Telefonikõne:
“Halloo, kas politsei kuuleb?”
“Jah, rääkige!”
“Mu sõber on kadunud, tahan avalduse teha!”
“Miks te arvate, et ta kadunud on?”
“Ta pole juba kolme mu postitust laikinud!!!”
“Võibolla postitasite mingit jama…?”
“Ei, anekdoot ja kaks lõbusat pilti…”
“Teile ikka ligi pääseb või?”
“Jah, mul on juba 30 laiki, aga tema oma pole…”
“Imelik… Aga kas proovisite teda müksata?”
“Jah, müksasin. Täielik vaikus.”
“Aga ta ise postitab midagi või?”
“Ei, juba kaks tundi mitte ühtki laiki ega postitust!!!”
“Selge. Andke ta aadress, kohe sõidame välja!”
reede, 31. märts 2017
neljapäev, 30. märts 2017
teisipäev, 28. märts 2017
Paigal
Hilja õhtul läheb naisterahvas läbi pargi koju.
Äkki kuuleb: “Paigal!”
Naine jääb seisma.
“Lama!”
Naine viskub pikali.
“Rooma!”
Naine hakkab roomama.
Ja siis kuuleb kõrva ääres murelikku häält: “Vabandage, on teil väga halb? Treenin siin koera ja vaatan, et te roomate…”
Äkki kuuleb: “Paigal!”
Naine jääb seisma.
“Lama!”
Naine viskub pikali.
“Rooma!”
Naine hakkab roomama.
Ja siis kuuleb kõrva ääres murelikku häält: “Vabandage, on teil väga halb? Treenin siin koera ja vaatan, et te roomate…”
Meid ootab ees suur kaklus
Arengustsenaariume on ainult kaks. Kas aafriklased ja araablased võtavad vähehaaval võimu Euroopas enda kätte ja see lõpeb suure verevalamisega, või tõusevad eurooplased ükskord üles oma maade kaitseks ja see lõpeb suure verevalamisega, kirjutab endine luuraja ja nüüdne publitsist Viktor Suvorov.
Viktor Suvorov (kodanikunimega Vladimir Rezun, Nõukogude Liidu poolt surma mõistetud ja nüüd Suurbritannias elav endine nõukogude välisluureohvitser) on mitmete populaarteaduslike ja ilukirjanduslike teoste autor. Tema meelisteemaks on stalinistlik periood. Suvorovi esikteos “Päev “M”” algatas revisionistliku käsitluse Suureks Isamaasõjaks nimetatud sõjalise konflikti tagamaadest. Käesolevas artiklis käsitleb Suvorov Venemaa ja Lääne tsivilisatsiooni ees olevaid ühiseid väljakutseid.
Esimene maailmasõda ei lahendanud ühtegi inimkonna probleemi. Astudes sõtta, ei osanud keegi osalejatest eeldada ja ette näha, mis sellest värgist välja tuleb. Teisiti öeldes, mitte mingisugust hädavajadust Esimese maailmasõja puhkemiseks ei olnud. Ta sai teoks, ent oleks võinud ka olemata olla.
Teine maailmasõda ei lahendanud samuti ühtegi inimkonna probleemi. Keegi rebis midagi kellegi käest ära, keegi jäi millestki ilma, keegi krabas endale kõvasti, keegi sai veelgi rohkem. Keegi soojendas selle sõjatule paistel oma räpaseid käsi. Aga ka see sõda oleks võinud olla olemata. Kusagil ookeanialadel oleksid jaapanlased ja ameeriklased oma arved ära klaarinud, ent Euroopa oleks oma territoriaalsed probleemid võinud lahendada ilma suure lõugaandmiseta.
Praegu on olukord täiesti teistsugune. Planeedi rahvastik kasvab jõudsalt. Numbreid ma ära tooma ei hakka. Igaüks võib kergelt leida, kui palju elas inimesi planeedil Bonaparte’i (esimene miljard täitus eeldatavasti aastal 1804 – tlk), kui palju Hitleri ja Stalini ajal (kaks miljardit aastal 1927). Meid rahustatakse: kasvutempo kahaneb. Ent populatsioon siiski kasvab. Olulisim on see, et inimkond hävitab looduslikku keskkonda, milles ta on tekkinud ja eksisteerib. Taastumatuid ressursse röövitakse kõige barbarlikumal moel. Kütta naftaga – see on sama, mis kütta sularahaga. Seda on öelnud suur vene teadlane Dmitri Ivanovitš Mendelejev.
Nafta ja gaas on hindamatu keemiline toore. Inimkond põletab seda tooret lihtsalt toorelt elektrijaamade küttekolletes ja automootorites. Me raiume maha metsi, hävitame planeedi bioloogilisi ressursse, reostame ümbrust tootmisjäätmetega.
Ressursid kuivavad kokku. Üsna pea tekib uppuva Titanicu olukord, kus koht päästepaadis tuleb võtta jõuga. Seepärast on Kolmas maailmasõda möödapääsmatu, sest erinevalt eelmistest hakatakse seda pidama eluliste ressursside pärast. Kaitsepositsioonidele jäävate hulka arvan ma Põhja-Ameerika, Euroopa, Venemaa. Ründajateks liigitan Hiina ja islamimaailma.
Üsna hiljuti oli Hiina kolmanda maailma mahajäänud maa. Täna on ta majanduslik ja sõjaline suurjõud. Ümberkehastumine toimus meie silme all. Mitme aastakümne jooksul hoidis Hiina drakooniliste meetoditega tagasi rahvastiku kasvu. Perekonnas tohtis olla vaid üks laps. See poliitika andis positiivsete tulemuste kõrval ka negatiivseid tagajärgi. Ainus laps perekonnas on psühholoogiliselt täiesti teistsugune inimtüüp võrreldes selle inimesega, kes on kasvanud viie või seitsme lapsega peres. Kui ühe lapse eksperiment viia läbi miljardi inimese peal, siis elanikkonna rahvuslik psühholoogia muutub põhjalikult. Ja sugugi mitte paremaks. Seepärast tugevnevad praegu Hiinas järsult nende positsioonid, kelle arvates ühelapse pered ei ole normaalsed. Keeld kasvatada perekonnas kahte või enamat last võetakse varsti täielikult maha. Varemalt oli keeld omada rohkem kui ühte last seotud sellega, et Hiina ei suutnud elanikkonda ära toita. Praegu suudab Hiina lisaks oma rahvastiku toitmisele osta ka toiduaineid väljastpoolt sisse.
Ma sündisin Kaug-Idas. Minu lapsepõlv möödus kaugetes (väga ja väga kaugetes) garnisonides. Hoian siiani ühendust nendega, kes seal elavad. Arvamused kattuvad: praegu veel ei kuulu Kaug-Ida hiinlastele. Aga ta ei kuulu ka enam venelastele. Hiinlased ületavad piiri ja jäävad sinna elama. Oma kogukondades lahendavad nad kõik probleemid omavahel ilma Vene võimude sekkumiseta. Nad ei vaja ei kohtuid ega politseid. See tähendab – nad elavad Venemaal, aga mitte selle seaduste järgi. Aga nad ei ela ka Hiina seaduste järgi. Venemaal ei kehti neile keeld omada mitmelapselist peret. Lihtsamalt öeldes – Hiina hakkab Venemaad oma inimestega rahvastama. Hiina vajab Siberi loodusvarasid ja siin neid jätkub. Ma ei taha hakata ennustama, kas see probleem laheneb rahulikul või sõjalisel teel, ent ajaloolises perspektiivis ei suuda kaua rahulikult kõrvuti eksisteerida kaks riiki, millest ühes on ammendamatud loodusvarad ja väljasurev elanikkond, teises aga energiline, kasvav rahvas, kellele on kõiki neid ressursse vaja.
Hiina hõivab ka teisi territooriume. Hiina firmad juurduvad Aafrikas. Sealsed riiklikud režiimid on kõikjal müüdavad. Hiinlased ostavad kokku nii loodusvarasid kui nende maardlaid. Toimub Aafrika teine koloniseerimine, ent veidi teises vormis. Formaalselt jäävad Aafrika riigid iseseisvateks, ent majanduslikult sõltuvad nad üha enam Hiinast.
Islamimaailm Euroopas
Olukorda islamimaailmaga vaatleme Egiptuse näitel. 20. sajandi alguses oli selle elanikkond alla 10 miljoni. 2000. aastal 66 miljonit. Täna – 91 miljonit. Rahvas on koondunud Niiluse kallastele. End ära toita need inimesed ei jaksa. Ent igas kohvikus on seal seinal kärbeste poolt täis tehtud televiisor (valmistatud Hiinas). Filmid neis televiisorites on aga enamuses Ameerika omad. Räägivad ilusast elust. Egiptuse mehed vaatavad uhkeldavaid ameerika eitesid ja sama vägevaid eramuid, autosid, jahte. Kogu seda elu vihkavad nad hingepõhjast. See on “solvatute” täiesti loomulik reaktsioon. Ja nad trügivad miljonite kaupa Euroopasse ja Ameerikasse selle ilusa elu poole. Nad põgenevad Euroopasse ja Ameerikasse vaesuse, totalitarismi ja religioosse meeletuse eest. Ent seejärel hakkavad toimuma huvitavad asjad: jõudes Euroopasse ja Ameerikasse, taasloovad nad oma kogukondades sellesama režiimi, mille eest nad end päästsid. Koos nendega jõuavad Euroopasse ja Ameerikasse laviinina rumalus ja võhiklikkus, laiskus ja vaesus, räpasus ja kuritegevus, vihkamine ja sallimatus, mahajäämus ja eelajaloolised eelarvamused. Vana Maailm aga seniilistub ja laguneb.
Siin on teile näide elust. Somaaliast põgenes Suurbritanniasse keegi Said Khalif. Tööd teha ta ei taha, ent kusagil peab ta elama. Ta rentis endale Londoni kõige prestiižsemas kvartalis kaks miljonit inglise naela maksva maja. Maja igakuine üür on 8000 inglise naela, aastas teeb see 96 000. Raha tal ei ole. Aga maja rentis. Välja tõsta teda ei saa. Ta on inimene. Inimõigused on pühad. Kes maksab? Selge see, et Briti valitsus. Maksta on vaja ka gaasi ja elektri eest. Tuleb raha välja käia ka selle eest. Tema aga toob lapsi ilmale. Laste eest saab ta toetust. Mida enam lapsi, seda paremini hakkab elama. Tehes mitte midagi, ainult paljunedes. Et mind ei süüdistataks faktide moonutamises, toon ära allika: Daily Mail, 15. august 2011.
Veel üks näide. Selle lumpeni seas on kuritegevuse tase äärmiselt kõrge. Seda seltskonda pannakse vangi. Tõsi – mitte kauaks. Niisiis istub keegi Said tapmise pärast kinni. Kaua aga teda kinni pidada ei saa. Ta on inimene. Tal on õigused. Ta tahaks end vabana tunda. Ta lastakse puhkusele. Tema aga, tänamatu elukas, ei naase vanglasse. 2012. aasta jooksul ei naasnud puhkuselt Briti vanglatesse 175 eriti ohtlikku kriminaali, nende hulgas 37 mõrvas süüdi mõistetud. Allikas: Daily Mail, 28. jaanuar 2013.
Mida siis valitsused plaanivad selle korralagedusega ette võtta? Proovige ära arvata… Õige! Peab tegema nii, et inimesel oleks soov puhkuselt vanglasse tagasi tulla. Veel mitte igas vanglas ei ole oma ujumisbasseini.
Veel üks näiteke. Keegi Abu Hamsa teeb Britannias ekstremistlikku propagandat, kutsub üles pühale sõjale uskmatute vastu. Tal puuduvad silm ja käsivars. Ta tegi pommi brittide jaoks ja sai selles kannatada. Ta ei ole Briti kodanik. Välja saata teda aga ei saa. Tal on inimõigused. 15 aastat üritab Briti valitsus kohtus tõestada, et see tüüp ei ole mitte üksnes ise terrorist, vaid ka värbab aktiivselt terroristide ridadesse uusi võitlejaid. Seda Hamsat süüdistatakse kohtutes tema tegude pärast pidevalt. Ent kuna tal endal ei ole raha, siis on Briti valitsus sunnitud värbama talle parimaid advokaate. Kuna advokaadid on parimad, ei õnnestu kohtus midagi tõestada.
Niisiis, see Hamsa vihkab Suurbritanniat ja viib tema vastu läbi terrorisõda. Briti valitsus, kes üritab seda Hamsat maalt välja puksida, kulutab tema kaitsmiseks miljoneid. Peale selle peab ta kusagil elama, ta peab sööma ja jooma. Seepärast üürib ta sellist maja, mis talle meeldib, teda toidetakse, riietatakse tasuta, makstakse tema kommunaalkulud ja sotsiaaltoetused. Tegemist on aga erijuhtumiga: see pajats ei ole Briti kodanik, siin päästab ta end Jordaania ebaõiglase valitsuse ees. Ent peale tema on selliseid moslemeid teisteski Euroopa maades miljoneid – nad on ka siin sündinud ja kasvanud. Nad on Euroopa kodanikud ja mitte ükski kohus ei algata toimikut selliste väljasaatmiseks. Nad on juba teise, või ka kolmanda põlve eurooplased.
Marseille linn asub Prantsusmaal, ent see on araabia linn. Paljudes Hispaania, Prantsusmaa, Britannia ja Saksamaa linnades on selle publikuga asustatud räpased kvartalid. 2030. aastaks on valged inimesed Suurbritannias vähemuses. Sellise araablaste ja aafriklaste demograafilise pealetungi eest ja Euroopa praeguse jõuetuse puhul on Euroopa okupeerimise küsimus otsustatud. Arengustsenaariume on ainult kaks. Kas aafriklased ja araablased võtavad vähehaaval Euroopas võimu enda kätte ja see lõpeb suure verevalamisega. Või tõusevad eurooplased ükskord üles oma maade kaitseks ja see lõpeb suure verevalamisega.
Ameerika ja suur kaklus
Ameerikas ei ole lood paremad. 20. sajandil oli USA majanduslik, poliitiline, finantsiline ja sõjaline superriik. Maailma kõige võimsam. See kõik saab peagi ajalooks. Ameerika, nagu ka Euroopa, saadab hukatusse üldine valimisõigus. Neil, kes töötavad ja neil, kes tööd ei tee, ega hakkagi seda tegema, on võrdne hääleõigus. Need, kes tööd teha ei taha, see tähendab parasiidid, hääletavad (selge see) hea onukese eest, kes neid toitma hakkab. Head onukesed on Ameerikas olemas. Nad lubavad parasiite toita ja oma lubadusest peavad nad ka kinni. Aga kustkohast nad raha võtavad? Probleemi ei ole: võetakse nende käest, kes tööd teevad. Kerge on olla lahke teiste raha jagades. Lihtne on laiali jagada võõrast raha.
Heale onule on kasulik aretada parasiite, kes tema eest hääletavad. Minu sõber Aleksander Nikonov ennustas kord, et USA järgmine president on must. Ta ennustas seda kolm aastat enne Obama tulekut Valgesse Majja! Siis kui laias maailmas mitte keegi veel Obama olemasolu ei aimanudki.
Ameerika õitses nii kaua, kui parasiite oli vähe. Ent on kriitiline joon, millest üle minnes on tagasitulek võimatu. Ameerika on sellest joonest üle hüpanud. Sõitsin hiljuti rongiga Washingtonist New Yorki. Kes on läbinud sama marsruudi, võib kinnitada: raudteest vasakule ja paremale jäävad sisse löödud akendega hüljatud tootmishooned. Chicagos sõitsin läbi kvartalite, kus elavad mittetöötavad inimesed. Mööda neid kvartaleid võib sõita tunde. Siin elavad neljanda põlve parasiidid.
Niisiis on Ameerika ekspordi peamised artiklid filmid ilusast elust ja rohelised paberitükid, mida Ameerika ilma koonerdamata muudkui trükib. Inimesed kogu maailmas usuvad sellesse rohelisse kommipaberisse ja on valmis selle eest müüma oma tööviljakust ja oma maade taastumatuid loodusvarasid. Seega põhineb Ameerika heaolu ainult miljardite inimeste usul.
Dollar on läbi inimkonna ajaloo võimsaim ja nahaalseim finantspüramiidisüsteem. Ta võib igal hetkel kokku variseda. Et vältida krahhi, proovib ta lihtsalt haarata enda kätte teiste maade toormeressursid. Iraak on selle heaks näiteks – katsed hõivata võõraid varasid lõpevad ükskord sõjaga.
Kui ükskord hakkab suur kaklus ressursside pärast, kannatab Venemaa kõige rohkem. Venemaa peab vastu pidama nii Hiina kui moslemite pealetungile. Venemaa on maailma suurima territooriumiga riik. Siin on maailma võimsaim loodusressursside kontsentratsioon. Leidub kõike: naftat, gaasi, sütt, kulda, plaatina, vääriskivisid, uraani, niklit, rauamaaki, vaske, vanaadiumi, volframi, molübdeeni. On krabidega mered ja tuurade-lõhedega täidetud jõed. Metsa nii palju, kui soovid. Kellelgi ei ole nii palju magedat vett – kui palju väärt on üksi Baikali järv! Jõgedel on maailma suurimad elektrijaamad. Seal kõrval on boksiit – see tähendab, et võib toota alumiiniumi nii palju kui vaja. Seepärast viskavad Venemaa rikkustele silma mitte ainult hiinlased ja moslemid, vaid ka ameeriklased, britid ja kõik ülejäänud eurooplased.
Meil on aga saanud moeks usaldada kaitseküsimused glamuursete blondiinide (nüüdseks riigivarguses süüdi mõistetud Jevgenia Vassiljeva, kaitseministeeriumi juhtkonna liige) ja taburettidega kaubitsejatele. Kui Anatoli Serdjukovist sai kaitseminister, kuulutas ta, et hakkab külastama Peastaabi Akadeemia loenguid. See on umbes sama, kui korrutustabeliga vaevalt hakkama saav tegelane asuks õppima kõrgemat matemaatikat. Kuidas hakkab Venemaa uuel aastatuhandel kaitsma oma avarusi ja rikkusi, ei julge ma endale mitte ette kujutadagi.
Nimi
Omapäraste nimede panemine on olnud palju kauem kui arvasin. Urvaste kirikuraamatus on 1924. aastal sündinud tüdruk saanud nime Weewoolamadelaine Junn Aleksandri tütar. Elas kolm aastat.
esmaspäev, 27. märts 2017
Kas veri on maitsev
“Vanaema, kas veri on maitsev?”
“Kust mina seda peaksin teadma, lapsuke?” on vanaema üllatunud.
“Aga isa ütles, et sa oled temast juba kogu vere välja imenud!”
“Ajusid ei ole sellel sinu isal…”
“Jah, ajud sõid sa tal juba eelmisel suvel ära…”
“Kust mina seda peaksin teadma, lapsuke?” on vanaema üllatunud.
“Aga isa ütles, et sa oled temast juba kogu vere välja imenud!”
“Ajusid ei ole sellel sinu isal…”
“Jah, ajud sõid sa tal juba eelmisel suvel ära…”
pühapäev, 26. märts 2017
Raha
Vanaeit kõnnib mööda teed ja röövel tuleb vastu.
Röövel käratab: "Raha!"
Eit kiikab siia-sinna: "Kus?"
Röövel käratab: "Raha!"
Eit kiikab siia-sinna: "Kus?"
laupäev, 25. märts 2017
Mõrvakatse
Politseinikud helistavad mõrva uurimise gruppi..
- Mis teil seal juhtus?
- Mõrvakatse. Naine lõi panniga kuus korda meest selle eest, et too astus just pestud märjale põrandale.. Kiirabi viis mehe haiglasse.
- Kas naise pidasite kinni?
- Ei. Põrand on veel märg…
- Mis teil seal juhtus?
- Mõrvakatse. Naine lõi panniga kuus korda meest selle eest, et too astus just pestud märjale põrandale.. Kiirabi viis mehe haiglasse.
- Kas naise pidasite kinni?
- Ei. Põrand on veel märg…
Intervjuu Marju Lepajõega
Oleme väikses teoloogiaringis lugenud Lutherit, pöördudes siis tagasi Platoni, Aristotelese ja Augustinuse juurde. Plaan on liikuda vaikselt kaasaja suunas, käies läbi olulisemaid teolooge (kuid kõrvale toeks ka filosoofe). Mis oleks Teie meelest viis autorit, kellest kindlasti mööda minna ei saa?
Marju Lepajõe (ML): Huvi kaasaja vastu võib tõesti aeg-ajalt tekkida. Sellega ei ole mõtet võidelda. Ent vahepeal oleks ehk hea ennast hoopis testida: näiteks võtta mõni Lutheri-aegne populaarne teoloogiakäsiraamat ja küsida, kas seni tehtud töö põhjal on selline teadmiste kompendium üldjoontes mõistetav; kas sealsete seisukohtade päritolu on läbinähtav. See näitab kätte lüngad. Väga sobiv oleks vahekokkuvõtteks Johann Altenstaigi (Altensteigi) teoloogiamõistete leksikon „Vocabularius theologie“ (Hagenaw, 1517), mis oli mõeldud õppevahendiks gümnaasiumidele ja ülikoolidele. Võiks võtta sealt näiteks märksõna „Deus“ (f. LXIII‒LXIV) ja see läbi analüüsida. Foliant on Tartu Ülikooli raamatukogus olemas, aga on ligipääsetav ka võrkudes.
Ladinakeelses teoloogias süveneb pärast Augustinust raskemeelsus. Võib-olla see põhjani maitsta, et vaim hakkaks jälle igatsema tunnetust. Aktuaalne on Sevilla Isidoruse „Sünonüümid“ (Synonyma de lamentatione animae peccatricis), Canterbury Anselm. Pärast sellist raskemeelsuse kadalippu on Petrus Lombarduse „Sententiae“ ja Aquino Thomas puhas nauding. Kellel aga talv on olnud niigi muserdav, sellele võib soovitada liikuda mööda kreeka teolooge: valida Joannes Klimakose „Redel“ (Klimax) või Pseudo-Makariose homiiliad. Kui pühenduda pikemalt Origenesele ja Pseudo-Dionysios Areopagitale, tulevad pärast kergemalt rõõmud Maximus Confessorist ja Gregorios Palamasest.
Teoloogia ajalugu püütakse teha paratamatult lineaarseks koos vajalike verstapostidega, aga ta on väga keeruline spiraal – ja seegi pole vist päris õige. Huvitav oleks teada, millise kujundiga Toomas Paul seda kirjeldaks. Üks viljakas ja värske tee teoloogia ajalugu tundma õppida võiks mu meelest minna läbi keskaja ja varauusaja raamatukogude kataloogide, mida on päris palju publitseeritud. Uuemast ajast võiks võimalikult põhjalikult tundma õppida kogu Friedrich Schleiermacheri pärandit. Muide, suurepärane teejuht, Schleiermacheri teoste väljaandja Simon Gerber Berliinist tuleb maikuus Tartusse külalisloenguid pidama.
Platonit lugedes (just Menon ja Theaitetos) sumbus meie arutelu apooriasse. Kas ja milline teadmine Platoni järgi on siis absoluutne?
