Pilt 137

Pilt 136

Pilt 135

Pilt 134

Ilmaennustus

Pilt 133

Hiiobi sõnum

„Tänapäeva teadus ... tunnistab avalikult kollektiivset teadmatust kõige olulisemate küsimuste osas", kirjutab YUVAL NOAH HARARI, kes määratleb end ateistina. "Sajanditepikkusest põhjalikust uurimistööst hoolimata tunnistavad bioloogid, et neil ei ole endiselt ühtegi head selgitust, kuidas aju ikkagi teadvust loob. Füüsikud möönavad, et nad ei tea, mis põhjustas Suure Paugu“ (Inimkonna lühiajalugu. 2017: lk 328). Vaesekesed, aju ei loogi teadvust, vaid teadvus luuakse väljastpoolt ning ühendatakse ajuga. Maailma loomisest on rääkinud filosoofid alates vanast ajast. Mis puudutab teadvuse võimeid seoses 30 000 - 70 000 aastat tagasi toimunud nn kognitiivse revolutsiooniga: "Meil ei ole mingeid tõendeid, et inimesed oleksid aja jooksul intelligentsemaks muutunud" (lk 109). Inimene sureb nagunii: ta võib surra haiguse kätte, vaktsineerimise kätte, vaktsineerimatuse kätte, isegi vanaduse kätte. Meie elu hakkab lühenema alates sünnihetkest! Neile aga, kes on maistest asjadest kaugemale mõelnud ja õppinud muude tõikadega arvestama, ei ole see lootusetu sõnum. "Põrm saab jälle mulda, nõnda kui ta on olnud, ja vaim läheb Jumala juurde, kes tema on andnud" (Koguja 12:7).

Pilt 132

Pilt 131

Pilt 130

J.Leppik

Valimised läbi. Aur väljas. Nüüd vast julgeb progressiivne Eesti jälle ühiskonna lukku panna. Isemeelsetele panemise näljas. Vabadus on pigem juba häbi. Vabadus on olemisest väljas.

Pilt 129

Pilt 128

Pilt 127

Pilt 126

Pilt 125

Pilt 124

Pilt 123

Püha Luka (Voino-Jasenetski)

"Jooge võimalikult tihti pühitsetud vett. Seda ütlen ma teile kui vaimulik ja kirurg." Püha Luka (Voino-Jasenetski) piiskop ja tunnustatud meedik, meditsiiniteadlane

