Rootsis ja Stockholmis on paiku, kus integratsiooni asemel on aastakümneid edenenud hoopis segregatsioon, mis praeguseks on viinud kuritegelike jõukude väljaarenemiseni. „Stockholmi paikades, kus meil on probleem segregatsiooniga, on muidugi paiku, kus leiame gängistruktuure. See on meie ja minu enda hinnangul liiga kaugele läinud. Oleme lubanud säärastel struktuuridel liiga kaugele areneda,” hindas abilinnapea Jurdell Eesti Päevalehega linnavalitsuses vesteldes.
Üks tuntumaid Stockholmi rahutuid paiku on umbes 16 000 elanikuga Rinkeby asum. Viimati toimusid seal gängide kokkupõrked politseiga veebruari lõpus, süüdati mõned autod ja löödi sisse poodide aknaid. Juhtum sai palju tähelepanu, sest USA president Donald Trump oli parajasti märkinud, et Rootsi on immigratsiooni tõttu kohutavaks kohaks muutunud.
„Rinkeby segregatsiooni probleem algas 1980-ndatel. Kas oleme selle süvendamist üritanud vältida? Jah, palju on tehtud. Aga nüüdseks on rohkem kui selge, et me pole piisavalt edukad olnud,” nentis Jurdell.
Stockholmi linna hinnangul tuleb uuesti proovida. Raha taha asi ei jää, sest rikkamatest linnaosadest suunatakse raha vaesematesse kohtadesse nagu Rinkeby. Tehakse koostööd politsei ja kodanikega, tagatakse, et haridus saaks ressursse. Linn peab tähtsaks, et Rinkeby ei näeks halvem välja kui Stockholmi kesklinn, mistõttu pööratakse erilist tähelepanu heakorrale.
Kuid Rinkeby-Kista linnaosavalitsuses Rinkeby eest vastutav asumijuht Patrik Derk sõnas, et heakorra tagamine on kena, aga see pole piirkonda sisuliselt muutnud. 1980-ndatel tsentraliseeriti Rootsis avalikud teenused, nagu post ja omavalitsustegevus, suurtesse kesksetesse majadesse ning see viis paljudest piirkondadest sisuliselt võimu ja riigi autoriteedi.
Linnaosavalitsus asub hoopis Kistas, mille metroojaamas maksab kohv rohkem kui Stockholmi kesklinnas. See asum on Rootsi pealinna majandusmootor, siin tegutsevad Ericsson, IBM ja lugematud IT start-up’id. Ja siit peegelklaasidega kontorihoonete vahelt valitsetakse kaugvormis probleemset Rinkebyd.
Derk pole sellega rahul. Tema eesmärk on kiiremas korras kolida Rinkebysse, kus ta soovib kõikvõimalikud riigi ja kohalikud teenused ühte majja koondada. See tooks võimu uuesti kohalikeni. Derki arvates on suur osa probleeme kinni sotsiaal-majanduslikes põhjustes, millega tuleb aktiivselt kohapeal inimestega suheldes tegeleda.
Derk tuli Rinkebyga tegelema poolteist aastat tagasi. Varem tegeles ta aastakümneid samasuguse probleemse alaga Södertäljes. Kümne aastaga muudeti sealne Hovsjö linnaosa normaalseks elupaigaks, kust inimesed enam esimesel võimalusel ei lahkunud. See on ainuke Rootsi probleemne asum, mis on sellest sildist lahti saanud.
„Meil on [Rinkebys] tekkinud omavalitsus omavalitsuses, sest kui omavalitsus lahkus, hakkasid [jõugud] seda kohta ise juhtima. Nii et peame seal omavalitsuse taastama,” lõpetas Derk.
Ent pikaajaliste probleemide lahendamisega ei saa pihta hakata enne, kui on tagatud peamine: turvalisus. Rinkeby politseiga kohtuda tahtes ei jõua ikka veel Rinkebysse, sest kohaliku politsei maja on eemal Solnas, kust minnakse patrullima ja sõidetakse väljakutsetele.
Politsejuhi kinnitusel on probleemne kontingent umbes 1% Rinkeby elanikke, peamiselt 14–15-aastased poisid ja üksikud vanemaealised. „See ala ei ole sugugi mingi no-go-tsoon. Me töötame seal iga päev. Politseinikud on seal kogu aeg ning päeval ja enamikul öödel on kõik rahulik ja normaalne,” sõnas ta.
„Meid eristab teistest Stockholmi piirkondadest see, et noored ründavad vahel politseid ja panevad autosid põlema. Mõnikord, kui me kellegi arreteerime, makstakse kätte autode süütamisega,” lausus Ohlsson.