ML: Nii lihtsalt see ei käi – muidu oleks Platon selle ju ise ära ütelnud. Kui valgustus tuleb, siis ta tuleb teatavasti äkitselt ja ootamatult. Teadmine ei ole fakt, vaid seisund. Apooriast ei maksa masenduda, vaid ikka alustada uuesti otsast peale ja sammhaaval laiendada substantsi. Apooriast suuremat innovatsiooni ju ei olegi. Meenub üks XVI sajandi augustiinlane Michael Baius, kes õnnelikult teatas, et teostas võimatu: luges kõik Augustinuse teosed (neid on ilma jutluste ja kirjavahetuseta 93) 9 korda läbi ja 70 korda need, mis käsitlevad Jumala armu. See võiks pakkuda teatud eeskuju ka Platonile lähenemisel. Ent kui väsimus tuleb peale, siis aitaks hoida õiget seisundit ehk tegelemine küsimusega, mida tähendab Platonil „sarnastumine jumalale“ ja kus on selle piirid. Hea on varieerida pingutuste suunda: võtta näiteks ette hoopis õigluse ja mõõdukuse voorused, abstraktselt ja konkreetselt, neid lihtsalt harjutada. Vahepeal võiks kindlasti puhata ja tuletada meelde Platoni sõnu „Politeia’s“, et jumalasarnasele lasevad jumalad osaks saada ainult seda, mis on talle parim.
Te olete tõlkinud Platonit ja uurinud platonistlikku filosoofiat. Mis Teid platonismi juures kõige enam paelub?
ML: Seda tahaks tõesti teada. Ei ole vale öelda: ilu on see, mis määrab. Võimas mõtlemine ja võimas vorm, erakordne mõtteavarus ja lahenduseta küsimused. Kogu aeg on väga huvitav. Tegelikult peaks selle küsimuse esitama tervele meie planeedile, sest Platoni surmast on möödas üle 2300 aasta ja endiselt ilmub iga päev mõnes maailma paigas tema kohta raamat või artikkel. Iga päev! Plotinose puhul piisab, kui võtta tema kreekakeelne köide kätte – kohe hakkab hea, nii et sellest seisundist ei taha enam lahkuda. Kreeka keelt peab rõhutama, sest tõlgetel sellist mõju ei ole. Nad küll ergutavad ja viivad mõtted igatsetud objekti juurde.
Kui keegi suudaks seletada, miks üht inimest köidab sanskrit, teist hiina hieroglüüfid, kolmandat pärsia luule, neljandat kreeka mõttekirjandus, oleks see väga suur asi. Mina järgin lihtsalt instinkti ja praegu tunnen stoik Epiktetose lugemisest sama suurt mõnu kui muidu Plotinosest. Ühtlasi peab tunnistama, et ka atomistid võivad olla neetult ligitõmbavad, eriti sellisel kujul nagu Lucretiuse poeem „De rerum natura“.
Hiljutises Akadeemias Te kirjutate: „Teaduspoliitika on viimased kümme aastat Eesti humanitaariat /…/ nii rängalt ja vastutustundetult laastanud, et praegu on õigustatud isegi lihtsameelne küsimus: kas noor ja sügavamate huvidega inimene saab üldse mõnes Eesti ülikoolis süstemaatilist ülevaadet aluste alusest, st Euroopa mõtteloost alates antiigist kuni tänapäevani, mida õpetataks kõik viis aastat /…/, mis põhineks allikatundmisel ega oleks ainult väike sissejuhatus koos üksikute kõrghetkedega ühe-kahe semestri jooksul – ja mida toetaks ka õppejõu uurimistöö? Mõtteloo-alane teadustöö on Eestis peaaegu välistatud ja nii ongi see pikkamööda ja sujuvalt langenud alla kriitilise piiri. Ent ilma ettevalmistuseta ei ole kultuuriloos peaaegu midagi võimalik uurida.” Mis oleks lahendus? Mida saaks muuta, et seda olukorda parandada ja kuidas seda peaks tegema?
ML: Olukord on tõesti absoluutselt kriitiline. Täiskasvanud kõrgharidusega inimene peaks tundma tsivilisatsiooni, kuhu ta sündinud on, ja tema esmane inimõigus on seda tundma õppida. Filosoofia ja teoloogia ajalugu on olnud kõige olulisemad Lääne tsivilisatsiooni eneserefleksioonivormid ja neis peab lihtsalt orienteeruma, kui siin kandis elada. Täiskasvanud inimene peaks teadma, mille eest ta vastutab.
Teisest küljest on vaja ülikoolis õppida filosoofia ajalugu, et mõista teaduslikku ja teoreetilist tegevust tervikuna, mõtestada enda eriala teaduse kui terviku sees, nii abstraktselt kui ajalooliselt, näha sõltuvus- ja mõjusuhteid. Seda on vaja, et väljuda konkreetse ajahetke piiratusest. Tervikut on vaja mõtestada, et tegutseda kodanikuna.
Õppejõude, kes suudaksid õpetada, on aga alles jäänud mõni üksik. Hiljuti tuli teade, et Tallinna Ülikool koondab ära oma ainukese teoloogiateadlase, ja ega Tartu ülikool pole parem: üksnes paari inimese õlul lasub tohutu koorem. Eestlased ise raiuvad oma juurt. Keegi ei sunni teda selleks! Eestile paras maht oleks sadakond õppejõudu-uurijat-tõlkijat, kelle vahel ülesanded ära jaotada. Neist pooled võiksid töötada (hilis)humanismi instituudis, mis keskenduks XVI-XVII sajandile. Ülikooliprofessuure peaks lisanduma vähemalt 15. Kahjuks sõltuvad professuurid üliõpilaste arvust, on sellisena ebakindlad nähtused. Teadusraamatukogudes peaksid olema eksperdid, kes valdavad keeli ja kas või gooti kirjagi. Iga maakonnakeskuse raamatukogus peaks olema oma nõustaja. Olen teinud iseenda puhul statistikat, kui palju palveid, mis puudutavad mõtteloo tundmist ning ladina ja kreeka keelt, ma suudan täita: umbes ühe igast kahekümnest. Ja neid palveid tuleb igast maakonnast, aastaringselt.
Õppeprogrammijuhid peaksid endale sellest aru andma, et neist sõltub riigi tulevik. Nii et lahendus on mu meelest kriisi teadvustamine, senise tegevuse analüüs ja õppekavade muutmine. Seda saab teha vähehaaval, sest õppejõude pole varnast võtta. Neid peab välja õpetama.
Miks on Teie meelest teoloogiastuudium ülikooli kontekstis vajalik?
ML: Mu meelest peaks ülikoolis õpetama olulisi asju, neid, mis mõjutavad inimese määratlust ja eksistentsi. Teoloogia on sellest seisukohast sama oluline kui meditsiin või matemaatika. Meie kultuuritüübis on ka inimese ravimine ja astronoomilised vaatlused kultuuriküsimus nii nagu religioossus. Mitte igas kultuuris ei osutata nii suurt tähelepanu üheaegselt arstide ettevalmistamisele ja nõidadele, selgeltnägijatele. Eestlased on ülimalt usklik rahvas, oma uskumustelt väga kirju. Öeldakse, et Eesti on perifeeria, aga ta on tegelikult ju kahe maailma keskel: Lääne ja Ida kiriku keskel, isegi südames. Küllap selle pärast on siin kõik ka kuidagi nihkes, liikumises. Vaimses plaanis, mõtte- ja usundilooliselt on Eesti erakordne ja väga huvitav süntees. Siin oleks vaja palju põhjalikumalt tegeleda nii lääne- kui idakiriku teoloogiaga, rääkimata sellest, et peaks olema eraldi luteri teoloogia õpetool.
Miks on vanade keelte õppimine teoloogiastuudiumis vajalik?
ML: Teoloogia on tugev ja algupärane, kui ta on tihedas kontaktis oma pärandi ja allikatega, Piibli ja teoloogilise mõttega. See vajab meie kultuuriruumis vältimatult heebrea, kreeka ja ladina keelt. Nii kui kaovad allikad ja keeled, muutub inimeste pilk tühjaks ja nad justkui ei tea, mida teha. Igasugune keeletaju käib siis alla, aga keeleprobleem on teoloogias kesksemaid probleeme. Ei ole ükskõik, kuidas keeltega ümber käia. Kahjuks ei asenda tõlked originaalide lugemist, nad pakuvad ainult dialoogi, mis on küll väga vajalik ja õpetlik. Samas soovitaksin kõigile teoloogiaüliõpilastele asuda vanadest keeltest tõlkima – see on parim viis allikaid tundma õppida kogu nende mitmekihilisuses. Vaim muutub kohe värskeks, kui ta kaasaja paratamatust piiratusest väljub. Ise tunnen puudust sellest, et meil ei õpetata kirikuslaavi keelt. Muidugi võib ette heita, et kui ladina keelele ei saa pühenduda kümme aastat, milleks siis üldse alustada. Kui on head alused, siis on inimene võimeline ise edasi liikuma. Vanades keeltes on vaja aluseid. Minu austatud õpetaja Jaan Unt rõhutas ikka, et ülikool saab pakkuda ainult kõige esmasemat sissejuhatust. Kõik muu tuleb ise teha.
Kas filosoofia tundmisest on abi igapäevaelu probleemide lahendamiseks?
ML: On või õigemini need probleemid muutuvad teistsuguseks, kuna mõtlemise maht muudab tajusid. Näiteks olen täheldanud, et pikemalt substantsiprobleemiga tegeledes ei näe ma tolmu oma igapäevas. Lihtsalt ei näe. Ühest küljest langeb ära kalli tolmuimeja ostmine, teisest küljest on liiga lopsakas tolm siiski tervistkahjustav. Kuidas võidelda mõõdukalt sellega, mida ei näe?
Probleemid ei kao kusagile, aga nad lahenevad teisiti. Inimesed, kes on tõsiselt tegelnud filosoofiaga, muutuvad väga ruumikaks, neis oleks justkui palju tube. Kui üks tuba ei sobi, võib jalutada järgmisesse. Tõsine filosoof on nagu vana mõisahoone. Kahtlemata piisab selles viibimisest, et nii mõnigi probleem laheneks iseenesest.
Vaieldakse selle üle, kas ja kuivõrd on inimloomus aja jooksul muutunud. Mida Teie arvate ja mis on Teie arvates üldse inimloomus?
ML: See on alati huvitav küsimus. Aga oma mõtisklustega ei ole ma jõudnud kaugemale arvamusest, et teatud muutumatu inimloomus mu meelest siiski on. See väljendub empaatiavõimes ja vastuolulisuses. Ma ei ütleks näiteks, et võimuiha ja ahnus on inimese loomuses, küll aga on loomuses mõista võimuiha ja ahnust. Isegi kui teine inimene on üdini ebameeldiv, on teda ikka võimalik mõista – mis ei tähenda nõustumist. See mõistmisvõime võib minna täiesti häirivaks, nii et tekib soov mitte mõista, olla demonstratiivselt mõistmatu. Mõistmisvõimet kasutatakse ju sageli ära. Ometi, kui inimesel õnnestub muutuda tümikaks, paatuda, jõhkralt teisi tallata, jääb ta varsti haigeks. Kui empaatiavõime ei ole mingil põhjusel välja kujunenud, siis kannatab inimene selle käes, teades mingil moel, et tal peaks see olema. Empaatia ei ole ainult hingetasandi nähtus, vaid ka mõistuslik. Näiteks kui malet mängides on vastasel rida eri teid ja me mingil hetkel lihtsalt teame, et ta valib just selle tee, siis on see intuitsioon kreekalikus tähenduses, aruülene mõistmine.
Ilma empaatiata ei saaks inimene ei enda ega teiste vastuolulisusega kuidagi hakkama. See võimaldab otsida tasakaalu. Vanade tekstide ja kultuuridega tegelemine nõuab sedasama mõistmist: mis inimeses toimib, kuidas vastuolulisus koos püsib. Inimeste substants on sama ka kolme tuhande aastase vahega, aga dominandid on liikumises. Mu meelest on tõesti Homerost mõista võimalik, hoolimata sellest, et nii mõnestki detailist aru ei saa. Ühest küljest on see ime, teisest küljest on see võime inimesest sündinule kaasa antud ja seda tuleks katsuda igal juhul teostada, kuigi see nõuab pikka pingutust. Ent seesama empaatiavõime laseb ka näha, et iseenda kaasaega ei tohiks mingil juhul uuritavasse-tõlgitavasse teksti sisse lugeda. Tuleb teha eristus.
Mida Te arvate progressi ideest? Kas ühiskonnas toimub progress või on see, nagu mõned väidavad, vaid illusioon?
ML: Ütleksin pigem nii, et progressivõimalusi on praegu niivõrd palju, et suhtes selle võimaluste hulgaga tundub kõik alla käivat, regressina. Progress on edasiminek oma tunnetusvõime kasutamises. Kui inimene selles kuidagi tõhusalt toimib, siis tulevad teised sellega õhinal kaasa, tekib ühiskondlik puhang, mis tervikuna kergendab ja intensiivistab elu. Õieti on progress seotud suutlikkusega laiendada tunnetusvälja. Iga hea kirjanik, kes suudab oma mõttesubstantsi nii laiali ajada, et tekitab sellest uue või omanäolise tunnetussüsteemi, on teostanud progressi. Selles mõttes on Tammsaare ja Mati Unt Platoni suhtes progress. Nii nagu nad kirjutasid, said nad kirjutada ainult pärast Platonit. Nad astuvad eelkäijate kõrvale. Progress nõuab vaimset pingutust, aga inimesed on mugavad ja lihtsam on levitada stampe.
Seda, kui hästi, heas mõttes progressiivselt, võib kollektiivne aju töötada, olen saanud võimsalt tunda alates septembrist, kuna kuulun ka 101 inimese hulka, kes avaliku kirjaga algatasid Rail Balticu praeguse projekti vastase liikumise. Tõsised asjatundjad nende 101 hulgas on teinud kuuga ära töö andmestiku kontrollimisel ja lahendustes, nii et Rail Baltic võiks tõesti elu edasi viia ega hävitaks mõttetult ja pöördumatult habrast keskkonda. Progress seisneb siin paindlikes terviklahendustes, süsteemses mõtlemises, mille vastas on praegu tardunud stambid, mida surutakse jõuga peale, mitte argumentidega. Riik on suutnud sellele tardunud skeemile kulutada juba 640 miljonit! Tahaks, et iga raskema probleemi puhul loodaks selline kollektiivne aju.
Milline on Teie suhe kristliku usu ja kristliku kirikuga?
ML: Pean ennast kristlaseks, luterlaseks – ühest küljest täiesti veendunult, see on aastakümnetega selgeks saanud, teisest küljest ei ole ikka ja alati kindel, kas olen teatavast eluunest lahti saanud.
Kas Teil on õpetamisel põhimõtteid või meetodeid, mida järgite? Kuidas kirjeldaksite oma õpetamisviisi?
ML: Õpetamine on elus asi ja teataval moel kordumatu, põhimõtteliselt kahe inimese suhe. Õpetamise alusprintsiibid on mu meelest kirja pandud Platoni dialoogis „Phaidros“. Sinna ei ole midagi eriti lisada. Püüan seda teostada nii, et sünteesin oma õpetajaid ja püüan nende hoiakuid edasi anda, seda, mis on hea ja mis on mingis olukorras kohane. Mind on õnnistatud suure hulga heade õpetajatega ja pean väga oluliseks mingeid printsiipe elusa inimesena edasi kanda. Meetodit võib nimetada polüvalentseks indeterminismiks.
Marju Lepajõe (ML): Huvi kaasaja vastu võib tõesti aeg-ajalt tekkida. Sellega ei ole mõtet võidelda. Ent vahepeal oleks ehk hea ennast hoopis testida: näiteks võtta mõni Lutheri-aegne populaarne teoloogiakäsiraamat ja küsida, kas seni tehtud töö põhjal on selline teadmiste kompendium üldjoontes mõistetav; kas sealsete seisukohtade päritolu on läbinähtav. See näitab kätte lüngad. Väga sobiv oleks vahekokkuvõtteks Johann Altenstaigi (Altensteigi) teoloogiamõistete leksikon „Vocabularius theologie“ (Hagenaw, 1517), mis oli mõeldud õppevahendiks gümnaasiumidele ja ülikoolidele. Võiks võtta sealt näiteks märksõna „Deus“ (f. LXIII‒LXIV) ja see läbi analüüsida. Foliant on Tartu Ülikooli raamatukogus olemas, aga on ligipääsetav ka võrkudes.
Ladinakeelses teoloogias süveneb pärast Augustinust raskemeelsus. Võib-olla see põhjani maitsta, et vaim hakkaks jälle igatsema tunnetust. Aktuaalne on Sevilla Isidoruse „Sünonüümid“ (Synonyma de lamentatione animae peccatricis), Canterbury Anselm. Pärast sellist raskemeelsuse kadalippu on Petrus Lombarduse „Sententiae“ ja Aquino Thomas puhas nauding. Kellel aga talv on olnud niigi muserdav, sellele võib soovitada liikuda mööda kreeka teolooge: valida Joannes Klimakose „Redel“ (Klimax) või Pseudo-Makariose homiiliad. Kui pühenduda pikemalt Origenesele ja Pseudo-Dionysios Areopagitale, tulevad pärast kergemalt rõõmud Maximus Confessorist ja Gregorios Palamasest.
Teoloogia ajalugu püütakse teha paratamatult lineaarseks koos vajalike verstapostidega, aga ta on väga keeruline spiraal – ja seegi pole vist päris õige. Huvitav oleks teada, millise kujundiga Toomas Paul seda kirjeldaks. Üks viljakas ja värske tee teoloogia ajalugu tundma õppida võiks mu meelest minna läbi keskaja ja varauusaja raamatukogude kataloogide, mida on päris palju publitseeritud. Uuemast ajast võiks võimalikult põhjalikult tundma õppida kogu Friedrich Schleiermacheri pärandit. Muide, suurepärane teejuht, Schleiermacheri teoste väljaandja Simon Gerber Berliinist tuleb maikuus Tartusse külalisloenguid pidama.
Platonit lugedes (just Menon ja Theaitetos) sumbus meie arutelu apooriasse. Kas ja milline teadmine Platoni järgi on siis absoluutne?
ML: Nii lihtsalt see ei käi – muidu oleks Platon selle ju ise ära ütelnud. Kui valgustus tuleb, siis ta tuleb teatavasti äkitselt ja ootamatult. Teadmine ei ole fakt, vaid seisund. Apooriast ei maksa masenduda, vaid ikka alustada uuesti otsast peale ja sammhaaval laiendada substantsi. Apooriast suuremat innovatsiooni ju ei olegi. Meenub üks XVI sajandi augustiinlane Michael Baius, kes õnnelikult teatas, et teostas võimatu: luges kõik Augustinuse teosed (neid on ilma jutluste ja kirjavahetuseta 93) 9 korda läbi ja 70 korda need, mis käsitlevad Jumala armu. See võiks pakkuda teatud eeskuju ka Platonile lähenemisel. Ent kui väsimus tuleb peale, siis aitaks hoida õiget seisundit ehk tegelemine küsimusega, mida tähendab Platonil „sarnastumine jumalale“ ja kus on selle piirid. Hea on varieerida pingutuste suunda: võtta näiteks ette hoopis õigluse ja mõõdukuse voorused, abstraktselt ja konkreetselt, neid lihtsalt harjutada. Vahepeal võiks kindlasti puhata ja tuletada meelde Platoni sõnu „Politeia’s“, et jumalasarnasele lasevad jumalad osaks saada ainult seda, mis on talle parim.
Te olete tõlkinud Platonit ja uurinud platonistlikku filosoofiat. Mis Teid platonismi juures kõige enam paelub?
ML: Seda tahaks tõesti teada. Ei ole vale öelda: ilu on see, mis määrab. Võimas mõtlemine ja võimas vorm, erakordne mõtteavarus ja lahenduseta küsimused. Kogu aeg on väga huvitav. Tegelikult peaks selle küsimuse esitama tervele meie planeedile, sest Platoni surmast on möödas üle 2300 aasta ja endiselt ilmub iga päev mõnes maailma paigas tema kohta raamat või artikkel. Iga päev! Plotinose puhul piisab, kui võtta tema kreekakeelne köide kätte – kohe hakkab hea, nii et sellest seisundist ei taha enam lahkuda. Kreeka keelt peab rõhutama, sest tõlgetel sellist mõju ei ole. Nad küll ergutavad ja viivad mõtted igatsetud objekti juurde.
Kui keegi suudaks seletada, miks üht inimest köidab sanskrit, teist hiina hieroglüüfid, kolmandat pärsia luule, neljandat kreeka mõttekirjandus, oleks see väga suur asi. Mina järgin lihtsalt instinkti ja praegu tunnen stoik Epiktetose lugemisest sama suurt mõnu kui muidu Plotinosest. Ühtlasi peab tunnistama, et ka atomistid võivad olla neetult ligitõmbavad, eriti sellisel kujul nagu Lucretiuse poeem „De rerum natura“.
Hiljutises Akadeemias Te kirjutate: „Teaduspoliitika on viimased kümme aastat Eesti humanitaariat /…/ nii rängalt ja vastutustundetult laastanud, et praegu on õigustatud isegi lihtsameelne küsimus: kas noor ja sügavamate huvidega inimene saab üldse mõnes Eesti ülikoolis süstemaatilist ülevaadet aluste alusest, st Euroopa mõtteloost alates antiigist kuni tänapäevani, mida õpetataks kõik viis aastat /…/, mis põhineks allikatundmisel ega oleks ainult väike sissejuhatus koos üksikute kõrghetkedega ühe-kahe semestri jooksul – ja mida toetaks ka õppejõu uurimistöö? Mõtteloo-alane teadustöö on Eestis peaaegu välistatud ja nii ongi see pikkamööda ja sujuvalt langenud alla kriitilise piiri. Ent ilma ettevalmistuseta ei ole kultuuriloos peaaegu midagi võimalik uurida.” Mis oleks lahendus? Mida saaks muuta, et seda olukorda parandada ja kuidas seda peaks tegema?
ML: Olukord on tõesti absoluutselt kriitiline. Täiskasvanud kõrgharidusega inimene peaks tundma tsivilisatsiooni, kuhu ta sündinud on, ja tema esmane inimõigus on seda tundma õppida. Filosoofia ja teoloogia ajalugu on olnud kõige olulisemad Lääne tsivilisatsiooni eneserefleksioonivormid ja neis peab lihtsalt orienteeruma, kui siin kandis elada. Täiskasvanud inimene peaks teadma, mille eest ta vastutab.
Teisest küljest on vaja ülikoolis õppida filosoofia ajalugu, et mõista teaduslikku ja teoreetilist tegevust tervikuna, mõtestada enda eriala teaduse kui terviku sees, nii abstraktselt kui ajalooliselt, näha sõltuvus- ja mõjusuhteid. Seda on vaja, et väljuda konkreetse ajahetke piiratusest. Tervikut on vaja mõtestada, et tegutseda kodanikuna.
Õppejõude, kes suudaksid õpetada, on aga alles jäänud mõni üksik. Hiljuti tuli teade, et Tallinna Ülikool koondab ära oma ainukese teoloogiateadlase, ja ega Tartu ülikool pole parem: üksnes paari inimese õlul lasub tohutu koorem. Eestlased ise raiuvad oma juurt. Keegi ei sunni teda selleks! Eestile paras maht oleks sadakond õppejõudu-uurijat-tõlkijat, kelle vahel ülesanded ära jaotada. Neist pooled võiksid töötada (hilis)humanismi instituudis, mis keskenduks XVI-XVII sajandile. Ülikooliprofessuure peaks lisanduma vähemalt 15. Kahjuks sõltuvad professuurid üliõpilaste arvust, on sellisena ebakindlad nähtused. Teadusraamatukogudes peaksid olema eksperdid, kes valdavad keeli ja kas või gooti kirjagi. Iga maakonnakeskuse raamatukogus peaks olema oma nõustaja. Olen teinud iseenda puhul statistikat, kui palju palveid, mis puudutavad mõtteloo tundmist ning ladina ja kreeka keelt, ma suudan täita: umbes ühe igast kahekümnest. Ja neid palveid tuleb igast maakonnast, aastaringselt.
Õppeprogrammijuhid peaksid endale sellest aru andma, et neist sõltub riigi tulevik. Nii et lahendus on mu meelest kriisi teadvustamine, senise tegevuse analüüs ja õppekavade muutmine. Seda saab teha vähehaaval, sest õppejõude pole varnast võtta. Neid peab välja õpetama.
Miks on Teie meelest teoloogiastuudium ülikooli kontekstis vajalik?
ML: Mu meelest peaks ülikoolis õpetama olulisi asju, neid, mis mõjutavad inimese määratlust ja eksistentsi. Teoloogia on sellest seisukohast sama oluline kui meditsiin või matemaatika. Meie kultuuritüübis on ka inimese ravimine ja astronoomilised vaatlused kultuuriküsimus nii nagu religioossus. Mitte igas kultuuris ei osutata nii suurt tähelepanu üheaegselt arstide ettevalmistamisele ja nõidadele, selgeltnägijatele. Eestlased on ülimalt usklik rahvas, oma uskumustelt väga kirju. Öeldakse, et Eesti on perifeeria, aga ta on tegelikult ju kahe maailma keskel: Lääne ja Ida kiriku keskel, isegi südames. Küllap selle pärast on siin kõik ka kuidagi nihkes, liikumises. Vaimses plaanis, mõtte- ja usundilooliselt on Eesti erakordne ja väga huvitav süntees. Siin oleks vaja palju põhjalikumalt tegeleda nii lääne- kui idakiriku teoloogiaga, rääkimata sellest, et peaks olema eraldi luteri teoloogia õpetool.
Miks on vanade keelte õppimine teoloogiastuudiumis vajalik?
ML: Teoloogia on tugev ja algupärane, kui ta on tihedas kontaktis oma pärandi ja allikatega, Piibli ja teoloogilise mõttega. See vajab meie kultuuriruumis vältimatult heebrea, kreeka ja ladina keelt. Nii kui kaovad allikad ja keeled, muutub inimeste pilk tühjaks ja nad justkui ei tea, mida teha. Igasugune keeletaju käib siis alla, aga keeleprobleem on teoloogias kesksemaid probleeme. Ei ole ükskõik, kuidas keeltega ümber käia. Kahjuks ei asenda tõlked originaalide lugemist, nad pakuvad ainult dialoogi, mis on küll väga vajalik ja õpetlik. Samas soovitaksin kõigile teoloogiaüliõpilastele asuda vanadest keeltest tõlkima – see on parim viis allikaid tundma õppida kogu nende mitmekihilisuses. Vaim muutub kohe värskeks, kui ta kaasaja paratamatust piiratusest väljub. Ise tunnen puudust sellest, et meil ei õpetata kirikuslaavi keelt. Muidugi võib ette heita, et kui ladina keelele ei saa pühenduda kümme aastat, milleks siis üldse alustada. Kui on head alused, siis on inimene võimeline ise edasi liikuma. Vanades keeltes on vaja aluseid. Minu austatud õpetaja Jaan Unt rõhutas ikka, et ülikool saab pakkuda ainult kõige esmasemat sissejuhatust. Kõik muu tuleb ise teha.
Kas filosoofia tundmisest on abi igapäevaelu probleemide lahendamiseks?
ML: On või õigemini need probleemid muutuvad teistsuguseks, kuna mõtlemise maht muudab tajusid. Näiteks olen täheldanud, et pikemalt substantsiprobleemiga tegeledes ei näe ma tolmu oma igapäevas. Lihtsalt ei näe. Ühest küljest langeb ära kalli tolmuimeja ostmine, teisest küljest on liiga lopsakas tolm siiski tervistkahjustav. Kuidas võidelda mõõdukalt sellega, mida ei näe?
Probleemid ei kao kusagile, aga nad lahenevad teisiti. Inimesed, kes on tõsiselt tegelnud filosoofiaga, muutuvad väga ruumikaks, neis oleks justkui palju tube. Kui üks tuba ei sobi, võib jalutada järgmisesse. Tõsine filosoof on nagu vana mõisahoone. Kahtlemata piisab selles viibimisest, et nii mõnigi probleem laheneks iseenesest.
Vaieldakse selle üle, kas ja kuivõrd on inimloomus aja jooksul muutunud. Mida Teie arvate ja mis on Teie arvates üldse inimloomus?
ML: See on alati huvitav küsimus. Aga oma mõtisklustega ei ole ma jõudnud kaugemale arvamusest, et teatud muutumatu inimloomus mu meelest siiski on. See väljendub empaatiavõimes ja vastuolulisuses. Ma ei ütleks näiteks, et võimuiha ja ahnus on inimese loomuses, küll aga on loomuses mõista võimuiha ja ahnust. Isegi kui teine inimene on üdini ebameeldiv, on teda ikka võimalik mõista – mis ei tähenda nõustumist. See mõistmisvõime võib minna täiesti häirivaks, nii et tekib soov mitte mõista, olla demonstratiivselt mõistmatu. Mõistmisvõimet kasutatakse ju sageli ära. Ometi, kui inimesel õnnestub muutuda tümikaks, paatuda, jõhkralt teisi tallata, jääb ta varsti haigeks. Kui empaatiavõime ei ole mingil põhjusel välja kujunenud, siis kannatab inimene selle käes, teades mingil moel, et tal peaks see olema. Empaatia ei ole ainult hingetasandi nähtus, vaid ka mõistuslik. Näiteks kui malet mängides on vastasel rida eri teid ja me mingil hetkel lihtsalt teame, et ta valib just selle tee, siis on see intuitsioon kreekalikus tähenduses, aruülene mõistmine.
Ilma empaatiata ei saaks inimene ei enda ega teiste vastuolulisusega kuidagi hakkama. See võimaldab otsida tasakaalu. Vanade tekstide ja kultuuridega tegelemine nõuab sedasama mõistmist: mis inimeses toimib, kuidas vastuolulisus koos püsib. Inimeste substants on sama ka kolme tuhande aastase vahega, aga dominandid on liikumises. Mu meelest on tõesti Homerost mõista võimalik, hoolimata sellest, et nii mõnestki detailist aru ei saa. Ühest küljest on see ime, teisest küljest on see võime inimesest sündinule kaasa antud ja seda tuleks katsuda igal juhul teostada, kuigi see nõuab pikka pingutust. Ent seesama empaatiavõime laseb ka näha, et iseenda kaasaega ei tohiks mingil juhul uuritavasse-tõlgitavasse teksti sisse lugeda. Tuleb teha eristus.
Mida Te arvate progressi ideest? Kas ühiskonnas toimub progress või on see, nagu mõned väidavad, vaid illusioon?
ML: Ütleksin pigem nii, et progressivõimalusi on praegu niivõrd palju, et suhtes selle võimaluste hulgaga tundub kõik alla käivat, regressina. Progress on edasiminek oma tunnetusvõime kasutamises. Kui inimene selles kuidagi tõhusalt toimib, siis tulevad teised sellega õhinal kaasa, tekib ühiskondlik puhang, mis tervikuna kergendab ja intensiivistab elu. Õieti on progress seotud suutlikkusega laiendada tunnetusvälja. Iga hea kirjanik, kes suudab oma mõttesubstantsi nii laiali ajada, et tekitab sellest uue või omanäolise tunnetussüsteemi, on teostanud progressi. Selles mõttes on Tammsaare ja Mati Unt Platoni suhtes progress. Nii nagu nad kirjutasid, said nad kirjutada ainult pärast Platonit. Nad astuvad eelkäijate kõrvale. Progress nõuab vaimset pingutust, aga inimesed on mugavad ja lihtsam on levitada stampe.
Seda, kui hästi, heas mõttes progressiivselt, võib kollektiivne aju töötada, olen saanud võimsalt tunda alates septembrist, kuna kuulun ka 101 inimese hulka, kes avaliku kirjaga algatasid Rail Balticu praeguse projekti vastase liikumise. Tõsised asjatundjad nende 101 hulgas on teinud kuuga ära töö andmestiku kontrollimisel ja lahendustes, nii et Rail Baltic võiks tõesti elu edasi viia ega hävitaks mõttetult ja pöördumatult habrast keskkonda. Progress seisneb siin paindlikes terviklahendustes, süsteemses mõtlemises, mille vastas on praegu tardunud stambid, mida surutakse jõuga peale, mitte argumentidega. Riik on suutnud sellele tardunud skeemile kulutada juba 640 miljonit! Tahaks, et iga raskema probleemi puhul loodaks selline kollektiivne aju.
Milline on Teie suhe kristliku usu ja kristliku kirikuga?
ML: Pean ennast kristlaseks, luterlaseks – ühest küljest täiesti veendunult, see on aastakümnetega selgeks saanud, teisest küljest ei ole ikka ja alati kindel, kas olen teatavast eluunest lahti saanud.
Kas Teil on õpetamisel põhimõtteid või meetodeid, mida järgite? Kuidas kirjeldaksite oma õpetamisviisi?
ML: Õpetamine on elus asi ja teataval moel kordumatu, põhimõtteliselt kahe inimese suhe. Õpetamise alusprintsiibid on mu meelest kirja pandud Platoni dialoogis „Phaidros“. Sinna ei ole midagi eriti lisada. Püüan seda teostada nii, et sünteesin oma õpetajaid ja püüan nende hoiakuid edasi anda, seda, mis on hea ja mis on mingis olukorras kohane. Mind on õnnistatud suure hulga heade õpetajatega ja pean väga oluliseks mingeid printsiipe elusa inimesena edasi kanda. Meetodit võib nimetada polüvalentseks indeterminismiks.
Intervjuu Toomas Pauliga
Millises vahekorras on Jumala tahe ja inimese palve? Kas Jumal võib oma tahet muuta, et vastata inimese palvele?
Toomas Paul (TP): Neile küsimustele vastates pean olema väga alandlik. Ei ole põrmulapse asi teada Jumala nõu ja mõtteid (Js 40:13; 1Kr 2:6). Miks ei või Jumal oma tahet muuta, kes saaks Teda keelata? Vanas Testamendis on kümneid kordi juttu, kuidas Jumal „kahetseb”, tavaliselt kurja, mida Ta oma rahvale teinud (2Ms 32:14; 2Sm 24:16 jm).
Ühe kujutluspildi või maailmamudeli järgi võiks kujutleda Jumalat kui suurt dramaturgi, kes imetabase kunsti varal demonstreerib (kellele? kas tõesti inimesele?) protsessi, mille käik ja tulemus on Talle juba ette teada. Teise mudeli kohaselt ei ole loomisprotsess lõppenud, vaid Looja eksperimenteerib elusainega, ning tulemused on Talle endalegi üllatavad ja ennustamatud. Sel korral oleksid meie palved äärmiselt olulised tegurid.
Olete kirjutanud teemal, et vaba tahe on luul (Postimehes 8. märts 2013„Toomas Paul: vaba tahe on luul“). Te osutasite sellele, et loodusteaduslikust perspektiivist on maailm determineeritud ja selle taustal puudub inimesel tahtevabadus. Loo lõpetate tõdemusega, et maailma vääramatut jõudu ja inimese suutmatust midagi tahta või otsustada nimetavad teoloogid predestinatsiooniks. Kas loodusteaduslik determinism ja teoloogiline ettemääratus on sisuliselt samatähenduslikud mõisted või on neis siiski fundamentaalne erinevus, mis tuleneb teoloogilises perspektiivis jumalamõistmisest ning loodusteaduslikus perspektiivis sellest, et Jumal ei ole üldse teemaks?
TP: See Sirbi lugu oli sarkastiline [artikli „Vaba tahe on luul“ esmailmumineSirbis 06.03.2013 – toim.], katse viia ad absurdum’ini väide, et „Jumal on luul” (God’s Delusion). Püüdsin seal näidata, et kui valitseb totaalne determineeritus, siis on ka nemad vaesekesed predestineeritud Jumalat salgama – see ei saa olla nende oma „vaba” valik, kui viimseni kõik on aatomite, molekulide ning loodusseaduste poolt määratud. Olen sellest segasest teemast kirjutanud mitut puhku (pikemalt Akadeemia 2011, nr 5, lk 827–843 essees „Vabalt vingerdav valik”). Vaidlus on lootusetu ja mõttetu, sest ei saada üksmeelele ei selles, mis on „vaba” ega selles, mis on see „tahe”. Näiteks Berliini Vaba Ülikooli selgrootute aju-uurija Björn Brems väidab, et enamiku, kui mitte kõigi ajude – olgu siis selgrootute või selgroogsete – omadus on, et need suudavad valida erinevate käitumismallide vahel, isegi kui keskkonnad on sarnased, ja seega tegutseda täiesti uudsel moel.
Kuidas mõista igavest elu ja igavest hukatust? Kuidas on võimalik igavene rahu, kui teame, et teistele on osaks saanud igavene hukatus?
TP: On inimesi, kes ei leia rahu, teades, et maailmas on praegu kaks miljardit nälgivat inimest, sama palju kui ülekaalulisi. Kuidas Jumal saab lubada sellist olukorda, kui Ta on ikka hea ja kõikvõimas? Ei ole kerge taluda, et Piibli Jumal on suveräänne oma loodu suhtes. Selle probleemiga maadleb Paulus (Rm 9–11). Ja tema ei hakka Jumalat kaitsma, vaid sedastab: „Ta halastab, kellele tahab, Ta kalgistab, keda tahab! Nüüd sa ütled mulle: „Mis Ta siis enam ette heidab! Kes saab vastu panna Tema tahtmisele?“ Oh inimene, kes sina siis õige oled, et sa tahad Jumalaga vaielda? Egas voolitu ütle oma voolijale: „Miks sa mu nõnda oled teinud?“ Või ei ole pottsepal siis meelevalda savi üle – teha samast taignast üht astjat auliseks, teist aga autuks tarbeks?” (Rm 9:18–21).
Kuid võib ka teistpidi küsida: miks küll Jumal annab inimolenditele vaba tahte valida oma surmajärgne saatus, kui nad ei ole võimelised hea ja halva, õndsuse ja hukatuse vahel vahet tegema? Ega ole ka siis rahuldavat vastust.
Kalle Kasemaa viitab juba Paul Tillichi väljendatule seoses sõnaga „Jumal”, öeldes, et see on üleekspluateeritud ja selle tähendus risustatud. Kuidas Teie näete tänapäeva Eesti ühiskonnas sõna „Jumal“ kasutamist, kus sellest on kujunenud ristiusu Jumala pärisnimi, kuid mittekristlasest ilmaliku inimese jaoks ehk suhteliselt sisutühi sõnakõlks. Kas see on anakronistlik ja vajaks tõlkimist või asendamist mingisuguse parema ja täpsema väljendiga?
TP: Vana mehena sai Tillich aru, kui naiivne oli ta mõte keelata teoloogidel sõna „Jumal” (Gott, God) kasutamine. Iga uus moekas termin manduks ruttu. „Jumal” ongi sisutühi sõnakõlks tavalise inimese jaoks, selle vastu ei aita miski.
Aga sellest on mul küll väga kahju, et 1968. aasta Vana Testamendi tõlkes (ja sealt edasi EPS-i [Eesti Piibliselts – toim.] väljaannetes) kustutati JEHOOVA. Kui miski keeleinimest häirib, siis on see „Issand”, aga selle asendamine „Isandaga” oleks eriti rumal, sest „isand” ja „emand” on praegusajal pejoratiivsed. Uskmatule inimesele ei ütle mistahes eestikeelne sõna ära seda, mida pühad mehed üritavad Ülimana/ Absoluudina osutada/ markeerida. Ei tohi unustada, et see, mis juhtub Jumala ja inimese vahel, ei ole väljendatav ühegi inimliku sõnaga, mis on tõelise suhtes ikkagi nagu kujutis vaskpeeglis (1Kr 13:12). Jumal ei „vihka” ega „armasta” inimest nõnda nagu inimene vihkab või armastab kaasinimest, kuid paratamatult peame kasutama neid sõnu, mis on kõik ainult lähenemisväärtused (matemaatilises mõttes).
Kuidas Te mõistate ilmutuse ja loomuliku jumalatunnetuse suhet? Kas selline asi nagu loomulik jumalatunnetus on Teie arvates olemas?
TP: Mu meelest on olemas ainult loomulik jumalatunnetus, Jumal saab luust ja lihast inimesega suhelda üksnes loomulikul teel. Jeesus oli lihaks saanud Logos ning juba Temaga kohtumine, Tema kuulamine ja nägemine oli mõnele ilmutus, aga nende silmad, kes Tema ära tundsid, olid samasugused kui teistel, kes midagi ei märganud. Küsimuse, kuidas mõista „ilmutuse ja loomuliku jumalatunnetuse suhet”, peaks esitama religioonipsühholoog Tõnu Lehtsaarele. Võib-olla on ka meie päevil ehtsaid prohvetiilmutusi, aga kas on olemas kindlaid kriteeriume, mis aitaksid neid valedest eraldada (2Kr 11:14; Kl 2:18 jm), ei tea. Ise olen üpris ettevaatlik, juba oma nime tõttu.
Kuidas Te näete kristluse suhet teiste usunditega?
TP: Kiri heebrealastele algab väga pidulikult ja poeetiliselt: „Jumal, kes muiste mitmejaoliselt ja mitmetaoliselt esivanematele on rääkinud prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu” (Hb 1:1j). Ei tarvitse arvata, et see käis ainult Iisraeli prohvetite kohta. Kui Paulus ärritub Ateenas aega surnuks lüües ringi jalutades paljude ebajumalakujude üle, leiab ta ometi nende hulgast ka altari tundmatule jumalale ning tõlgendab seda nõnda, et ise seda selgelt teadmata on nad kummardanud taeva ja maa Loojat. Ta ütleb inimsoo ülesandeks: „et nad otsiksid Jumalat, kas nad ehk saaksid Teda otsekui kätega kobada ja leida, kuigi Tema küll ei ole kaugel ühestki meist, sest Tema sees meie elame ja liigume ja oleme, nagu ka mõned teie luuletajaist on öelnud: „Sest ka meie oleme tema sugu.“” (Ap 17:27j). See kehtib nende kohta, kes elasid enne Kristust või kes elavad Temast midagi teadmata, eriti budistide kohta, kuid ei tähenda, et kristlane saaks ja võiks religioonide turul praegu otsida midagi veel „õigemat/ paremat”. Kristuse juurde tulnuid hoiatab Paulus tagasi orjusesse langemast (Gl 4:9; Kl 2:8) ning lihtne kalur Peetrus ütleb ikka väga räigelt nende kohta (2Pt 2:20-22).
2039. aastal tahetakse välja anda uus eestikeelne piiblitõlge. Miks on vaja Piiblit ikka ja jälle uuesti tõlkida? Kas see vajadus tuleneb Piibli iseloomust, st et tegemist on Pühakirjaga, või kehtib see ka teiste raamatute kohta? Kui tihti tuleks Teie hinnangul Piiblit uuesti tõlkida eesti keelde?
TP: Ka teisi teoseid, kui nad on maakeelde pandud, tuleb mõne aja pärast uuesti tõlkida, aga palju neid raamatuid ikka on, mis sellist vaeva väärivad. Piibli puhul tehakse vananenud ja vääriti mõistetavate väljendite asendamist jooksvalt – nt XIX sajandiks oli muutunud Anton Thor Helle „nisad” naiste puhul labaseks ja „põlvi nikutama” kahemõtteliseks ning tuli moodustada Piibli emendeerimise komitee, mis töötas tüki aega, kuni esimees Jaan Bergmann võttis kätte ja valmistas ise päris uue tõlke, millest Uus Testament ilmus trükist 1912. aastal. Eesti on nii väike ning senini on Piibli sõnastuse kohendamine resp. raamatute kaupa uuesti tõlkimine toimunud spontaanselt ja sporaadiliselt, s.t kui mõni fanaatik on võtnud kätte ja aastateks sukeldunud Piibli tõlkimisse, nagu Endel Kõpp, kellelt pärineb P[iibel] 1968 Vana Testament (mis üsna muutmata kujul on ka P 1997 ja edasi). See on väga kena, et tehakse juttu 300. aastapäevaks uue tõlke tegemisest, ja oleks ilus, kui too tõlge valmiks meeskonnatööna, kuid see tähendab, et on vaja nooremat kaadrit, kes oleks asjast huvitatud – Vello Salo, kes ainsana praegu jätkab isepäi Piibli tõlkimist, on juba 92-aastane.
Olite 1960. aastate algul EELK Usuteaduse Instituudi (toonase EELK Usuteaduse Kõrgema Katsekomisjon) tudeng. Palun jagage oma mälestusi Elmar Salumaast kui õppejõust.
TP: Kirjutasin teosesse „EELK Usuteaduse Instituut 70: Ajalugu ja tagasivaated” (UI Toimetised XXIII) loo „Mälestusi UKK päevilt” (lk 270–279), aga see raamat hävitati sisu tõttu (vt „Instituudi toimetiste sarja kogumik ei jõua lugejateni”, Eesti Kirik 9.12.2016). Seal oli omajagu juttu ka professor Elmar Salumaast, ta oli koloriitne kuju.
Kirikute Maailmanõukogu on välja andnud ühe oikumeenilise liikumise võtmeteksti „Ristimine, armulaud, vaimulik amet“ (vt kogumikus „Documenta Oecumenica”, koost. Peeter Kaldur et al., EELK Usuteaduse Instituut, 2006, lk 47-85). EELK andis dokumendile tähelepanuväärse kommentaari, mille koostamise juures Teie olite. Kuidas selle kommentaari koostamine toimus?
TP: Peapiiskop Edgar Hark palus mul koostada EELK ametlik seisukoht nn Lima dokumendile. Sain talt mõned teiste luterlike teoloogide kommentaarid selle kohta ning koostasin saksa keeles ametliku vastuse mustandi, konsulteerides Uku Masinguga (vt meie kirjavahetust „Usalda ennast”, Tartu 2015, lk 451–453), käisin Tartus oma vastuse sõnastust temaga arutamas, ja see jäigi meie viimaseks kohtumiseks. Olin üllatunud, kuidas Masing oli luterlikum/ konfessionaalsem kui mina (minu liigset leplikkust nahutatakse teoses „Eesti oikumeenia lugu”, Tartu/ Tallinn, 2009, lk 132–133). Esitasin mustandi EELK praostide ja UI õppejõudude informatsioonikoosolekul 27. märtsil 1985 ning pidasin selgitava ettekande (tekst EELK UI arhiivis). Parandusettepanekuid ei tehtud ja nii saatis kirikupea vastuse Genfi, kus see inglise keelde tõlgiti ja trükis avaldati („Churches Respond to BEM. Official Responses to „Baptism, Eucharist, Ministry””, Vol IV, WCC, 1987, lk 42-46; raamat olemas UI raamatukogus). Sellest on mööda üle 30 aasta ja üksikasju ma enam ei mäleta, kuid UM Kolleegiumi käsutuses on minu märkmed, mida tegin Masinguga vesteldes, ning makikassett (meie viimaste aastate kohtumised lindistasin Uku loal), neid saab seal kasutada.
