Arne Hiob: Piiblitõlgendusest, homoseksualismist ja Jumala armastusest I

I

Kuni viimaste aastakümneteni kehtis kogu kristluses vaieldamatu tõena: Piibel ja kristlik usk ei pea õigeks homo­seksuaalsust. See arusaam oli nii vaieldamatu, et selle üle isegi ei vaieldud, praktiliselt puudusid selle­sisulised diskussioonid.
Samad hinnangud kehtisid juutluses. Vanas Testamendis (Tooras) on homo­seksuaalne suhe otsesõnu keelatud. Seepärast suured toora­kommentaatorid (Talmud, Mooses Maimonides jt) „ei käsitlenud seda teemat. Toora tekst on ühemõtteline, sellele ei olnud midagi lisada”, ütleb rabi Bar Rav Nathan.[1]
Muutus toimus aga juutide käitumises. Tooras nõutakse homo­seksuaalse suhte puhul (nagu paljude muudegi meile arusaamatute nähtuste korral) surma­nuhtlust, mis oli karistusena laialt levinud varasemates ühiskondades (kristluses on nii aru saadud, et Jumala ilmutuse sotsiaal-käitumuslikud nõuded on seotud ühiskonna arengu­tasemega). Võrreldes Vana Testamendi aegadega taandus kristlus enamikust juutidele määratud eeskirjadest, kuid areng oli edasi kulgenud ka juutluses endas. Nii nagu evangeeliumides loobuti patuse naise pihta kivide viskamisest (Jh 8:7–11), pole ka juutluses paljud rabid ammu enam pooldanud surma­nuhtluse rakendamist.[2] Ka homo­seksuaalsuse puhul „ei viida surma­nuhtlust juudi õiguse järgi enam täide umbes kaks tuhat aastat”, kinnitab rabi Bar Rav Nathan.
XX sajandil leidis ilma igasuguste eriliste vastu­vaidlemiseta ka kristlikes maades tunnustust arusaam, et homo­seksuaalsus ei ole kuritegu, mida tuleks karistada (varasemates süsteemides karistati seda rangelt). Et samasoo­ihalus ei pruugi olla inimeste enda valida, vaid haarab neid sõltumata nende tahtest, siis on nähtud selles seksuaalse orientatsiooni eripära, mis kaldub kõrvale hetero­seksuaalsusest. Keegi Londoni islami­vaimulikki näiteks tunnistas mõne aasta eest, et nii nagu kõik seksuaal­suhted on intiim­suhted, mis kuuluvad inimese eraellu, olgu ka homoseksuaalsete suhetega: neid saab vaikides tunnustada sõprus­suhtena, mille iseloom on partnerite oma asi, kes võivad riiklikul tasemel sõlmida omavahelisi lepinguid, milliseid aga seaduse alusel soovivad. Kuid see pole abielu.
Alles soov kehtestada riikliku (ja kirikliku) seadusega nn homo­abielu (relativeerides enne partnerlus­lepingute, kooselu­seadustega ning muude ülemineku­vormidega abielu­mõiste) on viinud teatavale homo­seksuaalsuse-vastase vaenu tõusule. Minu arvates on seda läbinisti vääralt tõlgendatud vaenuna homo­seksuaalide vastu (üksikuid selliseid on muidugi kindlasti), sest tegemist on mehe ja naise vahelise abielu­mõiste kaitsmisega. Seda tehakse mitte ainult Jumala, vaid ka looduse nimel, sest mitte ainult loomis­teoloogiliselt, vaid ka evolutsiooni eeldades võidakse käsitleda homo­seksuaalsust teatud hälbena, mis on kaotanud oma sideme seksuaal­tungi tekkimise algse eesmärgiga.
Teatavasti on seksuaalsus kujunenud välja seoses soo­jätkamisega ning mõjub ahvatlevana loom­isenditele, et nad välja ei sureks. Kui suguiharus soo­jätkamise otsesest seosest hälbib, siis on seda mõistetud nihkena, mis on tekkinud seksuaalsusega liialdamise tagajärjel (nagu arvati enamasti minevikus) või kaasa­sündinuna (nagu kaldutakse oletama tänapäeval). Igasugust mõõdu­tunde kaotamist (juba hetero­seksuaalset mõõtu­pidamatust) on nähtud seoses patuga, mida ei saa kuidagi normaalseks pidada või heaks kiita.