Kui politseid rünnatakse, loobitakse Rinkeby peatänavat ületavatelt jalakäijate sildadelt politsei pihta kive. Või tehakse numbril 112 valeväljakutseid, et saabunud politseid siis kividega rünnata. „Seda juhtub kord nädalas või paari nädala tagant. Mitte tihti, aga juhtub,” nentis Ohlsson.
„Rinkebys on peaaegu normaalsuseks saanud, et politsei pihta võib kive loopida. See on imelik. Ja ka politsei on jõudnud selle normaalsusena võtmiseni,” märkis Ohlsson. Ta tunnistas, et see õõnestab võimu autoriteeti ja politsei on läinud üle karmimatele võtetele. „Oleme oma taktikat muutnud. Nüüd on meil igas autos kolm-neli inimest, et saaksime kohe reageerida ja näiteks kividega loopija vahistada.”
Rinkeby politseijaoskond pandi 2014. aastal kinni, sest seal polnud ruumi aina suuremale hulgale korrakaitsjatele. Kuigi jaoskonna kadumine ei tähendanud politsei lahkumist, oli seegi märk võimu tagasitõmbumisest.
Ohlsson nentis, et uue jaoskonna kavandamine ja ehitamine on liiga kauaks venima jäänud. Praegu käib hange ja ehitust loodetakse alustada juunis. „Ehitis on 250 politseinikule, pluss tsiviilametnikud. Samuti tahame sinna ehitada politsei kõnekeskuse 80 töötajaga. Need pole politseinikud. Tahame sinna kohalikke tööle võtta, see võiks siduda meid kohaliku kogukonnaga,” avaldas Ohlsson lootust.
Politseinik: seadused on liiga leebed
Rinkeby-Kista kogukonnapolitsei staabiülema Jörgen Ohlssoni hinnangul on politsei vastu respekti suurendamiseks vaja Rootsi üpris leebed seadused karmimaks muuta. „Meie süsteem on natuke liiga andestav. Kurjategijad tulevad [vangist] välja natuke liiga vara. Andsin eelmisel nädalal teleintervjuu ja tõin näite mehest, kelle pidasime Rinkebys kinni päevasel ajal. Tal oli kuulivest seljas ja laetud relv,” meenutas Ohlsson.
„See on Rootsis raske kuritegu, kuid ei lõpe tema jaoks praegu rohkemaga kui kuuekuulise vangistusega. Me võtame ta kinni, teeme raporti, võtame relva ära, kuid siis lastakse ta vabaks. Ja ta ootab vabaduses, kuni uurimine on läbi ja ta vangi määratakse. Nii et ta oli politseijaoskonnas viis tundi, aga seejärel kohe taas tänaval.”
„Selliste kuritegude eest peaks inimesed tänavalt eemaldama, et nad saaksid n-ö jahtuda. Paljud politseis arvavad, et meie süsteem on liiga andestav ja leebe. Räägime palju inimeste usalduse võitmisest. Aga mida nad arvama peavad, kui näevad, et inimene, kel oli relv, lasti kohe lahti? Nad arvavad, et meile anti altkäemaksu. Nad arvavad, et me oleme korruptiivsed. Ma üritan saada poliitikuid aru saama, et sellistel kuritegudel peavad olema tagajärjed,” rääkis politseijuht.
Tema hinnangul on tulirelvad Rootsis liiga kättesaadavaks muutunud. „Minu kogemus näitab, et see on väga lihtne. 4000–5000 krooni (400–500 euro) eest võib käsitulirelva saada. Me leiame isegi palju Kalašnikove. Euroopa avatud piirid on osa sellest probleemist – Rootsi pääseb Taanist üle silla ja keegi ei kontrolli eriti autoga reisijaid. Sellega peab tõsiselt tegelema.”
Rinkeby kooli direktor: minu õpilased pole sugugi kehvad
Ta meenutab, et pidi 2012. aastal alustades koolis tavalise turvalisusega vaeva nägema. „Rinkebys on narkootikumide müümine täiesti avalik. Kui lähete koolist sada meetrit, siis arvatavasti näete kedagi narkootikume müümas. Seetõttu on keegi mu õpetajatest alati kooli uksel valves.”
„Mul oli alguses väga raske kooliõues reeglid paika seada. Esimese kahe kuuga andsin politseisse oma 50 avaldust inimeste kohta, kes üritasid kooli territooriumile müüma tulla. Läks lahti kuulujutt, et koolis on uus hull direktor, kes teeb kõigi kohta avalduse. Aga see mõjus ja kooliõue enam ei tulda.”