Miks on nii, et kirikute uksed on lahti vaid teatud aegadel, kui inimeste jaoks võib kirik olla tarvilik koht, kust leida rahu ja paik palvetamiseks? Kirik oleks justkui midagi eksklusiivset, mida saab kindlatel aegadel külastada, mitte aga koht, mis võtab inimest alati tervitades ja oodates vastu.
TP: Mis siis viga, kui kirik oleks midagi aukartust äratavat ja eksklusiivset, tõeline „Jumala koda”! Sain korra Valjalas kätte vandaalitsejad, kes olid käärkambri võreukse ära lõhkunud ja kirikusse läinud (vägevad suured uksed olid tuulutamiseks avatud). Olin tollal täis jõus mees, kes oma territooriumi kaitsva isase uljusega sööstis sissetungijaid taga ajama, neid oli kolm, ning suutsin ühe kinni püüda, küllap kõige nõrgema, ning jõuvõtteid kasutades (olen tehnikumipäevil kaks aastat teinud maadlustrenni) tirisin ta pastoraadis elava külanõukogu esinaise kätte, kes siis edasi tegutses (mingit kompensatsiooni lõhutud inventari eest ei saanud, sest tegemist oli Kingissepa linna parteifunktsionääride võsukestega).
Teeliste kiriku projektis istuvad sajad inimesed Eestis suvi läbi kirikutes ja ootavad. Mõnel päeval peatab mõni möödasõitja auto, et heita pilk tee äärde jäävale kirikuhoonele. Mõnel päeval ei tule mitte kedagi. Minu soovitus on Teile: aidake ise kaasa, et kirik oleks avatud! Leppige mõne kogudusega kokku, et olete oma puhkuse aja vabatahtlikuna avatud kiriku valvur. Uskuge mind, Jumala vaikset häält ei kuule tühjas kirikus kümne minuti pärast, ka mitte poole tunni pärast. Kui istute seal päevi ja mediteerite, kogete midagi. Tean, mida räägin, olen Ridala kirikus ja kirikuaias tõesti veetnud pikki päevi.
Mis valmistab vaimuliku töö juures kõige enam heameelt; mis on kõige raskem?
TP: Maakoguduse õpetaja tööd võiks võrrelda kaasaegse viievõistlusega – pead suutma joosta, ujuda, ratsutada, vehelda ja püstolit lasta. Kõigis viies tuleb täita miinimumnõuded – kui märklauale ei saa pihta, ei aita suurepärasest ratsutamisoskusest, sest üldhinnang langetatakse punktide kogusumma ehk siis pastori puhul üldmulje järgi, mille ta jätab. Jooksmise ja ujumisega saab enamvähem igamees korda, tuleb ainult olla heas füüsilises vormis. Kuid ratsutamine, vehklemine ja püstoli paugutamine, mis olid rüütli jaoks endastmõistetavad tegevused, on tänapäeva argielus kasutud. Pastor peab suutma köitvalt kõneleda ning olema meeldiv suhtleja, oskama anda murede kurtjale nõu ja julgustada, olema osav kirjutama projekte raha saamiseks. Ja muidugi – oleks hea, kui ta ei oleks õpitut unustanud, vaid loeks jutlust valmistades teksti algkeeles nagu Vallo Ehasalu. Vastuseks on niisiis: igal mehel on omad eelsoodumused ja võimed, milles ta on tugev, ning puudujäägid, mis segavad töö tulemuslikkust. Jutlustamine on mulle meeldinud (vt intervjuud „Toomas Paul: Ma pean jutlusi lusti pärast”, Eesti Ekspress 51, 22.12.2011, lk 16-17). Kõige rohkem olin kimpus personalijuhi tööga, kui kasutada praegusaja terminit, s.t praostina ja koguduse juhatuse ja töötegijate kamandajana pealinna koguduses. Otsused, mida pead langetama teiste inimeste saatuse üle – mulle ei istunud võim.
Toomas Paul (TP): Neile küsimustele vastates pean olema väga alandlik. Ei ole põrmulapse asi teada Jumala nõu ja mõtteid (Js 40:13; 1Kr 2:6). Miks ei või Jumal oma tahet muuta, kes saaks Teda keelata? Vanas Testamendis on kümneid kordi juttu, kuidas Jumal „kahetseb”, tavaliselt kurja, mida Ta oma rahvale teinud (2Ms 32:14; 2Sm 24:16 jm).
Ühe kujutluspildi või maailmamudeli järgi võiks kujutleda Jumalat kui suurt dramaturgi, kes imetabase kunsti varal demonstreerib (kellele? kas tõesti inimesele?) protsessi, mille käik ja tulemus on Talle juba ette teada. Teise mudeli kohaselt ei ole loomisprotsess lõppenud, vaid Looja eksperimenteerib elusainega, ning tulemused on Talle endalegi üllatavad ja ennustamatud. Sel korral oleksid meie palved äärmiselt olulised tegurid.
Olete kirjutanud teemal, et vaba tahe on luul (Postimehes 8. märts 2013„Toomas Paul: vaba tahe on luul“). Te osutasite sellele, et loodusteaduslikust perspektiivist on maailm determineeritud ja selle taustal puudub inimesel tahtevabadus. Loo lõpetate tõdemusega, et maailma vääramatut jõudu ja inimese suutmatust midagi tahta või otsustada nimetavad teoloogid predestinatsiooniks. Kas loodusteaduslik determinism ja teoloogiline ettemääratus on sisuliselt samatähenduslikud mõisted või on neis siiski fundamentaalne erinevus, mis tuleneb teoloogilises perspektiivis jumalamõistmisest ning loodusteaduslikus perspektiivis sellest, et Jumal ei ole üldse teemaks?
TP: See Sirbi lugu oli sarkastiline [artikli „Vaba tahe on luul“ esmailmumineSirbis 06.03.2013 – toim.], katse viia ad absurdum’ini väide, et „Jumal on luul” (God’s Delusion). Püüdsin seal näidata, et kui valitseb totaalne determineeritus, siis on ka nemad vaesekesed predestineeritud Jumalat salgama – see ei saa olla nende oma „vaba” valik, kui viimseni kõik on aatomite, molekulide ning loodusseaduste poolt määratud. Olen sellest segasest teemast kirjutanud mitut puhku (pikemalt Akadeemia 2011, nr 5, lk 827–843 essees „Vabalt vingerdav valik”). Vaidlus on lootusetu ja mõttetu, sest ei saada üksmeelele ei selles, mis on „vaba” ega selles, mis on see „tahe”. Näiteks Berliini Vaba Ülikooli selgrootute aju-uurija Björn Brems väidab, et enamiku, kui mitte kõigi ajude – olgu siis selgrootute või selgroogsete – omadus on, et need suudavad valida erinevate käitumismallide vahel, isegi kui keskkonnad on sarnased, ja seega tegutseda täiesti uudsel moel.
Kuidas mõista igavest elu ja igavest hukatust? Kuidas on võimalik igavene rahu, kui teame, et teistele on osaks saanud igavene hukatus?
TP: On inimesi, kes ei leia rahu, teades, et maailmas on praegu kaks miljardit nälgivat inimest, sama palju kui ülekaalulisi. Kuidas Jumal saab lubada sellist olukorda, kui Ta on ikka hea ja kõikvõimas? Ei ole kerge taluda, et Piibli Jumal on suveräänne oma loodu suhtes. Selle probleemiga maadleb Paulus (Rm 9–11). Ja tema ei hakka Jumalat kaitsma, vaid sedastab: „Ta halastab, kellele tahab, Ta kalgistab, keda tahab! Nüüd sa ütled mulle: „Mis Ta siis enam ette heidab! Kes saab vastu panna Tema tahtmisele?“ Oh inimene, kes sina siis õige oled, et sa tahad Jumalaga vaielda? Egas voolitu ütle oma voolijale: „Miks sa mu nõnda oled teinud?“ Või ei ole pottsepal siis meelevalda savi üle – teha samast taignast üht astjat auliseks, teist aga autuks tarbeks?” (Rm 9:18–21).
Kuid võib ka teistpidi küsida: miks küll Jumal annab inimolenditele vaba tahte valida oma surmajärgne saatus, kui nad ei ole võimelised hea ja halva, õndsuse ja hukatuse vahel vahet tegema? Ega ole ka siis rahuldavat vastust.
Kalle Kasemaa viitab juba Paul Tillichi väljendatule seoses sõnaga „Jumal”, öeldes, et see on üleekspluateeritud ja selle tähendus risustatud. Kuidas Teie näete tänapäeva Eesti ühiskonnas sõna „Jumal“ kasutamist, kus sellest on kujunenud ristiusu Jumala pärisnimi, kuid mittekristlasest ilmaliku inimese jaoks ehk suhteliselt sisutühi sõnakõlks. Kas see on anakronistlik ja vajaks tõlkimist või asendamist mingisuguse parema ja täpsema väljendiga?
TP: Vana mehena sai Tillich aru, kui naiivne oli ta mõte keelata teoloogidel sõna „Jumal” (Gott, God) kasutamine. Iga uus moekas termin manduks ruttu. „Jumal” ongi sisutühi sõnakõlks tavalise inimese jaoks, selle vastu ei aita miski.
Aga sellest on mul küll väga kahju, et 1968. aasta Vana Testamendi tõlkes (ja sealt edasi EPS-i [Eesti Piibliselts – toim.] väljaannetes) kustutati JEHOOVA. Kui miski keeleinimest häirib, siis on see „Issand”, aga selle asendamine „Isandaga” oleks eriti rumal, sest „isand” ja „emand” on praegusajal pejoratiivsed. Uskmatule inimesele ei ütle mistahes eestikeelne sõna ära seda, mida pühad mehed üritavad Ülimana/ Absoluudina osutada/ markeerida. Ei tohi unustada, et see, mis juhtub Jumala ja inimese vahel, ei ole väljendatav ühegi inimliku sõnaga, mis on tõelise suhtes ikkagi nagu kujutis vaskpeeglis (1Kr 13:12). Jumal ei „vihka” ega „armasta” inimest nõnda nagu inimene vihkab või armastab kaasinimest, kuid paratamatult peame kasutama neid sõnu, mis on kõik ainult lähenemisväärtused (matemaatilises mõttes).
Kuidas Te mõistate ilmutuse ja loomuliku jumalatunnetuse suhet? Kas selline asi nagu loomulik jumalatunnetus on Teie arvates olemas?
TP: Mu meelest on olemas ainult loomulik jumalatunnetus, Jumal saab luust ja lihast inimesega suhelda üksnes loomulikul teel. Jeesus oli lihaks saanud Logos ning juba Temaga kohtumine, Tema kuulamine ja nägemine oli mõnele ilmutus, aga nende silmad, kes Tema ära tundsid, olid samasugused kui teistel, kes midagi ei märganud. Küsimuse, kuidas mõista „ilmutuse ja loomuliku jumalatunnetuse suhet”, peaks esitama religioonipsühholoog Tõnu Lehtsaarele. Võib-olla on ka meie päevil ehtsaid prohvetiilmutusi, aga kas on olemas kindlaid kriteeriume, mis aitaksid neid valedest eraldada (2Kr 11:14; Kl 2:18 jm), ei tea. Ise olen üpris ettevaatlik, juba oma nime tõttu.
Kuidas Te näete kristluse suhet teiste usunditega?
TP: Kiri heebrealastele algab väga pidulikult ja poeetiliselt: „Jumal, kes muiste mitmejaoliselt ja mitmetaoliselt esivanematele on rääkinud prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu” (Hb 1:1j). Ei tarvitse arvata, et see käis ainult Iisraeli prohvetite kohta. Kui Paulus ärritub Ateenas aega surnuks lüües ringi jalutades paljude ebajumalakujude üle, leiab ta ometi nende hulgast ka altari tundmatule jumalale ning tõlgendab seda nõnda, et ise seda selgelt teadmata on nad kummardanud taeva ja maa Loojat. Ta ütleb inimsoo ülesandeks: „et nad otsiksid Jumalat, kas nad ehk saaksid Teda otsekui kätega kobada ja leida, kuigi Tema küll ei ole kaugel ühestki meist, sest Tema sees meie elame ja liigume ja oleme, nagu ka mõned teie luuletajaist on öelnud: „Sest ka meie oleme tema sugu.“” (Ap 17:27j). See kehtib nende kohta, kes elasid enne Kristust või kes elavad Temast midagi teadmata, eriti budistide kohta, kuid ei tähenda, et kristlane saaks ja võiks religioonide turul praegu otsida midagi veel „õigemat/ paremat”. Kristuse juurde tulnuid hoiatab Paulus tagasi orjusesse langemast (Gl 4:9; Kl 2:8) ning lihtne kalur Peetrus ütleb ikka väga räigelt nende kohta (2Pt 2:20-22).
2039. aastal tahetakse välja anda uus eestikeelne piiblitõlge. Miks on vaja Piiblit ikka ja jälle uuesti tõlkida? Kas see vajadus tuleneb Piibli iseloomust, st et tegemist on Pühakirjaga, või kehtib see ka teiste raamatute kohta? Kui tihti tuleks Teie hinnangul Piiblit uuesti tõlkida eesti keelde?
TP: Ka teisi teoseid, kui nad on maakeelde pandud, tuleb mõne aja pärast uuesti tõlkida, aga palju neid raamatuid ikka on, mis sellist vaeva väärivad. Piibli puhul tehakse vananenud ja vääriti mõistetavate väljendite asendamist jooksvalt – nt XIX sajandiks oli muutunud Anton Thor Helle „nisad” naiste puhul labaseks ja „põlvi nikutama” kahemõtteliseks ning tuli moodustada Piibli emendeerimise komitee, mis töötas tüki aega, kuni esimees Jaan Bergmann võttis kätte ja valmistas ise päris uue tõlke, millest Uus Testament ilmus trükist 1912. aastal. Eesti on nii väike ning senini on Piibli sõnastuse kohendamine resp. raamatute kaupa uuesti tõlkimine toimunud spontaanselt ja sporaadiliselt, s.t kui mõni fanaatik on võtnud kätte ja aastateks sukeldunud Piibli tõlkimisse, nagu Endel Kõpp, kellelt pärineb P[iibel] 1968 Vana Testament (mis üsna muutmata kujul on ka P 1997 ja edasi). See on väga kena, et tehakse juttu 300. aastapäevaks uue tõlke tegemisest, ja oleks ilus, kui too tõlge valmiks meeskonnatööna, kuid see tähendab, et on vaja nooremat kaadrit, kes oleks asjast huvitatud – Vello Salo, kes ainsana praegu jätkab isepäi Piibli tõlkimist, on juba 92-aastane.
Olite 1960. aastate algul EELK Usuteaduse Instituudi (toonase EELK Usuteaduse Kõrgema Katsekomisjon) tudeng. Palun jagage oma mälestusi Elmar Salumaast kui õppejõust.
TP: Kirjutasin teosesse „EELK Usuteaduse Instituut 70: Ajalugu ja tagasivaated” (UI Toimetised XXIII) loo „Mälestusi UKK päevilt” (lk 270–279), aga see raamat hävitati sisu tõttu (vt „Instituudi toimetiste sarja kogumik ei jõua lugejateni”, Eesti Kirik 9.12.2016). Seal oli omajagu juttu ka professor Elmar Salumaast, ta oli koloriitne kuju.
Kirikute Maailmanõukogu on välja andnud ühe oikumeenilise liikumise võtmeteksti „Ristimine, armulaud, vaimulik amet“ (vt kogumikus „Documenta Oecumenica”, koost. Peeter Kaldur et al., EELK Usuteaduse Instituut, 2006, lk 47-85). EELK andis dokumendile tähelepanuväärse kommentaari, mille koostamise juures Teie olite. Kuidas selle kommentaari koostamine toimus?
TP: Peapiiskop Edgar Hark palus mul koostada EELK ametlik seisukoht nn Lima dokumendile. Sain talt mõned teiste luterlike teoloogide kommentaarid selle kohta ning koostasin saksa keeles ametliku vastuse mustandi, konsulteerides Uku Masinguga (vt meie kirjavahetust „Usalda ennast”, Tartu 2015, lk 451–453), käisin Tartus oma vastuse sõnastust temaga arutamas, ja see jäigi meie viimaseks kohtumiseks. Olin üllatunud, kuidas Masing oli luterlikum/ konfessionaalsem kui mina (minu liigset leplikkust nahutatakse teoses „Eesti oikumeenia lugu”, Tartu/ Tallinn, 2009, lk 132–133). Esitasin mustandi EELK praostide ja UI õppejõudude informatsioonikoosolekul 27. märtsil 1985 ning pidasin selgitava ettekande (tekst EELK UI arhiivis). Parandusettepanekuid ei tehtud ja nii saatis kirikupea vastuse Genfi, kus see inglise keelde tõlgiti ja trükis avaldati („Churches Respond to BEM. Official Responses to „Baptism, Eucharist, Ministry””, Vol IV, WCC, 1987, lk 42-46; raamat olemas UI raamatukogus). Sellest on mööda üle 30 aasta ja üksikasju ma enam ei mäleta, kuid UM Kolleegiumi käsutuses on minu märkmed, mida tegin Masinguga vesteldes, ning makikassett (meie viimaste aastate kohtumised lindistasin Uku loal), neid saab seal kasutada.
Miks on nii, et kirikute uksed on lahti vaid teatud aegadel, kui inimeste jaoks võib kirik olla tarvilik koht, kust leida rahu ja paik palvetamiseks? Kirik oleks justkui midagi eksklusiivset, mida saab kindlatel aegadel külastada, mitte aga koht, mis võtab inimest alati tervitades ja oodates vastu.
TP: Mis siis viga, kui kirik oleks midagi aukartust äratavat ja eksklusiivset, tõeline „Jumala koda”! Sain korra Valjalas kätte vandaalitsejad, kes olid käärkambri võreukse ära lõhkunud ja kirikusse läinud (vägevad suured uksed olid tuulutamiseks avatud). Olin tollal täis jõus mees, kes oma territooriumi kaitsva isase uljusega sööstis sissetungijaid taga ajama, neid oli kolm, ning suutsin ühe kinni püüda, küllap kõige nõrgema, ning jõuvõtteid kasutades (olen tehnikumipäevil kaks aastat teinud maadlustrenni) tirisin ta pastoraadis elava külanõukogu esinaise kätte, kes siis edasi tegutses (mingit kompensatsiooni lõhutud inventari eest ei saanud, sest tegemist oli Kingissepa linna parteifunktsionääride võsukestega).
Teeliste kiriku projektis istuvad sajad inimesed Eestis suvi läbi kirikutes ja ootavad. Mõnel päeval peatab mõni möödasõitja auto, et heita pilk tee äärde jäävale kirikuhoonele. Mõnel päeval ei tule mitte kedagi. Minu soovitus on Teile: aidake ise kaasa, et kirik oleks avatud! Leppige mõne kogudusega kokku, et olete oma puhkuse aja vabatahtlikuna avatud kiriku valvur. Uskuge mind, Jumala vaikset häält ei kuule tühjas kirikus kümne minuti pärast, ka mitte poole tunni pärast. Kui istute seal päevi ja mediteerite, kogete midagi. Tean, mida räägin, olen Ridala kirikus ja kirikuaias tõesti veetnud pikki päevi.
Mis valmistab vaimuliku töö juures kõige enam heameelt; mis on kõige raskem?
TP: Maakoguduse õpetaja tööd võiks võrrelda kaasaegse viievõistlusega – pead suutma joosta, ujuda, ratsutada, vehelda ja püstolit lasta. Kõigis viies tuleb täita miinimumnõuded – kui märklauale ei saa pihta, ei aita suurepärasest ratsutamisoskusest, sest üldhinnang langetatakse punktide kogusumma ehk siis pastori puhul üldmulje järgi, mille ta jätab. Jooksmise ja ujumisega saab enamvähem igamees korda, tuleb ainult olla heas füüsilises vormis. Kuid ratsutamine, vehklemine ja püstoli paugutamine, mis olid rüütli jaoks endastmõistetavad tegevused, on tänapäeva argielus kasutud. Pastor peab suutma köitvalt kõneleda ning olema meeldiv suhtleja, oskama anda murede kurtjale nõu ja julgustada, olema osav kirjutama projekte raha saamiseks. Ja muidugi – oleks hea, kui ta ei oleks õpitut unustanud, vaid loeks jutlust valmistades teksti algkeeles nagu Vallo Ehasalu. Vastuseks on niisiis: igal mehel on omad eelsoodumused ja võimed, milles ta on tugev, ning puudujäägid, mis segavad töö tulemuslikkust. Jutlustamine on mulle meeldinud (vt intervjuud „Toomas Paul: Ma pean jutlusi lusti pärast”, Eesti Ekspress 51, 22.12.2011, lk 16-17). Kõige rohkem olin kimpus personalijuhi tööga, kui kasutada praegusaja terminit, s.t praostina ja koguduse juhatuse ja töötegijate kamandajana pealinna koguduses. Otsused, mida pead langetama teiste inimeste saatuse üle – mulle ei istunud võim.
neljapäev, 23. märts 2017
kolmapäev, 22. märts 2017
Ringiga Rinkebysse. Aastaid tagasi lahkunud võim üritab Stockholmi probleemlinnaosa tagasi võita.
Rootsis ja Stockholmis on paiku, kus integratsiooni asemel on aastakümneid edenenud hoopis segregatsioon, mis praeguseks on viinud kuritegelike jõukude väljaarenemiseni. „Stockholmi paikades, kus meil on probleem segregatsiooniga, on muidugi paiku, kus leiame gängistruktuure. See on meie ja minu enda hinnangul liiga kaugele läinud. Oleme lubanud säärastel struktuuridel liiga kaugele areneda,” hindas abilinnapea Jurdell Eesti Päevalehega linnavalitsuses vesteldes.
Üks tuntumaid Stockholmi rahutuid paiku on umbes 16 000 elanikuga Rinkeby asum. Viimati toimusid seal gängide kokkupõrked politseiga veebruari lõpus, süüdati mõned autod ja löödi sisse poodide aknaid. Juhtum sai palju tähelepanu, sest USA president Donald Trump oli parajasti märkinud, et Rootsi on immigratsiooni tõttu kohutavaks kohaks muutunud.
„Rinkeby segregatsiooni probleem algas 1980-ndatel. Kas oleme selle süvendamist üritanud vältida? Jah, palju on tehtud. Aga nüüdseks on rohkem kui selge, et me pole piisavalt edukad olnud,” nentis Jurdell.
Stockholmi linna hinnangul tuleb uuesti proovida. Raha taha asi ei jää, sest rikkamatest linnaosadest suunatakse raha vaesematesse kohtadesse nagu Rinkeby. Tehakse koostööd politsei ja kodanikega, tagatakse, et haridus saaks ressursse. Linn peab tähtsaks, et Rinkeby ei näeks halvem välja kui Stockholmi kesklinn, mistõttu pööratakse erilist tähelepanu heakorrale.
