suudetaks levikut vältida soovijaile), on just see Usuteadus­liku Ajakirja number ainsana täielikult läbi müüdud.
Artikli autorid ja nende mõtte­kaaslased on korduvalt kurtnud, et miks ei ole selles kirjutises esitatud seisu­kohtade suhtes korraldatud diskussiooni. Arvan, et seda on välditud peamiselt energia kokku­hoiu tõttu, sest autorite väidete ümber­lükkamiseks tuleks ligi­lähedases ulatuses süveneda teemasse, mille puhul traditsioonilised kristlased on veendunud, et kuitahes haritud õpetlastel pole võimalik (ükskõik kui leidlikke oletusi ja mõtte­konstruktsioone püstitades) kummutada sajandeid vankumatult püsinud arusaamu.
Allakirjutanu võttis selle töö viimaks ette ja jõudis järeldusele, et autorid on teinud vea juba oma eksegeesi eeldustes. Kõigile on teada, et tekste tuleb lugeda koos kontekstiga, mis kehtib ka Piibli puhul, sest juutide ja kristlaste Pühakiri ei ole inimestest isoleeritav loodus­objekt või taevast allavisatud ilmutus, mille uurimiseks piisaks otse­suhte loomisest uurijate ja tekstide vahel. Piibel on kujunenud sajandite jooksul inimeste keskel, kelle usust ja vaateist suurem osa ümbritseb üksnes n-ö nähtamatu vaimu­väljana kirjutatud tekste. Traditsiooniliselt on seda väljendatud lausega, et Pühakiri on mõistetav ainult „vaimus, milles ta on kirjutatud” – ning toimijana on nähtud ka Jumala Vaimu.
Teisisõnu, traditsioonilist arusaama, et Pühakiri ja traditsioon kuuluvad ühte, väljendab ka piibli­uurimise põhimõte, et tekst ja kontekst kuuluvad kokku. Seda printsiipi ei ole rikkunud ainult Jaan Lahe ja Urmas Nõmmik, vaid paljud teisedki tipp­eksegeedid, vahetades kaudsema religiooni- ja kulutuuri­loolise miljöö ehk tausta (nt hellenismi) ära lähima usulis-kultuurilise miljöö ehk kontekstiga, milles tekkis tekst ja mida väljendab ning jätkab traditsioon. Vea tekkimise psühholoogiliseks eelduseks võib olla alateadlik soov lugeda Piiblist välja midagi ajakohast, mis sobiks praeguse ajaga.
Et uuritavaid tekste ei tohi menetleda puhtformaalselt, isoleerituna traditsioonist, seda teavad ka Lahe ja Nõmmik: „Piiblitekste saab täielikult mõista alles nende kontekstis.” Piiblis on seitse kirjakohta (1Ms 19; Km 19; 3Ms 18:22, 20:13; Rm 1:26–27; 2Kr 6:9–10; 1Tm 1:8–10), „mida põhiliselt seostatakse hinnangu­tega homoseksuaalsusele.” Need väljendavad juutluses esinenud „üldist hoiakut ‚ebaloomulike’ seksuaalsuhete suhtes” (sarnaselt eitav käsitlus oli juutluses ja kristluses levinud kuni täna­päevani).
Sellegipoolest arvestavad Lahe ja Nõmmik rohkem taustal olevat antiik­kultuuri, võttes ühtlasi eksegeesi eelduseks praegu levinud vaate, mille kohaselt „erinevad piibli­aegsed arusaamad inimese seksuaalsusest oluliselt tänapäevastest ning ka tollased teadmised ei vasta meie omadele. Nii oli nt antiik­­kultuurile võõras arusaam, et inimese seksuaalsus on suunatud vaid ühele kindlale soole.” Või näiteks rõhutavad nad, „et seksuaal­käitumist määravad normid ning nende põhjused on erinevates kultuurides erinevad”, ületades seega mitmeid piire konteksti ja erinevate taustade vahel ajas ning ruumis.
Taustaks oleva antiik­kultuuri arvamused inimese seksuaalsusest ei moodusta tõelist konteksti piibellikele väljendustele, sest viimased esimestele sageli vastanduvad (rabi Bar Rav Nathani sõnul vastandusid juudi toora nõuded kaananlaste jt Lähis-Ida rahvaste tavadele). Samuti pole nii endast­mõistetav, et midagi olulist saab üld­sõnalisel viisil järeldada erinevate ajastute erinevatest arusaamadest inimese seksuaalsuse kohta, sest inimene ise on aasta­tuhandeid jäänud oma konstitutsioonilt põhiliselt samaks.
Hoolides vähe algsest piibellikust juutlik-kristlikust kontekstist ning läbi sajandite jätkuvast traditsioonist, toetuvad autorid paljuski isoleeritud piibli­tekstidele, osutades formaalsetele erinevustele üksikasjus, mis võimaldavad teha erinevaid kombinatsioone ning jõuda traditsioonilisega võrreldes hoopis muudele järeldustele. Samas väidavad ja näitavad nad, et eksegeetide seas ei ole sageli üksik­küsimustes üksmeelt. Seega ei ole ka nende enda eksegeetiline tulemus midagi rohkemat kui üks paljude seas, mis ei kõiguta vähimalgi määral Piiblil põhinevat eksegeetilist traditsiooni.