Arne Hiob: Piiblitõlgendusest, homoseksualismist ja Jumala armastusest III

III
Järgnevalt võtame vaatluse alla Jaan Lahe ja Urmas Nõmmiku poolt õigesti mainitud seitse peamist piiblikohta, kus on juttu homo­seksuaalsusest. Kontekstist hälbivad nad aga ka selles, et jätavad välja Jeesuse kaalukad sõnad, mis tõsi küll ei räägi otsesõnu homo­seksuaalsusest, kuid teevad seda kaudselt, põhjendades abielu aluseid. Et Jeesuse väited on olnud aluseks kristlikule arusaamisele, siis saab formalistlik lähenemis­viis, mis neid ignoreerib, evida ka ainult formaalselt kehtivaid (loe: kehtetuid) järeldusi.
Vanas Testamendis on homoseksualism otsesõnu keelatud. „Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures: see on jäledus” (3Ms 18:22). „Kui mees magab mehega, nagu magatakse naise juures, siis on nad mõlemad teinud jäledust” (3Ms 20:13). Ehkki otsesõnu ei keelata naiste­vahelist homo­seksuaalset vahekorda, on seda teada­olevalt alati eeldatud, sest ka naine on inimene (1Ms 1:27), kellele nagu mehelegi keelatakse seksuaal­suhe sugulastega ja loomadega ehk sodoomia (3Ms 20:14–17).
Sodoomia nimetus tuleneb Soodoma linna nimest, kus (nagu ka Gomorra linnas) elati „eba­loomulike himude” järgi (1Ms 19:5jj, vrd Jd 1:7), kuni Jumal Soodoma ja Gomorra hävitas. Kui sarnane komme kerkis Iisraeli suguharu benjaminlaste seas (Km 19:22jj), siis purustasid teised iisraellased selle suguharu sõjalisel teel. Ehkki tekstidega formaalselt suheldes võib vaidlustada nendes esinevate väljendite seost homo­seksualismiga, on neid alati nii mõistetud ja pole mingit põhjust anda muid hinnanguid.
Silma torkab, et evangeeliumides ei kerki kordagi homo­seksualismi teema. Sellest ei järgne aga kuidagi, nagu suhtunuks Jeesus küsimusse vaba­meelsemalt. Jeesus seisab kindlalt Toora põhjal, millest ei tohi täppi ega kriipsugi kaduma minna (Mt 5:17j; Lk 16:17). Koos rangemate juutidega radikaliseeris ta Vana Testamendi abielu­rikkumise keeldu: juba himustav pilk peab meid tegema ettevaatlikuks (Mt 5:27–30).
Keskmisest juutlusest rangemalt välistas Jeesus abielu­lahutuse, mida Moosese seadus (Toora) teataval viisil lubas: „Teie kõva südame pärast kirjutas ta teile selle käsu, aga loomise algul lõi Jumal inimese meheks ja naiseks. Seepärast jätab mees oma isa ja ema ja hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks, nõnda et nad enam ei ole kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!” (Mk 10:5–9). Ainult abielu­rikkumine annab õiguse abielu­lahutuseks (Mt 5:32, 19:7).
Jeesus viitab siin Vana Testamendi loomis­loole, mille kohaselt Jumal lõi inimese „meheks ja naiseks” (1Ms 1:27–28; vrd 2:18,23–24). See on oluline, sest ka Lahe ja Nõmmiku sõnul on Piiblis mõningaid „vaieldamatuid tõdesid, nt see, et Jumal on inimese loonud, mille suhtes ei väljenduta kusagil ambivalentselt.” Jeesuse sõnul on seega mees- ja naissugu loomis­pärased ning neil tuleks elada ühes­ainsas lahutamatus abielus.
Lahutamatu monogaamia kuulub järelikult kõige täielikumal määral inim­loomuse juurde, mis paraku patu läbi on rikutud. Piibli kirjelduses oli esimeseks mitme­naise­pidajaks vägivaldne Lemek (1Ms 4:19) ja meie kange loomuse tõttu lubas Moosese seaduski veel polügaamiat (5Ms 21:15jj). Jeesus taastas abielu algse puhtuse, milline taotlus jäi püsima kristlaskonnas. Kuni reformatsioonini (ja tänapäevalgi ortodoksi ning katoliku kirikuis) nähti abielus Jeesuse poolt loomis­korrale rajatud sakramenti ehk müsteeriumi (saladust), millele esialgsel kujul viitas juba apostel Paulus (Ef 5:31–33).[5]
Seega võiks öelda, et nii nagu Talmud, ei käsitle ka evangeeliumid homo­seksualismi teemat, sest Toora keelud on vaieldamatud. „Tänapäeval homo­teoloogias esindatud spekulatsioonid Jeesuse ja tema õpilase Johannese erootilisest suhtest”, kirjutavad ka Lahe ja Nõmmik, on „alusetud ja eba­ajaloolised.” Kui nad aga täpsustavad, et need järeldused kehtivad „Jeesuse elu uurimise praeguse seisu valguses” ning on „sama alusetud ja eba­ajaloolised nagu vana­kiriklik pärimus Jeesuse tsölibaadist”, siis tuleb vastu vaielda.
Pärimusele Jeesuse tsölibaadist, mis väljendavad vaikides evangeeliumid, ei ole vanakiriku ajast tõsiselt­võetavat konkureerivat pärimust. Kindlasti oleks Jeesuse abielu­suhteid kusagil nimetatud, kui need oleksid eksisteerinud. Seetõttu kuuluvad kõik taolised spekulatsioonid fantastika valdkonda (sama kehtib Jeesuse suhte puhul Johannese või Maarja Magdaleenaga).[6] Arvestades allikate puudumisega pole põhjust oodata muudatusi ka tulevikus, sest muudatuste eeldamine halvustaks põhjendamatult praeguseid pärimusi. Lisaks peame arvestama, et meie ajaline va­hemaa alg­pärimusega pidevalt suureneb, mistõttu paljalt teksti­kriitikal põhinevad oletused lähevad tõenäoselt üha ebatäpsemateks.