Nii väljendab klassikalisel viisil näiteks Elmar Salumaa, sidudes kogu seksuaalsusega seotud teema inimeses kätkevate tungidega. „Seksuaal­tung ei ole erandlik, võrreldes inimese teiste vitaalsete tungidega. Nagu teisedki vitaalsed tungid, nii on ka seksuaal­tung langus­järgses inimeses destrueerunud patu tõttu.”
Tungide seotusest patuga tuleneb ka pahelisus. „Seksuaalsuse valdkonnas tuleneb pahelisus selle tungi langus­järgsest destrueerumusest. Taoline riknenus ilmneb tolle tungi ajendite killustatuses. Seksuaal­tungi funktsioneerimisel on olulised kaks võistlevat ajendit: ühelt poolt on seksuaal­tung bioloogiliselt paratamatu soo jätkamiseks, teisalt võimaldab selle tungi rahuldamine elulist naudingut. Eetika seisukohalt  ei saa neid ajendeid erinevalt hinnata. Raskused tekivad nende tasa­kaalustamisel. Enamasti on need ajendid tasa­kaalust väljas vitaalse naudingu suunas.”
Patu ja pahe ilminguks on egotsentriline ja sõltuvust tekitav nauding. „Selgemini kui teiste tungide puhul ilmneb just seksuaalsuses kalduvus keskenduda naudingule: mida enam seda toidetakse, seda näljasemaks see muutub, seda erksamalt reageerib inimene rahuldamise igale võimalusele.” Naudingust lähtuv seksuaalsus on Salumaa sõnul „pahede taimelava”, millega seondub ka homo­seksuaalsus ja mille puhul ta küsib: „Kas see on pahe või defekt? Kristlikud eetikud on seda ikka pidanud paheks. Selline seisukoht tundub olevat ennatlik, kui on olemas sünni­pärane homoseksuaalsus. See on defekt. Paheks osutub see siis, kui seda teostatakse”, s.t kui tasakaalust välja­läinud seksuaalsust harrastatakse.
Homoseksuaalsuse pahelisus seondub kõikide liialdatud tungide pahelisusega. „Seksuaal­tungi tasa­kaalustamata avaldused on kõlbelise hinnangu kohaselt pahelised.” Samas aga rõhutab Salumaa, et see on „pahelisus, mis eetika seisukohalt ei ole kõlvatum, võrreldes pahelisusega teiste tungide avaldumises.” Tema järeldus on klassikaline: „Seega homo­seksuaalsust ei saa hukka mõista, küll aga säärast seksuaalset vahekorda.”[3]
Seoses Elmar Salumaa väidetega võiksime puudutada ka küsimust: kas homo­seksualism on kaasa­sündinud või külgeõpitud. Alla­kirjutanu teada ei ole seda küsimust seniajani lõplikult lahendatud. Ehkki tundub domineerivat esimene arvamus, pole vähemalt filmi­tegijate arvates välistatud ka teine võimalus. Nii kerkis esile hiljuti inglise krimi­sarjas „Mõrvad Midsomeris” keegi professor, kes avastas endas homo­seksuaalsuse alles oma elu kuldses keskeas. On teada küllalt lugusid ka tõsielust, kus varem vastas­soolisega abielus olevad inimesed avastavad endas homo­seksuaalsuse hiljem.
Hiljuti kerkinud taotlus käsitleda homo­seksuaalseid suhteid abieluna, mis on läbi löönud juba mitmetes maades, ei ole teostatav klassikalise kristliku skeemi alusel. Seksuaal­susega seotud tung põimub patuga: nii nagu enese­säilitamis­tungist tärkavad patused liialdused: võimuiha, ahnus, ihnsus, kadedus, ülbus, mõrv jne – moondub seksuaal­tungki homo­seksuaalseks ihaks. Nõue pidada homosuhet võrdseks abieluga võrdub nõudega, et õnnistataks teisigi pahesid – võimuiha, ahnust, kadedust, ihnsust jne.
Tänapäeva teadlaste hinnangud homo­seksuaalsuse kohta, mis ei käsitle selle seoseid patuga, ei saa olla kristlusele (ja juutlusele) absoluutseks mõõdu­puuks, sest teaduslikult ei saa väita üldse patu olemasolu. Patust kui inimese ja Jumala vahelisest mürgitus­seosest, mis oma tuumas transtsendeerib maise maailma ega ole seetõttu inim­uurimustele täiesti kättesaadav, kõneleb aga kogu Pühakiri. Seepärast ütleb ka rabi Nathan: „Sellegipoolest ei tohi Piiblit moodsa ajavaimu järgi ümber tõlgendada.”