Pilt 122

Pilt 121

Pilt 120

Pilt 119

TÖÖRÕÕM -TRÜ nr. 28, 9 oktoober 1959

September andis vihma. Nädalapäevad kestnud õppetöö katkes, kolhoosid vajasid abi ja üliõpilased sõitsid. Võõrast juttu pealt kuulata pole ilus, kuid kui oled sellega kord hakkama saanud, siis pole mõtet ka salata. Tehes asjalikku ringkäiku 21. juuni tänaval, taskus vastomandatud pakk hambapulbrit, seep, pudel odekolonni ja veesaapamääre kirsade jaoks, kuulsin, kuidas uhiuues ülikooli teklis valgete kõrvarõngastega blondiin oma sõbrannale kurtis: «Ema läheks küll hulluks, kui teaks. Tervelt kaks nädalat, hirmus, ma ei pea paari päevagi vastu, arstitõendit ka ei saanud.» Sõbratar püüdis «vaesekest» kuidagi rahustada, et kui mujal kergemat tööd ei leidu, eks siis või köögis abiks olla. Blondiinike aga halises edasi, mures oma saatuse ja mamma närvide pärast. «Vist äsja sisseastunud pealinnaneiu,» käis mõte, «võtku seesamune ta mammat, aga pole viga, tuleval aastal on juba teised jutud ja mõtted, ülikool kasvatab, arendab, ka karastab.» Neljandal kursusel enam kõnelejaid ei leidu: kui vaja, siis vaja, teeme, kuidas oskame nii mõtleb igaüks. Eelmised kolm kolhoosiaastat oma töö ja naljadega on kasvatanud armastust ja austust maatöö ning viljaväljade vastu, hajutanud hirmu ja kõhkluse. Paljud on käinud Kasahstanis. See andis peale muljetesülemi ka töö, seltsimehelikkuse ja asjalikkuse suurepärase kooli. Sõitsime Võru rajooni. Partorg M. Sibula nimelisse kolhoosi. On olemas kolme liiki kangelasi. Ühed, nagu Aleksander Matrossov, sooritavad oma kangelasteo sekundite jooksul, nende nimi kirjutatakse kuldsete tähtedega meie rahva ajalukku ja Nõukogude armee lahingulippudet, nad jäävad igavesti rivvi ja nende lahingujärglased hoiavad alal kangelase surematuse. Teised on tundmatud kangelased, nagu enamik Bresti kindluse kaitsjaid, kes täitsid lõpuni kodumaa käsu, kuid me ei tea nende nimesid. Kolmandat liiki kangelaste kogu elu, kogu tegevus on kohusetundlik, järjekindel rahva teenimine. Viimaste hulka kuulub ka parteiorganisaator M. Sibul. Üksikuna võttes pole ta korda saatnud ühtki tegu, millest võiks, ütleme, legendi kirjutada, kuid tema võitlus tervikuna on üksainus suur legend rahva teenimisest, ustavusest parteile. Siinsed kolhoosnikud mäletavad veel väga hästi teda, valla partorgi, kes tõi Võrumaa küngastele ja metsadesse partei tõe, kolhoositee tõe, mäletavad kui kolhooside rajamise algaastate väsimatut töömeest. Partorg M. Sibul langes rahvavaenlaste, kulaklike bandiitide käe läbi, kuid elab edasi temanimelise kolhoosi inimeste südametes, selle kolhoosi töödes ja saavutustes. Aastat viisteist tagasi peeti Võrumaad maailma lõpuks, kolkaks, Eesti kõige mahajäänumaks nurgaks. Partorg M. Sibula nimelise kolhoosi piiri lähedal, otse maantee serval seisab suurepärane, otsekui looduse ilu sümboliseeriv haraline, aastakümneid vana, oma oksi üle väljade ja pilvede poole sirutav mänd, tema kõrval aga kõige tavalisem elektripost, ainult mõne aasta vanune, ei üllata kedagi oma iluga, kuid sümboliseerib rohkem, hulga rohkem kui vana mänd. Vana ja uus Võrumaa kõrvuti ... Ausalt öelda ei julgenud meist keegi loota, et siin. igas kolhoositalus põlevad elektrituled, mängivad raadiod, triigitakse Ahtme elektri abil. Kolhoosi keskuses tervitab vastehitatud kahe silotorniga lehmalaut 120-le veisele, kuivati, klubi, raamatukogu, sideagentuur, kauplus ja lõpuks esimees küsimusega: «Kas te tööd ka üldse teete?» Siis tuleb rahvamaja juhataja särava näo ja umbes taolise mõtteavaldusega, et kas tulete kohe klubisse harjutama või tahate enne süüa ja magada ... Meie brigadir, suur Helle, teeb esimehele selgeks, et ega me siia nalja pole tegema tulnud ja et söömine ning magamine nagu iga teinegi füsioloogiline funktsioon kuuluvad ka siin päevakorda. Elukohaks määratud kolhoositalus algab kõige keerukam protseduur majutamine. Osa tüdrukuid hakkab elama aidas, sest sellel on paks tammepuust uks ja aknal samasugune luuk, mõlemaid võib seestpoolt sulgeda kangijämeduse haagiga; teine rühm tüdrukuid kolib lakka, selle uks on õhem ja seda saab sulgeda ainult peenikese nöörijupiga; poisid aga, sest nad on kõige õrnemad ja külmakartlikumad ja neid on kõige vähem, kolivad tuppa. Siis tõstetakse autolt kõikvõimalikke seljakotte, kohvreid, kõikidel aegadel valmistatud tekkide eri variante ning jalatseid: viltusõtkutud ja sõtkumata kirsasaapaid ning kummikuid, tenniseid, ketse, tänavakingi ja vanaemadeaegseid peokingi, mille tipuks on Heinu hülgepüüdjasaapad. Järgmisel päeval hakati silo valmistama. Maisist. Ligi kuuel hektaril kasvas tänavu imeline, kahe-kolme meetri kõrgune mais, nii et hobune vankriga võis sellises tihnikus ära eksida, rääkimata täiskasvanud mehest, kellele rohelised jämedad maisivarred ulatusid kaugele üle pea. Saak on 50—60 tonni silomassi hektarilt. Et kolhoosil silokombaini veel ei ole, tuli tartlastel niidumasinaga mahaniidetud maisivarred viklade abil veoautodele laadida, need aga sõitsid silotornide juurde, kus masin varred purustas. See töö polnud kerge. Märjad, rasked maisivarred ei tahtnud kuidagi viklade otsa jääda, kui aga juhtusid võtma liiga palju, siis ei jõudnud kas üldsegi üles tõsta või hakkas viglavars praksuma. Päris häda oli aga siis, kui mõnes kohas juhtus olema maa ligi liibunud niitmata maisivarsi, need takistasid tublisti tõstmist. «Tüdrukud, teeme jõu ja ilu numbreid,» hõikas Juta rõõmsalt, tõstes autosse selliseid hangutäisi, et mõnigi poiss pidi silmad maha lööma. Keskhommikuks tuli põllule brigadir onu Juhan šeffide tööd vaatama. Kuulsime juba eelnevalt kolhoosirahva käest, et nemad ise laadivad söögivahes tavaliselt kuusteist autokoormat ehk kakskümmend viis tonni. «Palju lõunaks teha tuleks?» päriti brigadirilt. «Nagu jõuate,» muigas onu Juhan, vaadates kaheldes tudengeid, kellest mõnedki olid üsna kleenukesed tütarlapsed. «Aga ikkagi?» ei jäetud rahule. «Nii kümne koorma ringis pole ka paha,» põikles brigadir. «Aga kui teeme niisamapalju kui teie inimesed, kuusteist koormat?» «Siis on juba väga hästi.» Otsustati kolhoosirahvale mitte alla vanduda, teha kuusteist koormat. Varsti hakkasid käed väsima, harjumatusest ilmusid pihkudesse esimesed villid, muutusid suuremaks, hõõrdusid katki, villide kohad otsekui põlesid, kuid töötati edasi. Ja mis peaasi, keegi ei virisenud. Maitsti maisitõlvikuid. Kooriti need mitmekordsest kattest, kätte jäi rohekas-kuldsete pikkade allarippuvate narmastega tõlvik, magus, mahlakas, karastav. «Päris hüva roog, see kukuruusa,» kiitis väike Helle ehk lihtsalt Tutt. Autojuhid olid siin toredad lõbusad poisid. Sümpaatia märgiks kinkis Mare autojuht Endlile vastleitud konna. Anne ja Juta aga, kui koorem peal või kui tarvis edasi sõita, keerutasid vänta, nii et lust näha. Väike Tiiu oli esimene, kes juhtimissaladustest ühtteist teada sai, ja nüüd müristasid autod tüdrukute juhituna mööda põldu. Rein ja Aleks laadisid kahekesi koormaid, mida teised hulgakesi peale panid, silotorni juures maha. See oli kõige raskem töö. Sõidu ajal rappumisest äravajunud mais oli kõvasti koos: sikuta viglaga palju tahad, aga lahti ei tule. Siis rakendasid poisid uut «meetodit». Viskasid viglad minema ja kiskusid koorma käsitsi maha. Riided said küll märjaks ja mullaseks, aga töö edenes. Olid ju mõlemad Kasahstani päikese all praadinud, selle viljaväljade mulda tonnidena oma riietel kandnud. Kakskümmend viis tonni söögivahes, viiskümmend-kuuskümmend tonni päevas käis poiste käte vahelt läbi. Ei tea, võib-olla sai viimane koorem tõepoolest natuke väiksem kui eelmine, kuid kuusteist koormat tehti lõunaks siloks, pandi torni. Lõuna ajal kasutati käte raviks kõike, mida hea teati olevat ja mida Tartust oli kaasa võetud: rivanooli, vesinikülihapendit, joodi, streptotsiidpulbrit ja -salvi, hiilati üksteise ees klassikaliste sidemete tundmises ja sidumisoskuses, tehti üliteaduslikke sidemeid, mis omavahel öeldes juba esimeste pealelõunaste viglatäite ajal maha libisesid. Jälle kuusteist koormat. Nüüd ei julgenud onu Juhan enam ühtki kahtlevat sõna poetada. õhtu oli poistel ärev. Vaevalt kustutati toas tuli ja mindi teki alla, kui akna taga kuuldus kahtlast krabinat ning Henno märkas esimesena ruudu vastu toetuvat kitarri, mis oli pandud väljasolevale pingile. «Ehalised, külapoisid on tulnud ehale!» Üks-kaks-kolm keeras Henno oma harvad juuksetutid rullideks, sidus rätiku pähe ja pimedast toast vaatas välja «kaunis neiu». «Kui tuppa tulevad, poeme teki alla ja oleme vait.» Väljas polnud ehalistest jälgegi. «Küllap on aias.» «Kitarr tuleks ära tuua, siis ei tule ka serenaadist suuremat välja,» oli üldine arvamus. Et mitte poiste toasmagamist reeta, tõmbas Apollon Ivanovitš oma neljakümneaastase vanaisalt päritud teki suurrätina üle pea, tõmbus kühmu, teeseldes mutikest, ja tõi kitarri tuppa. See maskeeriti riiete alla. Oldi veel kaua ülal, kuid ehalistest ei kippu ega kõppu. Nagu hiljem kuulsime, osutus «ehaliseks» kuueaastane poisike, kellega rahvamaja juhataja meile kitarri oli saatnud. Kujunes traditsiooniks, et hommikuse äratuse mängis Heljot vilespillil. Esiteks lakale, siis aidale ja lõpuks poistele toas, kolm korda igal hommikul rõõmsat hommikulaulu, mida oli kuulnud ühest vanast mängutoosist. Laupäeval köeti sauna, lahtise kerisega suitsusauna, toredasti suitsu järele lõhnavat ja musta, et ära juba seina naljalt puuduta; kui aga kerisele kapatäie viskad, siis hoia nahk... Igal juhul Tartus midagi nii toredat ei leia. Perenaine ja talle abiks olev Marje hoolitsesid saiade ja korpide eest. Rehi lükati mõne päeva võrra edasi, sest oli «väga like», nagu võrukesed räägivad, s. t. vihmane ja märg. Maisipõlluga saadi valmis, ja nagu onu Juhan ütles, nüüd läheme soosse päevalillede järele. «Soosse ei saa, meil pole jalanõusid,» olid mures tennistekandjad. Kui aga 14 ha suurusele päevalille põllule jõuti, polnud sood kuskil, oli vaid kõige tavalisem põld. «Kümme aastat tagasi oli siin veel soo, kuivatasime teise,» selgitas brigadir. Töö jätkus täie hooga, kuigi päevalille laadimine oli veelgi ebamugavam. 