„On ka olnud gängide kokkupõrkeid, mille käigus nad on üritanud kooli varjuda. Seepärast olen uksed tihkelt kinni pannud ja inimesed ustele. See pole naljakas,” nendib Carina Rennermalm.
Malmö ebavõrdne võitlus Russia Today ja Donald Trumpiga.
„Meil on raskusi Russia Today lugudes oma kodulinna äratundmisega,” ohkab Malmö turvalisuse, keskkonna ja tehnoloogia eest vastutav linnavolinik Andreas Schönström, kui kohtub Eesti Päevalehega ühes palju tähelepanu saanud probleemses asumis.
Vene propaganda ja USA vastsele presidendile Donald Trumpile lähedane paremäärmuslik Ameerika meedia üritavad Malmöst teha näite sellest, mis juhtub, kui üks linn võtab vastu palju põgenikke. See on Schönströmi arvates selgelt ebavõrdne võitlus. „Meie probleemid ei tekkinud pagulaslainest, vaid tulenevad hoopis sellest, et üritame oma linna struktuurselt muuta. Tööstusele orienteeritud linna asemel oleme saanud teadmusmajandusel põhinevaks linnaks,” seletab linnavolinik. „Seda tehes on pooled inimesed uues majanduses tööd leidnud, aga teine pool ei ole ja see ongi meie peamine probleem.”
Veel paar aastat tagasi tunti Sofielundi ja eriti paari kvartalit läbivat Rasmusgatanit Malmö narkoäri keskusena. „Sellel pisikesel alal, mille nimi on Seven, ja kuulsal Rasmussgatanil elas neljas kvartalis kümneid mehi, kes tarvitasid narkootikume ja äritsesid nendega avalikult, samuti ajasid relvaäri ja ähvardasid kohalikke elanikke. Oleme üritanud neist lahti saada ja praeguseks on neid järel ainult 10–15,” ütleb asumi koordinaator ja endine ajakirjanik Hjalmar Falck.
„Meil on uued jälgimiskaamerad ja me ei näe enam kuritegevuse laienemist. Ja just sellest alast rääkisid lehed Malmö probleemide puhul,” lisab ta.
Nelja aasta eest asumi etteotsa saades alustas Falck oma tööd kinnisvaraomanike korralekutsumisest. „Kui tulin siia, siis leidsin 60 kinnisvaraomanikku, kes olid oma omandi täiesti hooleta jätnud. Kaebasime nad üürikohtusse ja pinnad anti teistele omanikele. Juba kaks aastat tagasi kogu ala muutus ja me teame nüüd 90% kinnisvaraomanikke.”
Praeguseks on Sevenist edasi liigutud ja kaasa haaratakse kogu Sofielund. „Alustasime nn äriedendamise piirkonna projektiga. Oleme seda Sevenist edasi arendanud – näiteks piirkonda, kus oli suur musta turu ala, kus sai kohvi 15 krooni eest ja lõuna 25 krooni eest, kuid loomulikult ei mingeid tšekke. Praegu töötame sadade omanike, äride ja MTÜ-dega, et kogu piirkonda parandada.”
Falck arvab, et umbes aasta pärast on ta Sofielundi ümberkorraldamisega niivõrd valmis saanud, et võiks kaaluda kogemuse rakendamist ka teiste probleemsete asumite peal.
Rootsi justiitsminister: asüülitaotlejatega on seotud väga vähe kuritegusid.
2015. aastal võttis Rootsi vastu 163 000 inimest. See polnud üksnes meie ajaloo suurim arv, vaid lausa kaks korda suurem kui varasem suurim arv, mis oli 1992. aastal, kui võtsime vastu 81 000 inimest. See oli Balkani sõdade ajal.
Kuigi Rootsil on maailma parimad vastuvõtusüsteemid, pidime 2015. aasta sügisel ikkagi ütlema, et ka meil on piirid. Seepärast kehtestasime isikukontrolli piiridel Rootsi ja Taani ning Rootsi ja Saksamaa vahel. Samuti võtsime vastu uued seadused, kus viisime asüüliandmise tingimused EL-i miinimumstandarditeni, sest nägime, et kui Euroopas puudub kontroll ja koostöö, ei saa me endale lubada teistest lahkemat seadusandlust.
2015. aasta oktoobris oli nädalaid, kus meile saabus üle 10 000 inimese. Sedasi oli võimatu edasi minna.
Pärast piirikontrolli taastamist 2016. aasta alguses ootas meil asüülitaotluse otsust 149 000 inimest. Nüüd on see arv 67 000, nii et oleme seda üle poole võrra vähendanud. Aga pange tähele: kuigi taastasime piiridel isikukontrolli, ei pannud me piire täiesti kinni. Eelmisel aastal tuli Rootsi 29 000 inimest.