Kuid Rinkeby-Kista linnaosavalitsuses Rinkeby eest vastutav asumijuht Patrik Derk sõnas, et heakorra tagamine on kena, aga see pole piirkonda sisuliselt muutnud. 1980-ndatel tsentraliseeriti Rootsis avalikud teenused, nagu post ja omavalitsustegevus, suurtesse kesksetesse majadesse ning see viis paljudest piirkondadest sisuliselt võimu ja riigi autoriteedi.
Linnaosavalitsus asub hoopis Kistas, mille metroojaamas maksab kohv rohkem kui Stockholmi kesklinnas. See asum on Rootsi pealinna majandusmootor, siin tegutsevad Ericsson, IBM ja lugematud IT start-up’id. Ja siit peegelklaasidega kontorihoonete vahelt valitsetakse kaugvormis probleemset Rinkebyd.
Derk pole sellega rahul. Tema eesmärk on kiiremas korras kolida Rinkebysse, kus ta soovib kõikvõimalikud riigi ja kohalikud teenused ühte majja koondada. See tooks võimu uuesti kohalikeni. Derki arvates on suur osa probleeme kinni sotsiaal-majanduslikes põhjustes, millega tuleb aktiivselt kohapeal inimestega suheldes tegeleda.
Derk tuli Rinkebyga tegelema poolteist aastat tagasi. Varem tegeles ta aastakümneid samasuguse probleemse alaga Södertäljes. Kümne aastaga muudeti sealne Hovsjö linnaosa normaalseks elupaigaks, kust inimesed enam esimesel võimalusel ei lahkunud. See on ainuke Rootsi probleemne asum, mis on sellest sildist lahti saanud.
„Meil on [Rinkebys] tekkinud omavalitsus omavalitsuses, sest kui omavalitsus lahkus, hakkasid [jõugud] seda kohta ise juhtima. Nii et peame seal omavalitsuse taastama,” lõpetas Derk.
Ent pikaajaliste probleemide lahendamisega ei saa pihta hakata enne, kui on tagatud peamine: turvalisus. Rinkeby politseiga kohtuda tahtes ei jõua ikka veel Rinkebysse, sest kohaliku politsei maja on eemal Solnas, kust minnakse patrullima ja sõidetakse väljakutsetele.
Politsejuhi kinnitusel on probleemne kontingent umbes 1% Rinkeby elanikke, peamiselt 14–15-aastased poisid ja üksikud vanemaealised. „See ala ei ole sugugi mingi no-go-tsoon. Me töötame seal iga päev. Politseinikud on seal kogu aeg ning päeval ja enamikul öödel on kõik rahulik ja normaalne,” sõnas ta.
„Meid eristab teistest Stockholmi piirkondadest see, et noored ründavad vahel politseid ja panevad autosid põlema. Mõnikord, kui me kellegi arreteerime, makstakse kätte autode süütamisega,” lausus Ohlsson.
Kui politseid rünnatakse, loobitakse Rinkeby peatänavat ületavatelt jalakäijate sildadelt politsei pihta kive. Või tehakse numbril 112 valeväljakutseid, et saabunud politseid siis kividega rünnata. „Seda juhtub kord nädalas või paari nädala tagant. Mitte tihti, aga juhtub,” nentis Ohlsson.
„Rinkebys on peaaegu normaalsuseks saanud, et politsei pihta võib kive loopida. See on imelik. Ja ka politsei on jõudnud selle normaalsusena võtmiseni,” märkis Ohlsson. Ta tunnistas, et see õõnestab võimu autoriteeti ja politsei on läinud üle karmimatele võtetele. „Oleme oma taktikat muutnud. Nüüd on meil igas autos kolm-neli inimest, et saaksime kohe reageerida ja näiteks kividega loopija vahistada.”
Rinkeby politseijaoskond pandi 2014. aastal kinni, sest seal polnud ruumi aina suuremale hulgale korrakaitsjatele. Kuigi jaoskonna kadumine ei tähendanud politsei lahkumist, oli seegi märk võimu tagasitõmbumisest.
Ohlsson nentis, et uue jaoskonna kavandamine ja ehitamine on liiga kauaks venima jäänud. Praegu käib hange ja ehitust loodetakse alustada juunis. „Ehitis on 250 politseinikule, pluss tsiviilametnikud. Samuti tahame sinna ehitada politsei kõnekeskuse 80 töötajaga. Need pole politseinikud. Tahame sinna kohalikke tööle võtta, see võiks siduda meid kohaliku kogukonnaga,” avaldas Ohlsson lootust.
Politseinik: seadused on liiga leebed
Rinkeby-Kista kogukonnapolitsei staabiülema Jörgen Ohlssoni hinnangul on politsei vastu respekti suurendamiseks vaja Rootsi üpris leebed seadused karmimaks muuta. „Meie süsteem on natuke liiga andestav. Kurjategijad tulevad [vangist] välja natuke liiga vara. Andsin eelmisel nädalal teleintervjuu ja tõin näite mehest, kelle pidasime Rinkebys kinni päevasel ajal. Tal oli kuulivest seljas ja laetud relv,” meenutas Ohlsson.
„See on Rootsis raske kuritegu, kuid ei lõpe tema jaoks praegu rohkemaga kui kuuekuulise vangistusega. Me võtame ta kinni, teeme raporti, võtame relva ära, kuid siis lastakse ta vabaks. Ja ta ootab vabaduses, kuni uurimine on läbi ja ta vangi määratakse. Nii et ta oli politseijaoskonnas viis tundi, aga seejärel kohe taas tänaval.”
„Selliste kuritegude eest peaks inimesed tänavalt eemaldama, et nad saaksid n-ö jahtuda. Paljud politseis arvavad, et meie süsteem on liiga andestav ja leebe. Räägime palju inimeste usalduse võitmisest. Aga mida nad arvama peavad, kui näevad, et inimene, kel oli relv, lasti kohe lahti? Nad arvavad, et meile anti altkäemaksu. Nad arvavad, et me oleme korruptiivsed. Ma üritan saada poliitikuid aru saama, et sellistel kuritegudel peavad olema tagajärjed,” rääkis politseijuht.
Tema hinnangul on tulirelvad Rootsis liiga kättesaadavaks muutunud. „Minu kogemus näitab, et see on väga lihtne. 4000–5000 krooni (400–500 euro) eest võib käsitulirelva saada. Me leiame isegi palju Kalašnikove. Euroopa avatud piirid on osa sellest probleemist – Rootsi pääseb Taanist üle silla ja keegi ei kontrolli eriti autoga reisijaid. Sellega peab tõsiselt tegelema.”
Rinkeby kooli direktor: minu õpilased pole sugugi kehvad
Ta meenutab, et pidi 2012. aastal alustades koolis tavalise turvalisusega vaeva nägema. „Rinkebys on narkootikumide müümine täiesti avalik. Kui lähete koolist sada meetrit, siis arvatavasti näete kedagi narkootikume müümas. Seetõttu on keegi mu õpetajatest alati kooli uksel valves.”
„Mul oli alguses väga raske kooliõues reeglid paika seada. Esimese kahe kuuga andsin politseisse oma 50 avaldust inimeste kohta, kes üritasid kooli territooriumile müüma tulla. Läks lahti kuulujutt, et koolis on uus hull direktor, kes teeb kõigi kohta avalduse. Aga see mõjus ja kooliõue enam ei tulda.”
„On ka olnud gängide kokkupõrkeid, mille käigus nad on üritanud kooli varjuda. Seepärast olen uksed tihkelt kinni pannud ja inimesed ustele. See pole naljakas,” nendib Carina Rennermalm.
Malmö ebavõrdne võitlus Russia Today ja Donald Trumpiga.
„Meil on raskusi Russia Today lugudes oma kodulinna äratundmisega,” ohkab Malmö turvalisuse, keskkonna ja tehnoloogia eest vastutav linnavolinik Andreas Schönström, kui kohtub Eesti Päevalehega ühes palju tähelepanu saanud probleemses asumis.
Vene propaganda ja USA vastsele presidendile Donald Trumpile lähedane paremäärmuslik Ameerika meedia üritavad Malmöst teha näite sellest, mis juhtub, kui üks linn võtab vastu palju põgenikke. See on Schönströmi arvates selgelt ebavõrdne võitlus. „Meie probleemid ei tekkinud pagulaslainest, vaid tulenevad hoopis sellest, et üritame oma linna struktuurselt muuta. Tööstusele orienteeritud linna asemel oleme saanud teadmusmajandusel põhinevaks linnaks,” seletab linnavolinik. „Seda tehes on pooled inimesed uues majanduses tööd leidnud, aga teine pool ei ole ja see ongi meie peamine probleem.”
Veel paar aastat tagasi tunti Sofielundi ja eriti paari kvartalit läbivat Rasmusgatanit Malmö narkoäri keskusena. „Sellel pisikesel alal, mille nimi on Seven, ja kuulsal Rasmussgatanil elas neljas kvartalis kümneid mehi, kes tarvitasid narkootikume ja äritsesid nendega avalikult, samuti ajasid relvaäri ja ähvardasid kohalikke elanikke. Oleme üritanud neist lahti saada ja praeguseks on neid järel ainult 10–15,” ütleb asumi koordinaator ja endine ajakirjanik Hjalmar Falck.
„Meil on uued jälgimiskaamerad ja me ei näe enam kuritegevuse laienemist. Ja just sellest alast rääkisid lehed Malmö probleemide puhul,” lisab ta.
Nelja aasta eest asumi etteotsa saades alustas Falck oma tööd kinnisvaraomanike korralekutsumisest. „Kui tulin siia, siis leidsin 60 kinnisvaraomanikku, kes olid oma omandi täiesti hooleta jätnud. Kaebasime nad üürikohtusse ja pinnad anti teistele omanikele. Juba kaks aastat tagasi kogu ala muutus ja me teame nüüd 90% kinnisvaraomanikke.”
Praeguseks on Sevenist edasi liigutud ja kaasa haaratakse kogu Sofielund. „Alustasime nn äriedendamise piirkonna projektiga. Oleme seda Sevenist edasi arendanud – näiteks piirkonda, kus oli suur musta turu ala, kus sai kohvi 15 krooni eest ja lõuna 25 krooni eest, kuid loomulikult ei mingeid tšekke. Praegu töötame sadade omanike, äride ja MTÜ-dega, et kogu piirkonda parandada.”
Falck arvab, et umbes aasta pärast on ta Sofielundi ümberkorraldamisega niivõrd valmis saanud, et võiks kaaluda kogemuse rakendamist ka teiste probleemsete asumite peal.
Rootsi justiitsminister: asüülitaotlejatega on seotud väga vähe kuritegusid.
2015. aastal võttis Rootsi vastu 163 000 inimest. See polnud üksnes meie ajaloo suurim arv, vaid lausa kaks korda suurem kui varasem suurim arv, mis oli 1992. aastal, kui võtsime vastu 81 000 inimest. See oli Balkani sõdade ajal.
Kuigi Rootsil on maailma parimad vastuvõtusüsteemid, pidime 2015. aasta sügisel ikkagi ütlema, et ka meil on piirid. Seepärast kehtestasime isikukontrolli piiridel Rootsi ja Taani ning Rootsi ja Saksamaa vahel. Samuti võtsime vastu uued seadused, kus viisime asüüliandmise tingimused EL-i miinimumstandarditeni, sest nägime, et kui Euroopas puudub kontroll ja koostöö, ei saa me endale lubada teistest lahkemat seadusandlust.
2015. aasta oktoobris oli nädalaid, kus meile saabus üle 10 000 inimese. Sedasi oli võimatu edasi minna.
Pärast piirikontrolli taastamist 2016. aasta alguses ootas meil asüülitaotluse otsust 149 000 inimest. Nüüd on see arv 67 000, nii et oleme seda üle poole võrra vähendanud. Aga pange tähele: kuigi taastasime piiridel isikukontrolli, ei pannud me piire täiesti kinni. Eelmisel aastal tuli Rootsi 29 000 inimest.
Neist inimestest, kelle taotlus on läbi vaadatud, on umbes 60% saanud õiguse Rootsi jääda. 40% taotlusi on tagasi lükatud. Süüriast tulnud inimeste taotluste rahuldamisprotsent on peaaegu 100. Me ei saa kedagi ju sõtta tagasi saata. Aga peaaegu ühelgi Balkani maadest tulnul ei lubata jääda. Iraagi ja Afganistani puhul on taotluste heakskiitmise näitaja 50–60% vahel. Kokku oleme 2016. aastast teinud 120 000 otsust.
Nüüd peame tegelema kahe asjaga. Need, kel on lubatud jääda, peavad saama siin hea vastuvõtu. See tähendab integratsiooni tööjõuturule, haridust ja majutamist. Hea on see, et tööjõuturg on väga tugevas seisus. Meil on EL-i suurim tööhõive näitaja ja 100 000 vaba töökohta.
Eelmisel aastal lahkus Rootsist 20 000 inimest. Ja me saadame inimesi tagasi isegi riikidesse, mis üllatavad. 3000 inimest läks tagasi Iraaki, 800 Afganistani. Enamik läheb vabatahtlikult, sest me anname võimaluse taotleda toetust, mis aitab neil elule uue aluse panna. See on 30 000 krooni (u 3000 eurot) ühe inimese kohta, 70 000 krooni (7000 eurot) perekonna kohta. Seda on kümme korda rohkem, kui varem pakkusime.
Mis puudutab neid 163 000 asüülitaotlejat, siis olen üllatunud, et selle grupiga seotud kuritegude hulk on väga-väga väike. Inimesed, kes on neid kuritegusid teinud... Esiteks, paljud neist on Rootsis sündinud. Jah, nende isad ja emad tulid Rootsi näiteks 20 aastat tagasi ning nad on elanud tingimustes, kus pole leidnud tööd ja vaesus on suurenenud. Aga see pole seotud asüüliküsimusega.
Peate asja ka konteksti panema. Eelmisel aastal oli meil 110 mõrva, tapmist. Palju oli teil Eestis? [...] See oli 30. Ja Eesti elanikkonna suurus on 1,3 miljonit, meil on 10 miljonit.
Migratsiooniprofessor: probleemsed linnaosad pole midagi uut.
Mis puutub Malmö probleemsesse Rosengårdi piirkonda, siis see on pikka aega muutumatuna püsinud. Ainult inimesed on vahetunud. „Probleemid on seal juba sellest ajast saati, kui linnaosa ehitati. Esmalt elasid seal vähem kindlustatud rootslased ja nad olid silmitsi samasuguse stigmatiseerimisega nagu immigrandid praegu. Kui aga piirkonda pikema aja vältel jälgida, siis on näha, et inimesed kolivad nendelt aladelt ära, sest saavad näiteks paremad töökohad, ja nende asemele tulevad uustulijad. Seega on igas linnas need nn segregeeritud alad,” ütles Bevelander.
Professori sõnul teeb tavaliselt iga inimene elu jooksul n-ö eluasemekarjääri. „Kui oled noor, siis elad esialgu kaheksaruutmeetrises tudengikorteris, kuid mida aeg edasi ja mida parema töö saad, seda parem on ka elukoht. Sama kehtib uustulijate puhul,” seletas ta.
Linnades on ka teistpidi getosid, kuhu kogunevad ainult oskustöölised. „Töömigrant saab võib-olla kohe parema töö ja eluaseme ning lõpetab Västra Hamnenis (Malmö uusarendustega endine tööstusrajoon sadamapiirkonnas – R. P.), mis on omamoodi geto oskustöölistest migrantidele,” tõi ta näite oma kodulinnast. Bevelanderi arvates saaks sellist segregeerumist mõnel määral leevendada ehitamisega. „Küsimus on ka selles, kuhu uusi eluasemeid ehitatakse. Näiteks kavatseb linn Rosengårdi ehitada korteritega pilvelõhkuja. Seega käib kasvava linnaga alati kaasas ka gentrifikatsioon. Selle poolest pole Rootsi kuidagi erinev muudest riikidest. Selles on iva.”
„Töömigrante ootab ees töö ja kolme-nelja aasta pärast on nad enam-vähem rootslaste tasemel. Põgenike puhul võib sama tasemeni jõudmine aega võtta 10–15 aastat,” rääkis professor.
Kõigist immigrandigruppidest on Rootsis kõige paremad tööhõive näitajad bosnialastel, kes saabusid riiki Jugoslaavia kodusõja ajal. Nad edestavad isegi Rootsis elavaid hollandlasi, inglasi ja sakslasi.
Üks tuntumaid Stockholmi rahutuid paiku on umbes 16 000 elanikuga Rinkeby asum. Viimati toimusid seal gängide kokkupõrked politseiga veebruari lõpus, süüdati mõned autod ja löödi sisse poodide aknaid. Juhtum sai palju tähelepanu, sest USA president Donald Trump oli parajasti märkinud, et Rootsi on immigratsiooni tõttu kohutavaks kohaks muutunud.
„Rinkeby segregatsiooni probleem algas 1980-ndatel. Kas oleme selle süvendamist üritanud vältida? Jah, palju on tehtud. Aga nüüdseks on rohkem kui selge, et me pole piisavalt edukad olnud,” nentis Jurdell.
Stockholmi linna hinnangul tuleb uuesti proovida. Raha taha asi ei jää, sest rikkamatest linnaosadest suunatakse raha vaesematesse kohtadesse nagu Rinkeby. Tehakse koostööd politsei ja kodanikega, tagatakse, et haridus saaks ressursse. Linn peab tähtsaks, et Rinkeby ei näeks halvem välja kui Stockholmi kesklinn, mistõttu pööratakse erilist tähelepanu heakorrale.
Kuid Rinkeby-Kista linnaosavalitsuses Rinkeby eest vastutav asumijuht Patrik Derk sõnas, et heakorra tagamine on kena, aga see pole piirkonda sisuliselt muutnud. 1980-ndatel tsentraliseeriti Rootsis avalikud teenused, nagu post ja omavalitsustegevus, suurtesse kesksetesse majadesse ning see viis paljudest piirkondadest sisuliselt võimu ja riigi autoriteedi.
Linnaosavalitsus asub hoopis Kistas, mille metroojaamas maksab kohv rohkem kui Stockholmi kesklinnas. See asum on Rootsi pealinna majandusmootor, siin tegutsevad Ericsson, IBM ja lugematud IT start-up’id. Ja siit peegelklaasidega kontorihoonete vahelt valitsetakse kaugvormis probleemset Rinkebyd.
Derk pole sellega rahul. Tema eesmärk on kiiremas korras kolida Rinkebysse, kus ta soovib kõikvõimalikud riigi ja kohalikud teenused ühte majja koondada. See tooks võimu uuesti kohalikeni. Derki arvates on suur osa probleeme kinni sotsiaal-majanduslikes põhjustes, millega tuleb aktiivselt kohapeal inimestega suheldes tegeleda.
Derk tuli Rinkebyga tegelema poolteist aastat tagasi. Varem tegeles ta aastakümneid samasuguse probleemse alaga Södertäljes. Kümne aastaga muudeti sealne Hovsjö linnaosa normaalseks elupaigaks, kust inimesed enam esimesel võimalusel ei lahkunud. See on ainuke Rootsi probleemne asum, mis on sellest sildist lahti saanud.
„Meil on [Rinkebys] tekkinud omavalitsus omavalitsuses, sest kui omavalitsus lahkus, hakkasid [jõugud] seda kohta ise juhtima. Nii et peame seal omavalitsuse taastama,” lõpetas Derk.
Ent pikaajaliste probleemide lahendamisega ei saa pihta hakata enne, kui on tagatud peamine: turvalisus. Rinkeby politseiga kohtuda tahtes ei jõua ikka veel Rinkebysse, sest kohaliku politsei maja on eemal Solnas, kust minnakse patrullima ja sõidetakse väljakutsetele.
Politsejuhi kinnitusel on probleemne kontingent umbes 1% Rinkeby elanikke, peamiselt 14–15-aastased poisid ja üksikud vanemaealised. „See ala ei ole sugugi mingi no-go-tsoon. Me töötame seal iga päev. Politseinikud on seal kogu aeg ning päeval ja enamikul öödel on kõik rahulik ja normaalne,” sõnas ta.
„Meid eristab teistest Stockholmi piirkondadest see, et noored ründavad vahel politseid ja panevad autosid põlema. Mõnikord, kui me kellegi arreteerime, makstakse kätte autode süütamisega,” lausus Ohlsson.
Kui politseid rünnatakse, loobitakse Rinkeby peatänavat ületavatelt jalakäijate sildadelt politsei pihta kive. Või tehakse numbril 112 valeväljakutseid, et saabunud politseid siis kividega rünnata. „Seda juhtub kord nädalas või paari nädala tagant. Mitte tihti, aga juhtub,” nentis Ohlsson.
„Rinkebys on peaaegu normaalsuseks saanud, et politsei pihta võib kive loopida. See on imelik. Ja ka politsei on jõudnud selle normaalsusena võtmiseni,” märkis Ohlsson. Ta tunnistas, et see õõnestab võimu autoriteeti ja politsei on läinud üle karmimatele võtetele. „Oleme oma taktikat muutnud. Nüüd on meil igas autos kolm-neli inimest, et saaksime kohe reageerida ja näiteks kividega loopija vahistada.”
Rinkeby politseijaoskond pandi 2014. aastal kinni, sest seal polnud ruumi aina suuremale hulgale korrakaitsjatele. Kuigi jaoskonna kadumine ei tähendanud politsei lahkumist, oli seegi märk võimu tagasitõmbumisest.
Ohlsson nentis, et uue jaoskonna kavandamine ja ehitamine on liiga kauaks venima jäänud. Praegu käib hange ja ehitust loodetakse alustada juunis. „Ehitis on 250 politseinikule, pluss tsiviilametnikud. Samuti tahame sinna ehitada politsei kõnekeskuse 80 töötajaga. Need pole politseinikud. Tahame sinna kohalikke tööle võtta, see võiks siduda meid kohaliku kogukonnaga,” avaldas Ohlsson lootust.
Politseinik: seadused on liiga leebed
Rinkeby-Kista kogukonnapolitsei staabiülema Jörgen Ohlssoni hinnangul on politsei vastu respekti suurendamiseks vaja Rootsi üpris leebed seadused karmimaks muuta. „Meie süsteem on natuke liiga andestav. Kurjategijad tulevad [vangist] välja natuke liiga vara. Andsin eelmisel nädalal teleintervjuu ja tõin näite mehest, kelle pidasime Rinkebys kinni päevasel ajal. Tal oli kuulivest seljas ja laetud relv,” meenutas Ohlsson.
„See on Rootsis raske kuritegu, kuid ei lõpe tema jaoks praegu rohkemaga kui kuuekuulise vangistusega. Me võtame ta kinni, teeme raporti, võtame relva ära, kuid siis lastakse ta vabaks. Ja ta ootab vabaduses, kuni uurimine on läbi ja ta vangi määratakse. Nii et ta oli politseijaoskonnas viis tundi, aga seejärel kohe taas tänaval.”
„Selliste kuritegude eest peaks inimesed tänavalt eemaldama, et nad saaksid n-ö jahtuda. Paljud politseis arvavad, et meie süsteem on liiga andestav ja leebe. Räägime palju inimeste usalduse võitmisest. Aga mida nad arvama peavad, kui näevad, et inimene, kel oli relv, lasti kohe lahti? Nad arvavad, et meile anti altkäemaksu. Nad arvavad, et me oleme korruptiivsed. Ma üritan saada poliitikuid aru saama, et sellistel kuritegudel peavad olema tagajärjed,” rääkis politseijuht.
Tema hinnangul on tulirelvad Rootsis liiga kättesaadavaks muutunud. „Minu kogemus näitab, et see on väga lihtne. 4000–5000 krooni (400–500 euro) eest võib käsitulirelva saada. Me leiame isegi palju Kalašnikove. Euroopa avatud piirid on osa sellest probleemist – Rootsi pääseb Taanist üle silla ja keegi ei kontrolli eriti autoga reisijaid. Sellega peab tõsiselt tegelema.”
Rinkeby kooli direktor: minu õpilased pole sugugi kehvad
Ta meenutab, et pidi 2012. aastal alustades koolis tavalise turvalisusega vaeva nägema. „Rinkebys on narkootikumide müümine täiesti avalik. Kui lähete koolist sada meetrit, siis arvatavasti näete kedagi narkootikume müümas. Seetõttu on keegi mu õpetajatest alati kooli uksel valves.”
„Mul oli alguses väga raske kooliõues reeglid paika seada. Esimese kahe kuuga andsin politseisse oma 50 avaldust inimeste kohta, kes üritasid kooli territooriumile müüma tulla. Läks lahti kuulujutt, et koolis on uus hull direktor, kes teeb kõigi kohta avalduse. Aga see mõjus ja kooliõue enam ei tulda.”
„On ka olnud gängide kokkupõrkeid, mille käigus nad on üritanud kooli varjuda. Seepärast olen uksed tihkelt kinni pannud ja inimesed ustele. See pole naljakas,” nendib Carina Rennermalm.
Malmö ebavõrdne võitlus Russia Today ja Donald Trumpiga.
„Meil on raskusi Russia Today lugudes oma kodulinna äratundmisega,” ohkab Malmö turvalisuse, keskkonna ja tehnoloogia eest vastutav linnavolinik Andreas Schönström, kui kohtub Eesti Päevalehega ühes palju tähelepanu saanud probleemses asumis.
Vene propaganda ja USA vastsele presidendile Donald Trumpile lähedane paremäärmuslik Ameerika meedia üritavad Malmöst teha näite sellest, mis juhtub, kui üks linn võtab vastu palju põgenikke. See on Schönströmi arvates selgelt ebavõrdne võitlus. „Meie probleemid ei tekkinud pagulaslainest, vaid tulenevad hoopis sellest, et üritame oma linna struktuurselt muuta. Tööstusele orienteeritud linna asemel oleme saanud teadmusmajandusel põhinevaks linnaks,” seletab linnavolinik. „Seda tehes on pooled inimesed uues majanduses tööd leidnud, aga teine pool ei ole ja see ongi meie peamine probleem.”
Veel paar aastat tagasi tunti Sofielundi ja eriti paari kvartalit läbivat Rasmusgatanit Malmö narkoäri keskusena. „Sellel pisikesel alal, mille nimi on Seven, ja kuulsal Rasmussgatanil elas neljas kvartalis kümneid mehi, kes tarvitasid narkootikume ja äritsesid nendega avalikult, samuti ajasid relvaäri ja ähvardasid kohalikke elanikke. Oleme üritanud neist lahti saada ja praeguseks on neid järel ainult 10–15,” ütleb asumi koordinaator ja endine ajakirjanik Hjalmar Falck.
„Meil on uued jälgimiskaamerad ja me ei näe enam kuritegevuse laienemist. Ja just sellest alast rääkisid lehed Malmö probleemide puhul,” lisab ta.
Nelja aasta eest asumi etteotsa saades alustas Falck oma tööd kinnisvaraomanike korralekutsumisest. „Kui tulin siia, siis leidsin 60 kinnisvaraomanikku, kes olid oma omandi täiesti hooleta jätnud. Kaebasime nad üürikohtusse ja pinnad anti teistele omanikele. Juba kaks aastat tagasi kogu ala muutus ja me teame nüüd 90% kinnisvaraomanikke.”
Praeguseks on Sevenist edasi liigutud ja kaasa haaratakse kogu Sofielund. „Alustasime nn äriedendamise piirkonna projektiga. Oleme seda Sevenist edasi arendanud – näiteks piirkonda, kus oli suur musta turu ala, kus sai kohvi 15 krooni eest ja lõuna 25 krooni eest, kuid loomulikult ei mingeid tšekke. Praegu töötame sadade omanike, äride ja MTÜ-dega, et kogu piirkonda parandada.”
Falck arvab, et umbes aasta pärast on ta Sofielundi ümberkorraldamisega niivõrd valmis saanud, et võiks kaaluda kogemuse rakendamist ka teiste probleemsete asumite peal.
Rootsi justiitsminister: asüülitaotlejatega on seotud väga vähe kuritegusid.
2015. aastal võttis Rootsi vastu 163 000 inimest. See polnud üksnes meie ajaloo suurim arv, vaid lausa kaks korda suurem kui varasem suurim arv, mis oli 1992. aastal, kui võtsime vastu 81 000 inimest. See oli Balkani sõdade ajal.
Kuigi Rootsil on maailma parimad vastuvõtusüsteemid, pidime 2015. aasta sügisel ikkagi ütlema, et ka meil on piirid. Seepärast kehtestasime isikukontrolli piiridel Rootsi ja Taani ning Rootsi ja Saksamaa vahel. Samuti võtsime vastu uued seadused, kus viisime asüüliandmise tingimused EL-i miinimumstandarditeni, sest nägime, et kui Euroopas puudub kontroll ja koostöö, ei saa me endale lubada teistest lahkemat seadusandlust.
2015. aasta oktoobris oli nädalaid, kus meile saabus üle 10 000 inimese. Sedasi oli võimatu edasi minna.
Pärast piirikontrolli taastamist 2016. aasta alguses ootas meil asüülitaotluse otsust 149 000 inimest. Nüüd on see arv 67 000, nii et oleme seda üle poole võrra vähendanud. Aga pange tähele: kuigi taastasime piiridel isikukontrolli, ei pannud me piire täiesti kinni. Eelmisel aastal tuli Rootsi 29 000 inimest.
Neist inimestest, kelle taotlus on läbi vaadatud, on umbes 60% saanud õiguse Rootsi jääda. 40% taotlusi on tagasi lükatud. Süüriast tulnud inimeste taotluste rahuldamisprotsent on peaaegu 100. Me ei saa kedagi ju sõtta tagasi saata. Aga peaaegu ühelgi Balkani maadest tulnul ei lubata jääda. Iraagi ja Afganistani puhul on taotluste heakskiitmise näitaja 50–60% vahel. Kokku oleme 2016. aastast teinud 120 000 otsust.
Nüüd peame tegelema kahe asjaga. Need, kel on lubatud jääda, peavad saama siin hea vastuvõtu. See tähendab integratsiooni tööjõuturule, haridust ja majutamist. Hea on see, et tööjõuturg on väga tugevas seisus. Meil on EL-i suurim tööhõive näitaja ja 100 000 vaba töökohta.
Eelmisel aastal lahkus Rootsist 20 000 inimest. Ja me saadame inimesi tagasi isegi riikidesse, mis üllatavad. 3000 inimest läks tagasi Iraaki, 800 Afganistani. Enamik läheb vabatahtlikult, sest me anname võimaluse taotleda toetust, mis aitab neil elule uue aluse panna. See on 30 000 krooni (u 3000 eurot) ühe inimese kohta, 70 000 krooni (7000 eurot) perekonna kohta. Seda on kümme korda rohkem, kui varem pakkusime.
Mis puudutab neid 163 000 asüülitaotlejat, siis olen üllatunud, et selle grupiga seotud kuritegude hulk on väga-väga väike. Inimesed, kes on neid kuritegusid teinud... Esiteks, paljud neist on Rootsis sündinud. Jah, nende isad ja emad tulid Rootsi näiteks 20 aastat tagasi ning nad on elanud tingimustes, kus pole leidnud tööd ja vaesus on suurenenud. Aga see pole seotud asüüliküsimusega.
Peate asja ka konteksti panema. Eelmisel aastal oli meil 110 mõrva, tapmist. Palju oli teil Eestis? [...] See oli 30. Ja Eesti elanikkonna suurus on 1,3 miljonit, meil on 10 miljonit.
Migratsiooniprofessor: probleemsed linnaosad pole midagi uut.
Mis puutub Malmö probleemsesse Rosengårdi piirkonda, siis see on pikka aega muutumatuna püsinud. Ainult inimesed on vahetunud. „Probleemid on seal juba sellest ajast saati, kui linnaosa ehitati. Esmalt elasid seal vähem kindlustatud rootslased ja nad olid silmitsi samasuguse stigmatiseerimisega nagu immigrandid praegu. Kui aga piirkonda pikema aja vältel jälgida, siis on näha, et inimesed kolivad nendelt aladelt ära, sest saavad näiteks paremad töökohad, ja nende asemele tulevad uustulijad. Seega on igas linnas need nn segregeeritud alad,” ütles Bevelander.
Professori sõnul teeb tavaliselt iga inimene elu jooksul n-ö eluasemekarjääri. „Kui oled noor, siis elad esialgu kaheksaruutmeetrises tudengikorteris, kuid mida aeg edasi ja mida parema töö saad, seda parem on ka elukoht. Sama kehtib uustulijate puhul,” seletas ta.
Linnades on ka teistpidi getosid, kuhu kogunevad ainult oskustöölised. „Töömigrant saab võib-olla kohe parema töö ja eluaseme ning lõpetab Västra Hamnenis (Malmö uusarendustega endine tööstusrajoon sadamapiirkonnas – R. P.), mis on omamoodi geto oskustöölistest migrantidele,” tõi ta näite oma kodulinnast. Bevelanderi arvates saaks sellist segregeerumist mõnel määral leevendada ehitamisega. „Küsimus on ka selles, kuhu uusi eluasemeid ehitatakse. Näiteks kavatseb linn Rosengårdi ehitada korteritega pilvelõhkuja. Seega käib kasvava linnaga alati kaasas ka gentrifikatsioon. Selle poolest pole Rootsi kuidagi erinev muudest riikidest. Selles on iva.”
„Töömigrante ootab ees töö ja kolme-nelja aasta pärast on nad enam-vähem rootslaste tasemel. Põgenike puhul võib sama tasemeni jõudmine aega võtta 10–15 aastat,” rääkis professor.
Kõigist immigrandigruppidest on Rootsis kõige paremad tööhõive näitajad bosnialastel, kes saabusid riiki Jugoslaavia kodusõja ajal. Nad edestavad isegi Rootsis elavaid hollandlasi, inglasi ja sakslasi.
esmaspäev, 20. märts 2017
Õpetaja solvamine
“Juku, kas see vastab tõele, et sa olevat eile õpetajat rängalt solvanud?” küsib isa pahaselt.
“Puhas vale!” kinnitab Juku. “Asi oli nii, et kui õps oli oma pika jutluse lõpetanud, siis ma vastasin talle täpselt sama viisakalt, nagu sina emale vastad, kui ta sulle moraali loeb!”
“Mismoodi siis?” imestab isa.
“Muidugi, muidugi, musike!””
“Puhas vale!” kinnitab Juku. “Asi oli nii, et kui õps oli oma pika jutluse lõpetanud, siis ma vastasin talle täpselt sama viisakalt, nagu sina emale vastad, kui ta sulle moraali loeb!”
“Mismoodi siis?” imestab isa.
“Muidugi, muidugi, musike!””
pühapäev, 19. märts 2017
Marju Lepajõe kõne: Takistused täpsete sõnade leidmise teel
Austatud koosviibijad! Daamid ja härrad!
Ennekõike lubage tänada ajalehte Postimees ja peatoimetaja Lauri Hussarit tänase lõuna korraldamise eest ning Neeme Korvi ja arvamustoimetust kutse eest tulla ja avaldada mõtteid tõest ja tõejärgsusest, uudiste võimalikkusest ajajärgul, mida võib nimetada ebajumalate ajaks, ning jõuda juba veerand tunni jooksul kokkuvõteteni.
Lubage teid tervitada ka Tartu Ülikooli usuteaduskonna poolt, kus mul on au olnud õpetada veerand sajandit ladina ja vanakreeka keelt, puhast õndsust. Pikk viibimine antiigi ja kristliku mõtteloo sümbioosis kindlasti mõjutab järgnevaid mõtteavaldusi, kuigi mul endal ei ole selgust, kuidas. Objektiivsuse huvides nimetaksin, et loodetavasti kuuleb täiuslikku teoreetilist paletti filosoofilistest vaadetest tõejärgsusele Eesti filosoofia XIII aastakonverentsil, mis toimub mais.
Tahaksin läheneda tänasele teemale sealt, kus kuu aega tagasi Enn Soosaare mälestuskonverentsil lõpetas austatud kirjanik Sofi Oksanen. Kui tohib meelde tuletada: tema suurepärasest ettekandest jäi kõlama mõte, et poliitikas on vaja kasutada õigeid ja täpseid sõnu. Kui sisuliselt toimub okupatsioon, siis tuleb seda okupatsiooniks ka nimetada. Asju tuleb nimetada, nagu nad on. Täpsed sõnad puhastavad suhteid ja puhastavad ka mõtlemist.
Seda ideed jätkates on esimene küsimus, mis ikkagi takistab kasutamast õigeid ja täpseid sõnu, lisaks diplomaatilisele viisakusele, mis võib märkamatult üle minna konformismiks ja lõppeda isegi hävinguga? Ka nn tõejärgsuse seisund on mu meelest seotud keelelise suutlikkusega, täpsemalt: suutmatusega. See ei ole ainult lõpmatult kütkestava IT ja meediakire kõrvalmõju.
Tõejärgsus on iseenesest osav ja uljas mõiste, milles on palju vabadust, jättes mulje, et tõde ongi ületatav, ehk isegi selja taha jäetud nähtus. Lahkumine ahelatest, nagu siis, kui tuli postmodernism, on ju alati meeldiv.
Probleem on ainult vormis, milles tõejärgsus ilmneb: fiktiivsetes uudistes. Vanema kirjanduse seisukohalt tähendab see kuulujuttude levitamist, mis kuulub komöödiažanri ja mida harrastasid tegevuseta vanemad inimesed mängumõnust. Kuigi mäletatavasti oli alusetute kuulujuttude levitamisel oma koht ka antiikaja poliitilistes maadlustes.
Erinev on praegu vist üksnes see, et kuulujutte levitatakse massiliselt ja ka nooremate töövõimeliste inimeste poolt. Kogus ei ole hallatav. Mänguline element muutub aga sujuvalt kriminaalseks ja kellegi jaoks võib see muutuda ka tragöödiaks. Inimesi, kes on valesüüdistuste tõttu kannatanud, ei ole vähe.
Kuulujutuvorm ja külgnemine tragöödiaga võtab tõejärgsuselt tema huvitavuse, vabaduse hinguse. Lisaks mõjuvad nt keskaja fiktiivsed uudised fantaasiarikkamalt, kui lugeda kas või VIII sajandi anonüümse autori teost «Liber monstrorum», kus kirjeldatakse teatavaid sirmjalgu: «Räägitakse, et olla üks inimliik, keda kreeklased nimetasid sirmjalgadeks, kuna nad kaitsta end palava päikese eest nii, et lebavad selili ja varjavad end jalaga. Nad olla väga kiired olevused, neil on ainult üks jalg, nende põlv ei paindu ega lase kummardada.» Sama anonymus kirjutab veel astomooridest, inimestest, kellel puudub suu ja kes toituvad ainult hingamisest jm. Võrreldamatult huvitavad on hilisantiigi-varakeskaja fiktiivsed ajalookroonikad, mis püüavad esitada Trooja sõda nii, nagu ta tegelikult oli, ja näidata, et Homeros oli hull. Pseudo-Dares Phrygiuse Trooja-kroonikat (V saj), mis on vormistatud kantseliitliku aruandena, peeti autentseks ajalooallikaks XVII‒XVIII sajandini. Mis siis veel rääkida n-ö kallutatud müstilistest nägemustest! Religioossuse loomejõud on tohutu, aga praegu ei paista seda kusagilt, isegi ebajumalaid ei paista.
Kahjuks ei saa pidada tõde ületatuks. Mis see on, mis on, kuidas see on ja kuidas inimene sellest aru saab – see teadmine on sama kaugel kui enne, isegi pärast Immanuel Kanti. Ebaselgus, tunnetuse hämarus on jätkuvalt esimene takistus õigete sõnade leidmisel. See on lääne kultuuri alusprobleem, et tõde ei ole midagi enesestmõistetavat. Kui hoolikalt on alates kreeklastest kogutud ja ümber kirjutatud kõike, mis on seotud tõe ja tarkusega! Inimene justkui langeks pidevalt tõest välja, aga liikumine tõe poole äratab jälle ellu. Valetamisega seotud tekste ei ole sel moel kogutud.
Tõdesid on kogu aeg vähemalt kaks: 1) olemine vahetus ümbruses, viie meele koostoimes, hetkes, aastases ringkäigus, kohtades, inimestes, argipäevades, pühapäevades. Mingit valet ei ole selles, nagu ka selles saalis siin on iga järgnev hetk esimene, ootamatu, enneolematu. Miski ei võta ära seda tõde ja isegi kui lõuna peaks nurjuma, on ta ikkagi tõeline. 2) Olemine nähtamatutes seostes, mis ilmnevad valikutes, sündmustes, millest võib kirjutada eluloo. Teise inimese meeltele ei pruugi see kunagi nähtavaks saada, küll aga võib seda mõistusega tabada, kui on küllalt empaatiat ja järjekindlust. Biograafia kirjutamisel on suurim kunst mitte kuhjata fakte ja dokumente, sest neid võib tekitada lõputult, vaid tabada mõtlemisjooni, mis võivad ilmneda uuritava isiku kogu lugemuse assotsiatiivsuses.
See vastuoluline kompleks on inimese tõelisus. Kirjandus püüab oma vahenditega selle üle reflekteerida tervikuna. Süstemaatiline mõtlemine, s.o filosoofia, teoloogia, filoloogia jt on püsivalt suunatud olnud teisele, nähtamatule tõele, mis ilmneb nähtavas hooti, muutlikult. 2500 aastat on olnud aksioom, et tõde on peidetud, kõik olulisemad tõed on peidetud. Nad on mõttelist laadi ja nende tabamine nõuab eemaldumist, meetodit, abstraktsiooni (ladina abstraho tähendabki ’eemale tõmbamist’). Just see liikumine nähtava ja nähtamatu vahel on nii kunstile kui ka teadusele olnud kõige tugevamaid liikumapanevaid jõude.
Teadus peab hõlmama lisaks neile kahele tõele ka materiaalset maailma, kolmandat tõde. Kui kõik need uuringud on proportsioonis, siis ongi hästi, sest teadus peab andma kirjelduse inimesest, ühiskonnast ja maailmast. Kui ta midagi jätab ära, näiteks aju vasaku poolkera, siis see ei kuulu enam ühiskonna arusaamisesse. See, mis on teaduses deskriptiivne, muutub ühiskonnas preskriptiivseks, juhiseks.[1]
Eestis on aga teadus läinud teaduspoliitiliste otsuste tõttu täiesti proportsioonist välja ja inimesega seotud osa, mida uurivad humanitaarteadused, on viimase kümne aastaga jõudsalt kahandatud nii minimaalseks, et see ei suuda enam oma ülesandeid täita.[2] Kui aga välis- ja sisemaailma uuringud ei ole proportsioonis, siis langeb ühiskond teatavasse psühhoosi, ta on justkui raskesti haige, mäluprobleemidega inimene, mida võibki Eestis jälgida. Ülikoolidesse ja paari teadusinstituuti on jäänud väike hulk inimesi, kes peavad põhiliselt õpetama, paljud ainult 0,5 ja 0,2 kohaga. Uurimistöö võimalused on juhuslikud ja ettearvamatud.
Mis on aga sellise muutuse tagajärjed? Kui teostada ainult ühte, loodus- ja täppisteaduslikku vaadet, jääb ainult üks mõtteviis, mis rakendub inimesele isegi siis, kui see temasse ei puutu. Inimest ongi siis võimalik vaadelda ainult kui turuvarblast, kes ei paljune küllalt kiiresti ja ohustab haigekassat sünnist surmani. Milleks sellisele üldse täpsed sõnad? Õiged sõnad sõltuvad vaateviisist. Muutused teaduses on teine takistus täpsele kõnele.
Kuidas kirjeldada selles mõtteviisis nt sarja «Eesti mõttelugu», mis on täiesti unikaalne nähtus maailma mastaabis oma 132 köitega? Hando Runnel on rahulikult teostanud võimatu. Sari on paisunud nii mahukaks, et lääne mõttelugu tuleb varsti hakata käsitlema Eesti mõtteloo taustal. Ent praegune vaade alustaks seletusi vist jälle kalast või paabulinnust või pärdikust. Kas suudaks see põhjendada kõige aktuaalsemat vajadust rajada Eestisse mõtteloo ja tõlkekultuuri instituut?
Muutuste tagajärg on ka see, et ülikooliametnikud peavad võimalikuks keelevahetust ja on tõesti inimesi, kes arvavad, et eesti keele võiks lihtsalt maha müüa. Keelt käsitletakse mateeriana, mitte vaimse nähtusena.
Seda, mis keelevahetuses toimub, muganemist ja tunnetuse kokkutõmbumist, on küllalt uuritud ja kirjeldatud. Väga kujukalt võib seda ise kogeda, kui lugeda võrdlevalt Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Isaac Bashevis Singeri debüütromaani «Saatan Gorais» (e.k 1995), mille ta kirjutas emakeeles, jidiši keeles, ja hilisemaid, pärast emigreerumist inglise keeles kirjutatud teoseid ning mälestusteraamatut «Eksinud Ameerikasse» (e.k 2003). Kui debüüt on tunnetuslik pomm, erakordselt nüansseeritud inimliku kogemuse väljendus, siis hilisemates toimub pigem tegevus, sest sellest on võõrkeeles kergem kirjutada. Mõtted jäävad tagaplaanile.
Humanitaarteadustes on emakeel kõige tundlikum töövahend, mida pole võimalik asendada. See on töövahend, mis kogu aeg areneb, ja kindlasti mõjub sellele hästi kokkupuude teiste keeltega. Kuid öelda, et õppetöö peaks üle minema inglise keelele, on sama, mis öelda füüsikule, et laboriga on nüüd lõpp, ajage läbi koduste mikroskoopidega, mis on ehk kooliajast jäänud. Enesest lugu pidav teadlane kasutab seda vahendit, mis on kõige täpsem.
Millest sõltub sõna õigsus ja täpsus? Sõnavara suurusest, millest sõna võetakse – on see 800 või kümme tuhat. Sõnavara suurus sõltub lugemusest ja haridusest. Kui teoreetilistest nähtustest kõnelemiseks on teadlase sõnavarasalves üksnes 800 sõna, on tema kõne mõtetest tühi, kuigi ta võib kasutada sõnu diskursus ja narratiiv. See kehtib ühtviisi nii eesti kui inglise keele puhul. Sisu hägustumine vähese keeleoskuse puhul on kolmas takistus täpsele kõnele.
Humanitaariapuuduse raskemaid tagajärgi on aga mõtlemisviiside paljususe kadu. Akadeemik Jaan Undusk on täpselt sõnastanud: «Humanitaarteaduste üks põhilisi ülesandeid on säilitada ja edendada mõtlemise paljusust.»[3] See, millega meedia, poliitiline avalikkus ja inimkond laiemalt on praegu hädas, on just ühene mõtlemine, üheselt mõtlev inimene, kes ka soovib, et kõik asjad oleksid ühtemoodi, ja on valmis selleks kas või surma minema, et asjad ühtemoodi ka saaksid. Eestis ilmneb see ühesus praegu Rail Balticu küsimuses. Paindlik kompromissvariant on olnud kogu aeg laual, ometi püsib valitsus joonlaud-projekti juures, mis on majanduslikult nõrgem ning lõhub keskkonda ja kogukondi. Miks ei suudeta olla paindlik?
Millised võiksid olla uudised sellises situatsioonis? Meedia peaks siin ise otsustama, kellele ta kirjutab. Pidades aga silmas eesti ajakirjanduse uhket algust «Tarto maa rahwa Näddali-Lehega» 1806. aastal, mida võib pidada esimeseks pärisorjadele mõeldud emakeelseks ajaleheks maailmas, tahaks lugejana soovida, et meie ajakirjandus astuks ka nüüd alati sammu ees ja avaks uusi teid, kõikvõimalikes suundades, aga ikka tõe poole.
[1] Põhjalikumalt vt Peeter Torop, Kultuuriteooria kui kultuuri eneseteadvus. – Akadeemia 2015, nr 4, lk 626‒649.
[2] Kõige värskemaid kirjeldusi toimuvast vt Tiiu Kuurme, Teadmine ja tasakaal. – Õpetajate leht, 10. märts 2017, http://opleht.ee/2017/03/teadmine-ja-tasakaal/; Kristi Viiding, Võõrkeeleõpe ülikoolis – kellele ja milleks? – Sirp, 10. märts 2017, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/voorkeeleope-ulikoolis-kellele-ja-milleks/
[3] Jaan Undusk, Eesti kirjanike ilmavaatest. Eesti mõttelugu, 118. Tartu: Ilmamaa, 2016, lk 11.
http://arvamus.postimees.ee/4047003/marju-lepajoe-kone-takistused-taepsete-sonade-leidmise-teel#comments
Ennekõike lubage tänada ajalehte Postimees ja peatoimetaja Lauri Hussarit tänase lõuna korraldamise eest ning Neeme Korvi ja arvamustoimetust kutse eest tulla ja avaldada mõtteid tõest ja tõejärgsusest, uudiste võimalikkusest ajajärgul, mida võib nimetada ebajumalate ajaks, ning jõuda juba veerand tunni jooksul kokkuvõteteni.
Lubage teid tervitada ka Tartu Ülikooli usuteaduskonna poolt, kus mul on au olnud õpetada veerand sajandit ladina ja vanakreeka keelt, puhast õndsust. Pikk viibimine antiigi ja kristliku mõtteloo sümbioosis kindlasti mõjutab järgnevaid mõtteavaldusi, kuigi mul endal ei ole selgust, kuidas. Objektiivsuse huvides nimetaksin, et loodetavasti kuuleb täiuslikku teoreetilist paletti filosoofilistest vaadetest tõejärgsusele Eesti filosoofia XIII aastakonverentsil, mis toimub mais.
Tahaksin läheneda tänasele teemale sealt, kus kuu aega tagasi Enn Soosaare mälestuskonverentsil lõpetas austatud kirjanik Sofi Oksanen. Kui tohib meelde tuletada: tema suurepärasest ettekandest jäi kõlama mõte, et poliitikas on vaja kasutada õigeid ja täpseid sõnu. Kui sisuliselt toimub okupatsioon, siis tuleb seda okupatsiooniks ka nimetada. Asju tuleb nimetada, nagu nad on. Täpsed sõnad puhastavad suhteid ja puhastavad ka mõtlemist.
Seda ideed jätkates on esimene küsimus, mis ikkagi takistab kasutamast õigeid ja täpseid sõnu, lisaks diplomaatilisele viisakusele, mis võib märkamatult üle minna konformismiks ja lõppeda isegi hävinguga? Ka nn tõejärgsuse seisund on mu meelest seotud keelelise suutlikkusega, täpsemalt: suutmatusega. See ei ole ainult lõpmatult kütkestava IT ja meediakire kõrvalmõju.
Tõejärgsus on iseenesest osav ja uljas mõiste, milles on palju vabadust, jättes mulje, et tõde ongi ületatav, ehk isegi selja taha jäetud nähtus. Lahkumine ahelatest, nagu siis, kui tuli postmodernism, on ju alati meeldiv.
Probleem on ainult vormis, milles tõejärgsus ilmneb: fiktiivsetes uudistes. Vanema kirjanduse seisukohalt tähendab see kuulujuttude levitamist, mis kuulub komöödiažanri ja mida harrastasid tegevuseta vanemad inimesed mängumõnust. Kuigi mäletatavasti oli alusetute kuulujuttude levitamisel oma koht ka antiikaja poliitilistes maadlustes.
Erinev on praegu vist üksnes see, et kuulujutte levitatakse massiliselt ja ka nooremate töövõimeliste inimeste poolt. Kogus ei ole hallatav. Mänguline element muutub aga sujuvalt kriminaalseks ja kellegi jaoks võib see muutuda ka tragöödiaks. Inimesi, kes on valesüüdistuste tõttu kannatanud, ei ole vähe.
Kuulujutuvorm ja külgnemine tragöödiaga võtab tõejärgsuselt tema huvitavuse, vabaduse hinguse. Lisaks mõjuvad nt keskaja fiktiivsed uudised fantaasiarikkamalt, kui lugeda kas või VIII sajandi anonüümse autori teost «Liber monstrorum», kus kirjeldatakse teatavaid sirmjalgu: «Räägitakse, et olla üks inimliik, keda kreeklased nimetasid sirmjalgadeks, kuna nad kaitsta end palava päikese eest nii, et lebavad selili ja varjavad end jalaga. Nad olla väga kiired olevused, neil on ainult üks jalg, nende põlv ei paindu ega lase kummardada.» Sama anonymus kirjutab veel astomooridest, inimestest, kellel puudub suu ja kes toituvad ainult hingamisest jm. Võrreldamatult huvitavad on hilisantiigi-varakeskaja fiktiivsed ajalookroonikad, mis püüavad esitada Trooja sõda nii, nagu ta tegelikult oli, ja näidata, et Homeros oli hull. Pseudo-Dares Phrygiuse Trooja-kroonikat (V saj), mis on vormistatud kantseliitliku aruandena, peeti autentseks ajalooallikaks XVII‒XVIII sajandini. Mis siis veel rääkida n-ö kallutatud müstilistest nägemustest! Religioossuse loomejõud on tohutu, aga praegu ei paista seda kusagilt, isegi ebajumalaid ei paista.
Kahjuks ei saa pidada tõde ületatuks. Mis see on, mis on, kuidas see on ja kuidas inimene sellest aru saab – see teadmine on sama kaugel kui enne, isegi pärast Immanuel Kanti. Ebaselgus, tunnetuse hämarus on jätkuvalt esimene takistus õigete sõnade leidmisel. See on lääne kultuuri alusprobleem, et tõde ei ole midagi enesestmõistetavat. Kui hoolikalt on alates kreeklastest kogutud ja ümber kirjutatud kõike, mis on seotud tõe ja tarkusega! Inimene justkui langeks pidevalt tõest välja, aga liikumine tõe poole äratab jälle ellu. Valetamisega seotud tekste ei ole sel moel kogutud.
Tõdesid on kogu aeg vähemalt kaks: 1) olemine vahetus ümbruses, viie meele koostoimes, hetkes, aastases ringkäigus, kohtades, inimestes, argipäevades, pühapäevades. Mingit valet ei ole selles, nagu ka selles saalis siin on iga järgnev hetk esimene, ootamatu, enneolematu. Miski ei võta ära seda tõde ja isegi kui lõuna peaks nurjuma, on ta ikkagi tõeline. 2) Olemine nähtamatutes seostes, mis ilmnevad valikutes, sündmustes, millest võib kirjutada eluloo. Teise inimese meeltele ei pruugi see kunagi nähtavaks saada, küll aga võib seda mõistusega tabada, kui on küllalt empaatiat ja järjekindlust. Biograafia kirjutamisel on suurim kunst mitte kuhjata fakte ja dokumente, sest neid võib tekitada lõputult, vaid tabada mõtlemisjooni, mis võivad ilmneda uuritava isiku kogu lugemuse assotsiatiivsuses.
See vastuoluline kompleks on inimese tõelisus. Kirjandus püüab oma vahenditega selle üle reflekteerida tervikuna. Süstemaatiline mõtlemine, s.o filosoofia, teoloogia, filoloogia jt on püsivalt suunatud olnud teisele, nähtamatule tõele, mis ilmneb nähtavas hooti, muutlikult. 2500 aastat on olnud aksioom, et tõde on peidetud, kõik olulisemad tõed on peidetud. Nad on mõttelist laadi ja nende tabamine nõuab eemaldumist, meetodit, abstraktsiooni (ladina abstraho tähendabki ’eemale tõmbamist’). Just see liikumine nähtava ja nähtamatu vahel on nii kunstile kui ka teadusele olnud kõige tugevamaid liikumapanevaid jõude.
Teadus peab hõlmama lisaks neile kahele tõele ka materiaalset maailma, kolmandat tõde. Kui kõik need uuringud on proportsioonis, siis ongi hästi, sest teadus peab andma kirjelduse inimesest, ühiskonnast ja maailmast. Kui ta midagi jätab ära, näiteks aju vasaku poolkera, siis see ei kuulu enam ühiskonna arusaamisesse. See, mis on teaduses deskriptiivne, muutub ühiskonnas preskriptiivseks, juhiseks.[1]
Eestis on aga teadus läinud teaduspoliitiliste otsuste tõttu täiesti proportsioonist välja ja inimesega seotud osa, mida uurivad humanitaarteadused, on viimase kümne aastaga jõudsalt kahandatud nii minimaalseks, et see ei suuda enam oma ülesandeid täita.[2] Kui aga välis- ja sisemaailma uuringud ei ole proportsioonis, siis langeb ühiskond teatavasse psühhoosi, ta on justkui raskesti haige, mäluprobleemidega inimene, mida võibki Eestis jälgida. Ülikoolidesse ja paari teadusinstituuti on jäänud väike hulk inimesi, kes peavad põhiliselt õpetama, paljud ainult 0,5 ja 0,2 kohaga. Uurimistöö võimalused on juhuslikud ja ettearvamatud.
Mis on aga sellise muutuse tagajärjed? Kui teostada ainult ühte, loodus- ja täppisteaduslikku vaadet, jääb ainult üks mõtteviis, mis rakendub inimesele isegi siis, kui see temasse ei puutu. Inimest ongi siis võimalik vaadelda ainult kui turuvarblast, kes ei paljune küllalt kiiresti ja ohustab haigekassat sünnist surmani. Milleks sellisele üldse täpsed sõnad? Õiged sõnad sõltuvad vaateviisist. Muutused teaduses on teine takistus täpsele kõnele.
Kuidas kirjeldada selles mõtteviisis nt sarja «Eesti mõttelugu», mis on täiesti unikaalne nähtus maailma mastaabis oma 132 köitega? Hando Runnel on rahulikult teostanud võimatu. Sari on paisunud nii mahukaks, et lääne mõttelugu tuleb varsti hakata käsitlema Eesti mõtteloo taustal. Ent praegune vaade alustaks seletusi vist jälle kalast või paabulinnust või pärdikust. Kas suudaks see põhjendada kõige aktuaalsemat vajadust rajada Eestisse mõtteloo ja tõlkekultuuri instituut?
Muutuste tagajärg on ka see, et ülikooliametnikud peavad võimalikuks keelevahetust ja on tõesti inimesi, kes arvavad, et eesti keele võiks lihtsalt maha müüa. Keelt käsitletakse mateeriana, mitte vaimse nähtusena.
Seda, mis keelevahetuses toimub, muganemist ja tunnetuse kokkutõmbumist, on küllalt uuritud ja kirjeldatud. Väga kujukalt võib seda ise kogeda, kui lugeda võrdlevalt Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Isaac Bashevis Singeri debüütromaani «Saatan Gorais» (e.k 1995), mille ta kirjutas emakeeles, jidiši keeles, ja hilisemaid, pärast emigreerumist inglise keeles kirjutatud teoseid ning mälestusteraamatut «Eksinud Ameerikasse» (e.k 2003). Kui debüüt on tunnetuslik pomm, erakordselt nüansseeritud inimliku kogemuse väljendus, siis hilisemates toimub pigem tegevus, sest sellest on võõrkeeles kergem kirjutada. Mõtted jäävad tagaplaanile.
Humanitaarteadustes on emakeel kõige tundlikum töövahend, mida pole võimalik asendada. See on töövahend, mis kogu aeg areneb, ja kindlasti mõjub sellele hästi kokkupuude teiste keeltega. Kuid öelda, et õppetöö peaks üle minema inglise keelele, on sama, mis öelda füüsikule, et laboriga on nüüd lõpp, ajage läbi koduste mikroskoopidega, mis on ehk kooliajast jäänud. Enesest lugu pidav teadlane kasutab seda vahendit, mis on kõige täpsem.
Millest sõltub sõna õigsus ja täpsus? Sõnavara suurusest, millest sõna võetakse – on see 800 või kümme tuhat. Sõnavara suurus sõltub lugemusest ja haridusest. Kui teoreetilistest nähtustest kõnelemiseks on teadlase sõnavarasalves üksnes 800 sõna, on tema kõne mõtetest tühi, kuigi ta võib kasutada sõnu diskursus ja narratiiv. See kehtib ühtviisi nii eesti kui inglise keele puhul. Sisu hägustumine vähese keeleoskuse puhul on kolmas takistus täpsele kõnele.
Humanitaariapuuduse raskemaid tagajärgi on aga mõtlemisviiside paljususe kadu. Akadeemik Jaan Undusk on täpselt sõnastanud: «Humanitaarteaduste üks põhilisi ülesandeid on säilitada ja edendada mõtlemise paljusust.»[3] See, millega meedia, poliitiline avalikkus ja inimkond laiemalt on praegu hädas, on just ühene mõtlemine, üheselt mõtlev inimene, kes ka soovib, et kõik asjad oleksid ühtemoodi, ja on valmis selleks kas või surma minema, et asjad ühtemoodi ka saaksid. Eestis ilmneb see ühesus praegu Rail Balticu küsimuses. Paindlik kompromissvariant on olnud kogu aeg laual, ometi püsib valitsus joonlaud-projekti juures, mis on majanduslikult nõrgem ning lõhub keskkonda ja kogukondi. Miks ei suudeta olla paindlik?
Millised võiksid olla uudised sellises situatsioonis? Meedia peaks siin ise otsustama, kellele ta kirjutab. Pidades aga silmas eesti ajakirjanduse uhket algust «Tarto maa rahwa Näddali-Lehega» 1806. aastal, mida võib pidada esimeseks pärisorjadele mõeldud emakeelseks ajaleheks maailmas, tahaks lugejana soovida, et meie ajakirjandus astuks ka nüüd alati sammu ees ja avaks uusi teid, kõikvõimalikes suundades, aga ikka tõe poole.
[1] Põhjalikumalt vt Peeter Torop, Kultuuriteooria kui kultuuri eneseteadvus. – Akadeemia 2015, nr 4, lk 626‒649.
[2] Kõige värskemaid kirjeldusi toimuvast vt Tiiu Kuurme, Teadmine ja tasakaal. – Õpetajate leht, 10. märts 2017, http://opleht.ee/2017/03/teadmine-ja-tasakaal/; Kristi Viiding, Võõrkeeleõpe ülikoolis – kellele ja milleks? – Sirp, 10. märts 2017, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/voorkeeleope-ulikoolis-kellele-ja-milleks/
[3] Jaan Undusk, Eesti kirjanike ilmavaatest. Eesti mõttelugu, 118. Tartu: Ilmamaa, 2016, lk 11.
http://arvamus.postimees.ee/4047003/marju-lepajoe-kone-takistused-taepsete-sonade-leidmise-teel#comments
laupäev, 18. märts 2017
Kirp
“Kas magasite hästi?”
“Ei, mu voodis oli kirp!!!”
“Ma tapsin ta ju eile ära!?”
“Aga täna öösel tulid matuselised…”
“Ei, mu voodis oli kirp!!!”
“Ma tapsin ta ju eile ära!?”
“Aga täna öösel tulid matuselised…”
neljapäev, 16. märts 2017
Anna
“Isa, osta mulle iPhone6!”
“Aga võlusõna?”
“Anna.”
“Ei noh, eriline ülbik!!! Mida ma sulle andma pean? Rihma või???”
“Ei, Anna on su armukese nimi lihtsalt.”
“Mhm…eem…mis värvi korpusega sulle meeldiks?”
“Aga võlusõna?”
“Anna.”
“Ei noh, eriline ülbik!!! Mida ma sulle andma pean? Rihma või???”
“Ei, Anna on su armukese nimi lihtsalt.”
“Mhm…eem…mis värvi korpusega sulle meeldiks?”
Konservatiivse Vene oligarhi kool lubab kasvatada tulevase tsaaririigi eliiti
Koridorides ripuvad tsaaride pildid ja NSVL-i ülistamist välditakse, õpitakse piiblit ja ladina keelt.
„Siin kasvab tulevane eliit,“ ütles Püha Vassili kooli direktor Zurab Tšavtšavadze, elegantne 74-aastane mees, kelle kabineti seinal ripub Vene viimase tsaari Nikolai II portree. „Meie õpilased kasvavad moraalseteks, religioosseteks, intellektuaalseteks ja patriootlikeks inimesteks, kellel on kõik võimalused võimu juurde pääsemiseks.“
Mitmest suurest hoonest koosnev koolikompleks asub Moskva jõukas äärelinnas, kompleksi keskel asub hiljuti ehitatud kirik. Kooli 400 õpilast kasvatatakse patriootlikus vaimus, toetudes Vene keisririigi traditsioonidele.
Lähenemas on Romanovite dünastia sajandeid kestnud valitsusaja lõpetanud Vene revolutsiooni 100. aastapäev. Tšavtšavadze kuulub väikesesse, aga mõjukasse seltskonda, kes otsivad inspiratsiooni Vene keisririigi ajaloost ja loodavad isegi monarhia peatset taastamist.
„Vaadake, mida tegi Vene rahvas Lenini, Stalini, Putiniga,“ märgib Tšavtšavadze. „Kui keegi on paar aastat võimul olnud, muutub ta pühaks. Vene rahvas ihaldab isevalitsust, monarhia on Vene hingele omane.“
Püha Vassili kooli koridoride seintel jälgivad õpilasi tsaaride portreed.
Püha Vassili kooli koridoride seintel jälgivad õpilasi tsaaride portreed. Ühes koridoris kõrgub Katariina Suure skulptuur ning korvpallisaalis ripuvad kaheksa tsaari hiiglaslikud portreed. Õppeainete seas on piiblitunnid ja ladina keel. Kool kasutab omaenda ajalooõpikuid, mis erinevalt tavalisest Vene õppekavast väldib Nõukogude aja positiivset kujutamist.
Kooli taga on Konstanin Malofejev, salapärane Vene finantsist, keda hüütakse ka „ortodoksi oligarhiks“. Malofejevil on hea klapp Kremliga ja arvatakse, et ta on rahastanud Ida-Ukraina venemeelseid võitlejaid. Ta on ka marurahvusliku ja ortodoksse telekanali Tsargrad asutaja. Intervjuus Guardianile ütles Malofejev, et kooli eesmärk on olla „ortodoksi Eton“, mis valmistab ette tulevase Vene keisririigi eliiti.
Konstantin Malofejev Foto: Sputnik/Scanpix
„Meie kooli missioon on tagada, et meie lõpetajatest saavad ortodoksi patrioodid, kes kannavad edasi Venemaa tuhandeaastasi traditsioone – mitte üksnes viimase 20 või 100 aasta omi,“ selgitab Malofejev. Tema Moskva kesklinnas asuv kabinet on kaunistatud ortodoksi ikoonide ja hiiglasliku Aleksander III portreega. 19. sajandil elanud tsaar oli tuntud oma konservatiivsuse poolest. „Minu jaoks on 1917. aastal katkestatud traditsioonide taastamine väga oluline.“
Kooli missioon on tagada, et lõpetajatest saavad ortodoksi patrioodid, kes kannavad traditsioone edasi.
Pärast Veebruarirevolutsiooni alustas Venemaa lühiajalist liberaalset eksperimenti, kuni Lenini juhitud bolševikud sama aasta oktoobris ajutise valitsuse kukutasid. Nikolai II ja tema perekond hukati 1918. aastal. Suur osa aadlikest hukkus Vene kodusõjas valgete poolel võideldes või pages Euroopasse ja kaugemale.
Nõukogude ajal oli valgekaartlaste mainimine keelatud. Tšavtšavadze on pärit perest, mis tuli 1947. aastal pärast II maailmasõja rahvusluse lainet Nõukogude Liitu tagasi. Ent tema isa võeti ruttu spioonina kinni ja saadeti 25 aastaks Gulagi. Ülejäänud pere küüditati Kasahstani.
Pärast nõukogude võimu lõppu on huvi tsaarimineviku vastu tõusnud. Vene õigeusukirik kuulutas Nikolai II pühakuks. Vladimi Putini valitsus on väljendanud Nõukogude Liidu saavutuste suhtes imetlust, kuid peab selle asutamisega kaasnenud verevalamist ja kaost tragöödiaks.
Tšavtšavadze on pärit perest, mis tuli 1947. aastal pärast Teise maailmasõja rahvusluse lainet Nõukogude Liitu tagasi.
Praegu 42-aastane Malofejev sündis Moskva lähistel. Tema vanemad elasid nõukogude teadlastele mõeldud erirajoonis. Mihhail Gorbatšovi perestroika ajal oli ta teismeline, kes hakkas neelama kirjandust valgekaartlaste kohta. Varsti sai temast monarhist.
„14-aastasena lugesin kaht raamatut, mis mind tohutult mõjutasid,“ meenutab Malofejev. Üks neist oli Argentinasse emigreerunud tsaariohvitseri mälestusteraamat. Teine oli „Sõrmuste isand.“
„Aragorni tagasitulek Gondorisse moodustas osa sellest, kuidas ma monarhiat ette kujutasin,“ ütleb Malofejev. „See mõjutas minu arusaama monarhismist.“
Monarhismist vaimustunud Malofejev saatis kirja Pariisis resideeruvale suurvürstile Vladimir Kirillovitšile. 1917. aastal sündinud suurvürsti peetakse keisriperekonna peaks, kuna Nikolai II ja tema pere hukati bolševike poolt ja teised pereliikmed on paguluses surnud.
Pärast kirja saamist palus suurvürst oma tollasel assistendil Tšavtšavadzel vastus isiklikult kohale toimetada. Kahe mehe suhtlus on pärast seda jätkunud. Malofejev õppis Moskva ülikoolis juurat ja kirjutas oma lõputöö monarhia taastamise põhiseaduslikust mehhanismist. Seejärel siirdus ta pangandusse ja sai ruttu üheks Venemaa rikkamaks meheks. Ta kutsus Tšavtšavadze oma kooli direktoriks. 2012 sai kool endale uued õppehooned. Malofejev loodab, et kooli vilistlastest saab „vältimatult“ saabuva tsaarivõimu selgroog.
Kulub ilmselt aastakümneid, enne kui Vene monarhia taastamine tõsisemalt arutusele võetakse.
Malofejevi sõnul on elukutselised poliitikud müüdavad ja keskenduvad valimisedule. Monarh aga saab valitseda räpasest päevapoliitikast sõltumatult. Putinit ta räpaseks demokraatlikuks poliitikuks ei pea, kuna praeguse Vene presidendi nimetas ametisse Boriss Jeltsin.
„Ta ei proovinud kunagi valimistel kandideerida - ta leiti ja pandi kohale ning selgus, et ta on Jumalast saadetud,“ räägib Malofejev. „Kes oleks 1999. aastal arvanud, et Putin ilmub välja ja Venemaa hakkab jälle Venemaaks muutuma? See oli Jumala kätetöö.“
Oligarhi sõnul näitavad uuringud, et monarhiat toetavate venelaste arv on kümne aastaga tõusnud 15%-lt 25%-le. Ta seostab seda Putini isikliku populaarsusega.
Malofejevi tsaristlikku meelsust jagab teiste seas ka Leonid Rešetnikov, endine KGB ja Vene välisluure (SVR) kindral, kes oli viimase ajani ühe mõjuka välispoliitilise mõttekoja esimees. Nüüd juhib ta ühendust nimega Kahepealise Kotka selts, mille Moskva kontorit kaunistavad Putini ja Nikolai II portreed.
Rešetnikovi sõnul sai temast monarhist ajal, kui ta töötas 1980.-tel Balkanil KGB agendina ning märkas, et mitte keegi ei usu tegelikult kommunismi. Demokraatia pole tema hinnangul parem. „Liberaalid tahavad saada eurooplasteks, aga Jumal lõi meid teistsugusena,“ ütleb Rešetnikov. "Liberaaldemokraatia on nagu marksism, see toodi meile Londonist, Pariisist ja New Yorgist. Me peame minema tagasi punkti, kus me 1917. aastal valele teele pöörasime.“
Rešetnikovi sõnul kulub ilmselt aastakümneid, enne kui Vene monarhia taastamine tõsisemalt arutusele võetaks. Ta arvab, et enne seda peab ühiskond muutuma küpsemaks ja religioossemaks.
Malofejev aga usub, et pööre võib toimuda varem, kui oodatakse. Tema sõnul on täiesti võimalik, et Putin kroonitakse tsaariks: „Keegi ei tahtnud, et Jeltsin igavesti jätkaks, aga Putinist loodavad seda kõik.“
(C) Guardian News and Media 2017
Sada aastat Vene monarhia langusest
Täna sada aastat tagasi (vana kalendri järgi 3. märtsil) loobus Vene suurvürst Mihhail talle pakutud kroonist ja Peterburis kuulutati välja Ajutine Valitsus.
Eraalgatusena valminud Vene veebiportaal project1917.com pakub lugejale vene ja inglise keeles ajarännu võimalust. Iga päev antakse üksikasjalik ülevaade sada aastat tagasi samal kuupäeval toimunud sündmustest. Välja on pandud foto- ja videomaterjali, omaaegsete prominentide mõtteavaldusi ja isegi 1917. aasta Moskva ja Peterburi ilmateade.
Mitmele ajaloolisele isikule on juubeliaasta puhul loodud Twitteri kontod, mille postitused kannavad märgist #1917LIVE. Pidevalt postitavad näiteks kasutajad @NicholasII_1917, @PetroSoviet1917 ja @VLenin_1917.
Ka Krimmi juht tahab monarhiat
Krimmi juht Sergei Aksjonov ütles eile teleintervjuus, et Venemaa peaks üle minema monarhiale. „Kui ei ole ainujuhtimist, tekib kollektiivne vastutustundetus,” ütles Aksjonov telekanalile Pervõi Krõmski. „Selline demokraatia sellisel kujul, nagu esitavad lääne massiteabevahendid, ei ole meile vajalik.” Kremli pressiesindaja Dmitri Peskov ütles, et Aksjonovil on õigus isiklikule arvamusele, ent president Putin suhtub sellistesse aruteludesse jahedalt.
„Siin kasvab tulevane eliit,“ ütles Püha Vassili kooli direktor Zurab Tšavtšavadze, elegantne 74-aastane mees, kelle kabineti seinal ripub Vene viimase tsaari Nikolai II portree. „Meie õpilased kasvavad moraalseteks, religioosseteks, intellektuaalseteks ja patriootlikeks inimesteks, kellel on kõik võimalused võimu juurde pääsemiseks.“
Mitmest suurest hoonest koosnev koolikompleks asub Moskva jõukas äärelinnas, kompleksi keskel asub hiljuti ehitatud kirik. Kooli 400 õpilast kasvatatakse patriootlikus vaimus, toetudes Vene keisririigi traditsioonidele.
Lähenemas on Romanovite dünastia sajandeid kestnud valitsusaja lõpetanud Vene revolutsiooni 100. aastapäev. Tšavtšavadze kuulub väikesesse, aga mõjukasse seltskonda, kes otsivad inspiratsiooni Vene keisririigi ajaloost ja loodavad isegi monarhia peatset taastamist.
„Vaadake, mida tegi Vene rahvas Lenini, Stalini, Putiniga,“ märgib Tšavtšavadze. „Kui keegi on paar aastat võimul olnud, muutub ta pühaks. Vene rahvas ihaldab isevalitsust, monarhia on Vene hingele omane.“
Püha Vassili kooli koridoride seintel jälgivad õpilasi tsaaride portreed.
Püha Vassili kooli koridoride seintel jälgivad õpilasi tsaaride portreed. Ühes koridoris kõrgub Katariina Suure skulptuur ning korvpallisaalis ripuvad kaheksa tsaari hiiglaslikud portreed. Õppeainete seas on piiblitunnid ja ladina keel. Kool kasutab omaenda ajalooõpikuid, mis erinevalt tavalisest Vene õppekavast väldib Nõukogude aja positiivset kujutamist.
Kooli taga on Konstanin Malofejev, salapärane Vene finantsist, keda hüütakse ka „ortodoksi oligarhiks“. Malofejevil on hea klapp Kremliga ja arvatakse, et ta on rahastanud Ida-Ukraina venemeelseid võitlejaid. Ta on ka marurahvusliku ja ortodoksse telekanali Tsargrad asutaja. Intervjuus Guardianile ütles Malofejev, et kooli eesmärk on olla „ortodoksi Eton“, mis valmistab ette tulevase Vene keisririigi eliiti.
Konstantin Malofejev Foto: Sputnik/Scanpix
„Meie kooli missioon on tagada, et meie lõpetajatest saavad ortodoksi patrioodid, kes kannavad edasi Venemaa tuhandeaastasi traditsioone – mitte üksnes viimase 20 või 100 aasta omi,“ selgitab Malofejev. Tema Moskva kesklinnas asuv kabinet on kaunistatud ortodoksi ikoonide ja hiiglasliku Aleksander III portreega. 19. sajandil elanud tsaar oli tuntud oma konservatiivsuse poolest. „Minu jaoks on 1917. aastal katkestatud traditsioonide taastamine väga oluline.“
Kooli missioon on tagada, et lõpetajatest saavad ortodoksi patrioodid, kes kannavad traditsioone edasi.
Pärast Veebruarirevolutsiooni alustas Venemaa lühiajalist liberaalset eksperimenti, kuni Lenini juhitud bolševikud sama aasta oktoobris ajutise valitsuse kukutasid. Nikolai II ja tema perekond hukati 1918. aastal. Suur osa aadlikest hukkus Vene kodusõjas valgete poolel võideldes või pages Euroopasse ja kaugemale.
Nõukogude ajal oli valgekaartlaste mainimine keelatud. Tšavtšavadze on pärit perest, mis tuli 1947. aastal pärast II maailmasõja rahvusluse lainet Nõukogude Liitu tagasi. Ent tema isa võeti ruttu spioonina kinni ja saadeti 25 aastaks Gulagi. Ülejäänud pere küüditati Kasahstani.
Pärast nõukogude võimu lõppu on huvi tsaarimineviku vastu tõusnud. Vene õigeusukirik kuulutas Nikolai II pühakuks. Vladimi Putini valitsus on väljendanud Nõukogude Liidu saavutuste suhtes imetlust, kuid peab selle asutamisega kaasnenud verevalamist ja kaost tragöödiaks.
Tšavtšavadze on pärit perest, mis tuli 1947. aastal pärast Teise maailmasõja rahvusluse lainet Nõukogude Liitu tagasi.
Praegu 42-aastane Malofejev sündis Moskva lähistel. Tema vanemad elasid nõukogude teadlastele mõeldud erirajoonis. Mihhail Gorbatšovi perestroika ajal oli ta teismeline, kes hakkas neelama kirjandust valgekaartlaste kohta. Varsti sai temast monarhist.
„14-aastasena lugesin kaht raamatut, mis mind tohutult mõjutasid,“ meenutab Malofejev. Üks neist oli Argentinasse emigreerunud tsaariohvitseri mälestusteraamat. Teine oli „Sõrmuste isand.“
„Aragorni tagasitulek Gondorisse moodustas osa sellest, kuidas ma monarhiat ette kujutasin,“ ütleb Malofejev. „See mõjutas minu arusaama monarhismist.“
Monarhismist vaimustunud Malofejev saatis kirja Pariisis resideeruvale suurvürstile Vladimir Kirillovitšile. 1917. aastal sündinud suurvürsti peetakse keisriperekonna peaks, kuna Nikolai II ja tema pere hukati bolševike poolt ja teised pereliikmed on paguluses surnud.
Pärast kirja saamist palus suurvürst oma tollasel assistendil Tšavtšavadzel vastus isiklikult kohale toimetada. Kahe mehe suhtlus on pärast seda jätkunud. Malofejev õppis Moskva ülikoolis juurat ja kirjutas oma lõputöö monarhia taastamise põhiseaduslikust mehhanismist. Seejärel siirdus ta pangandusse ja sai ruttu üheks Venemaa rikkamaks meheks. Ta kutsus Tšavtšavadze oma kooli direktoriks. 2012 sai kool endale uued õppehooned. Malofejev loodab, et kooli vilistlastest saab „vältimatult“ saabuva tsaarivõimu selgroog.
Kulub ilmselt aastakümneid, enne kui Vene monarhia taastamine tõsisemalt arutusele võetakse.
Malofejevi sõnul on elukutselised poliitikud müüdavad ja keskenduvad valimisedule. Monarh aga saab valitseda räpasest päevapoliitikast sõltumatult. Putinit ta räpaseks demokraatlikuks poliitikuks ei pea, kuna praeguse Vene presidendi nimetas ametisse Boriss Jeltsin.
„Ta ei proovinud kunagi valimistel kandideerida - ta leiti ja pandi kohale ning selgus, et ta on Jumalast saadetud,“ räägib Malofejev. „Kes oleks 1999. aastal arvanud, et Putin ilmub välja ja Venemaa hakkab jälle Venemaaks muutuma? See oli Jumala kätetöö.“
Oligarhi sõnul näitavad uuringud, et monarhiat toetavate venelaste arv on kümne aastaga tõusnud 15%-lt 25%-le. Ta seostab seda Putini isikliku populaarsusega.
Malofejevi tsaristlikku meelsust jagab teiste seas ka Leonid Rešetnikov, endine KGB ja Vene välisluure (SVR) kindral, kes oli viimase ajani ühe mõjuka välispoliitilise mõttekoja esimees. Nüüd juhib ta ühendust nimega Kahepealise Kotka selts, mille Moskva kontorit kaunistavad Putini ja Nikolai II portreed.
Rešetnikovi sõnul sai temast monarhist ajal, kui ta töötas 1980.-tel Balkanil KGB agendina ning märkas, et mitte keegi ei usu tegelikult kommunismi. Demokraatia pole tema hinnangul parem. „Liberaalid tahavad saada eurooplasteks, aga Jumal lõi meid teistsugusena,“ ütleb Rešetnikov. "Liberaaldemokraatia on nagu marksism, see toodi meile Londonist, Pariisist ja New Yorgist. Me peame minema tagasi punkti, kus me 1917. aastal valele teele pöörasime.“
Rešetnikovi sõnul kulub ilmselt aastakümneid, enne kui Vene monarhia taastamine tõsisemalt arutusele võetaks. Ta arvab, et enne seda peab ühiskond muutuma küpsemaks ja religioossemaks.
Malofejev aga usub, et pööre võib toimuda varem, kui oodatakse. Tema sõnul on täiesti võimalik, et Putin kroonitakse tsaariks: „Keegi ei tahtnud, et Jeltsin igavesti jätkaks, aga Putinist loodavad seda kõik.“
(C) Guardian News and Media 2017
Sada aastat Vene monarhia langusest
Täna sada aastat tagasi (vana kalendri järgi 3. märtsil) loobus Vene suurvürst Mihhail talle pakutud kroonist ja Peterburis kuulutati välja Ajutine Valitsus.
Eraalgatusena valminud Vene veebiportaal project1917.com pakub lugejale vene ja inglise keeles ajarännu võimalust. Iga päev antakse üksikasjalik ülevaade sada aastat tagasi samal kuupäeval toimunud sündmustest. Välja on pandud foto- ja videomaterjali, omaaegsete prominentide mõtteavaldusi ja isegi 1917. aasta Moskva ja Peterburi ilmateade.
Mitmele ajaloolisele isikule on juubeliaasta puhul loodud Twitteri kontod, mille postitused kannavad märgist #1917LIVE. Pidevalt postitavad näiteks kasutajad @NicholasII_1917, @PetroSoviet1917 ja @VLenin_1917.
Ka Krimmi juht tahab monarhiat
Krimmi juht Sergei Aksjonov ütles eile teleintervjuus, et Venemaa peaks üle minema monarhiale. „Kui ei ole ainujuhtimist, tekib kollektiivne vastutustundetus,” ütles Aksjonov telekanalile Pervõi Krõmski. „Selline demokraatia sellisel kujul, nagu esitavad lääne massiteabevahendid, ei ole meile vajalik.” Kremli pressiesindaja Dmitri Peskov ütles, et Aksjonovil on õigus isiklikule arvamusele, ent president Putin suhtub sellistesse aruteludesse jahedalt.
esmaspäev, 13. märts 2017
Jüri Kotšinev: rahvas peab otsustama oma tara väravavõtmete üle ise
Sõjaajaloolase ja literaadi Jüri Kotšinevi arvates oleks ideaalne Eesti selline, kus kaitstakse omaenda kultuuri ja pärandit ning lastakse sisse vaid neid mõjutusi, mida ise soovitakse.
Millist Eestit sooviks sõjaajaloolane ja literaat Jüri Kotšinev? “Ütlen selle võrdumpildiga, päris lihtsalt, oma mätta otsast vaadates,” tõdeb Kotšinev ja jätkab:
“Minu Eesti ideaal meie naabrite ja teiste riikide ja üldse maailma suhtes oleks selline, et me oleme siin oma mätta peal. Me oleme nii kaua selle mätta peal olla tahtnud, et las me siis oleme, aga igasuguste võõraste ja ohtlike tuulte eest oleksime me taraga kaitstud – mätas ja tara ümber.”
“Taras on väravad, aga nende väravate võtmed on meie käes ja me ise vaatame, keda me nendest väravatest sisse laseme ja keda mitte.”
Jüri Kotšinevi nägemuse kohaselt pole meil selle koha pealt vaja siia nõustajaid – ükskõik, mis nahavärvi ja ükskõik, kui kõrgelt tunnustatud maailma kultuurikandjate keskelt.
“Oma mätta rahvas otsustab oma tara väravate võtmete üle ise. See oleks see Eesti, kuhu mina tahaksin kuuluda. See ei tähenda isolatsiooni, vaid see tähendab korda ja lõpuks ometi ka väärtuste ärasettimise võimalust ja kõige lihtsamat turvatunnet, mida meil minu arust järjest vähemaks jääb,” tõdeb sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Millist Eestit sooviks sõjaajaloolane ja literaat Jüri Kotšinev? “Ütlen selle võrdumpildiga, päris lihtsalt, oma mätta otsast vaadates,” tõdeb Kotšinev ja jätkab:
“Minu Eesti ideaal meie naabrite ja teiste riikide ja üldse maailma suhtes oleks selline, et me oleme siin oma mätta peal. Me oleme nii kaua selle mätta peal olla tahtnud, et las me siis oleme, aga igasuguste võõraste ja ohtlike tuulte eest oleksime me taraga kaitstud – mätas ja tara ümber.”
“Taras on väravad, aga nende väravate võtmed on meie käes ja me ise vaatame, keda me nendest väravatest sisse laseme ja keda mitte.”
Jüri Kotšinevi nägemuse kohaselt pole meil selle koha pealt vaja siia nõustajaid – ükskõik, mis nahavärvi ja ükskõik, kui kõrgelt tunnustatud maailma kultuurikandjate keskelt.
“Oma mätta rahvas otsustab oma tara väravate võtmete üle ise. See oleks see Eesti, kuhu mina tahaksin kuuluda. See ei tähenda isolatsiooni, vaid see tähendab korda ja lõpuks ometi ka väärtuste ärasettimise võimalust ja kõige lihtsamat turvatunnet, mida meil minu arust järjest vähemaks jääb,” tõdeb sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
laupäev, 11. märts 2017
Miks teil pidurituli ei põle?
Politsei peatab auto ja küsib juhilt: “Miks teil pidurituli ei põle?”
Juht tuleb autost välja ja hakkab valju häälega vanduma ja hädaldama.
“Oh taevas küll! Oh taevas küll!”
Politseinik proovib hüsteerias meest rahustada: “Kuulge, ega see asi nüüd nii hull ka ei ole…”
“Ei ole nii hull?!? Kus on mu haagissuvila koos mu naisega?!?”
Juht tuleb autost välja ja hakkab valju häälega vanduma ja hädaldama.
“Oh taevas küll! Oh taevas küll!”
Politseinik proovib hüsteerias meest rahustada: “Kuulge, ega see asi nüüd nii hull ka ei ole…”
“Ei ole nii hull?!? Kus on mu haagissuvila koos mu naisega?!?”
neljapäev, 9. märts 2017
kolmapäev, 8. märts 2017
teisipäev, 7. märts 2017
FB-st 100. aastat tagasi
Ülevaade 100-aasta tagusest Venemaa revolutsioonist. See oli 100% imporditud läänest ja tolleaegse nn edumeelse lääne marksismiideoloogia levimine mürgitas lõpuks Venemaa rahva. Kõik lubadused, millega lääne marksistlikud emissarid rahva kaasa vedasid (lubadused maale, vabadusele jne) osutusid tegelikult pettuseks ja vene intelligents tapeti. Hukkusid ka need haritlased, kes rumalusest revolutsioonile teed ette valmistasid. Sisuliselt väidetakse, et Venemaa nn kultuurimälu päästeti tänu 200 000 vene emigrandile, kes Krimmist läände pagesid. Miks see juhtus? Saksa luure oli väga hea ja kuna sõjaliselt hakkasid alla jääma, siis panustati revolutsioonile Venemaal. Toimis.Vene keiser leides, et ainult Venemaa suudab selle Euroopat ähvardava punase katku üle elada, võttis teadliku vastutuse ja taandus. Saksa keiser, kes selle punaseid toetava avantüüriga kaasa läks, kukutati aasta hiljem.
Paraku see punane katk ei kadunud, vaid podises Euroopas edasi ja täna näeme järjekordselt punaideoloogia mürgist võidukäiku Euroopa rahvaste hulgas Euroopa Liidu näol. Me peaks ajaloost õppima kui tahame eesti rahvusena edasi kesta- läänest ei tule oodatavat õndsust, vaid häving ja kaos. Nii nagu Venemaal ei olnud hävingut ja kaost enne kui punaideoloogia selle riigi mürgitas. Tänane vastasseis Lääne ja Venemaa vahel taas ideoloogilisel pinnal. Venemaad demoniseeritakse, et see on halb ja ohtlik oma impeeriumiihaluse tõttu, aga samas käib traditsioone/väärtuseid hävitava ideoloogia- liberalismi külvamine selle Venemaaa vastasseisu tähe all. Eks see vastasseis ongi sellelt pinnalt, et punane kurjus järjekordselt ei suuda Venemaa tõttu absoluutset võitu maailmas saavutada. Meil oleks aeg olukorra tõsidusest aru saada- võitlus käib ideoloogilisel pinnal, mitte ei varitse surmaoht Vene impeeriumiihaluse taga. Viimasega saame hakkama- eestlaste kogu 700 aastane ajalugu on olnud vastupanuajalugu ja oleme hakkama saanud. Ideoloogiliselt laostununa aga me rahvana kaome. Kui me muidu ei taipa, siis mõtleme, kas ikka läänest pealesurutav bolševistlik surmakultuur põlistab meie kestmise: relativism, hingeline tühjus, materialism ja tühised/perverssed lõbud, läänemeresoome kultuuri marginaliseerimine, võõruskude/kultuuride sissevedu, rahva segamine mingiks abstraktseks eurooplaseks, sündimata lapsetapmise jõuline propageerimine, pereväärtuseid hävitavate perverssuste ülimaks seadmine jne. Ilus jutt vabadusest ja paremast globaalsest tulevikust, on samasugune mürgine vale nagu 100 aastat tagasi juhtus Venemaaga - need lubajad oskavad ainult kaost ja hävingut luua.
Paraku see punane katk ei kadunud, vaid podises Euroopas edasi ja täna näeme järjekordselt punaideoloogia mürgist võidukäiku Euroopa rahvaste hulgas Euroopa Liidu näol. Me peaks ajaloost õppima kui tahame eesti rahvusena edasi kesta- läänest ei tule oodatavat õndsust, vaid häving ja kaos. Nii nagu Venemaal ei olnud hävingut ja kaost enne kui punaideoloogia selle riigi mürgitas. Tänane vastasseis Lääne ja Venemaa vahel taas ideoloogilisel pinnal. Venemaad demoniseeritakse, et see on halb ja ohtlik oma impeeriumiihaluse tõttu, aga samas käib traditsioone/väärtuseid hävitava ideoloogia- liberalismi külvamine selle Venemaaa vastasseisu tähe all. Eks see vastasseis ongi sellelt pinnalt, et punane kurjus järjekordselt ei suuda Venemaa tõttu absoluutset võitu maailmas saavutada. Meil oleks aeg olukorra tõsidusest aru saada- võitlus käib ideoloogilisel pinnal, mitte ei varitse surmaoht Vene impeeriumiihaluse taga. Viimasega saame hakkama- eestlaste kogu 700 aastane ajalugu on olnud vastupanuajalugu ja oleme hakkama saanud. Ideoloogiliselt laostununa aga me rahvana kaome. Kui me muidu ei taipa, siis mõtleme, kas ikka läänest pealesurutav bolševistlik surmakultuur põlistab meie kestmise: relativism, hingeline tühjus, materialism ja tühised/perverssed lõbud, läänemeresoome kultuuri marginaliseerimine, võõruskude/kultuuride sissevedu, rahva segamine mingiks abstraktseks eurooplaseks, sündimata lapsetapmise jõuline propageerimine, pereväärtuseid hävitavate perverssuste ülimaks seadmine jne. Ilus jutt vabadusest ja paremast globaalsest tulevikust, on samasugune mürgine vale nagu 100 aastat tagasi juhtus Venemaaga - need lubajad oskavad ainult kaost ja hävingut luua.
Tellimine:
Postitused (Atom)