180 tonni valmistasid üliõpilased päevalille- ja maisisilo, 115 autokoormat veeres põllult farmi. Esimene rehepäev oli ikkagi veel «like», puhus külm põhjatuul. Kuid rehi on olnud kõigi kolhoosiaastate põhitööks ja seetõttu ka enam armastatud. Kuigi töö on ammugi lähedaseks saanud, tuntakse hobuste ja nende etterakendamise vastu ikkagi teatud aukartust. Muidugi spetsialistidele, nagu Heino, Aini ja suur Tiiu, ei tekitanud see peavalu. Heljotile sattunud brigadiri mära Mare etterakendamisega olid tervelt veerand tundi ametis Heljot ise, Apollon Ivanovitš ja meie Mare. Kui koorem vihke peal oli, kõndis hobune meie hämmastuseks ja kuhja all istuvate kolhoosinaiste naeruks rahulikult vankri eest minema. Keegi taatidest ruttas appi. «Ära mine, las saab nalja,» itsitasid naised. Kuid taat läks ikkagi, ka meie «spetsialistid» olid jooksusammul kohal. «Vaatame, kuidas linnapreili koormaga tuleb,» naersid kolhoositüdrukud, kes kuhja pidid tegema, ja jooksid teisele poole masinat vaatama, kuidas Aini mööda kallakut mäeveeru koormaga läheneb. «Aini juba alt ei mõtlesin. Ja tõepoolest, tüdruk sõitis toreda kaarega masina juurde, hõikas koorma otsast oma palitut visates kolhoosineidudele: «Tüdrukud, pange see kuskile ära!», võttis vigla ja juba lendasidki vihud masina platvormile, kus allalaskja nad lahti lõikas ja masina unnates sisse toppis. Masin aga rägises, neelas vihke ja sülitas põhku, nii et poistel noka all olid seljad üsna märjad. Mare ja Viive andsid kahekesi põllul vihke koormasse, nende tööst olenes, kas masin töötab vaheaegadega või ilma. Masin töötas pidevalt. Nelikümmend kuni kuuskümmend koormat tõstsid tüdrukud päevas, mis teeb kummalegi 2—3 normipäeva. Rühmakaaslased vedasid koormad masina juurde, hangusid põhu kuhjadesse ja terad voolasid pidevalt salvedesse, 5—6 tonni päevas. Nii päevast-päeva, kuni vili kolmekümne hektari suuruselt maa-alalt oli pekstud. Ene valmistas ilusast kollasest lõngast tuti, Marje põimis selle jaoks nööri ja tutt kinnitati halli heegeldatud mütsi tippu. See oli Apollon Ivanovitši vana teenetega peakate ja Ene valmistas tuti sünnipäevakingiks ning ühtlasi põlguse märgiks Apollon Ivanovitši vastu, et viimane söögilauas liialt palju rääkis. Sünnipäevalast lauldi üles. Nais-, mees- ja segakoori kandvamad jõud lasksid akna taga üle väljade kõige kenamatel lauludel kajada, kuid hällilaps magas. Siis lauldi mürinal «Texast», beebi ikka magas. Tuldi tuppa, lauldi siis mis õhku oli, kuid Apollon Ivanovitš ei liigatanudki... Siis haarati tita kätele ja loobiti lae alla kakskümmend millegagi korda kuipalju aastaid tal teati olevat. Ühel õhtupoolikul ehmus isegi kõigega harjunud perenaise kass Mann suurest rõõmukisast: Tartust saabusid külla Tiiu kolmas ja Evi, kes mingite salapäraste ja ülitähtsate neist olenemata põhjuste tõttu ei saanud tänavu kolhoosisügist kaasa teha. Apollon Ivanovitšile tõid nad kimbu hundinuie, mis olid seda väärtuslikumad, et Tiiu nende hankimiseks eluga riskides sohu oli roninud, Evi aga teda mantli sabast kinni hoidnud. Ühel hommikul ilmus söögilauda tundmatu, aga väga kena «neiu». Keegi poistest oli kätte saanud tüdrukute huulepulga, kulmuvärvi ja küünelakitopsi ( mida millegipärast kaasas kanti, kuigi keegi meie tüdrukuid kogu ülikooli aja jooksul värvituina pole näinud. Noormees lakkis ja värvis enda, tüdrukute abiga saadi selga kottkleit ja pähe suurepärane, moodsalt seotud pearätik. Et «hobusesaba» jaoks juukseid ei jätkunud, seaii rätiku alt otsmikule veetlev tukk. Poisid «armusid.» temasse kõrvuni ja autojuht Endi oleks peaaegu abieluettepaneku teinud, kui mitte karvased ja kõverad mehelikud sääred kogu asja poleks ära rikkunud... õhtul mängis toas kitarr, puhus suupill, vilistas vile. Lauldi «My bonny», «Täheke», «My bonny», «Täheke» jne. lõpmatuseni, kuskil nurgas vaieldi anekdootide väärtuse ja arusaadavuse üle, keegi kordas deklamatsiooni valmistuti täie pinge ja hingega isetegevuskontserdiks rahvamajas. Kuulutused, mis suuruselt polnud väiksemad, kunstiliselt kujunduselt aga hoopis paremad kui Riikliku Filharmoonia omad, rippusid keskuses ja selle lähistel. « Sefid korraldavad puhkeõhtu», all nurgas väike asjalik märkus: «Sissepääs tasuta», õhtu algas hilja, kuid kauplus oli veel avatud, agar juhataja suurendas kaubaringlust «va märjukese» arvel. Olime kategoorilised: kauplus kinni või õhtu jääb ära. See oli õigesti tehtud, laulu kuuldus ainult lavalt, pidutuju oli lõbus. Heljot puhus vilet, suur Helle võimles, deklameeris Goethet ja Smuuli ning rääkis anekdoote, Henno laulis, peamiselt «Rummu Jürist». Heino saatis kitarril, Heljot ja Henno laulsid duetti. Heljot sidus turbanina pähe valge käterätiku, istus rätsepa moodi maha ja puhus idamaa tantsu. Apollon Ivanovitš tantsis selle saatel madu. õhtu naelaks oli suure Helle ja Henno poolt esitatav Tilde ja Värdi stseen «Rummu Jürist». Saalis naerdi lõbusalt, kuulati tõsiselt, aplausid aga ei tahtnudki lõppeda. «Tartu omad on tublid,» ütles rehepeksuplatsil vanale ätile masinist onu Peeter, keda Aini äiapapaks kutsus, kuigi tema poega iial näinud polnud. Ätt noogutas nõustudes. Kes on kõige tublim kas Aini, Mare, mõlemad Tiiud, mõlemad Helled, Ene, Erika, Anne, Juta, Aili, Viive, Marje, Heljot, Aleks, Rein, Heino või Henno seda on raske ütelda, tublid on kõik, kogu kollektiiv, ja see just ongi kõige toredam, tähtsam, vajalikum. Auto vurab taas Tartu poole. Kaks normipäeva päevas iga üliõpilase kohta on kogu grupil. Vilja annab kuldne Kasahstan, annavad Ukraina, Kuban, Siber, vilja annab ka meie väike vabariik, ka Partorg M. Sibula nimeline kolhoos. On hea, et selle suure viljasalve täitmisel on osake, kuigi õige pisike, ka sinu tööd, on hea tunda rõõmu loodusest, tööst, õpinguist, elust maapeal, tõelist töörõõmu. Aalon Ramm Tartu muutub iga päevaga kaunimaks. Selles on ka osake meie tööd

Pilt 118

Pilt 117

Mõtisklus

"Kui sa näed mõrvarit või hoorajat või maasvedelevat joodikut, ära mõista kedagi hukka selle eest, et Jumal on nad lõa otsast lahti lasknud, aga sinu oma hoiab veel peos. Kui sinu oma ka lahti laseb, osutud olevat veelgi hullemas olukorras: võid langeda sellesse pattu, milles süüdistad teist, ja hukkuda." püha Gavriil / Gabriel Urgebadze

Pilt 116