Neist inimestest, kelle taotlus on läbi vaadatud, on umbes 60% saanud õiguse Rootsi jääda. 40% taotlusi on tagasi lükatud. Süüriast tulnud inimeste taotluste rahuldamisprotsent on peaaegu 100. Me ei saa kedagi ju sõtta tagasi saata. Aga peaaegu ühelgi Balkani maadest tulnul ei lubata jääda. Iraagi ja Afganistani puhul on taotluste heakskiitmise näitaja 50–60% vahel. Kokku oleme 2016. aastast teinud 120 000 otsust.
Nüüd peame tegelema kahe asjaga. Need, kel on lubatud jääda, peavad saama siin hea vastuvõtu. See tähendab integratsiooni tööjõuturule, haridust ja majutamist. Hea on see, et tööjõuturg on väga tugevas seisus. Meil on EL-i suurim tööhõive näitaja ja 100 000 vaba töökohta.
Eelmisel aastal lahkus Rootsist 20 000 inimest. Ja me saadame inimesi tagasi isegi riikidesse, mis üllatavad. 3000 inimest läks tagasi Iraaki, 800 Afganistani. Enamik läheb vabatahtlikult, sest me anname võimaluse taotleda toetust, mis aitab neil elule uue aluse panna. See on 30 000 krooni (u 3000 eurot) ühe inimese kohta, 70 000 krooni (7000 eurot) perekonna kohta. Seda on kümme korda rohkem, kui varem pakkusime.
Mis puudutab neid 163 000 asüülitaotlejat, siis olen üllatunud, et selle grupiga seotud kuritegude hulk on väga-väga väike. Inimesed, kes on neid kuritegusid teinud... Esiteks, paljud neist on Rootsis sündinud. Jah, nende isad ja emad tulid Rootsi näiteks 20 aastat tagasi ning nad on elanud tingimustes, kus pole leidnud tööd ja vaesus on suurenenud. Aga see pole seotud asüüliküsimusega.
Peate asja ka konteksti panema. Eelmisel aastal oli meil 110 mõrva, tapmist. Palju oli teil Eestis? [...] See oli 30. Ja Eesti elanikkonna suurus on 1,3 miljonit, meil on 10 miljonit.
Migratsiooniprofessor: probleemsed linnaosad pole midagi uut.
Mis puutub Malmö probleemsesse Rosengårdi piirkonda, siis see on pikka aega muutumatuna püsinud. Ainult inimesed on vahetunud. „Probleemid on seal juba sellest ajast saati, kui linnaosa ehitati. Esmalt elasid seal vähem kindlustatud rootslased ja nad olid silmitsi samasuguse stigmatiseerimisega nagu immigrandid praegu. Kui aga piirkonda pikema aja vältel jälgida, siis on näha, et inimesed kolivad nendelt aladelt ära, sest saavad näiteks paremad töökohad, ja nende asemele tulevad uustulijad. Seega on igas linnas need nn segregeeritud alad,” ütles Bevelander.
Professori sõnul teeb tavaliselt iga inimene elu jooksul n-ö eluasemekarjääri. „Kui oled noor, siis elad esialgu kaheksaruutmeetrises tudengikorteris, kuid mida aeg edasi ja mida parema töö saad, seda parem on ka elukoht. Sama kehtib uustulijate puhul,” seletas ta.
Linnades on ka teistpidi getosid, kuhu kogunevad ainult oskustöölised. „Töömigrant saab võib-olla kohe parema töö ja eluaseme ning lõpetab Västra Hamnenis (Malmö uusarendustega endine tööstusrajoon sadamapiirkonnas – R. P.), mis on omamoodi geto oskustöölistest migrantidele,” tõi ta näite oma kodulinnast. Bevelanderi arvates saaks sellist segregeerumist mõnel määral leevendada ehitamisega. „Küsimus on ka selles, kuhu uusi eluasemeid ehitatakse. Näiteks kavatseb linn Rosengårdi ehitada korteritega pilvelõhkuja. Seega käib kasvava linnaga alati kaasas ka gentrifikatsioon. Selle poolest pole Rootsi kuidagi erinev muudest riikidest. Selles on iva.”
„Töömigrante ootab ees töö ja kolme-nelja aasta pärast on nad enam-vähem rootslaste tasemel. Põgenike puhul võib sama tasemeni jõudmine aega võtta 10–15 aastat,” rääkis professor.
Kõigist immigrandigruppidest on Rootsis kõige paremad tööhõive näitajad bosnialastel, kes saabusid riiki Jugoslaavia kodusõja ajal. Nad edestavad isegi Rootsis elavaid hollandlasi, inglasi ja sakslasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar